1.Sissejuhatus

Plast on meie majanduses ja igapäevaelus oluline ja laialt levinud materjal. Seda saab kasutada paljudel viisidel, millest on abi mitmesuguste ühiskonna keeruliste ülesannete lahendamisel. Kergete ja innovatiivsete materjalide kasutamisega autodes või lennukites on võimalik säästa kütust ja vähendada CO2-heidet. Kõrgtehnoloogilised isolatsioonimaterjalid aitavad kokku hoida energiakulusid. Plastpakendid aitavad tagada toiduohutuse ja vähendada toidu raiskamist. Kombinatsioonis 3D-printimisega võivad biosobivad plastmaterjalid aidata päästa inimelusid, sest võimaldavad meditsiinilist innovatsiooni.

Ent plasti toodetakse, kasutatakse ja kõrvaldatakse praegu liiga sageli viisil, mis ei luba ära kasutada ringmajanduspõhisema tegevuspõhimõtte majanduslikke eeliseid ning mis kahjustab keskkonda. Hädasti on vaja lahendada keskkonnaprobleemid, mis heidavad praegu suure varju plasti tootmisele, kasutamisele ja tarbimisele. Igal aastal jõuab ookeanidesse miljon tonni plastiprügi – see on üks silmatorkavamaid ja murettekitavamaid märke neist probleemidest ning põhjustab üldsuses üha suuremat muret.

Sellise keerulise väärtusahela ümberkujundamiseks ja selle toimimise parandamiseks peavad pingutama ja rohkem koostööd tegema kõik ahela peamised osalised alates plasti tootjatest kuni ringlussevõtjate, jaemüüjate ning tarbijateni. Samuti on selleks vaja innovatsiooni ja ühist arusaama, et soodustada õigeid investeeringuid. Plastitööstus on Euroopa majandusele väga tähtis ning seda säästvamaks muutes on võimalik luua uusi innovatsiooni, konkurentsivõime ja töökohtade loomise võimalusi kooskõlas ELi tööstuspoliitika uuendatud strateegia 1 eesmärkidega.

Komisjon võttis 2015. aasta detsembris vastu ELi ringmajanduse tegevuskava 2 . Selles määras ta plasti prioriteetseks küsimuseks ja võttis kohustuse koostada strateegia, milles käsitletakse plastiga seotud probleeme kogu väärtusahelas, võttes arvesse nende kogu olelusringi. 2017. aastal kinnitas komisjon, et keskendub oma tegevuses plasti tootmisele ja kasutamisele ning teeb tööd selle nimel, et 2030. aastaks oleksid kõik plastpakendid ringlussevõetavad 3 .

ELil on parimad võimalused juhtida üleminekut tulevikuplastile. Käesoleva strateegiaga luuakse alus uuele plastimajandusele, milles võetakse plasti ja plasttoodete disainimisel ja tootmisel igati arvesse korduskasutamise, parandamise ja ringlussevõtuga seotud vajadusi ning arendatakse ja edendatakse säästvamaid materjale. See toob Euroopale kaasa suuremat lisaväärtust ja heaolu ning soodustab innovatsiooni. Selle abil väheneb plastireostus ning selle kahjulik mõju meie elule ja keskkonnale. Nende eesmärkide kaudu aitab kõnealune strateegia saavutada ka praeguse komisjoni seatud esmatähtsat ülesannet luua ajakohane, vähese CO2-heitega ning ressursi- ja energiatõhus majandus ning annab ühtlasi konkreetse panuse 2030. aasta säästva arengu eesmärkide ja Pariisi kokkuleppe täitmisse.

Strateegias on esitatud peamised kohustused meetmete võtmiseks ELi tasandil. Kuid tegutsema peavad ka erasektor ning riikide ja piirkondade ametiasutused, linnad ja kodanikud. Samuti on vaja rahvusvahelist koostööd, et toetada muutusi ka väljaspool Euroopa piire. Kindlameelse ja ühise tööga saab Euroopa muuta probleemid võimalusteks ning anda eeskuju otsustavate meetmete võtmiseks kogu maailmas.

2.Plastiga seotud olukord praegu: põhiprobleemid

Viimasel viiekümnel aastal on plasti roll ja tähtsus meie majanduses pidevalt suurenenud. Maailmas on plastitootmine alates 1960ndatest kahekümnekordistunud, ulatudes 2015. aastal 322 miljoni tonnini. Järgmise 20 aasta jooksul peaks see omakorda kahekordistuma.

ELis töötab plastisektoris 1,5 miljonit inimest 4 ja sektori käive oli 2015. aastal 340 miljardit eurot. ELis on küll plastitootmine viimastel aastatel püsinud muutumatuna, kuid ELi osa üleilmsel turul väheneb, sest plasti toodetakse mujal maailmas üha rohkem.

ELis on plastijäätmete ringlussevõtu võimalused ikka veel suuresti kasutamata. Olelusringi lõppu jõudnud plasti võetakse korduskasutusse ja ringlusse väga vähe, eriti võrreldes muude materjalidega, nagu paber, klaas või metallid.

Euroopas tekitatakse igal aastal umbes 25,8 miljonit tonni plastijäätmeid 5 . Vähem kui 30 % neist jäätmetest kogutakse ringlussevõtmiseks. Märkimisväärne osa sellest kogusest viiakse EList välja 6 töötlemiseks kolmandates riikides, kus võivad kehtida teistsugused keskkonnanõuded.

Samal ajal on plastijäätmete prügilasse ladestamise ja põletamise määr endiselt suur (vastavalt 31 % ja 39 %) ning kuigi prügilasse on plastijäätmeid viimasel kümnendil ladestatud järjest vähem, on neid hakatud rohkem põletama. Hinnangute järgi läheb majanduse jaoks kaotsi 95 % plastpakendimaterjali väärtusest ehk 70–105 miljardit eurot aastas pärast seda, kui materjali on kasutatud vaid korra väga lühikese aja jooksul 7 .