Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa andmeesitamismäärust ja Euroopa andmesäilitamismäärust elektrooniliste tõendite hankimiseks kriminaalasjades“

[COM(2018) 225 final – 2018/0108 (COD)]

ja „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse ühtlustatud normid kriminaalmenetluses tõendite kogumise eesmärgil esindajate määramise kohta“

[COM(2018) 226 final – 2018/0107 (COD)]

(2018/C 367/17)

Pearaportöör:

Christian BÄUMLER

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 31.5.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 lõige 1
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Juhatuse otsus	22.5.2018
Vastuvõtmine täiskogus	12.7.2018
Täiskogu istungjärk nr	536
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	157/2/0

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et infoteenuste laialdasem kasutamine tekitab õiguskaitses probleeme. Siiani puudub usaldusväärne koostöö teenuse osutajatega ja läbipaistvus ning uurimistoimingute läbiviimise pädevuse osas valitseb õiguskindlusetus.

1.2.

Komitee kiidab heaks, et kavandatava Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega, mis käsitleb Euroopa andmeesitamismäärust ja Euroopa andmesäilitamismäärust elektrooniliste tõendite hankimiseks kriminaalasjades, kehtestatakse siduvad Euroopa vahendid andmete tagamiseks ja neile juurdepääsuks.

1.3.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et Euroopa andmeesitamismäärus ja Euroopa andmesäilitamismäärus on uurimistoimingud, mida saab kasutada üksnes konkreetsete kuritegude kriminaaluurimistes või kriminaalmenetlustes.

1.4.

Komitee tervitab asjaolu, et Euroopa andmeesitamismäärus peaks kehtima üksnes raskemate kuriteovormide puhul. Komitee juhib tähelepanu sellele, et asjaomane eesmärk saavutatakse pigem juhindumisega karistuse minimaalsest, kolmekuulisest pikkusest kui maksimaalsest, kolmeaastasest pikkusest.

1.5.

Komitee rõhutab, et määrus peab olema kooskõlas põhiõiguste ja põhimõtetega, mida on tunnustatud eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja liikmesriikide põhiseadustega.

1.6.

Komitee osutab asjaolule, et küsimustele, millisel tingimusel leiab kriminaalmenetluses aset juurdepääs andmetele ja kes seda peab otsustama, vastatakse riigi tasandil tihti erinevalt. Komitee pooldab ühtsete Euroopa standardite väljatöötamist seoses andmetele juurdepääsu tingimustega.

1.7.

Komitee avaldab heameelt selle üle, et mõlemad määrused peab välja andma või kinnitama liikmesriigi õigusasutus. Komitee peab aga problemaatiliseks, et abonentide või juurdepääsuandmete korral võib määruse teha ka prokurör, ning toetab kohtuliku piirangu laiendamist kõikide isikuandmete kogumisele.

1.8.

Komitee näeb, nagu komisjongi, probleemi selles, et kolmandad riigid võivad kehtestada ELi teenuse osutajatele kohustused, mis ei ole kooskõlas ELi põhiõigustega. Komitee väljendab heameelt selle üle, et ettepanek sisaldab tugevaid tagatisi ja selgeid viiteid juba liidu õigustikule aluseks olevatele tingimustele ja tagatistele.

1.9.

Komitee toetab komisjoni ettepanekus ettenähtud võimalust, et adressaat võib vaidlustada andmeesitamismääruse õiguspärasust, vajalikkust või proportsionaalsust ning et immuniteete ja privileege, mis kaitsevad teenuse osutaja liikmesriigis taotletud andmeid, peab austama teenuse osutaja riik.

1.10.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et ettepanek kohustab teenuse osutajaid määrama liidus esindaja, kes võtab vastu ja täidab tõendite kogumise eesmärgil välja antud otsuseid ning tagab nende otsuste täitmise.

1.11.

Komitee on seisukohal, et teenuse osutajatel peaks kõigil juhtudel olema õigus kulude hüvitamisele, kui see on ette nähtud taotleva riigi õiguses.

2.   Ettepaneku taust

2.1.

Üle poole kriminaaluurimistest sisaldavad tänapäeval piiriülest taotlust juurdepääsuks elektroonilistele tõenditele, nagu tekstid, e-kirjad või sõnumirakendused. Seepärast soovitab komisjon uusi eeskirju, mis peavad võimaldama politseil ja õigusasutustel saada lihtsamini ja kiiremini juurdepääs elektroonilistele tõenditele, mida nad peavad vajalikuks uurimiste jaoks, et vahistada ja mõista süüdi kurjategijaid ja terroriste.

2.2.

2016. aastal kutsus nõukogu (1) üles võtma ühisel ELi lähenemisviisil põhinevaid konkreetseid meetmeid, et suurendada vastastikuse õigusabi tõhusust, parandada liikmesriikide ametiasutuste ja kolmandates riikides asuvate teenuse osutajate koostööd ning pakkuda lahendusi probleemile, mis on seotud õiguskaitsepädevuse kindlaksmääramise ja rakendamisega küberruumi puhul.

2.3.

Euroopa Parlament (2) juhtis samuti tähelepanu sellele, et praegune killustatud õigusraamistik võib tekitada probleeme teenuse osutajatele, kes soovivad vastata õiguskaitsealastele taotlustele. Euroopa Parlament kutsus üles kehtestama Euroopa õigusraamistikku, mis hõlmaks tagatisi seoses kõigi asjaosaliste õiguste ja vabadustega.

2.4.

Selliste olukordade puhuks, kui tõend või teenuse osutaja asub muus riigis, töötati mitme aastakümne eest välja riikidevahelise koostöö mehhanismid. Hoolimata korrapärastest reformidest paneb kasvav vajadus pääseda elektroonilistele tõenditele õigel ajal piiriüleselt juurde need koostöömehhanismid üha suurema surve alla. Seetõttu on mitu liikmesriiki ja kolmandat riiki otsustanud oma riiklikke vahendeid laiendada. Sellest tulenev killustatus tekitab komitee hinnangul õiguskindlusetust ja vastuolulisi kohustusi. See tõstatab küsimusi nende isikute põhiõiguste kaitse ja menetluslike tagatiste kohta, keda sellised taotlused puudutavad.

2.5.

Komitee leiab, et infoteenuste laialdasem kasutamine tekitab õiguskaitses probleeme, sest asjaomased asutused ei ole sageli valmis tegelema veebipõhiste tõenditega. Ühe peamise takistusena nimetati ka tõendite hankimise pikka protsessi. Siiani puudub usaldusväärne koostöö teenuse osutajatega ja läbipaistvus ning uurimistoimingute läbiviimise pädevuse osas valitseb õiguskindlusetus. Komitee toetab kriminaaluurimises õiguskaitseasutuste ja digitaalsete teenuste osutajate otsest piiriülest koostööd.

2.6.

Praegune ELi õigusraamistik hõlmab kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlevaid liidu õigusakte, nagu direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades (3) (Euroopa uurimismääruse direktiiv), konventsiooni Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades, (4) nõukogu otsust 2002/187/JSK, millega moodustatakse Eurojust, (5) määrust (EL) 2016/794 Europoli kohta (6) ja nõukogu raamotsust 2002/465/JSK ühiste uurimisrühmade kohta (7) ning liidu ja kolmandate riikide kahepoolseid lepinguid.

3.   Andmesäilitamis- ja andmeesitamismäärused

3.1.

Komitee kiidab heaks asjaolu, et kavandatavas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses, mis käsitleb Euroopa andmeesitamismäärust ja Euroopa andmesäilitamismäärust elektrooniliste tõendite hankimiseks kriminaalasjades (COM(2018) 225), kehtestatakse siduvad Euroopa vahendid andmete tagamiseks ja neile juurdepääsuks. Adressaadid on elektroonilise side teenuste, sotsiaalvõrgustike, internetipõhiste kauplemiskohtade pakkujad, veebimajutusteenuse pakkujad ning internetitaristu, nagu IP-aadressi ja domeeninime registrite pakkujad.

3.2.

Euroopa uurimismääruse direktiiviga reguleeritakse kõiki uurimistoiminguid ELis. See hõlmab juurdepääsu elektroonilistele tõenditele, kuid Euroopa uurimismääruse direktiiv ei sisalda erisätteid elektrooniliste tõendite piiriülese kogumise kohta. Komitee tervitab seetõttu asjaolu, et komisjon kehtestab uued normid, mis võimaldavad politseil ja õigusasutustel saada lihtsamini ja kiiremini juurdepääs elektroonilistele tõenditele.

3.3.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et Euroopa andmeesitamismäärus ja Euroopa andmesäilitamismäärus on uurimistoimingud, mida saab kasutada üksnes konkreetsete kuritegude kriminaaluurimistes või kriminaalmenetlustes. Seos konkreetse uurimisega eristab seda ennetusmeetmetest või õigusaktides sätestatud andmete säilitamise kohustustest ja tagab kriminaalmenetluste suhtes kohaldatavate menetlusõiguste kohaldamise.

3.4.

Komitee võtab teadmiseks, et abonendi- ja juurdepääsuandmete esitamise määruse peab tegema mis tahes kuriteo puhul, kuid tehingu- või sisuandmete esitamise määruse peab tegema üksnes sellise kuriteo puhul, mis on taotlevas riigis karistatav vabadusekaotusega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat, või konkreetsete kuritegude puhul, millele ettepanekus osutatakse, ja kui on olemas konkreetne seos terrorismivastase võitluse direktiiviga (EL) 2017/541 hõlmatud elektrooniliste vahendite ja kuritegudega. Asjaomane tuginemine maksimaalsele pikkusele, milleks on kolm aastat, peab tagama, et Euroopa andmeesitamismäärust kasutatakse üksnes selliste andmetega seotud raskemate kuriteovormide puhul. Komitee juhib tähelepanu sellele, et asjaomane eesmärk, mida komitee toetab, saavutatakse pigem juhindumisega karistuse minimaalsest, kolmekuulisest pikkusest.

3.5.

Õiguslik alus, millega toetatakse õigusvaldkonna meetmeid, on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 lõige 1. Artikli 82 lõikes 1 on sätestatud, et meetmeid võib võtta seadusandliku tavamenetluse kohaselt, et kehtestada õigusnormid ja menetlused igat liiki kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste tunnustamise tagamiseks kõikjal liidus.

3.6.

Uued vahendid põhinevad vastastikuse tunnustamise põhimõttel, et lihtsustada elektrooniliste tõendite piiriülest kogumist. Selle riigi ametiasutus, kus asub määruse adressaat, ei pea vahetult osalema määruse kättetoimetamises ega täitmises. Komitee osutab sellele, et sellega võib kaasneda, et ELi kodanikule peatatakse juurdepääs muu liikmesriigi ametiasutuse andmetele selle riigi õigusnormide kohaselt.

3.7.

Komitee rõhutab, et määrus peab olema kooskõlas põhiõiguste ja põhimõtetega, mida on tunnustatud eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja liikmesriikide põhiseadustega. Need on muu hulgas õigus vabadusele ja turvalisusele, era- ja perekonnaelu austamine, isikuandmete kaitse, ettevõtlusvabadus, omandiõigus, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, süütuse presumptsioon ja kaitseõigus, seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte ning mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld kriminaalmenetluses sama kuriteo eest. Komitee viitab ka sellele, et asjaomaste õiguste kaitse sõltub ka sellest, millistel tingimustel saab nendesse õigustesse sekkuda ja kes selle üle otsustab.

3.8.

Komitee osutab sellele, et küsimustele, millisel tingimusel leiab kriminaalmenetluses aset juurdepääs andmetele ja kes seda peab otsustama, vastatakse riigi tasandil tihti erinevalt. Andmetele juurdepääs võib olla politsei, prokuratuuri või kohtu pädevuses. Erinevusi on ka küsimuse puhul, millises uurimismenetluse etapis ja kahtluse millise taseme juures on juurdepääs andmetele õiguspärane. Komitee toetab seda, et küsimuse jaoks, millal tohib pääseda juurde andmetele, tuleb üleeuroopaliselt välja töötada ühtsed standardid.

3.9.

Komitee avaldab heameelt selle üle, et mõlemad määrused peab välja andma või kinnitama liikmesriigi õigusasutus. Õigusasutus peab taotleva või kinnitava asutusena alati osalema Euroopa andmeesitamismääruse ja Euroopa andmesäilitamismääruse tegemisel. Tehingu- ja sisuandmeid käsitleva määruse peab tegema kohtunik või kohus. Komisjoni ettepanek tõstaks kokkuvõttes õiguskaitse taset Euroopas.

3.10.

Komitee peab aga problemaatiliseks, et abonentide või juurdepääsuandmete korral võib määruse teha ka prokurör, sest ka abonentide või juurdepääsuandmete puhul on tegemist isikuandmetega ning tagantjärele õiguskaitse on muust liikmesriigist andmetele juurdepääsu korral keeruline. Komitee toetab kohtuliku piirangu laiendamist kõikide isikuandmete kogumisele.

3.11.

Komitee pooldab komisjoni ettepanekus ettenähtud võimalust, et adressaat võib vaidlustada andmeesitamismääruse õiguspärasust, vajalikkust või proportsionaalsust. Täitjariigi õigusnormidest tulenevaid õigusi austatakse komisjoni ettepaneku kohaselt täielikult, tagades, et taotlevas riigis võetakse arvesse immuniteete ja privileege, mis kaitsevad taotletavaid andmeid teenuse osutaja liikmesriigis. See kehtib ettepaneku kohaselt eriti juhul, kui need annavad suurema kaitse kui taotleva riigi õigus.

3.12.

Komitee osutab sellele, et määrus mõjutab ka teenuse osutajate õigusi, eelkõige õigust ettevõtlusvabadusele. Komitee väljendab heameelt selle üle, et ettepanek sisaldab teenuse osutaja õigust esitada taotlevas liikmesriigis teatavaid nõudeid, näiteks kui määrust ei ole teinud või kinnitanud õigusasutus. Kui määrus edastatakse täitmise tagamiseks täitjariigile, võib täitevasutus pärast taotleva asutusega konsulteerimist otsustada määrust mitte tunnustada või täita, kui määruse kättesaamisel ilmneb mõni piiratud alus vastuväite esitamiseks.

3.13.

Komisjoni ettepanekus nähakse ette, et teenuse osutajad võivad taotleva riigi õigusnormide kohaselt nõuda selles riigis oma kulude hüvitamist, kui taotleva riigi siseriiklik õigus näeb selle siseriiklike määruste jaoks sarnaste siseriiklike juhtude puhuks ette. Komitee on seisukohal, et teenuse osutajatel peaks kõigil juhtudel olema õigus kulude hüvitamisele, kui see on ette nähtud taotleva riigi õiguses.

4.   Kohustuste vastuolud

4.1.

Komitee näeb, nagu komisjongi, probleemi selles, et kolmandad riigid võivad kehtestada kohustused ELi teenuse osutajate suhtes, mis ei ole kooskõlas ELi põhiõigustega, seahulgas liidu õigustikuga tagatud kõrgetasemelise andmekaitsega.

4.2.

Ettepanekus käsitletakse seda probleemi niimoodi, et ette on nähtud meede, mis sisaldab tugevaid tagatisi ja selgeid viiteid juba liidu õigustiku aluseks olevatele tingimustele ja tagatistele. Komitee jagab komisjoni seisukohta, et see võib pakkuda eeskuju kolmandate riikide seadusandlusele.

4.3.

Peale selle toetab komitee ettepanekus ettenähtud, vastuolulisi kohustusi käsitleva eriklausli ülevõtmist. See võimaldab teenuse osutajatel nende ees seisvad vastuolulised kohustused kindlaks määrata ja nendega tegeleda, mis omakorda käivitab kohtuliku kontrolli. Asjaomane klausel peab tagama kahte liiki seaduste järgimise: ühelt poolt üldised blokeerivad seadused (blocking statutes), nagu näiteks USA elektroonilise side privaatsuse seadus, millega keelatakse sisuandmete avalikustamine selle geograafilises kohaldamisalas (v.a piiratud asjaoludel), teiselt poolt seadused, mis ei keela avalikustamist üldiselt, vaid vajaduse korral üksikjuhtudel.

4.4.

Komitee on, nagu komisjongi, seisukohal, et rahvusvahelised konventsioonid teiste põhipartneritega võivad õigusnormide kollisooni ohtu veelgi vähendada. See oleks parim viis konfliktide vältimiseks.

5.   Esindajate määramist käsitlev direktiiv

5.1.

Komisjoni ettepanekut, mis käsitleb Euroopa andmeesitamismäärust ja andmesäilitamismäärust, on kavas täiendada direktiiviga, millega kehtestatakse ühtlustatud normid kriminaalmenetluses esindajate määramise kohta (COM(2018) 226). Praegu on liikmesriikides erinevad lähenemisviisid seoses teenuse osutajatele pandud kohustustega. Selline killustatus on eriti ilmne elektrooniliste tõendite puhul. Niisugune killustatus tekitab asjaosaliste seas õiguskindlusetust ning võib seega kehtestada teenuse osutajatele mitmesuguseid ja mõnikord vastuolulisi kohustusi ning sanktsioone, sõltuvalt sellest, kas nad pakuvad teenuseid riiklikult, piiriüleselt liidu piires või väljaspool liitu.

5.2.

Komisjoni kavandatavas direktiivis kohustatakse teenuse osutajaid määrama liidus esindaja, kes võtab vastu ja täidab otsuseid, eesmärgiga koguda kriminaalmenetluses pädevate riigiasutuste poolt tõendeid, ning tagab nende otsuste täitmise.

5.3.

Komitee arvamuse kohaselt tagaks asjaomane kord siseturu parema toimimise nii, et see on kooskõlas ühise vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamisega. Kõigi liidus tegutsevate teenuse osutajate kohustus määrata esindaja tagaks selle, et uurimistoiminguteks on alati olemas selge adressaat. See omakorda lihtsustaks teenuse osutajatel nende määruste täitmist, sest esindaja vastutaks nende määruste vastuvõtmise, täitmise ja täitmise tagamise eest teenuse osutaja nimel.

---

(1)  Euroopa Liidu Nõukogu 9. juuni 2016. aasta järeldused küberruumi käsitleva kriminaalõigussüsteemi parandamise kohta, ST9579/16.

(2)  P8_TA(2017)0366.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades (ELT L 130, 1.5.2014, lk 1).

(4)  Nõukogu 29. mai 2000. aasta akt, millega kehtestatakse Euroopa Liidu lepingu artikli 34 kohane konventsioon Euroopa Liidu riikide vahelise vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades.

(5)  Nõukogu 28. veebruari 2002. aasta otsus 2002/187/JSK, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu.

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol).

(7)  Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/465/JSK.