Brüssel,22.11.2017

COM(2017) 677 final

2017/0305(NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS

liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta


SELETUSKIRI

Euroopa Liidu toimimise lepingus on sätestatud, et liikmesriigid käsitlevad oma majanduspoliitikat ja edendavad tööhõivet ühise huvi küsimusena ning kooskõlastavad oma tegevust nõukogus. Lepinguga on ette nähtud, et nõukogu peab vastu võtma tööhõivesuunised (artikkel 148) ning täpsustatud, et need peavad olema kooskõlas majanduspoliitika üldsuunistega (artikkel 121).

Majanduspoliitika üldsuunised jäävad kehtima pikemaks perioodiks, kuid tööhõivesuunised tuleb koostada igal aastal. Need suunised võeti esimest korda ühisena (koondpakett) vastu 2010. aastal, et toetada strateegiat „Euroopa 2020“. Koondsuunised jäid samaks kuni 2014. aastani. Muudetud koondsuunised võeti vastu 2015. aastal. Lisaks liikmesriikide poliitika kooskõlastamise ulatuse ja suuna määramisele on suunised ka vastavate valdkondade riigipõhiste soovituste koostamise aluseks.

Praeguste koondsuunistega toetatakse strateegiat „Euroopa 2020“ lähtuvalt uuest majanduspoliitika suunast, mis põhineb investeeringutel, struktuurireformil ja eelarvepoliitikal. Selles raamistikus on koondsuuniste eesmärk toetada arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu ning majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta eesmärke.

Liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised esitatakse nõukogu otsusena liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta − koondsuuniste II osana. Liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniseid muudeti selliselt, et viia tekst kooskõlla Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtetega, et parandada Euroopa konkurentsivõimet ning teha sellest parem koht investeerimiseks, töökohtade loomiseks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse toetamiseks.

Muudetud tööhõivesuunised on järgmised.

suunis 5:    tööjõunõudluse suurendamine;

suunis 6:    tööjõupakkumise parandamine: juurdepääs tööle, oskustele ja pädevustele;

suunis 7:    tööjõuturgude toimimise ja sotsiaaldialoogi tõhususe parandamine;

suunis 8:    kõigi võrdsete võimaluste edendamine, sotsiaalse kaasatuse toetamine ja vaesuse vastu võitlemine.

2017/0305 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS

liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 148 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust,

võttes arvesse tööhõivekomitee arvamust

ning arvestades järgmist:

(1)Liikmesriigid ja liit püüavad välja arendada kooskõlastatud tööhõivestrateegiat ja eelkõige kujundada välja kvalifitseeritud, koolitatud ja kohanemisvõimelist tööjõudu ning majanduse arengule reageerivaid tööturge, pidades silmas Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud täieliku tööhõive ja sotsiaalse progressi eesmärkide saavutamist. Liikmesriigid peavad käsitama tööhõive edendamist ühist huvi pakkuva valdkonnana ja kooskõlastama nõukogus oma sellealased meetmed, võttes samas arvesse tööturu osapoolte kohustustega seotud riigisiseseid tavasid.

(2)Liit peab võitlema sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning edendama sotsiaalset õiglust ja sotsiaalkaitset ning naiste ja meeste võrdõiguslikkust. Oma poliitika ja meetmete kindlaks määramisel ja rakendamisel peab liit arvesse võtma nõudeid, mis on seotud kõrge tööhõivemäära edendamise, piisava sotsiaalkaitse tagamise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse ja koolituse kõrge tasemega.

(3)Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga (ELi toimimise leping) on liit välja töötanud poliitika koordineerimise vahendid eelarve-, makromajandus- ja struktuuripoliitika jaoks ning neid rakendanud. Nende vahendite hulka kuuluvad käesolevad liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised ning liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuunised (esitatud nõukogu soovituses (EL) 2015/1184), mis üheskoos moodustavad strateegia „Euroopa 2020” rakendamise koondsuunised. Nende alusel suunatakse poliitika elluviimist liikmesriikides ja liidus, võttes arvesse liikmesriikide vahelist vastastikust sõltuvust. Sellest tulenev Euroopa ja liikmesriikide kooskõlastatud poliitikasuundade ja reformide kompleks peaks moodustama sobiva majandus- ja sotsiaalpoliitika üldise kompleksi, millega tuleks saavutada positiivne vastastikune mõju.

(4)Tööhõivepoliitika suunised on kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga, kehtivate Euroopa Liidu õigusaktidega ja erinevate ELi algatustega, sh nõukogu soovitusega noortegarantii loomise kohta; 1 nõukogu soovitusega, mis käsitleb pikaajaliste töötute integreerimist tööturule, 2 nõukogu soovitusega oskuste täiendamise meetme kohta 3 ning nõukogu soovituse ettepanekuga kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistiku kohta 4 .

(5)Euroopa poolaasta koondab need eri vahendid majandus-, eelarve-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika mitmepoolse jälgimise üldiseks raamistikuks ning püüdleb strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide, sh nõukogu otsuses 2010/707/EL 5 esitatud tööhõive, hariduse ja vaesuse vähendamise eesmärkide saavutamise poole. Alates 2015. aastast on Euroopa poolaasta tegevust jätkuvalt tugevdatud ja ühtlustatud, eelkõige selle tööhõive- ja sotsiaalfookuse tugevdamiseks ning liikmesriikide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega peetava dialoogi elavdamiseks.

(6)See, et Euroopa Liit taastub majanduskriisist, on toeks positiivsetele tööturutrendidele, kuid liikmesriikide vahel ja liikmesriikides on endiselt suuri probleeme ja erinevusi majandus- ja sotsiaalvaldkonna tulemustes. Kriis tõi selgelt esile liikmesriikide majanduse ja tööturgude tiheda omavahelise sõltuvuse. Praegu on peamine ülesanne soodustada liidus tugevat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu ning töökohtade loomist. Selleks tuleb nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil võtta kooskõlastatud, ulatuslikke ja tõhusaid poliitilisi meetmeid kooskõlas ELi toimimise lepingu sätetega ja liidu sätetega majandusjuhtimise kohta. Sellised pakkumist ja nõudlust ühendavad poliitilised meetmed peaksid muu hulgas elavdama investeeringuid, kinnitama õiges järjekorras struktuurireformide (millega suurendatakse tootlikkust, elavdatakse majanduskasvu, sotsiaalset ühtekuuluvust ja majanduslikku vastupanuvõimet kriisidele) elluviimise kohustust ning täitma eelarvepoliitilisi kohustusi, võttes samal ajal arvesse tööhõivealast ja sotsiaalset mõju.

(7)Tööturureformide, sealhulgas riikide palgakujundusmehhanismide reformide puhul tuleks järgida riigi sotsiaaldialoogi pidamise tavasid ja võimaldama vajalikku põhjalikku tähelepanu sotsiaal-majanduslikele küsimustele, sh konkurentsivõime parandamisele, töökohtade loomisele, elukestvale õppele ja koolituspoliitikale ning reaaltulule.

(8)Liikmesriigid ja liit peaksid käsitlema ka majandus- ja finantskriisi sotsiaalset pärandit ning seadma eesmärgiks ehitada üles kaasav ühiskond, mis võimaldab inimestel olla muutusteks valmis ja nendega toime tulla, nii et nad saaksid ühiskonnas ja majanduses aktiivselt osaleda, nagu on märgitud ka komisjoni soovituses tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta 6 . Tuleks võidelda ebavõrdsusega, kõigile tuleks tagada juurdepääs ja võimalused ning vähendada tuleks vaesust ja (sh laste) sotsiaalset tõrjutust, tagades eelkõige toimiva tööturu ja sotsiaalkaitsesüsteemid ning kõrvaldades hariduse omandamise / koolitumise ja tööturul osalemise takistused. Kui ELi töökohtadel juurduvad uued majandus- ja ärimudelid, muutuvad ka töösuhted. Liikmesriigid peaksid tagama, et uute töösuhete puhul säiliks ja tugevneks Euroopa sotsiaalmudel.

(9)Ulatusliku ja laia avaliku konsultatsiooni järel avaldasid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon 17. novembril 2017 institutsioonide ühise teadaande Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta 7 . Sambasse on koondatud kakskümmend põhimõtet, et toetada hästi toimivaid ja õiglaseid tööturge ning sotsiaalhoolekande süsteeme. Põhimõtted on jagatud kolme kategooriasse: võrdsed võimalused ja juurdepääs tööturule, õiglased töötingimused ning sotsiaalkaitse ja kaasatus. Sammas kujutab endast raamistikku liikmesriikide tööhõive- ja sotsiaalnäitajate jälgimiseks, riigi tasandi reformide edendamiseks ning teenäitajat Euroopa uuendatud lähenemisprotsessis. Võttes arvesse nimetatud põhimõtete olulisust struktuuripoliitika kooskõlastamisel, on tööhõivesuunised viidud kooskõlla Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtetega.

(10)Euroopa sotsiaalõiguste sambaga kaasneb tulemustabel, mille alusel jälgitakse samba rakendamist ja edusamme, hoides silma peal eri ELi riikide suundumustel ja tulemustel ning hinnates sotsiaal-majandusliku lähenemise suunas tehtavaid samme. Analüüsitulemusi kasutatakse majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta juures.

(11)Koondsuunised peaksid olema aluseks riigipõhistele soovitustele, mida nõukogu võib liikmesriikidele esitada. Liikmesriigid peaksid täiel määral ära kasutama Euroopa Sotsiaalfondi ja muid liidu vahendeid, et edendada tööhõivet, sotsiaalset kaasatust, elukestvat õpet ja haridust ning parandada avalikku haldust. Olgugi et koondsuunised on adresseeritud liikmesriikidele ja liidule, tuleks neid rakendada koostöös kõigi liikmesriigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutustega, tehes tihedalt koostööd parlamentide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega.

(12)Tööhõivekomitee ja sotsiaalkaitsekomitee peaksid kooskõlas oma vastavate aluslepingust lähtuvate volitustega jälgima, kas tööhõivepoliitika suuniseid võetakse nende vastutusvaldkonna poliitika elluviimisel arvesse. Nimetatud komiteed ning teised majandus- ja sotsiaalpoliitika koordineerimises osalevad nõukogu ettevalmistavad asutused peaksid tegema omavahel tihedat koostööd,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Võetakse vastu liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised, mis on esitatud lisas. Suunised on osa strateegia „Euroopa 2020“ koondsuunistest.

Artikkel 2

Lisas esitatud suuniseid peavad liikmesriigid arvesse võtma oma tööhõivepoliitikas ja reformikavades, millest antakse aru vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 148 lõikele 3.

Artikkel 3

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

   Nõukogu nimel

   eesistuja

(1)    ELT C 120, 26.4.2013, lk 1–6. 
(2)    ELT C 67, 20.2.2016, lk 1–5.
(3)    ELT C 484, 24.12.2016, lk 1–6.
(4)    COM(2017) 0563 (final) - 2017/0244 (NLE).
(5)    ELT L 308, 24.11.2010, lk 46–5.
(6)    KOM/2008/0639 lõplik
(7)    xxx

Brüssel,22.11.2017

COM(2017) 677 final

LISA

järgmise dokumendi juurde:

ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS

liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta


LISA

Suunis 5. Tööjõunõudluse suurendamine

Liikmesriigid peaksid hõlbustama kvaliteetsete töökohtade loomist: vähendama muuhulgas ettevõtjate takistusi inimeste palkamisel, edendama ettevõtlust ja füüsilisest isikust ettevõtjana töötamist ning eelkõige soodustama mikro- ja väikeettevõtete loomist ja arendamist. Liikmesriigid peaksid aktiivselt edendama sotsiaalmajandust ja sotsiaalset innovatsiooni.

Liikmesriigid peaksid toetama uuenduslikke töömudeleid, millega luuakse töövõimalusi kõigile vastutustundlikul viisil.

Maksukoormuse peaks suunama tööjõu maksustamise asemel muudele maksustamisallikatele, mille mõju on tööhõivele ja majanduskasvule vähem kahjulik, võttes arvesse maksusüsteemi ümberjaotavat mõju, tagades samas tulu säilimise asjakohase sotsiaalkaitse pakkumiseks ja majanduskasvu soodustavate kulutuste tegemiseks.

Liikmesriigid peaksid kooskõlas oma tavadega ja sotsiaalpartnerite sõltumatust austades soodustama läbipaistvaid ja ennustatavaid palgakujundusmehhanisme, mis võimaldavad viia palgad vastavusse tootlikkuse arenguga nii et need oleks samas õiglased ja tagaksid inimväärse elatustaseme. Nende mehhanismide puhul tuleks arvesse võtta kvalifikatsioonide tasemete ja majandustulemuste erinevust piirkondade, majandussektorite ja ettevõtete lõikes. Lähtudes liikmesriikide tavadest, peaksid liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid tagama piisaval tasemel miinimumpalgad, võttes arvesse nende mõju konkurentsivõimele, töökohtade loomisele ja palgavaesusele.

Suunis 6. Tööjõupakkumise parandamine: juurdepääs tööle, oskustele ja pädevustele

Tehnoloogilise, keskkondliku ja demograafilise muutuse kontekstis peaksid liikmesriigid koostöös sotsiaalpartneritega edendama tööviljakust ja tööalast konkurentsivõimet, pakkudes inimese terve tööelutsükli jooksul piisavalt asjakohaseid teadmisi, oskusi ja pädevusi, reageerimaks tööturu praegustele ja tulevastele vajadustele. Liikmesriigid peaksid tegema vajalikud investeeringud nii kooli- kui ka täiendusharidusse ja -koolitusse. Nad peaksid tegema koostööd sotsiaalpartnerite, haridus- ja koolitusasutuste ning teise sidusrühmadega, et kõrvaldada haridus- ja koolitussüsteemide struktuursed puudused ning pakkuda kvaliteetset ja kaasavat haridust, koolitust ja elukestvat õpet. Liikmesriigid peaksid tagama koolitusõiguste ülekandmise töökoha vahetamisel. See peaks võimaldama kõigil paremini prognoosida tööturu vajadusi ja nendega kohaneda ning edukalt vahetada töökohti, suurendades sellega majanduse üldist vastupanuvõimet vapustustele.

Liikmesriigid peaksid toetama võrdseid võimalusi hariduses ja tõstma üldist haridustaset, eelkõige kõige vähem kvalifitseeritute puhul. Liikmesriigid peaksid tagama kvaliteetsed õppetulemused, parandama põhioskusi, vähendama haridussüsteemist varakult lahkuvate noorte arvu, tõhustama kolmanda tasandi kraadide asjakohasust tööturul, parandama oskuste seiret ja prognoosimist ning suurendama täiskasvanute osalemist täiendushariduses ja -koolituses. Liikmesriigid peaksid oma kutseharidus- ja -koolitussüsteemide puhul tugevdama töölõppimist, sh kvaliteetsete ja tulemuslike praktikate kaudu, muutma oskusi nähtavamaks ja paremini võrreldavaks ning parandama võimalusi väljaspool formaalharidust ja -koolitust omandatud oskuste ja pädevuste tunnustamiseks ja valideerimiseks. Nad peaksid ajakohastama ja suurendama paindliku kutsealase täiendkoolituse pakkumist ja juurutamist. Liikmesriigid peaksid toetama ka piiratud oskustega täiskasvanute pikaajalise tööalase konkurentsivõime säilitamist või arendamist, parandades juurdepääsu kvaliteetsetele õppevõimalustele ja nende kasutamisele, võttes oskuste täiendamise meetmeid, sealhulgas hinnates oskusi, viies kooskõlla hariduse ja koolituse ning valideerides ja tunnustades omandatud oskusi.

Tuleks võidelda kõrge töötuse ja mitteaktiivsusega, sh pakkudes õigeaegset ja spetsiaalselt kohandatud abi töö otsimisele, koolitusele ja ümberkvalifitseerumisele. Selleks et märkimisväärselt vähendada ja ennetada struktuurset töötust, tuleks rakendada terviklikke strateegiaid, mis hõlmavad individuaalseid süvahinnanguid hiljemalt kaheksateistkümne kuu jooksul pärast töötuks jäämist. Noorte töötusega ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET-noored) kõrge määraga tuleks jätkuvalt tegeleda, parandades struktuurselt üleminekut hariduselust tööellu, mille alla kuulub ka noortegarantii 1 täielik rakendamine.

Selleks et maksureformidega suunata töötajatelt võetavad maksud muudele valdkondadele, tuleks keskenduda tööturul osalemist takistavate asjaolude kõrvaldamisele, seda eelkõige tööturult kõige rohkem kõrvale jäänud isikute puhul. Liikmesriigid peaksid toetama töökeskkonna kohandamist puudega inimestele, sh suunatud rahalisi toetusmeetmeid ja -teenuseid, mis võimaldavad neil osaleda tööturul ja ühiskonnas.

Selleks et tagada sooline võrdõiguslikkus ja naiste ulatuslikum osalemine tööturul, tuleks kaotada tööturul osalemise ja karjääri edendamise tõkked, sh makstes võrdse töö eest võrdset palka. Tuleks edendada töö ja pereelu ühitamist, eelkõige juurdepääsu kaudu pikaajalisele lapsehooldusele ning taskukohase hinnaga kvaliteetsele alusharidusele ja lapsehoiule. Liikmesriigid peaksid tagama, et vanematel ja teistel lapsehoolduskohustustega inimestel oleks juurdepääs sobilikule perepuhkusele ja paindlikule töökorraldusele, et tasakaalustada töö- ja eraelu ning edendada nende õiguste tasakaalustatud kasutamist naiste ja meeste vahel.

Suunis 7. Tööjõuturgude toimimise ja sotsiaaldialoogi tõhususe parandamine

Selleks et saada suurimat kasu dünaamilisest ja tootlikust tööjõust ning uutest tööviisidest ja ärimudelitest, peaksid liikmesriigid tegema koostööd sotsiaalpartneritega paindlikkuse ja kaitstuse põhimõtete kohaldamisel. Nad peaksid vähendama ja ennetama segmenteerumist tööturul, võitlema deklareerimata tööga ning toetama üleminekut avatud töövormidele. Töösuhteid kaitsvad reeglid, tööõigus ja asutused peaksid kõik tagama sobiva värbamiskeskkonna. Tuleks tagada tööandjatele vajalik paindlikkus, et neil oleks võimalik kiiresti kohaneda majanduskeskkonna muutustega, säilitades seejuures töötajaile nõuetekohase kaitstuse ning tervisliku, ohutu ja hästikohandatud töökeskkonna. Hoiduda tuleks töösuhetest, mille tulemuseks on ebakindlad töötingimused, sealhulgas tuleks keelata ebatüüpiliste töölepingute kuritarvitamine. Ebaõiglase vallandamise korral tuleks tagada juurdepääs tõhusale ja erapooletule vaidluste lahendamisele ning õigus heastamisele, sealhulgas piisav hüvitis.

Poliitikasuundade eesmärk peaks olema parandada ja toetada tööjõuturu pakkumise ja nõudluse omavahelist vastavusse viimist ning üleminekuid. Liikmesriigid peaksid tõhusalt „aktiveerima“ inimesi, kes saavad tööturul osaleda ja pakkuma neile võimalusi. Liikmesriigid peaksid tugevdama aktiivse tööturupoliitika tõhusust, parandades selle otstarbekohasust, sihtrühmadega tehtavat tööd, ulatust ning sidudes seda paremini sissetulekutoetusega, millega kaasneb töötute õigus ja kohustus aktiivselt tööd otsida. Liikmesriikide eesmärk peaks olema avalike tööturuasutuste tulemuslikum tegevus, et tagada tööotsijatele nende toetamiseks õigeaegsed ja nende vajadustele kohandatud teenused, toetades tööturu nõudlust ja rakendades tulemuspõhist juhtimist.

Liikmesriigid peaksid kooskõlas töötute sissemaksete ja riiklike toetuskõlblikkuse eeskirjadega tagama töötutele mõistliku kestusega piisavad töötushüvitised. Sellised hüvitised ei tohiks mõjuda stiimulina, mis takistab kiiret tööle naasmist.

Tuleks edendada õppijate ja töötajate liikuvust, et parandada tööalase konkurentsivõimega seotud oskusi ja kasutada täiel määral ära Euroopa tööturu võimalused. Tuleks kõrvaldada liikuvusega seotud haridus- ja koolitusvaldkonna, tööandja- ja personaalpensionide ülekandmise ja kvalifikatsioonide tunnustamise takistused. Liikmesriigid peaksid võtma meetmed selle tagamiseks, et haldusmenetlused ei tõkestaks teistest liikmesriikidest pärit töötajatel alustada aktiivset tööd ega muudaks seda keerukamaks. Liikmesriigid peaksid ka ära hoidma kehtivate reeglite kuritarvitamist ning tegelema võimaliku nn ajude äravooluga teatavatest piirkondadest.

Kooskõlas riiklike tavadega ning selleks, et tõhustada sotsiaaldialoogi ja parandada sotsiaalmajanduslikke tulemusi, peaksid liikmesriigid tagama sotsiaalpartnerite õigeaegse ja sisuka kaasamise majandus-, tööhõive- ja sotsiaalreformide ning -poliitika kavandamisse ja rakendamisse, toetades muu hulgas sotsiaalpartnerite sutlikkuse tõstmist. Sotsiaalpartneritel tuleks soovitada pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja sõlmida neid olulistes küsimustes, austades täielikult nende sõltumatust ja kollektiivse tegutsemise õigust.

Suunis 8. Kõigi võrdsete võimaluste edendamine, sotsiaalse kaasatuse toetamine ja vaesuse vastu võitlemine

Liikmesriigid peaksid edendama kõigile avatud kaasavat tööturgu, sätestades tõhusad meetmed, millega edendatakse tööjõuturul alaesindatud rühmade võrdseid võimalusi. Nad peaksid tagama võrdse kohtlemise tööhõive, sotsiaalkaitse, hariduse ning kaupadele ja teenustele juurdepääsu vallas, vaatamata soole, rassile või rahvuslikule päritolule, usule või veendumustele, puudele, vanusele või seksuaalsele sättumusele.

Liikmesriigid peaksid ajakohastama sotsiaalkaitsesüsteeme, et tagada tõhus, tulemuslik ja piisav kaitse inimese kõigis eluetappides, edendades sotsiaalset kaasatust ja sotsiaalset ülesliikuvust, stimuleerides tööturul osalemist ning tegeledes ebavõrdsusega, sealhulgas maksu- ja toetussüsteemide ülesehituse kaudu. Sotsiaalkaitsesüsteemide kaasajastamine peaks parandama juurdepääsu sotsiaalkaitsele, selle jätkusuutlikkust, piisavust ja kvaliteeti.

Liikmesriigid peaksid arendama ning rakendama ennetavaid ja integreeritud strateegiaid, ühendades aktiivse kaasamise kolm elementi: piisav sissetulekutoetus, kaasavad tööturud ja juurdepääs kvaliteetsetele teenustele. Sotsiaalkaitsesüsteemidega tuleks tagada kõigi piisavate vahenditeta isikute õigus piisavale miinimumsissetuleku toetusele ning edendada sotsiaalset kaasamist, innustades inimesi aktiivselt osalema tööturul ja ühiskonnas.

Võrdsete võimaluste, sh laste ja noorte võrdsete võimaluste tagamisel on olulised sellised taskukohased, kättesaadavad ja kvaliteetsed teenused nagu lastehoid, koolipäevajärgne lastehoid, haridus-, koolitus-, eluaseme- ja tervishoiuteenused ning pikaajaline hooldus. Erilist tähelepanu tuleks pöörata võitlusele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, sh palgavaesuse vähendamisele. Liikmesriigid peaksid tagama, et kõigil oleks juurdepääs põhiteenustele, sealhulgas veele, kanalisatsioonile, elektrile, transpordile, finantsteenustele ja digitaalsidele. Seda vajavatele ja haavatavatele isikutele peaksid liikmesriigid tagama juurdepääsu piisavale sotsiaalmajutustoetusele ning õigusele sobivale abile ja kaitsele sundväljatõstmise eest. Eraldi tuleks võidelda kodutusega. Tuleks võtta arvesse puudega inimeste erivajadusi.

Liikmesriigid peaksid tagama õiguse õigeaegsele juurdepääsule taskukohasele tervishoiule ja pikaajalisele kvaliteetsele hooldusele, kaitstes pikaajalises perspektiivis jätkusuutlikkust.

Pikeneva eluea ja demograafiliste muutuste valguses peaksid liikmesriigid kindlustama meeste ja naiste pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse ning piisavuse, pakkudes mõlemast soost töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele võrdseid võimalusi koguda pensioniõigusi, sh täiendavate kavade kaudu, et tagada inimväärne elu. Pensionireforme tuleks toetada meetmetega, millega pikendatakse tööelu ja tõstetakse tegelikku pensioniiga, näiteks piirates varast väljumist tööturult ning tõstes seadusjärgset pensioniiga, et võtta arvesse pikenevat eluiga. Liikmesriigid peaksid alustama asjaomaste sidusrühmadega konstruktiivset dialoogi ning võimaldama reformide käivitamist etapiviisiliselt.

(1)    ELT C 120, 26.4.2013, lk 1–6.