9.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 185/75

1)

märgib, et vabadus pakkuda piiriüleseid teenuseid ELis on tagatud ELi toimimise lepingu artiklitega 56–62. Hästi toimiv teenuste siseturg ei too mitte ainult otsest kasu teenuseosutajatele ja tarbijatele ELis, vaid on ka oluline eeldus majanduskasvuks, millest paranenud heaolu ja parema sotsiaalkaitse kujul saavad eeldatavalt osa kõik ELi kodanikud;

2)

leiab, et hästi toimiv teenuste siseturg on eelkõige oluline piirkondlikele teenusteosutajatele, kelle asukoht on vahetult teise liikmesriigi piiri ääres;

3)

märgib, et teenuste vaba liikumise oluline lähtekoht on see, et liikmesriigis asutatud teenuseosutaja peab suutma osutada teenust muudes liikmesriikides samadel tingimustel kui oma asukohariigis. Hästi toimiva teenuste siseturu eelduseks on samal ajal, et konkurents – ka piiriülene konkurents – ei peaks peamiselt põhinema mitte tööjõukuludel, vaid sellistel teguritel nagu osutatud teenuse kvaliteet ja teenuseosutaja tegevuse tõhusus;

4)

märgib, et liikmesriikidevahelised erinevused, eelkõige palga osas, tähendavad, et töötajate lähetamine teenuste vaba liikumise raames võib tekitada survet tasustamistingimuste halvenemiseks riigis, kuhu töötajad lähetatakse. Kui töö- ja töölevõtmistingimustes valitseb ebaõiglane konkurents, võib see põhjustada sotsiaalset dumpingut vastuvõtvas riigis. Sotsiaalne dumping tekitab survet alandada hindu, mis ohustab ettevõtteid, kes ei kasuta lähetamist;

5)

leiab, et mõistlik tasakaal ühelt poolt teenuste vaba liikumise ja teiselt poolt lähetatud töötajate kaitse ning palga- ja sotsiaalse dumpingu vastu võitlemise vahel on ühisturu aktsepteerimise eelduseks ELi kodanike ja eelkõige selliste teenussektorite töötajate seas, kus lähetamine on levinud tava või eelduste kohaselt selleks kujuneb. Komitee rõhutab aga, et tõhusaks võitlemiseks sotsiaalse dumpinguga on vaja meetmeid, millega kaitsta ka füüsilisest isikust ettevõtjaid ja isikuid, kelle tööd vahendavad digitaalsed platvormid;

6)

leiab samuti, et huvide tasakaalustamine, mida töötajate lähetamist käsitleva direktiiviga soovitakse saavutada, on ausa ja õiglase konkurentsi eeldus teenustesektori piiriülestes olukordades;

7)

võib sellel taustal lähtekohana toetada komisjoni ettepaneku aluseks olevat põhimõtet, st et sama töö eest samas töökohas tuleks maksta sama tasu;

8)

on seisukohal, et vastuvõtvas liikmesriigis kehtivate töötajate värbamisega seotud haldusnõuete mittetundmine ning raskused, mis tekivad mõnel ettevõtjal (eriti VKEdel) nende täitmisel, võivad takistada piiriüleste teenuste vaba osutamist ELis ja ohustada lähetatud töötajate kaitset. Neid probleeme saaks leevendada, kui komisjon ja liikmesriigid looksid seoses kõnealuste aspektidega selged ja lihtsalt juurdepääsetavad teabe- ja hindamismehhanismid;

9)

jagab komisjoni arvamust, et on tarvis ajalist piiri, millest alates tuleb vastuvõtva riigi õigust lähetatud töötaja suhtes kohaldada täies ulatuses. Komitee leiab siiski, et puudub veenev põhjus võtta määruse (EÜ) nr 883/2004 säte sellise ajapiiri lähtepunktiks, millest alates kohaldataks lähetuse korral töösuhtele täies ulatuses vastuvõtva riigi õigust. Komitee leiab, et töötajate lähetamist käsitleva direktiivi ajaline piir peaks olema 12 kuud;

10)

leiab samuti, et tingimused, millal vastuvõtva riigi õigust täiel määral kohaldada töösuhtele, ei või tegelikkuses põhjustada lähetatud töötajate ebasoodsasse olukorda seadmist;

11)

tõdeb, et komisjoni ettepanekut asendada mõiste „töötasu miinimummäärad“ mõistega „tasu“ võib pidada heas kooskõlas olevaks Euroopa Kohtu langetatud otsusega kohtuasjas Säkhöalojen ammattiliito ry (C-396/13) ja mõiste „töötasu miinimummäärad“ tõlgendamisega kohtu poolt kõnealuses kohtuasjas;

12)

juhib tähelepanu asjaolule, et kui asjaomases liikmesriigis direktiivi tähenduses tasu kindlaksmääramisel võib kasutada ja peab kasutama vaid vastuvõtvas riigis kohustuslikke tasu olulisi elemente ja arvestusaluseid, tähendab see, et vastuvõtval riigil ei ole jätkuvalt võimalik nõuda, et lähetav tööandja maksaks oma töötajatele tasu, mida vastuvõtvas riigis loetakse tavapäraseks või keskmiseks töötasuks samalaadse töö eest;

13)

kiidab heaks ettepaneku avaldada vastuvõtvasse riiki lähetatavate töötajate suhtes kohaldatava tasu olulised elemendid riigi ametlikul veebisaidil, mille liikmesriigid peavad koostama jõustamisdirektiivi artikli 5 kohaselt eesmärgiga parandada juurdepääsu lähetamisega seotud teabele;

14)

leiab, et üldiselt saavutab komisjoni ettepanek asendada mõiste „minimaalsed töötasumäärad“ mõistega „tasu“ ja teha muid esitatud muudatusi kõnealusesse ossa töötajate lähetamist käsitlevas direktiivis sobiva tasakaalu ühelt poolt ELis asuvate teenuseosutajate võimaluse vahel osutada teenuseid piiriüleselt ilma põhjendamatute takistusteta ning teiselt poolt lähetatud töötajate kaitse ja ebaõiglase konkurentsi vastu võitlemise vahel;

15)

peab siiski vajalikuks teha selgeks, et töötajate lähetamist käsitlev direktiiv ei mõjuta kuidagi liikmesriikide ainupädevust õiguse osas otsustada vastava tööturumudeli raames kasutatava töötasu küsimuste üle;

16)

jagab komisjoni seisukohta, et kohustus rakendada vastuvõtva riigi nõudeid töötajate lähetamist käsitleva direktiivi artikli 3 lõikes 1 ehitusvaldkonna raames loetletud valdkondades peab kehtima samal viisil olenemata sellest, kas töötasu on määratletud õigusaktis või üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingus või kollektiivlepingus, mis on sätestatud artikli 3 lõike 8 esimeses või teises taandes;

17)

juhib komisjoni tähelepanu lähetamise olukorrale sariallhanke kasutamisel, mis viib tööandja vastutuse hajumiseni ja mille puhul jäetakse lähetatud töötajad mõnikord igasuguse abi ja toetuseta. Euroopa toetusfond võimaldaks kiiret sekkumist, et tagada nende töötajate tagasipöördumine nende päritoluriiki parimatel võimalikel tingimustel. Komitee soovitab ka luua Euroopa registri, millega kohustataks töötajaid lähetavaid ettevõtjaid kõigis liikmesriikides deklareerima lähetatud töötajaid hiljemalt teenuste osutamise alustamisest alates;

18)

märgib, et tööandja sageli tahtlikult alahindab lähetatud töötajate oskusi, et õigustada madalamat palgataset. On tõenäoline, et see tava jääb püsima kui võimalus vältida palga puhul võrdse kohtlemise kohustust. Komisjon peaks uurima üleeuroopalise ametite ja ametioskuste registri loomist selle olukorra parandamiseks ning selliste töötajate huvide kaitseks, kellel puudub tunnustatud kvalifikatsioon;

19)

märgib, et direktiivi 2008/104/EÜ (renditöö kohta) rakendamise tähtaeg oli 5. detsember 2011. Direktiivi üks eesmärke on kaitsta renditöötajaid ning see hõlmab mh võrdse kohtlemise põhimõtet, mida rakendataks töötasule, puhkusele ja tööajale (artikkel 5);

20)

jagab komisjoni seisukohta, et renditöödirektiivi võrdse kohtlemise põhimõtet tuleks kohustuslikus korras kohaldada isegi sellistes olukordades, kus rendiettevõtte asukoht on muus liikmesriigis ja kus on tegemist töötajate lähetamisega töötajate lähetamist käsitleva direktiivi tähenduses;

21)

märgib, et 14 riiklikku parlamenti/koda 11 liikmesriigis (Bulgaaria, Taani, Eesti, Horvaatia, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Tšehhi Vabariik ja Ungari) on pärast subsidiaarsuse kontrolli esitanud põhjendatud arvamused, mis tähendab, et ettepanekule on antud nn kollane kaart;

22)

märgib, et töötajate lähetamist käsitlev direktiiv reguleerib, milliseid vastuvõtva riigi töö- ja töölevõtmistingimusi peab teenuseosutaja, kelle asukoht on muus liikmesriigis, kohustuslikus korras kohaldama lähetatud töötajate suhtes vastuvõtvas riigis. Ei kehtiva direktiivi ega muudetud direktiivi eesmärgid ei hõlma liikmesriikide nõuete tasemete ühtlustamist;

23)

juhib tähelepanu asjaolule, et direktiivis saab muudatusi teha vaid ELi tasandil. Arvestades aluslepingu sätteid, mis käsitlevad teenuste piiriülese osutamise vabadust ELis, ja Rooma I määrust, ei ole liikmesriikide tasandil võimalik reguleerida seda, millised tööõiguse valdkonna sätted kehtivad lähetusele;

24)

juhib tähelepanu asjaolule, et jõustamisdirektiiv, mille liikmesriigid pidid siseriiklikku õigusesse üle võtma 18. juuniks 2016, hõlmab vahendeid, mille abil liikmesriigid võivad piirata lähetamisest tulenevaid kuritarvitusi ja sotsiaalset dumpingut (nagu pettus, eeskirjade rikkumine ja teabevahetus liikmesriikide vahel). Komitee võtab arvesse seda, et läbi vaadatud töötajate lähetamise direktiiv ja jõustamisdirektiiv on suures osas vastastikku toetavad õigusaktid, ja seetõttu ootab huviga täielikku hinnangut sellele, millised on jõustamisdirektiivi liikmesriikides rakendamise mõju ja tagajärjed töötajate lähetamisele;

25)

toonitab lisaks, et jätkuvalt on seoses eri riikides töötajate lähetamise suhtes järelevalve rakendamisega päevakorral sidususe küsimus, sest jõustamisdirektiivis nähti ette ainult liikmesriikide kahepoolne koostöö; seega nõustub komitee sellega, et kavandatud läbi vaadatud direktiivi eesmärki – töötajate lähetamisele kohaldatavate eeskirjade ühist määratlemist – on parem saavutada ELi tasandil;

26)

peab vajalikuks hoogustada andmete vahetamist lähteriigi ja vastuvõtva riigi andmebüroode ja sotsiaalkindlustusasutuste vahel ning sätestada vastuvõtva riigi sotsiaalkindlustusasutustele teatamiskohustuse, et võtta tõhusaid meetmeid fiktiivsete lähetuste vastu ning selliste ettevõtete loomise vastu, mille eesmärk on fiktiivsed lähetused, samuti selleks, et tõkestada ebaausat konkurentsi väiksemate sotsiaalkindlustusmaksete alusel. Kui peaks ilmnema tendents rajada ettevõtteid, mille eesmärk on fiktiivsed lähetused, tuleb kaaluda minimaalse aja kehtestamist, mille jooksul töötaja peab töötama lähteriigis, enne kui ta lähetatakse.