20.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 264/1

Raportöör:

José María ZUFIAUR NARVAIZA

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab vajadust vaadata läbi 2003. aastal vastu võetud kehtiv Euroopa julgeolekustrateegia, et reageerida oluliselt muutunud rahvusvahelisele kontekstile. ELi institutsioonide nõuandva organi ja organiseeritud kodanikuühiskonna esindajana peab komitee äärmiselt oluliseks, et temaga konsulteeritaks uue strateegia väljatöötamisel. Samuti on vältimatu kodanikuühiskonna struktureeritud kaasamine sellesse protsessi. Komitee hinnangul peaks üldise strateegia läbivaatamine toimuma lühemate ajavahemike järel. Näiteks võiks seda teha iga viie aasta tagant, mis langeb kokku parlamendi ja komisjoni koosseisude ametiaja pikkusega.

1.2.

EL seisab vastamisi kriisiga, mille peamised tunnused on sotsiaalne lõhestatus, vastastikune sõltuvus, nõrk institutsiooniline keskkond ja ülemaailmne ebavõrdsus. Oleme jõudnud ajastusse, mida iseloomustavad peamiselt sotsiaalsel tõrjutusel põhinevad konfliktid, mille puhul on sõjaline sekkumine selgelt ebapiisav.

1.3.

Geopoliitilise ja geomajandusliku konkurentsi hoogustuv dünaamika ning mõne suurvõimu jätkuv nõudmine jagada maailm mõjusfäärideks mõjutab Euroopa strateegilist mudelit, mis põhineb koostööl ja positiivsel tingimuslikkusel, mis nõuab vastavate kohanduste tegemist.

1.4.

Komitee hinnangul suudavad eurooplased sellises keerulises rahvusvahelises õhkkonnas oma väärtusi ja huve kaitsta vaid tugevdades seatud eesmärkide, poliitikameetmete ja vahendite ühtsust. Euroopa välispoliitika saab alguse liidu seest, sest sise- ja välispoliitika on omavahel lahutamatud.

1.5.

Euroopa kodanikud pöörduvad vaid siis ära hetkel levivast võõrandumisest ning tunnevad end eurooplastena ja osalevad ELi tegevuses, kui viimane muudab kurssi ning võtab endale turvalisuse, vabaduse ja jõukuse edendaja ning võrdsuse kaitsja rolli nii Euroopas kui ka ülejäänud maailmas.

1.6.

Oluline on suurendada Euroopa poliitilist integratsiooni eesmärgiga pürgida globaliseerunud maailmas suveräänsuse poole, teha otsuseid, mis tekitaksid taas entusiasmi Euroopa projekti ja uuendatud ühiskondliku leppe suhtes, ning tegeleda demokraatia puudujäägiga.

1.7.

Euroopa välispoliitika ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika, kuhu tuleks suunata rohkem vahendeid, nõuab liikmesriikidelt ja ELi institutsioonidelt paindlikumaid ja ühtlasi koordineeritumaid töömeetodeid.

1.8.

ELi kaitse nõuab tõhusamat kooskõlastamist ja ühist kavandamist, et liikuda Euroopa kaitseliidu suunas. Selleks tuleb eraldada rohkem rahalisi vahendeid ja arendada edasi Euroopa kaitsetööstust, vältides kulude dubleerimist panustamise ja jagamise (pooling and sharing) vahendite abil. Lisaks on ühisprojektide edendamise kõrval esmatähtis parem juhtimine ja järjepidev institutsiooniline struktuur. Mõistagi ei tohi see piirata Atlandi-üleseid suhteid ja tihedat koostööd liitude ja organisatsioonidega, millesse enamik ELi liikmesriike kuulub, nt NATO.

1.9.

Komitee arvates peaksid uue üldise strateegia prioriteedid olema järgmised: a) kandidaatriikide, eriti Lääne-Balkani riikide ühinemisprotsessi tugevdamine, ida- ja lõunanaabruse stabiliseerimine muu hulgas rände- ja pagulasvoogudega tegelemise kaudu; b) suutlikuma, tõhusama ja nähtavama ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika edendamine, toetudes tugevale ja selgesti määratletud Euroopa kaitsesektori tööstuslikule ja tehnoloogilisele baasile; c) tõhusa ja reformitud mitmepoolse julgeolekualase, sotsiaalmajandusliku ja arengujuhtimise süsteemi tugevdamine ning d) kaubanduse ja investeeringute edendamine. Lisaks peaksid nimetatud prioriteetides olema esindatud kaks läbivat teemat: laialdane säästev areng ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tugevdamine.

1.10.

EL peaks oma traditsioonilise ennetava ja mitmepoolse diplomaatiaga olema seadusandlik ja konstruktiivne jõud, mis soodustab kaasavat valitsemist, panustades tärkava turumajandusega riikide osalusele mitmepoolsetes institutsioonides.

1.11.

Euroopas rahu kindlustamiseks rajatud Euroopa Liit peab oma üldise strateegia raames põhieesmärgina taotlema rahu säilitamist ja edendamist. Selleks on esmatähtsad julgeoleku- ja kaitsepoliitika, diplomaatilised meetmed ja kodanikuühiskonna roll.

1.12.

Seoses pagulaskriisiga peab komitee tähtsaks, et EL looks ühtse pagulas-, asüüli- ja sisserändepoliitika, mida teostaks üks Euroopa institutsioon ja mis tagaks, et liikmesriigid täidavad oma kohustusi üheskoos, proportsionaalselt ja solidaarselt.

1.13.

Komitee arvates tuleks teha muudatusi Euroopa arengufondide vahendite jaotamise süsteemis, et muuta see paindlikumaks, mitmekülgsemaks ja konkreetsetele olukordadele vastavaks.

1.14.

Läbirääkimis- või ratifitseerimisjärgus olevad suurlepingud omandavad kogumina vaieldamatult geopoliitilise mõõtme, mis ulatub kaubandusküsimustest kaugemale. Seesuguste lepingute geopoliitilise mõjuga tegelemine, mitmepoolsete suhete kindlustamine ja kaubandusblokkide vaheliste pingete vältimine on ELi tulevases üldises strateegias kesksel kohal. Kuna eelmainitud tegurid mõjutavad inimeste elulaadi, on komitee hinnangul äärmiselt oluline arvestada kodanikuühiskonna ja üldisemas mõttes kodanike asjassepuutuvate nõudmiste ja muredega.

1.15.

Komitee arvates on kodanikuühiskonna, selle toimimise ja diplomaatilise tegevusega paralleelsete seoste tugevdamine ELi välis- ja julgeolekupoliitika elluviimisel hädavajalik. Seepärast seisab komitee kodanikuühiskonna komponendi sõnaselge lisamise eest ühisesse välis- ja julgeolekupoliitikasse.

1.16.

Komitee arvates on komiteel kui Euroopa institutsioonide nõuandval organil ja liikmesriikide kõikide suurte organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajal parimad eeldused, et olla oluline partner ELi institutsioonidele, kes osalevad ELi ühises välis- ja julgeolekupoliitikas, eelkõige Euroopa välisteenistusele ja Euroopa Komisjonile.

1.17.

Seepärast teeb komitee ettepaneku analüüsida üheskoos nimetatud prioriteete ning meetodit, kuidas korralda koostööd Euroopa välisteenistuse ja komitee vahel.

1.18.

Komitee pakub Euroopa välisteenistusele abi hindamisaruande koostamisel kodanikuühiskonna praeguse osaluse kohta Euroopa välispoliitikas.

1.19.

Komitee teeb ettepaneku korraldada komitees välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning peamiste Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide osavõtul ühine iga-aastane arutelu välis- ja julgeolekupoliitika teemadel.

2.1.

Komitee märgib, et vaja läheb strateegiat, mis hõlmaks ühtses ja ajakohases raamistikus kõiki ELi välistegevuse meetmeid, kaasa arvatud neid, mis seonduvad julgeoleku ja kaitsega. Seetõttu tuleb muuta Euroopa välistegevuse eesmärke, prioriteete, huvisid ja vahendeid tervikliku lähenemisviisiga, mis tõrjuks kõrvale erapoolikud vaatenurgad ja riiklikud takistused ning tugevdaks koostööd ja paindlikkust (1)  (2).

2.2.

Hoolimata suurtest sotsiaalsetest edusammudest mitmetes aastatuhande arengueesmärkides käsitletud valdkondades, toovad teised nähtused – nt lääneriikide tähtsuse vähenemine, uute jõudude esilekerkimine, infotehnoloogia mõju kasv, demograafilised suundumused ja suurem ebavõrdsus – esile keerulisema ülemaailmse geopoliitilise olukorra, kus avatud ühiskondade normidel ja väärtustel põhineva mudeli edendamine on raskendatud. See tuleneb tõsiasjast, et mitmepoolsed institutsioonid ei ole kohanenud uue multipolaarse maailmaga. Selle tagajärjel on rahvusvahelised normid järk-järgult kadumas üheaegselt geopoliitika tähtsuse uue määratlemisega. Suurema asjaosaliste hulga (sh valitsusvälised organisatsioonid ja piiriülesed ettevõtjad) ja murranguliste tehnoloogiate arengu tõttu on strateegilise kava väljatöötamine ja keerukate keskkondade haldamine raskendatud.

2.3.

ELi kiiremaloomulised väljakutsed on rändevoogude haldamine, maailmajao kindlustamine terrorismiohu vastu ja ELi liikmesriikide vastase sõjalise ja küberagressiooni ärahoidmine. Muud peamised väljakutsed ja ohud on hetkel olemuselt ülemaailmsed – kliimamuutused, finants- ja majanduskriisid, maksudest kõrvalehoidumine, korruptsioon, organiseeritud kuritegevus, pandeemiad, humanitaarkriisid jne. Euroopa Liit peab osalema kõigi nendega tegelemisel. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika peab muutuma praegusest oluliselt tõhusamaks vahendiks ELi ja liikmesriikide huvide kaitsmisel, mis on omakorda hädavajalik viimaste märksa suuremaks kaasamiseks ELi välis- ja julgeolekupoliitikasse. Nagu liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja märkis: „Vajame oma huvide ennetavaks kaitsmiseks strateegiat, võttes arvesse seda, et meie väärtuste edendamine on meie huvide oluline osa”.

2.4.

Pärast 2003. aasta strateegia vastuvõtmist on toimunud kaks olulist struktuurset muudatust.

2.4.1.

Esiteks seisame vastamisi kriisiga, mille peamised tunnused on sotsiaalne lõhestatus, vastastikune sõltuvus, nõrk institutsiooniline keskkond ja ülemaailmne ebavõrdsus. Praegu tähendab globaliseerumine lähedust, nähtavust ja rahvastikutihedust. Ebavõrdsus on muutunud ülemaailmseks parameetriks. Tugevad sotsiaalsed kontrastid on alus massilisele rändele. Säärane aina seotum ja äärmiselt ebavõrdne maailm põhjustab ebastabiilsust ja ebakindlust. Oleme jõudnud ajastusse, mida iseloomustavad sotsiaalsel tõrjutusel põhinevad konfliktid, mille puhul on sõjaline sekkumine selgelt ebapiisav. Oleme silmitsi ülemaailmse sotsiaalse küsimusega, mida tuleb analüüsida ja millele tuleb reageerida, nagu seda tehti 19. ja 20. sajandil Euroopa rahvusriikides. Rahvusvahelisel tasandil on olnud teerajaja 1944. aasta Philadelphia deklaratsioon. Selleks on vaja reguleerivat ning solidaarsus- ja koostööpoliitikat.

2.4.2.

Teiseks muutub geopoliitiline konkurents üha kaalukamaks ja seda mitte üksnes Euroopa naabruses. Meie geograafiline asukoht määratleb meid. Näiteks mõjutavad Ukraina, Süüria, Iraagi, Liibüa ja Saheli piirkonna konfliktid meid otseselt nii majanduslikult kui ka džihaaditerrorismi, energiavarustuse valdkonna või pagulaste ja immigrantide liikumise kaudu. See avaldab mõju Euroopa strateegilisele mudelile, mis põhineb koostööl ja positiivsete tingimuste rakendamisel.

2.4.3.

Endiselt on tõene praegu kehtiva strateegia avaldus, et „meie julgeoleku parimaks kaitseks on maailm, mis koosneb hästi juhitud demokraatlikest riikidest”. Siiski on strateegias ilmnenud mitmeid puudusi: 1) välja arvatud mõned juhud, ei ole nimetatud kontseptsioon üldiselt andnud soovitud tulemusi, eriti seoses ELiga ühinemise protsessidega; 2) on muid kontseptsioone, mis põhinevad religiooni spetsiifilisel tõlgendamisel, nagu nn Islamiriik, või teatud laadi autoritaarsel rahvuslusel, nagu Venemaa või Hiina (suurvõimud, mis mõjutavad otseselt ELi laiemat naabruskonda), kelle jaoks on geopoliitika mõjutsoonidel baseeruv põhimõte; 3) sageli ei ole võetud arvese riikide erinevusi, kellega EL on üritanud luua partnerlussuhteid; 4) tihtipeale on esinenud vastuolu ELi poolt väljaöeldu ja tegelikkuses elluviidu vahel; 5) piisavalt ei ole arvestatud asjaoluga, et demokraatiat ja õigusriiki ei saa importida väljastpoolt, vaid need peavad tärkama seespool.

2.5.

Oma universaalsete väärtuste ja põhimõtete tõhusamaks kaitsmiseks peab EL kohandama strateegiat millegi abil, mida Euroopa välisteenistus on nimetanud pragmaatiliseks idealismiks.

3.1.

See, et välispoliitika on sisepoliitika käepikendus, on laialt levinud arusaam. Seetõttu peavad need tõhususe huvides järgima samu eesmärke ning olema kesksetes ja ühistes aspektides integreeritud ja koordineeritud ja mitte killustatud. Komitee hinnangul püstitatakse ELi üldise välispoliitilise strateegia kaks määrava tähtsusega sammast liidusiseselt.

3.1.1.

Esimene neist on ELi ülemaailmse köitvuse põhielement: elulaad, mis põhineb vabadusel, inimõigustel ja kogu rahvastiku sotsiaalsel ühtekuuluvusel. Ei ole realistlik mõelda paremini struktureeritud, ühisest ja tõhusast ELi välis- ja julgeolekupoliitikast, tegelemata enne probleemidega, nagu liikmesriikide majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse kasv, liidu ühiskonnamudeli nõrgenemine, märgid solidaarsuse puudumisest ja usaldamatusest, rahvusriikidesse tagasitõmbumine, raskused ühiste otsuste rakendamisel, kodanike kasvav rahulolematus või populistlike, ksenofoobsete ja eurofoobsete liikumiste laienemine. Oluline on suurendada Euroopa poliitilist integratsiooni – tõenäoliselt asutamislepingutes ette nähtud tõhustatud koostöö abil – eesmärgiga pürgida globaliseerunud maailmas suveräänsuse poole, teha otsuseid, mis tekitaksid taas entusiasmi Euroopa projekti ja uuendatud ühiskondliku leppe suhtes, ning võrdsustada otsuste langetamine ja demokraatia.

3.1.2.

Teine sammas viitab laiaulatuslikumale Euroopa integratsioonile ning sellele, et luuakse poliitika ja instrumendid ühistele tegevuskavadele, mis on suunatud valdkondadele, nagu rändevood, energiavarustus, kliimamuutused, rahvusvaheline terrorism, toiduga kindlustatus, kaubanduspoliitika, organiseeritud kuritegevuse vastu suunatud võitlus, tõhus Euroopa investeeringute ja töökohtade loomise plaan, ühtne sotsiaalne mõõde ja siseturu väljakujundamine. Euroopa kodanikud pöörduvad vaid siis ära hetkel levivast võõrandumisest ning tunnevad end eurooplastena ja osalevad ELi tegevuses, kui viimane muudab kurssi ning haarab võrdsuse kaitsjana turvalisuse, vabaduse ja jõukuse edendaja rolli nii Euroopas kui ka ülejäänud maailmas.

3.2.

Komitee hinnangul on tööstuspoliitikat, finantssüsteemi, telekommunikatsiooni- ja transpordipoliitikat, digitaaltehnoloogiaid ning kaitsetööstust hõlmava ühtse turu täiustamine ELi üks prioriteete. Samuti peaks välispoliitika käsitlema üha suuremat arvu teemasid, mis on seotud ELi teiste poliitikavaldkondadega, sealhulgas sotsiaal-, keskkonna-, energia-, digitaal-, transpordi-, majandus- ja tööstuspoliitikaga. Seepärast on meil vaja määratleda ELi pikaajaline visioon, mille keskne sammas on rahvusvaheline majanduspoliitika eesmärgiga edendada kaubandust ja investeeringuid. Lisaks on ilmtingimata vajalik välja töötada ühine energiapoliitika ning ka ühine rände- ja varjupaigapoliitika.

3.3.

Uut ülemaailmset geostrateegilist olukorda arvestades ei ole ELil muud valikut kui parandada oma suutlikkust julgeoleku ja kaitse valdkonnas. See nõuab vältimatult sidusamat välispoliitikat – liikmesriikidel on järjest väiksem osatähtsus rahvusvahelisel tasandil ja üheskoos tegutsemine on kõigile kasulik – ning tähendab suurema tähelepanu pööramist Euroopa kaitsepoliitikale. Kokkuvõttes eeldab see märksa laiapõhjalisemat arusaama julgeolekust ja kaitsest kui jõu kasutamine. Kuid see tähendab ka, et kaitsepoliitikat saab kasutada nii ennetavalt, avaldades ka hoiatavat mõju, kui ka viimase abinõuna, kui elutähtsaid huve ja kaitse kohustust ei ole enam võimalik tagada mingil muul viisil. See nõuab rohkem ressursse ja paremat ressursikasutust. Kuigi ELil on 28 erinevat sõjalist struktuuri, kulutab ta riigikaitsele vaid 40 % vahenditest, mis selleks eraldatakse USAs. Sellele tuleks muu hulgas lisada märkimisväärsed kattumised ja kaitsetööstuse nõrk areng, mis nõuab suuremat rahastamist ning ühiseid kavandamis- ja järelevalvevahendeid. ELi valitsused ja kodanikud peaksid olema teadlikud sellest, et julgeolek, jõukus ja vabadus on lahutamatud. ELi suurem strateegiline iseseisvus kaitseküsimustes ei tohi siiski olla kokkusobimatu või vastuolus Atlandi-üleste suhetega ning peaks olema suunatud koostöö tegemisele liitude ja organisatsioonidega, millesse kuulub enamik ELi riike, eriti NATOga, mis on jätkuvalt nende kollektiivse kaitse alus.

3.4.

Euroopa kaitsepoliitika peaks keskenduma kahele põhivaldkonnale: 1) praeguse geopoliitika kohaselt keskendub EL kui julgeoleku tagaja väljaspool ELi piire laiemale naabruskonnale kõrvuti inimõiguste toetamise ja naaberriikide arengule kaasa aitamisega; 2) panuse andmine ülemaailmse tähtsusega avalike hüvede vabasse kättesaadavusse ja eeskirjadel põhineva rahvusvahelise korra kehtestamisse.

3.5

ELi kaitsetööstus peab võtma olulise rolli Euroopa Liidu strateegilise autonoomia saavutamisel. Tööstuse konkurentsivõime on väärtus, mis ulatub erasektori huvidest märksa kaugemale. Kaitsetööstus peab üle saama killustatusest. Selle protsessi edu sõltub suuresti teatud võtmetähtsusega meetmete rakendamisest, näiteks koostööprojektide elluviimine, piisavate vahendite eraldamine järgmise ettevalmistava meetme (3) tarbeks ja konkreetse eelarverea loomine järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal.

3.6.

Idee, mille kohaselt on meie tegeliku naabruskonna – meie naabrite ja nende naabrite – stabiilsus hädavajalik meie enda stabiilsuse jaoks, kehtib otseselt terroriohu kohta, mida põhjustab end ise Islamiriigiks nimetav organisatsioon. Näiteks tähendab see, et ELil on osaliselt otsene vastutus Süüria sõjale poliitilise lahenduse leidmisel, kuna see eeldab tegelemist probleemi ühe põhjusega. Samuti eeldab see terrorismivastase võitluse ja luuretegevuse paremat kooskõlastamist. Kesksel kohal peaks olema liikmesriikidevahelise teabevahetuse tõhustamine, sealhulgas Euroopa luureteenistuse loomine. Lisaks on vaja koostada globaalne terrorismivastase võitluse strateegia, et analüüsida terrorismi põhjuseid, vältida usuliste vaadete vahelise vastasseisu tekkimist ja edendada selle asemel erinevate usuliste vaadetega kogukondade koostööd terroristliku fanatismi vastu võitlemisel. Eriti oluline on toetada araabia- ja islamimaailma (mis on vale nime kandva Islamiriigi rünnakutes kõige rohkem kannatada saanud), et see suudaks sellele ohule seestpoolt vastu astuda. Meetmed relvade müügi ja nendega kauplemise ning rahastamisallikate vastu peaksid samuti olema osa Euroopa terrorismivastase võitluse strateegiast. Kodanikuühiskonna suhetel meie laiema naabruskonnaga võib olla selles püüdluses positiivne roll.

3.7.

Suurendada tuleks välistegevuse paindlikkust. Suurem paindlikkus ei tohi viia killustatuseni, vaid tuleb saavutada Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepinguga ette nähtud vahendite täiel määral ärakasutamisega. Seetõttu on vaja suurendada nõukogus liikmesriikide konstruktiivset erapooletust ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika osas. Rahvusvahelise julgeoleku tagamise kontekstis viitab komisjon veel kord vajadusele säilitada teatud välispoliitilisi väärtusi, eriti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja järgimisega seotut. Ent kui juba olemasolevate vahendite abil ei suudeta sobivat lahendust leida, on vaja luua ajutised töörühmad, kus osaleks ka kõrge esindaja või tema asemel teiste Euroopa institutsioonide organid, eesmärgiga tagada, et ühehäälsuse printsiip ei halvaks ELi välispoliitilisi võimalusi. Rohelise diplomaatia võrgustik, mis loodi algselt selleks, et edendada keskkonnaalaste eesmärkide integreerimist ELi välissuhetesse, ja millel oli oluline roll ELi diplomaatiliste meetmete mobiliseerimises ja koordineerimises enne COP 21, võiks olla eeskujuks muudele võrgustikele.

3.8.

EL ei tohiks välispoliitika tarbeks rohkemate vahendite leidmisega järgmise kriisini oodata. Need vahendid peaksid olema eesmärkidega kooskõlas ega tohiks oluliselt valitsevast olukorrast erineda. Asjakohase planeerimisega tuleks kindlaks teha valdkonnad, kus Euroopa Liit on alarahastatud. Sel viisil oleks võimalik vältida reageerivat käitumist, mis on ELile viimastel aastatel mitmete kriiside puhul omane olnud. Vaja on suurendada ELi välistegevuse eelarvet eeskätt humanitaar-, rände-, arendus-, haridus-, terrorismivastases ja diplomaatilises valdkonnas ning samuti organiseeritud kodanikuühiskonna tugevdamiseks.

4.1.

Komitee arvates eeldab uus strateegia, et vaadatakse läbi ELi analüüs rahvusvahelise konteksti ning rolli kohta, mida EL selles tulevikus täita kavatseb. Väga oluline on leida uusi kontseptsioone, mis tuginevad kodanike aktiivsele ja võrdsele kaasamisele turvalisust, vabadust ja jõukust puudutavatesse tahkudesse, ning oluline on rõhutada ELi tugevusi. Nende hulka kuuluvad näiteks see, et EL on maailma suurim siseturg, samuti liidu aktiivne kaubanduspoliitika, koostööpoliitika ja maailma kõige suurema eelarvega humanitaarabipoliitika, õigusriigi ja demokraatlike põhimõtete austamisel põhinev elulaad, majanduslikul ja sotsiaalsel ühtekuuluvusel põhinev sotsiaalmudel ning säästva arengu mudeli kaitsmine, mis põhineb ebavõrdsuse vastu võitlemisel ja keskkonnakaitsel, sh kaugeleulatuvad kliimapoliitika eesmärgid.

4.2.

ELi tähtsust maailmas on traditsiooniliselt piiranud sisemise ühtsuse ja poliitilise tahte puudumine. Euroopa Liit ei püüa saada üliriigiks, vaid püüab kasutada oma võimu kõige tõhusamal viisil. Niisiis tuleks keskenduda valdkondadele, milles ELi tegevus annaks lisaväärtust ja võiks omada kõige asjakohasemat mõju, seda eriti selle ümbruses ja rahvusvahelistes institutsioonides, nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, Rahvusvaheline Valuutafond, Maailmapank või G20, kus liikmesriikidevaheline koordineerimine on puudulik, piirates nii ELi mõjuvõimu. Selles valguses peab komitee positiivseks komisjoni 2015. aasta oktoobris tehtud ettepanekut, milles toetatakse euroala ühtset esindatust Rahvusvahelises Valuutafondis ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides.

4.3.

EL peab jätkama oma traditsioonilise ennetava ja mitmepoolse diplomaatiaga, püüeldes normeeriva ja konstruktiivse võimu poole. Normidel põhineva ja avatud ülemaailmse korra kaitsmine on rahvusvahelises kontekstis üks Euroopa Liidu põhilistest tunnusjoontest. Suure majandusliku jõuna saab EL kasu ühendatud maailmast – seda nii energia-, rahandus-, küberruumi kui ka mereteede valdkonnas (ligikaudu 90 % ELi väliskaubandusest on merekaubandus). Tuumaohutus ja energiajulgeolek peavad jääma tähelepanu keskmesse.

4.4.

Samuti tuleks jätkata koostööd erinevate piirkondliku integratsiooni organisatsioonidega, nagu Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon või Mercosur.

4.5.

EL peab pingete rahumeelseks leevendamiseks ning alternatiivsete ja olemasolevate suhtes vaenulike valitsemismehhanismide loomise takistamiseks tugevdama demokraatlikku ja kaasavat valitsemistava, suurendades tärkava turumajandusega riikide osalust mitmepoolsetes institutsioonides.

4.6.

EL peab hoidma oma väärtuseid ja põhimõtteid, nagu inimõiguste universaalsus ja jagamatus, võitlemine surmanuhtluse ning naiste ja laste vastu suunatud vägivalla vastu, erineva seksuaalse identiteediga inimeste (LGBTI) õiguste kaitse. Seetõttu peaks Euroopa Liidu välis- ja kaitsepoliitika põhinema talle omasel ühiskondlikul mudelil, mis on liidu turvalisuse, vabaduse ja jõukuse alus.

5.1.

Üldise strateegia käimasolevas väljatöötamises tuleks selgelt kajastada Euroopa ida- ja lõunapartnerluse tähtsust Euroopa julgeolekule ja heaolule, samuti peaks see võimaldama Euroopal rohkem mõjutada põhilisi suundumusi selles piirkonnas, pidades silmas rände- ja pagulasvoogudega tegelemist. Lisaks peaksid nimetatud prioriteetides olema esindatud kaks läbivat teemat: säästev areng ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tugevdamine (4)  (5).

5.2.

Laiendatud või strateegiline naabrus (Sahelist Pärsia laheni ning Kesk-Aasiast Arktikani) on äärmiselt oluline piirkond mitte üksnes ELi välistegevuse, vaid ka liikmesriikide sisemõõtme jaoks. Neis piirkondades leiab hetkel aset ühiskondlik ja institutsionaalne killustumine, millel on mitmeid põhjuseid, näiteks sõjalised konfliktid, sunniviisiline ümberasustamine, rahvusvaheline terrorism, riiklike struktuuride kokkukukkumine, korruptsioon, organiseeritud kuritegevus, autoritaarsed tagasilöögid, nagu näiteks Türgi puhul, või Venemaalt lähtuv oma võimu kehtestamine ning hübriid- ja sõjaline agressioon. See toob pikas perspektiivis kaasa sügavaid struktuurseid probleeme ja mõjutab Euroopa Liitu tugevalt.

5.3.

Selles kahetsusväärses olukorras peab EL võtma suurema vastutuse oma naabruskonna majandusliku, sotsiaalse ja julgeolekuolukorra parandamise eest. EL ei tohi loobuda demokraatia, õigusriigi ning inimõiguste ja sotsiaalsete põhiõiguste – sh ka ühinemisvabadus ja kollektiivläbirääkimiste õigus – kaitsmisest oma naabruses, kuna kõik see on vajalik, et toetada kohalikku kodanikuühiskonda, sealhulgas sotsiaalpartnereid, ning säilitada nende sõltumatus.

5.4.

Komitee kiidab heaks Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise ja seose tunnistamise ebastabiilsuse, vaesuse, ebavõrdsuse ja võimaluste puudumise vahel, mis võivad suurendada valmisolekut radikaliseerumiseks. Seega võib välistegevus luua sünergiaid, ühendades turvalisuse, arengu ja kaubanduse. Selle eesmärgini jõudmiseks on oluline lõpetada kolmanda sektori ettevõtjate, töötajate ja organisatsioonide ühinemis- ja vaba organiseerumise õiguste rikkumine. Samuti on oluline tugevdada varajase hoiatamise vahendeid, et vältida tulevikus tekkida võivaid kriise.

5.5.

Komitee kutsub üles säilitama ranget, kuid seejuures mittepiiravat lähenemisviisi viisade pikendamise ja viisanõuete kaotamise osas, mis peab olema alati kooskõlas tehtavate reformidega.

5.6.

Naabrusega on tihedalt seotud Aafrika kontinent, mis peaks komitee arvates olema ELi välispoliitika teine geograafiliselt prioriteetne piirkond. Seda mitte ainult seetõttu, et selle piirkonnaga on seotud suurem osa väljakutsetest, vaid ka tulenevalt liitude loomise võimalustest, mis võivad aidata kaasa majandusarengule ja ülemaailmsele juhtimisele (6). Säästva arengu tegevuskava aastani 2030 ja Pariisi kliimakokkulepe pakuvad selgeid võimalusi luua ja tugevdada partnerlusi Aafrikaga.

5.7.

Geopoliitilisest vaatenurgast tuleb meie laiema naabruskonna stabiilsuse jaoks tegeleda ka seda kõige enam mõjutavate suurte jõududega, eriti Venemaa ja Hiinaga. Venemaa uus enesekindlus ja Hiina „One Belt, One Road” poliitika (massilised investeeringud ühenduvuse taristusse) muudavad vajalikumaks kui kunagi varem, et EL tegutseks nende jõudude suhtes ühel, mitte 28 häälel.

5.8

Komitee peab seoses pagulaskriisiga tähtsaks, et EL looks ühtse varjupaiga- ja pagulaspoliitika, mida viiks ellu üks Euroopa institutsioon ja mis tagaks, et liikmesriigid täidaksid oma kohustusi üheskoos, proportsionaalselt ja solidaarselt. Seadusliku rände kanalite tugevdamine on omakorda äärmiselt oluline nii töö- ja varjupaigataotlustele reageerimiseks, ELi rändavate inimeste vajaduste rahuldamiseks kui ka liidu rahvastiku vananemise seisukohast ning inimkaubanduse tõkestamiseks. Samuti on vajalik rahvusvahelise ja ELi õiguse austamine, ühine reageerimine juba ELi territooriumil olevaid inimesi mõjutavale humanitaarkriisile, ühispiiride kaitsmiseks ning merepäästetegevuseks ette nähtud vahendite suurendamine ning Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti loomine, nagu pakkus välja Euroopa Komisjon.

6.1.

EL peab oma sise- ja välispoliitika ühtlustama säästva arengu tegevuskava 2030 eesmärkidega. Oma arengupoliitikas peab EL pöörama erilist tähelepanu Addis Abeba tegevuskavale. Pariisi kliimakokkulepe näitas, et maailm liigub pidurdamatult rohelise majanduse suunas: tegemist on protsessiga, milles ELil on eestvedaja roll.

6.2.

Komitee tervitab tegevusi, mille eesmärk on suunata ametlik arenguabi vähem arenenud riikidele, samuti ebakindlates riikides tegutsemise uue kokkuleppe rahastamist, soolise võrdõiguslikkuse edendamisele suunatud abi strateegilist hindamist, bioloogilise mitmekesisuse kaitse eelarve suurendamist ja Euroopa Investeerimispanga võetud kohustusi võitluses kliimamuutustega, samuti Pariisi kokkuleppega arenguriikidele aastaks 2020 lubatud iga-aastast 100 miljardi dollari suurust rahalist toetust.

6.3.

Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika majanduslikku mõõdet tuleks suurendada, piirdumata üksnes kaubandusvaldkonnaga. Võrdselt tuleb toetada haridust, innovatsiooni ja ettevõtlust, kuna meie naabrite olukorra stabiliseerumine sõltub nende majanduslikust ja ühiskondlikust arengust. Sellised riigid nagu Tuneesia, Liibanon ja Jordaania saaksid kasu arengukavast, mis võimaldaks nende majandust tugevdada. Kolmandate riikide abistamine üleminekul vähese CO2-heitega majandusele – muu hulgas tõhusa tehnosiirde ja koostöö kaudu – loob vastastikku kasulikke võimalusi.

6.4.

Komitee märgib, et kliimamuutused soodustavad riigi nõrkusest, ebakindlusest ja ressursside nappusest tulenevat rännet. EL peab toetama arenguriike, eriti kõige haavatavamaid riike, ning aitama neil minna otse üle vähese CO2-heitega majandusele ning tugevdada nende vastupanuvõimet kliimamuutustele.

6.5.

Komitee rõhutab, et hoolimata paljudes liikmesriikides kehtivatest eelarvepiirangutest peab prioriteetseks eesmärgiks olema eraldada vähemalt 0,7 % kogurahvatulust ametlikule arenguabile. Samuti on vaja tugevdada arengupoliitika sidusust ning tõhustada liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahelist koordineerimist (7).

6.6.

Säästva arengu eesmärkide rahastamisel on äärmiselt oluline kaasata igat tüüpi osapooli, sh ka kodanikuühiskonda ja arengu rahastamise institutsioone. Samuti tuleks projektide juhtimisse kaasata rohkem sotsiaalpartnereid (8).

6.7.

Komitee arvates tuleks teha muudatusi Euroopa arengufondide vahendite jaotamise süsteemis, et muuta see paindlikumaks, mitmekülgsemaks ja konkreetsetele olukordadele vastavaks. Seetõttu tuleks kasutusele võtta meetodid, nagu raamlepingud, tegevustoetused, astmeliste toetuste andmine, mitmeaastased lepingud, fondid kiireloomulisteks juhtudeks, või rakendada nn tööriistakasti, nagu on määratletud struktureeritud dialoogis (9).

7.1.

Komitee toetab vaba kaubandust, mis on üks Euroopa Liidu sammastest. Samas rõhutab ta vajadust võtta arvesse läbirääkivate osapoolte asümmeetriat ning järgida töötajate põhiõigusi ja keskkonnaeeskirju. Samas toetab komitee jätkuvalt WTO mitmepoolset lähenemist kaubanduseeskirjadele. Komitee arvates tuleb kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonide nii nõuandvat kui ka tegelikku osalust lepingutes uuesti põhjalikult kaaluda (10).

7.2.

Hiigellepingutel, nagu Vaikse ookeani ülene partnerlus (TTP), laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping, Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus (TTIP), vabakaubanduslepingud Jaapani ja Indiaga või piirkondlik laiaulatuslik majanduspartnerlus (RCEP), on lisaks nende kaubanduslikele aspektidele ka vaieldamatu geopoliitiline mõõde. Lisaks äratavad need üha enam kodanikuühiskonna huvi, kuna mõjutavad eeskirju ja standardeid, millel on märkimisväärne mõju nende elulaadile. Eriti oluline on nende mõju demokraatlike otsuste langetamisele, investorite ja liikmesriikide vaidluste lahendamise korrale ning õigusloomega tegelevate komiteede koostööle.

7.3.

EL seisab selles valdkonnas silmitsi katsumusega tagada, et samaaegselt majanduslike ja geostrateegiliste võimaluste avanemisega säiliksid ka Euroopa normid ja standard, avalikud teenused ja poliitilise reguleerimise võtmesektorid, nagu näiteks terviseohutuse, töö- ja keskkonnakaitse normid (11). Nagu kodanikuühiskond, nii pooldab ka komitee, et investorite kaitse tagaksid tavakohtud või nende puudumisel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loodud sõltumatu rahvusvaheline kohus. Lisaks toetab komitee organiseeritud kodanikuühiskonna tõhusat kokkulepetesse kaasamist, millega kaasneks reaalajas teabe esitamine kodanikuühiskonda mõjutavate läbirääkimiste kohta (12).

8.1.

Komitee on seisukohal, et organiseeritud kodanikuühiskond on üks demokraatia põhielemente. Kodanikuühiskond oma vabaduse ja õiguste, tugevate sotsiaalpartnerite, tõhusa kaasamisega otsuste langetamisesse ja institutsioonilise tunnustamisega on vajalik, et tagada demokraatia ja seda tugevdada, vältida autoritaarseid tagasilööke, edendada majanduslikku arengut, kindlustada rahu, suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust, võidelda võrdsuse eest kõigis selle aspektides, edendada säästva arengu mudelit ja teha see võimalikuks ning parandada demokraatlikku institutsioonilist struktuuri. Paralleelselt diplomaatilise tegevusega on see ka võti sidemete edendamisel teiste riikide ja piirkondade kodanikuühiskondadega, mis on vajalik, et tuua maailma ajalood, kultuurid, uskumused ja eesmärgid üksteisele lähemale.

8.2.

Komitee seisab seepärast kodanikuühiskonna komponendi sõnaselge lisamise eest ühisesse välis- ja julgeolekupoliitikasse. Selliseks tugevdamiseks saab kasutada eri vahendeid: koostöö- ja inimõiguste arendamise fondid, diplomaatiline tegevus ja surve, kodanikuühiskonna tegelik, tulemuslik ja nõuandev ja mitte ainult ärakuulav osalemine kaubandus- või assotsieerimislepingutes, olles nendesse lepingutesse kaasatud koos õigusega otsustada nende sisu üle, selle poliitika tugevdamine, mille eesmärk on tagada, et kolmandates riikides või piirkondades tegutsevad Euroopa ettevõtjad täidaksid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhikonventsioone ning arendaksid ettevõtete sotsiaalse vastutuse poliitikat, mille eest EL seisab.

8.3.

Seetõttu peab komitee vajalikuks, et Euroopa kodanikuühiskond oleks kaasatud ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide ja prioriteetide määratlemisse ja rakendamisse. Komitee soovitab kodanikuühiskonna rolli parandamiseks teha järgmist:

9.1.

Komitee arvates on komiteel kui Euroopa institutsioonide nõuandval organil ja liikmesriikide kõikide suurte organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajal parimad eeldused, et olla Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Komisjoni oluline partner, et tugevdada ja arendada edasi tulemuslikku ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Seda toetab komitee kolmepoolne koosseis, üldine visioon, laialdane kogemus ja suhted kodanikuühiskondadega mujal maailmas, mis põhinevad suures osas mandaatidel, mis on saadud erinevatest ELi allkirjastatud rahvusvahelistest lepingutest – assotsieerimislepingutest, strateegilistest partnerluslepingutest, vabakaubanduslepingutest, lepingutest Euroopa Liidu kandidaatriikidega (13).

9.1.1.

Komitee teeb ettepaneku korraldada komitees välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning peamiste Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide osavõtul ühine iga-aastane arutelu välis- ja julgeolekupoliitika teemadel.

9.2.

Komitee mõistab, et eelkõige konkreetsete prioriteetsete eesmärkide saavutamiseks oleks tervitatav strateegiline side Euroopa välisteenistusega, mis põhineks ühisel arusaamal kodanikuühiskonna tähtsusest Euroopa välispoliitika kontekstis. Seetõttu teeb komitee ettepaneku analüüsida üheskoos nimetatud prioriteete ning meetodit, kuidas korraldada koostöö Euroopa välisteenistuse ja komitee vahel.

9.3.

Komitee võib aidata Euroopa välisteenistusel koostada hindamisaruande kodanikuühiskonna praeguse osaluse kohta Euroopa välispoliitikas.

9.4.

Komitee tugevdab ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas oma koostööd Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni organisatsioonidega, nagu Rahvusvaheline Tööorganisatsioon või Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon.