10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/63

Raportöör:

Stefano PALMIERI

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab komisjoni püüdlusi seoses ettepaneku esitamisega mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbivaatamise kohta ning hindab paindlikkust käsitlevaid sätteid, mis lisati, et tulla toime viimaste aastate ettenägematute kriisidega. Komitee on sellegipoolest seisukohal, et kavandatud raamistik on ebapiisav, et tulla toime Euroopa Liidu (EL) probleemide ja prioriteetidega, eelkõige Euroopa poliitilist projekti silmas pidades, mis on praegu tõsise kahtluse all.

1.1.1.

Praegu tuleb ülemaailmsetele probleemidele ja kriisidele lahendus leida Euroopa tasandil. Seepärast leiab komitee, et kehtivas ja 2020. aasta järgses finantsraamistikus tuleb asjakohaselt keskenduda oma ressurssidele ning suunata neid programmidesse, mille abil suudetakse

1.2.

Komitee arvates tuleb mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbivaatamise ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku arutelu puhul täielikult järgida Lissaboni lepingu artiklit 3, jälgides, et ELi kodanikele tagatakse nende heaolu silmas pidades inimväärsed elutingimused, ning ELi toimimise lepingu artiklit 311, milles on sätestatud, et „[l]iit varustab end oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega“.

1.3.

Komitee mõistab hukka eelkõige ELis toimuva solidaarsuskriisi, millega tuleb tegeleda ja mis tuleb lahendada. Ei ole vastuvõetav, et mõned liikmesriigid tunnistavad solidaarsuse põhimõtte õigeks mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) vahendite jaotamise puhul ning samal ajal eitavad seda siis, kui tegeleda tuleb pagulaste ja rändajatega seonduva hädaolukorraga.

1.4.

ELi võime lahendada praegusi ja tulevasi probleeme sõltub just liidu sekkumisstrateegiate kvalitatiivsest olemusest ja kvantitatiivsest mõõtmest. Arutelus mitmeaastase finantsraamistiku üle tuleb keskenduda selle funktsionaalsusele – nii eraldatud vahendite kui ka eelarvestruktuuri osas –, et varustada ELi oma strateegiliste prioriteetide elluviimiseks vajalike vahenditega, suurendamata kodanike ja ettevõtjate maksukoormust, ehk luua Euroopa tasandil lisaväärtust nii, et koormus Euroopa kodanikele jääb samaks. Euroopa lisaväärtusel peab olema laiapõhjaline poliitiline konsensus ELi tegevuse toetamiseks, et tagada oma kodanikele tõelisi eeliseid.

Suurema Euroopa lisaväärtusega elementide hulgas toob komitee välja järgmised: toetada suurte investeeringute ja innovatsiooni rahastamist (Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond); tuua rändajate ja pagulaste abil võimalikku kasu majandusele, tööjõuturule ja ühiskonna arengule; jälgida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (ESIF) rakendamist ajavahemikul 2014–2020; tugevdada sotsiaalset sammast. Eraldi vahend võiks olla kasulik ja vajalik selleks, et vähendada noorte töötust, tööga seotud ebakindlust ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte probleemi.

1.4.1.

Mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise kvantitatiivse osa puhul nõustub komitee vahendite suurendamisega mõnele väga tõhusaks peetavale kulukategooriale, nagu programm „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu, programm „Erasmus+“, COSME programm ja Wifi4EU, samuti Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi laiendamine ja noorte tööhõive algatus.

1.4.2.

Komitee nõustub ka uute vahendite kasutusele võtmisega, et tegeleda rändekriisiga (Euroopa piiri- ja rannikuvalve, Europol, varjupaigaamet, Dublini ühine varjupaigasüsteem, erakorraline toetus ELis ning riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteem) ning poliitilise ja majandusliku ebastabiilsusega ELis ja naaberriikides (partnerlusraamistik, Euroopa Kestliku Arengu Fond, makromajanduslik finantsabi, Euroopa Investeerimispanga välislaenumandaat, ühtekuuluvuspoliitika rahastamispaketi tehniline kohandus).

1.5.

Mitmeaastase finantsraamistiku kvantitatiivse osa puhul toetab komitee eesmärki luua lihtsamad ja paindlikumad üldised ja valdkondlikud finantseeskirjad ning seetõttu tunneb eriti heameelt ELi vahenditest abi saajate halduskoormuse vähendamise ning kontrolli, auditi ja aruandluse lihtsustamise üle.

1.5.1.

Kuid vahendite parema kasutamise põhimõtte ja tulemustepõhise eelarve koostamise tulemustel põhineva eelarve rakendamine ei peaks põhjendamatult viima selleni, et vähendatakse kulutusi sektorites või programmides, mida ei ole nii lihtne hinnata kui teisi, kas selle pärast, et nende kasu ilmneb pikas perspektiivis, või selle tõttu, et kasu on raskem mõõta. See võiks osutuda eriti kahjulikuks programmi „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu ja COSME programmi puhul.

1.5.2.

Komitee toetab ühest küljest stiimuleid, et edendada vastutustundlikku kulutamist, ning teisest küljest piisavat ja õigeaegset süsteemi järelevalve teostamiseks ELi eri valdkondade eelarvelise sekkumise eesmärkide üle.

1.6.

Komitee leiab, et seoses 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku üle peetava aruteluga tuleb praegu põhjalikult hinnata praeguse eelarve tulemusi, arvestades ka vahekokkuvõtet, arutledes vajalike prioriteetide ja muudatuste üle.

1.7.

Komitee leiab, et järgmiste mitmeaastaste finantsraamistike kestus tuleks viia kooskõlla komisjoni ja parlamendi poliitilise tsükliga. Ta nõustub ettepanekuga kehtestada kestuseks 5 + 5 aastat koos kohustusliku vahekokkuvõttega teemade puhul, mis vajavad pikaajalist kavandamist (eelkõige ühtekuuluvus- ja maaelu arengu poliitika), ja kõigi muude teemade puhul kehtestada keskmiseks kestuseks viis aastat kooskõlas Euroopa Parlamendi valimistega.

1.8.

Komitee toetab komisjoni jõupingutusi uut liiki omavahendite kasutusele võtmiseks ja tööd, mida teeb kõrgetasemeline omavahendite töörühm. Siiski on vajalik, et komisjoni kavandatud ettepanekuid omavahendite süsteemi kohta arutataks ja nende üle otsustataks 2017. aasta jooksul, kaasates komiteed asjakohaselt 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamisse.

1.8.1.

Seoses sellega juhib komitee tähelepanu vajadusele, et EL looks iseseisva, läbipaistva ja õiglase omavahendite süsteemi, vähendades liikmesriikide osamaksete süsteemi, ent suurendamata maksusurvet, iseäranis kõige ebasoodsamas olukorras olevatele inimestele. Samuti rõhutab komitee, kui oluline on võitlus maksudest kõrvalehoidumise vastu, mh tänu suuremale läbipaistvusele, (1) ning igasuguse ebaausa maksukonkurentsi vastu liikmesriikide vahel.

1.8.2.

Komitee palub, et komisjon hindaks õigel ajal eelarvepuudujääki, mille tekitab Ühendkuningriigi lahkumine EList.

1.9.

Komitee toetab sõnumit, et liit vajab rohkem (ja paremat) Euroopat ja mitte vähem Euroopat (2). ELi kriis tuleneb strateegilise nägemuse puudumisest Euroopa tuleviku kohta. See kriis võib tõenäoliselt süveneda, kui 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus ei tegelda selle põhjustega, mis on seotud vähese demokraatia, õigusriigi põhimõtte puuduliku järgimise ning selle mõjuga neile ühiskonnakihtidele ja tootmissektoritele, mida üleilmastumine kahjustab. Liit peab taastama tulevikku suunatud nägemuse, et konkureerida suurte ülemaailmsete osalejatega, ning selleks on vaja tulemusrikast mitmeaastast finantsraamistikku eesolevate raskustega toimetulekuks.

1.10.

Selleks et uue mitmeaastase finantsraamistiku eesmärgid viidaks tõepoolest ellu, peaks uus ELi eelarve olema eeskujulik, mõjus, tõhus ja läbipaistev, et see oleks Euroopa kodanike silmis usaldusväärne ning teeks neile hõlpsasti äratuntavaks Euroopa eelised ja ühtsest Euroopast loobumise kulud.

2.1.

Komisjoni poolt seoses mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbivaatamisega esitatud paketis käsitletakse regulatiivseid muudatusi ja vahendite ümberjaotamist 12,8 miljardi euro ulatuses enne perioodi lõppu, sealhulgas 2017. aasta eelarve eelnõu, mis on suunatud majanduskasvule ja tööhõivele ning rändeküsimustele ja julgeolekule. Eelkõige sätestatakse läbivaatamisega

2.2.

Komitee on juba varem tõdenud (3) ja kordab käesolevas arvamuses, et mõistab komisjoni poolt 2013. aastal saavutatud mitmeaastase finantsraamistiku tasakaalu, mille puhul sobitatakse keerukas sotsiaalses, majanduslikus ja poliitilises kontekstis kaht vastandlikku nõuet. Esimene nõue on mõne liikmesriigi soov piirata majandus- ja rahanduskriisi järel riiklike vahendite kasutamist. Teine on vajadus pädevalt ja tõhusalt toime tulla ulatuslike ülesannetega, mis seisavad Euroopa Liidu ees tulenevalt nii Lissaboni lepingust kui ka strateegiast „Euroopa 2020“.

2.3.

Mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine toimub nüüd 2013. aastaga võrreldes mõneti muutunud olukorras. EL on jätkuvalt raskustes finants- ja majanduskriisi tagajärgede tõttu, mis on mõnes liikmesriigis endiselt märkimisväärsed, eelkõige väikese ja keskmise sissetulekuga inimeste jaoks, ning ühiste kriisimeetmete puudumise tõttu ELi tasandil. Kuid neile on lisandunud uusi sotsiaalseid, poliitilisi ja institutsioonilisi probleeme, sealhulgas Euroopas hiljuti vallandunud terrorirünnakud.

2.3.1.

Esiteks suureneb Aafrikas ja Lähis-Idas toimuva sõja ja seal valitseva vaesuse eest põgenevate rändajate ja pagulaste sissevool Euroopasse, mis tekitab muret Euroopa üldsuse seas, eelkõige Vahemere ja Balkani riikides, kes peavad tegelema esmase mõjuga, ja sihtriikides, kes peaksid soodustama kõnealuste inimeste integratsiooni.

2.3.2.

Teiseks on levinud usaldamatus poliitika ning seega ka liikmesriikide ja ELi suutlikkuse suhtes säilitada majanduslik heaolu ja sotsiaalne ühtekuuluvus, (4) mille tagajärjel nõutakse riikide valitsustele rohkem tegutsemisruumi andmist praegusel ajaloolisel hetkel, mil EL peaks hoopis võtma endale üleilmse rolli.

2.3.3.

Kolmandaks sai Ühendkuningriigi väljumist EList, nn Brexitit käsitlevast rahvahääletusest selgeks, et EL ei ole enesestmõistetav ja pöördumatu valik, ning see tekitab lisaks täiesti uusi institutsioonilisi ja finantsprobleeme mitmeaastase finantsraamistiku juhtimises, arvestades, et üks liikmesriik on liidust väljumas.

2.4.

Selles kiiresti muutuvas keskkonnas sõltub mitmeaastase finantsraamistiku tõhususe hindamine ELi õiguse põhimõtete täielikust järgimisest, eelkõige sellest, et järgitakse Lissaboni lepingu artiklit 3, milles seatakse eesmärk tagada ELi kodanikele nende heaolu silmas pidades inimväärsed elutingimused, (5) ning ELi toimimise lepingu artiklit 311, milles on sätestatud, et „[l]iit varustab end oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega“.

2.5.

ELi võime lahendada praegusi ja tulevasi probleeme sõltub just sekkumise strateegiate kvalitatiivsest olemusest ja kvantitatiivsest mõõtmest. Tuleb mõista, millistele sektoritele on otstarbekam kulutada, et saavutada majanduskasv ja tööhõive ning leida lahendused uutele probleemidele; mis liiki kulutused on tõhusamad; kuidas investeerimist tõsiseltvõetavalt ja mitte üksnes formaalselt hinnata; ning viimaks, kuidas teavitada Euroopa institutsioonide tegevusest kodanike seas levinud usaldamatuse õhkkonnas (6).

2.6.

Nendel põhjustel võib nüüd öelda, et kuigi komisjoni püüdlused seoses ettepaneku esitamisega mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbivaatamise kohta on mõistetavad, on kavandatud raamistik ELi probleemide ja prioriteetide käsitlemiseks täielikult ebapiisav.

3.1.

Mitmeaastase finantsraamistiku kvantitatiivse osa puhul toetab komitee eesmärki luua lihtsamad ja paindlikumad üldised ja valdkondlikud finantseeskirjad ning tunneb seetõttu eriti heameelt ELi vahenditest abi saajate halduskoormuse vähendamise ning kontrolli, auditi ja aruandluse lihtsustamise üle.

3.2.

Kuid komitee arvates ei peaks vahendite parema kasutamise põhimõtte ja tulemustepõhise eelarve koostamise tulemustel põhineva eelarve rakendamine põhjendamatult viima selleni, et vähendatakse kulutusi sektorites või programmides, mida ei ole nii lihtne hinnata kui teisi, kas selle pärast, et nende kasu ilmneb pikas perspektiivis, või selle tõttu, et kasu on raskem mõõta. See võiks osutuda eriti kahjulikuks programmi „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu ja COSME programmi puhul.

3.2.1.

Komitee toetab ühest küljest stiimuleid, et edendada vastutustundlikku ja tõhusat kulutamist, ning teisest küljest piisavat ja õigeaegset süsteemi järelevalve teostamiseks ELi eri valdkondade eelarvelise sekkumise eesmärkide üle.

3.3.

Kuid üksnes majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse samba taaselavdamine ei näi olevat piisav, et tõhusalt reageerida suurenevatele majanduslikele, sotsiaalsetele ja poliitilistele probleemidele. See kehtib eriti lisavahendite puudumise puhul sektorites, kus ELi eelarvel on lisaväärtus, võrreldes poliitikaga, mida saavad ellu viia liikmesriigid üksi.

3.4.

Nagu komitee on oma eelmistes arvamustes kinnitanud, ei muuda ELi ees seisvad probleemid ELi eelarve suurendamise mitte ainult soovitavaks, vaid ka vajalikuks (7).

3.5.

Kõnealuste probleemide lahendamiseks tuleb eelkõige tugevalt toetada ja ergutada nii avaliku kui ka erasektori investeeringuid. 2014. aastal oli investeeringute tase 15 % madalam kui 2007. aastal, vahetult enne suurt finants- ja majanduskriisi, mis tähendab 430 miljardi euro suurust langust võrreldes tippajaga, ning 300 miljardi euro suurust langust, võrreldes viimaste aastate keskmisega; kuid sellest langusest moodustavad 75 % üksnes viis riiki (Hispaania, Itaalia, Kreeka, Suurbritannia ja Prantsusmaa) (8).

3.6.

Investeeringute puudumise probleemi kaudseks lahendamiseks on komisjon kavandanud ja algatanud Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, mis Euroopa Investeerimispanga kaudu peaks mobiliseerima ELi vahendeid täiendavaid erasektori vahendeid. Fondile antav hinnang sõltub selle suutlikkusest toetada täiendavaid projekte lisaks neile, mida tavapäraselt rahastatakse. Esimesed analüüsid aga näitavad, et suur osa EFSI projekte sarnaneb suurel määral teiste Euroopa Investeerimispanga tavaliselt rahastatud projektidega, eriti enamarenenud piirkondades (9). Komitee nõuab suuremat keskendumist tõeliselt uuenduslikele ja riskantsetele projektidele, mis muul viisil rahastamist ei leiaks ning mille abil suudetakse tagada tõeline majandus- ja tööhõive kasv ELis.

3.7.

Rändajate- ja pagulaskriis ei hõlma üksnes vastuvõtmise kohustust. ELi eraldatavaid vahendeid võib kasutada ka selleks, et muuta sisejulgeoleku kardetud ohud võimalusteks, arvestades võimalikku kasu majandusele, tööturule ja ühiskonna dünaamikale. Komitee koos Euroopa Parlamendiga (10) on veendunud, et rubriigis 3 („Julgeolek ja kodakondsus“) ja rubriigis 4 („Globaalne Euroopa“) eelkõige pagulaskriisiga tegelemiseks ja välisabiks eraldatud vahendid võivad lähikuudel ja -aastatel osutuda ebapiisavaks, ning nõuab seetõttu, et ettenähtud kulupiiranguid korrigeeritaks ülespoole.

3.7.1.

Lisaks mõistab komitee hukka solidaarsuskriisi ELis, millega tuleb tegeleda ja mis tuleb lahendada. Ei ole vastuvõetav, et mõned liikmesriigid tunnistavad solidaarsuse põhimõtte õigeks mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) vahendite jaotamise puhul ning samal ajal eitavad seda, kui tegeleda tuleb pagulaste ja rändajate hädaolukorraga.

3.8.

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on strateegias „Euroopa 2020“ ja selle eesmärkides eelarvega 454 miljardit eurot programmiperioodiks 2014–2020 kesksel kohal. Kuna see on peamine investeerimisvahend ELis, saab sellega toetada majanduskasvu ja uute kvaliteetsete töökohtade loomist suurema sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kaudu. Tsükli käivitamise järel tuleb selle rakendamist kohe hoolikalt jälgida ja toetada koos Euroopa institutsioonidega, et tagada komisjoni, liikmesriikide ja piirkondade vahel kokku lepitud oodatud tulemuste saavutamine. See hõlmab tingimata komitees esindatud kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite kaalutletud kaasamist.

3.9.

Noorte tööpuudus (ligikaudu 20 % tööjõust, kuigi liikmesriikide vahel on erinevused suured), (11) tööga seotud ebakindlus ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte osakaal (ligikaudu 19 % 20- kuni 34-aastasest elanikkonnast) (12) on ELis endiselt lubamatult kõrge, mis kahjustab noorte haridustaset ja Euroopa inimkapitali üldiselt. Selle lahendamiseks tugevdatakse Euroopa Sotsiaalfondi raames noorte tööhõive algatust ja sinna suunatakse rohkem vahendeid, tõstes rubriigis 1B („Sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus“) ettenähtud kulupiiranguid.

3.10.

Lõpuks alustatakse maksete hilinemise probleemi lahendamist. Viimastel aastatel kulukohustuste ja liikmesriikidele tehtud maksete vahel tekkinud lõhe ulatus 2014. aasta lõpus ligi 25 miljardi euroni ning peaks vähenema 2016. aasta lõpuks. Tasumata kulutused mõjutavad negatiivselt kõiki ELi eelarvest kasusaajaid, sealhulgas ettevõtjaid, teadusasutusi ja kohalikke omavalitsusi. Pidades silmas eelarvet, mis on Euroopa SKPga võrreldes juba iseenesest väga piiratud, näib olevat vajalik vähemalt tasuda võetud kohustused õigel ajal, võttes kõik meetmed vältimaks sellise olukorra jätkumist või tekkimist ka järgmises mitmeaastases finantsraamistikus.

3.11.

Seetõttu nõustub komitee vahendite suurendamisega mõne väga tõhusaks peetava kulukategooria puhul, nagu programm „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu transpordi sektoris, programm „Erasmus+“, COSME ja Wifi4EU, samuti Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi laiendamine ja noorte tööhõive algatus.

3.11.1.

Komitee nõustub ka uute vahendite kasutusele võtmisega, et tegeleda rändekriisiga (Euroopa piiri- ja rannikuvalve, Europol, varjupaigaamet, Dublini ühine varjupaigasüsteem, erakorraline toetus ELis ning riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteem) ning poliitilise ja majandusliku ebastabiilsusega naaberriikides (partnerlusraamistik, Euroopa Kestliku Arengu Fond, makromajanduslik finantsabi, Euroopa Investeerimispanga välislaenumandaat, ühtekuuluvuspoliitika rahastamispaketi tehniline kohandus).

4.1.

Komisjon esitab 1. jaanuariks 2018 ettepaneku 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohta. Komitee leiab, et praegu tuleb põhjalikult hinnata praeguse eelarve tulemusi, arvestades ka vahekokkuvõtet, arutledes vajalike prioriteetide ja muudatuste üle. Eesmärk on, et mitmeaastase finantsraamistikuga suudetaks toime tulla probleemide ja ELi pikaajaliste prioriteetidega.

4.2.

ELi kriis tuleneb liidu tasandil strateegilise nägemuse puudumisest Euroopa tuleviku kohta. See kriis võib tõenäoliselt süveneda, kui 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus ei sekkuta selle põhjustesse, mis on seotud vähese demokraatia, õigusriigi põhimõtte puuduliku järgimise ning selle mõjuga neile ühiskonnakihtidele ja tootmissektoritele, mida üleilmastumine kahjustab. Kui ELi eelarve-eeskirjad on vähendanud liikmesriikide suutlikkust iseseisvalt tegutseda – tekitades ebakindlust tööturul ja sotsiaalhoolekande süsteemis –, siis praeguseks ei ole nendega loodud kodanikele sotsiaalset turvavõrku ELi tasandil ega tõepoolest innovaatilist ja konkurentsivõimelist Euroopa majanduskorda, mis suudaks konkureerida üleilmsete väljakutsetega (13).

4.3.

Seetõttu on väga oluline pühendada uues mitmeaastases finantsraamistikus rohkem tähelepanu ja ka uusi vahendeid Euroopa suurte strateegiliste prioriteetide saavutamisele, mis on olulised ELi olemasolu jaoks:

4.4.

Mitmeaastase finantsraamistiku kestuse reformi puhul leiab komitee – kooskõlas Euroopa Parlamendiga (14) –, et see tuleks viia vastavusse nii Euroopa Parlamendi kui ka komisjoni poliitilise tsükliga, et Euroopa Parlamendi valimiskampaanias oleks kesksel kohal arutelu ELi eelarve prioriteetide üle. Ta nõustub ettepanekuga kehtestada kestuseks 5 + 5 aastat koos kohustusliku vahekokkuvõttega teemade puhul, mis vajavad pikaajalist kavandamist (eelkõige ühtekuuluvus- ja maaelu arengu poliitika), ja kõigi muude teemade puhul kehtestada keskmiseks kestuseks viis aastat kooskõlas Euroopa Parlamendi valimistega.

4.5.

On asjakohane, et komisjon koostaks võimalikult kiiresti – pidades silmas ka ettepanekut 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohta – täpse hinnangu Brexiti mõju kohta ELi tuludele ja kuludele (15).

4.6.

Lisaks peab euroalal eraldatatud eelarvega suutma toime tulla euro kasutusele võtvate liikmesriikide probleemidega. Nagu komitee on juba soovitanud „tuleb hakata liikuma euroala asjakohase oma eelarve suunas, mis oleks kõigile ühiste eeskirjadega. See on ainuke viis minna üle ühisele fiskaalpoliitikale ja leevendada edaspidi ette tulevaid šokke“ (16).

4.7.

Tulude puhul tuleb uues mitmeaastases finantsraamistikus arvesse võtta ettepanekuid, mille töötab välja kõrgetasemeline omavahendite töörühm Mario Monti juhatusel ning mille lõpparuannet on oodata 2016. aasta lõpuks koos komisjoni koostatud asjaomase seadusandliku ettepanekuga.

4.7.1.

Komitee peab eriti oluliseks ELi uut eelarvet, mis rajaneb peamiselt sihipärastel ja jätkusuutlikel omavahenditel ning mitte riikide osamaksetel, mis vastupidiselt tugevdavad nn õiglase vastutasu valesti mõistetud põhimõtet. Sellega seoses kordab komitee varasemates arvamustes kinnitatut, (17) toetades Euroopa Komisjoni ettepanekut selliste omavahendite kohta, mis lähevad liikmesriikide tasandit läbimata otse Euroopa Liidu eelarvesse. Uue süsteemi abil tuleb vältida maksusurve suurendamist ning iseäranis kõige ebasoodsamas olukorras olevate inimeste ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete praegusest suuremat koormamist.

4.7.2.

Tuleks kindlaks määrata äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas, et suurendada maksude läbipaistvust, aidata kaasa võitlusele maksudest kõrvalehoidumise vastu ning edendada töökohtade loomist, investeeringuid ja kaubandust ELis.

4.8.

Komitee toetab sõnumit, et liit vajab rohkem (ja paremat) Euroopat ja mitte vähem Euroopat. Selleks et uue mitmeaastase finantsraamistiku eesmärgid viidaks tõepoolest ellu, peaks uus ELi eelarve olema eeskujulik, mõjus, tõhus ja läbipaistev, et see oleks Euroopa kodanike silmis usaldusväärne ja teeks neile hõlpsasti äratuntavaks Euroopa eelised ja ilma Euroopata hakkamasaamise maksumuse.