EUROOPA KOMISJON

Brüssel,1.10.2015

COM(2015) 481 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

edusammude kohta merekaitsealade loomisel (vastavalt merestrateegia raamdirektiivi 2008/56/EÜ artikli 21 nõudele)

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

edusammude kohta merekaitsealade loomisel (vastavalt merestrateegia raamdirektiivi 2008/56/EÜ artikli 21 nõudele)

1.Sissejuhatus

Paljude Euroopa meredes elavate liikide arvukus on inimtegevuse mõjul hakanud vähenema ning nende levikualad ja elupaigad kaduma 1 .

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on viimasel kahel aastakümnel pidevalt väljendanud muret ookeanide ja mere bioloogilise mitmekesisuse seisundi pärast 2 . Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni alusel on EL võtnud kohustuse tagada 10 % oma ranniku- ja merepiirkondade kaitse. See eesmärk kajastub ka säästva arengu 14. eesmärgis säilitada ja kasutada säästvalt ookeane, meresid ja mereressursse säästva arengu jaoks 3 .

Euroopa Liit võttis 2011. aastal vastu bioloogilise mitmekesisuse strateegia, et peatada 2020. aastaks oma territooriumil bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine. Elupaikade direktiivi 4 kohaselt tuleb luua erilised kaitsealad, mis hõlmab ka ranna- ja mereelupaiku. Lisaks sellele keskendutakse ka ELi merestrateegia raamdirektiivis 5 eelkõige mere bioloogilise mitmekesisuse kaitsele.

Merestrateegia raamdirektiivi kohaselt peavad liikmesriigid võtma vastu meetmeprogrammid, 6 et saavutada 2020. aastaks oma mereakvatooriumides hea keskkonnaseisund 7 . Meetmeprogrammid peavad sisaldama ruumilisi kaitsemeetmeid, mis aitavad kaasa merekaitsealade sidusa ja representatiivse võrgustiku loomisele 8 . Merekaitsealade meetme kaudu kaitstakse ohustatud liike ja elupaiku kõigis Euroopa meredes. Täpsemalt hõlmab see järgmist:

-geograafiliselt kindlaks määratud merealad,

-mille puhul peamine ja selgelt kindlaks määratud eesmärk on looduse säilitamine

-ning mida reguleeritakse ja juhitakse osutatud eesmärgi saavutamiseks õiguslike või muude tõhusate vahenditega 9 .

On tõestatud, et hästi hallatud Euroopa merekaitsealad avaldavad positiivset ökoloogilist mõju. Rangete kaitsenõuetega merekaitsealadel on liikide tihedus 10 kasvanud keskmiselt 116 %, loomade ja taimede biomass suurenenud keskmiselt 238 %, loomade kehasuurus on kasvanud 13 % ja liigirikkus 19 % 11 .

Tervete ning jätkusuutlike merede ja ookeanide säilimisele kaasa aitamise abil on tõhusalt hallatud merekaitsealad toetuseks ka merede ja ookeanide pakutavale teenustevaldkonnale. Merekaitsealade osatähtsus ulatub seega looduse kaitsmisest kaugemale, kuna need toovad ühiskonnale majanduslikku kasu — kaitsealad on sinise majanduse roheline alus. Näiteks oli Natura 2000 merealade võrgustikust saadav üldine kasu 2011. aastal hinnanguliselt ligikaudu 1,5 miljardit eurot aastas. Kui Natura 2000 merealade võrgustiku ulatust kahekordistada, võib sellest tulenev kasu suureneda kuni 3,2 miljardi euroni 12 .

Merekaitsealade loomisega kaasneb mitmel viisil avalduv sotsiaal-majanduslik kasu. Merekaitsealadel suureneb liikide biomass ning see aitab kaasa kalavarude taastamisele 13 . Tõendid näitavad, et merekaitsealade positiivne mõju ühe liigi puhul kandub üle ka naaberkalavarudele. Näiteks pärast kaitseala Columbretes Islands Marine Reserve loomist Hispaanias suurenesid ümbritsevad kalavarud ligikaudu 10 % aastas 14 .

Puhas vesi, terved elupaigad ja mere bioloogiline mitmekesisus on ka üks ranniku- ja mereturismi alustalasid. Merekaitsealadest võib saada oluline turismiobjekt, mis tõmbab kaasa ka mere- ja rannikualade majanduse 15 . Austraalias asuva Great Barrier Reef Marine Parki valgalal ja maailma kultuuripärandi alal tõi turism 2012. aastal kaasa ligikaudu 6,4 miljardit dollari ulatuses turistide tehtud otsekulutusi, 5,2 miljardi dollarit suuruse lisandväärtuse ja seal loodi enam kui 64 000 töökohta 16 .

Merekeskkonna seisundi parandamise abil saab merekaitsealade kaudu tugevdada ka muid mere ökosüsteemi teenuseid, nagu näiteks jäätmete assimileerimist, rannikukaitset, üleujutuste ohjamist 17 . Briti merekaitsealade võrgustiku loomisest saadav rahaline kasu oli hinnanguliselt 8,2 miljardit Inglise naela heitgaaside ja kliima reguleerimise ning 1,3 miljardit Inglise naela toitainete ringluse puhul 18 .

Käesolevas aruandes antakse ülevaade liikmesriikide edusammudest merekaitsealade loomisel 2012. aasta lõpu seisuga, nagu on nõutud merestrateegia raamdirektiivi artiklis 21. Võttes aluseks Euroopa Keskkonnaameti tehtud Euroopa merekaitsealade võrgustiku hindamise, vaadeldakse aruandes liikmesriikide edusamme merekaitsealade loomisel (punkt 2) ning seejärel analüüsitakse kaitstud merealade sidusust ja representatiivset võrgustikku, nagu on nõutud artikli 13 lõikes 4 (punkt 3). Viimases punktis antakse ülevaade veel elluviimist ootavatest tegevustest. Aruandele on lisatud kaks tehnilist lisa, milles on esitatud aruandes kasutatud terminoloogia, Euroopa ja rahvusvaheline õiguslik raamistik merekaitsealade loomise küsimuses ning tabelid aruandes kasutatud andmete kohta.

2.Tehtud edusammude hindamine

Euroopa Keskkonnaamet avaldab Euroopa merekaitsealade aruande 2015. aastal 19 . Ameti arvates on Euroopas alates bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni jõustumisest 1993. aastal tehtud merekaitsealade ja nende võrgustike loomisel märkimisväärseid jõupingutusi 20 . 2012. aasta lõpu seisuga oli 5,9 % Euroopa meredest 21 kindlaks määratud merekaitsealadena, kuid nende alade ulatuse osas esines Euroopas suuri piirkondlikke erinevusi. 2012. aastal oli kümnest mere allpiirkonnast kolmes merekaitsealadega kaetud rohkem kui 10 %, samas kui kahes piirkondlikus meres jäi merekaitsealade osakaal 2 %ni 22 (tabel 1). Lisaks piirkondlikele erinevustele võis täheldada suuri erinevusi rannikualadel ja avamere vetes asuvate merekaitsealade vahel (tabel 2). Tuleks märkida, et pärast 2012. aastat on merekaitsealade ulatus suurenenud, kuna osa liikmesriike on kindlaks määranud suure hulga merekaitsealasid.

Euroopa Keskkonnaameti aruandes tehakse vahet kolme tüüpi Euroopa merekaitsealal: Natura 2000 merealad, piirkondlike merekonventsioonide raames määratud merekaitsealad ja eraldiseisvad riiklikud merekaitsealad. Tuleb märkida, et need kolm meetmeliiki võivad kattuda (st teatav ala või selle osa võib olla määratud rohkem kui ühe korra), kuna määramiskorrad on erinevad ja nende suhtes kehtivad erinevad õiguslikud nõuded.

2.1 Natura 2000 merealad

Natura 2000 merealade võrgustik on suur saavutus, kuna üksi selle alad moodustavad ulatuselt suurima osa Euroopa merekaitsealadest. 2012. aasta lõpus hõlmas võrgustik enam kui 228 000 km² ehk rohkem kui 4 % Euroopa meredest. Natura 2000 ulatus oli eri merepiirkondades siiski väga erinev. Põhjameres hõlmasid Natura 2000 merealad ligikaudu 18 % ja Läänemeres 12 %. Teistes piirkondades, nagu Joonia meri, Aadria meri ja Makaroneesia, jäid Natura 2000 merealad alla 2 % 23 (tabel 3).

Samuti esines Natura 2000 alasid märksa rohkem rannikualadel 24 . Kaldalähedastes rannikuvetes hõlmasid Natura 2000 alad 33,3 %, rannikuvetes 11,3 % ja avamere vetes vaid 1,7 % 25 . Merekeskkonna märkimisväärsed avamerealad ei ole seega veel Natura 2000 aladega hõlmatud. Samal ajal pakuvad Natura 2000 alad, mille alus on elupaikade direktiiv, tugevat õiguslikku raamistikku alade kaitseks ja sealse inimtegevuse säästlikuks majandamiseks ning ka rannikul asuvad liikmesriigid on teinud jõupingutusi, et praeguseid lünki täita.

2.2 Piirkondlike merekonventsioonide alusel loodud merekaitsealade võrgustik

Piirkondlike merekonventsioonide raames loodud merekaitsealade võrgustikud kattuvad olulisel määral Natura 2000 alade ja riiklike merekaitsealadega. Piirkondlikud merekonventsioonid on siiski liikmesriikide koostöö oluline alusdokument, mille põhjal töötada välja ja rakendada ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi merekaitsealade loomiseks ja haldamiseks. Piirkondlikud merekonventsioonid on tõukejõud Euroopa merekaitsealade võrgustiku laiendamiseks 26 .

Läänemere piirkond oli esimene piirkondlik meri Euroopas, kus merekaitsealasid oli rohkem kui 10 %. Kui HELCOM hindas 2010. aastal oma merekaitsealade võrgustikuga kaetust, ulatus see 10,3 %ni. 2012 hõlmas merekaitsealade võrgustik Läänemere piirkonnas hindamisalast 12,4 % 27 .

Olulisi edusamme on märgata ka teatavate Atlandi ookeani kirdeosas asuvate alade puhul. Üks näide on Põhjamere piirkond, kus merekaitsealadega kaetus on Euroopa suurim (ligi 18 %). Keskmiselt moodustasid merekaitsealad 2012. aastal Kirde-Atlandi piirkonna hindamisalast 3,2 % 28 .

Vahemere piirkonnas katsid merekaitsealad 2012. aastal Euroopa Keskkonnaameti hindamisalast 9,7 %. Musta mere hõlmatust merekaitsealadega ei olnud Euroopa Keskkonnaamet võimeline hindama, sest puuduvad kättesaadavad andmed (tabel 4).

2.3 Riiklikud merekaitsealad

Riiklikul tasandil on liikmesriigid merekaitsealasid loonud riigile oluliste objektide kaitsmiseks. Need alad võivad kuuluda Natura 2000 võrgustikku, piirkondlike merekonventsioonide raames kindlaks määratud merekaitsealade võrgustikku või olla iseseisvad. Eri kavade alusel loodud merekaitsealade omavahelise vastavuse määr on liikmesriigiti erinev; Euroopas on see siseriiklike ja piirkondlike merekonventsioonide alla kuuluvate alade puhul keskmiselt 68,2 % (st rohkem kui kaks kolmandikku riiklike ja piirkondlike merekaitsealadega hõlmatud kogupindalast on määratud mõlema korra alusel) ning riiklikke ja Natura 2000 merekaitsealade puhul 54,5 % 29 . Ei olnud võimalik tõendada, kas korduvad määramised suurendavad merekaitsealade kaitse taset.

3.Merekaitsealade võrgustiku sidusus ja representatiivsus

Praegu puudub kogu ELi hõlmav meetod Euroopa merekaitsealade sidususe ja representatiivsuse hindamiseks. Piirkondlikel merekonventsioonidel on siiski olnud oluline roll merekaitsealade võrgustiku sidususe hindamise kriteeriumide kindlaksmääramisel. OSPAR, HELCOM ning Barcelona konventsiooniga asutatud erikaitsealade piirkondlik tegevuskeskus koostöös Vahemere projektiga MedPAN on hinnanud merekaitsealade võrgustiku sidusust.

OSPARiga on merekaitsealade võrgustiku ökoloogiline sidusus määratud kindlaks kuue järgmise kriteeriumi põhjal: tunnused, esindavus, replikatsioon, ühenduvus, vastupanuvõime ja vastavus/elujõulisus 30 . Esimene hinnang OSPARi merekaitsealade võrgustiku kohta koostati 2010. aastal ja sellest selgus, et võrgustikku ei saa pidada merekaitsealade ruumilise jaotuse alusel ökoloogiliselt sidusaks. 2012. aastal püüti OSPARi raames merekeskkonna ökoloogilist sidusust uuesti hinnata, kuid kuna liikide ja elupaikade jaotumise kohta ei olnud piisavalt andmeid, ei olnud võimalik põhjalikke järeldusi teha. 2012. aastal sai merekaitsealade paigutuse kohta anda vaid üldisi hinnanguid, mille kohaselt oli OSPARi merekaitsealade ökoloogiline sidusus vähetõenäoline. Mõnes allpiirkonnas, näiteks Põhjameres ja teataval määral ka Keldi meres, võis siiski täheldada esimesi sidususe märke 31 .

HELCOM tegi kindlaks neli ökoloogilise sidususe kriteeriumi: asjakohasus, representatiivsus, tunnusjoonte taastootmine ja ühenduvus. Vaatamata sellele, et Läänemere territooriumil kindlaks määratud merekaitsealade arv on suurenenud, leidis HELCOM 2010. aastal, et Läänemere piirkonnas ei ole merekaitsealade võrgustikud veel ökoloogilist sidusust saavutatud 32 .

MedPAN koostöös Barcelona konventsiooniga asutatud erikaitsealade piirkondliku tegevuskeskusega hindasid Vahemere merekaitsealade võrgustiku sidusust kahe kriteeriumi alusel: esindavus ja ühenduvus 2012. aastal. Hinnangus jõuti järeldusele, et Vahemere merekaitsealade võrgustikku ei saa pidada ei sidusaks ega ka representatiivseks 33 . Vahemere lääneosa peeti Vahemere piirkonna kõige parema ühendusega alaks.

Esimeseks katseks töötada välja ühtsed kriteeriumid ja metoodika, et hinnata Euroopa merekaitsealade sidusust ja representatiivsust, oli 2014. aastal Euroopa Komisjoni jaoks väliskonsultantide tehtud uuring 34 . Uuringu tulemusel leiti, et Läänemere piirkonna merekaitsealade võrgustik ei ole sidus. Komisjon jätkab tööd, et arendada välja kogu ELi hõlmav metoodika merekaitsealade võrgustiku hindamiseks.

4.Järeldused ja väljavaated

Merekaitsealad on looduskaitse jaoks peamine ruumilise planeerimise vahend. Kaitsealad võivad toimida meie meredes ja ookeanides ohustatud bioloogilise mitmekesisuse säilituspaikadena. Tõhusalt toimivad merekaitsealade võrgustikud kui ökosüsteemide vastupidavuse toetajad on ühiskonna jaoks väga väärtuslikud. Nende sotsiaal-majandusliku kasu alla kuulub töökohtade loomine, toiduga varustamine ja kliima reguleerimine. Merekaitsealad on seega ilmne näide sinise ja rohelise majanduse omavahelisest lähenemisest.

Alates bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni jõustumisest 1993. aastal on Euroopa merekaitsealade võrgustik oluliselt suurenenud, 2012. aastal hõlmas see peaaegu 6 % Euroopa meredest. Käesolev aruanne kinnitab, et merekaitsealade loomisel on Euroopas tehtud suuri edusamme. Alates 2012. aastast on veelgi rohkem paiku kindlaks määratud kaitstud merealadena 35 . Kuid asi ei piirdu sellega, tuleb teha veel jõupingutusi, tagamaks et vähemalt 10 % Euroopa meredest oleks kaitstud ühtse merekaitsealade võrgustiku kaudu 36 .

ELi bioloogilise mitmekesisuse aastani 2020 ulatuva strateegia eesmärkide elluviimiseks kasutatakse üha enam ELi poliitilist raamistikku, mis pakub merekaitsealade määramise ja integreeritud haldamise jaoks suurepärast võimalust. Merestrateegia raamdirektiiv, elupaikade direktiiv ja linnudirektiiv, mereala ruumilise planeerimise direktiiv ning reformitud ühine kalanduspoliitika sisaldavad sätteid, mis aitavad Euroopa merekaitsealade võrgustikke lähiaastatel veelgi laiendada.

 

Selleks et merekaitsealad täidaksid täiel määral oma potentsiaali, tuleks nende puhul kohaldada haldusmeetmeid 37 ning tagada nende tõhus järelevalve ja jõustamine. Haldusmeetmed võivad hõlmata merekaitsealade enda halduskava ning naaberpiirkondade ruumilised kaitsemeetmed oleksid täiendav vahend merekaitsealade mõju suurendamiseks. Merekaitsealad peaksid olema mereala ruumiliste planeerimise lahutamatu osa, mis toetab rohelise ja siniste taristu lähenemisviisi, 38 mille eesmärk on tagada ja täiustada samast piirkonnast pärinevate mitmete ökosüsteemi teenuste pakkumist. Selline integreeritud lähenemisviis aitaks vähendada ka meredele avaldatavat survet ja tugevdada merede ökosüsteemi vastupanuvõimet.

Komisjon jätkab riiklike ja rahvusvaheliste jõupingutuste toetamist merekaitsealade määramisel ja tulemuslikul haldamisel, samuti muude merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse ruumilise kaitse meetmete rakendamist. Eelkõige on komisjonil kavas:

 

aidata liikmesriikidel rakendada olemasolevaid tõhusaid ja ühtseid õigusakte, neid paremini teavitades ja suunates, nt seoses ühise kalanduspoliitika määruse artikliga 11;

edendada ühist arusaamist merestrateegia raamdirektiivi artikli 13 lõikest 4;

arendada edasi ELi metoodikat Euroopa merekaitsealade võrgustiku sidususe ja representatiivsuse hindamisel;

toetada liikmesriike, kasutades olemasolevaid ELi rahastamisvahendeid, eelkõige Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi ning programmi LIFE või käimasolevaid protsesse, näiteks Natura 2000 biogeograafiline protsess, et rohkem merekaitsealasid luua (seda eelkõige avamerel) ja neid tõhusalt majandada 39 ;

edendada merekaitsealade kaasava valitsemise struktuure, mis võimaldavad sidusrühmade (nt kohalikud asutused, kohalikud kogukonnad, ettevõtjad jne) laiaulatuslikku osalemist merekaitsealade haldamises;

vajaduse korral jätkata tööd ELi tasandi toetusmehhanismide kallal merekaitsealade haldamise tõhusaks rakendamiseks ja kontrolliks;

edendada teadusuuringuid Euroopa tasandil ning toetada liikmesriikide jõupingutusi, et kõrvaldada olemasolevad lüngad andmetes, mis takistavad merekaitsealade tõhusat haldamist ja hindamist 40 ;

aidata määrata kindlaks merekaitsealadest saadavat majanduslikku kasu, 41 teostades uuringuid ja tehes koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, nt OECD;

tagada, et EL oleks esindatud läbirääkimistel ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) rakenduslepingu kohta seoses bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästva kasutamisega riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades, 42 et ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklit 192 ja artikli 194 lõiget 5 oleks nendes piirkondades parem kohaldada.

Komisjon valmistab ette järgmise eduaruande merekaitsealade loomise kohta merestrateegia raamdirektiivi rakendamise kontekstis, st komisjoni aruanne liikmesriikide esitatud meetmeprogrammide kohta 43 . Käesolev aruanne on selle hinnangu aluseks. Merekaitsealade loomisel tehtud edusamme hinnatakse Euroopas ka 2019. aastal, kui komisjon hindab merestrateegia raamdirektiivi rakendamise esimest tsüklit 44 . Tehes jõupingutusi kõigil tasanditel, peaks olema võimalik saavutada eesmärgid, mis on sätestatud ELi ja rahvusvahelises õiguses ja poliitikasuundades ning teha nii, et aastaks 2020 oleks merekaitsealadega hõlmatud üle 10 % 45 Euroopast.

(1)

Euroopa Keskkonnaameti koostatud keskkonnaseisundi aruanne (2015), http://www.eea.europa.eu/soer-2015/europe/marine-and-coastal.

(2)

 Vt nt dokument „Agenda 21”, https://sustainabledevelopment.un.org/content/documents/Agenda21.pdf , ja ÜRO Peaassamblee 27. juuli 2012. aasta resolutsioon A/RES/66/288 „The Future We Want” („Tulevik, mida me soovime”), http://daccess-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/N11/476/10/PDF/N1147610.pdf?OpenElement .

(3)

 ÜRO Peaassamblee 12. augusti 2015. aasta resolutsioon A/69/L.85, http://www.un.org/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/69/L.85&Lang=E .

(4)

Direktiiv 92/43/EMÜ.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/56/EÜ, 17. juuni 2008, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv), ELT L 164, 25.6.2008.

(6)

Merestrateegia raamdirektiivi artikkel 13.

(7)

Mõiste „mereakvatoorium” on määratletud merestrateegia direktiivis (artikli 3 punkt 1).

(8)

Merestrateegia raamdirektiivi artikli 13 lõige 4.

(9)

Üksikasjalikuma määratluse saamiseks vaata lisa lk 8.

(10)

Taimede ja loomade arv teataval alal.

(11)

Fenberg, P. B., et al. (2012) „The science of European marine reserves: Status, efficacy, and future need”, Marine Policy 36(5), lk 1012–1021.

(12)

Euroopa Komisjon (2013) „Natura 2000 võrgustiku majanduslik kasu”, http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/financing/docs/ENV-12-018_LR_Final1.pdf.  

(13)

On avastatud, et hästi hallatud merekaitsealadel on suurte kalade biomass viis korda suurem ja haide biomass 14 korda suurem kui tavalises püügipiirkonnas. Edgar, G. J. et al. (2014) „Global conservation outcomes depend on marine protected areas with five key features”, Nature 506, lk 216–220.

(14)

Sala, E. (2012) „Here is one great way to save fish – and the fishing industry” väljaandes „Tackling Science Challenges” („Lahendused teaduslikele probleemidele”), Harvard Business Review, 85.

(15)

Austraalia valitsuse keskkonna- ja kultuuripärandi osakond (2003) „The benefits of marine protected areas”, http://www.environment.gov.au/system/files/resources/5eaad4f9-e8e0-45d1-b889-83648c7b2ceb/files/benefits-mpas.pdf.  

(16)

Great Barrier Reef Marine Park Authority (2014), „Great Barrier Reef Region Strategic Assessment – Strategic Assessment Report”, http://elibrary.gbrmpa.gov.au/jspui/handle/11017/2861.  

(17)

Potts at al. (2014) „Do marine protected areas deliver flows of ecosystem services to support human welfare?”, Marine Policy 44.

(18)

Hussain et al. (2010) „An ex-ante ecological economic assessment of the benefits arising from marine

protected areas designation in the UK”, Ecological Economics 69(4), lk 828–838.

(19)

Euroopa Keskkonnaamet (2015) „Marine Protected Areas in Europe's Seas – An overview and reflections on the way forward” („Euroopa merede merekaitsealad – ülevaade ja edasised sammud”).

(20)

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis on nõutud, et osalisriigid kehtestaksid kaitsealade loomise süsteemid. Vt lisa lk 10.

(21)

Euroopa Keskkonnaamet piiritles hindamisala 200 meremiili kaugusel kaldast või samaväärse vahemaa kaugusel ELi mittekuuluvatest riikides, välja arvatud Kreeka, kus kasutati kuue meremiili kaugusele jäävat piiri. Merekaitsealad eksisteerivad neist piiridest väljaspool, kuid neid ei ole analüüsis kajastatud. Merestrateegia direktiivi piiratud geograafilise kohaldamisala tõttu on uurimise alt välja jäetud ka merekaitsealad, kus kaitstakse äärepoolseimate piirkondade rikkalikku bioloogilist mitmekesisust. Täpsema teabe saamiseks vt Euroopa Keskkonnaameti analüüs (2015) „Spatial analysis of Marine Protected Area Networks in Europe's Seas” („Euroopa merede merekaitsealade võrgustike ruumiline analüüs”, lk 1–2.

(22)

Andmed pärinevad Natura 2000 andmebaasist ja määratud alade ühisest andmebaasist.

(23)

Alates 2012. aastast on liikmesriigid loonud oluliselt rohkem Natura 2000 alasid ning seetõttu on merekaitsealad teatavatel aladel suurenenud.

(24)

See tuleneb osaliselt asjaolust, et elupaikade direktiivis keskenduti algselt maismaal asuvatele elupaikadele ja süvavee elupaikade kohta ei olnud piisavalt teadmisi.

(25)

Kaldalähedased rannikuveed jäävad 0–1 meremiili ulatusse, rannikuvete ala hõlmab 1–12 meremiili ja avamere veed jäävad 12 meremiilist kaugemal asuvasse hindamisalasse. Euroopa Keskkonnaamet (2015) „Spatial Analysis of Marine Protected Areas in Europe's Seas” („Euroopa merede merekaitsealade võrgustike ruumiline analüüs”).

(26)

Vt merestrateegia direktiivi artiklid 5 ja 6 piirkondliku koostöö kohta.

(27)

Euroopa Keskkonnaamet (2015) „Spatial Analysis of Marine Protected Areas in Europe's Seas” („Euroopa merede merekaitsealade võrgustike ruumiline analüüs”).

(28)

Euroopa Keskkonnaamet (2015) „Spatial Analysis of Marine Protected Areas in Europe's Seas” („Euroopa merede merekaitsealade võrgustike ruumiline analüüs”).

(29)

Euroopa Keskkonnaamet (2015) „Marine Protected Areas in Europe's Seas – An overview and reflections on the way forward” („Euroopa merede merekaitsealad – ülevaade ja edasised sammud”.

(30)

Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioon (OSPAR) (2006), „Suunised OSPARi merekaitsealade ökoloogiliselt sidusa võrgustiku arendamiseks”, viitenumber 2006-3.

(31)

Täiendava teabe saamiseks ökoloogilise sidususe kriteeriumide ja sellega seotud järelduste kohta vt Johnson D., et al. (2013) „An assessment of the ecological coherence of the OSPAR Network of Marine Protected Areas in 2012”.

(32)

Boedeker D., et al. (2010) „Towards an ecologically coherent network of well-managed Marine Protected Areas – Implementation report on the status and ecological coherence of the HELCOM BSPA network”, Baltic Sea Environment Proceedings Nr 124A.

(33)

Gabrié C., et al., (2012) „The Status of the Marine Protected Areas in the Mediterranean Sea”, MedPAN & RAC/SPA. Väljaandja: MedPAN Collection.

(34)

Wolters H. A., et al., (2014), „Proposal for an assessment method of the ecological coherence of networks of marine protected areas in Europe”, https://circabc.europa.eu/sd/a/b993ca97-579c-4aee-8e0e-22794682ac16/MPA%20coherence%20report-final.pdf.  

(35)

Näiteks 2014. aasta lõpuks oli elupaikade ja linnudirektiivi alusel määratud Natura 2000 alade ulatus juba ligikaudu 320 000 km², võrreldes umbes 228 000 km² suuruse alaga 2012. aastal – vt http://ec.europa.eu/environment/nature/info/pubs/docs/nat2000newsl/nat37_en.pdf . 

(36)

Vt Aichi eesmärk nr 11 käesoleva aruande lisa punktis 2.

(37)

Oceana (2014), „Management matters: Ridding the Baltic Sea of paper parks”, http://eu.oceana.org/sites/default/files/oceana_ridding_the_baltic_sea_of_paper_parks.pdf.  

(38)

Täpsemat teavet saab aadressil http://ec.europa.eu/environment/nature/ecosystems/index_en.htm . 

(39)

Komisjon on rahastanud asjaomases valdkonnas mitmeid uurimisprojekte (vt näiteks MESMA http://www.mesma.org/ ).

(40)

Vt näiteks Euroopa Nõukogu seisukohta käsitlev dokument nr 18 „Ökoloogilise sidususe saavutamine Euroopa merekaitsealade võrgustike puhul: teaduse vajadused ja prioriteedid”, aprill 2013. http://www.esf.org/fileadmin/Public_documents/Publications/EMB_PP18_Marine_Protected_Areas.pdf  

(41)

Sihipärase uuringu abil.

(42)

ÜRO peaassamblee otsustas hiljuti alustada valitsustevahelisi läbirääkimisi 2016. aastal ÜRO mereõiguse konventsiooni rakenduslepingu kohta seoses bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästva kasutamisega väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel aladel (19. juuni 2015. aasta resolutsioon nr A/69/L.65).

(43)

Liikmesriigid esitavad oma meetmeprogrammid komisjonile hiljemalt 31. märtsiks 2016.

(44)

Merestrateegia raamdirektiivi artikkel 20.

(45)

Vt Aichi eesmärk nr 11 käesoleva aruande lisa punktis 2.

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,1.10.2015

COM(2015) 481 final

LISAD

järgmise dokumendi juurde:

Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule

edusammude kohta merekaitsealade loomisel (vastavalt merestrateegia raamdirektiivi 2008/56/EÜ artikli 21 nõudele)

I lisa

1. Mõisted

Merestrateegia raamdirektiivis ei ole mõisted „merekaitseala” ega „ruumiline kaitsemeede” määratletud. Selle punkti eesmärk on määratleda mõisted, mida on kasutatud käesoleva aruande koostamisel ja mida hakatakse kohaldama merestrateegia raamdirektiivi ja muude õigusaktide rakendamisel.

1.1 Merekaitsealad

Rahvusvahelise õigusega on bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artiklis 8 sätestatud konventsiooniosaliste peamine kohustus rajada kaitsealasid 1 . Konventsiooni artiklis 2 olevas kaitsealade määratluses 2 on esitatud kaitsealade ja merekaitsealade kindlaksmääramise alused, millest lähtuvad muud rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühing  3 või piirkondlikud merekonventsioonid. 4

Euroopa Liidu kaitsealad on asutatud loodusdirektiivide alusel (vt elupaikade direktiivi kohased erikaitsealad ja linnudirektiivi kohased erikaitsealad). Nende alade määratlus 5 on kooskõlas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kaitsealade määratlusega, st need on geograafiliselt kindlaks määratud, nende säilitamiseesmärk on selge ja selle saavutamiseks tuleb nende territooriumil võtta majandamismeetmeid.

 

Neis määratlustes kasutatud ühiste elementide põhjal esitatakse järgmised kriteeriumid, et anda merestrateegia raamdirektiivi ja kõigi sellega seotud ELi poliitikasuundade 6 konteksti kuuluv merekaitsealade määratlus:

-tegemist on geograafiliselt kindlaksmääratud merealadega,

-mille puhul peamine ja selgelt kindlaks määratud eesmärk on looduse säilitamine

-ning mida reguleeritakse ja juhitakse osutatud eesmärgi saavutamiseks õiguslike või muude tõhusate vahenditega.

1.2 Ruumilised kaitsemeetmed

Bioloogilise mitmekesisuse strateegilise kava 2011–2020 7 eesmärk nr 11 on järgmine: „(...) 10 % ranniku- ja merealadest, eelkõige valdkondades, mida loetakse bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste säilitamiseks eriti olulisteks, tuleb säilitada, kasutades tõhusat ja õiglast majandamist, ökoloogiliselt representatiivseid ja hästi ühendatud kaitsealade süsteeme ja muid tõhusaid piirkonnapõhiseid kaitsemeetmeid (...)”. Siiski ei ole olemas rahvusvaheliselt tunnustatud määratlust selle kohta, mida mõeldakse „muude tõhusate piirkonnapõhiste kaitsemeetmete” all.

Merestrateegia raamdirektiiviga ning linnudirektiiviga ja elupaikade direktiiviga on ette nähtud kaitsemeetmed väljaspool kaitsealasid, et tagada liikide ja elupaikade piisav kaitse ja suurendada kaitsealadest saadavat kasu. Merestrateegia raamdirektiivis on selgesõnaliselt juttu ruumilistest kaitsemeetmetest 8 . Elupaikade direktiiviga on ette nähtud kehtestada direktiivi IV lisas loetletud liikide ja alamliikide range kaitse süsteem ning V lisas loetletud liikide ja alamliikide kaitse meetmed 9 . Mõned neist meetmetest on piirkonnapõhised (nt isendite loodusest võtmise ja teatavate populatsioonide kasutamise ajutine või kohalik keeld, isendite võtmist käsitleva loasüsteemi või kvootide kehtestamine 10 jne). Linnudirektiiviga on kehtestatud sarnane struktuur 11 .

Seetõttu on ruumilised kaitsemeetmed määratletud järgides merestrateegia raamdirektiivi ja loodusdirektiivide loogikat, st ruumilised kaitsemeetmed on laiem kategooria kui merekaitsealad ja neil on looduskaitset toetav ülesanne. Seega kasutatakse mõistet „ruumilised kaitsemeetmed” järgmises kontekstis 12 :

-piirkonnapõhised kaitsemeetmed,

-mis ei vasta merekaitsealade kriteeriumitele, kuna kaitse ei ole nende põhieesmärk või kuna nad on ökosüsteemi mõne osa kaitsmiseks keskendunud mõnele konkreetsele tegevusele või valdkonnale.

Sellega seoses hõlmab ruumiliste kaitsemeetmete määratlus ka teatavaid kalavarude majandamise meetmeid, mis sisaldavad ka varude säilitamise aspekti. Sellised kalavarude majandamise meetmed võivad sisaldada konkreetsete piirkondade puhul kalapüügi erilube või teatavate püügivahendite keeldu, 13 et kaitsta näiteks ohualteid mereökosüsteeme või mererohuga kaetud alasid; samuti võivad need sisaldada teatavaid ühise kalanduspoliitika artikli 7 alusel vastu võetud kaitsemeetmeid 14 .

Teatavate meetmete võtmist mereala ruumilise planeerimise direktiivi raames võib samuti pidada ruumilisteks kaitsemeetmeteks, kuna üks mereala ruumilise planeerimise eesmärkidest on keskkonna kaitsmine ja parandamine.

2. ELi ja rahvusvahelised vastavad õigusaktid

Merestrateegia raamdirektiivi 15 eesmärk on tagada keskkonnaküsimuste lõimimine erinevate poliitikate, lepingute ja seadusandlike meetmetega, mis merekeskkonda mõjutavad 16 . Käesolevas punktis on seepärast esitatud ülevaade ELi ja rahvusvahelistest õigusaktidest, mis mõjutavad merekaitsealade loomist merestrateegia raamdirektiivi alusel.

ELi õigusaktid

1.Elupaikade direktiiv 17 ja linnudirektiiv 18 . Mõlemaga on ette nähtud kindlaks määrata tugeva kaitse all olevad kaitsealad, mis moodustavad Euroopa sidusa ökoloogilise võrgustiku (Natura 2000 võrgustik) 19 ning mille suhtes kehtivad ranged kaitse- ja majandamisnõuded selleks, et saavutada ELi kõige haavatavamate elupaikade ja liikide soodne kaitsestaatus.

 

2.Ühine kalanduspoliitika. Hiljuti reformitud algmääruses on sätestatud kaitsemeetmete vastuvõtmine kooskõlas merestrateegia raamdirektiivi ning elupaikade direktiivi ja linnudirektiiviga 20 . See võimaldab ka bioloogilise tundlikkusega kaitsealade loomist 21 . Peale selle võib kalapüügi kaitsealasid asutada määruse alusel, milles käsitletakse Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid 22 .

3.Veepoliitika raamdirektiiv 23 . Kohaldatakse sisevete üleminekuvete suhtes, kuid selle sätted kehtivad ka kaldalähedases vees asuvate merekaitsealade puhul, sest sellised veed on rikkad kudemis- ja kasvualade poolest ning seega kaitse seisukohalt olulised.

4.Mereala ruumilise planeerimise direktiiv 24 . Merekaitsealad moodustavad osa direktiivi kohastest mereala ruumilistest kavadest.

Rahvusvaheline mõõde

1.ÜRO mereõiguse konventsioon. Nõutud on, et konventsiooniosalised võtaksid meetmeid, et kaitsta ja säilitada merekeskkonda üldiselt ning eelkõige haruldasi või hapraid ökosüsteeme, ammendunud varudega, ohustatud või eriti ohustatud liikide elupaiku ja mere muid eluvorme 25 .

2.Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. Eesmärk on peatada bioloogilise mitmekesisuse kadu, tagades merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise ja säästva kasutamise. Bioloogilise mitmekesisuse Aichi eesmärgi nr 11 26 abil püütakse kaitsta 10 % ranniku- ja merealasid, kohaldades „tõhusat ja õiglast majandamist, ökoloogiliselt representatiivseid ja hästi ühendatud kaitsealade süsteeme ning muid tõhusaid piirkonnapõhiseid kaitsemeetmeid.” See eesmärk on muutunud üleilmseks kohustuseks, kuna see on lisatud Rio+20 lõppdokumenti „Soovitud tulevikuvisioon” 27 ja ookeane käsitlevasse väljapakutud eesmärki 28 2015. aasta järgses arengukavas, mille üle peetakse ÜROs läbirääkimisi. Ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis on ökoloogiliselt või bioloogiliselt olulisi merealasid kirjeldatud seoses nende suure panusega ookeanide normaalsesse toimimisesse, samuti on teadvustatud nende võimalikku vajadust teatava kaitse järele. Üle maailma toimunud piirkondlikel seminaridel on kirjeldatud rohkem kui 200 ökoloogiliselt või bioloogiliselt olulist mereala ning konventsiooniosaliste konverents on kiitnud heaks nende lisamise bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ökoloogiliselt või bioloogiliselt oluliste merealade repositooriumisse. Liikmesriigid ja pädevad valitsustevahelised organisatsioonid peavad nüüd otsustama, milliseid haldus- ja kaitsemeetmeid nende alade või alade osade suhtes kohaldada, sealhulgas nende määratlemine merekaitsealadena.

3.    Piirkondlikud merekonventsioonid Eesmärk on parandada piirkondlikku valitsemistava merekeskkonna kaitse kontekstis. Neli piirkondlikku merekonventsiooni hõlmavad merestrateegia raamdirektiivi reguleerimisalasse kuuluvat mereakvatooriumi: Atlandi ookeani kirdeosa hõlmab OSPAR, Läänemerd HELCOM, Vahemered Barcelona konventsioon ning Musta merd Bukaresti konventsioon. Kõik neli piirkondlikku merekonventsiooni on olnud seotud merekaitsealade loomise ja merekaitsealade võrgustiku sidususe hindamisega 29 .

II lisa

Tabelid

Tabel 1 – Euroopa merede merekaitsealade ulatus (2012) 30

Tabel 2 – Euroopa merede merekaitsealadega hõlmatuse protsent järgmistes hindamispiirkondades: vahemikus 0–1 meremiili, 1–12 meremiili ja 12 meremiili kuni hindamispiirkonna lõpuni (2012) 31

Tabel 3 – Natura 2000 (N2K) võrgustiku ulatus Euroopa piirkondlikes meredes (2012) 32

Tabel 4. Kogupindala, piirkondlike merekonventsioonide alla kuuluvate alade protsent merekaitsealade hindamise piirkonnas ja kattuvus ELi Natura 2000 võrgustikuga (N2K) (2012). 33

(1)

Seda kohustust kohaldatakse riigi suveräänsete õiguste ja jurisdiktsiooni all olevate piirkondade suhtes.

(2)

„„Kaitseala” – geograafiliselt piiritletud ala, mis on loodud või mida reguleeritakse ja majandatakse eriliste kaitse-eesmärkide saavutamiseks”. Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni (1992) artikkel 2.

(3)

Vt määratlus Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühingu suunistes kaitsealade haldamise kategooriate kohaldamise kohta („Guidelines for Applying Protected Area Management Categories”) (2008), lk 8.

(4)

Vt määratlused Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsiooni (OSPAR) (2003) soovitustes kaitstud merealade võrgustiku kohta 2003/3 („Recommendation on a Network of Marine Protected Areas 2003/3”), artikkel 1.

HELCOM (2013), „Ülevaade Läänemere merekaitsealade võrgustiku olukorrast” („Overview of the status of the network of Baltic Sea marine protected areas”), lk 7.

Vahemere erikaitsealasid ja bioloogilist mitmekesisust käsitleva Barcelona konventsiooni protokolli (1999) artiklid 4, 6 ja 7.

(5)

Elupaikade direktiivi artikli 1 punkt 1 ja linnudirektiivi artikkel 4.

(6)

Vt lisa punkt 2.

(7)

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (2010), COP 10, otsuse X/2 lisa.

(8)

Vt merestrateegia raamdirektiivi artikli 13 lõige 4.

(9)

Vt elupaikade direktiivi artiklid 12–16.

(10)

Elupaikade direktiivi artikkel 14.

(11)

Linnudirektiivi artikkel 5.

(12)

Vt dokument „Merestrateegia raamdirektiivi meetmeprogrammid, soovitused seoses rakendamise ja aruandlusega”, 25. november 2014, https://circabc.europa.eu/w/browse/0ee797dd-d92c-4d7c-a9f9-5dffb36d2065.  

(13)

Vt nt nõukogu 15. juuli 2008. aasta määrus (EÜ) nr 734/2008, milles käsitletakse ohualdiste avamere ökosüsteemide kaitset põhjapüügivahendite kahjuliku mõju eest.

(14)

Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1380/2013 (ühise kalanduspoliitika kohta) artikli 7 lõike 1 punktid a, b, h, i ja lõike 2 punktid c, d, e.

(15)

Merestrateegia raamdirektiivi artikkel 1.

(16)

 Merestrateegia raamdirektiivi, ELi poliitikasuundade ning rahvusvaheliste kokkulepete vahelise üldise toimimise teemat on käsitletud komisjoni aruandes nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Merestrateegia raamdirektiivi panus (2008/56/EÜ) selliste olemasolevate kohustuste täitmisse ja algatuste rakendamisse, mis liikmesriikidel või liidul on liidu või rahvusvahelisel tasandil mereala keskkonnakaitse suhtes”, COM (2012) 662, 16. november 2012.

(17)

Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, 21. mai 1992, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992).

(18)

Nõukogu direktiiv 79/409/EMÜ, 2. aprill 1979, loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT L 103, 25.4.1979).

(19)

Elupaikade direktiivi artikkel 3.

(20)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013, ühise kalanduspoliitika kohta, artikkel 11.

(21)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013, ühise kalanduspoliitika kohta, artikkel 8.

(22)

Nõukogu määrus (EÜ) nr 1967/2006, 21. detsember 2006..

(23)

Direktiiv nr 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik.

(24)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/89/EL, 23. juuli 2014 , millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik. Mereruumi planeerimise direktiivi artikliga 8 kutsutakse liikmesriike üles integreerima loodus- ja liikide kaitsealadega ning kaitsealuste piirkondadega seotud meetmeid oma mereala ruumilistesse kavadesse.

(25)

ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) artiklid 192 ja artikli 194 lõige 5.

(26)

Osa bioloogilise mitmekesisuse strateegilisest kavast aastateks 2011–2020, mis võeti vastu bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste poolt 2010. aastal (UNEP/CBD/COP/DEC/X/2).

(27)

ÜRO Peaassamblee 27. juuli 2012. aasta resolutsioon 66/288 „Tulevik, mida me soovime”, punkt 177.

(28)

Vt ÜRO Peaassamblee 12. augusti 2014. aasta resolutsiooni A/68/970 eesmärk 14 – ÜRO Peaassamblee avatud töörühma aruanne säästva arengu eesmärkide kohta.

(29)

Vt käesoleva aruande punktid 2.2 ja 3.

(30)

Euroopa Keskkonnaamet (2015) „Spatial Analysis of Marine Protected Areas in Europe's Seas” („Euroopa merede merekaitsealade võrgustike ruumiline analüüs”).

(31)

Kohandatud vastavalt Euroopa Keskkonnaameti analüüsi (2015) „Spatial Analysis of Marine Protected Areas in Europe's Seas” („Euroopa vete kaitstud merealade ruumiline analüüs”) tabelile 3.8.

(32)

Euroopa Keskkonnaamet (2015) „Marine Protected Areas in Europe's Seas – An overview and reflections on the way forward” („Euroopa merede merekaitsealad – ülevaade ja edasised sammud”.

(33)

Kohandatud vastavalt Euroopa Keskkonnaameti analüüsi (2015) „Spatial Analysis of Marine Protected Areas in Europe's Seas” („Euroopa vete kaitstud merealade ruumiline analüüs”) tabelile 3.4.