EUROOPA KOMISJON

Brüssel,2.10.2015

COM(2015) 478 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

ELi BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE 2020. AASTANI KESTVA STRATEEGIA VAHEHINNANG

{SWD(2015) 187 final}

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

ELi BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE 2020. AASTANI KESTVA STRATEEGIA VAHEHINNANG

1.Sissejuhatus

Bioloogiline mitmekesisus ehk planeedi elurikkus on meie majanduse ja heaolu alus. See annab meile puhta õhu ja vee, toidu, materjalid ja ravimid, tervise ja vabaaja veetmise võimalused. See toetab tolmlemist ja mullaviljakust, reguleerib kliimat ja kaitseb meid äärmuslike ilmastikunähtuste eest.

Kuid inimtegevusest tingitud muutused ökosüsteemides ja liikide väljasuremine on viimase 50 aasta jooksul olnud kiiremad kui inimkonna kogu varasema ajaloo vältel 1 . Bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on üks peamisi probleeme, kus inimkond on juba ületanud planeedi vastupidavuse piirid 2 . Koos kliimamuutustega suurendab see pöördumatute muutuste riski ning õõnestab majanduse arengut ja ühiskonna vastupidavust uutele väljakutsetele. Maailma Majandusfoorum arvas 2015. aastal „bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja ökosüsteemide kokkukukkumise” kümne suurema üleilmse riski hulka 3 .

ELi bioloogilise mitmekesisuse olukorda käsitleva 2010. aasta aruande 4 kohaselt ähvardas kuni 25 % Euroopa loomaliikidest väljasuremine ja 65 % ELi tähtsusega elupaikade kaitsestaatus oli ebasoodne, peamiselt inimtegevuse tõttu. Peamised ökosüsteemi teenused on jätkuvalt halvenenud.

Seepärast võttis Euroopa Komisjon 2011. aastal vastu ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020, 5 mille peamiseks eesmärgiks seadsid ELi riigipead ja valitsusjuhid „peatada 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemine, taastada ökosüsteemid niivõrd kui see on teostatav, ning suurendada ELi panust maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ärahoidmisesse”. Kõnealune strateegia on Euroopa 2020. aasta strateegia 6 ning 7. keskkonnaalase tegevusprogrammi 7 lahutamatu osa. Sellega rakendatakse ELi kohustusi bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni raames. Strateegia on üles ehitatud kuuele eesmärgile, mida toetavad meetmed.

Käesolevas vahekokkuvõttes tehakse ülevaade edusammudest ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia rakendamisel, võttes aluseks 2010. aasta aruande. Selle eesmärk on teavitada otsustajaid valdkondadest, kus on vaja teha täiendavaid jõupingutusi, et saavutada 2020. aastaks ELi bioloogilise mitmekesisuse eesmärgid.

2.Edusammud alates 2011. aastast

Põhieesmärk: peatada 2020. aastaks ELis bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine ja need võimaluste piires taastada, suurendades ELi panust maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ärahoidmisesse.

Võrreldes ELi bioloogilise mitmekesisuse olukorda käsitleva 2010. aasta aruandega on bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine ELis üldiselt jätkunud, mida kinnitab Euroopa keskkonna seisundit ja väljavaateid käsitlev 2015. aasta aruanne (2015 European Environment – state and outlook report 14 ). See on kooskõlas üleilmsete arengusuundadega ja mõjutab märkimisväärselt bioloogilise mitmekesisuse võimet rahuldada inimeste vajadusi tulevikus. Kuigi paljud kohaliku tasandi edulood näitavad, et kohapealsed meetmed annavad häid tulemusi, tuleb selliste edulugude hulka suurendada, et saavutada mõõdetav mõju üldiselt halva suundumuse peatamiseks.

Võrreldes eelmise aruandeperioodiga on veidi suurenenud selliste ELi tähtsusega liikide ja elupaikade arv, mille kaitsestaatus on turvaline/soodne või paranenud. Mõnede üldlevinud linnuliikide populatsioon näib stabiliseeruvat, kuid muude habraste magevee-, ranniku- ja põllumajanduse ökosüsteemidega seotud liikide populatsioon jätkab vähenemist. 70 % ELi liike ohustab elupaiga kadumine. Kui mõnede ökosüsteemi teenuste (eelkõige varustavad teenused) hulk suureneb, siis muude teenuste – näiteks tolmeldamise – maht väheneb.

Bioloogilist mitmekesisust ohustavad peamiselt elupaikade hävimine (eelkõige valglinnastumise, põllumajanduse intensiivistamise, maa sööti jätmise ja intensiivse metsamajanduse tõttu), saaste, liigkasutus (eelkõige kalavarude puhul), invasiivsed võõrliigid ja kliimamuutused. Need on endiselt põhilised survetegurid, mis põhjustavad liikide ja elupaikade hävimise ja ökosüsteemide kahjustumise ning nõrgestavad ökosüsteemi vastupanuvõimet 15 . EL 28 riikide jalajälg on endiselt kaks korda suurem kui nende bioloogiline taluvusvõime 16 ja seda olukorda halvendab veelgi surve bioloogilisele mitmekesisusele väljaspool Euroopat.

Alates strateegia käivitamisest on koostatud poliitikaraamistikke, et parandada teadmusbaasi ja luua partnerlusi. Need algatused tuleb muuta konkreetseteks tegudeks riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil, kui tahame, et bioloogilise mitmekesisuse olukord kohapeal pidevalt paraneks. Põhieesmärgi saavutamine sõltub ka eesmärkide püstitamisest ja saavutamisest poliitikavaldkondades, mis ei ole otseselt strateegiaga seotud. Nendeks on eelkõige sellised valdkonnad nagu kliima, õhk, kemikaalid, vee ja pinnase kaitse.

Palju on tõendeid selle kohta, et sidusrühmade suurte pingutuste tulemusel on bioloogilise mitmekesisusega seotud suundumused kohalikul tasandil paranenud. Need näited annavad olulise sõnumi selle kohta, et sihipärane tegevus võib anda väga häid tulemusi. Nad pakuvad mudeleid, mille abil strateegiat rakendada selle kohaldamise ülejäänud aja jooksul.

2.1.1. eesmärk: peatada kõigi ELi loodusvaldkonna õigusaktidega reguleeritud liikide ja elupaikade seisundi halvenemine ning tagada võrreldes praeguste hindamistega aastaks 2020 kaitsestaatuse oluline ja mõõdetav paranemine, mille tulemusena i) 100 % rohkem elupaikade hindamisi ja 50 % rohkem liikide hindamisi, mis tehakse loodusdirektiivi kohaselt ning ii) 50 % rohkem liikide hindamisi, mis tehakse linnudirektiivi kohaselt, näitaksid seisundi stabiilsust või paranemist.

Viimane aruanne ELi looduse seisundi kohta 17 näitab, et turvalise/soodsa või paranenud kaitsestaatusega liikide ja elupaikade arv on võrreldes 2010. aasta aruandega veidi suurenenud. Siiski on paljude selliste liikide ja elupaikade olukord, mis olid juba niigi ebasoodsas seisundis, endiselt halb ja mõnede puhul seisundi halvenemine jätkub. Kuigi alates 2011. aastast on kõnealuse eesmärgi saavutamiseks rakendatud edukalt meetmeid, on kõige raskemateks ülesanneteks endiselt Natura 2000 merealade võrgustiku väljaarendamine, Natura 2000 alade tõhusa majandamise tagamine ja vajaliku rahastuse tagamine Natura 2000 võrgustiku toetamiseks.

Joonis 1. Edusammud 1. eesmärgi poole püüdlemisel: % ühenduse tähtsusega linnuliikide (linnudirektiiv) ja elupaikade ning liikide (loodusdirektiiv) hindamistest, mille kohaselt on nende kaitsestaatus turvaline/soodne või paranenud

Allikas: Euroopa Keskkonnamet, 2015.

Nagu on näidatud joonisel 1, on võrreldes 2010. aasta andmetega rohkem ELi loodusvaldkonna õigusaktidega reguleeritud liike ja elupaiku turvalise/soodsa või paranenud kaitsestaatusega. Mõnede sümboliks saanud liikide nagu kääpakotka olukord on paranemas sihtotstarbelise rahastuse toel võetud sihipäraste kaitsemeetmete tulemusel. Siiski on paljude teiste liikide ja elupaikade kaitsestaatus jätkuvalt ebasoodne ja kohati on näha edasise halvenemise märke.

Natura 2000 võrgustik on enamjaolt valmis seoses maismaa- ja siseveekogude elupaikadega, mis katavad ligikaudu 18 % ELi maismaast. Võrgustikuga hõlmatud mereala on suurenenud 6 %-le, mis on ikka veel tublisti allpool üleilmsest eesmärgist (10 %).

Liikmesriigid töötavad liike käsitlevaid tegevuskavu ja Natura 2000 alade majandamiskavu välja ja rakendavad neid erineva kiirusega. 2012. aastal oli majandamiskava valmis või koostamisel üksnes 58 % Natura 2000 alade puhul 18 . Natura 2000 biogeograafiline protsess on suurendanud liikmesriikide vahelist koostööd elupaikade majandamisel ja taastamisel ning Natura 2000 alade rahastamise võimalused on suurenenud 19 . Täieliku hinnangu Natura 2000 lõimimisele uue mitmeaastase finantsraamistikuga saab anda alles siis, kui kõik programmid on heaks kiidetud.

On koostatud suunised tuuleenergia kasutamise, sadamate arendamise ja süvendamise, mäetööstuse, põllumajanduse, vesiviljeluse, metsade ja energiataristu kohta Natura 2000 aladel 20 . 

Kohtunikele ja prokuröridele korraldati koolitus loodusvaldkonna õigusaktide peamiste sätete täitmise tagamise kohta. Suurt edasiminekut on märgata seoses bioloogilise mitmekesisuse andmete seire ja aruandluse ning kahe loodusvaldkonna direktiivi aruandlusnõuete ühtlustamisega.

Teabevahetust ja teavitamist on suurendanud Natura 2000 teabeplatvormi käivitamine, Natura 2000 aastaauhinna programm ja riiklikud kampaaniad.

Komisjon hindab praegu õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programm raames linnudirektiivi ja loodusdirektiivi 21 tõhusust. See on põhjalik ja tõenditel põhinev analüüs selle kohta, kas õigusaktid ja nende rakendamine on proportsionaalsed seatud eesmärkidega ja aitavad neid kavakohaselt saavutada. Tulemused esitatakse 2016. aasta esimeses pooles.

Kuna paljude nende meetmete mõju ilmneb alles teatud aja möödudes, on selge, et enne 2020. aastat tuleb teha oluliselt suuremaid jõupingutusi ja investeeringuid, et kujundada välja Natura 2000 merealade võrgustik ja katta sellega vastavalt üleilmsele eesmärgile 10 % merealadest, tagada kõigi Natura 2000 alade tõhus majandamine ja piisavad rahalised ja halduslikud tingimused, mis aitaksid saavutada kaitse-eesmärke ja võimaldaksid pakkuda ökosüsteemi teenuseid Natura 2000 aladel ja neist väljaspool.

2.2.2. eesmärk: 2020. aastaks säilitatakse ja parandatakse ökosüsteeme ja nende teenuseid: selleks luuakse roheline taristu ning taastatakse vähemalt 15 % kahjustatud ökosüsteemidest.

Selle eesmärgi raames on tehtud edusamme poliitikameetmete tõhustamiseks ja teadmiste suurendamiseks ning liikmesriikides on võetud teatavaid ökosüsteemide taastamise meetmeid. Siiski ei ole suudetud ökosüsteemiteenuste vähenemist veel peatada. Tuleb välja töötada ja rakendada riiklikud ja piirkondlikud raamistikud ökosüsteemide taastamiseks ja rohelise taristu väljaarendamiseks. Palju on veel teha, et peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine väljaspool Natura 2000 võrgustikku.

Joonis 2. Ökosüsteemidele avalduvate survetegurite suundumused

Ökosüsteemi liik	Elupaiga muutused	Kliimamuutused	Kasutamine	Invasiivsed võõrliigid	Saastatus ja toitainetega rikastumine
Linn	↗	↑	↗	↗	↑
Põllumaa	↗	↑	↗	↗	↑
Rohumaa	↗	↑	↗	↗	↑
Mets ja metsamaa	↘	↑	→	→	↗
Nõmmed, põõsaste ja madala taimkattega maa	→	↑	→	↗	↗
Märgalad	→	↑	→	↗	↘
Magevesi (jõed ja järved)	→	↑	→	↗	↘
Meri (siirde- ja mereveed koos)*	↗	↑	↗	↗	↗

*Märkus: mereökosüsteemi käsitlevad andmed on esialgsed.

Selgitus:	Surveteguritega seotud prognoositavad suundumused
	↘	→	↗	↑
	Vähenemine	Pidev	Suurenemine	Väga kiire suurenemine
	Siiani täheldatud mõju bioloogilisele mitmekesisusele
	Väike	Mõõdukas	Suur	Väga suur

Allikas: Euroopa Keskkonnamet, 2015 22 .

Hiljutine analüüs 23 kinnitab, et ajavahemikul 2000–2010 on mõnede varustavate teenuste (nt puidu tootmine) pakkumine suurenenud, kuid bioloogilise mitmekesisusega vahetult seotud teenuste (nt tolmeldamine) pakkumine on vähenemas. Nagu on näidatud joonisel 2, on mõned ökosüsteemide olulised survetegurid kahanemas (nt väävli atmosfääris sadestumine). Kuid muud ohud ökosüsteemidele ja nende teenustele on alles ja paljud neist on suurenemas, mis aeglustab üldist edasiminekut eesmärgi poole.

Komisjon ja liikmesriigid on astunud olulisi samme selleks, et parandada teadmusbaasi. Kui ökosüsteemide ja nende pakutavate teenuste kaardistamise ja hindamisega 2020. aastaks valmis saadakse, võimaldab see avaliku sektori otsusetegijatel ja erasektori sidusrühmadel planeerimisotsuste tegemisel arvesse võtta ELi ökosüsteemide ja nendega kaasnevate sotsiaalmajanduslike hüvede väärtust. Teadusuuringute Ühiskeskuse aruanne loob tugeva aluse edusammude jälgimiseks. Aruande esimene ajakohastamine on kavas 2016. aastal.

ELi rohelise taristu strateegiaga 24 edendatakse rohelise taristu integreerimist teistesse ELi poliitikavaldkondadesse ja rahastamisvahenditesse. Komisjon on avaldanud ka uuringu, 25 et aidata liikmesriikidel tähtsusjärjestada kahjustatud ökosüsteemide taastamist. Kuigi põhjalikke taastamisstrateegiaid on riikide ja piirkondade tasemel vähe, taastatakse ökosüsteeme mingil määral, sageli ELi õigusaktides (nt vee raamdirektiiv, merestrateegia raamdirektiiv, linnudirektiiv ja loodusdirektiiv) sätestatud nõuete täitmiseks.

Järgmistel aastatel on vaja suurendada jõupingutusi, et saada valmis ja rakendada raamistikud, mille alusel tähtsusjärjestatakse taastamistegevus riigi tasandil. Ökosüsteemide ja nende teenuste säilitamiseks ja taastamiseks on vaja teha täiendavaid investeeringuid ning suurendada suutlikkust ja lõimida roheline taristu riigi ja piirkonna kavandamisraamistikega. Veel palju on teha, et peatada tavalise bioloogilise mitmekesisuse vähenemine Natura 2000 võrgustikust väljapoole jäävatel aladel, mis moodustavad 80 % ELi territooriumist. Selleks on oluline leida sobivaim lähenemisviis, kuidas hoida ära bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste summaarne vähenemine.

2.3.3. eesmärk: suurendada põllumajanduse ja metsanduse rolli bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja suurendamisel.

2.3.1.3A. eesmärk – Põllumajandus: suurendada 2020. aastaks võimalikult palju selliste põllumajanduslike rohumaade, põllumaade ja püsikultuuride all olevaid alasid, mida reguleeritakse ÜPP raames võetud bioloogilise mitmekesisuse meetmetega, et tagada bioloogilise mitmekesisuse säilimine, ja parandada mõõdetavalt selliste liikide ja elupaikade kaitsestaatust, mis sõltuvad põllumajandusest või mida see tegevusala mõjutab, ning ökosüsteemi teenuste pakkumist võrreldes ELi 2010. aasta andmetega, ja toetada seeläbi loodusvarade säästvat majandamist.

(*) Olukorra paranemist hinnatakse selliste mõõdetavate eesmärkide alusel, mis on kehtestatud 1. eesmärgiga ELile huvi pakkuvate liikide ja elupaikade kaitsestaatuse parandamiseks ning 2. eesmärgiga kahjustatud ökosüsteemide taastamiseks.

Põllumajandusega seotud ELi tähtsusega liikide ja elupaikade kaitsestaatuse jätkuv halvenemine näitab, et on vaja teha suuremaid jõupingutusi bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja suurendamiseks kõnealustes valdkondades. Selles protsessis on lisaks asjakohastele keskkonnameetmetele väga tähtis roll ka ühisel põllumajanduspoliitikal (ÜPP) 26 .  Aastaid 2014–2020 puudutava ÜPP reformiga on ette nähtud hulk vahendeid, millega on võimalik aidata kaasa bioloogilise mitmekesisuse toetamisele. Kui eesmärki soovitakse saavutada, peavad liikmesriigid neid võimalusi nüüd piisaval määral ära kasutama. On näiteid, kus jätkusuutlikke põllumajandustavasid on kohalikul tasandil edukalt rakendatud. Kui selliseid tavasid laiemalt rakendada, aitaks see ELil saavutada 2020. aastaks seatud eesmärke.

Joonis 3. Põllumajanduse ökosüsteemidega (rohumaa ja põllumaa) seotud ühenduse tähtsusega elupaigatüüpide kaitsestaatuse muutused (2007–2012 vs. 2001–2006)

Allikas: Euroopa Keskkonnamet, 2015.

Euroopa keskkonna seisundit ja väljavaateid käsitleva 2015. aasta aruande kohaselt on põllumajandustegevuse intensiivistumine ja maa sööti jätmine koos valglinnastumise ja halli taristu rajamisega suurim surve bioloogilisele mitmekesisusele. Ka Euroopa Liidu looduse seisundit käsitleva 2015. aasta aruande (The State of Nature in the European Union) kohaselt olid ajavahemikul 2007–2012 kõige suuremad survetegurid maismaaökosüsteemidele põllumajandus ja inimeste poolt looduslike tingimuste muutmine, kusjuures 20 % survest tulenes ainuüksi põllumajandusest. Nagu on näidatud joonisel 3, ei ole ELi loodusvaldkonna õigusaktidega reguleeritud enamike põllumajandusega seotud liikide ja elupaikade kaitsestaatus võrreldes eelmise aruandeperioodiga mõõdetavalt paranenud. Rohumaadel ja märgaladel on kõige suurem osa ebasoodsa–halva või halveneva kaitsestaatusega elupaiku. Kui levinud linnuliikide populatsioonid on hakanud alates 2010. aastas stabiliseeruma, siis põllulindude arvukus on jätkuvalt langenud. Paljude metsmesilastele avalduvate survetegurite 27 tõttu on tolmeldamine tugevasti vähenenud 28 . Rohumaade liblikate arvukus väheneb kiiresti ja selle tendentsi peatumist ei ole näha.

Kui üldine olukord on jätkuvalt murettekitav, siis kohalikul tasandil on heade põllumajandustavade ja ÜPP kohaste bioloogilise mitmekesisuse meetmete (eelkõige põllumajanduse keskkonnameetmete) otsese tulemusena toimunud muutusi paremuse poole. Samuti on olukord paranenud Natura 2000 aladel. See näitab, et 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse eesmärki on võimalik saavutada, kuid tuleb tegutseda laiemalt, et saavutada mõõdetavaid tulemusi ELi tasandil.

Aastaid 2014–2020 puudutava ÜPP reformiga on ette nähtud mitmesugused vahendid bioloogilise mitmekesisuse meetmete toetamiseks. Nõuetele vastavus on põhiline keskkonnanõue ja -kohustus, mida põllumajandusettevõtjad peavad täitma. Avalike keskkonnahüvede pakkumise eest makstakse otsetoetusi. Esimesesse sambasse kuuluvatest kolmest keskkonnasäästlikumaks muutmise tavadest üks ehk ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade pidamine puudutab konkreetselt bioloogilist mitmekesisust. Maaelu arengu määrusega 29 on riigi ja kohalike ametiasutuste jaoks loodud suur hulk võimalusi bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks. Need võimalused on muu hulgas taastatavate ökosüsteemide tähtsusjärjestamine, ökosüsteemide säilitamine ja tugevdamine, bioloogilist mitmekesisust käsitleva eesmärgi lisamine maaelu arengu programmi, põllumajandus- ja metsandusettevõtjate vahelise koostöö mehhanismid, lisatähelepanu pööramine põllumajandusettevõtjate nõustamisele vee ja pestitsiidide, aga ka bioloogilise mitmekesisuse kasutamise valdkonnas, sealhulgas linnudirektiivi ja loodusdirektiiviga ette nähtud kohustused.

Reformitud ÜPP võimaldab liikmesriikide riigi ja kohalike omavalitsuste asutustel paindlikult otsustada, kuidas ja millises ulatuses neid võimalusi kasutada. Liikmesriikide maaelu arengukavad ja valikud, mis on seotud ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladega, vaadatakse hoolikalt läbi ja neid hinnatakse bioloogilise mitmekesisuse kaitse aspektist. Käesoleva aruande lõpetamise ajal vastuvõetud maaelu arengukavade alusel hõlmavad kokku 19,1 % 30 põllumajandusmaast majandamislepingud, millega toetatakse bioloogilist mitmekesisust ja/või maastikke. Sellega seoses on erinevused liikmesriikide ja piirkondade vahel väga suured. Liikmesriikide vaheliste erinevuste põhjustest arusaamine on otsustava tähtsusega 2020. aasta eesmärgi poole püüdlemisel.

2.3.2.3B. eesmärk – Metsad: 2020. aastaks on kõigi riigimetsade ja selliste teatava suurusega** (määrab kindlaks liikmesriik või piirkond ning see esitatakse maaelu arengukavas) metsandusettevõtete jaoks, mida rahastatakse ELi maaelu arengupoliitika raames, kehtestatud metsamajandamiskavad või samaväärsed vahendid, mis on kooskõlas metsade säästva majandamisega, et parandada mõõdetavalt* selliste liikide ja elupaikade kaitsestaatust, mis sõltuvad metsandusest või mida see tegevusala mõjutab, ning ökosüsteemi teenuste pakkumist võrreldes ELi 2010. aasta andmetega.

(*) Olukorra paranemist hinnatakse selliste mõõdetavate eesmärkide alusel, mis on kehtestatud 1. eesmärgiga ELile huvi pakkuvate liikide ja elupaikade kaitsestaatuse parandamiseks ning 2. eesmärgiga kahjustatud ökosüsteemide taastamiseks.

(**) Et innustada väiksemaid metsandusettevõtteid vastu võtma säästvale majandamisele vastavaid majandamiskavasid või samaväärseid vahendeid, võivad liikmesriigid neile pakkuda täiendavaid stiimuleid.

ELi metsaala on bioloogilise mitmekesisuse olukorda käsitleva 2010. aasta aruandega võrreldes suurenenud. Siiski ei näita ELi loodusvaldkonna õigusaktidega reguleeritud metsaelupaikade ja -liikide kaitsestaatus olulisi paranemise märke. ELi tasandi andmeid metsaelupaikade kaitsestaatuse kohta väljaspool Natura 2000 võrgustikku on vähe. Metsamajandamiskavad või samaväärsed vahendid võivad aidata paljuski kaasa eesmärgi saavutamisele, kuid nende potentsiaal on suuresti kasutamata.

Selliste ELi tähtsusega metsaelupaikade osakaal, mille kaitsestaatus on hinnatud soodsaks, on pärast viimast hindamist vähenenud ligikaudu 17 %-lt umbes 15 %-le. Enamik (80 %) hindamistest näitab ebasoodsat kaitsestaatust, kuid tulemused on Euroopa eri biogeograafilistes piirkondades väga erinevad. Soodsat kaitsestaatust näitavate hindamiste osakaal oli kõige suurem Vahemere piirkonnas.

Joonis 4. Metsamaa ja metsa ökosüsteemidega seotud ühenduse tähtsusega elupaigatüüpide kaitsestaatuse muutused (2007–2012 vs. 2001–2006) EL 27 riikides 31

Allikas: Euroopa Keskkonnamet, 2015.

ELi metsastrateegias 32 rõhutatakse Euroopa metsaökosüsteemide majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast tähtsust ning tuuakse juhtpõhimõtetena välja metsade säästev majandamine, ressursitõhusus ja üleilmne vastutus metsade eest. Lisaks töötab komisjon välja metsade säästva majandamise kriteeriumid ja näitajad. Piisava rahastuse tagamine metsastatud alade bioloogilist mitmekesisust toetavate meetmete rakendamiseks on endiselt keeruline. Ajavahemikul 2007–2013 eraldati maaelu arengukavade raames metsade majandamiseks kokku 5,4 miljardit eurot, samas kui Natura 2000 võrgustiku (millest üle poole on metsad) haldamise iga-aastased kulud on umbes 5,8 miljardit eurot.

Metsamajandamiskavad või samaväärsed vahendid võivad paljuski aidata saavutada 3B. eesmärki, sealhulgas erasektori metsades. Üldiselt on suur osa ELi metsadest hõlmatud teatavat tüüpi majandamiskavaga, kuid liikmesriikide vahelised erinevused on endiselt väga suured. Mõningaid ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia kohaseid meetmeid on rakendatud vähe. Metsade seisundit käsitleva ELi tasandi teabe parandamine võimaldab täpsemalt olukorda hinnata ja töötada välja asjakohased meetmed eesmärgi saavutamiseks.

2.4.4. eesmärk: saavutada 2015. aastaks kalavarude maksimaalne jätkusuutlik saagikus*. Saavutada kalavarude populatsiooni heale seisukorrale iseloomulik vanuseline ja suuruseline koosseis, majandades kalavarusid viisil, mis ei avalda negatiivset mõju muudele kalavarudele, liikidele ja ökosüsteemidele; sellega toetatakse hea keskkonnaseisundi saavutamist 2020. aastaks, mis on ette nähtud merestrateegia raamdirektiiviga.

* 2014. aastal jõustunud reformitud ühise kalanduspoliitika (ÜKP) eesmärk on tagada võimaluse korral 2015. aastaks, ja hiljemalt 2020. aastaks, kõigi kalavarude maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tase.

   

Poliitikaraamistiku loomine ELi reformitud ühise kalanduspoliitika kohase säästva kalanduse rakendamiseks ja merestrateegia raamdirektiivi kohase hea keskkonnaseisundi saavutamiseks on edenenud hästi. Komisjon toetab ookeanikasutuse juhtimise parandamist, et muuta mereressursside majandamine veelgi säästvamaks. Poliitika rakendamine on ELis olnud siiski ebaühtlane ning jätkuvalt on suuri raskusi, et tagada eesmärkide saavutamine vastavalt ajakavale. 2013. aastal püüti säästvalt veidi üle 50 % maksimaalse jätkusuutliku saagikuse seisukohast hinnatud kalavarudest. Mitme surveteguri tõttu jätkub Euroopa meredes liikide ja ökosüsteemide olukorra halvenemine.

Reformitud ühine kalanduspoliitika tagab jätkusuutliku kalanduspoliitika jaoks kindla poliitikaraamistiku ning selle rakendamine edeneb. Üha rohkem töönduslikke kalavarusid juba püütakse maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel või selle lähedal. Olukord on paranenud põhjapoolsetes vetes, kus on hinnatud enamiku püügi piirnormidega hõlmatud kalavarude seisundit (Läänemeres kuni 90 %) ja on leitud, et suuremalt jaolt püütakse neid varusid allpool maksimaalse jätkusuutliku saagikuse taset. Kuid Vahemeres ja Mustas meres moodustavad hinnatud kalavarud alla 10 % lossitud saagist ja umbes 90 % hinnatud kalavarude püük ületab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse taseme 33 .

Paljude Lääne- ja Põhjamere kalavarude kalastussuremus on oluliselt vähenenud 34 . See näitab, et pikaajaliste majandamiskavade rakendamisest ja maksimaalse jätkusuutliku saagikuse taset arvestavatest püügitavadest on olnud kasu.

Merekeskkonna bioloogiline mitmekesisus Euroopa piirkondlikes meredes väheneb endiselt. Omaette väljakutse on kvaliteetsete, usaldusväärsete ja põhjalike andmete hankimine merekeskkonna kohta, sest 80 % merestrateegia raamdirektiivis käsitletud liikidest ja elupaikadest on liigitatud kategooriasse „teadmata” (v.a töönduslikud kalavarud). Üksnes 4 % elupaikade keskkonnaseisund on tunnistatud heaks. Kliimamuutused ja hapestumine suurendavad ülepüüki, tekitavad reostust ja mereprahti ning soodustavad elupaikade hävimist ja invasiivsete võõrliikide sissetungi 35 .

Et vähendada kalapüügi kahjulikku mõju muudele kui sihtliikidele ja ökosüsteemidele, püütakse uue ühise kalanduspoliitikaga lõpetada saagi vette tagasilaskmine lossimiskohustuse järkjärgulise kehtestamisega 2019. aastaks. Selleks et võtta kasutusele keskkonnasõbralikumad ja selektiivsemad püügitavad ja vältida kaaspüüki ning parandada kaaspüüki käsitlevate andmete kvaliteeti, tuleb tugevdada järelevalvet liikmesriikide tasandil.

Selleks et vähendada 2020. aastaks survet mere bioloogilisele mitmekesisusele, on äärmiselt oluline jätkata riikide tasandil jõupingutusi majandamiskavade rakendamiseks ja eeskirjade täitmise tagamiseks ning tõhustada seiret, laiendada teadmusbaasi ja kooskõlastada merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse alast teavet. Kõige tähtsam on kasutada ära kogemusi ja laiendada teadusuuringuid.

2.5.5. eesmärk: 2020. aastaks tehakse kindlaks invasiivsed võõrliigid ja nende liikumisteed ning neist koostatakse pingerida; nimekirja tipus olevad liigid võetakse kontrolli alla või hävitatakse ning liikumisteid hallatakse, et vältida uute invasiivsete võõrliikide sissetungi ja kohanemist.

Invasiivsed võõrliigid on kiiresti kasvav oht bioloogilisele mitmekesisusele. Invasiivseid võõrliike käsitlev määrus 36 jõustus 2015. aastal. Praegu koostatakse ettepanekut esimese kogu liidu jaoks probleemsete invasiivsete võõrliikide loetelu kohta. Kui see loetelu 2015. aasta lõpuks vastu võetakse, võib öelda, et EL püsib 5. eesmärgi kohaste meetmete rakendamisel ajakavas. Järgmine oluline samm selle eesmärgi saavutamisel on rakendamine liikmesriikides. Invasiivsete merevõõrliikide tõrjumisel väga olulise laevade ballastvee konventsiooni ratifitseerimine edeneb aeglaselt – selle on praeguseks ratifitseerinud ainult 7 liikmesriiki.

Praegu on Euroopa looduses üle 11 000 võõrliigi, kellest 10–15 % tekitavad probleeme. Rohkem kui 80 % võõrliikidest on Euroopa meredesse elama asunud pärast 1950. aastat (vt joonis 5).

Joonis 5. Merevõõrliikide sissetungimise määr 37

Allikas: Euroopa Keskkonnamet, 2015.

Uue invasiivseid võõrliike käsitleva määrusega on ette nähtud raamistik invasiivsete võõrliikide sissetungimise ja leviku vältimiseks ja ohjamiseks ELis. Liikmesriikide abistamiseks määruse rakendamisel luuakse Euroopa võõrliikide teabevõrgustikku 38 . Käimas on töö liikmesriikidega, et teha lõplikult valmis liidu jaoks probleemsete invasiivsete võõrliikide esimene loetelu, mis põhineb liikidest lähtuva riski analüüsil ning milles võetakse arvesse ka võimalikke majanduslikke ohte. Ennetava lähenemisviisi toetuseks koostatakse ülevaade, mille eesmärk on seada tulevased riskihindamised tähtsuse järjekorda. Komisjoni 2013. aasta taime- 39 ja loomatervishoidu 40 käsitleva ettepaneku eesmärk on samuti toetada bioloogilise mitmekesisuse kaitset.

Invasiivseid võõrliike käsitleva eesmärgi saavutamiseks on otsustava tähtsusega liidu jaoks probleemsete invasiivsete võõrliikide esimese loetelu kiire vastuvõtmine ja tõhus rakendamine liikmesriikides. Sellega seotud poliitikavaldkondades tuleb samuti astuda otsustavaid samme. Eelkõige on vaja ratifitseerida ja jõustada ballastvett käsitlev konventsioon ning kohaldada loomatervishoiu meetmeid metsloomade haiguste suhtes.

2.6.6. eesmärk: 2020. aastaks on EL suurendanud oma panust bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks kogu maailmas.

EL on endiselt ülekaalukalt suurim rahaline panustaja ning on edukalt suurendanud maailma bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ettenähtud vahendeid. EL on teinud esimesi samme, et vähendada bioloogilise mitmekesisuse üleilmse vähenemise kaudseid põhjustajaid, muu hulgas looduslike liikidega kauplemist, ning lisada bioloogilist mitmekesisust puudutavad sätted oma kaubanduslepingutesse. Siiski ei ole suudetud piisavalt vähendada ELi tarbimisharjumuste mõju maailma bioloogilisele mitmekesisusele. Praeguse tendentsi jätkudes ei pruugi olemasolevatest meetmetest piisata Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamiseks kehtestatud tähtaja piires 41 .

EL on suurim bioloogilise mitmekesisusega seotud ametliku arenguabi andja ja aastatel 2006–2013 on ta rahastamist enam kui kahekordistanud.

EL ratifitseeris 2014. aastal Nagoya protokolli, et reguleerida geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ning nende kasutamisest saadava tulu õiglast ja võrdset jaotamist. Nõuetele vastavusega seotud meetmete sätestamiseks on võetud vastu uusi õigusakte ja täiendav rakendusakt on ettevalmistamisel.

ELi 2013. aasta puidumääruse eesmärk on peatada ebaseaduslikult ülestöötatud puidu liikumine ELi turul. ELi metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse tegevuskavaga soodustatakse seadusliku puiduga kauplemist. Tarbijad eelistavad üha rohkem säästvalt majandatud metsadest pärit tooteid. Ka palmiõli puhul on olukord paranenud, kuid muude kaupadega seoses on võetud liiga vähe meetmeid ja EL 28 riikide jalajälg on endiselt rohkem kui kaks korda suurem kui nende bioloogiline taluvusvõime.

Joonis 6. Maailma ökoloogiline jalajälg piirkondade kaupa

Allikas: Euroopa Keskkonnaamet (SEBI) 42

Kõigis ELi hiljutistes vabakaubanduslepingutes on sätted mitmepoolsete keskkonnaalaste lepingute rakendamise kohta. EL on toetanud ka üleilmseid jõupingutusi looduslike liikidega kauplemise vastu, 43 edendades muu hulgas ÜRO Peaassamblees põhjaliku resolutsiooni vastuvõtmist metsloomade salakaubaveo vastu võitlemiseks. 8. juulil 2015 sai EL ametlikult ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni osaliseks.

Kliima- ja keskkonnapoliitika peavoolustamise raames on võetud meetmeid, tagamaks, et ELi arengukoostöö ei avaldaks kahjulikku mõju bioloogilisele mitmekesisusele. Iga uue arengukoostöö meetme puhul on kohustuslik hinnata keskkonnamõju, mille raames käsitletakse võimalikku mõju kaitsealadele või ohualdistele piirkondadele, ökosüsteemi teenuseid, võõrliikide sissetungi ning väetiste, pestitsiidide ja muude kemikaalide kasutamist. Kavandamise käigus on erilist tähelepanu pööratud bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja suurendamise võimalustele.

EL ja selle liikmesriigid on aktiivselt aidanud kujundada üleilmset säästva arengu tegevuskava aastani 2030. Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamisel on abi nende kohustuste rakendamisest ELis ja nende täitmise toetamisest globaalsel tasandil. Selleks et saavutada rahvusvaheline eesmärk kahekordistada bioloogilise mitmekesisuse kaitseks arenguriikidele antavat rahalist abi 2015. aastaks ja säilitada selline rahastamise tase aastani 2020 ning suurendada rahastamise tõhusust, on vaja jätkuvat pühendumist, paremini paikapandud prioriteete ja kooskõlastamist muude rahastajatega. ELi eesmärkide saavutamine nõuab täiendavaid meetmeid, et vähendada ELi ökoloogilist jalajälge, ning hiljuti vastu võetud poliitika ja õigusaktide tõhusat rakendamist, keskendudes eelkõige Nagoya protokolli nõuete täitmisele. Samuti on vaja teha suuremaid jõupingutusi hiljuti sõlmitud kaubanduskokkulepetes sisalduvate bioloogilist mitmekesisust käsitlevate sätete rakendamiseks, bioloogilise mitmekesisusega seotud eesmärkide põhjalikumaks integreerimiseks ELi kaubanduspoliitikasse ja säästva kaubanduse edendamise algatuste soodustamiseks.

3.Horisontaalsed meetmed

3.1.Rahastamine

Peamine põhjus, miks bioloogilise mitmekesisusega seotud 2010. aasta eesmärki ei saavutatud, oli ebapiisav rahastamine. Bioloogilise mitmekesisuse aspekte võetakse erineval määral arvesse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondides, eelkõige ühises põllumajanduspoliitikas, Ühtekuuluvusfondis ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondis. Põhjalikku analüüsi bioloogilise mitmekesisuse kaitseks eraldatavate vahendite kohta on võimalik teha alles pärast kõigi maaelu arengukavade ja rakenduskavade vastuvõtmist. Programm LIFE on endiselt väike, aga väga tõhus allikas looduse ja bioloogilise mitmekesisuse meetmete rahastamiseks. Sellest toetatakse ka innovaatilisi rahastamismudeleid hiljuti kasutuselevõetud looduskapitali rahastamisvahendi kaudu.

Komisjon on välja töötanud menetluse, mille abil ta saab jälgida bioloogilise mitmekesisusega seoses ELi eelarvest tehtavaid kulutusi, et hinnata täpsemalt bioloogilise mitmekesisuse arvessevõtmisest programmide kavandamisel 44 . Lisaks on välja töötatud metoodika, mille abil tagada ELi eelarve positiivne mõju bioloogilisele mitmekesisusele, st et kulutustel ei oleks negatiivset mõju, vaid nendega toetataks bioloogilise mitmekesisusega seotud eesmärke.

ELi rahastamisvahendid, eelkõige arengukoostöö rahastamisvahend ja Euroopa Arengufond ning partnerluse rahastamisvahend on väga tähtsad bioloogilise mitmekesisusega seotud rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. ELi meetmed vahendite hankimiseks nende väliste rahastamisvahendite kaudu on esitatud 2014. aastal käivitatud juhtalgatuses „Bioloogiline mitmekesisus kogu eluks” (B4Life).

3.2.Partnerlused

Partnerluste loomine ning sidusrühmade ja kodanikuühiskonna kaasamine on edenenud hästi. Ettevõtluse ja bioloogilise mitmekesisuse ELi platvormi taaskäivitamisega toetatakse ettevõtete aktiivset osalemist strateegia rakendamisel. Euroopa ülemereterritooriumide bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid (BEST) käsitleva ettevalmistava meetmega aidatakse kiirendada ja lihtsustada juurdepääsu bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ja ökosüsteemi teenuste säästvaks kasutamiseks mõeldud rahalistele vahenditele. Lisaks on EL toetanud ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlevat algatust (Economics of Ecosystems and Biodiversity) nii ELis kui ka arengumaades ning sünergia suurendamist bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ning muude konventsioonide vahel.

3.3.Teadmusbaasi laiendamine

ELi bioloogilise mitmekesisuse poliitika teadmiste ja tõendite baasi on tugevdatud loodusdirektiivide alusel esitatavate aruannete ühtlustamise kaudu ning ökosüsteemide ja nende teenuste kaardistamise ja hindamisega, mida peetakse rahvusvaheliselt kõige kõrgemalt arenenud piirkondliku hindamise kavaks, mis toimib valitsustevahelise bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva foorumi raames. Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammidel ning nende koosmõjul muude ELi fondidega on ökosüsteemide hindamisel tähtis roll. Programmiga „Horisont 2020” toetatakse integreeritud hindamist ja teaduslik-poliitilisi mehhanisme, keskendudes loodusest lähtuvatele lahendustele. Ühtekuuluvuspoliitika vahendid teadusuuringute ja innovatsiooni toetamiseks on teine tähtis rahastamisallikas. Andmetes ja teadmistes on siiski palju lünki. Eelkõige puudutab see merekeskkonda, ökosüsteemide tervise hindamist ning seoseid ökosüsteemi teenuste ja vastupanuvõimega. Asjakohaste ELi valdkondlike (nt põllumajandus, kalandus ja regionaalpoliitika) õigusaktide kohase seire ja aruandluse andmete lõimimine ja sellistele andmetele avatud juurdepääsu tagamine tuleb seada prioriteediks ülejäänud rakendusperioodi jooksul. ELi välistegevuse vahendite abil on Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikides loodud piirkondlikud vaatluskeskused, et otsustajatele loodusvarade majandamise kohta rohkem teavet hankida.

4.Kokkuvõte

Käesolev ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia rakendamise vahekokkuvõtte näitab, et 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamise eelduseks on praegusest tunduvalt jõulisemate ja ambitsioonikamate meetmete võtmine strateegia rakendamiseks ja täitmise tagamiseks. Praeguse rakendamise kiiruse juures jätkub kogu ELis ja maailmas bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine, mis mõjutab oluliselt bioloogilise mitmekesisuse võimalusi täita inimeste vajadusi tulevikus.

Oluliste poliitikaraamistike loomine on edenenud. Nendeks on näiteks uus ühine kalanduspoliitika, invasiivseid võõrliike ja puitu reguleerivad määrused ning bioloogilist mitmekesisust käsitlevate sätete lisamine kahepoolsetesse kaubanduslepingutesse. Reformitud ühine põllumajanduspoliitika võimaldab bioloogilise mitmekesisuse küsimusi paremini arvesse võtta, kuid edu sõltub sellest, mil määral liikmesriigid seda võimalust kasutavad. Komisjon on toetanud ja täiendanud liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ning sidusrühmade jõupingutusi keskkonnaalaste õigusaktide täitmise tagamisel. Selleks on komisjon kõrvaldanud puudusi poliitikas, koostanud suuniseid, näinud ette rahalisi vahendeid, edendanud partnerlusi ning toetanud teadusuuringuid ja parimate tavade vahetamist. On palju häid kogemusi, millest lähtuvalt vahepealsetel aastatel ELi bioloogilise mitmekesisuse 2020. aasta eesmärkide poole püüelda.

Nüüd on hädavajalik rakendada kõigi eesmärkidega seotud meetmed ja tagada, et poliitikaraamistikes sisalduvaid põhimõtteid võetakse liikmesriikides täiel määral arvesse. 2020. aastaks seatud bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamiseks on vaja tugevaid partnerlusi ja peamiste osalejate täielikku pühendumist ja jõupingutusi kõigil tasanditel. Eelkõige on vaja välja töötada Natura 2000 merealade võrgustik, tagada Natura 2000 alade tõhus majandamine, rakendada invasiivsete võõrliikide määrust ning leida kõige sobivam lähenemisviis looduskapitali tähtsuse tunnistamiseks kogu ELis.

Selle eesmärgi saavutamiseks on muu hulgas vaja poliitikavaldkonnad omavahel põhjalikumalt integreerida. Selleks tuleb kehtestada piisaval rahastusel põhinevad ühtsed prioriteedid, eelkõige sellistes valdkondades nagu põllumajandus ja metsandus, mis kokku moodustavad 80 % ELi maakasutusest, samuti merenduse, kalanduse ja regionaalarengu valdkonnas. Sellega seoses võib kasu olla ELi rahastamisvahenditest. Bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamine aitaks lisaks rakendada majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava, tagada vee ja toiduga kindlustatuse ning parandada elukvaliteeti, samuti toetada säästva arengu eesmärkide rakendamist ELis ja kogu maailmas.

(1) http://advances.sciencemag.org/content/1/5/e1400253.full  .

(2) http://www.sciencemag.org/content/347/6223/1259855.full  .

(3) http://www.weforum.org/reports/global-risks-report-2015  .

(4) http://www.eea.europa.eu/publications/eu-2010-biodiversity-baseline  .

(5) KOM(2011) 244 (lõplik).

(6) KOM(2010) 2020 (lõplik).

(7) Otsus nr 1386/2013/EL.

(8) http://ec.europa.eu/environment/enveco/economics_policy/pdf/report_sept2011.pdf  .

(9) http://www.teebweb.org/  .

(10) http://ec.europa.eu/environment/enveco/biodiversity/pdf/ieep_alterra_report.pdf  .

(11) http://ec.europa.eu/environment/nature/biodiversity/economics/pdf/teeb_report.pdf  .

(12) SWD(2015) 187.

(13) COM(2015) 219 final.

(14) http://www.eea.europa.eu/soer  .

(15) http://www.eea.europa.eu/soer-2015/europe/biodiversity  .

(16) SEBI 023, Euroopa Keskkonnaamet, 2015.

(17) COM(2015) 219 final.

(18) http://www.eea.europa.eu/publications/state-of-nature-in-the-eu  .

(19) SEK(2011) 1573 (lõplik).

(20) http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/guidance_en.htm  .

(21) http://ec.europa.eu/environment/nature/legislation/fitness_check/index_en.htm  .

(22) Euroopa Keskkonnaameti tehniline aruanne nr 6/2015.

(23) Teadusuuringute Ühiskeskuse aruanne 2015, Mapping and Assessment of Ecosystems and their Services.

(24) COM(2013) 249 final.

(25) http://ec.europa.eu/environment/nature/biodiversity/comm2006/pdf/2020/RPF.pdf  .

(26) Paljud ELi tegevussuunad ja õigusaktid mõjutavad otseselt ja kaudselt bioloogilise mitmekesisuse olukorda maapiirkondades. 3A. eesmärgi puhul keskendutakse ühise põllumajanduspoliitika panusele.

(27) European Red List of Wild Bees (2015).

(28) Teadusuuringute Ühiskeskuse aruanne 2015, Mapping and Assessment of Ecosystems and their Services.

(29) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1305/2013.

(30) 23. augustiks 2015 vastu võetud 73 (118st) maaelu arengukava hõlmavad kolm neljandikku eelarvest ja kolmveerand kasutatavast põllumajandusmaast.

(31) Joonis osutab EL 27 riikidele, kuna see kajastab Horvaatia ühinemisele eelnenud aega.

(32) COM(2013) 659 final.

(33) COM(2015) 239 final.

(34) Teadusuuringute Ühiskeskus, Monitoring the performance of the common fisheries policy – STECF-15-04, 2015.

(35) Euroopa Keskkonnaameti aruanne nr 2/2015.

(36) Määrus (EL) nr 1143/2014.

(37) http://www.eea.europa.eu/data-and-maps/indicators/trends-in-marine-alien-species-mas-2/assessment  .

(38) http://easin.jrc.ec.europa.eu/  .

(39) COM(2013) 267.

(40) COM(2013) 260.

(41) Maailma bioloogilist mitmekesisust käsitlev ülevaade, Global Biodiversity Outlook 4.

(42) http://www.eea.europa.eu/data-and-maps/indicators/ecological-footprint-of-european-countries/ecological-footprint-of-european-countries-2  .

(43) COM(2014) 64 final.

(44) SEC(2015) 240.