14.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/9

Raportöör:

Seamus BOLAND

Kaasraportöör:

Marjolijn BULK

1.1.

toetab nõukogu eesistujariigi Madalmaade kavatsust käsitleda vaesust ja sotsiaalset tõrjutust tervikliku lähenemisviisi abil ja koostöös asjaomaste avaliku ja erasektori sidusrühmadega. Ent komitee leiab samuti, et liikmesriike peaks toetama ühtse Euroopa raamistikuga, mis edendab selliseid lähenemisviise ja hõlbustab heade tavade vahetamist ja levitamist vaesuse ja kasvava ebavõrdsuse vastu võitlemise alal, mis, olles tõendiks sotsiaalse õigluse puudumisest, ei ole mitte lihtsalt suur probleem, vaid kahjustab ka majanduslikku tulemuslikkust ja kasvu ning sotsiaalset ühtekuuluvust;

1.2.

toetab nõukogu eesistujariigi Madalmaade jõupingutusi, et edendada vaesuse vastu võitlemise alaste mitmel tasandil rakendatavate parimate tavade vastastikuseid hindamisi, kuid rõhutab, et omavalitsusi ja teisi parimate tavade rakendamises osalejaid tuleb toetada usaldusväärsete riiklike strateegiate abil;

1.3.

kutsub nõukogu üles kinnitama strateegias „Euroopa 2020” võetud kohustust vähendada aastaks 2020 allpool vaesuspiiri elavate inimeste arvu vähemalt 20 miljoni võrra;

1.4.

soovitab nõukogul seejuures arvesse võtta säästva arengu eesmärke – nagu need on kehtestatud säästva arengu tegevuskavas aastani 2030 – ning tagada selle tegevuskava seotus strateegiaga „Euroopa 2020”;

1.5.

on veendunud, et nõukogu tasandi valitsemisstruktuurid peaksid olema paremini tasakaalustatud, ja kutsub üles tõhustama koostööd majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu ning tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu vahel;

1.6.

on seisukohal, et Euroopa poolaasta raames tuleks tööhõive- ja sotsiaalseid eesmärke käsitleda võrdsetel alustel makromajanduslike kaalutlustega;

1.7.

soovitab Euroopa poolaasta raames võtta täielikult arvesse strateegias „Euroopa 2020” seatud vaesuse vähendamise eesmärki ning käsitleda seda küsimust süstemaatiliselt kogu protsessi käigus, alates iga-aastasest majanduskasvu analüüsist kuni riiklike reformikavadeni ja lõpetades riigipõhiste soovitustega, kasutades selleks 1) vaesuse leevendamise meetmeid, 2) vaesuse määra ja poliitika tõhususe võrreldavaid näitajaid ning 3) kõigi riiklikes reformikavades ja riigipõhistes soovitustes välja pakutud reformikavade sotsiaalse mõju kohustuslikku hindamist;

1.8.

kutsub, eeskätt võitlust vaesuse vastu silmas pidades, üles eemalduma ELi majanduspoliitikast, mis on jätkuvalt ainult kokkuhoiule suunatud;

1.9.

kutsub liikmesriike üles käivitama omaenese integreeritud riiklikke strateegiaid vaesuse vastu võitlemiseks ning tuginema seejuures komisjoni soovitusele tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (1), mida tänu kolme aspekti (1) piisav sissetulekutoetus, 2) kaasavad tööturud ja 3) juurdepääs kvaliteetsetele teenustele) koosmõjule peetakse suuresti kõige terviklikumaks ja tõhusamaks strateegiaks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamiseks;

1.10.

rõhutab laste vaesuse kõrget määra liikmesriikides ja kohest vajadust rakendada komisjoni soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist” (2), mis on hõlmatud 2013. aasta sotsiaalsete investeeringute paketti ning mille struktuur sarnaneb suurel määral aktiivset kaasamist käsitleva soovituse struktuuriga, sisaldades kolme sarnast tegevussuunda: 1) juurdepääs piisavatele vahenditele; 2) juurdepääs taskukohastele kvaliteetsetele teenustele ja 3) laste õigus osaleda;

1.11.

on väga mures palgavaesuse suureneva taseme pärast, mis annab põhjuse vaadata kriitiliselt läbi töösuhete liberaliseerimise teel tööhõive suurendamiseks võetud hiljutised reformimeetmed;

1.12.

kutsub Euroopa Komisjoni tungivalt algatama eraldi protsessi vaesust ja ebavõrdsust käsitleva ELi ja riikliku statistika parandamiseks, mille tulemuseks peaks olema põhjalikum ühiste näitajate komplekt, mis annab asjakohast teavet riiklike ja ELi meetmete kohta, sh säästva arengu eesmärkide ja Euroopa poolaastaga seotud meetmete kohta;

1.13.

kordab oma ettepanekut kehtestada ELi tasandil piisav miinimumsissetulek;

1.14.

palub komisjonil tagada meetmed ülelaenamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ELi tasandil ning eelkõige selleks, et võidelda vastutustundetu laenu andmise ja liigkasuvõtmise vastu;

1.15.

kutsub komisjoni üles tegema viivitamata ettepaneku uute suuniste kohta sidusrühmadega sotsiaalvaldkonnas konsulteerimiseks, võimaldades neil struktureeritult panustada Euroopa poolaastasse protsessi kõigis etappides, st väljatöötamisel, rakendamisel ja hindamisel;

1.16.

kutsub liikmesriike üles kasutama paremini ära olemasolevaid ELi vahendeid sotsiaalse integratsiooni toetamiseks ja palub komisjonil kiiresti konsulteerida liikmesriikide ja sidusrühmadega, et selgitada välja, kas otsust eraldada 20 % Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahenditest sotsiaalse kaasamise edendamiseks ning vaesuse vastu võitlemiseks on tõhusalt rakendatud;

1.17.

kutsub ühtlasi komisjoni tungivalt üles hõlmama tõhusamate ja usaldusväärsemate sotsiaalsete standardite ja süsteemide põhimõtted väljakuulutatud Euroopa sotsiaalsete õiguste sambasse ning muutma võitluse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu üheks kõnealuse samba põhielemendiks.

2.1.

Nõukogu eesistujariik Madalmaad rõhutab vajadust peatada vaesuse kasvu suundumus kogu Euroopa Liidus. Selle saavutamiseks soovib ta innustada parimate tavade vahetamist, eelkõige seoses integreeritud lähenemisviisi ja koostööga asjaomaste (avaliku ja erasektori) sidusrühmade vahel.

2.2.

Kuigi oma arvamustes vaesuse vähendamise kohta on komitee järginud pigem ülalt alla lähenemisviisi, sest on veendunud, et vastutus vaesuse vastu võitlemise eest lasub otsustajatel (ELi institutsioonid ja liikmesriikide valitsused), tervitab komitee eesistujariigi kavatsust korraldada vastastikuseid hindamisi, et uurida alt ülespoole lähenemisviise, st näiteid partnerluspõhistest lähenemisviisidest, mida liikmesriigid kasutavad vaesuse vastu võitlemiseks ja mis hõlmavad mitut sidusrühma, sealhulgas avalikku sektorit, sotsiaalpartnereid, rohujuuretasandi ja mittetulundusühendusi ning sotsiaalmajandust.

2.3.

Seega nõustub komitee igati sellega, et vaesusevastane võitlus nõuab mitmekülgset lähenemisviisi ja et vaesuse võimalikult ulatuslikuks vähendamiseks peavad panustama kõik sidusrühmad. Käesolevas arvamuses nimetatud parimad tavad pärinevad mitmetelt Euroopa sidusrühmadelt (3).

3.1.

Kuigi alates 2008. aastast üksteisele järgnenud majandus- ja finantskriisid on aidanud suurendada ebastabiilsust ja vaesust Euroopa Liidus, on sotsiaalkaitsemeetmed enamikus liikmesriikides aidanud leevendada kriiside mõju. Kuid 2011. aasta finantskriisi tulemusel kõnealune suundumus pöördus ja kokkuhoiumeetmed hakkasid pidurdama sotsiaalkulusid, mis süvendas olukorra tõsidust. Ka Euroopa Komisjon tunnistab praegu seda, et vaesuse vähendamise eesmärk ei ole saavutatav. Eelkõige selles valguses on komitee arvates ülioluline eemalduda ELi majanduspoliitikast, mis on jätkuvalt üksnes kokkuhoiule suunatud.

3.2.

Ilma sotsiaalkaitseta elaksid peaaegu pooled eurooplastest vaesuses. Ometi nõrgenesid sotsiaalhoolekandepoliitika kolm põhifunktsiooni – automaatne tasakaalustumine, sotsiaalkaitse ja sotsiaalsed investeeringud – äsjaste kriisi ohjamiseks võetud kokkuhoiumeetmete tagajärjel. Olukorda tuleb muuta.

3.3.

Komitee kinnitab samuti lahutamatut seost vaesuse ja halva tervise vahel, mille tõttu on vaja käsitada vaesust esmajärjekorras lahendatava probleemina. Tõendid on järjepidevalt näidanud, et paremal majanduslikul järjel olevate piirkondadega võrreldes on suurema vaesuses elavate inimeste osakaaluga piirkondades inimestel ka halvem tervis (4). Näiteks Ühendkuningriigi teatud piirkondades leiti, et halvemal majanduslikul järjel olevates piirkondades surevad mehed ligikaudu 11 aastat varem ja naised ligikaudu seitse aastat varem kui nende vastaspooled paremal majanduslikul järjel olevatest piirkondadest (5).

3.4.

Komitee on veendunud, et strateegia „Euroopa 2020” peaks olema paremini seotud Euroopa poolaastaga. Vaesuse vähendamise eesmärk peab jääma kõnealuse strateegia keskseks elemendiks ning liikmesriigid peavad üles näitama suuremat ambitsioonikust. Kui liita kokku 28 riigi individuaalsed kohustused vaesuse vähendamiseks, ei piisa sellest, et jõuda ELi ühise eesmärgini, tuua aastaks 2020 ELis vaesusest välja vähemalt 20 miljonit inimest.

3.5.

Vaesuse vähendamine kuulub eelkõige liikmesriikide pädevusvaldkonda. Nad võiksid olukorda parandada, jagades üksteisega parimaid tavasid, kaasa arvatud integreeritud strateegiad ja koostöö asjaomaste (avaliku ja erasektori) sidusrühmadega vaesuse vastu võitlemisel. Nõukogu peaks kutsuma liikmesriike üles koostama vaesuse vähendamiseks vajalikke integreeritud strateegiaid.

3.6.

Eriti suureneb töötajate vaesus. Komisjon peaks hindama mõju, mida avaldavad pidevalt kasvavale töötajate vaesusele äsjase reformi raames võetud meetmed tööhõive suurendamiseks töösuhete liberaliseerimise kaudu.

3.7.

Sotsiaalse mõju hinnangutel peaks kogu seadusandliku protsessi kestel olema tähtis roll, et kajastada paremini vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse mitmemõõtmelist olemust (mis ulatub kaugemale materiaalsest vaesusest, hõlmates sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse muid aspekte, nagu näiteks võrdse juurdepääsu puudumine haridusele, tööhõivele, eluasemele ja tervishoiule ning ühiskonnaelus osalemine).

3.8.

Vaesus on ka ülemaailmne probleem. ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel tuleks arvesse võtta 2015. aastal vastu võetud ÜRO säästva arengu eesmärke (6) (eelkõige 1. eesmärki: kaotada vaesuse kõik vormid kõikjal) ja integreerida need oma strateegiatesse. Säästva arengu tegevuskava aastani 2030 (7) tuleks siduda strateegiaga „Euroopa 2020”.

3.9.

Komitee on teadlik, et komisjon käivitab peagi Euroopa sotsiaalsete õiguste samba ning et sotsiaalküsimustes on liikmesriikide ülespoole ühtlustumise kontseptsioonil kõnealuse samba raames oluline roll. Komitee innustab komisjoni hõlmama sellesse sambasse tõhusamate ja usaldusväärsemate sotsiaalstandardite ja -süsteemide põhimõtted (8) (st tugevad sotsiaalstandardid piisava sissetulekutoetuse jaoks kogu elu jooksul, kaasavad tööturud ja mittediskrimineeriv juurdepääs kvaliteetsetele taskukohastele teenustele kõigi jaoks) ning muutma seega võitluse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu üheks kõnealuse samba põhielemendiks.

4.1.

Euroopa Komisjon on väga aktiivselt esitanud üldisi soovitusi, mida peetakse väga kasulikeks vaesuse vastase võitluse jaoks. See kehtib eelkõige seoses soovitusega tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta ja soovitusega „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist”. Kui nõukogu soovib võitluses vaesuse vastu prioriseerida integreeritud strateegiat, siis tuleks alustada sellest, et meenutada liikmesriikidele vajadust kõnealuseid soovitusi aktiivselt järgida.

4.2.

Veel üks hea komisjoni algatus on sotsiaalsete investeeringute pakett (9) 2013. aastast. Komitee on juba kutsunud komisjoni üles järgima sotsiaalsete investeeringute valdkonnas ambitsioonikat ja laiaulatuslikku tegevuskava ning edendama seda kõikidel Euroopa poolaasta etappidel (10). Sotsiaalsed investeeringud viitavad muu hulgas poliitikameetmetele, mis valmistavad üksikisikuid ja perekondi ette selleks, kuidas toime tulla konkurentsipõhise teadmisteühiskonna uute sotsiaalsete riskidega, investeerides varasest lapsepõlvest inimkapitali, selles asemel, et majandusliku ja poliitilise kriisi möödudes lihtsalt kahjusid korvata (11). Eelistele vaatamata ei kujuta sotsiaalsed investeeringud endast ikka veel kõigi liikmesriikide järgitavat strateegiat. Kui nõukogu soovib koguda parimaid tavasid võitluses vaesuse vastu, tuleks kindlasti vaadelda saavutusi, milleni on seni jõutud sotsiaalsete investeeringute valdkonnas, ja toetada seda liiki algatusi (12).

4.3.

Vaesuse vähendamiseks ei piisa miinimumsissetuleku kavadest mõnes liikmesriigis (13). Kuigi mõnes riigis (sh Austria, Saksamaa, Hispaania ja Portugal) on miinimumsissetuleku kavasid reformitud alates 2010. aastast või on reformid välja kuulutatud või katsefaasis (sh Kreeka ja Itaalia), ei ole see piisav. Komitee on kutsunud üles rakendama ELi tasandi meetmeid piisava miinimumsissetuleku toetamiseks ELis (14) ning investeerima üldistesse, terviklikesse ja asjakohastesse sotsiaalkaitsesüsteemidesse, mis suudavad kaitsta vaesusriskide eest kogu elu jooksul (15). Nõukogu peaks toetama kõiki neid meetmeid.

4.4.

Lisaks on kontrollimatu ja vastutustundetu tarbijakrediidi andmine ja majapidamiste finantssuutlikkuse ebaasjakohane hindamine viimastel kriisi- ja kokkuhoiupoliitika aastatel tekitanud ülelaenamise spiraali. Seetõttu elab ligikaudu 70 % võlgades olevatest inimestest Euroopas juba allpool elatusmiinimumi piiri, kuigi mõnel neist on töö – kuid nende palk ei kata nende võlgu. See olukord nõuab rangete meetmete rakendamist ja tarbijakrediidi andmise piiramist, eelkõige, kui on tegemist vahendajate ja finantssektoriväliste üksustega, kes ei järgi eeskirju ning innustavad võtma liigkasuvõtliku intressimääraga laenu.

5.1.

Eurokriisi tõttu on tehtud kaugeleulatuvaid muudatusi Euroopa majandusjuhtimises. Peamiselt keskenduti makromajanduslikule stabiilsusele ja majanduskasvu soosivatele reformidele. Praeguseni ei ole piisavat tähelepanu pööratud sotsiaalsele juhtimisele. Siiski tuleks majanduspoliitika meetmete puhul arvesse võtta kvaliteetsetele töökohtadele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele avalduvat mõju. Kuna majandus- ja rahaliidule tuleks kasuks sotsiaalne mõõde, peaksid juhtimisstruktuurid nõukogu tasandil olema paremini tasakaalustatud ja tõhustada tuleks koostööd majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu ning tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu vahel.

5.2.

Tööhõivekomitee ja sotsiaalkaitsekomitee peaksid ka edaspidi etendama aktiivset rolli riiklike reformide hindamisel Euroopa poolaasta protsessi raames, ent nad peaksid hakkama üha enam konsulteerima asjaomaste Euroopa sidusrühmadega ELi tasandil.

5.3.

Vaesuse koondnäitaja, mida kasutati vaesuse määratlemiseks strateegias „Euroopa 2020”, põhineb kolmel erineval näitajal: 1) vaesuse ohus elavad inimesed, 2) suures materiaalses puuduses elavad inimesed ja 3) väga madala tööhõivega leibkondades elavad inimesed. Selle strateegia raames peavad liikmesriigid seadma oma riiklikud eesmärgid, et panustada üldise eesmärgi saavutamisse nende kolme näitaja põhjal ja kooskõlas oma siseriiklike prioriteetide ja tingimustega. Siiski leiab komitee, et liikmesriikidele jäetud vabadus valida kolme näitaja vahel, mis on suurendanud erinevusi riiklikes strateegiates, võib tekitada vajaduse uute soovituste järele.

5.4.

Euroopa vaesusevastase võrgustiku hinnang 2015. aasta riiklikele reformikavadele näitas, et 88 % neist ei seadnud vaesust peamiseks prioriteediks ja et üheski 2015. aasta riigipõhistest soovitustest ei mainitud vaesuse vähendamist (16). Seepärast tegi Euroopa vaesusevastane võrgustik ettepaneku keskenduda Euroopa poolaasta raames rohkem sotsiaalküsimustele, alustades iga-aastastest majanduskasvu analüüsidest ja lõpetades kõigile riikidele esitatud riigipõhiste soovitustega vaesuse vähendamiseks (17). Komitee toetab kõnealust ettepanekut ning soovitab kaasata riiklikud sidusrühmad riiklike reformikavade ettevalmistamisse, rakendamisse ja neist teavitamisse. Üldisemalt öeldes – selleks, et liikmesriikidel oleks võimalik üksteiselt õppida, tuleks asjaomaste sidusrühmadega Euroopa ja riiklikul tasandil peetud konsultatsioonide tulemused avaldada Euroopa poolaasta raames.

5.5.

Euroopa Komisjon peaks algatama eraldi protsessi vaesust ja ebavõrdsust käsitleva ELi ja riikliku statistika parandamiseks, et täiustada selle mitmemõõtmelise sotsiaalse probleemi seiret. Selle tegevuse tulemuseks peaks olema täpsem ühiste näitajate komplekt, mis annab asjakohast teavet riiklike ja ELi meetmete kohta, sh säästva arengu eesmärkide ja Euroopa poolaastaga seotud meetmete kohta.

5.6.

Sotsiaalse mõju hinnangud on olulised vaesusega seotud ohtude tuvastamisel sellistes reformivaldkondades võetavate meetmete puhul nagu eelarve konsolideerimine, valitsemissektori võla haldamine, maksustamine, tööturg, finantsturgude reguleerimine, avalike teenuste osutamine ja avaliku sektori investeeringud. Eelkõige tuleb sotsiaalse mõju hinnangud õigeaegselt läbi viia Euroopa poolaasta raames, konsulteerides tihedalt sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna ja asjaomaste ekspertidega liikmesriikides ja ELi tasandil.

5.7.

Euroopa poolaasta raames tuleks võtta täielikult arvesse strateegias „Euroopa 2020” seatud vaesuse vähendamise eesmärki ja seda küsimust tuleks käsitleda süstemaatiliselt kogu protsessi käigus, kasutades selleks 1) vaesuse leevendamise meetmeid, 2) vaesuse määra ja poliitika tõhususe võrreldavaid näitajaid ning 3) kõigi riiklikes reformikavades ja riigipõhistes soovitustes välja pakutud reformikavade sotsiaalse mõju kohustuslikku hindamist.

5.8.

Liikmesriigid peaksid vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu võitlemiseks välja töötama ja rakendama üldisi, integreeritud riiklikke strateegiaid. Need strateegiad peaksid hõlmama järgmisi valdkondi: piisav sissetulekutoetus, kaasavad tööturud, kvaliteetsed töökohad, võrdne juurdepääs kvaliteetsele ja taskukohasele teenustele, ELi struktuurifondide parem kasutamine, rändajate majanduslik ja sotsiaalne integratsioon, võitlus diskrimineerimise vastu ning partnerlus sotsiaalpartnerite ja asjaomaste valitsusväliste sidusrühmadega.

5.9.

Samuti tuleb võidelda ülelaenamise vastu, võttes vastutustundlikke poliitikameetmeid laenuandmise valdkonnas (ranged eeskirjad vahendajate ja krediitkaartide väljastamise kohta, agressiivse reklaami keelustamine, liigkasuvõtmise keelustamine, kinnisvara ja muu hädavajaliku vara arestimise keelustamine), tõhustades vahendamist konfliktilahendamisel, aidates suurtes võlgades olevaid isikuid (nn teine võimalus, „New Start policy”), ning rakendades teavitus-, haridus- ja ennetusmeetmeid ülelaenamise valdkonnas.

5.10.

Liikmesriigid peavad kasutama ELi struktuurifonde, et toetada kõigi kodanike sotsiaalset kaasamist. Eelkõige peaks komisjon koos liikmesriikide ja sidusrühmadega kiirelt välja selgitama, kas nõukogu otsus eraldada 20 % Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahenditest sotsiaalse kaasatuse edendamiseks ja vaesuse vähendamiseks (18) on ellu viidud.

6.1.

Üks strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatustest, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm, loodi ulatusliku raamistikuna, mis hõlmab suurt hulka meetmeid, mis aitavad saavutada Euroopa vaesuse vähendamise eesmärki (19). See pidanuks looma aluse riikide valitsuste, ELi institutsioonide ja peamiste sidusrühmade ühisele pühendumusele võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, kuid seni on see olnud üksnes arutelufoorum, andmata konkreetseid tulemusi vaesuse eesmärgi saavutamise osas. Nõukogu ja komisjon peaksid analüüsima, kuidas kujundada sellest platvorm, mille abil toetada häid tavasid võitluses vaesuse vastu, ning tagada selle otsene seotus ELi protsessidega, nagu Euroopa poolaasta ja strateegia „Euroopa 2020”.

6.2.

Komitee viitab varasemate majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssete suuniste põhjendusele 16, kus on selgesõnaliselt sätestatud, et strateegiat „Euroopa 2020”„peaks võimaluse korral rakendama, seirama ja hindama partnerluses kõigi riiklike, piirkondlike ja kohalike ametivõimudega, tehes tihedat koostööd parlamentide ning samuti tööturu osapoolte ja kodanikuühiskonna esindajatega”  (20). See väljavõte näitab selgelt vajadust parandada Euroopa ja riikide sidusrühmadega Euroopa poolaasta väljatöötamise, rakendamise ja hindamise etapis konsulteerimise viisi.

6.3.

Euroopa vaesusevastase võrgustiku analüüsis rõhutati ELi institutsioonide ja asjaomaste (avaliku ja erasektori) sidusrühmade – nt sotsiaalpartnerid, VVOd ja muud organisatsioonid – sisuka osaluse puudumist Euroopa poolaasta väljatöötamise ja rakendamise etapis. Et kodanikuühiskond kõigis Euroopa poolaasta etappides tõhusalt kaasata, peab komisjon viivitamata välja pakkuma uued suunised osaluse kohta ning jälgima edusamme riikide aruannetes ja muudes järelevalvedokumentides.

6.4.

Samuti on vaja kaasata vaesuses elavad inimesed, et kuulata ära nende arvamused ning võidelda ulatusliku rahulolematusega ELi suhtes, eelkõige noorte hulgas. Hea tava näide on Euroopa vaesusevastase võrgustiku iga-aastased kohtumised inimestele, kes on otseselt kogenud vaesust. Komitee kutsub komisjoni üles tagama, et jätkatakse nende kohtumiste rahalist toetamist ja et need kohtumised hõlmatakse konsulteerimisprotsessi, mis käsitleb Euroopa poolaasta raames vaesuse vähendamise eesmärgi saavutamisel tehtavaid edusamme. Need kohtumised peaksid toimuma ka riiklikul tasandil.

7.1.

Komitee toetab eesistujariigi Madalmaade kavatsust korraldada vaesuse vastu võitlemise alaste mitmel tasandil rakendatavate parimate tavade vastastikuseid hindamisi, ent toonitab, et omavalitsusüksused ei saa olla ainuvastutavad selliste näidete pakkumise eest. Komitee leiab, et piirkondlikud ja kohalikud algatused ei asenda kesktasandi kohustusi ja tagatisi. Valitsused ning avaliku ja erasektori sidusrühmad peavad tegema koostööd süstemaatiliselt ja struktureeritud viisil, kui nad soovivad saavutada vaesuse vähendamise eesmärgi.

7.2.

Komitee soovib toonitada, et näiteks Madalmaades on paljudes sotsiaalküsimustes vastutus pandud omavalitsustele. Mitmete ülesannete koondamine omavalitsustasandile võib küll olla kulutõhus ja võimaldada individuaalseid lahendusi, mis vastavad kasusaajate vajadustele, ent – nagu on märgitud Madalmaadele esitatud riigipõhistes soovitustes – on oht, et rahastamist võidakse vähendada, ja seda tuleb vältida. Algatuste detsentraliseerimine ei ole omavalitsuste eelarvete kärpimisega ühildatav.

7.3.

Seepärast arvab komitee, et kuigi kohalikul ja piirkondlikul tasandil on parimad tavad kindlasti olemas, ei saa ega pea need jääma ainukesteks. Nende toetuseks on tarvis riiklikke strateegiad.

7.4.

Seega on komitee seisukohal, et edendatavate tavade valimisel tuleb keskenduda tõenduspõhistele lähenemisviisidele (nt järgmised küsimused: 1) Kas see algatus toimib praktikas? 2) Kas seda saab üle kanda?) ja asjaomaste sidusrühmade vaheliste sidemete toetamisele. Samuti tuleb luua sobiv raamistik parimate tavade jagamiseks.

7.5.

Need tavad rõhutavad vajadust tõhusate sotsiaalpoliitikameetmete järele, et võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, tunnistada sotsiaalteenuseid, vaadata läbi sotsiaalettevõtjate tavad, et vastata vaesuses elavate inimeste vajadustele, innustada sotsiaalettevõtjaid kasutama oma ametialaseid kogemusi sotsiaalpoliitikameetmete arendamisel, ning lõpuks selleks, et anda õigused inimestele, kes hõlbustavad vaesuses elavate inimeste integratsiooni ja sotsiaalset arengut.