52014DC0904

KOMISJONI ARUANNE KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA KESKPANGALE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Häiremehhanismi aruanne 2015 (koostatud vastavalt makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamist ja korrigeerimist käsitleva määruse (EL) nr 1176/2011 artiklitele 3 ja 4) /* COM/2014/0904 final */


Häiremehhanismi aruandega algab iga-aastane makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tsükkel. Kõnealuse menetluse eesmärk on tuvastada ja korrigeerida tasakaalustamatused, mis takistavad liikmesriikide ja ELi majanduse sujuvat toimimist ning võivad ohustada majandus- ja rahaliidu nõuetekohast toimimist.

Häiremehhanismi aruandes analüüsitakse 11 näitajast koosneva tulemustabeli ning laiema täiendavate näitajate komplekti abil, kas liikmesriikides esineb võimalikke majanduslikke tasakaalustamatusi, mis nõuaksid poliitikameetmete võtmist. Seejärel teeb komisjon häiremehhanismi aruandes välja toodud liikmesriikide kohta põhjaliku analüüsi, et hinnata, kuidas makromajanduslikud riskid neis liikmesriikides on kuhjumas või taandumas, ja teha järeldus, kas tasakaalustamatus või ülemäärane tasakaalustamatus esineb või mitte.

Komisjon avaldab põhjalikud analüüsid 2015. aasta kevadel ja nende tulemusi võetakse arvesse majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta raames koostatavates riigipõhistes soovitustes.

1.         Kommenteeritud kokkuvõte

Makromajanduslik tasakaalustamatus on jätkuvalt tõsine mureküsimus ja näitab, et on vaja võtta otsustavaid, põhjalikke ja koordineeritud poliitikameetmeid. ELi riigid teevad oma majanduse välimise ja sisemise tasakaalustamatuse vähendamisel jätkuvalt edusamme. Suuri ja jätkusuutmatuid jooksevkonto puudujääke on kas oluliselt vähendatud või on need kõrvaldatud või on saavutatud ülejääk ning bilansside parandamise protsess on jätkunud kõigis sektorites enamikus riikides. Samuti on julgustav sisemise korrektsiooni ja turu reformide abil saavutatud konkurentsivõime taastumine, kuid konkurentsivõime edaspidine säilitamine on endiselt peamiseks murekohaks eelkõige liikmesriikides, kus on suur maksebilansi tasakaalustamatus. Avaliku ja erasektori kõrge võlatase enamikus riikides ja suured väliskohustused paljudes liikmesriikides on jäänud oluliseks takistuseks majanduskasvu, tööhõive ja finantsstabiilsuse parandamise teel. Tööpuudus ja muud sotsiaalnäitajad on jäänud mitmes riigis vägagi murettekitavaks ning majanduskasv ei ole olnud piisav, et tuua kaasa tööhõive ja sotsiaalse olukorra andmete olulist paranemist.

Aeglane majanduskasv ja madal inflatsioon raskendavad tasakaalustamatuste ja makromajanduslike riskide vähendamist. Suvel avaldatud andmed ja viimased majandusprognoosid[1] näitavad, et majandusaktiivsus on aeglustunud ja deflatsioonitendentsid on suurenenud enamikus ELi liikmesriikides. Pärast 2013. aastal registreeritud nullkasvu kasvab majandusaktiivsus ELis 2014. ja 2015. aastal prognooside kohaselt 1¼ ja 1½ %. SKP reaalkasv euroalal on 2013., 2014. ja 2015. aastal vastavalt –½, +¾ ja 1 %. Need koondnäitajad varjavad olulisi erinevusi liikmesriikide vahel. Sellal kui mõned liikmesriigid, näiteks Balti riigid, Tšehhi Vabariik, Luksemburg, Ungari, Poola, Slovakkia ja Ühendkuningriik, teatasid suhteliselt tugevast majanduskasvust 2014. aasta kolmes esimeses kvartalis ja kui sellistel liikmesriikidel nagu Hispaania ja Sloveenia õnnestus pärast majanduse ränka kohandamist järele jõuda, on nii suuri kui ka väikesi riike, kus majanduskasv on endiselt aeglane. Need erinevused peegeldavad eriomaseid jooni, näiteks selget survet finantsvõimenduse vähendamiseks, ning eelarve konsolideerimise erinevaid vajadusi ja tempot, samuti erinevat ülemaailmsetele arengusuundadele avatuse määra, ent ka erinevusi kohanemisvõimes ja selles, kui sihikindlalt reforme ellu viiakse[2]. ELi kui terviku majandusaktiivsust nõrgestab ka senise tasakaalustamise väga asümmeetriline laad, kus püsivalt suure jooksevkonto ülejäägiga võlausaldajatest riikides on sisenõudlus olnud nõrk. Suur negatiivne SKP lõhe mitmes riigis, nõrk majanduskasv, tööturu märkimisväärne loidus ja maailmamajanduse tugevad deflatsioonitendentsid on tinginud selle, et inflatsioon on olnud väga väike ja jääb prognoositavalt pikemaks ajaks allapoole Euroopa Keskpanga hinnastabiilsuse määratlust. Väga madal inflatsioon suurendab ülemäärase võlakoormusega seotud riske ning suurendab tasakaalustamise ja finantsvõimenduse vähendamise majanduslikke kulusid.

Käesoleva aruandega käivitatakse makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse rakendamise neljas tsükkel[3]. Kõnealuse menetluse eesmärk on teha kindlaks tasakaalustamatused, mis takistavad liikmesriigi majanduse, euroala või ELi kui terviku sujuvat toimimist, ning anda tõuge sobivate poliitikameetmete võtmiseks. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse rakendamine on majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta osa, et tagada kooskõla teiste majanduse järelevalve vahendite raames tehtud analüüside ja soovitustega. Iga-aastases majanduskasvu analüüsis, mis võetakse vastu samaaegselt käesoleva aruandega, tehakse kokkuvõte Euroopas valitsevast majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast ning nähakse järgnevateks aastateks ette üldised poliitikaprioriteedid ELi kui terviku jaoks.

Käesolevas aruandes tuuakse välja liikmesriigid, kus võib esineda poliitikameetmeid nõudvat tasakaalustamatust ja mille kohta tuleks koostada täiendav põhjalik analüüs. Häiremehhanismi aruanne, mis avaldatakse majanduspoliitika koordineerimise iga-aastase tsükli alguses, on seega majanduse tasakaalustamatuste seirevahend. See põhineb tulemustabelil, mis koosneb näitajatest, mille suhtes on kehtestatud soovituslikud künnisväärtused, ning täiendavatest näitajatest, ning avaldatakse majanduspoliitika koordineerimise iga-aastase tsükli alguses. Alates eelmisest aastast on täiendavate näitajate hulka kuulunud ka mõned asjakohased tööhõive- ja sotsiaalnäitajad. Nende näitajate kasutuselevõttu makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluses tuleks täielikult kasutada selleks, et saada parem arusaam tööturu ja sotsiaalvaldkonna suundumustest ja riskidest. Ühise tööhõivearuande kavandis esitatud üksikasjalikum peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabel võimaldab paremini mõista ka sotsiaalseid suundumusi. Häiremehhanismi aruandes välja toodud liikmesriikide kohta tehakse üksikasjalikum ja ulatuslikum analüüs põhjalike analüüside raames. Põhjalike analüüside koostamisel võtab komisjon oma analüüsis aluseks palju ulatuslikumad andmed: arvesse võetakse kogu asjakohast statistikat, kõiki asjakohaseid andmeid ja kõiki olulisi asjaolusid. Õigusaktis[4] sätestatu kohaselt järeldab komisjon just nende põhjalike analüüside põhjal, kas tasakaalustamatus või ülemäärane tasakaalustamatus esineb või mitte, ning koostab seejärel igale liikmesriigile asjakohased poliitikasoovitused.

Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabeli majanduslikule tõlgendamisele tuginedes leiab komisjon, et tasakaalustamatuste kuhjumise ja korrigeerimise ning nendega seotud riskide üksikasjalikumaks uurimiseks on põhjalik analüüs õigustatud 16 liikmesriigi puhul. Mõnede riikide puhul käsitletakse põhjalikus analüüsis eelmise järelevalvetsükli[5] käigus tehtud järeldusi, teiste puhul teeb komisjon põhjalikku analüüsi aga esimest korda. Nii on see eelkõige nende liikmesriikide puhul, kes on hiljuti lõpule viinud või õige pea lõpule viimas oma majanduse kohandamisprogramme, millega kaasnes finantsabi.

· Horvaatia, Itaalia ja Sloveenia põhjalikus analüüsis hinnatakse seda, kas varem kindlaks tehtud ülemäärane tasakaalustamatus väheneb, püsib või suureneb, pöörates samal ajal nõuetekohast tähelepanu sellele, milline on olnud nende liikmesriikide rakendatud poliitika osa kõnealuste tasakaalustamatuste korrigeerimises.

· Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa ja Ungari on liikmesriigid, kus esineb tasakaalustamatus ja kellel on vaja võtta otsustavaid poliitikameetmeid; nende põhjalikus analüüsis hinnatakse tasakaalustamatuse püsimisega seotud riske.

· Teiste liikmesriikide puhul, kus varem on kindlaks tehtud tasakaalustamatus (Belgia, Bulgaaria, Saksamaa, Madalamaad, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriik), hinnatakse põhjalikus analüüsis, millistes liikmesriikides tasakaalustamatus püsib ja millistes on see korrigeeritud[6].

· Esimest korda koostatakse põhjalik analüüs ka Portugali ja Rumeenia kohta. Pärast majanduse kohandamise programmi lõpuleviimist 2014. aasta keskel hakatakse Portugali suhtes kohaldama tavapärast järelevalvekorda. Rumeenia puhul on tasakaalustamatuste järelevalve ja poliitikameetmete seire toimunud kohandamisprogrammi raames, mida toetatakse ennetava finantsabiga. Kuigi sellise korra kohaldamist jätkatakse ka praegu, tähendavad viivitused iga poole aasta järel toimuvate läbivaatuste lõpuleviimisel, et Rumeenia tuleks viia taas makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse alusel toimuva järelevalve alla.

Nende riikide puhul, kes saavad finantsabi, tehakse tasakaalustamatuse järelevalvet ja kontrollitakse parandusmeetmeid nende suhtes rakendatavate programmide raames. See puudutab Kreekat ja Küprost. Siiski hinnatakse Kreeka olukorda makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames siis, kui lõpeb praegune finantsabi andmine, olenevalt sellest, millise korra kohaldamises lõpuks kokkuleppele jõutakse.

Teiste liikmesriikide kohta ei tee komisjon praeguses etapis makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames täiendavat analüüsi. Tulemustabeli majandusliku tõlgendamise alusel on komisjon seisukohal, et Tšehhi Vabariigi, Taani, Eesti, Läti, Leedu, Luksemburgi, Malta, Austria, Poola ja Slovakkia makromajanduslikud probleemid ei kujuta endast tasakaalustamatust makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tähenduses. Tekkivate riskide väljaselgitamiseks ning majanduskasvu ja töökohtade loomist soodustava poliitika kujundamiseks on kõikide liikmesriikide puhul siiski vaja pidevalt pingsat järelevalvet ja poliitika koordineerimist.

Mitmepoolse järelevalve raames ning kooskõlas määruse (EL) nr 1176/2011 artikli 3 lõikega 5 kutsub komisjon nõukogu ja eurorühma üles arutlema käesoleva aruande üle. Komisjon ootab tagasisidet ka Euroopa Parlamendilt.

Võttes arvesse kõnealuseid arutelusid parlamendiga ja nõukogus ning eurorühmas toimunud arutelusid, koostab komisjon asjaomaste liikmesriikide kohta põhjalikud analüüsid. Analüüsid avaldatakse eeldatavasti 2015. aasta kevadel enne Euroopa poolaasta riigipõhiste soovituste paketi koostamist.

2.         Tasakaalustamatus ja riskid: riigiülest laadi küsimused

ELi liikmesriigid on teinud edusamme tasakaalustamatuse korrigeerimisel, kuid tasakaalustamatuse ja sellega seotud makromajanduslike riskide vähendamisel on olnud takistuseks majanduse elavnemise aeglus. Paaril viimasel kuul on majandusuudised järjest halvenenud. Majanduskasv ei vastanud ootustele ning Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal oli see kas negatiivne või stagneerus. Leebest rahapoliitikast hoolimata on laenumahu kasv ELis jäänud väikseks, sest nõudlus on tagasihoidlik ja erasektoris jätkub ikka veel finantsvõimenduse vähendamine. Sujuvat finantsvõimenduse vähendamist on takistanud ka pikaajaline väga madala inflatsiooni periood, mis on toonud kaasa suure negatiivse SKP lõhe mitmes riigis ja selle, et hinnad reageerivad majanduse loidusele varasemast enam[7]. Majandusaktiivsust võivad pärssida ja makromajanduslikke riske luua ka geopoliitilised pinged, seda eelkõige riikides, millel on tihedamad kaubandus- ja finantssuhted ELi idanaabruse riikidega. Lisaks hoiab madal majandusaktiivsus tööpuudust ja muid sotsiaalnäitajaid lubamatult kõrgel tasemel; see võib juba iseenesest kahjustada keskpika perioodi majanduskasvu väljavaateid.

Igas liikmesriigis võetavad poliitikameetmed peaksid olema kohandatud tema konkreetsele olukorrale, kuid neis tuleb arvesse võtta ka laiemat (ELi ja euroala) mõõdet ja mõju ülekandumise võimalust. Eri vormides esinev makromajanduslik tasakaalustamatus põhjustab makromajanduslikke riske ja probleeme; ennekõike on need riigisisest laadi. Maksebilansi jätkusuutlikkuse, konkurentsivõime, erasektori ülemäärase võlakoormuse ning finantsvõimenduse vähendamise surve, eelarve jätkusuutlikkuse, vara hindade ja finantsstabiilsusega seonduvad tasakaalustamatused mõjutavad peamiselt iga riigi majanduse suutlikkust tagada tugev ja jätkuv majanduskasv ning luua töökohti. Võttes aga arvesse ELi liikmesriikide majanduste omavahelist seotust, on mitmeid kanaleid, sealhulgas kaubandus, finants- ja monetaarsidemed, struktuurireformid, kindlustunne ja ebakindlus, mille kaudu võib tasakaalustamatus ühest riigist teise üle kanduda ning mille tõttu tõhususe vähenemine ühes liikmesriigis võib tähendada heaolu vähenemist teises. Sisenõudluse nõrkus, eelkõige investeeringute nappus, ja deflatsioonisurve näivad olevat peamised näited sellest, kuidas liikmesriikide makromajanduslikud probleemid võivad teha kahju kogu liidule[8].

Üks peamisi prioriteete on edendada tõhusaid investeeringuid potentsiaalse majanduskasvu taastamiseks. Viimased seitse-kaheksa aastat, alates kriisi algusest, on ELi majanduskasvu potentsiaal oluliselt vähenenud[9]. Viimaste hinnangute kohaselt on potentsiaalse SKP aastane kasv ELis langenud kümne aasta taguselt pisut üle 2 % tasemelt praeguseks alla 1 % tasemele[10]. Lisaks pikaajalistele demograafilistele arengusuundadele[11] võib keskpikas perioodis toimunud majandusaktiivsuse aeglustumise põhjuseks pidada nõrka tootlikkuse kasvu ja aeglast kapitali akumulatsiooni[12]. Kapitalimahutuste (sh teadus- ja arendustegevuse) roll majanduskasvu mootorina on olnud viimastel aastatel piiratud, kuna investeeringute osakaal on jäänud pea kõigis ELi riikides oluliselt väiksemaks kui mõni aasta tagasi[13].

Jooksevkonto tasakaalustamine on jäänud asümmeetriliseks, mis näitab nõudluse nõrkust nii võlgnikest kui ka võlausaldajatest riikides. (Joonis 1) Jooksevkontode vajalik korrigeerimine on jätkunud mitmes riigis, eelkõige Iirimaal, Küprosel, Kreekas, Hispaanias, Portugalis, Rumeenias ja Sloveenias. Nende riikide mõne aasta tagused suured eelarvepuudujäägid on muutunud ja ulatuvad väikesest puudujäägist kuni suure ülejäägini, mis aitab vähendada väliskohustustega seotud riske. Tagasihoidlikku ülejääki on jõudnud ka Itaalia, sellal kui Prantsusmaa jooksevkonto saldo on kergelt negatiivne. Siiski on kohandamine paljudel juhtudel saavutatud nõudluse ja eelkõige investeeringute vähenemise tulemusel (joonis 2), millel, kui seda ei korrigeerita, võib olla keskpika perioodi potentsiaalsele majanduskasvule negatiivne mõju. 2013. aastal täitis olulist rolli ka suurenenud eksport, seda eelkõige Bulgaarias, Kreekas, Sloveenias, Leedus, Rumeenias ja Portugalis, kuid vähemal määral ka Hispaanias ja Iirimaal. Mis puutub valdkondlikesse kohandustesse, siis jätkavad haavatavad riigid kohandamist erinevas tempos. Hispaania ja Portugal alustasid kohandamist suletud sektoritest avatud sektorite suunas juba kriisi alguses ja alates 2010. aastast on avatud sektorite osakaal kasvanud nii tööhõive kui ka kogulisandväärtuse poolest[14]. Itaalia puhul tuleb sellist kohandamisprotsessi veel alles alustada. Suur osa neis riikides toimunud tasakaalustamisest on olnud mittetsüklilist laadi, st see on olnud suurem, kui asjaomaste liikmesriikide ja tema partnerite SKP lõhe põhjal arvata võiks[15].

Joonis 1. Jooksevkonto puudujääk (–) ja ülejääk (+) 2008, 2013 ja 2015 (prognoos)  (% SKPst)

 

Märkus: Katkenud aegrida 2013. aastal (CY, EL, ES, NL, SI, SK, BG, PL). SK andmed vastavalt BPM5/ESA95 standarditele. Täpsem teave on esitatud statistilises lisas.

Allikas: Eurostat, komisjoni talitused.

Euroala kui terviku väliskaubandus jääb oodatavalt suhteliselt suurde ülejääki. Euroala ülejäägi kolme protsendipunktiline suurenemine aastatel 2008–2014 peegeldab asjaolu, et mõnes liikmesriigis ei ole ülejäägid piisavalt vähenenud tulenevalt suurtest jõupingutustest, mida on tasakaalustamiseks teinud riigid, kellel oli varem tavaliselt suur jooksevkonto puudujääk. Madalmaade ja Saksamaa ülejääk on jätkuvalt väga suur ning sealjuures suurem, kui majanduse fundamentaalnäitajate põhjal arvata võiks ning ületab tunduvalt tulemustabeli soovituslikku künnisväärtust. Kui võtta Saksamaa puhul arvesse asukohta majandustsüklis, siis võib tsükliliselt korrigeeritud ülejääk olla isegi suurem kui nominaalne ülejääk. Jooksevkonto puudujääkide vähenemise tõttu on ülejääkide geograafiline jaotus võlausaldajatest riikides, eriti Saksamaal, muutunud. Saldo ülejäänud maailma suhtes on suurenenud, samal ajal kui saldo ülejäänud euroala suhtes on vähenenud. Viimane on peamiselt tingitud ülejäänud euroalale suunduva ekspordi vähenemisest ja mitte niivõrd Saksamaa impordi suurenemisest. Ehkki jooksevkonto ülejääk ei põhjusta selliseid probleeme nagu jätkusuutmatu puudujääk ning on osaliselt põhjendatud, võib suur ja pikaajaline ülejääk anda tunnistust majanduslikust ebatõhususest, kus sisemaised investeeringud ja sisenõudlus on madalad, mis keskpikas perspektiivis toob riigisiseselt kaasa väiksema potentsiaalse majanduskasvu. Sisenõudluse suurenemine investeeringute kasvu tulemusena edendaks potentsiaalset majanduskasvu ning võiks kaasa aidata majanduse elavnemisele ja euroalal praegu toimuvale kohandamisele[16].

Joonis 2. Investeeringute suhe SKPsse

(kapitali kogumahutus põhivarasse; 2014. aasta andmed ning muutused aastatel 2007–2014)

Allikas: komisjoni talitused.

Väliskohustuste ulatus ELis on väga lai ja jätkusuutlikkusega seotud riskid on jäänud suureks. (Joonis 3) Kuna suure puudujäägi vähenemine ja väliskaubanduse ülejääki jõudmine on võlgnikest riikides vaid väga hiljutine arengutendents, ei ole väliskohustused neis riikides veel oluliselt paranenud ja võivad mõnel juhul olla isegi halvenenud. Kõige suurema negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooniga (RNIP) majanduste puhul on jooksevkonto saldod juba piisavad, et nende netovälisvõlga keskpikas perspektiivis stabiliseerida ja järk-järgult vähendada (joonis 4). Eelkõige on see nii Iirimaa, Hispaania, Läti, Rumeenia ja Portugali, kuid mitte veel Kreeka ja Küprose puhul. Samas ei oleks välisvõla stabiliseerimine mõistlik eesmärk, seda eelkõige riikide puhul, kus suur RNIP peegeldab põhimõtteliselt võlga. Selleks et viia RNIP järgmise kümnendi jooksul ohutumale tasemele, on kõigis neis riikides vaja tagasihoidlikku kuni keskmise suurusega ülejääki. Lisaks sellele on olulisi riske, mis tulenevad mõjust, mida madala inflatsiooniga keskkond võib avaldada konkurentsivõimele ja võlakoormusele. Madal hinna- ja palgainflatsioon aitab riikidel taastada konkurentsivõimet. Samas on konkurentsivõime kohandamine raskendatud, kui ka iga riigi peamiste kaubanduspartnerite inflatsioon on madal. Kui võtta arvesse ka vähem positiivsetest majanduskasvu väljavaadetest tulenevat kahjulikku mõju, on maksebilansi jätkusuutlikkus neis riikides endiselt probleemiks. Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi andmed annavad alust arvata, et nende netoväliskohustused on pidevalt suurenenud, kuigi nende välisvõlg on jäänud üsna tagasihoidlikuks.

Joonis 3. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon 2008, 2013 ja 2015 (prognoos) (% SKPst)

Märkus: 2015. aasta prognoos ei sisalda väärtuse hindamisest tulenevat kasumit või -kahjumit. BE, IE, SK, DK, BG, HR, EA18 ja EL28 andmed vastavalt BPM5/ESA95 standarditele. CY, DE, ES, NL ja PL: katkenud aegrida 2013. aastal. Täpsem teave on esitatud statistilises lisas.

Allikas: Eurostat, komisjoni talitused.

Joonis 4. Väliskohustuste stabiliseerimiseks või vähendamiseks vajalikud jooksevkonto saldod (RNIP) 2014 (prognoos), valitud liikmesriigid (%-na SKPst)

 

Märkus: Siin graafikul ei ole näidatud andmeid Belgia, Taani, Saksamaa, Luksemburgi, Malta, Madalmaade, Austria, Soome ja Rootsi kohta; kelle RNIP oli 2013. aastal või on prognoositavalt 2015. aastal positiivne. Andmete piiratuse tõttu on välja jäetud ka Küpros . Netoväliskohustuste stabiliseerimiseks või vähendamiseks vajalik jooksevkonto saldo põhineb järgmistel eeldustel: SKP prognoosid pärinevad komisjoni värskeimatest (kuni kaheks järgnevaks aastaks tehtud) prognoosidest; keskpika perioodi (kaks kuni viis aastat) prognoosidest ja värskeimatest pikaajalistest (üle viie aasta) prognoosid riigi rahanduse jätkusuutlikkuse prognoosidest; väärtuse hindamise mõju eeldatakse kokkuleppeliselt võrduvat prognoosiperioodil nulliga, mis vastab vara hindade erapooletule prognoosile; ning neto kapitalisiirded prognoositakse kokkuleppeliselt võrduvat nulliga.

Allikas: komisjoni talitused.

Majanduse konkurentsivõime on mitmes riigis kasvanud Pidades silmas kolme aasta keskmist, on reaalne tegelik vahetuskurss enamikus ELi riikides langenud, kuid jäänud igaühes neist soovituslike künnisväärtuste piiresse. See kehtib nii Iirimaa ja Kreeka kui ka Prantsusmaa, Tšehhi Vabariigi, Taani, Horvaatia, Ungari, Läti ja Poola kohta. Nii oli see ka teistes liikmesriikides, nagu Hispaanias, Portugalis, Küprosel ja Soomes, kuid igaühes neist oli reaalne langus palju väiksem kui Saksamaal. Kuid 2013. aastal tähendasid euro vahetuskursi[17] ja riiklike inflatsioonimäärade kõikumised seda, et THHI-l põhinev reaalne tegelik vahetuskurss mitmes riigis tõusis, sealhulgas Saksamaal, Madalmaades ja Austrias. Selline areng võiks aidata euroalal kaasa sümmeetrilisemale tasakaalustamisele. Ometi täheldati paljudes riikides, kelle konkurentsivõime peab veel taastuma (sealhulgas Hispaania, Itaalia, Küpros, Prantsusmaa ja Portugal), ka reaalse vahetuskursi tõusu. Tööjõu ühikukulu vähenes 2013. aastal mõnes euroala äärepoolses riigis, eelkõige Kreekas, Küprosel, Hispaanias ja Iirimaal, sest palgad langesid. Need vähenemised olid Hispaanias ja Kreekas sektorite lõikes laialt levinud (nt. tootmine, turundusteenused, ehitus)[18]. Teistes ELi liikmesriikides tõusid tööjõu ühikukulud veidi, kuna palk tõusis rohkem kui tootlikkus; Prantsusmaa ja Itaalia puhul oli kõnealune vahe marginaalne. Sellist mustrit on tööjõu ühikukulude puhul täheldatud kõigis tööstussektorites, samuti kahe kõnesoleva riigi turuteenuste puhul[19]. Tootlikkuse kasvust kõrgemast palgatõusust tulenevat tööjõu ühikukulude suurenemist esines ka Madalmaades ja Saksamaal. Teatavates idapoolsetes ELi liikmesriikides täheldati 2013. aastal suhteliselt suurt tööjõu ühikukulude tõusu vaatamata tootlikkuse soodsale arengule. Seda eriti Bulgaarias, Eestis, Lätis, Ungaris ja Rumeenias. Mittekulupõhise konkurentsivõime puhul tõendavad edusamme ekspordi geograafilist sihtkohta käsitlevad andmed, kuid ekspordi kvaliteedi analüüs on toonud vähem selgust[20].

Ekspordi turuosa kahanemise probleem on enamiku Euroopa riikide jaoks vähenenud. Kuid seda tendentsi ei ole veel suudetud positiivseks pöörata. Üldiselt on enamik liikmesriike viimastel aastatel oma turuosa maailmas oluliselt kaotanud, kusjuures see kaotus on suurim Kreeka , Horvaatia, Küprose ja Soome puhul. Vaid mõni idapoolne liikmesriik (Bulgaaria, kolm Baltimaad ja Rumeenia, kelle arvele ei lange kokkuvõttes rohkem kui 2½ protsenti ELi ekspordist) on oma turuosa maailmas suurendanud. 2013. aastal suurendas siiski enamik liikmesriike oma turuosa mõningal määral, eelkõige teenindussfääris, mis vähendab selle suundumuse kaalu. Osa keskpikas perspektiivis kaotatud turuosast ei ole võimalik taastada, sest see on tingitud tärkava turumajandusega riikide esilekerkimisest. Siiski on enamik liikmesriike viimase viie aasta jooksul kaotanud oma turuosa teistele arenenud riikidele, nagu näitab eksporditulemuste täiendav indikaator OECDga võrreldes. ELi-sisest kaubandust hõlmava ekspordi turuosa kaotust tuleb vaadelda ELi väikse omamaise nõudluse taustal. Tegelikult on kriisijärgsel perioodil ELi-sisese kaubanduse suhteline tähtsus vähenenud, sest eksport EList välja on üldiselt olnud dünaamilisem.

Erasektoril võib olla veel vaja märkimisväärselt finantsvõimendust vähendada (joonis 5). Erasektori võlg (kodumajapidamised ja mittefinantsettevõtted) on enamikus liikmesriikides endiselt kõrge ja ülalpool tulemustabeli soovituslikku künnisväärtust. Seda vaatamata asjaolule, et ajavahemikus 2012–2013 vähenes võla suhe SKPsse märkimisväärselt, eelkõige Taanis, Eestis ja Iirimaal. Lisaks varjutab erasektori võlakoormuse üldist vähenemist enamikus ELi liikmesriikides selle kriisieelne ulatuslik suurenemine, mis jätab ka edaspidiseks suure kohandamise vajaduse. Peale selle on finantsvõimenduse vähendamine olnud palju aeglasem kui Ameerika Ühendriikides[21]. Üksnes Saksamaal, kus erasektori võlakoormus ei olnud enne majanduskriisi olulise tähtsusega probleemiks, on erasektori võlg langenud alla kümnenditagust taset. Liikmesriigid on seisnud silmitsi erinevate probleemidega, sõltuvalt sellest, kas ülemäärane võlg puudutab kodumajapidamiste sektorit (nagu Madalmaades ja Taanis), ettevõtlussektorit (nt Bulgaaria ja Sloveenia) või mõlemat (Iirimaa, Hispaania ja Küpros). Erasektori negatiivne krediidivoog on märk aktiivsest võla tagasimaksmisest ja peamine põhjus, miks kodumajapidamiste võlg on viimastel aastatel vähenenud; see areng kiirenes 2013. aastal Hispaanias, Portugalis ja Iirimaal ning ettevõtlussektori võlakoormuse puhul Maltal, Sloveenias, Ühendkuningriigis ja Hispaanias. Teatavatel muudel juhtudel on erasektori võla ja SKP suhte vähenemine olnud pigem passiivne ja kooskõlas positiivsete neto krediidivoogudega nii kodumajapidamiste kui ka ettevõtete puhul, eelkõige Eestis ja Ühendkuningriigis. Vaatamata negatiivsele krediidivoole ei ole Kreekal õnnestunud oma võla suhet SKPsse märkimisväärselt vähendada (eelkõige kodumajapidamiste puhul)[22]. (Joonised 6a ja 6b)

Joonis 5: Finantssektoriväliste ettevõtete, kodumajapidamiste ja valitsemissektori võlg 2013. aasta võrreldes 2008. aastaga (varjutatud põhjal) (% SKPst)

 

Märkus MT, EE, PL (valitsemissektor): aegrida katkeb 2013. aastal. EA 18 ja EL 28 andmed endiselt ESA95 standardite alusel. Üksikasjalikum teave statistikalisas.

Allikas: Eurostat

Joonis 6a: Erasektori võlakoormuse kumulatiivse muutuse põhjused, 2014. aasta esimene kvartal

5 aastat || 1 aasta

Märkus: Andmed IE ja NL kohta käsitlevad ajavahemikku kuni 2013. aasta neljanda kvartalini.

Allikas: Eurostat, komisjoni talituste arvutused.

Joonis 6b: Ettevõtete võlakoormuse kumulatiivse muutuse põhjused, 2014. aasta esimene kvartal

5 aastat || 1 aasta

Märkus: 1) Konsolideerimata andmed Võla suhtarvu kumulatiivne muutus on jagatud eri komponentideks: i) neto krediidivood, ii) tasumata võla muud muutused (nt hindamise mõju või mahakandmised), iii) reaalne SKP kasv ja iv) inflatsioon. 2) Parempoolsel joonisel näitab x-telg neto krediidivoo osa võlasuhte vähenemises selle ajavahemiku jooksul.

Andmed IE, HU ja NL kohta käsitlevad ajavahemikku kuni 2013. aasta neljanda kvartalini.

ESA95 andmed. Üksikasjalikum teave statistikalisas.

Allikas: Eurostat, komisjoni talituste arvutused.

Tänu eelarve konsolideerimise jõupingutustele viimastel aastatel on eelarve kohandamine kergem Euroala liikmesriigid ja EL tervikuna kavatsevad jätkuvalt vähendada oma eelarvedefitsiiti. Ent võrreldes 2014. aasta kevade stabiilsus- ja lähenemisprogrammidega on eelarvedefitsiidi kavandatud vähendamine aeglustunud. See peegeldab allapoole korrigeerimisi majandustsüklis, kuid samuti eelarve konsolideerimise vähenemist,[23] mis peatub 2014. aastal ja mida ei kavatseta 2015. aastal jätkata. Kokkuvõttes tundub see vastuvõetava kompromissina säästlikkusnõuete ja tsükliliste tingimuste vahel. Seepärast tuleb mitmes liikmesriigis tegevuse pidurdamist ja selle mõju ülekandumist euroalale (ja ELile) veelgi vähendada. Kuid paljudel juhtudel jäävad märkimisväärsed probleemid alles suurimate võlgadega riikidele (nt Kreeka, Portugal, Itaalia, Iirimaa, Küpros ja Belgia) või riikidele, kus võla suhe SKPsse on kõige kiiremini kasvanud (nt Hispaania, Horvaatia ja Sloveenia). Nendes riikides suurendavad probleeme nii erasektori kõrge võlakoormus (joonis 5) kui ka majanduslikud ja demograafilised väljavaated[24].

Finantsstabiilsuse riskid on euroalal taandunud Põhjaliku hindamise prognoosi tulemusel paranes pankade omakapitali protsent veelgi 2013. aastal ja 2014. aasta kolmes esimeses kvartalis. Keskpanga meetmed ja soodsad turutingimused aitasid euroalal ja väljaspool seda leevendada likviidsusprobleeme ja hoidsid pankade rahastamiskulud madalal. Samuti on vähenenud killustumine riigivõlakirjade turul, sest raskes finantsolukorras riikide piiriülene kauplemine võlakirjadega on taastunud. Eriti enamikus euroala perifeerias asuvates riikides on erasektori finantsvõimenduse vähenemisest tingitud bilansi kahanemine, halbade laenude kasv ja naasmine turupõhise rahastamise juurde viinud pangad selleni, et nad ei tugine enam keskpanga poolsele rahastamisele. Pangad keskendusid omakapitali protsendi suurendamisele; arvestades 26. oktoobril 2014 teatatud varade kvaliteedi läbivaatamise ja stressitestide tulemusi, on enamik institutsioone bilansi korrastamisega üldjoontes lõpule jõudnud. Rahalistes raskustes riikides on krediidivood endiselt negatiivsed ning teistes euroala riikides suhteliselt väiksed, kuigi viimastes kvartalites on näha esimesi paranemise märke. Kokkuvõttes vähenesid kõikides liikmesriikides finantssektori kogukohustused või suurenesid aeglasemalt kui tulemustabeli künnisväärtused.

Laenuvoogude aeglustumine osutab nõrgale krediidipakkumisele ja -nõudlusele Pangad seisavad silmitsi finantsvõimenduse vähendamise survega, kui nende bilansis on langenud väärtusega vara. Halbu laene antakse endiselt ja edusammud selle vastu võitlemisel on ebaühtlased, kuigi on märgata paranemist laenukahjumi äratundmise ja reservide parandamise osas pärast arvukate riiklike meetmete lõpuleviimist haavatavates riikides ja pärast EKP ja Euroopa Pangandusjärelevalve tehtud põhjalikku vara kvaliteedi läbivaatamist ja stressiteste. Laenude allahindamised, ennetähtaegsed lunastamised ja ettemaksed on hakanud mõjutama erasektori võlga mitmes riigis, näiteks Lätis, Ühendkuningriigis ja Hispaanias, kuid ei ole ei ole enamikus liikmesriikides eriti levinud. 2013. aastal jätkus halbade laenude kasv mitmes liikmesriigis, sealhulgas Hispaanias, Itaalias, Portugalis, Iirimaal, Kreekas, Küprosel ja Prantsusmaal (ehkki suhteliselt madalal tasemel) või stabiliseerus suhteliselt kõrgel tasemel (näiteks Ungaris). Sellele vaatamata on 2013. aasta jooksul tekkinud suurem kindlus pankade bilansi suhtes, mis kehtib eriti pärast enneolematut kontrolli, mille nad läbisid ulatusliku hindamise käigus, aidanud vähendada finantsstabiilsuse riske enamikus riikides. Hiljutised sündmused Bulgaarias ja Portugalis näitavad siiski, et teatavate pankade puhul võivad finantsriskid püsima jääda. Killustumine jätkub jaepangandusturul, kusjuures euroala pangad vähendavad oma tegevust Kesk- ja Kagu-Euroopas. Kuigi nendes riikides on laenude andmisel endiselt jääkriske, toimusid varade likvideerimised 2013. ja 2014. aastal enamasti nõuetekohaselt[25]. Krediidiväljavaade on vähenenud, sest krediidinõudlus on endiselt väike, mis kajastab investeerimise ja tarbimise langust ebakindluse tõttu, suurt võlakoormust ning vähest lootust tulude ja majanduskasvu paranemise suhtes.

2013. aastal muutusid eluasemeturud kogu ELis heterogeensemaks Inflatsiooniga kohandatud eluasemehindade aastane muutus jääb 2013. aastal vahemikku alates kahekohalisest langusest Horvaatias ja Hispaanias kuni 6 %-list soovituslikku künnisväärtust ületava tõusuni Lätis ja Eestis. Selline hinnavahemik peegeldab asjaolu, et enamikus liikmesriikides on turg põhjas ära käinud, samas kui ülejäänute puhul eeldatakse sama juba lähiaastatel. Eluasemehindade korrektsioon on sellistes haavatavates riikides nagu Kreeka, Küpros ja Sloveenia toimunud kiires tempos, kus eluasemehinnad on kõrgeima tasemega võrreldes juba palju langenud. Märkimisväärne erand on Iirimaa, kus eluasemehinnad on pärast kriisiaegset suurt korrektsiooni hakanud uuesti tõusma. Sellal kui üks kolmandik ELi eluasemeturgudest oli põhjas, õnnestus mõnel paremini toime tulla vaatamata suhteliselt kõrgetele hindadele (nt Rootsi ja Ühendkuningriik). Mujal (nt Taanis ja Saksamaal) on taastumine varasematest langustest ja/või madala hinnataseme muutmine põhjustanud hindade tõusu. Eluasemeinvesteeringud jäävad madalale tasemele, eelkõige liikmesriikides, kus korrektsioonid alles toimuvad. Teatavatel juhtudel peegeldab see mõne aasta tagust üleinvesteerimist (nt Hispaanias), kuid muudel juhtudel on see seotud üldise majandusliku ebakindluse, vähenenud krediidipakkumise ja -nõudluse ning regulatiivsete kitsaskohtadega. Loodetakse, et eluasemeturge mõjutava institutsioonilise korra jätkuv reformimine, nagu näiteks muudatused maksusüsteemis eluaseme omamise stiimulite kõrvaldamiseks, aitab keskpikas perspektiivis kõnesolevaid turge stabiliseerida[26].

Joonis 6: Eluasemehinnad (deflateeritud) 2008, 2011 ja 2013 (indeks 2000=100, u.o.i.)

Märkus: Puuduvate andmete tõttu on alusaastad järgmised: 2001 (BG), 2002 (CY), 2002 (SI), 2005 (EE), 2006 (SK, LT), 2007 (HU), 2008 (RO, PL).

Allikas: Eurostat

Joonis 7: Töötuse määr 2008, 2013 ja 2015 (prognoos)

Allikas: Komisjoni talitused

Lahter: Tööturu ja sotsiaalne olukord endiselt väga keeruline

Tööhõive ja töötusega seotud olukorra muutumine

Alates 2013. aasta keskpaigast on töötus stabiliseerunud rekordiliselt kõrgel tasemel nii EL 28s (10,7% 2014) kui ka EA 18s (12,0% 2014), kuigi olukord erines ELi lõikes märkimisväärselt (joonis 7). Kuna nüüd nähakse ette aeglasemat ja nõrgemat majanduskasvu, eeldatakse, et kõrge töötuse määr jääb kauemaks püsima ja liikmesriigiti on see väga erinev. Pikaajaline töötus suureneb ikka veel, sest majanduskriis on pikale veninud.

Möödunud aastal suurenes pikaajalise töötuse protsent kogutöötusest EL 28s 45,3%-lt 48,7%-le (47,5%-lt 51,5%-le EA 18s). Siiski on mõne riigi avatud sektoris tööhõive vähenemine peatunud, kuid see on jätkunud suletud sektoris (Hispaania, Portugal), mis näitab struktuurimuutuste toimumist. Töötuse vähenemine on peamiselt seotud töökohtade kadumise aeglustumisega, kuigi vaatamata olukorra mõningasele paranemisele on töökoha leidmine endiselt raske. Samal ajal on ebakindla tuleviku ning tööhõive määra aeglase taastumise ja töötatud tundide tagasihoidliku dünaamika taustal hakanud tööhõive väga tagasihoidlikult suurenema.

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riski määr on kriisi algusest tõusnud 8,7 miljoni võrra, kusjuures erinevused liikmesriikide vahel suurenevad. 2011. aastast saadik on leibkonna kasutada olev keskmine reaaltulu EL 28s ja EA 18s vähenenud. Sotsiaalkaitsekulutuste tasakaalustav mõju leibkondade sissetulekutele on pärast 2010. aastat nõrgenenud, kusjuures eelarve konsolideerimise meetmete mõju jaotumine erines riigiti märkimisväärselt.

Noorte töötus, mille haripunkt jäi 23,6 protsendiga 2013. aasta esimesse kvartalisse, enne kui see langes 23,1 protsendile aasta lõpus, puudutas 2013. aastal 5,6 miljonit noort. Peaaegu kahes kolmandikus liikmesriikidest oli noorte töötuse määr 2014. aasta juulis veel rekordtaseme lähedal, kusjuures kõige keerulisema olukorraga riikides (Kreeka, Hispaania, Horvaatia, Itaalia, Küpros ja Portugal) oli see endiselt peaaegu 40 % või üle selle. Ometi on ka mõningaid ettevaatlikkusega vaadeldavaid positiivseid muutusi, mille puhul keskmised näitajad vähenevad nii EL 28s (vähenemine 1,2 protsendipunkti) kui ka EA 18s (0,5 protsendipunkti). Mittetöötavate ja mitteõppivate noorte keskmine osatähtsus on nii EL 28s kui ka EA 18s väga vähe langenud, kusjuures liikmesriigiti on erinevused väga suured. Mittetöötavate, mitteõppivate ja koolitustel mitteosalevate noorte osatähtsus suurenes 2013. aastal peaaegu pooltes liikmesriikides märkimisväärselt. Praegune olukord näitab seega, kui hädavajalik on, et kõik liikmesriigid viiksid ellu noortegarantii.

Riikides, mida majandustingimuste jätkuv halvenemine on enim mõjutanud, on kodumajapidamiste tegelikud sissetulekud pärast 2011. aastat jäänud kas samaks või oluliselt vähenenud. Kodumajapidamiste sissetulekuid on eelkõige mõjutanud turupõhiste tulude vähenemine ja sotsiaalsiirete mõju nõrgenemine aja jooksul. Sissetulekute ebavõrdsus (S80/S20) kasvab liikmesriikide vahel ja nende sees, eelkõige nendes liikmesriikides, kus töötus suurenes kõige rohkem. Paljudes liikmesriikides kogeb tööealine elanikkond (18–64aastased) vaesusriski suurenemist. Enamikus asjaomastes riikides on pikaajaline negatiivne või nullilähedane majanduskasv, suurenev pikaajaline töötus ja sotsiaalsiirete mõju nõrgenemine aja jooksul tekitanud suurema vaesusriski.

Pikaajaline ja pikale veninud negatiivne tööhõive ja sotsiaalsed arengutendentsid võivad negatiivselt mõjutada SKP kasvu mitmesugusel moel ning olla makromajandusliku tasakaalustamatuse riskiks.

Tööjõu liikuvus.

ELi sisene tööjõu liikuvus suurenes 2013. aastal, kuigi jäi allapoole 2008. aastal registreeritud liikumisvooge. Liikumisvood idast läände, st uutest liikmesriikidest, mille SKP elaniku kohta on madalam, riikidesse, mille SKP elaniku kohta on kõrgem, moodustasid jätkuvalt liikumise suurema osa, kuigi jätkus liikumisvoogude kiire suurenemine teistest majanduskriisist raskelt mõjutatud äärepoolsetest riikidest. Majandusliku olukorra paranemist peegeldab väljarände vähenemine Eestist, Lätist ja Iirimaalt, samas kui netoväljaränne kasvas Kreekast, Hispaaniast ja enamikust Küprose piirkondadest, kus majanduskriisi mõju oli suurim. Sellise rände mõju võimalikule majanduskasvule vajab hoolikat jälgimist. Stabiilsema majandusega riigid, nagu Saksamaa, Austria, Rootsi ja Taani kogesid teataval määral netosisserände edasist suurenemist teistest liikmesriikidest. Liikuvate ELi kodanike tööhõive määr on endiselt keskmiselt kõrgem kui vastuvõtjariikide[27] elanikkonna hulgas ja tavaliselt ei kasuta nad sotsiaaltoetusi rohkem kui vastuvõtjariikide kodanikud[28]. Mobiilsete töötajate ülekvalifitseerituse määr on endiselt kõrge, sest paljud kõrgharidusega töötajad töötavad madalat või keskmist kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel[29].

Üksikasjalikum teave tööturu ja sotsiaalsete suundumuste ning nendega seotud probleemide kohta on esitatud ühise tööhõivearuande kavandis ja selle üksikasjalikus peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabelis. Ühise tööhõivearuande tulemustabelit täiendatakse lisateabega, mis pärineb tööhõive olukorra jälgimise vahendist ja sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahendist ning liikmesriikide võetud poliitikameetmete hinnangust. Ühise tööhõivearuande tulemustabeliga on õnnestunud tuua esile peamised tööhõive- ja sotsiaalprobleemid majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta raames ja anda ainet institutsioonide tasandil toimuvateks aruteludeks.

3.         Tasakaalustamatused ja riskid: riigipõhised märkused

Käesolevas punktis esitatakse tulemustabeli ja täiendavate muutujate lühike majanduslik tõlgendus iga liikmesriigi kohta. Koos aruteluga kõiki riike puudutavate küsimuste üle aitab see kindlaks teha liikmesriigid, kelle jaoks tuleks ette valmistada põhjalikud analüüsid. Nagu eespool selgitatud, otsustab komisjon just põhjalikest analüüsidest lähtuvalt, kas tegemist on tasakaalustamatuse või ülemäärase tasakaalustamatusega.

Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlust ei kasutata riikide puhul, kes saavad makromajandusliku kohandamisprogrammi toetuseks finantsabi[30] (praegu Kreeka, Küpros ja Rumeenia). Allpool on siiski esitatud kommentaarid ka Kreeka ja Rumeenia kohta. Kreeka olukorda hinnatakse makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse seisukohast pärast praeguse finantsabi lõppemist ning siis koostatakse ka põhjalik analüüs. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse seisukohast tuleb uuesti hinnata Rumeenia olukorda, sest selle riigi ettevaatusabinõude kokkuleppe läbivaatamine on mitu kuud edasi lükkunud.

Kõik statistilised andmed, mille põhjal käesolev majanduslik tõlgendus ja kogu aruanne on koostatud, on esitatud statistilises lisas.[31]

Belgia: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Belgias esineb eelkõige seoses kaupade välise konkurentsivõimega makromajanduslik tasakaalustamatus, mille puhul tuleks rakendada järelevalvet ja võtta poliitikameetmeid. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mõned näitajad soovitusliku künnisväärtuse, näiteks ekspordi turuosa (seda vaatamata paranemisele, mis on toimunud võrreldes möödunud aasta näitajatega) ning erasektori ja valitsemissektori võlatase.

Jooksevkonto kolme aasta näitaja kohaselt oli 2013. aastal suhteliselt väike puudujääk, mis peaks eeldatavasti pisut vähenema. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on endiselt väga positiivne. 2013. aastal kasvas Belgia ekspordi turuosa esmakordselt pärast 2009. aastat ning selle tulemusena paranes ekspordi turuosa näitaja (viie aasta keskmine) märgatavalt, kuigi turuosa kaotus ületab endiselt künnist. Mis puudutab kulupõhist konkurentsivõimet, siis 2011.–2012. aastal toimunud tööjõu ühikukulu kasvu tulemusena tõusis kolme aasta keskmine tööjõu ühikukulu näitaja, kuid jäi künnisväärtuse piiresse. 2013. aastast saati on tempo siiski aeglustunud ja prognooside kohaselt peaks see keskpikas perspektiivis nii ka jätkuma. Erasektori võlatase kasvas võrreldes 2012. aastaga mõnevõrra ja ületab endiselt künnisväärtust, kajastades peamiselt ettevõtete kõrget võlataset. Riigisektori võlatase on laias laastus endiselt stabiilne, jäädes üle 100% SKP-st. Finantssektori kohustused vähenesid 2013. aastal ning finantssektori finantsvõimendus langes viie aasta madalaimale tasemele. Inflatsiooniga korrigeeritud eluasemehinnad olid 2013. aastal viimaste aastate suhteliselt tasase arengu taustal stabiilsed. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis 2014 kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Bulgaaria: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Bulgaarias esineb eelkõige seoses tööturu pikaleveninud kohandamisega makromajanduslik tasakaalustamatus, mille puhul tuleks rakendada järelevalvet ja poliitikameetmeid, kuid välispositsiooni korrigeerimine ja ettevõtete finantsvõimenduse vähendamine on edenenud hästi. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mõned näitajad, näiteks rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, tööjõu ühikukulu, erasektori võlatase ja töötuse tase soovituslikke künnisväärtusi.

Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on endiselt väga negatiivne vaatamata jooksevkonto ülejäägi täiendavale paranemisele 2013. aastal. Tänu positiivsetele ekspordinäitajatele on turuosad kasvanud vaatamata suurenenud tööjõu ühikukuludele. Erasektori võlatase on tulemustabeli künnisväärtuse lähedal, kuid siiski pisut üle selle, ning on peamiselt seotud ettevõtlussektoriga. 2014. aasta esimeses pooles kahanes töötuse tase Bulgaarias esmakordselt pärast 2009. aastat, kuid on endiselt kõrge: 2013. aastal üle 12%. Lisaks sellele kasvab endiselt noorte töötus ning kõrge on ka pikaajalise töötuse tase. Koos endiselt väheneva tööhõivega süvendab see kõik veelgi Bulgaaria keerukaid sotsiaalseid probleeme, mida on näha ka vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse väga kõrgest tasemest. 2014. aasta juunis tabas Bulgaaria pangandussektorit tõsine šokk, kui kuulujutud panganduse probleemidest põhjustasid hoiuste väljavoolu mõningatest omamaistest pankadest. Selle tagajärjel suunati üks pank erihaldusesse ning valitsus andis ühele teisele pangale likviidsustoetust. Finantssektori probleemidel võivad olla märgatavad tagajärjed makromajanduse stabiilsuse jaoks, sest need avaldavad mõju majanduskasvule, pikendavad deflatsiooni ja süvendavad eelarveprobleeme. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis 2014 kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Tšehhi Vabariik: Varasemate makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluste käigus ei tuvastatud Tšehhi Vabariigis tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad kaks näitajat – rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja esmakordselt ka ekspordi turuosa vähenemine – soovituslikke künnisväärtusi.

Jooksevkonto puudujääk on viimastel aastatel kahanenud ja eelduste kohaselt see suundumus jätkub. Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on endiselt oluliselt üle künnistaseme, kuid valdavalt siiski stabiilne. Välispositsiooniga seotud riskid on piiratud, kuna suure osa väliskohustustest moodustavad välismaised otseinvesteeringud ning sellest tulenevalt on netovälisvõla tase väga madal. Selle positsiooniga seotud esmase tulu vood eeldavad väliskaubanduse pidevat ülejääki, et tagada konkurentsivõime säilimiseks vajalik väline jätkusuutlikkus. Ekspordi turuosa vähenemise näitaja on ületanud künnistaseme, kuigi 2013. aastal aeglustus vähenemine 2012. aastaga võrreldes, ning eeldatavasti saadakse see lähiaastatel kontrolli alla. Samal ajal on positiivses suunas arenenud sellised konkurentsinäitajad nagu reaalne tegelik vahetuskurss ja tööjõu ühikukulu. Erasektori võlatase on kasvanud, kuid on suhteliselt madal ja selgelt allpool soovituslikku künnisväärtust. Samas on laenumahu kasv väike. Vaatamata viimaste aastate märkimisväärsele kasvule on valitsemissektori võlatase stabiilne ja allpool künnisväärtust. Valdavalt välisomandis olev pangandussektor on stabiilne, kuigi finantssektori kogukohustused kasvasid 2013. aastal üsna märgatavalt. Tööpuudus on kogu kriisi ajal olnud stabiilne ning viimasel ajal on see hakanud vähenema. Kokkuvõttes ei tee komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Taani: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Taanis esinevad makromajanduslikud probleemid ei kujuta endast märkimisväärset makromajanduslikku riski, mida tuleks käsitada tasakaalustamatusena makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tähenduses. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mõned näitajad, nimelt jooksevkonto ülejääk, ekspordi turuosa vähenemine ja erasektori võlatase, soovituslikke künnisväärtusi.

Jooksevkonto ülejääk on mitu aastat kasvanud ning on ületanud tulemustabeli künnisväärtuse. Mõningal määral näitab see, et Taani sisenõudluse kasv on riigi peamiste kaubanduspartneritega võrreldes väike. Kui majandus kindlamalt elavneb, siis eeldatavasti väheneb ka jooksevkonto ülejääk. 2013. aastal suurenes ekspordi turuosa, tasakaalustades eelmiste aastate kahanemist. Kulupõhise konkurentsivõime näitajad ei viita täiendavale vähenemisele. Kuigi erasektori võlatase on vähenenud alates 2009. aastast, on see siiski endiselt kõrge ja ületab tulemustabeli künnisväärtust. Taani majanduse iseärasuseks on kodumajapidamiste kõrge võlatase, mis on seotud sealse hüpoteeklaenude süsteemiga. See tähendab, et kodumajapidamiste võlad on vastavuses varade, näiteks kinnisvara suure väärtusega ja suurte pensionisäästudega. Lisaks on kodumajapidamised suutnud kuni 2012. aastani toimunud eluaseme hinna kohandumistega toime tulla ilma, et võlgnevused oleksid eriti kasvanud. Seega tundub, et reaalmajanduse ning finantssektori stabiilsuse puhul on riskid kontrolli all. Pealegi on regulatiivsed ja järelevalvemeetmed finantssektorit tugevdanud. Kokkuvõttes ei tee komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Saksamaa: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Saksamaal esines makromajanduslik tasakaalustamatus, mille puhul tuleks rakendada järelevalvet ja võtta poliitikameetmeid. Tasakaalustamatus on seotud jooksevkonto suure ja püsiva ülejäägiga, mis tuleneb väikesest sisenõudlusest ja vähestest investeeringutest ning tihedast konkurentsist. Saksamaa majanduskasvu pidurdava nõrga nõudluse ja investeeringute nappuse probleemiga tegelemine on eriti oluline arvestades Saksamaa majanduse olulisust ja mõju võimalikku ülekandumist ELi ja euroalale. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mõned näitajad, nimelt jooksevkonto ülejääk, ekspordi turuosa vähenemine ja valitsemissektori võlatase, soovituslikke künnisväärtusi.

Saksamaa jooksevkonto ülejäägi kolme aasta keskmine näitaja on veelgi kasvanud ja eeldatavasti püsib euroala jooksevkonto ülejäägist valdava osa moodustav aastaülejääk suur ka järgmistel aastatel. Võrreldes euroalaga on Saksamaa tasakaal vähenenud peamiselt ekspordi kahanemise tõttu, kuigi võrreldes muu maailmaga on tasakaal kasvanud. Positiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon muutub üha tugevamaks. Viie aasta lõikes ekspordi turuosa vähenemist iseloomustav näitaja ületab künnisväärtust, kuigi 2013. aastal turuosa kasvas pisut. Vähenemine on paremini kontrolli all kui euroalal enamasti ja üldjoontes on see vastavuses teiste arenenud majandusega riikide vastavate näitajatega. Kulupõhise konkurentsivõime näitajad viitavad mõningasele hiljutisele halvenemisele, kuigi möödunud aastakümne jooksul kogunenud konkurentsiedu on säilinud. THHI-l põhinev reaalne tegelik vahetuskurss tugevnes 2013. aastal rohkem kui euroalal keskmiselt ning see kompenseeris mõneti eelmiste aastate nõrgenemisi. Tööjõu ühikukulu suurenes 2013. aastal jõulise palgatõusu taustal veelgi. Investeeringud mõjusid aastatel 2012–2013 kasvu pärssivalt. Erainvesteeringute maht vähenes käesoleva aasta teises ning katkestas 2013. aastal alanud taastumise. Avaliku sektori investeeringute mahajäämus ei taha hiljutistele poliitilistele algatustele vaatamata kaduda. Finantsvõimenduse vähenemine erasektoris on jätkunud ning laenumahu kasv on tagasihoidlik. See on vastavuses väikese krediidinõudluse ja sisevahendite kasutamise suure osakaaluga. Teatavates segmentides ja piirkondades tuleks eluasemehindade dünaamikal ja eluasemeturu arengul tähelepanelikult silma peal hoida. Valitsemissektori võlatase vähenes 2013. aastal ja prognooside kohaselt peaks vähenemine jätkuma. Tööturg on kindlatel jalgadel ja töötus on vähenenud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis 2014 kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Eesti: varasemate makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluste käigus ei tuvastatud Eestis tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mõned näitajad, nimelt negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, nominaalne tööjõu ühikukulu, inflatsiooniga korrigeeritud eluasemehinnad ja töötus, soovituslikke künnisväärtusi.

Negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ületab künnisväärtust, kuid on kahanemas. Kuna pooled väliskohustused seisnevad riiki tehtud välismaistes otseinvesteeringutes, on välisrahastamisega seotud riskid piiratud. Eesti jooksevkontol on praegu puudujääk ja eeldatavasti see kasvab. Nominaalse tööjõu ühikukulu kasv annab märku sisenõudluse toel kasvavast majandusest ja tööjõupakkumise piiratusest. Erasektori võlatase jääb Eestis allapoole künnisväärtust, kuid on võrreldes teiste liikmesriikidega siiski suhteliselt kõrge. SKP suhteliselt jõulise nominaalkasvu toel finantsvõimendus erasektoris siiski väheneb. Suhteliselt kiiresti tõusvad eluasemehinnad on seotud kvaliteedi mõju ja eluasemete pakkumisega, mis on hakanud taastuva nõudlusega kohanema alles hiljuti. Valitsemissektori võlg on ELis kõige väiksem. Tööpuuduse määr väheneb ja eeldatavasti jääb see näitaja järgmisel aastal allapoole künnisväärtust. Madala kvalifikatsiooniga töötajate pikaajalise töötuse määr ja muud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud näitajad on siiski suhteliselt kõrged. Eesti avatus geopoliitilistele riskidele, mis on seotud eelkõige Venemaa ja Ukraina vahelise konfliktiga, pärsib riigi kasvupotentsiaali ja tähendab, et olukorda tuleb tähelepanelikult jälgida. Kokkuvõttes ei algata komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Iirimaa: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Iirimaal esines makromajanduslik tasakaalustamatus, mille puhul tuleks rakendada erijärelevalvet ja võtta otsustavaid poliitikameetmeid. Eelkõige oli tasakaalustamatus seotud finantssektori suundumuste, era- ja valitsemissektori võlgade, väliskohustuste märkimisväärse bruto- ja netopositsiooni ja tööturuga. Nagu kuulutati märtsis 2014 ja nagu on ette nähtud ka euroala kohta esitatud soovitustes, on komisjon kehtestanud Iirimaale poliitika rakendamise erijärelevalve[32]. Ajakohastatud tulemustabelis on mõni näitaja, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, erasektori ja valitsemissektori võlatase ja tööpuuduse määr, üle soovitusliku künnisväärtuse.

Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon oli 2013. aastal endiselt väga negatiivne, kuid on alates 2011. aastast kahanenud erasektori finantsvõimenduse pideva vähenemise ja jooksevkonto väga suure ülejäägi tekkimise tõttu. Ekspordi turuosa vähenemise näitaja on nüüd allpool künnisväärtust ja 2013. aastal toimus mõningane kasv tänu teenuste ekspordi kiirele kasvule. Pärast konkurentsivõime märkimisväärset taastumist viimastel aastatel on kulupõhise konkurentsivõime näitajad nüüd üldjoontes stabiilsed. Kuigi erasektori võlatase on langenud, on see endiselt väga kõrge. See tähendab, et finantsvõimendust tuleks oluliselt vähendada eeskätt kodumajapidamiste puhul. Ettevõtlussektori võlataset tõstab suurte rahvusvaheliste ettevõtjate kohalolu, kellel on suured välisrahastamisel põhinevad investeeringud Iirimaal, kuid kes tegutsevad peamiselt üleilmsetel turgudel. Valitsemissektori suur võlakoorem (% SKPst) kasvas 2013. aastal veelgi, kuid prognooside kohaselt peaks see 2014. aastast alates hakkama kahanema. Elusasemeturg on põhjas ära käinud ja hinnad on hakanud uuesti tõusma, seda eriti Dublinis. Tööpuuduse määr on üle soovitusliku künnisväärtuse ja enam kui pool töötutest oli olnud 2014. aasta keskpaigaks ilma tööta vähemalt 12 kuud. Kuigi tööpuudus (üldine, pikaajaline ja noorte tööpuudus) on väga kõrge, on see 2013. aasta algusest siiski vähenenud tänu pidevale töökohtade loomisele. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis 2014 kindlaks tehtud tasakaalustamatust, mis eeldas otsustavat sekkumist, on kasulik uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimise või selle korrigeerimisega seotud riske.

Kreeka: alates 2010. aasta maist on Kreeka saanud makromajandusliku kohandamise toetuseks finantsabi. Tasakaalustamatuse järelevalve ja parandusmeetmete kontrollimine on toimunud selle ja mitte makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames. Kreeka on programmi alusel saavutanud märkimisväärset edu oma majanduse tasakaalustamatuse korrigeerimisel ja makromajanduslike riskide vähendamisel. Sellele vaatamata ületavad ajakohastatud tulemustabelis mõned näitajad endiselt soovituslikke künnisväärtusi: rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, ekspordi turuosa vähenemine; era- ja avaliku sektori võlatase ja töötus.

2013. aastal jätkus Kreeka jooksevkonto tasakaalu kohandamine eeskätt impordi kahanemise, impordi mõningase asendamise ja turismist saadavate tulude kasvu mõjul. Väljaspool turismisektorit on ekspordijõudlus väike. Ekspordi turuosa kogukaotus viimase viie aasta jooksul on kaugelt üle künnisväärtuse. Kui aga vaadata tööjõu ühikukulu järsku vähenemist, mida toetavad programmi raames tehtud laiaulatuslikud struktuurireformid, siis Kreeka kulupõhine konkurentsivõime siiski taastub. THHI-l põhinev reaalne tegelik vahetuskurss on oluliselt langenud. Rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni ja SKP negatiivne suhtarv oli niigi suur ja kasvas veelgi, andes märku nominaalse SKP pikaajalisest langusest ja jooksevkonto puudujääkide järelmõjust. Eluasemehinnad langesid 2013. aastal suure majanduslanguse ja kinnisvarasektori jätkuva kohandumise tõttu. Erasektori võlatase on jäänud kõrgeks ja on pisut üle künnisväärtuse ning finantsvõimenduse vähendamise püüded pole suutnud erasektori võla suhet vaatamata negatiivsetele krediidivoogudele eriti mõjutada. Ka valitsemissektori võlatase püsib väga kõrgena, ehkki selle tipptase peaks eeldatavalt jääma aastasse 2014 ja pärast seda peaks see järk-järgult langema. Tööpuuduse määr on väga kõrge, kuid eeldatavalt peaks see 2014. aastal hakkama langema. Majanduse areng on avaldanud olulist mõju muudele sotsiaalnäitajatele, näiteks noorte tööpuudusele, pikaajaliselt tööpuudusele ja vaesuse näitajatele. Tänu finantsabile ja kohandamisprogrammidele on Kreekal õnnestunud vähendada ülemäärast makromajanduslikku tasakaalustamatust ja juhtida seotud riske. Kreeka olukorda makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames hinnatakse praeguse finantsabiprogrammi lõpus ning see oleneb programmijärgse korra kohaldamisest, milles tuleb kokku leppida.

Hispaania: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Hispaanias esineb eelkõige seoses sise- ja välisvõla kõrge tasemega makromajanduslik tasakaalustamatus, mille puhul tuleks rakendada erijärelevalvet ja võtta otsustavaid poliitikameetmeid. Nagu kuulutati märtsis 2014 ja nagu on ette nähtud ka euroala kohta esitatud soovitustes, on komisjon kehtestanud Hispaaniale poliitika rakendamise erijärelevalve[33]. Ajakohastatud tulemustabelis on mitu näitajat, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, ekspordi turuosa, erasektori võlg, valitsemissektori võlg ja töötuse määr, üle soovitusliku künnisväärtuse.

Pärast seda, kui Hispaania jõudis 2013. aastal peamiselt sisenõudluse kahanemise tõttu jooksevkonto ülejäägini, on jooksevkonto näitaja on nüüd selgelt allpool künnisväärtust. Kui sisenõudlus paraneb, on maksebilansi kestev tasakaalustamine esmatähtis, eriti arvestades, et negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on väga suur. 2013. aasta kasv tulenes peamiselt väärtuse hindamise mõjust, milles kajastub investorite usalduse kasv Hispaania majanduse vastu. Ekspordi turuosa kumulatiivne kaotus ületab küll veel künnisväärtust, kuid on tänu 2013. aasta kasvule märgatavalt vähenenud ning vahemaa teiste arenenud majandusega riikidega on vähenenud. Ekspordinäitajad on paranenud osaliselt tänu kulupõhise konkurentsivõime taastumisele, mida näitavad andmed tööjõu ühikukulude kohta. Erasektori võlatase on väga kõrge. Peamiselt negatiivsete krediidivoogude tõttu jätkus 2013. aastal finantsvõimenduse vähenemine, kuigi laenude andmises VKEdele võib täheldada esimesi märke olukorra paranemisest. Pankade restruktureerimine on edasi liikunud ning see omakorda on aidanud kaasa krediidipakkumise järkjärgulisele taastumisele. Valitsemissektori võlg kasvas oluliselt. Osalt oli selle põhjuseks bilansside parandamise protsess finantssektoris, aga oma mõju oli ka valitsemissektori endiselt suurel eelarvepuudujäägil. Eluasemehinnad ja elamuehituse osakaal SKPst langesid 2013. aastal veelgi, kuid hiljutiste andmete kohaselt peaks eluasemeturg hakkama stabiliseeruma. Hispaania väga kõrge tööpuuduse määr kasvas 2013. aastal veelgi, kuid nüüd on see hakanud langema tänu sellele, et SKP kasv on muutunud positiivseks ja viimase aja tööturu reformid on hakanud vilja kandma. Noorte töötuse ja pikaajalise töötuse väga kõrge määr vähendavad edasise kasvu võimalusi ja suurendavad sotsiaalset ebavõrdsust. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis 2014 kindlaks tehtud tasakaalustamatust, mis eeldas otsustavat sekkumist, on kasulik uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimise või selle korrigeerimisega seotud riske.

Prantsusmaa: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Prantsusmaal esineb jätkuvalt makromajanduslik tasakaalustamatus, mille puhul tuleb rakendada erijärelevalvet[34] ja võtta otsustavaid poliitikameetmeid. Tasakaalustamatus on seotud kaubandusbilansi ja konkurentsivõime halvenemisega, samuti avaliku sektori kõrge võlataseme mõjuga. Nagu kuulutati 2014. aasta märtsis ja nagu on ette nähtud euroala kohta esitatud soovituses, on komisjon kehtestanud Prantsusmaale poliitika rakendamise erijärelevalve. Ajakohastatud tulemustabelis on mitmed näitajad, nimelt ekspordi turuosa vähenemine ning era- ja valitsemissektori võlg, endiselt üle soovitusliku künnisväärtuse.

Kaubandusbilanss ja konkurentsivõime suundumused ei ole näidanud paranemise märke. Jooksevkonto on jätkuvalt puudujäägis allpool künnisväärtust, samas kui rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on mõõdukalt negatiivne. Ekspordinäitajad on jätkuvalt nõrgad ja ekspordi turuosa on aastate jooksul oluliselt vähenenud, kuigi 2013. aastal see pisut suurenes. Tööjõu ühikukulude kasv on suhteliselt tagasihoidlik, kuid kulupõhine konkurentsivõime ei ole paranenud. Eraettevõtete kasumlikkus on jätkuvalt madal, mis piirab finantsvõimenduse vähendamise väljavaateid ja investeerimissuutlikkust. Erasektori võlg on üle künnisväärtuse ning kooskõlas valitsemissektori kõrge ja suureneva võla suhtega, mis läheneb 100 %-le SKPst. Olukord tööturul on halvenemas ja töötus on suurenenud tasemele, mis on künnisväärtusele väga lähedal. Ka noorte töötus on suur ja suurenemas. Väikese majanduskasvu ja inflatsiooni taustal on eriti oluline käsitleda Prantsusmaa makromajanduslikku tasakaalustamatust, võttes arvesse Prantsusmaa majanduse suurust ja võimalikku probleemide ülekandumist, mis võib mõjutada euroala toimimist. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka 2014. aasta märtsis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, mis nõuab otsustavaid meetmeid, on kasulik uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Horvaatia: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Horvaatias esineb seoses väliskohustustega, halvenevate ekspordinäitajatega, ettevõtete suure finantsvõimendusega ja valitsemissektori kiiresti suureneva võlaga ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, mille puhul tuleb rakendada erijärelevalvet ja võtta karmikäelisi poliitikameetmeid. Nagu kuulutati 2014. aasta märtsis, on komisjon kehtestanud Horvaatiale poliitika rakendamise erijärelevalve[35]. Ajakohastatud tulemustabelis on mõned näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, ekspordi turuosa vähenemine, valitsemissektori võlg ja töötuse määr, üle soovitusliku künnisväärtuse.

Suur negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on pisut vähenenud, kuna jooksevkonto on jõudnud ülejääki. Jooksevkonto muutus on tingitud sisenõudluse ja investeeringute vähenemisest, mis võib negatiivselt mõjutada Horvaatia kasvupotentsiaali. Ekspordinäitajad on nõrgad ja ekspordi turuosa kogukaotus on jätkuvalt väga suur, kuigi viimasel ajal on turuosa vähenemine aeglustunud ja on tehtud mõningaid edusamme. Konkurentsivõime paranemine on tagasihoidlik ning pärast vähenemist alates 2010. aastast hakkas 2013. aastal tööjõu ühikukulu taas suurenema ja reaalne tegelik vahetuskurss tugevnema. Erasektori võlatase jääb allapoole künnisväärtust, kuid on võrreldes teiste liikmesriikidega suhteliselt kõrge ega ole hoolimata laenumahu vähenemisest hakanud langema. Riigi osalusega ettevõtete ülemäärane võlakoormus suurendab oluliselt valitsuse tingimuslikke kohustusi ja osutab puudujääkidele kõnealuste ettevõtete juhtimises. Majanduslanguse ja suure eelarvepuudujäägi tõttu on võla suhe SKPsse kiiresti suurenenud, samas kui eelarve konsolideerimine on majandussurutise tingimustes keeruline. Palkade aeglane kohandamine kiirendab tööhõive langust ja suurendab niigi kõrget töötuse määra. Kõrge noorte ja pikaajalise töötuse määr ning madal aktiivsuse määr piiravad kasvuväljavaateid, võimendavad negatiivset vastasmõju ja koormavad sotsiaalset struktuuri. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis 2014 kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik uurida põhjalikumalt makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

Itaalia: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Itaalias esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, mille puhul tuleb rakendada erijärelevalvet ja võtta karmikäelisi poliitikameetmeid. Tasakaalustamatus on eelkõige seotud valitsemissektori väga kõrge võlatasemega ja nõrga välise konkurentsivõimega, mis mõlemad tulenevad tootlikkuse aeglasest kasvust. Nagu kuulutati 2014. aasta märtsis ja nagu on ette nähtud euroala kohta esitatud soovituses, on komisjon kehtestanud Itaaliale poliitika rakendamise erijärelevalve[36]. Ajakohastatud tulemustabelis on mõned näitajad, nimelt ekspordi turuosa vähenemine, valitsemissektori võla suhe SKPsse ja töötuse määr, üle soovitusliku künnisväärtuse.

Kuigi välispositsioon on paranemas ja 2013. aastal täheldatud jooksevkonto ülejääk peaks edaspidi veelgi suurenema, on need suundumused tingitud peamiselt nõrgast sisenõudlusest ja tagasihoidlikust ekspordi kasvust. Ekspordi turuosa on viimasel viiel aastal oluliselt vähenenud ja ka ekspordinäitajad on võrreldes teiste arenenud majandusega riikidega nõrgad. Kulupõhise konkurentsivõime näitajad on stabiilsed, kuid ei parane. Nominaalne tööjõu ühikukulu kasv 2013. aastal aeglustus, mis on osaliselt tingitud sellest, et pärast olulist vähenemist eelmisel aastal tööjõu tootlikkus stabiliseerus. Erasektori võlatase on mõõdukas, samas kui valitsemissektori väga kõrge võla suhe SKPsse jätkuvalt suurenes, mis oli tingitud negatiivsest reaalkasvust ja väiksest inflatsioonist. Nõrk majandusseis kajastub ka selles, et püsiinvesteeringute osakaal SKPs väheneb, mis on tingitud ebakindlatest majandusväljavaadetest ja erasektori laenumahu olulisest vähenemisest 2013. aastal. Töötus suurenes Itaalias 2013. aastal veelgi, kuid stabiliseerus 2014. aasta esimesel poolel. Noorte töötus suurenes järsult ja jõudis väga kõrge tasemeni, samas kui pikaajaline töötus oli jätkuvalt väga suur. Aktiivsuse määr on üks madalamaid ELis. Kuigi vaesuse ja sotsiaalse olukorra näitajad olid 2013. aastal üldiselt stabiilsed, on need jätkuvalt murettekitavalt kõrged ja võivad negatiivselt mõjutada keskpika perioodi kasvuväljavaateid. Väikese majanduskasvu ja inflatsiooni taustal on eriti oluline käsitleda Itaalia ülemäärast tasakaalustamatust, võttes arvesse Itaalia majanduse suurust ja võimalikku probleemide ülekandumist, mis võib mõjutada euroala toimimist. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis 2014 kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik uurida põhjalikumalt makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme ülemäärase tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

Läti: Eelmise makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käigus ei tuvastatud Lätis makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis on mõned näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, töötus ja inflatsiooniga kohandatud eluasemehindade muutus, üle soovitusliku künnisväärtuse.

Negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, mis viimastel aastatel on küll vähenenud, on oluliselt üle soovitusliku künnisväärtuse. Rohkem kui kaks kolmandikku netokohustustest moodustavad välismaised otseinvesteeringud ning netovälisvõlg on mõõdukal tasemel. Läti jooksevkonto on väikeses puudujäägis. Läti ekspordi turuosa suurenemine on aeglustumas, kuid turuosa on kokkuvõttes oluliselt suurenenud. Kuigi tööjõu ühikukulu on allpool künnisväärtust, võib see prognooside kohaselt lähiajal künnisväärtuse ületada, mis on mittekulupõhise konkurentsivõime paranemist silmas pidades üldiselt kooskõlas peamiste kaubanduspartnerite suundumustega. Avaliku ja erasektori võla suhtarvud on märkimisväärselt allpool künnisväärtust. Finantssektor on jätkuvalt väga likviidne ja kapitali adekvaatsuse suhtarvud on tugevad, kuid laenumahu kasv on pangandussektori finantsvõimenduse käimasoleva vähendamise taustal endiselt negatiivne. Inflatsiooniga kohandatud eluasemehindade kasv oli 2013. aastal üle künnisväärtuse, kuid selle lähedal, kompenseerides olulise vähenemise eelmistel aastatel. Läti avatus geopoliitilistele riskidele, mis eelkõige on seotud Venemaa ja Ukraina vahelise konfliktiga, pärsib riigi kasvupotentsiaali. Töötuse määr (kolme aasta keskmine) on lähenemas künnisväärtusele ja peaks prognooside kohaselt veelgi langema. Noorte töötus suureneb jätkuvalt. Kuigi pikaajaline töötus on endiselt kõrge, vähenes see eelmisel aastal oluliselt, mis vähendab olemasolevaid suuri sotsiaalseid riske. Kokkuvõttes ei tee komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Leedu: Varasemate makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluste käigus ei tuvastatud Leedus makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis on mõni näitaja, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja töötus, üle soovitusliku künnisväärtuse.

Leedu rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on jätkuvalt üle künnisväärtuse, kuid on märkimisväärselt paranenud. Lisaks on netovälisvõlg oluliselt väiksem, mis kajastab riiki tehtud välismaiste otseinvesteeringute mahtu. Jooksevkonto oli 2013. aastal väikeses ülejäägis, kuid see peaks prognooside kohaselt 2015. aastal muutuma väikeseks puudujäägiks, kuna sisenõudlus suureneb. Ekspordinäitajad näivad tugevad ja ekspordi turuosa on oluliselt suurenenud. Kulupõhise konkurentsivõime näitajad on suhteliselt stabiilsed, isegi kui arvesse võtta, et tööjõu ühikukulu on pingestuva tööturu tõttu mõõdukalt suurenenud. Venemaa kehtestatud sanktsioonid peaksid eksporti ja SKP kasvu lühiajaliselt pidurdama. Üldiselt pärsib Leedu avatus geopoliitilistele riskidele, mis eelkõige on seotud Venemaa ja Ukraina vahelise konfliktiga, riigi kasvupotentsiaali. Nii erasektori kui ka valitsemissektori võla suhe on suhteliselt madal. Erasektoris vähendatakse jätkuvalt finantsvõimendust ning uute laenude andmine finantssektorivälistele ettevõtetele on tagasihoidlik. Eluaseme reaalhinnad on viimastel aastatel stabiliseerunud. Töötus, noorte töötus ja pikaajaline töötus on oluliselt vähenenud ning kogutöötus peaks järgmistel aastatel langema künnisväärtuse taseme lähedale. Tööturu olukorra paranemine aitab vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, mis on endiselt väga kõrgel tasemel. Kokkuvõttes ei tee komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Luksemburg: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Luksemburgis esinevad makromajanduslikud probleemid ei kujuta endast märkimisväärset makromajanduslikku riski, mida tuleks käsitada tasakaalustamatusena makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tähenduses. Ajakohastatud tulemustabelis on mõni näitaja, nimelt tööjõu ühikukulu, erasektori laenumahu kasv ja erasektori võlg, üle soovitusliku künnisväärtuse.

Luksemburgi märkimisväärne jooksevkonto ülejääk vähenes 2013. aastal suurema impordi ja väiksemate investeeringute tõttu veelgi, mistõttu on kolme aasta näitaja langenud allapoole künnisväärtust. Pärast olulist suurenemist 2013. aastal langes ekspordi turuosa kogukaotus allapoole künnisväärtust. Tööjõu ühikukulu on endiselt suhteliselt kõrge, kuigi 2013. aastal selle kasv aeglustus. Luksemburgi erasektori ja peamiselt finantssektoriväliste ettevõtete kõrge võlatase kajastab üldiselt suuri piiriüleseid ettevõttesiseseid laene, mida tasakaalustab varade suur maht. Kuigi valitsemissektori võlatase on praegu stabiilne, ootavad elanikkonna vananemisega seotud kulutuste suurenemise tõttu pikemas perspektiivis ees suured jätkusuutlikkusega seotud riskid. Luksemburgi suurest finantssektorist tulenevad riigi finantsstabiilsusele endiselt riskid, kuid need on suhteliselt piiratud, kuna kõnealune sektor nii hajutatud kui ka spetsialiseerunud. Kodumaiste pankade kapitali ja likviidsuse suhtarvud on tugevad. Samas on murettekitav eluasemehindade kasv. Kuigi järsu hinnakorrektsiooni risk näib väike, on probleeme pakkumise poolel ja investeeringud elamuehitusse on vähenemas. Kokkuvõttes ei tee komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Ungari: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Ungaris esineb eelõige seoses väga negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni jätkuva kohandamisega ja valitsemissektori suhteliselt kõrge võlatasemega makromajanduslik tasakaalustamatus, mille puhul tuleb rakendada järelevalvet ja võtta otsustavaid poliitikameetmeid[37]. Ajakohastatud tulemustabelis on mitmed näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, ekspordi turuosa vähenemine, valitsemissektori võlg ja töötuse määr, üle soovitusliku künnisväärtuse.

Jooksev- ja kapitalikonto ülejäägi suurenemine alates 2010. aastast on taganud rahvusvaheline netoinvesteerimispositsiooni püsiva vähenemise, kuid see on jätkuvalt väga kõrgel tasemel. Kuni viimase ajani on jooksevkonto saldo paranemisele aidanud kaasa peamiselt nõrk sisenõudlus ning ekspordinäitajad on üldiselt olnud nõrgad, mistõttu on ekspordi turuosa oluliselt vähenenud. Samal ajal on tööjõu ühikukulu suurenenud suhteliselt kiiresti, kuigi reaalne tegelik vahetuskurss on nõrgenenud. Finantsvõimenduse vähenemine erasektoris on jätkunud rasketes oludes, mida ilmestab viivislaenude kõrge tase, finantssektori ülemäärane võlakoormus, negatiivsed krediidivood ja inflatsiooniga kohandatud eluasemehindade jätkuv langus. Sellest hoolimata on finantsvõimenduse vähendamise tempo alates 2013. aasta keskpaigast aeglustunud, mis on tingitud sooduslaenuskeemidest ja majanduskasvu kiirenemisest. Valitsemissektori võlg on järk-järgult vähenenud, kuid võimalikke majandusvapustusi arvesse võttes ei ole vähenemise tempo piisav. Majanduse piiratud kasvupotentsiaali ja vahetuskursi muutusega seotud riskide negatiivne vastasmõju võib suurendada riigi haavatavust. Peamiselt tänu tööjõus osalemise määra suurenemisele on töötuse määr pisut üle künnisväärtuse ja peaks veelgi vähenema. Kuigi noorte olukord tööturul on paranenud, on pikaajaline töötus endiselt kõrge. Aktiivsuse määr on suurenenud, kuid on endiselt ELis üks madalamaid. Kõik vaesuse näitajad on alates kriisi puhkemisest pidevalt oluliselt halvenenud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka 2014. aasta märtsis kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, mis nõuab otsustavaid meetmeid, on kasulik uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Malta: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Maltal esinevad makromajanduslikud probleemid ei kujuta endast märkimisväärset makromajanduslikku riski, mida tuleks käsitada tasakaalustamatusena makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tähenduses. Ajakohastatud tulemustabelis on mõni näitaja, nimelt nominaalse tööjõu ühikukulu muutus ning avaliku ja erasektori võlatase, üle soovitusliku künnisväärtuse.

Jätkunud on maksebilansi tasakaalustamine ja jooksevkonto oli 2013. aastal ülejäägis. Suuremahuliste investeerimisprojektidega seotud impordi suurenemise tõttu peaks jooksevkonto saldo aastatel 2014–2015 ajutiselt halvenema. Hoolimata maksebilansi paranemisest viimastel aastatel, vähenes Malta ekspordi turuosa 2013. aastal viiendat aastat järjest, kuid kogumuutus on jätkuvalt allpool soovituslikku künnisväärtust. Nominaalse tööjõu ühikukulu kasv on pisut üle künnisväärtuse. Need suundumused kajastavad muutuvat majanduse struktuuri, kuid võivad püsimise korral osutada ka konkurentsivõime vähenemise ohule. Erasektori suhteliselt kõrge võlatase, mis on peamiselt seotud finantssektoriväliste ettevõtetega, on vähenemas, mis on osaliselt tingitud jätkusuutlikust majanduskasvust, kuid samuti ettevõtete negatiivsest krediidivoost, kuna pangad on karmistanud laenunõudeid, eelkõige ehitussektori puhul. Valitsemissektori võla suhe SKPsse on jätkuvalt suurenenud, kuid peaks järgmisel aastal stabiliseeruma ja seejärel vähenema. Kuigi suures ja peamiselt rahvusvahelisele turule orienteeritud pangandussektoris vähendatakse finantsvõimendust, on see majandustegevust mõjutanud vähe, kuna Malta elanike varade ja kohustuste osakaal bilansis on väike. Stabiilsed eluasemehindade suundumused, kiire tööhõive kasv (kuigi aktiivsuse määr on suhteliselt madal) ja madal töötuse määr vähendavad sisemine tasakaalustamatuse tekke ohtu. Kokkuvõttes ei tee komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Madalmaad: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Madalmaades esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on eelkõige seotud jätkuvate kohandustega eluasemeturul ja kodumajapidamiste sektori kõrge võlatasemega. Ajakohastatud tulemustabelis on üle soovitusliku künnisväärtuse mõned näitajad, nimelt: jooksevkonto ülejääk, ekspordi turuosa vähenemine ning erasektori ja valitsemissektori võlatase.

Madalmaade püsivalt suur jooksevkonto ülejääk on tingitud suurtest säästudest ja struktuurselt ebapiisavatest riigisisestest erainvesteeringutest, mis 2013. aastal veelgi vähenesid. Majanduse järkjärguline elavnemine peaks alates 2014. aastast toetama investeeringuid, vähendades mõningal määral jooksevkonto ülejääki. Pärast mõningast suurenemist 2013. aastal on ekspordi turuosa kogukaotus vähenenud, mis on osaliselt tingitud reekspordi elavnemisest. Tööjõu ühikukulu kasv on olnud positiivne ja jäänud allapoole künnisväärtust. Hoolimata kodumajapidamiste finantsvõimenduse aktiivsest vähendamisest on erasektori võlatase olnud stabiilselt tasemel, mis on oluliselt üle künnisväärtuse. Riski vähendab erasektori finantsvarade suur maht. Sellised poliitikamuudatused nagu hüpoteeklaenu intresside maksustatavast tulust mahaarvamise piiramine ning laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu vähendamine aitavad vähendada kodumajapidamiste finantsvõimendust ja tasakaalustada finantssektorit. Eluasemehindade kasvu ning tehingute ja ehituslubade arvu suurenemise taustal näib eluasemeturg elavnevat, mis peaks aitama suurendada kodumajapidamiste investeeringuid. Valitsemissektori võlatase on stabiilselt üle künnisväärtuse. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis 2014 kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Austria: varasemate makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluste käigus ei tuvastatud Austrias makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis on mitu näitajat, nimelt ekspordi turuosa vähenemine ja valitsemissektori võlg, endiselt üle soovitusliku künnisväärtuse.

Jooksevkonto on jätkuvalt stabiilne ja mõõdukalt ülejäägis, samas kui rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on nullilähedane. Pärast mõningast suurenemist 2013. aastal on ekspordi turuosa märkimisväärne kogukaotus vähenenud, kuna Austria majandusele on hästi mõjunud tarneahela lõimimine Saksamaa ja Kesk-Euroopaga. Hilisemad ekspordinäitajad on üldiselt kooskõlas ELi partnerite näitajatega. Kulupõhine konkurentsivõime ei tohiks suurt muret teha, kuna tööjõu ühikukulu kasv on mõõdukas ja allpool künnisväärtust ning reaalse tegeliku vahetuskursi muutus on kooskõlas euroala partnerite suundumustega. Erasektori võlg on suhteliselt stabiilsel tasemel pisut allpool künnisväärtust. Krediidivood erasektorisse on endiselt mõõdukalt positiivsed. Valitsemissektori võlg on jätkuvalt üle künnisväärtuse, mis on muu hulgas tingitud finantssektori asutuste restruktureerimisest ja rekapitaliseerimisest, mis peaks 2014. aastal suurendama avaliku sektori võlga ligikaudu kuue protsendipunkti võrra SKPst. Kuigi riskid on endiselt küllaltki suured, on osaliselt tänu peamiste finantsasutuste restruktureerimisele vähendatud valitsemissektori ja finantssektori negatiivset vastasmõju. Pangandussektori tihe integreerumine Kesk-, Ida- ja Kagu-Euroopa riikidega lubab arvata, et Austria pangandussektor on avatud geopoliitilistele riskidele ja seda võivad mõjutada makromajanduslikud suundumused nendel turgudel. Need riskid näivad siiski varasemast pisut väiksemad ja neid aitab piirata Austria pankade finantsvõimenduse järkjärguline vähendamine, mis kajastub finantssektori kohustuste vähenemises ning ümberorienteerumises väiksema riskiga riikidele ja stabiilsematele kohalikele rahastamisallikatele. Eluasemehindade puhul on märke, et 2012. aastal aset leidnud kiire hinnatõus on märkimisväärselt pidurdunud, kuigi riigi eri osades erineval määral. Kokkuvõttes ei tee komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Poola: Varasemate makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluste käigus ei tuvastatud Poolas makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis on mõni näitaja, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja töötuse määr, üle soovitusliku künnisväärtuse.

Rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on jätkuvalt tugevalt negatiivne ja halvenes mõõdukalt ka 2013. aastal. Netovälisvõlg on siiski oluliselt väiksem kui rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, kuna suurema osa väliskohustustest moodustavad välismaised otseinvesteeringud. Tänu kaubandusbilansi ülejäägile ja tulukonto väiksemale puudujäägile on jooksevkonto puudujääk vähenenud ja jääb esimest korda alates 2007. aastast allapoole künnisväärtust. Ekspordi turuosa on kokkuvõttes olnud viimasel viiel aastal stabiilne, kuigi viimastel aastatel aset leidnud vähenemist on kompenseerinud turuosa suurenemine 2013. aastal. Erasektori võla suhe SKPsse on üks ELi madalamaid ja see suurenes üksnes pisut. Valitsemissektori võlg oli üldiselt stabiilsel tasemel pisut allpool künnisväärtust ja peaks 2014. aastal vähenema, mis on peamiselt tingitud teise samba pensionisüsteemi hiljutistest muudatustest. Pangandussektor on hästi kapitaliseeritud, likviidne ja kasumlik. Krediidivoog erasektorisse on võrreldes 2007. aastale eelnenud perioodiga suhteliselt tagasihoidlik, kuid positiivne. Välisvaluutas nomineeritud hüpoteeklaenude osakaal hüpoteeklaenude kogumahus on endiselt suur, kuid väheneb püsivalt. Kuigi töötuse määr jõudis võrdlusperioodil künnisväärtuseni, osutavad hilisemad andmed töötuse vähenemisele, mida võib ohustada Venemaa ja Ukraina vaheliste pingete võimalik mõju majandusele ning prognoositust halvemad majandustingimused ELis. Kokkuvõttes ei tee komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Portugal: maist 2011 kuni juunini 2014 sai Portugal makromajandusliku kohandamisprogrammi toetuseks finantsabi[38]. Seega toimus tasakaalustamatuse järelevalve ja parandusmeetmete seire nimetatud programmi raames, mitte aga makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames. Programmi alusel tegi Portugal märkimisväärseid edusamme oma majanduse nõrkade külgede korrigeerimisel ja makromajanduslike riskide vähendamisel. Sellele vaatamata ületavad ajakohastatud tulemustabelis mõned näitajad endiselt soovituslikke künnisväärtusi: rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, erasektori võlg, avaliku sektori võlg ja töötus.

Negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon on väga suur ja näitab kasvutendentsi. Selle kasv on siiski peaaegu seisakuni aeglustunud ja jooksevkonto uuesti tasakaalustunud tänu ekspordi kasvule ja impordi kahanemisele. Ekspordi turuosa kogukaotus langes 2013. aastal saavutatud kasvu tõttu allapoole künnistaset. See hiljutine kasv on kooskõlas kulupõhise konkurentsivõime paranemisega, mis kajastub järk-järgult langevates tööjõu ühikukuludes ja stabiilses reaalses tegelikus vahetuskursis. Erasektori võlatase on väga kõrge ning kodumajapidamiste ja ettevõtete finantsvõimenduse vähendamise püüded on erasektori võlataset ainult natuke vähendanud. Ka valitsemissektori võlatase püsib väga kõrgena, ehkki selle tipptase peaks eeldatavalt jääma aastasse 2013 ja pärast seda peaks see järk-järgult langema. Hoolimata hiljutistest sündmustest ühe konkreetse pangaga on Portugali pangandussektor edukalt stabiliseerunud, pankade kapitaliseeritus piisav ja juurdepääs turupõhisele likviidsusele jätkuvalt paranemas. Sellele vaatamata on pangad viivislaenude suure hulga ja üldise nõrga majanduskeskkonna tõttu jätkuvalt makromajanduslike vapustuste vastu kaitsetud ja nende suutlikkus pakkuda reaalmajandusele rahastust on piiratud. Töötus on endiselt väga suur, ehkki selle tipptase oli 2013. aasta alguses ja sestsaadik on see järk-järgult vähenenud. Noorte töötus ja pikaajaline töötus on väga suur ning muud sotsiaalsed näitajad on muret tekitavad. Seoses Portugali lõimimisega ELi tavapärasesse järelevalvetsüklisse peab komisjon kasulikuks uurida süvaanalüüsi käigus täiendavalt sellega seotud riske, et hinnata, kas tasakaalustamatust veel esineb.

Rumeenia: Rumeenia on oma maksebilanssi endiselt ähvardavate riskide tõttu alates 2009. aasta kevadest saanud finantsabi, seni ettevaatusabinõuna, et toetada kohandamisprogramme. Tasakaalustamatuse järelevalve ja parandusmeetmete kontrollimine on toimunud selle raames. Ent sestsaadik, kui 2013. aasta sügisel lepiti kokku senise korra jätkamises, ei ole programmi läbivaatamist ühelgi korral edukalt lõpule viidud ja programmi lõpp on määratud septembriks 2015. Ajakohastatud tulemustabelis on rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon (RNIP) endiselt tugevasti üle soovitusliku künnisväärtuse.

Rumeenia suur negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon kajastab kriisieelsel perioodil kasvanud jooksevkonto puudujääki, mida on rahastatud suures osas välismaistest otseinvesteeringutest. See tähendab, et netovälisvõlg on mingil põhjusel väiksem kui rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, ehkki endiselt suur. Jooksevkonto on tasakaalustumas, kuid aastal 2013 oli see endiselt väikeses puudujäägis, mis eelseisvatel aastatel eeldatavasti kasvab mõnevõrra. Välismaised otseinvesteeringud püsivad selgelt allpool kriisieelset taset. Ekspordijõudlus on olnud tugev ja Rumeenia on kasvatanud turuosa, eriti aastal 2013. Tööviljakus on 2012. aastast saadik oluliselt taastunud, kuid aastal 2013 kiirenes tööjõu ühikukulude kasv. Erasektori võlatase on suhteliselt madal ja 2013. aastal hinnanguliselt tugevasti kahanenud, mida on tõuganud tagant tugev nominaalkasv. Finantssektor on hästi kapitaliseeritud ja likviidne, kuid vahendustegevus on endiselt vähene. Finantsvõimenduse vähendamise surve ja viivislaenude suur hulk pärsivad erasektori laenumahu kasvu, ehkki 2014. aastal täheldati nende märkimisväärset vähenemist. Eluasemeturul jätkub inflatsiooniga kohandatud eluasemehindade korrigeerimine, ehkki aeglasemalt kui varasematel aastatel. Nõrk kinnisvaraturg tekitab probleeme pankade laenuportfellidele, mis on suuremalt osalt tagatud hüpoteekidega. Tööturul on noorte töötus ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte osakaal endiselt suur; aktiivsusmäär on üks ELi madalamaid. Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on üks ELi kõrgemaid. Järjestikused finantsabi programmid on aidanud vähendada Rumeenias majandusriske. Arvestades, et septembris 2015 lõppeva ettevaatusabinõude kokkuleppe iga poole aasta järel toimuvate läbivaatuste lõpuleviimisel esineb viivitusi, tuleks Rumeenia viia taas makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse alusel toimuva järelevalve alla. Selle hulka kuulub põhjaliku analüüsi koostamine, et uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse ja riskide püsimist või nende korrigeerimist.

Sloveenia: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Sloveenias esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus ning et riik vajab erijärelevalvet ja jätkuvaid karmikäelisi poliitikameetmeid. Eelkõige on vaja otsustavaid samme, et leevendada riske, mis tulenevad majandusstruktuurist, mida iseloomustavad äriühingute nõrk üldjuhtimine, riigi ulatuslik sekkumine, suure finantsvõimendusega ettevõttesektor, kulupõhise konkurentsivõime kaotus ja valitsemissektori võlataseme kasv. Nagu kuulutati märtsis 2014 ja nagu on ette nähtud ka euroala kohta esitatud soovitustes, on komisjon kehtestanud Sloveeniale poliitika rakendamise erijärelevalve[39]. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mõned näitajad soovituslikke künnisväärtusi, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, ekspordi turuosa muutus ja valitsemissektori võlg.

Jooksevkonto järsk korrigeerimine jätkus ja jõudis 2013. aastal märkimisväärsesse ülejääki tänu ekspordi kasvule ja sisenõudluse kahanemisele. Selle tagajärjel paranes Sloveenia rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon oluliselt, ehkki see on endiselt pisut üle künnisväärtuse. Pärast viit langusaastat kasvas Sloveenia ekspordi turuosa aastal 2013. Hinna- ja kulupõhise konkurentsivõime taastumine on olnud piiratud, sest tööjõu ühikukulud on pärast kriisi algusaastatel toimunud järsku kasvu pelgalt stabiliseerunud. Erasektori võlg on veelgi kahanenud tänu ettevõtete võlataseme kahanemisele. See on tulenenud suurelt jaolt laenumahtude kahanemisest, mitte aga olemasolevate varude ümberkorraldamisest. Käimasolev finantssektori finantsvõimenduse vähenemine kiirenes 2013. aastal oluliselt, sest viivislaenud anti üle riigi omandis olevale pankade varahalduse ühingule ja valitsus rekapitaliseeris panku. Selle tulemusena kasvas valitsemissektori koguvõlg järsult ja on praegu oluliselt ülalpool künnist. Töötuse määr saavutas tipptaseme 2013. aastal, jäädes siiski allapoole soovituslikku künnist. 2013. aastal jõudis pikaajaline töötus siiski rekordtasemele. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis 2014 kindlaks tehtud ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik uurida põhjalikumalt makromajanduslike riskide püsimist ja jälgida edusamme tasakaalustamatuse korrigeerimisel.

Slovakkia: varasemate makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluste käigus ei tuvastatud Slovakkias makromajanduslikku tasakaalustamatust. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad mõned näitajad, nimelt rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ja töötuse määr, soovituslikke künnisväärtusi.

Slovakkia rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon halvenes 2013. aastal mõnevõrra, kuid välisvõlg on endiselt madal ja suhteliselt stabiilne, arvestades suuri välismaiseid otseinvesteeringuid. Jooksevkonto positsioon on paranenud: aastatel 2012 ja 2013 oli see väikeses ülejäägis. Ekspordijõudlus näib olevat stabiilne, turuosa kaotus on olnud vähene, 2013. aastal aga turuosa kasvas mõnevõrra. Hinna- ja kulupõhise konkurentsivõime areng ei tee muret, sest nii reaalse tegeliku vahetuskursi kui ka tööjõu ühikukulu kasv on olnud stabiilne. Erasektori võlatase on tänu mõõdukalt positiivsetele krediidivoogudele püsinud stabiilsena. Pangandussektor on hästi kapitaliseeritud ning kogukohustused on 2013. aastal hinnanguliselt pisut kahanenud. Valitsemissektori võlg jätkas 2013. aastal kasvu, kuid on endiselt alla künnisväärtuse. Pärast nelja järjestikust kahanemisaastat stabiliseerusid eluasemete hinnad 2013. aastal. Tööturu toimimises peegelduvad püsivad suured piirkondlikud erinevused majanduskasvus ja tööhõives. Töötus on endiselt majanduspoliitika kõige põletavam küsimus, arvestades selle sotsiaalseid järelmeid. Suurem osa töötusest on pikaajaline, mis viitab sellele, et see on oma loomult struktuurne; ka noorte töötus on tõsiseks probleemiks. Kokkuvõttes ei tee komisjon praegu täiendavat põhjalikku analüüsi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames.

Soome: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Soomes esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mille taga on eelkõige konkurentsivõimega seotud probleemid. Ajakohastatud tulemustabelis ületavad soovituslikku künnisväärtust kolm näitajat, nimelt ekspordi turuosa muutus, tööjõu ühikukulu muutus ja erasektori võlatase.

Välispositsiooni kahanemistendents, mis põhjustas jooksevkonto mõõduka puudujäägi, stabiliseerus aastal 2013, samas kui soome positiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon nõrgenes pisut. Soome eksport on kaotanud turuosa kiiremini kui ühegi teise ELi riigi oma. Ehkki enamik turuosa kaotusest toimus aastatel 2009–2010, ei suutnud Soome saavutada sellist mõõdukat turuosa kasvu, mida suutis enamik teisi ELi riike. Ebasoodsad tendentsid tööjõu ühikukulu arengus pärsivad ka kulupõhist konkurentsivõimet. Kuigi käimas on traditsiooniliste tööstusharude restruktureerimine, vajavad tähelepanu võimalikud struktuursed nõrkused, mis tingivad konkurentsivõime kaotuse ja piiravad nii avaliku kui ka erasektori kohanemisvõimet. Erasektori võla suhe SKPsse on endiselt suur, selles domineerivad ettevõtete võlad. Samal ajal nähtub finantssektori kahanevatest kohustustest 2013. aastal, et toimumas on finantsvõimenduse vähendamine. Eluasemete reaalhindade kerge langus jätkus ka aastal 2013, mis piiras eluasemeturu ülekuumenemise riski. Teravat tähelepanu väärivad siiski kasvavad piirkondlikud erinevused. Töötus on kasvamas ja majanduskasvu soosivad tingimused endiselt väga nõrgad. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis 2014 kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Rootsi: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Rootsis esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on seotud kodumajapidamiste võlataseme ja eluasemeturu ebatõhususega. Ajakohastatud tulemustabelis jäävad jooksevkonto ülejääk, ekspordi turuosa kaotus ja erasektori võlatase üle soovitusliku künnistaseme.

Jooksevkonto ülejääk on endiselt stabiilne, veidi üle künnise, mis kajastab nii era- kui ka valitsemissektori suhteliselt suuri sääste ning viimaste aastate hillitsetust investeerimisel, ehkki oodatakse, et see näitaja taastub. Rootsi eksport on aastate jooksul kaotanud palju oma turuosa ning ehkki turuosa kaotus aeglustus aastal 2013, ületab kogukaotus künnisväärtust. Kulupõhise konkurentsivõime näitajad ei viita siiski probleemidele, sest tööjõu ühikukulu kasv oli 2013. aastal suhteliselt vähene. Erasektori kõrge võlatase on stabiilne, kuid vajab jätkuvalt tähelepanu. Ettevõtete võlatase on 2009. aastast saadik vähenenud, kuid endiselt kõrge, ning oodatakse, et see hakkab uuesti kasvama, sedamööda kuidas kasvavad krediidivood. Kodumajapidamiste võlataseme kasv aeglustus pärast hüpoteegireforme, kuid alates 2012. aastast on kodumajapidamiste võlad hakanud taas kasvama. Valitsemissektori võlatase on suhteliselt madal. Inflatsiooniga korrigeeritud eluasemehinnad, mis stabiliseerusid aastatel 2011 ja 2012 kõrgel tasemel, on alates 2013. aasta keskpaigast hakanud taas dünaamilisemalt kasvama ja eluasemeturg on väga piiratud pakkumise tõttu endiselt aldis tasakaalustamatule arengule. Pankadele avalduvad riskid näivad olevat üldiselt kontrolli all, kuid kodumajapidamiste kõrge võlatase muudab Rootsi pangad usalduse kaotuse suhtes haavatavamaks, kui eluasemehinnad oluliselt langevad. Kuna pangad tuginevad ulatuslikult turupõhisele rahastamisele, võib usalduskriis kiiresti suurendada pankade rahastamiskulusid ja muuta finantsvõimenduse vähendamise surve veelgi teravamaks. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis 2014 kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

Ühendkuningriik: 2014. aasta märtsis jõudis komisjon järeldusele, et Ühendkuningriigis esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mis on seotud eelkõige kodumajapidamiste võlatasemega, mis tuleneb suurest hüpoteeklaenukoormusest ja eluasemeturu struktuursetest omadustest, ning Ühendkuningriigi ekspordi kahaneva turuosaga. Ajakohastatud tulemustabelis ületab soovituslikku künnisväärtust kolm näitajat, nimelt ekspordi turuosa kaotus, erasektori võlatase ja valitsemissektori võlatase.

Jooksevkonto puudujääk jätkas 2013. aastal kasvu, ehkki kolme aasta näitaja on jäänud künnisväärtuse piiresse. Samal ajal on Ühendkuningriigi negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon jäänud mõõdukaks. Ekspordi turuosa akumuleeritud kaotus on oluliselt üle soovitusliku künnistaseme, ehkki kahanemine aeglustus 2013. aastal. Kulupõhise konkurentsivõime näitajad on suhteliselt stabiilsed. Erasektori võla suhe SKPsse on suur, kuid kahaneb järk-järgult, millele aitab kaasa nominaalne kasv; see on siiski oluliselt üle soovitusliku künnistaseme. Eluasemehinnad jätkavad pärast lühikest korrektsioonifaasi jälle kasvamist. Eluasemehindade kasvu piirkondlik varieerumine ja jätkuv kõrge võlatase viitavad sellele, et eluasemesektor võib keskpikas perspektiivis olla kaitsetu vapustuste vastu, mis võivad kanduda üle laiemasse majandusse. Valitsemissektori kõrge võlatase on endiselt muret tekitav: selle kasv on viimasel ajal aeglustunud, kuid ei ole veel oma tipptaset saavutanud. Tööhõive kasvab jätkuvalt jõuliselt ning noorte töötus ja mittetöötavate ja mitteõppivate noorte hulk on kahanenud. Kokkuvõttes leiab komisjon, et võttes arvesse ka märtsis 2014 kindlaks tehtud tasakaalustamatuse olemasolu, on kasulik uurida põhjalikumalt tasakaalustamatuse püsimist või selle korrigeerimist.

[1]       „European Economic Forecast – Autumn 2014”, European Economy, nr 7, 2014.

[2]       Majanduspoliitilistele soovitustele vastavust käsitlevate sünteetiliste näitajatega tutvumiseks vt Deroose, S. ja J. Griesse „Implementing Economic Reforms–Are EU Member States Responding to European Semester Recommendations?”, ECFIN Economic Brief, nr 37, 2014.

[3]       Käesolevale aruandele on lisatud statistiline lisa, mis sisaldab aruande aluseks olevat rohket statistikat. Tulemustabeli muutujate ja täiendavate näitajate määratlused ja nende soovituslikud künnisväärtused ei ole eelmise aasta aruandega võrreldes muutunud. Samas on seoses üleminekuga ESA 95-lt ESA 2010-le ning maksebilansi ja rahvusvahelise investeerimispositsiooni käsiraamatu viiendalt kuuendale väljaandele ajakohastatud statistikastandardeid. Vt ka joonealune märkus 311.

[4]       Määrus (EL) nr 1176/2011(ELT L 306, 23.11.2011, lk 25).

[5]       2014. aasta märtsis tegi komisjon kindlaks, et tasakaalustamatus esineb Belgias, Bulgaarias, Saksamaal, Iirimaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Ungaris, Madalamaades, Sloveenias, Soomes, Rootsis ja Ühendkuningriigis ning et ülemäärase tasakaalustamatusega on tegu Horvaatias, Itaalias ja Sloveenias (vt põhjalike analüüside tulemused, COM(2014) 150 (final), 5.3.2014, ja „Macroeconomic Imbalances-2014”, European Economy – Occasional Papers, nr 172-188). Kõigi nõukogu vastuvõetud riigipõhiste soovituste, sealhulgas makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse seisukohast oluliste soovitustega tutvumiseks vt ELT C247, 29.7.2014.

[6]       Komisjon on seisukohal, et kuna makromajanduslik tasakaalustamatus tehakse kindlaks pärast varasemas põhjalikus analüüsis tehtud üksikasjalikku analüüsi, tuleks järeldus tasakaalustamatuse korrigeerimise kohta teha samuti üksnes pärast kõigi asjakohaste tegurite nõuetekohast arvessevõtmist järgmises põhjalikus analüüsis.

[7]       „Analysing Euro Area Inflation Using the Phillips Curve”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 2, 2014, lk 21–26.

[8]       Piiriüleste ülekanduvate mõjude kohta, rõhuasetusega eelkõige euroalale, vt „Cross-Border Spillovers within the Euro Area”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 4, 2014 (veel avaldamata).

[9]       „The Euro Area's Growth Prospects over the Coming Decade”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 4, 2013, lk 7–16. Vt ka „The Growth Impact of Structural Reforms”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 4, 2013, lk 17–27, ja „Growth Differences between Euro Area Member States since the Crisis”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 2, 2014, lk 7–20.

[10]     Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu poolt heaks kiidetud potentsiaalset SKPd ja SKP lõhesid käsitleva metoodika kehtiva versiooni üksikasjaliku kirjeldusega tutvumiseks vt Havik, K. et al., „The Production Function Methodology for Calculating Potential Growth Rates and Output Gaps”, European Economy-Economic Papers, 535.

[11]     Vt hiljuti avaldatud „2014 Ageing Report-Underlying Assumptions and Projection Methodologies”, European Economy, nr 8, 2014.

[12]     „The Drivers of Total Factor Productivity in Catching-up Economies”, Quarterly Report on the Euro Area, nr 3, 2014, lk 7–19.

[13]     „Drivers and Implications of the Weakness of Investment in the EU”, tekstikast I.1 „European Economic Forecast-Autumn 2014”, European Economy, nr 7, 2014, lk 40–43.

[14]     „Market Reforms at Work”, European Economy, nr 5, 2014.          

[15]     Vt „European Economic Forecast – Autumn 2014”, op.cit., lk 29, tabel I.4.

[16]     Vt määruse 1176/2011 põhjendus 17: Makromajandusliku tasakaalustamatuse hindamisel tuleks arvesse võtta selle suurust ja seonduvate majandus- ja finantsilmingute võimaliku ülekandumise negatiivset mõju, mis suurendab liidu majanduse haavatavust ning ohustab majandus- ja rahaliidu sujuvat toimimist. Kõigis liikmesriikides, eriti euroalasse kuuluvates liikmesriikides, on vaja võtta meetmeid, et likvideerida makromajanduslik tasakaalustamatus ja konkurentsivõime osas esinevad kõrvalekalded. ülesannete olemus, tähtsus ja kiireloomulisus võivad sõltuvalt liikmesriigist olla siiski väga erinevad. Arvestades haavatavust ja nõutava kohandamise ulatust, on poliitilisi meetmeid vaja võtta iseäranis kiiresti liikmesriikides, kus jooksevkonto puudujääk on püsivalt suur ja konkurentsivõime on märkimisväärselt langenud. Peale selle peaksid suure jooksevkonto ülejäägiga liikmesriigid seadma endale eesmärgiks töötada välja ja rakendada selliseid meetmeid, mis aitavad suurendada nende sisenõudlust ja majanduskasvu potentsiaali.

[17]     „Member State Vulnerability to Changes in the Euro Exchange Rate”, Quarterly Report on the Euro Area, 2014(3), lk 27–33.

[18]     Eelarve konsolideerimine võib ka olla mõjutanud palku. Vt „The Relationship between Government and Export Sector Wages and Implications for Competitiveness”, Quarterly Report on the Euro Area, 2014(1), lk 27–34.

[19]     Sektorite konkurentsivõime analüüs vt „A Competitiveness Measure Based on Sector Unit Labour Costs”, Quarterly Report on the Euro Area, 2014(2), lk 34–40. Valitud turureformide võimaliku mõju hinnangud teatavate liikmesriikide kohta vt „Market Reforms at Work”, op.cit.. Valdkondlike reformide üksikasjalikumad hinnangud vt Turrini A. et al. „A Decade of Labour Market Reforms in the EU” European Economy-Economic Papers, 522; Lorenzani, D. ja J. Varga, „The Economic Impact of Digital Structural Reforms”, European Economy-Economic Papers, 529; Lorenzani, D. ja F. Lucidi, „The Economic Impact of Civil Justice Reforms,' European Economy-Economic Papers”, 530; Connell, W. „Economic Impact of Late Payments” European Economy-Economic Papers, 531; Ciriaci, D. „Business Dynamics and Red Tape Barriers” European Economy-Economic Papers, 532; ja Canton E. et al., „The Economic Impact of Professional Services Liberalisation”, European Economy-Economic Papers, 533.

[20]     Vandenbussche, H. „Quality in Exports”, European Economy-Economic Papers, 528.

[21]     „Corporate Balance Sheet Adjustment in the Euro Area and the United States”, Quarterly Report on the Euro Area, 2014(3), lk 40–6.

[22]     Finantsvõimenduse käimasoleva vähendamise üksikasjalik analüüs, sealhulgas finantsvõimenduse vähendamise viisid (aktiivne, passiivne ja ebaõnnestunud) ja põhjused ning finantsvõimenduse vähendamise vajaduse püsimine euroala kodumajapidamistes ja ettevõtetes vt „Private Sector Deleveraging: Where Do We Stand?” Quarterly Report on the Euro Area, 2014(3), lk 7–19, ja „Private Sector Deleveraging: Outlook and Implication for the Forecast ”, lahter 1.2, „European Economic Forecast-Autumn 2014”, op.cit.:44–8.

[23]     Eelarve konsolideerimise hindamise metoodika tsükliliselt kohandatud eelarvepositsiooni abil: vt Mourre, G., et al., „Adjusting the Budget Balance for the Business Cycle: The EU Methodology,” European Economy-Economic Papers, 536.

[24]     „Assessing Public Debt Sustainability in EU Member States: A Guide”, European Economy-Occasional Papers, 200 ja „Identifying Fiscal Sustainability Challenges in the Areas of Pension, Healthcare and Long-term Care”, European Economy-Occasional Papers, 201. Vt ka „The Impact of Unanticipated Disinflation on Debt,' box I.3, in 'European Economic Forecast-Autumn 2014”, op.cit., lk 49–50.

[25]     Laenupakkumise piiratud tingimuste võimalik mõju seoses ebapiisava investeerimisega vt „Firms’ investment decisions in vulnerable Member States” Quarterly Report on the Euro Area, 2013(4), lk 29–35.

[26]     „Institutional Features and Regulation of Housing and Mortgage Markets”, Quarterly Report on the Euro Area, 2014(3), lk 27–33. Vt ka „Tax Reforms in EU Member States 2014”, European Economy, 2014(6), milles käsitletakse eelkõige võlgnevuse soodustamist maksusüsteemides ja kinnisvara maksustamist.

[27]     Vt nt Arpaia, A., A. Kiss, and B. Palvolgyi (2014), „Labour Mobility and Labour Market Adjustment in the EU”, European Economy-Economic Papers (ilmumas).

[28]     Vt Juravle, C. et al. (2013): „A Fact-Finding Analysis on the Impact on the Member States' Social Security Systems of the Entitlements of Non-Active Intra-EU Migrants to Special Non-Contributory Cash Benefits and Healthcare Granted on the Basis of Residence” ICF GHK koostatud aruanne tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadile.

[29]     Eurostati tööjõustatistika andmete kohaselt oli 2013. aastal ülekvalifitseerituse määr samas riigis sündinud isikute puhul 20 protsenti, teises ELi riigis sündinud isikute puhul 31 protsenti ja väljaspool ELi sündinud isikute puhul 36 protsenti.

[30]     Selline lähenemisviis, millega välditakse menetluste ja aruandluskohustuste dubleerimist, on kehtestatud määrusega (EL) nr 472/2013 (ELT L 140, 27.5.2013, lk 1). Samuti on see kooskõlas komisjoni ettepanekuga luua süsteem rahalise abi andmiseks liikmesriikidele, kelle rahaühik ei ole euro (COM(2012) 336, 22.6.2012). Üksikasjalikumate arutelude kohta majanduse olukorra ja edusammude üle tasakaalustamatuse ja makromajanduslike riskide korrigeerimisel neis liikmesriikides vt viimased vastavusaruanded: European Economy­ Occasional Papers, nr 192 (Kreeka), nr 197 (Küpros) ja nr 156 (Rumeenia).

[31]     Tulemustabeli koostamisel on arvesse võetud üleminekuid ESA95-lt ESA2010-le ja maksebilansi käsiraamatu viiendalt väljaandelt kuuendale ning rahvusvahelist investeerimispositsiooni. Nagu on põhjalikumalt selgitatud ka statistilises lisas, kasutati juhul, kui uutel statistilistel standarditel põhinevaid andmeid ei olnud tähtajaks (1. november 2014) veel olemas, vanade standardite kohaseid andmeid. Sellistest erinevustest tulenevad katkestused aegridades on vastavalt tähistatud. Enamiku liikmesriikide enamiku muutujate puhul ei ole muudatused, mis tulenesid uuele statistilisele süsteemile üleminekust, makromajanduslikus mõttes märkimisväärsed; statistikasüsteemi muutuse tõttu tuli muutujaid soovituslikust künnisväärtusest üles- või allapoole korrigeerida vaid mõningatel üksikutel juhtudel. Üleminek ESA95-lt ESA2010-le ja maksebilansi käsiraamatu viiendalt väljaandelt kuuendale tõi kaasa parema andmekvaliteedi ja seega on selle mõju majandusanalüüsi jaoks positiivne vaatamata ajutistele katkestustele aegridades.

[32]     Vt COM(2014)150, 5.3.2014, ja soovitus euroala kohta (2014/C 247/27, ELT 247, 29.7.2014, lk 141). Iirimaa poliitika rakendamise erijärelevalve põhineb programmijärgsel järelevalvel. Iirimaa programmijärgse järelevalve värskeim aruanne on avaldatud väljaandes European Economy-Occasional Papers, 195.

[33]     Vt COM(2014)150, 5.3.2014, ja soovitus euroala kohta (2014/C 247/27, ELT 247, 29.7.2014, lk 141). Hispaania poliitika rakendamise erijärelevalve põhineb programmijärgsel järelevalvel. Hispaania programmijärgse järelevalve värskeim aruanne on avaldatud väljaandes European Economy-Occasional Papers, 193.

[34]     Vt COM(2014)150, 5.3.2014 ja soovitus euroala kohta (2014/C 247/27, ELT 247, 29.7.2014, lk 141). Erijärelevalvearuanded avalikustatakse.

[35]     Vt COM(2014)150, 5.3.2014. 2014. aasta novembri aruanne on kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/economy_finance/economic_governance/documents/2014-11-07_croatia_mip_ specific_ monitoring_report_to_epc_en.pdf.

[36]     Vt COM(2014)150, 5.3.2014 ja soovitus euroala kohta (2014/C 247/27, ELT 247, 29.7.2014, lk 141). 2014. aasta novembri aruanne on kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/economy_finance/economic_governance/documents/2014-11-07_italy_mip_specific_ monitoring_report_to_epc_en.pdf.

[37]     Lisaks makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlusele ja muudele tavapärastele järelevalvemenetlustele, on komisjon tähelepanelikult jälginud majandussuundumusi ja poliitika rakendamist Ungaris programmijärgse järelevalve raames. Kõige hiljutisem aruanne on kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/economy_finance /assistance_eu_ms/documents/hu_efc_note_5th_pps_mission_en.pdf.

[38]     Hinnangut kohandamisprogrammi üldisele rakendamisele ja Portugali majanduse ees seisvaid poliitilisi väljakutseid vt „The Economic Adjustment Programme for Portugal, 2011–2014”, European Economy-Occasional Papers, 202.

[39]     Vt COM(2014)150, 5.3.2014, ja soovitus euroala kohta (2014/C 247/27, ELT 247, 29.7.2014, lk 141). Erijärelevalvearuanded avalikustatakse.