15.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 12/105


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ülevaade tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” rakendamise edusammudest””

COM(2014) 130 final

(2015/C 012/17)

Raportöör:

Stefano Palmieri

16. mail 2014 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – Ülevaade tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” rakendamise edusammudest”

COM(2014) 130 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav allkomitee „Ülevaade strateegia „Euroopa 2020” rakendamise edusammudest” võttis arvamuse vastu 5. septembril 2014.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 502. istungjärgul 15.–16. oktoobril 2014 (15. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 169, vastu hääletas 7, erapooletuks jäi 6.

1.   Sissejuhatus

1.1

Neli aastat pärast strateegia „Euroopa 2020” käivitamist avaldas Euroopa Komisjon teatise „Ülevaade tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” rakendamise edusammudest” ning avas strateegia läbivaatamiseks keskpikas perspektiivis avaliku konsultatsiooni (1).

1.2

Käesolev arvamus, mis on ametlik vastus Euroopa Komisjoni konsulteerimistaotlusele, moodustab samuti osa terviklikust hindamisest, mille Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee töötas välja Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Itaalia taotlusel koostada ettevalmistav arvamus strateegia „Euroopa 2020” peatse vahehindamise kohta.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee valmistab ette strateegia „Euroopa 2020” terviklikku vahehindamist, mis hõlmab järgmisi dokumente:

projektiaruanne strateegia „Euroopa 2020”juhtimise kontseptuaalsete ja praktiliste aspektide süvendamiseks;

käesolev arvamus SC/039;

sektsioonide ja tööstuse muutuste nõuandekomisjoni (CCMI), vaatlusrühmade ning Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide ja võrgustike vahelise siderühma panused;

riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ning samalaadsete organisatsioonide panused;

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee strateegia „Euroopa 2020” juhtkomitee tellitud ja Andrea Bellagamba koostatud uuringu „Kodanikuühiskonna prioriteedid, väljakutsed ja väljavaated: osalus strateegias „Euroopa 2020” pärast 2015. aastat – nelja liikmesriiki käsitlev juhtumiuuring (BE – FR – IT – NL)” järeldused ja soovitused.

1.4

Dokumentide pakett, millel põhineb komitee koostatud strateegia vahearuanne, esitatakse ELi Nõukogu Itaalia eesistumisaja raames 4.–5. detsembril 2014 Roomas toimuval kõrgetasemelisel konverentsil „Strateegia „Euroopa 2020” – Sotsiaalselt kaasavam ja konkurentsivõimelisem Euroopa – Kodanikuühiskonna ettepanekud”.

1.5

Eesmärgiga esitada strateegia „Euroopa 2020” reformiettepanekud, mille on välja töötanud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee erinevad tööorganid (2) ja mida on põhjalikult arutatud töörühmade koosolekutel, esitatakse soovitused punktis 4: „Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitused strateegia „Euroopa 2020” tõelise uuendusprotsessi tagamiseks”.

2.   Strateegia „Euroopa 2020” neli esimest aastat: kriisi mõju pikas perspektiivis

2.1

Strateegia „Euroopa 2020” loodi kiiduväärsel eesmärgil anda uut hoogu ELi konkurentsivõimele ja tööhõivele, lahendades struktuurilise iseloomuga probleemid ning tagades samas majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ELi kodanikele. Selles juba niigi keerulises kontekstis süveneb üks (viimase 80 aasta) tõsisemaid ja kestvamaid kriise, mis mõjutab tugevalt kõnealuse strateegia arengut.

2.1.1

Kriis suurendas veelgi niigi märgatavaid majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi ELis, tuues esile konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ebaühtlase taseme, süvendades majanduskasvu ja arengu polariseerumist, mõjutades selgelt tulude, rikkuse ja heaolu õiglast ümberjaotamist nii liikmesriikide vahel kui nende siseselt Euroopa eri piirkondade vahel (3).

2.2

Kriisi arengu ja mõju analüüsides selgub Euroopa Komisjoni teatisest ja selle lisast (4), et kriisil on olnud negatiivsed tagajärjed strateegia „Euroopa 2020” rakendamisele, sh strateegia juhtimismudeli ning eesmärkide tõhususe, asjakohasuse ja õiguspärasuse seisukohast.

2.3

ELi majanduse juhtimise ülesehitus, mis on tugevalt suunatud kokkuhoiupoliitikale, nõuab strateegia „Euroopa 2020” keskpikkade ja pikaajaliste eesmärkide allutamist eelarvedistsipliinile.

2.3.1

Kuigi komitee arvates on vajalik sekkuda, et tõhustada poliitikameetmeid teatud liikmesriikide rahanduse konsolideerimiseks, ilmneb siiski, et kokkuhoiupoliitika võib anda loodetud tulemusi majanduskasvu perioodil, kuid selle range rakendamine majanduse stagnatsiooni või taandarengu ajal, mis praegu valitseb enamikus liikmesriikides, mõjutab majanduskasvu negatiivselt. Seda tõendab asjaolu, et paljudes liikmesriikides ei ole need poliitikameetmed andnud oodatud tulemusi eelarve tasakaalustamisel (5), aeglustades või lausa pidurdades majanduse taaselavdamist ning halvendades juba niigi murettekitavat sotsiaalset olukorda.

2.4

Kriisi haldamine ELi majanduse juhtimise kaudu mõjutas negatiivselt strateegias kavandatud keskpikkade ja pikaajaliste eesmärkide saavutamist. Teatud liikmesriikides on seetõttu tekkinud probleemid, millest võivad mõnel juhul saada struktuurilised takistused ja piirangud ELi majanduse arengule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele.

2.5

Vaatamata julgustavatele tulemustele sellistes valdkondades nagu a) võitlus kliimamuutuste vastu ja energiasäästvus ning b) haridus ja koolist puudumise vastu võetud meetmed, võib praegu täheldada väga murettekitavaid signaale seoses kulutustega teadus- ja arendustegevusele, tööturule ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastasele võitlusele.

2.5.1

Teadus- ja uuendustegevusele tehtavate kulutuste osas näib kriis olevat suurendanud olemasolevaid erinevusi ELi liikmesriikide vahel; liikmesriigid (enamasti uuendustegevuses mahajäänud liikmesriigid), mida survestab eelarve konsolideerimise nõue, on oluliselt vähendanud avaliku sektori kulutusi teadus- ja uuendustegevusele (6). ELis on teadus- ja arendustegevusele tehtavad kulutused peaaegu ühe protsendipunkti võrra väiksemad 3,0 % eesmärgist ja 2020. aastaks võib ette näha nende vähenemist 2,2 %-le, mis tuleneb erainvesteeringute madalast tasemest ja liikmesriikide väheambitsioonikatest eesmärkidest.

2.5.2

Tööturu olukord on eriti murettekitav, arvestades tööhõivemäära seiskumist viimastel aastatel, mil see jääb maha strateegias „Euroopa 2020” seatud eesmärgist (tagada 2013. aastal 68,4 %-line tööhõive, sh meeste tööhõive 74,2 % ja naiste tööhõive 62,5 % ulatuses):

töötute arv ulatub 26,2 miljonini;

9,3 miljonit tööealist, kes sooviksid töötada, on kaotanud lootuse leida tööd;

12,0 miljonit inimest on olnud töötud kauem kui aasta;

alates 2008. aastast (kriisi esimene aasta) on Euroopa Liidus kaotatud kuus miljonit töökohta (sellega kaasnesid kõikvõimalikud negatiivsed tagajärjed suutlikkuse ja ametialase pädevuse valdkonnas);

5,5 miljonit alla 25-aastast noort on töötud.

See juba iseenesest väga murettekitav olukord halveneb teatud liikmesriikides noorte, tööturult tõrjutud eakate isikute ja tööealiste naiste jaoks veelgi.

2.5.3

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste arv kasvas ajavahemikus 2009–2012 114 miljonilt 124 miljonile. See suundumus võib veelgi halveneda kriisi järelmõju tõttu. ELi eesmärki vähendada 2020. aastaks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste arvu 96,4 miljonini näib olevat raske saavutada, kuna juba 2012. aastal ületas kõnealune arv seatud eesmärgi 28 miljoni võrra.

2.5.4

Juba niigi tõsise olukorra muudab veelgi keerulisemaks asjaolu, et materiaalses puuduses elavate inimeste ja tööealiste inimeste arv, kes elavad peredes, kus ükski pereliige ei tööta, kasvab veelgi.

2.5.5

Kriis on süvendanud veelgi lõhet liikmesriikide vahel, rõhutades märkimisväärseid erinevusi konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas. Need erinevused näitavad selgelt vajadust reformiettepanekute järele, et tagada võimalikult tõhusate meetmete rakendamine kõige tõsisemate probleemide korral.

2.5.6

Kõik need arvud näitavad väga selgelt, kui oluline on keskenduda majanduskasvu tehtavatesse investeeringutesse, et toetada konkurentsivõimet ja ettevõtete, eelkõige VKEde, tingimusi, et nad suudaks töökohti säilitada ja luua.

3.   Strateegia „Euroopa 2020” juhtimise, eesmärkide, osaluse ja rakendamisega seonduvate puuduste analüüs

3.1

Saavutatud tulemuste analüüs näitab, et strateegia on osutunud ebapiisavaks selles seatud eesmärkide elluviimisel. Strateegiat „Euroopa 2020” tuleb uuendada, et muuta see tõhusaks ja tulemuslikuks, vältimaks ohtu, et see ebaõnnestub nagu eelnev Lissaboni strateegia. Väga oluline on koondada tähelepanu teatud eesmärkidele, et tagada nende sidusus ja rakendamine.

3.2

Strateegia „Euroopa 2020” peamisi puudusi võib näha juhtimise, eesmärkide, kodanikuühiskonna osaluse ja strateegia rakendamise tasandil.

3.3

Strateegia „Euroopa 2020” juhtimise süsteem on ebaasjakohane ja vähe tulemuslik, et panna liikmesriike järgima kohustusi, mis nad võtsid strateegias (ja juhtalgatustes) seatud eesmärkide elluviimiseks.

3.3.1

Strateegia juhtimise ülesehitus on põhjustanud struktuurilisi moonutusi, mille puhul majanduslikud aspektid kaaluvad üles sotsiaalse ja keskkonnaalase juhtimise, allutades strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid Euroopa poolaasta makromajanduslikele prioriteetidele, raskendades nii ELi konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamist, ning loodusvarade säästlikku majandamist.

3.3.2

Euroopa poolaasta raames, mis algab iga-aastase majanduskasvu analüüsiga (Annual Growth Survey – AGS) ja lõpeb riigipõhiste soovituste koostamisega, on sageli seatud prioriteedid, mis ei toeta tõhusalt strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamist. Lisaks sellele tuleb märkida, et liikmesriigid ei järgi riigipõhiseid soovitusi iga-aastaste riiklike strateegiate (riiklike reformikavade) määratlemisel ja asjaomaste otsuste tegemisel eelarve, struktuurireformide, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika valdkonnas (7).

3.4

Strateegia „Euroopa 2020” väljatöötamisel ei pälvinud strateegia eesmärgid ja selles esitatud näitajaid ELi kodanike piisavat tähelepanu ning lisaks sellele ei olnud nad ka siduvad. Välja arvatud need eesmärgid, mis seonduvad kasvuhoonegaasi heitkoguste vähendamise ja taastuvenergiaallikate kasutamisega, mida hõlmab siduv õigusraamistik, on igal riigil olnud seni võimalus seada oma eesmärgid, mis on sageli osutunud väheambitsioonikateks.

3.4.1

Eesmärkide kvantitatiivset mõõtmist ei toeta kvalitatiivne hinnang: sotsiaalmajandusliku süsteemi arukust ei ole võimalik mõõta üksnes selliste kvantitatiivsete näitajate abil nagu kulutused teadusuuringutele või uute loodud töökohtade arv, arvesse tuleb võtta ka selliseid kvalitatiivseid näitajaid nagu turule toodud uuenduste liigid ning loodud töökohtade kvaliteet.

3.5

Strateegia „Euroopa 2020” raames ei kaasatud organiseeritud kodanikuühiskonda piisavalt ei liikmesriikide ega Euroopa tasandil. Sellise olukorra on põhjustanud järgmised tegurid:

piiratud meetmed strateegiast „Euroopa 2020” teavitamisel ja selle levitamisel on loonud olukorra, kus üksnes eksperdid strateegiat tunnevad ja selles osalevad;

teatavate liikmesriikide vastuseis kaasata organiseeritud kodanikuühiskond strateegia „Euroopa 2020” sekkumismeetmete kavandamisse;

tõelise sidususe puudumine kodanikuühiskonna panuste vahel Euroopa, riigi ja kohalikul tasandil;

kriisi mõjuga toimetulekuks võetud meetmed (sh Euroopa poolaasta ajakava) kattuvad strateegia „Euroopa 2020” algatustega, raskendades strateegia arenguprotsessi ja selles osalemise võimaluste mõistmist nii sotsiaalpartnerite kui kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonide jaoks veelgi;

käsutuses olevate rahaliste vahendite piiratus ei võimalda kodanikuühiskonna tõhusat ja tulemuslikku osalust strateegias „Euroopa 2020”.

sotsiaalpartnerite ebapiisav kaasamine Euroopa poolaasta raames toimuvasse konsultatsiooniprotsessi mõnedes liikmesriikides.”

3.6

Vaatamata Euroopa Ülemkogu tasemel kokkulepitud menetlustele, arvukatele ELi tasandi koostööprogrammidele ja teadmisele, et strateegia „Euroopa 2020” raames määratletud eesmärke ei ole võimalik tulemuslikult saavutada üksnes riikide tasandil võetud meetmetega, puudus strateegia „Euroopa 2020” rakendamisel liikmesriikide tõhus koostöö ja solidaarsus.

3.7

Juhtalgatused oleks võinud otsustavalt kaasa aidata Euroopa ja riiklike poliitikameetmete kooskõlastamisele, et toetada strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide elluviimist, taashoogustada majanduskasvu ja tööhõivet, kasutades tulemuslikumalt ära struktuurifondide (8), Euroopa territoriaalse koostöö (9) ja otsejuhtimise kavade liikumapanevat jõudu ja nende pakutavaid võimalusi. Juhtalgatused peaksid olema paremini juhitavad ja mõistetavad, suurema koostalitlusvõimega ning mitte kattuma.

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE JÄRELDUSED JA SOOVITUSED STRATEEGIA „EUROOPA 2020” TÕELISE REFORMI TAGAMISEKS

4.   Strateegia „Euroopa 2020” uus kontseptuaalne raamistik

4.1

EL peab toime tulema kahe väljakutsega: väljuma võimalikult kiiresti kriisist, mis on kahjustanud oluliselt ELi majanduslikku ja sotsiaalset süsteemi ning tugevdama strateegias „Euroopa 2020” kavandatud aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu mudelit, et lahendada ELi süsteemi konkurentsivõimet nõrgendavad struktuuriprobleemid.

4.1.1

Kõnealuses kontekstis peab komitee vajalikuks edendada arengumudelit, mille raames liikmesriigid, jätkates struktuurireforme riikide rahanduse konsolideerimiseks ja usaldusväärsuse taastamiseks, toetavad samaaegselt poliitikameetmeid, millega edendada Euroopa ja selle peamiste osalejate (töötajate, era- ja sotsiaalettevõtete) konkurentsivõimet, parandada Euroopa (materiaalsete, mittemateriaalsete, sotsiaalsete) investeeringute kvantiteeti ja kvaliteeti, luua enam ja paremaid töökohti ning toetada sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, otsides samas lahendusi suureneva tööpuuduse ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega seonduvatele probleemidele (10).

4.1.2

Seetõttu peaks majandus- ja rahaliidust saama stabiliseeriv ning tugevamat ja jätkusuutlikumat majanduskasvu soodustav tegur, et suurendada ELi üldist atraktiivsust tootmise ja investeeringute jaoks ning kasutada maksimaalselt ära ühtse turu kõiki võimalusi. Liit peaks investeerima ja valmistama ette Euroopa majandust tulevikuks, edendama soodsat ettevõtluskeskkonda ja soodsaid tingimusi töökohtade loomiseks, edendama keskkonnasäästlikkust ning toetama hoolekandesüsteemi tugevdamist, et tulla toime sotsiaalsete muutuste ja probleemidega.

4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jaoks tähendab strateegia „Euroopa 2020” rakendamise radikaalne reformimine seda, et tuleb põhjalikult ümber hinnata neli aastat tagasi kasutuselevõetud strateegia üldmõisted ja võtmetegurid, sh arengukontseptsioon, millel kõnealune strateegia põhineb, eesmärkide ja nende saavutamise, järelevalve- ja hindamismeetmete määratlemine, strateegia tõhusa ja tulemusliku mitmetasandilise juhtimise rakendamine ning kodanike ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osaluse tõhustamine.

4.3

Et strateegia „Euroopa 2020” reformi kaudu edendatav areng oleks ka tegelikult jätkusuutlik, tuleks eelkõige tugevdada terviklikku lähenemisviisi, ühendades majanduseesmärgid sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega. See nõuab asjakohaselt kohandatud lähenemisviisi, mis tagab igat liiki kapitali kasutamise õigel ajal ja õiges kohas, rahuldades praeguse põlvkonna vajadused, ohustamata seejuures tulevaste põlvkondade omi.

4.3.1

Jätkusuutliku arengu mõiste ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid tuleb ühendada Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõigetes 1–3 sätestatud eesmärkidega (11), ehk edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust liikmesriikide tugevama koostöö ja solidaarsuse ning jätkusuutliku arengu kaudu, mis põhineb tasakaalustatud majanduskasvul ning kõrge konkurentsivõimega ja kodanike heaolule keskendunud sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on tagada konkurentsivõimelisus ja täielik tööhõive.

4.3.2

Strateegia „Euroopa 2020” peab peegeldama ELi rolli ka ülemaailmses kontekstis. Strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamine peab olema tihedalt seotud ÜRO säästva arengu 2015. aasta järgse perioodi tegevuskavaga (12) ning tagama säästva arengu üldiste eesmärkide nõuetekohase rakendamise ELis ja ELi poolt.

4.3.3

Pikaajalise ülemineku käivitamiseks paindlikule ja konkurentsivõimelisele, ressursitõhusale ja kaasavale ELi majandusele peab Euroopa Liit pikendama oma eesmärkide seadmist 2020. aastast kaugemale. Seepärast tuleks strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamine kiiresti lõpule viia, algatades samal ajal osalemisprotsessi, mis viib globaliseerunud maailmas asuva jätkusuutliku Euroopa integreeritud poliitilise strateegiani ajavahemikuks vähemalt aastani 2030.

4.4

Kooskõlas jätkusuutliku arengu tervikliku lähenemisviisiga tuleb strateegias „Euroopa 2020” toetada eelkõige eesmärkide kvalitatiivset mõõdet. Kasvu mõiste viitab mõõtmete suurenemisele, seondudes seega kvantitatiivse mõõtmega, samal ajal kui areng tähendab kvaliteedi ja võimekuse suurenemist. Arengu kvalitatiivset mõõdet on võimalik suurendada, kasutades ära ja laiendades sotsiaalmajandusliku süsteemi suutlikkust ja iseloomulikke omadusi.

4.4.1

Strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid tuleb kaasata võrdsetel alustel majandus- ja eelarve-eesmärkidega – ning mitte neist sõltuvatena – majanduse, keskkonnaalase ja sotsiaalse juhtimise uude raamistikku, eelkõige Euroopa poolaasta kontekstis, ning seejärel iga-aastastesse majanduskasvu analüüsidesse, riiklikesse reformikavadesse ja riigipõhistesse soovitustesse.

4.4.2

Komitee kordab, et eelkõige tuleb määratleda täiendav SKP hindamise süsteem, et mõõta poliitikameetmete mõju ühiskonnale, peredele ja üksikisikutele (13). Kõnealuses kontekstis on vajalik rakendada peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabelit ja tagada selle tõeline rakendamine Euroopa poolaasta raames (14).

4.4.3

Tootmisele orienteeritud hindamissüsteemi asemel tuleb eelistada süsteemi, mis põhineb SKP-st kaugemale ulatuvatel näitajatel, et mõõta poliitikameetmete mõju ühiskonnale, peredele ja üksikisikutele.

4.4.4

Seetõttu on esmatähtis arendada järelevalvesüsteemi, mis põhineb näitajatel, mille puhul võetakse arvesse leibkonna kasutada olevat tulu, elukvaliteeti, keskkonnasäästlikkust, sotsiaalset ühtekuuluvust, praeguse ja tulevase põlvkonna tervist ja üldist heaolu. Uue järelevalvesüsteemi rakendamiseks ja juhtimiseks tuleks komitee arvates kasutusele võtta uus struktuur, kuhu on kaasatud pädevad institutsioonid.

4.5

Strateegiat „Euroopa 2020” saadab edu ainult siis, kui selle mitmetasandiline juhtimine võimaldab tulla toime arvukate uute väljakutsetega ning kui ELi tasandil kooskõlastatud üldsuunised väljenduvad konkreetsetes meetmetes riikide ja piirkondlikul tasandil.

4.5.1

Kõnealuses kontekstis tuleb tugevdada ELi majanduse juhtimist üldiselt ning eelkõige majandus- ja rahaliidu juhtimist, kaasates sellesse strateegia „Euroopa 2020”. Tänu sellele on võimlik struktuurireforme ellu viia, kui liikmesriigid võtavad need tõhusalt omaks, kandes nende eest jagatud vastutust. Seega on oluline, et Euroopa Ülemkogu, konkurentsivõime nõukogu, Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament teeksid tõelist koostööd juhtimise, vastutuste jagamise ja järelevalve valdkonnas.

4.5.2

Liikmesriigid peavad võtma nõuetekohaselt arvesse Euroopa Ülemkogu riigipõhiseid soovitusi riiklikes reformikavades määratletud iga-aastaste strateegiate väljatöötamisel ning eelarve, struktuurireformide, tööhõive- ja sotsiaalpoliitikaga seonduvates otsustes.

4.6

Organiseeritud kodanikuühiskonna rolli tuleb tugevdada ELi poliitikameetmete kavandamis- ja rakendamisprotsessi igas faasis. Strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamist tuleb toetada, tugevdades kodanikuühiskonna rolli ja kaasates ta iga-aastastesse majanduskasvu analüüsidesse ning riiklike reformikavade ja riigipõhiste soovituste väljatöötamisse. Selline tugevdamine on teostatav Euroopa poolaasta tõhusama ja asjakohasema ajakava kaudu, mis võimaldab organiseeritud kodanikuühiskonnal väljendada oma seisukohti aegsasti, et otsustusprotsessile tõhusalt kaasa aidata. See tuleb tagada strateegia juhtimise kolmel tasandil, st ELi, liikmesriikide ja piirkondlikul tasandil.

5.   Valdkonnaülesed ja sektoripõhised poliitikameetmed strateegia „Euroopa 2020” toetamiseks

5.1

Et strateegiast „Euroopa 2020” saaks liikumapanev jõud konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse ning jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu jaoks ELis järgmisel viiel aastal, peab komitee vajalikuks sellise tervikliku strateegia rakendamist, mis hõlmab valdkonnaüleseid (horisontaalseid) ja sektoripõhiseid (vertikaalseid) poliitikameetmeid.

5.1.1

Valdkonnaüleste (horisontaalsete) poliitikameetmete ülesanne on luua tingimused Euroopa konkurentsivõime taaselavdamise peamiste osalejate, töötajate , ettevõtete ja sotsiaalmajanduslike ettevõtete väärtustamiseks.

5.1.2

Sektoripõhistel (vertikaalsetel) poliitikameetmetel peaks põhinema strateegia „Euroopa 2020” tõhus taaskäivitamine, mis hõlmab järgmisi aspekte: tööstuspoliitika taaselavdamine; energiapoliitika ühtlustamine; teadus- ja uuendustegevuse tõhustamine; hoolekandesüsteemiga seonduva Euroopa süsteemi konkurentsivõime tugevdamiseks ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse tõhustamiseks  (15) vajalike tegurite edendamine.

5.2

Uue strateegia „Euroopa 2020”valdkonnaüleste poliitikameetmete võrdlusaluseks olevad osalejad on töötajad , eraettevõtted  (16) ja sotsiaalmajanduslikud ettevõtted  (17).

5.2.1

Sotsiaalpartnerite puhul peab strateegia „Euroopa 2020” keskne prioriteet olema kvaliteetsete töökohtade loomine kui meede, mis võimaldab võidelda tööturul üha sagedamini esineva segregatsiooni ja tööpuuduse vastu.

5.2.1.1

Samuti on vajalik kohandada haridus-, ümberõppe- ja elukestva õppe süsteemid tööturu nõudmistele ja arengule.

5.2.1.2

Tuleb edendada ettevõtlusharidust ning uute lähenemisviiside ja õppesüsteemide arengut, et tagada inimkapitali väärtustamiseks vajalikud pädevused.

5.2.1.3

Oluline on väärtustada ja toetada riiklike tööturuasutuste osatähtsust inimeste tööturule suunamisel, integreerimisel ja taasintegreerimisel.

5.2.1.4

Esmatähtis on panna suuremat rõhku poliitikameetmetele, mille eesmärk on toetada eelkõige noorte, eakate töötute ja naiste ning erinevate võimetega isikute tööhõivevõimalusi. Samuti on oluline pöörata rohkem tähelepanu probleemidele, mis seonduvad nende isikute tööhõivega, keda ei hõlmata ametlike statistiliste andmetega, kuna tegemist on tööturult tõrjutud isikutega (ilma kindla elukohata isikud, romad jms).

5.2.1.5

Soovitav oleks täiendada strateegiat „Euroopa 2020” uue eesmärgiga ehk noorte tööpuuduse vähendamine 50 % võrra 2020. aastaks.

5.2.2

Ettevõtteid , sh eelkõige VKEsid silmas pidades tuleks edendada ajakohast ettevõtluskultuuri, mis põhineb Euroopa väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act”  (18) ja tegevuskavas „Ettevõtlus 2020” (19) määratletud prioriteetidel, ning aidata ettevõtetel muuta võimalused, mida pakub juurdepääs ELi rahastamisele ja tehnoloogiauuendustele, tööhõivet ja konkurentsivõimet toetavaks arenguteguriks.

5.2.2.1

Kõnealuses kontekstis tuleb tagada tingimused, mis annavad ettevõtjatele kindla teadmise, et nad konkureerivad turul, kus puuduvad liigsest halduskoormusest ning ebaausatest või ebaseaduslikest meetoditest ja tavadest tulenevad moonutused.

5.2.2.2

Samuti tuleks analüüsida võimalust edendada spetsiaalseid toetusmeetmeid VKEde (20) konkreetsete vajaduste jaoks seoses tegevuse alustamisega, rahvusvahelistumisega, juurdepääsuga kapitaliturule, teadus-, arendus- ja uuendustegevusega.

5.2.3

Sotsiaalmajanduslikud ettevõtted on Euroopa sotsiaalmudeli võtmeelemendid, kuna nad esindavad, eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil käimapanevat jõudu sotsiaalsete uuenduste, töökohtade loomise, säästva majanduskasvu ja ühtekuuluvuse jaoks. Nad pakuvad uusi ja paindlikke meetodeid teenuste osutamiseks ning toodete, protsesside ja organisatsioonide uuendamiseks.

5.3

Strateegia „Euroopa 2020” tõhus taaselavdamine sõltub sektoripõhiste poliitikameetmete väärtustamisest.

5.3.1

Euroopa tööstuspoliitika taaskäivitamise kaudu on võimalik suurendada Euroopa tootmissüsteemi konkurentsivõimet. EList peab jälle saama konkurentsivõimeline süsteem ning selleks peab ta rakendama asjakohast tööstuspoliitikat. Töötleva tööstuse osakaal SKP-s peab jälle ulatuma 20 %-ni (2012. aastal moodustas see 15,3 %).

5.3.1.1

Vajalik on tööstuspoliitika, mis võimaldab edendada

eri sektoreid, sh töötlevat tööstust, põllumajandustööstust ja teenuseid, hõlmava väärtusahela strateegilist integratsiooni;

kõrgtehnoloogilist (high-tech) ja kesktehnoloogist (medium-high tech) tööstust ning teadmistepõhiseid teenuseid (knowledge intensive services);

Euroopa turu arengut, et tagada õiglased konkurentsitingimused keskmise ja kõrgema haridustasemega töötajatele, edendades samal ajal keskmise ja kõrgema haridustasemega töötajate ja vabade elukutsete esindajate liikumist ning teenuseid;

kõrgelt spetsialiseerunud toimivaid seoseid avaliku sektori ja ettevõtjate vahel, kes pakuvad teadmistepõhiseid teenuseid, eesmärgiga parandada ja väärtustada avaliku sektori tootlikkust;

rohelise majanduse pakutavate arenguvõimaluste kasutamist ja toetust ELi üleminekul ökoloogilisele tootmis- ja tarbimismudelile, mis on kooskõlas jätkusuutliku majanduskasvuga (kasutades seost 2015. aasta järgset perioodi hõlmava säästva arengu tegevuskavaga) (21);

sinise majanduse strateegilise sektori arendamist uuendustegevuse kaudu, et muuta selliste peamiste väärtusahelatega nagu (sinine tööstus, sinine logistika, sinine turism, sinine toit, sinine energia, sinised ressursid) seonduvad arenguvõimalused Euroopa ettevõtete ja kodanike jaoks majandus-, keskkonna- ja sotsiaalseteks eelisteks.

5.3.2

Esmatähtis on edendada ELi ühist energiapoliitikat . Arvestades energia olulist mõju majandusele, ei saa tõsiseltvõetavat tööstuspoliitikat välja kujundada ilma järgmiste ühiste põhimõteteta:

energiahindade erinevuste kohandamine ja vähendamine;

energia siseturu tingimuste parandamine;

energiasõltuvuse vähendamine kolmandatest riikidest;

taastuvenergiate arendamine.

5.3.3

Seoses arenguga teadus- ja uuendustegevuse poliitikameetmete valdkonnas, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia väärtustamise ning majanduse üleminekuga digitehnoloogiale leidub märkimisväärseid võimalusi Euroopa konkurentsivõime taaselavdamiseks asjaomastes sektorites. Kõnealuses kontekstis on võimalik rakendada uusi tõhusaid ja tulemuslikke avaliku ja erasektori koostöövorme.

5.3.3.1

Sellega seoses peab komitee vajalikuks

edendada kiireid ja dünaamilisi avalik-õiguslikke asutusi keskpikkade ja pikaajaliste rahastamisvõimaluste edendamiseks, et tagada vajalik seos teaduse ja tööstuse vahel;

võtta meetmeid IKT väärtustamiseks majandusettevõtjate dünaamilist arengut edendava vahendina (IKT-d kasutavad VKEd kasvavad kiiremini);

tõhustada finantstoetust teadus-, arendus- ja uuendustegevusele ning ülikoolide, uurimisinstituutide ja ettevõtete vahelist koostööd kõigis liikmesriikides;

edendada majanduse üleminekut digitehnoloogiale, kuna see pakub võimaluse ühendada erasektori huvid avaliku sektori eelistega, arvestades, et see võimaldab ettevõtjatel turu pakutavaid võimalusi täielikult ära kasutada, tagades samal ajal kodanikele juurdepääsu uutele toodetele ja avaliku sektori e-teenustele.

5.3.4

Komitee arvates tuleb edendada sotsiaalhoolekandesüsteemiga seonduvaid konkurentsivõimet tugevdavaid tegureid . Tõhusa sotsiaalhoolekandepoliitika rakendamine võib olla eriti oluline tegur ELi konkurentsivõime taaselavdamisel, tagades keskkonna, kus riskitegureid, mis on individuaalsel (kodanike) tasandil väljakannatamatud, on võimalik neutraliseerida sotsiaalhoolekandepoliitika konkreetsete meetmete abil. Tuleb võtta tõhusamaid meetmeid töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas. Komitee arvates on esmatähtis toetada rohkem puuetega inimeste kaasamist (22) ja soolist mõõdet (23) ning ennetada diskrimineerimist ja tõrjutust rassilise või etnilise päritolu, vanuse, usuliste vaadete ja seksuaalse sättumuse alusel.

5.3.4.1

Vastavalt Euroopa rahvastiku vananemise prognoosidele (24) on esmatähtis säilitada ja – kui võimalik – suurendada demograafiliste muutuste valdkonnas võetud kohustusi. Et demograafiliste muutustega kaasnevatel positiivsetel aspektidel oleks mõju nii vananevatele inimestele endile kui ka ühiskonnale tervikuna, on peamine eeldus siiski see, et inimestel on võimalus vananeda tervena ja turvalistes tingimustes (25).

5.3.4.2

Komitee arvates tuleb majanduspoliitika meetmeid hinnata eelnevalt nende sotsiaalse mõju seisukohast, et neutraliseerida meetmed, mis võivad suurendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust.

5.3.4.3

Samuti tuleb edendada aktiivse kaasamise integreeritud strateegiat, et tagada

piisav sissetulekutoetus;

kaasav tööturg;

juurdepääs kvaliteetsetele töökohtadele ja teenustele ning sotsiaalsete uuenduste edendamine;

sotsiaalmajanduse levik tervishoiuteenuste ja isikupõhiste teenuste strateegilistes sektorites.

5.4

Komitee arvates tuleb strateegiat „Euroopa 2020” toetada ambitsioonika investeerimiskavaga, mis hõlmab peaasjalikult ELi konkurentsivõime taaselavdamisele suunatud (materiaalseid ja mittemateriaalseid) taristu- ja sotsiaalinvesteeringuid (26). Nõukogu peab heaks kiitma vajalikud täiendavad assigneeringud selle kava rahastamiseks ja komisjon peab jälgima samaaegselt nii selle tõhusust ja tulemuslikkust kui ka kõigi liikmesriikide struktuurireforme.

Komitee kordab siinkohal oma hiljutises arvamuses (27) esitatud ettepanekuid, milles käsitletakse ühelt poolt liikmesriikide avaliku sektori investeeringute tähtsust ja teiselt poolt püüdlust leevendada kokkuhoiumeetmeid või need ajutiselt kriisi ajal peatada.

Sellest lähtuvalt soovitab komitee rakendada stabiilsuse ja kasvu pakti reegleid nii suure paindlikkusega kui majanduslik ja sotsiaalne olukord seda võimaldab. Sellest lähtuvalt soovitab komitee rakendada stabiilsuse ja kasvu pakti reegleid nii suure paindlikkusega kui majanduslik ja sotsiaalne olukord seda võimaldab.

5.4.1

Materiaalsed taristuinvesteeringud peaksid keskenduma kahele olulisele aspektile: Esiteks tuleb tagada arhitektuuri- ja ajaloopärandi, ajalooliste ehitiste ning raudtee-, maismaa- ja meretranspordivõrgu hooldamine, restaureerimine ja ajakohastamine. Samuti tuleks tagada Euroopa hüdrogeoloogilise pärandi ja rannikualade hooldamine ja turvalisus. Teine aspekt hõlmab mittemateriaalseid investeeringuid, mis seonduvad info- ja kommunikatsioonitehnoloogiavõrkude arenguga. Kõnealuse investeerimiskava rahastamise võiks tagada tänu Euroopa Investeerimispanga kaasamisele, Euroopa sihtotstarbeliste võlakirjade väljastamisele ning mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) ümberkujundamisele 2016. aastal.

5.4.2

Sotsiaalinvesteeringute abil peab olema võimalik võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohu vastu ning soodustada taaselavnemist Euroopa tööhõive valdkonnas. Vajalik on investeerimiskava, mis moodustab 2 % SKPst ja mis jäetakse välja eelarvepuudujäägi arvestamisel ning mida kontrollitakse selle tõhususe ja tulemuslikkuse tagamise eesmärgil. See investeerimiskava võiks hõlmata tervishoiuteenuseid, isikupõhiseid teenuseid ja hooldusteenuseid, mis on tihedas seoses liikmesriikide demograafilise arenguga, haridussüsteemi tugevdamisega, ametialase koolituse ja ümberõppega, sotsiaalelamumajandusega jms. Kõnealuse investeerimiskava rahastamiseks, mis ei lähe arvesse eelarvepuudujäägi arvestamisel, võiks kasutada ka finantstehingute maksustamisest saadavat tulu.

Brüssel, 15. oktoober 2014.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  Vt Euroopa Komisjoni veebilehte http://ec.europa.eu/europe2020/public-consultation/index_en.htm

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (2014) EMSKi sektsioonide, tööturu vaatlusrühma/ühtse turu vaatlusrühma/säästva arengu vaatlusrühma/CCMI ja kontaktrühma panused „Euroopa 2020. aasta strateegia vahearuande” koostamisse. Strateegia „Euroopa 2020” juhtkomitee.

(3)  „Keskmiselt teenisid 2012. aastal Euroopas inimesed kõrgeimas sissetuleku kvintiilis ligikaudu 40 % ja madalaimas sissetuleku kvintiilis vähem kui 10 % kogutulust”. Eurostat, „Statistics in focus”, 12/2014.

(4)  Käesolevas arvamuses ei ole, dokumendi mahtu silmas pidades, esitatud kõiki statistilisi andmeid, millele on viidatud kahes dokumendis: COM(2014) 130 final ja selle lisad 1–3.

(5)  28 liikmesriigis kasvas ajavahemikus 2007 (viimane aasta enne kriisi algust) kuni 2013 avaliku sektori võlakoormus 58,8 %-lt 87,1 %-le, ehk 28,3 protsendipunkti võrra. 18 euroala liikmesriigis kasvas see 66,2 %-lt 92,6 %-le ehk 26,4 protsendipunkti võrra. Eurostati andmebaas: valitsemissektori koguvõlg.

(6)  Veugelers, R. (2014): „Undercutting the future? European research spending in times of fiscal consolidation”. Bruegel Policy Contribution. väljaanne 2014/06.

(7)  Euroopa Parlamendi uuring (2014): „A „traffic light approach” to the implementation of the 2011 and 2012 Country Specific Recommendations (CSRs)”. Majanduse juhtimise tugiüksus.

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013, ELT L 347, 20.12.2013, lk 320–469.

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1299/2013, ELT L 347, 20.12.2013, lk 259–280.

(10)  Teadusuuringu projektiga tutvumiseks vt veebilehte: http://www.foreurope.eu/

(11)  ELT C 83, 30.3.2010.

(12)  http://sustainabledevelopment.un.org/index.php?menu=1561

(13)  ELT C 181, 21.6.2012, lk 14–20.

(14)  „Majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamine,” COM(2013) 690 (esialgne).

(15)  Kavandatud sekkumismeetmete põhjalikuma analüüsi leiate dokumendis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (2014) op.cit.

(16)  Ettevõtte mõistet on siin kasutatud üldises tähenduses, sõltumata ettevõtluse vormist (füüsilisest isikust ettevõtjad, vabade elukutsete esindajad, tööjõudu palganud ettevõtjad, sotsiaalettevõtjad).

(17)  Sotsiaalmajandus hõlmab kas VKEsid ja suurettevõtteid ning ühistuid, vastastikuse abi ühinguid, ühendusi, fonde, sotsiaalvaldkonna valitsusväliseid organisatsioone jms.

(18)  „Small Business Act” , COM(2008) 394 final/2.

(19)  ELT C 271, 19.9.2013, lk 75–80.

(20)  Komitee viitab Euroopa Komisjoni juures tegutseva vabade elukutsete töörühma aruandele „Action Lines: Bolstering the business of liberal professions”, mis avaldati 12. märtsil 2014.

(21)  http://www.wfuna.org/post-2015

(22)  „Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020: uued sammud tõketeta Euroopa suunas”, COM(2010) 636 final.

(23)  „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia„, COM(2010) 491 final.

(24)  Euroopa Komisjoni 2012. aasta aruanne elanikkonna vananemise kohta.

(25)  ELT C 51, 17.2.2011, lk 55–58.

(26)  Vastavalt ettepanekule, mille Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat Jean-Claude Juncker esitas poliitilistes suunistes järgmisele Euroopa Komisjoni koosseisule 15. juulil 2014 Strasbourg'is.

(27)  Arvamus ECO/357 „Majandus- ja rahaliidu väljakujundamine – Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepanekud ELi järgmiseks õigusloomeperioodiks”, raportöörid Joost van Iersel ja Carmelo Cedrone, vastu võetud 9. juulil 2014.