12.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 311/59

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Vaba liikumise õigust kasutavate Euroopa Liidu kodanike valimisõigusest ilmajätmise tagajärjed””

COM(2014) 33 final

2014/C 311/09

Üksikraportöör: Andris Gobiņš

Euroopa Komisjon otsustas 7. märtsil 2014 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Vaba liikumise õigust kasutavate Euroopa Liidu kodanike valimisõigusest ilmajätmise tagajärjed””

COM(2014) 33 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni arvamus võeti vastu 7. aprillil 2014.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 498. istungjärgul 29. – 30. aprillil 2014 (29. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 203,, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 8.

1.   Komitee seisukoht

1.1

Euroopa Liidu kodanikud on ELi lepingu artikli 10 lõike 3 keskmes, kus on sätestatud: „Igal kodanikul on õigus osaleda liidu demokraatias”. Ilmselgelt peab see hõlmama ka õigust valimistel osaleda, mis on demokraatia ja peamiste inimõiguste esmatähtis osa.

1.2

ELi kodanike üks põhiõigustest on vaba liikumise õigus. ELi kodanikud võivad elada ja töötada kõigis 28 liikmesriigis.

1.3

Põhiõiguste harta – millel on samasugune õigusjõud nagu lepingutelgi – artiklites 39 ja 40 on sätestatud, et ELi kodanikel, kes kasutavad oma vaba liikumise põhiõigust, on õigus üleeuroopalistel ja kohalikel valimistel osaleda samadel tingimustel nagu nende elukohariigi kodanikel. Osalemist riiklikel valimistel harta siiski ei hõlma.

1.4

23 ELi liikmesriiki lubavad oma kodanikel, kes elavad ELi piires välismaal, hääletada riiklikel valimistel. Käesoleva arvamuse koostamiseks organisatsiooni Europeans Throughout the World (ETTW) poolt läbiviidud mitteametlikul küsitlusel nimetasid Euroopas asuvad kodumaalt lahkunute organisatsioonid hääletamisõiguse säilitamiseks muu hulgas järgmisi positiivseid põhjusi.

—

Hääletamine valimistel – olgu need kohalikud, piirkondlikud, riiklikud või üleeuroopalised – on demokraatlik põhiõigus, mida peab toetama ja kaitsma.

—

Et riiklikud valimised oleksid tõeliselt demokraatlikud, peab kuulama kõigi kodanike häält – sealhulgas ka nende häält, kes on otsustanud elada ja töötada välismaal.

—

Riiklikel valimistel hääletamise õigus võimaldab välismaal elajatel säilitada olulisi sidemeid oma kodumaaga ning olla ka edaspidi „vastutustundlikud kodanikud” ja „head eurooplased”.

—

Välismaal elajaid võib nimetada nende päritoluriikide „saadikuteks” ja sageli peavad nad oma kodumaal tehtud poliitiliste otsuste tagajärgede tõttu ka kannatama.

—

Euroopa piires välismaal hääletamist nähakse kui Euroopa moto „Ühtsus mitmekesisuses” ellurakendamist.

1.5

Viis ELi liikmesriiki – Küpros, Taani, Iirimaa, Malta ja Ühendkuningriik – ei luba oma kodanikel, kes elavad ELi piires välismaal, riiklikel valimistel hääletada, keelates selle kas kohe kodumaalt lahkumise järel või teatava aja möödudes. Pole täpselt teada, kui palju ELi kodanikke sedalaadi valimisõigusest ilmajätmise all tegelikult või potentsiaalselt kannatab, kuid hinnanguliselt võib Euroopa Liidu piires välismaal elada umbes 3 miljonit viiest kõnealusest liikmesriigist pärit ELi kodanikku (1).

1.6

Enamik neist valimisõiguseta jäetud kodanikest ei saa sellise poliitika tõttu osaleda riiklikel valimistel ka riigis, kus elavad (2). Niisugused tavad on tekitanud kaotatud valijaskonna – kodanike rühma, kellel pole õigust hääletada riiklikel valimistel üheski riigis.

1.7

Üks põhjendustest, mida valimisõigusest ilmajätmise õigustamiseks sageli kasutatakse, on väide, et välismaal elavad kodanikud kaotavad sideme kodumaaga. Minevikus võis see tõsi olla. Tänu kaasaegsele kommunikatsioonitehnoloogiale on välismaal elavatel ELi kodanikel tänapäeval siiski lihtne oma kodumaaga tihedat sidet säilitada. Nad saavad jälgida kodumaa päevakajalisi sündmusi televisiooni, raadio ja interneti kaudu, kusjuures nimelt internet on üldlevinud suhtlus- ja osalemisvahend. Nad saavad kiiresti ja odavalt koju sõita. Ning paljudel juhtudel nad isegi maksavad makse oma kodumaal või saavad sealt pensioni. Vaevalt küll võib füüsiline elukoht kui proportsionaalne näitaja õigustada valimisõigusest ilmajäämist.

1.8

29. jaanuari 2014. aasta soovituses innustab komisjon viit asjaomast liikmesriiki säilitama oma kodanike õiguse riiklikel valimistel hääletada, kui need kodanikud demonstreerivad jätkuvalt huvi kodumaa poliitikaelu vastu, näiteks taotledes enda jätmist valijate nimekirja. Komitee hindaks kõrgelt üldist nõudmist kõigile liikmesriikidele, tagada, et hääletamine oleks välismaal elavate kodanike jaoks sama lihtne kui kodumaal elavatele kodanikele.

1.9

Komitee toetab tungivalt seda soovitust, mis kaasneb teatisega, mille kohta käesolev arvamus on koostatud.

1.10

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 20 on liidu kodakondsus määratletud kui liikmesriigi kodakondsust täiendav. Seepärast näib veider, et mõned kodanikud on ilma jäetud ühest põhiõigusest – hääleõigusest – kui nad kasutavad teist põhiõigust – õigust liikuda. On mõistetav, et paljud näevad selles vastuolu kogu ELi kodakondsuse põhimõttega.

1.11

Ilmselgelt kuuluvad eeskirjad riiklikel valimistel hääletamise õiguste kohta riikide, mitte Euroopa Liidu pädevusse. EL ei sea seda tähtsat põhimõtet kahtluse alla ega tohigi seada. Kodanike seisukohast võttes oleks selles küsimuses siiski tarvis tegutseda. Tuleks võimaldada kodanikel kasutada neid põhiõigusi, mille kõik liikmesriigid on ELi lepingutes omaks võtnud, nii et neid seetõttu riiklike õigusaktide alusel valimisõigusest ilma ei jäetaks.

1.12

Komitee julgustab viit asjaomast liikmesriiki leidma mooduseid suuremaks paindlikkuseks. Loomulikult on lahendused riigiti erinevad. Peamine suunis on see, et kõigil ELi kodanikel peab alles jääma hääleõigus oma päritolumaa riiklikel valimistel. Komitee julgustab neid liikmesriike kaaluma Euroopa Komisjoni seisukohta, et hääleõiguse elukohatingimuste alusel piiramise asemel võiks välismaal elavatel kodanikel olla pigem võimalus demonstreerida oma jätkuvat huvi päritolumaa poliitikaelu vastu. Hääleõiguse säilimise ajalised piirangud on tõenäoliselt juba oma loomu poolest meelevaldsed.

1.13

Lisaks tahab komitee rõhutada, kui tähtis on anda välismaal elavatele kodanikele selget teavet selle kohta, millised on nende õigused ja kuidas nad saavad oma õigusi kasutada.

1.14

Komitee innustab liikmesriikide pädevaid asutusi registreerumis- ja hääletusprotsessi võimalikult lihtsaks ja läbipaistvaks muutma.

1.15

Lõpuks rõhutab komitee, et riiklikel valimistel valimisõigusest ilmajätmine on ainult üks näide kodanikuõiguste rikkumisest, mida kodanikud ELi piires välismaal elades kogevad. Komitee kutsub komisjoni üles kõiki selliseid rikkumisi kaardistama, et saada täielik ülevaade praegusest asjade seisust Euroopas, pöörates samas erilist tähelepanu kodanikuaktiivsusele ja osalemisvõimalustele igapäevases otsuste langetamises.

2.   Täiendav taustteave

2.1

Komisjoni soovituses antakse hea ülevaade õiguslikust olukorrast kõigis asjaomases viies liikmesriigis. ETTW andmetele tuginedes tahaks komitee siiski komisjoni öeldule lisada mõned märkused.

2.2

Küpros. Umbes 4 80  000 Küprose kodanikku elab teistes ELi riikides, enamik neist Ühendkuningriigis. Öeldule vaatamata said need kodanikud tegelikult eelmise aasta riiklikel valimistel osaleda. Teisisõnu, õiguslik olukord ja tegelikud tavad näivad lahknevat.

2.3

Taani. Umbes 1 40  000 Taani kodanikku elab mõnes teises ELi riigis. Taani põhiseaduses on sätestatud, et Taani kodanikul on õigus parlamendivalimistel osaleda, kui tal on Taanis alaline elukoht. Sellegipoolest on lisatud mitmeid erandeid. Teatavatel tingimustel säilib kodaniku hääleõigus 12 aastat või mõnel juhul isegi kauem. Need erandid seavad kahtluse alla põhiseadusliku argumendi välismaal elavate Taani kodanike jätkuvaks „üldiseks” valimisõigusest ilmajätmiseks.

2.4

Iirimaa. Välismaal elavate Iiri kodanike arv on väga suur – hiljutise ametliku hinnangu kohaselt umbes 3 miljonit, kellest pool miljonit elab mõnes teises ELi liikmesriigis. Üks argumentidest välismaal elavatele kodanikele hääleõiguse andmise vastu on olnud see, et nad võiksid muutuda Iirimaa poliitikaelus domineerivaks teguriks. Hiljutised arengud näitavad siiski, et välismaal elavad Iiri kodanikud võivad vähehaaval hääleõiguse saada. 78 % Iirimaa praeguse põhiseadusliku konvendi liikmetest pooldab välismaal elavatele kodanikele hääleõiguse andmist presidendivalimisteks. Seanadi (parlamendi ülemkoda) reformiseaduse eelnõus tehti isegi ettepanek, et välismaal elavad kodanikud võiksid saada hääleõiguse ka Seanadi valimisteks. Kuigi valitsuse vastust põhiseadusliku konvendi ettepanekule ikka veel oodatakse, näib Iirimaal valimisõigusest ilmajätmise küsimuse osas puhuvat muutuste tuul.

2.5

Malta. 1 01  700 Malta kodanikku elab teistes liikmesriikides, rõhuv enamus neist Ühendkuningriigis (3). Malta põhiseaduses on sätestatud, et Malta kodanikul on hääleõigus, kui ta on Malta resident ning on registreerimisele vahetult eelneva kaheksateistkümne kuu jooksul olnud resident kuus järjestikust kuud või lühematel ajaperioodidel, mis annavad kokku kuus kuud. Pöördelises 2003. aasta kohtuasjas tegi Malta kohus otsuse, et Malta põhiseaduse terminit „elukoht” tuleb tõlgendada kui „harilik elukoht”, sest selle kitsas tõlgendamine kui „füüsiline elukoht” võiks rikkuda Euroopa inimõiguste konventsiooni. Põhiseaduslikku muudatust sellele kohtuotsusele ei järgnenud.

2.6

Ühendkuningriik. Peaaegu 2,2 miljonit Ühendkuningriigi kodanikku elab ELi teistes liikmesriikides. Eeskirju nende hääletamise õiguste kohta parlamendivalimistel on viimase 30 aasta jooksul kolm korda muudetud. Enne 1985. aastat ei saanud välismaal elavad kodanikud üldse valida, kuid 1985. aastast alates kaotavad kodanikud hääleõiguse alles pärast viit aastat välismaal. Seda aega pikendati 1989. aastal 20 aastani ning vähendati seejärel 2000. aastal 15 aastale, mis kehtib senini. Väga hiljutise arenguna otsustasid koalitsioonivalitsusse kuuluvad liberaaldemokraadid oma 1.–2. märtsi 2014. aasta parteikongressil, et Euroopas elavatel Ühendkuningriigi kodanikel peaks olema riiklikel valimistel hääletamise õigus.

Brüssel, 29. aprill 2014

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE

(1)  Eurostati andmete kohaselt elas 2013. aastal Euroopa Liidu piires välismaal 1,17 miljonit ELi kodanikku, kes olid pärit viiest kõnealusest liikmesriigist, kuid see arv ei hõlmanud neid, kes elasid Kreekas, Prantsusmaal, Horvaatias, Küprosel, Leedus, Luksemburgis, Maltal ja Ühendkuningriigis (kuigi Ühendkuningriigis elavaid Iiri kodanikke oli arvestatud).

(2)  Komisjoni andmetel pole üheski liikmesriigis üldist poliitikat anda oma territooriumil elavatele teiste liikmesriikide kodanikele oma riiklikel valimistel hääleõigus. Siiski esineb ka erandeid: isikud, keda käsitatakse Rahvaste Ühenduse riikide kodanikena, saavad hääletada parlamendivalimistel Ühendkuningriigis ning Ühendkuningriigi kodanikel on hääleõigus parlamendivalimistel Iirimaal.

(3)  Andmed saadud Malta valitsuselt.