Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset /* COM/2013/0813 final - 2013/0402 (COD) */
SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST Euroopa on teaduse ja innovatsiooni valdkonnas
tugev ja tal on potentsiaali saada üleilmseks liidriks. Kvaliteetse teaduse
nimel tegutsemine ei ole mitte üksnes teadlaste eesmärk, vaid toob
märkimisväärset kasu ka avalikule ja erasektorile. Üldises plaanis aga ei ole
ettevõtjad ELi teadus- ja arendustegevuse edendamisel veduriks, nagu see on
näiteks Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis, kes meie peamisi
kaubanduspartnereid. Ettevõtjate optimaalsest väiksem investeerimine teadus- ja
arendustegevusse mõjub ebasoodsalt uute toodete, tootmisviiside, teenuste ja
oskusteabe kasutuselevõtule. Seepärast on soovitav innovatiivseks
äritegevuseks paremad tingimused luua. Komisjon on osana oma laiemast
strateegiast „Euroopa 2020” algatanud innovaatilise liidu loomise, kaitstes
investeeringuid teadmusbaasi, vähendades kulukat killustatust ja muutes
Euroopas innovatsiooniga tegelemise tasuvamaks. Innovatsiooni soodustav
keskkond peaks eelkõige julgustama erasektorit rohkem teadus- ja arendustegevusse
investeerima tänu ülikoolide ja tööstuse vahelisele laialdasemale, sealhulgas
piiriülesele, koostööle teadus- ja arendustegevuse ning tehnoloogiaarenduse
valdkonnas, avatud innovatsioonile ning intellektuaalomandi väärtuse parema
hindamise võimalusele, mille tõttu teadusele orienteeritud ja innovaatilistel
ettevõtjatel on parem juurdepääs riskikapitalile ja rahastamisele. Nende
eesmärkide saavutamine üksnes riiklikul tasandil ei ole piisav ning tooks kaasa
jõupingutuste ebaefektiivse dubleerimise liidus. Tehingukulude järsk vähenemine
digitaalmajanduses on kaasa toonud uued avatud teadusel ja avatud
innovatsioonil põhinevad koostöövormid, mis viivad sageli uute ärimudeliteni
ühiselt loodud teadmiste kasutamiseks. Sellest hoolimata on intellektuaalomandiõigused
innovatsioonipoliitika oluline osa. Intellektuaalomandiõigused annavad
innovaatoritele ja loojatele võimaluse tagada oma töö tulemuste – mis on oma
olemuselt immateriaalsed –omandiõigus, pakkudes sellega vajalikke stiimuleid
uutesse lahendustesse, leiutistesse ning uude oskusteabesse investeerimiseks.
Intellektuaalomandiõigused kaitsevad küll loomingut ja leiutisi, kuid nende
reguleerimisala on piiratud. Teadus- ja loometegevuse käigus kogutakse ja
arendatakse märkimisväärset teavet, kujundades järk-järgult välja olulise
majandusliku väärtusega teadmised, mis tihtipeale ei vasta
intellektuaalomandiõigusega kaitsmise tingimustele, kuid on innovatsiooni ja
üldisemalt ettevõtjate konkurentsivõime seisukohalt sama olulised. Kui selliste
väärtuste kaitsmiseks ning rahastuse ja investeeringute meelitamiseks on vaja
intellektuaalomandit saladuses hoida, kasutavad ettevõtjad, laborid, ülikoolid
ja ka üksikisikust loojad ja leiutajad selleks kõige levinumat ja pikema
ajalooga väärtusliku teabe omandi tagamise vormi – konfidentsiaalsust. Kuna teadus rajaneb varasemal tööl, on
teadmiste ja uute tulemuste jagamine oluline hoob edasiseks innovatsiooniks.
Olenevalt innovaatori ärimudelist võib konfidentsiaalsus olla vajalik eeldus
intellektuaalomandi arendamiseks, et kasutada seda innovatsiooniks ja
konkurentsivõime suurendamiseks. Intellektuaalomandiõigus algab alati
saladusega. Kirjanikud ei paljasta süžeed, mille kallal nad töötavad (tulevane
autoriõigus), autotoojad ei levita uue mudeli esimesi visandeid (tulevane
disainilahendus), ettevõtjad ei avalda tehnoloogiliste eksperimentide
esialgseid tulemusi (tulevane patent), ettevõtjad ei jaga teavet uue margitoote
turulelaskmise kohta (tulevane kaubamärk) jne. Õigusterminoloogias nimetatakse suurema
konkurentsivõime säilitamise eesmärgil konfidentsiaalsena hoitavat teavet
„ärisaladuseks”, „avalikustamata teabeks”, „konfidentsiaalseks äriteabeks” või
„salajaseks oskusteabeks”. Ettevõtluses ja akadeemilistes ringkondades
kasutatakse selle kohta mõnikord ka muid nimetusi, nagu „omanikule kuuluv
oskusteave” või „omanikule kuuluv tehnoloogia”. Täpselt sama suur tähtsus on ärisaladustel ka
mittetehnoloogilise innovatsiooni kaitsmisel. Teenuste sektorid, mis annavad
ligikaudu 70 % ELi SKPst, on väga dünaamilised ning see dünaamilisus
sõltub innovaatiliste teadmiste loomisest. Teenuste sektor tugineb aga
tootmissektoriga võrreldes vähem (patentidega kaitstud) tehnoloogilisele
protsessi- ja tooteinnovatsioonile. Selles ELi majanduse ühes olulisemas harus
aitab konfidentsiaalsus luua ja kasutada konkurentsivõime suurendamiseks n-ö
pehmet innovatsiooni, mis hõlmab mitmesuguse strateegilise äriteabe kasutamist
ja rakendamist; see teave on ulatuslikum tehnoloogilistest teadmistest ning
käsitleb näiteks kliente ja tarnijaid, ärivõtteid, äriplaane, turuanalüüsi jne. Majandusteadlased on üksmeelel, et igas
suuruses ettevõtjad peavad ärisaladusi vähemalt sama väärtuslikeks kui kõiki
teisi intellektuaalomandi vorme. Eriti olulised on ärisaladused väikeste ja
keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) ja idufirmade jaoks, sest neil puuduvad
sageli spetsialiseerunud töötajad ja finantsvõimalused
intellektuaalomandiõiguste hankimiseks, haldamiseks, jõustamiseks ja
kaitsmiseks. Ehkki ärisaladused ei ole kaitstud nagu
klassikalised intellektuaalomandiõigused, on need sellegipoolest olulise
tähtsusega täiendav vahend 21. sajandi teadmistepõhise majanduse tõukejõuks
olevate intellektuaalsete varade omandiõiguse nõutavaks tagamiseks. Ärisaladuse
omajal ei ole sellega hõlmatud teabele ainuõigust. Küll aga on majanduslikult
tõhusa ja konkurentsivõimelise ettevõtluse edendamiseks õigustatud ärisaladuse
kasutamise piiramine juhtudel, kus kolmas isik on saanud asjaomase oskusteabe
või teabe ärisaladuse omajalt tema tahte vastaselt ja ebaausate vahenditega.
Seda, kas ja millises ulatuses selline piiramine on vajalik, hinnatakse
juhtumipõhiselt kohtuliku kontrolli käigus. See tähendab, et konkurendid on vabad arendama
ja kasutama samu, sarnaseid või alternatiivseid lahendusi ja seeläbi
innovatsioonis konkureerima ning neid tuleb julgustada seda tegema, kuid neil
ei ole lubatud omandada teiste arendatud konfidentsiaalset teavet pettuse või
varguse teel. Samal ajal kui teadmiste ja teabe arendamine
ja kasutamine on ELi majanduse toimimise seisukohalt aina kesksemaks muutunud,
on suurenenud ja suureneb jätkuvalt väärtuslikku avalikustamata oskusteavet ja
teavet (ärisaladusi) ähvardav varguse, spionaaži ja muude omastamisvõtete oht
(seoses üleilmastumise, allhanke, tarneahelate pikenemise, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia
suurenenud kasutamisega jne). Samuti suureneb oht, et varastatud ärisaladusi
kasutades toodetakse kolmandates riikides õigusi rikkuvaid kaupu, mis seejärel
konkureerivad ELis omastamise ohvri kaupadega. Ärisaladusi ebaseadusliku
omandamise, kasutamise või avalikustamise eest kaitsva õigusraamistiku praegune
erinevus ja killustatus takistab aga piiriülest teadus- ja arendustegevust ning
innovaatiliste teadmiste levikut, sest see nõrgestab Euroopa ettevõtjate
suutlikkust oma oskusteabe ebaausale ründamisele vastu seista. Intellektuaalomandi raamistiku optimaalne
korrastamine on üks innovaatilise liidu olulisi tugisambaid, mistõttu komisjon
võttis 2011. aasta mais vastu tervikliku intellektuaalomandi strateegia,
algatades ärisaladuste kaitse uurimise[1].
Käesolev ettepanek on järjekordne osa intellektuaalomandi ühtse turu loomise
ülesande täitmisest. 2. HUVITATUD ISIKUTEGA
KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED 2.1. Avalik konsultatsioon Käesolev algatus põhineb selle hindamisel, kui
olulised on ärisaladused innovatsiooni ja ettevõtjate konkurentsivõime jaoks,
kui palju neid kasutatakse, milline on nende roll ning suhe
intellektuaalomandiõigustega teadmiste ja immateriaalse vara loomisel ja
majanduses kasutamisel ning milline on asjaomane õigusraamistik. Hindamisel
kasutati kahte välisuuringut ja peeti ulatuslikke konsultatsioone
sidusrühmadega. Esimene uuring (avaldatud 2012. aasta
jaanuaris) hindab võrdlevalt ELi liikmesriikide õigusnorme ärisaladuste
omastamise vastase kaitse valdkonnas. Teine uuring, mis avaldati 2013. aasta
mais, hindab ärisaladuste ja nende omastamise vastase kaitse majanduslikke
aluseid ning analüüsis samuti ärisaladuste õiguslikku kaitset kogu ELis. Uuring
kinnitas, et olemasolev ärisaladuste omastamise vastane kaitse liidus tervikuna
on killustatud ja erinev, ning leidis, et see on üldiselt läbipaistmatu ja toob
kaasa tarbetuid kulusid ja ohte. Uuringus leiti, et tõhus teadus- ja
arendustegevuse tulemuste kaitsmise süsteem on eeltingimus selleks, et
ettevõtjad tegeleksid innovatsiooniga, ning et paindlikkus, mida pakub
ärisaladuse tõhus kasutamine, sobib hästi kokku sellega, kuidas innovatsioon
tänapäeva ettevõtluses toimub. Kokkuvõttes jõuti järeldusele, et
ärisaladusõiguse ühtlustamine ELis looks ettevõtjatele paremad tingimused
innovaatiliste teadmiste arendamiseks, vahetamiseks ja kasutamiseks. Sidusrühmade arvamusi koguti kolmes järgus.
Esiteks arutasid kodanikuühiskonna, tööstuse, akadeemilise ringkonna ja
riigiasutuste esindajad teemat komisjoni korraldatud konverentsil, mis toimus 2012.
aasta juunis. Teiseks algatati 2012. aasta novembris teise
uuringu raames küsitlus ärisaladuse kasutamise, sellega seotud ohtude ja
õiguskaitse kohta. Küsitlus oli suunatud ELi ettevõtjate esinduslikule
valimile, sealhulgas VKEdele, kes moodustasid valimist 60 %. Küsitlusele
saadi kokku 537 vastust. 75 % kõikidest vastajatest hindas ärisaladust oma
ettevõtte kasvu, konkurentsivõime ja innovaatilisuse seisukohalt
strateegiliselt tähtsaks. Küsitlusest ilmnes, et ligikaudu iga viienda vastaja
suhtes on viimase kümne aasta jooksul pandud ELis toime vähemalt üks
omastamiskatse ning ligi kaks igast viiest vastajast väitis, et ärisaladuse
omastamise oht on selle ajavahemiku jooksul suurenenud. Kolmest vastajast kaks
väljendas toetust ELi seadusandlikule algatusele. Kolmandaks viisid komisjoni talitused 11. detsembrist 2012
kuni 8. märtsini 2013 läbi avatud avaliku konsultatsiooni, mis
keskendus võimalikele poliitikavalikutele ja nende mõjule. Saadi 386 vastust
peamiselt kodanikelt (enamik ühest liikmesriigist) ja ettevõtjatelt. 202
vastajat leidis, et EL peaks tegelema ärisaladuste omastamise vastase
õiguskaitsega. Kahe peamise vastajate rühma (kodanike ja ettevõtjate)
seisukohad olid aga vastandlikud. Kolm kodanikku neljast leiab, et ärisaladused
on teadus- ja arendustegevuse seisukohalt vähetähtsad ja olemasolev
ärisaladuste õiguskaitse on liialdatud, ning 75 % ei pea ELi tegevust
selles vallas vajalikuks. Vastanud ettevõtjad seevastu leiavad, et ärisaladused
on teadus- ja arendustegevuse ja nende konkurentsivõime seisukohalt äärmiselt
olulised. Märkimisväärne enamik peab olemasolevat kaitset nõrgaks, eriti
piiriülesel tasandil, ning leiab, et riiklike õigusraamistike vahelised
erinevused toovad kaasa negatiivseid mõjusid, nagu suurem äririsk nõrgema
kaitsega liikmesriikides, väiksemad stiimulid piiriüleseks teadus- ja
arendustegevuseks ning suurenevad kulutused ennetavatele teabekaitsemeetmetele. 2.2. Mõjuhinnang Mõjuhinnang tõi välja liikmesriikidevahelised
lahknevused ärisaladuste kaitsmise valdkonnas: vaid väheste liikmesriikide
õigusaktides on kas määratletud ärisaladuste mõiste või sätestatud, millal neid
tuleb kaitsta; rikkujate suhtes ei ole alati võimalik kohaldada tegevuse
lõpetamise korraldust; traditsioonilised kahju arvutamise viisid ei ole
ärisaladuse omastamise puhul alati sobilikud ning alternatiivseid meetodeid (nt
litsentsitasu summa, mis oleks saadud litsentsilepingu alusel) ei ole kõikides
liikmesriikides olemas; kõikides liikmesriikides ei käsitleta ärisaladuse
vargust kriminaalseadustes. Lisaks ei ole paljudes liikmesriikides õigusnorme
ärisaladuste hoidmiseks kohtuvaidluse ajal, mistõttu ärisaladuse omastamise
ohvrid ei julge kohtust õiguskaitset taotleda. Ilmnes kaks peamist probleemi. ·
Optimaalsest väiksemad stiimulid piiriüleseks
innovatsiooniks. Oht, et ärisaladused võidakse ebatõhusa õiguskaitse korral
omastada, kahjustab innovatsiooni (sealhulgas piiriülese innovatsiooni)
stiimuleid järgmistel põhjustel: i) ärisaladustel põhineva innovatsiooni
väiksem oodatav väärtus ja suuremad kulud selle kaitsmiseks; ii) ärisaladuste
jagamisega kaasnev suurem äririsk. Näiteks hoiduks 40 % ELi ettevõtjatest
ärisaladuste jagamisest teiste isikutega, sest nad kardavad teabe
konfidentsiaalsuse kadumist kuritarvitamise või loata avaldamise tõttu. See
takistab innovatsiooni, eriti teaduskoostööd ja avatud innovatsiooni, mis nõuab
väärtusliku teabe jagamist mitme ettevõtlus- ja teaduspartneri vahel. ·
Ärisaladusel põhinevad konkurentsieelised on ohus
(konkurentsivõime vähenemine): killustatud õiguskaitse ELi sees ei taga
siseturul võrreldavat kaitse ulatust ega õiguskaitse taset, seades sellega ohtu
ärisaladusel põhinevad konkurentsieelised (olgu innovatsiooniga seotud või
mitte) ning vähendades ärisaladuse omajate konkurentsivõimet. Näiteks hindab Euroopa
keemiatööstus, milles on väga suur tähtsus ärisaladustega kaitstud
protsessiinnovatsioonil, et ärisaladuse omastamine võib sageli kaasa tuua kuni 30 %
suuruse käibe vähenemise. Käesoleva algatuse eesmärk on tagada, et
Euroopa ettevõtjate ja teadusasutuste konkurentsivõime, mis põhineb
avalikustamata oskusteabel ja äriteabel (ärisaladustel), oleks piisavalt
kaitstud, ning luua paremad tingimused ja parem raamistik innovatsiooni
arendamiseks ja kasutamiseks ning teadmussiirdeks siseturul. Algatuse erieesmärk
on parandada ärisaladuste omastamise vastase õiguskaitse tulemuslikkust kogu
siseturul. Probleemi lahendamiseks kaaluti järgmisi
valikuid. –
Säilitada olemasolev olukord. –
Anda teavet ja suurendada teadlikkust olemasolevate
ärisaladuse omastamise vastaste riiklike meetmete, menetluste ja
õiguskaitsevahendite kohta. –
Lähendada riiklikku tsiviilõigust ärisaladuste
omastamise ebaseaduslikkusega seoses (kuid jätta õiguskaitsevahendeid ja
kohtumenetluse ajal ärisaladuste konfidentsiaalsuse säilitamist käsitlevate
õigusnormide üle otsustamine riiklikule tasandile). –
Lähendada ärisaladuste omastamise vastaseid
riiklikke tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid ning kohtumenetluse ajal ja
järel ärisaladuste konfidentsiaalsuse säilitamist käsitlevaid õigusnorme (lisaks
3. valikule). –
Lähendada lisaks tsiviilõigusele (4. valik) ka
riiklikku kriminaalõigust, sealhulgas minimaalseid kriminaalkaristusi
käsitlevaid õigusnorme. Mõjuhinnangus jõuti järeldusele, et 4. valik
oleks proportsionaalne ja aitaks soovitud eesmärke kõige paremini saavutada. Seoses mõjuga võimaldaks tsiviilõiguslike
õiguskaitsevahendite lähendamine innovaatilistel ettevõtjatel oma õiguspäraseid
ärisaladusi kogu ELis tõhusamalt kaitsta. Samuti oleks ärisaladuste omajatel
suurem valmidus ärisaladuste omastamisest tekkinud võimaliku kahju vastu
õiguslikku kaitset taotleda, kui nad oleksid kindlad, et menetluse ajal
konfidentsiaalsus säilib. Suurem õiguskindlus ja õigusnormide lähendamine suurendaks
sellise innovatsiooni väärtust, mida ettevõtjad püüavad ärisaladusena kaitsta,
sest omastamise oht oleks väiksem. Siseturule avaldab positiivset mõju see, et
ettevõtjad (eriti VKEd) ja teadlased saavad oma innovaatilisi ideid paremini
kasutada, tehes koostööd parimate partneritega kogu ELis ja aidates sellega suurendada
siseturul erasektori investeeringuid teadus- ja arendustegevusse. Konkurentsile
ei tohiks samal ajal piiranguid tekkida, sest kellelegi ei anta ainuõigust ja
kõik konkurendid on vabad ärisaladusega kaitstud teadmisi iseseisvalt omandama
(sealhulgas pöördprojekteerimise teel). Samuti ei tohiks olla negatiivset mõju
kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu (kellel on juurdepääs ärisaladustele)
värbamisele ja liikuvusele siseturul. Sellega peaks aja jooksul kaasnema
positiivne mõju ELi majanduse konkurentsivõimele ja kasvule. Käesolev algatus
ei kahjusta põhiõigusi. Algatus edendab eelkõige õigust omandile ja
ettevõtlusvabadust. Kohtumenetluse käigus dokumentidega tutvumise õiguse kohta
on kehtestatud kaitseõiguse tagamise meetmed. Samuti hõlmab algatus abinõusid
sõna- ja teabevabaduse tagamiseks. Käesolev algatus on kooskõlas rahvusvaheliste
kohustustega (st intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga).
Peamistel kaubanduspartneritel on selles valdkonnas sarnased õigusaktid. 3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG Euroopa Liidu toimimise lepingu
artikliga 114 on ette nähtud siseriiklikke õigusakte ühtlustavate ELi
õigusnormide vastuvõtmine, kui see on vajalik siseturu ladusaks toimimiseks.
Käesoleva ettepaneku eesmärk on kehtestada kogu siseturul piisav ja võrreldav
õiguskaitse tase ärisaladuse omastamise korral (nähes samas ette piisavad
abinõud kuritarvitamise ärahoidmiseks). Olemasolevad siseriiklikud õigusnormid
pakuvad ELis ärisaladuste omastamise vastu ebaühtlast kaitset, mis kahjustab
teabe ja oskusteabe siseturu ladusat toimimist. Selleks et väärtusliku teabe
(nagu tootmisviisid, uued ained ja materjalid, patenteerimata tehnoloogia,
ärilahendused) kui majandusliku väärtusega vara potentsiaali saaks täielikult
ära kasutada, peab see olema konfidentsiaalselt edasiantav, sest see võib
pakkuda erinevate ettevõtjate jaoks eri piirkondades erinevaid kasutusi ning
sellega loojatele tulu tuua ja vahendite tõhusat kasutamist võimaldada.
Killustatud õigusraamistik kahandab ka stiimuleid ärisaladusena kaitstud teabe kasutamist
nõudvaks piiriüleseks innovatsiooniga seotud tegevuseks, nagu ärisaladustel
põhinevate kaupade või teenuste tootmiseks või turustamiseks teise liikmesriiki
äriühingu asutamine, kaupade või teenuste tarnimine teise liikmesriigi
ettevõtjale või tootmise allhange teisele ettevõtjale mõnes liikmesriigis. Kui
ärisaladus sellisel juhul teises, madalama kaitsetasemega riigis omastatakse,
võivad õigusi rikkuvad kaubad levida kogu turul. Olemasolevad siseriiklikud
õigusnormid muudavad seega piiriülese võrgustikupõhise teadus- ja
arendustegevuse ja innovatsiooni vähem ligitõmbavaks ja keerulisemaks. Samuti
toovad need kaasa suurema äririski madalama kaitsetasemega liikmesriikides, mis
kahjustab kogu ELi majandust, kuivõrd ühelt poolt vähenevad piiriülese kaubanduse
stiimulid ning teiselt poolt võivad neist liikmesriikidest pärinevad (või nende
kaudu imporditud) „õigusi rikkuvad” kaubad levida kogu siseturul. Käesolev
ettepanek peaks lihtsustama piiriülest koostööd teadus- ja arendustegevuse
valdkonnas, kuna selge, kindel ja ühetaoline kaitse ärisaladuste omastamise
vastu soodustab konfidentsiaalse äriteabe ja oskusteabe piiriülest jagamist ja
edasiandmist, vähendades selles nähtavat ohtu ja erinevate õigusraamistike
arvestamisega kaasnevaid tehingukulusid. See peaks suurendama ka piiriülese
kaubanduse stiimuleid, sest vähendab ärisaladuse kuritarvitajate poolset
ebaausat konkurentsi piiriülesel turul. Subsidiaarsuse seisukohalt on mõjuhinnangus
kindlaks tehtud probleemide põhjus olemasoleva õigusraamistiku keerukus ja
ebajärjekindlus; see ei taga ELi ettevõtjatele võrdseid tingimusi, mis
kahjustab nende ja kogu ELi konkurentsivõimet. Nende probleemide lahendamiseks
on keskse tähtsusega kooskõlaliste õiguskaitsemeetmete tagamine kõikides
liikmesriikides. Sellist kooskõla ei saa aga saavutada üksnes liikmesriikide
tasandil võetud meetmetega: sellealane kogemus näitab, et isegi kui
liikmesriikide vahel toimub mõningane kooskõlastamine, näiteks
intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu kaudu, ei taga see
siseriiklike õigusnormide piisavat sisulist ühtlustamist. Seetõttu tuleb
ettepanekus sisalduvad meetmed võtta ELi tasandil ning nende mõju peab avalduma
ELi tasandil. 4. MÕJU EELARVELE Käesolev ettepank ei mõjuta Euroopa Liidu
eelarvet. Kõik meetmed, mida komisjon ettepaneku kohaselt võtma peab, on
kooskõlas uue mitmeaastase finantsraamistikuga aastateks 2014–2020. 5. ETTEPANEKU SELGITUS 5.1. Üldsätted I peatükis
määratletakse reguleerimisese (artikkel 1): direktiivis käsitletakse
ärisaladuste ebaseaduslikku omandamist, avalikustamist ja kasutamist ning seda,
millised tsiviilõigusliku õiguskaitse meetmed, menetlused ja vahendid tuleks
kättesaadavaks teha. I peatüki artiklis 2 määratletakse
peamised mõisted. „Ärisaladuse” määratlus koosneb kolmest komponendist:
i) teave peab olema konfidentsiaalne; ii) sellel peab olema
konfidentsiaalsusest tulenev kaubanduslik väärtus ja iii) ärisaladuse
omaja peab olema teinud vajalikke jõupingutusi selle konfidentsiaalsena
hoidmiseks. See määratlus järgib „avalikustamata teabe” määratlust
intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingus. „Ärisaladuse omaja” määratluses on samuti
intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu eeskujul üks olulisemaid
elemente ärisaladuse üle seadusliku kontrolli omamise mõiste. Sellega
tagatakse, et ärisaladust võivad peale algse omaja kaitsta ka litsentsisaajad. „Õigusi rikkuva kauba” määratlus sisaldab
proportsionaalsuse hindamist. Selleks et ebaseadusliku tegevuse teel välja
töötatud, toodetud või turustatud kaupu saaks pidada õigusi rikkuvaks kaubaks,
peavad need saama asjaomasest ärisaladusest olulisel määral kasu. Seda testi
tuleb kasutada, kui kaalutakse meetmeid, mis otseselt mõjutavad rikkuja
toodetud või turule lastud kaupu. II peatükis
sätestatakse, millistel asjaoludel on ärisaladuse omandamine, kasutamine ja
avalikustamine ebaseaduslik (artikkel 3), mistõttu omajal on õigus
taotleda direktiiviga ette nähtud meetmete ja õiguskaitsevahendite kohaldamist.
Nimetatud tegude ebaseaduslikkuse peamine kriteerium on ärisaladuse omaja
nõusoleku puudumine. Artiklis 3 sätestatakse ka, et ärisaladuse kasutamine
kolmanda isiku poolt, kes ei olnud otseselt seotud algse ebaseadusliku
omandamise, kasutamise või avalikustamisega, on samuti ebaseaduslik, kui see
kolmas isik oli algsest ebaseaduslikust teost teadlik, oleks pidanud sellest
teadlik olema või sai selle kohta teavet. Artiklis 4 täpsustatakse
sõnaselgelt, et iseseisev avastamine ja pöördprojekteerimine on seaduslikud
teabe omandamise viisid. 5.2. Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid III peatükis
kehtestatakse meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid, mis tuleb ärisaladuse
omajale kättesaadavaks teha, juhul kui kolmas isik selle ärisaladuse
ebaseaduslikult omandab või avalikustab või seda ebaseaduslikult kasutab. 1. jaos kehtestatakse üldpõhimõtted, mida
tuleb kohaldada tsiviilõiguslike täitevahendite suhtes ärisaladuse omandamise
ärahoidmiseks ja karistamiseks, eelkõige tulemuslikkus, õiglus ja
proportsionaalsus (artikkel 5), ning abinõud kohtuvaidluse kuritarvitamise
ärahoidmiseks (artikkel 6). Artiklis 7 kehtestatakse aegumistähtaeg.
Artiklis 8 sätestatakse nõue, et liikmesriigid looksid õigusasutustele
mehhanismid menetluse eesmärgil kohtus avalikustatud ärisaladuste
konfidentsiaalsuse säilitamiseks. Võimalikud meetmed peavad hõlmama osalist või
täielikku juurdepääsu piiramist poolte või kolmandate isikute esitatud
dokumentidele; juurdepääsu piiramist kohtuistungitele ja kohtuistungite
protokollidele; pooltele või kolmandatele isikutele ärisaladusi sisaldavate
dokumentide mittekonfidentsiaalsete versioonide koostamise kohustuse
kehtestamist ning samuti kohtuotsustest mittekonfidentsiaalsete versioonide
koostamist. Neid meetmeid tuleb kohaldada proportsionaalselt sellisel viisil,
et ei kahjustataks poolte õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.
Konfidentsiaalsusmeetmeid tuleb kohaldada kohtuvaidluse ajal, aga ka selle
järel, kui nõutakse avalikku juurdepääsu dokumentidele, ning seda niikaua, kui
asjaomane teave ärisaladuseks jääb. 2. jaos sätestatakse ajutised abinõud ja
ettevaatusabinõud ajutiste ettekirjutuste või õigusi rikkuvate kaupade ennetava
konfiskeerimise näol (artikkel 9). Samuti kehtestatakse selles abinõud
kõnealuste ajutiste ja ettevaatusabinõude õigluse ja proportsionaalsuse
tagamiseks (artikkel 10). 3. jaos sätestatakse meetmed, milleks võidakse
anda korraldus kohtuasjas tehtud sisulise otsusega. Artikliga 11 nähakse
ette ärisaladuse kasutamise või avalikustamise keelamine, õigusi rikkuvate
kaupade valmistamise, pakkumise, turule laskmise või kasutamise (või õigusi
rikkuvate kaupade nendel eesmärkidel importimise või ladustamise) keelamine ja
parandusmeetmed. Parandusmeetmed nõuavad muuhulgas, et rikkuja hävitaks või
annaks ärisaladuse algsele omajale üle kogu enda valduses oleva teabe
ebaseaduslikult omandatud, kasutatud või avalikustatud ärisaladuse kohta.
Artiklis 12 kehtestatakse abinõud artiklis 11 sätestatud meetmete
õigluse ja proportsionaalsuse tagamiseks. Ärisaladuse ebaseadusliku omandamise,
kasutamise või avalikustamise tagajärjel ärisaladuse omaja kantud kahju
hüvitamine on sätestatud artiklis 13, milles nõutakse kõikide asjakohaste
tegurite, sealhulgas kostja poolt ebaausal teel saadud kasumi arvessevõtmist.
Samuti antakse võimalus arvutada kahju hüpoteetilise litsentsitasu põhjal, nagu
on ette nähtud ka intellektuaalomandiõiguste rikkumise korral. Artiklis 14 antakse pädevale
õigusasutusele õigus rakendada hageja taotlusel teavitamismeetmeid, sealhulgas
sisulise kohtuotsuse avaldamine, tingimusel et ei avalikustata ärisaladust ning
on kaalutud meetme proportsionaalsust. Direktiiviga ei reguleerita kohtuotsuste
piiriülest jõustamist, sest selles küsimuses kehtivad ELi üldised seda
valdkonda käsitlevad õigusnormid, mis võimaldavad jõustada kõikides
liikmesriikides kohtuotsust, millega keelatakse õigusi rikkuvate kaupade import
ELi. 5.3. Karistused, aruandlus ja
lõppsätted Selleks et tagada käesoleva direktiivi
tulemuslik kohaldamine ning taotletud eesmärkide saavutamine, nähakse IV peatükiga
ette karistuste kohaldamine III peatükis sätestatud meetmete täitmata
jätmise korral ning kehtestatakse järelevalvet ja aruandlust käsitlevad sätted. Komisjon leiab, et vastavalt ühisele
deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta[2]
ei ole küllaldast põhjendust nõuda ametlikult liikmesriikidelt selgitavaid
dokumente direktiivi sisu ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate
osade seose kohta. Direktiiv ei ole tehniliselt kuigi keerukas, sisaldab üksnes
piiratud hulka õiguslikke kohustusi, mis tuleb siseriiklikku õigusse üle võtta,
ning käsitleb selgelt piiritletud teemat, mis on sellega piirneva valdkonnaga
ehk intellektuaalomandiõigustega seoses juba riiklikult reguleeritud. Seetõttu
ei tohiks ülevõtmine siseriiklikul tasandil keerukas olla ning see peaks
ülevõtmise järelevalvet lihtsustama. 2013/0402 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe
ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja
avalikustamise vastast kaitset (EMPs kohaldatav tekst) EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise
lepingut, eriti selle artiklit 114, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu
liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja
Sotsiaalkomitee arvamust[3], olles konsulteerinud Euroopa
andmekaitseinspektoriga[4], toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning arvestades järgmist: (1) Ettevõtjad ja mitteärilised
teadusasutused investeerivad oskusteabe ja teabe – teadmistepõhise majanduse
keskse väärtuse – omandamisse, arendamisse ja rakendamisse. Intellektuaalse
kapitali loomisse ja rakendamisse tehtud investeeringutest sõltub nende
konkurentsivõime turul ja seega ka investeeringute tulusus, mis on ettevõtjate
teadus- ja arendustegevuse algmotivatsioon. Kui avatus ei võimalda ettevõtjatel
teadusse ja innovatsiooni tehtud investeeringutest täit kasu saada, kasutavad
nad erinevaid viise oma innovatsiooni tulemuste omandiõiguse tagamiseks. Üks
neist on ametlike intellektuaalomandiõiguste, nagu patentide, disainilahenduse
õiguste ja autoriõiguste kasutamine. Teine viis on piirata juurdepääsu ja
teenida tulu ettevõtja jaoks väärtuslike teadmistega, mis ei ole üldteada.
Sellist oskusteavet ja äriteavet, mis ei ole avalikustatud ja mida soovitakse
hoida konfidentsiaalsena, nimetatakse ärisaladuseks. Mis tahes suuruses
ettevõtjad peavad ärisaladusi sama väärtuslikuks kui patente ja muid
intellektuaalomandiõiguse vorme ning kasutavad konfidentsiaalsust ettevõtlus-
ja teadusinnovatsiooni juhtimise vahendina; sellega hõlmatakse mitmesugust
teavet, mis on ulatuslikum tehnoloogilistest teadmistest ja seisneb ärilistes
andmetes, nagu teave klientide ja tarnijate kohta, äriplaanid või turu-uuring
ja -strateegiad. Kaitstes kas intellektuaalomandiõiguste täienduse või alternatiivina
niivõrd paljusid erinevaid oskusteabe ja äriteabe liike, võimaldavad
ärisaladused loojal oma loomingu ja innovatsiooniga kasumit teenida ning on
seetõttu eriti oluline teadus- ja arendustegevuse ning innovaatilisuse jaoks. (2) Avatud innovatsioon on
oluline uute teadmiste loomise hoob ning ühiselt loodud teadmiste kasutamisel
põhinevate uute ja innovaatiliste ärimudelite tekkimise alus. Ärisaladuste
oluline roll on kaitsta teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni raames
siseturu piirides ja nende üleselt toimuvat ettevõtjatevahelist teadmiste
vahetust. Teaduskoostöö, sealhulgas piiriülene koostöö, on eriti oluline
ettevõtjate teadus- ja arendustegevuse suurendamiseks siseturul. Avatud
innovatsioon on katalüsaator, mis võimaldab uutel ideedel turule jõuda,
rahuldades tarbijate vajadusi ja lahendades ühiskondlikke probleeme. Siseturul,
kus sellise piiriülese koostöö tõkked on muudetud minimaalseks ning koostöö
toimib moonutamata, peaks intellektuaalne loometegevus ja innovatsioon
julgustama innovaatilistesse tootmisviisidesse, teenustesse ja toodetesse
investeerimist. Selline intellektuaalset loometegevust ja innovatsiooni
soodustav keskkond on oluline ka tööhõive kasvu ja liidu majanduse
konkurentsivõime parandamise seisukohalt. Ärisaladused on üks ettevõtjate poolt
enim kasutatav intellektuaalse loomingu ja innovaatilise oskusteabe kaitsmise
viise, kuid ometi on need olemasoleva liidu õigusraamistikuga kõige vähem
kaitstud kolmandate isikute poolse ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise
eest. (3) Innovaatilisi ettevõtjaid
ohustavad aina enam ärisaladuste omastamisele suunatud ebaausad tegevused, nagu
vargus, loata kopeerimine, majandusspionaaž ja konfidentsiaalsusnõuete
rikkumine, mis võivad lähtuda nii liidu seest kui ka väljastpoolt. Viimase aja suundumused,
nagu üleilmastumine, allhangete sagenemine, tarneahelate pikenemine ning info-
ja kommunikatsioonitehnoloogia laienenud kasutamine, suurendavad sellise
tegevuse ohtu. Ärisaladuse ebaseaduslik omandamine, kasutamine või
avalikustamine ei lase ärisaladuse seaduslikul omajal oma innovatsiooni
tulemustest esimese turuletulijana tulu saada. Kogu liitu hõlmavate tulemuslike
ja võrreldavate ärisaladusi kaitsvate õiguslike vahendite puudumine vähendab
stiimuleid piiriüleseks innovatsiooniks siseturul ega lase ära kasutada
ärisaladuste kui majanduskasvu ja tööhõive tõukejõu kõiki võimalusi. See ei
julgusta innovatsiooni ja loovust ning investeeringud vähenevad, kahjustades
siseturu ladusat toimimist ja nõrgestades selle võimet suurendada
majanduskasvu. (4) Maailma
Kaubandusorganisatsiooni raames tehtud rahvusvahelised jõupingutused selle
probleemi lahendamiseks on viinud intellektuaalomandi õiguste
kaubandusaspektide lepingu sõlmimiseni. See sisaldab muu hulgas ärisaladuste
kolmandate isikute poolse ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja
avalikustamise vastast kaitset käsitlevaid sätteid, mis kujutavad endast
ühiseid rahvusvahelisi norme. See leping kiideti heaks nõukogu otsusega 94/800/EÜ[5] ning on siduv kõikide
liikmesriikide ja ka liidu enda jaoks. (5) Intellektuaalomandi õiguste
kaubandusaspektide lepingule vaatamata erinevad liikmesriikide õigusaktid
oluliselt selles, kuidas on ärisaladused kaitstud teiste isikute poolse
ebaseadusliku omandamise, kasutamise või avalikustamise eest. Näiteks ei ole
kõikides liikmesriikides ärisaladust ja/või ärisaladuse ebaseaduslikku
omandamist, kasutamist või avalikustamist riiklikult määratletud, mistõttu
kaitse ulatus ei ole selgesti arusaadav ning erineb liikmesriigiti. Samuti
puudub järjekindlus selles, millised tsiviilõiguslikud õiguskaitsemeetmed on
ärisaladuste ebaseadusliku omandamise, kasutamise või avalikustamise puhuks
loodud, kuivõrd kõikides liikmesriikides ei ole võimalik anda tegevuse
lõpetamise korraldust kolmandatele isikutele, kes ei ole ärisaladuse seadusliku
omaja konkurendid. Samuti käsitletakse liikmesriigiti erinevalt kolmandaid
isikuid, kes on omandanud ärisaladuse heauskselt, kuid on hiljem seda kasutades
teada saanud, et nendepoolsele omandamisele oli eelnenud ebaseaduslik
omandamine mõne teise isiku poolt. (6) Siseriiklikud õigusnormid
erinevad ka selle poolest, kas ärisaladuse seaduslikud omajad võivad taotleda
nende kaupade hävitamist, mille on tootnud kolmandad isikud, kes kasutavad
ärisaladusi ebaseaduslikult, või selliste dokumentide, toimikute või
materjalide tagastamist või hävitamist, mis sisaldavad või millega kasutatakse
ebaseaduslikult omandatud või kasutatud ärisaladust. Samuti ei ole
kohaldatavates kahjude arvutamist käsitlevates siseriiklikes õigusnormides
võetud alati arvesse ärisaladuste immateriaalset olemust, mille tõttu on raske
näidata tegelikku saamata jäänud kasu või rikkuja ebaõiglast rikastumist, kui
kõnealuse teabe turuväärtust ei ole võimalik kindlaks määrata. Ainult mõnes
liikmesriigis on lubatud kohaldada abstraktseid eeskirju kahjude arvutamiseks,
võttes aluseks mõistliku litsentsitasu või tasu, mida oleks tulnud maksta
juhul, kui ärisaladuse kasutamise litsents oleks olemas olnud. Peale selle ei
tagata paljude liikmesriikide õigusnormidega ärisaladuse konfidentsiaalsuse
säilitamist juhul, kui ärisaladuse omaja esitab hagi ärisaladuse väidetava
kolmanda isiku poolt ebaseadusliku omandamise, kasutamise või avalikustamise
kohta, millega vähendatakse olemasolevate meetmete ja õiguskaitsevahendite
tõhusust ja nõrgendatakse pakutavat kaitset. (7) Erinevused liikmesriikide
kehtestatud ärisaladuste õiguskaitses viitavad sellele, et ärisaladuste kaitse
tase ei ole terves liidus võrdne, mis põhjustab selles valdkonnas siseturu
killustumist ja nõrgendab õigusnormide üldist hoiatavat mõju. Siseturgu
kahjustatakse sellega, et sellised erinevused vähendavad ettevõtjate
motivatsiooni tegeleda innovatsiooniga seotud piiriülese majandustegevusega, sh
teadus- ja tootmisalase koostööpartnerluse, allhanke või investeerimisega
teistesse liikmesriikidesse, mis sõltuks ärisaladusena kaitstud teabe
kasutamisest. Piiriülest teadus- ja arendustegevusealast võrgustikku ja
innovatsioonialast tegevust, sh sellega seotud tootmist ja sellele järgnevat
piirülest kaubandust, peetakse liidus vähem ligitõmbavaks ja keerulisemaks, mis
põhjustab samuti innovatsiooniga seotud ebatõhusust liidu ulatuses. Peale selle
on äririsk suurem suhteliselt madalama kaitsetasemega liikmesriikides, kus
ärisaladusi võib lihtsamalt varastada või muul viisil ebaseaduslikult omandada.
Selle tagajärg on kapitali ja majanduskasvu suhet parandava innovatsiooni
ebatõhus jaotumine siseturul, sest kulud kaitsemeetmetele suurenevad, et
korvata ebatõhus õiguskaitse mõnes liikmesriigis. Samuti soodustatakse sellega
ebaausate konkurentide tegevust, kes võivad pärast ärisaladuste ebaseaduslikku
omandamist levitada selle tulemusel saadud kaupu kogu siseturul. Seadusandliku
korra erinevused lihtsustavad ka kaupade kolmandatest riikidest liitu
importimist nõrgema kaitsega sissetoomiskohtade kaudu, kuigi selliste kaupade
väljatöötamine, tootmine või turustamine tugineb varastatud või muul
ebaseaduslikul viisil omandatud ärisaladustel. Kokkuvõttes kahjustavad sellised
erinevused siseturu nõuetekohast toimimist. (8) Asjakohane on kehtestada
õigusnormid liidu tasandil, et ühtlustada riiklikud seadusandlikud süsteemid
tagamaks ärisaladuse ebaseadusliku omandamise, kasutamise või avalikustamise
korral piisav ja järjepidev õiguskaitse tase kogu siseturul. Selle
saavutamiseks on oluline kehtestada ärisaladuse ühetähenduslik määratlus, ilma
et piirataks objekti, mida tuleb omastamise eest kaitsta. Selline määratlus
tuleb seega koostada nii, et see hõlmaks äri-, tehnoloogilist ja oskusteavet
juhul, kui on olemas nii õigustatud huvid konfidentsiaalsuse hoidmiseks kui ka
õiguspärased ootused selle konfidentsiaalsuse säilitamise suhtes. Selline
määratlus peaks oma olemuselt välistama vähetähtsa teabe ja ei tohiks laieneda
teadmistele ja oskustele, mis töötajad on omandanud oma tavapärast tööd tehes
ja mis on teada või kättesaadav nende ringkondade inimestele, kes kõnealuse
teabega tavaliselt tegelevad. (9) Samuti on oluline määrata
kindlaks asjaolud, mille korral on õiguskaitse põhjendatud. Selleks on vaja
kehtestada käitumine ja tavad, mida tuleb käsitleda ärisaladuse ebaseadusliku
omandamise, kasutamise või avalikustamisena. Ärisaladuse ebaseadusliku
avalikustamisena ei tuleks käsitleda sellise ärialase teabe avalikustamist
liidu institutsioonide ja organite või riigiasutuste poolt, mis on nende
valduses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1049/2001[6] kohaste kohustuste
alusel või muude dokumentidele juurdepääsu käsitlevate õigusnormide alusel. (10) Innovatsiooni huvides ja
konkurentsi soodustamiseks ei tohiks käesoleva direktiivi sätetega anda ühtegi
ainuõigust ärisaladusena kaitstavale oskusteabele või teabele. Seega on eespool
nimetatud oskusteabe ja teabe iseseisev leidmine endiselt võimalik ja
ärisaladuse omaja konkurendid võivad samuti pöördprojekteerida igat
seaduslikult omandatud toodet. (11) Proportsionaalsuse põhimõtte
kohaselt tuleks ärisaladuste kaitsmiseks kavandatud meetmed ja
õiguskaitsevahendid välja töötada nii, et need täidaks teadustegevuse ja
innovatsiooni siseturu ladusa toimimise eesmärki, seadmata ohtu teisi eesmärke
ja avaliku huvi põhimõtteid. Sellega seoses tagavad meetmed ja
õiguskaitsevahendid, et pädevad õigusasutused võtavad arvesse ärisaladuse
väärtust, käitumise raskusastet, mis viis ärisaladuse ebaseadusliku omandamise,
kasutamise või avalikustamiseni, ning samuti sellise käitumise mõju. Samuti
tuleks tagada, et pädevatele õigusasutustele on antud kaalutlusõigus kaaluda
kohtuvaidluse poolte ja kolmandate isikute ning, kui see on asjakohane, ka
tarbijate huve. (12) Siseturu ladus toimimine
satuks ohtu juhul, kui sätestatud meetmeid ja õiguskaitsevahendeid kasutataks
ebaseaduslike kavatsuste saavutamiseks, mis on vastuolus käesoleva direktiivi
eesmärkidega. Seetõttu on oluline tagada, et õigusasutustel on volitused
määrata kuritahtliku käitumise eest karistusi hagejatele, kes tegutsevad
pahatahtlikult ja esitavad ilmselgelt põhjendamatuid taotlusi. Samuti on
oluline, et sätestatud meetmed ja õiguskaitsevahendid ei piiraks sõnavabadust
ja teabevabadust (mis hõlmab massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust,
nagu on kirjeldatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 11) või
rikkumistest teatamist. Seetõttu ei tohiks ärisaladuste kaitset laiendada
sellistele juhtumitele, mille korral ärisaladuse avalikustamine teenib avalikku
huvi, kui sellega ei kaasne olulist üleastumist või väärtegu. (13) Õiguskindluse huvides ja
arvestades seda, et ärisaladuste seaduslikelt omajatelt eeldatakse
hoolsuskohustuse täitmist seoses nende väärtuslike ärisaladuste
konfidentsiaalsuse säilitamise ning nende kasutamise jälgimisega, on asjakohane
piirata võimalust algatada ärisaladuste kaitseks hagimenetlust teatud
tähtajaga, mis algab sellele kuupäevale järgneval kuupäeval, millal ärisaladuse
omaja sai teada või tal oli alus saada teada, et kolmas isik on tema
ärisaladuse ebaseaduslikult omandanud, seda kasutanud või selle avalikustanud. (14) Võimalus, et ärisaladus kaotab
kohtumenetluse ajal konfidentsiaalsuse, takistab ärisaladuste seaduslikel
omajatel sageli algatada menetlust oma ärisaladuste kaitsmiseks, mis seab ohtu
sätestatud meetmete ja õiguskaitsevahendite tõhususe. Seetõttu on kooskõlas
asjakohaste kaitsemeetmetega, mis tagavad õiguse õiglasele kohtupidamisele,
vaja kehtestada konkreetsed nõuded, mille eesmärk on kaitsta kohtuvaidluse
aluseks oleva ärisaladuse konfidentsiaalsust selle kaitsmiseks algatatud
kohtumenetluse ajal. Need peaks hõlmama võimalust piirata juurdepääsu
tõenditele või kohtuistungile või avaldada ainult kohtuotsuste
mittekonfidentsiaalsed osad. Selline kaitse peaks jääma pärast kohtumenetluse
lõppu kehtima, kuni ärisaladusega kaitstud teave ei ole üldkasutatav. (15) Ärisaladuse ebaseaduslik
omandamine kolmanda isiku poolt võib ärisaladuse seaduslikule omajale tekitada
suurt kahju, sest kui ärisaladus on kord juba avalikustatud, ei ole omajal enam
võimalik taastada ärisaladuse kaotamisele eelnenud olukorda. Seetõttu on
oluline kehtestada kiired ja kättesaadavad ajutised abinõud ärisaladuse
ebaseadusliku omandamise, kasutamise või avalikustamise koheseks lõpetamiseks.
Selline abi peab olema kättesaadav, ilma et tuleks oodata sisulist kohtuotsust,
võttes seoses kõnealuse kohtuasja olemusega igakülgselt arvesse kaitseõigusi ja
proportsionaalsuse põhimõtet. Samuti võib nõuda tagatisi määral, millest piisab
selleks, et hüvitada kostjale kulud ja kahju, mis on põhjustatud põhjendamatu
taotluse tõttu, eriti juhul, kui igasugune viivitamine põhjustaks ärisaladuse
seaduslikule omajale korvamatut kahju. (16) Samal põhjusel on samuti
oluline kehtestada meetmed, mis hoiaksid ära ärisaladuse edaspidise
ebaseadusliku kasutamise või avalikustamise. Selleks et keelavad meetmed oleks
tõhusad, peab nende kestus, juhul kui asjaolude tõttu on vaja aega piirata,
olema piisav selleks, et kõrvaldada igasugune äriline eelis, mis kolmas isik
võis saada ärisaladuse ebaseaduslikust omandamisest, kasutamisest või
avalikustamisest. Ühtegi sellist meedet ei tohiks mingilgi juhul jõustada
juhul, kui ärisaladusega algselt kaitstud teave on saanud üldkasutatavaks
põhjustel, mida ei saa seostada kostjaga. (17) Ärisaladust võidakse kasutada
ebaseaduslikult selleks, et töötada välja, toota või turustada kaupu või nende
osi, mida võidakse levitada siseturul, kahjustades sellega ärisaladuse omaja
ärihuve ja siseturu toimimist. Selliste juhtumite korral ja kui kõnealune
ärisaladus avaldab olulist mõju selle tulemusel saadud kauba kvaliteedile,
väärtusele või hinnale või kulude vähenemisele, hõlbustades või kiirendades
kauba tootmis- või turustamisprotsessi, on oluline anda õigusasutustele
volitused nõuetekohaste meetmete kehtestamiseks, mille eesmärk on tagada, et sellised
kaubad ei jõuaks turule või need eemaldataks turult. Kaubanduse üleilmset
iseloomu arvestades on samuti vajalik, et need meetmed sisaldaks keeldu
importida selliseid kaupu liitu või neid turuletoomise või pakkumise eesmärgil
ladustada. Võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet, ei pea parandusmeetmed
ilmtingimata hõlmama kaupade hävitamist, kui on olemas muud kasutatavad
võimalused, nagu kauba õigusi rikkuva omaduse eemaldamine või kaupade turult
kõrvaldamine näiteks annetusena heategevusorganisatsioonidele. (18) Isik võis algselt omandada
ärisaladuse heauskselt, saades alles hiljem teada (muu hulgas saades algse
ärisaladuse omajalt ametliku teatise), et tema teadmised kõnealuse ärisaladuse
kohta on pärit allikatest, mis kasutavad asjaomast ärisaladust või
avalikustavad selle ebaseaduslikult. Vältimaks seda, et kehtestatud
parandusmeetmed või ettekirjutused ei põhjustaks selliste asjaolude esinemisel
sellele isikule ebaproportsionaalset kahju, peaks liikmesriigid asjakohaste
juhtumite korral nägema ette võimaluse, et kannatanule määratakse alternatiivse
meetmena rahaline hüvitis, tingimusel et selline hüvitis ei ületa nende
litsentsitasude või tasude summat, mis oleks kuulunud maksmisele, kui see isik
oleks saanud loa kõnealuse ärisaladuse kasutamiseks, selle ajavahemiku eest,
mille jooksul algne ärisaladuse omaja oleks saanud takistada ärisaladuse
kasutamist. Sellele vaatamata ei tohiks sellist ebaseaduslikku kasutamist
lubada juhul, kui ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise näol on tegemist õigusrikkumisega,
mida ei ole käesolevas direktiivis käsitletud või mis võiks kahjustada
tarbijaid. (19) Selleks et isik, kes on või
peaks olema teadlik sellest, et ta omandab ärisaladuse ebaseaduslikult, kasutab
seda ebaseaduslikult või avalikustab selle ebaseaduslikult, ei saaks sellisest
käitumisest kasu ja tagamaks seda, et ärisaladuse kahju kannatanud omajale
taastataks võimaluse piires olukord, milles ta oleks olnud juhul, kui sellist
käitumist ei oleks toimunud, on vajalik kehtestada piisav hüvitis ebaseadusliku
käitumise tagajärjel saadud kahju eest. Ärisaladuse kahju kannatanud omajale
määratava kahjutasu summa puhul tuleks võtta arvesse kõiki asjakohaseid
tegureid, nagu ärisaladuse omaja saamata jäänud tulu või rikkuja teenitud
ebaseaduslik tulu ja asjakohastel juhtudel ärisaladuse omajale põhjustatud
moraalne kahju. Teise võimalusena võib näiteks juhul, kui tegelike põhjustatud
kahjude summat on ärisaladuse immateriaalset olemust arvesse võttes keeruline
kindlaks määrata, tuletada kahjusumma näiteks litsentsitasudest või tasudest,
mis oleks kuulunud maksmisele juhul, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse
ärisaladuse kasutamiseks luba. Eesmärk ei ole karistusliku kahjuhüvitise
kohustuse kehtestamine, vaid objektiivsel kriteeriumil põhineva hüvitise tagamine,
võttes samas arvesse ärisaladuse omaja kantud kulusid, nagu tuvastamise ja uurimistegevuse kulud. (20) Selleks et see toimiks
täiendava hoiatusmeetmena tulevastele rikkujale ja aitaks kaasa üldsuse
teadlikkuse suurendamisele, oleks kasulik neid juhtumeid käsitlevad
kohtuotsused, mis on seotud ärisaladuse ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja
avalikustamisega, avaldada (sh vajaduse korral võimalikult nähtaval viisil),
kui sellise avaldamise tulemusel ei avalikustata ärisaladust ega kahjustata
ebaproportsionaalselt füüsiliste isikute eraelu puutumatust ja mainet. (21) Ärisaladuse omajatele
kättesaadavate meetmete ja õiguskaitsevahendite tõhusust võib kahjustada
mittevastavus pädevate õigusasutuste vastu võetud asjaomastele otsustele.
Seetõttu on vaja tagada, et sellistel asutustel oleks karistuse määramiseks
asjakohased volitused. (22) Ärisaladuste kaitsega seotud
meetmete ühetaolise kohaldamise hõlbustamiseks on asjakohane ette näha ühelt
poolt liikmesriikide ning teiselt poolt liikmesriikide ja komisjoni vahelised
koostöö- ja teabevahetuse süsteemid, moodustades selleks liikmesriikide
määratud korrespondentide võrgu. Peale selle peaks komisjon selleks, et
hinnata, kas meetmed täidavad kavandatud eesmärki, uurima vajaduse korral koos
intellektuaalomandiga seotud õigusrikkumiste Euroopa vaatluskeskusega käesoleva
direktiivi kohaldamist ning liikmesriikide võetud meetmete tõhusust. (23) Käesolevas direktiivis
järgitakse põhiõigusi ja võetakse arvesse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste
hartaga kinnitatud põhimõtteid, eriti õigust era- ja perekonnaelu
puutumatusele, õigust isikuandmete kaitsele, sõna- ja teabevabadust,
kutsevabadust ja õigust teha tööd, ettevõtlusvabadust, õigust omandile, õigust
heale haldusele, õigust tutvuda dokumentidega ja õigust ärisaladuse hoidmisele,
õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning
kaitseõigust. (24) Oluline on, et järgitakse
eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse õigusi iga isiku puhul, kes on seotud
ärisaladuste ebaseadusliku omandamist, kasutamist või avalikustamist
käsitlevate kohtuvaidlustega ja kelle isikuandmeid töödeldakse. Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/46/EÜ[7]
reguleeritakse isikuandmete töötlemist, mida teostatakse liikmesriikides
käesoleva direktiivi kontekstis ja liikmesriikide pädevate asutuste, eriti
liikmesriikide määratud sõltumatute riigiasutuste järelevalve all. (25) Kuna käesoleva direktiivi
eesmärki saavutada ladusalt toimiv siseturg, kehtestades ärisaladuse
ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise korral kogu siseturul
piisava ja võrreldava õiguskaitse, ei ole liikmesriigid võimelised piisavalt
saavutama, kuid kavandatud meetme ulatuse või toime tõttu saab eesmärgi
paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta vastu meetmeid kooskõlas subsidiaarsuse
põhimõttega, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 5. Samas
artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei ületa käesolev
direktiiv piire, mis on vajalikud selle eesmärgi saavutamiseks. (26) Käesoleva direktiivi eesmärk
ei peaks olema õigusalast koostööd, kohtualluvust ning tsiviil- ja
kaubandusasjades tehtud otsuste tunnustamist ja jõustamist käsitlevate
ühtlustatud eeskirjade kehtestamine ega kohaldatava õigusega tegelemine. Liidu
muud õigusaktid, millega reguleeritakse selliseid asju üldiselt, peaks
põhimõtteliselt jääma käesolevas direktiivis käsitletud valdkonna suhtes
võrdväärselt kohaldatavateks. (27) Käesolev direktiiv ei tohiks
mõjutada konkurentsiõigust käsitlevate õigusnormide kohaldamist, eriti Euroopa
Liidu toimimise lepingu artikleid 101 ja 102. Käesoleva direktiiviga ette
nähtud meetmeid ei tohiks kasutada konkurentsi ebaõigeks piiramiseks viisil,
mis on vastuolus nimetatud aluslepinguga. (28) Meetmed, mis võetakse vastu
ärisaladuste kaitsmiseks ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise
eest, ei tohiks mõjutada ühegi teise valdkonna asjaomase õiguse, sh
intellektuaalomandi õiguse, eraelu puutumatuse, dokumentidele juurdepääsu ja
lepinguõiguse kohaldamist,. Ent kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/48/EÜ[8] ja käesoleva direktiivi
reguleerimisala kattuvad, siis on käesolev direktiiv ülimuslik (lex
specialis), ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: I peatükk Reguleerimisese ja -ala Artikkel 1
Reguleerimisese Käesoleva direktiiviga sätestatakse eeskirjad
ärisaladuste ebaseadusliku omandamise, avalikustamise ja kasutamise eest
kaitsmise kohta. Artikkel 2
Mõisted Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi
mõisteid: (1) „ärisaladus” – teave, mis vastab
kõikidele järgmistele nõuetele: a) on saladus selles tähenduses, et see ei
ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või
kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnesolevat
laadi teabega tegelevad; b) sellel on kaubanduslik väärtus selle
salajasuse tõttu; c) selle üle seaduslikku kontrolli omav isik
on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas; (2) „ärisaladuse omaja” – iga füüsiline
või juriidiline isik, kellel on ärisaladuse üle seaduslik kontroll; (3) „rikkuja” – iga füüsiline või
juriidiline isik, kes on ärisaladused ebaseaduslikult omandanud, neid
ebaseaduslikult kasutanud või need ebaseaduslikult avalikustanud; (4) „õigusi rikkuvad kaubad” – kaubad,
mille väljatöötamisel, kvaliteedi tagamisel, tootmisprotsessis või turustamisel
saadakse olulist kasu ebaseaduslikult omandatud, kasutatud või avalikustatud
ärisaladustest. II peatükk Ärisaladuste ebaseaduslik omandamine,
kasutamine ja avalikustamine Artikkel 3
Ärisaladuste ebaseaduslik omandamine, kasutamine ja avalikustamine 1. Liikmesriigid tagavad, et
ärisaladuste omajatel on õigus taotleda käesolevas direktiivis sätestatud
meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist, et hoida ära
ärisaladuse ebaseaduslik omandamine, kasutamine või avalikustamine või saada
selle eest hüvitist. 2. Ärisaladuse omandamist
ärisaladuse omaja nõusolekuta käsitatakse ebaseaduslikuna, kui see on toimunud
tahtlikult või raske hooletuse tõttu järgmisel viisil: a) volitamata juurdepääs mis tahes
dokumentidele või nende koopiatele, esemetele, materjalidele, ainetele või
elektroonilistele failidele, mis on ärisaladuse omaja seadusliku kontrolli all
ja mis sisaldavad ärisaladust või millest saab ärisaladuse tuletada; b) vargus; c) altkäemaksu andmine ja/või võtmine; d) petmine; e) konfidentsiaalsuslepingu või mis tahes
saladuse hoidmise kohustuse rikkumine või rikkumisele ahvatlemine; f) igasugune käitumine, mida konkreetsete
asjaolude korral käsitletakse ausa kaubandustavaga vastuolus olevana. 3. Ärisaladuse kasutamist või
avalikustamist käsitatakse ebaseaduslikuna juhul, kui seda teeb ärisaladuse
omaja nõusolekuta tahtlikult või raske hooletuse tõttu isik, kelle puhul
leitakse, et ta vastab mis tahes järgmisele tingimusele: a) ta on ärisaladuse omandanud
ebaseaduslikult; b) ta rikub konfidentsiaalsuslepingut või
mis tahes muud ärisaladuse hoidmise kohustust; c) ta rikub lepingulist või mis tahes muud
ärisaladuse kasutamise piiramise kohustust. 4. Ärisaladuse kasutamist või
avalikustamist käsitatakse ebaseaduslikuna ka juhul, kui isik kasutamise või
avalikustamise ajal teadis või pidi asjaolusid arvestades teadma, et ärisaladus
omandati teiselt isikult, kes kasutas ärisaladust või avalikustas selle
ebaseaduslikult lõike 3 tähenduses. 5. Õigusi rikkuvate kaupade
teadlikku ja ettekavatsetud tootmist, pakkumist või turuletoomist või õigusi
rikkuvate kaupade sellistel eesmärkidel importimist, eksportimist või
ladustamist käsitatakse ärisaladuse ebaseadusliku kasutamisena. Artikkel 4
Ärisaladuste seaduslik omandamine, kasutamine ja avalikustamine 1. Ärisaladuste omandamist
käsitatakse seaduslikuna, kui see on omandatud mis tahes järgmisel teel: a) iseseisev avastamine või loomine; b) sellise toote või eseme jälgimine,
uurimine, demonteerimine või katsetamine, mis on tehtud üldsusele kättesaadavaks
või mis on sellise teabe omandaja seaduslikus valduses; c) töötajate esindajate teavitamise ja
nendega konsulteerimise õiguse teostamine kooskõlas liidu ja siseriikliku
õiguse ja/või tavadega; d) igasugune muu tava, mis on konkreetsete
asjaolude korral vastavuses ausa kaubandustavaga. 2. Liikmesriigid tagavad, et
käesolevas direktiivis sätestatud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite
kohaldamise õigus puudub juhul, kui väidetav ärisaladuse ebaseaduslik
omandamine, kasutamine või avalikustamine toimus mis tahes järgmisel juhul: a) sõna- ja teabevahetuse seaduslikuks
kasutamiseks; b) hageja üleastumise, väärteo või
ebaseadusliku tegevuse paljastamise eesmärgil, tingimusel et ärisaladuse
väidetav omandamine, kasutamine või avalikustamine oli selliseks paljastamiseks
vajalik ja seega tegutses kostja avalikes huvides; c) ärisaladuse avalikustasid töötajad oma
esindajatele nende esindusülesannete seaduspärase täitmise osana; d) lepingus sätestamata kohustuse
täitmiseks; e) seadusjärgse huvi kaitsmise eesmärgil. III peatükk Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid 1. jagu
Üldsätted Artikkel 5
Üldine kohustus 1. Liikmesriigid sätestavad
meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid, mis on vajalikud selleks, et tagada
ärisaladuste ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastaste
tsiviilõiguskaitsevahendite kättesaadavus. 2. Sellised meetmed, menetlused
ja õiguskaitsevahendid: a) peavad olema õiglased ja erapooletud; b) ei tohi olla ebaotstarbekalt keerulised
või kulukad ega sisaldada ebamõistlikke tähtaegu või põhjendamatuid viivitusi; c) olema tõhusad ja hoiatavad. Artikkel 6
Kohtuvaidluse proportsionaalsus ja kuritarvitamine 1. Liikmesriigid tagavad, et
pädevad õigusasutused kohaldavad käesoleva direktiivi kohaselt sätestatud
meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid viisil, mis: a) on proportsionaalne; b) väldib seaduslikule kaubandusele
siseturul tõkete loomist; c) tagab kaitsemeetmed nende kuritarvitamise
vastu. 2. Liikmesriigid tagavad, et kui
pädevad õigusasutused otsustavad, et ärisaladuse ebaseadusliku omandamise,
kasutamise või avalikustamisega seotud hagi on ilmselgelt alusetu, ja nad
leiavad, et hageja on algatanud kohtumenetluse pahatahtlikult eesmärgiga lükata
ebaõiglaselt edasi või piirata kostja turulepääsu või hirmutada või ahistada
kostjat muul viisil, siis on sellistel pädevatel õigusasutustel õigus võtta
järgmisi meetmeid: a) määrata hagejale karistusi; b) nõuda kooskõlas artikliga 14 tehtud
kohtuotsusega seotud teabe levitamist. Esimeses lõigus viidatud meetmed ei piira kostja
võimalust nõuda kahju hüvitamist, kui seda lubab liidu või siseriiklik õigus. Artikkel 7
Aegumine Liikmesriigid tagavad, et käesolevas
direktiivis sätestatud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist
käsitlevaid hagisid võib esitada vähemalt ühe aasta jooksul, kuid mitte rohkem
kui kahe aasta jooksul pärast seda kuupäeva, kui hageja sai teada või tal oli
alus saada teada hagi aluseks olevast viimasest asjaolust. Artikkel 8
Ärisaladuste konfidentsiaalsuse säilitamine kohtumenetluste ajal 1. Liikmesriigid tagavad, et
pooltel, nende seaduslikel esindajatel, kohtuametnikel, tunnistajatel,
ekspertidel ja mis tahes isikutel, kes osalevad ärisaladuse ebaseadusliku
omandamise, kasutamise või avalikustamisega seotud kohtumenetluses või kes
pääsevad juurde dokumentidele, mis on sellise kohtumenetluse osa, ei ole
lubatud kasutada või avalikustada ühtegi ärisaladust ega väidetavat
ärisaladust, millest nad on saanud teada sellise osalemise või juurdepääsu
tulemusel. Esimeses lõigus viidatud kohustus langeb ära mis
tahes järgmise ajaolu esinemisel: a) kui kohtumenetluse käigus leitakse, et
väidetav ärisaladus ei vasta artikli 2 punktis 1 sätestatud nõuetele; b) kui kõnealune teave saab aja jooksul
üldteatavaks või kergesti kättesaadavaks isikutele ringkondades, kes tavaliselt
sellist laadi teabega tegelevad. 2. Samuti tagavad liikmesriigid,
et pädevad õigusasutused võivad poole nõuetekohaselt põhjendatud taotluse
alusel võtta konkreetseid meetmeid, mis on vajalikud mis tahes sellise
ärisaladuse või väidetava ärisaladuse konfidentsiaalsuse säilitamiseks, mida
kasutati või millele viidati ärisaladuse ebaseadusliku omandamise, kasutamise
või avalikustamisega seotud kohtumenetluse ajal. Esimeses lõigus viidatud meetmed peavad sisaldama
vähemalt järgmist võimalust: a) piirata kas osaliselt või täielikult
juurdepääsu ärisaladusi sisaldavatele dokumentidele, mille on esitanud pooled
või kolmandad isikud; b) piirata juurdepääsu kohtuistungile, mille
käigus võidakse avalikustada ärisaladusi, ja nendega seotud dokumentidele või
ärakirjadele. Erandjuhul ja nõuetekohase põhjenduse alusel võivad pädevad
õigusasutused piirata poolte juurdepääsu sellistele kohtuistungitele ning
nõuda, et nendel võivad osaleda ainult poolte seaduslikud esindajad ja
volitatud eksperdid, kes täidavad lõikes 1 viidatud konfidentsiaalsuskohustust; c) teha kättesaadavaks mis tahes kohtuotsuse
mittekonfidentsiaalne versioon, kust on eemaldatud ärisaladusi sisaldavad
lõigud. Kui pädev õigusasutus otsustab ärisaladuse või
väidetava ärisaladuse kaitsmise vajaduse tõttu ja käesoleva lõike teise lõigu
punkti a alusel, et poole seaduslikus valduses olevat tõendit ei avalikustata
teisele poolele, ja selline tõend on kohtuvaidluse tulemuse seisukohalt
oluline, võib õigusasutus sellele vaatamata anda loa sellise teabe
avalikustamiseks teise poole seaduslikele esindajatele ja asjakohastel juhtudel
volitatud ekspertidele, kes täidavad lõikes 1 viidatud
konfidentsiaalsuskohustust. 3. Lõikes 2 viidatud hagi
rahuldamise või tagasilükkamise üle otsustamisel ja selle proportsionaalsuse
hindamisel võtavad pädevad õigusasutused arvesse poolte ja asjakohastel
juhtudel kolmandate isikute õigustatud huvisid ning ükskõik kummale poolele ja
asjakohastel juhtudel kolmandatele isikutele tekkida võivat kahju, mis tuleneb
sellise hagi rahuldamisest või tagasilükkamisest. 4. Isikuandmete igasugune
töötlemine lõigete 1, 2, ja 3 alusel teostatakse kooskõlas direktiiviga 95/46/EÜ. 2. jagu
Ajutised abinõud ja ettevaatusabinõud Artikkel 9
Ajutised abinõud ja ettevaatusabinõud 1. Liikmesriigid tagavad, et
pädevad õigusasutused võivad ärisaladuse omaja taotluse korral teha otsuse
väidetava rikkuja suhtes mis tahes järgmiste ajutiste ja ettevaatusabinõude
kohaldamiseks: a) ärisaladuse kasutamise või avalikustamise
ajutine lõpetamine või keelamine sõltuvalt juhtumist; b) õigusi rikkuvate kaupade tootmise,
pakkumise, turuletoomise või kasutamise või õigusi rikkuvate kaupade sellistel
eesmärkidel importimise, eksportimise või ladustamise keelamine; c) rikkumiskahtlusega kaupade, sh imporditud
kaupade konfiskeerimine või loovutamine, et takistada nende turuletulekut või
ringlust. 2. Liikmesriigid tagavad, et
õigusasutused võivad seada ärisaladuse väidetava ebaseadusliku omandamise,
kasutamise või avalikustamise jätkamise tingimuseks tagatiste esitamise, mille
eesmärk on tagada ärisaladuse omajale hüvitis. Artikkel 10
Kohaldamise tingimused ja kaitsemeetmed 1. Liikmesriigid tagavad, et
pädevatel õigusasutustel on artiklis 9 viidatud abinõudega seoses õigus nõuda
hagejalt mõistlikkuse piires kättesaadavate tõendite esitamist, et
õigusasutused saaks veenduda selles, et ärisaladus on olemas, hageja on
ärisaladuse seaduslik omaja ning ärisaladus on omandatud ebaseaduslikult,
ärisaladust kasutatakse või avalikustatakse ebaseaduslikult või on olemas
ärisaladuse ebaseadusliku omandamise, kasutamise või avalikustamise oht. 2. Liikmesriigid tagavad, et
pädevad õigusasutused on kohustatud hagi rahuldamise või tagasilükkamise ja
selle proportsionaalsuse üle otsustades võtma arvesse ärisaladuse väärtust,
ärisaladuse kaitsmiseks võetud meetmeid, kostja käitumist ärisaladuse
omandamisel, avalikustamisel või kasutamisel, ärisaladuse ebaseadusliku
avalikustamise või kasutamise mõju, poolte õigustatud huvisid ning mõju, mida
meetmete määramine või tagasilükkamine võib avaldada pooltele, kolmandate
isikute õigustatud huvidele, avalikule huvile ja põhiõiguste, sh sõna- ja
teabevabaduse kaitsele. 3. Liikmesriigid tagavad, et
artiklis 9 viidatud ajutised abinõud tühistatakse või tunnistatakse kostja taotluse
esitamise korral muul viisil kehtetuks, kui: a) hageja ei algata kohtumenetlust, mille
tulemusel teeks pädev õigusasutus juhtumi kohta sisulise otsuse mõistliku aja
jooksul, mille määrab meetmete kohta otsust tegev õigusasutus, kui see on
lubatud liikmesriigi õigusega, või kui selline tähtaeg puudub, siis ajavahemiku
jooksul, mis ei ületa 20 tööpäeva või 31 kalendripäeva, olenevalt sellest, kumb
ajavahemik on pikem; b) kõnealune teave ei vasta enam artikli 2
punktis 1 sätestatud nõuetele põhjustel, mida ei saa seostada kostjaga. 4. Liikmesriigid tagavad, et
pädevad õigusasutused võivad määrata artiklis 9 viidatud ajutiste abinõude
rakendamise tingimuseks, et hageja esitab piisava tagatise või sellega
võrdväärse garantii selleks, et tagada tekitatud kahju hüvitamine kostjale ja
asjakohastel juhtudel teistele isikutele, keda meetmed on mõjutanud. 5. Kui ajutised abinõud
tühistatakse lõike 3 punkti a alusel, kui need aeguvad hageja tegevuse või
tegevusetuse tõttu või kui seejärel leitakse, et ärisaladuse ebaseaduslikku
omandamist, kasutamist või avalikustamist ei ole toimunud või sellist ohtu ei
ole esinenud, on pädeval õigusasutusel õigus otsustada, et hageja maksaks
kostja või mis tahes kolmandast isikust kannatanu taotluse alusel kostjale või
kolmandast isikust kannatanule nõuetekohast hüvitist mis tahes kahju eest, mis
sellised meetmed on põhjustanud. 3. jagu
Meetmed, mis tulenevad juhtumi kohta tehtud sisulisest otsusest Artikkel 11
Ettekirjutused ja parandusmeetmed 1. Liikmesriigid tagavad, et kui
võetakse vastu ärisaladuse ebaseaduslikku omandamist, kasutamist või
avalikustamist kinnitav kohtuotsus, võivad pädevad õigusasutused hageja
taotluse alusel nõuda rikkujalt järgmist: a) ärisaladuse kasutamise või avalikustamise
lõpetamine või keelamine sõltuvalt juhtumist; b) õigusi rikkuvate kaupade tootmise,
pakkumise, turuletoomise või kasutamise või õigusi rikkuvate kaupade sellistel
eesmärkidel importimise, eksportimise või ladustamise keelamine; c) nõuetekohaste parandusmeetmete võtmine
seoses õigusi rikkuvate kaupadega. 2. Lõike 1 punktis c viidatud
parandusmeetmed on muu hulgas: a) rikkumise asetleidmise tunnistamine; b) õigusi rikkuvate kaupade turult
tagasikutsumine; c) õigusi rikkuva omaduse eemaldamine õigusi
rikkuvatelt kaupadelt; d) õigusi rikkuvate kaupade hävitamine või
asjakohastel juhtudel nende turult kõrvaldamine, tingimusel et selline tegevus
ei kahjusta kõnealuse ärisaladuse kaitsmist; e) ärisaladust sisaldava või kasutava mis
tahes dokumendi, eseme, materjali, aine või elektroonilise faili või selle osa
hävitamine või asjakohastel juhtudel selliste dokumentide, esemete,
materjalide, ainete või elektrooniliste failide või nende osade üleandmine
ärisaladuse omajale. 3. Liikmesriigid tagavad, et
pädevad õigusasutused võivad õigusi rikkuvate kaupade turult kõrvaldamise
otsust tehes ärisaladuse omaja taotluse alusel otsustada, et kaubad antakse üle
ärisaladuse omajale või heategevusorganisatsioonile õigusasutuste kehtestatud
tingimuste alusel, mille eesmärk on tagada, et kõnealused kaubad ei siseneks
uuesti turule. Õigusasutused annavad korralduse, et selliseid
meetmed kohaldatakse rikkuja kulul, v.a juhul, kui on konkreetsed põhjused seda
mitte teha. Sellised meetmed ei mõjuta kahjutasu, mida tuleks ärisaladuse
omajale maksta ärisaladuse ebaseadusliku omandamise, kasutamise või
avalikustamise tõttu. Artikkel 12
Kohaldamise tingimused, kaitsemeetmed ja alternatiivsed meetmed 1. Liikmesriigid tagavad, et
artiklis 11 sätestatud ettekirjutuste ja parandusmeetmete määramise taotluse
kaalumisel ja nende meetmete proportsionaalsuse hindamisel võtavad pädevad
õigusasutused arvesse ärisaladuse väärtust, ärisaladuse kaitsmiseks võetud
meetmeid, rikkuja käitumist ärisaladuse omandamisel, avalikustamisel või
kasutamisel, ärisaladuse ebaseadusliku avalikustamise või kasutamise mõju,
poolte õigustatud huvisid ning mõju, mida meetmete määramine või
tagasilükkamine võib avaldada pooltele, kolmandate isikute õigustatud huvidele,
avalikule huvile ning põhiõiguste, sh sõna- ja teabevabaduse kaitsele. Kui pädevad asutused piiravad artikli 11 lõike 1
punktis a viidatud meetme kestust, peab selline kestus olema piisav selleks, et
kõrvaldada igasugune äriline või majanduslik eelis, mille rikkuja võis saada
ärisaladuse ebaseaduslikust omandamisest, kasutamisest või avalikustamisest. 2. Liikmesriigid tagavad, et
artikli 11 lõike 1 punktis a viidatud meetmed tühistatakse või tunnistatakse
kostja taotlusel muul viisil kehtetuks, kui kõnealune teave ei vasta enam
artikli 2 punktis 1 sätestatud nõuetele põhjustel, mida ei saa seostada
kostjaga. 3. Liikmesriigid tagavad, et
pädev õigusasutus võib selle isiku taotluse alusel, kelle suhtes võidakse
tõenäoliselt kohaldada artiklis 11 sätestatud meetmeid, nõuda nende meetmete
kohaldamise asemel kannatanule rahalise hüvitise maksmist, kui on täidetud kõik
järgmised tingimused: a) asjaomane isik omandas teadmised
ärisaladuse kohta algselt heauskselt ja täidab artikli 3 lõikes 4 sätestatud
tingimusi; b) kõnealuste meetmete täideviimine
põhjustaks sellele isikule ebaproportsionaalset kahju; c) rahaline hüvitis kannatanud poolele
tundub põhjendatult piisav. Kui artikli 11 lõike 1 punktis a viidatud otsuse
asemel määratakse rahaline hüvitis, siis ei tohi selline hüvitis ületada
selliste litsentsitasude ja tasude summat, mis oleks tulnud tasuda, kui selline
isik oleks taotlenud luba kõnealuse ärisaladuse kasutamiseks selle ajavahemiku
eest, mille jooksul ärisaladuse kasutamine oleks olnud keelatud. Artikkel 13
Kahju hüvitamine 1. Liikmesriigid tagavad, et
pädevad õigusasutused otsustavad kannatanu taotluse alusel, et rikkuja, kes
teadis või oleks pidanud teadma, et ta tegeles ärisaladuse ebaseadusliku
omandamise, kasutamise või avalikustamisega, peab maksma ärisaladuse omajale
kahjutasu, mis vastab tegelikult tekitatud kahjule. 2. Kahjutasu määramisel võtavad
pädevad õigusasutused arvesse kõiki nõuetekohaseid tegureid, nagu negatiivseid
majanduslikke tagajärgi, sh kannatanu saamata jäänud tulu, rikkuja teenitud mis
tahes ebaõiglast tulu ja asjakohastel juhtudel muid kui majanduslikke tegureid,
nagu ärisaladuse ebaseadusliku omandamise, kasutamise või avalikustamise tõttu
ärisaladuse omajale põhjustatud moraalne kahju. Asjakohastel juhtudel võivad pädevad õigusasutused
kehtestada kahjutasu ka ühekordse maksena, võttes arvesse vähemalt selliseid
elemente nagu litsentsitasude või tasude summa, mis oleks kuulunud maksmisele
juhul, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse ärisaladuse kasutamiseks luba. Artikkel 14
Kohtuotsuste avaldamine 1. Liikmesriigid tagavad, et
ärisaladuse ebaseadusliku omandamise, kasutamise või avalikustamise kohta
algatatud kohtumenetlustes võivad pädevad õigusasutused hageja taotluse alusel
anda korralduse asjakohaste meetmete võtmiseks rikkuja kulul, et levitada
teavet kohtuotsuse kohta, sh avaldada otsus kas täielikult või osaliselt. 2. Käesoleva artikli lõikes 1
viidatud meetmed peavad tagama ärisaladuste konfidentsiaalsuse säilitamise
vastavalt artiklile 8. 3. Kaaludes otsust
avalikustamismeetme kohta ja hinnates selle proportsionaalsust, võtavad pädevad
õigusasutused arvesse võimalikku kahju, mida selline meede võib põhjustada
rikkuja eraelu puutumatusele ja mainele, kui rikkuja on füüsiline isik, samuti
ärisaladuse väärtust, rikkuja käitumist ärisaladuse omandamisel, kasutamisel
või avalikustamisel, ärisaladuse ebaseadusliku avalikustamise või kasutamise
mõju ja seda, kui suur on tõenäosus, et rikkuja jätkab ärisaladuse
ebaseaduslikku kasutamist või avalikustamist. IV peatükk Karistused, aruandlus ja lõppsätted Artikkel 15
Karistused kõnealuses direktiivis sätestatud kohustuste täitmata jätmise eest Liikmesriigid tagavad, et pädevad
õigusasutused võivad määrata karistusi sellistele pooltele, nende seaduslikele
esindajatele ja teistele isikutele, kes ei täida või kes keelduvad täitmast
artiklite 8, 9 ja 11 alusel vastu võetud meetmeid. Kehtestatud karistused sisaldavad võimalust
määrata korduvaid karistusmakseid juhul, kui ei täideta meedet, mis on võetud
vastu artiklite 9 ja 11 alusel. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad,
proportsionaalsed ja hoiatavad. Artikkel 16
Teabevahetus ja korrespondendid Koostöö, sh teabevahetuse edendamiseks
liikmesriikide seas ning liikmesriikide ja komisjoni vahel määrab iga
liikmesriik ühe või mitu riiklikku korrespondenti, kes tegelevad käesolevas
direktiivis sätestatud meetmete rakendamisega seotud küsimustega. Liikmesriik
edastab riikliku korrespondendi või riiklike korrespondentide andmed teistele
liikmesriikidele ja komisjonile. Artikkel 17
Aruanded 1. Hiljemalt XX XX 20XX [kolm
aastat pärast ülevõtmisperioodi lõppu] koostab Euroopa Liidu Kaubamärkide ja
Tööstusdisainilahenduste Amet intellektuaalomandiga seotud õigusrikkumiste
Euroopa vaatluskeskuse tegevuse kontekstis esialgse aruande suundumuste kohta
kohtuvaidlustes, mis on seotud ning käesoleva direktiivis käsitletud
ärisaladuste ebaseadusliku omandamise, kasutamise või avalikustamisega. 2. Hiljemalt XX XX 20XX [neli
aastat pärast ülevõtmisperioodi lõppu] koostab komisjon vahearuande käesoleva
direktiivi kohaldamise kohta ning esitab selle Euroopa Parlamendile ja
nõukogule. Selles aruandes võetakse igakülgselt arvesse intellektuaalomandiga
seotud õigusrikkumiste Euroopa vaatluskeskuse koostatud aruannet. 3. Hiljemalt XX XX 20XX [kaheksa
aastat pärast ülevõtmisperioodi lõppu] viib komisjon läbi käesoleva direktiivi
mõju hindamise ning esitab aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Artikkel 18
Ülevõtmine 1. Liikmesriigid jõustavad
käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt XX
XX 20XX [24 kuud pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmist]. Nad edastavad kõnealuste
normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad,
lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite
käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad
komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu
võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. Artikkel 19
Jõustumine Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal
päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artikkel 20
Adressaadid Käesolev direktiiv on adresseeritud
liikmesriikidele. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu
nimel president eesistuja [1] KOM(2011) 287. [2] ELT C 369, 17.12.2011, lk 14–15. [3] ELT C , , lk . [4] ELT C , , lk . [5] Nõukogu otsus, 22. detsember 1994, mis käsitleb Euroopa
Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid
kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay
voorus (1986–1994) (EÜT L 336, 23.12.1994, lk 1). [6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1049/2001, 30.
mai 2001, üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni
dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43). [7] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ, 24.
oktoober 1995, üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste
andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31). [8] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/48/EÜ, 29.
aprill 2004, intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta, ELT L 157, 30.4.2004,
lk 45.