KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Pärast aastat 2015: eesmärgiks ulatuslik ja terviklik lähenemisviis vaesuse kaotamise ja säästva arengu rahastamisele

Sissejuhatus

Järgneva kahe aasta jooksul peaksid kõik partnerid seadma prioriteediks otsustava tegutsemise aastatuhande arengueesmärkide saavutamise kiirendamiseks. Selle nimel ning arvestades, et lähenemas on 2013. aasta septembris toimuv ÜRO aastatuhande arengueesmärkide eriüritus, peavad EL ja tema liikmesriigid tõhustama võetud kohustuste täitmist, sealhulgas pidades silmas arenguriikide toetamiseks vajaliku suurema ja tõhusama rahastamise kohustust, nagu visandatud komisjoni teatises „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks”[1]. ELi ja tema liikmesriikide (edaspidi „EL”) tegevust analüüsitakse käesolevale dokumendile lisatud 2013. aasta aruandluskohustust käsitlevas aruandes.

Samal ajal on mitmesuguste protsesside kaudu alanud üleilmne arutelu 2015. aasta järgse laiema tegevuskava üle. Komisjoni teatises „Inimväärne elu kõigile: vaesuse kaotamine ja maailmale säästva tuleviku tagamine”,[2] mille nõukogu heaks kiitis,[3] keskenduti küsimusele „Mida teha?” ja esitati visioon 2015. aastale järgneva aja kohta. Selles teatises on käsitletud vaesuse vähendamise ja säästva arengu küsimusi üldises raamistikus. Rahvusvahelise kliimamuutusi käsitleva 2015. aasta kokkuleppe teatises[4] on tõstatatud mitu olulist teemat seoses kliimamuutustega seotud rahastamisega pärast 2020. aastat. Mõlemas nimetatud teatises, mis ilmusid pärast komisjoni teatist „Kuidas parandada ELi toetust arenguriikidele arengu rahastamise vahendite kaasamisel. 2012. aasta ELi arenguabi rahastamise aruandluskohustust käsitleval aruandel põhinevad soovitused”[5] ja sellele järgnenud nõukogu järeldusi,[6] on juttu ka ulatuslikust lähenemisviisist kõigile rahastamisallikatele ja terviklikust lähenemisviisist mitmesugustele kõnealuste rahastamisallikatega seotud protsessidele.

Käesolevas teatises keskendutakse küsimusele, kuidas rahastada 2015. aasta järgset aega käsitlevat raamistikku. Selle eesmärgiks on töötada rahvusvaheliste arutelude jaoks välja ühine ELi lähenemisviis rahastamisele: kuidas võiks üleilmset lähenemisviisi struktureerida, millised ressursid on kättesaadavad ja kaasatavad, millised protsessid võiksid selleni viia ja millistest põhimõtetest tuleks töös juhinduda. Praeguses etapis peaks EL olema valmis pidama partneritega dialoogi ja seetõttu ei pakuta teatises ELi jaoks uusi meetmeid ega kohustusi. Neid on võimalik võtta hiljem, eri kohustusi hõlmava kokkuleppe kontekstis, mis kajastab rahvusvaheliste partnerite muutuvaid vajadusi ja võimalusi pärast aastat 2015.

Teatises on keskendutud arenguriikide rahastamisele, kuid kavandatavat lähenemisviisi võib käsitada üldiselt kohaldatavana. Keskne põhimõte kehtib kõigi riikide puhul – rahastamisallikate valik on kõigi poliitikaeesmärkide puhul samasugune ning seda tuleb kasutada parimaid tulemusi andval viisil.

1.           muutuvad üleilmsed rahastamisperspektiivid

Viimasel kümnendil on maailmas aset leidnud märkimisväärsed muutused. Eriti puudutavad need maailma jõukuse jaotust, riikide võimet mõjutada üleilmseid suundumusi ja esilekerkivate rahastajate kasvavat tähtsust, muutes nii ka seisukohti arenguriikide rahastamise suhtes.

Rahastamisküsimusi arutatakse mitme rahvusvahelise protsessi raames. ÜRO kõrgetasemelise komisjoni aruanne 2015. aastale järgneva aja kohta ja ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärke käsitlev avatud töörühm käsitlevad ka rahastamisküsimusi ja muid rakendusmeetmeid. Peatselt alustab tööd ÜRO komitee, mis on kokku kutsutud ettepanekute tegemiseks säästva arengu rahastamise strateegia väljatöötamise kohta, ning ÜRO Peaassamblee peab konsultatsioone arengu rahastamise protsessi võimalikuks tõhustamiseks. Lisaks tegeletakse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames kliimaküsimuste rahastamisvahendite kasutuselevõtmise ja tulemusliku kasutamisega 2020. aastale järgsel ajavahemikul ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni puhul käivitatakse selle ressursside mobiliseerimise strateegia. Nende ja ka teiste protsesside puhul arvestatakse mitmesuguste poliitikaeesmärkide saavutamiseks samade vahenditega, mis võib viia selleni, et kohustused kattuvad. Tegelikult peaksid olemasolevatel ja tulevastel kohustustel põhinevad investeeringud nimetatud eesmärkideni jõudmiseks sujuvalt koos toimima ja looma sünergiat nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Sellepärast peaksid mitmesugused protsessid, mis hõlmavad rahastamist, ühilduma ühiselt kokkulepitud põhimõtetega ja üksteisega lõimuma, et maksimeerida nende kasulikkust paljude üldiste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Praegused arutelud annavad võimaluse uuendada Monterrey konsensust, et töötada välja selline lähenemisviis rahastamisele, mis käsitleks riiklikku tasandit, kus ressursside kasutamine enamasti toimub. 2002. aasta Monterrey konsensusega ja arengu rahastamist käsitleva 2008. aasta Doha deklaratsiooniga pandi kirja nn kaine mõistuse põhimõte, mis kehtib senini: edu saavutamiseks on vaja iga riigi enda meetmeid, millega kasutatakse kõik kättesaadavad ressursid hästi ära. Selline igakülgne lähenemisviis rahastamisele peaks olema rahastamisarutelude keskmes ja seda tuleks täiendavalt rakendada.

Ressursid võivad olla kahesugused: avalikest ja eraallikatest lähtuvad, nii riigisisesel kui ka rahvusvahelisel tasandil. Avaliku sektori riigisisesed vahendid hõlmavad makse ja muid valitsemissektori tulusid, ka loodusvaradest saadavat tulu. Avaliku sektori rahvusvahelised vahendid võivad esineda toetuste, omakapitali või laenude kujul. Erasektori riigisisesed vahendid hõlmavad kohalike ettevõtete ja heategevusorganisatsioonide investeeringuid. Erasektori rahvusvaheliste vahendite hulka kuuluvad rahvusvahelised investeeringud, eraisikute rahaülekanded, nagu rahasaadetised ja annetused. Mõnda nimetatud kategooriatest liigituksid ka uued ja uuenduslikud allikad, nagu finantstehingute maks, süsiniku heitkogustega kauplemisest saadav tulu või laevamasuudimaksud.

Neisse kategooriatesse jagatud ressurssidest saab iga riik investeerida kõigisse riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil kokkulepitud eesmärkidesse, kasutades siiski eri vahendeid erinevate esmaeesmärkide otstarbel. Nimetatud kategooriatele tuleks rajada rahastamiskontseptsioon. Avaliku sektori vahendid on otse kättesaadavad ja riigid saavad neid kasutada. Erasektorist lähtuv rahastamine on põhimõtteliselt erinev, sest selle puhul järgitakse erahuve ja seda tuleb rakendada poliitikaeesmärkide toetamiseks. Poliitikakujundajad peaksid otsima võimalusi, kuidas kättesaadavat rahastamist suurendada, ja tagama, et ressursid suunatakse tulemuslikult kokkulepitud eesmärkide saavutamisse. Sel eesmärgil tuleks kõiki allikaid vaadelda tervikuna kui tulemuste saavutamiseks olemasolevate vahendite kogumit.

2.           kus raha asub? Keskendudes arenguriigi vaatenurgast olulisimale

Arenguriikides oli 2010. aastal kättesaadav ligikaudu 7129 miljardit eurot[7] avaliku ja erasektori vahendeid. Selle summaga on potentsiaalselt võimalik kaasa aidata vaesuse kaotamisele ja säästvale arengule.

Tabel 1. Arenguriikidele kättesaadavad vahendid (miljardites eurodes, 2010)

Avaliku sektori riigisisesed vahendid

Kokku: 3 317

Maksutulu: 3 252

Fossiilkütuste kahjuliku subsideerimise lõpetamisest saadav võimalik tulu: 309

Avaliku sektori välislaenud: 65

Memokirjed

Reservid kokku, sealhulgas kuld: 4 074

Raha ebaseaduslik väljavool: 649 (hinnanguliselt 120 saamata jäänud maksutulu), sealhulgas korruptsiooni, kuritegevuse ning maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise tõttu.

Avaliku sektori rahvusvahelised vahendid

Kokku kasutatud: 158

Ametlikust arenguabist rahastatud toetused: 92, millest EL 39

Sooduslaenud: 7, millest EL 3

Muu ametliku arenguabi rahastamine: 54, millest EL -4

ÜRO sanktsioneeritud rahvusvahelised julgeolekuoperatsioonid: 5, millest EL 2

Erasektori vahendid – riigisisesed ja rahvusvahelised

Kokku: 3 652

Riigisisesed erainvesteeringud: 2 678

Rahvusvahelised investeeringud: 624

Välismaised otseinvesteeringud: 443

Välismaised portfelliinvesteeringud: 181

Erasektori välislaenud: 70

Rahasaadetised: 238

ülekandekulude vähendamisest 5 %-ni saadav võimalik tulu: 12 aasta kohta

Erasektori heategevus: 42

Andmed kinnitavad, et avaliku sektori riigisisesed ressursid ületavad avaliku sektori rahvusvahelisi vahendeid (kahekümnekordselt), mis moodustab ainult 2 % arenguriikides kättesaadavast kogurahastamisest. Avaliku ja erasektori vahendid on tasakaalus. Samal ajal esinevad põhimõttelised erinevused riikide rahastamisallikate osakaaludes, nagu ilmneb madalate tuludega riikide ja keskmiste tuludega riikide erinevast olukorrast.

Joonis 1

Joonis 2

2.1.        Avaliku sektori riigisisesed vahendid – valitsuste suurim ja parim allikas

Avaliku sektori riigisisesed vahendid (3 317 miljardit eurot) on riikide jaoks peamine otse kättesaadav rahastamisallikas poliitikaeesmärkide saavutamise rahastamiseks ja seega rahastamiskontseptsiooni tähtsaim osa. Lisaks eelarvepoliitilise manööverdamisruumi võimaldamisele prioriteetidesse investeerimisel peaksid need vahendid tugevdama ka riigisisest vastutust ning edendama häid suhteid valitsuse ja kodanike vahel. Enamik riike võiks riiklikke kulutusi prioriteetidele oluliselt suurendada, sealhulgas suurenenud maksutulu, ebaseaduslike finantsvoogude vastu võitlemise ja fossiilkütuste kahjuliku subsideerimise lõpetamise kaudu.

2.1.1.     Riigisiseste ressursside kaasamine

Arenguriikide maksutulu on erinev. See moodustab keskmiselt 13 % SKPst madalate tuludega riikides ja 22 % SKPst keskmiste tuludega riikides. ÜRO arenguprogrammi kohaselt võiks aastatuhande arengueesmärke silmas pidades valitsemissektori tulude osa olla üle 20 % SKPst, millest ilmneb, et enamik keskmiste tuludega riike peaks suutma saavutada need eesmärgid ainult riigisiseste vahendite kasutamise abil. Lisaks oleks IMFi sõnul valitsemissektori tulude suurendamine umbes 3 % võrra SKPst saavutatav suhteliselt kiiresti, ka ilma loodusvaradest saadavaid suurenenud tulusid ja uusi nn rohelisi makse arvestamata. See näitab, et abist sõltumise lõpetamine on pikemas perspektiivis võimalik ka madalate tuludega riikides.

Hinnanguliselt 649 miljardi euro suurused ebaseaduslikud finantsvood, nagu kriminaaltulu, maksudest kõrvalehoidmine ja korruptsioon, tekitavad märkimisväärset kahju paljude riikide rahandusele. Maksutulude vähenemine on vaid osa selliste voogude negatiivsest mõjust, sest need vähendavad ka soovi teha seaduslikke investeeringuid ja kahjustavad laiemat ühiskondlikku lepet. Riigid peaksid ebaseaduslikke finantsvoogusid piirama reguleerivate ja jõustavate meetmetega.

2.1.2.     Laenude säästev andmine ja võtmine

Laenu võtmine annab riikidele võimaluse tuua investeeringud perioodi algusesse ja hoida avaliku sektori püsikulud stabiilsena ka tulude kõikuvuse korral. Arenguriikide üldine võlatase on aastate jooksul langenud, kuid paljude olukord on endiselt riskantne või neil puudub juurdepääs finantsturgudele, mistõttu nad sõltuvad ametlikest laenudest. Eraõiguslikud laenuandjad ja ametlikud laenuandjad, kes Pariisi Klubisse ei kuulu, on arenguriikide jaoks muutunud olulisemateks võlausaldajateks. See toob esile vajaduse, et kõik osalejad rakendaksid võla jätkusuutlikkuse tagamiseks vastutustundlikke laenuandmis- ja laenuvõtmispõhimõtteid.

Enamik arenguriikide 4 074 miljardi euro suurustest rahvusvahelistest reservidest kuulub mõnele keskmiste tuludega riigile, samas kui vaesemate riikide puhvrid on üldiselt väikesed. Hädareservid on osa riigi kaitsemehhanismidest erakorraliste sündmuste puhul ja neid võiksid täiendada kindlustuspõhised vahendid. Ühtlasi on usaldusväärne makromajanduspoliitika ja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitika peamine abinõu nõrkade külgede vähendamisel.

2.1.3.     Kättesaadavate avaliku sektori riigisiseste vahendite otstarbekas kasutamine

Olemasoleva raha õige kasutamine on vähemalt sama oluline kui ressursside suurendamine. Riigid peaksid järgima usaldusväärseid riigi rahanduse juhtimise eeskirju ja tagama olemasoleva raha maksimaalse lisandväärtuse. Seatud eesmärkide saavutamiseks tähtsaimad investeeringud tuleks seada eelisjärjekorda ja investeeringud ühte poliitikaeesmärki peaksid toetama ka edusamme muude eesmärkide saavutamisel.

2.1.4.     Põhimeetmed üleilmselt kokkulepitud poliitikaeesmärkide saavutamisse investeeritud riigisiseste ressursside suurendamiseks

Iga riik peaks riiklikul tasandil:

– reformima maksusüsteeme, tõhustama maksuasutuste tööd ja kohaldama korruptsiooni vähendavaid õigusakte. See tähendab ka läbipaistvuse, vastutuse ja jätkusuutlikkuse suurendamist loodusvarade majandamisel ning maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise küsimustega tegelemist;

– rakendama poliitikat, millega tagatakse raha otstarbekas kasutamine, näiteks uuenduslikud partnerlused, eravahendite võimendamine ja fossiilkütuste kahjuliku subsideerimise lõpetamine;

– järgima vastutustundlikke riiklikke laenuandmis- ja laenuvõtmispõhimõtteid ning suurendama vastupanuvõimet eriolukordade tarbeks.

Selleks et toetada riiklikke jõupingutusi, peaksid kõik riigid ja rahvusvahelised osalejad ühiselt:

– nõudma finantssektori ja rahvusvaheliste ettevõtete läbipaistvust peamistes sektorites, näiteks mäetööstuse läbipaistvuse algatuse ja muude algatuste kaudu, millega toetatakse loodusvarade säästvat kasutamist, ebaseaduslikke finantsvooge reguleerivate eeskirjade, riikide kaupa liigendatud aruandluse, riigi rahanduse suurendatud läbipaistvuse ja teabevahetuse kaudu. EL juhib nimetatud probleemide lahendamise alast üleilmset tegevust, kuid edu saavutamine sõltub ka teistest osalejatest, kes nende põhimõtetega nõustuvad;

– rakendama korruptsioonivastased eeskirju, nagu ÜRO korruptsioonivastane konventsioon;

– tugevdama rahvusvahelist finantsstruktuuri võla jätkusuutlikkuse ja kriisidega toimetuleku eesmärgil.

2.2.        Avaliku sektori rahvusvahelised vahendid – mõne riigi jaoks endiselt olulised

Ametlik arenguabi on endiselt peamine rahastamisallikas 36 madalate tuludega riigi jaoks, kes on samuti vastuvõtlikumad üleilmsetele probleemidele: see moodustab 12 % nende SKPst, mis jääb juba allapoole madalate tuludega riikide riigisisestest tuludest. Samal ajal on avaliku sektori rahvusvahelised vahendid (158 miljardit eurot) marginaalse tähtsusega arenguriikide jaoks tervikuna (0,7 % SKPst). 108 keskmiste tuludega riigis esindab ametlik arenguabi kõigest 0,2 % SKPst, mis kinnitab tõsiasja, et abi tuleks suunata nendesse riikidesse, kes seda kõige enam vajavad.

2.2.1.     Rahastamise suurendamine ja olulise tegevuse järelevalve

Avaliku sektori välisvahendid arenguriikidele sõltuvad iga rahastaja riiklikest eelarveotsustest. EL pakub ühiselt rohkem abi kui kõik teised arenenud riigid kokku. Ta on täitnud alates 2008. aastast kaubandusabi raames võetud kohustused, kliimameetmete rahastamise kiirstardiga seotud kohustused ja suurendab bioloogilise mitmekesisuse valdkonna rahastamist kooskõlas Nagoya ja Hyderabadi otsustega. ELi ühine ametlik arenguabi vähenes 2012. aastal mõnevõrra, kuid ELi riigipead ja valitsusjuhid kinnitasid kohustust saavutada 2015. aastaks 0,7 % SKPst keerulisest majandusolukorrast hoolimata. Tärkava turumajandusega riigid, kes on jõudnud kõrgemate keskmiste tuludega riikide hulka, peaksid andma õiglase osa avaliku sektori rahvusvahelistesse vahenditesse kooskõlas nende kasutuses olevate rahaliste ressurssidega.

Ametliku arenguabi kontseptsiooni kritiseeritakse aina enam sellepärast, et see on liiga laiaulatuslik või ei kata kõiki arengukoostöös osalejaid ega asjaomaseid meetmeid. Ametlikku arenguabi tuleb reformida ja eri poliitikaeesmärkide rahastamise järelevalvet parandada, muu hulgas täiustatud poliitiliste näitajate (nt Rio markerid) abil, millest ilmnevad konkreetsete poliitikaeesmärkide toetamiseks vajaliku ametliku arenguabi mahud. Üksikasjalikult tuleks välja töötada kindel alus, mis hõlmaks kogu arenguriike abistavat rahastamist, et kõiki osalejaid hinnataks sama mõõdupuu järgi. Töö, mida arenguabi komitee on ametliku arenguabi reformimisel teinud, aitab oluliselt selle eesmärgi saavutamisele kaasa. Rahvusvahelise rahastamise järelevalve peaks moodustama osa laiaulatuslikust järelevalvemehhanismist, mis katab ka riigisisest ja erasektori rahastamist.

2.2.2.     Kättesaadavate välisvahendite otstarbekas kasutamine

Nagu ka riigisiseste ressursside puhul, tähendab raha otstarbekas kasutamine nii õigete asjade tegemist kui ka asjade õigesti tegemist. Raha peaks minema sinna, kus seda kõige enam vajatakse, ning seda tuleks kasutada uuenduslikul ja tõhusal viisil, et tagada korraga mitme poliitikaeesmärgi toetamine, näiteks teatava poliitikaeesmärgi arvestamine valdkonnaüleselt.

Rahastamise uudsed võimalused võivad suurendada tõhusust ning neid tuleks ulatuslikumalt rakendada. Toetuste kombineerimine laenude ja omakapitaliga, samuti tagatis- ja riskijagamismehhanismidega võib olla avaliku ja erasektori investeeringute katalüsaatoriks ning EL püüdleb aktiivselt selle eesmärgi poole. Arengu uuendusliku rahastamise juhtgrupi arvamuse kohaselt võib uuendusliku rahastamise tulude genereerimise potentsiaal olla märkimisväärne ning tagada stabiilsema ja prognoositavama rahastamise. Mõningad uuendusliku rahastamise mehhanismid, nagu puhta arengu mehhanism, on kujundatud konkreetse poliitikaeesmärgi saavutamist silmas pidades, kuid selliste investeeringute puhul tuleks arvesse võtta ka laiemat tausta ja panustamist muude eesmärkide saavutamisse.

Asjade õigesti tegemiseks on rahvusvaheline kogukond võtnud Pusani tulemusliku arengukoostöö partnerluse kaudu omale selged kohustused muuta meetmed tõhusamaks lähtuvalt arenguriikide demokraatlikust isevastutusest ja ühisest arusaamast, et üleilmsete avalike hüvede pakkumine on vajalik. Seda võivad kahjustada sellised mitmepoolsed protsessid, mille eesmärk on suunata rahastamine konkreetsetesse poliitikavaldkondadesse, samas kui arenguriigid peavad vahendid suunama õigete asjade tegemisse, et saavutada üleilmsete eesmärkidega seotud riiklikud eesmärgid.

2.2.3.     Põhimeetmed üleilmsete eesmärkide saavutamisse investeeritud rahvusvaheliste avaliku sektori ressursside suurendamiseks

Iga riik peaks võtma vastutuse ja nõudma, et igasugune välisrahastamine oleks kooskõlas tema riikliku arengukavaga, millesse on lõimitud kokkulepitud eesmärgid vastavalt Pusani põhimõtetele.

Kõik riigid ja rahvusvahelised osalejad peaksid kokku leppima järgmises:

– nad järgivad rahvusvahelise avaliku sektori rahastamise pakkumisel Pusani partnerluse põhimõtteid ja kohustusi;

– nad annavad õiglase panuse üleilmsesse jõupingutusse kohustuste dünaamikast lähtuvalt. Rikkaimad riigid peaksid panustama keskmiste tuludega riikidest ja tärkava turumajandusega riikidest rohkem; samas peaks välisabi koonduma madalate tuludega riikidele. Keskmiste tuludega riikidega tehtava koostöö raames, mille eesmärk on aidata eelkõige madalamate keskmiste tuludega riike, peaksid olema põhilised katalüütilised meetmed;

– nad reformivad ametlikku arenguabi ja kontrollivad avaliku sektori välisvahendeid ulatusliku vastastikuse vastutuse mehhanismi taustal;

– nad kasutavad selliseid rahastamisviise, mis vastavad riigi vajadustele, unustamata pikaajalist rahanduse jätkusuutlikkust. Ulatuslikumalt tuleks rakendada uuenduslikke lisaressursse tootvaid mehhanisme, samuti suurendada suutlikkust ja tõhustada tehnilist abi.

2.3.        Erasektorist lähtuv rahastamine – peamine kasvutegur

Erasektorist lähtuv rahastamine erineb põhimõtteliselt avalikust sektorist lähtuvast rahastamisest. Selle puhul juhindutakse erahuvidest ega püüta tingimata saavutada avaliku sektori poliitikaeesmärke. Samas on erainvesteeringud (3 652 miljardit eurot) peamine kasvutegur ning võivad niisuguste eesmärkide saavutamisele kaasa aidata. Isegi väike muutus erasektori investeerimisprioriteetides ja -korralduses võib tuua olulist kasu avaliku sektori poliitikaeesmärkidele. Sellist muutust on võimalik esile kutsuda peamiselt riiklike ja rahvusvaheliste poliitiliste stiimulite, näiteks avaliku ja erasektori partnerluse abil.

Riigisisesed ja rahvusvahelised erasektorid on hästi lõimunud, neid motiveerivad ühesugused tegurid ja seetõttu vaadeldakse neid koos. Neid on asjakohane käsitleda eraldi ainult kohustuste täitmise kontrollimise puhul.

2.3.1.     Investeerimine ja kaubandus; teadus, tehnoloogia ja innovatsioon

Riigisisene investeerimine vähendab välisinvesteeringute tähtsust ja kujutab endast majandusliku arengu alustala. Välismaised otseinvesteeringud ja vähemal määral erasektori välislaenud täiendavad seda ning toovad sisse ka oskusteavet ja tehnoloogiat. Avalikele eesmärkidele positiivset mõju avaldavaid investeeringuid tuleks toetada soodsa poliitilise keskkonna ja uuenduslike mehhanismidega, nagu tulemuspõhised maksed ökosüsteemi teenuste, CO2 arvestusühikute või bioloogilise mitmekesisuse tasakaalustamise jaoks.

Kaubandus on majandustegevuse ja tootlikkuse tõstmise peamine vahend. Sellepärast peaksid riigid looma soodsa keskkonna kaubandustegevuse lihtsustamiseks rahvusvahelisel, piirkondlikul ja riiklikul tasandil. Rikkamad riigid peaksid andma vaeseimatele eelisjuurdepääsu turule ja neid toetama. EL pakub juba praegu eelisjuurdepääsu ELi turgudele, näiteks on vähim arenenud riikide juurdepääs täielikult tariifi- ja kvoodivaba. Valdav osa arenguriikide kaubavahetusest toimub juba praegu teiste arenguriikidega ja ellu tuleks viia lõuna-lõuna suunalise kaubanduse liberaliseerimine. Rahvusvahelisel tasandil tuleb erilist tähelepanu pöörata vähim arenenud riikide suutlikkusele kaubandusest kasu saada.

Üleilmsete eesmärkide saavutamiseks tuleks rakendada uusi tehnoloogiaid laiaulatuslikuma üleilmse integratsiooni kaudu. Arenguriikide tingimustega kohandatud tehnoloogia ja innovatsiooni vahelist tagasisideahelat saab tugevdada ka teadusuuringutesse tehtavate investeeringute suurendamise toetamise kaudu, sealhulgas kasutades uuenduslikke mehhanisme, nagu turuga seotud eelkohustused.

2.3.2.     Rahasaadetised

Rahasaadetised kujutavad endast olulist erasektori allikat ja mitmes arenguriigis on nende osakaal SKPst suur. Ülekandekulude vähendamine 5 %-ni vastavalt G20 lubadusele[8] tooks märkimisväärset kasu, muu hulgas kallimate lõuna-lõuna suunaliste ülekannete puhul. Nii saatvad kui ka vastuvõtvad riigid peaksid võtma vastu tegevuskavad, millega luuakse konkurentsivõimelised ja läbipaistvad turutingimused, antakse juurdepääs parematele finantsteenustele ning ergutatakse teadlikumat ja tulemuslikumat rahasaadetiste kasutamist.

2.3.3.     Erasektori heategevus

Erasektori heategevusel on mitu ühist joont ametliku abiga. Hinnanguliselt oli selle suuruseks 2010. aastal 42 miljardit eurot ja see võib oluliselt abistada konkreetseid kogukondi ja lahendada konkreetseid probleeme. Oma eripära tõttu ei saa erasektori annetusi riiklike arengukavade puhul enamasti arvesse võtta; siiski tuleks selle läbipaistvust, prognoositavust ja tulemuslikkust parandada.

2.3.4.     Põhimeetmed poliitilistesse prioriteetidesse investeeritud eraressursside suurendamiseks

Iga riik peaks riiklikul tasandil:

– looma sellise ärikliima, mis toetab poliitikaeesmärke kooskõlas inimväärse tööga seotud rahvusvaheliste kohustustega, edendab innovatsiooni ja riikide finantssüsteemide arendamist;

– kasutama avaliku sektori vahendeid investeerimiseks valdkondades, mis võimendab erainvesteeringuid poliitiliste prioriteetide saavutamiseks.

Lisaks peaksid kõik riigid ja rahvusvahelised osalejad kokku leppima järgmises:

– luua läbipaistvate ja tasakaalustatud eeskirjadega rahvusvaheline poliitiline raamistik, sealhulgas kaubanduse ja finantsturgude kohta;

– kasutada avaliku sektori vahendeid erainvesteeringute võimendamiseks ja innovatsiooni toetamiseks, sealhulgas tehnoloogiate kaudu.

Erasektor peaks kokku leppima ka:

– ettevõtjate sotsiaalse ja keskkonnaalase vastutuse põhimõtete järgimises, aidates seega liikuda kaasava keskkonnasäästliku majanduse poole muu hulgas seeläbi, et hinnatakse investeeringute mõju poliitikaeesmärkidele, järgides siirdehindade puhul reaalturuväärtuse põhimõtet, muutes tegevuse läbipaistvaks ning juhindudes rahvusvahelistest ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja investorite suunistest;

– Pusani põhimõtete rakendamises abi andmisel erasektori heategevuse kaudu.

3.           ulatuslik ja terviklik lähenemisviis rahastamisele

3.1.        Põhimõtted

Üleilmne tegevuskava, mis hõlmab ühiseid eesmärke 2015. aastale järgnevaks ajaks, peaks motiveerima kõiki osalejaid oma ressursse otstarbekalt kasutama. Seda peaks täiendama järjepidev lähenemisviis rahastamisele, mis on üldkohaldatav, kajastab üleilmseid arenguid ja võtab arvesse kõiki ressursse, mis on eri osalejate kasutuses. Arenguabi rahastamise rahvusvaheline tegevuskava uuendamine ja laiendamine tuleviku maailma sobitumiseks peaks selle eesmärgi saavutamisele kõige paremini kaasa aitama. Üleilmsete eesmärkide väljatöötamise protsess on alles alanud, kuid rahastamise üle arutledes tuleks juhinduda järgmistest olulistest põhimõtetest:

– Rahastamist tuleks vaadelda strateegiate taustal. Tugevad strateegiad moodustavad rakendamise alustala, sest strateegiate muutmine on tulemuslikum kui viletsate strateegiate kompenseerimiseks raha kulutamine.

– Kõiki kättesaadavaid ressursse tuleks käsitada igakülgselt koos, sest need on osa ühest ja samast tervikust. Rahastamise kolm kategooriat – avaliku sektori riiklik, avaliku sektori rahvusvaheline ja erasektori rahastamine – loovad struktuuri riikliku ja rahvusvahelise tasandi põhimeetmete kindlaksmääramiseks.

– Üleilmne lähenemisviis rahastamisele peaks ressursside prioriteetide määramise jätma eelkõige riikliku tasandi hooleks. Just selles vallas saab teha vajalikke kompromisse poliitikaeesmärkide vahel, rahvusvaheliselt kokkulepitud kohustuste ja eesmärkide raames. Riigi tasandil peaks olema keskne koht kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks vajalike eri strateegiate, rahastamise ja vahendite hindamisel, sest seal leiab aset rakendamine. Kõik riigid peaksid kohustuma parimal viisil kasutama ära olemasolevaid ressursse kokkulepitud poliitikaeesmärkide saavutamiseks.

– Nii nagu eri poliitikaeesmärgid peavad üksteist vastastikku täiendama, peaksid nende eesmärkide saavutamise vahendid toimima riigi tasandil rahastamisallikaid ja vahendeid siduva ühe komplektina, mis võimaldab saavutada mitu poliitikaeesmärki sama rahaga. Rahastamine peab toetama erinevate üldiste eesmärkide koostoimet. Juba võetud kohustusi arvestades peaks põhimõtteks olema eesmärkide integreerimine riiklikesse strateegiatesse, mitte konkreetse eesmärgi saavutamiseks rahaliste vahendite eraldamine üleilmsel tasandil, mis tekitab killustatust.

– Avaliku sektori välisvahendeid tuleks suunata ümber kõige halvemas olukorras olevatesse riikidesse ning tärkava turumajandusega riigid, kes on jõudnud kõrgemate keskmiste tuludega riikide hulka, peaksid sellesse andma õiglase osa.

– Kogu rahastamist peaks kontrollima tervikuna ühtlustatud viisil, et tagada läbipaistvus ja vastastikune vastutus nii riiklikul kui ka üleilmsel tasandil eesmärgiga tõhustada rahastamise kasutamist mitmesuguste üleilmsete ja riiklike säästva arengu eesmärkide saavutamiseks. Kõigi rahavoogude jälgimist tuleks parandada, sealhulgas nende panust riiklike, üleilmsete ja seonduvate finantseesmärkide saavutamisse, kui sellised eesmärgid on olemas. Riikliku tasandi andmete kättesaadavus ja kvaliteet on selle jaoks otsustava tähtsusega ning statistilist suutlikkust tuleks tugevdada.

3.2.        Rahvusvaheliste protsesside üldine raamistik

Lähtuvalt Doha deklaratsiooni lubadusest võtta üleilmselt kooskõlastatud meetmeid eri probleemide lahendamiseks peaks rahvusvahelistes rahastamisaruteludes arvestama üldist raamistikku. Sellepärast peaks ÜRO ekspertkomitee, mida Rio+20 konverentsiga volitati tegema ettepanekuid säästva arengu rahastamise strateegia kohta, tegutsema täielikus kooskõlas arenguprotsessi rahastamise põhimõtetega. Neid suundi ühtlustades tuleks korraldada rahvusvaheline konverents, et töötada välja ulatuslik ja terviklik lähenemisviis rahastamisele, toetudes ekspertkomitee töö tulemustele ja protsessidele, millega valmistatakse ette raamistik 2015. aastale järgnevaks ajaks. Nagu viidatud ka ÜRO kõrgetasemelise komisjoni aruandes 2015. aastale järgnevaks aja kohta, peaks selline tugevdatud üleilmne protsess looma ulatusliku lähenemisviisi rahastamisele, eriti 2015. aasta järgset üldist tegevuskava silmas pidades. Eespool kirjeldatud põhimõtted peaksid samuti tagama konkreetsete rahavoogude ja käimasolevate läbirääkimisprotsesside ühtsuse ja koordineerimise (nt kliimamuutusi käsitleva 2015. aasta kokkuleppe kontekstis). See tagab, et iga riik saab ressursid suunata sinna, kus neid saab kõige paremini kasutada kokkulepitud ühiseesmärkide saavutamiseks.

3.3.        ELi järgmised sammud

Käesoleva teatise eesmärk on esitada ühine ELi lähenemisviis rahastamist käsitlevatele aruteludele 2015. aasta järgse tegevuskava raames, jätkusuutliku arengu eesmärke käsitlevas avatud töörühmas ja ÜRO ekspertkomitees, mis on ette nähtud ettepanekute tegemiseks säästva arengu rahastamise strateegia kohta ja arenguabi rahastamise protsessi läbivaatamise kohta. Lisaks peaks sellest lähtuma ELi ühistes seisukohtades rahastamise kohta kliima-, bioloogilise mitmekesisuse ja kemikaalide valdkonnas ning muudes rahvusvahelistes protsessides.

Eespool kirjeldatud lähenemisviisi kaudu räägitakse kaasa rahvusvahelistes aruteludes ja EL peaks seda kasutama selgitustöös partneritega.

[1]               KOM (2011) 637.

[2]               KOM (2013) 92.

[3]               11559/13

[4]               KOM (2013) 167.

[5]               KOM (2012) 366.

[6]               14533/12

[7]               Kõik käesolevas teatises esitatud arvandmete allikad on loetletud lisatud talituste töödokumendis.

[8]               5. detsember 2011 G20 tippkohtumise deklaratsiooni punkt 77