Soovitus:

NÕUKOGU SOOVITUS,

milles käsitletakse Prantsusmaa 2013. aasta riiklikku reformikava ja esitatakse nõukogu arvamus Prantsusmaa stabiilsusprogrammi (2012–2017) kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 121 lõiget 2 ja artikli 148 lõiget 4,

võttes arvesse nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta,[1] eriti selle artikli 5 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta,[2] eriti selle artikli 6 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni soovitust[3],

võttes arvesse Euroopa Parlamendi resolutsioone[4],

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu järeldusi,

võttes arvesse tööhõivekomitee arvamust,

olles konsulteerinud majandus- ja rahanduskomiteega

ning arvestades järgmist:

(1)       Euroopa Ülemkogu kiitis 26. märtsil 2010 heaks komisjoni ettepaneku käivitada uus tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020”, mis põhineb majanduspoliitika tõhustatud koordineerimisel ning keskendub esmatähtsatele valdkondadele, kus on vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja konkurentsivõime potentsiaali suurendamiseks.

(2)       Nõukogu võttis 13. juulil 2010 komisjoni ettepanekute põhjal vastu soovituse liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta ajavahemikuks 2010–2014 ning 21. oktoobril 2010 otsuse liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta[5]; mõlemat dokumenti koos nimetatakse koondsuunisteks. Liikmesriike kutsuti üles võtma koondsuuniseid arvesse oma majandus- ja tööhõivepoliitikas.

(3)       29. juunil 2012 võtsid riigipead ja valitsusjuhid vastu majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe, millega loodi sidus tegevusraamistik riiklikul, ELi ja euroala tasandil, kasutades selleks kõiki võimalikke hoobasid, vahendeid ja poliitikasuundi. Nad otsustasid, milliseid meetmeid võtta liikmesriikide tasandil, eelkõige väljendades täielikku pühendumust strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele ja riigipõhiste soovituste rakendamisele.

(4)       Nõukogu võttis 6. juulil 2012 vastu soovituse Prantsusmaa 2012. aasta riikliku reformikava kohta ja esitas arvamuse Prantsusmaa ajakohastatud stabiilsusprogrammi (2011–2016) kohta.

(5)       28. novembril 2012 võttis komisjon vastu iga-aastase majanduskasvu analüüsi[6] ning see sündmus märkis majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta (2013) algust. Samuti võttis komisjon 28. novembril 2012 määruse (EL) nr 1176/2011 alusel vastu häiremehhanismi aruande,[7] milles liikmesriikide hulgas, kelle olukorda tuleb põhjalikult analüüsida, nimetati ka Prantsusmaad.

(6)       Euroopa Ülemkogu kiitis 14. märtsil 2013 heaks finantsstabiilsuse tagamise ja eelarve konsolideerimise prioriteedid ning majanduskasvu hoogustamise meetmed. Ülemkogu toonitas vajadust saavutada diferentseeritud ja majanduskasvu soodustav eelarve konsolideerimine, taastada tavapärased majandusele laenu andmise tingimused, edendada majanduskasvu ja konkurentsivõimet, tegelda töötuse probleemiga ja majanduskriisi sotsiaalsete tagajärgedega ning moderniseerida avalikku haldust.

(7)       10. aprillil 2013 avaldas komisjon määruse (EL) nr 1176/2011 artikli 5 alusel Prantsusmaa suhtes läbi viidud põhjaliku analüüsi[8] tulemused. Komisjoni analüüsi põhjal võib järeldada, et Prantsusmaal esineb makromajanduslik tasakaalustamatus, mida tuleb jälgida ja millega seoses tuleb võtta otsustavaid poliitikameetmeid. Selleks et vähendada võimalikku negatiivset mõju Prantsusmaa majanduse ning majandus- ja rahaliidu toimimisele, pidades eelkõige silmas Prantsusmaa majanduse suurust, tuleb eelkõige pöörata jätkuvalt tähelepanu kaubandusbilansi ja konkurentsivõime halvenemisega seotud arengutele, mida mõjutavad nii kulupõhised kui ka mittekulupõhised tegurid, võttes ka arvesse halvenevat välispositsiooni ja suurt valitsemissektori võlga.

(8)       Prantsusmaa esitas 30. aprillil 2013 oma 2013. aasta stabiilsusprogrammi ajavahemikuks 2012–2017 ja 2013. aasta riikliku reformikava. Selleks et võtta arvesse nende kahe programmi omavahelisi seoseid, hinnati neid ühel ja samal ajal.

(9)       Nõukogu määruse (EÜ) nr 1466/97 alusel 2013. aasta stabiilsusprogrammile antud hinnangu põhjal on nõukogu seisukohal, et hoolimata eelarve konsolideerimiseks tehtud suurtest pingutustest, mis küll vähendasid valitsemissektori eelarve puudujääki 7,5 %-st SKPst 2009. aastal 4,8 %-ni SKPst 2012. aastal, ei suuda Prantsusmaa prognoosi kohaselt siiski kõrvaldada oma ülemäärast eelarvepuudujääki 2013. aastaks, nagu soovitas nõukogu 2009. aasta lõpus. See tulemus on eelkõige seotud oodatust kehvema majanduskeskkonnaga, mida soovituse esitamise ajal ette ei nähtud ning mida ootamatud tulud hüvitasid vaid osaliselt ning kuna konsolideerimise pingutused olid kavandatud alles programmiperioodi lõpuaastateks. Programmi eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on 2013. aasta puhul realistlik kuid 2014. aasta puhul liigselt optimistlik. Ametiasutused ennustavad eelkõige, et pärast 2012. ja 2013. aastal kogetud paigalseisu (vastavalt 0 % ja +0,1 %) kasvab SKP 2014. aastal 1,2 % võrra, eeldades, et valitsemissektori eelarve puudujäägi alandamiseks 2,9 %-ni SKPst võetakse fiskaalmeetmeid. Vastukaaluks prognoosib komisjon 2014. aastaks SKP 1,1 % kasvu, tuginedes eeldusele, et poliitikat ei muudeta. See kujutab endast stsenaariumi, mille puhul võetakse arvesse üksnes meetmeid, mis on kas vastu võetud või piisaval määral täpsustatud. Selle kohaselt ennustatakse eelarvepuudujäägiks 4,2 % SKPst. Programmis visandatud eelarvestrateegia põhieesmärk on saavutada keskpika perioodi eelarve-eesmärk, milleks, nagu eelmise aasta programmis, on struktuurselt tasakaalustatud eelarve. See on stabiilsuse ja kasvu paktiga nõutust palju kaugelepürgivam eesmärk. Keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise tähtajaks on määratud 2016. aasta, võrreldes eelmise stabiilsusprogrammi 2015. aastaga. Stabiilsusprogrammiga ette nähtud valitsemissektori eelarve kavandatud puudujääk on kooskõlas ülemäärase puudujäägi korrigeerimisega 2014. aastaks, üks aasta pärast ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohaselt nõukogu poolt 2009. aasta lõpus määratud uut tähtaega. Arvestades seda, et programmis on 2014. aastaks ennustatud üleliia optimistlikku kasvu, on nõukogu seisukohal, et kui just ei võeta täiendavaid meetmeid jõupingutuste märkimisväärseks suurendamiseks asjaomasel aastal, ei võimalda ametiasutuste kavandatud eelarve konsolideerimine saavutada ülemäärase eelarvepuudujäägi tegelikku kõrvaldamist 2014. aastaks. Piisaval määral on täpsustamata ka kavandatud kokkuhoiu ja lisatulu võimalused. Sellises olukorras tuleb täpsustada nii 2014. kui ka 2015. aasta meetmeid, et realistlikult tagada ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamine hiljemalt 2015. aastaks [nagu on soovitanud nõukogu]. Komisjoni poolt uuesti arvutatult peaks struktuurne eelarvepositsioon 2016. aastal olema -0,4 % SKPst (-0,3 % 2017. aastal) ning seega ei oleks keskpika perioodi eelarve-eesmärk programmiperioodi lõpuks saavutatav. Keskpika perioodi eesmärgi suunas liigutakse kõnealusel aastal eeldatavasti 0,3 % võrra SKP-st ning see jääb allapoole sihttaset 0,5 % SKPst. Valitsemissektori koguvõlg on kriisi algusest alates tähelepanuväärselt kasvanud. Kui 2007. aastal oli võla suhe SKPsse 64,2 %, siis 2012. aastal jõudis see 90,2 %-ni ning kasvab prognoosi kohaselt veelgi, saavutades komisjoni talituste 2013. aasta kevadprognoosi kohaselt 2014. aastaks 96,2 %. Ametiasutuste ennustuste kohaselt peaks võla suhe saavutama tipptaseme 2014. aastal, mil selleks prognoositakse 94,3 % SKPst, ning hakkab seejärel langema, jõudes 2017. aastal 88,2 %-ni. 2016. aastast alates on Prantsusmaal üleminekuperiood seoses võlakriteeriumi täitmisega.

(10)     Võttes arvesse jätkuvalt suurt ja kasvavat võlga ning asjaolu, et ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamise tähtaega on jälle edasi lükatud [2015. aastaks], on veelgi olulisem, et 2013. aasta eelarvet rakendataks rangelt ja järgnevatel aastatel tehtaks ulatuslikke jõupingutusi eelarve konsolideerimiseks. Eriti tähtis on see, et Prantsusmaa avaliku sektori kulud kasvaksid potentsiaalsest SKPst aeglasemalt, kuna struktuurse eelarvepuudujäägi vähendamine on seni olnud enamasti tulupõhine. Sellega seoses peaks avaliku sektori kulude käimasolev läbivaatamine (Modernisation de l’action publique), millesse on lisaks keskvalitsusele kaasatud nii kohalik omavalitsus kui ka sotsiaalkindlustusasutused, andma suuniseid avaliku sektori kulutuste tõhususe täiendava suurendamise kohta. Erinevaid haldustasandeid ja pädevusi on võimalik paljugi ühtlustada, et saavutada täiendav sünergia ning suurendada tõhusust ja kokkuhoidu. Seda küsimust tuleks käsitleda uue detsentraliseerimisseaduse raames. Arvestades seda, et keskmises ja pikas perspektiivis on oodata riiklike tervishoiukulude suurenemist, tuleb avaliku sektori tulevasi tervishoiukulusid põhjalikumalt kontrollida ja nende tõhusust suurendada, eelkõige seoses farmaatsiatoodetele tehtavate kulutustega. Pensioniküsimuste nõukogu (Conseil d’orientation des retraites) viimased prognoosid osutavad puudujäägi püsimist pensionisüsteemis kuni 2018. aastani , mis on vastuolus 2010. aasta reformi eesmärgiga saavutada selleks ajaks süsteemi tasakaal. Lisaks on 2010. aasta reformi osaline tagasipööramine vastuolus komisjoni soovitusega. Seega seisab pensionisüsteem 2020. aastani jätkuvalt silmitsi suurte puudujääkidega ning olukorra lahendamiseks on hädasti vaja uusi poliitikameetmeid. Samal ajal tuleb tagada süsteemi asjakohasus. Sellised meetmed võiksid hõlmata miinimum- ja täispensionile mineku ea täiendavat tõstmist ning ka täispensioni saamiseks vajaliku sissemakseperioodi täiendavat suurendamist, indekseerimiseeskirjade kohandamist ning üldpensionisüsteemis praegu töötajate konkreetsete kategooriate puhul tehtavate ulatuslike erandite läbivaatamist. Kuna sotsiaalkindlustusmaksete taseme tõstmine avaldab negatiivset mõju tööjõukuludele, tuleks seda vältida. Arvestades Prantsusmaa rahanduse seisu problemaatilisust, on eriti oluline, et fiskaalmeetmeid täiendaksid suuremad jõupingutused struktuurireformide läbiviimiseks, et toetada ja suurendada Prantsusmaa majanduse pikaajalist kasvupotentsiaali.

(11)     2013. aasta põhjaliku analüüsi kohaselt on Prantsusmaa konkurentsivõime endiselt oluline probleem, millele osutab see, et riigi ekspordi turuosa on viimastel aastatel tunduvalt vähenenud. Prantsusmaa valitsus esitas 2012. aasta novembris konkurentsivõime pakti raames mitmeid poliitikameetmete ettepanekuid. Ettevõtete tulumaksusoodustuse (crédit d’impôt pour la compétitivité et l’emploi – CICE) kehtestamine on oluline samm. Selle mõju terve aasta lõikes peaks ulatuma 20 miljardi euroni ning see peaks aitama vähendada tööjõukulusid. Leidub ruumi ka edasisteks meetmeteks, kuna uus maksusoodustus vähendab Prantsusmaa ja OECD keskmise maksukiilu vahet mediaanpalga tasemel üksnes poole võrra. Lisaks on 2010. aastast saati ettevõtjate suhtes võetud fiskaalmeetmed toonud kaasa äriühingute maksustamise üldise kasvu, isegi kui eespool nimetatud meede seda korrigeerib. 2012. aasta juulis otsustatud miinimumpalga tõstmine võib kahjustada tööhõivet ja konkurentsivõimet, nagu on toonitatud nõukogu 2012. aasta soovituses, olgugi et palgatõus on piiratud. Ajavahemikus 2002–2012 suurendati tunnipalga alammäära 38 % (reaalselt 16 %). Kaks kolmandikku mediaanpalgast moodustava miinimumpalga kõrge tase on tööandjate puhul osaliselt kompenseeritud tööandjatele pakutavate sotsiaalkindlustusmaksete eranditega. Riigi rahandusele on see viimasel paaril aastal toonud kaasa kulude kiire kasvu, ulatudes enam kui 1 %-ni SKPst. Osaliselt on see tingitud miinimumpalga kiire kasvu hüvitamise vajadusest. Lisaks on alternatiivsed vahendid nagu sissetulekutoetuste süsteemid (Prime pour l'emploi ning Revenu de solidarité active) palgavaesuse kõrvaldamiseks miinimumpalgast palju tõhusamad.

(12)     Mittekulupõhise konkurentsivõimega seoses tuleb tõdeda, et kuigi valitsus on oma ekspordistrateegia hiljuti läbi vaadanud, soodustaks ekspordile suunatud võrkude ja partnerluste arendamine VKEde rahvusvahelistamist[9]. Üldisemalt väljendudes tuleks tagada, et ettevõtluskeskkond soodustaks VKEde kasvu. Hoolimata teadus- ja arendustegevusmahukate sektorite äriühingute suurtest jõupingutustest ja valitsuse ulatuslikust toetusest (nt teadusuuringutega seotud maksusoodustus), moodustavad kõrgtehnoloogilised ja kesktasemel tehnoloogilised sektorid Prantsusmaa majandusest üksnes tagasihoidliku ja väheneva osa. Seega on kõnealustes sektorites vaja edendada VKEde ja keskmise suurusega ettevõtjate (entreprises de taille intermédiaire – ETI) asutamist ja kasvu, parandades innovatsiooni ja ettevõtlust soodustavaid raamtingimusi. Avaliku sektori teadusuuringute ja eraettevõtete ühendamiseks väljatöötatud klastripoliitika võiks täiendavaks eesmärgiks võtta üksteise lähedal paiknevate eraettevõtete vahelise positiivse välismõju kujundamise. Lisaks tuleks muuta doktoriõpe ja teadustöö kogemus piisavalt köitvaks, et täiendavalt edendada sidemeid eraettevõtete ja teadusasutuste vahel.

(13)     Teenuste puhul olid 2012. aasta jooksul tehtud edusammud piiratud. Eelkõige jäi algatamata horisontaalne reform eesmärgiga kaotada põhjendamatud piirangud reguleeritud sektoritelt ja kutsealadelt. Paljud kutseteenuste osutajad seisavad endiselt silmitsi õigusliku vormi ja aktsionäride struktuuriga seotud piirangutega (nt kapitaliosalusele seatud piirangud veterinaararstide ja juristide puhul). Mitme kutseala esindajate suhtes (näiteks taksojuhid, teatavad tervishoiutöötajad, notarid ja muude õiguselukutsete esindajad) püsivad muud olulised tööturule sisenemise või tööle asumise tõkked (näiteks ärilised teadaanded, kvoodid või territoriaalsed piirangud). Jaemüügisektori suhtes kohaldatakse jätkuvalt mitmeid piiravaid õigusnorme, näiteks tülikat ja aegavõtvat loamenetlust jaemüügipunktide loomise suhtes. Lisaks tekitab kehtiv keeld müüa tooteid omahinnast madalama hinnaga mitmesuguseid moonutusi, samas kui tootjate ja väikeste müügikohtade toetamise eesmärki saaks tõhusalt saavutada vähem moonutavate meetmetega. Sellised reguleeritud sektoritele ja kutsealadele seatavad ülemäärased piirangud avaldavad negatiivset mõju konkurentsile ja kipuvad teenuste hindu tõstma. Põhjalikust analüüsist ju nähtub, et vahendusteenuste kõrged hinnad, mis moodustavad ligikaudu neljandiku tootmissektori tootmiskuludest, avaldavad viimaks mõju Prantsusmaa ettevõtete välisele konkurentsvõimele. Võrgutööstuses tehtud edusammud olid 2012. aastal piiratud. Prantsusmaa elektriturg on jätkuvalt ELi üks kontsentreeritumaid. Elektri ja gaasi reguleeritud hinnad moonutavad konkurentsi ning takistavad endiselt uute ettevõtete tulekut turule. Prantsusmaa ametiasutustega kokkulepitud ajakava kohaselt tuleks mitte-kodutarbijate puhul kaotada reguleeritud tariifid. Suurem ühendusvõimsus naaberriikidega ja hangete algatamine seoses hüdroelektrijaamade kontsessioonidega aitaksid samuti soodustada konkurentsi elektriturul. Raudteesektoris on kaubaveoturg muude liikmesriikidega võrreldes vähem dünaamilisem ning raudtee-reisijatevedu ei ole avatud konkurentsile, kui rahvusvahelised teenused kõrvale jätta. Tulevase reformiga tuleks tagada mis tahes uue ühtse taristuhaldaja jätkuv sõltumatus valitsevast operaatorist, et tagada uutele turuletulijatele õiglane ja mittediskrimineeriv juurdepääs.

(14)     Prantsusmaa maksusüsteem on endiselt keeruline ja ebaefektiivne nii johtuvalt paljudest eranditest ja erihüvitistest kui ka õigusaktides tehtavatest sagedastest muudatustest. Hoolimata maksukulude vähendamiseks ja ühtlustamiseks tehtud pingutustest on saamata jäänud tulu endiselt kõrge. Majanduskasvu ja sotsiaalset heaolu toetaks paremini see, kui ettevõtte ja üksikisiku tulumaksu suhtes otsustataks kohaldada laiaulatuslikul maksubaasil ja madalal maksumääral põhinevat lähenemist. Keskmine käibemaksumäär peaks prognoosi kohaselt suurenema 2014. aasta jaanuarist alates 7 %-st 10 %-ni. See kujutab endast sammu õiges suunas, kuid vaja on teha lisapingutusi. Üldiselt on maksu- ja sotsiaalmaksete vabastuste kulud endiselt väga kõrged, moodustades kuni 10 % SKPst. Olenemata sellest, et on leidnud tõestust mõnede vähendatud käibemaksumäärade ebaefektiivsus, näiteks seoses restoraniteenustega, ei ole võetud piisavalt diferentseeritud poliitikameetmeid. Osaliselt eespool nimetatud keskmiste, kuid ka harilike käibemaksumäärade tõstmise kaudu rahastatava ettevõtete tulumaksusoodustuse kehtestamine vähendab töötajate maksukoormust. Siiski on vaja võtta edasisi meetmeid, eelkõige keskkonnamaksude osakaalu tasakaalustamiseks. Eelmisel aastal kehtestas Prantsusmaa mõned meetmed, et vähendada võlgnevusi soodustavaid maksustiimuleid ettevõtete maksustamise valdkonnas. Selles vallas on veel palju paranemisruumi (intresside mahaarvamist maksustavast tulust piiratakse alles alates intressisummast, mis ületab 3 miljonit eurot ning 2013. aastal ei lubata maha arvata vaid 15 % ja 2014. aastal vaid 25 % seda summat ületavatest intressidest).

(15)     Töötuse määr tõusis 9,7 %-lt 2010. aastal 10,2 %-le 2012. aastal. Komisjoni prognoosi kohaselt tõuseb töötuse määr 2013. aastal jätkuvalt nõrgast majanduskasvust tulenevalt 10,6 %-ni ja 2014. aastal 10,9 %-ni. Seda arvesse võttes on endiselt murettekitav Prantsusmaa tööturu killustatus. Ajutiselt töölt alalisele tööle ülemineku tõenäosus oli 2010. aastal üksnes 10,6 % võrreldes ELi keskmise näitajaga 25,9 %. Selle tulemusena kalduvad tööturul toimuva kohandamise tagajärjel kannatama ebakindlates töösuhetes olevad madala kvalifikatsiooniga töötajad. Sotsiaalpartnerite vahel 2013. aasta jaanuaris sõlmitud ja töökohtade kindlustamist käsitlevale kutsealaülesele kokkuleppele tuginedes võeti 2013. aasta mais vastu kokkuleppe ülevõtmise seadus. Sellega nähakse ette töötajate suuremad õigused, vallandamise suhtes valitseva õigusliku ebakindluse kaotamine ja tööandjate suurem paindlikkus. Kõnealune seadus on positiivne samm paindlikuma tööturu suunas. Kõnealuse reformi tegelik rakendamine ja ka selle mõju jäävad praegu ebaselgeks, kuna pärast kutsealaülest kokkulepet ülevõtva seaduse vastuvõtmist on enne kokkuleppe täielikku jõustumist vaja sõlmida täiendavad kollektiivlepingud või lepingud ettevõtetega.

(16)     Kuuendik Prantsusmaa noortest lahkuvad haridus- ja koolitusasutustest kvalifikatsiooni saamata. See on eriti murettekitav, kuna noorte töötuse määr oli 2012. aasta lõpus 25,4 % ning töötuks jäämise oht oli madalaima kvalifikatsiooniga noorte puhul pea kaks korda suurem. Õpipoisiõppe kavad peaksid olema eelkõige suunatud madalaima kvalifikatsiooniga noortele. Riiklike kavade kooskõlla viimine nõukogu soovitusega noortegarantii kohta peaks nende probleemide lahendamisel avaldama olulist mõju. 2009. aastal alustatud reformidest hoolimata on täiskasvanute osalemise määr elukestvas õppes (5,7 % 2012. aastal, madala kvalifikatsiooniga täiskasvanud 2,5 %) Prantsusmaal ELi keskmisest madalam. Pädevuse kavandatud üleandmine piirkondlikele volikogudele võiks pakkuda võimalust praeguse süsteemi puuduste lahendamiseks. 55–64-aastaste tööhõive määr on üks ELi madalamaid (45,7 % 2012. aasta neljandas kvartalis) ning eakate tööpuudus on kasvuteel. Kuigi tegemist on teretulnud meetmega, ei ole teada, mil määral soodustavad contrats de génération (uut tüüpi ja eri põlvkondi hõlmavad töölepingud) eakamate töötajate palkamist ja eakamate tööotsijate tööjõuturule naasmist. Prantsusmaa avaliku sektori kulud töötushüvitistele kasvasid 2012. aastal 5,3 % ning kasvavad stabiilsusprogrammis esitatud prognoosi kohaselt 2013. aastal veelgi 6,1 % võrra. Töötuskindlustussüsteemi kogupuudujääk, mis 2013. aastaks läheneks 1 %-le SKPst, tingib vajaduse töötushüvitiste süsteemi reformida. Eelkõige tuleks kohandada teatavaid elemente, nagu toetuskõlblikkuse tingimused, hüvitiste järkjärguline vähendamine ajas või palgaasendusmäärad kõrgeimapalgaliste töötajate puhul, et tagada tööstiimulite asjakohasus. Avaliku sektori tööhõivetalituse (Pôle emploi) uue kolmepoolse konventsiooniga on tööotsijate suhtes ette nähtud diferentseeritud järelmeetmed. Töönõustaja töövaldkond on aga kasvava töötuse taseme tõttu veelgi suurenenud ning Pôle emploi’ strateegia ümberkorraldamist pärsib majanduse kehv olukord. Kokkuvõttes on aga olemas tarvidus täiendavate meetmete järele, arvestades et majanduse väljavaated on negatiivsed ning on oodata Prantsusmaa tööpuuduse kasvu.

(17)     Komisjon hindas Euroopa poolaasta raames põhjalikult Prantsusmaa majanduspoliitikat. Hinnati stabiilsusprogrammi ja riiklikku reformikava ning esitati põhjalik analüüs. Hindamisel on arvesse võetud nende dokumentide asjakohasust Prantsusmaa eelarve- ja sotsiaal-majanduspoliitika jätkusuutlikkuse seisukohast, aga ka nende vastavust ELi eeskirjadele ja juhistele, pidades silmas vajadust tugevdada ELi üldist majandusjuhtimist, lisades tulevastesse riiklikesse otsustesse ELi tasandi panuse. Euroopa poolaasta raames koostatud komisjoni soovitused kajastuvad soovitustes 1–6.

(18)     Võttes arvesse kõnealust hinnangut, on nõukogu Prantsusmaa stabiilsusprogrammi läbi vaadanud ja tema arvamus[10] selle kohta kajastub eelkõige soovituses 1.

(19)     Võttes arvesse komisjoni põhjalikku analüüsi ja kõnealust hindamist, on nõukogu läbi vaadanud riikliku reformikava ja stabiilsusprogrammi. Määruse (EL) nr 1176/2011 (makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta) artikli 6 alusel tehtud nõukogu soovitused kajastuvad (allpool esitatud) soovitustes 1, 2, 3, 4, 5 ja 6.

(20)     Komisjon on Euroopa poolaasta raames hinnanud põhjalikult ka kogu euroala majanduspoliitikat. Sellele tuginedes on nõukogu esitanud konkreetsed soovitused liikmesriikidele, kelle vääringuks on euro. Ka Prantsusmaa peaks tagama kõnealuste soovituste täieliku ja õigeaegse rakendamise,

SOOVITAB Prantsusmaal võtta ajavahemikus 2013–2014 järgmisi meetmeid:

1.           Tugevdada ja rakendada 2013. aastal eelarvestrateegiat. Suurendada kohandamise usaldusväärsust, täpsustades 2013. aasta sügiseks vajalikud meetmed aastaks 2014 ja järgnevateks aastateks ning rakendades neid meetmeid, et tagada jätkusuutlikul viisil ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamine hiljemalt 2015. aastaks ning ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohastes nõukogu soovitustes täpsustatud struktuurilise kohanduse saavutamine. Kasutada puudujäägi vähendamiseks kõiki ootamatuid tulusid. Eelarve püsiv tasakaalustamine nõuab kaugelepürgivate struktuurireformide usaldusväärset rakendamist, et suurendada kohanemisvõimet ning edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist. Säilitada majanduskasvu soodustav eelarve konsolideerimine ja suurendada veelgi avaliku sektori kulutuste tõhusust, eelkõige viies läbi kulukategooriate kavakohase läbivaatamise kõigis valitsemissektori allsektorites. Võtta meetmeid tulevase detsentraliseerimisseaduse raames, et saavutada sünergia ja kokkuhoiu suurendamine riiklikul, piirkondlikul ja kohalike omavalitsuste tasandil. Võtta pärast ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimist sihiks struktuurilise kohanduse saavutamine asjakohase aja jooksul, et saavutada keskpika perioodi eelarve-eesmärk aastaks 2016. Võtta enne 2013. aasta lõppu meetmeid pensionisüsteemi tasakaalustamiseks jätkusuutlikul viisil hiljemalt 2020. aastaks, näiteks kohandades indekseerimiseeskirju, tõstes täiendavalt seadusjärgset pensioniiga ja pikendades täispensioni saamiseks vajalikku sissemakseperioodi, hoides samas ära tööandja sotsiaalkindlustusmaksete suurenemise ning suurendades tervishoiukulude, sealhulgas farmaatsiatoodetele tehtavate kulutuste kulutasuvust.

2.           Tagada, et ettevõtete tulumaksusoodustus (crédit d’impôt pour la compétitivité et l’emploi) vähendaks tõhusalt tööjõukulusid plaanitud ulatuses ning muud meetmed ei pärsiks selle mõju. Võtta lisameetmeid tööjõukulude vähendamiseks, eelkõige võttes täiendavaid meetmeid tööandjate sotsiaalkindlustusmaksete vähendamiseks. Tagada, et miinimumpalgaga seotud arengud toetaksid konkurentsivõimet ja töökohtade loomist, võttes arvesse olemasolevaid palgatoetuste süsteeme ja sotsiaalkindlustusmaksete erandeid.

3.           Astuda samme ettevõtluskeskkonna parandamiseks ning ettevõtjate, eelkõige VKEde ja keskmise suurusega ettevõtjate innovatsiooni- ja ekspordivõime arendamiseks. Algatada eelkõige õigusraamistiku väljakuulutatud lihtsustamine ning parandada innovatsiooni raamtingimusi, tõhustades tehnosiiret ja teadusuuringute tulemuste äriotstarbelist kasutamist, sealhulgas konkurentsivõimekeskuste ümberorienteerimise kaudu.

4.           Võtta meetmeid teenuste konkurentsi suurendamiseks; kaotada põhjendamatud piirangud kutseteenustele juurdepääsul ja nende pakkumisel, eelkõige seoses õigusliku vormi, aktsionäride struktuuri, kvootide ja territoriaalsete piirangutega; astuda samme müügipunktide avamisloa andmise lihtsustamiseks ja kaotada kahjumiga müügi keeld; kaotada mitte-kodutarbijate puhul gaasi ja elektrienergia reguleeritud tariifid ning tugevdada ühendusvõimsust naaberriikidega; raudteesektoris avada kodumaine reisijatevedu konkurentsile.

5.           Teha jõupingutusi maksusüsteemi lihtsustamiseks ja selle tõhustamiseks, tagades samas maksueeskirjade ajalise järjepidevuse. Võtta ettevõtete maksustamisega seoses meetmeid võlgnevuse soodustamise kaotamiseks. Suurendada jõupingutusi üksikisiku ja ettevõtte tulumaksukulude vähendamiseks ja ühtlustamiseks, vähendades samas üldmäärasid; lähendada vähendatud käibemaksumäärasid tavapärasele maksumäärale ning kaotada ebaefektiivsed vähendatud maksumäärad. Võtta täiendavaid meetmeid, mis nihutaksid maksukoorma tööjõumaksudelt keskkonnamaksude või tarbimise suunas.

6.           Rakendada sotsiaalpartneritega konsulteerides 2013. aasta jaanuari kutsealaülest kokkulepet täiel määral ja viivitusteta. Astuda lisasamme tööturu killustatuse piiramiseks, et eelkõige parandada ajutiste töötajate olukorda. Algatada sotsiaalpartneritega koostöös kiiresti töötushüvitiste süsteemi reform, et tagada süsteemi jätkusuutlikkus ja samas see, et see pakuks asjakohaseid stiimuleid tööle naasmiseks. Tõsta eakamate töötajate tööhõivemäära ja edendada nende osalemist tööturul. Võtta konkreetseid meetmeid töökoha leidmise perspektiivi parandamiseks eakamate töötute puhul, iseäranis konkreetse nõustamise ja koolituse kaudu. Suurendada täiskasvanute, eelkõige madalaima kvalifikatsiooniga töötajate ja töötute osalemist elukestvas õppes. Tagada, et riiklikud tööturuasutused pakuvad töötajatele tulemuslikult individuaalset tuge ning et aktiivsed tööturumeetmed on tõhusalt suunatud kõige ebasoodsamas seisundis olevatele inimestele. Võtta lisameetmeid koolist tööle ülemineku parandamiseks, näiteks noortegarantii ja õpipoisiõppe edendamise kaudu.

Brüssel,

                                                                       Nõukogu nimel

                                                                       eesistuja

[1]               EÜT L 209, 2.8.1997, lk 1.

[2]               ELT L 306, 23.11.2011, lk 25.

[3]               COM(2013) 360 (final).

[4]               P7_TA(2013)0052 ja P7_TA(2013)0053.

[5]               Nõukogu otsus 2013/208/EL, 22. aprill 2013.

[6]               COM(2012) 750 (final).

[7]               COM(2012) 751 (final).

[8]               SWD(2013) 117 (final).

[9]               Euroopa Komisjon (2011), „Väike ettevõte, suured ideed – uus partnerlus, et aidata VKEdel saada osa üleilmsetest võimalustest”, KOM(2011) 702.

[10]             Vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5 lõikele 2.