11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/84

1.1

Komitee hindab komisjoni teatist ja soovi võtta vastu ELi õiguslik vahend, mis on eriti vajalik kliimaprobleemide tõttu (loomulik ränne põhja suunas), ent rõhutab, et komisjoni vastus võib paista liiga hiline neile, kes juba ammu häirekella lõid. Komitee leiab, et komisjon peaks tagama, et pealkiri sobiks teadlastele ELi eri keeltes. Komitee eelistaks invasiivsete võõrliikide prantsusekeelse terminina „espèces allogènes invasives” (või „espèces allogènes envahissantes”, EEE).

1.2

Komitee leiab, et võitlust invasiivsete võõrliikide vastu tuleks käsitleda tähtsa, Euroopa mõõtmega küsimusena. Komitee tunneb heameelt selle üle, et komisjon soovib luua üldise süsteemi võitluseks invasiivsete võõrliikide vastu. Komitee soovitab komisjonil siiski selgitada täpsemalt kõnealuste probleemide põhjuseid, et vajadus osalejate ulatusliku mobiliseerimise järele ilmneks selgemini ja osalejad esitaksid selle toimiku eest vastutavale asutusele kõik vajalikud üksikasjad. Komitee soovitab komisjonil võtta arvesse ka juba tehtud jõupingutusi, mille eesmärk on takistada invasiivsete võõrliikide levimist. Üks selline näide on programm LIFE. Komiteel on kahtlusi seoses invasiivsete võõrliikide loetelu piiramisega 50 liigile.

1.3

Komitee hindab komisjoni soovi kaasata kodanikud võitlusesse praegu täheldatud invasiivsete võõrliikide levimise vastu. Ent komitee oleks tänulik, kui komisjon kutsuks kodanikke üles hankima teavet ja osalema ennetavas võitluses. Komitee rõhutab kodanikuühiskonna organisatsioonide olulist rolli, eriti looduskeskkonna või vaba aja veetmise alade haldamisel.

1.4

Komitee kutsub seega komisjoni üles uurima võimalust luua Euroopa invasiivsete võõrtaimete vaatluskeskus, mis vastutaks nii Euroopa tulemustabeli kui ka suhtluse eest ELi mittekuuluvate riikidega. Komitee mõtleb vaatluskeskuse all selgelt määratletud keskset asutust, mis võimaldaks tuua kokku teadlased ja ELi kodanikud, et tegeleda konkreetsete probleemidega. Nii oleks võimalik rakendada kohaliku tasandi algatusi ja rõhutada sarnasusi lihtsa teabevahetusprogrammi kaudu (veebilehed). Komitee leiab, et universaalsete ja valdkonnaüleste küsimuste haldamise eest vastutava vaatluskeskuse loomine oleks tõenäoliselt samm, mis soodustaks ekspertide, kohapeal tegutsejate ja projektijuhtide vältimatult vajalikku üldist kaasamist.

1.5

Komitee loodab, et süsteemi loomise ettepanek esitatakse tõepoolest Euroopa Parlamendi praegusel ametiajal, mis võimaldaks võtta selle kasutusele enne 2016. aastat. Kavandatud järelevalvesüsteem peaks tuginema teadusringkondade heakskiidule ja aitama koostada bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis soovitatud näitajate loetelu, eelkõige seoses eesmärgiga 9: „2020. aastaks on invasiivsed võõrliigid ja nende sissetoomise viisid kindlaks tehtud ja klassifitseeritud tähtsuse järjekorras, esmajärjekorras tõrjutavaid liike kontrollitakse või need hävitatakse ning võetakse meetmeid liikide sissetoomise viiside haldamiseks, et takistada nende liikide sissetoomist ja levimist”. Komitee kutsub komisjoni üles moodustama määruse (EÜ) nr 338/97 alusel teadusliku uurimisrühma, mis võiks liikide loetelu muuta.

1.6

Komitee tunneb heameelt sellest, et komisjon tegeleb invasiivsete võõrliikide probleemide kaudu ka mahajäetud aladega (tühermaad, vanad raudteed jne), mis on sageli nakatumisallikad ning leviku ja koloniseerimise teed. Komitee loodab, et kõige probleemsemate liikide hävitamise lähenemisviis võimaldab luua spetsialiseerunud ettevõtjaid ja töökohti.

2.1

Invasiivsete võõrliikide mõju bioloogilisele mitmekesisusele on märkimisväärne. Invasiivsed võõrliigid on üks peamine ja kasvav bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja liikide hävimise põhjustaja. Invasiivsed võõrliigid võivad edasi kanda haigusi või otseselt põhjustada terviseprobleeme (nt astma, dermatiit ja allergiad), millel on sotsiaalne ja majanduslik mõju. Nad võivad muu hulgas kahjustada taristut ja puhkevõimalusi, takistada metsandust või tekitada kahju põllumajandusele. Invasiivsed võõrliigid põhjustavad Euroopa Liidule kulusid hinnanguliselt vähemalt 12 miljardit eurot aastas ning kahjudega seotud kulud üha kasvavad (1).

2.2

Liikmesriigid rakendavad mitmeid meetmeid invasiivsete võõrliikidega võitlemiseks, kuid selline tegevus on suunatud pigem juba tekitatud kahju vähendamisele, pööramata piisavalt tähelepanu ennetamisele või uute ohtude avastamisele ja kõrvaldamisele. Töö on killustatud – paljud liigid on hõlmamata – ning sageli kooskõlastamata. Invasiivsed võõrliigid ei tunne piire ning võivad kergesti levida ühest liikmesriigist teise. Seega ei piisa riigi tasandil võetavatest meetmetest, et kaitsta liitu teatavate invasiivsete võõrliikudega seotud ohtude eest. Lisaks võib selline killustatud lähenemisviis viia olukorrani, kus ühes liikmesriigis võetud meetmed ei anna tulemusi, kuna naaberliikmesriikides meetmeid ei võeta.

2.3

Käesoleva ettepaneku eesmärk on kehtestada meetmeraamistik, et vältida, vähendada ja leevendada invasiivsete võõrliikide kahjulikku mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemi teenustele. Lisaks sellele püütakse piirata sotsiaalset ja majanduslikku kahju. Selleks rakendatakse meetmed, millega tagatakse kooskõlastatud tegevus ning pööratakse erilist tähelepanu esmatähtsatele liikidele ja ennetusmeetmete tõhustamisele kooskõlas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja ELi taimetervist ja loomatervishoidu käsitleva korraga. Praktikas tähendab see, et ettepaneku kohaselt püütakse need eesmärgid saavutada meetmetega, mis käsitlevad invasiivsete võõrliikide tahtlikku sissetoomist Euroopa Liitu ja nende tahtlikku viimist keskkonda, nende juhuslikku sissetoomist liitu ja keskkonda viimist, vajadust luua varajase hoiatamise ja kiire reageerimise süsteem ning vajadust ohjata invasiivsete võõrliikide levikut kogu liidus.

2.4

Pärast konsultatsiooni koostati kodanikele selge lühikokkuvõte, mis asub komisjoni veebilehel.

3.1

Komisjon vastab loodusteadlaste ja loodusesõprade tõstatatud häiresõnumitele, mida ajakirjanikud väga sageli kõikides meediakanalites kajastavad. Samuti vastab komisjon kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajatele, kes on juba alustanud tegevust kohapeal. Komisjon teeb ettepaneku kohaldada ennetuspoliitika kujundamiseks mõistlikult ettevaatuspõhimõtet, kui on ilmnenud oht või kui tuvastatakse uus probleem. Komitee tunneb suurt heameelt selle üle, et teatis on kaugeleulatuv ja vastab sellele tohutule ülesandele. 11. juunil 2009 võeti arvamus NAT/433 (2) vastu ilma vähimagi vastuseisuta. Komitee esitas juba selles põhjendatud soovitusi. Komitee avaldab kahetsust, et bioloogilise mitmekesisuse tegevuskavade elluviimine võtab nii kaua aega, eriti kuna sotsiaalsed ja majanduslikud meetmed põhinevad märkimisväärsetel ökosüsteemidel.

3.2

Komisjoni ettepanekuga soovitakse kasutada määrust selleks, et käivitada võitlus igasuguse bioloogilise sissetungi ehk sellise nähtuse vastu, mille puhul võõrliigid võtavad üle teatud ala ja tekitavad seal kahju (Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) määratlus). Kahju võib olla kolme liiki: oht meie ökosüsteemide bioloogilisele mitmekesisusele, mõnedel juhtudel oht teatud elanikkonnarühmade tervisele, oht teatud majandustegevusele. Liikmesriigid peavad ise otse sekkuma, kui ühest piirkonnast pärit liik levib ja tekitab probleeme teises piirkonnas. Nii näiteks tuleb sägaliste tekitatud probleemidega tegeleda juhtumhaaval, rakendades subsidiaarsuse põhimõtet.

3.3

Komitee hindab Euroopa Keskkonnaameti ja keskkonna peadirektoraadi haridusalaseid jõupingutusi. Keskkonna peadirektoraat avaldas hiljuti invasiivsete võõrliikide kohta brošüüri („Science For Environment Policy: Thematic issue on Invasive Alien Species”, 18.09.2013).

3.4

Komisjon on valinud juhtpõhimõtteks võtta kasutusele esmajärjekorras tõrjutavate liikide esialgne ülempiir 3 % ligikaudu 1 500 invasiivsest võõrliigist Euroopas. Komitee märgib, et see valik ei põhine ühelgi teaduslikul alusel, ent tuleneb piiratud eelarvevahenditest. Komitee hindab seda, et komisjon töötab rahvusvahelisel tasandil ja dialoogis liikmesriikidega, kes on juba ühendanud jõud invasiivsete võõrliikidega võitlemiseks. Komitee kutsub komisjoni üles moodustama määruse (EÜ) nr 338/97 alusel teadusliku uurimisrühma, mis võiks liikide loetelu muuta.

4.1

Komisjon on analüüsinud asjakohaselt kõiki probleeme. Siiski näib, et prantsuse keeles (ja võib-olla ka teistes keeltes) esineb terminoloogiaprobleem. Tasub meelde tuletada erinevust prantsusekeelsete terminite „espèce invasive” ja „espèce envahissante” vahel: esimene liik on pärit mujalt, samas kui teine võib olla kohalik liik, mille paljunemispotentsiaal on niivõrd suur, et see võib hakata teatud ala liigselt domineerima ja seega selle rikkust hävitama. Kui sellise määratlusega nõustutakse, tuleb tagada, et teatise prantsusekeelne pealkiri on kõigi jaoks vastuvõetav. Komisjon kasutas kodanikele suunatud lühikokkuvõttes prantsusekeelset terminit „espèces allogènes envahissantes”. Sellega seoses tuleks veenduda, et (näiteks Valloonias) tihti kasutatud termin „espèce exotique envahissante” ei tekitaks mõnedes selle valdkonna spetsialistides negatiivset reaktsiooni. Prantsuse keele kohta tõstatatud küsimus tuleks esitada ka teiste ELi keelte kohta.

4.2

Teatises tuleks paremini välja tuua olukorra tõsiduse põhjused, eriti kuna see aina süveneb. Tingimata tuleb selgitada, et levimine leiab ennekõike aset siis, kui liik ei huvita tarbijaid (röövliik), ei sega inimtegevust (linnapiirkonnad) ja viimaks siis, kui see kasvab raskesti ligipääsetavatel aladel. Kõigil juhtudel seisneb probleem nakkusallikates: suureõieline ludviigia, vesikuuselised, Jaapani kirburohi jne kasvavad märgaladel, pamparohi, budleia, saarvaher, värnitsa-mürgipuu jne peaaegu igal pool. Samas märgitakse komisjoni teatises õigesti, et mõned liigid on hästi vastu võetud. Siinkohal tasub ehk meenutada, et sissetoodud liike hinnati, kuna need olid aklimatiseerunud: harilik robiinia (Robinia pseudoacacia) on endiselt väga hinnatud ja sellest toodetakse aialippe, vastupidavat puitu õuemööbli jaoks, mett jne. Seevastu on kahju, et Sosnovski karuputk (Heracleum spp.) on levinud rohusilo kasutamise tõttu, kuna selle levik ohustab bioloogilist mitmekesisust ja selle eritatav toksiin võib tekitada tõsiseid põletusi.

4.3

Komisjon ei too piisavalt esile määrava tähtsusega keskkonnaprobleeme, mida näiteks Natura 2000 alasid haldavad asutused on selgelt määratlenud. Komitee tõstatab küsimuse, kas see ei tulene varjatud süütundest. Valitsusvälised organisatsioonid mäletavad seda, et nad taotlesid aastaid asjatult eksootiliste kilpkonnade sissetoomise keelustamist. Taotlust ei täidetud enne, kui esitati tõendid liigi paljunemise kohta looduskeskkonnas. Komitee leiab, et teatis esitatakse tõepoolest hilja, ent tunneb sellest rõõmu, kuna õigesti käitumiseks ei ole kunagi liiga hilja.

4.4

Komisjon viitab teiste riikide õigusaktidele. See on positiivne, ent ehk oleks võinud piirduda lihtsalt sõnastusega, et otsustati juhinduda välisriikide parimatest tavadest. Märkida tasuks üht rahvusvahelist algatust – ambroosiapäeva (Ragweed Day), mida tähistatakse suve esimesel laupäeval, et võidelda allergiat tekitavate taimede levimise vastu (pujulehine ambroosia (Ambrosia artemisiifolia) on koloniseeriv taim, mis kasvab igasugusel pinnasel, kus puudub liigne konkurents). EL on andnud eeskuju tööstuses, ärgitades liikmesriike tegema kindlaks parima võimaliku tehnika (ing k best available techniques, BAT) ja sellest juhinduma.

4.5

Komisjon rõhutab, et „liidu praeguste meetmetega on aga enamik invasiivseid võõrliike reguleerimata”. Komitee peab seda sama kahetsusväärseks kui komisjon, ent tuletab komisjonile meelde, et üldiselt tuleks keskkond lisada kõikidesse valdkondlikesse poliitikameetmetesse. Komitee hindaks, kui komisjon selgitaks näiteks seda, kuidas neid probleeme saaks võtta arvesse ühises põllumajanduspoliitikas. Näiteks tuleks käsitleda rohumaadel vohava suureõielise ludviigia (Ludwigia grandiflora) probleemi.

4.6

Komisjon analüüsib olukorda täiuslikult, ent abstraktselt. Komitee küsib, kas poleks asjakohane illustreerida argumenti näidetega, nagu aasia lepatriinu (Harmonia axyridis) või hilistoominga (Prunus serotina) tahtlik keskkonda viimine või rohevetika Caulerpa taxifolia ja aasia vapsiku (Vespa velutina) mittetahtlik keskkonda viimine. Võib-olla tasuks lisada ka sägaliste praegune vastutustundetu keskkonda viimine (tahtliku keskkonda viimise erijuhtum). Kui see ei õnnestu, soovitab komitee komisjonil tuua välja oma tehtud tööd (2009. aasta mais avaldatud suurepärane brošüür) ja lisada viited huvipakkuvatele veebilehtedele.

4.7

Määruse ettepaneku mudelite käsitlus on selge ja valiku 2.4 kasuks otsustamine on ilmselge: liikmesriikide ülesandeks jääb reageerida kohe, kui tuvastatakse uus probleem (teabe edastamine, olukorra analüüsimine, tegevuse väljapakkumine).

4.8

Õiguslikud aspektid näivad asjakohased ja ettepanek peaks võimaldama tegeleda mis tahes olukorraga minevikus, olevikus ja tulevikus. Komitee kahtleb selles, kas ELile potentsiaalselt ohtlike invasiivsete võõrliikide loetelu piiramine 50 liigile on õiguspärane.

4.9

Seevastu näib finantsanalüüs liiga optimistlik. Süsteemi jõustumisel on teabe kasv nimelt nii suur, et sellega tegeleval talitusel on kahtlemata raskusi kõigi andmete töötlemisega. Sellisel juhul jääb komisjon ise oma edu ohvriks.

4.10

Ettepaneku praeguses etapis ei ole kõik üksikasjad veel paigas ja liikmesriikide ülesanne on anda konkreetsed vastused eri küsimustele, millest kõige sagedasem puudutab kahtlemata elusliigi hävitamise kõige asjakohasemat viisi. Komitee kardab, et see võib tekitada kohalikul tasandil vaidlusi.

4.11

Üldsuse teavitamise ja osalemise küsimust käsitletakse ettepaneku peatükis 5, kui uuritakse probleemi valdkonnaüleseid aspekte. Ennetamine ei saa olla üksnes asjatundjate ülesanne. Komitee tuletab meelde, et sageli on hoiatajaks kohalikud ja piirkondlikud sidusrühmad, kes pöörduvad otse valitsuste ja/või keskkonna peadirektoraadi poole. Asjakohane oleks, kui kodanikud – kellel sageli puudub kontakt teadusasutustega, isegi kui viimased ärgitavad tihti kodanikke neile andmeid esitama – saaksid samuti esitada taotlusi ja anda oma aktiivse panuse. Aasia vapsiku juhtum annab probleemist väga hea ülevaate: tegemist on Euroopa vapsiku konkurendiga, kes nõelab ja jahib mesilasi mesitaru lähedal. Kodanikud üritasid igal viisil sissetungija hävitada, ent tunnistades, et see on võimatu, üritasid nad leida võimalikult keskkonnasõbralikku keemilise tõrje viisi (SO2) ning lõpuks täheldasid, et piisab ainult sellest, kui mesitarude ümbrusse tuuakse bioloogiliseks kaitseks kanad. Komitee kutsub seega komisjoni üles kaasama kodanikud võimalikult ulatuslikult kodanikuorganisatsioonide (ametiühingud, valitsusvälised organisatsioonid jne) kaudu.

4.12

Määruse rakendamine (artikkel 27) näib piisav, kuna EL ei peaks kordama viivitusi, mis tekitasid probleeme teiste toodete, näiteks teatud keemiliste toodete puhul. Olulise kaubandusliku väärtuseta liikide hävitamine ja protsessi muutmine teiste liikide puhul näivad hästi läbimõeldud lahendustena.