12.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 327/42

1.1

Arvestades kaubamärkide kaheldamatut väärtust ja nende positiivset mõju siseturu toimimisele, on praegune riigiülene õiguslik kaitseraamistik selgelt ebapiisav. Direktiivi ettepanek on siiski edusamm võrreldes praeguse olukorraga, mida iseloomustavad ühenduse ja riikide õigusraamistiku erinevused.

1.2

Seetõttu toetab komitee kaubamärgi legitiimsest kasutamisest tulenevate intellektuaalomandi õiguste kaitse tugevdamist ning toetab võimaluse korral kaubamärkide ELi registrit, kutsudes Euroopa Komisjoni toetama Siseturu Ühtlustamise Ametit nende õiguste austamise järelvalvel.

1.3

Selles mõttes annab ELi õigus kaubamärgi omanikule nii tulu saamise eesmärgil selle kasutamise ainuõiguse (ius utendi) kui ka võimaluse keelata, et selle kasutamist ohustaks kolmandate isikute tegevus, kui nad omandavad põhjendamatult selle tunnusmärgid või imiteerivad neid (ius prohibendi). Komitee kutsub üles võtma ennetavaid ja kompensatsioonimeetmeid piraatluse vastu, mis ohustab Euroopa ettevõtjate konkurentsivõimet.

1.4

Kuid kehtivates ELi õigusaktides ei sätestata täpselt tingimusi, mil kaubamärgi omanik võib võtta asjakohaseid meetmeid selliste tavade ära hoidmiseks.

1.5

Üldiselt peaks kogu ühtlustamisprotsessi käigus järgnevatel aastatel lõpule viidama kaubamärgiõiguse ühtlustamine, mis kulmineeruks ELi kaubamärgikoodeksi vastuvõtmisega, mis peaks muu hulgas sätestama paindliku, ühtse ja ökonoomse menetluse loomise, mis annaks huvitatud pooltele võimaluse kaubamärgid vabatahtlikult registreerida ja kaotada praegused õigusaktide erinevused.

1.6

Komiteel peaks olema senisest aktiivsem roll intellektuaalomandit reguleerivate õigusaktide vastuvõtmise seadusandlikus menetluses. Seepärast väljendab komitee kahetsust, et komiteega ei konsulteerita ettepaneku üle muuta ühenduse kaubamärki reguleerivat määrust.

1.7

Komitee loodab, et tulevikus luuakse süsteem, mis tagab kaubamärkide ühtse kaitse, millest saavad kasu nii ettevõtjad kui ka tarbijad.

2.1

Rahvusvahelisel tasandil on kaubamärke käsitlev õigus reguleeritud tööstusomandi kaitse konventsiooniga, mis allkirjastati 20. märtsil 1883. aastal Pariisis ning mis vaadati viimati läbi 14. juulil 1967. aastal Stockholmis ja muudeti 28. septembril 1979. aastal (1) (edaspidi „Pariisi konventsioon”).

2.2

Pariisi konventsiooni artikli 19 kohaselt on riikidel, kellele see kohaldub, õigus sõlmida tööstusomandi kaitseks eraldi erikokkuleppeid.

2.3

See säte oli aluseks kaubamärkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe vastuvõtmisele Nizza diplomaatilisel konverentsil 15. juunil 1957. aastal. Kokkulepe vaadati viimati läbi 13. mail 1977. aastal Genfis ja seda muudeti 28. septembril 1979. aastal (2). Eksperdikomitee vaatab Nizza klassifikatsiooni läbi iga viie aasta tagant.

2.4

Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) andmetel ei sõlminud ELi liikmesriikidest Nizza kokkulepet üksnes Küprose Vabariik ja Malta Vabariik, kuid mõlemad kasutavad Nizza klassifikatsiooni.

2.5

Kaubamärkide kaitse on eelkõige territoriaalne. See tuleneb sellest, et kaubamärk on omandiõigus, mis kaitseb tähist kindlaks määratud territooriumil.

2.5.1

ELi esmases õiguses on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõikes 2 sätestatud intellektuaalomandi kaitse.

2.5.2

Samuti on ELi toimimise lepingu artiklis 118 sätestatud, et siseturu rajamise või selle toimimise raames sätestavad Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt meetmed selleks, et luua Euroopa intellektuaalomandi õigused, mis tagaksid intellektuaalomandi õiguste ühetaolise kaitse kogu liidus, ning kogu liitu hõlmava tsentraliseeritud loa andmise, koordineerimise ja järelevalve korra.

2.6

Euroopa Liidus eksisteerib samaaegselt nii siseriikliku kui ka ühenduse kaubamärgi kaitse. Siseriikliku kaubamärgi omanik saab sellest kaubamärgist tulenevaid õigusi teostada selles liikmesriigis, mille õiguse alusel asjaomane kaubamärk on kaitstud. Ühenduse kaubamärgi omanik saab teha seda sama 28 liikmesriigi territooriumil, kuna kaubamärk kehtib kogu ühenduse territooriumil.

2.7

Liikmesriikide kaubamärgialaseid õigusakte ühtlustati eelkõige nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiviga 89/104/EMÜ, kodifitseeritud hiljem direktiivina 2008/95/EÜ.

2.8

Paralleelselt ja ühenduses siseriiklike kaubamärgisüsteemidega loodi 20. detsembri 1993. aasta määrusega (EÜ) nr 40/94 (ühenduse kaubamärgi kohta), kodifitseeritud määrusena (EÜ) nr 207/2009, eraldiseisev süsteem ühtsete õiguste registreerimiseks, millel on kogu ELis samaväärne mõju. Sellega seoses loodi Siseturu Ühtlustamise Amet, kes vastutab ühenduse kaubamärkide registreerimise ja haldamise eest.

2.9

Viimastel aastatel on komisjon käivitanud avaliku arutelu intellektuaalomandi üle, kus on osalenud ka komitee, ning 2011. aastal kuulutati välja Euroopa kaubamärgisüsteemi läbivaatamine nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil, muutes selle üldiselt tulemuslikumaks, tõhusamaks ja ühtsemaks.

2.10

Oma 25. septembri 2008. aasta resolutsioonis Euroopa võltsimise ja piraatluse vastase võitluse üldise kava kohta kutsus nõukogu üles vaatama läbi nõukogu 22. juuli 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1383/2003 teatavate intellektuaalomandi õiguste rikkumises kahtlustatavate kaupade suhtes võetava tollimeetme ja kõnealuseid õigusi rikkuvaks tunnistatud kaupade suhtes võetavate meetmete kohta (3). Komitee loodab, et õigusraamistikku parandatakse, et tugevdada intellektuaalomandiga seotud õiguste kaitset tolliametites ja tagada asjakohane õiguskindlus.

2.11

Euroopa kaubamärgisüsteem põhineb siseriikliku ja ELi kaubamärgikaitse koostoimimise ja vastastikuse täiendavuse põhimõttel.

2.12

Määrusega on kehtestatud ulatuslik süsteem, milles on kindlaks määratud kõik materiaal- ja menetlusõiguse aspektid. Samas piirdub direktiiv vaid materiaalõiguse valitud sätete ühtlustamisega, mistõttu on kavandatud direktiivi eesmärk see, et oluliselt sarnased sisulised eeskirjad ning vähemalt peamised menetlussätted oleksid kooskõlas.

2.13

Kavandatud direktiivi eesmärk on edendada innovatsiooni ja majanduskasvu, muutes kaubamärgi registreerimise süsteemid kogu Euroopas ettevõtjate jaoks kättesaadavamaks ja tõhusamaks nii väiksemate kulude ja keerukuse, suurema kiiruse kui ka parema prognoositavuse ja õiguskindluse seisukohast.

2.14

Direktiivi uuestisõnastamise eesmärgid on eelkõige järgmised:

2.15

Kavandatud direktiiviga ajakohastatakse ja parandatakse ühelt poolt olemasolevaid sätteid seoses

2.16

Teiselt poolt on kavandatud ettepaneku eesmärk materiaalõiguse suurem ühtlustamine tänu geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste eritunnuste kaitsele, mainega kaubamärkide kaitsele, kaubamärkide kui omandiõiguse objektide esile toomisele, kuna neid võib üle anda või nende suhtes asjaõigust kohaldada; samuti tänu kollektiivkaubamärkide registreerimisele.

2.17

Peamiste menetluseeskirjade kooskõlla viimise osas käsitletakse toodete ja teenuste nimetusi ja klassifikatsioone, ametiülesande korras läbivaatamist, lõivusid, vaidlustamiskorda, kasutamatajätmist kui kaitset vaidlustamismenetluses, tühistamise või kehtetuks tunnistamise korda ning kasutamatajätmist kui kaitset menetluses, mille eesmärk on kehtetuks tunnistamine.

2.18

Samuti on kavandatud direktiivi eesmärk hõlbustada ametitevahelist koostööd. Määruse läbivaatamise raames kavandatud koostöö õigusraamistiku täiendamiseks on artikliga 52 kehtestatud õiguslik alus, et hõlbustada koostööd Siseturu Ühtlustamise Ameti ja liikmesriikide intellektuaalomandi õiguskaitseametite vahel.

3.1

Komitee tervitab Euroopa Komisjoni direktiivi ettepanekut, mis on eriti ajakohane üldises majanduskontekstis, mida iseloomustab suur konkurents ja majanduse aeglustumine Euroopas.

3.1.1

Selles mõttes aitab kaubamärk ühelt poolt kaasa ärilise väärtuse loomisele ja klientide lojaalsuse suurendamisele ning teiselt poolt tarbijate kaitsele.

3.1.2

Viimane aspekt on väga oluline mitmel põhjusel:

3.2

Kavandatud direktiiviga parandatakse märkimisväärselt liikmesriikide seadusandluse praegust õigusraamistikku kolmes aspektis:

3.3

Majandusliku, kaubandusliku ja juriidilise arengu valguses on selles ka selliseid olulisi uuendusi nagu kaubamärgi määratlus, mis lubab kaubamärki esitada muu kui graafikaga, mis võimaldab kaubamärki täpsemini kindlaks teha ning registreerida kaubamärke, mida saab esitada tehnoloogiliste vahenditega, mis tagavad rahuldava õiguskindluse.

3.4

Samuti on tervitatav kavatsus materiaalõigust rohkem ühtlustada, näiteks lisada geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste eritunnuste kaitse, mainega kaubamärkide kaitse ja kaubamärkide käsitlemine omandiõiguse objektidena, näiteks üleandmine ja ärilistel eesmärkidel kasutamise esmatähtsad aspektid. Kavandatud direktiivi kollektiivkaubamärkide ja garantiimärkide lisamine on nii ettevõtjatele kui ka tarbijatele väga oluline.

3.5

Lõpuks tervitab komitee peamiste menetluseeskirjade kooskõlla viimist, kuna sellega loodaks toodete ja teenuste nimetuste ja klassifikatsioonide ühised eeskirjad, mis järgivad Euroopa Kohtu põhimõtteid, ning ametiülesande korras läbivaatamist, vaidlustamiskorda ning tühistamise või kehtetuks tunnistamise korda.

3.6

Samuti peab komitee positiivseks, et direktiivi ettepaneku väljatöötamise menetlus toimus väga avalikult ja kodanikuühiskonna asjaomaste sidusrühmade ulatuslikul osalusel.

3.7

Sellegipoolest tuleb esitada teatud vastuväiteid vaadeldava ettepaneku teema ja sisu suhtes, ilma et see piiraks kehtiva määruse (EÜ) nr 207/2009 muutmiseks esitatud ettepaneku sätteid. Kõnealune määruse ettepanek moodustab koos direktiivi ettepanekuga seadusandliku paketi ning sellega loodi eraldiseisev süsteem ühtsete õiguste registreerimiseks.

3.8

Sellega seoses väljendab komitee hämmeldust selle üle, et 27. märtsi 2013. aasta ettepaneku kohta (COM (2013) 161 final) eelnimetatud ühenduse kaubamärki reguleeriva määruse muutmiseks ei küsitud komitee arvamust.

3.9

Kuna tegemist on õigusaktiga, millel on otsene mõju siseturu toimimisele (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 118) ja mis puudutab tarbijakaitse taset (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 169), eeldab komiteele kõnealustes valdkondades selgesõnaliselt nõuandepädevuse tagavate aluslepingute sätete kontekstipõhine ja järjepidev tõlgendamine komitee vältimatut osalemist kõnealuse õigusakti vastuvõtmise seadusandlikus menetluses.

3.10

Selles mõttes annab ELi õigus kaubamärgi omanikule nii tulu saamise eesmärgil selle kasutamise ainuõiguse (ius utendi) kui ka võimaluse ära hoida selle kasutamise ohustamine kolmandate isikute tegevusega, kui nad omandavad põhjendamatult selle tunnusmärgid või imiteerivad neid (ius prohibendi), määruse (EÜ) nr 207/2009 artikkel 9.

3.11

Kuid kehtivates ELi õigusaktides ei sätestata täpselt tingimusi, mil kaubamärgi omanik võib võtta asjakohaseid meetmeid selliste tavade ärahoidmiseks.

3.11.1

Kuigi direktiivi ettepanekuga suurendatakse oluliselt juhtude arvu, kui kaubamärgi omanik võib keelata selle kasutamise kolmandate isikute poolt (artikkel 10), kehtestades sellekohase uue sätte, mis käsitleb omaniku õiguste rikkumist kujunduse, pakendi või muude vahendite kasutamise teel (artikkel 11), või oma kaubamärgi väärkasutamine oma agendi või esindaja poolt (artikkel 13), jääb õiguse ulatuse täpne määratlemine pädeva kohtuniku otsustada, juhul kui omanik algatab kohtumenetluse.

3.11.2

Seega jääb iga kohtu otsustada, kas on olemas või puudub kaitstud kaubamärgi segiajamise või kolmanda isiku poolse väärkasutamise oht. Kui selline oht on olemas, määrab kohus kindlaks ka omaniku kahju hüvitamise vastavalt esitatud nõudele.

3.11.3

Järelikult ei pakuta direktiivi ettepanekuga kaubamärgi omaniku kasutamisõiguste ega tarbijate õiguste ühtlast kaitset, juhul kui tarbijad peaksid kokku puutuma kaubamärgi väär- või kuritahtliku kasutamisega.

3.12

Kaubamärgi omaniku õiguste kaitse rahvusvahelise süsteemi ja siseriikliku süsteemi vastastikuse täiendavusega kaasneb seega selge oht, et kõnealust kaitset ei tagata võimalikult tõhusalt ja kiiresti kooskõlas direktiivi ettepaneku eesmärkidega.

3.12.1

Nii ei tagata näiteks selliste riikidevaheliste erinevuste ületamist, mis tulenevad direktiivi 2004/48/EÜ [intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta] sätete ebakorrektsest ülevõtmisest järgmiste kaitsemeetmete osas:

3.12.2

Kõnealune õiguskindlusetus muutub veel suuremaks, kui kaubamärgi omaniku õiguste rikkumine on aset leidnud mitmes liikmesriigis.

3.13

Lisaks sätestatakse direktiivi ettepanekus endas teatud tingimused, mis muudavad kaitse tagamise veelgi keerulisemaks.

3.13.1

Näiteks kehtestatakse artikli 4 (kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjused) lõikes 3, et „[k]aubamärki peab olema võimalik tunnistada kehtetuks, kui taotleja esitas kaubamärgi registreerimise taotluse pahauskselt” ning „[l]iikmesriik võib ka sätestada, et sellist kaubamärki ei registreerita”.

3.14

Arvestades seda, et Siseturu Ühtlustamise Ameti järgi ei hõlma pahausksuse mõiste kasutamise kavatsuse puudumist, siis milline ametiasutus kehtestab ühtsed kriteeriumid selleks, et võimaldada pädevatel hindajatel kindlaks teha, kas esineb teisi põhjuseid, mis viitavad pahausksele tegutsemisele?

3.15

See õiguslik lünk on paradoksaalne, kui võrrelda seda direktiivi ettepaneku artikli 10 lõikes 5 esitatud uue sättega, mis annab registreeritud kaubamärgi omanikule õiguse takistada kolmandatel isikutel toomast sisse kaupu, mis pärinevad tolliliidu välistest riikidest, kuigi neid kaupu ei lasta vabasse ringlusse. Seetõttu ei järgita ettepanekus kehtivat Euroopa Kohtu praktikat transiitkaupade osas (kohtuasjad C-446/09 ja C-495/09, Philips/Nokia) ning muudetakse kehtetuks asjaomaste kolmandate isikute mis tahes eeldus või tõend oma heausksuse kohta (4).

3.16

Teisest küljest oleks selliste ebaseaduslike kaubandustavade ärahoidmine ja nende eest karistamine palju tõhusam, kui direktiivi ettepanekus kehtestataks konkreetne õiguslik alus selleks, et Euroopa Komisjon saaks oma tegevust tõhustada koostöö kaudu nende kolmandate riikide ametiasutustega, mille ettevõtted neid tavasid üldlevinult ja süstemaatiliselt kasutavad.

3.17

Samuti ei ole piisav direktiivi ettepaneku artikli 45 lõikes 1 üldreeglina sätestatu, et „[l]iikmesriigid kehtestavad oma büroodele tõhusa ja kiire halduskorra, mille alusel vaidlustada kaubamärgitaotluse registreerimine artiklis 5 sätestatud põhjustel”. Tuleks üksikasjalikumalt täpsustada kõnealuse menetluse olemust ning piiritleda õiguslikult mõistlik ajavahemik, mille jooksul peavad pädevad ametiasutused tegutsema, kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 (õigus heale haldusele) lõikes 1 sätestatuga.

3.18

Samuti on kaubamärgi omanike riigiülese kaitsega lahutamatult seotud tõhususe ja prognoositavuse tagamiseks vaja läbi vaadata direktiivi ettepaneku teised sätted, nagu artiklid 44 ja 52. Seoses artikliga 44, millega kohaldatakse täiendavat (üldist) lõivu iga kauba- ja teenuseklassi eest peale esimese klassi, mille lõiv peaks sisalduma algses (taotluse/registreerimise) lõivus, tuleks kehtestada nende lõivude maksimummäär.

3.19

Seoses artikliga 52, milles sätestatakse liikmesriikide ja Siseturu Ühtlustamise Ameti koostöö, et edendada tavade ja vahendite ühtlustamist ning saavutada kaubamärkide läbivaatamisel ja registreerimisel ühtseid tulemusi, tuleks kehtestada erisäte, mis vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 291 lõikes 2 sätestatule annab komisjonile rakendusvolitused, et võtta vastu siduvad tegevusjuhised.

3.20

Siseturu Ühtlustamise Ameti ja vastavate riiklike ametite halduskoostööd tuleb pidada ühist huvi pakkuvaks küsimuseks, nagu sätestatakse ELi toimimise lepingu artiklis 197. Selles valdkonnas oleks eriti oluline soodustada teabe- ja ametnikevahetust ning toetada koolitusprogramme, eraldades selleks avaliku sektori vahenditest eelarvevahendeid.

3.21

Üldiselt peaks kogu ühtlustamisprotsessi käigus järgnevatel aastatel lõpule jõudma kaubamärgiõiguse ühtlustamine, mis kulmineeruks ELi kaubamärgikoodeksi vastuvõtmisega, mis peaks muu hulgas sätestama paindliku, ühtse ja ökonoomse menetluse loomise, mis annaks huvitatud pooltele võimaluse kaubamärgid vabatahtlikult registreerida.