19.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 392/1

1.

Ekspordisubsiidiumid võivad mõjutada negatiivselt võimalike kaupade tarnijate ja teenuste osutajate vahelist konkurentsi turul. Seepärast on komisjon aluslepinguga talle pandud konkurentsi täitmise järelevalvajana alati mõistnud sügavalt hukka ekspordiabi nii liidusiseses kaubanduses kui ka liidust välja suunatud ekspordi puhul. Selleks et liikmesriikide antav ekspordikrediidikindlustus ei moonutaks konkurentsi, tuleb täpsustada selle hindamist liidu riigiabieeskirjade alusel.

2.

Komisjon on kasutanud oma volitusi, et reguleerida riigiabi lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse valdkonnas, leidmaks lahendusi olemasolevatele või võimalikele konkurentsimoonutustele siseturul mitte üksnes eri liikmesriikide eksportijate (kaubandus liidus ja sellest väljaspool), vaid ka liidus tegutsevate ekspordikrediidikindlustuse andjate vahel. 1997. aastal kehtestas komisjon riigi sekkumise põhimõtted oma EÜ asutamislepingu artikli 93 lõike 1 kohases teatises liikmesriikidele asutamislepingu artiklite 92 ja 93 kohaldamise kohta lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse suhtes (1) („1997. aasta teatis”). See teatis oli mõeldud kohaldamiseks alates 1. jaanuarist 1998 viieaastase perioodi vältel. Hiljem on seda teatist muudetud ja kohaldamisaega pikendatud 2001 (2), 2004 (3), 2005 (4) ja 2010 (5). aastal. Praegu lõpeb selle kohaldamisaeg 31. detsembril 2012.

3.

Eelkõige finantskriisi ajal aastatel 2009–2011 saadud kogemus 1997. aasta teatise kohaldamisel on näidanud, et komisjoni selle valdkonna poliitika tuleb läbi vaadata.

4.

Käesolevas teatises sätestatud eeskirjad aitavad tagada, et riigiabi ei moonutaks konkurentsi era- ja avalik-õigusliku või riigi toetusel tegutsevate ekspordikrediidikindlustusega tegelevate kindlustusandjate vahel, ja luua eksportijatele võrdsed tingimused.

5.

Teatise eesmärk on anda liikmesriikidele üksikasjalikumaid selgitusi põhimõtete kohta, millele komisjon kavatseb rajada aluslepingu artiklite 107 ja 108 tõlgendamise ning nende kohaldamise lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse suhtes. See peaks muutma komisjoni asjaomase poliitika nii läbipaistvaks kui võimalik ning tagama etteaimatavuse ja võrdse kohtlemise. Selleks sätestatakse teatises tingimused, mis tuleb täita, kui riiklikud kindlustusandjad soovivad siseneda lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse turule, et kindlustada turukõlblikke riske.

6.

Põhimõtteliselt turukõlbmatud riskid jäävad käesoleva teatise reguleerimisalast välja.

7.

Käesoleva teatise 2. jaotises kirjeldatakse teatise reguleerimisala ja selles kasutatud mõisteid. 3. jaotises käsitletakse aluslepingu artikli 107 lõike 1 kohaldamist ja üldkeeldu anda riigiabi turukõlblike riskide katteks mõeldud ekspordikrediidikindlustuse jaoks. 4. jaotises esitatakse mõned erandid turukõlblike riskide mõistest ja täpsustatakse riigi sekkumise tingimused ajutiselt turukõlbmatute riskide kindlustamise puhul.

8.

Komisjon kohaldab käesolevas teatises sätestatud põhimõtteid ainult sellise ekspordikrediidikindlustuse suhtes, mille riskiperiood jääb alla kahe aasta. Kõik muud ekspordi finantseerimise vahendid jäetakse käesoleva teatise reguleerimisalast välja.

9.

Käesolevas teatises kasutatakse järgmisi mõisteid:

„kaaskindlustus”– protsent kahjusummast, millele vastavat osa ei hüvita kindlustusandja, vaid katab muu kindlustusandja;

„krediidiperiood”– ostjale ettenähtud ajavahemik ekspordikrediidi tehingu raames tarnitud kaupade ja teenuste eest tasumiseks;

„kaubandusriskid”– eelkõige järgmised riskid:

ostja omavoliline lepingust lahtiütlemine, see tähendab eraõigusliku ostja omavoliline otsus katkestada või lõpetada leping ilma õigusliku põhjenduseta,

eraõigusliku ostja omavoliline õigusliku põhjenduseta keeldumine tunnistada vastuvõetavaks lepinguga hõlmatud kaubad,

eraõigusliku ostja ja tema käendaja maksejõuetus,

asjaolu, et eraõiguslik ostja ja tema käendaja ei tasu lepingust tulenevat võlga ehk pikaajaline lepinguliste kohustuste täitmata jätmine;

„ekspordikrediidikindlustus”– kindlustustoode, millega kindlustusandja kindlustab kaubandus- ja/või poliitilise riski, mis on seotud eksporditehingust tulenevate maksekohustustega;

„tootmisperiood”– ajavahemik, mis jääb kauba või teenuste tellimise ja tarnimise vahele;

„turukõlblikud riskid”– kaubandus- ja poliitilised riskid, mille maksimaalne riskiperiood on alla kahe aasta ning mis on seotud avalik- ja eraõiguslike ostjatega riikides, mis on loetletud lisas; kõiki ülejäänud riske käsitatakse käesolevas teatises turukõlbmatute riskidena;

„poliitilised riskid”– eelkõige järgmised riskid:

risk, et avalik-õiguslik ostja või riik takistab tehingu tegemist või ei tasu kindlaksmääratud aja jooksul,

risk, mis jääb väljapoole üksikostja pädevust või vastutusala,

risk, et riik ei kanna kindlustusvõtja riigile üle summasid, mida selles riigis tegutsevad ostjad on tasunud,

risk, et kindlustusandja riigist väljaspool ilmneb vääramatu jõud, millega võivad kaasneda sõjalaadsed sündmused, ning selle mõju ei ole muul viisil kindlustatud;

„eraõiguslik krediidikindlustuse andja”– ekspordikrediidikindlustust pakkuv äriühing või organisatsioon, kes ei ole riiklik kindlustusandja;

„kvoodipõhine edasikindlustus”– edasikindlustus, mille raames kindlustusandja annab edasikindlustusandja kanda teatava protsendi igast kindlustusriskist, mille kindlustusandja on kindlaksmääratud kindlustusliigi puhul võtnud, ning edasikindlustaja tunnistab selle vastuvõetavaks;

„edasikindlustus”– kindlustus, mille kindlustusandja ostab teiselt kindlustusandjalt eesmärgiga alandada oma riski;

„riskiperiood”– tootmisperiood koos krediidiperioodiga;

„konkreetse riski kindlustuskaitse”– kindlustuskaitse, mis hõlmab kogu müüki ühele ostjale või ühe ostjaga sõlmitud konkreetset lepingut;

„riiklik kindlustusandja”– äriühing või muu organisatsioon, kes pakub ekspordikrediidikindlustust liikmesriigi nimel või toetusel, või ekspordikrediidikindlustust pakkuv liikmesriik;

„täiendav kaitse”– lisakaitse, mis ületab teise kindlustusandja kindlaksmääratud krediidilimiidi;

„kogukäibe kindlustusleping”– krediidikindlustusleping, mis ei paku kindlustuskaitset ainult konkreetse riski vastu, see tähendab krediidikindlustusleping, millega antakse kindlustuskaitse kogu kindlustusvõtja krediidimüügile või suuremale osale sellest, ning mitmele ostjale tehtud müügist tulenevatele maksenõuetele.

10.

Aluslepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatakse, et igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest mis tahes kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist, on siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

11.

Kui ekspordikrediidikindlustust pakub riiklik kindlustusandja, on tegemist riigi vahendite kasutamisega. Riigi kaasatus võib anda kindlustusandjale ja/või eksportijale valikulise eelise ning võib seeläbi moonutada või ähvardada moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Allpool esitatud üldpõhimõtete eesmärk on anda juhised selle kohta, kuidas selliseid meetmeid riigiabieeskirjade alusel hinnatakse.

12.

Kui riiklikule kindlustusandjale antakse võrreldes eraõiguslike kindlustusandjatega teatavad eelised, võib tegemist olla riigiabiga. Eelised võivad olla eri kujul ja hõlmata järgmist:

13.

Riiklikele kindlustusandjatele seoses turukõlblike riskidega antavad eelised, mis on loetletud punktis 12, mõjutavad liidusisest krediidikindlustusteenuste kaubandust. Need toovad kaasa erinevusi eri liikmesriikide turukõlblike riskide puhul pakutavas kindlustuskaitses. See moonutab konkurentsi eri liikmesriikide kindlustusandjate vahel, mõjutades omakorda liidusisest kaubandust, olenemata sellest, kas tegemist on liidusisese või väljapoole liitu suunatud ekspordiga (7). Kui riiklikel kindlustusandjatel on võrreldes eraõiguslike kindlustusandjatega sellised eelised, on vaja määrata kindlaks, millistel tingimustel nad võivad tegutseda, tagades, et tegemist ei oleks riigiabiga. See eeldab, et neil ei tohiks olla õigust kindlustada turukõlblikke riske.

14.

Riiklikele kindlustusandjatele antavad eelised kanduvad mõnikord vähemalt osaliselt üle ka eksportijatele. Sellised eelised võivad moonutada konkurentsi ja kaubandust ning kujutada riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kui aga turukõlblike riskide katteks pakutav ekspordikrediidikindlustus vastab käesoleva teatise jaotises 4.3 sätestatud tingimustele, leiab komisjon, et eksportijatele ei ole antud põhjendamatuid eeliseid.

15.

Kui riiklikele kindlustusandjatele antakse võrreldes eraõiguslike krediidikindlustuse andjatega punktis 12 kirjeldatud mis tahes eeliseid, ei tohi nad, nagu punktis 13 märgitud, kindlustada turukõlblikke riske. Kui riiklikud kindlustusandjad või nende tütarettevõtjad soovivad seda siiski teha, peavad nad jälgima, et neile ei anta seda tehes otse või kaudselt riigiabi. See tähendab, et neil peab olema teataval määral omavahendeid (solventsusmarginaal, sh tagatisfond) ja kindlustustehnilised eraldised (eelkõige tasanduseraldis) ning nad peavad olema saanud loa kooskõlas direktiiviga 73/239/EMÜ. Nad peavad haldama eraldi vähemalt riigi nimel või tagatisega turukõlblike riskide ja turukõlbmatute riskide kindlustamist ning pidama nende kohta eraldi raamatupidamisarvestust, millest näeb, et nad ei kasuta riigiabi turukõlblike riskide kindlustamiseks. Kindlustusandja enda nimel kindlustatud äritegevuse kohta peetav raamatupidamisarvestus peab olema kooskõlas nõukogu 19. detsembri 1991. aasta direktiiviga 91/674/EMÜ kindlustusseltside raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohta (8).

16.

Liikmesriigid, kes annavad ekspordikrediidikindlustuse andjale edasikindlustuskatte sellega, et osalevad turukõlblikke ja turukõlbmatuid riske hõlmavates eraõigusliku edasikindlustussektori lepingutes või on nendega seotud, peavad tõendama, et selline kord ei hõlma punkti 12 alapunktis f osutatud riigiabi.

17.

Riiklikud kindlustusandjad võivad pakkuda käesolevas teatises sätestatud tingimustel ekspordikrediidikindlustust ajutiselt turukõlbmatute riskide katteks.

18.

Olenemata turukõlbliku riski mõistest, käsitatakse lisas loetletud riikides registreeritud ostjatega seotud teatavaid kaubandus- ja poliitilisi riske ajutiselt turukõlbmatute riskidena järgmistel juhtudel:

19.

Selleks et minimeerida konkurentsimoonutusi siseturul, võivad riiklikud kindlustusandjad katta punkti 18 kohaselt ajutiselt turukõlbmatutena käsitatavaid riske, eeldusel et nad täidavad jaotises 4.3 kehtestatud tingimusi.

20.

Riiklike kindlustusandjate pakutava kindlustuskatte kvaliteet peab vastama turustandarditele. See tähendab, et kindlustada võib ainult majanduslikult põhjendatud riske ehk riske, mis on vastuvõetavad usaldusväärsete kindlustamispõhimõtete alusel. Maksimaalne kattemäär peab kaubandus- ja poliitiliste riskide puhul olema 95 % ja nõude ooteaeg vähemalt 90 päeva.

21.

Riskide hindamisel tuleb alati lähtuda usaldusväärsetest kindlustamispõhimõtetest. Seepärast ei tohi olla võimalik riigi toetavatest skeemidest kindlustada majanduslikult ebaratsionaalseid tehinguid. Kõnealuste põhimõtete kohaselt peavad riski heakskiitmise kriteeriumid olema selgelt sõnastatud. Juhul kui ärisuhe on juba loodud, peab eksportijatel olema arvestatav kogemus kaubanduses ja/või nad peavad olema maksevõimelised. Ostjatel ei tohi olla varasemaid maksevõlgnevusi, ostjapoolse kohustuse täitmata jätmise tõenäosuse risk peab olema aktsepteeritav ning samuti peab seda olema nende sise- ja/või välisfinantsreiting.

22.

Ekspordikrediidilepingutega seotud riski kindlustamise eest tuleks nõuda asjakohast hinda. Selleks et eraõiguslikke krediidikindlustuse andjaid välja ei tõrjutaks, peaks riigi toetatavate skeemide keskmine preemiamäär olema kõrgem kui eraõiguslike krediidikindlustuse andjate keskmised määrad samaväärsete riskide eest. Niimoodi tagatakse riigi sekkumise järgjärguline kadumine, sest suuremad kindlustuspreemiad tagavad, et eksportijad pöörduvad tagasi eraõiguslike krediidikindlustuse andjate juurde niipea, kui turutingimused seda lubavad, ning risk muutub uuesti turukõlblikuks.

23.

Hinnakujundust peetakse asjakohaseks, kui miinimumpreemia (10) („safe-harbour” preemia) ostja asjaomase riskikategooria (11) puhul vastab allpool esitatud tabelis sätestatule. „Safe-harbour” preemiat kasutatakse, kui liikmesriik ei esita tõendid selle kohta, et need määrad ei ole konkreetse riski puhul asjakohased. Kogukäibe kindlustuslepingu puhul peab riskikategooria vastama lepinguga kaetud ostjate keskmisele riskikategooriale.

24.

Kaaskindlustuse, kvoodipõhise edasikindlustuse ja täiendava kaitse puhul peetakse hinnakujundust asjakohaseks ainult juhul, kui nõutav preemia on vähemalt 30 % kõrgem kui eraõigusliku krediidikindlustuse andja (algse) katte eest küsitav preemia.

25.

Selleks et hinnakujundust saaks käsitada asjakohasena, tuleb riskipreemiale lisada olenemata lepingu kehtivusajast haldustasu.

26.

Liikmesriigid peavad avaldama punkti 18 kohaselt ajutiselt turukõlbmatutena käsitatavate riskide kindlustamiseks kasutatavad skeemid riiklike kindlustusandjate veebisaitidel ning täpsustama kõik tingimused.

27.

Nad peavad esitama komisjonile aastaaruande punkti 18 kohaselt ajutiselt turukõlbmatutena käsitatavate selliste riskide kohta, mida kindlustavad riiklikud kindlustusandjad. Seda tuleb teha hiljemalt sekkumisjärgse aasta 31. juulil.

28.

Aruanne peab sisaldama teavet iga skeemi kasutamise kohta, eelkõige võimaldatud krediidilimiidi kogumahu, kindlustatud kaubamahu, nõutud preemiate, registreeritud ja väljamakstud kahjunõuete, tagasisaadud summade ja halduskulude kohta. Komisjon avaldab aruanded oma veebisaidil.

29.

Riiklikud kindlustusandjad võivad kindlustada punkti 18 alapunktis a täpsustatud riske, tingimusel et jaotises 4.3 loetletud tingimused on täidetud. Sellisel juhul ei ole vaja komisjonile sellest teatada.

30.

Riiklikud kindlustusandjad võivad kindlustada punkti 18 alapunktides b, c ja d täpsustatud riske, tingimusel et jaotises 4.3 loetletud tingimused on täidetud ning komisjonile on sellest teatatud ja temalt on nõusolek saadud.

31.

Kui mõni jaotises 4.3 loetletud tingimus on täitmata, ei tähenda see automaatselt, et ekspordikrediidikindlustus või ekspordikrediidikindlustusskeem ei ole lubatud. Kui liikmesriik soovib mõnest tingimusest kõrvale kalduda või tal on kahtlus, et kavandatud ekspordikrediidikindlustuse skeem ei vasta komisjoni teatises sätestatud tingimustele, peaks ta sellest skeemist komisjonile teatama.

32.

Riigiabieeskirjade alusel tehtav analüüs ei mõjuta konkreetse meetme kokkusobivust muude aluslepingu sätete alusel.

33.

Selleks et otsustada, kas erasektori ebapiisava suutlikkuse tõttu on põhjendatud riigi ajutine eemaldamine turukõlbliku riski riikide loetelust, nagu on osutatud punkti 18 alapunktis a, võtab komisjon arvesse järgmisi tegureid, mis on esitatud tähtsuse järjekorras:

34.

Komisjon võib vaadata turukõlbliku riski riikide loetelu läbi vähemalt kolme liikmesriigi kirjaliku taotluse korral või omal algatusel, kui turusuutlikkus muutub ebapiisavaks, et katta kõiki majanduslikult põhjendatud riske.

35.

Kui komisjon soovib muuta lisas esitatud turukõlbliku riski riikide loetelu, konsulteerib ta liikmesriikide, eraõiguslike krediidikindlustuse andjate ja sidusrühmadega ning nõutab neilt teavet. Konsultatsioonist ja nõutava teabe laadist antakse teada komisjoni veebisaidil. Üldjuhul ei ole konsulteerimiseperiood pikem kui 20 tööpäeva. Juhul kui komisjon otsustab kogutud teabe põhjal turukõlbliku riski riikide loetelu muuta, teatab ta sellest liikmesriikidele kirjalikult ja avaldab otsuse oma veebisaidil.

36.

Riigi ajutine eemaldamine turukõlbliku riski riikide loetelust kehtib vähemalt 12 kuud. Sel ajal allkirjastatud kindlustuslepingud, mis on seotud loetelust ajutiselt eemaldatud riigiga, võivad kehtida kuni 180 päeva pärast ajutise eemaldamise lõppemist. Pärast kõnealust kuupäeva ei tohi alla kirjutada uutele kindlustuslepingutele. Kolm kuud enne ajutise eemaldamise lõppemist kaalub komisjon vajadust pikendada asjaomase riigi loetelust eemaldamise kestust. Kui komisjon leiab punktis 33 sätestatud tegureid arvesse võttes, et riigi turusuutlikkus ei ole endiselt piisav kõikide majanduslikult põhjendatud riskide katmiseks, võib ta kooskõlas punktiga 35 ajutise eemaldamise kestust pikendada.

37.

Punkti 18 alapunktides b ja c täpsustatud riskide puhul näib praegu komisjoni käsutuses oleva teabe põhjal, et tegemist on turulõhega ja seepärast on need riskid turukõlbmatud. Tuleb siiski meeles pidada, et igas liikmesriigis ei ole tegemist puuduliku kattega ja et olukord võib aja jooksul muutuda, sest erasektor võib hakata huvituma sellest turusegmendist. Riigi sekkumine peaks olema lubatud üksnes selliste riskide kindlustamiseks, mida turg muidu ei kataks.

38.

Seepärast peab liikmesriik juhul, kui ta tahab kindlustada punkti 18 alapunktides b või c nimetatud riske, teatama sellest komisjonile vastavalt aluslepingu artikli 108 lõikele 3 ning tõendama oma teates, et ta on võtnud ühendust oma riigi peamiste kindlustusandjate ja -maakleritega (17) ning andnud neile võimaluse tõendada, et asjaomaste riskide kindlustamine on riigis võimalik. Kui asjaomased kindlustusandjad ei anna liikmesriigile või komisjonile 30 päeva jooksul pärast liikmesriigilt vastava päringu saamist teavet kindlustustingimuste ja kindlustusmahtude kohta nende riskikategooriate lõikes, mida liikmesriik tahab katta, või kui edastatud teave ei tõenda, et asjaomaseid riske on selles liikmesriigis võimalik katta, käsitab komisjon riske ajutiselt turukõlbmatutena.

39.

Punkti 18 alapunktis d nimetatud riskide puhul peab asjaomane liikmesriik tõendama oma teates, mille ta esitab komisjonile vastavalt aluslepingu artikli 108 lõikele 3, et selles konkreetses liikmesriigis ei ole kindlustuskaitse eksportijatele kättesaadav pakkumisšoki tõttu eraõiguslikul kindlustusturul, eelkõige tulenevalt peamise krediidikindlustuse andja lahkumisest riigist, suutlikkuse vähenemisest või piiratud tootevalikust võrreldes muude liikmesriikidega.

40.

Komisjon kohaldab käesolevas teatises sätestatud põhimõtteid alates 1. jaanuarist 2013 kuni 31. detsembrini 2018, välja arvatud punkti 18 alapunkti a ja jaotist 5.2, mida hakatakse kohaldama käesoleva teatise vastuvõtmise päeval.