SISUKORD

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

ELi suhted Andorra Vürstiriigi, Monaco Vürstiriigi ja San Marino Vabariigiga

1........... SISSEJUHATUS........................................................................................................... 4

1.1........ ELi suhted Andorra, Monaco ja San Marinoga ristteel..................................................... 4

1.2........ Kääbusriikide eriolukord................................................................................................. 5

2........... ELi KILLUSTATUD SUHTED KÄÄBUSRIIKIDEGA................................................. 6

2.1........ Ühised tunnusjooned....................................................................................................... 6

2.1.1..... Rahaküsimusi käsitlevad lepingud.................................................................................... 6

2.1.2..... Hoiuste intresside maksustamist käsitlevad lepingud......................................................... 6

2.1.3..... Pettustevastase ja maksuinfot käsitleva teabe vahetamine................................................. 7

2.2........ Andorra......................................................................................................................... 7

2.2.1..... Tolliliit............................................................................................................................ 7

2.2.2..... Schengen........................................................................................................................ 7

2.2.3..... Kahepoolsed suhted naabritega....................................................................................... 8

2.2.4..... Andorra Euroopa-poliitika.............................................................................................. 8

2.3........ Monaco......................................................................................................................... 8

2.3.1..... Kuulumine ELi tolliterritooriumi hulka.............................................................................. 8

2.3.2..... Schengen........................................................................................................................ 8

2.3.3..... Kahepoolsed suhted naabriga......................................................................................... 9

2.3.4..... Monaco Euroopa-poliitika.............................................................................................. 9

2.4........ San Marino.................................................................................................................... 9

2.4.1..... Tolliliit............................................................................................................................ 9

2.4.2..... Schengen........................................................................................................................ 9

2.4.3..... Kahepoolsed suhted naabriga......................................................................................... 9

2.4.4..... San Marino Euroopa-poliitika....................................................................................... 10

3........... SISETURULE PÄÄSU TÕKKED.............................................................................. 10

3.1........ Isikute vaba liikumine.................................................................................................... 10

3.2........ Teenuste vaba liikumine ja äriühingute asutamise vabadus............................................... 11

3.3........ Kaupade vaba liikumine................................................................................................ 12

4........... ELi HUVIDE KAITSMINE JA EDENDAMINE......................................................... 12

4.1........ Suuremad majandustegevuse ja tööhõivevõimalused ELi kodanikele ja äriühingutele....... 12

4.2........ Vastastikune kasu võrdsete tingimuste abil..................................................................... 13

4.3........ Ühiseid eesmärke toetav koostöö.................................................................................. 13

5........... SUUREMA INTEGRATSIOONI VÕIMALUSED..................................................... 14

5.1........ 1. võimalus: status quo.................................................................................................. 15

5.2........ 2. võimalus: valdkondlik lähenemisviis............................................................................ 15

5.3........ 3. võimalus: assotsieerimise raamleping.......................................................................... 16

5.4........ 4. võimalus: osalemine Euroopa Majanduspiirkonnas..................................................... 16

5.5........ 5. võimalus: ELi liikmesus.............................................................................................. 17

6........... JÄRELDUSED............................................................................................................ 17

6.1........ Horisontaalsed ja institutsioonilised küsimused............................................................... 17

6.2........ Soovitused................................................................................................................... 17

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

ELi suhted Andorra Vürstiriigi, Monaco Vürstiriigi ja San Marino Vabariigiga

Võimalused suuremaks integratsiooniks ELiga

1. SISSEJUHATUS 1.1. ELi suhted Andorra, Monaco ja San Marinoga ristteel

Lääne-Euroopas on mitu sõltumatut väikese territooriumiga riiki, mis ei kuulu ELi: Andorra Vürstiriik, San Marino Vabariik, Monaco Vürstiriik, Liechtensteini Vürstiriik ja Vatikani Linnriik[1]. ELi suhteid nende kõigiga reguleeritakse ELi lepingu artikliga 8[2].

Suhted erinevad ulatuselt ja nende institutsioonilise raamistiku poolest. Näiteks Liechtenstein on Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liige ja ELiga tihedalt seotud Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu kaudu, mis annab riigile juurdepääsu ELi siseturule. Liechtenstein liitus 2011. aasta detsembris ka Schengeni alaga. ELi suhteid Andorra, Monaco ja San Marino (edaspidi „kääbusriigid”) reguleeritakse seevastu mitme lepinguga, milles käsitletakse ELi õigustiku ja poliitika valitud valdkondi.

2010. aasta detsembris jõudis nõukogu järeldusele, et ELi suhted kõnealuse kolme riigiga on „ulatuslikud, kuid killustatud”,[3] kuna endiselt esineb takistusi isikute, kaupade ja teenuste tõketeta liikumisele ELi ja sellest välja. See on põhjustanud arvukaid praktilisi raskusi ELi ning kääbusriikide kodanikele ja äriühingutele. Seetõttu kutsus nõukogu üles „analüüsima nende võimaliku järkjärgulise siseturuga ühinemise võimalusi ja üksikasju”.

Nõukogu võttis esialgse aruande vastu 2011. aasta juunis Ungari eesistumise ajal. Selles kutsuti Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles analüüsi süvendama ning muu hulgas hõlmama „võimaliku uue suhete institutsioonilise raamistiku täiendavat uurimist, võttes arvesse kolme riigi suhtes ühtse lähenemisviisi tähtsust”[4].

Kõik kolm kääbusriiki on väljendanud soovi tihendada suhteid ELiga, ilma et see piiraks teatavaid erinevaid rõhuasetusi suhete ulatuses ja sisus. Andorra on väljendanud valmisolekut kaaluda erinevaid ELiga ühinemisest piiratumaid võimalusi, eelistades assotsieerimise raamlepingut. Ka Monaco on väljendanud huvi lähemalt arutada siseturuga tihedama integreerimise võimalusi. San Marinogi on väljendanud valmisolekut kaaluda erinevaid tõhustatud Euroopa integratsiooni võimalusi, mis ulatuvad EMP liikmesusest ELiga sõlmitava mitme- või kahepoolse assotsieerimise raamlepinguni. Kõik kolm riiki soovivad suhetes ELiga kaitsta oma eripära ja identiteeti.

Võttes arvesse kääbusriikide jätkuvat huvi[5] suurema integratsiooni vastu ELiga, vaadatakse käeolevas teatises läbi ELi suhted Andorra, Monaco ja San Marinoga ning esitatakse mõned soovitused, kuidas sellist integratsiooni oleks võimalik saavutada. Käesoleva teatisega soovib komisjon kuulda seisukohti kõnealuste soovituste kohta, mille põhjal võtab ta vastu otsuse kõnealuse protsessi järgmiste sammude kohta.

1.2. Kääbusriikide eriolukord

Andorral, Monacol ja San Marinol on palju sarnasusi. Tegu on väikese territooriumi ja elanikkonnaga sõltumatute riikidega, kelle ainus naaber / ainsad naabrid on ELi liikmesriik või –riigid,[6] millega neil on väga tihedad suhted ühise ajaloo ning poliitiliste ja kultuurisidemete tõttu. Nende majanduse alustalaks on finantsteenused ja turism (tihti kombineerituna jaemüügiteenustega), ehkki on mõningaid märke majanduse mitmekesistumisest. Riigikorraks on neis parlamentaarne demokraatia ning riigid on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO), Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) liikmed.

Nende vahel on aga ka märkimisväärseid geograafilisi ja demograafilisi erinevusi.

– Andorra on suurim riik pindalalt (468 km2) ja elanikkonnalt (ligikaudu 78 100). Riik on lähimast suurlinnast kaugel ning ühendatud naaberriikide Hispaania ja Prantsusmaaga vaid kahe põhimaanteega.

– Monaco piirneb Prantsusmaaga ja riigi elanike arv on ligikaudu 36 300. Riigi pindala on 1,95 km2, millega ta on Vatikali linnriigi järel maailma väiksuselt teine riik.

– San Marino asub mäetipus ja tegu on Itaalia keskel asuva enklaaviga. Riigi pindala on 61,2 km2 ja elanike arv ligikaudu 32 300.

Muud erinevused seisnevad ametlikes keeltes ning riikide põhiseaduslikes, õigus- ja poliitilistes süsteemides.

– Andorra on parlamentaarne vürstiriik, riigipeadeks on kaasprintsi staatuses Prantsusmaa president ja Urgelli peapiiskop (Hispaania).

– Monaco on konstitutsiooniline monarhia ja mitme kahepoolse lepingu alusel tihedalt seotud Prantsusmaaga.

– San Marino on vabariik ja tihedalt seotud Itaaliaga.

2. ELi KILLUSTATUD SUHTED KÄÄBUSRIIKIDEGA 2.1. Ühised tunnusjooned

Kokkuvõttes on ELil kääbusriikidega väga head suhted. EL on nende ülekaalukalt suurim kaubandus- ja investeerimispartner. Kääbusriikidel puudub ELiga ametlik kõrgetasemeline poliitiline dialoog, kuid nende diplomaatilised missioonid on ELi juurde akrediteeritud suursaadiku tasandil ja nende kõrgemad valitsusametnikud saabuvad mõnikord Brüsselisse kohtumistele oma ELi ametivendadega[7]. Üheski kääbusriigis ei ole aga akrediteeritud ELi esindust[8]. ELi esindab igas riigis üks liikmesriik[9].

Rääkides nende riikidega toimuvate suhete õigusraamistikust, siis ELi ja kolme kääbusriigi kahepoolset kaubavahetust reguleeritakse tolliliidulepingutega: Monacol on selline leping Prantsusmaaga ja ta kuulub ELi tolliterritooriumi hulka, San Marinol ja Andorral on aga ELiga tolliliiduleping. Lisaks on ELil kõigi kolme kääbusriigiga sõlmitud rahaküsimusi ja hoiuste intresside maksustamist käsitlevad lepingud. Lisaks on komisjon teinud ettepaneku pidada läbirääkimisi kääbusriikidega sõlmitavate pettustevastase ja maksuinfot käsitleva teabe vahetamise lepingute[10] üle.

2.1.1. Rahaküsimusi käsitlevad lepingud

ELil on nüüd kõigi kääbusriikidega sõlmitud rahaküsimusi käsitlevad lepingud,[11] mis lubavad neil kasutada seadusliku maksevahendina eurot ja vermida kindlaksmääratud maksimumkoguses euromünte. Vastutasuks on kääbusriigid kohustunud asjaomase ELi õigustiku[12] järkjärgult üle võtma oma siseriiklikesse õigusaktidesse, mis hõlmavad järgnevaid küsimusi: euro pangatähed ja mündid, pangandus ja finantsõigus, rahapesu tõkestamine, pettused ja võltsimine ning statistilise teabe jagamine. Kääbusriigid on nõustunud Euroopa Liidu Kohtu ainupädevusega poolte lepingutega seonduvate vaidluste lahendamisel.

2.1.2. Hoiuste intresside maksustamist käsitlevad lepingud

ELil on kolme kääbusriigiga sõlmitud hoiuste intresside maksustamist käsitlevad lepingud,[13] millega nähakse ette direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta[14] sätestatud meetmetega samaväärsed meetmed. Nende lepingute raames tuleb neis riikides (ELi liikmesriikide elanikest isikutest) tegelikele tulusaajatele väljamaksud hoiuste intressidena teenitud tulult kinni pidada maks, mida koguvad nende territooriumil asuvad makseagendid, kes kannavad selle tulu tavaliselt üle asjaomase isiku elukohaliikmesriigile.

Andorra, Monaco ja San Marino pädevate asutustega 2009. aastal peetud konsultatsioonidel sai kinnitust riikide valmisolek muuta ELiga sõlmitud lepinguid vastavalt hoiuste direktiivi läbivaatamise tulemustele. Kui nõukogu võtab vastu läbirääkimisvolitused, algatatakse lepingute ajakohastamiseks ametlikud läbirääkimised.

2.1.3. Pettustevastase ja maksuinfot käsitleva teabe vahetamine

Komisjoni soovituse järel volitas nõukogu komisjoni alustama Andorra, Monaco ja San Marinoga läbirääkimisi pettustevastase ja maksuinfot käsitleva teabe vahetamise lepingute[15] üle, tuginedes Liechtensteiniga peetud sarnastel läbirääkimistel saadud kogemusele ja võttes arvesse selle valdkonna rahvusvahelisi suundumusi. Komisjon kavandab kahesambalisi lepinguid, mis ei kätke mitte üksnes pettustevastaseid meetmeid, vaid ka ulatuslikku maksualast halduskoostööd.

2.2. Andorra 2.2.1. Tolliliit

ELil on Andorraga sõlmitud tööstustoodete tolliliidu[16] leping. Lepingus on ette nähtud, et ELi sisenevad Andorra põllumajandustooted on vabad impordimaksudest, Andorral on aga õigus koguda impordimakse EList pärinevatelt põllumajandustoodetelt. Leping toimib hästi ja 2011. aastal sõlmiti protokoll, millega selle kohaldamisala laiendati tolli turvameetmetele.

Lisaks nähakse koostöölepinguga[17] ette mitme valdkonna koostööraamistik, eelkõige Püreneede regionaalpoliitika puhul. 1997. aastal sõlmisid EL ja Andorra veterinaarküsimuste protokolli, et säilitada tavapärane kauplemine elusloomade ja loomsete toodetega, tagades samas ELi standardite täitmine[18]. Nii on Andorra üle võtnud toiduaineid ja hügieeni käsitleva üldõigustiku ning loomahaiguste tõrje raamõigusaktid.

2.2.2. Schengen

Andorra ei kuulu Schengeni alasse. Piirikontroll toimub Andorra ning ta naabrite Prantsusmaa ja Hispaania piiridel. Andorra kooskõlastab oma viisanõudeid aga Schengeni alaga ja aktsepteerib Schengeni viisasid. Kooskõlas Schengeni liikmesriikide pragmaatilise lähenemisviisiga võivad Andorra kodanikud ELi välispiiridel pöörduda passikontrolliks ELi ja EFTA liikmesriikide kodanikele mõeldud lettidesse.

2.2.3. Kahepoolsed suhted naabritega

Andorral on privilegeeritud suhted Prantsusmaa ja Hispaaniaga ning Portugaliga: lepingud on sõlmitud mitmes valdkonnas, näiteks isikute vaba liikumine, haridus, õigus- ja siseküsimused.

2.2.4. Andorra Euroopa-poliitika

Andorra on üles näidanud suurt huvi ulatuslikuma integreerumise vastu ELiga ja võtnud sellega seoses kohustusi.

2010. aastal koostas Andorra valitsus mitteametliku dokumendi, milles teatas oma soovist tihedama koostöö järele. 2011. aastal esitas Andorra ELile memorandumi, milles täpsustas valdkondi, milles ta tajus tõkkeid pääsuks siseturule. 2012. aasta juunis võttis Andorra vastu muudetud seaduse, millega avatakse majandus investeeringutele suuremas ulatuses.

Andorra taotleb ELiga tihedamaid suhteid, pidades selleks läbirääkimisi uue lepingu üle, mille puhul võetakse arvesse, et Andorra asub geograafiliselt ELis. Samuti võetakse arvesse Andorra eripära, võimalust kohaldada teatavates valdkondades, sealhulgas isikute vaba liikumise puhul, üleminekuperioode ning Andorra osalemist ELi programmides ja asutuste töös.

2.3. Monaco 2.3.1. Kuulumine ELi tolliterritooriumi hulka

Monacol on tollileping Prantsusmaaga, seega kuulub Monaco ELi tolliterritooriumi hulka.[19].

Lisaks on Monaco ja EL sõlminud lepingu ühenduse teatavate õigusaktide kohaldamise kohta Monaco Vürstiriigi territooriumil[20]. Selle eesmärk on lihtsustada Monaco inimtervishoius ja veterinaarias kasutatavate ravimite, kosmeetikatoodete ja meditsiiniseadmete müüki ELi turul. Lepinguga nähakse ette selle valdkonna asjaomase õigustiku rakendamine Monaco territooriumil.

2.3.2. Schengen

Monaco ei ole Schengeni konventsiooni osaline. Prantsusmaaga sõlmitud kahepoolsete lepingute[21] kaudu jääb riigi territoorium aga Schengeni ala välispiiridesse, nii saavad ELi ja Monaco kodanikud viisavabalt reisida tervel Schengeni alal ja Monacos. Lepingutega nähakse ette vajalikud kaitsemeetmed ja kontrolli kehtestamine Monaco välispiiridel, mida viivad ellu Prantsuse ametivõimud lubatud piiriületuspunktides Monaco-Heliport ja Monaco-Port. Lisaks võrduvad Monaco elamisload Schengeni viisadega.

2.3.3. Kahepoolsed suhted naabriga

Monacol on mitu majanduslepingut Prantsusmaaga, millel on mõnikord selline mõju, et Monaco võtab vastu samad eeskirjad mis ELi liikmesriigid ja kohaldab neid. Kui Prantsusmaa võtab vastu näiteks siseriiklikud õigusaktid, millega võetakse üle ELi direktiivid teatavates valdkondades, mida reguleeritakse Monacoga sõlmitud kahepoolsete lepingutega, otsekohaldab vürstiriik neis valdkondades Prantsuse õigusakte. Kui kõnealustes valdkondades puudub aga leping ELiga, ei anna see Monacole automaatset juurdepääsu ELi siseturule. Lisaks puuduvad ELil mehhanismid rakendamise kontrollimiseks või rikkumismenetluse algatamiseks.

2.3.4. Monaco Euroopa-poliitika

Monaco on väljendanud huvi ulatuslikuma juurdepääsu vastu ELi siseturule teatavates valdkondades, sealhulgas isikute ja kaupade vaba liikumine.

2012. aastal esitas Monaco ELile selle kohta memorandumi, milles täpsustas valdkondi, milles ta tajus tõkkeid pääsuks siseturule.

Monaco on valmis edasi arutama võimalust sõlmida ELiga ulatuslik leping juurdepääsu kohta siseturule. Igasuguse lepingu puhul tuleb arvesse võtta Monaco tihedat suhet Prantsusmaaga ning riigi poliitilisi ja geograafilisi iseärasusi.

2.4. San Marino 2.4.1. Tolliliit

EL ja San Marino on sõlminud koostöö- ja tolliliidulepingu,[22] millega loodi harmoneeritud süsteemi kõiki peatükke, st põllumajandustooteid hõlmav tolliliit[23]. Lisaks käsitletakse kõnealuses lepingus mittediskrimineerimist seoses töötingimuste ja koostööga erinevates valdkondades, näiteks keskkonnakaitse, turism ja kultuur.

2.4.2. Schengen

San Marino ei kuulu Schengeni alasse, kuid Itaalia ja San Marino vahel piirkontrolli ei ole. San Marino ei ole ühinenud Schengeni õigustiku teiste elementide, näiteks politsei- ja õigusalase koostöö, rakendamisega.

2.4.3. Kahepoolsed suhted naabriga

San Marino on Itaaliaga sõlminud mitu kahepoolset lepingut, sealhulgas ühe isikute vaba liikumise kohta,[24] millega lubatakse San Marino kodanikel töötada ja elada Itaalias.

2.4.4. San Marino Euroopa-poliitika

San Marino on üles näidanud suurt huvi ulatuslikuma integreerumise vastu ELiga ja võtnud sellega seoses kohustusi[25].

2011. aastal esitas San Marino ELile memorandumi, milles täpsustas valdkondi, milles ta tajus tõkkeid pääsuks siseturule.

San Marino on väljendanud valmisolekut kaaluda erinevaid võimalusi suuremaks integratsiooniks ELiga. San Marino taotleb ELiga tihedamaid suhteid, pidades selleks läbirääkimisi uue lepingu üle, mille puhul võetakse arvesse, et riik asub geograafiliselt ELis. Samuti võetakse arvesse riigi eripära.

3. SISETURULE PÄÄSU TÕKKED

Kõigi kolme kääbusriigi kodanikel ja äriühingutel on piiratud juurdepääs ELi siseturule (vaata täpsemalt lisatud komisjoni talituste töödokumendist). Probleemsemad valdkonnad on isikute ja teenuste vaba liikumine ning asutamisvabadus. Takistusi esineb ka kääbusriigist pärit kaupade vabal liikumisel, kuna ELi standardid ja eeskirjad võivad takistada nende kaupade müüki ELi turul. Ka ELi kodanikud ja äriühingud saaksid kasu ulatuslikumast integratsioonist kääbusriikidega. Näiteks on ELi kodanikel praegu kääbusriikides elamiseks ja/või töötamiseks vaja luba.

3.1. Isikute vaba liikumine

Kääbusriikidel on naabritega tihedad suhted. Ajalooliselt on toimunud isikute ja kaupade voog nende territooriumilt ja sellest läbi. Kuigi naaberriikidega on sõlmitud isikute vaba liikumist käsitlevad lepingud, puuduvad kääbusriikidel analoogsed lepingud ELiga, millega reguleeritaks nende kodanike vaba liikumist ELis. Tihti kujutab see endast nende kodanikele takistust töötamisel või õppimisel, äriühingu asutamisel või investeerimisel.

Pikemalt kui kolm kuud riigis viibimiseks on vaja elamisluba. Elamislube antakse rangetel tingimustel, näiteks peavad isikul olema piisaval elatusvahendid ja elukoht. Praegu loa saamise tingimused varieeruvad vastavalt liikmesriigile ja töölepingu liigile[26]. Elamisloa saamise menetluste keerukust käsitletakse takistusena töötamisele ELi liikmesriikides. Äriühingutelt on raske saada eelnevat deklaratsiooni värbamise kohta, mida on vaja elamisloa taotlemiseks. Andorra ja San Marinoga sõlmitud lepingutes käsitletakse töötajate õigustest vaid õigust mittediskrimineerimisele töötingimuste osas[27].

Lisaks elamis- ja tööloa nõudele tõid kääbusriigid välja mitu täiendavat probleemi isikute vaba liikumise vallas, eelkõige ELi kodanikele tagatud järgnevate õiguste puudumise[28]:

· õigus jääda ELi pärast majandustegevuse lõppu;

· pereliikmete elamis- ja majandusliku tegevuse õigus;

· isikute vaba liikumine hariduse omandamise ja teadustöö eesmärgil[29];

· võimalus osaleda ELi programmides, sealhulgas teadustöö rahastamises ja õpilasvahetuses[30];

· sotsiaalkindlustuse kooskõlastamine[31] ja kutsekvalifikatsioonide vastastikune tunnistamine[32].

3.2. Teenuste vaba liikumine ja äriühingute asutamise vabadus

Kääbusriikidel on märkimisväärseid takistusi teenuste vaba liikumise ja asutamisvabaduse vallas. Neid vabadusi ei käsitleta üheski ELiga sõlmitud lepingus. Eelkõige puudub kääbusriikides asutatud äriühingutel õigus ELis otse teenuseid osutada.

Puuduvad piirangud tütarettevõtte asutamisele ELi liikmesriikides kääbusriikide äriühingute poolt, mis soovivad ELis tegeleda ettevõtlusega või sinna investeerida. Piiranguid võib olla aga harukontori asutamisele ELis. Kolmandate riikide äriühingutel (nagu ka füüsilistel isikutel) tõepoolest puudub asutamisõigus.

Ühes liikmesriigis juba asutatud tütarettevõttel on õigus vabalt osutada teenuseid kõigis teistes liikmesriikides vastavalt ELi ja siseriiklikele õigusaktidele, ilma diskrimineerimiseta[33]. Kääbusriikides tegutsevate äriühingute puhul võib ELis asutamine suurendada nende kulusid, kuna kaasnema peab majandustegevus ja läbida tuleb seonduvad haldusmenetlused. Esindatus ELis võib olla vajalik ka ELi tarbijakaitseõigusaktide nõuete täitmiseks (näiteks võidakse nõuda ELis asuvat müügijärgse klienditeeninduse olemasolu). Sellised piirangud võivad takistada eriti väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel tegeleda majandustegevusega ELis[34].

3.3. Kaupade vaba liikumine

ELi ja kolme kääbusriigi vahelist kahepoolset kaubavahetust soodustatakse tolliliidulepingutega: Monacol on tollileping Prantsusmaaga ja ta kuulub ELi tolliterritooriumi hulka, samas kui nii San Marinol kui ka Andorral on ELiga tolliliidulepingud. Sellest hoolimata esineb kääbusriikidel turulepääsu tõkkeid tehniliste kaubandustõkete näol. ELi turule sisenemiseks peavad neist riikidest pärinevad kaubad vastama ELi siseturu standarditele ja eeskirjadele näiteks tooteohutuse ja tarbijakaitse kohta.

Kääbusriikide äriühingutel võib olla tõkkeid oma kaupade müümisele ELis, isegi kui põhiliseks asukohaks olev kääbusriik on ühepoolselt üle võtnud asjaomase ELi õigustiku: endiselt tuleb enamikel juhtudel sõlmida ELiga leping, eelkõige et saaks kinnitust see, et õigusaktid ja nende rakendamine vastavad ELi standarditele. Veel tähtsam on see, et isegi kui kääbusriigil on ELiga leping, tuleb seda ajakohastada, et pidada sammu ELi õigustiku arenguga.

Võttes arvesse, et Andorra ja San Marino on kolmandad riigid, kohaldatakse tavapäraseid tolliprotseduure, sealhulgas deklaratsioone. Need formaalsused võivad mõnikord põhjustada viivitusi.

4. ELi HUVIDE KAITSMINE JA EDENDAMINE

Eelmises osas kirjeldati kolme kääbusriigi kodanike ja äriühingute raskusi juurdepääsul ELi siseturule. Ehkki kõnealuste riikide ja ELi huvid mitmeti kattuvad ning kumbki pool soovib võita vastastikusest koostööst, esineb mõningaid valdkondi, milles ELil on probleeme, millega tuleb suhetes nende riikidega tegeleda.

4.1. Suuremad majandustegevuse ja tööhõivevõimalused ELi kodanikele ja äriühingutele

Euroopa Ülemkogu rõhutas hiljuti „väga pingelist perioodi”, mis aeglustab majanduse elavnemist terves Euroopas, sealhulgas riigivõlakriisi, finantssektori nõrkust ja püsivalt aeglast majanduskasvu[35]. Nii võttis ülemkogu vastu majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe, mis hõlmab liikmesriikide ja ELi meetmeid majanduskasvu, investeeringute ja tööhõive taaselavdamiseks. Eelkõige rõhutatakse kokkuleppes vajadust kasutada sel eesmärgil Euroopa Liidus „kõigil juhtimistasanditel” kõiki hoobasid, vahendeid ja poliitikaid[36]. 2012. aasta oktoobris kutsus Euroopa Ülemkogu üles kokkuleppe kiirele, otsustavale ja tulemustele orienteeritud tegutsemisele, et tagada selle täielik ja kiire elluviimine[37].

Elanikkonnaga kokku ligikaudu 150 000 inimest ja kõrge keskmise SKPga elaniku kohta annavad kääbusriigid oma vastavas piirkonnas ja kaugemalgi märkimisväärse panuse majandusse. Näiteks Andorra on Püreneede piirkonna oluline ostu- ja turismisihtkoht, mis meelitab aastas kohale ligikaudu 8 miljonit külastajat. Ka San Marino on populaarne turismisihtkoht Itaalias, mida külastab aastas üle kahe miljoni inimese. Monaco on piirkonna oluline tööandja, kuhu iga päev saabub naabruses asuvatest Prantsusmaalt ja Itaaliast 45 000 piirialatöötajat.

Neis riikides töövõtjana või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseda soovivatel ELi kodanikel on aga jätkuvalt olulisi tõkkeid, peamiselt töö- ja elamisloa nõude näol. Lisaks kehtivad kääbusriikides piirangud välisinvesteeringutele. ELi kodanikud ja äriühingud võidaksid selliste piirangute kaotamisest.

Kõigi kolme riigi finantsteenuste sektor on märkimisväärne ja nad kujutavad endast ELi tehtavate investeeringute allikat: Andorras, Monacos ja San Marinos asub kokku üle 50 panga, mis haldavad klientide varasid rohkem kui 100 miljardi euro mahus. Lisaks on nad järjest enam püüdnud mitmekesistada oma majandust ja toetada kõrge lisaväärtusega tööstusharusid[38]. Tõkked, mida need riigid tunnetavad pääsul ELi siseturule näitavad aga, et nende potentsiaal majanduskasvu, investeeringute, innovatsiooni ja tööhõive (millest EL võiks võita) edendajana on täitmata.

Muu hulgas ELi ja kääbusriikide vaheliste kaubandus- ja majandustegevuse tõkete kaotamine võiks kaasa aidata Euroopa 2020. aasta strateegia[39] ning majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe eesmärkide saavutamisele ELi naaberpiirkondades. See oleks kooskõlas ka ELi kaubanduspoliitikaga, mis on sätestatud komisjoni 2010. aasta teatises „Kaubandus, majanduskasv ja välispoliitika”. Lisaks on kaalukaid tõendeid, et siseturu laiendamine elavdab selle kõigi osaliste majanduskasvu. ELi ja kääbusriikide kaubandustõkete kaotamine võiks veelgi kaasa aidata siseturu majanduskasvu elavdamisele.

4.2. Vastastikune kasu võrdsete tingimuste abil

ELi siseturu selgrooks on ühised eeskirjad ja standardid ning ulatuslik jõustamis- ja haldamispoliitika. Põhimõtteliselt peaksid ELi siseturu õigustiku laiendamisest kääbusriikidele võitma nii EL kui ka kääbusriigid, kuna see tagaks võrdsed tingimused nii äriühingutele kui ka eraisikutele. EL on huvitatud sellest, et innustada naaberriike vastu võtma ELi omaga kooskõlas olevat õigusraamistikku. Selles kontekstis ei tohi alahinnata õigustiku korrektse ülevõtmise ja jõustamise tähtsust siseturu hea toimimise eeltingimusena. Ühine õigusraamistik hõlbustaks ühiste probleemide lahendamist, mis ulatuvad tarbijakaitsest keskkonnaprobleemideni.

4.3. Ühiseid eesmärke toetav koostöö

Kääbusriikidega tehtava koostöö tihendamisel on potentsiaali, et toetada erinevaid ühiseid eesmärke poliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri valdkonnas (vaata täpsemalt lisatud komisjoni talituste töödokumendist). Regionaalpoliitika valdkonnas on Püreneede piiriülese koostöö alase ELi regionaalpoliitika tegevuskava raames[40] ELi-Andorra koostöölepinguga elavdatud Hispaania, Prantsusmaa ja Andorra koostööd. Seda koostööd oleks võimalik süvendada ja see võiks tuua kasu terves piirkonnas elavatele inimestele.

Mõlemal poolel on palju võita koostööst ühist huvi pakkuvates küsimustes, näiteks läbipaistvus ja teabevahetus maksustamise ja kuritegevuse, sealhulgas pettuste,[41] maksudest kõrvalehoidmise ja rahapesu vastu võitlemise valdkonnas. Seaduslikku majandustegevust tuleb kaitsta kuritegevuse sissetungi ja korruptsiooni eest ning seega võtta jõulisi meetmeid kuritegeliku vara tuvastamise, külmutamise ja konfiskeerimise tõhusa süsteemi väljatöötamiseks. Vara konfiskeerimist hõlbustav õiguskaitsealane ja kohtukoostöö takistab kuritegevust ja tõrjub seda, näidates, et kuritegevus ei tasu ära.

ELi ja kääbusriikide tihedam koostöö võiks anda käegakatsutavaid tulemusi keskkonnakaitse vallas. Näiteks Monaco on autoriks rahvusvahelisele algatusele, mille raames kaitstakse mere ökosüsteemi ja elurikkust, samuti tegeleb riik teiste ELile huvi pakkuvate merendusküsimustega. Tasub uurida, kas selle valdkonna konsultatsioonid võiksid aset leida regulaarsemalt.

Välis- ja julgeolekupoliitika vallas puudub kääbusriikidega kokkulepe võtta arvesse ELi seisukohti ja avaldusi, kuid nad teevad seda omal initsiatiivil juhtumipõhiselt. Lisaks suhtlevad kääbusriigid mitme ELi esindusega rahvusvaheliste organisatsioonide juures. New Yorgis asuvas ÜROs kohtub ELi esindus kääbusriikidega (kes kuuluvad „ELi sõprade” rühma) kord kuus. Selle valdkonna koostööd võiks tihendada. Kääbusriigid andsid selle kohta positiivse signaali, hääletades 2010. aastal ÜROs ELi poolt väljapakutud ÜRO Peaassamblee resolutsiooni (lisaõigustega vaatleja staatuse kohta) poolt. Kääbusriikidega sõlmitava lepinguga võiks ette näha süstemaatilisema koostöö ja teabevahetuse suuremates rahvusvahelistes organisatsioonides. Andorra eesistumine Euroopa Nõukogu ministrite komitees (9. november 2012 – 16. mai 2013) võiks pakkuda varast võimalust uurida võimalusi ELi ja kääbusriikide koostöö tõhustamiseks demokraatia ja inimõiguste kaitsel ja tugevdamisel Euroopas.

5. SUUREMA INTEGRATSIOONI VÕIMALUSED

Nagu nähtub eespool esitatud kaalutlustest, on nii võimalik kui ka soovitav püüelda kääbusriikide suurema integreerimise poole siseturuga.

Suurem integratsioon tagaks suurima võimaliku vabaduse kodanike ja äriühingute liikumiseks kääbusriikide ja ELi vahel, täpsustades selleks eelkõige õiguskeskkonda ja muutes seda turvalisemaks. See aitaks omakorda tugevdada ELi piirkondade ja kääbusriikide majanduskasvu ja töökohtade loomise kindlat alust. Eriti kehtib see ELi naaberpiirkondades, kus kääbusriigid juba pakuvad tööd tuhandetele ELi kodanikele, sealhulgas piirialatöötajatele. Sellist dünaamikat saaks veelgi elavdada, parandades juurdepääsu siseturule. Lisaks toetaks selline lähenemisviis nende riikide majanduse mitmekesistamist ning pangasaladusest ja maksuparadiisi staatusest loobumist. See suurendaks märkimisväärselt ELi liikmesriikide maksutulu ja tugevdaks ebaseaduslike finantstehingute vastast õigusraamistikku.

Igal juhul peaks EL oma poliitika kujundamisel võtma arvesse kääbusriikide eripära. Kõik need riigid asuvad Euroopa südames, neil on ELiga tihedad lähimussuhted ja väga tugevad sidemed naabritega. ELi seisukohast on seega asjakohane uurida võimalusi nende suuremaks integreerimiseks siseturuga. Järgnevas osas hinnatakse ELi võimalusi nende eesmärkide saavutamiseks, alustades tagasihoidlikematest ja lõpetades kõige kaugeleulatuvamatega.

5.1. 1. võimalus: status quo

Selle võimaluse raames jätkataks praegust lähenemisviisi, sõlmimata uusi siseturuga seonduvaid lepinguid. Sellise lähenemisviisi tulemuseks oleks kääbusriikide endiselt äärmiselt piiratud juurdepääs siseturule. Seetõttu võib sellise võimaluse valimine mõjutada nende üldisi suhteid ELiga. See võib mõjuda negatiivselt nende valmisolekule pidada läbirääkimisi uute lepingute üle ELile huvi pakkuvates valdkondades. Olemasolevate lepingutega ei ole võimalik vältida olukorda, kus kääbusriikidele pannakse peale selline halduskoormus, mis ei ole mõõdupärane EList saadavate hüvedega, samuti tsementeeritaks mitmes valdkonnas õiguslik ebakindlus kodanike ja äriühingute seisukohast.

5.2. 2. võimalus: valdkondlik lähenemisviis

See võimalus hõlmaks läbirääkimisi valdkondlike lepingute üle juurdepääsuks siseturu osadele, näiteks isikute ja teenuste vaba liikumise valdkonnas. Kääbusriikide täielikuks integreerimiseks võiks iga riigiga sõlmida eraldi lepingud eri poliitikavaldkondades, näiteks:

· isikute vaba liikumine;

· asutamisvabadus ja teenuste (või isikute ja teenuste) vaba liikumine;

· tolliliit ja kaupade vaba liikumine;

· kõrvalmeetmed, horisontaalsed poliitikavaldkonnad ja teised koostöövaldkonnad.

Neid lepinguid tuleks täiendada ühiseid väärtusi ja institutsioone käsitlevate sätetega, et tugevdada suhteid ja tagada lepingute tõrgeteta täitmine.

Selline lähenemisviis nõuaks seega kolme riigiga läbirääkimiste pidamist kuni 18 eraldi lepingu üle ja nende sõlmimist (kolm igas poliitikavaldkonnas). Selline lähenemisviis lubaks lepingute sätteid kohandada iga riigi erivajadustega ja võiks pakkuda teatavat paindlikkust. Eelkõige lubaks etapiline lähenemisviis kääbusriike järk-järgult integreerida siseturu ühiselt kokkulepitud sammastega.

Sellisel lähenemisviisil on aga arvukaid puudusi. Esiteks ei ole ELi huvides pidada läbirääkimisi nii suure arvu lepingute üle ega neid sõlmida, kuna läbirääkimiste töömaht oleks ühe lepinguga võrreldes mitmekordne. Teiseks ei aitaks kääbusriikide põletavamate probleemide lahendamise valdkondlikel lepingutel põhinev lähenemisviis täielikult lahendada nende probleeme, samuti ei oleks neist kasu tulevikus esile kerkida võivate probleemide lahendamisel. Lisaks, kui iga kääbusriik valiks turulepääsu eri poliitikavaldkonnas, oleks iga riigi puhul tulemuseks erinev kord, viies eraldiseisvate lepingute kooskõlastamata koguni, mida oleks keeruline hallata. ELi kogemus suhetes teiste oluliste partneritega on näidanud, et ühed valdkondliku lähenemisviisi puudused on haldamatu keerukus ja õiguslik ebakindlus[42].

5.3. 3. võimalus: assotsieerimise raamleping

Assotsieerimise raamlepinguga võiks kääbusriikidele pakkuda ulatuslikku integratsiooni, sealhulgas osalist või täielikku juurdepääsu ELi siseturule, selle kõrvalmeetmetele ja horisontaalsetele poliitikavaldkondadele. Sellega võiks ette näha osalemise ka teistes ELi tegevusvaldkondades. Assotsieerimislepinguga sõnastataks suhete alusväärtused, põhimõtted ja institutsiooniline baas. Sõlmida võiks ühe mitmepoolse lepingu ELi ja kolme kääbusriigi vahel, mille puhul saaks tugineda Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) mudelile. Kahepoolse lepingu sõlmimine iga kääbusriigiga oleks teoreetiliselt võimalik, kuid eespool punktis 5.2 nimetatud lisanduva keerukuse ja ebavajaliku eristamise tõttu ebasoovitav. Sellise lähenemisviisi lisaeeliseks oleks kolme kääbusriigi omavaheliste suhete reguleerimine.

Selle võimaluse jaoks oleks vaja luua asjakohane institutsiooniline raamistik. Eelistada tuleks olemasolevate struktuuride usaldusväärsusele ja tõhususele tuginevat lahendust, kui see on teostatav. Kindlaks võiks määrata spetsiaalse juhtimiskorra, mis võiks hõlmata näiteks kääbusriikidega konsulteerimise mehhanisme selliste ELi õigusaktide ettepanekute üle, mis neid eriti puudutavad (otsuste kujundamine) ning nende ELi programmides ja asutuste töös osalemist vaatlejatena. Selleks et assotsieerimise raamleping oleks pädev, tuleks igal juhul leida rahuldav lahendus selle tagamiseks, et õigustiku asjaomased osad muudetaks neis riikides kehtivaks, et kääbusriigid või nende poolt volitatud asutused õigustikku tõepoolest rakendaksid ja jõustaksid ning et õigustiku rakendamist kontrollitaks ja seda kõnealustelt riikidelt vajaduse korral nõutaks[43]. Kui sobivas institutsioonilises raamistikus kokkuleppele jõudmine on võimalik, on kokkuvõttes tegu täiendavat uurimist vääriva rakendatava võimalusega.

5.4. 4. võimalus: osalemine Euroopa Majanduspiirkonnas

See võimalus hõlmaks täielikku integratsiooni siseturule samadel alustel kui praegustel ELi mittekuuluvatel Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) riikidel. Võimalusel on mitu eelist, sealhulgas olemasoleva ja ennast tõestanud lepingu ja institutsioonilise raamistiku lihtsus ja usaldusväärsus. Kuid arvestades, et Euroopa Majanduspiirkonna leping sõlmiti kahe juba olemasoleva kaubandus- ja majanduspiirkonna (ELi ja EFTA) vahel, peaksid kääbusriigid EMPga ühinemiseks põhimõtteliselt esmalt ühinema ühega neist[44].

ELi liikmesust käsitletakse allpool, nii kaalutakse siin ühinemist EFTAga. EL peaks kääbusriikide võimaliku ühinemise üle EFTAga pidama läbirääkimisi praeguste liikmete Islandi, Liechtensteini, Norra ja Šveitsiga. Selle võimaluse lisaeeliseks oleks EFTA liikmetest EMP liikmete arvu suurendamine, sest pärast Islandi ühinemist ELiga jääks järele vaid kaks (Norra ja Liechtenstein). EMP laienemine hõlmaks uusi läbirääkimisi EMP lepingu üle, sealhulgas EMP-EFTA institutsioonide töö ümberkorraldamiseks. Täpset õiguslikku lahendust tuleks üksikasjalikumalt uurida siis, kui see võimalus töösse võetaks. Kokkuvõttes on tegu rakendatava võimalusega, mida tuleks edasi analüüsida.

5.5. 5. võimalus: ELi liikmesus

See võimalus annaks kääbusriikidele kõige laialdasema juurdepääsu ELi siseturule, programmidele ja meetmetele. Ehkki ükski kääbusriik ei ole liikmesust veel taotlenud, saaksid nad seda teha ELi lepingu artikli 49 alusel: ELi liikmeks astumise avalduse võib esitada iga Euroopa riik, kes austab ELi väärtusi ning võtab endale kohustuse neid edendada.

Uuendatud konsensusega laienemise suhtes nõutakse ELi integratsioonivõime arvessevõtmist ning tema institutsioonide tõhusa toimimise ja tema poliitikavaldkondade arendamise tagamist. Võimaliku ühinemistaotluse puhul oleks kaks suurt raskust: esiteks ei ole ELi institutsioonid praegu kohandatud selliste kääbusriikide ühinemisele. Selleks et tagada kõigi kodanike piisav demokraatlik esindamine ja institutsioonide toimimine ka pärast praeguste väiksemate liikmesriikide elanikkonnast vaid murdosa moodustava elanikkonnaga riikide ühinemist, tuleks Euroopa lepinguid ja ELi institutsioonilist ülesehitust oluliselt muuta. Sellistes muudatustes ei jõutaks tõenäoliselt kiiresti kokkuleppele ja ELi sees tuleks pidada kaalukaid läbirääkimisi. Teiseks mõjutab kääbusriikide piiratud haldussuutlikkus märkimisväärselt nende võimet rakendada ELi õigustikku ja täita kõiki kohustusi ELi liikmesriigina.

6. JÄRELDUSED 6.1. Horisontaalsed ja institutsioonilised küsimused

Kui otsustatakse täieliku integratsiooni kasuks, tuleks selleks, et tagada siseturu homogeensus ning õiguskindlus äriühingute ja kodanike seisukohast, igas kääbusriikidega sõlmitavas lepingus arvesse võtta nelja horisontaalset küsimust, mis seonduvad järgnevaga: i) lepingu dünaamiline kohandamine areneva õigustikuga, ii) lepingute ühetaoline tõlgendamine, iii) sõltumatu järelevalve ja kohtulik täitmine ning iv) vaidluste lahendamine. Selles kontekstis võiks EL tugineda EMP lepingu edukale kogemusele. Kooskõlas deklaratsiooniga Euroopa Liidu lepingu artikli 8 kohta tuleks aga kõigi lepingute puhul arvesse võtta kääbusriikide eripära ja ainuomast identiteeti. Nende põhimõtete kaitsmiseks võib olla vaja pakkuda kääbusriikidele üleminekuperioode ja/või kaitseklausleid.

6.2. Soovitused

Kui EL peaks mõne käesolevas teatises esitatud võimalusega jätkama, tuleks neid üksikasjalikult arutada Andorra, Monaco ja San Marino valitsustega, pidades täielikult kinni nende sõltumatuse ja iseseisvuse põhimõttest.

Kääbusriikide põhiprobleeme saaks põhimõtteliselt kõige paremini lahendada kolmanda kuni viienda võimalusega. Esimene võimalus (status quo) lahendust ei pakuks, mistõttu seda ei eelistata. ELi kogemus valdkondliku lähenemisviisiga on kindlalt osutanud selle puudustele. Sel põhjusel ning arvestades asjaolu, et teine võimalus pakuks vaid osalist lahendust, seda ei eelistata, ehkki käesolevas etapis ei ole võimalik seda ka täielikult välistada. Viies võimalus on pikas perspektiivis kaalutav, kuid praegu seda töösse ei võeta. Kääbusriigid ei ole ELiga ühinemise avaldust esitanud ning tulevane ühinemine ei lahendaks lühiajalise ega keskmise pikkusega ajavahemiku probleeme.

Seevastu kolmas (assotsieerimise raamleping) ja neljas võimalus (osalemine EMPs) võiksid hoida paindlikkust ja ulatuslikkust tasakaalus, nii et saaks tegeleda kääbusriikide probleemidega, täites samas ELi nõudeid. Seetõttu oleksid need võimalused eelistatud, ehkki neid, sealhulgas nende võimalikku rakendamist, tasub täiendavalt kaaluda ja uurida. Kui jätkamine nende kahe võimalusega osutub võimatuks, siis võiks edasi kaaluda ülejäänud võimalusi, eelkõige teist võimalust.

* * *

[1]               Käesolevas teatises ei käsitleta ELi suhteid Vatikani linnriigi ega Liechtensteini Vürstiriigiga.

[2]               ELi lepingu artiklis 8 on sätestatud, et „Liit arendab naabruses asuvate riikidega privilegeeritud suhteid, mille eesmärk on luua heaolu ja heanaaberlikkuse ala, mis rajaneb liidu väärtustel ja mida iseloomustavad koostööl põhinevad tihedad rahumeelsed suhted”. 3. deklaratsioonis Euroopa Liidu lepingu artikli 8 kohta on sätestatud, et „Liit arvestab oma geograafilise läheduse tõttu liiduga erisuhetes olevate väikeste riikide olukorda”.

[3]               Nõukogu järeldused ELi suhete kohta EFTA riikidega, 14. detsember 2010.

[4]               „ELi suhted Andorra Vürstiriigi, Monaco Vürstiriigi ja San Marino vabariigiga” – Eesistujariigi aruanne nõukogule, 14. juuni 2011, nõukogu dokument 11466/11, punkt 14.

[5]               Käesoleva teatise analüüs põhineb mitteametlikul töö käigus toimunud arvamustevahetusel kõigi kolme kääbusriigiga.

[6]               Ehkki Monacol on sadam Vahemere ääres.

[7]               Näiteks Andorra ja San Marino välisministrid külastasid Brüsselit vastavalt 2012. aasta jaanuaris ja juulis.

[8]               Näiteks ELi esindus Bernis on akrediteeritud kõrval asuvasse Liechtensteini.

[9]               Andorras ja Monacos toimub see pooleaastase rotatsiooni korras. San Marinos esindab ELi Itaalia kui ainus ELi liikmesriik, millel on seal saatkond.

[10]             Komisjoni teatis konkreetsete viiside kohta, kuidas tugevdada võitlust maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, sealhulgas seoses kolmandate riikidega, COM(2012) 351 (final), Brüssel, 27. juuni 2012.

[11]             Euroopa Liidu ja Andorra Vürstiriigi vaheline rahaküsimusi käsitlev leping (ELT C 369, 17.12.2011, lk 1); Euroopa Liidu ja Monaco Vürstiriigi vaheline rahaküsimusi käsitlev leping (ELT C 310, 13.10.2012, lk 1); Euroopa Liidu ja San Marino Vabariigi vaheline rahanduskokkulepe (ELT C 121, 26.4.2012, lk 5).

[12]             Vastavalt iga kokkuleppe lisale.

[13]             Leping Euroopa Ühenduse ja Andorra Vürstiriigi vahel nõukogu direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta sätestatud meetmetega samaväärsete meetmete kohaldamise kohta (ELT L 359, 4.12.2004, lk 33); Leping Euroopa Ühenduse ja Monaco Vürstiriigi vahel nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta sätestatud meetmetega samaväärsete meetmete kohaldamise kohta (ELT L 19, 21.1.2005, lk 55); Leping Euroopa Ühenduse ja San Marino Vabariigi vahel nõukogu direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta sätestatud meetmetega samaväärsete meetmete kohaldamise kohta. Vastastikuse mõistmise memorandum (ELT L 381, 28.12.2004, lk 33).

[14]             ELT L 157, 26.6.2003, lk 38.

[15]             Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, 19. jaanuar 2010 (nõukogu dokument 5400/10).

[16]             Euroopa Majandusühenduse ja Andorra Vürstiriigi vahel kirjavahetuse teel sõlmitud kokkulepe, 28. juuni 1990 (EÜT L 374, 31.12.1990, lk 16), leping jõustus 1. jaanuaril 1991.

[17]             Euroopa Ühenduse ja Andorra Vürstiriigi vaheline koostööleping (ELT L 135, 28.5.2005, lk 14).

[18]             Protokoll Euroopa Majandusühenduse ja Andorra Vürstiriigi vahelist kirjade vahetuse teel sõlmitud kokkulepet täiendavate veterinaarküsimuste kohta (EÜT L 148, 6.6.1997, lk 16).

[19]             Nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/92, 12. oktoober 1992, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ELT L 302, 19.10.1992, lk 1) artikli 3 lõige 2.

[20]             Euroopa Ühenduse ja Monaco Vürstiriigi vaheline kokkulepe, mis käsitleb teatud ühenduse õigusaktide kohaldamist Monaco Vürstiriigi territooriumil (ELT L 332, 19.12.2003, lk 42).

[21]             15. detsembril 1997 allakirjutatud kahe kirjavahetuse teel sõlmitud lepinguga Monaco ja Prantsusmaa vahel muudeti 18. mai 1963. aasta heanaaberlike suhete konventsiooni osa välisriikide kodanike Monacosse sisenemise, seal viibimise ja asutamisvabaduse kasutamise kohta, et viia see kooskõlla Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni sätetega.

[22]             Euroopa Majandusühenduse ja San Marino Vabariigi vaheline koostöö- ja tolliliiduleping (EÜT L 84, 28.3.2002, lk 43). Lepingule kirjutati alla 16. detsembril 1991, kuid see jõustus alles 1. aprillil 2002. 2010. aasta märtsis täiendati lepingut EÜ – San Marino ühiskomitee koondotsusega, milles käsitleti tolli- ning veterinaar- ja fütosanitaarküsimusi (ELT L 156, 23.6.2010, lk 13).

[23]             Harmoneeritud süsteemi peatükid 1–24.

[24]             Kahepoolne sõprus- ja heanaaberlikkuse leping, 31. märts 1939 (seadus nr 1320 (1), 6. juuni 1939).

[25]             San Marinos käib elav arutelu ELi liikmesuse üle. 2010. aastal algatati referendum, kas valitsus peaks esitama ELiga ühinemise avalduse. San Marino konstitutsioonikohus otsustas hiljuti, et referendumi võib korraldada, kuid ei ole veel selge, millal see toimub.

[26]             Ränne kuulub ELi ja liikmesriikide jagatud pädevusse. Kolmandate riikide kodanike riiki lubamise üle otsustab liikmesriik, kuid mõned õigused ja tingimused on ühtlustatud ELi tasandil.

[27]             Andorraga sõlmitud koostöölepingu artikkel 5 ning San Marinoga sõlminud koostöö- ja tolliliidulepingu artikkel 20.

[28]             Kui ei ole märgitud teisiti, siis õigused, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/38/EÜ,mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (ELT L 158, 30.4.2004, lk 77).

[29]             Direktiivi 2004/38/EÜ artikli 7 tingimustel.

[30]             ELi toimimise lepingu artikkel 18.

[31]             ELis on asjaomaseks õigusaktiks määrus 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta. Kolme riigi sotsiaalkindlustussüsteemid ei ole liikmesriikide omadega kooskõlastatud, kolme riigi kodanikud võivad aga tugineda liikmesriikide õigusaktide kooskõlastamisele (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1231/2010, 24. november 2010, millega laiendatakse määrust (EÜ) nr 883/2004 ja määrust (EÜ) nr 987/2009 kolmandate riikide kodanikele, keda nimetatud määrused veel ei hõlma üksnes nende kodakondsuse tõttu (ELT L 344, 29.12.2010, lk 1)).

[32]             ELis antakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiviga 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT L 255, 30.9.2005, lk 22) liikmesriigis kutsekvalifikatsiooni omandanud isikutele direktiivis sätestatud tingimustel õigus pääseda teises liikmesriigis samale kutsealale ja sellel tegutseda vastava liikmesriigi enda kodanikega samadel tingimustel.

[33]             Ehkki teenuse liigist sõltuvalt võidakse siin kohaldada teatavaid kaitsemeetmeid, näiteks ametlik registreerimine kutseorganisatsiooni juures, nagu ka ELi kodanike ja äriühingute puhul.

[34]             Füüsiliste isikute puhul vajavad kääbusriikide kodanikud ELi liikmesriigis (vaata osa isikute vaba liikumise kohta) elamiseks ja töötamiseks luba (olgu töövõtja või füüsilisest isikust ettevõtjana). Praktikas võib rändeõigus endast seega kujutada tõket teenuste osutamisele kääbusriikide äriühingute ja isikute poolt.

[35]             Euroopa Ülemkogu järeldused, Brüssel, 29. juuni 2012, EUCO 76/12.

[36]             Ka maksupoliitikat käsitletakse kokkuleppes ulatuslikult: „Kiiresti tuleb saavutada kokkulepe juhistes läbirääkimiste pidamiseks kolmandate riikidega, et sõlmida nendega hoiuste intresside maksustamist käsitlevad lepingud”. Selliste kolmandate riikide hulka kuuluvad kääbusriigid.

[37]             Euroopa Ülemkogu järeldused, Brüssel, 19. oktoober 2012, EUCO 156/12.

[38]             Näiteks nii San Marino kui ka Monaco toodavad kosmeetikat, Andorras ja Monacos asuvad hambaimplantaatide tootjad.

[39]             Komisjoni teatis „EUROOPA 2020. AASTAL – Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”, Brüssel, 3.3.2010, KOM(2010) 2020 (lõplik).

[40]             2007–2013 eelarve: 168 miljonit eurot.

[41]             Komisjoni teatis konkreetsete viiside kohta, kuidas tugevdada võitlust maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, sealhulgas seoses kolmandate riikidega, COM(2012) 351 (final), Brüssel, 27. juuni 2012.

[42]             Nõukogu 2010. aasta detsembri järeldused ELi suhete kohta EFTA riikidega.

[43]             Õigustiku neis riikides täitmise kontrollimise ja jõustamise tähtsat rolli võiksid täita komisjon ja Euroopa Liidu Kohus, EMP EFTA institutsioonid (EFTA järelevalveamet ja EFTA kohus) või võrdväärne riikideülene asutus. Võimalusi tuleks kääbusriikidega arutada ja eelistatav valik nendega kokku leppida.

[44]             EMP lepingu artikkel 128.