21.6.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 181/75

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa ühise müügiõiguse kohta”

COM(2011) 635 final – 2011/0284 (COD)

ja „Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Euroopa ühine müügiõigus, mille eesmärk on lihtsustada piiriüleseid tehinguid siseturul”

COM(2011) 636 final

2012/C 181/14

Raportöör: Ana BONTEA

11. oktoobril 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Euroopa ühine müügiõigus, mille eesmärk on lihtsustada piiriüleseid tehinguid siseturul”

COM(2011) 636 final.

16. novembril 2011 otsustas nõukogu ja 25. oktoobril 2011 Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa ühise müügiõiguse kohta”

COM(2011) 635 final – 2011/0284 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 8. märtsil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 479. istungjärgul 28.-29. märtsil 2012 (29. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 87, vastu hääletas 54, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Komitee tunneb heameelt Euroopa Komisjoni kavatsuste üle lihtsustada ettevõtjate (eriti VKEde) võimalusi piiriülese kaubanduse arendamiseks, julgustada tarbijaid piiriüleseid oste tegema ja tugevdada siseturu eeliseid.

1.2   Mis puutub Euroopa ühise müügiõiguse vormi (määrus) ja valitud vahendisse (vabatahtlik teine režiim), siis komiteel on hea meel selle üle, et tema varasemaid soovitusi on arvesse võetud. Ent nagu varasemas arvamuses öeldud, leiab komitee, et „need eesmärgid tuleks saavutada järk-järgult, katsetades esmalt kaupade piiriüleste ostu-müügilepingutega (Business to Business ehk B2B), mis oleks kasulik viis režiimide kooseksisteerimise järeleproovimiseks ja nende praktikas kohaldamise jälgimiseks” (1).

1.3   Komitee juhib seoses subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega tähelepanu sellele, et on oluline, et Euroopa ühine müügiõigus vastaks nendele põhimõtetele.

1.4   Sisu osas on komitee seisukohal, et kavandatud määruse mitu punkti vajavad märkimisväärset parandamist, et

—

lihtsustada tehinguid kogu ELis selliselt, et aidata kindlalt kaasa ühtsel turul toimuva majandustegevuse toetamisele ja tagada selle potentsiaali võimalikult ulatuslik väärtustamine;

—

luua tõelist Euroopa lisandväärtust ettevõtjate ja tarbijate kulude ja eeliste osas;

—

pakkuda märkimisväärseid eeliseid paremaks õigusloomeks ja kehtestada lihtsam, arusaadavam ja kasutajasõbralikum õiguskeskkond;

—

vähendada piiriüleste tehingute kulusid;

—

tagada õiguskindlus ja suurem sidusus horisontaalsete ja vertikaalsete eeskirjade vahel;

—

toimida selliselt, et VKEd ja tarbijad saaksid uutest eeskirjadest konkreetselt ja kindlalt kasu.

1.5   Euroopa ühise müügiõiguse jagamine kaheks eraldi dokumendiks, millest ühes esitatakse ettevõtjate vaheliste lepingute eeskirjad ja teises ettevõtjate ja tarbijate vaheliste lepingute eeskirjad, kusjuures kummalegi on seatud selge rakendamise ajakava, muudab ettevõtjatele ja tarbijatele uue õigusaktiga tutvumise ja selle rakendamise lihtsamaks.

1.6   Komitee peab väga oluliseks seda, et uued eeskirjad oleksid vabatahtlikud ja et Euroopa ühise müügiõiguse heakskiitmine oleks vabalt läbiräägitav.

1.7   Komitee toob esile järgmised olulised punktid:

—

Euroopa ühise müügiõiguse rakendamisel esineb märkimisväärseid raskusi;

—

oluline on rohkem arvesse võtta VKEde iseärasusi;

—

pärast konsulteerimist tööandjate (sealhulgas VKEde) organisatsioonide ja tarbijatega on vaja välja töötada Euroopa lepingutingimuste mudelid, mis on konkreetselt kohandatud teatud kaubandussektoritele või tegevusvaldkondadele, sisaldavad tüüptingimusi ja on kättesaadavad ELi kõigis ametlikes keeltes, kuna need on äärmiselt kasulikud rakendusvahendid ettevõtjatevahelistes ning ettevõtjate ja tarbijate lepingutes. Need peaksid olema kättesaadavad samal ajal määruse avaldamisega;

—

oluline on tagada võimalikult suur õiguskindlus ja parandada Euroopa ühise müügiõiguse sisu;

—

kooskõlas aluslepingu artiklitega 12 ja 169 tuleb vältimatult võtta arvesse tarbijate ja VKEde kaitse nõudeid kõigi ELi tegevuspoliitikate väljatöötamisel ja rakendamisel ning võetud meetmetes.

1.8   Komitee rõhutab, et Euroopa ühise müügiõiguse vastuvõtmisest ei piisa selleks, et suurendada ettevõtjate piiriülest kaubandust ega tarbijate piiriüleseid oste. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles jätkama oma jõupingutusi eesmärgiga kasutada täielikult ära ühtse turu potentsiaal majanduskasvu ja töökohtade loomise valdkonnas.

1.9   Komitee toonitab, kui oluline on võtta täiendavaid meetmeid, et pooled, kes võivad kohaldada Euroopa ühist müügiõigust, kui see lõpuks vastu võetakse, saavad teada, kuidas tagada selle tõhus rakendamine ja ühesugune tõlgendamine.

1.10   Tarbijaorganisatsioonid rõhutavad, et ettepanekut selle praeguses vormis ei tohiks kasutada tarbijate tehingute puhul. VKEd ja tööandjate organisatsioonid rõhutavad, et juhul kui tehakse teatud muudatusi ja võetakse kaasnevaid meetmeid, võib ettepanekut kasutada tarbijate tehingute puhul.. VKEde ja tarbijaorganisatsioonide ettepanekud erinevad endiselt mitmes punktis. Üldiselt aktsepteeritava parima lahenduse leidmine on keeruline protsess.

1.11   Komitee kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles võtma nimetatud aspekte arvesse Euroopa ühise müügiõiguse kujundamisel ning jätkama dialoogi VKEde ja tarbijate esindusorganisatsioonidega, et tagada Euroopa ühise müügiõiguse vastavus sihtrühma vajadustele, nii et nad selle omaks võtaksid ja et see hõlbustaks oluliselt ELi siseseid tehinguid.

2.   Taust

2.1   Kehtiv õigusraamistik

2.1.1   Praegu ELis kehtivat õigusraamistikku iseloomustavad erinevused riiklike õigussüsteemide ja 27 liikmesriigi lepinguõigust reguleerivate aktide vahel.

2.1.2   ELi tasandil on vastu võetud teatud ühised normid, eelkõige ettevõtja ja tarbija vaheliste lepingute valdkonnas, et ühtlustada tarbijalepingute materiaalõigust. Hiljuti vastuvõetud direktiiviga 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (2) on täielikult ühtlustatud kauglepingute põhielemendid, nagu lepingueelne teavitamine, vorminõuded, taganemisõigus, riisiko üleminek, kohaletoimetamine, jättes minimaalse ühtlustamise ainult seadusest tulenevate garantiide ja ebaõiglaste lepingutingimuste valdkonda.

2.1.3   Lepingu artiklitega 12, 38, 164 ja 168 ning artikli 169 lõikega 4 tagatakse liikmesriikide õigusaktide ülimuslikkus, kui viimased on tarbija jaoks soodsamad.

2.2   Kauplejate ja tarbijate raskused

2.2.1   Praegu ekspordib ainult üks kümnest liidu kauplejast oma kaupa teistesse liikmesriikidesse ja enamik neist ekspordib ainult mõnda üksikusse liikmesriiki. Ainult 8 % tarbijatest on hankinud kaupa ja teenuseid interneti teel teisest liikmesriigist. Ühtse turu ja piiriülese veebikaubanduse potentsiaali ei ole piisavalt rakendatud.

2.2.2   Praegused raskused tulenevad muu hulgas erinevustest maksueeskirjades, haldusnõuetest, kohaletoimetamise probleemidest, keele- ja kultuurisüsteemide erinevustest, lairibaühenduse vähesest levikust, andmekaitse normidest, kontseptsioonidest, intellektuaalomandi territoriaalsetest piirangutest, maksmisviisidest ja lepinguõiguse erinevustest. Komisjoni muust uurimusest saadud andmetest nähtub, et tõhusate õiguskaitsevahendite puudumine on ettevõtjate ja tarbijate vaheliste tehingute puhul üks peamine tegur, mis takistab tarbijatel välismaal ostude tegemist. 62 % tarbijatest ei teinud interneti teel piiriüleseid oste pettuse kartuses, 59 % ei teadnud, mida teha probleemide korral, 49 % tundis muret kauba kohaletoimetamise pärast ja 44 % ei olnud kindel oma tarbijaõigustes (3).

Kauplejad ja eelkõige VKEd seisavad silmitsi järgmiste probleemidega:

—

välisriigi lepinguõiguse sätete tundmine;

—

piiriülestele tehingutele iseloomulik suurem õiguslik keerukus võrreldes siseriikliku kaubandusega;

—

täiendavate tehingukulude suurus;

2.2.3   Piiriülese kauplemise takistused toovad kaasa olulisi negatiivseid mõjusid ettevõtjatele ja tarbijatele.

3.   Komisjoni ettepanek

3.1   Komisjoni teatises (4) käsitletakse määruse ettepanekut (5), millega kehtestatakse Euroopa ühine müügiõigus, mille eesmärgiks on seatud parandada siseturu toimimist, lihtsustades piiriülese kaubanduse laiendamist.

3.2   Komisjoni ettepanekus

a)

tõdetakse valitud vahendi kohta järgmist:

—

tegemist on teise lepinguõiguse režiimiga, mis on identne kõigis liikmesriikides ja ühine kogu ELis ning mis kooseksisteerib kehtiva riikliku lepinguõigusega;

—

see on vabatahtlik režiim, mis jätab lepingupooltele vaba valiku. Tarbija peab esitama konkreetse nõusoleku Euroopa ühise müügiõiguse rakendamise kohta avalduse kujul, mis esitatakse eraldi avaldusest, milles väljendatakse nõusolekut lepingu sõlmimisega;

b)

tõdetakse vormi kohta järgmist: kuna tegemist on määrusega, tuleb Euroopa ühist müügiõigust kohaldada üldiselt ja viivitamata.

c)

tõdetakse sisu kohta järgmist:

tegemist on ülevaatliku (183 artiklit), ent mitte ammendava lepinguõiguse eeskirjade koguga, mis hõlmab

—

lepinguõiguse üldpõhimõtteid;

—

lepingupoole õigusi saada olulist lepingueelset teavet selle kohta, kuidas leping kahe lepingupoole vahel sõlmitakse, sätteid tarbija õiguse kohta lepingust taganeda ning sätteid lepingu tühistamise kohta;

—

lepingutingimuste tõlgendamist, sätteid lepingu sisu ja õiguslike tagajärgede kohta ning ka selle kohta, millised lepingutingimused on ebamõistlikult kahjustavad;

—

lepingupoolte kohustusi ja õiguskaitsevahendeid;

—

täiendavaid ühiseid sätteid, mis reguleerivad kahju hüvitamist ja viivise maksmist;

—

sätteid tagasitäitmise ja aegumise kohta.

Paljusid aspekte reguleeritakse ka edaspidi riikliku õiguse eeskirjade alusel, mida kohaldatakse vastavalt määrusele 593/2008 (6) (Rooma I).

3.3   Euroopa ühine müügiõigus hõlmab kõige olulisemaid piiriüleseid kaubamüügilepinguid (müügilepinguid ettevõtjate vahel, ettevõtjate ja tarbijate vahel ning ettevõtjate vahel juhul, kui vähemalt üks pooltest on VKE), digitaalse infosisu üleandmise lepinguid ja seotud teenuste osutamise lepinguid.

3.4   Euroopa ühine müügiõigus piirdub piiriüleste lepingutega (ent liikmesriikidel on võimalik selle kohaldamisala laiendada).

4.   Üldised märkused

4.1   Komitee tunneb heameelt Euroopa Komisjoni kavatsuste üle lihtsustada ettevõtjate (eriti VKEde) võimalusi piiriülese kaubanduse arendamiseks, julgustada tarbijaid piiriüleseid oste tegema ja tugevdada siseturu eeliseid.

4.2   Komitee juhib subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte osas tähelepanu sellele, et on oluline, et Euroopa ühine müügiõigus vastaks nendele põhimõtetele.

4.3   Mis puutub vormi (määrus) ja valitud vahendisse (vabatahtlik teine režiim igas liikmesriigis, mis oleks vabatahtlik ja mida kohaldataks lepingupoolte selgesõnalisel kokkuleppel), siis on komitee juba väljendanud eespool nimetatud arvamuses, et „need eesmärgid tuleks saavutada järk-järgult, katsetades esmalt kaupade piiriüleste ostu-müügilepingutega (Business to Business ehk B2B)”.

4.4   Sisu osas on komitee seisukohal, et kavandatud määruse mitu punkti vajavad märkimisväärset parandamist, et

—

lihtsustada tehinguid kogu ELis selliselt, et aidata kindlalt kaasa ühtsel turul toimuva majandustegevuse toetamisele ja tagada selle potentsiaali võimalikult suur väärtustamine;

—

luua tõelist Euroopa lisandväärtust ettevõtjate ja tarbijate kulude ja eeliste osas;

—

pakkuda märkimisväärseid eeliseid paremaks õigusloomeks ja kehtestada lihtsam, arusaadavam ja kasutajasõbralikum õiguskeskkond;

—

vähendada piiriüleste tehingute kulusid;

—

tagada õiguskindlus ja suurem sidusus horisontaalsete ja vertikaalsete eeskirjade vahel, jälgides eriti vajadust tagada läbipaistvus, selgus ja lihtsus mitte ainult juristide, vaid samuti ja ennekõike VKEde ja keskmise tarbija jaoks;

—

toimida selliselt, et VKEd ja tarbijad saaksid uutest eeskirjadest konkreetselt ja kindlalt kasu.

4.5   Komitee on juba varem toonitanud, et „need eesmärgid tuleks saavutada järk-järgult, katsetades esmalt kaupade piiriüleste ostu-müügilepingutega, mis oleks kasulik viis režiimide kooseksisteerimise järeleproovimiseks ja nende praktikas kohaldamise jälgimiseks” (7).

Euroopa ühise müügiõiguse jagamine kaheks eraldi dokumendiks, millest ühes esitatakse ettevõtjate vaheliste lepingute eeskirjad ja teises ettevõtjate ja tarbijate vaheliste lepingute eeskirjad, kusjuures kummalegi on seatud selge rakendamise ajakava, lihtsustab seadusandjate jaoks otsustamist, millist seadusandlikku menetlust tuleks milliste eeskirjade suhtes kohaldada, võttes arvesse poolte läbirääkimispositsiooni.

4.6   Euroopa ühise müügiõiguse praegune sisu tekitanud palju rahulolematust ja märkimisväärset kriitikat tarbijate ja VKEde organisatsioonides, kes on seadnud kahtluse alla vabatahtliku vahendi tegeliku vajaduse e-kaubanduse edendamiseks ning ettevõtjate ja tarbijate vaheliste lepingute valdkonnas kasutatava seadusandliku menetluse (vabatahtlik režiim).

4.7   Komitee kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles võtma nimetatud aspekte arvesse Euroopa ühise müügiõiguse kujundamisel ning jätkama dialoogi VKEde ja tarbijate esindusorganisatsioonidega, et tagada Euroopa ühise müügiõiguse vastavus sihtrühma vajadustele.

4.8   Komitee peab väga oluliseks seda, et uued eeskirjad oleksid vabatahtlikud ja et Euroopa ühise müügiõiguse vastuvõtmine oleks vabalt läbiräägitav.

4.9   Mis puutub suurtesse ettevõtjatesse või turul domineerivatesse ettevõtjatesse, siis on soovitav töötada välja piisavad täiendavad meetmed, et VKEd saaksid lihtsamini kasutada oma õigust valida vabalt kahe õigusrežiimi vahel vastavalt Euroopa ühise müügiõiguse vabatahtlikule olemusele.

4.10   Kooskõlas asutamislepingu artiklitega 12 ja 169 tuleb vältimatult võtta arvesse tarbijate ja VKEde kaitse nõudeid kõigi ELi tegevuspoliitikate väljatöötamisel ja rakendamisel ning võetud meetmetes.

4.11   Komitee viitab suurtele raskustele Euroopa ühise müügiõiguse rakendamisel:

—

selgitada tuleb vabatahtliku vahendi ja Euroopa rahvusvahelise eraõiguse, sealhulgas esmaste kohustuslike riiklike sätete ja avalikku korda käsitlevate eeskirjade (määruse nr 593/2008 artiklid 9 ja 21) vastastikuseid suhteid;

—

selgitada tuleks ettevõtjate ja tarbija lepingute puhul konkreetselt määruse suhet Rooma I konventsiooniga, võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu hiljutisi, selles valdkonnas suunda andvaid otsuseid;

—

tagada tuleb võimalikult suur õiguskindlus ja võimalikult terviklik lepinguvaldkonna eeskirjade kogu, milles ei viidata iga liikmesriigi eri õigusele ja mis ei tekita tõlgendamise või rakendamise probleeme.

4.12   Komitee rõhutab, et Euroopa ühise müügiõiguse vastuvõtmisest ei piisa selleks, et tagada piiriülese kaubanduse laiendamine ega ühtse turu potentsiaali täielik väärtustamine majanduskasvu suurendamiseks ja töökohtade loomiseks.

4.13   Praeguse majandus- ja finantskriisi kontekstis tuleb teha kõikvõimalikke jõupingutusi, et tagada eksporti soodustav raamistik ja kõrvaldada halduskulud. Vaja on suurendada tarbijate usaldust ühisturu vastu ja julgustada neid piiriüleseid oste tegema, andes nende käsutusse tõhusad individuaalse õiguskaitse vahendid.

4.14   Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles oma jõupingutusi jätkama, et kaotada piiriülese kaubanduse seni püsivad takistused, edendada ja toetada VKEde eksporditegevust ja osaleda aktiivselt selliste meetmete väljatöötamisel ja rakendamisel, mis võimaldavad ettevõtjatel ühtse turu pakutavatest võimalustest kõige tõenäolisemalt kasu saada, rõhutades riigiasutuste ja sotsiaalpartnerite, sealhulgas VKEde ja tarbijate organisatsioonide koostöö ja kvaliteetse dialoogi olulisust.

4.15   Komitee toonitab, kui oluline on võtta vajalikke täiendavaid meetmeid, et tagada, et pooled, kellele Euroopa ühist müügiõigust selle lõpliku vastuvõtmise korral kohaldatakse, saaksid teada, kuidas seda õigust tõhusalt rakendada ja ühesuguselt tõlgendada. Siseturu infosüsteemile (IMI) ning teistele teabekanalitele tuginedes peavad liikmesriigid tagama kõigi sidusrühmade teavitamise Euroopa ühise müügiõiguse sisust ja erinevustest riiklike ja ELi õigusaktide vahel, sealhulgas seoses kohtupraktika ja heade tavadega.

5.   Konkreetsed märkused

5.1   Vaja on rohkem arvesse võtta VKEde iseärasusi

5.1.1   Komitee peab vajalikuks parandada määruse ettepanekut selliselt, et rohkem võetaks arvesse VKEde iseärasusi:

—

VKEd moodustavad ettevõtjatest 99,8 % ja nendest 92 % on mikroettevõtted, mis annavad keskmiselt tööd kahele töötajale (8);

—

mikroettevõtted ekspordivad piiratud arvu riikidesse pärast põhjalike turu-uuringute läbiviimist;

—

üldiselt ei ole mikroettevõtete majandusmudel suunatud piiriüleste lepingute sõlmimisele 27 liikmesriigis;

—

VKEde piiriüleseid tehinguid takistavad märkimisväärsed tõkked, mis on loetletud punktis 2.2.2.

5.1.2   Ettepanek ei ole VKEde jaoks piisavalt kasutajasõbralik. Lepinguõiguse valdkonnas välja pakutud vahend on liiga keeruline, abstraktne ja viitab iga liikmesriigi oma õiguse mitmetele aspektidele ning ei võimalda VKEdel seda rakendada ilma tugiteenuseid või õigusnõustamist kasutamata. Rakendusvahendid on täiesti vältimatud ja võivad aidata kaasa sellele, et VKEd otsustavad Euroopa ühise müügiõiguse kasuks.

5.1.3   VKEde organisatsioonid (9) kaitsevad ideed, et vaja on saavutada parem tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel ettevõtjate ja tarbijate suhetes. Nad rõhutavad, et vaja on selgitada ja lihtsustada järgmisi punkte:

—

artikkel 23 (lõige 1: kohustus avaldada teavet seotud kaupade ja teenuste kohta on liiga ebamäärane);

—

artikkel 29 (sanktsioonid on liiga ulatuslikud ja ebatäpsed);

—

artikkel 39 (pakkuja tingimused peaksid olema ülimuslikud);

—

artikli 42 lõike 1 punkt a (taganemistähtaeg) (tarbijaõiguste direktiivi sätted tuleks üle võtta);

—

artikkel 51 („erakorralised vajadused” või „oli mõtlematu, puudulike teadmistega või kogenematu” ei saa esineda õigustusena, kuna hea usu ja ausa kauplemise põhimõtted hõlmavad selles artiklis kavandatud olukordi);

—

artikkel 72 (pikkade läbirääkimismenetluste korral peab pooltel olema võimalik hõlmata kõik kokkulepped ühes ainsas lepingus, kuna muidu tooks see VKEde jaoks kaasa liiga suured halduskulud nii kulutatud raha kui ka aja näol);

—

artikkel 78 (lõikes 1 tuleb täpsustada, et kui lepinguga antakse õigusi kolmandale isikule, tuleb selleks taotleda ka teise lepingupoole nõusolekut);

—

artikli 78 lõige 4 (seoses kolmanda isiku õigusega loobuda talle antud õigusest tuleb väljend „kaudselt vastu võtnud” välja jätta, kuna see tekitab ebakindlust);

—

artikkel 97 (vaja on viia eri poolte kohustused vastavusse);artikli 130 lõiked 3 ja 5 (mõistlik kauba allesjätmine ostja poolt puudub);

—

artikli 130 lõiked 3 ja 5 (mõistlik kauba allesjätmine ostja poolt puudub);

—

artikli 142 lõige 4 (lisada sõna „vedaja” ette sõna „esimene”);

—

artikli 159 lõige 1 (vaja on lisada täpsustusi);

5.1.4   Euroopa ühine müügiõigus peab tagama põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele” (think small first) täieliku rakendamise ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimise igas faasis, vähendades VKEde halduskulusid ja asjatuid kulusid. Komitee rõhutab, et VKEde kulude minimaalsena hoidmine on määrava tähtsusega, ja kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles võtma seda aspekti arvesse Euroopa ühise müügiõiguse kujundamisel.

5.2   Tarbijakaitse

5.2.1   Komitee rõhutab veelkord – nagu ka oma varasemates arvamustes – et vaja on tagada „kodanikele ja ettevõtjatele õiguskindlus, mis tugineb kaitse kõige rohkem väljaarendatud vormidele”, nii et samas see „ei takista liikmesriike säilitamast või kehtestamast rangemaid tarbijakaitsemeetmeid” (10), võideldes „ühtse turu kui kodaniku ja tarbija käsutuses oleva vahendi eest” (11).

5.2.2   Euroopa ühise müügiõiguse sisu tekitas paljudes tarbijaühendustes rahulolematust ja kriitikat (olles suunatud kaitse madalale tasemele võrreldes aluslepingu artikli 169 lõikega 4 ja asjaolule, et Euroopa müügiõiguse rakendamine toimub ilma tarbijate soove tegelikult arvesse võtmata jne). Tarbijaühendused taotlevad ettevõtjate ja tarbijate lepingu välja jätmist Euroopa ühisest müügiõigusest.

5.2.3   On mitmeid näiteid, millest nähtub, et kõnealuse ettepanekuga ei tagata kõrgeimat võimalikku tarbijakaitse taset:

—

artikkel 5 (objektiivsuse küsimus – „mõistlikkus”);

—

artikli 13 lõige 1 (väljendi „selgel ja arusaadaval viisil” täpne tähendus);

—

artikli 13 lõike 3 punkt c (puudub termini „püsiv andmekandja” määratlus);

—

artikli 19 lõige 5 (väljend „mõistliku aja jooksul” on määratlemata);

—

artikli 20 lõige 2 (väljendi „igapäevaste tehingute” täpne tähendus);

—

artikli 28 lõige 1 (väljendi „mõistlikult tagada” täpne tähendus);

—

artikli 30 lõike 1 punkt c (mida mõeldakse täpselt väljendiga „on piisavalt määratletud sisuga ja kindel”);

—

artikli 42 lõige 2 (sanktsioon mitteteavitamise eest peaks olema see, et leping on tühine);

—

artikkel 45 (tarbija ei peaks kunagi kandma kauba tagasisaatmise kulusid);

—

artikli 52 lõige 2 (tähtaeg peaks punktis a esitatud juhul olema vähemalt aasta ja punktis b esitatud juhul vähemalt kaks aastat);

—

artikkel 53 (kinnitamine ei tohiks kunagi toimuda kaudselt);

—

artikkel 71 (sõnastus peaks olema selgem);

—

artikkel 74 (väljendi „äärmiselt ebamõistlikult” tähendus);

—

artikli 79 punkt 1 (puudub sellise vea määratlus, mis muudab lepingu mittesiduvaks);

—

artikli 79 lõige 2 (direktiivis ei käsitleta lepingu oluliste ja mitteoluliste osade erinevust);

—

artikkel 82 (direktiivis ei mainita eeskirju, mis on seotud tingimuste teatamisega, teavitamiskohustusega ja eeskirjadega, mis peaksid lepingust automaatselt välja arvatud olema, sõltumata sellest, kas nende sisu on ebaaus või mitte, kuna need on vastuolus hea usu põhimõttega);

—

artikkel 84 (keelatud lepingutingimuste nn must nimekiri on liiga lühike ja võrreldes kõige edumeelsemate riiklike õigusaktidega ajast maas);

—

artikkel 85 (sama kehtib eeldatavalt kahjulike lepingutingimuste nn halli nimekirja kohta);

—

artikli 99 lõige 3 (täiesti vastuvõetamatu säte);

—

artikli 105 lõige 2 (tähtaeg peab olema vähemalt kaks aastat);

—

artikkel 142 (väljendi „oma valdusesse võtnud” juriidiline tähendus ja olemus ei ole eri keelte tõlgetes samaväärsed, kuna riiklikud õigussüsteemid erinevad);

—

artikli 142 lõige 2 (väljendi „on digitaalse infosisu oma kontrolli alla võtnud” tähendus);

—

artikli 167 lõige 2 (võimalus „teatada enne maksekohustuse tähtpäeva saabumist” tuleks välja jätta);

—

artiklid 179 ja 180 (sõnastus tuleb selgemaks muuta).

5.2.4   Tarbijate usalduse suurendamiseks tasub võtta eraldi meetmeid, mis tagaksid vastutuse võtmise ja piiriülese menetluse algatamise pettuse ja kelmuse korral. Tarbijatest koguni 59 % märgib, et tagatise puudumine selles valdkonnas on takistus piiriülestele tehingutele.

5.3   Vaja on välja töötada Euroopa lepingutingimuste mudelid

5.3.1   Komitee rõhutab, et oluline on välja töötada mitmed Euroopa lepingutingimuste mudelid, mis peaksid

—

olema kättesaadavad samal ajal, kui Euroopa ühine müügiõigus avaldatakse ja jõustub;

—

olema spetsiaalselt kohandatud teatud kaubandussektoritele või tegevusvaldkondadele;

—

sisaldama üldiseid tüüptingimusi, mis väärtustavad liidu acquis'd, garanteerivad ettevõtjate ja tarbijate vaheliste lepingute puhul tarbijakaitse väga kõrge taseme ning ettevõtjate vaheliste lepingute puhul lepinguvabaduse ja tagavad väikeettevõtluse algatuse Small Business Act täieliku elluviimise;

—

olema kättesaadavad ELi kõigis ametlikes keeltes;

—

olema jälgitud ja korrapäraselt läbi vaadatud, et neid oleks võimalik parandada heade tavade, õigusdoktriini ja kohtupraktika alusel.

Rakendusvahendid on täiesti vältimatud VKEdele, kes soovivad sõlmida piiriüleseid lepinguid tarbijatega.

5.3.2   Euroopa lepingutingimuste mudelite väljatöötamise protsessi tuleb kaasata ettevõtjate, VKEde ja tarbijate organisatsioonid ja teha nendega koostööd.

5.4   Vaja on tagada suurem õiguskindlus

5.4.1   Määruse ettepanek tõstatab probleeme seoses õigusliku aluse määratlemise, tõlgendamise ja rakendamisega.

5.4.2   Paljude aspektide puhul viidatakse määruses riiklikule õigusele (näiteks õiguslik staatus, teovõime puudumisest, ebaseaduslikkusest või heade kommete vastasusest tulenev lepingu tühisus, lepingu keele kindlaksmääramine, mittediskrimineerimine, esindus, võlgnike ja võlausaldajate paljusus, lepingupoolte muutumine, sealhulgas nõuete loovutamine, tasaarvestus ja lepingute liitmine, asjaõigus, sealhulgas omandiõiguse üleminek, intellektuaalomandiõigus ja deliktiõigus lepinguväliste võlasuhete puhul). See kohustab ettevõtjaid asjaomase riigi õigusraamistikku tundma õppima ja toob kaasa suuremad õigusnõustamise kulud ja õigusliku ebakindluse.

5.4.3   Puuduvad mehhanismid, mis tagaksid määruse ühesuguse tõlgendamise kogu ELi territooriumil. Kohtulahendeid koondav andmebaas ei kujuta endast kehtivat õiguslikku pretsedenti riiklike kohtute jaoks, kellel on pädevus määrust tõlgendada ja rakendada, avades seeläbi ukse eri tõlgendusteks, mis omakorda on õigusliku ebakindluse allikaks.

5.4.4   Soovitav on jälgida kohtuotsuseid, edendada häid tavasid ja koostada aastaaruanne vähemalt viiel esimesel määruse rakendamise aastal, et hinnata pidevalt saadud tulemusi, tagada heade tavade edendamine ja võtta vajalikke meetmeid, et soodustada määruse ühesugust tõlgendamist kogu ELis.

5.5   Täiendav märkus

Kriisi ajal on vähetõenäoline, et riiklikul tasandil eraldataks olulisi summasid uute eeskirjade teavitus- ja edendusmeetmetele. Soovitav on täiendada seletuskirja punkti 4 („Mõju eelarvele”) tulevaste meetmetega, mis hõlmaksid komisjoni korraldatud koolitusi ettevõtjate, VKEde ja tarbijate organisatsioonide esindajatele, kes teavitaksid seejärel oma organisatsiooni liikmeid Euroopa ühisest müügiõigusest. Samuti tasub kavandada vajalikke tugimeetmeid, mis aitaksid nendel organisatsioonidel pakkuda tasuta nõustamist kõnealuse määruse rakendamise kohta.

Brüssel, 29. märts 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1)  ELT C 84, 17.3.2011, lk 1.

(2)  ELT L 304, 22.11.2011, lk 64.

(3)  Tarbijaturu tulemustabel, 5. väljaanne, märts 2011.

(4)  COM(2011) 636 final

(5)  COM(2011) 635 final

(6)  ELT L 177, 4.7.2008, lk 6.

(7)  ELT C 84, 17.3.2011, lk 1.

(8)  EUROSTAT.

(9)  Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliidu (UEAPME) kokkuvõtvad dokumendid:

 

http://www.ueapme.com/IMG/pdf/120119_pp_General_Remarks_CESL.pdf

 

http://www.ueapme.com/IMG/pdf/120119_pp_Specific_Remarks_CESL.pdf

(10)  ELT C 84, 17.3.2011, lk 1.

(11)  ELT C 132, 3.5.2011, lk 3.

LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamusele

I.   Täiskogus vastu võetud muudatusettepanekute kohaselt muudeti sektsiooni arvamuses järgmised punktid, kuigi nende allesjätmine esialgsel kujul kogus hääletamisel enam kui veerandi häältest (kodukorra artikli 54 lõige 4):

a)   Punkt 1.2

„1.2

Mis puutub Euroopa ühise müügiõiguse vormi (määrus) ja valitud vahendisse (vabatahtlik teine režiim), siis komiteel on hea meel selle üle, et tema varasemaid soovitusi on arvesse võetud. Ent nagu varasemas arvamuses öeldud,  (1) leiab komitee, et komisjoni algatus peaks esiteks looma piiriüleseid lepinguid koostavatele pooltele kättesaadava, ühise tugiraamistikuna toimiva töövahendi ja teiseks esitama vabatahtliku vahendi, mille kohaldamist katsetatakse kaupade piiriüleste ostu-müügilepingutega (ettevõtjate vahel), mis oleks kasulik viis režiimide kooseksisteerimise järeleproovimiseks ja nende praktikas kohaldamise jälgimiseks.”

Muudatusettepaneku hääletuse tulemus:

Poolt

:

93

Vastu

:

41

Erapooletuid

:

6

b)   Punkt 1.7

„1.7

Komitee toob esile järgmised olulised punktid:

—

Euroopa ühise müügiõiguse rakendamisel esineb märkimisväärseid raskusi;

—

oluline on rohkem arvesse võtta VKEde iseärasusi;

—

pärast konsulteerimist tööandjate (sealhulgas VKEde) organisatsioonide ja tarbijatega on vaja välja töötada Euroopa lepingutingimuste mudelid, mis on konkreetselt kohandatud teatud kaubandussektoritele või tegevusvaldkondadele, sisaldavad tüüptingimusi ja on kättesaadavad ELi kõigis ametlikes keeltes, kuna need on äärmiselt kasulikud rakendusvahendid ettevõtjatevahelistes ning ettevõtjate ja tarbijate lepingutes. Neid võiks edendada hoolimata sellest, kas Euroopa ühine müügiõigus tehakse kättesaadavaks või mitte;

—

oluline on tagada võimalikult suur õiguskindlus ja parandada Euroopa ühise müügiõiguse sisu;

—

kooskõlas aluslepingu artiklitega 12 ja 169 tuleb vältimatult võtta arvesse tarbijate ja VKEde kaitse nõudeid kõigi ELi tegevuspoliitikate väljatöötamisel ja rakendamisel ning võetud meetmetes.”

Muudatusettepaneku hääletuse tulemus:

Poolt

:

75

Vastu

:

68

Erapooletuid

:

7

c)   Punkt 1.9

„1.9

Komitee toonitab, kui oluline on võtta täiendavaid meetmeid, et pooled, kes võivad kohaldada Euroopa ühist müügiõigust, kui see lõpuks vastu võetakse, saavad teada, kuidas tagada selle tõhus rakendamine ja ühesugune tõlgendamine. Samas rõhutab komitee, et ettepanekut selle praeguses vormis ei tohiks kasutada tarbijate tehingute puhul.”

Muudatusettepaneku hääletuse tulemus:

Poolt

:

85

Vastu

:

53

Erapooletuid

:

5

d)   Punkt 4.3

„4.3.

Mis puutub vormi (määrus) ja valitud vahendisse (vabatahtlik teine režiim igas liikmesriigis, mis oleks vabatahtlik ja mida kohaldataks lepingupoolte selgesõnalisel kokkuleppel), siis on komitee juba väljendanud eespool nimetatud arvamuses, et vahendit võiks piirata puhtalt ärilepingutega, jättes tarbijate lepingud praegu kõrvale.”

Muudatusettepaneku hääletuse tulemus:

Poolt

:

93

Vastu

:

41

Erapooletuid

:

6

e)   Punkt 4.13

„4.13

Praeguse majandus- ja finantskriisi kontekstis tuleb teha kõikvõimalikke jõupingutusi, et tagada eksporti soodustav raamistik ja kõrvaldada halduskulud. Vaja on suurendada tarbijate usaldust ühisturu vastu ja julgustada neid piiriüleseid oste tegema, andes nende käsutusse tõhusad individuaalse ja kollektiivse õiguskaitse vahendid.”

Muudatusettepaneku hääletuse tulemus:

Poolt

:

71

Vastu

:

66

Erapooletuid

:

8

f)   Punkt 5.3.1

„5.3.1

Komitee rõhutab, et oluline on välja töötada mitmed Euroopa lepingutingimuste mudelid, mis peaksid

—

olema kättesaadavad hoolimata sellest, kas Euroopa ühine müügiõigus jõustub või mitte;

—

olema spetsiaalselt kohandatud teatud kaubandussektoritele või tegevusvaldkondadele;

—

sisaldama üldiseid tüüptingimusi, mis väärtustavad liidu acquis'd, garanteerivad ettevõtjate ja tarbijate vaheliste lepingute puhul tarbijakaitse väga kõrge taseme ning ettevõtjate vaheliste lepingute puhul lepinguvabaduse ja tagavad väikeettevõtluse algatuse Small Business Act täieliku elluviimise;

—

olema kättesaadavad ELi kõigis ametlikes keeltes;

—

olema jälgitud ja korrapäraselt läbi vaadatud, et neid oleks võimalik parandada heade tavade, õigusdoktriini ja kohtupraktika alusel. Rakendusvahendid on täiesti vältimatud VKEdele, kes soovivad sõlmida piiriüleseid lepinguid tarbijatega.”

Muudatusettepaneku hääletuse tulemus:

Poolt

:

75

Vastu

:

68

Erapooletuid

:

7

II.   Täiskogus vastu võetud muudatusettepaneku kohaselt jäeti sektsiooni arvamusest välja järgmine punkt, vaatamata sellele, et selle allesjätmine kogus hääletamisel enam kui veerandi häältest (kodukorra artikli 54 lõige 4):

a)   Punkt 5.4.1

„5.4.1.

Komitee rõhutab, et piiriüleste tehingute puhul on tarbijate seisukohast üks peamiseid murevaldkondi tõhusate õiguskaitsevahendite puudumine. Komisjoni hiljutine, vaidluste kohtuvälist lahendamist käsitlev direktiivi ettepanek ja vaidluste veebipõhist lahendamist käsitlev määruse ettepanek on olulised sammud edasi, ent siiani puudub veel Euroopa kollektiivse hüvitamise õiguslik mehhanism.”

Muudatusettepaneku hääletuse tulemus:

Poolt

:

71

Vastu

:

71

Erapooletuid

:

7

Komitee kodukorra artikli 56 lõikes 6 sätestatakse, et kui hääletusel jagunevad poolt- ja vastuhääled võrdselt, saab määravaks koosoleku juhataja hääl. Kooskõlas eelnimetatud artikliga otsustas juhataja muudatusettepanekut toetada.

(1)  ELT C 84, 17.3.2011, lk 1 (punktid 1.2 ja 1.3)