Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta”

Nõukogu otsustas 30. novembril 2011. aastal ja parlament 17. novembril 2011. aastal vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 19. detsembril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 477. istungjärgul 18.–19. jaanuaril 2012 (18. jaanuari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 179, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 7.

1.1 Komitee tervitab neljanda kapitalinõuete direktiivi (1) (CRD IV) rõhuasetusi ja Basel III kokkulepet, millele direktiiv rajatud on. CRD IV toob aga kaasa pangakulude suurenemise ja see valmistab muret ELi ettevõtetele, eriti VKEdele. Baseli raamistik on mõeldud rahvusvahelisel tasandil tegutsevatele pankadele, kes kõik peaksid raamistikust kinni pidama.

1.2 ELi kapitalinõuete direktiivid on alati kehtinud kõigile pankadele ja see on tähtis, võttes arvesse piirkondlike pankade ja muude kui aktsiapankade rolli majanduse toetamisel. VKEd sõltuvad suuresti pangapoolsest finantseerimisest ja hoolikalt tuleks vältida ELi VKEdele kulukoormuse kehtestamist, mida nende rahvusvahelised konkurendid ei pea kandma. Sellega seoses nõuab komitee, et komisjon lihtsustaks eetilise ja osalusel põhineva panganduse arengut veelgi (2).

1.3 Komisjoni teostatud mõju-uuringus leiti, et uute kapitalinõuete kehtestamine ei sea VKEsid kuigi ebasoodsasse olukorda, kuid komitee suhtub sellesse väitesse skeptiliselt ja nõuab, et komisjon jälgiks hoolega, millised arengud toimuvad VKEde jaoks pangalaenude ja pangakulude osas. Lisaks näeks komitee meelsasti, et komisjon vaataks läbi VKEdele antavate laenude riskireitingu.

1.4 Uus raamistik koondab nii mikro- kui ka makrotasandi usaldatavusjärelevalve elemente. Mikrotasandil, kus on suurem ja parema kvaliteediga kapital, parem riskide katmine, viiakse sisse finantsvõimenduse määr riskipõhise režiimi toetuseks ja uus likviidsuse käsitlus. Makrotasandi usaldatavusjärelevalve osas nõuab CRD IV, et headel aegadel pannakse alus kapitalipuhvritele, mida saaks stressiperioodidel kasutada, samuti muudele meetmetele, et käsitleda süsteemseid riske ja omavahelisi seoseid. Ettepanekutes käsitletakse vähemalt mõiste tasandil kõiki panganduskriisi käigus ilmnenud ja varasemas komitee arvamuses CRD III kohta (3) väljaöeldud probleeme.

1.5 Lõplikult sõltub õigusakti mõju selle rakendamisest ja neist, kes selles osalevad. Panganduskriisil ei olnud üht kindlat ajendit – kõik osalejad olid süüdi. Eksinute hulgas olid kindlasti pankade juhtimise eest vastutavad pangajuhid, kuid ka vannutatud audiitorid, reitinguagentuurid, institutsionaalsed investorid ja analüütikud, liikmesriikide reguleerivad ja järelevalveasutused, keskpankurid, rahandusministrid ja poliitikud; samas ei märganud ka majandusteadlased ega meediakommentaatorid seda, mis oli teoksil. Komitee tahaks uskuda, et osalejad on võtnud viimasest kriisist õppust, kuid praegune riikide võlakriisi käsitlemine näib vihjavat vastupidisele. Mõnel juhul ei ole mõeldud pankade rekapitaliseerimisele, stressitestid ei ole olnud tõepärased (Dexia), audiitorid ei ole rangelt nõudnud vahendite eraldamist riigivõla mahakandmise puhuks ning poliitikud, kes võtavad majandusprobleemide lahendamiseks poliitilisi meetmeid, vastutavad kriisi kontrolli alt väljumise eest.

1.6 Uue määruse tasakaalustajaks peab olema saneerimis- ja kriisilahendamiskavade elluviimine, tuginedes näiteks likvideerimiskavadele. Ehkki riik garanteerib jätkuvalt väikehoiuseid, tuleb kõrvaldada moraalne oht, mis johtub riigipoolsest piiramatust toetusest pankrotistunud pankadele. Kui olukord on piisavalt selginenud, peavad investorid, kreeditorid ja pangajuhid võtma otsese vastutuse iga krediidiasutuse tulevase heaolu eest.

1.7 Taastamaks stabiilsust ja usaldust turgude vastu jõudsid ELi riigipead ja valitsusjuhid oma 26. oktoobri 2011. aasta kohtumisel vastu võetud kriisilahendamiskavas kokkuleppele esitada teatud arvule pankadele nõue tagada juunist 2012 9 %-line kõrgeima kvaliteediga kapitalil põhineva kapitali adekvaatsuse määr, mis sisaldaks erakorralist ja ajutist puhvrit riigivõla riskipositsiooni vastu. See oli vajalik, kuna määruse ettepanekus oli ette nähtud, et uutele kapitalinõuetele üleminek leiab aset mitme aasta jooksul. Selle korralduse tulemusena oleks mõne panga jaoks uue kapitali kogumine väga raske ja seda mitte ainult sel põhjusel, et nad peavad pikendama olemasolevate võlgade krediiti, mis juba iseenesest on ohtlik, sest rahastamine kuivas kokku juba 2011. aasta teises pooles. Komitee mõistab, et tegu on erandlike meetmetega, kuid nende mõju on siiski kohene, millist kergendust need lõpuks ka ei pakuks.

1.7.1 Kui need kapitalinõuded hakkavad kehtima, võib sel olla tohutu mõju väiksematele ja kohalikele pankadele, kes on üldiselt VKEde ja mikroettevõtete suhtes sõbralikumalt meelestatud kui rahvusvahelised pangad. Kui nende pankade jaoks on sellise kapitali kogumine raske, muutub juurdepääs rahastamisele VKEde jaoks keerulisemaks.

1.8 Kui praegune rahastamiskriis jätkub, toob selline korraldus endaga kaasa kaks suurt probleemi. Pangad, kes ei suuda või ei soovi soetada uut esimese taseme omakapitali lühiajaliselt (selline tegevus võib kahandada olemasolevate aktsionäride tulu), võivad alternatiivina valida bilansi vähendamise, kärpides oma laenuportfelle, et viia need vastavusse oma kapitalireserviga. Ajal mil kõik liikmesriigid ihkavad elavdada oma majandust, lõpeks pangalaenudest ilmajätmine katastroofiga. Sellise stsenaariumi vältimiseks peaksid liikmesriikide ja ELi juhid püüdma pangandussektoriga koostööd teha, mitte end sellele pidevalt vastandama. Nad peaksid üritama võtta igakülgseid meetmeid, et julgustada alternatiivset rahastamist, nt osalusel põhinev pangandus, mida käsitleti ka komitee varasemas arvamuses (4).

1.9 Teine probleem on seotud pankadega, kes soetavad turul täiendavat omakapitali. Enamik kättesaadavast kapitalist asub riiklikes investeerimisfondides ning Aasia ja Lähis-Ida pankades. On reaalne oht, et ELi pangandussüsteemi omandiõigus väljub ELi liikmesriikide kontrolli alt.

1.10 Riikide võlakriisi käigus on ilmnenud omapärane probleem: selged tõendid selle kohta, et vastupidiselt nii Baseli kokkuleppe kui ka direktiivi suunistele ei ole riigivõlg kindlasti mitte riskivaba. See on kapitali kvaliteeti puudutavate määruse sätete oluline puudus, millel on kaugeleulatuv mõju pankadele, kellele eeskirjad jätavad vähe võimalusi ja kes peavad kasvava riigivõla koorma enda kanda võtma. Reguleerivad asutused peavad riskivaba määra mehaanilise rakendamise sätet veel kord kaaluma ning pangad peavad läbi vaatama ka oma sisemise metoodika.

1.11 CRD II, III ja IV kumulatiivne mõju kapitalile, likviidsusele ja finantsvõimendusele, peatsed kriisilahendamiskavad, kasvav huvi Volckeri ideest innustatud ettepanekute vastu piirata panga oma rahaga kauplemist ning võimaluse vastu hoida jae- ja investeerimispangandus üksteisest lahus näivad osutavat sellele, et möödunud kümnendil suurte pankade poolt edukalt kasutatud ärimudelit tuleb kohandada vastamaks praeguse kümnendi karmidele ja piiratud kapitaliga tingimustele. Kõik sidusrühmad – laenuvõtjad ja laenuandjad, töötajad ja investorid – ning samuti laiem üldsus on huvitatud uue ärimudeli kehtestamisest pankades. See oleks kindlasti vähem tasuv, kuid eelolevatel aastatel loodetavasti jätkusuutlikum.

1.12 Komitee arvates peavad uued ärimudelid olema eetilised ja jätkusuutlikud. Kliendisuhteid on vaja parandada, äritavad peavad olema äärmiselt eetilised ja tunnustamissüsteemid tuleb põhjalikult läbi vaadata. Kriisi tekkimises olid kõik osalised süüdi. Nüüd peavad nad kõik ühiselt looma krediidiasutused, mis pakuksid järgneval keerulisel kümnendil tuge ELi majandusele.

2.1 ELi kapitalinõuete direktiivide eesmärk on rajada pankade siseturu raamistik. Selleks soovitatakse võtta Baseli kokkulepped üle ELi õigusesse. Baseli komitee loodi 1975. aastal. 1988. aastal otsustas Baseli komitee viia sisse kapitali mõõtmise süsteem, mida tuntakse laiemalt Baseli kapitalikokkuleppe nime all. Selle süsteemi abil sai sisse viia krediidiriski mõõtmise raamistiku. EL võttis kokkuleppe üle 1993. aasta märtsis esimeses kapitalinõuete direktiivis (CRD) (5) investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta.

2.2 Teine Baseli kokkulepe (Basel II) avaldati 2004. aastal. EL võttis selle üle uue kapitalinõuete direktiiviga, mis võeti vastu 2006. aasta juunis ja jõustus 2006. aasta detsembris. Komitee kiitis heaks oma arvamuse (6) kavandatud kapitalinõuete direktiivi kohta 2005. aasta märtsis toimunud täiskogu istungjärgul.

2.3 Komisjon võttis 2008. aasta oktoobris vastu ettepaneku oluliste muudatuste tegemiseks kapitalinõuete direktiivis (CRD II). Osaliselt toimus kõnealuse direktiivi läbivaatamine vastusena G7 finantsstabiilsuse foorumil esitatud soovitustele ja turukriisile. Tekst avaldati 2009. aasta juulis ja hakkas kehtima 2010. aasta detsembris.

2.4 Kooskõlas Baseli komitees paralleelselt toimuva tööga teostas komisjon konsultatsioone ja esitas ettepanekuid (2009. aasta juulis) kauplemisportfelli, edasiväärtpaberistamise ja pankurite tasustamise muutmise kohta osana CRD III paketist. Komitee arvamus (7) kiideti heaks 2010. aasta jaanuaris toimunud täiskogu istungjärgul.

2.5 Vastusena finantskriisile avaldati 2010. aasta detsembris kolmas Baseli kokkulepe. Pakutud kapitali- ja likviidsuse puhvrid on varasemast kordades suuremad. Basel III kehtestab pankade omavahendite nõudeks 4,5 % (kasv Basel II 2 %-lt) ja riskiga kaalutud varade puhul esimese taseme kapitali nõudeks 6 % (kasv Basel II 4 %-lt). Basel III kehtestab ka täiendavate kapitalipuhvrite nõude: (i) 2,5 %-line kohustuslik kapitali säilitamise puhver ja (ii) vabatahtlik vastutsükliline puhver, mis lubab riikide reguleerivatel asutustel nõuda lisaks veel 2,5 %-list kapitali suure krediidikasvu perioodidel. Lisaks kehtestatakse Basel III raames 3 %-line minimaalne finantsvõimenduse määr ja kaks kohustuslikku likviidsusnormatiivi. Likviidsuskattekordaja näeb ette, et pangal peavad olema piisavad ja kõrge kvaliteediga likviidsed varad, mis kataksid täielikult 30 päeva netorahavood; stabiilse netorahastamise kordaja näeb ette, et stabiilseks rahastamiseks kättesaadavad summad peavad ületama üheaastase stressiperioodi jooksul stabiilseks rahastamiseks nõutava summa. Ettepanekud võtta Basel III üle neljandasse kapitalinõuete direktiivi avaldati 2011. aasta juulis ja need on käesoleva arvamuse aluseks.

3.1 Euroopa Komisjon on esitanud ettepanekud muuta 8 000 Euroopas tegutseva panga käitumist. Ettepaneku peamine eesmärk on tugevdada ELi pangandussektori vastupanuvõimet, tagades samas majandustegevuse ja -kasvu jätkuva rahastamise pankade poolt. Komisjoni ettepanekutel on kolm konkreetset eesmärki.

3.2 Ettepanek sisaldab kahte osa: direktiivi, millega reguleeritakse juurdepääs hoiustamistegevusele, ja määrust, millega reguleeritakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevuse korraldust. Need kaks õiguslikku vahendit moodustavad paketi ja neid tuleks käsitleda koos. Ettepanekule on lisatud mõjuhinnang, mis osutab, et selline reform vähendab märkimisväärselt süsteemse panganduskriisi tõenäosust.

3.3 Määruses esitatakse üksikasjalikult krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavad usaldatavusnõuded ja see hõlmab järgmisi valdkondi.

3.4 Direktiiv hõlmab praeguse kapitalinõuete direktiivi sellised valdkonnad, milles liikmesriigid peavad ELi sätted üle võtma neile sobivaimal viisil, näiteks nõuded võimalusele pangandustegevust alustada ja jätkata, nende asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamise tingimused ning pädevate asutuste määratlus ja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve aluseks olevad põhimõtted. Direktiivi uued elemendid on järgmised.

3.5 Lõpuks on ettepaneku eesmärk vähendada nii palju kui võimalik krediidiasutuste tuginemist välistele krediidireitingutele, nõudes selleks, et a) kõik pankade investeerimisotsused rajaneksid mitte ainult reitingutele, vaid ka nende oma sisemisele krediidihinnangule ning b) pangad, millel on teatud väärtpaberiportfelli osas arvukalt riskipositsioone, töötaksid välja sisereitingu selle portfelli kohta ega tugineks oma kapitalinõuete arvutamisel välistele krediidireitingutele.

4.1 Direktiivi osas ei ole komiteele konsulteerimistaotlust esitatud. Kui kaks erandit välja arvata, käsitletakse komitee arvamuses seepärast üksnes määrust.

4.2 CRD IV on suur samm edasi kapitali reguleerimise suunas. Sellega suurendatakse usaldatavusnõudeid märkimisväärselt, tagatakse regulatiivse kapitali tegelik kahjumi talumise võime ja taunitakse teatud riskantseid tegevusi, milleks kriisieelse režiimi raames nõuti liiga vähest kapitali. Üldiselt on nii praegune kui ka varasemad kriisid näidanud, et kvaliteetse kapitali ja likviidsuse puudus põhjustavad pankade probleemide korral ühiskonnale suuri majanduslikke kulusid. Seda viga tuleb parandada. Ehkki komitee toetab määruse üldist suunitlust, väljendab ta teatud reservatsioone, mis leiavad kajastamist käesolevas arvamuses.

4.3 Pankadel on vaja piisavalt likviidseid varasid, et nad tuleksid võimalike likviidsusprobleemidega toime riigi abita. Vaid väga erakorralisel juhul võiks keskpank viimase abinõuna kaaluda laenuandja rolli astumist. Likviidsuskattekordajal on seega täita kasulik ülesanne. Pangad peaksid piirama ka lõpptähtaegade mittevastavust oma bilansis. Väga pikaajaliste varade rahastamine väga lühiajaliste võlgade abil on ohtlik mitte üksnes pangale endale, vaid ka majandusele üldiselt. Seepärast toetab komitee ettepanekut töötada õigel ajal välja ja võtta kasutusele stabiilse netorahastamise kordaja.

4.4 Sellegipoolest tuleb likviidsusnõudeid kalibreerida väga hoolikalt, et nad ei põhjustaks panganduses tõsiseid segadusi. Komiteel on heameel, et ettepanekus jäetakse ruumi paindlikkusele, lubamaks stabiilse netorahastamise kordaja ja likviidsuskattekordaja muutmist, kui järelevalveasutused on omandanud kogemusi nende mõju kohta. Lõpptähtaegade muutmine, st lühiajaliste laenude võtmine ja pikaajaliste andmine, on tavapärane pangandustegevus. Kui seda ülemäära reguleerida, kannataks majandus. Komitee suhtub ettevaatusega kavatsusse viia pankade bilanss tähtaegadega vastavusse.

4.5 Finantssüsteemi toimimise viisidele on loomuomane protsüklilisuse element. Riske tavaliselt alahinnatakse majanduse kasvu perioodidel ja ülehinnatakse kriisiaegadel. Kuid Lehmani pankrotile järgnenud kriis on näidanud, kuivõrd äärmuslikud need kõikumised võivad olla. Lisaks määruses esitatud kapitali- ja likviidsusnõuetele kehtestatakse direktiiviga ka kapitali säilitamise puhver ja vastutsükliline kapitali puhver. Komitee väljendab selle üle heameelt. Selle tulemusena peaks paranema pikaajaline finantsstabiilsus, mis omakorda peaks toetama majanduskasvu.

4.5.1 Sellele vaatamata võib Baseli eeskirjade rakendamine kõigi pankade (nii süsteemselt oluliste kui ka teiste) suhtes seada väiksed pangad erilise surve alla. Komitee kutsub komisjoni, EBAd ja liikmesriikide järelevalveasutusi üles tagama, et väiksemate pankade kapitalipuhvrite kohandamisel võetakse arvesse nende ärimudelit.

4.6 Kapitalinõuete arvutamine sõltub kasutatud raamatupidamiseeskirjadest. Ühendkuningriigi parlamendi ülemkoda tuvastas uuringus, mis käsitles vannutatud audiitorite rolli finantskriisis, et rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite (International Financial Reporting Standards – IFRS) rakendamine kahjustas märkimisväärselt pankade bilansi tõepärasust. Viimastel kuudel on selgunud, et ühe või mitme liikmesriigi pangad ei ole aktsionäridele esitatud aruannetes märkinud riigivõla hinnangulist turuväärtust, mille tulemuseks oli IFRSi ebajärjekindel kasutamine. Pidades silmas seda, et IFRS on printsiibipõhine süsteem, nõuab komitee, et komisjon teeks koostööd raamatupidamisstandardite eest vastutavate asutustega ning audiitorkogu ja liikmesriikide järelevalveasutustega tagamaks, et kapitali adekvaatsuse normatiivide ühtlustamist toetatakse ühtlustatud ja täpsete raamatupidamistavadega. Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvel peaks olema selle protsessi koordineerimisel oluline osa. See on uue usaldatavusraamistiku kooskõlastatud rakendamise oluline eeltingimus.

4.7 Komisjon eeldab loomulikult, et CRD IV edu hinnatakse selle alusel, millist mõju avaldavad tulevased finantskriisid uutele kapitali- ja likviidsussüsteemidele. Komitee teab väga hästi praegu ELi raputava majanduskriisi mõõtmeid ja on mures, et uutes süsteemides ei oleks midagi, mis piiraks majandusele laenu andmist, ekspordikrediidi voogusid või kaubanduse rahastamist. Kui pangad suudavad etteantud kapitali- ja likviidsusmäärasid täita üksnes bilansi vähendamise ja krediidi piiramisega, ei ole määrusest kasu. Selline olukord on lubamatu. Komiteed ei veena juba läbi viidud mõju hindamise tulemused ja ta nõuab üksikasjalikumat hindamist. Komitee teeb ettepaneku kontrollida krediidi kättesaadavust regulaarselt (seda võiks teha näiteks vaatlusrühm, mille töös osaleb ka komitee) nii kaua kuni CRD IV ajagraafik on ellu viidud (2019) ja Euroopa 2020. aasta strateegia (mis peab rajanema panganduse toetamisele) täidetud.

4.8 Ehkki maksimaalse ühtlustamise loogikast saadakse täielikult aru, võib majanduskriisist ja krediidivoogudest tulenevalt vaja minna nii määrade kui ka ajagraafikute tundlikku reguleerimist, kui iga liikmesriigi majanduse toimimist ja taastumist tahetakse järgnevatel aastatel optimeerida.

4.9 Määruses kavandatud kogukapitali nõue on 8 %. Sellest põhiomavahendite nõutav kapitali adekvaatsuse määr on 4,5 %, lisanduv esimese taseme kapitali määr 1,5 % ja teise taseme kapital 2 %. Lisaks on esimese taseme põhiomavahendite kapitali säilitamise puhver 2,5 %. Kui kõik muutused on 2019. aastaks järk-järgult sisse viidud, moodustavad nõutud kogukapital ja säilitamise puhver kokku 10,5 %. Määruses nõutakse maksimaalset ühtlustamist, st ühesuguseid kapitali usaldatavusnõudeid kogu Euroopa Liidus, mis saavutatakse tõeliselt ühtsete eeskirjade kogumiku abil. Loogika seisneb selles, et üksikute liikmesriikide ebasobivad ja koordineerimata rangemad nõuded võivad kaasa tuua aluspositsioonide ja riskide ülekandmise varipangandussektorisse või ühest ELi liikmesriigist teise. Tõenäoliselt võivad need liikmesriigid, kes kavatsevad kehtestada kõrgemad määrad, vaidlustada selle seisukoha enne määrusele lõpliku kuju andmist. Komitee on sellisele käitumisele vastu, kui see võib avaldada kahjulikku mõju väikestele pankadele ja/või VKEde laenudele.

4.10 Baseli raamistik on mõeldud rahvusvahelisel tasandil tegutsevatele pankadele. EL nõuab kapitalinõuete direktiivide kehtestamist kõigile ELi krediidiasutustele. Baseli raamistik piirab esimese taseme põhiomavahendite määratlust üldjoontes ainult aktsiate ja jaotamata kasumiga. See võib tekitada probleeme Euroopa muudele äriühingutele kui aktsiaseltsidele, näiteks ühistud, vastastikused seltsid ja hoiupangad. CRD III artiklis 25 tunnistatakse, et nimetatud asutuste puhul on vaja teistsugust lähenemist esimese taseme omavahenditele. Oluline on, et määruse lõplikud sätted sobivad kokku nende asutuste alternatiivsete ärimudelitega.

4.11 Ehkki käesolev arvamus ei käsitle direktiivi, peab komitee vajalikuks esitada märkused ettepaneku kohta vähendada krediidiasutuste poolt krediidireitingutele pandud lootusi (vt punkt 3.5). 2009. aasta maikuu arvamuses, (8) milles käsitleti määrust reitinguagentuuride kohta, kutsus komitee ELi seadusandjaid üles reitingutest mitte liigselt sõltuma, eelkõige arvestades kogemusi hüpoteegiga tagatud väärtpaberitega, mille reitingud osutusid väärtusetuks. Komitee tervitab seega praegust ettepanekut, sest ehkki sellega lubatakse jätkata väliste krediidireitingute kasutamist, peavad liikmesriigid tagama, et nende reguleeritud asutused ei tugineks üksnes või mehaaniliselt välisreitingutele ja et neil oleks sisemine metoodika krediidivõimelisuse hindamiseks. See tähendab samuti, et kui asutuse sisemine metoodika osutab kõrgemale kapitali tasemele kui välisreitingud näitavad, tuleb aluseks võtta sisemine metoodika.

4.12 Riikide võlakriisi käigus on ilmnenud omapärane probleem: selged tõendid selle kohta, et vastupidiselt nii Baseli kokkuleppe kui ka direktiivi suunistele ei ole riigivõlg kindlasti mitte riskivaba. See on kapitali kvaliteeti puudutavate määruse sätete oluline puudus, millel on kaugeleulatuv mõju pankadele, kellele eeskirjad jätavad vähe võimalusi ja kes peavad kasvava riigivõla koorma enda kanda võtma. Reguleerivad asutused peavad riskivaba määra mehaanilise rakendamise sätet veel kord kaaluma ning pangad peavad läbi vaatama ka oma sisemise metoodika.

4.13 Komitee nendib, et määruses säilib VKEdele antava laenu puhul kapitalinõue 75 % tavamäärast, kuid väljendab kahtlust, kas sellest praeguses olukorras piisab. Komitee arvates on VKEde puhul kõige olulisem pankade riskivalmidus. Ajalooliselt on pangad olnud valmis hakkama paljutõotavate VKEde partneriks ja toetama nende kasvu. Finantskriisist tingitud makseviivitused ja pankade bilansi üldine nõrkus on muutnud pangad üha riskikartlikemaks. Seepärast soovitab komitee niisuguse riskikartuse leevendamiseks vähendada VKEde puhul seda määra 50 %ni. Komitee eeldab, et komisjon plaanib antud küsimust täiendavalt uurida.

4.14 Sellega seoses nõuab komitee, et komisjon lihtsustaks eetilise ja osalusel põhineva panganduse arengut veelgi. Niisugune pangandus on finantskriisi katsumustele vastu pidanud ja ehkki ta ei ole kriisi tagajärgede suhtes immuunne, on ta siiski tõestanud oma vastupidavust ja väärtust. Võttes arvesse pangandussüsteemile avaldatavat survet, võib see osutuda VKEdele väärtuslikuks, täiendavaks laenuallikaks. Seepärast nõuab komitee, et komisjon koostaks direktiivi, milles käsitletaks eetilist ja osalusel põhinevat pangandust, nii nagu on juba soovitatud komitee varasemas arvamuses (9).

4.15 Üheskoos on CRD II, III ja IV tohutuks koormaks pangatehingutele, suurendades regulatiivset koormust ja vastavusse viimisega kaasnevaid kulusid, vähendades samas kapitali tasuvust ja pikaajalist kasumlikkust. Võttes arvesse pankurite rolli hiljutises kriisis ja unustamata nende arusaamatut tunnustamissüsteemi, tunnetab enamik Euroopa kodanikke, et pankurid saavad teenitud palga. Komitee tahab siiski hoiatada: selleks, et EL saaks õitseda, peab ka pankadel hästi minema. Kui neilt nõutakse krediiti, peavad nad olema kasumlikud. Kahjuks ei ole ELi pangad praegu heas seisus: raske on hinnata, millist kahju võib riikide võlakriis ELi pankade bilansile ja pikaajalisele kasumlikkusele veel avaldada.

4.16 Sellises olukorras on CRD IV paketi lõplik kavand ja järgnev rakendamine üliolulised projekti õnnestumiseks, eriti aga selleks, et pangad suudaksid sisse viia nii vajalikud muudatused kui ka toibuda raskustest. Praegusest riikide võlakriisist väljumisel ei pruugi ELi eri piirkondade pangad ühes ja samas tempos edasi liikuda. Reguleerivad ja järelevalveasutused peavad olema selleks valmis, ehkki rakendamise ajagraafik küünib 2019. aastani.

Brüssel, 18. jaanuar 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON