SISUKORD

1........... Sissejuhatus.................................................................................................................... 5

2........... Pikaajalisse säästvasse arengusse panustamine kogu maailmas......................................... 5

2.1........ Läbirääkimiste muutmine tõhusaks partnerluseks.............................................................. 5

2.2........ Kalanduse haldamise ülemaailmse struktuuri säilitamine ja tugevdamine............................. 7

2.3........ Piirkondlike kalandusorganisatsioonide tõhusamasse toimimisse panustamine.................... 8

3........... Säästva kalanduse lepingute poole................................................................................. 10

3.1........ Praegused kalandusalased partnerluslepingud ja nende puudujäägid............................... 10

3.2........ Pikaajalise varude kaitse ja jätkusuutlikkuse tõhusam edendamine.................................. 11

3.3........ Kahepoolsete kalanduslepingute haldamise tugevdamine................................................ 12

3.4........ Partnerriikide säästva kalanduse tõhusam toetamine....................................................... 13

4........... Kooskõla ELi muude põhimõtetega............................................................................... 14

I LISA........................................................................................................................................ 16

II LISA...................................................................................................................................... 17

KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE

Peaaegu 85 % maailma kalavarudest, mille kohta on andmed olemas, on ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni[1] viimase hinnangu kohaselt kas ülepüütud või neid püütakse maksimaalsetes lubatud piirides. EL peab proovima kiirete ja julgete algatuste teel kõnealust olukorda muuta.

EL on üks väga vähestest olulistest kalanduses osalejatest, kes on oma laevastike ja investeeringute, kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsete lepingute ning kõige olulisemates piirkondlikes kalandusorganisatsioonides osalemise kaudu kõikidel maailma ookeanidel väga kindlalt esindatud. EL on tarbimise ja impordi mõistes samuti kalandustoodete peamine turg. EL tarbib mahu poolest 11 % maailma kalavarudest ning impordib maksumuse poolest 24 % kalandustoodetest. Sellest tulenevalt on ELil märkimisväärne vastutus täita rahvusvaheliste kalavarude kaitse ja säästva majandamise ülesandeid suuremal määral.

Pikaajalisse säästvasse arengusse panustamine kogu maailmas

Kalavarude säästva majandamise tagamiseks ja kaitseks ning piirkondlike kalandusorganisatsioonide tulemuslikkuse parandamiseks peaks EL

· edendama ülemaailmset ja mitmepoolset tegevuskava, millega toetatakse kõikjal maailmas säästvat kalandust, muutes dialoogid tööpartnerlusteks eesmärgiga tegeleda ülioluliste küsimustega, nagu ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi kaotamine ning liigse püügivõimsuse vähendamine;

· juhtima piirkondlike kalandusorganisatsioonide tulemuslikkuse parandamist, mis võimaldaks neil paremini kaitsta ja majandada oma haldusalasse kuuluvaid mere bioloogilisi ressursse järgmiselt:

– otsuste langetamise aluseks olevate usaldusväärsemate andmete ja teadustulemuste hankimine;

– suurem vastavus ja kontroll;

– mahtude vähendamine ressurssidele vastavale tasemele;

– piirkondlike kalandusorganisatsioonide tulemuslikum toimimine parema otsustamise teel;

– avamerele juurdepääsu saamiseks piirkondlike kalandusorganisatsioonide liikmetele tasude kehtestamine;

· paremini integreerima kalandus-, arengu-, keskkonna-, kaubandus- ja teisi põhimõtteid, et edendada säästva ja vastutustundliku haldamise eesmärke.

Kahepoolsed kalanduslepingud

Rahvusvahelised lepingud ELi ja konkreetsete kolmandate riikide vahel peaksid jääma kolmandate riikide vetes kalastavate ELi laevade kalapüügi reguleerivaks raamistikuks. Pikaajalise varude kaitse, kahepoolsete kalandussuhete hea juhtimise ning partnerriikide kalandussektori säästva arengu edendamiseks tulevaste kalanduslepingute raames peaks EL

· tuginema lepingute sõlmimisel parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele ja teabele kogu püügikoormuse kohta asjaomastes vetes

· tegema teaduslikud auditid mitut liiki hõlmavate (sega)kokkulepete kohta;

· muutma inimõiguste kaitse kalanduslepingute sõlmimise ja säilitamise ülioluliseks tingimuseks;

· võtma suuna laevaomanike suuremale panusele juurdepääsuõiguste kulude kandmisel;

· tagama, et kalanduslepingud toetavad paremaid juhtimistavasid partnerriigi kalandussektoris, eelkõige järelevalve, kontrolli ja haldus- ning teadussuutlikkuse valdkonnas;

· tagama sektori toetusfondide mõistliku ja tõhusa finantsjuhtimise nende kokkulepete raames ning nägema ette maksete peatamise juhul, kui tulemusi ei saavutata.

Mõned nendest elementidest tuleks kaasata juba üleminekulepingutesse, mille läbirääkimised peetakse enne ühise kalanduspoliitika reformi vastuvõtmist. Kui reform käib, siis kajastavad kõik läbirääkimised uusi eesmärke. Protsessi lõpuks on kasutusel säästva kalanduse lepingute uus põlvkond.

1. Sissejuhatus

Käesolevas teatises on esitatud reformitud ühise kalanduspoliitika välise mõõtme uued suunad[2] ning see põhineb paljudel läbirääkimistel ja hinnangutel, mis komisjoni talitused on reformiga seoses andnud. Ühise kalanduspoliitika reformi eesmärk on tagada mere bioloogiliste ressursside säästev kasutamine, võttes samal ajal sihi kindlatele majandustulemustele, kaasavale majanduskasvule ja meetmete suuremale sidususele rannikualadel. Reformitud ühise kalanduspoliitika välise mõõtme uued suunad on mõeldud oma põhimõtete ülekandmiseks rahvusvahelisele tasandile ning rahvusvahelise kalanduse vastutustundlikumaks juhtimiseks, mille tulemuseks oleks kalavarude säästev kasutamine kogu maailmas, nii et 2015. aastaks saavutataks maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele[3] vastavad kalastussuremuse määrad, leevendades samal ajal kalastustegevuse mõju mere ökosüsteemile. See tähendab lõppkokkuvõttes elujõulist tulevikku nii Euroopa kui ka kolmandate riikide kaluritele.

Kõnealused eesmärgid hõlmavad samuti suuremat sünergiat ELi integreeritud merenduspoliitikaga, mis võimaldab ELil kasutada kalanduse majandamisel rohkem ökosüsteemile suunatud lähenemisviisi ning samuti käsitleda rahvusvahelistele kalavarudele avalduva mõju üldisi probleeme, näiteks kliimamuutus ja saastus.

2. Pikaajalisse säästvasse arengusse panustamine kogu maailmas 2.1. Läbirääkimiste muutmine tõhusaks partnerluseks

EL osaleb kahepoolsetes läbirääkimistes oma peamiste rahvusvaheliste partneritega, näiteks Ameerika Ühendriikide, Kanada, Jaapani, Austraalia, Uus-Meremaa ning samuti Venemaa ja Hiinaga. Kõnealuste läbirääkimiste eesmärk on tagada ülemaailmse kalanduse jätkusuutlikkus, luua koostöövõimalusi kalanduse juhtimise küsimustes ning lahendada probleeme kahepoolselt.

Traditsiooniliselt on nn Põhja lepingute raames kindlad suhted ELi põhjapoolsete naabritega, eelkõige Norraga. Kõnealused lepingud võimaldavad ressursside jagatud majandamist Atlandi ookeani põhjaosas, Põhja-Jäämeres, Läänemeres ja Põhjameres. Hiljuti, 2009. aastal jõustus ELi ja Venemaa kahepoolne leping Läänemere ühiseks majandamiseks. Siirdekalade ja piirialade kalavarude (sh makrell ja põhjaputassuu) majandamisel teeb EL Atlandi ookeani kirdeosas samade põhjanaabritega koostööd rannikuriikide foorumite raames. Komisjon kaalub parimaid lähenemisviise koostöö parandamiseks, et võtta arvesse piirkondlikke protsesse, mille eesmärk on majandada ressursse merepiirkonna tasandil.

Samal ajal põhineb ELi suhe lähivälisriikidega jätkuvalt Euroopa naabruspoliitika põhimõtetel, mille alusel pakub EL oma naabritele erisuhteid, mis põhinevad ühistes väärtustes (demokraatia ja inimõigused, õigusriik, head juhtimistavad, turumajanduse põhimõtted ja säästev areng) seisnevatel vastastikustel kohustustel. Euroopa naabruspoliitika on samuti ELi integreeritud merenduspoliitika hea vahendaja lähedal asuvatesse Euroopa naabruspoliitika partnerriikidesse, julgustades Läänemere, Vahemere ja Musta mere piirkonnas tegutsejaid arendama ja tugevdama vastastikuste kogemuste vahetamise mehhanisme, mille EL võib algatada või mille raames tuge pakkuda.

Ebaseadusliku kalapüügi kaotamine

Tulemuslikuks tegelemiseks mitmete tänapäeva kalanduse põhiprobleemidega (nagu ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemine ning liigse püügivõimsuse vähendamine) peab EL tagama toe muudelt ülemaailmsel tasandil tegutsejatelt.

Komisjon teeb ettepaneku algatada 2013. aasta lõpuks arutelud teiste peamiste kalandustooteid importivate riikidega, eelkõige Ameerika Ühendriikide ja Jaapaniga,[4] et rakendada ühist lähenemisviisi, mis takistaks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi toodete jõudmist neile turgudele. Kõnealune algatus võiks põhineda ELi ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrusel[5] ning see oleks alus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi kaotamisele järgmise kümnendi jooksul, eriti juhul, kui sellega liituvad muud olulised tegutsejad. Komisjon oleks lähitulevikus valmis rakendama oma partneritega ühiseid teabevahetuse mehhanisme ning ühtlustatud lähenemisviisi ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelejate (lipuriigid või laevastikud) suhtes.

MEEDE · Toimiv partnerlus peamiste osapooltega, eesmärgiga töötada välja ühine lähenemisviis ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemiseks.

Liigne püügivõimsus – ülemaailmne probleem

Hiljemalt 2015. aastaks maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastava kalastussuremuse eesmärgi saavutamise raames kavatseb komisjon käivitada kõrgetasemelise poliitilise algatuse eesmärgiga arutada väljavaateid püügivõimsuse vähendamiseks 2013. aastakskogu maailmas. Kõnealuses algatuses võetaks arvesse arenguriikide eesmärke ning see oleks kooskõlas ühise kalanduspoliitika reformiga, millega pakutakse püügivõimsuse vähendamise ühe peamise mehhanismina välja püügiõigustepõhine juhtimine.

MEEDE · EL kutsub 2013. aastaks kokku kõrgetasemelise konverentsi, mille raames arutatakse püügivõimsuse vähendamise viise, et edendada liigse püügivõimsusega tegelemist maailma tasandil.

2.2. Kalanduse haldamise ülemaailmse struktuuri säilitamine ja tugevdamine

Maailma tasandil osaleb EL Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töös Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni[6] ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kalavarude kokkuleppe[7] osalisena. EL on samuti ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni tegevliige ning osaleb Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioonis (OECD).

Need on peamised organisatsioonid, kes viivad edasi arutelusid mere bioloogiliste ressursside kaitse ja säilitamise kohta. Pärast kõnealuste foorumite raames kokkulepetele jõudmist (näiteks ÜRO ohualdiste mere ökosüsteemide kaitse kohta) on piirkondlikud kalandusorganisatsioonid edukalt rakendanud kõnealuseid õigusakte operatiivsemal tasandil, võttes konkreetsed kaitsemeetmed. ELi osalemist neis koostööplatvormides tuleks seega tõhustada ja keskendada järgmisele:

– ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni raames ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemisel sadamariikide ja lipuriikide rolli rõhutavate algatuste jätkuv edendamine, näiteks 2009. aasta sadamariigi leping või tehnilised konsultatsioonid lipuriikide tegevuse tulemuslikkuse kohta;

– ÜRO tasandil peamiste probleemide tõstatamise jätkamine, näiteks liigne püügivõimsus, saagi vette tagasi laskmine, kaaspüük või teatud püügivahendite mõju mere ökosüsteemidele;

– piirkondlike kalandusorganisatsioonide hallatavates vetes ja kolmandate riikide vetes kala püüdvatele laevadele võrdsete võimaluste tagamine, et vältida nn järeleandmiste võidujooksu, mille korral võidakse vabamat majandamisraamistikku kasutada varusid kahjustaval viisil. Kõnealust meedet rakendatakse lipuriikide esmavastutust oma laevade eest piiramata.

MEETMED Komisjon teeb nõukogule ettepaneku: · jätkata ambitsioonikate ettepanekute tegemist ÜRO Peaassamblee iga-aastase säästvat kalandust käsitleva resolutsiooni kohta; · suurendada toetust kalavarude kaitse ja majandamise rahvusvaheliste vahendite väljatöötamisele ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni raames; · algatada ÜRO tasandil ülemaailmse sertifitseerimissüsteemi loomine seadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi kaotamiseks; · edendada kõrgete säästvusnõuete järgimist kolmandate isikute poolt kalapüügil avamerel ja kolmandate riikide vetes.

2.3. Piirkondlike kalandusorganisatsioonide tõhusamasse toimimisse panustamine

Piirkondlikud kalandusorganisatsioonid on ühiste kalavarude ja siirdekalavarude kaitse ning majandamise peamised foorumid. EL on võtnud endale Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kalavarude kokkuleppe raames kohustuse osaleda mitmesuguste piirkondlike kalandusorganisatsioonide töös, kui tal on püügiriigina või turustamisriigina kõnealuste organisatsioonide reguleeritava kalandusega seotud tegelikud huvid[8]. ELi roll kõnealustes foorumites on märkimisväärselt suurenenud alates 1999. aastast, mil avaldati viimane teatis ühenduse osalemise kohta piirkondlikes kalandusorganisatsioonides[9].

Siiski on jätkunud kalavarude vähenemine hoolimata piirkondlike kalandusorganisatsioonide jõupingutustest oma pädevusalasse kuuluvaid kalavarusid säästvalt majandada. Peaaegu 85 % maailma kalavarudest, mille kohta on hindamisandmed kättesaadavad, püütakse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni[10] viimase hinnangu kohaselt kas maksimaalsetes lubatud piirides või need on ülepüütud. Selline suundumus on esinenud mitu kümnendit ning näitab kalavarude suurenenud püüki eelkõige tulenevalt tarbijate suuremast nõudlusest kalandustoodete järele.

Lühikeses kuni keskpikas perspektiivis peaks EL keskendama oma jõupingutused nende peamiste probleemidega tegelemisele, mis takistavad piirkondlikel kalandusorganisatsioonidel oma volitusi täita, suunates oma meetmed järgmistele põhimõtetele:

· piirkondlike kalandusorganisatsioonide toimimist tuleks parandada, kontrollides süstemaatiliselt tulemuslikkust kooskõlas asjakohaste ÜRO resolutsioonidega;

· piirkondlikele kalandusorganisatsioonidele peaks olema kättesaadav rohkem usaldusväärseid teaduslikke andmeid ja nõuandeid, mille saavutamiseks suurendatakse ELi investeeringuid andmete kogumisse, rakendusuuringutesse, teaduslikesse teadmistesse ja piirkondlike kalandusorganisatsioonide teadustegevusse, julgustades teisi piirkondlike kalandusorganisatsioonide liikmeid samal moel käituma. EL peaks samuti laiendama teaduslike nõuannete ulatust, eelkõige ettevaatusprintsiibi ja ökosüsteemipõhise lähenemisviisi rakendamisega, täiendades neid sotsiaalmajandusliku analüüsi vahenditega;

· praeguse olukorra parandamiseks, kus mõni liige ei järgi piisavalt piirkondlike kalandusorganisatsioonide kaitse- ja majandamismeetmeid, peaks EL edendama järgmist:

– piirkondliku kalandusorganisatsiooni iga osapoole eeskirjadest kinnipidamist kajastavate andmete perioodiline läbivaatamine;

– eeskirjade rikkumise põhjuste kindlakstegemine (näiteks püügivõimsuse puudumine arenguriikides) ja nendega tegelemine kohasel ja suunatud viisil;

– läbipaistvate ja mittediskrimineerivate karistuste väljatöötamine ja rakendamine juhtudel, kui osapool eeskirju selgelt ei järgi või vastavate poliitikaküsimustega ei tegele. Kõnealuse protsessiga võiksid kaasneda stiimulid nõuetekohaselt ja läbipaistvalt tegutsejatele (lipuriigid või laevastikud);

· liigne püügivõimsus on teema, millega tuleb tegeleda nii mitmepoolsel tasandil (ELi teeb algatuse koos oma peamiste partneritega) kui ka piirkondliku kalandusorganisatsiooni tasandil. EL peaks toetama liigse püügivõimsusega tegelemist, vaadates läbi parimad kättesaadavad teaduslikud nõuanded püügi jätkusuutlike tasemete kohta ning kaaluma sellega tegelemiseks võetavaid meetmeid. Kõnealuste meetmete hulka võiks kuuluda püügivõimsuse külmutamine või vähendamine, võttes arvesse arenguriikide eesmärke oma kalandussektori arendamisel;

· majandamismeetmete kohta otsuste vastuvõtmine konsensuse alusel tagab suurima eeskirjadele vastavuse. Siiski peaks EL toetama piirkondlike kalandusorganisatsioonide otsuste langetamise süsteemide reformi, täpsemalt vajadusel hääletamise lubamist, kooskõlas hiljuti Vaikse ookeani lõunaosa piirkondliku kalandusorganisatsiooni konventsiooniga[11] vastu võetud kõige progressiivsema ja tõhusama menetlusega;

· piirkondlike kalandusorganisatsioonide rahalise seisu tugevdamiseks ja et julgustada laevastikke edaspidi vastutustundlikult ressursse kasutama, peaks EL edendama põhimõtet, mille kohaselt piirkondliku kalandusorganisatsiooni liikmesriigi lipu all sõitvate laevade käitajad maksavad piirkondlikule kalandusorganisatsioonile tasu avamere kalavarudele juurdepääsu eest. Juurdepääsu eest tasumise süsteem, mis on hästi läbi mõeldud ja välja töötatud täielikus vastavuses Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga, oleks täiendav tegur, mis aitaks nn ühisomandi tragöödia teket[12] vältida.

MEETMED Komisjon teeb nõukogule ettepaneku · edendada piirkondlike kalandusorganisatsioonide tulemuslikkuse läbivaatamist eesmärgiga tagada kõigi organisatsioonide esimese läbivaatamise lõpuleviimine 2013. aasta lõpuks ning seejärel vaadata see läbi regulaarsete ajavahemike järel (3 kuni 5 aastat); · toetada juurdepääsu eest tasumise põhimõtet, mille kohaselt võetakse tasu laevade kandmise eest piirkondliku kalandusorganisatsiooni lubatud laevade nimekirja piiratud arvus piirkondlikes kalandusorganisatsioonides; · propageerida käesolevas peatükis kirjeldatud meetmeid selgel ja struktureeritud viisil, et võimaldada kõnealustel organisatsioonidel tulemuslikult oma volitusi täita. See tagaks piirkondliku kalandusorganisatsiooni haldusalasse kuuluvate kalavarude püügi säästva ja reguleeritud taseme (mis põhineb maksimaalsel jätkusuutlikul saagikusel) ja mere bioloogilise mitmekesisuse kaitse.

3. Säästva kalanduse lepingute poole 3.1. Praegused kalandusalased partnerluslepingud ja nende puudujäägid

Kahepoolsed kalanduslepingud ELi ja kolmandate riikide vahel on pikka aega olnud ühise kalanduspoliitika üks iseloomulikke jooni. 2002. aastal toimunud ühise kalanduspoliitika reformiga kehtestati tähtsad muudatused kahepoolsetes kalanduslepingutes, rõhutades partnerlusel põhineva lähenemisviisi ja säästva kalanduse arendamist partnerriikides. Praeguste kalanduse partnerluslepingute eesmärk on võimaldada ELi laevadel püüda reguleeritud ja õiguslikult kaitstud keskkonnas ülemääraseid kalavarusid [13] mitme kolmanda riigi[14] majandusvööndis.

Kalanduse partnerluslepingute eesmärk on toetada partnerriikides säästva kalandussektori arendamist. Sellest tulenevalt on neil üldjuhul positiivne majanduslik ja sotsiaalne mõju. Eelkõige aitavad nad soodsalt kaasa kohalikule majandusele meremeeste tööhõive, saagi lossimise ja kalatöötlemisettevõtete kaudu ning samal ajal ka varustavad partnerriike toiduga.

Hoolimata mitmetest täiendustest mõjutavad kalanduse partnerluslepingute toimimist jätkuvalt märkimisväärsed puudujäägid, mis on viimati esile toodud 2009. aasta rohelise raamatuga[15] seotud konsulteerimise käigus. Need on järgmised:

· teaduslikud teadmised välisvete konkreetsete varude kohta ei ole piisavad ülejäägi kogusuuruse kindlakstegemiseks;

· partnerriikide poolt muude (mitte-ELi) riikidega sõlmitud kalanduslepingute tingimused ei ole üldjuhul ELile teada;

· sellest tulenevalt on tihti võimatu hinnata varudele suunatud kogu püügikoormust ning määrata kindlaks ülejäägi osa, mida ELi laevastik saab säästvalt püüda;

· paljude partnerriikide suutlikkus tõhusalt kasutada kalanduse partnerluslepingute kaudu sektori toetamiseks määratud raha on piiratud.

Komisjoni hinnangul tuleks praegused kalanduse partnerluslepingud muuta säästva kalanduse lepinguteks, mis keskenduvad varude kaitsele ja keskkonnasäästlikkusele, parematele juhtimistavadele ning sektoritoetuse tõhususele.

3.2. Pikaajalise varude kaitse ja jätkusuutlikkuse tõhusam edendamine

Säästva kalanduse lepingud peaksid alati põhinema parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel, kasutades võrdlusalusena maksimaalse jätkusuutliku saagikuse põhimõtet.

Komisjon algatab teadusauditid olemasolevate mitut liiki hõlmavate lepingute hindamiseks, mis seisnevad olemasolevate teaduslike andmete sõltumatutes vastastikustes eksperdihindamistes. Sellest lähtuvalt ja kooskõlas ökosüsteemipõhise lähenemisviisiga otsustab komisjon, kas on vajalik kõnealuste lepingute ümbersuunamine liikidele, mille kohta on teaduslikud andmed piisavad ja kogu püügikoormus on teada[16]. Nagu ka tuunipüügikokkulepete korral, kasutatakse asjaomaste piirkondlike kalandusorganisatsioonide esitatud teaduslikke andmeid rangemal viisil. Liikmesriigid peaksid hoolikalt koostama püügiaruandluse sätted. Komisjon tegeleb nõuetele mittevastavuse süüdistustega kiirel ja õiglasel moel.

Komisjon tegutseb samuti selle nimel, et säästva kalanduse lepingutesse lisataks läbipaistvuse klausel, mille kohaselt antakse ELile teada kogu püügikoormus asjaomases partnerriigis.

MEETMED Komisjon · algatab korrapäraselt teaduslikud auditid varude hindamiseks enne mitut liiki hõlmavate lepingute uute protokollide üle läbirääkimiste alustamist ; · tagab, et liikmesriigid järgivad püügiaruandluse eeskirju, mis kehtivad partnerriikide vetes, sh olemasolevate õigusaktide (näiteks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse) täieliku kasutamise abil; · tõhustab sellise teabe läbipaistvust, mis käsitleb üldist püügikoormust kolmandate riikide vetes, kasutades selleks kahepoolsete kokkulepete erisätteid ja kontakte muude kolmandate isikutega..

3.3. Kahepoolsete kalanduslepingute haldamise tugevdamine

Praeguseid kalanduse partnerluslepinguid on vaja reformida, et tagada täieulatuslik haldamisraamistik kolmandate riikide vetes kalastavate ELi laevade tegevuse reguleerimiseks. Lepingute rakendamist tuleb lihtsustada, lepingud peavad paremini võimaldama reageerida inimõiguste rikkumistele ning tuleb vähendada avaliku sektori panuseid juurdepääsuga seotud kuludesse.

Säästva kalanduse lepingute rakendamine ja järgimine peab olema lihtsam. Selleks peaksid need põhinema näidislepingutel ning neisse tuleks lisada tüüpsätted. Lepingute raames väljastatud ja hallatavate kalapüügilubade haldusmenetlust tuleks lihtsustada. Komisjon teeb 2012. aastal ettepaneku kalapüügilubade määruse[17] läbivaatamiseks.

Kõikidesse tulevastesse lepingutesse tuleks lisada inimõiguste klausel, nagu on juba tehtud hiljuti parafeeritud protokollide korral, millest tulenevalt inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete oluliste ja põhiliste aspektide rikkumise lõpptulemus oleks lepingu protokolli peatamine. See klausel peaks põhinema Cotonou lepingu[18] alusel kehtestatud sätetel (kui see on kohaldatav) või muudel asjakohastel rahvusvahelistel õigusaktidel ja lepingutel.

Praeguste kalanduse partnerluslepingute ainuõigusklausel takistab ELi laevadel kalapüüki väljaspool lepingu regulatiivraamistikku (kui see on olemas) ja tagab, et kõigi ELi laevade suhtes kohaldatakse samu eeskirju. Selleks et ei välditaks ainuõigusklausli kohaldamist laeva muu riigi lipu alla ümberregistreerimise abil, tuleks tulevastes kalanduslepingutes ette näha, et ELi laev, mis muudab oma lipuriiki kohustuste vältimiseks või täiendavate kalastamisvõimaluste hankimiseks, kaotab õiguse edaspidi partnerriigi majandusvööndis kalastada.

ELi kalatööstus peaks kandma mõistliku osa kuludest, mida tuleb maksta kolmandate riikide ülemäärastele varudele juurdepääsu eest. ELi eelarvest rahastamist tuleks sellele vastavalt vähendada.

MEETMED Komisjon · teeb ettepaneku vaadata 2012. aastaks läbi kalapüügilubade määrus, et lihtsustada kalapüügilubade haldamist; · tegutseb eesmärgiga muuta inimõigused säästva kalanduse lepingute sõlmimisel vajalikuks tingimuseks ning säilitada kalandusalane koostöö kolmandate riikidega; · tegutseb eesmärgiga kaasata kahepoolsetesse lepingutesse lipuriigi omakasupüüdliku vahetamise ennetamise sätted; · tegutseb eesmärgiga suurendada laevaomanike panust kolmandate riikide vetele juurdepääsu kuludes.

3.4. Partnerriikide säästva kalanduse tõhusam toetamine

ELi rahaline toetus kolmandate riikide kalandussektori poliitikale peaks andma konkreetset ja mõõdetavat kasu partnerriikidele, sealhulgas säästva kohaliku püügi valdkonnas. Selle eesmärk peaks olema nende haldus- ja teadussuutlikkuse parandamine ning see peaks olema suunatud eelkõige seire-, kontrolli- ja järelevalvetegevusele, sh ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemisele. Teaduslike teadmiste täiustamine ja suutlikkuse parandamine peaksid samuti olema säästva kalanduse lepingute raames partnerriikidele antava ELi toetuse prioriteedid.

Samal ajal tuleks muuta sektoripõhist tuge tõhusamaks, sihipärasemaks ja seda tuleks regulaarselt hinnata. Partnerriikidelt tuleks nõuda tulemuste tagatisi ning tuleks suurendada tingimuslikkust, mis seisneb maksete tegemisest keeldumises, kui tulemusi ei saavutata. Komisjon koostab samuti kõigi kalanduslepingute raames antavate sektoripõhiste toetusfondide järelevalve üldised suunised, mida saab seejärel konkreetsetele lepingutele kohandada.

Komisjon tegutseb ka partnerriikide kalandussektori säästva arengu sektoripõhise toetuse lisandväärtuse suurendamise nimel, mille tulemusena võetakse paremini arvesse neist igaühes kirjeldatud üldisi strateegiaid ja prioriteete.

MEETMED Komisjon · teeb ettepaneku lahutada kõigil juhtudel sektoripõhise toetuse maksed kalavarudele juurdepääsu õiguste maksetest ning määrab kindlaks sektoripõhise toetuse, võttes arvesse partnerriikide vajadusi ja raha tõhusa kasutamise suutlikkust; · tegutseb eesmärgiga kehtestada sektoripõhise osa suurem tingimuslikkus, mille tulemusena oleksid maksed seotud sektoripõhise toetuse rakendamise käigus saavutatud tulemustega; · toetab partnerriikide jõupingutusi andmekogumise ja täpsete teaduslike nõuannete andmise parandamiseks.

4. Kooskõla ELi muude põhimõtetega

Käesolevas teatises nimetatud eesmärkide saavutamiseks peab ELi esindatus mitmetes ülemaailmsetes foorumites olema tugevam. See peaks tulenema suuremast kooskõlast ELi meetmete ja põhimõtete vahel rahvusvahelise kalanduse juhtimise ning arendustegevuse, kaubanduse, keskkonna, teadusuuringute ja uuendustegevuse, välispoliitika ja muudes valdkondades. See saavutatakse muu hulgas järgmiselt:

– kalandus- ja arengupoliitika kooskõlastamine peaks tagama, et arenguriikide nende jõupingutuste tunnustamine, mis nad teevad oma kalandussektori arendamiseks, on seotud nende kasvava teadlikkusega oma kohustustest säästva kalanduse haldamise valdkonnas;

– püütakse saavutada sünergiat tulevaste kalanduslepingute ja arengupoliitika ning arengu rahastamise vahendite vahel, eelkõige Euroopa Arengufondi (EAF) ja muude põhimõtete vahel, näiteks teadusuuringute ja uuendustegevuse põhimõtted;

– Euroopa Liidu välistegevuse kontekstis jätkab EL oma üldise partnerlus- ja koostööstrateegia raames selliste kalandusega seotud strateegiate ja programmide toetamist, nagu meresõidu turvalisus ja võitlus piraatlusega;

– EL takistab juba praegu kalandustoodete peamise importijana ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi toodete jõudmist oma turule. ELi kaubanduspoliitika võib samuti aidata kaasa säästva kalanduse tagamisele kõikjal maailmas, edendades kalanduse haldamist käsitlevate asjakohaste rahvusvaheliste konventsioonide ja lepingute järgimist sooduskaubanduslepingute raames;

– tagatakse keskkonna- ja kalanduseesmärkide kooskõla rahvusvaheliste keskkonnaorganite väljatöötatud põhimõtete ja konventsioonide pideva integreerimise teel piirkondlike kalandusorganisatsioonide kaitse- ja majandamisotsustesse.

MEETMED Komisjon · töötab välja ja rakendab ookeani- ja merepõhised piirkondlikud säästva kalanduse strateegiad, näiteks Vaikse ookeani ja India ookeani ning Vahemere jaoks; · võtab 2011. aasta lõpuks vastu õigusraamistiku ettepaneku (sh kaubandusmeetmed) kalavarude jätkusuutlikkuse tagamiseks.

I LISA

Piirkondlikud kalandusorganisatsioonid

II LISA

Kahepoolsed kalanduslepingud

LEPINGU LIIK || PARTNERRIIK || PROTOKOLL KEHTIB KUNI || EUROOPA LIIDU iga-AASTANE RAHALINE OSALUS

Mitut liiki hõlmavad (sega)kokkulepped || Gröönimaa || 31. detsember 2012 || 14 307 244 eurot

Guinea-Bissau || 15. juuni 2011 || 7 500 000 eurot

Mauritaania || 31. juuli 2012 || Alates 86 000 000 eurost (1. aasta) kuni 70 000 000 euroni (4. aasta)

Maroko || 27. veebruar 2012 || 36 100 000 eurot

Tuunipüügi­kokkulepped – Lääne-Aafrika || Roheneemesaared || 31. august 2011 || 385 000 eurot

Gabon || 2. detsember 2011 || 860 000 eurot

Elevandiluurannik || 30. juuni 2013 || 595 000 eurot

São Tomé ja Príncipe || 2013. aasta lõpp || 682 500 eurot

Tuunipüügi­kokkulepped – India ookean || Komoorid || 31. detsember 2013 || 615 250 eurot

Madagaskar || 31. detsember 2012 || 1 197 000 eurot

Mosambiik || 31. detsember 2011 || 900 000 eurot

Seišellid || 17. jaanuar 2014 || 5 600 000 eurot

Tuunipüügi­kokkulepped – Vaikne ookean || Kiribati || 15. september 2012 || 478 400 eurot

Mikroneesia || 25. veebruar 2010 (uus viieaastase kestusega protokoll on ratifitseerimisel) || 559 000 eurot

Saalomoni Saared || 8. oktoober 2012 || 400 000 eurot

Soikunud lepingud || || ||

Gambia || Kehtiv protokoll puudub ||

Guinea || Kehtiv protokoll puudub ||

Ekvatoriaal-Guinea || Kehtiv protokoll puudub ||

Mauritius || Kehtiv protokoll puudub ||

Senegal || Kehtiv protokoll puudub ||

[1]               Maailma kalanduse ja akvakultuuri olukord 2010, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, Rooma 2010, lk 35. Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vaatluse all olnud merevarudest rohkem kui pool (53 %) olid hinnanguliselt püütud maksimaalsetes lubatud piirides, 28 % ülepüütud, 3 % ammendunud ja 1 % ammendumisest taastumas. 3 % varudest olid hinnanguliselt alapüütud ja 12 % mõõdukalt püütud.

[2]               Integreeritud merenduspoliitika välise mõõtme suunad on sätestatud komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika rahvusvahelise mõõtme laiendamine (KOM(2009)0536 (lõplik).

[3]               Maksimaalne jätkusuutlik saagikus on suurim saak (või püük), mida võib liigi varudest määramata aja jooksul võtta. Maksimaalne jätkusuutlik saagikus on säästva püügi põhimõtte jaoks põhitähtsusega ning selle eesmärk on säilitada populatsiooni suurust maksimaalsel kasvumääral, püüdes isendid, kes üldjuhul kõnealusele populatsioonile lisanduksid, ning võimaldades populatsioonil jääda määramata ajaks tootlikuks.

[4]               Kõnealused riigid moodustavad koos ELiga kaks kolmandikku kalandustoodete maailmaturust, vt Maailma kalanduse ja akvakultuuri olukord 2010, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, Rooma 2010.

[5]               Nõukogu määrus (EÜ) nr 1005/2008, 29. september 2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr 601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999.

[6]               Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon, 1982, tuntud ka Montego Bay konventsioonina.

[7]               Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakenduskokkulepe, 1995, tuntud ka New Yorgi kokkuleppena.

[8]               Tegelikud huvid võivad tuleneda avamerel kalapüügist, piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide pädevusalasse kuuluva majandusvööndi rannikuriigiks olemisest või piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide majandataval alal püütud kalandustoodete oluliseks importijaks olemisest.

[9]               KOM(1999) 613 (lõplik), 8.12.1999

[10]             Maailma kalanduse ja akvakultuuri olukord 2010, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, Rooma 2010, lk 35. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni seire all olevatest merevarudest rohkem kui pool (53 %) olid hinnanguliselt püüdmisel maksimaalsetes lubatud piirides, 28 % ülepüütud, 3 % ammendunud ja 1 % ammendumisest taastumas. 3 % varudest olid hinnanguliselt alapüütud ja 12 % mõõdukalt püütud. Tuuni- ja selle lähiliikide varudest, mille kohta püügi olukord on teada, võib varudest isegi kuni 60 % olla püüdmisel maksimaalsetes lubatud piirides, kuni 35 % varudest on klassifitseeritud ülepüütuna või ammendatuna ning ainult vähesed tunduvad olevat alapüütud (peamiselt vööttuun).

[11]             Vaikse ookeani lõunaosa avamere kalavarude kaitse ja majandamise konventsioon, artiklid 16, 17.

[12]             Ühisomandi tragöödia on dilemma, mis tuleneb olukorrast, kus mitu iseseisvalt ja ratsionaalselt enda huvides käituvat üksikisikut ammendavad lõpuks ühise jagatud ressursi, isegi kui on ilmselge, et selline tulemus ei vasta kellegi pikaajalistele huvidele.

[13]             Lubatava püügi osa, mida rannikuriik ei saa või ei soovi ise kasutada, vt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikli 62 lõige 2.

[14]             Ülevaadet ELi praeguste kalanduse kahepoolsete lepingute ja nende peamiste iseloomulike omaduste kohta vt II lisast. Täieliku kehtivuse saavutamiseks peab kalanduse kahepoolsete lepingutega olema kaasas protokoll, kus määratakse kindlaks kalastamisvõimaluste ja rahalise panuse üksikasjad. Ilma kehtiva protokollita või ratifitseerimisel olevatele lepingutele viidatakse kui soikunud lepingutele.

[15]             Ühise kalanduspoliitika reformiga seotud konsulteerimise kokkuvõttev aruanne, SEK(2010)428 (lõplik), 16.4.2010.

[16]             Praegused kalanduse partnerluslepingud on võimalik jagada a) lepinguteks, mis hõlmavad ainult tuuni ja sellega seotud siirdekalade liike (tuunipüügikokkulepped), ning b) lepinguteks, mis hõlmavad ka muid liike (tuntud ka segakokkulepetena). Tulenevalt nende käsitlemisest piirkondlike kalandusorganisatsioonide poolt, on teaduslikud andmed tuunivarude kohta üldjuhul paremal tasemel kui muude liikide kohta.

[17]             Nõukogu määrus (EÜ) nr 1006/2008, 29. september 2008, mis käsitleb ühenduse kalalaevadele loa andmist püügitegevuseks ühenduse vetest väljaspool ning kolmandate riikide laevade juurdepääsu ühenduse vetele ja millega muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2847/93 ja (EÜ) nr 1627/94 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 3317/94.

[18]             Cotonou leping on kõige põhjalikum partnerlusleping arenguriikide ja ELi vahel. Alates 2000. aastast on see olnud raamistik ELi suhetele 79 riigiga Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) piirkonnast.