2.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 351/39


Teisipäev, 6. juuli 2010
Ebatüüpilised lepingud, kaitstud töökarjäär ja sotsiaalse dialoogi uued vormid

P7_TA(2010)0263

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2010. aasta resolutsioon ebatüüpiliste lepingute, kaitstud töökarjääri, turvalise paindlikkuse ja sotsiaalse dialoogi uute vormide kohta (2009/2220(INI))

2011/C 351 E/06

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühine kohustus tööhõive tagamisel” (KOM(2009)0257);

võttes arvesse põhiõiguste hartat, eelkõige artiklit 30 kaitse kohta põhjendamatu vallandamise korral, artiklit 31 heade ja õiglaste töötingimuste kohta ning artiklit 33 perekonna- ja tööelu kohta;

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa majanduse taastamise kava” (KOM(2008)0800) ja oma 11. märtsi 2009. aasta sellekohast resolutsiooni (1);

võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni deklareerimata töö vastase võitluse tõhustamise kohta (2);

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa majanduse elavdamise kohta (KOM(2009)0114);

võttes arvesse komisjoni teatist „Partnerlus muutumise nimel laienenud Euroopas – Euroopa sotsiaaldialoogi tähtsuse tõstmine” (KOM(2004)0557);

võttes arvesse komisjoni teatist „Paindlikkuse ja turvalisuse ühiste põhimõtete poole: rohkem paremaid töökohti paindlikkuse ja turvalisuse kaudu” (KOM(2007)0359) ja oma 29. novembri 2007. aasta sellekohast resolutsiooni (3);

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel” (KOM(2006)0708) ja oma 11. juuli 2007. aasta sellekohast resolutsiooni (4);

võttes arvesse nõukogu 15. juuli 2008. aasta otsust 2008/618/EÜ liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta aastateks 2008–2010;

võttes arvesse komisjoni soovitust tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (KOM(2008)0639) ja parlamendi 8. aprilli 2009. aasta sellekohast resolutsiooni (5);

võttes arvesse nõukogu 8. juuni 2009. aasta järeldusi (turvaline paindlikkus kriisi ajal);

võttes arvesse turvalise paindlikkuse missiooni 12. detsembri 2008. aasta aruannet „Turvalise paindlikkuse ühiste põhimõtete rakendamine Lissaboni strateegia 2008–2010 tsükli raames”;

võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu (EPSCO) 5.–6. detsembri 2007. aasta järeldusi;

võttes arvesse Euroopa tööturu osapoolte soovitusi 18. oktoobri 2007. aasta raportis „Euroopa tööturgude peamised väljakutsed: Euroopa tööturu osapoolte ühisanalüüs”;

võttes arvesse 2007. aasta 18.–20. jaanuaril Berliinis nn hea töö teemal toimunud tööhõive- ja sotsiaalministrite mitteametliku kohtumise järeldusi;

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A7-0193/2010),

A.

arvestades, et mittestandardne tööhõive on alates 1990. aastast märkimisväärselt kasvanud ning praeguse majanduskriisi tulemusena on kõige rohkem töökohti kadunud nn ebatüüpilise tööhõive sektoris; arvestades, et nn ebatüüpilisteks töölepinguteks on uued lepinguvormid, mis vastavad ühele või mitmele järgmistest tunnustest: osalise tööajaga, juhuslik või ajutine töö, töö tähtajalise töölepingu alusel, kodus töötamine, kaugtöö, osaline tööaeg 20 või vähem tundi nädalas;

B.

arvestades, et mitu korda on rõhutatud vajadust paindlike töösuhete järele;

C.

arvestades, et globaliseerumine ja tehnoloogia kiire areng põhjustavad ulatuslikku majanduse ümberkorraldamist, tuues kaasa muutusi töösuhetes ja tehtava töö olemuses ning ka selliseid uusi nähtusi nagu iseseisvad ühe inimese ettevõtted kõigis sektorites ja vanuserühmades, mis tekitab vajaduse töösuhete uuesti määratlemise järele, et vältida moonutusi (nt „valede” füüsilisest isikust ettevõtjate nähtus);

D.

arvestades, et finants- ja majanduskriis, mis on muutunud tõsiseks tööhõivekriisiks ja toonud kaasa tohutu töökohtade kadumise, on põhjustanud ebakindlust tööturul ja kasvavat vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, eelkõige juba niigi haavatavate isikute ja ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade jaoks;

E.

arvestades, et nende inimeste arv, kes elavad töötamisest hoolimata vaesuses, üha kasvab, olles jõudnud 8 %-ni Euroopa tööjõust, ja madalapalgaliste töötajate arv on praegu umbes 17 %;

F.

arvestades, et tuleks välja töötada ulatuslik täiendav ELi lähenemisviis, mis keskenduks jõuliselt tõhusale juhtimisele ja üksteist täiendavatele poliitikameetmetele majandus-, keskkonna-, tööhõive ja sotsiaalpoliitika ning ettevõtluse valdkonnas ning oleks kooskõlas Euroopa tööhõivestrateegia põhimõtetega, mille eesmärk on panna liikmesriigid järgima neljal põhimõttel – tööalane konkurentsivõime, ettevõtlus, kohanemisvõime ja võrdsed võimalused – põhinevaid ühiseid eesmärke;

G.

arvestades, et töötuse määr 27-liikmelises ELis on tõusnud 10 %-ni (2009) ning et tööpuuduse tipptase ei saabu ilmselt enne 2011. aasta esimest poolt;

H.

arvestades, et tööhõivemuutuste jaotus haridustaseme järgi näitab, et viimastel aastatel on vähenenud tööga hõivatud madala kvalifikatsiooniga isikute arv;

I.

arvestades, et aastas vahetab töökohta viiendik kuni neljandik kõikidest Euroopa töötajatest;

J.

arvestades, et tööpuuduse ja tööhõive vaheline üleminekumäär on kõrge, sest kolmandik töötutest ja 10 % mitteaktiivsest elanikkonnast leiab töö ühe aasta jooksul, kuid paljud töötajad, eelkõige ebatüüpiliste töösuhete korral kaotavad töö ega leia uut;

K.

arvestades, et 27-liikmelises ELis kestab 45 % kõikidest töötuse perioodidest kauem kui üks aasta, võrreldes umbes 10 %-ga USAs;

L.

arvestades, et tööjõu käive on naiste hulgas kõrgem kui meestel (erinevus on viis protsendipunkti), samuti on see kõrge noorte (alla 24-aastaste) töötajate hulgas ning väheneb seoses kõrgema haridustasemega, mis näitab, et muutused on pigem pealesunnitud kui valikulised ning seotud lühiajaliste ebakindlate töölepingutega ning et sageli ei leia noored oma akadeemilisele kvalifikatsioonile vastavat töökohta;

M.

arvestades, et hinnanguliselt on ühel töötajal kuuest kohustus hoolitseda eaka või ülalpeetava sugulase või sõbra eest;

N.

arvestades, et mõnedes liikmesriikides on sagenenud mitteametliku töötamise juhtumid, mis võib põhjustada tõsiseid majanduslikke (eelkõige maksualaseid), sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme;

O.

arvestades, et turvalise paindlikkuse hindamine on keerukas ja et oluline on kasutada terviklikku lähenemisviisi, eelkõige pidades silmas muutusi, mida praegune kriis võib kaasa tuua ka ettevõtete käitumises, ajendades neid sõlmima üha vähem kaitstud ja väga ebakindlaid töösuhteid;

P.

arvestades, et tööhõivepoliitika kontekstis tuleb aktiivselt edendada naiste ja meeste võrdseid võimalusi, tööelu, õpingute ja pereelu ühitamist ning mittediskrimineerimise põhimõtteid;

Q.

arvestades, et kuigi sotsiaalne dialoog on Euroopa riikides arenenud erinevalt, on kuhjuvad majandus- ja finantsprobleemid viinud kõikjal intensiivistatud kolmepoolse dialoogini,

R.

arvestades, et kollektiivläbirääkimised kujutavad endast kõige levinumat töötasu kindlaksmääramise viisi Euroopas: kolmest töötajast kahe töötasu on reguleeritud kollektiivse palgalepinguga kas ettevõtte või kõrgemal tasandil;

S.

arvestades, et 19. jaanuaril 2007. aastal Berliinis toimunud ELi tööhõive- ja sotsiaalministrite mitteametlikul kohtumisel järeldati, et Euroopa vajab rohkem ühiseid jõupingutusi, et edendada nn head tööd; hea töö tähendab töötajate õigusi ja kaasatust, õiglast palka, tööohutuse ja töötervishoiu kaitset ja ka peresõbralikku töökorraldust; head ja õiglased töötingimused ja ka asjakohane sotsiaalne kaitse on hädavajalikud selleks, et Euroopa Liit leiaks tunnustust oma kodanike silmis;

T.

arvestades, et hea töö mõiste peaks andma Euroopa tööhõivestrateegia järgmise etapi jaoks põhilised suunised;

A.     Ebatüüpilised lepingud

1.

kutsub 2010. aasta kevadist Euroopa Ülemkogu üles esitama selgeid suuniseid ja konkreetseid meetmeid eesmärgiga kindlustada inimväärset tööd ja kvaliteetset tööhõivet ning luua püsiva töö võimalusi ambitsioonika ELi 2020. aasta strateegia raames, võttes seejuures arvesse kriisi mõju majandusele, ühiskonnale ja tööturule;

2.

kutsub komisjoni üles hindama turvalise paindlikkuse missiooni jõupingutusi, kutsub liikmesriike üles tasakaalustatumalt ja õiglasemalt rakendama turvalise paindlikkuse põhimõtteid ning juhib tähelepanu asjaolule, et vastastikku õppimine ja heade tavade vahetamine, nii nagu ka avatud koordinatsiooni meetod on olulised vahendid liikmesriikide erinevate poliitikate kooskõlastamisel; märgib siiski, et avatud koordinatsiooni meetodit võiks parandada ja et selle juhtimist tuleks tõhususe suurendamise eesmärgil tugevdada;

3.

märgib tööturgudel eksisteerivate töötavade, lepinguliste vormide ja ärimudelite suurt mitmekesisust, rõhutades mitmekesisuse taustal vajadust pidada esmatähtsaks Euroopa mudelite ja kehtestatud tööõiguse kaitset; soovitab uute tööhõivestrateegiate väljatöötamisel võtta vastu alt-üles lähenemisviis, et lihtsustada dialoogi ning poliitilise ja sotsiaalse asutuste kaasamist kõigil tasanditel;

4.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnustama ja toetama iseseisvate vabakutseliste töötajate erilist rolli majanduse elavdamise olulise jõuna, võimalusena tööturule sisenemiseks või selle alternatiivina; märgib, et iseseisev töötamine muutub üha populaarsemaks, eelkõige noorte töötajate ja naiste seas ning üleminekuna töötamiselt pensionile jäämisel; on veendunud, et iseseisvaid vabakutselisi töötajaid tuleks kohelda kui mikroettevõtjate ainulaadset alajaotust, ning nõuab meetmete võtmist, et minimeerida reguleerimisest tulenevat koormust, ergutada ja toetada iseseisvaid vabakutselisi töötajaid oma iseseisva vabakutselise ettevõtluse alustamisel ja laiendamisel ning edendada selle rühma elukestvat õpet;

5.

rõhutab füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise, eriti mikro- ja väikeettevõtete tähtsust ning toonitab, kui olulised on nn vabad elukutsed oma eripäraga; rõhutab, et vabade elukutsete mõiste seostub üksnes teatud oskustega ametiga, mida saab ka iseseisvalt pidada;

6.

on seisukohal, et kõigile töötajatele, olenemata nende tööalasest staatusest, tuleks tagada teatavad põhilised õigused; soovitab, et tööõiguse reform, kui see on vajalik, keskenduks oma prioriteetides järgmistele küsimustele: ebatüüpiliste töösuhetega hõivatud töötajate kaitse hädavajalik laiendamine; ebatüüpiliste lepingute rühmitamine nende lihtsustamise eesmärgil; normaalsete töösuhete jätkusuutlik loomine; sõltuva töösuhte selgem määratlemine, sh ennetusmeetmed seoses ebatüüpiliste lepingutega töötajate tervishoiu ja ohutusega; meetmete võtmine mitteametliku töötamise vastu; toetus uute, sh ebatüüpiliste lepingutega reguleeritud töökohtade loomiseks ning ülemineku hõlbustamine tööhõive ja töötuse erinevate vormide vahel, edendades selleks poliitikameetmeid, nagu konkreetsed tööhõivetoetused, elukestev õpe, ümberõpe ja töökohal toimuv väljaõpe; toetab meetmeid sõltuva töösuhte olukorra selgitamiseks ja kutsub komisjoni üles välja töötama selged suunised töösuhete kohaldamisala kohta, nagu ILO on oma 2006. aasta soovitustes ettepaneku teinud;

7.

tervitab selliste sätete kehtestamist mõnes liikmesriigis, mis võimaldavad hoolduskohustustega töötajatel oma kohustusi paindlikuma töökorralduse abil kutsetööga ühitada; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles aktiivselt toetama hooldajaid töökohal paindlike töötingimustega, sh õigus töölt puududa, paindlik tööaeg, osaline tööaeg ja kodus töötamise korraldamine, mis võimaldaks rohkematel hooldajatel kõigis liikmesriikides palgatööle jääda või naasta;

8.

võtab teadmiseks Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi poolt tehtud eristamise ebatüüpiliste ja väga ebatüüpiliste töösuhete vahel; usub, et paljud ebatüüpiliste töösuhete vormid on olulised hooldajate, üliõpilaste ja teiste jaoks, kes sõltuvad lühiajalistest lepingutest ja osalise tööajaga tööst, näiteks selleks, et lisasissetulekut teenida; rõhutab, et ebatüüpilistes töösuhetes olevatel töötajatel peaksid kindlasti olema minimaalsed õigused ja nad peaksid olema kaitstud ärakasutamise eest;

9.

ergutab liikmesriike edendama üleminekuid produktiivsetele ja tasuvatele kvaliteetsetele töökohtadele ning välja töötama tööõiguse sätteid, mis tõhusalt kaitsevad ebatüüpiliste töövormidega hõivatud inimeste õigusi ning tagavad täistööajaga, standardlepingutega töötajatega võrdse kohtlemise töötajate kaitse maksimaalsest tasemest lähtuvalt;

10.

soovitab, et ebatüüpiliste lepingutega töötajad oleksid hõlmatud kehtivate ELi direktiividega, mis hõlmavad ELi töötajate kategooriaid, sh tööajadirektiiv (93/104/EÜ), direktiiv renditöö kohta (2008/104/EÜ), osalist tööaega käsitlev direktiiv (97/81/EÜ) ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (1999/70/EÜ);

11.

märgib, et mittestandardsete ja ebatüüpiliste töölepingute osakaalu tõusu suundumusel on tugev sooline ja põlvkondadevaheline mõõde, kuna naised, vanemad ja samuti nooremad töötajad on mittestandardses tööhõives esindatud ebaproportsionaalsel määral; märgib, et mõnedes sektorites toimuvad kiired struktuurimuutused; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles uurima sellise suundumuse põhjuseid ning võtma asjakohaseid, eesmärgistatud meetmeid vastavates valdkondades, et võidelda selle tasakaalustamatusega, sel eesmärgil tuleks hõlbustada üleminekut alalisele tööhõivele ja eelkõige edendada meetmeid töö-, pere- ja eraelu ühitamiseks nii meeste kui naiste puhul, ühtlasi tuleks suuremat tähelepanu pöörata sotsiaalsele dialoogile töötajate esindajatega ettevõtetes ning jälgida ja avalikustada nende meetmete tulemusi; kutsub lisaks komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ebastandardsete ja ebatüüpiliste lepingute kasutamise eesmärk ei oleks varjata ebaseaduslikku tööhõivet, vaid pigem edendada oskuste vahetamise kaudu noorte ja töötute tõhusat integreerumist tööturule, see annaks Euroopa töövõtjatele ja ettevõtetele turvalisuse ja paindlikkuse, mis tugevdab nii nende tööalast kui ka ärilist konkurentsivõimet;

12.

kutsub liikmesriike üles tagama, et tõhusamalt rakendataks direktiivi 97/81/EÜ osalise tööaja kohta ja direktiivi 1999/70/EÜ tähtajalise töö kohta, võttes seejuures eelkõige arvesse mittediskrimineerimise aluspõhimõtet; rõhutab, kui olulised on koolitus ja elukestev õpe, et hõlbustada töökoha vahetust, mis on eriti oluline tähtajaliste töötajate jaoks;

13.

rõhutab, et ebatüüpiliste töösuhete vormide kasutamine peaks olema isiklik valik ja mitte kohustus, mille dikteerivad üha suurenevad takistused tööturule sisenemisel teatud rühmade puhul või kvaliteetsete töökohtade puudus; märgib, et individuaalselt kohandatud ebatüüpilised lepingud, mille on koostanud tööintegratsiooni sotsiaalsed ettevõtted, võivad olla eelkõige mitmekordselt ebasoodsas olukorras olevate töötajate jaoks üks valikuvõimalus, kuna need pakuvad alustuseks esimest töökohta;

14.

tervitab renditööd käsitleva direktiivi 2008/104/EÜ vastuvõtmist ja nõuab selle kiiret rakendamist;

15.

märgib, et tööhõive ebatüüpilised vormid peavad tagama töötajatele lepingulise õiguse koolitusele, ning rõhutab, et mittestandardsed töövormid, kui need on nõuetekohaselt kaitstud ja sisaldavad sotsiaalkindlustust, töötajate õigusi ja üleminekut stabiilsele kaitstud töökohale, võivad kujutada endast võimalust, kuid nendega peab kaasnema sihipärase aktiivse tööhõivepoliitika abil toetus töötajatele, kes on minemas üle ühelt töölt teisele või ühest tööalasest staatusest teise; taunib asjaolu, et seda tihti ignoreeritakse;

16.

julgustab liikmesriike välja töötama varaseid ja aktiivseid sekkumispoliitikaid, mis annaks tööturule naasvatele töötajatele, eelkõige naistele õiguse isiklikuks toetuseks perioodil, mis on talle vältimatult vajalik koolituseks ja/või (ümber)kvalifitseerumiseks; töötuid tuleks toetada nii kindla sotsiaalkindlustussüsteemi kui ka tõhusa aktiivse poliitikaga, nii et nad saaksid naasta tööturule võimalikult kiiresti, isegi kui nende eelnevad töölepingud olid ebatüüpilised, sest tähtsaimaks kaalutluseks peab olema inimeste hoidmine tööturul ning selle lihtsustamine, et nad saaksid üle minna korraliku, stabiilsele, kaitstud ja kvaliteetsele tööhõive vormile; kui tööturule naasmine toimub ebatüüpiliste töölepingutega, peavad need lepingud tagama töötajatele hästi reguleeritud ja turvalised töötingimused;

17.

kutsub komisjoni üles analüüsima ja jälgima koostöös sotsiaalpartneritega eri tüüpi vahendeid, mis on välja töötatud liikmesriikide aktiveerimispoliitika raames;

18.

kutsub liitu ja liikmesriike üles võitlema koos sotsiaalpartneritega aktiivselt ebaseadusliku tööhõive vastu, eeskätt ennetuse ja hoiatavate sanktsioonide abil, ja on veendunud, et ebaseadusliku tööhõive vastaste strateegiate kindlaksmääramine, sealhulgas Euroopa tasandil, aitab võidelda ebaseadusliku tööhõivega ning vähendada ebakindlaid, iseäranis ebatüüpilisi töösuhteid; on seisukohal, et ebaseadusliku tööhõive vastase võitlusega peaksid kaasnema meetmed elujõuliste ja jätkusuutlike tööhõivealternatiivide loomiseks ning inimeste toetamiseks avatud tööturule juurdepääsul;

19.

rõhutab tarvidust luua, vajaduse korral pärast vastavat koolitust, kvaliteetseid, püsivaid ja kindlaid töökohti, mis tagaksid edaspidi püsiva, täistööajaga töö, sealhulgas tuleks luua rohelisi ja tervishoiusektori töökohti, ning rõhutab vajadust tagada sotsiaalne ühtekuuluvus;

20.

rõhutab, et mitte kõik ebatüüpilise tööhõive vormid ei too tingimata kaasa ebastabiilset, ebakindlat, juhuslikku tööd, millega kaasneb madal sotsiaalkindlustuse tase, madalamad palgad ja piiratud juurdepääs täienduskoolitusele ja elukestvale õppele; juhib siiski tähelepanu sellele, et sellised ebakindlad tööhõivevormid on tihti seotud ebatüüpiliste lepinguliste suhetega;

21.

juhib tähelepanu sellele, et kõrgest tööpuuduse tasemest ja tööturu killustatusest tuleb üle saada kõigile töötajatele võrdsete õiguste andmisega ning töökohtade loomisesse, oskustesse ja elukestvasse õppesse investeerimisega; kutsub seepärast liikmesriike üles kaotama järk-järgult kõik ebakindla tööhõive vormid;

22.

juhib tähelepanu sellele, et ebakindla tööhõive järkjärguliseks kaotamiseks on vaja liikmesriikide jõulist kohustust tagada oma tööturupoliitika kaudu piisav alus, millele tuginedes minna ebakindlalt töösuhtelt üle korrapärasele alalisele töösuhtele koos tõhusamate töötajate õiguste ja sotsiaalse kaitsega;

23.

rõhutab asjaolu, et Euroopa Liit on seadnud endale eesmärgiks võimaldada inimestel ühitada töö- ja eraelu; kritiseerib siiski asjaolu, et komisjonil ja liikmesriikidel ei ole õnnestunud võtta mõttekaid ja tõhusaid meetmeid, et seda kohustust ellu viia;

24.

juhib tähelepanu sellele, et töö- ja eraelu paremat ühitamist on võimalik kõige paremini saavutada standardse tööhõivemudeli ajakohastamise teel: alalised lepingud lühema täistööajaga, kui näeb ette üldnorm, ja normide kehtestamine osalise tööajaga tööhõive jaoks, nii et neile, kes soovivad töötada osalise tööajaga, pakutakse üksnes põhjendatud ja sotsiaalselt kaitstud osalise tööajaga tööd (15–25 tundi nädalas); rõhutab, et täistööajaga ja osalise tööajaga tööhõive tuleb panna võrdsele alusele, mis puudutab tunnipalka, õigust haridusele ja elukestvale õppele, karjäärivõimalusi ja sotsiaalset kaitset;

B.     Turvaline paindlikkus ja kaitstud töökarjäär

25.

on veendunud selle tähtsuses, et praegust lähenemist turvalisele paindlikkusele tuleb praegust kriisi arvestades Euroopa tasandil ajakohastada, nii et see aitaks suurendada nii tootlikkust kui ka töökohtade kvaliteeti, tagades turvalisuse ning tööhõive ja töötajate õiguste kaitse, samuti erilise toetuse tööturul ebasoodsas olukorras olevatele inimestele, ning võimaldades samal ajal ettevõtetele töökohtade loomiseks või vähendamiseks vajalikku korralduslikku paindlikkust vastusena turu muutuvatele vajadustele; on arvamusel, et turvalise paindlikkuse põhimõtte õiglane ja tasakaalustatud rakendamine aitab struktuurimuutuste puhul kaasa tööturu paindlikumaks muutmisel; lisaks on arvamusel, et paindlikkuse ja turvalisuse nõuded ning aktiivne tööturupoliitika ei ole vastandlikud, vaid vastastikku toetavad, kui need on kehtestatud sotsiaalpartnerite, valitsuste ja Euroopa institutsioonide seisukohti õiglaselt võrreldes ning üksteiselt õppimise ja heade tavade vahetamise käigus; on veendunud, et need nõuded ei ole piisavalt kajastust leidnud Euroopa tööhõive viimaste aastate kasvu tulemustes;

26.

märgib, et üha suureneb probleem seoses nn valede füüsilisest isikutest ettevõtjatega, keda tööandjad tihti sunnivad viletsates tingimustes töötama; tööandjatele, kes kasutavad vale-FIEna tegutsejate tööjõudu, tuleks samuti karistused kehtestada;

27.

usub, et turvaline paindlikkus ei saa toimida nõuetekohaselt ilma tugeva sotsiaalse kaitseta ja tööturule naasvate inimeste toetamiseta, mis on olulised elemendid üleminekul hariduselt tööhõivele, ühelt töölt teisele ja tööelult pensionile;

28.

kutsub komisjoni üles jätkama oma jõupingutusi, et saavutada turvalise paindlikkuse poliitika tasakaalustatud rakendamine, ning esitama selleks analüüsi rakendamise praeguse olukorra kohta liikmesriikides ja kontrollima, et turvalise paindlikkuse meetmetega kaasneksid nõuetekohased töötajate ohutusmeetmed, samuti palub komisjonil aidata liikmesriike ja sotsiaalpartnereid turvalise paindlikkuse põhimõtete rakendamisel, nii et neid kohaldatakse Euroopa tasemel kehtestatud sotsiaalõigusi järgides ja kooskõlas eri tööturgude eripära ja erinevate traditsioonidega, mis puudutab tööpoliitikat, kollektiivläbirääkimisi ja sotsiaalkindlustussüsteemide struktuure, ning juhib tähelepanu sellele, et üksteiselt õppimine, heade tavade vahetamine ja avatud koordinatsiooni meetod on esmatähtsad vahendid liikmesriikide erinevate strateegiliste lähenemiste kooskõlastamiseks;

29.

on veendunud, et eriti seoses praeguse majandusliku olukorraga on liikmesriikides turvalise paindlikkuse rakendamise hindav jälgimine veelgi vajalikum ning et sotsiaalpartnerid toetavad tööõiguse ja tööturu reforme üksnes juhul, kui nende eesmärgiks on ka tõhusalt vähendada eri tüüpi lepingute erinevat käsitlemist, juhib tähelepanu sellele, et paindlikkuse põhimõtte rakendamine eeldab piisavat sotsiaalset kaitset, mis tagab inimestele elatusallika ja arenguvõimalused, lisaks eritoetuse tööotsijatele ja kõigi tööhõivevormide kindlad tööseadused, mis põhinevad selgel institutsioonilisel raamistikul, ning sellega peavad raskuste vältimiseks kaasnema suuremad kaitsemehhanismid;

30.

toonitab, et töökohal suure paindlikkuse nõue ei tohiks jõuda punkti, kus see hakkab ülemäära piirama inimeste elu ja arengut ning kus see muudab perekonna loomise ja ülalpidamise, lähedaste eest hoolitsemise ning ühiskondlikus elus osalemise väga raskeks;

31.

rõhutab, kui oluline on turvalises paindlikkuses turvalisuse aspekt, mis peab üleminekuolukorras töötajaid tööotsingutel toetama ja tagama nende inimväärsed elutingimused; see toetus peab hõlmama asjakohaseid koolitusmeetmeid, mis annavad inimestele võimaluse kohaneda tööturu vajadustega;

32.

on arvamusel, et äriühingud kardavad püsivat lahknevust oma vajaduste ja tööotsijate pakutavate pädevuste vahel, neil puudub juurdepääs laenudele, mis võimaldaks neil töötajaid tööle võtta ja investeerida, ja nad ei investeeri piisavalt tööturgu, ning rõhutab, kui oluline on praeguse majanduskriisi tingimustes Euroopa tootmissüsteemi raames välja töötada pikaajaline nägemus; vaja on luua soodne ettevõtluskeskkond, piisavad finantsvahendid ja tagada head töötingimused; ning suurendada tuleb õiguskindlust ja läbipaistvust nii tööandjate kui töötajate jaoks seoses tööõigusaktide kohaldamisala, hõlmatuse ja jõustamisega;

33.

rõhutab ebaseadusliku tööhõive ennetamise, avastamise ja karistamise tähtsust; kutsub komisjoni üles välja töötama konkreetsed algatused, sh erieeskirjad, et tegelda riiulifirmadega, solidaarvastutuse eeskirjad alltöövõtuahelates ja ELi ameti loomine ebaseadusliku tööhõive ärahoidmiseks ja avastamiseks;

34.

usub, et majandus- ja finantskriisi tõttu ei suuda ettevõtted mõnedes liikmesriikides leida tööturul lepinguvorme, mis oleksid kõige paremini vastavuses nende nõuetega seoses paindlikkusega, mida on vaja reageerimaks ettenägematutele kõikumistele turunõudluses, aga ka seoses kulude vähendamise ja töötajate turvalisuse kaitsega;

35.

nõuab tänapäevase töökorralduse kontekstis paindlike ja turvaliste lepinguliste suhete loomist, millega tagatakse võrdne kohtlemine; on kindlalt veendunud, et määramata tähtajaga töölepingud peavad jääma peamiseks tööhõive vormiks, ja on arvamusel, et tänapäevase töökorralduse kontekstis tuleks sätestada lepingud, mis on töökorralduse koha pealt paindlikud ning seoses töökoha kaitse ja õigustega turvalised; möönab samas, et määramata tähtajaga töölepingute õigusliku raamistiku kindlaksmääramine ja nende seotus turvalise paindlikkuse kontseptsiooniga riiklikus tööõiguses on otsustava tähtsusega, et ettevõtted ja töötajad nad omaks võtaksid;

36.

mõistab teravalt hukka tavapäraste töökohtade asendamise ebatüüpiliste töölepingutega, mis toob kaasa kehvemad ja ebakindlamad töötingimused kui tavapäraste töösuhte puhul ja mis kahjustab üldsust, töötajaid ja konkurente; rõhutab, et selline kuritarvituslik tegevus kahjustab ja destabiliseerib Euroopa sotsiaalset mudelit, ning kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kõigi olemasolevate vahenditega võitlema pidevalt sellise kuritarvitusliku tegevuse vastu nt karmimate karistuste kehtestamisega;

37.

on kindlalt veendunud, et liikmesriikide erinevaid traditsioone arvesse võttes peavad mis tahes töösuhte vormiga kaasnema põhilised õigused, sh inimväärsed palgad ning soolise ja etnilise palgavahe välistamine; piisav sotsiaalkaitse; mittediskrimineerimine ja võrdne kohtlemine töö saamisel ja tööl olles, koolitus ja karjäärivõimalus; töötajate tervise ja turvalisuse kaitse ning sätted töö- ja puhkeaja kohta, pensioniõigused, ühinemis- ja esindatusvabadus, kollektiivläbirääkimised, kollektiivne tegutsemine, koolituse ja karjäärivõimaluste kättesaadavus ning kaitse töö kaotamise korral;

38.

nõuab, et Euroopa Liit ja liikmesriigid suurendaksid stabiilse ja jätkusuutliku tööhõive toetamiseks jõupingutusi oskustesse ja koolitusse investeerimisel; kutsub seetõttu liikmesriike üles investeerima inimestesse ning sel eesmärgil jõuliselt rakendama ja rahastama õppe strateegiaid kooskõlas turu nõuetega ning tunnustama mitteformaalseid oskusi ja pädevusi, järgides seejuures elutsüklipõhist lähenemist; kutsub lisaks liikmesriike üles kehtestama riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil meetmed tagamaks, et noorele koolilõpetajale oleks kättesaadavad töö või kõrgharidus või et ta saaks kutsealast koolitust;

39.

kutsub liikmesriike üles rakendama poliitikat, mis võimaldab kõikidel inimestel, sh kõige nõrgematel ja kõige ebasoodsamas olukorras olevatel inimestel tõhusalt pääseda tööturule ja paremini tasakaalustada paindlikku tööaega ja lähedaste eest hoolitsemist, era- ja pereelu, tagades samas võrdsetele võimalustele ja kõikidele sellel eesmärgil vajalikele teenustele ulatusliku toetuse, nt selliste kõrvalmeetmetega nagu sünnitus- ja raseduspuhkus ja vanemapuhkus, paindlik tööaeg ning hinnalt vastuvõetavad ja kättesaadavad lastehoiuteenused;

40.

kutsub liikmesriike üles tulema välja poliitikameetmetega, mille eesmärk on luua uusi töövõimalusi; on teadlik nende inimeste vastutusest ja riskidest, kes loovad selliseid töökohti, kaasa arvatud ebatüüpiliste lepingutega töökohti;

41.

kutsub liikmesriike üles rakendama meetmeid, mis võimaldaksid töötajatel pärast vanemapuhkust tööle tagasi pöörduda, kui nad on vajaduse korral esmalt läbinud täienduskoolituse;

42.

soovitab tungivalt, et ELi tööhõivealgatus peaks sisaldama ka varajast sekkumist töötute toetamiseks hetkel, mil töökohad tegelikult kaotatakse, eelkõige selleks, et vähendada inimeste tööturult väljatõrjumise ohtu ja sellega kaasnevat inimkapitali kaotust;

43.

kutsub liikmesriike üles tõhustama eelkõige madala kvalifikatsiooniga töötajate ja puuetega inimeste toetuskavasid, nähes ette ühtsed lähenemisviisid, individuaalse nõustamise, töötajate intensiivse koolituse või ümberõppe, subsideeritud töökohad ning toetuse töö alustamiseks füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtte asutamiseks; rõhutab siiski eriti, et need toetused peavad olema korraldatud nii, et ei asendataks tavapäraseid töökohti;

44.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vähendama halduskoormust, juhul kui see ei ole töötajate huvide kaitse teenistuses, et parandada ettevõtluskeskkonda, eriti VKEde jaoks, kuid rõhutab, et kindlasti on vaja tagada see, et muutused ei mõjutaks töötajate ohutust ja tervist; juhib tähelepanu sellele, et VKEd on oma arvukuse tõttu peamised mõjutegurid võitluses töötuse vastu ELis; rõhutab, et VKEsid puudutava tööhõivepoliitika kujundamisel tuleb kindlasti arvesse võtta nende erinõudeid ja nende asukoha piirkonna nõudeid;

45.

kutsub liikmesriike aru andma, milline on hetkeseis seoses turvalise paindlikkuse saavutamisteede kavandamise ja rakendamisega;

46.

peab kahetsusväärseks, et nõukogu ja komisjoni lähenemisviis turvalisele paindlikkusele on liiga ühekülgne; kutsub komisjoni ja nõukogu üles pühenduma hea töö tegevuskavale ja lisama see järgmistesse koondsuunistesse ja Euroopa tööhõivestrateegiasse: töötajate töö- ja tööhõivealase turvalisuse edendamine, õigustel põhinev lähenemisviis aktiivsele tööturupoliitikale ja elukestvale õppele, ulatuslik töötervishoid ja tööohutus, üldised ja võrdsed sotsiaalsed ja töötajate õigused kõigile, töö- ja eraelu tasakaal ning töö- ja töövälise elu ühitamine, tööhõive kvaliteedi ja tööheaolu suurendamine;

47.

kutsub liikmesriike üles mitte lubama koondamisi üksnes majanduslikel põhjustel, kuni kõik jõupingutused on tehtud, et töötajaid (ümber) koolitada;

C.     Sotsiaalse dialoogi uued vormid

48.

on veendunud, et tööturu osapoolte rolli tunnustamine uues aluslepingus kujutab endast edasiminekut, sest sellega tunnistatakse nende autonoomiat ja kinnitatakse nende osatähtsust sotsiaalse dialoogi edendamisel, ning rõhutab siinkohal, et eriti oluline on valdkondlik sotsiaalne dialoog, mis praeguseks toimib juba 40 valdkonnas;

49.

tunneb siiski muret Euroopa Kohtu hiljutiste otsuste pärast (kohtuasjas Laval, Rüffert, Viking ja Luxembourg), milles käsitletakse ühinemisvabadust ja tegevusvabadust töötingimuste parandamiseks;

50.

on seisukohal, et majanduskasvu- ja tööhõivealase kolmepoolse tippkohtumise tunnustamine institutsioonilise organina annab oma panuse tööturu osapoolte kaasamisele ELi majanduspoliitikasse;

51.

on veendunud, et Euroopa ja riikide tööturu osapoolte ja kodanikuühiskonna organisatsioonide panus ELi 2020. aasta strateegia täitmisel on eriti tähtis seoses tööhõive eesmärkide saavutamise ja turvalise paindlikkuse tegevuskava ajakohastamise ja rakendamisega;

52.

kutsub komisjoni ja liikmesriikide valitsusi üles vastutama „autsaiderite” olukorra eest (s.o töötajad, kellel on ebatüüpilised või „väga ebatüüpilised” töölepingud) ning tagama, et nende õigused ja sotsiaalkaitse nõuded oleksid tasakaalus „insaiderite” omadega;

53.

kutsub tööturu osapooli nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil üles toetama investeeringuid õppe strateegiatesse, mis on kooskõlas turu nõuetega, ning toob positiivselt esile tööturu osapoolte läbirääkimiste tulemusel valminud „Pädevuste ja kvalifikatsioonide elukestva arendamise tegevuskava”;

54.

usub, et inimesed, kes osalevad tööturule kaasamise meetmetes või meetmetes nende ettevalmistamiseks tööturule sisenemiseks (naasmiseks), aga ka kodanikuühiskonna organisatsioonid, kes neile kõnealuseid teenuseid osutavad või kes neid esindavad, peaksid osalema neid mõjutavate poliitikavaldkondade väljakujundamisel, rakendamisel ja täitmisel;

55.

märgib, et tööturu osapoolte ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasatus poliitika kujundamisse ja rakendamisse erineb liikmesriigiti tunduvalt, kuid et üldiselt on tendents kasutada poliitiliste eesmärkide saavutamiseks laiemat vahendite valikut; usub, et tööturu osapoolte poolt kogetava sotsiaalse ja institutsioonilise toetuse kvaliteeti peaks riiklikul tasandil veelgi parandama ja see peaks olema veelgi sisukam, sest see on nendepoolse panuse kvaliteedi oluline määraja; tõstab siiski eriliselt esile, et sotsiaalse dialoogi kvaliteet riikide ja sektorite vahel erineb märkimisväärselt, ning kutsub tööturu osapooli tungivalt üles arendama tõelist sotsiaalpartnerlust kõikidel tasanditel;

56.

usub, et kollektiivläbirääkimised on osutunud tõhusaks vahendiks tööhõive säilitamisel ning et see lubab tööandjatel ja töötajatel leida tõhusaid lahendusi majandusliku langusega toimetulemiseks; märgib seoses sellega, kui oluline on kindel konsensus tööturu osapoolte vahel riiklikes süsteemides, kus tööõiguse kaitset reguleeritakse minimaalsel tasemel;

57.

on veendunud, et töökohas toimuva eduka sotsiaalse dialoogi määravad suures osas ära vahendid, mis on töötajate esindajatel seoses kvaliteetse teavitamise, korrapärase koolituse ja piisava ajaga;

58.

on veendunud, et valitsustel on otsustav roll eeltingimuste loomisel kaasavateks ja tulemuslikeks kollektiivläbirääkimisteks ning kolmepoolsete struktuuride hõlmamiseks, et kaasata tööturu osapooled institutsionaalselt ametlikul ja sisulisel moel ning võrdsel alusel avaliku poliitika kujundamisse vastavalt riikide tavadele ja traditsioonidele;

*

* *

59.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsiooni nõukogule, komisjonile, sotsiaalkaitsekomiteele, Euroopa tööhõivekomiteele ning liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0123.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0466.

(3)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0574.

(4)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0339.

(5)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0371.