Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Säästva majanduse ülesehitamine tarbimismudeli muutmise kaudu” (omaalgatuslik arvamus)

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 15. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.-15. juulil 2010 (15. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 98, vastu hääletas 7, erapooletuks jäi 8 liiget.

Olukorras, kus Euroopat räsib endiselt kriis, kus paljud eurooplased võitlevad oma töökoha ja sissetuleku säilimise ning VKEd enam kui kunagi varem oma ellujäämise eest, võib säästva eluviisi käsitlemine tunduda luksusena. Säästvust edendav poliitika peaks seepärast sisaldama ka meetmeid Euroopat tabanud eespool nimetatud probleemidega toime tulemiseks. Käesolevas arvamuses keskendutakse säästvuse ühele aspektile – tarbimisele. Komitee usub ja lähtub oma tegevuses juhtpõhimõttest, et üks säästva tarbimise järjepideva edendamise viise on tugevdada Euroopa kodakondsuse tunnetamist eurooplaste seas, ning seda mitte üksnes Lissaboni lepingus sätestatud tarbijate õiguste edendamise, vaid ka Euroopa kodakondsuse väärtustamise kaudu, et kodanikel ei oleks mitte üksnes õigused, vaid ka moraalne vastutus elada säästvalt.

1.1 Säästev majandus on majandus, kus ühteaegu nii tootmis- kui ka tarbimisviisid toetavad üksikisikute, kogukondade ja looduskeskkonna püsivat heaolu. Valdav osa ühiskonnaliikmetest peaks jagama teatavaid ühiseid väärtusi. Nagu ka varasemates arvamustes, rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee asjaolu, et poliitika edukuse hindamisel tuleb lisaks SKP näitajatele võtta aluseks ka keskkonna- ja sotsiaalsed näitajad.

1.2 Euroopa praeguseid tootmis- ja tarbimisviise ei peeta eriti keskkonnasäästlikuks, eriti nende sõltumise tõttu energiast, toorainest, pinnasest ja veest, ning tagajärgede tõttu maailma kliimale ja bioloogilisele mitmekesisusele. Kui kõik maailma elanikud elaksid nii nagu eurooplased, läheks meil vaja veel kahte ja poolt planeeti.

1.3 Euroopa Liidu Nõukogus on ühiselt otsustatud, et aastaks 2050 peavad tööstusriigid vähendama oma kasvuhoonegaaside heiteid 80–95 %. Komitee soovitab sellega seoses võtta ELi 2020. aasta strateegias arvesse nii säästva tootmise kui ka säästva tarbimise meetmeid. Need kaks aspekti on omavahel tihedasti seotud ja vajavad käsitlemist, kui me soovime muuta inimtegevuse mõju planeedile minimaalseks.

1.4 80–95 %-lise vähendamise saavutamiseks 40 aastaga eeldusel, et aastane majanduskasv on 2-3 %, tähendaks majanduse CO2-mahukuse vähendamist 6–10 % aastas. Selline tehnoloogiline muutus oleks jätkusuutliku majanduse taustal enneolematu. Seetõttu tuleks juba varakult alustada tõsist dialoogi selle üle, kuidas oleks võimalik muuta tarbimisharjumusi ning üldisemalt sellist majanduslikku ja sotsiaalmudelit, mis toetub tootmise laiendamise ja tarbimise suurendamise põhimõttele, ning otsida võimalikult kiireid lahendusi tootmise ja tarneahela täiustamiseks.

1.5 Muutused suunaga ülevalt alla üksi ilmselt vilja ei kanna. Muutused ühiskonnas saavad sageli alguse väikestest elanikerühmadest ning levivad seejärel eri teabekanalite kaudu edasi. ELi, riigi ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll võib peituda säästvat eluviisi propageerivate elanikerühmade äratundmises, julgustamises ja toetamises.

1.6 Selleks on vaja arendada ELi institutsioonide, riigiasutuste, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sotsiaalpartnerite vahelist dialoogi. Komisjoni jaoks oleks üks edasiliikumisvõimalusi luua komiteega koostöös säästva tarbimise foorum, mille raames uuritakse näiteks järgmiseid küsimusi:

1.7 Dialoog peab olema ühendatud tegevusega, sealhulgas säästvat eluviisi propageerivate elanikerühmade eksperimenteerimise ja saadud kogemuste levitamise toetamine, vajaduse korral poliitika kohandamine ja tugevdamine ning ELi institutsioonide sisesed praktilised meetmed juhtrolli etendamiseks ning eeskuju andmiseks säästvamate lahenduste leidmisel. Lisaks tuleks parimad tavad avalikustada, et näidata, kuidas on võimalik muuta tarbimismudeleid.

1.8 Säästev tarbimine ei ole saavutatav pelgalt keskkonnapoliitikaga. See nõuab algatusi arvukates poliitikavaldkondades, nagu tervishoid, haridus, tööhõive, kaubandus, tarbijaküsimused, transport, põllumajandus ja energia.

2.1 Säästva majanduse olemuse üle on arutletud juba pool sajandit (1). See on majandus, kus ühteaegu nii tootmis- kui ka tarbimisviisid toetavad üksikisikute, kogukondade ja looduskeskkonna püsivat heaolu.

2.2 Isetoimiva majandusmudeli saavutamiseks peab valdav osa ühiskonnast juhinduma teatavatest ühistest väärtustest, nii nagu ELi liikmesriikide puhul praegu. Praegu propageerivad valitsused poliitika kujundamisel majandusele ja kitsamalt SKPle tuginevaid väärtuseid. SKP kui kriteeriumi puudustele inim- sotsiaal- ja ökoloogilise arengu mõõtmisel on juhitud laialdaselt tähelepanu. Selleks et mõõta säästva majanduse saavutamise suunas tehtud edusamme, on komitee teinud ettepaneku (2) kasutada lisaks SKPle ökoloogilise jalajälje näitajat ning elukvaliteedi indeksit. Ökoloogiline jalajälg näitab, kui palju tootlikku pinnast hektarites on vaja teatava isiku, elanikerühma, organisatsiooni või piirkonna elutegevuseks. Elukvaliteedi indeksi puhul võetakse arvesse tervist, materiaalset heaolu, juurdepääsu avalikele teenustele, ühiskondlikku kaasatust ja sisserändajate integreerimist, vaba aega ja elukeskkonna kvaliteeti.

2.3 Rohkemate näitajate kasutamine poliitika edukuse hindamise puhul peaks andma tulemuseks rõhuasetuse nihkumise poliitikakujundamises SKP-lt inimeste, ühiskonna ja keskkonna heaolule.

3.1 Euroopa Keskkonnaamet toob oma peagi avaldatavas keskkonnaseisundit ja väljavaateid käsitlevas aruandes 2010 välja kaks teemarühma: ühelt poolt kliima ja energia ning teiselt poolt bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemid (3). Euroopa ühiskonna jätkusuutlikkuse keskne probleem on ühiskonda ülal hoidvate ökosüsteemide kahjustumine ning ressursside (energia, pinnas ja vesi) seisukorra halvenemine. 2003. aastal oli keskmine ökoloogiline jalajälg ELis hinnanguliselt 5 ha inimese kohta ning see suureneb veelgi, samas kui ülemaailmset kasutada olevat maad on vaid 1,8 ha inimese kohta ning see väheneb veelgi (4). Kui kõik maailma elanikud elaksid nii nagu eurooplased, läheks meil vaja veel kahte ja poolt planeeti.

3.2 Kliimamuutuse küsimus on eriti oluline, kuna lisaks vahetule mõjule, mida see avaldab inimeste elule, võimendab see inimtegevuse tagajärgi bioloogilisele mitmekesisusele, värskele veele ja muudele ökosüsteemidele. Kõige suurema ökoloogilise jalajälje jätab Euroopas fossiilkütuste kasutamine ja kasvuhoonegaaside teke. Järgnevad põllumajanduslik maakasutus, transport ja elamumajandus. Ökoloogiline jalajälg ei kajasta väga hästi muid Euroopa majandustegevuse mõjusid, sealhulgas vee- (peamiselt põllumajanduslikul otstarbel) ja nappivate maavarade kasutust.

3.3 Euroopa Liidu Nõukogus on ühiselt otsustatud, et aastaks 2050 peavad tööstusriigid vähendama oma kasvuhoonegaaside heiteid 80–95 %, mis teeb ühe aasta kohta 4–7 %. Võetud on kohustus vähendada ELi heitkoguseid 2020. aastaks 20 % 1990. aasta tasemest või isegi 30 %, kui teised riigid on nõus võtma võrreldavaid kohustusi. Komitee on teinud muuhulgas ettepaneku muuta 30 % eesmärk mittetingimuslikuks (5).

3.4 EL püüab vähendada kasvuhoonegaaside heidet peamiselt tehnoloogiliste vahenditega, säilitades samal ajal majanduskasvu. Olgugi et tehnoloogia 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks on olemas, on selle rakendamine olnud väga aeglane. 1997. aastal võttis EL 15 kohustuse vähendada ajavahemikuks 2008–2012 heitkoguseid 8 % võrra 1990. aasta tasemetest, kuid 2006. aastaks olid heitkogused vähenenud vaid 2,2 %. EL 27s vähenesid heitkogused sel ajal küll 7,7 %, kuid alates 2000. aastast suurenesid need 1,5 % (6). Alates 1990. aastatest on ELi energiatõhusus kasvanud vaid 0,5 % aastas (7).

3.5 80–95 %-lise vähendamise saavutamine 40 aastaga eeldusel, et aastane majanduskasv on 2-3 %, tähendaks majanduse CO2-mahukuse vähendamist 6–10 % aastas. Selline tehnoloogiline muutus oleks jätkusuutliku majanduse taustal enneolematu. Seetõttu tuleks juba varakult alustada tõsist dialoogi selle üle, kuidas oleks võimalik muuta tarbimisharjumusi ning üldisemalt sellist majanduslikku ja sotsiaalmudelit, mis toetub tootmise laiendamise ja tarbimise suurendamise põhimõttele, ning otsida võimalikult kiireid lahendusi tootmise ja tarneahela täiustamiseks.

4.1 1992. aasta Rio keskkonna- ja arengukonverentsil võtsid ELi valitsused kohustuse mittesäästvad tarbimis- ja tootmisviisid ära kaotada. Marrakechi protsessis võeti lisaks kohustus koostada 2010. aastaks ELi säästva tarbimise ja tootmise tegevuskavad, mille ÜRO säästva arengu komisjon vaatab läbi aastal 2011.

4.2 Üha rohkem on hakatud koostama säästva tarbimise ja selle elluviimise viiside alaseid uuringuid (8). Tarbijad hoiavad sageli oma eluviisist kramplikult kinni – isegi kui neil näiteks on tekkinud soov sõita vähem autoga, puudub neil ettekujutus, kuidas seda teha. Tarbimist kujundavad ja piiravad arvukad eri tegurid, sealhulgas füsioloogilised vajadused, isiksus, ühiskondlik positsioon, kultuurilised aspektid ning alternatiivsete toodete ja teenuste kättesaadavus ja hind. Tarbijaühiskonnas mängivad tarbimisvalikud sotsiaalsete ja psühholoogiliste vajaduste täitmisel põhirolli, olgu vajaduseks näiteks kuulumine teatavasse rühma, hea enesehinnang või eneseidentiteedi määratlemine. Kõik see teeb inimeste jaoks väiksemadki muutused, samuti valitsuste jaoks tarbimisharjumiste muutmise poliitika juurutamise väga raskeks. Kui sellist poliitikat ongi ellu viidud, siis on tulemused olnud kahetsusväärselt kesised ja aeglased ning seetõttu ja eri huvide keerises mitte eriti püsivad.

4.3 Teisalt on tarbimismotiivid ja –harjumused ning seetõttu võimalik reageerimine teatavale poliitikameetmele inimeseti väga varieeruvad. Isegi ühe isiku tasandil sõltub see veel omakorda olukorrast. Seega ei ole leitud säästva tarbimise edendamiseks lihtsat poliitilist lahendust. Pigem on mõjukamad mitme poliitikavaldkonna ühised meetmed, alates põllumajandusest ja tööhõivest ning lõpetades hariduse ja tervishoiuga. Vaja oleks kitsamaid strateegiaid, et toetada kindlate elanikerühmade, nagu näiteks eakate või noorte, säästvamaid tarbimisvalikuid.

4.4 Üleriigilise kriisi ja sõja ajal on inimesed küll vabatahtlikult ja massiliselt oma tarbimisvalikuid muutnud, kuid ökoloogilist kriisi ei tunnetata üldiselt sedavõrd tõsise hädaolukorrana. Siiski on viimastel aastatel järjest rohkem inimesi, kes on valinud lihtsama eluviisi eesmärgiga vähendada oma elutegevuse tagajärgi keskkonnale. Ühed edukamad tarbimiskäitumise muutmise projektid on saanud alguse kohalikest kogukondadest. Näiteks on mitmes riigis ülemaailmse tegevuskava alusel loodud nn ökomeeskonnad, mis on kas ühest linnaosast, töökohast või õppeasutusest pärit inimeste väikesed ühendused, kes on otsustanud jälgida oma prügimajandust, energiakulu ja veekasutust ning teha kindlaks, mil viisil oleks võimalik elada keskkonnahoidlikumalt.

4.5 Muutused suunaga ülevalt alla üksi ilmselt vilja ei kanna, eriti juhul, kui avalikkust üritavad mõjutada poliitikud, kes ise on priiskava eluviisiga. Suurema osa elanikkonna jaoks ei ole säästev tarbimine väga oluline küsimus. Siiski saavad muutused ühiskonnas sageli alguse väikestest elanikerühmadest ning levivad seejärel eri teabekanalite, sealhulgas põhivoolu meedia, kunsti, sõprade või usukogukondade kaudu edasi. Poliitikute roll peaks pigem olema olemasolevate säästvat eluviisi edendavate elanikerühmade äratundmine ja julgustamine ning vähem oma seisukoha pealesurumine selle kohta, mida oleks kogukondlikul tasandil üldiselt vaja teha.

4.6 Säästva eluviisi valikut ei tohiks pidada ega kujundada luksuseks, mida saavad endale lubada vaid jõukad inimesed. Komitee on rõhutanud, et säästev tootmine ei tohiks olla saavutatav kõrgema hinna kaudu, vaid peaks olema kättesaadav kõigile (9). Väga oluline on vältida keskkonnahoidliku tarbimise kallidust inimeste jaoks, kuna see jätab võimalusi vaid väikesele osale ühiskonnast ning kõrvale jääb vaene ja madala sissetulekuga elanikkond.

4.7 Komitee rõhutab, et keskkonnahoidliku tarbimise võimaldamiseks tuleb lahendada probleemid muudes olulistes heaolu tagavates valdkondades. Siin võib nimetada töövõimalusi, tehtud töö eest õiglase tasu saamist, inimväärseid töökohti ja VKEde juurdepääsu krediidile.

5.1 ELi institutsioonid on ühinenud Euroopa ülesehitamisel saanud pikaajalisi kogemusi, kuidas luua visiooni ja etendada juhtivat rolli radikaalsete muutuste läbiviimisel. Enamasti on tegutsetud mitmepoolsuse mudeli järgi, soodustades pigem valitsustevahelisi kokkuleppeid kui suunates muutusi kindlas ettemääratud suunas. Siiski on EL teatavatel juhtudel võtnud juhtrolli, näiteks tervishoiu- ja keskkonnastandardite kehtestamisel. Need kogemused võivad osutuda säästva majanduse ülesehitamisel väärtuslikuks. Seepärast võivad eestvedamine ja inspiratsioon olla teinekord sama tähtsad kui tehnilised ekspertteadmised ja administratiivsed oskused.

5.2 Komitee on avaldanud poolehoidu Euroopa Komisjoni säästva tarbimise ja tootmise tegevuskavale (10). Säästvat tarbimist käsitletakse veel paljude muude ELi poliitikameetmete raames, nagu heitkogustega kauplemise süsteem, sõiduki kütusesäästlikkuse märgistamise direktiiv, väikesõidukite süsinikdioksiidiheite vähendamist käsitlev määrus, biokütuste direktiiv, ehitiste energiatõhususe direktiiv, energia lõpptarbimise tõhususe ja energiateenuste direktiiv ning ühise põllumajanduspoliitika keskkonnaalased sätted. ELi poliitika keskendub paraku peamiselt turuinstrumentidele ning tehnilistele või tootestandarditele. Vaid heitkogustega kauplemise süsteemis on osutatud kasvuhoonegaasi heidete absoluutsele tasemele. Konfliktid tekivad muude poliitiliste eesmärkidega nagu liikuvuse suurendamine. Vaid väga vähesed meetmed käsitlevad vahetult tarbimist ja elustiili, mistõttu ei piisa neid kindlasti kasvuhoonegaaside heite vähendamise ning taastumatute maavarade mittekasutamise alase eesmärgi saavutamiseks.

5.3 Selleks on vaja arendada ELi institutsioonide, riigiasutuste, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sotsiaalpartnerite vahelist dialoogi. Komisjoni jaoks oleks üks edasiliikumisvõimalusi luua komitee ja muude organitega koostöös säästva tarbimise foorum, mille raames uuritakse näiteks järgmiseid küsimusi.

5.4 Tarbimisharjumuste muutmiseks tuleks võtta nii lühi- kui ka pikaajalisi poliitikameetmeid. Palju saab õppida muude valdkondade kogemustest, nagu suitsetamise vastasest võitlusest, mille puhul saavutati hinnapoliitika, reguleerimise, märgistamise ja teavitamise kaudu kannapööre inimeste suhtumises ja käitumises.

5.4.1 Poliitikameetmete seas mängivad olulist osa küll hinnastiimulid, kuid samas esineb vastuolusid komisjoni elektrihinna vähendamise eesmärgi (11) ja vajaduse vahel vähendada tarbimist. Süsinikumaksu ja heitkoguste kauplemise süsteemi tuleb täiendada muude meetmetega – näiteks võib kütuse või süsiniku kõrge hinna poliitika, millega ei kaasne tõhusaid täiendavaid meetmeid majade soojustamiseks ja alternatiivsete energiaallikate kasutamiseks, suurendada kütteostuvõimetust.

5.4.2 Komitee on tõstnud mitu korda esile haridussüsteemi osatähtsust keskkonnahoidliku käitumise juurutamisel. Komitee rõhutab, et õppeprogrammid ei peaks olema suunatud üksnes koolidele ja noortele (mis on küll ka oluline), vaid igas vanuses inimestele ning hõlmama seega kutseharidust, elukestvat õpet ning eakatele mõeldud programme. Mingil juhul ei tohi säästev eluviis suurendada teatavate elanikerühmade, nagu näiteks töötute, eraldatust.

5.5 Dialoog peab käima käsikäes tegevusega, toetada tuleb säästvat eluviisi propageerivate elanikerühmade eksperimente ja saadud kogemuste levitamist. Et kirjeldatud tegevusest oleks ka reaalselt kasu, peavad ELi institutsioonid sellesse tõsiselt suhtuma ning kohandama või tõhustama vajaduse korral vastavaid poliitikavaldkondi. Samuti tuleb institutsioonides võtta praktilisi meetmeid juhtrolli täitmiseks ning eeskuju andmiseks säästvamate lahenduste leidmisel.

5.6 Säästev tarbimine ei ole saavutatav pelgalt keskkonnapoliitikaga. See nõuab algatusi arvukates poliitikavaldkondades, nagu tervishoid, haridus, tööhõive, kaubandus, konkurentsipoliitika, tarbijaküsimused, transport, põllumajandus ja energia.

5.7 Komitee kutsub komisjoni tungivalt nägema oma dokumendis „2010. aasta tööprogramm. Aeg tegutseda”, (12) aga ka ELi 2020. aasta strateegias ette säästva tarbimise alaseid meetmeid.

Brüssel, 15. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Boulding, K. „The economics of the coming spaceship earth”, Environmental Quality in a Growing Society, (Baltimore: Johns Hopkins University Press, 1966) lk 253 jj.

(4) Global Footprint Network and WWF, Europe 2007: Gross Domestic Product and Ecological Footprint.

(6) Euroopa Keskkonnaameti iga-aastane Euroopa Ühenduse kasvuhoonegaaside järelevalve ajavahemikus 1990-2006 ja 2008. aasta järelevalvearuanne. Esitatud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) sekretariaadile (Kopenhaagen: Euroopa Keskkonnaamet 2008).

(7) Tipping, P. et al., Impact Assessment on the Future Action Plan for Energy Efficiency, koostanud ECN (NL) ja WS Atkins (UK) Euroopa Komisjoni transpordi ja energeetika peadirektoraadi tellimusel. Töövõtja: ECORYS, NL (2006).

(8) Jackson, T. Motivating Sustainable Consumption: A Review of Evidence on Consumer Behaviour and Behavioural Change, a report to the Sustainable Development Research Network, 2005, kättesaadav aadressil http://www.sd-research.org.uk/.

(11) Monti, M., Uus siseturustrateegia: aruanne Euroopa Komisjoni presidendile, mai 2010.