Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „28. režiim: alternatiiv, mis aitab vähendada õigusaktide hulka ühenduse tasandil” (omaalgatuslik arvamus)

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„28. režiim: alternatiiv, mis aitab vähendada õigusaktide hulka ühenduse tasandil”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 30. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 463. istungjärgul 26.–27. mail 2010 (27. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 124, vastu hääletas 8, erapooletuks jäi 20.

1.1 Viimasel ajal on paljudel üritustel mitmed kodanikuühiskonna esindajad küsinud, kas oleks võimalik võtta vastu vabatahtlik režiim, mis oleks alternatiiviks tavapärasele õigusaktide ühtlustamise korrale konkreetsetes valdkondades, reguleerides sel viisil täielikult teatud õigussuhted, nimelt tsiviilõiguslikud lepingud.

1.2 Muu hulgas on mitmetes komisjoni ja Euroopa Parlamendi dokumentides viidatud nn 28. režiimi võimalikule kasutamisele, seda peamiselt sellistes olulistes valdkondades, kus soovitud täielikku ühtlustamist peetakse raskeks või saavutamatuks.

1.3 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmetes arvamustes avaldanud toetust selle mehhanismi süvauuringutele ja võimalikule rakendamisele teatud valdkondades.

1.4 Lisaks ettevõtmisele, mis kasvas välja komitee omaalgatuslikust arvamusest Euroopa kindlustuslepingu kohta (1) ning päädis Euroopa kindlustuslepingu õiguse ümbersõnastamise projektirühma hiljutises väljaandes „Principles of the European Insurance Contract Law (PEICL)” (ilmus ühise tugiraamistiku raames), on sarnane käsitlus vaid väga harva leidnud järgimist Euroopa seadusandja poolt äriühinguõiguse, intellektuaalomandiõiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas.

1.5 Kahjuks ei ole siiani toimunud ulatuslikku arutelu niisuguse meetme iseloomu, eesmärgi, õigusraamistiku, rakendamisalade, eeliste ja raskuste ning selle võimaliku panuse üle ühtse turu lõpuleviimisel.

1.6 Sel eesmärgil ning kooskõlas arvamusega proaktiivse õiguse (2) teemal on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustanud koostada käesoleva omaalgatusliku arvamuse, mida täiendab avalik arutelu, kus eri liikmesriikide sidusrühmade, teadlaste, riigiametnike ning komisjoni esindajatel avaneb võimalus väljendada oma arvamust ja seisukohti.

1.7 Võttes arvesse enamust viimastel aastatel avaldatud kirjalikest dokumentidest ja arvamustest, eelkõige aga neid, mis esitati arutelu käigus, märgib komitee, et vabatahtliku režiimi määratlemisel ja kavandamisel tuleks kaaluda teatud alusparameetreid, millest tõuseks kasu nii parema õigusloome kui ka lihtsama, arusaadavama ja kasutajasõbralikuma õiguskeskkonna kontekstis.

1.9 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teinud ettepanekuid edasisteks aruteludeks kõnealuse õigusloomemehhanismi rakendamise võimaliku õigusliku aluse üle, pidades silmas asjaolu, et õiguslik alus võib sõltuda kohaldamisalast.

1.12 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et tuleb püüelda sügavama asjaomase arutelu poole, mis hõlmab eri tasandeid – teadusringkonnad, sidusrühmad (spetsialistid, tarbijad jne), uurimisinstituudid ja ELi institutsioonid, seda peamiselt parema õigusloome projekti raames –, eesmärgiga aidata kaasa ühtse turu lõpuleviimisele.

1.13 Komitee palub komisjonil innustada selle teema uurimist nii teoreetilises kui ka praktilises plaanis, et määratleda selle teostatavuse ja kasulikkuse tingimused.

1.14 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab täiendavalt, et kas komisjon või Euroopa Parlament kaaluks oma eelnevas mõjuhinnangus 28. režiimi rakendamise võimalust iga uue õigusloomega seotud algatuse puhul; samasugune hinnangu andmine peaks käima ka juba töös olevate ettepanekute kohta, tehes algust reisipaketi direktiivi käimasoleva läbivaatamisega. Sellise hinnangu andmise käigus tuleks hoolikalt uurida vabatahtlike õigusaktide võimalikku mõju praegustele siseriiklike õigusaktidega kehtestatud kohustuslikele eeskirjadele. Tuleb hinnata ka ohtu, et seda kasutatakse siseriiklikest kohustuslikest eeskirjadest möödahiilimiseks nõrgema poole kahjuks.

2.1 Ühtse turu üks eesmärk on parandada õigusloomet ja võimalusel vähendada õigusaktide hulka. Kõik algatused, mis on tehtud parema õigusloome projekti raames, mille komisjon ja parlament välja töötasid ning mida komitee on mitmes arvamuses täies mahus toetanud, on suunatud parimate viiside leidmisele, et muuta õiguskeskkond ettevõtete, töötajate ja tarbijate jaoks sõbralikumaks ja mõistetavamaks.

2.2 Suhteliselt uus mõte, kuidas paremini ja järjekindlamalt reguleerida olulisi küsimusi ELi tasandil, kõlas esmakordselt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses Euroopa kindlustuslepingu kohta (3). Arvamuses tehti ettepanek, et Euroopa kindlustuslepingut reguleerivad õigusaktid peaksid põhinema vabatahtlikul süsteemil, mis pakub alternatiivi liikmesriikide õigussüsteemide ühtlustamisele.

2.3 Euroopa kindlustuslepingu õiguse ümbersõnastamise projektirühm koostas ühise tugiraamistiku raames ning esitas komisjonile seni ainsa struktureeritud ettepaneku ELi vabatahtliku korra mudeli kohta.

2.4 Viimastel aastatel on õigusteadlased, akadeemikud ja mõned kodanikuühiskonna sidusrühmad väljendanud mitmel pool arvamust, et see meetod võiks olla kasulik alternatiiv tavapärasele ühtlustamisele teatud valdkondades, nt pensionisüsteem või finantsteenused.

2.5 Komisjon on järk-järgult hakanud kõnelema võimalusest kasutada mitmes valdkonnas nn 28. režiimi meetodit ning komitee on mitmes arvamuses (4) sellele toetust avaldanud.

2.6 Kuid selle meetodi rakendamise kontseptsioon, laad ja raamistik tuleb alles põhjalikult kindlaks määrata. Eriti oluline on näidata, et see ei ole mitte ainult teostatav, vaid pakub ka eeliseid seoses parema õigusloome ning lihtsama, mõistetavama ja kasutajasõbralikuma õiguskeskkonna näol. See on kõnealuse omaalgatusliku arvamuse eesmärk.

3.1.1 Sageli sünonüümidena kasutatavad mõisted 28. režiim ja vabatahtlik kord püüavad esitada piltliku kuvandi Euroopa lepingu- ehk eraõigusest, mis ei lükkaks kõrvale siseriiklikku õigust, vaid pakuks sellele alternatiivi, jättes rakendamise lepingupoolte otsustada.

3.1.2 Ehkki mõistet 28. režiim on üldiselt kasutatud mitmetes ELi institutsioonide dokumentides ja paljudes sellel teemal avaldatud artiklites, võib see olla teatud määral eksitav, kuna seda võidakse käsitleda „välisriigi” õiguse režiimina vastandina 27 liikmesriigi „siseriiklikule” lepinguõigusele, mida võib käsitleda „siseriikliku” õigusena.

3.1.3 Seega tundub sobivam rääkida eraõiguse 2. režiimist (5) kõigis liikmesriikides. See mõiste teeb arusaadavaks, et Euroopa vabatahtlik kord muutub liikmesriikide siseriikliku õiguse osaks sarnaselt muude Euroopa õiguse allikatega. Lühidalt: 2. režiim annaks pooltele võimaluse valida siseriikliku lepinguõiguse kahe režiimi vahel, millest üht jõustab liikmesriigi seadusandja ja teist Euroopa seadusandja.

3.1.4 Niisugust 2. režiimi saaksid pooled kasutada äritegevuses kogu Euroopa Liidu piires. Seega ei peaks lepingupooled olema kursis 27 liikmesriigi siseriikliku õigusrežiimiga, vaid saaksid tehingutes tugineda ühtsele Euroopa eraõiguse režiimile. Sellest oleks abi, sest kumbki lepingupool ei peaks sel juhul aktsepteerima selle õiguse rakendamist, mida ta peab välisriigi õiguseks.

3.1.5 2. režiimist oleks iseäranis palju abi valdkondades, kus rahvusvaheline eraõigus (Rooma I) keelab pooltele õiguse vaba valiku või kitsendab seda. Näiteks võib tuua veolepingud (Rooma I artikkel 5), tarbijalepingud (Rooma I artikkel 6), kindlustuslepingud (Rooma I artikkel 7) ja töölepingud (Rooma I artikkel 8). Vabatahtlik kord võiks isegi kehtida rahvusvaheliselt kohustuslike eeskirjade kohta (Rooma I artikkel 9), eeldusel et see arvestab piisavalt niisuguste sätetega kaitstavaid üldisi huve (6). 2. režiim ei tohiks siiski olla kohaldatav ELi liikmesriikides kehtiva töö- ja töölepinguõiguse suhtes.

3.1.6 Niiviisi võimaldaks 2. režiim ühenduse kogu äritegevusel tugineda ühele ja samale lepinguõiguse režiimile isegi sellistes valdkondades, kus rahvusvaheline eraõigus sätestab nõrgemat poolt kaitsvate kohustuslike sätete rakendamise.

3.1.7 Sellist vabatahtlikku korda on mainitud Rooma I määruse 14. põhjenduses: „Kui ühendus peaks asjakohases õigusaktis vastu võtma lepinguõiguse materiaalõiguslikud normid [—], võib kõnealuse õigusaktiga ette näha, et pooled võivad valida nende normide kohaldamise”.

3.1.8 Kuna vabatahtlik kord oleks iga liikmesriigi õiguses lepinguõiguse 2. režiim, võiks vabatahtliku korra valimist lubada isegi läbinisti siseriiklikel juhtudel. Selle tulemusel saaksid ettevõtjad nii siseriiklikes kui ka rahvusvahelistes tehingutes tugineda 2. režiimile, mis aitaks veelgi kaasa õiguskulude vähendamisele.

3.1.9 2. režiimi teine omapära seisneb selles, et kohtud ei saaks vabatahtlikku vahendit käsitleda välisriigi õiguse valimisena. Seetõttu kehtiksid näiteks iura novit curia põhimõtted ning liikmesriigi ülemkohtule oleks piiramatu juurdepääs, mis ei ole sageli sugugi nii, kui rakendatakse välisriigi õigust või üldpõhimõtteid. Samuti ei tohiks kohtuväliseid kaebusi ja hüvitamismehhanisme menetlevad asutused keelduda asja arutelust põhjendusel, et see allub välisriigi õigusele. Näiteks Saksamaa kindlustuse ombudsman võib keelduda kaebuse menetlemisest vastavalt oma menetlusseadustikule, kui kaebuse üle tuleb otsus langetada selgelt vastavalt välisriigi õigusele (7). Euroopa vabatahtlik kord oleks iga liikmesriigi lepinguõiguse 2. režiim ning seega ei saaks Saksamaa kindlustuse ombudsman seda käsitleda välisriigi õigusena.

3.1.10 Lõpuks kehtiks Euroopa seadusandja jõustatud vabatahtlikule korrale Euroopa Kohtu eelotsuse menetlemise kord, mis tagaks vabatahtliku korra ühtse rakendamise ELi liikmesriikide kohtutes (8).

3.2.1 Ülalkirjeldatud 2. režiim pakuks võimaluse, mida ei kitsendaks siseriikliku õiguse kohustuslikud eeskirjad eeldusel, et see võtab piisavalt arvesse niisuguste sätete kaitstavaid üldisi huve. Seega tekib nõue, et nõrgema poole, eelkõige tarbija kaitse tagamisel ei tehtaks järeleandmisi (9) ja seda ei kasutataks siseriikliku õiguse kohustuslikest sätetest kõrvalehiilimiseks.

3.2.3 Nii ei kannustaks 2. režiimi kasutamise võimalus tugevamat poolt tegema teisele lepingupoolele ettepanekut kasutada madalama kaitsetasemega õigust. Selle asemel loodaks stiimul valida 2. režiim, sest selle raames võib kasutada kogu ühenduses lepingusätteid, mida ei pea kohandama siseriiklikule õigusele, vaid mis põhinevad 2. režiimil, mis pakuks nõrgemale poolele kõrgemat kaitsetaset kui seda üldiselt pakuvad liikmesriikide õigusaktid.

3.2.4 Kõrget tarbijakaitse taset tagav vabatahtlik kord annab tarbijale eelise, sest vabatahtliku korra alusel Euroopa turule tulevaid tooteid saab lihtsamalt võrrelda. Seega võib vabatahtlik kord tegelikult suurendada läbipaistvust.

3.3.1 Vabatahtliku korra olemuse ja tunnuste arutamisel jääb põhiküsimuseks ELi pädevus selle korra vastuvõtmisel. Mõned autorid leiavad, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 81 (endine EÜ asutamislepingu artikli 61 lõige c ning endine artikkel 65) võiks olla õiguslikuks aluseks, sest nende arvates on oluline kollisiooni tase, mitte materiaalõigus. Seega vajab EL vaid usaldusväärset alust, mis võimaldaks lepingupooltel valida kohaldatavaks õiguseks vabatahtliku korra, ning peab keskenduma ainult rahvusvahelise eraõiguse siseriiklike eeskirjade ühilduvusele. Ent Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 81 põhinev kord saab hõlmata ainult piiriülese toimega tsiviilasjad ning ei oleks Ühendkuningriigile, Iirimaale ja Taanile õiguslikult siduv.

3.3.2 Teised on arvamusel, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 352 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 308) on kõige sobivam alus, et anda Euroopa Ühendusele volitus sellise vabatahtliku korra jõustamiseks, saavutamaks üks aluslepingutes sätestatud eesmärkidest – põhjendusel, et aluslepingutes ei ole väidetavalt antud vajalikke volitusi (11).

3.3.3 Ent me ei tohiks välistada võimalust kasutada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 114 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 95), sest see tegeleb nende õigusaktide ühtlustamisega, mis otseselt mõjutavad siseturu rajamist või toimimist ning mille eesmärk on artiklis 26 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 14) seatud eesmärkide saavutamine. Seal, kus Euroopa seadusandjal on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 alusel lausa õigus ühtlustada siseriiklikku lepinguõigust, peaks tal olema ka võimalus jõustada vabatahtlikku korda, mis tegelikult mõjutab siseriiklikke õiguskordi vähem ja on seetõttu subsidiaarsuse põhimõtte alusel eelistatud valik.

3.3.4 Euroopa Liidu toimimise lepingu uus artikkel 118 annab erilise õigusliku aluse. Ent selle kohaldamisala on piiratud intellektuaalomandiõigustega.

3.3.5 Maksimaalse ühtsuse tagamiseks peaks kirjeldatud kord olema kehtestatud määruses (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 288 teine lõik). Määruses kehtestatuna kuuluks see iga liikmesriigi materiaalõigusse ning oleks kohaldatav ainult juhul, kui asjaomasele lepingule kohaldatakse vastavalt Rooma I kollisiooninormidele liikmesriigi õigust. Tagada tuleks kõikehõlmav reguleerimine, mitte määrata vaid miinimumnormid.

3.3.6 Igal juhul tuleks hoolikalt hinnata iga uue vabatahtliku korra ühilduvust subsidiaarsuse põhimõttega.

3.4.1 Tulevase vabatahtliku korra tekst peaks koosnema üldisest osast, mis reguleerib selle vabatahtlikku kohaldamist, ning eriosast, milles sätestatakse sisulised normid, mis reguleerivad vabatahtliku korraga hõlmatavaid õigusvaldkondi.

Esimeses peatükis, mis koosneks vaid 4 või 5 artiklist (12), määrataks kindlaks vabatahtliku korra kohaldamisala ning esitataks lepingupoolte valikuvõimalused. Selles täpsustataks ka kohustuslikud normid (eelkõige nõrgemat poolt kaitsvad normid). Samuti peaks selles keelatama siseriikliku õiguse kasutamine ja selle asemel tuleks õiguslike lünkade täitmiseks pakkuda võimalust järgida üldpõhimõtteid, mis on liikmesriikide õigustikele ühised (13).

Teises peatükis esitataks vabatahtliku korra kohaldamisalasse jäävate õigusvaldkondade sisulised normid.

3.5.1 Vabatahtliku korra peamine eelis on see, et see aitaks lepingupooltel sooritada tehinguid kogu Euroopa Liidus üheainsa lepinguõigusrežiimi alusel. Nii ületataks ühtse turu sellised tõkked nagu tarbijate või ettevõtete õiguslikud riskid ja õiguskulud, mis tulenevad liikmesriikide õigussüsteemide erinevusest (14).

3.5.2 Lisaks pakuks vabatahtlik kord eeliseid võrreldes siseriiklike õigustike ühitamise või ühtlustamisega.

3.5.2.1 Esiteks teeb otsuse vabatahtliku korra kohaldamise kohta turg. Sellega tagatakse, et vabatahtlikku korda kohaldatakse ainult juhul, kui lepingupooled peavad seda kasulikuks. Tõenäoliselt kasutavad vabatahtlikku vahendit rahvusvahelised turuosalised, samas kui kohalikud turuosalised säästavad ülevõtmiskulusid, eelkõige seoses Euroopa uuest režiimist tuleneva lepingusätete ümbersõnastamisega.

3.5.2.2 Teiseks jääb iga liikmesriigi õiguskultuur puutumata, mis muudaks vabatahtliku korra poliitilisel areenil vastuvõetavamaks. Sama argument kehtib liikmesriikide juristidele, kes tõenäoliselt on selle vastu, et traditsioonilisi õigusnorme hakataks asendama Euroopa lepinguõigusega. Ent neil ei oleks põhjust olla vastu vabatahtlikule korrale, mis jätaks siseriikliku õiguse puutumata.

3.5.3 Pealegi eksisteerib 2. režiim juba praegu (vt punkt 3.6.3). See näitab selgelt, et liikmesriikide põhiseadustel ei ole midagi vabatahtlike kordade vastu.

3.5.4 Vabatahtliku korra loomine lepinguõiguses või teistes eraõiguse valdkondades võib aga luua tehnilisi probleeme. On selge, et ei ole lihtne luua valikuvõimalust ja reguleerida kahe paralleelselt eksisteeriva lepinguõiguse vahelist suhet. Ent nagu on näha võimaliku tulevase vabatahtliku korra visandatud kavast, on võimalik tehnilisi probleeme ületada.

3.6.1 Vabatahtlikud korrad eksisteerivad juba nii rahvusvahelisel kui ka Euroopa tasandil.

3.6.2 Rahvusvahelisel tasandil võib näidetena tuua ÜRO konventsiooni kaupade rahvusvahelise müügi lepingute kohta (1980) (15) ning UNIDROIT' konventsioonid rahvusvahelise faktooringu kohta (16) ja rahvusvahelise finantsliisingu kohta (17). Neis konventsioonides järgitakse opt-out-mudelit (18).

Ettepanekuid on tehtud ka muude vabatahtlike kordade kohta, sh Euroopa pärimistunnistuse loomise kohta (26). Nende määruste või ettepanekutega lisatakse siseriikliku õigusega pakutavatele võimalustele ka Euroopa tasandi võimalused.

4.1.1 Vabatahtlik kord toetaks tugevalt ühtse turu toimimist ning kujutab endast kõige täiuslikumat vabatahtliku ühtlustamise vormi, mis on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.

4.1.2 Lisaks soodustab vabatahtlik kord tarbijate liikumisvabadust ja tugevdab ettevõtete piirülest liikuvust ja konkurentsi.

4.1.3 Lissaboni lepingu jõustumine ei muuda olukorda vabatahtliku režiimi loomise osas.

4.2.1 Ühiste Euroopa lepinguõiguse põhimõtete võrgustik (CoPECL-Network) sai hiljuti valmis ühise tugiraamistiku kavandi (27), mille esitas Euroopa Komisjonile. On selge, et nende eeskirjadega pakutakse Euroopa seadusandjale mudel, mida kasutada vabatahtliku korra jõustamiseks, nagu soovitas volinik Viviane Reding (28). Vaja on veel eeskirju ühise tugiraamistiku ja ühiste põhimõtete vabatahtliku kohaldamise kohta kooskõlas juba olemasoleva Euroopa kindlustuslepinguõiguse põhimõtete (PEICL) ettepaneku artikliga 1:102 (29).

4.3.1 Suurem vajadus vabatahtliku korra järele on neis lepinguõiguse valdkondades, kus domineerivad siseriikliku õiguse kohustuslikud eeskirjad, mis moodustavad õigusliku takistuse ühtse turu toimimisele (30). Juba komisjon on sellele probleemile viidanud finantsteenuste, sh kindlustuse osas (31). Seega võivad finantsteenused (pangandus- ja kindlustusõigus) olla järgmine oluline valdkond, kus edaspidi kohaldada vabatahtlikku korda, võttes seejuures mis tahes tingimustes nõuetekohaselt arvesse tarbijakaitse õigusakte (kusjuures kindlustusõigust puudutav ettepanek peab olema välja töötatud täielikus kooskõlas ühise tugiraamistikuga).

4.3.2 28. režiimi võiks ette näha ka tarbekaupade müügile (eelkõige internetimüügile). Ent tarbekaupade müügi küsimuses tuleb hoolikalt kaaluda vabatahtliku korra suhet tarbija õigusi käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepanekuga (32).

4.3.3 Vabatahtliku korra võib luua ka teistes eraõiguse valdkondades peale lepinguõiguse. Ilmsed kandidaadid, millele 28. režiimi kohaldada, on vallasvara või immateriaalse kauba tagatisõigused. Komisjoni ettepanek Euroopa pärimistunnistuse loomiseks (33) näitab vabatahtliku korra kohaldamise võimalust pärimisõiguses. Tulevikus võib vabatahtliku korra alla käia ka abieluvaraõigus.

4.3.4 Vajadus vabatahtliku korra järele ei ole nii tungiv üldise lepinguõiguse valdkonnas. Ühise tugiraamistiku kavand, mis hõlmab üldist lepinguõigust, ei ole tegelikult koostatud vabatahtliku korrana. Ent ühise tugiraamistiku kavandi autorid rõhutavad sissejuhatuses, et seda võib kasutada alusena ühele või mitmele vabatahtlikule korrale (34). Seda ettepanekut võiks rakendada ka piiratult, lisades ühise tugiraamistiku kavandi üldsätted vabatahtlikku korda, mida kohaldatakse vaid teatud lepinguõiguse valdkondades. See aitaks vältida õiguslikke lünki, mis kindlasti ilmneksid, kui jõustatakse ainult konkreetset liiki lepingutele omased sätted.

5. 6. jaanuaril 2010 toimunud ühtse turu vaatlusrühma avaliku arutelu tulemused

5.1 Mitmed 28. režiimi laadsed korrad juba eksisteerivad või on kavandatud Euroopa äriühinguõiguses, intellektuaalomandit puudutavas menetlusõiguses ja pärimisõiguses. Kõik need lähevad kaugemale siseriiklikest piirangutest, tungivad vähem siseriiklikusse õigusesse ja avavad turuosalistele uusi võimalusi piiriüleses kaubanduses. Ent 28. režiim peab järgima nõudlikke tarbijakaitse eeskirju ja olema samal ajal ühtlustamisest rangem. Pensionid on üks oluline teema seoses 28. režiimiga, arvestades, et umbes 18 miljonit Euroopa pensionäri elab teises liikmesriigis. Samuti peaks 28. režiim keskenduma heale teavitamisele ja usalduse loomisele (nt lepingud) ning viima lihtsamate teenuste ja toodeteni (eelkõige finantsteenuse vallas). Finantsteenuste jaeturul tuleb prioriteediks seada parem tarbijakaitseõigus: kriis on näidanud vajadust reguleerida kõiki tarbijatele pakutavaid finantsteenuseid ja pakkuda kõigile soovijatele lihtsustatud finantsteenused. Igal juhul jääb päevakorda 28. režiimi valikuvõimaluse pakkumiseks ja selle õigusliku aluse leidmiseks vajaliku poliitilise konsensuse saavutamine. Komisjoni mõjuhinnangute kaudu tuleks süstemaatiliselt kaaluda vabatahtliku lähenemisviisi võimalust, st 28. režiimi vastuvõtmist, kuigi see oleks vastus vaid teatud probleemidele, mitte üldine alternatiiv lepinguõigusele.

Brüssel, 27. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(5) Vabatahtliku korra kui 2. režiimi paremaks mõistmiseks vt Heiss „Introduction”: Basedow/Birds/Clarke/Cousy/Heiss (eds.), „Principles of European Insurance Contract Law” (2009) I 45.

(6) Prantsuse Rahvusassamblee võttis hiljuti vastu teabearuande tarbijaõiguste kohta (raportöör: Karamanli), milles tehti ettepanek katsetada Euroopa 28. õigusrežiimi Rooma I määruse raames.

(7) Vt Heiss, „Introduction”, Basedow/Birds/Clarke/Cousy/Heiss (eds.), „Principles of European Insurance Contract Law” (2009) I 47.

(9) Amsterdami ülikooli professori Hesselinki sõnul saab sotsiaalsest õiglusest rääkides valida 28. režiimi sinisele nupule vajutamise teel. Kui ühise tugiraamistiku kavand peaks B2C lepingutes muutuma vabatahtlikuks korraks, ei põhjustaks see sotsiaalset dumpingut. Kui Euroopa seaduseandja seda lubab, võiks professori sõnul õiguse valik ühise tugiraamistiku kavandi puhul tuua B2C lepingute puhul kaasa kõigile kasuliku olukorra.

(10) Vt Heiss/Downes, „Non-Optional Elements in an Optional European Contract Law: Reflections from a Private International Law Perspective”, ERPL 13 (2005) 693 (699).

(11) Hesselink/Rutgers/de Booys, „The Legal Basis for an Optional Instrument on European Contract Law”, Centre for the Study of European Contract Law Working Paper No. 2007/04.

(12) Põhineb Euroopa kindlustuslepinguõiguse põhimõtete (PEICL) mudelil ning eeldab edasist arutamist.

(13) Et vältida segadusi, tuleks määratleda asjaomased üldpõhimõtted või järgida kõigile lepinguliikidele kohaldatavaid üldisi norme, mis on kirjas raamatus „Principles, definitions and model rules of European Private Law – Draft Common Frame of Reference” (DCFR, Book I-III, outline edition 2009), juhul kui ja niipea kui neid tunnistatakse ja jõustatakse ELi õigusaktis.

(14) Vt nt Basedow, „Ein optionales Europäisches Vertragsgesetz: Opt-in, opt-out, wozu überhaupt?”, ZEuP 2004, 1.

(18) Vt kaupade rahvusvahelise müügi lepingute konventsiooni artikkel 6, rahvusvahelise faktooringu konventsiooni artikkel 3 ja rahvusvahelise finantsliisingu konventsiooni artikkel 5.

(19) Nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 2157/2001 Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta, EÜT L 294, 10.11.2001, lk 1.

(21) Nõukogu 22. juuli 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1435/2003 Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta, ELT L 207, 18.8.2003, lk 1.

(22) Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta ELT L 78, 24.3.2009, lk 1.

(23) Määrus võeti vastu 4. detsembril 2009, aga seda ei ole veel ELTs avaldatud.

(24) Vt põhjendus 10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus, ELT L 399, 30.12.2006, lk 1.

(25) Vt põhjendus 8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruses (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus, ELT L 199, 31.7.2007, lk 1.

(26) Vt VI peatükk dokumendis „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist”, KOM(2009) 154 lõplik.

(27) Vt von Bar/Clive/Schulte-Nölke et al. (eds.), „Principles, Definitions and Model Rules of European Private Law – Draft Common Frame of Reference (DCFR)”, Outline Edition (2009); kindlustusvaldkonna ühise tugiraamistiku kavand: vt Basedow/Birds/Clarke/Cousy/Heiss (eds.), „Principles of European Insurance Contract Law” (2009).

(28) Õigusküsimuste, põhiõiguste ja kodakondsuse voliniku kandidaadi Viviane Redingi kuulamine Euroopa Parlamendis 7. jaanuaril 2010.

(29) Euroopa kindlustuslepinguõiguse põhimõtete (PEICL) artikkel 1:102, milles käsitletakse põhimõtete vabatahtlikku kohaldamist, ütleb järgmist: „Euroopa kindlustuslepinguõiguse põhimõtteid kohaldatakse siis, kui pooled – vaatamata rahvusvahelisest eraõigusest tulenevatele piirangutele õiguse valimisel – on kokku leppinud, et nende lepingule kohaldatakse nimetatud põhimõtteid.” (Basedow, „The Optional Application of the Principles of European Insurance Contract Law”, in Fuchs (ed.), European Contract Law, – ERA Forum Special Issue 2008 vol 9, 111).

(30) Vt Heiss/Downes, „Non-Optional Elements in an Optional European Contract Law”, ERPL (2005) 693, 697 jj.

(31) Vt nt komisjoni 12. veebruari 2003. aasta teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa lepinguõiguse ühtlustamine – tegevuskava”, KOM(2003) 68 lõplik, punktid 47, 48.

(34) Von Bar/Beale/Clive/Schulte-Nölke raamatus von Bar/Clive/Schulte-Nölke et al. (eds.), „Principles, Definitions and Model Rules of European Private Law – Draft Common Frame of Reference (DCFR)”, Outline Edition (2009), Introduction, 79.