[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel 7.7.2010

KOM(2010)343 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Euroopa kõikehõlmava rahvusvahelise investeerimispoliitika poole

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Euroopa kõikehõlmava rahvusvahelise investeerimispoliitika poole

Investeerimispoliitika on ühise kaubanduspoliitika uus piiriala. Kooskõlas Lissaboni lepinguga toetab Euroopa Liit välismaiste otseinvesteeringute suhtes kehtivate piirangute järkjärgulist kaotamist. Lepingu kohaselt kuulub see ELi ainupädevusse[1]. Käesolevas teatises arutatakse, kuidas edendada Euroopa Liidu rahvusvahelist investeerimispoliitikat, mis suurendaks ELi konkurentsivõimet ning võimaldaks saavutada jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärke, nagu need püstitatud Euroopa 2020. aasta strateegias[2]. Teatises kirjeldatakse ELi investeerimispoliitika peamisi tulevikusuundi ning koheste meetmete tingimusi selles valdkonnas.

Samaaegselt käesoleva teatisega võttis komisjon vastu ettepaneku määruse kohta, millega kehtestatakse üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeerimislepingute suhtes[3]. Määruse eesmärk on tagada kõnealuste lepingute kohaselt toimivate ELi ja välismaiste investorite õiguskindlus. Kavandatav määruse ja käesolev teatis on vaid esimesed sammud Euroopa rahvusvahelise investeerimispoliitika väljatöötamisel. See on järkjärguline ja suunatud tegevus ning arvesse võetakse ka pärast käesoleva teatise avaldamist tehtavaid ettepanekuid.

MÄÄRATLUS, MÕJU JA HILJUTISED SUUNDUMUSED

Üldiselt hõlmavad välismaised otseinvesteeringud kõiki välismaiseid investeeringuid, mille eesmärk on sõlmida püsivad otsesidemed ettevõtjatega, kelle käsutusse kapital majandustegevuseks antakse[4]. Kui investeering on tehtud aktsiate omandamise teel, eeldatakse eesmärgi kohaselt, et aktsiad võimaldavad aktsionäril osaleda tõhusalt äriühingu juhtimises või selle kontrollimises[5]. Välisinvesteeringute puhul ei ole eesmärgiks mõjutada ettevõtte juhtimist või kontrolli. Selliseid investeeringuid, mis on sageli lühiajalised ja mõni kord spekulatiivse iseloomuga, nimetatakse tavaliselt portfelliinvesteeringuteks[6].

Seoses üleilmastumisega on kapitaliliikumine, sh välismaised otseinvesteeringud, märkimisväärselt suurenenud. 2007. aastal, seega aasta enne, kui ülemaailmne majandus- ja rahanduskriis investeeringuid kahjustas, oli välismaiste otseinvesteeringute (mis on nii üleilmastumise põhjus kui ka tulemus) maht rekordiliselt suur – ligikaudu 1 500 miljardit eurot[7].

Välismaised otseinvesteeringud on oluline allikas tootlikkuse tõstmiseks ning neil on tähtis roll töökohtade ja ettevõtete loomisel ning nende tegevuse korraldamisel nii kodu- kui ka välismaal. Välismaiste otseinvesteeringute kaudu loovad ettevõtted ülemaailmseid tarneahelaid, mis on kaasaegse rahvusvahelise majanduse osa. Uuendused transpordi ja infotehnoloogia valdkonnas on hõlbustanud kaubavahetust ja soodustanud äritegevuse globaliseerumist ka väljaspool suuri korporatsioone. Tänapäeval on investeerimine ja kaubandus teineteisest sõltuvad ja täiendavad teineteist. Ligikaudu pool maailmakaubandusest toimub sidus- või rahvusvaheliste ettevõtete vahel, kes kauplevad vahetoodete ja teenustega.

Seos välismaiste otseinvesteeringute, majanduskasvu ja heaolu vahel on keeruline, kuid kokkuvõttes on nii sise- kui ka välisinvesteeringutel positiivne mõju majanduskasvule ja tööhõivele nii ELis kui ka väljaspool, sh arengumaades. Euroopa Liidus on välisinvesteeringutel positiivne ja märkimisväärne mõju Euroopa ettevõtete konkurentsivõimele, eelkõige tootlikkuse suurenemisele. Vastupidiselt mõnikord esitatud arvamusele selgus välismaiste otseinvesteeringute ja tööhõivega seotud uuringutest, et välismaiste investeeringute puhul ole täheldatud mõõdetavat negatiivset mõju tööhõivele[8]. Kui tööhõivemäär on positiivne, võib negatiivne mõju avalduda siiski mõnes konkreetses sektoris, piirkonnas ja/või olla seotud konkreetse olukorraga. Samas on Euroopa Liitu saabuvatest välismaistest otseinvesteeringutest saadav üldine kasu üldteada – välismaised investeeringud võimaldavad luua uusi töökohti, optimeerida ressursside jaotamist, anda edasi tehnoloogiat ja oskusi, suurendada konkurentsivõimet ja elavdada kaubandust. See selgitab, miks teevad liikmesriigid, nagu kõik teisedki riigid maailmas, suuri jõupingutusi välisinvesteeringute ligimeelitamiseks.

Euroopa Liit on üks suurimaid välismaiste otseinvesteeringute lähte- ja sihtriike. Turuliidrina tuleb Euroopa Liidule kasuks tema avatus, sh ka investeerimissektori avatus muu maailma suhtes.

Kuigi välismaised otseinvesteeringud on tänapäeval suures osas ikka veel koondunud tööstusriikidesse, on kiiresti areneva majandusega riigid muutunud väga aktiivseks nii investoritena kui ka investeeringute vastuvõtjatena. Oodatud on ka riiklike investeerimisfondide investeeringud, mis on varasematest mahukamad ja millega seotud investeerimispoliitika on laiaulatuslikum kui varem[9]. Kõnealune suundumus on praegusel heitlikul ajal muutunud maailmamajanduses nähtavamaks. Areneva majandusega riikide investeeringud ja investeeringud nendesse riikidesse on suurenenud või on kõnealused investeeringud vähenenud väiksemas ulatuses kui tööstusriikide vahelised investeeringud. See kajastub ka areneva majandusega riikide osatähtsuse suurenemises globaalsetes välismaistes investeeringutes, nii sissetulevate kui ka väljaminevate investeeringute osas. EL ei saa lubada, et ta jääb teistest riikidest pärit investeeringute ligimeelitamisel või teistesse riikidesse tehtavate investeeringute edendamisel üleilmses konkurentsis tahaplaanile.

INVESTEERIMISPOLIITIKA KUI ÜHISE KAUBANDUSPOLIITIKA UUS PIIRIALA

Investeerimisotsused sõltuvad eelkõige turukaalutlustest, st investeeringutest saadavast oodatavast tulust. Samas mõjutavad neid otsuseid iga konkreetse riigi majanduslik, poliitiline ja õiguslik keskkond. Investeerimist soodustab stabiilne, usaldusväärne ja ettearvatav keskkond. Ühine rahvusvaheline investeerimispoliitika ei ole sissetulevate ja väljaminevate välismaiste otseinvesteeringute ainus mõjutaja. Selle üldine eesmärk on investoritele kindlustunde tagamine, et nad saavad tegutseda avatud ning nõuetekohaselt ja õiguspäraselt reguleeritud ärikeskkonnas nii vastuvõtvas riigis kui ka väljaspool. Avatus investeeringutele peab olema ka edaspidi Euroopa Liidu poliitika eesmärk selles valdkonnas. EL on avatud investeerimiskeskkond, mis võtab soojalt vastu välisinvestoreid ja hindab nende panust Euroopa majandusse ja ühiskonda laiemalt. Samal ajal peab EL tagama liidust pärit investoritele välismaal keskkonna, mis tagaks ühetaolised ja optimaalsed investeerimistingimused. Selleks on vaja kaotada järkjärgult investeerimispiirangud. Vaja oleks aktiivsemat lähenemisviisi, et ELi investeeringutega seotud sidemed kolmandate riikidega oleksid kahepoolsed. Mitmesugused olulised põhiandmed ja taustauuringud, sh selliste rahvusvaheliste organisatsioonide nagu OECD ja UNCTAD laiaulatuslikud analüüsid, on juba kättesaadavad, ning nendel rajanebki ühine rahvusvaheline investeerimispoliitika.

a) Investeerimispoliitika tähtsamad komponendid

Liikmesriikide investeerimispoliitika viimase 50 aasta kõige silmapaistvam näitaja on kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsete investeerimislepingute arv. 1959. aastal sõlmis Saksamaa esimese kahepoolse investeerimislepingu maailmas ning kõik liikmesriigid peale ühe on järginud seda praktikat[10]. Kokku on sõlmitud ligikaudu 1200 lepingut, mis hõlmavad kõiki investeerimisvorme. Kokku on liikmesriigid sõlminud ligikaudu pooled praegu maailmas kehtivatest kahepoolsetest investeerimislepingutest[11]. Ülevaade liikmesriikide kahepoolsetest investeerimislepingutest on esitatud käesoleva teatise lisas.

Kahepoolsete investeerimislepingute kaudu otsisid liikmesriigid ja ka said kolmandatelt riikidelt tagatise seoses investorite ja investeeringute kohtlemisega nendes kolmandates riikides. Näiteks võeti kohustus vältida ebaausat ja diskrimineerivat kohtlemist või kinnitati, et sundvõõrandamise korral tagatakse kiire, adekvaatne ja tõhus kompenseerimine. Investeeringute kaitse garantiidel on oluline osa usalduse loomisel õiguskindluse suhtes, mis on vajalik mõistlike investeerimisotsuste tegemiseks. Investeeringute kaitse leping on tõhus vahend investeeringute edendamiseks ja ligimeelitamiseks, eelkõige riikides, mille ametiasutused ja majanduspoliitika ei suuda sellist tagatist anda.

Siiski ei ole kõik liikmesriigid sõlminud selliseid lepinguid ning kõikide lepingute puhul ei järgita samasuguseid kõrgeid standardeid. Selline olukord loob välismaale investeerivate ELi ettevõtete jaoks ebavõrdsed tingimused, sõltuvalt sellest, kas nad on hõlmatud vastava liikmesriigi kahepoolsete investeerimislepingutega või mitte.

Teine liikmesriikide lepingutega seotud asjaolu on, et need hõlmavad ainult investorite kohtlemist pärast riiki sisenemist. Seega ei sisalda liikmesriikide kahepoolsed investeerimislepingud siduvaid kohustusi investeeringute sisenemise tingimuste kohta, ei liikmesriikide ettevõtete tehtud investeeringute puhul kolmandatesse riikidesse ega ka vastupidi. Samm-sammult on Euroopa Liit asunud kõrvaldama seda investeeringute sisenemisega seotud puudust ELi tasandil nii mitmepoolsete kui ka kahepoolsete lepingutega, mis hõlmavad juurdepääsu investeeringute turule ja investeerimisvabadust. Kõnealused lepingud on parandanud turule juurdepääsu tingimusi kõikide ELi investorite jaoks, tagades eelkõige investorite mittediskrimineeriva kohtlemise kolmanda riigi turule sisenemisel[12].

b) Ühise rahvusvahelise investeerimispoliitika poole

Ühine kõikehõlmav rahvusvaheline investeerimispoliitika peab vastama paremini investorite vajadustele alates investeeringute kavandamisest kuni kasumi saamiseni, ehk teisisõnu alates investeeringute turule sisenemise eelsest etapist kuni nende turult väljaviimiseni. Euroopa kaubanduspoliitika püüab seega hõlmata nii investeerimisvabadust kui ka investeeringute kaitset. Uuringud kinnitavad, et üldiste kaubanduslepingute investeeringuid käsitlevad sisulised sätted mõjutavad kaubandust ja välismaiste otseinvesteeringute voogu tugevamini, ning sisuliste investeerimiseeskirjade ja muid majandusvaldkondi liberaliseerivate sätete ühismõju kaubandusele ja investeeringutele on suurem[13].

Rahvusvahelise investeerimispoliitika eesmärki – toetada Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet – on lihtsam saavutada, kui koostööd tehakse ja läbirääkimisi peetakse Euroopa Liidu tasandil[14]. Tõhususe tagamiseks peavad kolmandate riikide antud investeerimistingimuste tagatised olema rahvusvahelise õiguse kohaselt siduvad. Kolmandate riikidega investeeringute küsimuses peetavatel läbirääkimistel, saab toetuda rohkem kui 1100-le kehtivale kahepoolsele investeerimislepingule. Läbirääkimised võimaldavad Euroopa Liidul laiendada, paremini kindlaks määrata ja kaitsta seda kõikidele ELi investoritele ning ka konkurentsile avatud valdkonda. Pikemas perspektiivis tuleks jõuda olukorrani, kus ELi ja kolmandate riikide investorid ei pea enam oma investeeringute tõhusaks kaitsmiseks lähtuma kahepoolsetest investeerimislepingutest, mille üks või teine liikmesriik on sõlminud.

Sageli täiendavad investeerimispoliitikat liikmesriikide ja piirkondade jõupingutused investeeringute edendamiseks. Ametiasutused konkureerivad nii sise- kui ka välisinvesteeringute edendamisel oma haldusterritooriumil nii kaubanduse kui ka ekspordi valdkonnas. Tavaliselt toetuvad nad oma tegevuses mitmesugustele vahenditele, alates investeeringutega seotud soodustustest kuni abi- ja toetuskavadeni. Kuigi Euroopa mudeli ja ühisturu tutvustamise eest välisinvestoritele vastutab Euroopa Liit,[15] ei ole võimalik ega vajalik keelata liikmesriikide jõupingutusi investeeringute edendamiseks, kuni need sobivad ühise kaubanduspoliitika raamidesse ja on kooskõlas ELi õigusaktidega.

ELI INVESTEERIMISLÄBIRÄÄKIMISTE AJAKAVA

Nagu kõikides teistes Euroopa poliitikavaldkondades, peaks ELi meetmed andma parema tulemuse, kui liikmesriigi saavutatud või võimalik saavutatav tulemus. ELi tulevased meetmed investeeringute valdkonnas peaksid arvesse võtma ja järgima kõrgeimaid olemasolevaid standardeid, et tagada ELi investoritele ühesugused ja parimad tingimused.

Kolmandate riikidega sõlmitavate investeerimislepingute puhul ei ole võimalik ega vajalik luua kõikidele sobivat lepingumudelit. EL peab kõikide läbirääkimiste tausta iga kord eraldi arvesse võtma. Tingimuste kindlaksmääramisel tuleb investeeringute küsimuses peetavatel läbirääkimistel arvesse võtta ELi sidusrühmade huvisid ja partnerriigi majanduse taset. Samuti tuleb arvesse võtta liikmesriikide kehtivaid lepinguid kõikide asjaomaste kolmandate riikidega. Liikmesriikide sõlmitud kahepoolsete investeerimislepingute struktuur on üldiselt sarnane, kuid on ka erinevusi. Nendest erinevustest võib lähtuda konkreetsete läbirääkimiste eesmärgi seadmisel.

Komisjon lähtub tulevaste investeerimislepingute puhul allpool esitatud üldistest põhimõtetest ja tingimustest. Neid tuleb laiendada ja esile tõsta soovituses, milles käsitletakse riigi olukorda arvestavaid läbirääkimisi, ning mille komisjon esitab pärast käesolevat teatist.

a) Partnerriikide valimise kriteeriumid

Välismaised otseinvesteeringud on tugevalt koondunud arenenud majandusega riikidesse. See ei näita mitte ainult nende riikide majanduslikku tähtsust SKPs väljendatuna, vaid rõhutab ka asjaolu, et mõnel sellisel turul on välisinvestorite jaoks soodsad tingimused. Praegused kauba- ja investeeringuvood on iseenesest olulised tegurid ELi investeerimisläbirääkimiste prioriteetide kindlaksmääramisel. Euroopa Liit peaks liikuma oma investorite soovitud suunas ning looma neile investeeringuvoogude liberaliseerimise kaudu paremaid võimalusi välismaal tegutsemiseks. Märkimisväärse majanduskasvu või märkimisväärse kasvuprognoosiga turud pakuvad praeguse suureneva konkurentsi taustal erakordseid võimalusi. On oluline tagada ELi investoritele juurdepääs sellistele turgudele, aga sama oluline on ka tagada, et hoolimata kõnealustel turgudel toimuvatest muudatustest saaks ELi investoritele osaks õiglane ja ettearvatav kohtlemine. ELi huvid investeerimisläbirääkimistel sõltuvad muu hulgas ka partnerriikide poliitilisest, institutsioonilisest ja majanduslikust kliimast. Investorite tugev kaitse, mille tagab kas võõrustajariik või rahvusvaheline vahekohus, on oluline tegur ELi investeerimisläbirääkimiste eelisriikide kindlaksmääramisel. Investeeringute kaitset käsitlevate läbirääkimiste väärtuse määramisel on peamiseks teguriks partnerriikide suutlikkus järgida õigusriigi põhimõtet ka praktikas ning teha seda nii, et investoritele oleks tagatud kindel ja usaldusväärne keskkond.

Lähemas perspektiivis on võimalik integreerida investeerimise aspekt ühisesse kaubanduspoliitikasse käimasolevate kaubandusläbirääkimiste kaudu. Euroopa Liit on seni kaubandusläbirääkimistel keskendunud ainult investorite turulepääsu küsimustele[16]. Uued konkurentsist lähtuvad vabakaubanduslepingud on suunatud konkreetselt eesmärgile avada maailma tähtsamate kasvavate turgude majanduslik potentsiaal ELi kaubanduse ja investeeringute jaoks. Euroopa Liidu huvides on hõlmata läbirääkimistega kogu investeeringute valdkond. Mõnel juhul võiksime vastata ka oma läbirääkimispartnerite taotlustele. ELi ja Kanada läbirääkimistel ulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu üle väljendas meie partner soovi lisada lepingusse investeeringute kaitset käsitlevad sätted. Lisaks sellele kaalutakse investeeringute kaitset käsitlevate sätete lisamist ka ELi ja India läbirääkimistel laiapõhjalise kaubandus- ja investeerimislepingu üle, ELi ja Singapuri läbirääkimistel vabakaubanduslepingu üle ning ELi ja Mercosuri riikide kaubandusläbirääkimistel.

Lähemas ja keskmises perspektiivis peaks Euroopa Liit kaaluma ka, millistel tingimustel võiks olla soovitav sõlmida individuaalseid investeerimislepinguid. Üks võimalik kandidaat individuaalse investeerimislepingu sõlmimiseks on Hiina , kus tehakse palju investeeringuid uutesse projektidesse („greenfield”-investeeringud), kusjuures selliseid investeeringuid teevad ka EList pärit investorid. Individuaalse investeerimislepinguga tuleks hõlmata mis tahes vara, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste kaitse. Komisjon uurib sellise investeerimislepingu sõlmimise vajalikkust ja võimalikkust ning annab tulemuste kohta aru nõukogule ja Euroopa Parlamendile. Euroopa investoritele pakuks erakordseid võimalusi ja väljakutseid ka Venemaa . Kaaluda ja arutada tuleks võimalust alustada Venemaaga läbirääkimisi investeeringute kaitset hõlmava investeerimislepingu üle. Selline leping peaks olema laiaulatuslik ja selle võiks sõlmida partnerlus- ja koostöölepingut asendava lepingu vormis.

Juhul kui üldist laadi laiaulatusliku investeerimislepingu sõlmimine konkreetse riigi või riikide rühmaga osutub lähitulevikus võimatuks või ebasoovitavaks, võiks jätkata valdkondlike kokkulepete otstarbekuse, teostatavuse ja võimaliku mõju hindamist. Valdkondlikke läbirääkimisi tuleks pidada käesoleva teatise põhimõtete kohaselt ja neid tuleks kohandada vastavalt ühise investeerimispoliitika edasisele arengule. Samuti tuleks jätkata mitmepoolse algatuse teostatavuse kaalumist kaugemas perspektiivis.

b) Välismaiste otseinvesteeringutega seotud kaudsed aspektid

Investorite huvi koondub eelkõige varade soetamisele ja kontrollimisele välismaal, aga otseinvesteeringutega kaasnevad alati ka muud tehingud, näiteks tulu toimetamine investori kodumaale. On oluline, et ühise rahvusvahelise investeerimispoliitikaga tagataks lisaks otseinvesteeringu tegemise võimalusele (välismaise äriühingu omandamine või uue äriühingu asutamine) ka otseinvesteeringuga seotud muude tehingute sooritamise võimalus ja nende tehingute kaitse: maksed, immateriaalse põhivara kaitse, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste kaitse jne.

Seoses sellega peaks investeerimispoliitika olema kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu peatükiga „Kapital ja maksed” (artiklid 63–66), mille sätete kohaselt keelatakse põhimõtteliselt kõik maksepiirangud ja kapitali liikumise piirangud, sealhulgas otse- ja portfelliinvesteeringutega seotud maksepiirangud ja kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Kõnealuse peatükiga ei nähta ette konkreetset võimalust sõlmida rahvusvahelisi investeerimislepinguid, sealhulgas portfelliinvesteeringuid käsitlevaid lepinguid. Kuna aga rahvusvahelised investeerimislepingud kuuluvad kõnealuse peatüki üldeeskirjade reguleerimisalasse, lähtutakse sellest, et kõnealuses valdkonnas on Euroopa Liidul lepingute sõlmimisel ainupädevus[17].

c) Investeeringute kaitse standardite kehtestamine

Üks põhiküsimusi on seotud materiaalõigusnormidega, mida Euroopa Liit peaks püüdma inkorporeerida kaubandus- ja investeerimislepingutesse. Praegu tugineb Euroopa Liit investeerimisläbirääkimistel peamiselt mittediskrimineerimise põhimõttele, mis on üleilmse kaubandussüsteemi nurgakivi. Mittediskrimineerimise põhimõtet rakendatakse harilikult kahe põhistandardi – enamsoodustusrežiim ja võrdne kohtlemine – alusel, kusjuures mõlemad standardid on suhtelised, kuna nende raames toimub kohtlemine vastavalt päritolule ning nendega ei kehtestata kohtlemise üldpõhimõtteid. Seega tehakse kõnealuste standarditega vahet kohtlemisel, mida kohaldatakse riigis tegutsevate välisinvestorite ja investeeringute suhtes ning kohtlemisel, mida kohaldatakse riigi enda investorite ja nende investeeringute suhtes.

Ehkki mittediskrimineerimine peaks endiselt jääma ELi investeerimisläbirääkimiste peamiseks elemendiks, kasutatakse kahepoolsetes investeerimislepingutes ka muid standardeid, näiteks „õiglane ja võrdne kohtlemine” pärast juurdepääsu võimaldamist ning „täielik turvalisus ja kaitse”. Nende standardite raames ei tehta vahet võrreldavate investeeringute kohtlemise viisi vahel. Lisaks sellele sisaldavad mitme liikmesriigi kahepoolsed investeerimislepingud ka sätet, mille kohaselt investori võõrustajariigi valitsus peab tagama investorile lepinguliste õiguste kaitse (nn katusklausel). Sellist sätet kasutatakse traditsiooniliselt liikmesriikide kahepoolsetes investeerimislepingutes ning see on üks olulistest elementidest, mis tuleks lülitada ELi tasandil toimuvatesse investeerimislepingute alastesse läbirääkimistesse.

Ühe olulise osa liikmesriikide parimatest tavadest moodustavad klauslid, millega seotakse võõrustajariigi õigus vara sundvõõrandada teatavate konkreetsete tingimustega. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 345 kohaselt ei mõjuta leping liikmesriigi õigust otsustada, kas konkreetne vara peaks olema riigi- või eraomandis, aga Euroopa Kohtu praktika näitab, et seda ei saa käsitada nii, nagu tehtaks sundvõõrandamismeetmete puhul erand aluslepingu põhieeskirjadest, sealhulgas asutamisvabadust ja kapitali vaba liikumist käsitlevatest eeskirjadest[18]. Seega peaksid sundvõõrandamismeetmed ELis olema mittediskrimineerivad[19] ja proportsionaalsed oma õiguspärase eesmärgi saavutamisel (näiteks tuleks nende rakendamise korral ette näha asjakohane hüvitis)[20]. Euroopa Liit peaks lisama sellised konkreetsed klauslid oma tulevastesse investeerimis- või kaubanduslepingutesse. Tagada tuleb tasakaal eri huvide vahel alates investorite kaitsest ebaseadusliku sundvõõrandamise vastu kuni lepinguosaliste õiguseni toimida üldsuse huvides. Lepingutesse tuleks samuti lisada ELi klauslid, millega tagatakse, et investorid saavad tõrgeteta üle kanda kapitali ja teha makseid.

Lõpetuseks tuleb meenutada, et Euroopa Liidu kaubandus- ja investeerimispoliitika peab sobima kokku ELi ja liikmesriikide tavadega majandustegevuse reguleerimisel Euroopa Liidus ja väljaspool selle piire. Investeerimislepingud peaksid olema kooskõlas Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide muude poliitikapõhimõtetega, sealhulgas keskkonnakaitse, inimväärse töö, tööohutuse ja töötervishoiu, tarbijakaitse, kultuurilise mitmekesisuse, arengupoliitika ja konkurentsipoliitika põhimõtetega. Investeerimispoliitika kaudu saavad Euroopa Liit ja liikmesriigid jätkata selliste meetmete vastuvõtmist ja jõustamist, mis aitavad järgida üldsuse huvidega seotud eesmärke.

Ühise investeerimispoliitika kujundamisel tuleks juhinduda ka Euroopa Liidu välistegevuse põhimõtetest ja eesmärkidest üldisemalt, sealhulgas õigusriigi põhimõtte, inimõiguste ja säästva arengu edendamisest (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 205 ja Euroopa Liidu lepingu artikkel 21). Sellega seoses on praegu ajakohastatavad OECD suunised rahvusvahelistele ettevõtetele oluline vahend investorite õiguste ja kohustuste tasakaalustamiseks.

d) Investeerimiskohustuste jõustamine

Investeerimissätete tõhusa jõustamise tagamine on üks Euroopa Liidu põhieesmärke. Euroopa Liit on möödunud aastatel suurendanud oma jõupingutusi, et tagada ühise kaubanduspoliitika valdkonnas läbi räägitud lepingute jõustatavus ja tegelik tõhus jõustamine, vajaduse korral ka vaidluste lahendamine siduva menetluse kaudu. Euroopa Liit on inkorporeerinud kõikidesse uuematesse vabakaubanduslepingutesse tõhusa ja kiire riikidevahelise vaidluste lahendamise menetluse. Kõnealuse menetlusega on edaspidi hõlmatud ka ELi kaubandus- ja investeerimislepingutes sisalduvad investeerimisega seotud sätted.

Tõhusa jõustamise tagamiseks nähakse investeerimislepingutega ette ka investori ja riigi vaheline vaidluste lahendamise menetlus, mis võimaldab investoril esitada nõue valitsuse vastu, pöördudes otse rahvusvahelisse vahekohtusse[21]. Investori ja riigi vaheline vaidluste lahendamise menetlus, mis moodustab põhiosa liikmesriikide kahepoolsete investeerimislepingute pärandist, on äärmiselt oluline, kuna investeeringu tegemine tähendab pikaajalise suhte loomist võõrustajariigiga ning seda suhet ei ole investeeringuga seotud probleemide tekkimisel lihtne kiiresti katkestada ega investoril muudele turgudele suunduda. Investori ja riigi suhte reguleerimine on investeerimislepingutes niivõrd tugevalt juurdunud, et selle väljajätmine tekitaks investorites kõhklusi ja muudaks asjaomase võõrustajariigi investorite silmis teiste riikidega võrreldes vähem atraktiivseks.

Seetõttu peaksid investeeringute kaitset käsitlevad tulevased ELi lepingud sisaldama investori ja riigi vahelise vaidluste lahendamise menetluse rakendamise võimalust. See tooks kaasa teatavad väljakutsed, mis seonduvad osaliselt asjaoluga, et investori ja riigi vahelise vaidluste lahendamise menetluse kehtestamine on rahvusvahelises majandusõiguses erakordne ning osaliselt asjaoluga, et Euroopa Liit ei ole varem selles valdkonnas silma paistnud. Praegused struktuurid ei ole kohandatud Euroopa Liidule kui uuele osalejale. Ühe näitena võib tuua riikide ja muude riikide kodanike vaheliste investeeringuvaidluste lahendamise konventsiooni (ICSID konventsioon), mis on allakirjutamiseks ja ratifitseerimiseks avatud Maailmapanga grupi liikmesriikidele või Rahvusvahelise Kohtu statuudi osalistele. Euroopa Liit nende hulka ei kuulu.

Investori ja riigi vahelise vaidluste lahendamise mehhanismi kujundamisel peaks Euroopa Liit võtma aluseks liikmesriikide kogemused, et saada ajakohane tulemus. Sellega seoses on peamised väljakutsed järgmised:

- Investori ja riigi vahelise vaidluste lahendamise menetluse läbipaistvus . Vastavalt lähenemisviisile, mida Euroopa Liit järgib WTOs, peaks liit tagama, et investori ja riigi vahelist vaidluste lahendamise menetlust rakendatakse läbipaistvalt (see hõlmab ka vahekohtumenetluse taotlusi, esildisi, avalikke ärakuulamisi, amicus curiae seisukohti ja vahekohtu otsuste avalikustamist).

- Vaidluste ja tõlgenduste mitmekesisus . Peamised aspektid on järepidevus ja prognoositavus, ning kaaluda tuleks poolkohtulike vahekohtunike kasutamist (nii on tavaks ka ELi vabakaubanduslepingute puhul) ja/või apellatsioonimehhanismide kasutuselevõtmist, kui ühe konkreetse lepingu raames on oodata palju nõudeid.

- Vahekohtumenetluse rakendamise eeskirjad. Komisjon ja huvitatud isikud uurivad, kas Euroopa Liidul oleks mõttekas ICSID konventsiooniga ühineda (samas märgitakse, et seoses sellega tuleks ICSID konventsiooni muuta[22].

e) Vastutus rahvusvahelise üldsuse ees

Seoses komisjoni eesmärgiga töötada ELi tasandil välja rahvusvaheline investeerimispoliitika, tuleb lahendada küsimus, mis on seotud ELi ja liikmesriikide pädevusega ELi investeerimislepingute raames. Euroopa Liit, keda esindab komisjon, kannab vastutust ELi institutsioonide tegevuse eest. Arvestades Euroopa Liidu ainupädevust välisküsimustes, leiab komisjon, et liit kannab vastutust ka meetmete eest, mida liikmesriigid rakendavad asjaomase lepingu reguleerimisalasse kuuluvate investeeringute suhtes, mille on teinud kolmandate riikide kodanikud või ettevõtjad. Komisjon püüab uut rahvusvahelist investeerimispoliitikat kujundades leida vastuse sellele küsimusele ja eelkõige rahalise hüvitisega seotud küsimusele ning tugineb seejuures olemasolevatele vahenditele ja võimaluse korral ka uutele õigusaktidele.

KOKKUVÕTE

Lissaboni lepinguga anti ELile ainupädevus välismaiste otseinvesteeringute valdkonnas ning integreeriti välismaised otseinvesteeringud ühisesse kaubanduspoliitikasse. Lisaks sellele saab Euroopa Liit Lissaboni lepingu kaudu veelgi tugevdada oma pühendumust avatud investeerimiskeskkonnale, mis on olnud tema majandusliku heaolu üks aluseid, ning jätkata otseinvesteeringute ja portfelliinvesteeringute kui majandusarengu vahendite edendamist.

Seni on Euroopa Liit ja liikmesriigid tegutsenud ühise eesmärgi suunas eraldi. Kõnealune ühine eesmärk on tagada investoritele nende äritegevuseks õiguskindlus ning stabiilne, prognoositav, õiglane ja nõuetekohaselt reguleeritud keskkond. Kui liikmesriigid on keskendunud kõikide investeerimisvormide edendamisele ja kaitsmisele, siis komisjon on välja töötanud liberaliseerimiskava, mis on suunatud eelkõige otseinvesteeringute turulepääsu võimaldamisele. Investeerimisvaldkonna töö selge ja vastastikku täiendav jaotus on seega kaasa toonud suure hulga erisuguseid investeerimislepinguid.

Konkurentsivõime tagamiseks väljaspool Euroopa Liitu, kõigi Euroopa Liidu investorite ühesuguse kohtlemise kindlustamiseks ja läbirääkimistel võimalikult suure mõjuvõimu saavutamiseks tuleks ühise rahvusvahelise investeerimispoliitika raames käsitleda kõiki investeerimisvorme ja keskenduda eelkõige investeeringute kaitsega seotud küsimustele. Euroopa Liit peaks järgima teadaolevaid parimaid tavasid ja tagama, et ühelegi ELi investorile ei saaks osaks halvem kohtlemine kui on ette nähtud liikmesriikide kahepoolsetes investeerimislepingutes.

Ehkki investeeringute kaitse ja liberaliseerimine on ühise rahvusvahelise investeerimispoliitika peamised elemendid, jääb liikmesriikidele küllaldaselt mänguruumi omaenda investeeringute edendamise poliitika järgimiseks ja rakendamiseks, kui nende poliitika täiendab ühist rahvusvahelist investeerimispoliitikat. Üldiselt nõuab ühise poliitika rakendamine Euroopa Liidult ja liikmesriikidelt varasemast suuremat koostööd ja kooskõlastamist.

Ulatuslike kaubandusläbirääkimiste osana peetavate investeerimisläbirääkimiste kaudu peaks EL püüdma saavutada, et tema partnerid võtaksid siduvaid kohustusi, millega tagatakse kõikide investeerimisvormide vaba liikumine ja nende kaitse. Ühe võimalusena tuleks säilitada ka individuaalsed investeerimisläbirääkimised. Lähemas perspektiivis püüab komisjon kohandada läbirääkimisjuhiseid, et laiendada läbirääkimiste ulatust hulga selliste riikide puhul, kellega on praegu käimas kaubandusläbirääkimised ning kelle suhtes on võimalikud investorid näidanud üles suurt huvi ja väljendanud vastavat soovi. Selliste läbirääkimiste põhimõtted ja parameetrid tulenevad liikmesriikide parimatest tavadest, aga käesolevas teatises on juba visandatud ka mõned üldised põhimõtted selle kohta, millised raamid ja standardid peaks Euroopa Liit oma rahvusvahelistes investeerimisläbirääkimistes kehtestama.

Nagu eespool selgitatud, on kavandatav määrus, milles käsitletakse liikmesriikide ja kolmandate riikide investeerimislepingutega seotud üleminekukorda, ning käesolev teatis vaid esimesed sammud Euroopa rahvusvahelise investeerimispoliitika järkjärgulisel ja eesmärgipärasel kujundamisel, mille käigus võetakse arvesse ka vastuseid käesolevale teatisele.

Lisa: Ülevaade liikmesriikide sõlmitud kahepoolsete investeerimislepingute arvust

[pic]

Märkus: Teave on esitatud 15. juunil 2010 komisjoni talituste käsutuses olnud andmete põhjal.

[1] Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 206 on sätestatud, et tolliliidu rajamisega vastavalt artiklitele 28–32 aitab liit ühistes huvides kaasa välismaiste otseinvesteeringute suhtes kehtivate piirangute järkjärgulisele kaotamisele ning tolli- ja muude tõkete vähendamisele. Artikli 207 kohaselt on välismaised otseinvesteeringud osa liidu ühisest kaubanduspoliitikast. Lepingu artikli 3 lõike 1 kohaselt kuulub ühine kaubanduspoliitika liidu ainupädevusse.

[2] Komisjoni teatis „Euroopa 2020. aastal – Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”, KOM(2010) 2020, 3.3.2010.

[3] Komisjoni ettepanek Euroopa Parlamendile ja nõukogule määruse kohta, millega kehtestatakse üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kahepoolsete investeerimislepingute suhtes.

[4] Otseinvesteeringute mõiste oli sätestatud EÜ asutamislepingu peatükis, mis käsitles kapitali liikumist ja makseid. Euroopa Liidu toimimise lepingus hõlmavad seda valdkonda artiklid 63–66. Euroopa Kohus on käsitanud otseinvesteeringuid 24. juuni 1988. aasta direktiivi 88/361/EMÜ (asutamislepingu artikli 67 rakendamise kohta) lisas lähtuvalt esitatud nomenklatuurist (EÜT L 178, 8.7.1988, lk 5–18), mis omakorda põhineb suures osas IMFi ja OECD üldtunnustatud määratlustel. Vt nt 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-446/04: Test Claimants in the FII Group Litigation , EKL lk I-11753, punkt 181. vt nt 24. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-157/05: Holb ö ck , EKL lk I-4051, punkt 34; 23. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-112/05: Commission/Germany , EKL lk I-8995, punkt 18; 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-101/05: Skatterverket v A , punkt 46; 20. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C-194/06: Orange European Smallcap Fund , punkt 100; 14. veebruari 2008. asta otsus kohtuasjas C-274/06: komisjon versus Hispaania , punkt 18; ja 26. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-326/07: komisjon versus Itaalia , punkt 35.

[5] Vt nt 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-446/04: Test Claimants in the FII Group Litigation , EKL lk I-11753, punkt 182. 24. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-157/05: Holböck , EKL lk I-4051, punkt 35; 23. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-112/05: Commission/Germany , EKL lk I-8995, punkt 18; 20. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C-194/06: Orange European Smallcap Fund , punkt 101; ja 26. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-326/07: komisjon versus Itaalia , punkt 35.

[6] Euroopa Liidu kohus määratles portfelliinvesteeringud kui: „aktsiate omandamine kapitaliturul ainult finantsinvesteeringu eesmärgil ilma kavatsuseta mõjutada ettevõtte juhtimist või kontrollimist.” Vt 26. septembri 2008. aasta kohtuotsust ühendatud kohtuasjades C-282/4 ja C-283/04: komisjon versus Madalmaad , EKL lk I-9141, punkt 19.

[7] ÜRO kaubanduse ja arengu konverentsi maailma investeeringute 2009. aasta aruanne.

[8] 2010 Impact of EU outward FDI, Copenhagen Economics.

[9] Komisjon on esitanud oma arvamuse riiklike investeerimisfondide kohta 2008. aastal. Vt KOM(2008) 115, 27.2.2008.

[10] Saksamaa sõlmis kahepoolse investeerimislepingu Pakistani Islamivabariigiga 1959. aastal Iirimaa on ainus ELi liikmesriik, kes ei ole sõlminud kolmandate riikidega ühtegi kahepoolset investeerimislepingut.

[11] ÜRO kaubanduse ja arengu konverentsi (UNCTAD) maailma investeeringute 2009. aasta aruanne; lk 32. UNCTADi aruandes on märgitud 2676 kahepoolset investeerimislepingut, kuid see arv hõlmab ka ELi siseseid (st liikmesriikide vahelisi) kahepoolseid investeerimislepinguid. Käesolev teatis ei hõlma viimati nimetatud lepinguid.

[12] Rahvusvahelisel tasandil kehtestab teenuskaubanduse üldleping (GATS) ettevõtetele raamistiku kohustuste võtmiseks osutada teenuseid kaubandusliku kohaloleku kaudu (GATS-lepingu artikli 1 kohaselt versioon 3). Kahepoolsete lepingute osas on lõpule jõudnud ELi läbirääkimised Koreaga vabakaubanduslepingu sõlmimiseks, mis hõlmab sätteid investorite turule juurdepääsu ja ettevõtete asutamise kohta.

[13] OECD (2006), Analysis of the economic impact of investment provision in regional trade agreements, OECD Trade Policy Working Paper No. 36, 11.07.2006.

[14] Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 2 kohaselt on Euroopa Liidul ainupädevus võtta vastu õigusakte, milles käsitletakse välismaiseid otseinvesteeringuid ning ühise kaubanduspoliitika muid valdkondi, nagu impordi- ja ekspordieeskirjad.

[15] Komisjoni teatis „21. sajandi Euroopa ühtne turg”, KOM(2007) 725.

[16] Täiendav õiguslik argument investeerimiskohustuste inkorporeerimiseks kaubanduslepingutesse on seotud asjaoluga, et WTO majandusintegratsiooni eeskirjadele vastavad kaubanduslepingud on vabastatud WTO enamsoodustusreÛ[17]iimi kohaldamise kohustusest, mille kohaselt peavad WTO liikmed kohaldama enamsoodustusreÛ[18]iimi viivitamata ja tingimusteta teiste WTO liikmete suhtes. Teiste sõnadega kohaldatakse sooduskohtlemist, näiteks seoses investeerimisturule juurdeustusre˛iimi kohaldamise kohustusest, mille kohaselt peavad WTO liikmed kohaldama enamsoodustusre˛iimi viivitamata ja tingimusteta teiste WTO liikmete suhtes. Teiste sõnadega kohaldatakse sooduskohtlemist, näiteks seoses investeerimisturule juurdepääsu võimaldamisega, ainult juhul, kui kaubanduslepingus sisaldub asjakohane säte. See on eriti oluline teenustesektoris tehtavate välismaiste otseinvesteeringute puhul, kuna teenustekaubanduse üldlepingus (GATS) käsitletakse teenuste osutamist kaubandusliku kohaloleku kaudu ning see kehtib eelkõige välismaiste otseinvesteeringute kohta.

[19] Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõikes 2 sätestatakse, et „liidu ainupädevusse kuulub ka rahvusvahelise lepingu sõlmimine, kui selle sõlmimise näeb ette liidu seadusandlik akt või kui lepingut on vaja selleks, et võimaldada liidul teostada oma sisemist pädevust, või kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala”.

[20] Vt nt 23. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-452/01: Ospelt , [2003] EKL, lk I-9743, punkt 24, 1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-302/97: Konle , [1999] EKL, lk I-3099, punkt 38 ning 6. novembri 1984. aasta otsus kohtuasjas C-182/83: Fearon , [1984] EKL, lk 3677, punkt 7.

[21] Euroopa Kohtu 6. novembri 1984. aasta otsus kohtuasjas C-182/83: Fearon , [1984] EKL, lk 3677.

[22] EFTA kohtu 26. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas E-2/06: EFTA Järelevalveamet / Norra , punkt 79 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõige 1.

[23] Energiaharta lepinguga, milles osaleb ka Euroopa Liit, nähakse samuti ette investori ja riigi vaheline vaidluste lahendamise menetlus.

[24] Euroopa ühendused on pidanud edukalt läbirääkimisi hulga rahvusvaheliste lepingute muutmiseks ja lepingute või organisatsioonidega ühinemiseks. Kõige hiljutisem näide oleks Maailma Tolliorganisatsioon.