30.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 235/7

1.

Lairibaühenduse olemasolu on info- ja sidetehnoloogiate väljatöötamise, kasutuselevõtu ja kasutamise jaoks majanduses ja ühiskonnas olulise tähtsusega. Lairibaühendus on strateegilise tähtsusega, sest selle kaudu saab kiirendada kõnealuste tehnoloogiate levitamist kasvu ja uuenduste saavutamiseks kõigis majandussektorites ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamiseks. Komisjon toetab aktiivselt lairibateenuste kättesaadavust kõigile Euroopa kodanikele, nagu on sätestatud Lissaboni strateegias ja sellele järgnenud teatistes (1).

2.

26. novembril 2008 võttis komisjon vastu Euroopa majanduse elavdamise kava (avaldatud pealkirja „Euroopa majanduse taastamise kava” all, edaspidi „majanduse elavdamise kava”), (2) mis on mõeldud edendama Euroopa taastumist finants- ja majanduskriisist. Lairibastrateegia on majanduse elavdamise kava oluline osa (3). Eelkõige on majanduse elavdamise kava eesmärk suurendada kindlaksmääratud strateegilistes sektorites, sealhulgas lairibasektoris selliseid ELi investeeringuid, mis aitavad toetada majandust lühemas perspektiivis ja luua pikema aja vältel jätkusuutlikuks majanduskasvuks vajalik infrastruktuur.

3.

Osana majanduse elavdamise kavast ja selleks, et täita eesmärki, mille kohaselt 2010. aastaks on saavutatud kiire Interneti-ühenduse 100 % kättesaadavus kõigile kodanikele, otsustas komisjon lisada Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) 1,02 miljardit eurot. Nimetatud summat kasutatakse osaliselt lairibainfrastruktuuride kasutuselevõtuks maapiirkondades, et tagada nendes Interneti-ühendus, luua uusi töökohti ja aidata arendada äritegevust (4). Lisaks on mitu liikmesriiki teatanud kavast toetada investeerimist mitte ainult kiiresse lairibainfrastruktuuri maapiirkondades ja puuduliku ühendusega piirkondades, vaid ka väga suure kiirusega ühendust võimaldavatesse järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudesse (next generation access networks – NGA) (5) oma territooriumi suurtes piirkondades, sealhulgas linnades või sellistes piirkondades, kus lairibaühenduse põhiinfrastruktuur on juba olemas.

4.

Tuleb meenutada, et dokumendis „Riigiabi tegevuskava – vähem ja paremini suunatud riigiabi: riigiabireformi kava 2005–2009” (6) märkis komisjon, et teatavatel tingimustel võivad riigiabimeetmed olla tõhusad vahendid ühishuvi eesmärkide saavutamisel. Eelkõige võib riigiabi andmine aidata korrigeerida turutõrkeid, parandades turgude tõhusat toimimist ning aidates kaasa konkurentsivõime tugevdamisele. Lisaks võib juhul, kui turg on toimiv, kuid saavutatud tulemused ei ole ühtekuuluvuspoliitika seisukohast rahuldavad, riigiabi kasutada soovitumate, tasakaalustatumate tulemuste saavutamiseks. Eelkõige võib hästisuunatud riiklik sekkumine lairibaühenduse valdkonnas aidata vähendada digitaalset lõhet, (7) mis eraldab ühe riigi piires selliseid alasid ja piirkondi, kus pakutakse taskukohaseid ja konkurentsivõimelisi lairibateenuseid ning selliseid alasid, kus kõnealuseid teenuseid ei pakuta.

5.

Samal ajal tuleb tagada, et riigiabi ei suruks tahaplaanile lairibasektori turuinitsiatiivi. Kui lairibaühendusele antavat riigiabi kasutatakse piirkondades, milles turuosalised tavaliselt investeeriksid või on juba investeerinud, võib see mõjutada lairibaoperaatorite poolt turutingimuste kohaselt tehtud investeeringuid ja märkimisväärselt kahjustada turuosaliste üldist tahet lairibaühendusse investeerida. Sellistel juhtudel võib lairibaühendusele antav riigiabi eesmärgi saavutamist takistada. Lairibaühenduse valdkonna riigiabi kontrollimise peamine eesmärk on tagada, et riigiabimeetmete kaudu saavutatakse kiiremini suurema katvusega lairibaühendus ja selle laialdasem kasutuselevõtt võrreldes abi mitteandmisega. Samuti tuleb tagada, et abi soodne mõju kaaluks üles konkurentsimoonutusena ilmneda võiva kahjuliku mõju.

6.

Tuleb meenutada, et elektroonilist sidet käsitlevas reguleerivas raamistikus käsitletakse ka lairibajuurdepääsuga seotud küsimusi (8). Seega kasutatakse lairibateenuse hulgimüügiturgude puhul kõigis liikmesriikides seni eelnevat reguleerimist. Sellega seoses on komisjon (9) ja riiklikud ametiasutused (10) juba teinud mitmeid algatusi eesmärgiga tegeleda uute probleemide lahendamisega, mida järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgud tekitavad reguleerimise seisukohast, eelkõige seoses juurdepääsuküsimustega.

7.

Käesolevates suunistes võetakse kokku komisjoni poliitika, mis käsitleb asutamislepingu riigiabieeskirjade kohaldamist riiklike meetmete suhtes, millega toetatakse tavapäraste lairibavõrkude kasutuselevõttu (jagu 2), samuti tegeletakse mitme küsimusega, mis on seotud järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kiire kasutuselevõtu julgustamiseks ja toetamiseks mõeldud riiklike meetmete hindamisega (jagu 3).

8.

Komisjon kohaldab käesolevas teatises ettenähtud suuniseid lairibaühendusele antava riigiabi hindamisel, suurendades seeläbi otsuste tegemise tava õiguskindlust ja läbipaistvust.

9.

Komisjon on võtnud väga soosiva hoiaku selliste riigiabimeetmete suhtes, millega toetatakse lairibaühenduse kasutuselevõttu maapiirkondades ja puuduliku ühendusega piirkondades, olles samas kriitilisem abimeetmete võtmise suhtes piirkondades, kus lairibainfrastruktuur on juba olemas ja konkurents toimib. Kuna riiklik sekkumine lairibaühenduse kasutuselevõtuks vastas riigiabi tingimustele artikli 87 lõike 1 tähenduses, on komisjon selle kokkusobivust hinnanud peamiselt artikli 87 lõike 3 kohaselt. Komisjoni riigiabipoliitika seoses lairibavõrkude kasutuselevõtu toetamiseks võetavate riiklike meetmetega on kokkuvõtlikult esitatud jagudes 2.2 ja 2.3.

10.

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaselt „on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”. Sellest järeldub, et meede on riigiabi, kui see vastab kõigile järgmistele tingimustele:

11.

Nagu näitab komisjoni otsuste tegemise tava lairibaühenduse valdkonnas, hõlmab lairibaühenduse projektidele antav riiklik toetus sageli riigiabi asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses (11).

12.

Esiteks hõlmavad meetmed tavaliselt riigi ressursse (nt riik toetab lairibaühenduse projekte toetuste, maksuvähenduste või muud liiki soodsamate rahastamistingimuste kaudu) (12).

13.

Teiseks, mis puutub majandustegevuse toetamisse, siis lairibaühenduse kasutuselevõttu toetavad riiklikud meetmed on tavaliselt seotud majandustegevusega (nt lairibainfrastruktuuri ehitamine ja käitamine ning sellele juurdepääsu võimaldamine; see hõlmab tagasiühenduse seadmeid ja maapealseid seadmeid, nt traatühenduse, maapealseid traadita ja satelliidipõhiseid tehnoloogiaid või tehnoloogiate kombineerimist). Siiski on erandjuhtudel võimalik, et nimetatud viisil rahastatud võrku ei kasutata äritegevuse eesmärkidel (s.t võrk annab lairibajuurdepääsu mittetulunduslikele veebisaitidele, teenustele ja teabele); (13) sel juhul ei hõlma riiklik sekkumine majandusliku eelise andmist ettevõtjatele ja ei ole seega riigiabi asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

14.

Kolmandaks, mis puudutab eelise andmist, siis abi antakse otse võrguinvestoritele, (14) kes enamikul juhtudel valitakse välja avatud hankemenetluse teel (15). Kuna hankemenetluse kasutamine tagab, et abi on konkreetse projekti puhul piiratud vajaliku miinimumsummaga, võib rahaline toetus võimaldada väljavalitud pakkujal tegeleda ettevõtlusega tingimustel, mis muidu turul kättesaadavad ei oleks. Kaudsete kasusaajate hulka võivad kuuluda ka kolmandatest isikutest operaatorid, kes saavad eelnevalt kirjeldatud viisil ehitatud infrastruktuurile hulgimüügitasandi juurdepääsu ning ärikasutajad, kes saavad lairibaühenduse sellistel tingimustel, mis ei oleks ilma riikliku sekkumiseta võimalikud (16).

15.

Neljandaks, mis puutub valikulise tingimusse, siis lairibavõrkude kasutuselevõttu toetavad riiklikud meetmed on laadilt selektiivsed, kuna need on suunatud ettevõtjatele, kes tegutsevad ainult teatavates piirkondades või elektrooniliste sideteenuste turu teatavates segmentides. Lisaks, mis puutub konkurentsi moonutamisse, siis riiklik sekkumine kaldub muutma olemasolevaid turutingimusi, sest mitmed ettevõtjad valiksid olemasolevate, tõenäoliselt kallimate turupõhiste lahenduste asemel nüüd abi saava teenusepakkuja teenused (17). Seetõttu on asjaolul, et lairibateenus muutub kättesaadavaks – kas üleüldiselt või madalama hinnaga kui muidu – konkurentsi moonutav mõju. Samuti võib lairibateenusele antav riiklik toetus vähendada kulutasuvust ja suruda tahaplaanile nende turul osalejate tehtavad investeeringud, kes oleksid muidu soovinud sihtpiirkonda või selle osadesse investeerida.

16.

Kuna riiklik sekkumine kaldub mõjutama muude liikmesriikide teenusepakkujaid, on sellel mõju ka kaubandusele, sest elektrooniliste sideteenuste turud (sealhulgas hulgimüügiturud ja lairibateenuse jaemüügiturud) on avatud operaatorite ja teenusepakkujate vahelisele konkurentsile (18).

17.

Kui riik toetab lairibaühenduse kasutuselevõttu projekti elluviimise eest vastutava ettevõtja aktsiakapitalis osalemise teel või kapitalisüsti abil, tuleb hinnata, kas nimetatud investeering hõlmab riigiabi. Asutamislepingu artiklis 295 on sätestatud, et „(käesolev)leping ei mõjuta mingil viisil omandi õiguslikku režiimi liikmesriikides”. Vastavalt Euroopa Ühenduste Kohtu pretsedendiõigusele järeldub võrdse kohtlemise põhimõttest, et kapitali, mille riik on otseselt või kaudselt andnud ettevõtja käsutusse tingimustel, mis vastavad tavalistele turutingimustele, ei saa käsitleda riigiabina.

18.

Kui riikliku investori osalusel aktsiakapitalis või tema tehtavatel kapitalisüstidel puuduvad piisavad väljavaated kasumlikkusele isegi pika aja vältel, tuleb sellist sekkumist pidada abiks asutamislepingu artikli 87 tähenduses ja selle kokkusobivust ühisturuga tuleb hinnata ainult nimetatud sättes ettenähtud kriteeriumide põhjal (19).

19.

Komisjon on Amsterdami otsuses käsitlenud turumajandusliku investeerimise põhimõtte kohaldamist lairibavaldkonnas (20). Nagu otsuses rõhutatud, tuleb riikliku investeeringu vastavust turutingimustele tõendada põhjalikult ja igakülgselt kas erainvestorite märkimisväärse osaluse abil või usaldusväärse äriplaani põhjal, mis näitaks investeeringu piisavat tasuvust. Kui erainvestorid projektis osalevad, on eeltingimuseks, et nad on hinnanud investeeringuga seotud äririske samadel tingimustel riikliku investoriga.

20.

Mõnel juhul võib liikmesriik otsustada käsitleda lairibavõrgu pakkumist üldist majandushuvi pakkuva teenusena asutamislepingu artikli 86 lõike 2 tähenduses (21).

21.

Euroopa Ühenduste Kohtu pretsedendiõiguse kohaselt võib üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise riiklik rahastamine juhul, kui täidetud on neli põhitingimust (mida nimetatakse Altmarki kriteeriumideks), jääda väljapoole asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaldamisala (22). Nimetatud neli tingimust on järgmised: a) üldist majandushuvi pakkuvate teenuste riiklikust rahastamisest kasusaajale peab olema ametlikult antud kohustus pakkuda üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid ning see kohustus peab olema selgelt määratletud; b) hüvitise väljaarvutamise parameetrid tuleb eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaks määrata, et vältida majanduslike eeliste andmist, mis võiksid soosida hüvitist saavat ettevõtjat võrreldes konkureerivate ettevõtjatega; c) hüvitis ei tohi ületada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise kohustuste täitmisel tekkivaid täielikke või osalisi kulutusi, võttes arvesse saadud tulu ja mõistlikku kasumit ning d) juhul, kui hüvitise saaja ei osutu valituks riigihankemenetluse käigus, tuleb vajaliku hüvitise suuruse määramiseks analüüsida kulutusi, mida teeb nõuetekohaselt juhitud ettevõtja, kes täidab nimetatud kohustusi, võttes arvesse tegevusest saadud tulu ja kõnealuste kohustuste täitmisest saadud mõistlikku kasumit.

22.

Kahes otsuses, (23) mis käsitlevad piirkondlike asutuste võetud meetmeid (subsideeritud) avaliku teenuse kontsessiooni (24) andmiseks eraõiguslikele operaatoritele lairibaühenduse põhivõrkude kasutuselevõtu jaoks puuduliku ühendusega piirkondades, jõudis komisjon järeldusele, et teatatud toetuskavad olid kooskõlas Altmarki otsuses esitatud nelja kriteeriumiga ning ei kuulu seega artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse (25). Eelkõige valiti võitnud pakkuja mõlemal juhul väikseima taotletud abisumma alusel ja makstud hüvitise suurus määrati kindlaks eelnevalt kujundatud ja läbipaistvate kriteeriumide alusel. Lisaks ei tuvastanud komisjon ülemäärase hüvitise maksmise ohtu ega leidnud ka tõendeid sellise maksmise kohta.

23.

Komisjon on otsustanud, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste mõistet ja sellest tulenevat toetumist Altmarki kohtupraktikale ei saa arvestada, kui teenusepakkujal ei olnud selget volitust ega kohustust pakkuda lairibajuurdepääsu ning ühendada kõik kodanikud ja ettevõtjad puuduliku ühendusega piirkondades, vaid tema tegevus oli pigem suunatud ühenduse pakkumisele ettevõtjatele (26).

24.

Pretsedendiõigusest lähtuvalt on liikmesriikidel laialdased volitused üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemisel. Selliste teenuste või ülesannete määratluse võib komisjon ilmse vea korral vaidlustada (27). See tähendab, et kuigi üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega seotud ülesannete laadi ja ulatuse määratlemine on liikmesriigi pädevuses ja tal on õigus teha seda oma äranägemise järgi, ei ole nimetatud pädevus piiramatu ega omavoliliselt rakendatav (28). Selleks et teatavat tegevust peetaks üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, peaksid sellel eelkõige olema erijooned võrreldes tavapärase majandustegevusega (29). Sellega seoses on komisjon seisukohal, et nendes piirkondades, kus erainvestorid on juba investeerinud lairibavõrgu infrastruktuuri (või on oma võrguinfrastruktuuri laiendamas) ja juba pakuvad konkureerivaid lairibateenuseid sobiva lairibakatvusega, ei tohiks samaaegse konkureeriva ja riiklikult rahastatud lairibainfrastruktuuri loomist pidada üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks asutamislepingu artikli 86 tähenduses (30). Kui on võimalik tõendada, et erainvestorid ei pruugi suuta pakkuda lähitulevikus (31) kõigile kodanikele ja kasutajatele piisavat lairibakatvust, mille tulemusena märkimisväärne osa elanikkonnast jääks ühenduseta, võib üldist majandushuvi pakkuvat teenust osutavale ettevõtjale maksta avaliku teenuse eest hüvitist, eeldusel et punktides 25–29 sätestatud tingimused on täidetud. Eelnevalt tuleks rõhutada, et nimetatud punktides esitatud seisukohad lähtuvad lairibasektori eripärast ja kajastavad kogemusi, mis komisjon on praeguseks oma otsuste tegemise käigus kõnealuses valdkonnas omandanud. Nimetatud punktides sätestatud tingimused ei ole seega ammendavad, kuid iseloomustavad lähenemisviisi, mille alusel komisjon hindab iga juhtumi puhul eraldi, kas vaadeldavat tegevust saab pidada üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks ja kas riigi ressursside eraldamine selle toetamiseks on kooskõlas asutamislepingu riigiabieeskirjadega.

25.

Selleks et määratleda üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega seotud ülesannete ulatus viisil, mis tagaks lairibainfrastruktuuri laialdase kasutuselevõtu, peavad liikmesriigid põhjendama, miks kõnealune teenus väärib nende arvates oma eripärast tulenevalt üldist majandushuvi pakkuva teenuse nimetust ja eristub muust majandustegevusest (32). Nad peaksid samuti tagama, et üldist majandushuvi pakkuv teenus vastab teatavatele miinimumtingimustele, mille täitmist nõutakse kõigi selliste teenuste puhul, ning esitama selle kohta tõendid.

26.

Nimetatud kriteeriumide hulka kuuluvad vähemalt a) sellise akti olemasolu, millega avalik-õiguslik asutus on teinud asjaomasele operaatorile ülesandeks üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise, ning b) teenuse universaalsus ja kohustuslikkus (33). Selleks et lairibainfrastruktuuri kasutuselevõtuga seotud üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratluse hindamisel ei tekiks ilmset viga, peavad liikmesriigid tagama, et kasutusele võetav lairibainfrastruktuur pakuks universaalühendust kõigile piirkonna kasutajatele, olgu nendeks kodu- või ärikasutajad. Üldist majandushuvi pakkuva teenuse kohustuslikkus tähendab ühtlasi seda, et kasutusele võetava võrguinfrastruktuuri pakkuja ei saa oma äranägemisel ja/või diskrimineerivalt keelata sellele juurdepääsu (nt seetõttu, et juurdepääsuteenuse pakkumine ei pruugi olla teatavas piirkonnas äriliselt tulus).

27.

Võttes arvesse olukorda, mis on tekkinud konkurentsi alal alates elektrooniliste sideteenuste sektori liberaliseerimisest ühenduses, ja eriti praegust konkurentsi lairiba jaeteenusteturul, peaks riiklikult rahastatud võrk, mis on loodud üldist majandushuvi pakkuva teenuse raames, olema avatud kõigile huvitatud operaatoritele. Selle eelduseks, et lairibainfrastruktuuri kasutuselevõtuga seotud teenust käsitataks üldist majandushuvi pakkuva teenusena, peaks seega olema passiivse ja operaatorist sõltumatu (34) infrastruktuuri pakkumine, millele oleks avatud juurdepääs. Selline võrk peaks pakkuma juurdepääsu taotlejatele kõiki erinevat tüüpi võrgujuurdepääse ja võimaldama jaemüügi tasandil tegelikku konkurentsi, mis tagaks konkurentsivõimeliste ja taskukohaste teenuste pakkumise lõppkasutajale (35). Seepärast peaks üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamine ainult hõlmama universaalühendust võimaldava lairibavõrgu kasutuselevõttu ja sellega seotud hulgimüügitasandi juurdepääsuteenuseid, mitte aga sideteenuste jaemüüki (36). Kui üldist majandushuvi pakkuvat teenust osutab vertikaalselt integreeritud lairibaoperaator, tuleb kehtestada piisavad kaitsemeetmed, et vältida huvide konflikti, põhjendamatut diskrimineerimist ja mis tahes muid kaudseid ja varjatud eeliseid (37).

28.

Kuna elektrooniliste sideteenuste turg on täielikult liberaliseeritud, ei saa lairibavõrgu kasutuselevõtuga seotud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamine põhineda ainu- või eriõiguse andmisel artikli 86 lõike 1 tähenduses.

29.

Kui ülesandeks on tehtud täieliku katvuse saavutamine, võib olla vaja, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutaja võtaks võrguinfrastruktuuri kasutusele mitte üksnes mittetulusates, vaid ka tulusates piirkondades, kus muudel operaatoritel võib juba olla kasutusel või kava võtta lähitulevikus kasutusele oma võrguinfrastruktuur. Võttes arvesse lairibasektori eripära, peaks sel juhul antav hüvitis katma üksnes kulud, mis tulenevad infrastruktuuri kasutuselevõtust mittetulusates piirkondades (38). Kui lairibavõrgu kasutuselevõtuga seotud üldist majandushuvi pakkuv teenus ei lähtu eeldusest, et kasutusele võetav infrastruktuur kuulub avalikku omandisse, tuleks kehtestada asjakohased läbivaatamis- ja tagastusmehhanismid, et vältida olukorda, kus teenuse osutaja saab põhjendamatu eelise, sest riiklikult rahastatud võrk jääb pärast kõnealuse teenuse kontsessiooni lõppemist tema omandusse. Üldist majandushuvi pakkuva teenuse hüvitamine peaks põhimõtteliselt toimuma avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse alusel, mis nõuab kõigilt selles osalevatelt operaatoritelt tulusate ja mittetulusate piirkondade kindlaksmääramist, prognoositavate tulude hindamist ja hüvitise taotlemist sellises summas, mis vastaks rangelt vajadustele ja väldiks ülemäärase hüvitamise ohtu. Sellistel tingimustel korraldatud hankemenetlus peaks tagama neljanda Altmarki kriteeriumi täitmise (vt punkt 21).

30.

Kui neli Altmarki kriteeriumit ei ole täidetud, kuid on täidetud üldtingimused asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaldamiseks, käsitatakse lairibainfrastruktuuri kasutuselevõtu kui avaliku teenuse eest makstud hüvitist riigiabina ning selle suhtes kohaldatakse asutamislepingu artikleid 73, 86, 87 ja 88. Kui sellist riigiabi antakse avaliku teenuse eest makstava hüvitisena teatavale ettevõtjale, kellele on tehtud ülesandeks üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamine (vt punktid 25–29), võib abi pidada ühisturuga kokkusobivaks ja vabastatuks asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustusest, juhul kui on täidetud tingimused, mis on nähtud ette komisjoni 28. novembri 2005. aasta otsusega EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (39).

31.

Kui komisjon on teatatud meetme puhul leidnud, et see kujutab endast abi asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, on kokkusobivust seni hinnatud vahetult artikli 87 lõike 3 punkti c alusel (40).

32.

Võib juhtuda, et piirkonnad, mida hõlmab lairibaühenduse riigiabiprojekt, on abisaavad piirkonnad ka artikli 87 lõike 3 punktide a ja c ning regionaalabi suuniste tähenduses (41). Sellisel juhul võib lairibaühenduseks antavat abi käsitleda ka abina alginvesteeringute jaoks regionaalabi suuniste tähenduses. Siiski on paljudel komisjoni uuritud juhtudel teatatud meede olnud suunatud ka sellistele piirkondadele, mis ei ole abisaavad piirkonnad ja selle tulemusena ei saanud komisjoni viia läbi hindamist regionaalabi suuniste kohaselt (42).

33.

Kui meede kuulub regionaalabi suuniste kohaldamisalasse ja kui kavatsetakse anda sihtotstarbelist üksikabi ühele ettevõtjale või abi, mis on suunatud ühele tegevusvaldkonnale, siis peavad liikmesriigid tõendama, et regionaalabi suuniste tingimused on täidetud. Eelkõige peavad nad tõendama, et kõnealuse projektiga toetatakse ühtse regionaalarengu strateegiat ning projekti olemus ja maht ei moonuta lubamatult konkurentsi.

34.

Hinnangu andmisel sellele, kas abimeedet võib lugeda ühisturuga kokkusobivaks, võrdleb komisjon abimeetme positiivset mõju ühishuvist kantud eesmärgi saavutamisele selle võimalike negatiivsete kõrvalmõjudega, nagu kaubanduse ja konkurentsi moonutamine.

35.

Tasakaalustatuse kriteeriumi kohaldamisel hindab komisjon järgmist:

36.

Tasakaalustatuse kriteeriumi erinevad aspektid lairibavaldkonnas on üksikasjalikumalt esitatud jagudes 2.3.2 ja 2.3.3.

37.

Nagu viidatud sissejuhatuses, on levinud ja taskukohane juurdepääs lairibaühendusele suure tähtsusega, sest selle kaudu saab kiirendada asjaomaste tehnoloogiate levitamist kasvu ja uuenduste saavutamiseks kõigis majandussektorites ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamiseks.

38.

Lairibaühenduse teenuse pakkumise maksumus on selline, et turul ei peeta sellesse investeerimist alati tulusaks. Tänu rahvastikutiheduse säästu soodustavale mõjule on lairibavõrkude kasutuselevõtt üldiselt tasuvam seal, kus potentsiaalne nõudlus on suurem ja kontsentreeritum, s.o tihedama asustusega piirkondades. Investeeringu suurte püsikulude tõttu võivad ühikkulud rahvastikutiheduse vähenedes oluliselt tõusta. Selle tulemusena katavad kasumlikud lairibavõrgud vaid osa elanikkonnast. Samuti saadaks teatavates piirkondades kasumit vaid siis, kui oma võrgu looks üks teenusepakkuja, mitte kaks või enam.

39.

Kui turg ei paku piisavat lairibakatvust või kui juurdepääsutingimused ei ole asjakohased, võib riigiabi mängida kasulikku rolli. Lairibavaldkonnas antav riigiabi võib korrigeerida turutõrke, s.o olukorra, milles üksikud turuinvestorid ei investeeri, kuigi see oleks tulus laiemas majanduslikus perspektiivis, nt soodsa järelmõju tõttu. Teisest küljest võib lairibaühendusele antavat riigiabi vaadelda ka võrdsuse eesmärkide saavutamise vahendina, s.o viisina edendada kõigi ühiskonnaliikmete juurdepääsu peamistele sidevahenditele, osalemist ühiskonnas ja sõnavabadust, parandades seeläbi sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust.

40.

On kasulik algusest peale teha vahet erinevate sihtpiirkondade vahel, sõltuvalt sellest, millises ulatuses on piirkonnad juba lairibaühendusega kaetud. Komisjon on pidevalt teinud vahet piirkondadel, kus lairibainfrastruktuur puudub või kus seda lähemal ajal tõenäoliselt välja ei arendata („valged” piirkonnad), piirkondadel, kus tegutseb vaid üks lairibavõrgu operaator („hallid” piirkonnad) ja piirkondadel, kus tegutsevad vähemalt kaks või enam lairibavõrgu pakkujat („mustad” piirkonnad) (44).

41.

Komisjon on lairibavõrkude kasutuselevõtu toetamist maapiirkondades ja puuduliku ühendusega „valgetes” piirkondades alati pidanud olemasoleva ühenduse poliitikaga kooskõlas olevaks, kuna see edendab territoriaalset, sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust ning korrigeerib turutõrkeid. Peaaegu kõigis nimetatud valdkonnas tehtud otsustes on komisjon rõhutanud, et lairibavõrgud hõlmavad kasumlikult vaid osa elanikkonnast, seega on täieliku katvuse saavutamiseks vaja riigi toetust.

42.

Komisjon nõustub, et rahalise toetuse andmise kaudu lairibateenuste pakkumiseks sellistes piirkondades, kus lairibateenus praegu kättesaadav ei ole ja kus erainvestoritel ei ole lähitulevikus kavas sellist infrastruktuuri kasutusele võtta, püüdlevad liikmesriigid tegeliku ühtekuuluvuse ja majandusarengu saavutamise poole ning seega on nende sekkumine tõenäoliselt kooskõlas ühishuviga (45). „Lähituleviku” all tuleks mõista kolme aastat. Erainvestorite kavandatavad investeeringud peaksid seoses sellega olema piisavad, et vähemalt katvuse alal tehtaks kolme aasta jooksul märkimisväärseid edusamme; ülejäänud osa kavandatavast investeeringust tuleks eraldada pärast seda mõistliku aja jooksul (sõltuvalt projekti ja piirkonna eripärast). Riiklikud ametiasutused võivad eraõiguslikelt võrguoperaatoritelt nõuda äriplaani esitamist koos infrastruktuuri kasutuselevõtu üksikasjaliku ajakavaga, samuti tõendeid piisavate rahaliste vahendite olemasolu või selle kohta, et kavandatav investeering on usutav ja teostatav.

43.

Kui konkreetses geograafilises piirkonnas tegutseb vähemalt kaks lairibavõrgu pakkujat ja lairibateenuseid pakutakse konkurentsitingimustel (võrgu omanike vaheline konkurents), siis turutõrge puudub. Sellest lähtuvalt on väga vähe alust riiklikuks sekkumiseks täiendava kasu saavutamise nimel. Vastupidi, täiendava lairibavõrgu ehitamise rahastamiseks antav riigiabi võib põhimõtteliselt viia lubamatu konkurentsimoonutuseni ja suruda erainvestorid tahaplaanile. Seetõttu hindab komisjon selgelt tõendatud turutõrke puudumisel negatiivselt meetmeid, millega rahastatakse täiendava lairibainfrastruktuuri kasutuselevõttu „mustas” piirkonnas (46).

44.

Võrguoperaatori olemasolu konkreetses piirkonnas ei viita tingimata sellele, et turutõrked või ühtekuuluvusprobleemid seal puuduvad. Monopoolne seisund võib mõjutada teenuse kvaliteeti või hinda, millega seda kodanikele pakutakse. Teisalt võib toetuse andmine alternatiivse võrgu ehitamiseks piirkonnas, kus üks võrguoperaator on formaalselt olemas, moonutada turudünaamikat. Seega on riikliku toetuse andmisel lairibavõrkude kasutuselevõtuks „hallides” piirkondades vajalik üksikasjalikum analüüs ja hoolikas kokkusobivuse hindamine.

45.

Kuigi võrguoperaator võib riikliku sekkumise sihtpiirkonnas olemas olla, võivad teatavad kasutajate rühmad olla halvasti teenindatud, sest osa kasutajate taotletud lairibateenustest on neile kas kättesaamatud või on nende teenuste jaemüügi hinnad juhul, kui juurdepääsuteenuste hulgimüügihinnad ei ole reguleeritud, liiga kõrged võrreldes samade teenustega, mida pakutakse riigi muus, suurema konkurentsiga piirkonnas või regioonis (47). Kui lisaks eelnevale ei ole suuri väljavaateid, et kolmandad isikud ehitaksid alternatiivse infrastruktuuri, siis võib alternatiivse infrastruktuuri rahastamine olla asjakohane meede. See kaotaks infrastruktuuril põhineva konkurentsi puudumise ja vähendaks seega probleeme, mis tulenevad valitseva operaatori tegelikust monopoolsest seisundist (48). Siiski on abi andmine sellises olukorras sõltuv mitmesugustest tingimustest, millele asjaomane liikmesriik peab vastama.

46.

Sellest lähtuvalt võib komisjon kuulutada teatavatel tingimustel ühisturuga kokkusobivaks riigiabimeetmed, mis on suunatud piirkondadele, kus lairibainfrastruktuuri pakkumine on tegelikult ikka veel monopol. Seda saab teha, kui i) kodanike ja ärikasutajate vajaduste rahuldamiseks ei pakuta taskukohast või nõuetele vastavat teenust ja ii) samade eesmärkide saavutamiseks puuduvad konkurentsi vähem moonutavad meetmed (sealhulgas eelnev reguleerimine). Ühisturuga kokkusobivuse kindlaksmääramiseks nimetatud tingimustel hindab komisjon eelkõige, kas:

47.

Kui lairibaühenduse katvust peetakse ebapiisavaks, võib olla vajalik riiklik sekkumine. Esimene küsimus oleks, kas riigiabi on asjakohane poliitikavahend nimetatud probleemiga tegelemiseks või kas on muid, sobivamaid vahendeid.

48.

Sellega seoses on komisjon varasemates otsustes märkinud, et kuigi eelnev reguleerimine on paljudel juhtudel hõlbustanud lairibaühenduse kasutuselevõttu linnades ja tihedama asustusega piirkondades, ei pruugi see olla piisav vahend lairibateenuse pakkumise võimaldamiseks, eriti puuduliku ühendusega piirkondades, kus investeeringu tasuvus on väike (49).

49.

Samamoodi ei saa lairibaühenduse kasutamise soodustamiseks mõeldud nõudlusepoolsete meetmetega (näiteks maksekviitungid lõppkasutajatele) alati lairibateenuse vähese pakkumise probleemi lahendada, kuigi sellised meetmed aitavad kaasa lairibaühenduse laiemale kasutuselevõtule ning neid tuleks toetada kui alternatiivi riiklikele meetmetele või vahendit nende täiendamiseks (50). Seega on võimalik, et sellistes olukordades ei ole puudujääkide kõrvaldamiseks lairibaühenduse valdkonnas muud väljapääsu, kui riigipoolne rahastamine.

50.

Võttes arvesse meetme stimuleerivat mõju, on tarvis uurida, kas asjaomane investeerimine lairibavõrku oleks toimunud sama kiiresti ka ilma riigiabita.

51.

Hinnates teatatud meetmete proportsionaalsust „valgetes” või „hallides” piirkondades, on komisjon oma otsuste tegemise tava kaudu rõhutanud mitmeid vajalikke tingimusi riigiabi ning võimalike konkurentsimoonutuste vähendamiseks miinimumini. Mis tahes järgnevalt punktides a–h esitatud tingimuse puudumise korral tuleb algatada põhjalik hindamine (51) ja kõige tõenäolisemalt viib see järelduseni, et abi ei ole ühisturuga kokkusobiv.

52.

Tänaseks on mitmed liikmesriigid oma tähelepanu suunanud selliste lairibavõrkude toetamisele, mis suudavad pakkuda väga kiiret teenust ja toetada erinevaid täiustatud digitaalseid ühendatud teenuseid Nimetatud järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgud on peamiselt kiudoptilised võrgud või täiustatud ajakohastatud kaabelvõrgud, mis on mõeldud asendama kas terveid olemasolevaid koaksiaalkaablipõhiseid lairibavõrke või suuremat osa nendest, või kasutuselolevaid kaabelvõrke.

53.

Järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgud on sellised traadiga juurdepääsuvõrgud, mis koosnevad kas tervikuna või osaliselt optilistest elementidest ja mis on võimelised pakkuma tõhustatud (näiteks suurema läbilaskevõimega) lairibajuurdepääsu teenuseid võrreldes nende teenustega, mida pakutakse olemasolevate koaksiaalkaablil põhinevate võrkude kaudu (60).

54.

Kokkuvõtlikult on järgmise põlvkonna juurepääsuvõrkudel kiirus ja võimsus, mille abil saab edastada tuleviku kõrglahutusega sisu (video või televisioon), toetada tellitavaid suurt ribalaiust nõudvaid rakendusi ning võimaldada ärikasutajatele taskukohast sümmeetrilist lairibaühendust, mis on tänapäeval tavaliselt kättesaadav ainult suurettevõtjatele. Üldiselt on järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudel potentsiaal hõlbustada lairibatehnoloogia ja lairibateenuste kõikide aspektide täiustamist.

55.

Komisjon on juba käsitlenud mõnda riigiabiteatist, mis hõlmas toetust kiudoptiliste võrkude kasutuselevõtuks. Need juhtumid hõlmasid kas piirkondliku järgmise põlvkonna juurdepääsu „tuumvõrgu” ehitamist (61) või kiudoptilise ühenduse pakkumist ainult piiratud hulgale ärikasutajatele (62).

56.

Nagu ka nn „esimese põlvkonna” lairibaühenduse põhivõrkude kasutuselevõtu puhul, põhjendavad omavalitsused ja piirkondlikud ametid toetuse andmist kiudoptiliste võrkude kiirele kasutuselevõtule turutõrke või ühtekuuluvuseesmärgiga. Kui lairibaühenduse põhivõrgu kasutuselevõtu puhul on riikliku sekkumise näited olnud seotud peamiselt maakogukondade või -piirkondadega (väike asustustihedus, suured kulud) või piirkondadega, mis on majanduslikult vähearenenud (vähene suutlikkus teenuste eest tasuda), siis käesoleval juhul väidetakse, et järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude majanduslik mudel takistab järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõttu mitte ainult hõredalt asustatud piirkondades, vaid ka teatavates linnapiirkondades. Peamine probleem, mis mõjutab järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kiiret ja laialdast kasutuselevõttu, näib eelkõige olevat kulukus ja vähemal määral väike asustustihedus (63).

57.

Seega võib riiklikel ametiasutustel lubada otsese sekkumise kasutamist, et tagada võrguoperaatorite poolt kahjumlikuks peetavatele piirkondadele kasu märkimisväärsest järelmõjust, mida järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgud majandusele tuua võivad ja vältida uue digitaalse lõhe, nn järgmise põlvkonna juurepääsu lõhe tekkimist. Liikmesriigid võivad soovida toetada järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude arendamist piirkondades, kus olemasolevate lairibaoperaatorite investeeringud sellistesse võrkudesse võtaksid mitmeid aastaid, kuna need alad ei ole rahanduslikult nii atraktiivsed kui teatavad suuremad linnapiirkonnad. Teatavatel juhtudel võivad liikmesriigid otsustada ise investeerida või anda eraoperaatoritele rahalist toetust, et saavutada järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude ühendus või saavutada see oodatust varem, ning et tagada tööhõive ja muude majanduslike võimaluste suurendamine võimalikult kiiresti.

58.

Mis tahes riikliku sekkumise puhul, millega toetatakse järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude pakkumist või nende kasutuselevõtu kiirendamist, tuleb tagada selle kokkusobivus riigiabieeskirjadega.

59.

Järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõtu kiirendamiseks võivad liikmesriigid valida erinevate turusekkumise tasandite vahel. Sellega seoses kohaldatakse riiklike sekkumiste suhtes järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõtu valdkonnas mutatis mutandis seisukohti, mis on esitatud eespool, jagudes 2.2.1 ja 2.2.2 (turumajandusliku investeerimise põhimõte ning avalike teenuste eest makstav hüvitis ja Altmarki kriteeriumid). Sõltuvalt valitud sekkumise laadist ja mõjust võib riigiabieeskirjade kohaselt olla õigustatud erinevate analüütiliste lähenemisviiside kasutamine.

60.

Piirkondades, kus ootuste kohaselt võtavad järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgud tulevikus kasutusele erainvestorid, võivad liikmesriigid otsustada võtta meetmeid investeerimistsükli kiirendamiseks, ergutades investoreid oma investeerimiskavasid ellu viima. Sellised meetmed ei hõlma tingimata riigiabi artikli 87 lõike 1 tähenduses. Võttes arvesse, et suure osa kiudoptiliste võrkude kasutuselevõtuga seonduvatest kuludest moodustavad paigaldustööd (näiteks kaevetööd, kaablite paigaldamine, juhtmete paigaldus hoonete sees jne), võivad liikmesriigid otsustada näiteks kooskõlas elektroonilist sidet käsitleva ühenduse reguleeriva raamistikuga lihtsustada võrkude laiendamise õiguste saamist tingimusel, et võrguoperaatorid kooskõlastavad oma paigaldustööd ja/või jagavad osa oma infrastruktuurist (64). Samuti võivad liikmesriigid näha ette, et mis tahes uue ehitustöö (sealhulgas uued vee-, elektri-, transpordi- või kanalisatsioonivõrgud) käigus ja/või hoone ehitamisel tuleb paigaldada kiudoptiline ühendus.

61.

Samuti võivad riigi ametiasutused otsustada võtta osa paigaldustöödest (näiteks kaevetööd avalikus kasutuses oleval maal, kaablikanalisatsiooni ehitus) enda kanda, et võimaldada asjaomastel operaatoritel võtta kasutusele oma võrguelemendid ja seda tegevust kiirendada. Siiski ei tohiks sellised paigaldustööd olla tööstusharu- või sektorispetsiifilised ja peaksid olema üldjuhul avatud mitte ainult elektroonilise side operaatoritele, vaid kõigile potentsiaalsetele kasutajatele (s.t elektri-, gaasi-, vee- ja muude avalike teenuste pakkujatele). Tingimusel, et sellise riikliku sekkumise eesmärk on luua vajalikud eeltingimused avalike teenuste pakkujate oma infrastruktuuri kasutuselevõtuks ilma konkreetset sektorit või ettevõtjat soosimata (eriti selle kapitalikulusid langetades), ei kuulu see artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse.

62.

Sarnaseid meetmeid võivad võtta ka riiklikud reguleerivad asutused, et tagada võrdne ja mittediskrimineeriv juurdepääs postidele või avalike teenuste pakkujate või olemasolevate võrguoperaatorite omanduses olevale kaablikanalisatsioonile.

63.

Nagu komisjoni otsuste tegemise tava lairibaühenduse põhivõrkude valdkonnas näitab, annavad kohalikud või piirkondlikud ametiasutused lairibavõrkudele abi, eesmärgiga parandada puudujääke piirkonna lairibaühenduses või suurendada piirkonna konkurentsivõimet, parandades veelgi olemasolevat lairibakatvust ja võrguühendust. Nende kahe eesmärgi saavutamiseks on riigi ametiasutused seni korraldanud avalikke hankeid avalikus omandis oleva lairibainfrastruktuuri ehitamiseks ja haldamiseks või on antud rahalist toetust eraomandisse kuuluva lairibavõrgu ehitamiseks (65).

64.

Kui riiklik sekkumine hõlmab riigiabi Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, peavad ametiasutused teavitama komisjoni, kes hindab meetmete kokkusobivust ühisturuga kooskõlas järgnevalt jagudes 3.3 ja 3.4 nimetatud põhimõtetega (66).

65.

Nagu punktis 40 osutatud, on komisjon hinnanud tavapäraste lairibavõrkude kasutuselevõtuks antud riigiabi kokkusobivust ühisturuga, võttes aluseks eristuse „valgete”, „hallide” ja „mustade” piirkondade vahel. Komisjon on arvamusel, et nimetatud eristus on asjakohane ka selle hindamisel, kas järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude toetamiseks antud riigiabi on kooskõlas artikli 87 lõike 3 punktiga c, kuid nõuab täpsemat määratlust, et võtta arvesse järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude eripära.

66.

Sellega seoses tuleb meeles pidada, et pikemas perspektiivis asendatakse järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudega ootuste kohaselt olemasolevad lairibavõrgud. Kuna järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude võrguarhitektuur on erinev, pakkudes märkimisväärselt parema kvaliteediga lairibateenuseid kui on võimalik praegu, ja teenuseid, mida tänased lairibavõrgud ei toeta, on tõenäoline, et tulevikus tekivad märgatavad erinevused nende piirkondade vahel, mis on järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudega kaetud ja nende vahel, mis ei ole nimetatud võrkudega kaetud (67).

67.

Praegu suudavad teatavad täiustatud lairibaühenduse põhivõrgud (näiteks ADSL 2+ (68)) samuti teataval määral toetada konkreetset tüüpi lairibateenuseid, mida hakatakse lähitulevikus tõenäoliselt pakkuma järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kaudu (nt tavaline kolmikpakett). Eelneva reguleerimise kehtestamist piiramata tuleb siiski märkida, et võivad tekkida uudsed tooted või teenused, mis on nii nõudluse kui ka pakkumise seisukohast vastastikku asendatavad ja mille jaoks on tarvis sellist lairibaühenduse kiirust, mis ületab lairibaühenduse põhiinfrastruktuuri füüsiliste võimaluste piirid.

68.

Sellest lähtuvalt tuleks järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude toetuseks antava riigiabi hindamisel pidada piirkonda, kus nimetatud võrke praegu ei ole ja kuhu erainvestorid neid lähitulevikus tõenäoliselt ei ehita, järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude „valgeks” piirkonnaks (69). Eelnevaga seoses peaks mõiste „lähitulevik” vastama ajavahemikule kolm aastat (70). Riiklikel ametiasutustel peaks olema õigus teatavatel tingimustel sekkuda, et tegeleda sotsiaalse ühtekuuluvuse küsimuste, regionaalarengu või turutõkkega, kui on võimalik tõendada, et erainvestoritel ei ole kavatsust võtta järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrke kasutusele eeloleva 3 aasta jooksul. Erainvestorite kavandatavad investeeringud peaksid olema piisavad, et vähemalt katvuse alal tehtaks kolme aasta jooksul märkimisväärseid edusamme; ülejäänud osa kavandatavast investeeringust tuleks eraldada pärast seda mõistliku aja jooksul (sõltuvalt piirkonna ja projekti eripärast). Pikema ajavahemiku määramine ei oleks asjakohane, kuna see võib ohustada puuduliku ühendusega piirkondade huve võrreldes riigi muude osadega, kus teenindus selliste täiustatud lairibavõrkudega on nõuetele vastav. Riiklikud ametiasutused võivad eraõiguslikelt võrguoperaatoritelt nõuda äriplaani esitamist koos infrastruktuuri kasutuselevõtu üksikasjaliku ajakavaga, samuti tõendeid piisavate rahaliste vahendite olemasolu või selle kohta, et kavandatav investeering on usutav ja teostatav.

69.

Sama põhimõtte kohaselt peaks piirkonda käsitlema järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude „halli” piirkonnana, kui seal on esindatud ainult üks järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrk või see võetakse kasutusele järgmise kolme aasta jooksul ja ühelgi operaatoril ei ole kavas järgmise kolme aasta jooksul teist järgmise põlvkonna juurepääsuvõrku kasutusele võtta (71). Selle hindamisel, kas teised võrguinvestorid võiksid võtta konkreetses piirkonnas kasutusele täiendavaid järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrke, tuleb võtta arvesse kõiki olemasolevaid reguleerivaid või õiguslikke meetmeid, mis võivad olla vähendanud takistusi sellise võrgu kasutuselevõtmisel (juurdepääs kaablikanalisatsioonile, infrastruktuuri jagamine jne).

70.

Kui konkreetses piirkonnas on enam kui üks järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrk või see võetakse kasutusele järgmise kolme aasta jooksul, tuleks nimetatud piirkonda üldjuhul käsitleda järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude „musta” piirkonnana (72).

71.

Kuigi järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgud on kvalitatiivselt palju enam arenenud kui olemasolevad tavapärased koaksiaalkaablil põhinevad lairibavõrgud, uurib komisjon järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõtuks antava riigiabi riigiabieeskirjadega kokkusobivuse hindamisel ka abi mõju olemasolevatele lairibavõrkudele, võttes arvesse vastastikust asendatavust, mis tundub praegu nii lairiba kui ka järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kaudu pakutavate lairibateenuste puhul võimalik, nagu osutatud punktides 66 ja 67. Lisaks kohaldab komisjon järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude toetamiseks antava riigiabi kokkusobivuse hindamisel ka tasakaalustatuse kriteeriumi [vt punkt 35]. Eelkõige uurib komisjon teatatud meetme proportsionaalsuse hindamisel, kas punktis 51 sätestatud tingimused (üksikasjalik kaardistamine ja katvuse analüüs, avatud hankemenetlus, majanduslikult parim pakkumine, tehnoloogia neutraalsus, olemasoleva infrastruktuuri kasutamine, avatud juurdepääsu andmine hulgimüügitasandile, hinnakujunduse võrdlusuuring ja tagastusmehhanism) on täidetud. Järgmised punktid on järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude hindamisel aga eriti asjakohased.

72.

Nagu lairiba põhiteenuste puhul, leiab komisjon sõltuvalt tingimustest, mida liikmesriigid täitma peavad (vt punktid 51 ja 71), et meetmed, millega toetatakse järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõttu piirkondades, kus praegu lairibainfrastruktuur puudub või piirkondades, kus olemasolevad lairibaoperaatorid ei pea järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõttu kasumlikuks, kokkusobivaks asutamislepingu riigiabieeskirjadega.

73.

Järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude „valgetes” piirkondades, kus on juba olemas üks lairiba põhivõrk, tuleb liikmesriikidel, kes soovivad anda abi järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude toetuseks, tõendada, et i) nimetatud võrkude kaudu pakutavad lairibateenused ei ole piisavad kodanike ja ärikasutajate vajaduste rahuldamiseks kõnealuses piirkonnas (võttes arvesse ka võrkude võimalikku edasist ajakohastamist) ning ii) nimetatud eesmärkide saavutamiseks puuduvad vähem moonutavad vahendid (sealhulgas eelnev reguleerimine).

74.

Piirkondades, kus üks erainvestor on juba võtnud kasutusele järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu või võtab selle kasutusele järgmise kolme aasta jooksul (vt punkt 68) ja juhul kui ühelgi erainvestoril ei ole kavas võtta kasutusele teist järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrku järgmise kolme aasta jooksul, peab komisjon koostama üksikasjalikuma analüüsi, et kontrollida, kas riiklikku sekkumist võib sellistes piirkondades pidada kokkusobivaks riigiabieeskirjadega. Riiklik sekkumine võib sellistes piirkondades olemasolevad investorid tahaplaanile suruda ja moonutada konkurentsi.

75.

Selleks et komisjon saaks meedet riigiabieeskirjadega kokkusobivaks pidada, peaksid liikmesriigid olema võimelised tõendama esiteks, et olemasolev või kavandatav järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrk ei ole või ei oleks piisav kodanike ja ärikasutajate vajaduste rahuldamiseks kõnealuses piirkonnas, ning teiseks, et nimetatud eesmärkide saavutamiseks puuduvad vähem moonutavad vahendid (sealhulgas eelnev reguleerimine). Üksikasjaliku hindamise raames hindab komisjon eelkõige, kas:

76.

Piirkondade puhul, kus on olemas enam kui üks järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrk või kus erainvestorid võivad olla kasutusele võtmas konkureerivaid järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrke, arvab komisjon, et täiendava riiklikult rahastatud konkureeriva järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu toetamine tõenäoliselt moonutab konkurentsi suurel määral ja ei sobi kokku riigiabieeskirjadega.

77.

Komisjon käsitleb tavapäraseid „musti” piirkondi, st piirkondi, kus praegu edastavad lairibateenuseid konkureerivad lairibainfrastruktuurid (xDSL ja kaabelvõrgud), piirkondadena, kus olemasolevatel võrguoperaatoritel peaksid olema piisav stiimul ajakohastada oma tavapärased lairibavõrgud kiiresti järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudeks, et nad saaksid sinna üle viia oma olemasolevad kliendid. Sellistes piirkondades ei peaks täiendav riiklik sekkumine põhimõtteliselt vajalik olema.

78.

Liikmesriigid võivad selle argumendi siiski kummutada, näidates, et olemasolevad lairibaühenduse põhivõrkude operaatorid ei kavanda investeeringuid järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudesse eeloleva kolme aasta jooksul, ning tõendades, et näiteks see, kuidas olemasolevad võrguinvestorid on kasutajate nõudmistele vastava suurema kiiruse saavutamiseks viimaste aastate jooksul oma lairibainfrastruktuuri investeerinud, ei ole rahuldav. Sellisel juhul tuleb järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõtuks antava riikliku toetuse suhtes kohalda punktis 75 nimetatud üksikasjalikku analüüsi ja see peab vastama jaos 3.4.5 täpsemalt esitatud tingimustele.

79.

Sarnaselt poliitikale, mida järgitakse lairibaühenduse põhivõrkude kasutuselevõtu puhul, võib ka järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kasutuselevõtuks antav riigiabi olla asjakohane ja põhjendatud, tingimusel, et täidetud on mitmed põhitingimused. Välja arvatud selliste järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude „valgete” piirkondade puhul, mis on „valged” piirkonnad ka lairibaühenduse põhivõrkudega seoses (kus lisanõudeid ei ole vaja esitada), leiab komisjon, et lisaks tingimustele, mis on sätestatud jaos 2.3.3, eelkõige punktis 51 (üksikasjalik kaardistamine ja katvuse analüüs, avatud hankemenetlus, majanduslikult parim pakkumine, tehnoloogia neutraalsus, olemasoleva infrastruktuuri kasutamine, avatud juurdepääsu andmine hulgimüügitasandile, hinnakujunduse võrdlusuuring ja tagastusmehhanism), on tarvis täita ka järgmised tingimused:

80.

Käesolevaid suuniseid kohaldatakse alates järgmisest päevast pärast nende avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

81.

Komisjon kohaldab käesolevaid suuniseid kõikide teatatud abimeetmete suhtes, mille kohta ta peab tegema otsuse pärast seda, kui suunised on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud, isegi kui projektidest on teatatud enne kõnealust kuupäeva.

82.

Kooskõlas komisjoni teatisega kohaldatavate eeskirjade kindlaksmääramise kohta õigusvastase riigiabi hindamiseks (74) kohaldab komisjon käesolevaid suuniseid sellise teatamata abi suhtes, mis on antud pärast teatise avaldamist.

83.

Hiljemalt kolme aasta jooksul pärast käesolevate suuniste avaldamist vaatab komisjon need turu, tehnoloogia ja õiguslike aspektide arengust lähtudes uuesti läbi.