52009DC0359




[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 14.7.2009

KOM(2009) 359 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE

Aruanne Monaco, San Marino ja Vatikaniga sõlmitud rahanduskokkulepete toimimise kohta

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE

Aruanne Monaco, San Marino ja Vatikaniga sõlmitud rahanduskokkulepete toimimise kohta

1. SISSEJUHATUS

Euroopa Liidu ning Monaco, San Marino ja Vatikani vahelised rahanduskokkulepped sõlmiti selleks, et tagada selliste kokkulepete õiguslik järjepidevus, mis kehtisid ühelt poolt nimetatud riikide ning teiselt poolt Prantsusmaa ja Itaalia vahel enne euro kasutuselevõttu. Uute läbirääkimiste pidamine kehtivate lepingute üle euro kasutuselevõttu silmas pidades nähti ette Maastrichti lepingule lisatud deklaratsiooniga[1].

Kümme aastat pärast seda, kui Monacos, San Marinos ja Vatikanis käibel olnud Itaalia ja Prantsusmaa valuutad asendati euroga, palus nõukogu komisjonil rahanduskokkulepete toimimine läbi vaadata[2]. Käesolevas teatises uuritakse põhjalikult kokkulepete sisu, kirjeldatakse nende rakendamisega seotud tugevaid ja nõrku külgi ning tehakse ettepanekuid kokkulepete sisu muutmiseks.

2. KOKKULEPETE SISU KIRJELDUS

2.1. Kokkulepete ühised jooned

Kuna 1. jaanuaril 1999 asendati euroala liikmesriikide riiklikud valuutad euroga ning pädevus rahandus- ja vahetuskursiküsimustes anti süsteemis osalevatelt liikmesriikidelt üle ühendusele, otsustas nõukogu, et euroala liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel kehtivaid rahanduskokkuleppeid tuleks muuta[3]. Läbirääkimisi ühenduse ja Monaco Vürstiriigi vahelise uue kokkuleppe üle peeti Prantsusmaaga (koos komisjoni ja Euroopa Keskpangaga (EKP))[4] ning ühenduse ja San Marino ning Vatikani vaheliste kokkulepete üle Itaaliaga (koos komisjoni ja EKPga)[5]. Rahanduskokkulepetega said Monaco, San Marino ja Vatikan õiguse kasutada eurot riigi ametliku valuutana ning euro pangatähtedele ja müntidele anti seadusliku maksevahendi staatus.

Alates 1. jaanuarist 2002 on Monaco Vürstiriigil õigus emiteerida euromünte koguses 1/500 Prantsusmaal käibelelastud müntidest aastas. San Marino Vabariigil on õigus emiteerida euromünte nimiväärtuses kuni 1 994 000 eurot aastas. Vatikanile anti esialgu õigus emiteerida euromünte nimiväärtuses kuni 670 000 eurot aastas. Lisaks anti Vatikani Linnriigile õigus emiteerida täiendavalt münte aastatel, kui Püha Tool on vaba, igal Püha Tooli juubeliaastal ning üldise kirikukogu avamise aastal, iga kord kuni 201 000 eurot. Ülemmäärasid muudeti nõukogu 7. oktoobri 2003. aasta otsusega, mille kohaselt võib „tavalisel” aastal emiteerida münte kuni 1 000 000 eurot ning erisündmuste korral täiendavalt kuni 300 000 eurot. San Marino ja Vatikani puhul kehtestatud ülemmäärad vaadatakse läbi iga kahe aasta tagant, et võtta arvesse Itaalia tarbijahinnaindeksi muutusi.

Selleks et EKP müntide emiteerimise mahu heaks kiidaks, liidetakse Monacos (San Marinos ja Vatikanis) aasta jooksul emiteeritud mündid Prantsusmaal (Itaalias) emiteeritud müntidele.

Monacos, San Marinos ja Vatikanis käibel olevad euromündid peavad nimiväärtuse, maksevahendi seaduslikkuse, ühise külje tehniliste omaduste ja kujunduse ning rahvusliku külje ühiste kujunduselementide poolest olema identsed euroala liikmesriikides emiteeritud müntidega. Rahvusliku külje kujunduselemendid teatatakse eelnevalt ühenduse pädevatele asutustele. Monacol, San Marinol ja Vatikanil on euroala liikmesriikidega samade eeskirjade kohaselt õigus emiteerida ka euro meenemünte oma riigi puhul ette nähtud emiteerimise mahu aastanormi piires. San Marino Vabariigil on õigus emiteerida scudis[6] nomineeritud kuldmünte. Monacol, San Marinol ja Vatikanil ei ole euro pangatähtede emiteerimise õigust ning nimetatud riikides emiteeritud meenemündid kehtivad seadusliku maksevahendina üksnes nende territooriumil.

Kõik kolm riiki on jõustanud siseriiklikke õigusakte, et kohaldada oma territooriumil euro pangatähti ja münte käsitlevaid ühenduse sätteid, ning teinud tihedat koostööd Euroopa Ühendusega euro pangatähtede ja müntide võltsimise vastu võitlemisel.

2.2. Monacoga sõlmitud kokkuleppe eritunnused

Lisaks eespool kirjeldatud sätetele, mida kõik kolm rahanduskokkulepet sisaldavad, on Monacoga sõlmitud kokkuleppes sätestatud mõned täiendavad nõuded.

Kokkulepe sisaldab selgesõnalist kohustust, mille kohaselt peab Monaco rakendama euro pangatähtede ja müntide võltsimise vastu võitlemiseks kehtestatud ühenduse õigusakte.

Monaco Vürstiriigis tegutsevad krediidiasutused ja muud finantsasutused võivad pankadevahelises arveldus-, makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides osaleda Prantsusmaal asutatud asjaomaste asutustega samadel tingimustel, kui nad vastavad kõnealustele süsteemidele juurdepääsuks kehtestatud tingimustele. Monaco krediidiasutuste suhtes kohaldatakse samu meetmeid, mida Banque de France on võtnud EKP rahapoliitika instrumente ja menetlusi käsitlevate sätete rakendamiseks.

Vürstiriik vastutab selliste sätete kohaldamise eest, mille eesmärk on kaitsta eurot ja EÜ finantssüsteemi ning tagada nende stabiilsus oma territooriumil. Rahanduskokkuleppe artikli 11 kohaselt kohaldatakse Monaco Vürstiriigi territooriumil ühenduse õigusakte järgmistes valdkondades: statistiliste andmete kogumine EKP poolt, krediidiasutuste kohustuslikud reservid, EKP määrustes ja otsustes sätestatud nõuete täitmatajätmise eest ettevõtjate suhtes kohaldatavad karistused, pangatähtede emiteerimine, turutehingud, rahapoliitilised kontrollivahendid, kliiringu- ja arveldussüsteemid. Samuti kohaldab Monaco Vürstiriik Prantsusmaa võetud meetmeid krediidiasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet ning makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemide süsteemiriskide vältimist käsitlevate ühenduse õigusaktide rakendamiseks. Lisaks peab Monaco võtma rahapesu käsitlevate ühenduse direktiividega ning investeerimisteenuseid reguleerivate õigusaktidega samaväärse mõjuga meetmeid.

Monacoga sõlmitud rahanduskokkuleppega nähakse ette ühiskomitee loomine, kelle ülesanne on lihtsustada kokkuleppe rakendamist ja toimimist.

3. KOKKULEPETE TOIMIMISE HINNANG NING SOOVITUSED KOKKULEPETE SISU VÕIMALIKE MUUDATUSTE KOHTA

3.1. EÜ asjaomaste õigusaktide ülevõtmine

Kolmes ühendusega rahanduskokkuleppe sõlminud riigis ülevõetavate ühenduse õigusaktide reguleerimisala on iga lepingu puhul erinev.

Kõik kolm riiki on võtnud kohustuse kehtestada siseriiklikke seadusi euro pangatähti ja münte käsitlevate ühenduse sätete kohaldamiseks oma riigi territooriumil. Euromüntide kujundust ja tehnilisi omadusi käsitlevaid sätteid on üldiselt nõuetekohaselt kohaldatud. Kuna Monaco, San Marino ja Vatikani euromündid on kujundatud ja vermitud euroala sertifitseeritud rahapajades (st Prantsusmaa ja Itaalia riiklikes rahapajades), on uute ühenduse sätete kohaldamine üldiselt tagatud. Euro pangatähtede puhul ei ole määratud pädevat asutust ega kehtestatud järelmeetmeid, et kontrollida, kas kohaldatavaid sätteid (nt euro pangatähtede vahetamist ja ringlusest kõrvaldamist käsitlevad eeskirjad) rakendatakse.

Samuti võtsid rahanduskokkulepetele alla kirjutanud riigid endale kohustuse teha ühendusega tihedat koostööd euro pangatähtede ja müntide võltsimise vastu võitlemisel . Monacoga sõlmitud kokkulepe on kahest teisest kokkuleppest ulatuslikum ning sellega nähakse ette, et vürstiriik peaks võltsimise vältimiseks võtma ühenduse õigusaktides[7] sätestatud asjakohaseid meetmeid. Monacoga sõlmitud kokkuleppe rakendamist võltsimise vastu võitlemisel hinnatakse korrapäraselt ning ühiskomitee kohtumistel ajakohastatakse vastuvõetavate õigusaktide nimekirja (vt punkt 3.2.). Vaatamata mõnedele puudustele (nt puudub leping Europoliga) on kõnealuses valdkonnas toimunud märgatav edasiminek.

San Marino ja Vatikaniga sõlmitud kokkulepped ei sisalda konkreetset kohustust võtta üle ELi õigusaktid, mis käsitlevad euro sularaha kaitsmist võltsimise eest, ning sellega ei ole ette nähtud koostööviise ühendusega. Komisjoni käsutuses oleva teabe kohaselt on mõlemad riigid teinud jõupingutusi oma seaduste ühtlustamiseks ühenduse sätetega, kuid kuna nii kõnealuse kahe lepingu puhul kui ka Monacoga sõlmitud lepingu puhul puudub järelevalvemehhanism, ei teavitata ühendust korrapäraselt rahanduskokkulepete rakendamisest San Marinos ja Vatikanis.

Monacoga sõlmitud rahanduskokkuleppes on mitmeid täiendavaid aspekte, millest suurem osa sisaldus juba varasemates Prantsusmaaga sõlmitud kokkulepetes. Erinevalt Vatikani ja San Marinoga sõlmitud rahanduskokkulepetest, on Monacoga sõlmitud kokkuleppes sätestatud tingimused Monaco territooriumil tegutsemiseks luba omavate krediidiasutuste ja muude asutuste juurdepääsuks pankadevahelisele arveldus-, makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemile Euroopa Liidus . Kokkulepetes Vatikani ja San Marinoga on sätestatud, et kõnealuses kahes riigis asuvad finantsasutused võivad omada juurdepääsu euroala maksesüsteemile Banca d’Italia kindlaks määratud tingimustel Euroopa Keskpanga nõusolekul. Vatikan ja San Marino ei ole praeguseks näidanud üles huvi osaleda vahetult euroala maksesüsteemides, vaatamata sellele, et San Marino finantssektor on märkimisväärne (seni on San Marinos tegutsevad pangad kasutanud maksesüsteeme Itaalia pankade kaudu). Võttes arvesse San Marino pangandussektori suurust ning selle tihedat koostööd euroalal tegutsevate pankadega, oleks mõistlik paluda San Marino Vabariigil ühtlustada oma pangandus- ja finantssektorit reguleerivad õigusaktid euroala liikmesriikides kohaldatavate õigusaktidega.

EÜ õigusaktide ülevõtmist siseriiklikusse õigusesse ja/või samaväärsete meetmete võtmist käsitlevad kohustused on kolmes ühendusega rahanduskokkuleppe sõlminud riigis väga ebavõrdsed. Selleks et tagada euro pangatähtede ja müntide nõuetekohane kaitse võltsimise eest, tuleks kõigis kolmes riigis kehtestada järelevalve asjaomaste EÜ õigusaktide rakendamise üle. San Marino pankade ja finantsasutuste suhtes tuleks kohaldada samu eeskirju nagu euroala sarnaste asutuste puhul. Seepärast tuleks paluda, et San Marino võtaks üle pangandus- ja finantsvaldkonnas kehtivad asjaomased EÜ õigusaktid ning järgiks edaspidi kõiki ajakohastatud sätteid ja uusi õigusakte kõnealuses valdkonnas. Pidades silmas nii kõnealuste õigusaktide keerukust kui ka San Marino piiratud haldussuutlikkust, võidakse ette näha kahe aasta pikkune üleminekuperiood. |

3.2. Järelevalvemehhanismid

Rahanduskokkulepetega asendati konventsioonid, mis kehtisid ühelt poolt Prantsusmaa ja Itaalia ning teiselt poolt Monaco, Vatikani ja San Marino vahel. Kõnealused kokkulepped ei ole enam kahepoolsed kokkulepped, vaid asutamislepingu artikli 111 kohaselt sõlmitud kokkulepped kolmandate riikide ja Euroopa Ühenduse vahel. Monacole, Vatikanile ja San Marinole anti õigus emiteerida münte, mis on euroala 325 miljoni elaniku jaoks seaduslik maksevahend. Euroala liikmesriigid peavad järgima rangeid eeskirju, mille rakendamist jälgivad hoolikalt ELi institutsioonid. Seepärast peaksid viimased osalema olulisel määral rahanduskokkulepete rakendamise kontrollimisel.

Monacoga sõlmitud rahanduskokkuleppega nähakse ette ühiskomitee loomine, kelle ülesanne on lihtsustada kokkuleppe rakendamist ja toimimist. Ühiskomitee koosneb Monaco Vürstiriigi, Prantsusmaa, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga esindajatest ning selle kohtumised toimuvad üldiselt kord aastas. Osalised arutavad kohtumistel kokkuleppe rakendamise edenemist ning lisadesse (neis on loetletud ülevõetavad õigusaktid) tehtavaid võimalikke muudatusi. Samuti kontrollib komitee korrapäraselt koostöö toimimist euro pangatähtede ja müntide võltsimise vastu võitlemise alal ning asjaomaste õigusaktide rakendamist.

Vastupidiselt menetlusele, mis on ette nähtud Monacoga sõlmitud kokkuleppega, puuduvad San Marino ja Vatikaniga alla kirjutatud kokkulepetes järelmeetmeid käsitlevad sätted. Korrapäraste ametlike järelmeetmete puudumise korral ei esita San Marino ja Vatikan korrapäraselt kokkulepete rakendamist käsitlevaid aruandeid. Nimetatud riikide õigusaktide vastavust rahanduskokkulepetes sisalduvatele kohustustele ei ole kontrollitud ning samuti ei ole neid nõuetekohaselt teavitatud arengutest kokkulepetega hõlmatud valdkondades.

Käesoleva teatise ettevalmistamiseks korraldasid komisjon ja EKP 2009. aasta märtsis mitteametliku kohtumise kõnealuse kolme riigi esindajatega. Monaco ja San Marino esindajatega peetud dialoogid olid konstruktiivsed, samas Vatikani Linnriik oli arvamuste ja teabe vahetamiseks vähem avatud.

Vatikani ja San Marinoga sõlmitud kokkulepetega ei ole ette nähtud alust korrapäraseks aruteluks nende toimimise üle. Ilma korrapäraste kohtumisteta on San Marino ja Vatikani ametiasutustel keeruline end kursis hoida kokkulepetega hõlmatud valdkondades vastuvõetud uute õigusaktidega ning ühenduse institutsioonid ei saa kokkulepete rakendamist nõuetekohaselt kontrollida. Seepärast soovitab komisjon asutada kaks ühiskomiteed (ühe Vatikani Linnriigiga ja teise San Marino Vabariigiga), mis oleksid sarnased Monaco Vürstiriigiga asutatud komiteega. Komiteedes tuleksid kokku San Marino/Vatikani, Itaalia, komisjoni ja EKP esindajaid, kes kohtuksid vähemalt kord aastas, et kontrollida kokkulepete rakendamise edenemist ning arutaksid võimalikke kokkulepetesse tehtavaid muudatusi. |

3.3. Kokkulepete rakendamisega seotud tõsiste puuduste korral kohaldatav kaitseklausel

Ühendusega sõlmitud rahanduskokkulepetele alla kirjutades võtsid kolm kõnealust riiki endale mitu kohustust vastutasuks oma õiguse eest kasutada eurot oma riigi valuutana ning emiteerida euromünte. Kuigi ELil on võimalus alustada rikkumismenetlust liikmesriigi suhtes, kes ei täida endale võetud kohustusi, ei ole kehtivate kokkulepetega ühendusele antud mõjuvõimu, mida saaks kasutada juhul, kui kokkuleppele alla kirjutanud riik ei täida oma kohustusi (välja arvatud äärmuslik – ja seepärast ebatõenäoline – abinõu kokkuleppest ühepoolselt taanduda).

Komisjoni arvates peaks ELil olema võimalus euromüntide emiteerimisõigus ajutiselt peatada, kui rahanduskokkulepetega võetud kohustusi ei ole pika aja jooksul (nt kahe aasta jooksul) ja olulisel määral täidetud. Emiteerimisõiguse ajutisele peatamisele (nt juhul, kui ühenduse asjaomased õigusaktid on jäetud pidevalt üle võtmata) eelneksid mitmed hoiatused ning arvamuste vahetamine. |

3.4. Euromüntide emiteerimise ülemmäärad

Monacol, Vatikanil ja San Marinol on õigus emiteerida euromünte, millel on nimetatud riike tähistav rahvuslik külg ning mis kehtivad seadusliku maksevahendina kogu euroalal.

Ajaloolistel põhjustel määrati aastas emiteeritavate müntide ülemmäärad kindlaks väga erineval viisil[8]. Monacol on õigus emiteerida euromünte koguses kuni 1/500 Prantsusmaal vermitud müntidest (st Prantsusmaa rahvusliku küljega müntidest). 2009. aastal lubati Monacol emiteerida euromünte, mille nimiväärtus kokku oli 221 094 eurot.

San Marino ja Vatikani puhul on ülemmääraks kindlaksmääratud summa, mida kohandatakse iga kahe aasta tagant, et võtta arvesse Itaalia tarbijahinnaindeksi muutusi. Nimetatud kahe riigi puhul lähtuti Itaaliaga enne euro kasutuselevõttu sõlmitud kokkulepetes kindlaksmääratud emiteerimise mahu ülemmäärast ning need ei ole seotud ühegi reaalse muutujaga nagu elanike arv, SKP või euromüntide emiteerimine euroala liikmesriigis. 2008. ja 2009. aasta ülemmääraks on San Marino puhul kehtestatud 2 183 112 eurot ja Vatikani puhul 1 074 000 eurot. Vatikani Linnriik võib erisündmuste puhul emiteerida täiendavalt euro käibemünte (vt punkt 2.1.).

Siiani on kõik kolm riiki neile kehtestatud emiteerimise mahu ülemmäärasid rangelt järginud.

Tegelikud arvandmed, mis käsitlevad emiteerimise mahtu inimese kohta, osutavad, et ühendusega rahanduskokkulepped alla kirjutanud riikide emiteerimise mahu ülemmäärad on suured. 2008. aasta septembri seisuga ulatus Vatikanis emiteeritud müntide väärtus elaniku kohta 7028 euroni, San Marinos 422 euroni ja Monacos 190 euroni. Sama ajavahemiku jooksul (2002–2008) emiteeriti euroala liikmesriikides münte keskmiselt 63 eurot inimese kohta (vt täpsemalt I lisast). Kollektsionääride suur huvi kõnealuste müntide vastu ja nende poolt kokkuostetud müntide kogus ei õigusta siiski emiteerimise mahu ülemmäära suurendamist nii, et see ei oleks enam proportsioonis elanike arvuga.

Euro käibemündid on eelkõige siiski maksevahend: need peaksid turul vabalt ringlema ning neid tuleks kasutada maksmiseks. Kollektsionääride poolt kokkuostetud käibemündid ei täida oma algset eesmärki ning neid kasutatakse üksnes kollektsiooniesemetena.

Selleks et võimaldada kolme rahanduskokkuleppele alla kirjutanud riigi müntide teataval määral ringlemist, soovitab komisjon nimetatud riikide emiteerimise mahu ülemmäärasid tõsta. Uued ülemmäärad arvutatakse uue ühtse meetodi alusel, mille kohaselt koheldakse kõiki kolme riiki võrdselt. Monaco jaoks on algsed rahanduskokkulepped võrreldes San Marino ja Vatikaniga de facto vähemsoodsad. Selle tulemusena on Monacos emiteeritavate müntide kogus praegu ligikaudu kümnendik San Marinos ning viiendik Vatikanis emiteeritud müntidest, hoolimata sellest, et Monaco rahvaarv on kolme kõnealuse riigi hulgas kõige suurem ning temaga sõlmitud rahanduskokkulepe sisaldab kõige rohkem kohustusi.

Uus ülemmäär aastaks (n) koosneks kindlaksmääratud osast ja muutuvast osast:

1. Kindlaksmääratud osa peaks rahuldama kollektsionääride nõudluse. Üldiste arvutuste kohaselt peaks kollektsionääride nõudluse rahuldamiseks piisama kogusest, mille koguväärtus on ligikaudu 2 100 000 eurot[9].

2. Muutuv osa arvutatakse euroalal inimese kohta keskmiselt emiteeritud müntide põhjal. Euroalal aastal (n-1) emiteeritud keskmine müntide arv inimese kohta korrutatakse rahanduskokkuleppele alla kirjutanud riigi elanike arvuga.

Tabelis 1 on esitatud näide kõnealuse meetodi alusel arvutatud 2009. aasta ülemmäärade kohta.

Tabel 1: Ühtse meetodi alusel arvutatud emiteerimise ülemmäärad (2009. aasta näide)

San Marino | 30 324 | 109 470 | 2 100 000 | 2 209 470 | 2 183 112 |

Vatikan | 826 | 2 952 | 2 100 000 | 2 102 952 | 1 074 000 |

Uue meetodiga suurendatakse oluliselt Monacos emiteeritavate müntide ülemmäära: ligikaudu 220 000 eurolt kuni peaaegu 2 220 000 eurole. Vatikani jaoks ülemmäär peaaegu kahekordistuks – 1 074 000 eurolt rohkem kui 2 100 000 eurole.

Siiski tuleks emiteerimise mahu ülemmäära suurendada tingimusel, et nõukogu 10. veebruaril 2009 heaks kiidetud komisjoni soovituses euro käibemüntide rahvuslikke külgi ja selliste müntide emiteerimist käsitlevate ühiste suuniste kohta[11] sätestatud tingimused on täidetud. Soovituse kohaselt tuleb kõik euro käibemündid ringlusse lasta nimiväärtuses, välja arvatud väike osa emiteeritud euromünte, mida võidakse müüa kõrgema hinnaga juhul, kui see on põhjendatud (nt kõrge kvaliteet või eripakend). Nii Monaco kui ka San Marino järgivad kõnealust eeskirja: Monaco jagab suurema osa oma müntidest pankadele mündirullides, mis sisaldavad ka muude euroala riikide münte. San Marino jagab ligikaudu 70 % müntidest oma territooriumil asuvatele pankadele ilma neid muude riikide euromüntidega segamata. Üks võimalus takistada kohalikes pankades olevate San Marino müntide massilist kokkuostmist kollektsionääride poolt oleks segada need enne pankadele jagamist muude riikide euromüntidega. Praeguseid tavasid tuleb kõige rohkem muuta Vatikani Linnriigi puhul, kus emiteeritakse peaaegu kõik käibemündid kollektsionääride jaoks ettenähtud mündikomplektides (euroalal müüakse alla 1 % müntidest nimiväärtusest kallima hinnaga mündikomplektides).

Samuti kohaldatakse kõikide võimalike tulevikus sõlmitavate rahanduskokkulepete[12] suhtes uut ühtset meetodit.

Komisjoni arvates tuleks kehtestada emiteerimise mahu ülemmäära arvutamiseks uus meetod, mis looks kõikidele ühendusega rahanduskokkuleppe sõlminud riikidele võrdse aluse. Ühtne meetod tagaks õiglase kohtlemise ja arvestaks kollektsionääride tekitatud nõudlust ning selle eesmärk oleks tagada kõnealustes riikides emiteeritud euro käibemüntide tõhus ringlus. |

3.5. Euromüntide vermimise eeskirjad

Monacoga sõlmitud rahanduskokkulepe jätab Monaco euromüntide vermimise õiguse Prantsusmaa rahapajale, Vatikani ja San Marino münte tohib vermida üksnes Itaalia rahapaja. Kõnealune eeskiri kehtestati ajaloolistel põhjustel siis, kui euro sularaha ei olnud veel käibel ja peaaegu kõik euroala riigid vermisid euromünte üksnes oma vajaduste rahuldamiseks ning müntide vermimisel ja varude haldamisel tehti väga vähe koostööd. Praeguseks on olukord muutunud ning mitmete euroala riikide mündid vermitakse muus euroala riigis ning mõned riigid ostavad münte välisriigi varudest. Paljud euroala rahapajad on kujundanud müntide vermimisest muudele Euroopa ja Euroopa-välistele riikidele ulatusliku ja dünaamilise äri[13].

Kuigi Monaco, San Marino ja Vatikani praegune töökorraldus Prantsusmaa ja Itaalia rahapajadega näib sujuvat hästi, ei ole praegu ELi seadusi silmas pidades põhjust säilitada teatavate riiklike rahapajade monopoli, kes ühenduse ja kolmanda riigi vahelise kokkuleppe alusel münte vermivad. Selline monopol on täielikult vastuolus asutamislepinguga ning tekitab liikmesriikide vahel ebavõrdsust, kuna muudel euroala rahapajadel ei ole seaduslikku õigust teha pakkumine Monaco, Vatikani ja San Marino müntide vermimiseks.

Euroala rahapajadele tuleks anda võimalus teha kolmele asjaomasele riigile pakkumine euromüntide vermimiseks ning Monacol, Vatikanil ja San Marinol tuleks lasta nende seast vabalt valida töövõtja[14]. |

4. KOKKUVÕTE

Nõukogu palus komisjonil kehtivate rahanduskokkulepete toimimine läbi vaadata. Komisjon soovitab pärast kokkulepete üksikasjalikku uurimist neid muuta, et lisada järgmised aspektid:

3. võrdsemate kohustuste tagamine ühendusega rahanduskokkuleppe sõlminud riikide jaoks;

4. nõuetekohase järelevalvemehhanismi loomine kõigi kolme kokkuleppe puhul;

5. võimalus peatada euromüntide emiteerimisõigus juhul, kui rahanduskokkulepetega võetud kohustusi olulisel määral ja pika aja jooksul ei täideta;

6. ühtse meetodi kehtestamine euromüntide emiteerimise mahu ülemmäära arvutamiseks ning selle alusel ülemmäärade läbivaatamine;

7. võimaldada euroala rahapajadel teha pakkumine Monaco, Vatikani ja San Marino müntide vermimiseks ning lasta nimetatud riikidel vabalt valida nende seast töövõtja.

Komisjonile ja Prantsusmaale võiks anda volituse pidada koos EKPga rahanduskokkulepet käsitlevaid uusi läbirääkimisi Monacoga; San Marino ja Vatikaniga sõlmitud rahanduskokkulepete tingimuste üle võiksid läbirääkimisi pidada komisjon ja Itaalia koos EKPga.

I LISA – müntide kumulatiivne emiteerimine, 2008. aasta lõpp [15]

San Marino | 30 324 | 24 074 | 794 | 12 808 | 422,38 |

Vatikan | 826 | 5 461 | 6 611 | 5 806 | 7 028,77 |

Euroala | 323 186 285 | 82 033 879 | 254 | 20 399 071 | 63,12 |

BE | 10 741 048 | 3 227 578 | 300 | 1 168 911 | 108,83 |

DE | 82 062 249 | 23 406 690 | 285 | 5 689 889 | 69,34 |

IE | 4 517 758 | 4 096 719 | 907 | 697 268 | 154,34 |

EL | 11 262 539 | 2 190 838 | 195 | 661 998 | 58,78 |

ES | 45 853 045 | 14 198 243 | 310 | 3 419 593 | 74,58 |

FR | 64 105 125 | 12 485 491 | 195 | 2 439 620 | 38,06 |

IT | 60 090 430 | 11 526 576 | 192 | 3 635 354 | 60,50 |

CY | 801 622 | 217 011 | 271 | 73 282 | 91,42 |

LU | 491 702 | 513 019 | 1043 | 181 312 | 368,74 |

MT | 412 614 | 110 173 | 267 | 31 244 | 75,72 |

NL | 16 481 139 | 2 829 555 | 172 | 539 189 | 32,72 |

AT | 8 356 707 | 3 918 946 | 469 | 959 720 | 114,84 |

PT | 10 631 800 | 2 012 771 | 189 | 416 684 | 39,19 |

SI | 2 053 393 | 159 550 | 78 | 39 906 | 19,43 |

FI | 5 325 115 | 1 140 716 | 214 | 445 100 | 83,59 |

[1] Deklaratsioon nr 6, milles käsitletakse rahalisi suhteid San Marino, Vatikani ja Monacoga.

[2] Nõukogu järeldused euro käibemüntide rahvuslikke külgi ja selliste müntide emiteerimist käsitlevate ühiste suuniste kohta, majandus- ja rahandusnõukogu (ECOFIN) 2922. kohtumine 10. veebruaril 2009.

[3] Monacos kehtis Prantsuse frank seadusliku maksevahendina alates 1925. aastast. Vürstiriigis olid käibel Prantsuse frangi pangatähed ja mündid ning riigil oli õigus emiteerida teataval hulgal oma münte (need kehtisid seadusliku maksevahendina üksnes Monaco territooriumil). Itaalia ja San Marino rahalisi suhteid reguleeris 1939. aastal allkirjastatud sõpruse ja heanaaberlikkuse konventsioon; Itaalia ja Vatikani rahalisi suhteid reguleeriv rahandusalane konventsioon allkirjastati 1929. aastal. Konventsioone võis iga kümne aasta tagant uuendada ning nende kohaselt oli San Marinol ja Vatikanil õigus emiteerida liiri münte, mis kehtisid Itaalias seadusliku maksevahendina.

[4] Prantsuse Vabariigi valitsuse poolt Euroopa Ühenduse nimel ja Tema Kõrgus Monaco Vürsti valitsuse vahel sõlmitud rahanduskokkulepe (EÜT L 142, 31.5.2002).

[5] Itaalia Vabariigi poolt Euroopa Ühenduse nimel ja San Marino Vabariigi vahel sõlmitud rahanduskokkulepe (EÜT C 209, 27.7.2001). Itaalia Vabariigi poolt ühenduse nimel ja Püha Tooli poolt Vatikani Linnriigi nimel sõlmitud rahanduskokkulepe (EÜT C 299, 25.10.2001).

[6] Apenniini poolsaarel kuni 19. sajandini kasutusel olnud rahaühik.

[7] Nõukogu 29. mai 2000. aasta raamotsus võltsimisvastase kaitse tugevdamiseks kriminaal- ja muude karistuste abil seoses euro kasutuselevõtmisega (2000/383/JSK, EÜT L 140, 14.6.2000) ning nõukogu määrus, milles sätestatakse euro võltsimise takistamiseks vajalikud meetmed (1338/2001, EÜT L 181, 4.7.2001).

[8] Rahanduskokkulepetes võeti üle metoodika, mida kasutati emiteeritavate müntide koguse ülemmäärade kindlaksmääramiseks enne euro kasutuselevõttu kehtinud rahandusalastes konventsioonides.

[9] Näiteks San Marino on keskendunud teatava nimiväärtusega euromüntide vermimisele ning praegu kasutatakse neid münte nimiväärtuses tehingute sooritamiseks.

[10] 2008. aastal oli neto emiteerimise maht euroalal keskmiselt 3,61 eurot inimese kohta.

[11] Vt märkus 2.

[12] Andorra Vürstiriigiga peetakse kõnelusi kokkuleppe sõlmimise osas.

[13] 10 euroala rahapaja ekspordivad münte.

[14] Selleks et EKP emiteerimise kogumahu heaks kiidaks, liidab riik, kelle rahapajas rahanduskokkuleppele alla kirjutanud riigi euromündid vermitakse, need oma tarbeks emiteeritavatele müntidele kooskõlas kehtiva tavaga. Euroala asjaomase liikmesriigi emiteerimisõigusi ei vähendata ning emiteerimise mahtu eelnevalt ei piirata.

[15] Allikad: EKP (kumulatiivne neto emiteerimise maht) ELi riikide puhul; kõnealuse kolme riigi puhul Prantsusmaa ja Itaalia asjaomased asutused.

[16] Allikad: Eurostat (ELi riigid); CIA fact book (2009. aasta juuli prognoosid) kolme kõnealuse riigi puhul.