ET

Brüssel, 24.04.2009

KOM(2009) 192 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu käsitlev arenguaruanne:

komisjoni aruanne vastavalt direktiivi 2001/77/EÜ artiklile 3, direktiivi 2003/30/EÜ artikli 4 lõikele 2 ja ELi biomassi tegevuskava rakendamise kohta, KOM(2005)628

{SEK(2009) 503 lõplik}

1. Sissejuhatus

1997. aastal avaldas komisjon valge raamatu taastuvate energiaallikate kohta, [1] milles seatakse eesmärgiks kahekordistada Euroopa Liidu taastuvenergia osakaal ehk tõsta see 2010. aastaks 12 %-ni. Taastuvenergiat käsitleva poliitika loomine lähtus vajadusest tegeleda kliimamuutuste ja õhusaastega seotud jätkusuutlikkuse probleemidega, suurendada Euroopa energiavarustuse kindlust ning arendada edasi Euroopa konkurentsivõimet ja tööstus- ja tehnoloogiainnovatsiooni. Valges raamatus teatati ka taastuvenergia strateegia ja tegevuskava väljatöötamisest, milles tõstetakse esile vajadust arendada kõiki taastuvenergia allikaid, luua stabiilne poliitikaraamistik ning tõhustada süsteemide kavandamist ja parandada taastuvenergia juurdepääsu elektrivõrkudele.

Tegevuskava üks põhielemente oli Euroopa õigusaktide kehtestamine stabiilse poliitikaraamistiku tagamiseks ja taastuvenergia eeldatavate arengusuundumuste selgitamiseks liikmesriikides. Kahe peamise õigusaktiga (direktiiv 2001/77/EÜ ja direktiiv 2003/30/EÜ) on kõigile liikmesriikidele seatud soovituslikud sihtmärgid aastaks 2010 ning nõutakse meetmete võtmist taastuvenergia laialdasema kasutuse ja arendamise soodustamiseks ning sellele ligipääsu parandamiseks. Lisaks võeti 2005. aastal vastu biomassi tegevuskava, [2] et juhtida liikmesriikide tähelepanu vajadusele osaleda aktiivselt Euroopa biomassiressursi arendamises.

ELi edenemise kohta 2010. aasta eesmärkide suunas ja taastuvenergia arendamisega seotud üldiste jõupingutuste kohta on koostatud korrapäraselt aruandeid ja avaldatud hinnanguid. 2007. aasta aruannetes, nagu ka taastuvenergia tegevuskavas [3] tõstetakse esile liikmesriikide vähest edu ja kahtlusi, kas EL tervikuna suudab seatud eesmärgid 2010. aastaks saavutada. Tegevuskavas selgitatakse selle võimalikke põhjuseid – muu hulgas riikide eesmärkide pelgalt soovituslik iseloom ja kehtivast õigusraamistikust tulenev investeerimiskeskkonna ebakindlus. Seetõttu tegi komisjon ettepaneku kehtestada rangem raamistik taastuvenergia arengu kiirendamiseks ja kindlamad õiguslikult siduvad eesmärgid aastani 2020. Pärast laiapõhjalist avalikku arutelu 2007. aastal ning Euroopa Ülemkogu [4] ja parlamendi [5] heakskiitu esitas komisjon taastuvenergiat täies ulatuses hõlmavad uute õigusaktide ettepanekud ning seadis 2020. aastaks uued sihtmärgid, et tagada eelolevaks kümnendiks stabiilne õigusraamistik. Uue taastuvenergia direktiivi osas on nüüd kokkuleppele jõutud [6].

Käesoleva aruande eesmärk on anda kahe kehtiva direktiivi (2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ) kohaselt teavet edusammude kohta, mida on tehtud alates 2007. aasta aruannete avaldamisest, keskendudes ajavahemike 2004–2006 või 2004–2007 andmetele [7]. Aruandes käsitletakse ka tulevikusuundumusi, kirjeldatakse tänast seisu taastuvenergia arengus ning selgitatakse uue raamistiku võimalusi taastuvenergia, sh biomassi kasutamise intensiivistamisel lähitulevikus.

2. Taastuvatest energiaallikatest pärinev elektrienergia

Direktiivi 2001/77/EÜ artikli 3 lõike 4 kohaselt peab komisjon iga kahe aasta tagant avaldama hindamisaruande selle kohta, millised on olnud liikmesriikide tulemused nende soovituslike taastuvenergiaga seotud eesmärkide suunas liikumisel. Viimases aruandes [8] tõsteti küll esile viimaste aastate saavutusi, samas aga avaldati arvamust, et 2010. aastaks jõutakse ELis sihiks seatud 21 % [9] asemel pigem 19 %-lise taastuvenergia osakaaluni. Ilmnes ka, et seni on osakaalu suurendanud peamiselt vaid mõnest liikmesriigist pärinev tuuleenergia. Samuti märgiti aruandes, et mõne liikmesriigi suhtes tuli algatada rikkumismenetlus.

Aruande ilmumisest saadik on rohelise elektri kasutamine suurenenud. Eurostati andmed näitavad ELis selle 15,7 %-list osakaalu [10] võrreldes 14,5 %-ga 2004. aastal, kuid komisjoni analüüs näitab siiski, et 2010. aastaks seatud eesmärki 21 % ei õnnestu saavutada ilma oluliste täiendavate jõupingutusteta.

Edenemine 2010. a eesmärkide suunas (tulbad ja vasak telg) ning taastuvenergia osakaalu muutumine liikmesriikides 2004–2006 (punktid ja parem telg)

(...PICT...)

Allikas: Eurostati 2006. aasta normeeritud andmed ja 2010. aasta eesmärgid

Graafikust nähtub selgesti, et liikmesriikide tulemused erinevad suurel määral: Ungari ja Saksamaa [11] on juba eesmärgini jõudnud, samas kui rida riike peab kogu pingutuse tegema järgmise kahe aasta jooksul. Et muutused hakkaksid toimuma, on neil vaja kiiresti ja tulemuslikult tegutseda. Kuues liikmesriigis on osakaal kasvanud rohkem kui 2 protsendipunkti võrra (nt Saksamaal 10,6 %-lt 12,6 %-ni), mis on kasvatanud ELi taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri osakaalu peaaegu 1,5 protsendipunkti võrra viimase kahe aasta jooksul (14,4 %-lt 15.7 %-le). Seitsme liikmesriigi viimase aja tulemused on aga soovida jätnud, nende puhul on osakaal samaks jäänud või isegi langenud [12].

Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri osakaal on kasvanud vaid tänu väheste liikmesriikide näitajatele ning ka kasutatud tehnoloogialahenduste [13] valik ei ole olnud lai.

(...PICT...)

Allikas: „Promotion and growth of renewable energy sources and systems” Final Report, Ecofys et al. (v.a hüdroenergia)

Selgelt on näha, et kõige rohkem on kasvanud tahke biomassi ja tuuleenergia kasutamine. Kui vaadata nende tehnoloogiavalikute kasutamist riikide kaupa, siis on jälle selge, et suur osa ELi üldisest edust on saavutatud tänu mõnele liikmesriigile ning teiste edu on vähene või koguni olematu.

(...PICT...)

Allikas: „Promotion and growth of renewable energy sources and systems” Final Report, Ecofys et al. (v.a hüdroenergia)

2.1. Erineva edenemiskiiruse põhjused

Liikmesriikide erinevate toetuskavade(...)14 varasem analüüs on näidanud, et investeeringuid soodustava süsteemi tõhususe tagamisel on otsustav osa stabiilsusel. Järelikult lühiajalised pingutused, mille puhul eelarvevahendeid alati napib, samuti muudatused poliitikas ja kehtestatud reeglites pidurdavad taastuvatel allikatel põhineva elektritootmise arengut. Vaatamata mõningale edasiminekule nagu soodustariifide väljatöötamine ja täpsem toetuste eristamine vastavalt tehnoloogiale, on endiselt oluline täiustada toetuskavasid ning seda eelkõige vähese eduga liikmesriikide puhul.

Taastuvenergia arendamist takistavad veel mitmed olulised tegurid, mis ei ole seotud kuludega. Seetõttu nõutakse direktiiviga 2001/77/EÜ meetmete võtmist tarbijate paremaks teavitamiseks (päritolutagatiste sisseseadmine), haldusmenetluste ümberkorraldamiseks ja taastuvenergia parema võrkupääsu tagamiseks.

Päritolutagatisega seotud süsteemi lähemalt uurides selgub, et mitte kõik liikmesriigid ei ole seda veel täiel määral rakendanud ning see põhjustab probleeme usaldusväärsuse ja topelt arvestamisega, samuti ohtu viidata kahe erineva tarbijarühma puhul ühele ja samale energiakogusele. See on üldiselt nõrgendanud taastuvenergia turgu, mis oleks vastasel korral võinud saada täiendavaks tulu- ja seeläbi ka investeeringute allikaks.

Kuigi direktiiv 2001/77/EÜ lubab liikmesriikidel leppida kokku päritolutagatiste ülekandmises, et arvestada neid teise liikmesriigi eesmärgi saavutamisel, (mis võimaldab ülekande sihtriigil saavutada oma eesmärgid kulutõhusamalt), ei ole selliseid kokkuleppeid ega ülekandeid tehtud.

Taastuvenergia võimalike mahtude kavandamise ja arendamisega seotud haldusmenetlusi on põhjalikult käsitletud komisjoni eelmistes aruannetes [14]. Samas tundub, et haldusmenetlusi käsitlevate komisjoni soovituste osas ei ole ühegi soovituse alal erilist edasiminekut olnud. Menetlused on endiselt keerulised, sest ehitus-, arendus- või keskkonnaloa taotlemiseks tuleb saada nõusolek erinevatelt ametiasutustelt. Uuringutest nähtub, et peamised probleemid on endiselt ajaline mahajäämus ja protsesside ebakindlus.

Jaotusvõrku pääsemisega seotud probleemide põhjus on sageli asjakohaste reeglite puudumine selles valdkonnas ning suutmatus eraldada piisavalt ressursse taotlustega tegelemiseks. Takistuseks on ka tehnilised probleemid, sest võrgu võime võtta vastu taastuvenergiaallikatest pärinevat ebestabiilsemat elektrienergiat on piiratud ja selle probleemi lahendamiseks puudub strateegia. Oma osa on ka rahaliste vahendite piiratusel – erinev ja sageli raskesti mõistetav liitumistasude kujundamine ning oht, et väiksemaid hajutatud elektritootjaid võidakse suurte, oma koha kindlustanud seniste tootjatega võrreldes diskrimineerida.

Võrkupääsuga seotud probleemid osutavad suurte energiatootjate positsioonile siseturul, kus konkurents ei toimi just parimal võimalikul viisil. Komisjoni kolmandas energia siseturu paketis [15] esile tõstetud energiaturu puudused on samuti raskendanud taastuvenergia tootjate püüdlusi pääseda turule ja konkureerida seal võrdsetel alustel. Komisjon on ka selle küsimusega tegelenud ning paketi ajakohane vastuvõtmine ja rakendamine tagab oluliste sammude tegemise võrdsete võimaluste tagamise suunas energiaturul.

2.2. Rikkumismenetlused

Eespool loetletud põhjused, mis on aeglustanud taastuvenergia arengut, ei ole sugugi uued. Direktiivis 2001/77/EÜ on neid üksikasjalikult käsitletud. Kuid vaatamata direktiivile ning Euroopa Komisjoni järelevalvele ja suunamisele ei ole mitmed liikmesriigid suutnud piisavaid meetmeid võtta. Alates 2004. aastast on komisjon olnud sunnitud 61 korral alustama kohtumentlust mõne liikmesriigi suhtes direktiivi sätete rikkumise tõttu. Itaalia vastu on menetlusi kõige rohkem – 13, järgnevad Hispaania 6, Austria 4 ning Tšehhi Vabariik, Prantsusmaa, Läti ja Poola kõik 3 menetlusega. 61 menetlusest ei ole 16 puhul veel lahenduseni jõutud. Euroopa Komisjon jälgib ka edaspidi direktiivi sätete järgimist liikmesriikides ning alustab vajaduse korral rikkumismenetlust. Samas tähendab vähene edu ja rikkumismenetluste arv ka seda, et õigusraamistik ei ole piisavalt tugev. See on üks põhjustest, miks on vaja uut taastuvenergia direktiivi.

3. Taastuvenergia transpordisektoris

Taastuvenergiat transpordisektoris käsitlevas direktiivis (direktiiv 2003/30/EÜ) on sätestatud, et liikmesriikidel tuleb kehtestada taastuvallikatest pärit kütuse osakaalu sihtmäär, mille võrra asendatakse transpordis kasutatav bensiin ja diislikütus aastatel 2005 ja 2010, võttes aluseks kontrollväärtused vastavalt 2 % ja 5,75 %. Seda tuntakse ka biokütuste direktiivina, sest tegelikult eeldatakse, et 2010. aastaks moodustavad biokütused selles sektoris kasutatavast taastuvenergiast valdava osa.

2007. aasta jaanuaris avaldatud arenguaruande [16] kohaselt oli biokütuste osakaal ELis 1 % ning vaid Saksamaa ja Rootsi olid saavutanud oma ettenähtud eesmärgid.

Edenemine riikide 2010. a eesmärkide suunas (tulbad ja vasak telg) ning taastuvkütuste osakaalu muutumine liikmesriikides 2004-2006 (punktid ja parem telg)

(...PICT...)

Allikas: Liikmesriikide 2006. ja 2007. aasta aruanded ja EurObserveri biokütuste baromeeter

Biokütuste tootmine edenes 2006. ja 2007. aastal palju kiiremini kui varasematel aastatel. 2007. aastal oli biokütuste osakaal maanteetranspordis 2,6 % (8,1 miljonit naftaekvivalenttonni). Ajavahemikul 2005–2007 kasvas see 1,6 protsendipunkti võrra võrreldes 0,5 protsendipunktiga ajavahemikul 2003–2005. Kui kasv jätkub samas tempos, saavutatakse 5 % osakaal aastaks 2010.

2007. aastal moodustas biodiiselkütus 75 % (6,1 miljonit naftaekvivalenttonni) transpordisektoris kasutatud taastuvkütustest, millest 26 % imporditi. Bioetanooli osa oli 15 % (1,24 miljonit naftaekvivalenttonni), millest 31 % imporditi. Ülejäänud 10 % oli Saksamaal, Iirimaal ja Madalmaades kasutatud puhas taimeõli ja Rootsis kasutatud biogaas. Muud tüüpi taastuvatest allikatest toodetud energia kasutuse kohta transpordisektoris andmeid ei ole. Erinevatest allikatest pärineva vesiniku osa on väga väike ja taastuvatest energiaallikatest toodetavat elektrit kasutatakse maanteetranspordis vähe.

Imporditud bioetanooli osa Euroopa turul on juba mõnda aega olnud märkimisväärne, mis peegeldab troopilisest suhkruroost toodetud etanooli madalamaid tootmiskulusid eelkõige Brasiilias. Bioetanooli koguimport kasvas 171-lt tuhandelt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 397-ni 2007. aastal. ELi biodiisli kaubandusbilanss oli 2005. aastal positiivne (eksporditi 355 tuhat naftaekvivalenttonni), kuid muutus negatiivseks 2007. aastal (imporditi 1,8 miljonit naftaekvivalenttonni). Selle muutuse peamine põhjus oli USA odavam sojaõli metüülester. Selline hindade kujunemine võis tuleneda USA biokütuse tootmise subsideerimisest, mis muutis selle hinna odavamaks kui Euroopas toodetud biokütuse hind (ja isegi omahind). Pärast Euroopa biodiisli tootjate ametlikku kaebust algatas Euroopa Komisjon juunis 2008 ametliku uurimismenetluse ning kehtestas märtsis 2009 ajutised dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud.

3.1 Erineva edenemise põhjused

Alates 2005. aastast hoogu kogunud areng biokütuste valdkonnas annab tunnistust toetussüsteemide laialdasest kasutuselevõtust liikmesriikides. Maksusoodustused ja biokütuse osalise kasutamise kohustus on kaks peamist vahendit, mida liikmesriigid kasutavad biokütuste kasutamise suurendamiseks. Ajavahemikul 2005–2006 kasutasid kõik liikmesriigid peale Soome põhilise toetusmeetmena aktsiisimaksuvabastust, samas kui biokütuse kasutamise kohustust rakendas vaid 3 riiki. Alates 2007. aastast on rohkem kui pooled liikmesriikidest muutnud biokütuste kombineerimise tavakütustega kohustuslikuks, ühitades selle enamikul juhtudel osalise, kuid kasvava maksustamisega. Mõned riigid kasutavad kvoodimehhanismi ja pakkumismenetlust. See võimaldab valitsustel määrata tarnitava biokütuse aastakogused ja seega reguleerida mingil määral turgu.

Maksusoodustuste ja uute meetmete (nagu biokütuse kasutamise kohustus) osa kiire edenemise taga on tänaseni tuntav, mida on näha ka aastatel 2005–2007 biokütuste kasutamisel keskmisest paremaid tulemusi saavutanud liikmesriikide näitajatest (vt graafik eespool). Graafik näitab ka, et üheksa liikmesriigi edusammud on väikesed või puuduvad üldse, mis seab kahtluse alla seatud eesmärkide saavutamise.

3.2. Rikkumismenetlused

Alates 2005. aastast on komisjon algatanud 62 kohtumenetlust liikmesriikide vastu seoses direktiivi sätete rikkumisega; paljude rikkumiste puhul oli tegemist aruandluskohustuse rikkumise või eiramise ja suutmatusega kehtestada riiklikud eesmärgid vastavalt direktiivi kontrollväärtustele. Itaalia, Kreeka ja Soome vastu algatati kõige rohkem menetlusi ehk 5 menetlust igaühe vastu neist, järgnesid Prantsusmaa, Taani ja Iirimaa 4 ning Ungari, Austria, Luksemburg, Portugal ja Slovaki Vabariik 3 menetlusega. Menetlused on lõpetatud. Euroopa Komisjon jälgib ka edaspidi, kuidas liikmesriigid lähenevad oma eesmärkidele.

3.3. Majandus- ja keskkonnamõju

Direktiivi 2003/30/EÜ sätete kohaselt peaks käesolev arenguaruanne hõlmama mitmeid biokütuste arendamisega seotud majandus- ja keskkonnaaspekte.

Majanduslikust seisukohast on biokütuste laienenud kasutamine aidanud suurendada varustuskindlust, vähendades fossiilkütuste osakaalu ja mitmekesistades kütusekasutust ELis. 2007. aastal kasutati ELis biokütuseid 1593 miljoni liitri bensiini ja 7730 miljoni liitri diislikütuse asemel. See on peaaegu 3 % kütuse kogutarbimisest ELi maanteetranspordis. Pidades silmas 2010. aastaks (ja 2020. aastaks) seatud eesmärke, see osakaal ilmselgelt kasvab.

Biomassi- ja biokütusesektor on toetanud ELi majandust ka täiendavate töökohtade loomisega. 2005. aastal andis biomassi kasutamine väljaspool elektrivõrku tööd 600 000 inimesele, biomassi ja biokütuste kasutamine seoses elektrivõrguga andis tööd enam kui 100 000 ja biogaas umbes 50 000 inimesele. Lisaks on põllumajandus ja metsandus olulised kütuseallikad biomassitehnoloogia jaoks. Taastuvenergiasektoriga seotud põllumajandustootmine annab aastas kogulisandväärtust kaugelt üle 9 miljardi euro [17].

ELis 2006. ja 2007. aastal turule lastud ja tarbitud biokütuste tõttu saavutatud kasvuhoonegaasiheite vähenemine oli vastavalt 9,7 ja 14,0 miljonit CO2-eksvivalenttonni [18]. Hinnangus on võetud arvesse asjaolu, et valdav osa ELi biokütusetarbimises on seotud hiljuti kasutusest välja jäetud põllumajandusmaa taaskasutamisega või maa kasutusest välja jäämise aeglustumisega ELis. See ei pruugi kehtida imporditud biokütuse ja imporditud toormest toodetud biokütuse kohta ning samas on imporditud biokütuse osakaal kasvanud (suures osas eelkõige USA subsideeritud biodiisli ekspordi tõttu). Sellega seoses analüüsib komisjon praegu maakasutuse kaudse muutuse küsimust ning võimalikke poliitikameetmeid.

Biokütuste tootmine aitab intensiivistada ka ELi põllumajandustootmist, mis võib suurendada survet väetiste ning sellise maa kasutamiseks, millel on suur väärtus bioloogilise mitmekesisuse ja pinnase suure süsinikusisalduse tõttu. Samas võib see vähendada maa kasutusest välja jätmist, mis aitab vähendada erosiooni ja põlenguid, samuti tõhustada maastikuhooldust ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamist. Uue taastuvenergia direktiivi ja kütusekvaliteedi direktiivi kohaselt peavad majandusettevõtjad ja liikmesriigid esitama suurenenud biokütuste tootmisest tuleneva maakasutuse muutumise ja muude keskkonnamõjude kohta üksikasjalikumad aruanded. Täpsem teave majandus- ja keskkonnamõju analüüsi kohta on esitatud lisatud talituste töödokumendis.

Kuigi analüüsitulemused kinnitavad senise poliitika positiivset mõju, peab kavandatud edasise biokütuste tootmise suurenemine kindlasti toimuma jätkusuutlikkuse kriteeriumide alusel. Need kriteeriumid sisalduvad uues taastuvenergia direktiivis ja kütusekvaliteedi direktiivis, kus on sätestatud miinimumnõuded kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ning maakasutuse kahjuliku muutumise vältimise nõue.

3.4. Muud vajalikud meetmed transpordisektoris

Lisaks biokütustepoliitikale on ühenduses viimase kahe aasta jooksul olnud mitmeid muid algatusi, et muuta Euroopa transpordisektor keskkonnahoidlikumaks. Nimetada võib autode CO2 heite määrust [19] (sõiduautode heite vähendamine) ja direktiivi keskkonnasõbralike ja energiatõhusate mootorsõidukite edendamise kohta [20] („rohelised” riigihanke eeskirjad seoses mootorsõidukitega). 2008. aastal võttis komisjon vastu keskkonnahoidliku transpordi strateegia, [21] mis peaks ärgitama kasutama puhtamaid sõidukeid ja paremat logistikat.

Et vähendada transpordisektori suurt sõltuvust naftast, jäävad ELi prioriteetideks endiselt taastuvenergia osakaalu suurendamine transpordis ning mootori- ja sõidukitehnoloogia energiatõhusus. Kuigi ennekõike vajab oma mahu ja kiire kasvu tõttu tulemuslikke muudatusi maanteetransport, on samavõrra oluline muude tanspordiliikide, eelkõige lennunduse areng selles valdkonnas.

4. Taastuvenergia kasutamine kütmiseks ja jahutamiseks

Taastuvenergia arengule Euroopas igakülgse hinnangu andmiseks on vaja hõlmata ka kütmis- ja jahutamissektor, mida Euroopa õigusaktid ei reguleeri. Sellele sektorile langeb ligikaudu 50 % kogu energia lõpptarbimisest ja 60 % kogu taastuvenergia lõpptarbimisest. Kõige rohkem kasutatakse seal biomassi, kuid oma osa on ka päikeseenergial ja maasoojusenergial.

Vaatamata taastuvenergia üsna suurele osakaalule selles sektoris, on seal veel küllaga arenguruumi. Kütmisele ja jahutamisele ei ole enamus liikmesriike taastuvenergia kasutamise seisukohast tähelepanu pööranud, mis osaliselt tuleneb selge õigusraamistiku ja stiimulite puudumisest ning samuti turuvälistest takistustest.

Taastuvenergia osakaal küttesektoris 2006. a (tulbad ja vasak telg) ning taastuvenergia osakaalu muutumine liikmesriikides (v.a kolm liikmesriiki) 2004–2006 (punktid ja parem telg)

(...PICT...)

Allikas: Eurostat

4.1. ELi bioenergeetikasektori osa

Kütmis- ja jahutamissektor sõltub mitmesugustest taastuvatest energiaallikatest, kuid peamine on biomass. Tegelikult on biomass absoluutarvudes üks suurim taastuvenergiaallikas, mis moodustab 2020. aastal hinnanguliselt kaks kolmandikku eeldatavast taastuvenergia osakaalust (PRIMES [22]-prognoos) primaarenergia tarbimise osas [23]. Oluline asjaolu on ka see, et biomassi kasutatakse nii soojusenergia ja elektri tootmiseks kui ka biokütuse liigina, st transpordisektoris. Sel põhjusel koostati ELis 2005. aastal biomassi tegevuskava, milles juhitakse tähelepanu vajadusele koordineerida asjaomast poliitikat, ning seepärast käsitletakse ka käesolevas aruandes edusamme biomassisektoris.

2006. aastal kasutati EL 27 piires energeetika vajadusteks (primaarenergia tarbimine) biomassi mahus 88 miljonit naftaekvivalenttonni, mis tähendab 2005. aastaga võrreldes 8 % kasvu. See saavutus on aga veel kaugel ELi biomassi tegevuskavas sätestatud ELi biomassi arenguvõimalustest, mis võiksid 2010. aastal hinnanguliselt katta ligikaudu 150 miljonit naftaekvivalenttonni kogu energiavajadusest.

Biomassi tegevuskavas on esile toodud 33 meedet biomassi kasutuse suurendamiseks, sealhulgas üldmeetmed seoses biomassi tarnete, rahastamise ja uurimistegevusega [24] ning riiklike biomassi tegevuskavade koostamine. Vähestes seni esitatud riiklikes tegevuskavades [25] küll tunnistatakse biomassi olulisust, kuid need tegevuskavad erinevad olulisel määral ja see raskendab strateegiate võrdlemist, ning neis pööratakse vähe tähelepanu uute biomassiressursside kasutuselevõtu võimalustele [26].

Biomassi kasutamise laienemist takistavad halduslikud ja turuvälised tegurid, näiteks vajadus määratleda selgemalt ja ühtlasemalt mõisted (eelkõige biomass ja jäätmed) ning kitsaskohad, mille põhjuseks on lubadega seotud pikaajalised ja õiguslikult keerulised menetlused (täpsemalt vt lisatud talituste töödokument). Eespool nimetatud probleeme käsitletakse uues taastuvenergia direktiivis. Direktiiv kohustab liikmesriike esitama aruanded oma biomassiressursi arengukavade kohta (kasutades ühtlustatud andmeid) ning komisjoni esitama aruanded biomassi energeetikas kasutamisega seotud säästlikkuskava nõuete kohta ning vajaduse korral tegema ettepanekuid selliste kavade kohta.

5. Järeldused

Nüüdseks on selgem kui kunagi varem, et Euroopa taastuvate energiaallikate arendamine on võitluses kliimamuutusega otsustava tähtsusega. See aitab osaliselt lahendada ka energiavarustuse kindluse ja usaldusväärsuse tagamise ülesannet. Praeguses majandusolukorras on taastuvenergia tootmiseks kasutatavate tehnoloogia arendamine hea võimalus luua töökohti ja heaolu. Seetõttu on Euroopa Liit töötanud välja taastuvenergiapoliitika ning võtnud vastu taastuvenergiat käsitlevad õigusaktid.

Käesolev aruanne annab ülevaate taastuvenergia arendamisel tehtud edusammudest. Selles esitatud analüüsitulemused kinnitavad vajadust tugevama ja seda laadi õigusraamistiku järele, mille ühendus on otsustanud kehtestada taastuvenergia direktiivi näol.

Tõenäoliselt ei suuda Euroopa oma 2010. aastaks seatud eesmärke taastuvenergia valdkonnas täita vaatamata õigusloomele, soovitustele, manitsustele ja koguni kohtumenetlustele mõne liikmesriigi vastu. Edasiminekut on viimasel ajal kõigele vaatamata vähe olnud. Elektrisektoris on uued poliitikameetmed toonud kaasa taastuvenergia osakaalu märgatava kasvu mitmes liikmesriigis, kellest kuuel on õnnestunud osakaalu kasvatada vähemalt 2 protsendipunkti võrra alates 2004. aastast. Samal ajal on seitsmes liikmesriigis taastuvenergia osakaal püsinud muutumatuna või kogumi vähenenud 2004. aastaga võrreldes. Transpordisektoris on kohustavate, mitte üksnes maksumeetmete üsna laialdane rakendamine aidanud 2004. aastaga võrreldes suurendada taastuvenergia osakaalu ELis 1,6 protsendipunkti võrra; selle aluseks on olnud osakaalu kasv enam kui 2 protsendipunkti võrra seitsmes liikmesriigis.

Kuigi edusamme on viimasel ajal olnud, on kasvumäär endiselt väike ning kasvu takistavad tegurid kõigis sektorites raskesti ületatavad enamiku liikmesriikide jaoks. Eeldatavasti ei suuda Euroopa saavutada oma eesmärke ei taastuvatest energiaallikatest toodetava elektri osas ega ka transpordis kasutatava taastuvenergia osakaalu osas. Euroopa Komisjon võtab ka edaspidi õiguslikke meetmeid kehtivate direktiivide täitmise tagamiseks, et kiirendada sellega 2010. aastaks seatud eesmärkide saavutamist.

KOKKUVÕTE LIIKMESRIIKIDE EDUSAMMUDEST TAASTUVENERGIA ARENDAMISEL

| Elektrienergia | Biokütused |

| Osakaal (%) 2006.a. | Eesmärk (%) 2010.a. | Hiljutine kasv | Edenemine | Osakaal (%) 2007.a. | Eesmärk (%) 2010.a. | Hiljutine kasv | Edenemine |

Austria | 61,6 | 78,1 | | | | | | |

Belgia | 3,9 | 6 | | | 1,1 | 5,75 | | |

Bulgaaria | 6,8 | 11 | | | [27] | 5,75 | | |

Küpros | 0,0 | 6 | | | | | | |

Tšehhi Vabariik | 4,1 | 8 | | | | | | |

Taani | 25,9 | 29 | | | 0,1 | 5,75 | | |

Eesti | 1,5 | 5,1 | | | | | | |

Soome | 26,5 | 31,5 | | | | | | |

Prantsusmaa | 14,3 | 21 | | | | | | |

Saksamaa | 12,6 | 12,5 | | | 7,4 | 5,75 | | |

Kreeka | 8,8 | 20,1 | | | | | | |

Ungari | 3,7 | 3,6 | | | 0,2 | 5,75 | | |

Iirimaa | 8,6 | 13,2 | | | 0,6 | 5,75 | | |

Itaalia | 18,3 | 22,5 | | | 0,5 | 5,75 | | |

Läti | 40,4 | 49,3 | | | | | | |

Leedu | 3,9 | 7 | | | | | | |

| | | | | 1,5 | 5,75 | | |

Malta | 0,0 | 5 | | | | | | |

Madalmaad | 7,9 | 9 | | | 2,0 | 5,75 | | |

Poola | 3,1 | 7.5 | | | | | | |

Portugal | 31.2 | 39 | | | | | | |

Rumeenia | 28,1 | 33 | | | | | | |

Slovakkia | 16,0 | 31 | | | | | | |

Sloveenia | 28,3 | 33,6 | | | | | | |

Hispaania | 19,1 | 29,4 | | | | | | |

Rootsi | 52,3 | 60,0 | | | 4,0 | 5,75 | | |

Ühendkuningriik | 4,6 | 10 | | | | | | |

Allikas: Eurostat 2006. taastuvallikatest pärit energia osakaal protsendina energia lõpptarbimisest koos hüdroenergia normeeritudandmetega (sealhulgas energeetikasektori tarbimine elektri- ja soojusenergia tootmiseks ning jaotusvõrgu kaod).

Kasutatud tingmärgid

Edenemine sihtmärgi suunas | 0-33% | 34-66% | 67-100%; |

Kasv aastatel 2004– 2006/07 | muutus ≤ 0 protsendipunkti | muutus > 0–1 protsendipunkti | muutus > 1 protsendipunkti |

| | | |

[28] õigusraamistiku väga vajaliku tugevdamise. Liikmesriikide 2010. aastaks koostatavad riiklikud tegevuskavad kohustavad liikmesriike – ka neid, kellel siiani on vähe tulemusi ELi kokkulepitud eesmärkide suunas liikumisel – nägema selgelt ette, kuidas neil on võimalik taastuvenergia ja transpordisektori taastuvenergiaga seotud eesmärkideni jõuda. Neil tuleb selgitada, kuidas kavatsetakse muuta ehitusnorme ja planeerimispõhimõtteid, et suurendada taastuvenergia kasutamist ja parandada selle võrkupääsu tingimusi. Liikmesriikidel tuleb sätestada sektoripõhised riiklikud eesmärgid, meetmed ja toetuskavad sihtmärkide saavutamiseks, erimeetmed biomassist toodetud energia kasutamise edendamiseks, teistest liikmesriikidest (statistiliselt) üle kantava taastuvenergia kavandatud kasutus ning erinevate tehnoloogialahenduste osa hindamine eesmärkide saavutamisel. Samuti tuleb neil rakendada biokütuste jätkusuutlikkuse kriteeriumid ja jälgida nende täitmist, et tagada biokütuste panus keskkonnaeesmärkide saavutamisse.

Kõigi nende abinõudega loob direktiiv stabiilsed poliitilised tingimused taastuvenergia kiire arengu tagamiseks ELis järgmise 12 aasta jooksul. Euroopal on nüüdseks palju parem ja tugevam positsioon, et aidata kaasa oma taastuvate energiaallikate arendamisele ning seeläbi ka 21. sajandi peamiste energeetikaprobleemide lahendamisele.

[1] KOM(1997) 599 „Tuleviku energia: taastuvad energiaallikad”

[2] KOM(2005) 628 „Biomassi tegevuskava”

[3] KOM(2006) 848 „Taastuvenergia tegevuskava”

[4] Euroopa Liidu Nõukogu, eesistujariigi järeldused, dok. 7224/1/07, REV 1, 2. mai 2007.

[5] Euroopa Parlamendi aruanne A6-0287/2007, 20.7.2007

[6] Samal ajal muutis komisjon keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevaid ühenduse suuniseid (ELT C 82, 1.4.2008, lk 1). Lisaks on üldise grupierandi määrusega (ELT L 214, 9.8.2008, lk 3) teatavatel tingimustel lubatud grupierandid. Mõlemad meetmed on taastuvenergiale antava riigiabi seisukohalt olulised.

[7] 2007. aasta andmed on olemas biokütuste kohta, kuid ühtseid elektrienergia andmeid kõigi liikmesriikide kohta veel ei ole. Seepärast kasutatakse elektrienergia puhul kõige värskemaid ehk 2006. aasta Eurostati andmeid.

[8] KOM(2006) 849 „Taastuvatest energiaallikatest elektri tootmisel saavutatud edu aruanne”

[9] 21 % on eesmärk, mis on 2010. aastaks seatud elektrienergia tootmisele taastuvatest energiaallikatest. Seda ei tohiks segi ajada uues taastuvenergia direktiivis 2020. aastaks sätestatud eesmärgiga, mis on 20 %-line osakaal kogu energiatarbimise (mitte ainult elektri) puhul. Komisjoni hinnangute kohaselt nõuab 20 %-lise osakaalu saavutamine kogu energiatarbimises taastuvenergia umbes 33 %-list osakaalu elektrisektoris.

[10] Põhineb Eurostati kasutataval normeeritud hüdroenergia metoodikal (võib erineda mõnes liikmesriigis kasutatavast meetodist).

[11] Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia osakaal Ungaris ajavahemikul 2005–2006 siiski vähenes.

[12] Läti puhul on põhjuseks pigem väga kiiresti kasvav energianõudlus kui väike tagasiminek taastuvatest energiaallikatest toodetava elektri koguse puhul.

[13] Hüdroenergia osakaal on püsinud peaaegu muutumatuna ning seda ei ole kasvu näitavas graafikus kajastatud.

[14] SEK(2008) 57 „Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia toetamine”.

[15] Sealhulgas KOM(2007) 531, määruse ettepanek, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1228/2003, milles käsitletakse võrkudele juurdepääsu tingimusi piiriüleses elektrikaubanduses.

[16] KOM(2006) 845, biokütuste arendamise aruanne.

[17] Employ RES project, Fraunhofer ISI et al., avaldatakse hiljem (Euroopa Komisjoni tellimusel).

[18] Arvnäitaja on saadud JEC-meetodiga.

[19] 17. detsembril 2008 lõpetati esimesel lugemisel tulemuslikult läbirääkimised autode CO2-heite määruse vastuvõtmise üle.

[20] Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid selle vastu oktoobris 2008.

[21] KOM (2008) 433, teatis keskkonnahoidliku transpordi kohta.

[22] SEK(2008) 85, 2008. aasta energia- ja kliimapaketile lisatud mõjuhinnangu lisa.

[23] Primaarenergia tarbimine viitab energiaallikate nagu biomass tarbimisele enne muundamist; energia lõpptarbimine viitab energia tarbimisele pärast muundamist (elekter, soojus, transpordikütus).

[24] Täiendav teave käesolevale aruandele lisatud talituste töödokumendis.

[25] http://ec.europa.eu/energy/renewables/bioenergy/national_biomass_action_plans_en.htm

[26] Biomassiressursi suurendamine on oluline, sest biomassi, eelkõige puitu kasutavad erinevad valdkonnad, sealhulgas puidutööstus.

[27] Arvnäitaja on esialgne. Kuna Bulgaaria kasvumäära ei ole kinnitatud, ei loeta selle liikmesriigi biokütuste osakaalu kasvumäära keskmisest kõrgemaks.

[28] Uus direktiiv http://www.europarl.europa.eu/sce/data/amend_motions_texts/doc/P6_AMA%282008%290369%28210-210%29_EN.doc

--------------------------------------------------