[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 26.9.2008

KOM(2008) 577 lõplik

KOMISJONI SOOVITUS NÕUKOGULE,

millega nähakse ette komisjonile volituste andmine Rahvusvahelise Viinamarja- ja Veiniorganisatsiooniga (OIV) läbirääkimiste avamiseks ja pidamiseks Euroopa Ühenduse liitumise tingimuste ja korra üle

KOMISJONI SOOVITUS NÕUKOGULE,

millega nähakse ette komisjonile volituste andmine Rahvusvahelise Viinamarja- ja Veiniorganisatsiooniga (OIV) läbirääkimiste avamiseks ja pidamiseks Euroopa Ühenduse liitumise tingimuste ja korra üle

A. SELETUSKIRI

1. SISSEJUHATUS

Rahvusvaheline Viinamarja- ja Veiniorganisatsioon (OIV) on valitsustevaheline teaduslik ja tehniline organisatsioon, mille tegevus hõlmab viinamarjakasvatust ning veinitootmist, veinipõhiste jookide, lauaviinamarjade, rosinate ja muude viinamarjasaaduste tootmist. Organisatsioon on moodustatud 3. aprilli 2001. aasta Pariisi rahvusvahelise lepinguga ja põlvneb otse 1924. aastal 29. novembri 1924. aasta rahvusvahelise lepinguga moodustatud Rahvusvahelisest Veiniametist , mis 4. septembri 1958. aasta otsusega muudeti Rahvusvaheliseks Viinamarja- ja Veiniametiks .

3. aprillil 2006 kuulus OIVsse 43 liikmesriiki, kellele lisanduvad ajutiste vaatlejatena ameti endised liikmesriigid. Kuus Euroopa Liidu liikmesriiki, nimelt Ühendkuningriik, Poola, Taani, Leedu, Läti ja Eesti, ei ole OIVsse astunud.

OIV eesmärgid ja pädevus on kindlaks määratud organisatsiooni asutamislepingu artikli 2 lõigetega 1 ja 2. Osutatud sätete kohaselt on OIV eesmärgid tema pädevuse valdkonnas järgmised:

1) juhtida oma liikmete tähelepanu meetmetele, millega saaks võtta arvesse tootjate, tarbijate ja teiste viinamarja- ja veinisektori osaliste muresid;

2) abistada teisi valitsustevahelisi ja valitsusväliseid rahvusvahelisi organisatsioone, eelkõige standardimisega tegelevaid organisatsioone;

3) aidata kaasa olemasolevate tavade ja standardite ühtlustamisele rahvusvahelises ulatuses ja vajaduse korral uute rahvusvaheliste standardite väljatöötamisele, et parandada viinamarja- ja veinitoodete väljatöötamise ja turustamise tingimusi ning võtta arvesse tarbijate huvisid.

OIV asutamislepingust tulenevad ülesanded võetakse kokku kolmeaastases strateegiaplaanis, mis kujutab endast organisatsiooni tegevuse tugiraamistikku. Kolmeaastast strateegiplaani täpsustatakse seejärel aastakavas.

OIV struktuuri ja toimimisviisi ammendava kirjelduse võib leida organisatsiooni veebilehel www.oiv.org.

Ühenduse seisukohtade ühtsuse tagamiseks tema välissuhetes, samuti ühenduse pädevuse raames võetavate sisemeetmete paremaks kooskõlastamiseks on asjakohane ja vajalik näha ette Euroopa Ühenduse liitumine OIVga.

Ühenduse liitumiseks OIVga ei ole vaja muuta OIV asutamislepingut (3. aprilli 2001. aasta Pariisi leping, millega asutatakse Rahvusvaheline Viinamarja- ja Veiniorganisatsioon). Oodates otsust liikmeks võtmise kohta ja ühenduse OIV tegevusest osavõtu parandamiseks teevad ühendus ja liikmesriigid siiski jõupingutusi, et paremini koordineerida oma tegevust praeguses vormis ja suurendada EÜ kui külalise osa OIVs.

Teisest küljest on nõukogu määruses (EÜ) nr 479/2008, mis käsitleb veinituru ühist korraldust,[1] sätestatud, et komisjon, lubades veinivalmistustavade kasutamist, „… tugineb Rahvusvahelise Veiniameti [nimi on muutunud; uus nimi on Rahvusvaheline Viinamarja ja Veiniorganisatsioon] soovitatud ja avaldatud veinivalmistustavadele ,” ning, seoses analüüsimeetoditega, „ Rahvusvahelise Veiniameti soovitatud ja avaldatud analüüsimeetodeid ja eeskirju kasutatakse käesoleva määrusega hõlmatud toodete koostise määramiseks ja selgitamaks, kas kõnealuseid tooteid on käideldud lubatud veinivalmistustavadest erinevatel menetlustel .”

Lisaks on määruse (EÜ) nr 479/2008 kohaselt OIV soovitatud veinivalmistustavade järgimine piisav tingimus kolmandatest riikidest pärineva veini lubamiseks Euroopa veiniturule.

Osutatud asjaolud põhjendavad, miks on vaja tugevdada sidemeid ühenduse ja OIV vahel.

Seoses sellega soovitab komisjon nõukogule järgmist:

- anda komisjonile asutamislepingu artikli 300 sätete alusel volitused, et komisjon alustaks ja peaks OIVga läbirääkimisi Euroopa Ühenduse OIVga liitumise tingimuste ja korra üle;

- määrata komitee, kes on pädev komisjoni abistama selle ülesande täitmisel;

- võtta vastu kavandatud läbirääkimissuunised. Samuti soovitab komisjon nõukogul kutsuda liikmesriike üles kõnealuseid eesmärke toetama.

2. ÜHENDUSE PÄDEVUS OIV TEGEVUSVALDKONNAS

OIV on valitsustevaheline organisatsioon, kes teeb laiaulatuslikku reguleerimistööd standardimise alal, töötades välja otsuseid, soovitusi ja ettepanekuid valdkondades, mis on seotud viinamarjasektori toodete tootmise ja turustamise eri külgedega, nagu veinivalmistustavad, toodete kirjeldamine ja määratlemine, märgistamine, turustamistingimused, toodete analüüsi- ja hindamismeetodid, geograafiliste tähiste ja taimesortide kaitse.

Enamasti võetakse need otsused, säilitades nende õigusliku sisu, üle täielikumatesse eeskirjadesse, mis tavaliselt saavad koodeksi kuju ja mida korrapäraselt ajakohastatakse organisatsiooni otsuste põhjal. Praeguseks on OIV avaldanud mitu eeskirjade koodeksit, mis tema liikmesriikide jaoks on alusdokumentideks, nagu rahvusvaheline veinivalmistamiskoodeks, rahvusvaheline veinivalmistamistavade koodeks, veinide ja virrete rahvusvaheliselt kasutatavate analüüsimeetodite kogumik, piiritusjookide rahvusvaheliselt kasutatavate analüüsimeetodite kogumik, viinamarjast valmistatud veinide ja piiritusjookide rahvusvaheliste konkursside eeskiri ning viinamarjast valmistatud veinide ja kangete alkohoolsete jookide märgistamise rahvusvahelised eeskirjad.

Alates veinituru ühise korralduse reformist on ühendus säilitanud ja laiendanud oma pädevust viinamarjakasvatuse alal, mille tulemusel veinituru ühise korraldusega seotud küsimused kuuluvad ühenduse ainupädevusse ja need on peamiselt hõlmatud määrusega (EÜ) nr 479/2008 ning selle rakendusmäärustega.

OIV asutamislepinguga hõlmatud valdkonda reguleerivad ühenduse järgmised teisesed õigusaktid:

- nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta (EÜT L179, 14.7.1999);

- nõukogu 29. aprilli 2008. aasta määrus (EÜ) nr 479/2008, mis käsitleb veinituru ühist korraldust (ELT L148, 6.6.2008);

- komisjoni 8. mai 2008. aasta määrus (EÜ) nr 423/2008, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad ning kehtestatakse ühenduse eeskiri veinivalmistustavade ja -menetluste kohta (kodifitseeritud versioon, ELT L127, 15.5.2008);

- komisjoni 29. aprilli 2002. aasta määrus (EÜ) nr 753/2002, milles sätestatakse teatavad nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 rakenduseeskirjad veinisektori toodete kirjeldamise, nimetamise, esitlemise ja kaitse osas (EÜT L118, 4.5.2002);

- komisjoni 24. juuli 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1607/2000, milles sätestatakse veinituru ühist korraldust käsitleva määruse (EÜ) nr 1493/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad, eriti määratletud piirkonnas valmistatud kvaliteetveini käsitleva jaotise osas (EÜT L185, 25.7.2000);

- komisjoni 17. septembri 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 2676/90, millega nähakse ette ühenduse veinianalüüsi meetodid (EÜT L272, 3.10.1990);

- nõukogu 10. juuni 1991. aasta määrus (EMÜ) nr 1601/91, millega sätestatakse aromatiseeritud veinide, aromatiseeritud veinijookide ja aromatiseeritud veinikokteilide määratlemise, kirjeldamise ja esitlemise üldeeskirjad (EÜT L149, 14.6.1991);

- komisjoni 25. jaanuari 1994. aasta määrus (EÜ) nr 122/94, milles sätestatakse aromatiseeritud veinide, aromatiseeritud veinijookide ja aromatiseeritud veinikokteilide määratlemise, kirjeldamise ja esitlemise üldeeskirju käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 1601/91 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L21, 26.1.1994);

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 110/2008 piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 1576/89 (ELT L39, 13.2.2008);

- Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiiv 2000/13/EÜ toiduainete märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 109, 6.5.2000);

- nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT L299, 16.11.2007), mida on muu hulgas muudetud nõukogu 14. aprilli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 361/2008, millega eelkõige kehtestatakse puu- ja köögiviljasektoris kohaldatavad eeskirjad (ELT L121, 7.5.2008);

- komisjoni 22. detsembri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 2789/1999, millega sätestatakse lauaviinamarjade turustusstandard (EÜT L336, 29.12.1999);

- nõukogu 20. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/112/EÜ inimtoiduks ettenähtud puuviljamahlade ja teatavate samalaadsete toodete kohta (EÜT L10, 12.1.2002).

Need OIV meetmed, mis eeldavad liikmesriikide ainupädevust, on arvuliselt väga piiratud ja OIV üldiste eesmärkide raamistikus suhteliselt väikese tähtsusega.

Praegune olukord ühenduse sisemisel tasandil on vastuolus ühenduse seisundiga OIVs, kus praegu on üksnes liikmesriikidel õigus võtta aktiivselt osa otsuste tegemisest.

Seega ei ole ühendusel kohast staatust, mis võimaldaks tal täita oma ülesandeid selles organisatsioonis otse; riikide seisukohti käsitletakse OIVs alati üksiku riigi seisukohana, hoolimata sellest, kas seisukohta väljendav OIV liige on ühenduse liikmesriik või mitte.

Pealegi viidatakse ühenduse õigustikus juba praegugi otse OIV resolutsioonidele, milles käsitletakse analüüsimeetodeid, ning tunnustatakse veinituru ühise korralduse raames veinide ja virrete rahvusvaheliselt kasutatavate analüüsimeetodite kogumikku ja taotletakse üha enam, kuivõrd see on võimalik, kooskõla teiste OIVst pärinevate standarditega, nagu rahvusvaheline veinivalmistamistavade koodeks ja rahvusvaheline veinivalmistamiskoodeks.

Ühenduse liitumine OIVga on ühtlasi osa ühise veinituru korralduse reformist, mille puhul nõukogu on otsustanud tugevdada olemasolevat sidet OIV väljatöötatud aktide ja ühenduse õigustiku vahel, nähes eelkõige ette, et veinivalmistustavasid käsitlevate ühenduse standardite kindlaksmääramisel tuleb tugineda OIV vastuvõetud soovitustele; nõukogu on sätestanud ka, et heakskiidetud analüüsimeetoditeks oleksid OIV soovitatud ja avaldatud meetodid.

3. ÜHENDUSE LIITUMINE

3.1 Euroopa Ühenduse staatus ja komisjoni osavõtt OIV tööst

Euroopa Ühendusel ei ole praegu OIVs mingit ametlikku staatust, kuigi 3. aprillil 2001 sõlmitud Rahvusvahelise Viinamarja- ja Veiniorganisatsiooni asutamislepingu 8. artiklis on otse ette nähtud võimalus, et valitsustevahelised organisatsioonid võivad astuda organisatsiooni täisliikmeks.

Komisjoni kutsutakse korrapäraselt Euroopa Ühenduse esindajana osa võtma OIV peaassamblee ja eksperdirühmade, komisjonide ja alakomisjonide tööst, kuid ta ei saa osa võtta täitevkomitee tööst ( ad hoc külaline) ega anda OIV-le mingit vabatahtlikku rahalist panust.

Eelosutatud asjaolusid arvestades on praegune staatus, mis võimaldab üksnes komisjoni esindajate passiivset osavõttu OIV tööst, suurel määral ebapiisav ja mitteadekvaatne.

3.2 Ühenduse liitumise vajalikkus

Arvestades, et OIV pädevusvaldkonnad on praeguseks juba suures osas hõlmatud ühenduse õigustikuga, oleks soovitatav tugevdada ühenduse osa OIVs ja muuta see ametlikuks, et ühendusel oleks võimalik rahvusvahelisel tasandil esitada kooskõlastatud seisukohti ja tagada ühenduse huvide nõuetekohane esindamine.

Liitumine täisliikmena näib olevat kõige sobivam lahendus. Muud lahendused, mida ühendus võib OIV asutamislepingu alusel valida, nimelt erivaatleja või külalisliikme staatus, ei osutu rahuldavateks.

Külalisliikme ja erivaatleja staatus ei anna õigust osaleda OIV töös; see võimaldab lihtsalt sekkuda OIV mõnede allüksuste tegevusse või neid abistada, omamata õigust teha ettepanekuid või muudatusettepanekuid. Kumbki staatus ei luba seega ühendusel võtta seisukohta küsimustes, mis kuuluvad tema ainupädevusse, ega jõustada ühenduse tasandil vastuvõetud otsuseid.

Lisaks nõutakse OIV asutamislepingus, et ka eristaatusega valitsustevahelised organisatsioonid peavad tasuma liikmemaksu; ühendus ei saa sellist põhikirjanõuet aktsepteerida, kuna ta ei saa vastukaaluks õigust hääletada.

Eelpool käsitletud põhjustel tundub ka rahvusvahelistele organisatsioonidele ettenähtud võimalus sõlmida OIVga koostööprotokoll olevat suurel määral ebarahuldav.

3.3 Taotlus liitumiseks OIVga

a) Liitumise etapid

3. aprilli 2001. aasta lepinguga on selgesõnaliselt ette nähtud, et „valitsustevahelised organisatsioonid” võivad saada OIV liikmeks.

Euroopa Ühenduse liitumine peaks toimuma järgmiste vaheastmete kaudu:

- nõukogu volitab komisjoni pidama läbirääkimisi Euroopa Ühenduse OIVga liitumise tingimuste ja korra üle;

- komisjon avab läbirääkimised OIVga ja peab neid, et jõuda liitumisprotokolli sõlmimiseni;

- komisjon võtab vastu nõukogu otsuse ettepaneku ühenduse liitumise kohta OIVga ja esitab selle ettepaneku nõukogule;

- nõukogu võtab vastu otsuse Euroopa Ühenduse liitumise kohta OIVga; allakirjutamis- ja ratifitseerimiskirjad antakse hoiule Prantsuse Vabariigi välisministrile (OIV asutamislepingu IX peatükk, artikkel 15);

- ühenduse liitumine jõustub vastavalt korrale, mis on ette nähtud OIV asutamislepingu sellekohastes sätetes.

b) Menetluseeskirjad

OIV sisekorra eeskirjade üldsätete artikli 2 alusel koostavad OIV ja Euroopa Ühendus protokolli, et määrata kindlaks konkreetsed liitumistingimused ja hääletamisõiguste rakendamise kord.

Selle protokolli kinnitab täitevkomitee ettepanekul peaassamblee. Osutatud protokoll tuleb koostada selliste läbirääkimiste tulemusel, millel Euroopa Ühendus osaleb OIVga võrdsetel alustel ning see ei tohi olla OIV allüksuste ühepoolne akt.

Igal juhul peaksid täitevkomitees esindatud liikmesriigid liitumisprotokolli ettepaneku koostamisel tegutsema kooskõlastatult. Liikmesriikide kooskõlastatud tegutsemine on eriti oluline liitumisläbirääkimiste teatavate oluliste punktide puhul, milles käsitletakse ühenduse osalemist organisatsiooni allüksustes, tema esindajate valimist valitavatele ametikohtadele, liikmemaksu suuruse kindlaksmääramist ja üldiselt kõigi praktiliste küsimuste lahendamist, mida tuleb arvesse võtta OIV-l ja liitumisprotokolli koostamisel, et ühendus saaks täiel määral teostada oma volitusi, ilma et tema tegevust piiraksid õiguslikud või halduspiirangud. Osutatud volituste täitmiseks ei ole vaja luua uusi hääletamisõigusi.

3.4 Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide pädevuste koordineerimine ja jagamine

Kui liitumine on jõustunud, osalevad komisjon ja liikmesriigid ühiselt liikmetena OIV töös; seepärast peavad nad teistes rahvusvahelistes organisatsioonides osalemise kogemusi arvesse võttes kehtestama oma sisesed kooskõlastamismenetlused, et tagada ühenduse huvide tõhus esindamine OIVs.

Eelkõige on vaja kehtestada järgmised konkreetsed menetlused:

- OIV koosolekuteks valmistumine ja nimelt kooskõlastamismenetlused Brüsselis ja kohapeal, et määrata kindlaks ühenduse ühised seisukohad ning ühised vastused organisatsiooni küsimustikele;

- hääletamis- ja sekkumisõiguse jagamine sõltuvalt pädevuse tüübist (ainupädevus, liikmesriigi pädevus, jagatud pädevus).

Kooskõlastamismenetlused peavad olema küllaltki üksikasjalikud, et neid oleks kerge rakendada, kuid peavad samas olema ka piisavalt paindlikud, et neis saaks teha vajalikke muudatusi.

Kooskõlastamismenetlused võivad saada konkreetsema vormi kokkuleppe sõlmimisega komisjoni ja nõukogu vahel; osutatud kokkulepe lisatakse nõukogu lõplikule otsusele, millega kinnitatakse ühenduse astumine OIV liikmeks.

Koos tõhusa kooskõlastamismenetluse väljatöötamisega peab ühendus OIVsse astumisel kehtestama kooskõlastamismenetlusega tihedalt seotud üldise pädevuste deklaratsiooni; osutatud deklaratsioon võidakse lisada komisjoni ettepanekul vastuvõetud nõukogu liitumisotsusele ning see võidakse lisada liitumisprotokollile, mille sõlmivad ühendus ja OIV. Lõpuks tuleks OIV tegevuses osalemise käigus ja osutatud deklaratsiooni alusel enne iga koosolekut konkreetseid pädevusi tavaliselt täpsustada.

4. ÜLEMINEKUMEETMED

Peatset OIVga liitumist arvestades peaks Euroopa Ühendus ajutiselt saama kõnealuse organisatsiooniga sidemete tihendamiseks praegusest sobivama staatuse.

Ühendus peab tugevdama institutsioonilisi sidemeid OIVga, täiendades oma külalisestaatust nii, et ta võiks vastavalt OIV sisekorra eeskirjade artiklile 5 osaleda OIV kõikides allüksustes (välja arvatud teaduslik ja tehniline komitee), nõudes selleks peadirektorilt (kes peab selleks hiljem saama täitevkomitee kinnituse) kutsutud korduvkülalise staatust, mis võimaldaks tal korrapäraselt võtta osa OIV tööst. Selline staatus ei muuda ametlikult ühenduse seisundit OIVs; ühendus jääb endiselt külalisliikmeks ja seepärast ei eelda see nõukogult heakskiidu saamist.

Lisaks peaksid ühendus ja liikmesriigid tegema koostööd, et parandada oma sisemist kooskõlastamist ja süstemaatiliselt välja töötada ühine seisukoht ühenduse pädevust hõlmavates küsimustes. Selleks peavad liikmesriigid ja komisjon tegutsema kooskõlastatult, et ühiste algatustega OIV sekretariaadi kaudu parandada ja tõhustada Euroopa Ühenduse osavõttu OIV tööst.

5. KOKKUVÕTE

Ühendusest peab saama OIV liige, kuna ühtegi muud staatust ei saa pidada poliitiliselt ja õiguslikult vastavaks ühenduse pädevusele OIV tegevusalas.

Arvestades, et liitumisprotsess ja selleni viivad läbirääkimised nõuavad veel aega, on vaja ette näha ajutine lahendus, et parandada ja tugevdada OIVs võetavate seisukohtade sisemist kooskõlastamismenetlust ja ühenduse institutsioonilist osa OIVs.

Eespool osutatut arvestades soovitab komisjon nõukogul volitada komisjoni asutamislepingu artikli 300 alusel avama läbirääkimised OIVga Euroopa Ühenduse OIVga liitumise tingimuste ja korra üle ning neid pidama, määrata komitee, kes on pädev abistama komisjoni nende ülesannete täitmisel ja võtma vastu lisas esitatud läbirääkimissuunised.

Lisas esitatud läbirääkimissuunised on koostatud selleks, et ühendus võiks saada OIV liikmeks. Selline staatus võimaldaks ühendusel tema pädevusaladel ja võrdsel alusel OIV liikmesriikidega:

1) avaldada oma arvamust läbirääkimistel või OIV allüksuste istungitel;

2) valdkondades, kus otsuseid võetakse vastu hääletamisega, omada samasuguse kaaluga hääleõigust, kui on OIV allüksustes esindatud liikmesriikidel, kes on seotud ühenduse õigustikuga, milles on ette nähtud pädevus väljaspool ühendust;

3) anda oma nõusolek õigustele ja kohustustele, mis tulenevad OIV sõlmitud kokkulepetest.

Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 300 peab läbirääkimisi komisjon, kes konsulteerib nõukogu poolt määratud erikomiteega. Praegu OIVsse kuuluvad liikmesriigid peaksid täielikult toetama ühenduse liitumist OIVga.

Kui läbirääkimised on lõpule viidud, teeb komisjon nende tulemuste põhjal ettepaneku Euroopa Ühenduse OIVga liitumist käsitleva nõukogu otsuse vastuvõtmiseks.

B. SOOVITUS

Võttes arvesse eespool esitatut, soovitab komisjon järgmist:

- nõukogu volitab komisjoni pidama OIVga läbirääkimisi Euroopa Ühenduse OIVga liitumise tingimuste ja korra üle;

- nõukogu nimetab asutamislepingu kohaselt erikomitee, kes abistab komisjoni, kui komisjon peab ühenduse nimel kõnealuseid läbirääkimisi;

- nõukogu kiidab heaks käesoleva soovituse lisas esitatud läbirääkimissuunised.

LISA

Läbirääkimissuunised

1. Ühendus peab saama täisliikme staatuse võrdsetel alustel OIV liikmesriikidega.

2. Selline staatus peab võimaldama ühendusel võtta võrdsel alusel OIV liikmesriikidega osa läbirääkimistest ja koosolekutest.

3. Ühendus ei anna rahalist panust OIV eelarvesse. Juhul, kui see seisukoht ei ole vastuvõetav või kui selle tagajärjel OIV praegused liikmed ei anna oma nõusolekut ühenduse liitumiseks, võib ühendus omapoolse lahendusena nõustuda teatava summa maksmisega, et katta teatavaid kulusid, mis on seotud tema kuulumisega OIVsse. Kõnealust summat ei saa OIV määrata ühepoolselt, vaid selles lepitakse kokku ühendusega.

4. Täieõigusliku liikmena peab ühendusel olema õigus liituda kõigi juriidiliste aktidega, mis saavutatakse edaspidi OIV läbirääkimiste tulemusel ja mis kuuluvad ühenduse pädevusse.

[1] ELT L 148, 6.6.2008, lk 1.