52008DC0772

Komisjoni teatis - Energiatõhusus: eesmärgiks seatud 20 % energiasäästu saavutamine /* KOM/2008/0772 lõplik */


[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 13.11.2008

KOM(2008) 772 lõplik

KOMISJONI TEATIS

Energiatõhusus: eesmärgiks seatud 20 % energiasäästu saavutamine

KOMISJONI TEATIS

Energiatõhusus: eesmärgiks seatud 20 % energiasäästu saavutamine

KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE

Euroopa juhid on võtnud kohustuse vähendada primaarenergia tarbimist 2020. aasta prognoosidega võrreldes 20 % võrra. Energiatõhusus on kõige kulutasuvam viis vähendada energia tarbimist sama majandustegevustaseme säiludes. Energiaressursside tõhusam kasutamine aitab ka lahendada peamiste energiavaldkonna probleemidega nagu kliimamuutus, energiavarustuse kindlus ja konkurentsivõime seotud probleeme.

Ühenduse energiatõhusust käsitlevad õigusaktid on suunatud energiatõhususe märgatavale suurendamisele kõige energiamahukamates sektorites. Kuid energiatõhusust käsitlevad õigusaktid ei suuda tagada sel määral energiasäästu, et eesmärgiks seatud 20 % oleks saavutatav. Peamised takistused energiatõhususe suurendamise teel on kehtivate õigusaktide ebapiisav rakendamine, tarbijate madal teadlikkus ning asjakohaste struktuuride puudumine, et stimuleerida olulisel määral investeeringuid energiatõhusatesse hoonetesse, toodetesse ja teenustesse ning viia need turule. Riiklike energiatõhususe tegevuskavade hindamine näitab, et liikmesriikide võetavad meetmed ei jõua järele nende poliitilisele kohustumusele energiatõhususega seoses. Liikmesriigid peavad kiiremini ja tulemuslikumalt rakendama energiatõhusust käsitlevad õigusaktid. Energiatõhususe edasiseks arendamiseks tuleb välja töötada uued vahendid ja viisid.

Komisjon teeb ettepaneku tugevdada hooneid ja energiakasutusega tooteid käsitlevat energiatõhususe seadusraamistikku. Ehitiste energiatõhususe direktiivi sätted vaadatakse läbi, et laiendada nende kohaldamisala ning suurendada energiatõhususe sertifikaatide ning kütte- ja õhukonditsioneerimissüsteemide inspekteerimisaruannete rolli. Läbi vaadatakse ka energiamärgistuse direktiiv, et kohaldada seda laiemale valikule energiakasutusega ja energiaga seotud toodetele kui vaid kodumasinad. Ettepanek on tehtud rehvide uut märgistussüsteemi sisaldava direktiivi ettevalmistamiseks, et kiirendada kütusekulu optimeerivate rehvide turule jõudmist. Et veelgi parandada energiavarustuse tõhusust, esitab komisjon üksikasjalikud suunised äärmiselt energiatõhusates koostootmisjaamades toodetud elektrienergia kasutamise hõlbustamiseks. Esitatakse teatis koostootmise kohta. Arvestades puudulikku investeeringumahtu on juba arutamisel uued energiatõhususe rahastamisalgatused nagu ELi jätkusuutliku energia rahastamisalgatus. Need aitaksid samuti kaitsta ELi majandust praeguses halvenenud finantsolukorras.

Euroopa Ülemkogu on rõhutanud energiatõhususpoliitika ja -meetmete Euroopa raamistiku, st 2006. aasta Euroopa energiatõhususe tegevuskava olulisust, paludes komisjonil ja liikmesriikidel kiirendada selle rakendamist ja kaaluda võimalikku läbivaatamist. Komisjon vaatab kõnealuse tegevuskava läbi 2009. aastal eesmärgiga valmistada ette uus versioon. Sellega võivad tekkida uued stiimulid energiatõhususe edendamiseks ning võetaks arvesse linnade äärmiselt olulist osa energiatarbimise vähendamisel, soodustades näiteks kohalike võrgustike nagu “linnapeade pakt” tekkimist. Rahvusvahelisel tasandil jätkab ühendus energiatõhususe propageerimist institutsioonidevahelise dialoogi ja partnerlussuhete abil.

EESMÄRGI MITTESAAVUTAMISE OHT

Energia säästmine on ELi kõige vahetum ja kulutõhusam viis Euroopa energiapoliitika strateegilistes eesmärkides seatud jätkusuutlikkuse, varustuskindluse ja konkurentsivõimelisuse väljakutsetele reageerimiseks[1]. ELi juhid on rõhutanud vajadust suurendada energiatõhusust 20-20-20 eesmärkide raames aastaks 2020 – säästa 20 % ELi primaarenergia tarbimises,[2] vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20 % võrra ning jõuda taastuvenergia 20 % osatähtsuseni. Nii kasvuhoonegaaside heitkoguste kui ka taastuvenergia eesmärk aitavad kaasa energiatõhususe parandamisele, teisalt aitavad energiatõhusust parandavad ambitsioonikad meetmed saavutada 2020. aastaks ELi kliimamuutustega seotud eesmärki, seda eelkõige jõupingutuste jagamist käsitleva otsuse raames[3]

Kui 20 % säästmise eesmärk täidetakse, ei kasutata ELis primaarenergiat mitte ainult umbes 400 miljonit tonni naftaekvivalenti vähem, vaid välditakse ka umbes 1000 kivisöeelektrijaama või poole miljoni tuuleturbiini ehitamist[4]. Süsinikdioksiidi heitkogused väheneks ligikaudu 860 miljoni tonni võrra[5].

Nn negavatt-tundidest ehk kokkuhoiu teel välditud energiatarbimisest on saanud kõige tähtsam energiaallikas. Näiteks ilma energiatõhususe paranemiseta oleks aastane lõppenergiakasutus ajavahemikus 1997–2006 suurenenud 115 miljoni tonni naftaekvivalendi ehk 11 % võrra[6]. See on üks kolmandik EL 27 riikidesse 2006. aastal imporditud toornaftast. Energiasääst on ELi varustuskindluse tagamisel väga oluline.

Praegused suundumused liikmesriikides näitavad, et 20 % säästmise eesmärgi täitmine 2020. aastaks on tõsises ohus. Lisas 1 on esitatud mõnede energiatõhusust käsitlevate õigusaktide ja meetmete eeldatava mõju – kui neid täielikult rakendatakse – kvantitatiivne hinnang. Arvestades, et liikmesriigid on praegu nimetatud õigusakte rakendamas, on liiga vara täielikku mõju hinnata. Kuid otsesest allikast saadud teave arengu ja rakendamise kohta ning muud näitajad (vt lõige 2) viitavad, et energiasäästu potentsiaali ei viida ellu piisavalt kiiresti. Nende meetmete abil suudetaks aastaks 2020 säästa energiat ligikaudu 13 %, kui liikmesriigid need asjakohaselt rakendavad. Kuigi see oleks märkimisväärne saavutus, oleks seda vähem, kui vaja.

Hiljutised uuringud näitavad, et energia säästmise võimalused on ikkagi märkimisväärsed, nagu on kujutatud joonisel 1[7].

Joonis 1. Hinnanguline energia tarbimise vähendamise potentsiaal 2020. aastaks [pic] |

Energiatõhususe saavutamisel on palju takistusi. Lisas 2 antakse ülevaade peamistest energiatõhususe parandamise ajenditest ja takistustest. Valdkonnaülesed takistused on ELi energiatõhusust käsitlevate õigusaktide puudulik rakendamine, ebapiisav juurdepääs rahastamisele ning vähene teadlikkus energia säästmise kasulikkusest. Transpordi valdkonnas on vaja energiatõhususe eesmärgi saavutamiseks parandada infrastruktuuri ja suurendada transpordisektori panust. Selles valdkonnas on selgeks takistuseks vähene teadlikkus võimalikust kasust ning suured esialgsed kulud. Praegune finantsturgude seisund ei paranda lühiajalisi rahastamisvõimalusi.

Mi DA ON SENI TEHTUD

2.1 ENERGIATÕHUSUSE TÄHTSUS

Energiatõhusus on ELi kodanikele ülimalt oluline. Üha rohkem inimesi ja ettevõtteid tunnetab kasvanud elektriarvete mõju. Energiatarbimise vähendamine on parim ning kõige jätkusuutlikum pikaajaline meede. Energia säästmise aastane kasu võib vabalt ulatuda enam kui 1 000 euroni majapidamise kohta, sellest 600 eurot tänu väiksematele elektriarvetele ja ülejäänu tänu muude kulude kokkuhoiule[8]. Probleemiks jäävad aga esialgsed kulud. Kuna renoveerimistööde tulemus on kauakestev, tasuvad renoveerimise lisakulud ennast ära palju kiiremini, kui kestab renoveerimise tulemus. Prantsusmaa näitest nähtub, et keskmise maja katusealuse soojustamine säästab kütteõli nii suures koguses, et see meede tasub end ära kolme aasta jooksul. Veelgi põhjalikum renoveerimine (nt seinte soojustamine, paremate akende paigaldamine) tasub end ära pikema aja jooksul.

Energiatõhusus on kasulik ELi majandusele tervikuna ning veelgi enam kohalikule arengule[9]. Energia kokkuhoiu otsene kasu juhul, kui energiatarbimise vähendamise eesmärk täidetakse 2020. aastaks, eeldatakse olevat 220 miljardit eurot aastas[10]. Kaudne majanduslik kasu on veel palju suurem. Energiatõhusad tooted ja materjalid ning energiateenused kujutavad endast tulusat turgu ja seda ka ekspordi mõttes. See võimaldab Euroopa ettevõtetel olla esirinnas uuenduslike lahenduste väljatöötamisel, millega luuakse ka uusi töökohti, sageli just väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes, sest investeeringud energiatõhususse on enamasti seotud väikeste renoveerimisprojektidega.

2.2 ELi meetmed energiatõhususe saavutamiseks

Energiatõhusus on poliitikaarengute ja konkreetsete meetmete rakendamise tulemus. Selle aluseks on tehnoloogia areng ning suure panuse annavad keskkonnaõigusaktid, eriti heitkogustega kauplemise süsteem ja transpordivahendite heitkoguste alane poliitika. Ka maksustamine ja muud fiskaalmeetmed, nagu riigiabi ning uued tööstuspoliitika vahendid, motiveerivad turge tegelema neile tulusa energiasäästuga. Selliseid tõhusaid vahendeid tuleb jätkuvalt usaldada, eriti praeguses raskes majandusolukorras.

ELi energiatõhususe poliitika toetub viiele sambale :

1) üldine poliitiline raamistik ja Euroopa energiatõhususe tegevuskava alusel tehtavad sammud;

2) energiateenuste raamdirektiivil[11] põhinevad liikmesriikide energiatõhususe tegevuskavad;

3) kõige olulisemat tarbimissektorit – ehitisi – ja energiat tarbivaid tooteid käsitlev õigusraamistik;

4) poliitilised kõrvalmeetmed nagu sihtrahastamine, teabe jagamine, samuti võrgustikud nagu „linnapeade pakt“ ja „säästva energia Euroopa“ ning

5) rahvusvaheline koostöö energiatõhususe alal.

Oma rohelise raamatuga energiatõhususe kohta algatas komisjon arutelu energia tõhusa kasutamise viiside üle[12]. Tunnustati võimalust hoida 2020. aastaks kulutõhusal moel kokku 20 % primaarenergiat. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks töötati 2006. aastal välja ja võeti vastu energiatõhususe tegevuskava [13]. Selles määratletakse kuus peamist suurima energiasäästu potentsiaaliga valdkonda[14] ning pakutakse välja 85 tegevust ja meedet, mida tuleks ELi ja liikmesriikide tasandil läbi viia ja võtta. Nende seast on kindlaks määratud kümme esmatähtsat meedet, mis kõik on hästi edenenud[15]. Kõnealuse tegevuskava rakendamine jätkub ning peaks lõpule jõudma 2012. aastaks. Kolmandik tegevustest on lõpule viidud, kuid ülejäänud nõuavad nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil veel aktiivset tegutsemist (vt ka lõiget 4.1 allpool).

Arukas arvestite kasutamine, märgistamine ja tegelikul tarbimisel põhinevad informatiivsed arved on olulisel määral tarbijatele abiks energia säästmisel. Energiateenuste direktiivi[16] kohaselt tuleb liikmesriikidel tagada, et konkurentsivõimeliste hindadega individuaalsed arvestid näitaksid tegelikku energiatarbimist. Energiatõhusus on ka komisjoni poolt hiljuti käivitatud regulatiivse kodanike energiafoorumi[17] töö üks põhiaspekte.

2.3 Areng ELi tasandil

Viimastel aastakümnetel on toimunud kiire majanduskasv, mis on suurendanud meie energiavajadust (vt joonis 2 allpool). Kuigi liikmesriikide jõukus on 1970. aastate esimesest naftakriisist saadik enam kui kahekordistunud, on seda kasvu toetav energia suurenenud vaid 30 % võrra. Kahjuks hakkas energiatõhususe saavutuste kiirus[18] 1990. aastatel aeglustuma ning on käesoleval kümnendil veelgi aeglustunud. Alates 1980. aastatest on sõltuvus energiaimpordist taas suurenenud. EL sõltub impordist enam kui poole oma energiavajaduse puhul.

Joonis 2. Mõne peamise Euroopa näitaja areng (1973 = 100 %)[19]

[pic]

ELis alates 1997. aastast rakendatud energiatõhususe poliitika ja meetmed koos tavapärase tehnoloogia arenguga on aidanud ajavahemikus 1997–2006[20] lõppenergia tõhusust parandada keskmiselt 1,3 % võrra aastas. Ilma nimetatud saavutusteta oleks lõppenergia tarbimine 2006. aastal olnud 11 % kõrgem. Kõige suurem energiatõhususe paranemine toimus tööstussektoris. See on nüüdseks 24 % energiatõhusam kui 1997. aastal. Transpordisektoris ja kodumajapidamistes on energiatõhusus paranenud vaid 9 % ehk 1,1 % aastas. Vt joonis 3 allpool.

Joonis 3. Energiatõhususe suundumused lõpptarbijate osas EL 27 riikides (ODEX-indeks, 1997 = 100 %) [pic] |

Energiatootmise ja -ülekande tõhususe puhul on palju arenguruumi. Väiksem lõppenergia tarbimine tähendab isegi suuremat eelnevat kokkuhoidu – kui lõpptarbija kasutab elektrit 1 kWh võrra vähem, säästab see 2,5 kWh primaarenergiat. See tähendab ka, et igasugune lõppenergia kokkuhoid on rahaliselt palju väärtuslikum kui sama kogus säästetud primaarenergiat.

2.4 Areng riiklikul tasandil

Ühenduse energiatõhusust käsitlevad õigusaktid on liikmesriikide õigusaktide kogumi selgrooks, sest need moodustavad raamistiku, mille alusel määratletakse direktiividega õiguslikud kohustused ja nende rakendamine liikmesriikide poolt. Rakendamine ei edene aga piisavalt hästi : õigusaktide ülevõtmine on olnud aeglane ja liikmesriikide lõikes ebaühtlane. Liikmesriigid on alustanud rahastamiskavade väljatöötamist, kuid need on sageli killustatud. On ka muid takistusi, nagu teabepuudus, halduslikud takistused ning kvalifitseeritud töötajate puudus.

Energiateenuste direktiiv[21] annab üldise raamistiku paljude säästmistegevuste jaoks, mille hulgas on ka soovituslik energia kokkuhoiu eesmärk[22]. Nimetatud direktiivi kohaldatakse kõigi energiatarnijate, jaotusvõrgu haldurite, energia jaemüügi ettevõtete ja energiakasutajate suhtes, välja arvatud need, keda hõlmab heitkogustega kauplemise süsteem.

Direktiivi laiaulatusliku reguleerimisala ja liikmesriikide energia infrastruktuuride arendamise mitmekesisuse tõttu on liikmesriigid direktiivi rakendanud ning kohaldanud väga erinevalt. Komisjon hindab praegu liikmesriikide rakendusmeetmeid.

Direktiivi kohaselt on kõik liikmesriigid kohustatud esitama riikliku energiatõhususe tegevuskava. Nendes tegevuskavades kirjeldatakse riiklikku strateegiat direktiiviga sätestatud energiasäästu eesmärgi täitmiseks. L isas 3 on esitatud ülevaade riiklikest tegevuskavadest. Mõned neist sisaldavad selget ja terviklikku strateegiat kõnealuse eesmärgi saavutamiseks. Enamikust kavadest nähtub aga kahjuks selge lõhe liikmesriikide poliitilise energiatõhususele pühendumuse ja väljapakutud tegevuste vahel. Euroopa Ülemkogu on palunud lähtuda ELi energiasäästu eesmärgi[23] saavutamiseks tehtavates jõupingutustes riiklikest energiatõhususe kavadest. Lõppkokkuvõttes peaksid riiklikud tegevuskavad olema liikmesriikidele energiatõhususpoliitika aruandluse kõikehõlmavaks vahendiks.

2.5 Areng piirkondlikul ja kohalikul tasandil

Piirkondlikud ja kohalikud asutused mängivad energiatõhususe poliitika elluviimisel otsustavat rolli. Linnad ja kohalikud omavalitsused vastutavad tavaliselt planeeringulubade ja maksusoodustuste andmise ning tsoneerimis- ja ehituseeskirjade asjakohase rakendamise eest. Nad aitavad ka oma riigihankepoliitika kaudu üha enam energiatõhususe eesmärkidele kaasa.

Eelnevat silmas pidades käivitas komisjon 2007. aastal „linnapeade pakti”. Selle süsteemi raames kohustuvad linnad ja piirkonnad saavutama 2020. aastal enam kui 20 %-lise kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise ning koostavad selleks jätkusuutliku energia tegevuskava. See on võimalus luua kohalikul tasandil nendest küsimustest igakülgne arusaam, ühendades energiatõhususe, taastuvenergia, linnatranspordi ja avaliku hanke ühte kavasse, mis toob lisaks majanduslikule kasule ka kasu keskkonnale ning ühiskonnale.

Järg MISED SAMMUD

Komisjon pakub välja energiatõhususe paketi , mis koosneb järgmistest osadest: ettepanek sõnastada uuesti ehitiste energiatõhususe direktiiv; ettepanek vaadata läbi energiamärgistuse direktiiv; ettepanek uue direktiivi kohta, mis sisaldab rehvide märgistamise süsteemi; komisjoni otsus, millega kehtestatakse suunised soojuse ja energia koostootmisel saadud elektrikoguse arvutamiseks; teatis soojuse ja energia koostootmise kohta.

Nimetatud pakett on esitatud lõigetes 3.1–3.3 allpool.

3.1 Ehitiste energiatõhusus – uus viis potentsiaali realiseerimiseks

Energiakasutus elu- ja ärihoonetes moodustab ligikaudu 40 % kogu ELi lõppenergia tarbimisest ja 36 % kogu ELi süsinikdioksiidi heitkogustest. Kulutõhus energiasäästu potentsiaal 2020. aastaks on märkimisväärne – selles sektoris on saavutatav 30 % väiksem energiakasutus. See võrdub ELi lõppenergia kasutuse vähenemisega 11 % võrra. Energiakasutus kõnealuses sektoris siiski suureneb.

[pic]

Ehitiste direktiiv[24] kehtestab raamistiku konkreetseteks meetmeteks ja nõueteks liikmesriikide tasandil ning selle läbivaatamine tähendab selle lihtsustamist, selgemaks muutmist ja jõulisemaid sätteid. Liikmesriigid vastutavad endiselt konkreetsete nõuete kehtestamise eest. Komisjon teeb ettepaneku, et kõrvaldataks 1000 m2 künnis olemasolevate ehitiste puhul, mida on oluliselt renoveeritud[25], millega oleksid energiatõhususe nõuded kohaldavad suuremas valikus hoonetele. Energiatõhususe sertifikaadid peaksid muutuma usaldusväärsemaks, küttesüsteeme ja õhukonditsioneere tuleks regulaarselt üle vaadata ning liikmesriikidel tuleb koostada riiklikud kavad madala energiatarbega hoonete kohta. Väljapakutud muudatused annavad liikmesriikidele võimaluse saavutada selles hajutatud sektoris enam kui pool kulutõhususe ülejäänud potentsiaalist (60–80 miljonit tonni naftaekvivalenti või 5–6 % aastas primaarenergia kogunõudlusest 2020. aastal).

2009. aastal käivitab komisjon suure nn ülesehituse algatuse kõigi ehitusahelas osalejate teadlikkuse tõstmiseks säästmise potentsiaali kohta, hõlmates praeguse ehitiste platvormi ning täiendades juhtivate turgude algatust säästliku ehitamise valdkonnas. Sellega loodetakse kannustada uuenduslike, jätkusuutlike ja energiatõhusate ehituslahenduste turuletulekut. Komisjon teeb koostööd ka sotsiaalpartneritega, et soodustada investeerimist sellesse sektorisse.

Ka komisjoni valduses on suuri hooneid, mistõttu direktiivi nõuete täitmiseks tegeletakse nende energiatõhususe sertifitseerimisega.

3.2 Toodete energiatõhusus

Säästvat tööstuspoliitikat ning säästvat tarbimist ja tootmist käsitleva tegevuskava raames on komisjon esitanud ettepaneku laiendada ökodisaini direktiivi[26] kohaldamisala. Sellele on nüüd järgnenud ettepanek vaadata läbi energiamärgistuse direktiiv[27]. Mõlemad direktiivid hõlmavad kaubanduslikke ja tööstuslikke energiat tarbivaid tooteid ning energiakasutamisega seotud tooteid, nagu hoonetes kasutatavad aknad ja mootorid. Muudetud energiamärgistuse direktiivis määratakse vajaduse korral kindlaks märgistusklassid, millest allapoole jäävaid tooteid ei hangita ja need ei saa riigilt soodustusi.

Asjaomase poliitikapaketi üheks osaks on ka ettepanek rehvide märgistussüsteemi kohta. Selle eesmärk on edendada kütusesäästlike ehk madala veeretakistusjõuga rehvide turuletulekut.

2009. aasta kevadeks võtab komisjon eeldatavasti vastu ökodisaini meetmed muuhulgas lambipirnide (mis viib hõõglambipirnide kadumiseni), ooterežiimiga elektriseadmete, tänava- ja tööruumide valgustusseadmete ning televiisori digibokside jaoks. Samal aastal võetakse vastu ka meetmed kuumaveekatelde ja veesoojendite, televiisorite, mootorite ning paljude kodumasinate jaoks. Võimaliku kasu näitena võiks tuua, et praegu müüdava kodumajapidamiste jaoks mõeldud keskmise suurusega M-klassi gaasiboileri (võimsusega 22 kW) asendamine suure tõhususega mudeliga võimaldab aastas kütusekulu kokku hoida 250–300 euro eest. See tasub end ära umbes 5–6 aastaga[28].

3.3 Koostootmine

Koostootmine on ülimalt tõhus energia ja soojuse tootmise meetod. Paralleelse küttekoormuse tõttu kasutatakse koostootmist peamiselt kaugküttes ja tööstuses. Soojus- ja elektrienergia koostootmise direktiiv[29] edendab suure tõhususega koostootmist. Nimetatud direktiivi täielikuks rakendamiseks on vastu võetud üksikasjalikud suunised. Nendes selgitatakse koostootmisel saadava elektrienergia koguse arvutamise ühtlustatud metoodika menetlusi ja määratlusi[30]. Need võimaldavad liikmesriikidel direktiivi paremini rakendada.

Käesolev komisjoni teatis pakub uusi võimalusi koostootmise suurendamiseks.

3.4 Rahastamine

Energiatõhususe parandamisse investeerimise toetuseks on olemas rahastamisskeemid[31] ning esimesed tulemused on head – üha sagedamini võetakse linnaarendus- ja uuendusprojektides energiatõhusust arvesse. Näiteks Saksamaal rahastati ajavahemikul 1990–2006 tõhususmeetmeid umbes 2,5 miljonis kodus. Ainuüksi 2006. aastal selles valdkonnas tehtud investeeringutega saavutati pikaajaliselt süsinikdioksiidi heitkoguste vähenemine enam kui ühe miljoni tonni võrra aastas ning 2006. aastal loodi 220 000 töökohta – peamiselt ehituses ja tööstuses. Sarnaseid algatusi on ka mitmes teises liikmesriigis.

Potentsiaal on tõesti olemas, kuid see pole veel üldtunnustatud ja algatused on hajutatud. Majapidamistele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele suunatud efektiivsete energiatõhususe meetmete kavandamine nõuab hästi koordineeritud nii era-, riiklikest kui ka ELi allikatest pärit rahastamise raamistikku, mis on kooskõlas ühenduse õigusaktidega. Viimati nimetatud allikate hulgas on ka struktuurifondid. Rahastamisega ühenduse fondidest, nagu näiteks aruka energiakasutuse programm, ja laenudega tagatakse energiatõhususe põhimõtete levik kogu ELis. Asjaomased standardid on edaspidi mudeliks, mida liikmesriikide tasandil järgida.

Komisjon töötab ka koos Euroopa Investeerimispanga (EIB) ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga (EBRD) ELi säästva energia rahastamisalgatuse käivitamiseks, et suunata suuremahulisi investeeringuid kapitaliturgudelt energiatõhususse, taastuvenergiasse, fossiilkütuste puhtasse kasutamisse ning soojuse ja energia koostootmisse taastuvenergia allikatest Euroopa linnades. Finantsturgudel praegu valitsev keeruline olukord suurendab vajadust kaaluda riiklikult rahastatava vahendi eeliseid. Ühiste pingutustega tuleks uurida uute ja innovaatiliste rahastamisskeemide kasutusvõimalusi, et võimaldada heaolu suurendavaid investeeringuid energiatõhususse. Sellistele investeeringutele on iseloomulik riskitase, mida turg ei kata.

Terviklik ülevaade finantstoetusest, mis hõlmavad lisaks energiatõhususele ka kõiki kliimamuutuste ja energiavarude tagamisega seotud poliitikavahendeid, esitatakse osana uuendatud Lissaboni strateegiast selle aasta teisel poolel. Riiklike vahendite nappuse ajal tuleb tagada, et riigi raha panustataks kõige kulutõhusamalt Euroopa eesmärkide täitmisse.

Rahvusvaheliste finantsturgude enneolematu kriisi tingimustes on finantssüsteem juba pikka aega olnud sunnitud liikuma laenumahtude vähendamise suunas. Vastust ootab küsimus, kuidas rahastada innovaatilisi tehnoloogiaid energiatõhususe suurendamiseks. Komisjon arutab koos liikmesriikidega meetmeid, mille abil oleks võimalik suurendada energiatõhusust ja roheliste tehnoloogiate kasutamist (näiteks ehitised ja puhtad autod), mis pakuks majandusele ja sealhulgas VKEdele uusi majanduslikke võimalusi ning aitaks samas ELil täita oma kliimamuutuse ohjamise eesmärki. Nõudluse suurendamine energiatõhusate kaupade ja teenuste järele madalamate maksude ja muude fiskaalmeetmete abil on veel üks võimalus, millega tegeleda[32].

Ühtekuuluvusprogrammide raames on eraldatud üle 4,2 miljardi euro energiatõhususe edendamiseks ajavahemikul 2007–2013. Ühtekuuluvuspoliitika fondidest toetatakse väga erinevaid tegevusi selles valdkonnas, sealhulgas energiatõhususe suurendamine tööstuses, kaubanduses, transpordis ja avalikes hoonetes, koostootmine ja kohalik energiatootmine, innovatsioon säästva energia huvides ning koolitus energiatõhususe jälgimiseks ja hindamiseks. Lisaks toetatakse uutes liikmesriikides ühtekuuluvuspoliitikaga investeeringuid energiatõhususse elamuehituses, seda küll teatavatel tingimustel. Kuna selliseid tegevusi võidakse rahastada ja muude ühtekuuluvuspoliitika eelarveridade alt, nagu teadus- ja arendustegevus ning uuendamine nii linna kui ka maatingimustes, kujuneb Euroopa energiapoliitika toetuseks eraldatav summa ilmselt tunduvalt suuremaks. Lisaks võimaldaksid Euroopa Investeerimispanga Grupi (nt struktuuriprogrammi laenud) ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga pakutavad finantsvahendid nagu laenuraha ja aktsiafondid saada korraldusasutustel oma rakenduskavade toetuseks täiendavaid ressursse.

Komisjon uurib ka võimalusi siduda riiklik toetus energiatõhususe tulemustega laiemas kontekstis, nagu on juba välja pakutud energiamärgistuse direktiivis energiakasutamisega seotud toodete kohta. Üks võimalus oleks uuendatud energiateenuste direktiiv.

Komisjon esitab 2009. aasta kevadel teatise vähe süsinikdioksiidi eraldavate tehnoloogiate rahastamiseks. Samuti valmistab komisjon praegu ette energiatoodete maksustamise direktiivi[33] muudatust, millega kohandatakse raamistikku energiatõhususe ja süsinikdioksiidi heitkoguste käsitlemiseks väljaspool heitkogustega kauplemise süsteemi.

Edasised meetmed

4.1 Euroopa energiatõhususe tegevuskava (European Energy Efficiency Action Plan – EEAP) hindamine

Nagu energiatõhususe tegevuskavas ette nähtud, hindab komisjon seda 2009. aastal ning valmistab vastavalt Euroopa Ülemkogu soovile ette läbivaadatud tegevuskava. Lähtepunktideks peaksid olema nimetatud poliitiliste vahendite säästupotentsiaal ja kulutõhusus. ELi energiatõhusust käsitlevaid õigusakte tuleks analüüsida. Energiatõhusus tuleb täielikult integreerida laiemasse energiapoliitikasse, eelkõige dünaamilist süsinikdioksiidi ja taastuvenergiapoliitikat sisaldavasse ELi energia- ja kliimapaketti. Tegevuskava jääb täiendama heitkogustega kauplemise süsteemi. Pikaajalisemad eesmärgid, nt aastani 2030 ja 2050, peavad olema nõudlikumad. Üheks eeltingimuseks on, et oleks olemas ühiselt kokkulepitud energiasäästu tõendamis- või mõõtmissüsteem[34] ning et viiakse läbi asjakohased mõju hindamised.

Tegevuskava keskendub energiavarustusele, -ülekandele ja -tarbimisele. Ehitiste sektori rõhk jääb samaks; kuna üha enam inimesi elab linnades, kujutavad linnad endast tõhususe suurendamiseks loomulikku võimalust. „Linnapeade pakt” ning muud sarnased linnavõrgustikud on seatud eesmärkide täitmisel olulise tähtsusega. Linnades on ka võimalik tõhustada linnatransporti ja suurendada elektriautode kasutamist. Kuna 23 % süsinikdioksiidi heitkogustest tuleb maanteetranspordist,[35] on sõidukite energiamahukuse ja heitkoguste vähendamine suur väljakutse. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad (IKT) väärivad samuti tähelepanu, sest IKT-põhised lahendused võimaldavad muu hulgas energiakasutuse pidevat seiret, kontrolli ja automatiseerimist ning muudavad teabe energia kasutamise ja isegi maksumuse kohta tarbijaile nähtavaks reaalajas (või peaaegu reaalajas). Järgmise aasta algul esitab komisjon selle teema kohta teatise ja soovituse, milles määratletakse konkreetsed meetmed takistuste ületamiseks ja IKT kogu potentsiaali kasutamiseks, et võimaldada energia tõhusamat kasutamist.

4.2 Rahvusvahelised suhted

Ühendus vahetab kolmandate riikidega arvamusi ja kogemusi parimate tavade osas. Kahepoolses dialoogis Brasiilia, Hiina, India, Venemaa ja USAga ning laienemisega seotud riikide ja Euroopa naabruspoliitika kontekstis on energiatõhusus päevakorras tähtsal kohal. Piirkondlikul tasandil tegeldakse selle teemaga näiteks Euromedi energiakoostöö, koostöös Bakuu protsessi partneritega Ida-Euroopas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias ning Aafrika ja ELi energiapartnerluse raames. G8 riigid ja ühendus[36] kiitsid eelmise aasta juunis mitmepoolselt heaks rahvusvahelise partnerluse koostööks energiatõhususe valdkonnas. Heiligendammi dialoog on sarnane G8 loodud raamistikuga. Ühendus on alla kirjutanud energiakasutuse tõhustamist ja sellega seotud keskkonnaküsimusi käsitlevale energiaharta protokollile.

Järeldused

Energia ja selle kasutamine mõjutab meid kõiki. Energiatõhusus aitab võidelda kliimamuutustega, parandab energiavarustuse kindlust, aitab kaasa Lissaboni eesmärkide saavutamisele ning vähendab kõigi ELi kodanike kulutusi.

Energiatõhususe saavutamine ning vähemalt 20 % energiasäästu eesmärgi täitmine peab jätkuvalt olema esmatähtis ja ühenduse ühine siht. Jõupingutusi tuleks suurendada poliitika rakendamiseks – eelkõige riiklike tegevuskavade kaudu – ning selle paketi algatused peavad kiiresti läbima seadusandliku protsessi. Väljapakutud meetmed koos rahastamisstiimulite, energia maksustamise ja teadlikkuse suurendamisega annavad püsivaid ja konkreetseid tulemusi.

ANNEX 1

Expected annual primary energy saving potential by 2020 for EU27 for some specific Energy Efficiency measures (full implementation)

Measures | Yearly primary energy savings by 2020 compared to 'business as usual' scenario in Mtoe | Yearly primary energy savings by 2020 compared to 'business as usual' scenario in % | Reference document[37] |

1 | energy services Dir 2006/32/EC | Max 193 | Max 9.8% | COM(2008)11 |

2 | eco-design Dir 2005/32/EC (appliances) and labelling framework Dir 92/75/EC energy star agreement with USA | 96 2 | 4.9% 0.1% | EuP preparatory studies http://ec.europa.eu/energy/demand/legislation/eco_design_en.htm#consultation_forum |

3 | buildings Dir 2002/91/EC | 130 | 6.6% | SEC(2006)1174 |

4 | cogeneration Dir 2004/8/EC | 23 | 1.2% | COM(2002)415 |

5 | fuel efficiency in road vehicles - CO2&cars –public procurement | 36 | 1.9% | COM(2007)856 & SEC(2007)1723 COM(2007)817 |

6 | car fuel efficiency labelling Dir 1999/94/EC |

7 | tyres measures (total) a) tyre rolling resistance - labelling scheme - max requirements b) tyre pressure monitoring system | 13 | 0.7% | SEC(2006)1174 SEC(2007)1723 SEC(2007)1723 |

8 | urban transport - integrated approach | 20 | 1.1% | Policy assessment of the CIVITAS initiative |

TOTAL GROSS | Max 513 | Max 26.3% |

TOTAL NET (applying a 0,5 factor to take out double-counting of savings and take into account the witnessed implementation speed) | 256 | 13% |

OBJECTIVE EU27 in 2020 | 394 | 20% |

PRIMES 'business as usual' baseline projections (update 2007) in 2020 - EU27 TOTAL primary energy = 1968 Mtoe |

ANNEX 2

Energy saving potentials by final energy consuming sector and key drivers, actors and barriers for energy efficiency improvements

Households and commercial buildings | 41% | 30% | EU and national/regional legal requirements Technological developments Financial and fiscal incentives Energy services Companies Information instruments (e.g. labelling, certificates, metering, campaigns) Behaviour trends | High up-front costs Owner-tenant dilemma Lack of awareness on the benefits Overestimation of the investment needs No access to attractive financing options Energy efficiency not recognized as business opportunity | Property owners and tenants Construction business Financial institutions Consumer associations National/local authorities EU institutions |

Transport | 31% | 20% | EU and national/regional legal requirements Consumer awareness Information campaigns Labelling High energy prices | High energy prices Lack of information Limited commitment from transport industry Insufficient infrastructure (e.g. poor urban planning, limited public transport) Behaviour patterns | Transport companies Associations Citizens National/local authorities European institutions |

Industry | 28% | 19% | High energy and carbon prices Voluntary and mandatory agreements Improved energy efficiency of production processes | High up-front costs Limited commitment Low awareness of the benefits Overestimation of the investment needs Lack of financing Low share of energy in production costs | Companies Industry associations National/local authorities European institutions |

- ANNEX 3

Assessment of the National Energy Efficiency Action Plans

This Annex gives a concise summary of the assessment of the National Energy Efficiency Action Plans (NEEAPs) submitted by all Member States under Directive 2006/32/EC.[39]

Background

In accordance with Article 14 (2) of the Directive, Member States were required to submit their first NEEAPs to the Commission not later than 30 June 2007.

For the purpose of the first NEEAP, each Member State should have adopted an overall national indicative savings target of 9% or higher[40], to be achieved in 2016, and an intermediate national indicative savings target for 2010. NEEAPs are intended to set out the national strategies of Member States towards the overall and intermediate national indicative targets. Member States should show, in particular, how they intend to comply with the Directive's provisions on the exemplary role of the public sector and the provision of information and advice on energy efficiency to end users.

The first NEEAPs should stimulate the translation of energy saving objectives into concrete and coherent measures and actions at the level of each Member State and set implementation milestones. The plans should trigger an exchange of experience between the Member States and create a dialogue between the Commission and Member States. Subsequent implementation, monitoring and evaluation of the strategies and the measures identified, complemented by benchmarking and a ‘peer review’ process at European level, should help Member States learn from the successes and mistakes of others and should facilitate the diffusion of best practices throughout the EU.

Assessment of the NEEAPs

The first NEEAPs propose a wide diversity of policy packages and measures targeting different end-use sectors. Many NEEAPs demonstrate coherent and comprehensive strategies towards the intermediate and overall targets, backed by institutional and financial provisions. A number of NEEAPs clearly identify their priority end-use sectors or policy tools.

In contrast, some NEEAPs show piecemeal thinking with a scattering of fragmented energy efficiency measures. The absence, or sporadic indication of savings estimates in the majority of NEEAPs, along with the mostly limited degree of detail about assumptions made in estimating savings from different measures, have impeded the quantitative assessment of the NEEAPs and how realistic they are. In addition, for several Member States there is a considerable gap between the political commitment to energy efficiency and the measures adopted or planned, as reported in the NEEAPs, and the resources attributed to preparing it.

Almost all Member States have introduced 9% national indicative energy savings target for 2016 calculated in line with Annex I of the Directive. Some Member States have committed to targets that exceed 9%: Italy 9.6%, Cyprus 10%, Lithuania 11%, and Romania 13.5%. This is very positive. Other Member States have indicated that they expect savings from measures to go beyond 9% without committing to the higher target (Luxembourg 10.4%, Ireland 12.5% and the United Kingdom 18%). A number of Member States indicate that the NEEAPs form part of their strategy to reach the 20% reduction in energy demand by 2020, among them Austria, Ireland and Sweden. A few Member States fail to comply with some provisions related to the setting of national indicative savings targets. Non-conformity is related in particular to the calculation methodology set out in Annex I and to the 2008-2016 timeframe.

Ongoing measures that qualify as "early action"[41] dominate the majority of NEEAPs and some Member States indicate stricter interpretation of such early actions. Some Member States explicitly indicate the share of savings from early action. In contrast, the NEEAPs of some Member States such as Estonia, Latvia and Poland rely extensively on new measures, though it is difficult to assess whether certain Member States will be able to deliver in accordance with their strategies given the brief descriptions of measures and the absence of saving estimates.

Measures in the buildings sector, especially residential buildings, have been at the heart of most NEEAPs. Numerous measures target refurbishment of existing buildings. Some Member States declare ambitious strengthening of building codes and support passive or low-energy house buildings. With varying degrees of detail, almost all NEEAPs also include measures in the tertiary, transport and industrial sectors However, as regards agriculture, the only NEEAPs to include measures specific to this sector are from Latvia, the Netherlands, Spain and Sweden. Some NEEAPs have included measures that fall outside the scope of the Directive. Most commonly these include fuel switch and power generation, including large Combined Heat and Power installations, biomass district heating, network loss reduction, biofuels, measures in international transport, and measures that have some impact on the Emission Trading Scheme.

In addition, many of the NEEAPs include a number of promising horizontal measures. The majority of the NEEAPs propose a range of measures to fulfil the provisions regarding the exemplary role to be played by the public sector, but some Plans contain little or no information in this regard. However, few NEEAPs demonstrate good strategies for communicating the exemplary role of the public sector. Public procurement is a key element in capturing the power of the public purse for energy efficiency and the majority of NEEAPs contain public procurement measures. However, it is not always clear if these measures contain concrete requirements, as called for in Annex VI of the Directive, and exactly how these would be met.

Most Member States have introduced a variety of information measures. These range from measures aimed at altering general public behaviour, such as public awareness raising campaigns, public training and education, advice on energy use and general information sources like web tools and publications, to measures that target business entities. The latter comprise sector-focussed information campaigns, trainings for professionals, energy audits and energy efficiency publications for professional stakeholders.

A number of NEEAPs provide good examples of best practices and innovative measures with a strong set of diverse information measures that target the general public and businesses.

Conclusions

The analysis of the NEEAPs has shown that many Member States already recognised that with an integrated approach these national plans can become the key tool not only for the effective implementation of Directive 2006/32/EC, but also for the real push to achieving energy savings which go beyond obligations arising from the current EU legislation on end-use energy efficiency. The Commission recognises the great potential that NEEAPs could play to help with getting better focus and streamlining of Member States' policy, legal and support actions to help their citizens and all local market actors save energy in a cost-effective way, thus reducing emissions of greenhouse gases, increasing the competitiveness of European businesses and improving energy security of the EU. Given the growing importance of energy saving to energy security and sustainable development of the EU, the Commission would welcome Member States taking the initiative to further improve their current NEEAPs (eg. add/improve measures for important areas/sectors not sufficiently covered in their current plans, provide further details of planned actions, etc).

Lessons for the future

The current NEEAPs could play a more important role. National plans will only be effective when they stand for real action: it should set a quantitative, measurable target with a time schedule and concrete steps on who is doing what and the budgetary and human resources available. National plans should require the competent national authorities to work together. Administrative structures should be in place with a clear division of responsibilities. Member States should also ensure that sufficient resources are made available for the promotion of energy efficiency services, information provision and monitoring.

Also ideally, the EU's Efficiency Action Plan could be linked more closely to the national efficiency plans and the latter could take into account longer term time horizons (eg. 2020, 2030) and more ambitious targets that are agreed to by the Member States at EU level. Integration with other reporting obligations, especially those related to climate protection - e.g. alignment of reporting periods, streamlined methodologies on calculation of energy savings and reduction of CO2 emissions - would reduce the reporting burden already carried by the Member States.

[1] KOM(2007) 1 (lõplik).

[2] Euroopa Liidu Nõukogu, 8.–9. märtsi 2007. aasta Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldused (7224/1/07).

[3] KOM(2008) 17.

[4] Eelduse põhjal, et iga elektrijaama võimsus on 600 MW, töötades 7000 tundi aastas; keskmise tuuleturbiini võimsus 2020. aastal 4 MW, töötades 2300 tundi aastas.

[5] 2020. aasta kohta tuletati kaudne heitekoefitsient (primaarenergia kasutamise ja süsinikdioksiidi heite suhe), mille aluseks on Primes’i mudel (2007.a. ajakohastatud, vt http://ec.europa.eu/dgs/energy_transport/figures/trends_2030_update_2007/index_en.htm) ning mis sõltub 2020.a. kasutusel kütuseliikidest..

[6] Odüsseuse projekt, 115 miljonit tonni naftaekvivalenti lõppenergiat võrdub umbes 180 miljoni tonni naftaekvivalendi primaarenergiaga.

[7] Study on Energy Savings Potentials in EU Member States, Candidate Countries and EEA Countries. Fraunhofer ISI et al ; esialgsed tulemused.

[8] Põhineb keskmisel tarbimisel majapidamise kohta 2005. aastal (st ostujõu standard 1192 elektri, gaasi ja muude kütuste puhul ning ostujõu standard 1121 transpordi puhul) koos 20 % suurenemisega 2020. aastaks.

[9] Euroopa Ülemkogu 22. ja 23. märtsi 2005. aasta kohtumise järeldused, 7619/05, CONCL 1.

[10] KOM(2006) 545 (lõplik). Arvutuslik kokkuhoid on 390 miljonit tonni naftaekvivalenti; 96 dollari puhul barreli kohta (maksudeta) võrdub see 220 miljardi euroga.

[11] Direktiiv 2006/32/EÜ (ELT L 114, lk 6).

[12] KOM(2005) 265 (lõplik); 22.6.2005.

[13] KOM(2006) 545 (lõplik).

[14] 1) Energiatõhususe nõuded toodetele, hoonetele ja teenustele, 2) energia muundamine, 3) transport, 4) rahastamine ja hinnakujundus, 5) tarbimisharjumused ning 6) rahvusvaheline partnerlus.

[15] Näiteid esmatähtsate meedete kohta: aparaatide ja seadmete märgistamine ning energiatõhususe miinimumstandardite kehtestamine, ehitiste energiatõhususe nõuete vastuvõtmine ja väga madala energiatarbega hooned, elektri tootmise ja jaotamise tõhustamine, autode kütusesäästlikkuse saavutamine, energiatõhususse tehtavate asjakohaste investeeringute hõlbustamine, ühtne maksustamine ja energiatõhusus hoonestatud aladel.

[16] Direktiiv 2006/32/EÜ, artikkel 13.

[17] Kodanike energiafoorum kogunes esimest korda Londonis 27.–28. oktoobril 2008.

[18] Saavutatud energiatõhusust mõõdetakse energiamahukusega, st toodetud energiaühiku kohta kasutatud energiana. Suurem energiatõhusus vähendab energiatarbimist toimingu, teenuse või kauba kohta, kuid ei võrdu tingimata energia säästmisega, sest me kaldume kütma ja jahutama üha rohkem maju, sõitma rohkem kilomeetreid ning kasutama rohkem elektriseadmeid.

[19] Andmete piiratuse tõttu hõlmab see arv kõiki EL 27 riike, välja arvatud Balti riigid ja Sloveenia. Kui pole teisiti öeldud, siis on kasutatud Eurostati andmeid.

[20] Alus: ODEX-indeks. See on alternatiiv Odüsseuse projekti raames kasutatavale energiamahukuse indeksile. Selle saamiseks koondatakse ühiktarbimise muutused teatud perioodi vältel jälgitud detailsel, st alamsektori või lõppkasutuse tasandil. Odüsseuse indeks ei hõlma paljusid tegureid, nagu energiatõhususega mitteseotud struktuurilisi või muid muutusi (nt bumerangiefekt). Vt ka: www.odyssee-indicators.org.

[21] Vt märkus 11 ülalpool.

[22] Artikkel 4.

[23] Euroopa Liidu Nõukogu, 19.–20. juuni 2008. aasta Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldused (11018/08).

[24] Direktiiv 2002/91/EÜ (EÜT L 1, lk 65).

[25] Suurema renoveerimise mõiste jäetakse alles: kui investeering on üle 25 % kogu hoone väärtusest (v.a maa) või üle 25 % hoone karbist uuendatakse. Seega suures mitmepereelamus korteri renoveerimist nimetatud nõuded enamikul juhtudel ei hõlma.

[26] KOM(2008) 399 (lõplik).

[27] Direktiiv 92/75/EÜ (EÜT L 297, lk 16).

[28] Preparatory Study on Eco-design of CH-Boilers – VHK, Delft 30.9.2007; www.ecoboiler.org.

[29] Direktiiv 2004/8/EÜ (ELT L 52, lk 50).

[30] Vt direktiivi 2004/8/EÜ II lisa.

[31] Euroopa Investeerimispangal ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangal on erineva sihitusega finantsvahendeid. ELi tasandil on olemas ühtekuuluvuspoliitika fondid, seitsmes teadusuuringute raamprogramm ning muud allikad, nagu ülemaailmne energiatõhususe ja taastuvenergia fond.

[32] KOM(2008) 706 (lõplik), 29.10.2008. Finantskriisist taastumine: Euroopa tegevusraamistik.

[33] Direktiiv 2003/96/EÜ (ELT L 283, lk 51).

[34] Energiasäästu plusse peaks saama mõõta. Üldist metoodikat selleks pole, kuid kasutatakse mitmesuguseid näitajaid, nagu käesolevas teatises on nimetatud. Energiateenuste direktiivis on sätestatud ühtlustatud mõõtmismetoodiks väljaarendamine ning liikmesriigid ja komisjon teevad koostööd asjakohaste ühtsete suuniste koostamiseks.

[35] Euroopa Keskkonnaagentuur, Euroopa Ühenduse iga-aastane kasvuhoonegaaside inventuur 1990–2005 ja inventuuriaruanne 2007 (Annual European Community Greenhouse Gas Inventory 1990-2005 and Inventory Report 2007), lk 88.

[36] Rahvusvahelise partnerlusega koostööks energiatõhususe valdkonnas on ühinenud ka Hiina, India ja Lõuna-Korea.

[37] The reference documents contain projected effects of the proposed policies therein at the time of their adoption, expressed either in final or primary energy demand percentages. The ratio between final and primary energy saving is approximately 2:3.

[38] Source: see note 6 supra.

[39] More detailed results of the assessment of NEEAPs will be presented in a separate Commission Staff Working Document planned to be produced by the end of 2008.

[40] Percentage of saved final energy consumption of non ETS sectors to be measured in 2016 in relation to the average final energy consumption during five-year period previous to the implementation of the Directive for which official data are available (Directive 2006/32/EC (OJ L 114, p. 64), Annex 1).

[41] Energy improvement measures initiated by the Member State not earlier than 1995 (in certain limited cases not earlier than 1991) that have a long-lasting effect, which will still lead to energy savings in 2016 (Directive 2006/32/EC, Annex 1).