52008DC0392

Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule süsivesikute ainevahetuse häirete (diabeedi) all kannatavatele inimestele ettenähtud toiduainete kohta /* KOM/2008/0392 lõplik */


[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 26.6.2008

KOM(2008) 392 (lõplik)

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

SÜSIVESIKUTE AINEVAHETUSE HÄIRETE (DIABEEDI) ALL KANNATAVATELE INIMESTELE ETTENÄHTUD TOIDUAINETE KOHTA

SISUKORD

1. Aruande eesmärk 3

2. Melliitdiabeet 3

2.1. Ainevahetushäire 4

3. Diabeedi ravi 5

4. Toitumisnõuanded 5

4.1. Toitumisnõuannete teaduslik alus 5

4.2. Euroopa toitumissoovitused 6

4.2.1. Euroopa diabeediuuringute assotsiatsiooni diabeedi- ja toitumisuuringute uurimisrühma soovitused 6

4.2.2. Liikmesriikide diabeediorganisatsioonide soovitused 6

4.3. Toitumisnõuannete kokkuvõte 6

5. Liikmesriikide ja teiste huvitatud isikute esitatud teave diabeetikute toidu kohta 7

5.1. Kehtivad regulatiivmeetmed mõnedes ELi liikmesriikides 8

5.2. Praegu Euroopa turul turustatavad diabeetikutele sobivad toiduained 9

5.3. Teiste huvitatud isikute seisukohad 9

6. Õigusaktid 10

6.1. Praegune õigusraamistik 10

6.2. Seadusandlikud võimalused 11

7. Järeldused 11

VIITED 13

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

SÜSIVESIKUTE AINEVAHETUSE HÄIRETE (DIABEEDI) ALL KANNATAVATELE INIMESTELE ETTENÄHTUD TOIDUAINETE KOHTA

ARUANDE EESMÄRK

Direktiivis 89/398/EMÜ, mis käsitleb eritoiduks ettenähtud toiduaineid[1] ehk dieettoite, on sätestatud, et komisjon esitab aruande süsivesikute ainevahetuse häirete (diabeedi) all kannatavatele inimestele ettenähtud toiduaineid käsitlevate erisätete otstarbekuse kohta. Käesolevas aruandes esitatakse kokkuvõte toitumissoovitustest diabeetikutele ja kehtivatest Euroopa õigusaktidest diabeetikutele ettenähtud toiduainete kohta, et oleks võimalik hinnata diabeetikutele ettenähtud toiduaineid käsitlevate erisätete otstarbekust.

MELLIITDIABEET

Melliitdiabeet on ainevahetushäirete rühm, mida iseloomustab krooniline hüperglükeemia (veresuhkru kõrge tase) ja glükoositalumatus, mis on põhjustatud insuliinipuudulikkusest, insuliini nõrgenenud toimest või mõlemast. Tavaliselt reguleerib vere glükoositaset kõhunäärme toodetav hormoon insuliin, mis suunab glükoosi verest keha rakkudesse, kus seda kasutatakse energiaallikana.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on kindlaks määranud melliitdiabeedi peamise klassifikatsioonii, mis koosneb kahest tüübist:

I tüüpi diabeet (insuliinsõltuv (IDDM) ehk noorukite diabeet), mille puhul kõhunääre ei tooda elutegevuseks vajalikku insuliini. Seda tüüpi diabeet tekib enamasti lastel ja noortel, kuid üha enam avastatakse seda ka hilisemas eluetapis. Seda ravitakse insuliinisüstide ja dieetraviga.

II tüüpi diabeet (insuliinsõltumatu (NIDDM) ehk vanemate inimeste diabeet), mis on tingitud keha suutmatusest kõhunäärme toodetava insuliini toimele korralikult reageerida. II tüüpi diabeet esineb umbes 90 %-l kõigist diabeetikutest. Enamasti tekib see täiskasvanueas, kuid üha enam avastatakse seda ka noortel ja lastel. Seda tüüpi diabeedi sümptomid vähenevad tavaliselt elustiili muutuste tagajärjel (nt muutused toitumises ja füüsilises tegevuses kas koos hüpoglükeemiliste ravimitega või ilma nendeta), kuigi mõnikord võib olla vaja ka insuliinisüste.

Olemas on veel teisigi diabeedi klassifikatsioone, mis lähtuvad geneetilistest defektidest, kõhunäärmehaigustest ning ravimi või kemikaali põhjustatud häiretest. Esineb ka rasedusdiabeeti , mis tekib naistel raseduse ajal ja kaob enamasti pärast lapse sündi. Rasedusdiabeeti põdevatel naistel on suurem risk hilisemas elus diabeeti haigestuda.

Ainevahetushäire

Melliitdiabeedi mõju ainevahetusele ei piirdu üksnes süsivesikute ainevahetuse häirega, kuna see hõlmab häireid ka valkude ja rasvade ainevahetuses, mida põhjustab insuliini puudulik toime sihtkoele, mis omakorda tuleneb mittetundlikkusest insuliini suhtes või insuliinipuudusest. Selle tulemusel väheneb keha võime muuta glükoos energiaks.

Diabeet avaldub tavaliselt hüperglükeemiana, mis tekib siis, kui glükoosi imendub vereringesse kiiremini, kui seda saab sealt eemaldada. Glükoosi taset veres tühja kõhu korral ja pärast söömist reguleerivad mõnevõrra erinevad mehhanismid. Söögijärgne veresuhkru tase sõltub suurel määral söödud toidu koostisest, samal ajal kui veresuhkru tase tühja kõhuga näitab peamiselt seda, kui kiiresti maks glükoosi toodab.

Veresuhkrut mõjutavad mitmed toitumisnäitajad, nt söödud toiduainete kogus ja liik ning nende omadused. Tähele on pandud asjaolu, et mõned levinud toiduained, mis sisaldavad küll sama liiki ja samas koguses süsivesikuid, võivad veresuhkru taset mõjutada erinevalt (glükeemiline reaktsioon). Erinevad glükeemilised reaktsioonid samas koguses süsivesikuid sisaldavate toiduainete suhtes sõltuvad peamiselt peensoolest imendumise kiirusest. Süsivesiku tüüp on peamine imendumist mõjutav tegur. Muud imendumiskiirust mõjutavad tegurid on toidu küpsetamine ja töötlemine.

Alkohol mõjutab veresuhkru taset, kuna see takistab glükoosi tootmist maksas, põhjustades plasma glükoositaseme vähenemise. Kui aga tarbida alkoholi tihti suurtes kogustes, väheneb insuliinitundlikkus, mis põhjustab plasma kõrgenenud glükoositaseme.

Kui diabeeti ei ravita, suureneb risk haigestuda veresoonkonna ja neuroloogilistesse haigustesse ning eluiga lüheneb. Samuti võib tekkida komplikatsioone (nt nägemise kaotus), mida seostatakse veresoonte ja närvide kahjustustega, mis on põhjustatud püsivalt kõrgest veresuhkru tasemest. Range kontrolli säilitamine veresuhkru (ja vererõhu) üle võib komplikatsioonide tekkimise tõenäosust vähendada.

DIABEEDI RAVI

Diabeetikute ravi eesmärk on normaliseerida veresuhkru tase ja vähendada diabeedi põhjustatavaid komplikatsioone. Ravi on iga inimese puhul individuaalne ja diabeetik peab õppima ühendama veresuhkru taseme jälgimise dieetravi ja füüsilise tegevusega ning vajadusel ka hüpoglükeemiliste ravimite võtmise või insuliini süstimisega.

TOITUMISNÕUANDED

Ajalooliselt on diabeetikute toitumissoovitused keskendunud süsivesikute hulgale toidus. Enne 1980. aastaid arvati, et veresuhkru taset ei saa reguleerida süsivesikute hulka piiramata. Soovitati piirata toidus sisalduvate süsivesikute hulka, eriti sahharoosi hulka, mille tulemusel pidid süsivesikud moodustama toidust saadavast energiast vähem kui 40%. Pärast 1970. aastaid läbi viidud uuringud on näidanud, et toidust saadavate süsivesikute suurem hulk ei häiri veresuhkru taseme tõhusat reguleerimist ning 1980. aastatel väljatöötatud teooria leidis, et veresuhkru taset mõjutab toidust saadava energia koguhulk, mitte süsivesikute hulk. Lisaks soodustas kõrge rasvasisaldusega toit diabeedi komplikatsioonide, nagu südamehaigusteni viivate veresoonkonnakahjustuste tekkimist. 1980. aastatel toitumisnõuanded muutusid – soovitati suurendada süsivesikute hulka toidust saadava energia koguhulgas ja vähendada rasvadest, eriti küllastunud rasvadest, ja valkudest saadava energia hulka. Soovitati süüa toitu, mis sisaldab rohkem kiudaineid, ja rohkem puu- ja juurvilju. Praegune diabeetikute toitumissoovitus põhineb samal tervisliku toitumise nõuandel, mida soovitatakse kogu elanikkonnale, kohandatuna nende individuaalsetele vajadustele.

Toitumisnõuannete teaduslik alus

2004. aastal hindas Mannii Euroopa Diabeediuuringute Assotsiatsiooni ( European Association for the Study of Diabetes – EASD) diabeedi- ja toitumisuuringute uurimisrühma nimel diabeetikute toitumisnõuannete aluseks olevad tõendeid ja andis soovitused. I lisas on esitatud kokkuvõte hinnangu peamistest tähelepanekutest.

2002. aastal avaldas Franziiii juhitud töörühm tehnilise hinnangu tõendite kohta, mille alusel olid koostatud toitumispõhimõtted ja -soovitused diabeedi ja diabeediga seotud komplikatsioonide raviks ja ennetamiseks ning millel põhines Ameerika Diabeedi Assotsiatsiooni ametlik seisukohavõttiv. Franziiii tehnilise hinnangu üldised järeldused sarnanesid Manniii omadele.

Euroopa toitumissoovitused

Euroopa Diabeediuuringute Assotsiatsiooni diabeedi- ja toitumisuuringute uurimisrühma soovitused

Paljudes Euroopa Liidu riikides, nt Taanis, Soomes, Kreekas, Saksamaal, Rootsis, Ungaris ja Sloveenias, põhinevad diabeetikute toitumisnõuanded Euroopa Diabeediuuringute Assotsiatsiooni (EASD) diabeedi- ja toitumisuuringute uurimisrühma antud soovitustel.

Diabeedi- ja toitumisuuringute uurimisrühma 2004. aasta soovitustes on võetud arvesse tõendusmaterjali eri küllastumata rasvhapete mõju, madala glükeemilise indeksiga toidu väärtuse, antioksüdantsete toitainete võimaliku südant kaitsva toime, liigsete valkude vältimise vajaduse ja füüsilise tegevuse kasulikkuse kohta. Uurimisrühm rõhutab, et diabeetikute toitumissoovitused on väga sarnased nendele toitumissoovitustele, mida antakse kogu elanikkonnale hea tervise edendamiseks. Kokkuvõte soovitustest ja toitumisnõuannetest on esitatud II lisas.

Liikmesriikide diabeediorganisatsioonide soovitused

Mõnedel riiklikel diabeediorganisatsioonidel on diabeetikutele soovitatava toidu toitaineliste põhijoonte kohta omad juhised. Näiteks Prantsusmaa, Rootsi ja Ühendkuningriik annavad diabeetikutele enda koostatud toitumissoovitusi. Makrotoitainete puhul on soovitused sarnased – soovitatav on, et süsivesikud moodustaksid koguenergiast umbes 45–60 %, rasvad <30–35 % ja valgud 10–15 %. Soovitused eri tüüpi rasvhapete osakaalu kohta toidust saadavas koguenergias on samuti sarnased: küllastunud või transrasvhapped <10 % energiast, polüküllastumata rasvhapped samuti <10 % energiast ning monoküllastumata rasvhapped umbes 10–20 % energiast. Need soovitused on kooskõlas ka EASD diabeedi- ja toitumisuuringute uurimisrühma nõuannetega.

II lisas on esitatud kokkuvõte Euroopa eri organisatsioonide konkreetsetest nõuannetest diabeedi dieetraviks.

Toitumisnõuannete kokkuvõte

Diabeet on makrotoitainete ainevahetushäire. Ravi peamine eesmärk on reguleerida veresuhkru taset ja vähendada komplikatsioonide (nt veresoonkonna ja neuroloogiliste kahjustuste) ohtu. Lisaks võib diabeetikutel olla tarvis saavutada ka optimaalne verelipiidide tase. Neid eesmärke saab saavutada mitmeti, sh õige toitumise abil.

Kaks tehnilist hinnangut diabeetikute dieetravi aluseks olevate tõendite kohta, millest üks on koostatud EASD diabeedi- ja toitumisuuringute uurimisrühma poolt ja teine Ameerika Diabeedi Assotsiatsiooni tellimusel, osutavad asjaolule, et teaduslikke tõendeid arvesse võttes on üldine toitumisnõuanne diabeetikutele kasutada tervislikku toiduvalikut, mis koosneb tavalistest toiduainetest.

Eri liikmesriikides on diabeetikute toitumissoovitused sarnased. Üldiselt langevad diabeetikute toitumisnõuanded kokku tervisliku toitumise nõuannetega, mida antakse elanikkonnale tervikuna. Kindlate toidu- või toitainete söömist ei ole tarvis vältida, kuid tähtis on toidu üldine tasakaal. Diabeetikud peavad oma toitumist kavandama nii, et vähendada veresuhkru kontsentratsiooni muutusi, ja lähtuma toidu valikul individuaalsetest vajadustest, võttes arvesse söödavate toiduainete makrotoitainete koostist ja nende imendumiskiirust. Üldine nõuanne on, et inimesed peaksid saavutama optimaalse kehakaalu ja seda hoidma. Süsivesikuterikkad toiduained peaksid seega moodustama suurema osa toidust. Eriti soovitatakse süüa toiduaineid, mis sisaldavad palju toidu kiudaineid või mille glükeemiline indeks on madal (nt kaunviljad, täisteravili ja täisterapasta). Toidu rasvasisaldus peaks moodustama vähem kui 35 % energiast, kusjuures monoküllastumata rasvhapped (sisalduvad nt oliiviõlis ja rapsiseemneõlis) peaksid andma 10–20 % energiast. Nii küllastunud rasvhapped (sisalduvad nt loomsetes saadustes ja kõvades söödavates rasvades) kui ka polüküllastumata rasvhapped (sisalduvad nt taimeõlides, pehmetes söödavates rasvades ja kalas) peaksid kumbki moodustama vähem kui 10 % energiahulgast ja valkude hulk peaks vastama individuaalsetele vajadustele.

Üleüldised nõuanded on järgmised:

( toit olgu mitmekesine;

( eined ja suupisted sisaldagu palju tärkliserikkaid toiduaineid, nt täisteravilja, leiba, kartulit ja muid tärklist sisaldavaid köögivilju;

( süüa palju puu- ja köögivilju, vähemalt viis portsjonit päevas;

( piimatoodete ja liha, kala või nende aseainete (sojatooted, pähklid jms) kogus olgu mõistlik;

( rasvaste või suhkrurikaste toiduainete ja alkoholi tarbimine olgu piiratud.

Toitumisnõuannete üksikasjalikum kokkuvõte on esitatud I lisas.

LIIKMESRIIKIDE JA TEISTE HUVITATUD ISIKUTE ESITATUD TEAVE DIABEETIKUTE TOIDU KOHTA

Komisjon küsis liikmesriikidelt teavet toitumissoovituste hetkeolukorra, diabeetikutele sobivate toiduainete turustamist käsitlevate määruste, väite „diabeetikutele sobiv” kasutamise ja liikmesriikide turul saadaolevate peamiste toodete kohta. Teavet saadi kaheksateistkümnelt liikmesriigilt.

Kehtivad regulatiivmeetmed mõnedes ELi liikmesriikides

Alljärgnevalt on esitatud lühikokkuvõte liikmesriikide esitatud teabest riiklike õigusnormide kohta. Üksikasjalikum kokkuvõte on esitatud III lisas.

Toitumisnõuanded . Üldjoontes langevad diabeetikute toitumisnõuanded kokku tervele elanikkonnale antavate tervislike toitumissoovitustega, kuid kohandatuna individuaalsetele vajadustele. Paljudes riikides põhinevad nõuanded EASD diabeedi- ja toitumisuuringute uurimisrühma soovitustel.

Diabeetikutele ettenähtud toiduaineid käsitlevad eeskirjad . Viies liikmesriigis on olemas eeskirjad koostise kohta. Prantsusmaal on eeskirjad madala süsivesikute sisaldusega toiduainete koostise kohta; Ungaris toidu kohta, mida „diabeetikud võivad tarbida” või millel on märgistus „diabeetikute (toote nimi)” või „diabeetikutele”; Saksamaal, Hispaanias ja Slovakkias on teatavad koostisosi käsitlevad nõuded toidu suhtes, mille kohta saab väita, et see on „diabeetikutele sobiv”.

Prantsusmaa eeskirjas (määrus nr 91-827 muudetud kujul) on sätestatud, et toodetes, mis on ette nähtud madala süsivesikute sisaldusega toiduainetena, peab kergelt omastatavate süsivesikute kogukaal moodustama vastavate tavaliste toiduainete sisaldusest vähem kui 50 %. Teatavatel konkreetsetel tingimustel võib tärklisetoodete ja fruktoosi või sorbitooli sisaldavate toiduainete puhul see protsent siiski tõusta kuni 70ni. Toiduainete müümisel peab kasutama kirjeldust, mis sisaldab väljendeid „madala süsivesikute sisaldusega” või „süsivesikute sisaldust vähendatud”. Lisaks peab olema viide kergelt omastatavate süsivesikute sisaldusele, millele järgneb tekst „arvata arsti poolt ette nähtud päevase koguse hulka”.

Spetsiaalselt diabeetikutele toodetud toiduaineid reguleerivad eeskirjad Saksamaal (Verordnung über diätetische Lebensmittel § 12) sisaldavad üksikasju selle kohta, milliseid suhkruid ja millistel tingimustele võib lisada. Lisaks on ranged piirangud leiva energiasisalduse ja õlle süsivesikute sisalduse kohta. Vastavalt teadlaste soovitustele on kõnealused eeskirjad läbivaatamisel.

Hispaania eeskirjad sisaldavad piiranguid toiduainete süsivesikute sisalduse kohta, suhkrute kohta, mida tohib lisada, ja rasvasisalduse kohta. Sorbitooli või aspartaami sisaldavate toodete jaoks on olemas kindlad märgistamisnõuded.

Ungari eeskirjad sisaldavad piiranguid toiduainete süsivesikute sisalduse kohta, samuti piiranguid mono- ja disahhariidide, sealhulgas fruktoosi, kasutamise kohta.

Slovakkia eeskirjad sisaldavad piiranguid toiduainete süsivesikute sisalduse, energiasisalduse ning rasva, loomsete valkude, kolesterooli ja soola sisalduse kohta.

Sätted väite „diabeetikutele sobiv” esitamiseks . Ungaris, Slovaki Vabariigis, Saksamaal ja Hispaanias peavad tooted vastama riiklikes õigusaktides määratletud nõuetele koostisosade kohta. Enamikus teistes vastanud liikmesriikides peab kõnealune väide olema kooskõlas eritoiduks ettenähtud toiduainete märgistamise eeskirjadega. Mõnedes liikmesriikides ei soodustata selliste väidete kasutamist, pidades silmas EASD diabeedi- ja toitumisuuringute uurimisrühma järeldust, et spetsiaalselt diabeetikutele ettenähtud tooted ei ole teaduslikult õigustatud.

Hetkel Euroopa turul turustatavad diabeetikutele sobivad toiduained

Liikmesriikide esitatud näited spetsiaalselt diabeetikutele turustavatest tooteliikidest olid šokolaad, kondiitritooted, joogid, küpsised ja keedised, mis sisaldavad sahharoosi asemel fruktoosi, polüoole või kunstlikke magusaineid. Nagu eespool osutatud, peavad Prantsusmaal madala süsivesikute sisaldusega toiduained vastama riiklikes õigusaktides määratletud nõuetele koostisosade kohta. Lubatud on viidata, et arst võib neid soovitada kasutada teatavate diabeetikute toidus. Prantsuse õigusaktide kohaselt kuuluvad fruktoos, fruktoosilahus ja sorbitool samuti madala süsivesikute sisaldusega toodete hulka, kui need on nähtud ette kasutamiseks magusainetena. Saksamaal sisaldavad diabeetikutele ettenähtud toiduaineid käsitlevad õigusaktid erisätteid leiva ja õlle kohta. Toodete hulka, mille puhul järgitakse märgistamiseeskirju, kuuluvad pagaritooted, keedised, šokolaad, maiustused, magustoidud ja piimatooted, mis sisaldavad sahharoosi asemel fruktoosi ja/või suhkrualkoholi. Portugalis on mõned enteraalseks toitumiseks ettenähtud toiduained, mis on spetsiaalselt meditsiiniliseks otstarbeks ja diabeetikutele sobivad. Lisaks turustatakse mõnesid tavalisi toiduaineid, mille energiasisaldust on vähendatud ja milles on sahharoos asendatud fruktoosi, polüoolide või kunstlike magusainetega, kui „diabeetikutele sobivaid” toiduaineid. Ükski sellistest tavalistest toiduainetest ei ole aga läbinud ettenähtud protseduuri, mille alusel võiks eritoiduks sobivate tavatoiduainete puhul sellisele sobivusele osutada.

Teiste huvitatud isikute seisukohad

Liikmesriikide ja huvitatud isikute esitatud teabest lähtub, et paljud diabeediuuringute ja patsientide tugiorganisatsioonid ei poolda spetsiaalselt diabeetikute jaoks toodetud või turustatud toiduaineid. Nad leiavad, et selliste toiduainete edendamine võib vähendada diabeetikutele suunatud üldiste toitumisnõuannete mõju, põhjendades oma seisukohta sellega, et diabeetikute üldised toitumissoovitused ühtivad tervet elanikkonda hõlmavate tervisliku toitumise soovitustega. Mõned liikmesriigid märgivad, et vähendatud rasva-, suhkru- ja/või energiasisaldusega tavaliste toiduainete abil võib diabeetikutel olla lihtsam toitumissoovitusi järgida.

Teiselt poolt usuvad mõned patsiendid ja tootjaorganisatsioonid, et oleks võimalik välja töötada uued tõestatud eelistega toiduained, mis võiksid olla tervislikuma toitumise osa. Kasutada võiks selliseid toiduaineid, mis erinevad üldkasutatavatest aseainetest näiteks rasvade koguse ja tüübi või kiudainete sisalduse poolest või mille glükeemiline indeks on madal. Organisatsioonid näevad olulise arendustegevuse haruna tööstuslikult eelvalmistatud toitu ja kiirtoitu. Nad usuvad, et kui selliseid toiduaineid edasi arendada, võivad need sobida tervele elanikkonnale, kuna võivad aidata inimestel pöörduda elustiili juurde, mis vähendaks diabeeti haigestumise riski.

ÕIGUSAKTID

Praegune õigusraamistik

Dieettooted on direktiivi 89/398/EMÜ (raamdirektiiv) artikli 1 lõikes 2 määratletud kolme peamise omaduse kaudu:

( nad on selgesti eristatavad tavaliseks tarbimiseks mõeldud toiduainetest (eriline koostis või valmistusviis);

( nad on ette nähtud teatavatele inimrühmadele ja mitte tervele elanikkonnale;

( nad vastavad nende isikute erilistele toitumisvajadustele, kelle jaoks need on mõeldud. Seda peaksid toetama üldtunnustatud teaduslikud andmed.

Eritoitude valmistamiseks ettenähtud teatavaid toiduainerühmi, mis on loetletud eespool nimetatud direktiivi lisas, reguleerivad eridirektiivid, millega nähakse ette koostise kriteeriumid ja/või märgistamise sätted, et tagada nende toiduainete asjakohane kasutamine ja see, et need sisaldaksid minimaalses ja/või maksimaalses koguses teatavaid toitained. Mõned kõnealused toiduained võivad olla ainsaks toiduks, näiteks imiku piimasegu, ja mõned meditsiiniliseks eriotstarbeks ettenähtud toidud. Sellised toiduained peavad täielikult vastama individuaalsetele toitumisvajadustele, kuna teatavatel tingimustel võivad puududa alternatiivsed toitumisallikad. Teisi tooteid, nagu teraviljatoidud ja imikutoidud, ning kaalulangetamiseks mõeldud toite võib vaadelda kui „mugavustooteid”, kuna nende isikute eritoitumisvajadusi, kellele need mõeldud on, saab rahuldada ka tavatoiduainete hoolika valimise teel.

Eritoiduks ettenähtud toiduaineid, mida lisas loetletud ei ole, võib turustada raamdirektiivi artikli 9 sätete alusel. Vastavalt nendele sätetele peavad valmistajad või importijad nende toiduainete turustamise korral täitma kaks protseduurilist kohustust:

( nad peavad teavitama selle liikmesriigi pädevat asutust, kus toodet turustatakse, ja esitama samal ajal toote märgistuse näidise. Kui sama toode viiakse seejärel turule teises liikmesriigis, peavad nad teavitamisprotseduuri kordama;

( nad peavad vajadusel tegema pädevale asutusele kättesaadavaks teadustööd ja andmed, mis kinnitavad, et toode vastab eritoitude valmistamiseks ettenähtud toiduainete määratlusele ehk et toode vastab selle isikuterühma eritoitumisvajadustele, kellele see on mõeldud.

Raamdirektiivi ja asjakohaste eridirektiivide sätetele vastavad tooted võib ühenduses vabalt ringlusse lasta. Pädevate asutuste läbiviidavad kontrollid peavad olema kooskõlas ühenduse asjakohaste õigusaktidega ja toimuma turustusjärgselt. Liikmesriigid vastutavad ka selle eest, et direktiivi 89/398/EMÜ artiklis 9 sätestatud eeskirjade kohaselt turustatud tooted on tõepoolest dieettoiduained.

Dieettoiduainete märgistus peab vastama direktiivi 2000/13/EÜ toiduainete märgistamise sätetele, nagu kõigi toiduainete puhul. Lisaks peab nende märgistus raamdirektiivi kohaselt sisaldama järgmist teavet:

( toote erilised toiteomadused;

( koostise erilised kvalitatiivsed või kvantitatiivsed elemendid seoses ettenähtud kasutusega;

( energia, valkude, süsivesikute ja rasvade sisaldus tootes.

Seadusandlikud võimalused

Käesoleval hetkel on komisjon määratlenud kolm seadusandlikku võimalust süsivesikute ainevahetuse häirete (diabeedi) all kannatavatele inimestele ettenähtud toiduainete käsitlemiseks.

A. Võtta vastu komisjoni direktiiv, millega kehtestatakse nõuded selliste toodete koostise kohta.

B. Muuta raamdirektiivi 89/398/EMÜ, et kustutada need tooted I lisast, s.t et nende suhtes ei kohaldataks eridirektiivi, vaid et neid võiks turustada artikli 9 sätete kohaselt.

C. Muuta raamdirektiivi 89/398/EMÜ, et jätta diabeetikutele ettenähtud toiduained nimetatud direktiivi reguleerimisalast välja, s.t et neid ei saaks turustada kui eritoiduks ettenähtud toiduaineid.

JÄRELDUSED

Käesolevas aruandes on võetud arvesse kahte tehnilist hinnangutii & iii diabeetikute dieetravi aluseks olevate tõendite kohta. Mõlemad hinnangud osutavad asjaolule, et diabeetikud peaksid kasutama tervislikku toiduvalikut, mis koosneb tavalistest toiduainetest. Kõnealuseid hinnanguid silmas pidades ei ole põhjust töötada välja spetsiaalseid nõudeid diabeetikutele mõeldud toiduainete koostise kohta.

Toidu teaduskomiteel paluti kommenteerida käesoleva aruande teaduslikke järeldusi, eelkõige melliitdiabeedi all kannatavatele inimestele ettenähtud toiduainete koostise erikriteeriumide määratlemise teadusliku aluse osas. Komitee toetab järgmist: Diabeetikute toiduvalik võib pikas perspektiivis mõjutada diabeediga seonduvaid terviseriske. Diabeetikutele sobiv toidukoostis sarnaneb sellele, mida soovitatakse tervele elanikkonnale. Seega peaks diabeetikute toitumisvajadust rahuldama ka õige toiduvalik tavaliste toiduainete hulgast. Teaduslik alus diabeetikute eritoiduks ettenähtud toiduainete koostise erikriteeriumide määratlemiseks puudub. Diabeetikud peaksid siiski omama teavet toitumisvajaduse kohta diabeedi korral ning toiduainete koostise kohta, et nad saaksid valida tasakaalustatud toitumise, mis vastab nende individuaalsetele vajadustele v .

Neid kaalutlusi silmas pidades kavatseb komisjon teha ettepaneku direktiivi 89/398/EMÜ muutmiseks, et selle toiduainete kategooria puhul ei oleks eridirektiiv vajalik. Kõige sobivam ja tasakaalustatum lahendus süsivesikute ainevahetuse häirete (diabeedi) all kannatavatele inimestele ettenähtud toiduainete suhtes töötatakse välja ja esitatakse nimetatud direktiivi läbivaatamise raames. Sellega seoses vaadatakse hoolikalt läbi eri valikuvõimalused ja hinnatakse neid, võttes arvesse võimalikke teaduslikke ja tehnoloogilisi arenguid ja muid asjakohaseid õigustatud tegureid, sealhulgas nt õiguslikke erisusi liikmesriikides ning tervise- ja sotsiaalmajanduslikku mõju.

VIITED

i. World Health Organisation. Definition, diagnosis and classification of diabetes mellitus and its complications. Report of a WHO Consultation. Part 1: Diagnosis and classification of diabetes mellitus. WHO/NCD/99.2. 1999, Geneva, Department of Noncommunicable Disease Surveillance.(http://whqlibdoc.who.int/hq/1999/WHO_NCD_NCS_99.2.pdf)

ii. Mann, J.I. et al . Evidence-based nutritional approaches to the treatment and prevention of diabetes mellitus. Nutrition, Metabolism, and Cardiovascular Diseases (2004) 14: 373-394.

iii. Franz M.J. et al. Evidence-based nutrition principles and recommendations for the treatment and prevention of diabetes and related complications (Technical review). Diabetes Care, 2002, 25: 148-198.(http://care.diabetesjournals.org/cgi/content/full/25/1/148)

iv. American Diabetes Association. Nutrition principles and recommendations in diabetes (Position statement). Diabetes Care, 2004, 27, Suppl. 1: S36-S46. (http://care.diabetesjournals.org/cgi/content/full/27/suppl_1/s36 )

v. Minutes of the 132nd Plenary meeting of the Scientific Committee on Food held on 15/16/17 April 2002 in Brussels, p. 5.http://ec.europa.eu/food/fs/sc/scf/out132_en.pdf

[1] Nõukogu direktiiv 89/398/EMÜ, 3. mai 1989, eritoiduks ettenähtud toiduaineid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. EÜT L 186, 30.6.1989, lk 27.