20.5.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 122/1

(1)

Ühendus on seadnud eesmärgiks säilitada ning arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala loomiseks peab ühendus muu hulgas tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas vastu võtma siseturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikud meetmed.

(2)

Õiguskaitse kättesaadavus on oluline põhimõte ning õiguskaitse parema kättesaadavuse hõlbustamiseks nõuti 15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel liikmesriikidelt alternatiivsete kohtuväliste menetluste loomist.

(3)

Nõukogu poolt 2000. aasta mais vastu võetud järeldustes alternatiivsete vaidlustelahendamise meetodite kohta tsiviil- ja kaubandusõiguses tõdeti, et peamiste põhimõtete kehtestamine antud valdkonnas on otsustava tähtsusega samm tsiviil- ja kaubandusasjades kohtuväliste vaidlustelahendamise menetluste vajaliku väljatöötamise ja toimimise võimaldamise suunas, et lihtsustada ja parandada seeläbi õiguskaitse kättesaadavust.

(4)

Komisjon esitles 2002. aasta aprillis rohelist raamatut alternatiivsete vaidluslahendusmeetodite kohta tsiviil- ja kaubandusõiguses, milles käsitleti Euroopa Liidus kasutusel olevate alternatiivsete vaidlustelahendamise meetodite olukorda ning algatati laiaulatuslikud konsultatsioonid liikmesriikide ja huvitatud isikutega võimalike vahendusmenetluse kasutamist edendavate meetmete osas.

(5)

Õiguskaitse parema kättesaadavuse tagamise eesmärk, mis on osa vabadusel, turvalisusel ja õiglusel põhineva ala loomisega seotud Euroopa Liidu poliitikast, peaks hõlmama nii kohtulike kui kohtuväliste vaidlustelahendamise meetodite kättesaadavust. Käesolev direktiiv peaks kaasa aitama siseturu nõuetekohasele toimimisele, seda eelkõige vahendusteenuste kättesaadavuse osas.

(6)

Vahendusmenetlust võib kasutada kui kulutasuvat ja kiiret kohtuvälist vaidluste lahendamise viisi tsiviil- ja kaubandusasjades, kohandades menetlusi vastavalt osapoolte vajadustele. Vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkuleppeid järgitakse suurema tõenäosusega vabatahtlikult ning need aitavad tõenäolisemalt säilitada poolte vahel rahumeelset ja püsivat suhet. Nimetatud kasu on veelgi suurem olukordades, milles ilmnevad piiriülesed asjaolud.

(7)

Vahendusmenetluse kasutamise edasiseks edendamiseks ning tagamaks, et vahendusmenetlust kasutavad pooled saaksid tugineda etteaimatavale õiguslikule raamistikule, on oluline luua eelkõige tsiviilmenetluse põhiaspekte käsitlevad raamõigusaktid.

(8)

Käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada üksnes piiriüleste vaidluste puhul toimuva vahendusmenetluse suhtes, kuid miski ei peaks takistama liikmesriike kohaldamast selliseid sätteid ka siseriiklike vahendusmenetluste suhtes.

(9)

Käesolev direktiiv ei tohiks mingil moel takistada kaasaegse sidetehnoloogia kasutamist vahendusmenetluses.

(10)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada menetluste suhtes, kus piiriülese vaidluse kaks või enam poolt püüavad vabatahtlikkuse alusel vahendaja abil ise oma vaidluse lahendamise suhtes rahumeelsele kokkuleppele jõuda. Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada tsiviil- ja kaubandusasjades. Käesolevat direktiivi ei tuleks aga kohaldada õiguste ja kohustuste suhtes, mille puhul pooltel puudub asjakohaste kohaldatavate õigusaktide alusel vabadus enda suhtes ise otsustada. Selliseid õigusi ja kohustusi esineb eriti sagedasti perekonnaõiguses ja tööõiguses.

(11)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada lepingueelsete läbirääkimiste ega kohtulikku laadi menetluste suhtes, nagu teatavad kohtulikud lepitusmenetlused, tarbijakaebuste lahendamise menetlused, vahekohtumenetlus ja ekspertide otsused, või menetluste suhtes, kus mõni isik või asutus annab vaidluse lahenduse kohta ametliku soovituse, mis võib olla õiguslikult siduv või mitte.

(12)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada ka juhtudel, kui kohus suunab pooled vahendusmenetluse juurde või kui vahendusmenetluse kasutamise sätestavad siseriiklikud õigusaktid. Juhul kui kohtunik võib siseriikliku õiguse kohaselt tegutseda vahendajana, tuleks käesolevat direktiivi kohaldada ka vahendusmenetluse suhtes, mille viib läbi kohtunik, kes ei ole vastutav ühegi vaidlusaluse küsimusega seotud kohtumenetluse eest. Käesolev direktiiv ei peaks aga laienema püüetele vaidluse lahendamiseks, mida teeb kohus või kohtunik, kelle poole vaidlust käsitleva kohtumenetluse käigus vaidluse lahendamiseks pöördutakse, ega juhtudele, mil kohus või kohtunik, kelle poole on pöördutud, küsib abi või nõu pädevalt isikult.

(13)

Käesolevas direktiivis sätestatud vahendusmenetlus peaks olema vabatahtlik, lähtudes sellest, et pooled vastutavad ise menetluse eest ja võivad seda juhtida, nagu ise soovivad, ning võivad selle ka igal ajal lõpetada. Kohtutel peaks olema siiski siseriikliku õiguse kohaselt võimalik seada vahendusmenetlusele ajalised piirangud. Kohtutel peaks samuti olema võimalik juhtida osapoolte tähelepanu vahendusmenetlusele, kui see on asjakohane.

(14)

Käesolevas direktiivis ei tohiks miski piirata siseriiklikke õigusakte, mille alusel on vahendusmenetluse kasutamine kohustuslik või mille alusel kohaldatakse selle puhul teatud ergutusi või karistusi, tingimusel et nimetatud õigusaktid ei piira poolte õigust kohtusüsteemi poole pöörduda. Samuti ei tohiks miski käesolevas direktiivis piirata olemasolevaid isereguleeruvaid vahendussüsteeme, kui need käsitlevad käesoleva direktiiviga hõlmamata aspekte.

(15)

Õiguskindluse tagamiseks peaks käesolevas direktiivis olema märgitud, milline kuupäev tuleks võtta aluseks otsustamisel, kas vaidlus, mida pooled püüavad lahendada vahendusmenetluse teel, on piiriülene vaidlus või mitte. Kirjaliku kokkuleppe puudumisel tuleks otsustada, et pooled on vahendusmenetluse kasutamises kokku leppinud sel ajahetkel, mil nad võtavad konkreetseid meetmeid vahendusmenetluse alustamiseks.

(16)

Tagamaks vajalikku vastastikust usaldust konfidentsiaalsuse, aegumistähtaegadele avalduva mõju ning vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkulepete tunnustamise ja täitmise osas, peaksid liikmesriigid soodustama mis tahes nende poolt asjakohaseks peetaval viisil vahendajate väljaõpet ning kehtestama vahendusteenuste osutamisele tõhusad kvaliteedikontrolli mehhanismid.

(17)

Liikmesriigid peaksid kindlaks määrama nimetatud mehhanismid, mille hulka võib kuuluda turupõhiste lahenduste kasutamine, ning nendelt ei tuleks nõuda selliste mehhanismide rahastamist. Mehhanismide eesmärgiks peaks olema säilitada vahendusmenetluse paindlikkus ja poolte iseseisvus ning tagada, et vahendusmenetlus teostatakse tõhusalt, erapooletult ja pädevalt. Vahendajaid tuleks teavitada Euroopa vahendajate käitumisjuhendi olemasolust, mis tuleks ka teha üldsusele kättesaadavaks Internetis.

(18)

Tarbijakaitse vallas võttis komisjon vastu soovituse (3), millega kehtestatakse miinimumkvaliteedinõuded, mida tarbijavaidluste konsensuslikus lahendamises osalevad kohtuvälised asutused oma klientidele pakkuma peavad. Kõiki vahendajaid ja organisatsioone, kellele kohaldatakse nimetatud soovitust, tuleks julgustada selle põhimõtteid järgima. Nimetatud asutuste kohta käiva teabe levitamise hõlbustamiseks peaks komisjon looma andmebaasi kohtuväliste menetlusviiside kohta, mida liikmesriigid peavad kõnealuse soovituse põhimõtetega kooskõlas olevaks.

(19)

Vahendusmenetlust ei tohiks pidada kohtumenetluste kehvemaks alternatiiviks seetõttu, et vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkulepete järgimine sõltub poolte heast tahtest. Liikmesriigid peaksid seepärast tagama, et vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kirjaliku kokkuleppe pooled võivad lasta oma kokkuleppe sisu täidetavaks tunnistada. Liikmesriigil peaks olema võimalik kokkuleppe täidetavaks tunnistamisest keelduda üksnes juhul, kui kokkuleppe sisu on vastuolus selle liikmesriigi õigusega, sealhulgas tema rahvusvahelise eraõigusega, või kui selle liikmesriigi õigusaktides ei ole kõnealuse kokkuleppe sisu täitmist ette nähtud. Selline olukord võib tekkida siis, kui kokkuleppes nimetatud kohustus on oma olemuselt mittetäidetav.

(20)

Liikmesriigis täidetavaks tunnistatud vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkuleppe sisu tunnustatakse ja tunnistatakse täidetavaks teistes liikmesriikides vastavalt kohaldatavale ühenduse või siseriiklikule õigusele. Seejuures võib aluseks võtta näiteks nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (4) või nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega (5).

(21)

Määruses (EÜ) nr 2201/2003 on eraldi sätestatud, et selleks, et pooltevahelised kokkulepped oleksid täidetavad teises liikmesriigis, peavad nad olema täidetavad nende sõlmimise liikmesriigis. Seega juhul, kui perekonnaasjades vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkuleppe sisu ei ole täidetav selles liikmesriigis, kus kokkulepe sõlmiti ja kus täidetavaks tunnistamist taotletakse, ei tohiks käesolev direktiiv julgustada pooli selle liikmesriigi seadusest kõrvale hoidma ja kokkulepet teises liikmesriigis täidetavaks tunnistama.

(22)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikides kehtivaid eeskirju vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkulepete täitmise kohta.

(23)

Konfidentsiaalsus on vahendusmenetluses tähtis ning käesolev direktiiv peaks seetõttu nägema ette tsiviilmenetluse eeskirjade minimaalse vastavuse selles osas, kuidas kaitsta vahendusmenetluse konfidentsiaalsust mis tahes järgnevate tsiviil- ja kaubandusasjades toimuvate kohtumenetluste või vahekohtumenetluste käigus.

(24)

Selleks, et julgustada pooli vahendusmenetlust kasutama, peaksid liikmesriigid tagama, et nende eeskirjad aegumistähtaegade kohta ei takista pooli pöördumast kohtu või vahekohtu poole, kui nende vahendusmenetluse kasutamise püüe ebaõnnestub. Liikmesriigid peaksid tagama selle tulemuse saavutamise, ehkki käesoleva direktiiviga ei ühtlustata siseriiklikke eeskirju aegumistähtaegade kohta. Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikides rakendatavates rahvusvahelistes lepingutes, näiteks transpordiõiguse valdkonnas, sisalduvaid aegumistähtaegu käsitlevaid sätteid.

(25)

Liikmesriigid peaksid julgustama üldsuse teavitamist sellest, kuidas vahendajate või vahendusteenuseid osutavate organisatsioonidega ühendust võtta. Nad peaksid samuti julgustama õigusala töötajaid teavitama oma kliente vahendusmenetluse võimalusest.

(26)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (6) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama enda jaoks ja ühenduse huvides oma tabelid, kus on võimaluste piires näidatud käesoleva direktiivi ja selle ülevõtmise meetmete vaheline vastavus, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(27)

Käesolevas direktiivis püütakse edendada põhiõigusi ja võetakse arvesse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.

(28)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on meetmete ulatuse või mõju tõttu seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(29)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt teatasid Ühendkuningriik ja Iirimaa oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmises ja kohaldamises.

(30)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole talle siduv ega kuulu tema suhtes kohaldamisele,

a)

osapooled nõustuvad pärast vaidluse teket vahendusmenetluse kasutamisega,

b)

vahendusmenetluse kasutamist nõuab kohus,

c)

siseriiklikust õiguse kohaselt tekib kohustus kasutada vahendusmenetlust või

d)

pooltele tehakse artikli 5 kohane ettepanek.

a)

„vahendusmenetlus” — mis tahes nimetusega struktureeritud protsess, kus vaidluse kaks või enam poolt püüavad vabatahtlikkuse alusel vahendaja abil ise oma vaidluse lahendamise suhtes kokkuleppele jõuda. Nimetatud protsessi võivad algatada pooled või seda võib soovitada või nõuda kohus või see võidakse ette näha liikmesriigi õigusega.

Mõiste hõlmab sellise kohtuniku teostatavat vahendusmenetlust, kes ei vii läbi ühtegi asjaomase vaidlusega seotud kohtumenetlust. Mõiste ei hõlma asja arutava kohtu või kohtuniku püüdlusi vaidluse lahendamiseks asjaomast vaidlust käsitleva kohtumenetluse käigus.

b)

„vahendaja” — mis tahes kolmas isik, kellel palutakse vahendusmenetlus läbi viia tõhusalt, erapooletult ja pädevalt, olenemata sellest, kuidas teda asjaomases liikmesriigis nimetatakse või mis on tema amet, või sellest, mil viisil kolmas isik on määratud või kutsutud vahendusmenetlust teostama.

a)

kui see on vajalik asjaomase liikmesriigi avaliku korraga seotud olulistel kaalutlustel, eriti kui on vaja tagada laste parimate huvide kaitse või ära hoida isiku kehalise või vaimse puutumatuse rikkumist; või

b)

kui vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkuleppe sisu avalikustamine on vajalik selle kokkuleppe rakendamiseks või täitmiseks.