16.5.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/82

1.1

Käesolevas omaalgatuslikus arvamuses antakse poliitikameetmete soovitusi küsimustes, mis puudutavad omavahel tihedalt seotud rände ja arengu valdkondi.

1.2

Praktilistele näidetele, soovitustele ja vastastikku potentsiaalselt kasulikele koostöölahendustele toetudes võib rännet käsitleda „arengut soodustava vahendina”. Konkreetseid meetmeid võttes soovib komitee suunata sellekohase arutelu poliitikatasandilt kavandamise tasandile.

1.3

Kõige paremini saavutatakse rände- ja arengupoliitika meetmete kasutoov rakendamine, kui lihtsustatakse rahaülekannete tegemist kodumaale (3.4–3.8), et suurendada raha saajate sissetulekuid, ning kui rändevooge reguleeritakse nii, et sellest saaksid kasu kõige vähem arenenud riigid või arengumaade teatud madala sissetulekuga elanikerühmad (4.2). Ühisarengu elemente kasutades on võimalik suunata eraisikute rahaülekandeid infrastruktuuri projektidesse, millest saab kasu kogu elanikkond (5.1–5.2). Teised ühisarengu vormid kaasavad aga sisserändajate organisatsioone, et mobiliseerida inimressursse ja/või rahalisi vahendeid välismaisteks otseinvesteeringuteks, teadmiste ja tehnoloogiasiirdeks ning sotsiaalseks ja kultuuriliseks ülekandeks (5.3–5.8). Rände- ja arengupoliitika saab leevendada ajude äravoolu negatiivset mõju, luues ajutruste ning lihtsustades korduvrännet ja virtuaalset rännet (6.2–6.4). Lõpetuseks väidab komitee, et rände- ja arengupoliitika meetmed saavad olla edukad vaid siis, kui need seotakse teiste asjakohaste poliitikavaldkondadega ning kui tagatakse poliitiline ühtsus (7.1–7.3).

1.4

Käesolev arvamus täiendab komitee arvamust teemal „Euroopa Liidu sisserände- ja koostööpoliitika päritoluriikidega arengu toetamiseks” (raportöör Luis Miguel Pariza Castaños) (1). Lisaks toetatakse arvamuses komisjoni teatist teemal „Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vaheline korduvränne ja liikuvuspartnerlus” (2).

2.1

Globaliseerumine on toonud kaasa kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumise. Inimeste liikumine on aga ikka veel globaliseerumise kõige piiratum osa. Et vähem arenenud majandusega riigid saaksid rohkem osa globaliseerumisega kaasnevast majanduskasvust, tuleb pöörata enam tähelepanu inimeste vabale liikumisele. Käesolev arvamus on koostatud, toetudes arusaamale, et ränne annab arengumaadele võimaluse osaleda võrdsematel tingimustel tänapäeva globaliseerunud majanduses. Rände abil saab vähendada ebavõrdsust, kuid rändes ei tohi näha tavapärase arenguabi asendajat.

2.2

Rännet kui globaliseerumise ja arengu vahelist seost väärtustava põhimõtte loomist soodustasid kaks asjaolu. Esiteks näitavad demograafilised suundumused, et Euroopa Liidu riikides juba praegu esinev tööjõupuudus kasvab lähitulevikus veelgi, seda eelkõige töömahukas teenindussektoris. Teiseks hindab Maailmapank, et hästikorraldatud ränne võib tulevikus tuua vaesemate riikide kodanikele märkimisväärset rahalist abi kodumaale tehtavate rahaülekannete kujul (3). Pidevalt kasvavad rahaülekannete vood OECD riikides, aga ka OECD riikidest arengumaadesse ja isegi arengumaade vahel (4). Seega võib rahvusvaheline ränne etendada olulist rolli millenniumi arengueesmärkide saavutamisel. Nii rahaülekannetel kui ka ühisarengul ja korduvrändel on märkimisväärne võime arengut soodustada. Veelgi olulisem on aga see, et nende võimet arengut soodustada suurendavad veelgi Lääne-Euroopa tööturu vajadused.

2.3

Käesolevas arvamuses rõhutatakse vajadust struktuurse, ulatusliku ja integreeritud lähenemisviisi järele rände- ja arengupoliitikale, mille tulemusena oleks võimalik luua kõigile osalistele kasutoov olukord.

2.4

Sellise lähenemisviisi puhul tunnistatakse, et positiivne ja negatiivne mõju, mida ränne arengumaadele avaldab, ei ole tasakaalus, ning tegeletakse vastavalt kasu ja kahju toovate teguritega. Kui mõnes riigis leevendab ränne ülerahvastatuse ja töötuse probleeme ning kvalifitseeritud tööjõu tahtlik eksport loob tulevasi rahaülekannete, välismaiste otseinvesteeringute ja teadmiste ülekande allikaid, siis teistes riikides takistab pidev inimressursside äravool tõsiselt arengut. Seega suurendab hästi korraldatud ränne rände positiivset mõju ja vähendab negatiivset mõju.

2.5

Komitee toetab juhtivate rahvusvaheliste arenguorganisatsioonide (nt Maailmapank, Ühendkuningriigi rahvusvahelise arengu ministeerium, Oxfam jt) hinnanguid, mis kõik rõhutavad rahvusvahelise rände arengut soodustavat võimet, et leevendada päritolumaades vaesust ja säilitada majandusarengut. Rahaülekannete tegemine kodumaale toob kaasa neid saavate majapidamiste sissetuleku märkimisväärse kasvu, leevendab tõhusalt lühiajalist vaesust ning saadud raha hoolika haldamise korral võib isegi viia pikaajalise jätkusuutliku arenguni. Viimasena mainitut toetavad sellised ühisarengu vormid nagu sisserändajate kogukondade heategevus, sotsiaalne ülekanne, teadmiste siire ja riikidevahelised ärivõrgustikud.

2.6

Hästikorraldatud rände- ja arengupoliitika jõud peaks seisnema selle võimes kaitsta haavatavaid riike (st peaaegu kogu Saharast lõunasse jääv Aafrika) rände põhjustatud arengupiirangute eest. Sageli kannatavad rände põhjustatud kahju all kõige rohkem just need arengumaad, kellele saab osaks kõige vähem rahaülekandeid ja heategevust: nad kaotavad kõrgelt kvalifitseeritud ja andekaid inimesi. Korduv- ja virtuaalse rände mudelid saavad tõkestamata väljarände probleeme teatud määral leevendada. Rände- ja arengupoliitika meetmete abil saab tegeleda rände ees eriti haavatavate sektorite (nt haridus- ja tervishoiusektor) vajaduste ja eripäradega. Kui rangete rändeskeemidega ei väldita kvalifitseeritud tervishoiutöötajate lahkumist HIVi- ja AIDSi-rohketest piirkondadest, siis ei ole jätkusuutlikud ka teised püüded arengut edendada. Kahepoolsed ja piirkondlikud rändealased partnerlused sihtriikide ja päritoluriikide vahel võivad etendada olulist rolli nende arengu jaoks ülioluliste sektorite kaitsmisel.

2.7

Komitee on tutvunud nende paljude viisidega, kuidas ränne päritolu- ja sihtriikidele märkimisväärset mõju avaldab. Mõnda neist tunnistatakse alles aastaid pärast seda, kui rändevood on alanud. Järjest enam muret valmistav probleem on rändajate päritoluriiki maha jäävad lapsed ning nende tervis ja haridusväljavaated üksikvanemaga majapidamises. Ühiskondlikust mõõtmest rääkides esineb rändest mõjutatud piirkondades ebavõrdne sooline suhe, mis jätab kindlasti oma jälje pikaajalise arengu sotsiaalmajanduslikele raamtingimustele. Kirjeldatud küsimusi tuleb arvestada rahvusvahelise rände poliitikameetmete kavandamisel ja rakendamisel.

2.8

Komitee rõhutab vastuvõtva ja päritoluriigi vahelise sotsiaalmajandusliku sõltuvuse olemasolu. Vastuvõtvates riikides elavad majanduslikult edukad sisserändajad teevad enamasti rohkem rahaülekandeid kodumaale. Samuti võib hästi integreerunud sisserändajatel, võrreldes mitte nii hästi integreerunud sisserändajatega, olla suurem mõju oma päritoluriigi arendamisele heategevuse, sotsiaalsete ülekannete ning korduv- või virtuaalse rände kaudu. Niisiis peavad vastuvõtvad riigid kaaluma ajude raiskamist takistavate eesmärkide saavutamist. Need ulatuvad paremast üldisest sotsiaalsest integratsioonist kuni palgavõrdsuse saavutamiseni ja töötingimuste parandamiseni, sh juurdepääs ametiühingutele või sisserändajate sageli problemaatilise õigusliku seisundiga tegelemine. Selline lähenemine tõstab rändajate panust vastuvõtvasse ühiskonda ja suurendab nende arenguvõimet.

2.9

Samamoodi on omavahel seotud meetmed, mis on kavandatud piirama ebaseaduslikku rännet. Ebaseaduslik ränne kahjustab sihtriike oma seoste tõttu ebaseadusliku tööhõivega. Samuti ohustab see (ebaseaduslikke) rändajaid, sest sageli on nad neid ärakasutavas töösuhtes nõrgal ja ohtlikul positsioonil ning töötavad karmides tingimustes, mis vastavad vähestele tervisekaitse- ja ohutusnõuetele. Lisaks põhjustab ebaseaduslik ränne negatiivseid tagajärgi arengule: vastuvõtva riigi ühiskonda integreerumise võimalused on piiratud ja sellise rände suured kulud vähendavad rahaülekannete tegemise tõenäosust päritoluriikidesse. Sellegipoolest on dokumentideta rändajate staatuse reguleerimine meie inimlik kohustus ning seda nõuab ka majanduslik ja sotsiaalne tegelikkus. Seadusliku rände võimaluste suurendamine tõstab rände arengut soodustavat võimet ning vähendab samas nõudlust salakaubaveo ja inimkaubandusega tegelevate kuritegelike organisatsioonide järele. Seega vähendab seaduslik ränne inimeste ärakasutamist.

2.10

Komitee tunnistab, et lõunast lõunasse suunduv ränne on rahvusvahelise rände kõige enam levinud suund. Rahvusvahelised rändajad valivad kõige sagedamini sihtkohaks oma naaberriigi või lähiümbruse (5). Lisaks, kui mõelda sellele, et rändega kaasnevad riskid ja see nõuab rahalisi vahendeid, oskusi ja sidemeid, siis on selge, et eelkõige vaeste inimeste puhul on liikumine oma riigi piirides kaugelt kõige levinum rände vorm (6). Seepärast tuleb kõikehõlmavas lähenemises rände- ja arengupoliitikale arvestada ka piirkondliku ja siserände võimalikku mõju vaesuse vähendamisele ja majandusarengule.

2.11

Komitee kutsub liikmesriike üles kohaldama eeskirju, mis on sätestatud kõikide sisserännanud töötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelises konventsioonis (1990).

3.1

Komitee tunnistab rändajate poolt päritoluriiki jäänud perekondadele tehtavate rahaülekannete arengut soodustavat võimet. Uurimistulemused näitavad, et rahaülekanded tõstavad otseselt nende saajate sissetulekute taset, leevendades seega vaesust.

3.2

Samas liigub kindlaksmääramata, kuid märkimisväärne osa (üks kuni kaks kolmandikku) rahaülekannetest mitteametlikke kanaleid pidi. Sellel on negatiivsed tagajärjed nii rändajale kui ka raha saajale ning nii vastuvõtvale kui ka päritoluriigile. Kuna mitteametlikus sektoris ei ole finantsteenuste pakkujate vahel konkurentsi, siis ei ole rändajatel ega raha saajatel muud valikut, kui nõustuda suurte tehingukuludega, mis omakorda vähendab rändajate sissetulekuid. Finantsiliselt nõrkade arengumaade jaoks on rändajate rahaülekanded suur välisvaluuta allikas ning nad võivad juhul, kui ülekanded liiguvad läbi ametlike pangandusasutuste, parandada riigi finantsarengut, suurendades kohaliku pangandussektori vahendatud hoiuste ja krediidi koondtasemeid (7). Seega loovad rahaülekanded makromajanduse positiivset arengut. Vastuvõtvad riigid seostavad mitteametliku pangandussektoriga enamasti julgeolekuprobleeme: rahapesu või terrorirühmituste rahastamist, mille mõlema puhul kasutatakse kõige sagedamini just mitteametlikke finantstehingute meetodeid.

3.3

Sellel, miks rändajad valivad rahaülekannete tegemiseks sageli mitteametlikud kanalid ametlike pangandusteenuste asemel, on palju põhjuseid. Paljud rändajad valivad mitteametlikud ülekandekanalid seepärast, et ametlikud teenusepakkujad on liiga kallid, liiga aeglased ja liiga bürokraatlikud või ei ole lihtsalt kättesaadavad. Samuti ei usalda rändajad sageli oma kodumaa pangandusasutusi või kardavad vahetuskursi kõikumisi. Vaestel rahasaajatel, eriti neil, kes elavad kaugetes maapiirkondades, ei ole füüsiliselt võimalik pangandusteenustele ligi pääseda. Paljud ei saa endale arveldusarve pidamist lubada selle hoolduskulude tõttu. Ülekandetasud avaldavad ebaproportsionaalselt suurt mõju madala sissetulekuga perekondadele, kes saadavad raha korrapäraselt, aga väikeste summadena. Dokumentideta rändajatele on panganduskanalid kättesaamatud, sest neil ei ole dokumente, mida pangaarve avamisel nõutakse.

3.4

Komitee kutsub liikmesriike, komisjoni, parlamenti ja nõukogu üles kaaluma järgmisi arengut soodustavaid algatusi.

3.4.1.

Päritolumaade pangandusasutused peaksid tegema võimalikuks välisvaluuta hoiukonto avamise rändajatele, kes elavad ja töötavad välismaal.

3.4.2

Pangateenused tuleb teha kättesaadavaks ka madala sissetulekuga perekondadele, pakkudes neile jõukohaseid pangatasusid, ning pangateenuseid tuleks osutada ka praegu veel pankadeta kogukondades. Seda saaks teha, sidudes pangateenused laiemalt levinud teenindussektoritega, nt posti- või jaemüügivõrkude või olemasolevate krediidiühistutega. Ülekandetasude vähendamist ei tohi aga korvata ebasoodsate vahetuskurssidega, mis määratakse pangandusasutuse kasu silmas pidades.

3.4.3

Tuleb tugevdada konkurentsi rahaülekannete teenuste pakkujate vahel, et vähendada ülekandekulusid. Vastuvõtvate riikide valitsusvälised organisatsioonid ja riigiasutused saavad konkurentsi tõsta, levitades teenusepakkujate hindu võrdlevat teavet. Üks teistele eeskujuks olev näide on veebileht www.sendmoneyhome.org. Veel üks oluline tegevus, mida kodanikuühiskond peaks koostöös rahandusasutustega soodustama, on rändajate finantsteadmiste parandamine.

3.4.4

Päritoluriikide pangandustehnoloogia ajakohastamine võib märkimisväärselt vähendada ülekandekulusid ning tõsta menetluskiirust ja ülekande turvalisust. Tõhusust tõstaks ka satelliidipõhine infotehnoloogia kaugetes piirkondades, et toetada paremat juhtimist ja elektrooniliste ülekannete süsteemi. Deebetkaartide või mobiiltelefonide lisateenuste kasutuselevõtmine on veel üks uuenduslik lahendus, millega saaks pangateenuste ulatust laiendada. Kõik need suutlikkust suurendavad meetmed nõuavad investeeringuid, mida võiks teha ametliku arenguabi või avaliku ja erasektori partnerluse kaudu.

3.4.5

Ranged isikutuvastamise nõuded heidutavad dokumentideta rändajaid, kes sooviksid pangakontot avada. Pangad peaksid välja töötama ideid, kuidas parandada pangateenuste kättesaadavust dokumentideta rändajatele. Selle protsessi võimaldamiseks peaksid liikmesriigid kaaluma mõistlike muudatuste tegemist pangandussektori regulatiivses raamistikus.

3.5

Kodumaale tehtavate rahaülekannete tasude vähendamine on esimene samm, mis tuleb teha nende arengut soodustava mõju suurendamiseks. Teine samm on rahavoo liikumise lihtsustamine. Seega peaksid sihtriigid looma rahaülekannete partnerlusi nende päritoluriikidega, kuhu tehakse palju rahaülekandeid. Nimetatud partnerluste raames võiks luua meetmeid, millega parandada vaeste inimeste juurdepääsu pangandusasutustele, tugevdada finantsteenuste pakkujate suutlikkust lihtsustada rahaülekannete voogude liikumist ning luua stiimuleid ametlike ülekandekanalite kasutamiseks.

3.6

Komitee kutsub Euroopa Liidus tegutsevaid pangandusasutusi üles töötama välja sellise pangateenuste poliitika, milles pangad võtaksid endale suure sotsiaalse vastutuse ning etendaksid keskset rolli rändajate ja nende perekondade vajaduste rahuldamisel.

3.7

Komitee kutsub üles looma partnerlusi, mille raames tehakse algatusi rahaülekannete arengueesmärkidel kasutamise soodustamiseks, vähendades ülekandetasusid ja parandades juurdepääsu pangateenustele. Järgnevalt kirjeldatakse kahte eeskujuks olevat mudelit.

3.7.1

Mobiilioperaatorite majandusorganisatsioon GSM Association ja maksete töötlemise ettevõte MasterCard on loonud süsteemi, mis võimaldab rändajatel laadida raha oma mobiiltelefoni ja saata see mõnele välismaa mobiiltelefoninumbrile, kus raha saaja saab tekstisõnumi, et raha on laekunud.

3.7.2

Ühendkuningriigi pank Lloyds TSB koostöös India ICICI pangaga võimaldab mitteresidendist indialastel teha tasuta rahaülekandeid Indiasse, tingimusel, et nende ICICI kontol säilib teatud miinimumsaldo.

3.8

Eelkõige konflikti- ja kriisiperioodidel või pärast loodusõnnetusi on rahaülekannete tegemine tõhus ja kiire viis rahuldada pagulaste ja ohvrite vajadusi päritoluriigis. Humanitaarabiorganisatsioonid ja esmased reageerijad peaksid ühe osana konflikti- või õnnetusejärgsest abist tagama juurdepääsu rahaülekannetele.

4.1

Vaatamata rahaülekannete potentsiaalile leevendada koheselt nende saajate vaesust, on rahaülekannete kui eratehingute mõju arengule piiratud, sest välismaalt tehtavad rahaülekanded ei ole enamasti suunatud vaestele. Inimesed, kes on võimelised kandma rändamiseks algselt vajaminevad kulutused, on tavaliselt pärit madalama keskmise sissetulekuga leibkondadest. Lisaks tehakse rahaülekandeid enamasti suurtesse päritoluriikidesse, kes kujundavad spetsiaalset inimkapitali ekspordi poliitikat. Vähem kui üks kolmandik rahaülekannetest läheb kõige vähem arenenud riikidesse. Rahaülekannete pidev sissevool sõltub väga suurel määral rändajate pidevast väljavoolust ning seetõttu võivad sellele mõju avaldada vastuvõtvate riikide sisserändepoliitika või majanduskasvu muutused.

4.2

Vaesust leevendava mõju suurendamiseks ja ebavõrdsuse vähendamiseks peavad sihtriigid mitte ainult paremini juhtima ja hõlbustama rahaülekannete vooge, nagu eelnevalt kirjeldatud, vaid ka paremini juhtima neile eelnevaid rändevooge. Rändajate seadusliku sihtriikidesse vastuvõtmise piirangud avaldavad lõppkokkuvõttes negatiivset mõju rahaülekannete voogudele päritoluriikidesse. Pealegi saavad sihtriigid rahaülekannete voogusid tõhusalt suunata, andes eelistatud sisserände staatuse teatud päritoluriikidest või -piirkondadest saabunud sisserändajate teatud rühmadele. Sellega tagatakse, et rändajate juba olemasolevad võrgustikud ei põhjusta sihtriigis teatud piirkondade eelisseisundit ega ebavõrdsuse suurenemist päritoluriikides. Seega abistaks vastuvõttev riik ettenägelikult päritoluriikide kõige vähem arenenud piirkondi ning aitaks seeläbi vähendada ebavõrdsust. Veel üks viis, kuidas tagada, et rahaülekanded jõuaksid kõige vähem arenenud piirkondadesse, on suunata meetmeid madala sissetulekuga leibkondadele ja lihtsustada nende rännet.

5.1

Ühisareng kirjeldab rändajate neid toiminguid, mis täiendavad arengut, aga ei asenda seda. Kõnealust tegevust iseloomustavad vajadustel põhinev kavandamine, säästlikkus ja võime luua sidemeid sisserändajate kogukondade ja päritoluriikide kogukondade vahel. Üks ühisarengu vorm, mis jõuab vastuvõtva kogukonna igasuguse sissetulekuga inimesteni, on rändajate rahaülekannetel põhinevad investeeringud hariduse ja tervishoiuteenuste infrastruktuuri. Seepärast toetab komitee rahaülekannete hõlmamist ühisarengusse.

5.1.1

Üks eeskuju näitav algatus on vahendite täiendamise programm. Iga rahaülekannet, mida rändajad teevad oma päritoluriigi kogukonna arendamise eesmärgil, täiendab sama suures summas programmi iga institutsionaalne partner (8). Ideaalis on need partnerid arenguabi organisatsioonid, kes koostöös kohalike omavalitsustega toovad programmi juhtimisalaseid teadmisi ja kogenud personali, et saavutada säästlikkust. Kõnealused vahendite täiendamise programmid tuleb teha laiemale üldsusele avalikuks ja lihtsalt kättesaadavaks teabeplatvormide kaudu, mis samuti edendavad ametlike panganduskanalite kasutamist rahaülekannete tegemiseks. Kui edukad vahendite täiendamise programmid on leitud, siis tuleks neisse kaasata veel partnereid erasektorist, kes programmi vahendeid täiendaksid. Eelkõige tuleks julgustada programmides osalema ja oma sotsiaalset vastutust teostama neid ettevõtteid, kus töötab märkimisväärne hulk sisserändajaid, aga ka finantsteenuste pakkujaid, kes lihtsustavad rahaülekannete tegemist. Kõnealused avaliku ja erasektori partnerlused toovad kasu kõigile osalejatele: mõju arengule suureneb, sest tehakse suuremaid kollektiivseid rahaülekandeid, ning ettevõtted ja pangad tekitavad oma klientides rohkem usaldust. Komitee on siiski teadlik, et päritoluriigi ja sihtriigi vahelises koostöös tuleb arvestada kõiki tasandeid: nii valitsusi ja ametiasutusi kui ka sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna organisatsioone. Seeläbi aitaks korruptsioonivastaste tavade ja kavade arendamine vähendada varade ülekandmisega seotud ebaseaduslike tavade väljakujunemist.

5.2

Teised ühisarengu vormid keskenduvad rahaülekannete suunamisele ettevõtluse või investeerimisega seotud tegevusse.

5.2.1

Stiimuleid, mida päritoluriigid saavad pakkuda ühisarengusse suunatud rahaülekannete üldise voo kasvatamiseks, on mitmeid: nt tulumaksuvabastus rändajatele, kui nad investeerivad kohalikesse ettevõtetesse, ja äriinvesteeringute impordimaksudest vabastamine.

5.2.2

Komitee julgustab pangandusasutusi ja arenguagentuure algatama katseprogramme, mis seovad omavahel rahaülekandeid ja arengumaade väikerahastamisasutusi.

5.2.3

Lähte- ja vastuvõtvate riikide pangandusasutusi tuleb julgustada töötama välja rahaülekannete partnerlusi, mille raames lihtsustada täiendavate finantsteenuste ristmüüki, nt pakkudes koos rahaülekannete teenustega väikeseid ettevõtlus- või eluasemelaenusid.

5.2.4

Kõnealuse tegevuse toetamiseks ja laiendamiseks peaksid arenguagentuurid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid teavitama vastuvõtvates riikides asuvaid rändajate kogukondi investeerimisvõimalustest, pakkuma neile ärikoolitust ja edendama võrgustikke, mis loovad kontakte rändajate ja päritoluriikide kapitalinäljas ettevõtjate vahel. Tuleb luua sidemeid vastuvõtvates riikides asuvate rändajatest ettevõtjate ja päritoluriikide ettevõtjate vahel strateegilistes äri- ja arenguvõrgustikes.

5.3

Mõne eelkirjeldatud meetme jaoks on vaja sisserändajate organisatsioonide koostööd vastuvõtvates riikides. Suhete võrgustik sisserändajate kogukondade ja päritoluriigi vahel on peamiselt üksikisikute või rühmade omal algatusel tegutsemise tulemus. Need võrgustikud on suur välismaiste otseinvesteeringute, teadmiste ja tehnoloogia siirde, heategevuse ning sotsiaalse ja kultuurilise ülekande allikas. Nad võivad etendada isegi teatud rolli rahutagamis- ja ülesehitusprotsessides. Kuid kõige vähem arenenud riigid ei ole suutelised välismaal asuvaid rändajaid kokku koguma ja sisserändajate kogukondi looma, et nimetatud arenguressursse (rahaülekanded, investeeringud, oskused, teadmised) kasutada.

5.4

Seepärast tuleb parandada kõige vähem arenenud riikidest pärit sisserändajate kogukondade suutlikkust ning suunata areng kõige madalama sissetulekuga inimestele.

5.5

Suutlikkuse parandamisel tuleb arvestada asjaolu, et sisserändajate kogukonnad on enamasti organiseerunud mitteametlikult ja ebakorrapäraselt. Neil on vastavale riigile omane struktuur ning nad suhtlevad oma päritoluriigiga neile omase dünaamika alusel.

5.6

Sobivate sisserändajate kogukondade leidmine ja nende päritoluriikide arengusse panustamise võime parandamine võib viia ajutrusti loomiseni. Seda tehakse inimkapitali programmide kaudu, mis kaasavad rändajaid (või nende järeltulijaid) avaliku või erasektori arenguprogrammidesse. Kõnealustes programmides kasutatakse rändajate keeleoskust ja kultuurilisi pädevusi ning tehakse hiljuti omandatud kutsealased oskused, teadmised ja kontaktid kättesaadavaks arengumaadele.

5.6.1

Üks samm, mis on vaja teha, et alustada sisserändajate kogukondade ja kõige vähem arenenud päritoluriikide suutlikkuse parandamist, on kõnealuste organisatsioonide ja võrgustike tuvastamine ja kaardistamine. Seepärast soovitab komitee luua vabatahtlikud registrid, kuhu panna kirja nn ajude äravoolu all kannatavatest riikidest pärit kvalifitseeritud rändajad, kes elavad vastuvõtvates riikides, ning vastuvõtvates riikides tegutsevad rändajate ettevõtted väikestest ja keskmise suurusega arengumaadest.

5.6.2.

Kui need on tuvastatud, tuleks sisserändajate kogukondadele võimaldada siduda oma tegevus päritoluriikidega ja panustada nende arengusse. Sihtriigid ja rahvusvahelised arenguorganisatsioonid peaksid pakkuma nimetatud protsessi lihtsustamiseks platvorme ja foorumeid, reisitoetusi, teadusstipendiume ja ärikohtumisi.

5.7

Sisserändajate kogukondade olemasolu ei taga aga automaatselt positiivset mõju päritoluriigi arengule. Arengumaa poliitilised ja sotsiaalmajanduslikud tingimused ja meetmed etendavad sama olulist, kui mitte määravat rolli. Kuid rändajate organisatsioonid tuleks üldiselt arenguküsimustesse paremini kaasata. Seepärast palutakse arenguorganisatsioonidel võtta ühendust rändajate organisatsioonidega, et arutleda kasuliku koostöö üle.

5.8

Komitee toetab spetsiaalse rände ja arengu fondi loomist, millega kirjeldatud arengumeetmeid võimaldada.

6.1

Inimkapitali vabatahtlik väljavool tekitab päritoluriikidele sageli majanduslikult kasulikke tulemusi. Paljudes päritoluriikides leevendab rahvusvaheline ränne ülerahvastatuse ja töötuse survet. Mõned riigid ekspordivad tööjõudu edukalt tahtlikult, et luua tulevasi rahaülekannete, välismaiste otseinvesteeringute ja teadmiste siirde allikaid. Kuid inimressursside, eriti kõrgelt kvalifitseeritud ja andekate inimeste pidev väljavool takistab arengut kõige vähem arenenud riikides, kes ei ole ei majanduslikult ega institutsiooniliselt suutelised neid inimesi asendama.

6.2

Seepärast kutsub komitee kõiki asjaosalisi üles võtma vajalikke meetmeid ajude äravoolu mõju leevendamiseks ning töötama välja kavasid inimkapitali edasise vähenemise vältimiseks haavatavates riikides ja majandusvaldkondades. Komisjon on oma hiljutises teatises juba rõhutanud, et ajude äravoolu mõju leevendamisel tuleb tegeleda ka korduv- ja virtuaalse rändega (9). Eetilise tegevuse juhendid, suuremad sissetulekud ja hüvitusfondid on mõned viisid, kuidas takistada kvalifitseeritud spetsialistide lahkumist. Lisaks võivad OECD riikide hästikavandatud allhanked arengumaades vähendada rändesurvet neis riikides. Kuid arengumaade allhanketööstuses töötavate inimeste puhul tuleb arvestada samade kaalutlustega, mida arutatakse ajude raiskamise vältimiseks arenenud sihtriikides.

6.3

Korduv- ja virtuaalse rände soodustamine parandab sisserändajate kogukondade eelkirjeldatud suutlikkust ja nende võimet luua sidemeid oma päritoluriigiga, st ajutrusti. Sihtriikides kõrg- või kutsehariduse omandanud kvalifitseeritud rändajad võivad olla kasulikud päritoluriikide jaoks, kui neile antakse võimalus oma oskused ja teenused üle kanda.

6.4

Ajutrusti loomine on ajude äravoolu täiendav mõiste, sest ideaalis kandub päritoluriikide puhaskadu üle rändel põhinevasse ajutrusti sihtriikides. Veelgi olulisem on see, et ajutrust leevendab teatud määral ajude äravoolu negatiivset mõju päritoluriikidele. Rändajad saavad kasutada oma kutseoskusi või organisatsioonilisi võimeid päritoluriigi heaks kas ajutiselt (ajutine tagasipöördumine) või virtuaalselt veebipõhiste rakenduste ja Internetiplatvormide kaudu.

6.4.1

Viisarežiimi tuleb kohandada nii, et spetsialistid saaksid lihtsamalt vastuvõtva ja päritoluriigi vahel edasi-tagasi reisida. Rahvusvahelised arenguorganisatsioonid peaksid kaaluma arenguprogrammide algatamist kõrgelt kvalifitseeritud rändajate teenuste ja teadmiste virtuaalseks ülekandmiseks. Näiteks saaksid vastuvõtvas riigis töötavad kardioloogid kasutada Internetti päritoluriigi haiguslugude analüüsimiseks, geoloogid saaksid võimaldada juurdepääsu vastuvõtvas riigis asuvatele tipptehnoloogia laboritele või finantsanalüütikud saaksid hinnata väikerahastamisprogrammide äriplaane. Mitmekordsete viisade väljastamine lihtsustaks korduvrännet.

6.4.2

Veel üks tõhus stiimul rändajate kodumaale pöördumise ja korduvrände soodustamiseks on rändajate pensioni- ja sotsiaalkindlustushüvitiste ülekantavus vastuvõtvast riigist päritoluriiki.

6.4.3

Arengumaid tuleb teavitada olemasolevatest ühisarengu võimalustest ja võimaldada neil luua sidemeid oma välismaal asuvate sisserändajate kogukondadega ning julgustada neid seda tegema.

6.4.4.

Kirjeldatud tegevused eeldavad aga loomulikult rändajate edukat integreerumist vastuvõtvasse ühiskonda. Sihtriigid peavad vähendama ajude raiskamist (rändajate töötamine kohtadel, mis on allpool nende algselt omandatud haridust ja koolitust), hinnates paremini rändajate oskusi ja tunnustades päritoluriikide akadeemilisi kraade ja diplomeid. See suurendab rändajate panust vastuvõtvasse ühiskonda ja samuti nende mõju päritoluriikide arengule.

6.5

Teatud valdkondade puhul (nt haridus ja tervishoid) peab põhireegel olema väljarändamise reguleerimine. Nimetatud eriti haavatavate valdkondade kaitsmine ajude äravoolu eest nõuab meetmeid, mis tegelevad rände nn tõuke- ja tõmbeteguritega.

6.5.1

Komitee kutsub arenenud riike üles mitte värbama inimkapitali haavatavatest arengumaadest. Ühendkuningriigi valitsus on kehtestanud eeskuju näitava tegevusjuhendi eetilise värbamise kohta, mis kohustab avaliku ja erasektori tervishoiuasutusi mitte palkama töötajaid arengumaadest, kelle tervishoiusektor kannatab inimressursside kriisi all.

6.5.2

Nii on ka teistes vastuvõtvates riikides võimalik kohandada tööjõu sisserände poliitikat, et vähendada miinimumini kõrgelt kvalifitseeritud inimeste voogu ohus olevatest arengumaadest.

6.6

Olenevalt ohus olevatele ja haavatavatele arengumaadele kättesaadavatest ressurssidest, on ajude äravoolu mõju vähendamiseks mitu võimalust.

6.6.1

Üks võimalus on toota inimkapitali ülejääki, mis võimaldab järgida ekspordile suunatud (inim)arengustrateegiat. Kõnealuseid koolitusalaseid jõupingutusi saaks rahastada kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide maksustamisega riigist lahkumisel, kui nad otsustavad välja rännata. Need maksud võiks sisse nõuda väljarändajalt või vastuvõtvalt riigilt.

6.6.2

Rändaja ja päritoluriigi vahelised tagasimakselepped (hüvitusfondid), mis sõlmitakse enne lahkumist, võivad takistada alalist rännet ning päritoluriik saaks tagasi algselt kantud haridus- ja koolituskulud (10).

6.6.3

Ajude äravoolu all tugevalt kannatavate päritoluriikide jaoks võiks luua ajutrustid.

6.6.4

Kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistidele, kes tulevad arenenud riikidesse täiendkoolitust saama või spetsialiseeruma, võiks vastuvõttev riik kohaldada mitmekordse sisenemise sätteid või väljastada neile kergelt saadavaid lühiajalisi viisasid. Nimetatud korduvrände mehhanismid soodustaksid tagasirännet päritoluriikidesse.

7.1

Komitee tunnistab, et nagu ka algselt mainitud on nii lõunast lõunasse suunduval rändel kui ka piirkondlikul rändel märkimisväärselt suurem rände mõõde kui rahvusvahelisel arengumaade ja arenenud riikide vahelisel rändel. Seepärast tuleb pöörata rohkem tähelepanu piirkondlikele lähenemistele rändele ja arengule, nagu seda juba teeb Aafrika Liit.

7.2

Komitee rõhutab vajadust siduda ELi rände- ja arengupoliitika vastuvõtvate riikide rände- ja arengupoliitikaga, päritoluriikide riiklike arengustrateegiatega ning rahvusvaheliste arenguorganisatsioonide strateegiatega vaesuse vähendamiseks.

7.3

Komitee märgib, et poliitiline ühtsus on rände- ja arengupoliitika loodetavate tulemuste saavutamiseks väga oluline. Kaubandus- ja julgeolekupoliitika ei tohiks kahjustada arengut soodustavaid rände- ja arengupoliitika jõupingutusi. Samuti kutsub komitee liikmesriike üles võtma eesmärgiks poliitilise ühtsuse ja olema erinevate poliitikameetmete võtmise vastu riiklikul ja Euroopa Liidu tasandil.