9.5.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 110/89

1.1

Meeste poolt tekitatud naistevastane koduvägivald — nii füüsiline kui vaimne — kujutab endast rasket inimõiguste rikkumist — õigus elule ning kehalisele ja vaimsele puutumatusele. Kuna kõnealuse vägivalla põhjused peituvad sugudevahelise võimu ebavõrdes jaotumises, mis meie ühiskonnale on endiselt omane, puudutab naistevastane koduvägivald kõikidesse ühiskonnagruppidesse kuuluvaid naisi. Samas pidurdub demokraatliku ühiskonna areng. Seetõttu seisneb põhiliste inimõiguste austamisele toetuva Euroopa poliitika üks olulisemaid ülesandeid kõnealuse vägivallaliigi ärahoidmises, luues tõhusad, hariduslikud, ennetavad, õiguskaitse- ja toetusmeetmed.

1.2

Naiste turvalisus ja võrdne kohtlemine, mis kuuluvad inimõiguste hulka, peavad olema põhitingimused ja kujutama endast miinimumnõudeid kõigile riikidele, kes kuuluvad Euroopa Liitu või soovivad selle liikmeks saada. Seetõttu palub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eesistujariikidel jätkuvalt pühenduda naistevastase koduvägivalla teemale.

1.3

Peamine vastutus koduvägivalla vastu võitlemise eest lasub liikmesriikidel. Kuid kuna liikmesriikide reaktsioonid on erinevad, peab komitee üle-euroopalist strateegiat äärmiselt vajalikuks.

1.4

Naistevastase koduvägivalla vastu on võimalik tõhusalt võidelda vaid asjaomasel riiklikul tasandil. Seetõttu peab iga liikmesriik üle-euroopalise strateegia arendamise raames välja töötama riikliku tegevuskava naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks. Kõnealune kava peaks sisaldama konkreetseid meetmeid ja tähtaegu, et kindlustada strateegia praktiline elluviimine. Seejuures tuleks erilist tähelepanu pöörata järgmistele valdkondadele (määrates kindlaks ka ajakavad ja olemasolevad rahalised vahendid):

1.5

Komitee arvates on tingimata tarvis tagada kavandatavate meetmete ellurakendamise jälgimine. Seejuures tuleks erilist tähelepanu pöörata koduvägivalla ohvrite ja tunnistajate valmidusele kuriteost teatada, sest sellest nähtub usaldus politsei, aga ka õigussüsteemi ja sotsiaalteenuste vastu üldiselt.

1.6

Naistevastase koduvägivalla ulatuse mõistmiseks, avaliku tähelepanu suunamiseks kõnealusele temaatikale ning tõhusate lahenduste väljatöötamiseks institutsionaalsel tasandil on tarvis statistilisi andmeid kõigist liikmesriikidest, isegi kui statistika ei suuda kunagi kajastada sellise probleemi nagu koduvägivald täielikku ulatust.

1.7

Komitee leiab, et usaldusväärse ja võrdleva statistika koostamine naistevastase vägivalla kohta on vajalik kõigis liikmesriikides, läbirääkijariikides ja kanditaatriikides. Selleks vajalike korralduste ja eeskirjade koostamisega tuleks kohe algust teha.

1.8

Komitee arvates on tingimata vajalikud uued lahendused naistevastase koduvägivalla vastu võitlemiseks, kasutades seejuures ennetavaid ja karistavaid meetmeid, ning heade tavadega seonduvate projektide ja meetmete vahetamine liikmesriikide ja ühenduse tasandil. Komitee usub, et kui riiklikes massiteabevahendites levitataks korduvalt vastavasisulist teavet, vabastamaks ohvreid süütundest, saaks kaasa aidata sellele, et ka ohvrid ise hakkaksid aktiivselt teatama vägivallaga seonduvast, mis on esimene samm süüdlatse vastutama panemise teel. Liikmesriigid peaksid kasutama massiteabevahendeid, et teavitada ohvreid nende õigustest ning levitada teavet vastavate menetluste ja abistruktuuride kohta.

2.1.1

Meeste poolt põhjustatud naistevastase vägivalla teema on viimase nelja aastakümne jooksul muutunud selle all kannatavate naiste tabuteemaks peetud “eraküsimusest” sotsiaalseks probleemiks, mida arutletakse aktiivselt avalikul tasandil ja kriminaalpoliitika kontekstis. Kõnealusel uuesti hindamisel oli (ja on) oluline osa naisliikumisel, mis juhtis kindlameelselt ja korduvalt tähelepanu naistevastase peresisese meeste poolt tekitatud naistevastase vägivalla suurele ulatusele ning ametiasutuste ja institutsioonide ebapiisavatele reaktsioonidele.

2.1.2

Naistevastane koduvägivald ei ole naiste isiklik, vaid pigem sotsiaalpoliitiline probleem, mis on seotud naiste struktuurilise diskrimineerimisega ikka veel meeste poolt domineeritud ühiskondades. Naistevastast vägivalda esineb kõigis riikides ja kõigis ühiskonnaklassides, kuid siiski erinevas ulatuses. See mõjutab naiste pääsu ja tagasipöördumist tööturule ja/või nende võimet täita täiel määral oma tööülesandeid.

2.1.3

Vastavalt Maailma Tervishoiuorganisatsiooni 2002. aastal avaldatud aruandele “Vägivald ja tervis”, milles analüüsiti 48 uurimust naistevastase vägivalla levikust, oli erinevates riikides ja sõltuvalt hindamismeetodist 10–69 % naistest langenud oma abikaasa/partneri füüsilise vägivalla ohvriks (1). Mis puudutab Euroopat, selgub Saksamaa perekonna-, vanurite-, naiste- ja noorsooküsimustega tegeleva ministeeriumi 2004. aastal avaldatud uurimusest “Naiste elutingimused, turvalisus ja tervis Saksamaal”, et naistevastast füüsilist vägivalda esineb 7–45 % (2). Kõnealune uurimus põhineb erinevatel euroopasisestel uurimustel.

2.1.4

Kõnealuste statistiliste andmete hindamisel tuleb arvestada seda, et olemasolevad andmed on ebapiisavad ja vaid osaliselt üksteisega võrreldavad (kui üleüldse). Andmed lähtuvad naistevastase vägivalla erinevatest määratlustest, erinevad on ka andmete kogumise meetodid ja valimimaht, lisaks nõustuvad naised väga erineval määral esitama andmeid oma partneri poolt sooritatud vägivalla kohta. Olemasolevate andmete põhjal võib teha vaid usaldusväärse järelduse, et kõigis maailma riikides, k.a Euroopa Liidu liikmesriikides, esineb meeste poolt tekitatavat naistevastast vägivalda ning et kõigis riikides on kõnealuse vägivalla esinemissagedus oluliselt suurem, kui nähtub statistilistest andmetest.

2.1.5

Selge on ka see, et meeste poolt põhjustatud naistevastase vägivalla liik ja ulatus sõltuvad patriarhaalsete võimustruktuuride olemasolust ning soorollidest vastavas ühiskonnas, mis on suures osas paika pandud nimetatud struktuuride poolt. Meeste poolt põhjustatud naistevastane vägivald on nähtus, mille otsesed põhjused peituvad ühiskondlikes struktuurides, antud juhul meeste ja naiste vahelises ebavõrdsuses. Sugude vaheline ebavõrdsus on ka selle põhjuseks, et kõnealust vägivallaliiki piisavalt ei uurita, takistata ega karistata kriminaalmenetluse korras. Naistevastase vägivalla vähendamisel on väga oluline roll sotsiaalsetel protsessidel naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise ning naiste võrdsete õiguste ja vabaduste tunnustamise suunas. Naiste sotsiaalne staatus, haridus ja karjäärivõimalused, majanduslik sõltumatus partnerist ning sotsiaalse hõlvatuse tase on olulised tegurid, mis toetavad iseseisvat elu, kus vägivalla ohvriks langemise oht on väike.

2.1.6

On olemas ka selged tõendid selle kohta, et naistevastasel vägivallal on märkimisväärsed psüühilised, psühhosotsiaalsed ja tervislikud tagajärjed (nt mõjud tervishoiusüsteemile ja tööturule).

2.2.1

Oluline teetähis naistevastase vägivalla uuesti hindamisel oli 1995. aastal Pekingis toimunud ÜRO IV Naiste Maailmakonverents, millest võtsid osa ka kõik Euroopa Liidu liikmesriigid. Liikmesriikide esindajad võtsid koos kõigi teiste konverentsil osalejatega vastu Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi, millega muuhulgas otsustati võtta meetmeid naistevastase vägivalla ennetamiseks ja kõrvaldamiseks (3).

2.2.2

Kuigi kõnealuste meetmete rakendamine kuulub liikmesriikide pädevusse, on ka Euroopa tasandil tehtud jõupingutusi, toetamaks liikmesriike nende ülesande täitmisel. Raskuskese lasus lisaks naistega kaubitsemisele naistevastase koduvägivalla teemal (vt ka Euroopa naiste surverühm 2004. aastal avaldatud aruannet “Peking +10, 1995–2005” (4)).

2.2.3

Euroopa tasandi hiljutiste meetmete hulka kuulub ka Euroopa Nõukogu otsuse kavandatav rakendamine seoses 16.–17. mail 2005 Varssavis toimunud tippkohtumisega: “Euroopa Nõukogu võtab meetmeid, võitlemaks naistevastase vägivallaga, k.a koduvägivald. Euroopa Nõukogu moodustab selleks töörühma, kelle ülesanne on hinnata vastavaid edusamme liikmesriikides ning luua ülevaade arengutest kogu Euroopas. Eesmärk on ettepanekute väljatöötamine võimalikeks meetmeteks.” (5).

2.2.4

Euroopa Parlamendis on käimas arutelu naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni koostatud aruande üle, milles käsitletakse hetkeolukorda naistevastase vägivalla vastu võitlemisel ja tulevasi meetmeid (6).

2.3.1

Ühenduse tasandil on viimastel aastatel naistevastase koduvägivalla temaatikas nii mõndagi muutunud. Kõnealune vägivald loetakse probleemiks kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ning kõikjal on loodud programme ja võetud meetmeid nimetatud vägivallavormi teadvustamiseks ning ennetamiseks ja vähendamiseks. Ka liitujariikides on teadvustatud vastavaid puudujääke ning neid püütakse parandada (7).

2.3.2

Samas on asjakohased andmed vaid osalised ning üksteisega raskesti võrreldavad: puuduvad ühtsed definitsioonid kõnealuse vägivallavormi määratlemiseks, ka puudub täpsem teave meetmete kohta, mida liikmesriikides on rakendatud naistevastase koduvägivalla ennetamiseks, selle vastu võitlemiseks ja selle eest karistamiseks, rääkimata nende tõhususe hindamise võimalustest.

2.3.3

Käesolevas arvamuses määratletakse naistevastast koduvägivalda järgmiselt: koduvägivald tähendab vägivalda partneri vastu, st psüühilist või füüsilist (k.a seksuaalset) vägivalda abielu- või vabaabielusuhetes, kas siis kui see toimub pärast lahutust, kuid on otseselt seotud varasema kooseluga. Kõnealuse vägivallaliigi puhul on tegemist kontrollile ja üleolekule suunatud protsessiga, mille käigus rikutakse partneri õigusi (nt õigus kehalisele, vaimsele ja seksuaalsele puutumatusele). Seejuures võib just psüühiline vägivald (emotsionaalne julmus) põhjustada naistel olulisi probleeme enda kaitsmisel kõnealuse vägivalla vastu või suhte lõpetamisel. Tundub, et enamikul juhtudel on mehed koduvägivalla põhjustajad ja naised ohvrid.

2.3.4

Vägivald ei puuduta mitte ainult ohvreid, vaid ka teisi perekonnaliikmeid, eelkõige lapsi. Koduse vägivalla tunnistajateks saanud lapsed on alati psüühilise vägivalla ohvrid. Kõnealused lapsed langevad ka sagedamini kehalise vägivalla ohvriteks. Siiski ei ole koduvägivald otseselt laste vastu suunatud vägivald.

2.3.5

Lastevastane vägivald (kaasa arvatud ja eelkõige perekonnasisene vägivald) on olulise tähtsusega teema ning seda tuleb käsitleda eraldi, mitte naistevastase koduvägivalla seoses.

2.3.6

Kirjeldatud olukorra taustal on arutletud eelkõige järgmiste soovituste üle:

2.3.7.1

Senistest kogemustest nähtub, et vastavate õigusaktide olemasolu on olulise tähtsusega kõnealuse vägivallavormi teadvustamisel, ennetamisel ja selle vastu võitlemisel sobivate meetmete abil. Sobiv näide selle kohta on Austria (1. mail 1997. aastal jõustus peresisese vägivalla eest kaitsmise seadus). Vahepeal on sarnased eeskirju vastu võetud mitmetes Euroopa riikides (8).

2.3.7.2

Euroopa Ühenduse siseseks aruteluks oleks tarvis täpsemaid ja aktuaalsemaid andmeid kõikide riikide õigusnormide kohta, eelkõige mis puudutab politsei tegevust, kohtute pädevusi ning iseäranis teiste osalejate (nt tugi- ja nõustamiskeskused, st valitsusvälised organisatsioonid) tegevust ja koostööd nendega.

2.3.7.3

Sama oluline on koguda usaldusväärset teavet õigusaktide tegeliku ellurakendamise kohta. Liikmesriikidest on teada, et ainuüksi vastavate õigusaktide olemasolust naistevastase koduvägivalla tõhusaks takistamiseks ja selle vastu võitlemiseks ei piisa.

2.3.8.1

Hetkel on statistilised andmed täiesti ebapiisavad: senini ei ole paikapidavaid ja asjakohaseid statistilisi andmeid naistevastase koduvägivalla kohta, mida oleks võimalik ühenduse tasandil kooskõlastada ja võrrelda. Nagu nähtub, ei ole siiani rakendatud Taani eesistumisajal väljatöötatud näitajaid.

2.3.8.2

Parimal võimalusel saab kõnealust probleemvaldkonda puudutavaid liikmesriikide kriminaalstatistika andmeid koguda Eurostat. Vastavalt õiguse, vabaduse ja turvalisuse peadirektoraadi andmetele töötatakse Eurostatis hetkel välja vahendit kriminaalstatistika võrdlevate andmete kogumiseks. Europol ei ole siiani kõnealuse problemaatikaga tegelenud, sama kehtib ka Interpoli kohta. Seoses praeguse olukorra parandamisega on palju kasu DAPHNE programmi raames tehtud jõupingutustest; neid tuleb kindlasti jätkata.

2.3.8.3

Isegi kui ei loobuta koduvägivalda puudutavate võrdlevate kriminaalstatistiliste andmete kogumise ideest, on arvatavasti lihtsam korraldada riiklikul tasandil läbiviidavaid uurimusi/avaliku arvamuse küsitlusi (Victim Surweys). DAPHNE programmi raames toetatava EIDIV projektiga (European Indicators Database on Intimate Partner Violence) tehakse vastavad ettepanekud “tasakaalustatud rahvaküsitluse” läbiviimiseks Euroopas, mida on võimalik suhteliselt lihtsalt ja kiiresti toestada. Kõnealuste küsitluste kaudu võiks jäädvustada ka toetuspunktide (valitsusvälised organisatsioonid) kaasamise ja tegevuse.

2.3.8.4

Ka eurobaromeetri uuringute raames on võimalik läbi viia esinduslikke küsitlusi. Näiteks viidi hiljuti eelpool viidatud Euroopa koduvägivalla vastase kampaania raames läbi uuring eurooplaste arvamusest koduvägivalla kohta. Praeguste andmete kohaselt on uus uuring kavandatud 2006. aastaks.

2.3.9.1

Naistevastase vägivalla ennetamisel on oluline tähtsus: kuigi tähtis on kõnealuse vägivalla teadvustamine (sellest avalikult rääkimine), selle kuriteona käsitlemine, ohvrite kaitsmine ja abistamine, on veelgi olulisemad vastavad meetmed selle ärahoidmiseks.

2.3.9.2

Laialdase sotsiaalse ennetamiskampaania kontekstis on eelkõige tarvis teavet ja teadlikkust selle kohta, et tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas ei tohi aktsepteerida meeste poolt tekitatavat naistevastast vägivalda. Juba varases lasteaiaeas peavad lapsed, nii tüdrukud kui poisid, õppima seda, et poisid ja tüdrukud ning mehed ja naised on võrdõiguslikud, neil on võrdsed õigused ja kohustused ning võrdsed võimalused. Kasvatus soolise võrdõiguslikkuse suunas peab jätkuma kogu kooliea vältel ja edasises elus.

2.3.9.3

Koduvägivald avaldab tugevat mõju lastele, kes on selle tunnistajateks ning peavad üles kasvama vägivaldses keskkonnas. Seetõttu tuleb lapsi kõnealusest vägivallaringist eemaldumisel ja probleemide vägivallata lahendamisel varakult ning järjepidevalt abistada.

2.3.9.4

Sobivate sotsiaalsete, majanduslike ja õiguslike meetmete abil tuleb tagada, et koduvägivalda soosivaid olukordi ei esineks. Siia kuuluvad kesised majanduslikud tingimused, rahaline ja majanduslik sõltuvus partnerist, kitsad elamistingimused ning eelkõige alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine. Kehvad sotsiaalsed tingimused võivad suurendada naiste vastu suunatud vägivalla riski, kuigi naistevastast koduvägivalda esineb kõigis ühiskonnaklassides.

2.3.10.1

Üldiselt saavad naised, kes on langenud koduvägivalla ohvriks, oma sotsiaalses ümbruskonnas vähese toetuse osaliseks. Sageli selgub, et ka tegelikult vastutavad asutused ei pööra kõnealusele probleemile tähelepanu või ei oska sellega toime tulla, kuna peavad seda inimeste isiklikku elu puudutavaks küsimuseks. Ka naiste varjupaikade töö on end õigustanud, nende abistamis- ja toetamisvõimalusi tuleb säilitada ning edasi arendada. Lisaks tuleb edendada koostööd erinevate riiklike ja mitteriiklike asutuste ning institutsioonide vahel, nt ametlike koostöörühmade kaudu (nn sekkumist soodustavad projektid).

2.3.10.2

Sekkumist soodustavate projektide ja koostöörühmade abil on võimalik muuta perspektiive: mehed kaasatakse sugudevahelist vägivalda käsitlevatesse aruteludesse ja tegevustesse kui kaasvastutajad ning mitte kui osa probleemist, vaid kui aktiivsed osalejad kõnealuse probleemi lahendamisel. Koduvägivalla ohvriks langenud naiste puhul ei süvendata nende ohvrirolli, vaid neile pakutakse tuge (empowerment). Kõnealuste ülesannete puhul on eriti oluline roll valitsusvälistel organisatsioonidel.

2.3.10.3

Käesoleval hetkel ei ole teema käsitlus täielik, nimetada tuleb veel viit probleemset valdkonda.

2.3.11.1

Kõik märgid viitavad sellele, et naissoost sisserändajate hulgas on rühmi, mis puutuvad koduvägivallaga rohkem kokku kui kohaliku elanikkonna võrreldavad rühmad, samas langeb neile osaks tagasihoidlikum riiklik ja mitteriiklik abi. Põhjused on erinevad, nimetada võib näiteks naissoost sisserändajate jätkuvat isoleeritust, piiratud juurdepääsu kodanikuühiskonna institutsioonidele, keelebarjääri, sotsiaalkultuurilisi erinevusi ning teadmatust tugistruktuuride suhtes. Sisserändajate hulgas on eriti problemaatilises olukorras riigis ebaseaduslikult viibivad naised. Nende riigis viibimise staatus ja teadmatus oma õiguste suhtes takistavad koduvägivalla puhul abi vastuvõtmist, kuigi kõnealustel naistel on samasugune õigus abile kui kohalikel ja riigis seaduslikult viibivatel sisserändajatel.

2.3.12.1

Riigi poliitika peab olema suunatud sellele, et õigus-, kasvatus-, psühholoogia, meditsiini-, sotsiaalvaldkonna ja politseitöötajad peavad olema suutelised vägivalda varakult ära tundma. Asjaomasete elukutsete esindajate teadmatus vägivalla sümptomite, nähtude ja tsüklite ning ägenemisstaadiumite suhtes viivad selleni, et vägivalda varjatakse, toimunut ei panda tähele ning rakendatakse ebasobivaid meetmeid, millel võivad olla saatuslikud tagajärjed.

2.3.13.1

Koduvägivalla eest kaitsvate seaduste raames võib rakendada ka suhtlus- ja juurdepääsukeeldusid. Kuid sel moel saavutatud ohvri kaitset oma vägivallatseva partneri eest võib vähendada (lahutatud) meeste õigus külastada oma lapsi. Juba on mõningates liikmesriikides vastu võetud õigusaktid selle kohta, kuidas kõnealuse olukorra puhul toimida.

2.3.13.2

Ikka veel peavad paljud koduvägivalla ohvriks langenud naised otsima kaitset varjupaigast. Hoolimata varjupaikade jõupingutustele võib see ohvrite psüühikale negatiivset mõju avaldada, seda eelkõige nendega kaasasolevatele lastele. Seetõttu tuleb luua õiguslikud tingimused selleks, et koduvägivalla põhjustajaid oleks võimalik välja saata ühisest elukohast, mis jääb ohvri ainukasutusse.

2.3.14.1

Naistenõuandlate andmetel on eriti raske vanematel naistel vägivallaga kokku puutudes abi otsida ja saada. Kõnealusel juhul võivad soorollide mustrid olla sügavalt juurdunud. Teavitades avalikkust koduvägivallast, tuleks enam teadvustada vanemate naiste rühma, et anda neile abivõimalused ja eelkõige ka õigus abi saada.

2.3.15

Koduvägivalla ohvrite üldine sotsiaalne hõlvamine ja eelkõige nende osalemine tööturul

2.3.15.1

Naistevastane koduvägivald takistab naisi osalemast ühiskondlikus elus ning eelkõige tööturul, mis põhjustab tõrjutust, vaesust, rahanduslikku ja majanduslikku sõltuvust. Vägivalla vaimsed ja kehalised tagajärjed ei avalda mõju mitte ainult juurdepääsule tööturule, vaid ka olukorrale töökohas (seoses töölt puudumise, psüühilise koormuse, elukoha vahetamisega jne). Seetõttu tuleb kõnealusele probleemile leida ulatuslikud lahendused tööturu institutsioonide kaudu, nt tööandjate ja ametiühingute vahelised kokkulepped, et kaitsta ja toetada naissoost töötajaid, kes on langenud koduvägivalla ohvriks (nt nagu Rootsis).