28.6.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 156/5


Ärakuulamismenetluse eest vastutava ametniku lõpparuanne kaasuse COMP/37.152 KOHTA — Kipsplaat

(vastavalt komisjoni 23. mai 2001.a otsuse 2001/462/EÜ, MSK artiklile 15, mis käsitleb ärakuulamismenetluse eest vastutava ametniku pädevust teatud konkurentsimenetlustes — EÜT L 162, 19.6.2001, lk. 21)

(2005/C 156/07)

Komisjon saatis vastuväidete kokkuvõtte 20. aprillil 2001.a järgmisele neljale osalejale (Gebrüder Knauf Westdeutsche Gipswerke KG, Société Lafarge SA, Etex SA, Gyproc Benelux NV) ja 23. aprillil 2001.a viiendale osalejale (BPB PLC). Algselt määrati komisjoni väidetele vastamise tähtajaks kaks kuud. Vastuseks BPB 2. mai 2001.a taotlusele pikendati BPB tähtaega kahe nädala võrra, 9. juulini 2001.a, kuna toimik ei olnud piisavalt vara kättesaadav ja komisjoni määratud tähtaeg oli ettevõtte jaoks tema kaitse ettevalmistamiseks liiga lühike. Kõikide osalejate võrdse kohtlemise tagamiseks pikendas ärakuulamismenetluse eest vastutav ametnik, hr. H. Schröter, tähtaega kõikidele teistele menetluses osalejatele.

Istung ärakuulamisõiguse teostamiseks toimus 17. juulil 2001.a. Osalejatest kolm, eriti Lafarge, olid otseselt taotlenud istungi edasilükkamist hilisemale kuupäevale, kuid ärakuulamismenetluse eest vastutav ametnik lükkas oma 28. juuni 2001.a põhjendatud vastuses selle taotluse tagasi.

Istungil kordasid mõned osalejad oma vastuväiteid ärakuulamismenetluse eest vastutava ametniku keeldumisele määrata ärakuulamine hilisemale kuupäevale. Kuna üks peamistest juhtkonna esindajatest ei saanud ärakuulamisel osaleda, ei saanud ta esitada ühtegi tõendit, mis eriti Lafarge'i arvates oli kaitse õiguste rikkumine. Siinkohal andis ärakuulamismenetluse eest vastutav ametnik puuduvale tunnistajale võimaluse esitada oma märkused kaasuse kohta kirjalikult. Lafarge viitas seejärel oma 10. augusti 2001.a kirjas mitmetele kaitseõiguste rikkumisjuhtudele.

Lafarge väitis, et teda ei koheldud võrdsetel alustel, et teda ei kuulatud korralikult ära ja et tal ei olnud võimalust kasutada võistlevat menetlust. Ärakuulamise eest vastutav ametnik vastas nendele vastuväidetele. Ta rõhutas, et ettevõtte ülesanne on esitleda oma võtmetunnistajaid kindlaksmääratud kuupäeval. Istungi kuupäev teatati kaks kuud ette; kui oluline tunnistaja puudus, oli see isiklik otsus ja ei õigustanud ärakuulamise edasilükkamist.

Ärakuulamise eest vastutav ametnik nõudis ka, et osalejad esitaksid oma tähelepanekud pärast Lafarge'i esindaja ärakuulamist tehtud märkuste kohta ja määras neile selleks tähtaja. Seetõttu järgiti menetluse antud staadiumis täielikult kaitseõigusi. Osalejad said esitada oma tähelepanekud õigeaegselt nii kirjalikult kui ärakuulamise käigus. Võistleva menetluse põhimõtet järgiti, eriti kuna ärakuulamine tegelikult tõesti toimus.

Seejärel toimus uue ärakuulamise eest vastutava ametniku ja Lafarge'i vahel kirjavahetus. 7. detsembril 2001.a vastasin ma Lafarge'i väidetele, mis ühest küljest puudutasid osalejate ligipääsu mitmesugustele toimiku dokumentidele ja teisest küljest diskrimineerivat kohtlemist, mille all Lafarge oma väidete kohaselt kannatas võrreldes teiste osalejatega. Oma põhjendatud vastuses kinnitasin ma uuesti, et mingisugust menetluskorra rikkumist ei toimunud. 13. veebruari 2002.a kirjas vastasin ma veel kord Lafarge'ile, rõhutades, et ta võib oma kaasuse osas komisjoni lõppotsuse edasi kaevata.

Kahtlemata jõuab kätte hetk, millal ei ole edasist mõtet vahetada kirju osalejate advokaatide ja ärakuulamise eest vastutava ametniku vahel, kelle ülesanne on tagada ärakuulamisõiguse tegeliku teostamise austamine, ja siis saab lahkarvamuste lahendamiseks ning kohtuotsuse saamiseks pöörduda Esimese Astme Kohtusse.

27. juunil 2002.a saatsin ma Lafarge'ile viis kassetti istungi materjalidega ja andsin neile kaks täiendavat nädalat, mida hiljem pikendati kümne tööpäeva võrra, igasuguste täiendavate tähelepanekute esitamiseks. Seda tehti seetõttu, et Lafarge'i väitel ei olnud ta kunagi saanud ei ärakuulamismenetluse protokolli ega lindistust. Toimiku läbivaatamisel ilmnes, et ta ei olnud neid kunagi taotlenud. Lafarge'ile anti rohkem aega, et ta saaks linte täpsemalt analüüsida. Seega sai Lafarge kõik vajalikud dokumendid ja tal oli võimalus esitada tema arvates asjakohaseid tähelepanekuid.

Lafarge väitis ka kahel korral oma kirjades, et direktor hr. Tradacete esitas talle oma 12. juuni 2002.a kirjaga uued vastuväited.

Väidetav vastuväide seisnes kuupäeva täpsustamises, millest alates loetakse Lafarge teiste osapoolte poolt komisjoni väidete kokkuvõttele esitatud kirjalike vastuste põhjal lepingu sõlminuks. Ma rõhutaks, et komisjoni väidete kokkuvõtte paragrahv 39 oli suhteliselt ebatäpne kuupäeva osas, millest alates Lafarge'i loetakse lepingu osapooleks, nimetades selleks kuupäevaks aja “pärast Londoni nõupidamist”, s.o BPB poolt vastulausete kokkuvõttele saadetud vastuses kasutatud väljend. Konkurentsi peadirektoraat teavitas Lafarge'i oma kavatsusest käsitleda 1992.a keskpaika tema kartelliga liitumise kuupäevana ja kutsus teda üles tegema märkusi.

Lafarge on seetõttu ekslikul seisukohal, käsitledes seda kirjavahetust kui täiendavate vastuväidete esitamist temale.

Komisjoni järjekindel tegutsemisviis monopolivastaste kaasuste korral on muuta oma teave uurimismenetluse käigus selgesõnalisemaks, eriti tuginedes osalejate poolt komisjoni väidete kokkuvõttele saadetud vastustele. Lepingu kuupäeva täpsustamine ei kujuta endast täiendavat rikkumise väidet ja kaitseõigusi ei ole rikutud, kui asjaosalisel ettevõttel on palutud esitada märkusi temaga seotud teabe kohta.

Lisaks võib märkida, et 1992.a keskpaiga võtmine võrdluskuupäevaks on tegelikult ettevõttele kasulik rikkumise kestuse hindamise seisukohalt, kuna komisjoni väidetekokkuvõtte paragrahvis 38 nimetati nõupidamise toimumise ajaks 1992. a algust.

Komisjoni otsuse eelnõu ei sisalda mingisuguseid teisi täiendavaid rikkumise väiteid ettevõtete suhtes kui need, mis on komisjoni väidete kokkuvõttes esitatud. Vastupidi, ühe ettevõtte suhtes loobuti rikkumise toimumise järeldusest.

Ülaltoodu valguses olen ma seisukohal, et osalejate ärakuulamisõigusi on käesoleval juhtumil austatud.

Brüssel, 19. november 2002

Serge DURANDE