52005DC0141

Majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssed suunised (2005–2008) /* KOM/2005/0141 lõplik */


[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 12.4.2005

KOM(2005) 141 lõplik

2005/0057 (CNS)

MAJANDUSKASVU JA TÖÖKOHTADE LOOMISE KOMPLEKSSED SUUNISED

(2005–2008)

koos

KOMISJONI SOOVITUSEGA

liikmesriikide ja ühenduse majanduspoliitika üldsuuniste kohta, mis põhinevad EÜ asutamislepingu artiklil 99

ning

ettepanekuga võtta vastu

NÕUKOGU OTSUS

liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta, mis põhinevad EÜ asutamislepingu artiklil 128

(komisjoni esitatud)

SISUKORD

1.1. Vajadus enam keskenduda majanduskasvule ja töökohtade loomisele 3

1.2. Vaadates tulevikku 5

1.3. Komplekssed suunised (2005–2008) 5

1.4. Sisu ja ülesehitus 8

1. osa Komisjoni soovitus majanduspoliitika üldsuuniste kohta (2005–2008) 12

A jagu – majanduskasvule ja töökohtade loomisele suunatud makromajanduspoliitika 13

A.1 Makromajanduspoliitika, millega kujundatakse kiirema majanduskasvu ja töökohtade loomise tingimused 13

A.2 Dünaamilise ja hästitoimiva eurotsooni tagamine 16

B jagu – Euroopa kasvupotentsiaali suurendamisele suunatud mikromajanduslikud reformid 18

B.1 Euroopa investoritele ja tööotsijatele atraktiivsemaks 18

B.2 Teadmised ja innovatsioon majanduskasvu teenistuses 21

2. osa Tööhõivesuunised (2005–2008) 25

Lisa 28

1 Soodustada suurema hulga inimeste tööturule tulekut ja pikaajalist töötamist, moderniseerida sotsiaalkaitsesüsteeme 28

2 Parandada töötajate ja ettevõtete kohanemisvõimet ning tööturgude paindlikkust 30

3 Suurendada investeeringuid inimkapitali hariduse ja kutseoskuste arendamise teel 31

SELETUSKIRI

Käesolevas teatises sätestatakse vastavalt 2005. aasta kevadise Euroopa Ülemkogu soovile majanduskasvu ja töökohtade loomise esimesed komplekssed suunised aastateks 2005–2008.

Käesolev seletuskiri hõlmab nii majanduspoliitika üldsuuniseid käsitlevat komisjoni soovitust kui ka tööhõivesuuniseid käsitlevat nõukogu otsust.

1.1. Vajadus enam keskenduda majanduskasvule ja töökohtade loomisele

Ajavahemikku, mis järgnes 2000. aasta Lissaboni Euroopa Ülemkogu kohtumisele, iseloomustasid järsud muutused maailmamajanduses. Optimistlikud hinnangud majanduskasvu jätkumisele ja aktsiaturgude stabiilsusele ning investorite usk tehnikarevolutsiooni andsid maad äärmisele ebakindlusele maailmamajanduse tuleviku suhtes. Põhjuste hulgas võib esile tuua internetimajanduse mulli lõhkemist 2001. aastal, ülemaailmse kaubavahetuse mahu kahanemist 2001. aastal, raamatupidamisskandaale, terrorirünnakutest tingitud geopoliitilist ebakindlust ja sõda Iraagis. Neist teguritest tingitud kõhklused kahandasid ettevõtjate ja tarbijate kindlustunnet ning tõid kaasa siseriikliku ostunõudluse vähenemise. Kõige selle tulemusel jäi majanduskasv ajavahemikul 2001–2003 mõnes liikmesriigis allapoole 1%.

Majandus on vähehaaval taastuma hakanud alates 2003. aasta teisest poolest ja kuigi Euroopa Liidu (EL) 2004. aasta teise poole majandustulemused valmistasid pettumuse, ennustatakse komisjoni prognoosides 2005. aastaks majandusaktiivsuse tõusu. Pikka aega madalal tasemel püsinud intressimäärad ning tööhõive ja reaalpalkade oodatav tõus aitavad kujundada siseriikliku nõudluse paranemiseks soodsaid tingimusi.

Majanduslanguse taustal on inflatsioon vaatamata energiahinna muutustele jäänud mõõdukaks ning ka tööhõive kasv on mõõdukate palgatõusude toel olnud püsiv.

Prognooside kohaselt hakkab töötus vähenema, kuigi aeglaselt , ja 2006. aastaks peaks see langema 8,7%ni. Üldise tööhõive määr EL-25 riikides oli 2003. aastal hinnanguliselt 62,9%, seega märkimisväärselt väiksem kokkulepitud 70% eesmärgist. Aeglaselt läheneti naiste puhul eesmärgiks seatud 60% tööhõivemäärale, praegu püsib naiste tööhõive EL-25s 56,1% juures, kuid oodatakse edasimineku kiirenemist. Vanemaealiste tööhõive määr, mis aeglaselt tõusis ja ületas äsja 40,2%, on seni kõige kaugemal 2010. aasta eesmärgist (50%). Samal ajal on vahelduva eduga kulgenud töökvaliteedi paranemine ning majandusaktiivsuse langus on teravamalt esile toonud sotsiaalse kaasatuse probleemid. Pikaajaline töötus suurenes pärast mitmeaastast vähenemist uuesti ja ei paista ka lähitulevikus uuesti vähenema hakkavat.

Majanduse taastumine on suurel määral sõltunud maailmamajanduse elavnemisest ja ülemaailmse kaubavahetuse mahu kiirest suurenemisest. Kui maailma majandustsükkel jõuab haripunkti ning neutraliseerib naftahindade ülemaailmse tõusu negatiivse mõju, siis tuleb hakata enam tähelepanu pöörama ELi sisesele nõudlusele, et tõusu hoogustada.

Kuigi ELi kiirema majanduskasvu taastumine on rõõmustav uudis, teeb endiselt muret majandusaktiivsuse pikaldane taastumine. See tähendab, et ELi majandus on oma eesmärgist saada maailma kõige konkurentsivõimelisemaks majanduseks praegu jäänud mitmes suhtes kaugemale kui 2000. aasta märtsis. Sellises olukorras ei ole Euroopa kasvupotentsiaal jõudnud palju lähemale oma majanduspartnerite omale, vaatamata asjaolule, et ELi konkurente tabasid samad majanduslikud tagasilöögid.

Esimene seletus Euroopa Liidu majanduse kesistele tulemustele on endiselt suhteliselt väike tööpanus . Liikmesriikide jõupingutused on võimaldanud tõsta tööhõive määra 1999. aasta 61,9%-lt 2003. aastaks 62,9%-le. Siiski on Lissaboni eesmärke silmas pidades veel märkimisväärselt arenguvõimalusi, eelkõige noorte ja vanemealiste töötajate osas. Suhteliselt madal tööhõive koos suhteliselt väikese töötundide arvuga näitab, et Euroopal on olemas kasutamata tööjõu reservid. Suur osa potentsiaalsest tööjõust on tegevuseta ja ei saa anda oma panust elatustaseme tõusu.

Teine oluline seletus ELi kehvadele tulemustele on seotud tootlikkuse vähese kasvuga . Tootlikkuse kasv on pidevalt vähenenud juba mitu aastakümmet. Viimase kümne aasta puhul võib langussuunda osaliselt põhjendada suure hulga väheste oskustega töötajate tööturule tagasitulekuga. Suuremalt jaolt on langussuund siiski tingitud ettevõtete vähestest investeeringutest, tehnilise progressi ja innovatsiooni aeglustumisest ning info- ja sidetehnoloogiate suhteliselt aeglasest levikust. Tootlikkuse kasv tunni kohta on Euroopas veelgi aeglustunud viimase kümnendi algusest peale, andes esimest korda mitme kümnendi jooksul tulemuseks tootlikkuse laugema kasvujoone kui suurematel konkurentidel. Praegu on enam kui kolmandik ELi ja USA elatustasemete (SKT ühe elaniku kohta) erinevustest tingitud töötunni tootlikkuse erinevusest. Tootlikkuse kasvu aeglustumisest ülesaamine on üks suuremaid Euroopa Liidu ees seisvaid konkurentsialaseid ülesandeid ja samal ajal ka majanduskasvu kiirendamise esimene vahend.

Suurema kasvupotentsiaali ja suurema arvu töökohtade loomine annab suure panuse säästlikku arengusse ja sotsiaalsesse ühtekuuluvusse Euroopa Liidus. Teisest küljest peaks ühiskondliku ja keskkondliku jätkusuutlikkuse poliitika aitama jõuda dünaamilise, kõrge tööhõivega majanduseni, mis on võimeline arenema ja rakendama tehnoloogiaid, millega hoida tulevaste põlvkondade elukvaliteeti. Koos suurema tähelepanuga majanduskasvule ja töökohtade loomisele soovitatakse 2005.–2008. aasta komplekssetes suunistes liikmesriikidele ka suuremat paindlikkust kohalike lahenduste valimisel, mis vastaksid kõige täpsemalt nende reformivajadustele ja tugevdaksid sellega riikide vastutustunnet.

Lissaboni strateegia uue käivitamisega, mida käesolevates komplekssetes suunistes kajastatakse, püütakse kavandada kirjeldatud arengutele sobivaid vastusreaktsioone . Neis suunistes määratletakse strateegia, mille abil võita suhteliselt nõrka majanduskasvu ja ebapiisavat töökohtade loomist. Ulatuslikud reformid kauba- ja tööturgudel moodustavad selle lähenemise lahutamatu osa: komisjoni hinnangute kohaselt andsid 1990. aastate teise poole reformid keskpika ajavahemiku jooksul tulemuseks kasvupotentsiaali suurenemise poole kuni kolmveerandi protsendipunkti võrra. Kümne aastaga tooks selline tempo kaasa SKT suurenemise 7–8% võrra. Reformimeetmete mitmekesisust ning mitme valdkonna reformide omavahelist mõju ja täiendavust silmas pidades on raske mõõta tegevusetuse täpset hinda, igal juhul on see suur.

Lissaboni strateegia ebapiisava edenemise ja majanduse üksnes mõõduka taastumise tingimustes, mida takistab kindlustunde vähesus, on vajalik keskpikas perspektiivis keskenduda majanduskasvule ja töökohtade loomisele, et säilitada ja parandada elatustaset ELis, järgides samas ka säästva arengu sihti. Pikemas perspektiivis on see keskendumine veelgi vajalikum, et valmistuda suundumusteks, mis võivad märkimisväärselt kahjustada majanduskasvu ja tööhõive alaseid väljavaateid. Euroopa elanikkonna vananemine toob kaasa ülisuure puudujäägi riigikassades ja tööjõu pakkumises. Komisjoni hinnangud näitavad, et üksnes elanikkonna vananemise mõju eraldivõetuna vähendab majanduskasvu potentsiaali 2040. aastaks kuni 1 protsendipunkti võrra. Välistest mõjudest rääkides tuleb märkida, et globaliseerumise tagajärjel lõimuvad rahvusvahelise majandussüsteemiga paljud uued riigid. EL peab ära kasutama võimalused, mida pakub kiiresti kasvavate turgude avanemine Aasias, (nt Hiinas ja Indias). Samal ajal tuleb ELil võidelda sellest tuleneva rahvusvahelise tööjõu jaotusega, eelkõige kuna Hiina hakkab spetsialiseeruma suurema lisaväärtusega kaupade tootmisele ning India areneb ülemaailmse tähtsusega hankekeskuseks teenuste alal. Suurt probleemi kujutab endast ka ähvardav ressursside vähenemine ja hindade kõikumine, kliimamuutused ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine.

1.2. Vaadates tulevikku

Ühendus ja liikmesriigid peaksid neile probleemidele vastu astuma realistliku optimismiga. Võib tuua palju näiteid edukatest reformidest ja majanduse ümberkujundamisest, ja need tõestavad, et muudatused võivad tuua edu. Eriti julgustav on asjaolu, et probleemide kiire lahendamise vajadust tunnustatakse laialdaselt. Valitseb üldine valmisolek jätkata reforme, mis suunavad Euroopa Liidu kiirema majanduskasvu teele ja teevad teoks meie sotsiaalsed ja keskkonnaalased püüdlused. ELil on suured võimalused arendada edasi oma konkurentsieeliseid, ja on äärmiselt tähtis, et tegevus, millega seda potentsiaali ära kasutatakse ja ELi kodanike kindlustunnet suurendatakse, oleks sihikindel .

Eelnevat arvestades peaksid EL ja üksikud liikmesriigid panema rõhku teadmistesse investeerimisele, et tagada kogu Euroopa majanduse dünaamilisus ja elujõud. Kasvupotentsiaali suurendamiseks ja tulevikuks valmistumiseks on kõige olulisem luua teadmistepõhine ühiskond, mis rajaneb inimkapitalil, haridusel, teadusuuringutel ja innovatsioonipoliitikal . Majanduskasvu püsivus nõuab ka suuremat demograafilist dünamismi, paremat sotsiaalset integratsiooni ja Euroopa noorsoo potentsiaali paremat ärakasutamist, nagu tõdes Euroopa Ülemkogu Euroopa noorte pakti vastu võttes.

Koos siseturu väljakujundamisega ja õiglase konkurentsi edendamisega on majanduskasvu ja suurema tootlikkuse allikaks soodsa kliima loomine kaubanduse ja ettevõtluse jaoks, infrastruktuuride arendamine, kohanemisvõimelise ja kergesti ligipääsetava tööturu rajamine ja teadmistepõhised reformid.

1.3. Komplekssed suunised (2005–2008)

Need küsimused sunnivad keskenduma reformidele, millega tõsta Euroopa Liidu majanduse kasvupotentsiaali, säilitades samal ajal tugeva makromajanduspoliitika, mis on aluseks reformide edule. Kui jõutakse kokkuleppele selles, kuidas tugevdada ja rakendada Euroopa Ülemkogu poolt vastuvõetud stabiilsuse ja kasvu pakti, siis on võimalik eelarvepoliitika abil nende küsimustega järjekindlamalt tegeleda.[1] ELi kasvupotentsiaali tõstmine aitab saavutada säästva arengu domineerivat eesmärki.

Komplekssed suunised on nende prioriteetide otsene kajastus Euroopa tasemel. Nad moodustavad konkreetse etapi Lissaboni strateegia parema keskendamise ja omaksvõtmise protsessis.

Keskenduda majanduskasvule ja töökohtade loomisele

2005. aasta märtsikuu Euroopa Ülemkogu kohtumisel otsustati uuesti käivitada Lissaboni strateegia, keskendudes komisjoni ettepanekute[2] kohaselt majanduskasvule ja töökohtade loomisele Euroopas. Selle otsusega andsid riigi- ja valitsusjuhid selge sõnumi Euroopa Liidu prioriteetide kohta lähematel aastatel. Nii üleeuroopalisel kui riikide tasemel peab Euroopa Liit nüüdsest keskenduma neile sihtidele ja võtma kasutusele vajalikud meetmed teadmiste arendamiseks, atraktiivsuse suurendamiseks ja uute töökohtade loomiseks[3].

Erilist tähelepanu tuleb pöörata Lissaboni tegevuskava elluviimisele. Nende eesmärkide saavutamiseks peab EL tõhusamalt rakendama kõiki riiklikke ja ühenduse vahendeid – kaasa arvatud struktuurifondid ja maaelu areng – et paremini ära kasutada nende koostoimet. Peale selle võib asjaomaste huvirühmade kaasamine aidata tõsta teadlikkust struktuurireformide vajalikkusest, parandada nende rakendamise kvaliteeti ja suurendada Lissaboni strateegia suhtes vastutustunnet. Liikmesriigid ja ühendus peaksid haarama kinni igast võimalusest kaasata komplekssete suuniste rakendamisse piirkondlikke ja kohalikke valitsusasutusi, tööturu osapooli ja kodanikuühiskonda. Nad peaksid Lissaboni aruannete raames üksikasjalikult kirjeldama sel alal tehtud edusamme.

Et see keskendumine oleks tõhus, otsustas Euroopa Ülemkogu tugevdada olemasolevate mehhanismide sidusust ja vastastikust täiendavust ning alustada uut juhtimistsüklit. Need parandused lihtsustavad protsesse märkimisväärselt ja peavad hõlbustama nende prioriteetide omaksvõttu ja rakendamist riikide tasemel.

Uus juhtimistsükkel

- Kõigepealt kutsus Euroopa Ülemkogu komisjoni üles kajastama majanduskasvule ja töökohtade loomisele antud esmatähtsat osa uutes majanduspoliitika üldsuunistes, mis põhinevad artiklil 99, ja tegi komisjonile ülesandeks tagada majanduslik sidusus Lissaboni strateegia majandusliku, sotsiaalse ja keskkondliku mõõtme ning uute, asutamislepingu artiklil 128 põhinevate tööhõivesuuniste vahel. Need kaks olulist instrumenti viiakse seega vastavusse uuendatud Lissaboni strateegia eesmärkidega ning rakendatakse majanduskasvu ja töökohtade loomise teenistusse.

- Üldist sidusust suurendab veelgi nende kahe teksti liitmine üheks dokumendiks , mis võimaldab esitada Euroopa Liidule ja liikmesriikidele selge strateegilise nägemuse Euroopa elulistest huvidest makromajanduse, mikromajanduse ja tööhõive valdkonnas.

- Komplekssete suunistega luuakse niisiis ühendusele ja liikmesriikidele stabiilne ja sidus raamistik, mis võimaldab kasutusele võtta Euroopa Ülemkogu poolt heakskiidetud esmatähtsaid meetmeid. Nad moodustavad ettevalmistava aluse riiklikele reformikavadele, mis liikmesriikidel on palutud esitada 2005. aasta sügiseks. Liikmesriigid peavad sel eesmärgil loetlema konkreetsed meetmed, mida neil on kavas võtta (või mis nad on juba võtnud) majanduskasvu toetamiseks riiklikul tasemel, kusjuures iga liikmesriik peab panema erilist rõhku oma tähtsamate probleemide lahendamisele.

- Nii komplekssed suunised kui ka riiklikud kavad, mis neist lähtuvad, kehtestatakse kolmeks aastaks , et kindlustada nende elluviimiseks vajalik stabiilsus. Need riiklikud kavad peaksid olema koostatud iga liikmesriigi tavade kohaselt läbiviidud riikliku tasandi aruteludes, millest võtavad osa pädevad parlamentaarsed organid, tööturu osapooled ja kodanikud. See aspekt on väga oluline, et tagada nende programmide vajalik omaksvõtt kõigi asjaosaliste poolt.

- Kompleksseid suuniseid võib vajaduse korral vastavalt asutamislepingu sätetele kohandada igal aastal. Riiklikke programme võivad muuta liikmesriigid ise, lähtudes sisepoliitilistest vajadustest.

- Komplekssete suuniste sidususe püüe peaks laienema ka riiklikele programmidele. Need peaksid niisiis ühte kokkuvõtlikku dokumenti koondama kõik riikide olemasolevad Lissaboni strateegiaga seotud aruanded . Konkreetsemalt on kõne all riiklikud tööhõivearuanded, nn Cardiffi aruanded majandusreformide kohta, samuti nõuetekohaselt lihtsustatud rakendusaruanded nende sektorite kohta, kus rakendatakse avatud kooskõlastamise meetodit. Lisatakse riiklikud strateegilised tegevuskavad, milles on kindlaks määratud struktuuri- ja ühtekuuluvusfondidega seotud prioriteetsed kulukategooriad (pärast määruste vastuvõtmist).[4] Selline lihtsustatud aruandlussüsteem võimaldab liikmesriikidel enam keskenduda rakendustegevusele.

- Pärast kõnealuste riiklike reformikavade esitamist tuleb järgnevatel aastatel (2006. ja 2007. aasta sügiseks) nende rakendamise kohta koostada koondaruanded, milles on ühendatud eespool nimetatud sektoriaruanded, ja seejärel uued kavad, mis juhinduvad uutest, 2008. aasta kevadel välja antavatest komplekssetest suunistest.

Komisjon jätab endale õiguse esitada lähemal ajal teatis, milles täpsustatakse teatavaid üksikasju, et aidata liikmesriikidel ette valmistada oma kavasid komplekssete suuniste järgimiseks. Need üksikasjad võivad käsitleda iga liikmesriigi ees seisvate asjakohaste probleemide kindlakstegemist ühise raamistiku ja ühiste vorminõuete alusel, olemasolevate sektoriaruannete ühendamist ning kõnealuste kavade elluviimise komisjonipoolset järelevalvet.

Lõpuks esitab komisjon omalt poolt täienduseks riiklikele kavadele nn ühenduse Lissaboni kava, mis hõlmab kõiki ühenduse tasandil majanduskasvu ja töökohtade loomise huvides võetavaid meetmeid. See kava kajastab komisjoni poolt kevadisele Euroopa Ülemkogule esitatud teatises[5] sisalduvaid meetmeid ja eelkõige Lissaboni tegevuskava ühendusepoolseid punkte[6].

1.4. Sisu ja ülesehitus

Lähtudes faktist, et mikro- ja makromajanduspoliitika ning tööhõivepoliitika on omavahel seotud ja peaksid üksteist vastastikku toetama, on komplekssed suunised esitatud ühe tervikliku dokumendina, mis sisaldab kaht osa.

1. osa – majanduspoliitika üldsuunised

Komplekssete suuniste see osa sisaldab komisjoni soovitust majanduspoliitika üldiste suuniste kohta, mida kohaldatakse kõikide liikmesriikide ja ühenduse suhtes. Majanduspoliitika koordineerimise ühe peamise tööriistana kajastab see osa Lissaboni strateegia uut käivitamist ja keskendub majanduspoliitika osatähtsusele kiiremas majanduskasvus ja suurema hulga töökohtade loomises.

See osa sisaldab juhiseid liikmesriikide ja ühenduse makro- ja mikromajanduspoliitika kujundamiseks neis sektorites, kus on kõige enam võimalusi majanduskasvu kiirendada ja töökohti luua. A jagu käsitleb panust, mida nende eesmärkide taotlemisse võib anda makromajanduspoliitika. B jagu keskendub meetmetele, mida tuleb võtta ELil ja liikmesriikidel, et suurendada Euroopa atraktiivsust investorite ja tööotsijate silmis ning edendada majanduskasvu huvides teadmisi ja innovatsiooni.

Poliitikameetmed ja struktuurireformid, mille abil neid suuniseid rakendatakse, on stabiilse makromajanduse ja stabiilse poliitika tingimustes oluliselt tõhusamad. Makro- ja mikromajanduspoliitika vahel valitseb tugev vastasmõju ja nad toetavad teineteist. Ilma kasvule ja stabiilsusele suunatud makromajanduspoliitikata ei anna struktuurireformid tegelikkuses nii palju kasu kui oleks mõeldav, kuna seda jäävad takistama majanduse kitsaskohad ja tasakaalustamatus. Samal ajal võivad struktuurireformid soodustada makromajanduspoliitika stabiilsust, tõhustades turgude toimimist ja avaldades sellega alandavat mõju hindadele ja tõstes vastupanuvõimet tagasilöökide suhtes. Ulatuslike reformide strateegiaga, mida toetavad stabiilsed makromajanduslikud tingimused, saab tagada nimetatud vastasmõjude ja koostoimete täieliku arvessevõtmise.

2. osa – tööhõivesuunised

Komplekssete suuniste see osa sisaldab ettepanekut tööhõivesuuniseid käsitleva nõukogu otsuse kohta, mille üle kooskõlas asutamislepingu artikliga 128 konsulteeritakse ka Euroopa Parlamendiga, Euroopa sotsiaal- ja majanduskomiteega ja regioonide komiteega. Kõnealustel suunistel ja nendega seotud Euroopa tööhõivestrateegial on tähtis koordineeriv osa liikmesriikide tööhõivepoliitikate väljatöötamises. Alates 1997. aastast on see strateegia aidanud parandada kogu ELi tööhõivepoliitikate keskendamist, järelevalvet ja aruandlust.

See osa keskendub tööhõivepoliitika panusele suurema hulga ja paremate töökohtade loomisesse, nagu on määratletud uues Lissaboni agendas. Tööhõivepoliitika võib anda otsustava panuse tööhõive suurendamisse, majanduskasvu kiirendamisse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisse. Et tagada sotsiaalkaitsesüsteemide piisavus, rahaline jätkusuutlikkus ja ühiskonna muutuvate vajadustega kohanemise võime ning toetada pikaajalist majanduskasvu ja tööhõive suurenemist, on vaja neid süsteeme moderniseerida[7].

Tööhõivesuunistes sätestatakse üldised tööhõivealased eesmärgid ja prioriteedid ELi ja liikmesriikide tegevuseks. Tööhõivepoliitikat tuleks rakendada paralleelselt teenuste-, kauba- ja finantsturgude reformimisega ning see peaks positiivselt mõjutama majanduskasvule ja tööhõive suurendamisele suunatud makromajanduspoliitikat. Seetõttu esitatakse ühtsuse ja järjekindluse huvides 1. ja 2. osa asjaomaste suuniste vahelised ristviited.

Majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssed suunised (2005-2008)

1. Tagada majanduse stabiilsus.

2. Kindlustada majanduse jätkusuutlikus.

3. Edendada vahendite tulemuslikku jaotamist.

4. Edendada makromajanduspoliitika ja struktuuripoliitika vahelist sidusust.

5. Tagada palgatõusu osatähtsus makromajandusliku stabiilsuse ja kiirema majanduskasvu saavutamisel.

6. Aidata kaasa dünaamilise ja hästitoimiva rahaliidu kujunemisele.

Makromajanduslikud suunised (2005-2008)

7. Laiendada ja süvendada siseturgu.

8. Tagada turgude avatus ja konkurentsivõime.

9. Luua atraktiivsem ettevõtluskeskkond.

10. Edendada ettevõtlusvaimu ning luua soodne keskkond väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

11. Laiendada ja parandada Euroopa infrastruktuure ning viia lõpule kokkulepitud prioriteetsed piiriülesed projektid

12. Suurendada ja parandada investeerimist teadus- ja arendustegevusse.

13. Soodustada innovatsiooni ning info- ja sidetehnoloogia kasutuselevõttu.

14. Stimuleerida ressursside säästlikku kasutamist ning tugevdada majanduskasvu ja keskkonnakaitse vahelist vastasmõju.

15. Aidata kaasa Euroopa tööstusbaasi tugevdamisele.

Mikromajanduslikud suunised (2005–2008)

16. Rakendada tööhõivepoliitikat, mis on suunatud täieliku tööhõive saavutamisele, kvaliteedi ja tootlikkuse paranemisele ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele.

17. Edendada elutsüklipõhist lähenemist töötamisele.

18. Tagada tööotsijaile ja ebasoodsas olukorras olevatele inimestele pääs tööturgudele.

19. Parandada tööturgude vajaduste rahuldamist.

20. Edendada paindlikkust koos töösuhete püsivusega ning vähendada tööturu killustumist.

21. Tagada tööhõivet soodustav palgatõus ja muude tööjõukulutuste kasv.

22. Laiendada ja parandada investeerimist inimkapitali.

23. Kohandada haridus - ja koolitussüsteeme vastavalt uutele pädevusnõuetele.

*

* *

Seetõttu komisjon

- soovitab kehtestada järgmised liikmesriikide ja ühenduse majanduspoliitika üldised suunised, mis põhinevad artiklil 99 ja

- teeb ettepaneku võtta vastu järgmine nõukogu otsus tööhõivepoliitika suuniste kohta, mis põhinevad artiklil 128.

1. osa Komisjoni soovitus majanduspoliitika üldsuuniste kohta (2005–2008)

KOMISJONI SOOVITUS

liikmesriikide ja ühenduse majanduspoliitika üldsuuniste kohta (mis põhinevad EÜ asutamislepingu artiklil 99)

A jagu – majanduskasvule ja töökohtade loomisele suunatud makromajanduspoliitika[8]

A.1 Makromajanduspoliitika, millega kujundatakse kiirema majanduskasvu ja töökohtade loomise tingimused

Tööhõive suurendamiseks ja kasvupotentsiaali tõstmiseks vajaliku majandusliku stabiilsuse kindlustamine

Tasakaalustatud majanduskasvu ja olemasoleva kasvupotentsiaali täieliku realiseerimise toetamises on otsustav osa tugeval makromajanduspoliitikal. See poliitika on eluliselt vajalik ka raamtingimuste loomisel säästude ja investeeringute piisava taseme saavutamiseks ning investeeringute kindlamaks suunamiseks teadmistesse ja innovatsiooni, et majandus liiguks edasi jätkusuutlikkuse, inflatsiooni vältimise, kasvu ja tööhõive soodustamise rada mööda. Tulevikku kavandades peab ettevõtetel ja üksikisikutel olema kindlustunne, et hinnad jäävad stabiilseks ning vahetuskursid ja pikaajalised intressimäärad on mõistlikult püsivad.

Rahapoliitika abil saab sellele kaasa aidata, kindlustades hindade stabiilsust ja sõltuvalt selle tegevuse tulemuslikkusest toetades muid üldisi majanduspoliitikameetmeid. Mõnes uues liikmesriigis võib olla vaja rahapliitika abil soodustada pikaajaliste intressimäärade edasist langust ning vahetuskursside süsteemi abil üritada jõuda reaalse ja nominaalse kasvu püsiva lähenemiseni. Neid püüdlusi aitab täiendada vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalemine. Mõne nimetatud liikmesriigi jaoks on täiendav makromajanduspoliitiline ülesanne hoida jooksevkonto defitsiit suhteliselt suurena, s.o sellisel tasemel, kus on võimalik tagada tugev välisfinantseerimine. Olemasoleva jooksevkonto defitsiidi vähendamiseks on vaja rakendada piiravat rahanduspoliitikat, kuna sellise puudujäägi katmine võib pärast erastamise lõpuleviimist osutuda raskemaks.

Püsiva eelarveseisundi kindlustamine võimaldab automaatsetel eelarvet stabiliseerivatel teguritel täielikult ja mõlemapoolselt mõjule pääseda, stabiliseerides toodangut kiirema ja püsivama majanduskasvu taustal. Nende liikmesriikide ees, kes on juba saavutanud püsiva, tasakaalulähedase või ülejäägilise eelarveseisundi, seisab ülesanne säilitada seda seisundit ühekordseid ja ajutisi meetmeid kasutamata. Ülejäänud liikmesriikidel on eriti majandustingimuste paranemise korral väga oluline võtta meetmed keskpika tähtajaga eelarve-eesmärkide saavutamiseks, vältides sellega tsükliennetusliku poliitika rakendamist ning püüeldes olukorra poole, kus automaatsetel stabiliseerivatel teguritel on enne järgmist majanduslangust võimalik täiel määral toimet avaldada. Üksikute liikmesriikide keskpika tähtajaga eelarve-eesmärgid varieeruvad sõltuvalt nende riigivõla osatähtsusest ja kasvupotentsiaalist, kuid kontrollväärtuseni 3% SKTst peab jääma piisav varu.

Suunis. Et tagada majanduse stabiilsus , peaksid liikmesriigid säilitama keskpika tähtajaga eelarve-eesmärgid kogu majandustsükli kestel ja võtma kuni nende eesmärkide saavutamiseni kõik vajalikud korrigeerivad meetmed kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga. Sellest lähtudes tuleks liikmesriikidel vältida tsükliennetuslikku poliitikat. Liikmesriigid, kelle olemasolev jooksevkonto defitsiit võib kujuneda raskesti ületatavaks, peaksid tegema pingutusi olukorra parandamise nimel, rakendades struktuurireforme, et tõsta välist konkurentsivõimet ning aidata defitsiidi korrigeerimisele kaasa rahanduspoliitika abil. (Kompleksne suunis nr 1).

Majanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse kindlustamine Euroopa elanikkonna vananemise taustal

Euroopa elanikkonna vananemine asetab tõsisesse ohtu Euroopa Liidu majanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse. Viimaste prognooside kohaselt on Euroopa tööealine elanikkond (15–64-aastased) 2050. aastaks 18% väiksem kui 2000. aastal ning üle 65 aastaste inimeste hulk on tõusnud 60% võrra. See toob kaasa mitte üksnes välisest abist sõltuvate isikute suurema osakaalu, vaid ka suurema riigivõla, suuremad reaalintressimäärad ning väiksema kasvupotentsiaali, juhul kui kohe ei võeta meetmeid ELi majanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse kindlustamiseks.

Liikmesriigid võivad vananemise majanduslike tagajärgedega toime tulla võlgade kiirema vähendamise, tööhõivemäärasid suurendavate meetmete ja tööjõu pakkumise suurendamise abil, tegutsedes nii vastu tööealiste inimeste arvu vähenemisele tulevikus. Samuti on oluline moderniseerida sotsiaalkaitsesüsteeme, et kindlustada nende rahaline jätkusuutlikkus, samal ajal tagades, et nad sõltuvate ja vanemaealiste isikute arvu suurenemisest tingitud vajaduste kasvu tingimustes täidavad oma eesmärke ka ligipääsetavuse ja piisavuse seisukohast. Eelkõige saab pensionilejäämise otsuseid mõjutavaid muutusi kõrvaldada ja oodatava eluea pikenemise taustal pikaajalisemat töötamist ergutada sellega, et süvendatakse vastasmõjusid sotsiaalkaitsesüsteemide ja tööturgude vahel.

Suunis . Et tagada majanduse jätkusuutlikkus , peaksid liikmesriigid elanikkonna vananemise prognoositavaid kulusid arvestades hakkama rahuldavas tempos vähendama riigivõlga, et tugevdada riigi rahandust, reformima pensioni- ja tervishoiusüsteeme, et tagada nende rahaline suutlikkus ning samal ajal sotsiaalne piisavus ja kättesaadavus ning võtma meetmeid tööhõive ja tööjõupakkumise suurendamiseks. (Kompleksne suunis nr 2). Vt ka kompleksne suunis „Edendada elutsüklipõhist lähenemist töötamisele“ (nr 17) .

Edendada vahendite tulemuslikku jaotamist ning makromajanduspoliitika ja struktuuripoliitika vahelist sidusust

Hästi läbimõeldud maksu- ja kuluarvestussüsteemid, mis soodustavad vahendite tulemuslikku jaotamist, on riiklikus sektoris äärmiselt vajalikud, et aidata maksimaalselt kaasa majanduskasvule ja töökohtade loomisele, ohustamata majanduse stabiilsuse ja jätkusuutlikkuse alaste eesmärkide saavutamist. Selleni võib jõuda kulude ümberjaotamisega majanduskasvu soodustavatesse kulukategooriatesse, nagu teadus- ja arendustegevus, ainelised infrastruktuurid, inimkapital ja teadmised. Liikmesriigid võivad kulutusi käsitlevate eeskirjade ja tõhusa eelarvestuse abil ühtlasi täiendava kontrolli all hoida ka teisi kulukategooriaid ning luua mehhanisme, millega tagatakse üksikute reformimeetmete ja kompleksse reformitegevuse läbimõeldud planeerimine. ELi majanduse olulisim prioriteet on tagada, et maksusüsteemid ja nende vastasmõju hüvitissüsteemidega soodustaksid suurema tööhõive ja suuremate investeeringute kaudu kasvupotentsiaali suurenemist.

Suunis. Et edendada vahendite tulemuslikku jaotamist , peaksid liikmesriigid suunama riiklikke kulutusi majanduskasvu soodustavatesse kulukategooriatesse, kohandama maksusüsteeme vastavalt kasvupotentsiaali tugevdamise eesmärgile ja tagama, et oleksid loodud riiklike kulutuste ja poliitikaeesmärkide saavutamise vahelise seose hindamise mehhanismid ning tagama reformipakettide omavahelise sidususe, ilma et see piiraks majanduse stabiilsust ja jätkusuutlikkust käsitlevate suuniste kohaldamist. (Kompleksne suunis nr 3).

Tugeva makromajanduspoliitika ülesanne on luua tingimused, mis viivad töökohtade loomiseni ja majanduskasvuni, kuid lõplikult tagavad majandustulemuste ja heaolu jätkusuutliku kasvu turgude tõhusat toimimist edendavad struktuurireformid ning hästi läbi mõeldud riiklik sekkumine. Kui struktuuripoliitika abil ei õnnestu esile kutsuda kiiremat majanduskasvu, kahjustab see majanduse stabiilsust näiteks eelarvepuudujäägi, püsiva inflatsiooni ning ajutiste või jätkuvate majanduse tagasilöökidega kohanemise võime vähenemise kaudu. Liikmesriikide üldise majandusstrateegia oluline element on tagada struktuuripoliitika põhimõtete järjepidev kogum, mis toetab makromajanduslikku raamistikku ja vastupidi. Turgude reformimisega tuleb eelkõige parandada majanduse üldist paindlikkust ja kohanemisvõimet majandustingimuste tsükliliste muutustega ning ka pikemaajaliste suundumustega, nagu globaliseerumisega ja tehnilise progressiga.

Suunis. Et edendada makromajanduspoliitika ja struktuuripoliitika vahelist sidusust , peaksid liikmesriigid läbi viima reforme, mis toetavad makromajanduslikku raamistikku paindlikkuse ja liikuvuse suurendamise ning globaliseerumise, tehnika edusammude ja tsükliliste muutustega kohanemise võime parandamise abil. (Kompleksne suunis nr 4). Vt ka kompleksne suunis „Edendada paindlikkust koos tööga kindlustatusega ning vähendada tööturu killustatust (nr 20).

Tagada, et palgatõus aitaks kaasa makromajandusliku stabiilsuse saavutamisele ning täiendaks struktuurireforme.

Palgatõus võib aidata luua stabiilsete makromajanduslike tingimuste ja tööhõivet soodustava poliitika kooslust, tingimusel, et reaalne palgatõus järgib keskpikas perspektiivis selle aluseks olevat tootlikkuse kasvumäära ning on kooskõlas tasuvusemääraga, mis võimaldab tootlikkust, tööviljakust ja tööhõivet suurendavat investeerimist. See nõuab, et ajutised tegurid nagu tsüklilisest taastumisest tingitud tootlikkuse kasv ja juhtintressimäära lühiajalised tõusud ei põhjustaks palgatõusu jäävat pidurdumist, ning et palgatõus peegeldaks tingimusi kohalikul tööturul.

Arvestades nafta- ja toorainehindade pidevat tõusu, on vaja hoolikalt jälgida palgakokkulepete ja suurenevate tööjõukulutuste mõju hindade konkurentsivõimele. ELi tasandil on võimalik teha jõupingutusi finants- ja maksuasutuste vahelise ning tööturu osapoolte vahelise dialoogi ja teabevahetuse jätkumise nimel makromajandusliku dialoogi raames.

Suunis . Et tagada palgatõusu osatähtsus makromajandusliku stabiilsuse ja kiirema majanduskasvu saavutamisel ning tõsta kohanemisvõimet, peaksid liikmesriigid edendama nominaalset palgatõusu ja tööjõukulutusi kooskõlas hindade stabiilsusega ning keskpika ajavahemiku suundumustega tootlikkuses, võttes arvesse erinevusi töötajate oskuste ja kohalikel tööturgudel valitsevate tingimuste vahel. (Kompleksne suunis nr 5). Vt ka kompleksne suunis „Tagada palga ja muude tööjõukulutuste tööhõivet soodustav kasv“ (nr 21) .

A.2 Dünaamilise ja hästitoimiva eurotsooni tagamine

Vajadus tagada kiirem majanduskasv ja suurem tööhõive on eriti terav eurotsoonis, kuna siin olid majandustulemused veel hiljuti oodatust kehvemad ja kasvupotentsiaal madal, komisjoni hinnangul umbes 2%. Sisenõudlus on eriti allasurutud eurotsoonis, kus nii eratarbimine kui investeerimine olid 2004. aastal märkimisväärselt väiksemad kui EL-25-s tervikuna. Eratarbimise vaibumine paistab olevat põhjustatud pidevast murest tööväljavaadete pärast (töötuse määr on jätkuvalt umbes 9%), ning üldisemalt pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse ja riikide rahanduse pärast, ning keskpikas perspektiivis oodatavate sissetulekute pärast.

Eurotsooni ees seisev peamine ülesanne on tagada olemasoleva kasvupotentsiaali realiseerumine ning aja jooksul kasvupotentsiaali koguni suurendada. Seda saab kõige paremini saavutada kasvule ja stabiilsusele suunatud makromajanduspoliitika ning struktuurireformide abil. Mõlemad on eriti vajalikud eurotsooni liikmesriikides, kuna neil on suur mõju riikide võimele piisavalt kohaneda asümmeetrilise mõjuga majanduslangustega ning selle kaudu eurotsooni majanduslikule paindlikkusele tervikuna. Lisaks mõjutavad üksikute eurotsooni liikmesriikide majandustulemused ja nende majanduspoliitika tugevasti ühiseid väärtusi nagu euro vahetuskurss, intressimäärad ja hindade stabiilsus. Kõik see tingib eurotsoonis vajaduse makromajanduspoliitika ja struktuuripoliitika tugevama koordineerimise järele.

Majandus- ja rahaliit paneb erilist rõhku maksukorralduse kindlustamisele, et selliseid ühiseid väärtusi kaitsta. Intressipoliitika ja vahetuskursipoliitika puudumine riikides tingib ühtlasi suurema vajaduse püsiva eelarveseisundi saavutamise ja säilitamise järele, mis jätaks piisava eelarvevaru asümmeetrilise mõjuga majanduslanguste tsükliliste muutuste toime neutraliseerimiseks

Struktuuripoliitika, mis parandab hindade ja palkade sujuva kohandamise eeldusi, on oluline selleks, et eurotsooni liikmesriigid oleksid võimelised tõrgetega (nt praegune naftahindade tõus) kiiresti kohanema ning et aidata vähendada liikmesriikide inflatsioonitaseme põhjendamatuid erinevusi. Selles suhtes on eriti oluline poliitika, mis parandab tööturgude reageerimisvõimet laialdase tööturul osalemise, töötajate tööalase ja geograafilise liikuvuse ja palkade kindlaksmääramise kaudu, koos reformidega, mis suurendavad kaubaturgude paindlikkust.

Et aidata kaasa rahvusvahelise majandusliku stabiilsuse saavutamisele ja paremini esindada oma majandushuve, on eurotsoonil möödapääsmatult vaja täita kõiki oma ülesandeid rahvusvahelises rahandus- ja majanduspoliitikaalases koostöös. Kuigi eurorühma pideva eesistujafunktsiooni loomine aitaks koordineerida eurotsooni liikmesriikide seisukohti, jääb eurotsooni väline esindatus killustatuks ja ebaühtlaseks ning see ei lase eurotsoonil asuda täitma talle sobivat juhtivat strateegilist osa maailma majandussüsteemi arengus.

Suunis . Et aidata kaasa dünaamilise ja hästitoimiva rahaliidu kujunemisele , peavad eurotsooni liikmesriigid pöörama erilist tähelepanu maksukorraldusele ja sellega seoses tuleb neil liikmesriikidel, kes pole veel saavutanud oma keskpika tähtajaga eelarve-eesmärke, vähendada oma eelarve tsükliliselt korrigeeritavat puudujääki aastas soovitavalt 0,5% ulatuses SKT-st ilma ühekordseid ja muid ajutisi meetmeid kasutamata, ning ulatuslikum korrigeerimine tagada majandusliku tõusu saabudes [MÄRKUS: seda nõuet võidakse ajakohastada pärast Euroopa Ülemkogu kohtumist], teha täiendavaid jõupingutusi struktuurireformide alal, mis parandaksid eurotsooni konkurentsivõimet ja kohanemisvõimet asümmeetrilise mõjuga majanduslanguste puhul, ning tagada, et eurotsooni mõjujõud maailma majandussüsteemis oleks kooskõlas selle riikide majandusliku osatähtsusega. (Kompleksne suunis nr 6).

B jagu – Euroopa kasvupotentsiaali suurendamisele suunatud mikromajanduslikud reformid

Struktuurireformid on Euroopa kasvupotentsiaali suurendamiseks väga olulised, kuna need suurendavad Euroopa majanduse tõhusust ja kohanemisvõimet. Et saavutada nende maksimaalne koostoime, on kõige õigem neid rakendada terviklikult ja koordineeritult.

Euroopa kasvupotentsiaali tõstmine nõuab edasiminekut nii töökohtade loomises kui ka tootlikkuse kasvus. Alates 1990. aastate keskpaigast on tootlikkuse kasv ELis tugevasti aeglustunud. Selle suundumuse muutmine on üks Euroopa Liidu peamisi konkurentsialaseid probleeme, eriti elanikkonna vananemist silmas pidades. Ainuüksi elanikkonna vananemine vähendab praegust kasvupotentsiaali hinnanguliselt umbes poole võrra. Tootlikkuse kasvu kiirendamine on niisiis vältimatu, et elatustaset tulevikus säilitada ja tõsta.

Tootlikkuse kasvule sillutavad teed investeeringud ja innovatsioon. Seetõttu on 2005. aasta kevadisel Euroopa Ülemkogu istungil kokkulepitud Lissaboni tegevuskava kõige olulisemad punktid teha Euroopa atraktiivsemaks investoritele ja tööotsijatele ning ergutada investeerimist teadmistesse ja innovatsiooni. Seetõttu on struktuurifondidest ja ühtekuuluvusfondist toetatavad riiklikud ja piirkondlikud programmid vastavalt Lissaboni eesmärkidele üha enam suunatud neisse valdkondadesse investeerimisele.

B.1 Euroopa investoritele ja tööotsijatele atraktiivsemaks

Euroopa Liidu kui investeerimispaiga atraktiivsus sõltub muu hulgas selle turgude suurusest ja avatusest, õiguslikust keskkonnast ja infrastruktuuri kvaliteedist. Investeeringute suurenemine tõstab Euroopas tootlikkust, kuna töö tootlikkus sõltub nii investeeringutest ainelisse ja inimkapitali kui ka teadmistesse ja infrastruktuuri.

Laiendada ja süvendada siseturgu

Euroopa tootjate võime siseturul konkureerida ja püsima jääda määrab ka nende konkurentsivõime maailmaturul. Täielikult integreerunud siseturg teeks Euroopa ligitõmbavamaks ka välisinvestorite jaoks. Kuigi kaupade osas on siseturg suhteliselt hästi integreerunud, jäävad teenusteturud õiguslikult või de facto üsna killustatuks. See kehtib eelkõige energia- ja transporditurgude kohta ning reguleeritud kutsealade kohta. Et edendada majanduskasvu ja tööhõivet ning tugevdada konkurentsi, peab teenuste siseturg olema täiesti toimiv ning samal ajal jääma vastavaks Euroopa sotsiaalsele mudelile. Piiriülest tegevust pidurdavate maksutõkete kõrvaldamine ja töötajate liikuvust takistavate asjaolude kaotamine tooksid samuti kaasa suure tõhususe kasvu. Kõigele lisaks parandaks finantsturgude täielik integreerumine majandustulemusi ja tööhõivet, võimaldades kapitali tulemuslikumalt jaotada ja luues paremad tingimused ettevõtluse rahastamiseks.

Kuigi Euroopa ühtse turu potentsiaalsed eelised on üldteada, on siseturgu käsitlevate direktiivide ülevõtmise määr jäänud pettumusttekitavalt väikeseks. Peale selle ei rakendata või ei kohaldata direktiive sageli õigesti, nagu näitab komisjoni poolt rikkumiste puhul algatatud menetluste suur arv. Liikmesriigid peavad tegema innukamalt koostööd omavahel ja komisjoniga, et nad saaksid kindlalt pakkuda oma kodanikele ja ettevõtetele kõiki siseturgu käsitlevate õigusaktidega tagatud eeliseid. Näiteks on palju võimalusi parandada veelgi riigihangete korraldamise menetlusi. Sellised parandused peaksid andma tulemuseks avalikult väljakuulutatud hangete osatähtsuse kasvu. Lisaks peaksid avatumad hanked tekitama liikmesriikides märkimisväärset eelarvekokkuhoidu.

Suunis . Et laiendada ja süvendada siseturgu, peaksid liikmesriigid kiirendama siseturgu käsitlevate direktiivide ülevõtmist, pidama esmatähtsaks siseturgu käsitlevate õigusaktide rangemat ja täpsemat rakendamist, kiirendama finantsturgude integratsiooni, kõrvaldama piiriülest tegevust pidurdavad maksutõkked ning kohaldama tõhusalt ELi riigihangete alaseid eeskirju. (Kompleksne suunis nr 7).

Tagada turgude avatus ja konkurentsivõime nii Euroopas kui ka väljaspool Euroopat

Turgude avatus ja konkurentsivõime aitavad tõhusamalt kasutada ressursse, sunnivad paremini korraldama ettevõtete tööd ja võivad stimuleerida innovatsiooni. Konkurentsipoliitikal on olnud tähtis osa ELi ettevõtetele soodsa tegutsemisruumi loomisel ja seda võib kasutada ka turgude laiema õiguskeskkonna muutmiseks, et edendada tingimusi, mis võimaldavad ettevõtete vahel tõhusat konkurentsi. Euroopa turgude veelgi suuremat avatust konkurentsile võib saavutada riigiabi üldise määra vähendamisega, eraldades samal ajal vahendeid tõeliste turuprobleemide lahendamiseks. Selle muudatusega peab kaasnema ülejäänud riigiabi ümbersuunamine teatavate horisontaalsete eesmärkide, näiteks teadus- ja arendustöö ning inimressursside optimeerimise toetamisele.

Turulepääsu hõlbustavad struktuurireformid on eriti tõhus vahend konkurentsi tugevdamiseks. Need on eriti olulised turgudel, mis seni jäid konkurentsimõjude eest kõrvale kas konkurentsivastase käitumise, liigse reguleerimise (load, litsentsid, miinimumkapitali nõuded, õiguslikud tõkked, kaupluste lahtiolekuajad, kindlaksmääratud hinnad, piiratud müügiperioodid jms) või kaubanduse kaitsemeetmete tõttu. Nõukogu on juba liikmesriike üles kutsunud üle vaatama olemasolevaid riiklikke õigusakte, lähtudes vastavusest ELi eeskirjadega, et kõrvaldada turgudelt tõkkeid ning avada siseturg konkurentsile.

Lisaks peaks võrgutööstuse konkurentsile avamiseks kokkulepitud meetmete rakendamine aitama tagada kõikjal madalamaid hindu ja suuremat valikut, samal ajal kindlustades üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise kõigile kodanikele. Konkurentsi- ja reguleerivad asutused peaksid tagama piisava konkurentsi liberaliseeritud turgudel, kus valitseva ettevõtja turuosa on tihti väga suur.

Et parandada ELi ettevõtete turulepääsemise tingimusi, on väga oluline ühine lähenemine suhetele kolmandate riikidega. Julge kokkuleppe sõlmimine Doha läbirääkimistevooru raames avaks turgusid veel enam kaubandusele ja investeeringutele ning aitaks sellega kaasa majanduse kasvupotentsiaali tõstmisele.

Suunis . Et tagada turgude avatus ja konkurentsivõime , peaksid liikmesriigid esmatähtsaks pidama õiguslike ja muud laadi takistuste kõrvaldamist, mis pidurdavad konkurentsi olulistes sektorites, konkurentsipoliitika senisest rangemat elluviimist, turgude valikulist kontrolli konkurentsi- ja reguleerivate asutuste poolt, et selgitada ja kõrvaldada takistused konkurentsis ja turulepääsul, konkurentsimoonutusi põhjustava riigiabi vähendamist ning abi ümbersuunamist teatavate horisontaalsete eesmärkide toetamisele nagu teadus- ja arendustegevus ning inimressursside optimeerimine. Liikmesriigid peaksid ühtlasi täiel määral rakendama võrgutööstuse konkurentsile avamiseks kokkulepitud meetmeid, et tagada tõhus konkurents üleeuroopalistel integreeritud turgudel, ja kindlustama samal ajal kõrgekvaliteediliste üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise. (Kompleksne suunis nr 8).

Parandada õigusloomet Euroopa ja siseriiklikul tasandil

Et luua kaubandustehingute jaoks väheseid kulutusi nõudev keskkond, on oluline turgude reguleerimine. Seda võib samuti kasutada turuprobleemide lahendamiseks või turgudel osalejate kaitsmiseks. Eeskirjade kumulatiivne toime võib siiski põhjustada märkimisväärseid majanduskulusid. Seetõttu on oluline, et eeskirjad oleksid hästi läbi mõeldud ja proportsionaalsed.

Õigusaktide ettevalmistamisel või läbivaatamisel peaksid liikmesriigid süstemaatiliselt hindama oma seadusandlike algatustega seotud kulusid ja tulusid. See tähendab konsulteerimist asjaomaste huvirühmadega, jättes neile piisavalt aega vastamiseks. Liikmesriike kutsutakse üles välja töötama riiklikke parema õigusloome alaseid tegevuskavasid ning nende elluviimisest aru andma riiklike Lissaboni programmide raames.

Komisjoni lähenemise kohaselt peaks parem õigusloome hõlmama uutest või läbivaadatud õigusnormidest tuleneva üldise kasu või kulude hoolikat hindamist, et teha kindlaks kompromissivõimalusi ja koostoimeid poliitikaeesmärkide vahel. Peale selle vaadatakse üle olemasolevaid õigusnorme, et välja selgitada lihtsustamisvõimalusi, ja hinnatakse selle mõju konkurentsivõimele. Kõigele lisaks on väljaarendamisel ühine meetod uute ja olemasolevate õigusaktide kohaldamisega seotud halduskulude mõõtmiseks.

Seetõttu saab õiguskeskkonna märkimisväärse paranemiseni jõuda õigusnormide kohaldamisega seotud kulude, sealhulgas halduskulude vähendamisega. See on eriti oluline väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE) puhul, kelle vahendid ühenduse ja siseriiklike õigusaktidega ettenähtud haldustegevuseks on tavaliselt üsna piiratud.

Suunis . Et luua atraktiivsem ettevõtluskeskkond , peaksid liikmesriigid parandama oma õigusnormide kvaliteeti nende majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju süstemaatilise ja põhjaliku hindamise abil, võttes seejuures arvesse õigusnormidega seotud halduskulusid. Lisaks peaksid liikmesriigid pidama ulatuslikke konsultatsioone oma seadusandlike algatustega seotud kulude ja tulude üle, eriti kui need algatused nõuavad kompromisse poliitikaeesmärkide vahel. (Kompleksne suunis nr 9).

Euroopal on vaja tõhusamalt tugevdada oma ettevõtlustasandit ja ta vajab rohkem uusi ettevõtteid, mis soovivad katset teha mingi loova või uuendusliku äritegevusega. Tuleks toetada ettevõtluse alaste teadmiste omandamist kõigi hariduse ja koolituse vormide kaudu ning anda sobivaid oskusi. Sel eesmärgil tuleks õhutada partnerlussidemete loomist ettevõtetega. Ettevõtete loomist ja kasvu saab ergutada ka juurdepääsu parandamisega rahastamisele, edukatele ettevõtetele mõeldud maksusoodustustega ning ettevõtlust toetavate teenuste pakkumisega eelkõige noortele ettevõtjatele. Erilist rõhku tuleks panna omandiõiguse üleminekule, pankrotiõiguse läbivaatamisele ning äriühingute päästmise ja ümberkorraldamise võtete parandamisele.

Suunis . Et edendada ettevõtlusvaimu ja luua väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele soodne keskkond , peaksid liikmesriigid hõlbustama ligipääsu rahastamisele, kohandama maksusüsteeme, suurendama VKEde innovatsioonipotentsiaali ning pakkuma asjakohast teavet ja tugiteenuseid, et ergutada uute ettevõtete loomist ja kasvu. Lisaks peaksid liikmesriigid kooskõlas VKEde hartaga tugevdama ettevõtlusharidust ja -koolitust . Liikmesriigid peaksid samuti hõlbustama omandiõiguse üleminekut, läbi vaatama pankrotiõiguse ja parandama oma äriühingute päästmise ja ümberkorraldamise võtteid. (Kompleksne suunis nr 10).

Euroopa infrastruktuuri laiendamine ja parandamine

Tänapäevane infrastruktuur on oluline paikkonna atraktiivsust mõjutav tegur. See soodustab isikute, kaupade ja teenuste liikumist kogu Euroopa Liidus. Tänapäevane transpordi-, energia- ja elektronsideinfrastruktuur on tõhustatud Lissaboni strateegia eeliste ärakasutamise eeltingimus. Transpordikulude vähendamise ja turgude laiendamisega aitavad ühendatud ja koostalitusvõimelised üleeuroopalised võrgud tugevdada rahvusvahelist kaubavahetust ning muudavad sujuvamaks siseturu toimimise. Peale selle tugevdab Euroopa võrgutööstuste käimasolev liberaliseerimine konkurentsi ja muudab nende sektorite töö tõhusamaks.

Tulevikus Euroopa infrastruktuuri tehtavate investeeringute seisukohast tuleks esmatähtsaks lugeda parlamendi ja nõukogu poolt üleeuroopalisi võrke käsitlevates suunistes esitatud 30 prioriteetse transpordiprojekti ning Euroopa kasvualgatuse raames esitatud piiriüleste transpordi, energeetika ja lairibavõrkude alaste kiirprojektide elluviimist. Samuti tuleb tegelda infrastruktuuri kitsaskohtadega eri riikides. Asjakohased infrastruktuuride hinna määramise süsteemid võivad kaasa aidata infrastruktuuride tõhusale kasutamisele ja jätkusuutliku transpordiliikide tasakaalu arendamisele.

Suunis . Et laiendada ja parandada Euroopa infrastruktuuri ning viia lõpule kokkulepitud prioriteetsed piiriülesed projektid eelkõige eesmärgiga saavutada riiklike turgude parem integratsioon laienenud ELis, peaksid liikmesriigid arendama välja sobivad transpordi-, energia- ning info- ja sideinfrastruktuurid, eelkõige piiriülestes segmentides, kuna need on olulised eeltingimused võrgutööstuste edukaks avamiseks konkurentsile. Lisaks peaksid liikmesriigid rahvusvaheliste kulutuste arvessevõtmiseks kehtestama asjakohased infrastruktuuride hinna määramise süsteemid, et tagada infrastruktuuride tõhus kasutamine ja jätkusuutliku transpordiliikide tasakaalu arendamine. (Kompleksne suunis nr 11).

B.2 Teadmised ja innovatsioon majanduskasvu teenistuses

Pikaajalise majanduskasvu oluliseks käivitajaks on teadmised, mis saadakse teadus- ja arendustegevusse investeerimise teel, innovatsioon ja haridus. Teadmistesse investeerimisele ja ELi majanduse innovatsioonisuutlikkuse suurendamisele suunatud poliitika moodustab Lissaboni kasvu- ja tööhõivestrateegia tuuma.

Suurendada ja parandada investeerimist teadus- ja arendustegevusse

Teadus- ja arendustegevus mõjutab majanduskasvu mitmel viisil: esiteks võib see kaasa aidata uute turgude või uute tootmisprotsesside loomisele, teiseks võib see viia täiendavate paranduste tegemiseni olemasolevates toodetes ja tootmisprotsessides, kolmandaks tõstab see riigi võimet rakendada uusi tehnoloogiaid.

EL kulutab praegu oma SKTst teadus- ja arendustegevusele umbes 2% (kuigi see liikmesriigiti varieerub 0,5%st kuni 4%ni), seega mitte rohkem kui Lissaboni strateegia käivitamise ajal. Lisaks rahastavad ettevõtted ELis teadus- ja arendustegevusele tehtavaid kulutusi üksnes umbes 55% ulatuses. Et saavutada ELi kollektiivset eesmärki – tõsta kulutused teadustegevusele 3%ni SKTst, on vaja kiiremat edasiminekut ja kaks kolmandikku kõigist neist investeeringutest peaks tulema erasektorist. Liikmesriike kutsutakse üles andma aru oma 2008. ja 2010. aastaks seatud eesmärkidest teadus- ja arendustegevuse kulutuste alal ning meetmetest, mille abil neid eesmärke oma riiklike Lissaboni programmide raames kavatsetakse saavutada. Peamine probleem on luua ettevõtetele raamtingimused, vahendid ja stiimulid teadusuuringutesse investeerimiseks. Riiklikke teaduskulutusi tuleb tõhustada ja riikliku teadustöö seoseid erasektoriga parandada. Tippkeskusi ja nende võrgustikke tuleks tugevdada ja paremini tuleks erasektori teadus- ja arendustegevuse edendamiseks kasutada riiklikke toetusmehhanisme, sealhulgas rahandusmeetmeid. Samuti on väga oluline tagada, et ettevõtted tegutsevad piisava konkurentsi tingimustes, kuna konkurents stimuleerib suurel määral kulutuste tegemist innovatsioonile erasektoris. Lisaks tuleb sihikindlaid pingutusi teha Euroopas tegutsevate teadlaste arvu ja kvalifikatsiooni suurendamise nimel, eelkõige ergutades tudengite siirdumist loodusteaduste, tehnika ja inseneriteaduse aladele ning parandades edutamisvõimalusi ning teadlaste rahvusvahelist ja sektorisisest liikuvust.

Suunis. Et suurendada ja parandada investeerimist teadus- ja arendustegevusse , peaksid liikmesriigid edasi arendama meetmete kombinatsioone, millega tugevdada ettevõtete teadus- ja arendustegevust, parandades selleks raamtingimusi ja tagades, et ettevõtted tegutsevad piisava konkurentsi tingimustes, suurendama ja tõhustama riiklikke kulutusi teadus- ja arendustegevusele, tugevdama tippkeskusi, kasutama erasektori teadus- ja arenduskulutuste edendamiseks paremini toetusmehhanisme, nt rahandusmeetmeid, tagama kvalifitseeritud teadlaste piisava hulga, ergutades tudengeid enam suunduma loodusteaduste, tehnika ja inseneriteaduse aladele ning parandades edutamisvõimalusi ning teadlaste rahvusvahelist ja sektorisisest liikuvust. (Kompleksne suunis nr 12). Vt ühtlasi suunis „Laiendada ja parandada investeerimist inimkapitali“ (nr 22).

Soodustada innovatsiooni, info- ja sidetehnoloogiate kasutuselevõttu ning ressursside säästlikku kasutamist

Euroopa majanduse dünaamilisus on otsustaval määral seotud innovatsioonisuutlikkusega. Tuleb luua innovatsiooni jaoks vajalikud majanduslikud raamtingimused. See tähendab hästitoimivaid finants- ja kaubaturgusid ning selgelt määratletud ja sobiva hinnaga intellektuaalomandi õigusi. Uuendusi toovad sageli turule uued ettevõtted, kellel võivad rahastamise leidmisel tekkida eriti suured raskused. Uuendusmeelsete ettevõtete loomist ja kasvu ergutavate meetmete võtmine, kaasa arvatud ligipääsu hõlbustamine rahastamisele peaks seetõttu uuendustegevust hoogustama. Tehnoloogiate levikut saab soodustada innovatsioonikeskuste ja nende võrgustike arendamisega, samuti VKEdele mõeldud innovatsiooni tugiteenuste pakkumisega. Teadmistesiire teadlaste liikumise tulemusel, välismaised otseinvesteeringud või tehnoloogiate import on eriti kasulikud mahajäänud riikidele ja piirkondadele.

EL ei ole suutnud täiel määral ära kasutada info- ja sidetehnoloogiate suureneva tootmise ja kasutamise eeliseid. Seda näitab jätkuv investeeringute vähesus info- ja sidetehnoloogiasektoris, info- ja sidetehnoloogiate kasutuselevõtu institutsioonilised piirangud ja organisatoorsed probleemid. Tehnoloogiline innovatsioon sõltub kõigele lisaks ka majanduskasvu soodustava keskkonna olemasolust. Info- ja sidetehnoloogiate kasutuselevõtmine sõltub eriti töö paindlikust korraldusest ja kohanemisvõimelistest turgudest.

Suunis . Et soodustada innovatsiooni ning info- ja sidetehnoloogiate kasutuselevõttu , peaksid liikmesriigid keskenduma innovatsiooni tugiteenuste parandamisele, eriti tehnosiirde alal, innovatsioonikeskuste ja nende võrgustike loomisele, mis ühendaksid omavahel ülikoole ja ettevõtteid, teadmistesiirde soodustamisele välismaiste otseinvesteeringute abil, rahastamisele ligipääsu parandamisele ning selgelt määratletud ja sobiva hinnaga intellektuaalomandi õigustele. Nad peaksid hõlbustama info- ja sidetehnoloogiate kasutuselevõttu majanduses ja sellega seotud muudatuste tegemist töökorralduses. (Kompleksne suunis nr 13).

ELi kestev edu sõltub ühtlasi sellest, kuidas tullakse toime terve rea ressurssidest ja keskkonnast lähtuvate probleemidega, mis tähelepanuta jäämise korral hakkavad tulevast majanduskasvu pidurdama. Selles suhtes on hiljutised naftahindade muutused ja asjaomased prognoosid veelgi teravdanud tõhusa energiakasutuse probleemi. Kui nende probleemide lahendamist veelgi edasi lükata, muutub meetmete võtmine majanduslikult kulukamaks. Need meetmed peaksid hõlmama kliimamuutuse mõjudega tegelemist, ressursside mõistlikumat kasutamist ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamist. Selles kontekstis on määrav osa turupõhiste vahendite kasutamisel, nii et hinnad kajastaksid paremini keskkonnakahju ja sotsiaalkulusid. Ergutades keskkonnasõbralike tehnoloogiate väljatöötamist ja kasutamist ning riigihangete keskkonnamõju arvestamist, saab innovatsiooni tulemusi parandada ning suurendada asjaomaste sektorite panust säästvasse arengusse. Näiteks on ELi äriühingud maailmas juhtival kohal uute taastuva energia tehnoloogiate väljaarendamise alal. Eelkõige energiahinna jätkuva tõusu ja kliimamuutuse ohtlike mõjude kasvu tingimustes on oluline edendada energia veelgi tõhusamat kasutamist, mis aitab kaasa nii säästvale arengule kui ka konkurentsivõime tõstmisele.

Suunis . Et edendada ressursside säästlikku kasutamist ning tugevdada keskkonnakaitse ja majanduskasvu vahelist vastasmõju , peaksid liikmesriigid esmajärjekorras arvesse võtma väliseid keskkonnakulusid, suurendama energiakasutuse tõhusust ning välja töötama ja ellu rakendama keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid. Neid prioriteete tuleks ellu viia kooskõlas ELi olemasolevate kohustustega ning keskkonnatehnoloogia tegevuskavas kavandatud meetmete ja vahenditega, tehes seda turupõhiste vahendite, riskifondide ning teadus- ja arendustegevuse rahastamise abil, arvestades riigihangete keskkonnamõju ning kaotades keskkonnakahjulikud toetused ja muud poliitikavahendid. (Kompleksne suunis nr 14).

Aidata kaasa Euroopa tööstusbaasi tugevdamisele

ELi tootlikkuse kasvu aeglustumine viimasel ajal on osaliselt seotud raskustega majanduse ümberkorraldamisel uuemate, suuremat tootlikkuse kasvu võimaldavate sektorite kasuks. Et tugevdada ja säilitada oma juhtrolli majanduses ja tehnoloogiaarengus, peab Euroopa suurendama oma suutlikkust välja töötada ja turule tuua uusi tehnoloogiaid. Koostoimet, mis saavutatakse teadustegevuse, õigusloome ja rahastamise probleemide ühise lahendamisega juhul, kui üksikud liikmesriigid ei saa turuprobleemidega omaette edukalt toime tulla, ei ole alati täiel määral ära kasutatud. Erandina võib märkida selliseid programme nagu Galileo või lennundustööstuse programmid. Selle tulemusel pole EL suutnud oma tehnoloogilist potentsiaali täielikult realiseerida. Seda potentsiaali aitab vallandada Euroopa tippressursside ühine kasutamine ning riigi ja erasektori partnerluse arendamine, mis toob ühiskonnale kasu rohkem kui erasektori isoleeritud tegevus.

Suunis . Et aidata kaasa Euroopa tööstusbaasi tugevdamisele , peaksid liikmesriigid keskenduma uute tehnoloogiate ja turgude väljaarendamisele. See tähendab eelkõige pühendumist Euroopa ühiste tehnoloogiaalaste algatuste ning riigi ja erasektori partnerlussuhete rajamisele ja rakendamisele, mis aitavad toime tulla tõeliste turuprobleemidega, samuti piirkondlike või kohalike klastrite rajamisele. (Kompleksne suunis nr 15).

2. osaTööhõivesuunised (2005–2008)

Ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS

liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta, mis põhinevad EÜ asutamislepingu artiklil 128

2005/0057 (CNS)

Ettepanek:

Nõukogu otsus

liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 128 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,[9]

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust[10],

võttes arvesse Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust[11],

võttes arvesse regioonide komitee arvamust[12],

võttes arvesse tööhõivekomitee arvamust

ning arvestades järgmist:

(1) Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatakse Euroopa Liidu eesmärk edendada majanduskikku ja sotsiaalset progressi ning tööhõive kõrget taset. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 125 öeldakse, et liikmesriigid ja ühendus töötavad koos kooskõlastatud tööhõivestrateegia loomise nimel ning eelkõige suurte oskustega, koolitatud ja kohanemisvõimelise tööjõu ning majanduslike muutustega kohanemisvõimelise tööturu kujundamise nimel.

(2) 2000. aasta Lissaboni Euroopa Ülemkogu käivitas strateegia, mis on suunatud jätkusuutliku majanduskasvu, suurema hulga paremate töökohtade ja suurema sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamisele ja milles seati pika tähtajaga tööhõivealased eesmärgid, kuid viis aastat hiljem on tulemused ebaühtlased.

(3) Tööhõivesuuniste ja majanduspoliitika üldsuuniste esitamine ühe tervikliku dokumendi kujul aitab Lissaboni strateegiat paremini keskendada majanduskasvule ja tööhõivele. Euroopa tööhõivestrateegial on Lissaboni strateegia tööhõiveeesmärkide rakendamises otsustav osa.

(4) Vastavalt 2005. aasta 22. ja 23. märtsi kevadise Euroopa Ülemkogu istungi järeldustele peavad täieliku tööhõive, töökohtade kvaliteedi, töö tootlikkuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärgid kajastuma selgetes prioriteetides: tuua tööturule rohkem inimesi ja soodustada pikaajalist töötamist, moderniseerida sotsiaalkaitsesüsteeme, suurendada töötajate ja ettevõtete kohanemisvõimet ning tööturgude paindlikkust ning suurendada investeerimist inimkapitali hariduse ja oskuste parandamise teel.

(5) Tööhõivesuunised tuleks täielikult läbi vaadata üksnes iga kolme aasta järel, ent vahepeal, aastatel kuni 2008. aastani peaks nende ajakohastamine olema rangelt piiratud.

(6) Nõukogu 14. oktoobril 2004. aastal vastuvõetud tööhõivesoovitused[13] on taustteabena endiselt kehtivad,

ON VASTU VÕTNUD JÄRGMISE OTSUSE:

Artikkel 1

Käesolevaga võetakse vastu liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised, mis on sätestatud lisas.

Artikkel 2

Kõiki suuniste aspekte võetakse arvesse liikmesriikide tööhõivepoliitikas ning neist antakse aru igal aastal esitatavates riiklikes Lissaboni programmides.

Artikkel 3

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

Nõukogu nimel

eesistuja

Lisa

1 Soodustada suurema hulga inimeste tööturule tulekut ja pikaajalist töötamist, moderniseerida sotsiaalkaitsesüsteeme

Täieliku tööhõive saavutamine ning töötuse ja tööturult kõrvalejäämise vähendamine tööjõunõudluse ja -pakkumise suurendamise teel on elulise tähtsusega. See peab toimuma paralleelselt töökohtade atraktiivsuse suurendamisega, töö kvaliteedi tõstmisega ja töö tootlikkuse kasvuga, vähendades vaeste töötajate osakaalu. Vastasmõjud töö kvaliteedi, tootlikkuse ja tööhõive vahel tuleks täielikult ära kasutada. Vaja on sihikindlat tegevust, et parandada sotsiaalset kaasatust, vältida tööturult kõrvalejäämist ja toetada vähemsoodsas olukorras olevate inimeste tööhõivesse integreerimist, samuti selleks, et kõrvaldada piirkondlikud erinevused tööhõives, töötuses ja töö tootlikkuses, eriti mahajäänud piirkondades. Võrdsed võimalused, võitlus diskrimineerimise vastu ning sooline võrdõiguslikkus on edasimineku seisukohast suure tähtsusega.

Suunis. Rakendada tööhõivepoliitikat, mis on suunatud täieliku tööhõive saavutamisele, kvaliteedi ja tootlikkuse paranemisele ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele . Poliitika abil tuleks kaasa aidata Euroopa Liidu (ELi) üldise keskmise tööhõive viimisele 70%ni, kusjuures naiste tööhõive peaks olema vähemalt 60% ja vanemaealiste (55- kuni 64-aastaste) töötajate oma 50%, ning vähendada töötust ja tööturult kõrvalejäämist. Liikmesriigid peaksid seadma endale riikliku tööhõive alal eesmärgid 2008. ja 2010. aastaks. (Kompleksne suunis nr 16).

Tööhõivemäärade tõstmine on kõige tõhusam vahend kutsumaks esile majanduskasvu ja edendamaks kõrge sotsiaalse kaasatusega majandust, kindlustades samal ajal sotsiaalkaitsevõrgu neile, kes pole võimelised töötama. Üha enam on tööealise elanikkonna oodatava vähenemise tõttu vajalik edendada uudset elutsüklipõhist lähenemist töötamisele ning moderniseerida sotsiaalkaitsesüsteeme, et tagada nende piisav ulatus, rahaline jätkusuutlikkus ja vastavus ühiskonna muutuvatele vajadustele. Erilist tähelepanu tuleks pöörata meeste ja naiste püsivate tööhõiveerinevuste ning noorte ja vanemaealiste madala tööhõive ületamisele, mis moodustab osa uudsest põlvkondi ühendavast lähenemisviisist. Tegutseda tuleb ka selle nimel, et lahendada noorte töötuse probleem: keskmiselt on noorte töötus umbes kaks korda suurem üldisest töötuse määrast. Tuleb luua õiged tingimused tööhõive kasvu soodustamiseks mitmel moel, olgu siis tegemist esmakordse tööleasumisega, tööle tagasipöördumisega pärast vaheaega või sooviga pikendada tööiga. Otsustava tähtsusega on töökoha kvaliteet, kaasa arvatud palk ja hüvitised, töötingimused, töösuhte püsivus, ligipääs elukestvale õppele ja edutamisvõimalustele, samuti sotsiaalkaitsesüsteemidest lähtuv toetus ja stiimulid. „Euroopa noorte pakti“ rakendamine peaks aitama elutsüklipõhist töötamisele lähenemist edendada.

Suunis. Edendada elutsüklipõhist lähenemist töötamisele , püüdes luua tööhõivevõimalusi noortele ja vähendada noorte töötust; tegutseda otsustavalt, et vähendada põlvkondadevahelisi erinevusi tööhõives, töötuses ja palkades; ühitada paremini töö- ja eraelu, muu hulgas pakkudes kättesaadavaid ja odavaid lastehoidmisvõimalusi ning hooldusvõimalusi muudele abist sõltuvatele inimestele; moderniseerida pensioni- ja tervishoiusüsteeme, tagada nende piisavus, rahaline jätkusuutlikkus ja vastavus muutuvatele vajadustele, et toetada tööturul osalemist ja pikemat tööiga, kaasa arvatud asjakohased stiimulid töötamiseks ja varase pensionilejäämise vältimiseks; toetada töötingimusi, mis soodustavad aktiivset vananemist. (Kompleksne suunis nr 17). Vt ühtlasi kompleksne suunis „Tagada majanduse jätkusuutlikkus“(nr 2).

Osaluse suurendamiseks ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemiseks on väga tähtis hõlbustada tööotsijate pääsu tööturule, ennetada töötuks jäämist ja tagada, et töö kaotanud inimesed jäävad tihedalt seotuks tööturuga ning suurendavad oma eeldusi tööd saada. See nõuab takistuste kõrvaldamist tööturule pääsemise eest, abi tööotsimise tulemuslikkuse kindlustamiseks, koolitustele ja muudele aktiivsetele tööturumeetmetele juurdepääsu hõlbustamist ning töö tasuvuse tagamist, samuti töötuse, vaesuse ja tööturult kõrvalejäämise ohtude kaotamist. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ebasoodsas olukorras olevate inimeste tööturule kaasamisele, muu hulgas sotsiaalteenuste ja sotsiaalmajanduse leviku kaudu. Ebasoodsas olukorras olevate inimeste töötuse määrad on liiga kõrged ning ELi ja kolmandate riikide kodanike tööhõive erinevused liiga suured, ning neid tuleks oluliselt vähendada mis tahes riiklike eesmärkide taotlemise raames. Eriti tähtis on võitlus diskrimineerimise vastu, puuetega inimeste tööturule pääsu edendamine ning sisserändajate ja vähemuste integreerimine.

Suunis. Tagada tööotsijatele ja ebasoodsas olukorras olevatele inimestele pääs tööturule , kasutades selleks aktiivseid ja ennetuslikke tööturumeetmeid, kaasa arvatud vajaduste varane väljaselgitamine, abi tööotsimisel, nõustamine ja koolitused kui osa isiklike tegevuskavade koostamisest, ebasoodsas olukorras olevate inimeste tööturule kaasamiseks ning sotsiaalse ja territoriaalse ühetkuuluvuse soodustamiseks ja vaesuse kaotamiseks vajalike sotsiaalteenuste pakkumine; maksu- ja hüvitissüsteemide pidev läbivaatamine, kaasa arvatud hüvitiste haldamine ja tingimuste asjakohasus ning kõrgete tegelike piirmaksumäärade vähendamine, et muuta töö tasuvaks ja tagada piisav sotsiaalkaitse. (Kompleksne suunis nr 18).

Et suurem arv inimesi leiaks parema töökoha, on ühtlasi vaja tugevdada tööturu infrastruktuuri riiklikul ja ELi tasandil, sealhulgas EURESi võrgu kaudu, et paremini ennetada ja lahendada võimalikke vastuolusid. Selles suhtes on töötajate liikuvus ELi piires otsustava tähtsusega ja see tuleks täielikult tagada. Täit tähelepanu tuleb pöörata ka tööjõu lisapakkumisele, mis tuleneb kolmandate riikide kodanike sisserändest.

Suunis. Parandada tööturu vajaduste rahuldamist tööturuasutuste, eelkõige tööturuteenuste moderniseerimise ja tugevdamise teel; suurendada tööleasumis- ja koolitusvõimaluste läbipaistvust riiklikul ja Euroopa tasandil, et soodustada liikuvust kogu Euroopas, paremini ennetada oskustega seotud vajadusi, tööturu puudusi ja kitsaskohti; asjakohaselt juhtida majandusmigratsiooni. (Kompleksne suunis nr 19).

2 Parandada töötajate ja ettevõtete kohanemisvõimet ning tööturgude paindlikkust

Euroopal tuleb parandada oma suutlikkust ennetada, vallandada ja taluda majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi. See nõuab tööhõivet soodustavaid tööjõukulutusi, töökorralduse tänapäevaseid vorme ja hästitoimivaid tööturgusid, mis võimaldavad suuremat paindlikkust koos töösuhete püsivusega, et rahuldada äriühingute ja töötajate vajadusi. See peaks ühtlasi aitama vältida tööturgude suurenevat killustatust ja vähendada mitteametlikku töötamist.

Tänapäeva globaliseeruvas, avanevate turgude ja uute tehnoloogiatega majanduses on nii ettevõtetel kui töötajatel vajadus ja reaalne võimalus kohaneda. Kuigi kõnealune struktuursete muutuste protsess on üldiselt kasulik majanduskasvu ja tööhõive aspektist, toob see ühtlasi kaasa muutusi, mis on mõnedele töötajatele ja ettevõtetele kahjulikud. Ettevõtted peavad muutuma paindlikumaks ja reageerima järskudele muutustele nõudluses nende kaupade ja teenuste järele, kohanema uute tehnoloogiatega ja olema võimelised pidevateks uuendusteks, et jääda konkurentsivõimeliseks. Nad peavad ühtlasi reageerima suurenevale nõudlusele kvaliteetsete töökohtade järele, mis on seotud töötajate isiklike eelistustega ja nende perekonnaelu muutustega, ning nad peavad toime tulema vananeva tööjõu ja väheste uute noorte töötajatega. Töötajate jaoks muutub töötamine keerulisemaks, kuna töökorraldus mitmekesistub ning ebaühtlustub, ja selleks, et kogu elu edukalt hakkama saada, on vaja läbi teha rohkem muutusi. Kiirelt muutuva majanduse ja sellega kaasnevate ümberkorralduste tingimustes tuleb neil omaks võtta uued tööviisid, sealhulgas info- ja sidetehnoloogiate süvenev kasutus ning muutused ametiseisundis, ning olla valmis elukestvaks õppeks. Samuti on vaja geograafilist liikuvust, et laiemas ulatuses ligi pääseda töövõimalustele kogu ELis.

Suunis. Edendada paindlikkust koos töösuhete püsivusega ning vähendada tööturu killustumist, kohandades selleks tööõigust, vaadates vajaduse korral läbi alaliste ja tähtajaliste töölepingute tingimuste paindlikkusetasemed; paremini ennetades ja õigesti juhtides muutusi, sealhulgas majanduse ümberkorraldusi, eelkõige aga muutusi, mis on seotud kaubavahetuse laienemisega, et minimeerida neist tulenevaid sotsiaalkulusid ja kergendada kohanemist; hõlbustada ametiseisundi muutusi, kaasa arvatud seoses koolituste, füüsilisest isikust ettevõtjate, ettevõtete asutamise ja geograafilise liikuvusega; edendada ja levitada uuenduslikke ja paindlikke töökorralduse viise, sealhulgas paremat tervishoidu ja turvalisust ning lepingutingimuste ja tööajakorralduse mitmekesisust, eesmärgiga parandada töö kvaliteeti ja tootlikkust; rakendada uusi tehnoloogiaid töökohal, tegutseda sihikindlalt mitteametliku töötamise ametlikuks muutmise nimel. (Kompleksne suunis nr 20). Vt ühtlasi kompleksne suunis „Edendada makromajanduslike reformide ja struktuuripoliitika vahelist sidusust“ (nr 4).

Et maksimeerida töökohtade loomist, säilitada konkurentsivõimet ja anda oma panus üldisesse majanduslikku raamistikku, peaks palgatõusude üldine tase olema kooskõlas tootlikkuse kasvuga kogu majandustsükli vältel ja peegeldama olukorda tööturul. Et soodustada töökohtade loomist, võivad osutuda vajalikuks jõupingutused palgaväliste tööjõukulutuste vähendamise ja maksukoormuse ülevaatamise nimel, eriti madalapalgaliste töökohtade osas.

Suunis. Tagada tööhõivet soodustav palgatõus ja muude tööjõukulutuste soodustav kasv , kujundades õige raamistiku palgaläbirääkimiste jaoks, samal ajal täiel määral austades tööturu osapoolte õigusi, nii et see süsteem peegeldaks tootlikkuse erinevusi ja tööturgude suundumusi sektorisisesel ja piirkondlikul tasandil; ning jälgides ja vajaduse korral läbi vaadates palgaväliste tööjõukulutuste struktuuri ja taset ning nende mõju tööhõivele, eriti madalapalgaliste töötajate ja esmakordsete tööturule tulijate osas. (Kompleksne suunis nr 21). Vt ka kompleksne suunis „Tagada palgatõusu osatähtsus makromajandusliku tasakaalu ja kiirema majanduskasvu saavutamisel“ (nr 5).

3 Suurendada investeeringuid inimkapitali hariduse ja kutseoskuste arendamise teel

Euroopa peab hakkama rohkem investeerima inimkapitali. Liiga paljud inimesed ei pääse tööturule või ei suuda seal püsida oskuste puudumise või oskuste sobimatuse tõttu. Et soodustada tööturule pääsemist igas vanuses, tõsta töö tootlikkust ja kvaliteeti, on ELil vaja üksikisikute, ettevõtete, majanduse ja ühiskonna huvides senisest enam ja tõhusamalt investeerida inimkapitali ja elukestvasse õppesse. Liikmesriigid on kohustatud 2006. aastaks koostama terviklikud elukestva õppe strateegiad.

Teadmiste- ja teenustepõhine majandus nõuab tavapäraseks tootmiseks vajalikest oskustest erinevaid oskusi, mida ühtlasi tuleb pidevalt ajakohastada tehnoloogiliste muutuste ja innovatsiooni tõttu. Kui töötajad soovivad töötama jääda ja töös edasi areneda, peavad nad korrapäraselt teadmisi koguma ja uuendama. Ettevõtete tootlikkus sõltub sellise tööjõu omandamisest ja säilitamisest, mis on võimeline muutustega kohanema. Valitsused peavad tagama, et haridustase paraneks ja noortel inimestel oleks olemas vajalikud põhioskused, mis on kooskõlas „Euroopa noorte paktiga". Tuleks kaasata kõik huvirühmad, et arendada ja tugevdada tõeliselt elukestva õppe suundumust alates varasest noorusest. Et saavutada inimressurssidesse investeerimise kasvu ühe elaniku kohta riiklikus ja erasektoris, on oluline tagada kulude ja ülesannete õiglane ja läbipaistev jaotus kõigi osalejate vahel. Liikmesriigid peaksid hariduse ja koolituse eesmärgil paremini kasutama struktuurifonde ja Euroopa Investeerimispanka.

Suunis. Laiendada ja parandada investeerimist inimkapitali , koostades selleks Euroopa kohustustele vastavad tõhusad elukestva õppe strateegiad, mis sisaldavad asjakohaseid stiimuleid ja kulude jaotamise mehhanisme ettevõtetele, riigiasutustele ja üksikisikutele, eelkõige oluliselt vähendada varakult kooliõppe katkestanud õpilaste arvu; parandada ligipääsu kutsealasele algharidusele, kesk- ja kõrgharidusele, kaasa arvatud praktiline väljaõpe ja ettevõtluskoolitused, ning suurendada osavõttu pidevatest ja töökohal toimuvatest koolitusest kõigis vanusegruppides, eriti aga väheste oskustega ja vanemaealiste töötajate hulgas. (Kompleksne suunis nr 22). Vt ühtlasi kompleksne suunis „Suurendada ja parandada investeerimist teadus- ja arendustegevusse“( nr 12).

Ei piisa sellest, et seatakse julgeid eesmärke ja suurendatakse kõigi osalejate poolseid investeeringuid. Kindlustamaks, et pakkumine vastab tegelikkuses nõudlusele, peavad elukestva õppe süsteemid olema kättesaadavad, sobiva hinnaga ja vastama muutuvatele vajadustele. Hariduse ja koolituse kohandamine ja sellealase suutlikkuse suurendamine on vajalik nende vastavusseviimiseks tööturu ning teadmistepõhise majanduse ja ühiskonna vajadustega, samuti nende tõhusaks toimimiseks. Info- ja sidetehnoloogiaid saab kasutada ligipääsu parandamiseks õppele ja selle kujundamiseks tööandjate ja töötajate vajaduste järgi. Ühtlasi on vaja nii õppurite kui töötajate geograafilist liikuvust, et laiemalt ligi pääseda töövõimalustele kogu ELis. Tuleks eemaldada töötajate liikumist takistavad asjaolud Euroopa tööturu piires, eriti kvalifikatsiooni ja pädevuse tunnustamise ja läbipaistvusega seotud takistused. Riiklike haridus- ja koolitussüsteemide reformimisel on tähtis kasutada kokkulepitud Euroopa instrumente ja võrdlusaluseid.

Suunis. Kohandada haridus- ja koolitussüsteeme vastavalt uutele pädevusnõuetele, tehes selleks kindlaks ametitega seotud vajadused ja olulised pädevused ning ennetades tulevasi nõudeid oskuste alal; laiendades haridus- ja koolitusvahendite pakkumist; arendades raamistikke kvalifikatsioonide läbipaistvuse toetamiseks, nende tegelikuks tunnustamiseks ning mitteametliku ja vabahariduse tõendamiseks; tagades haridus- ja koolitussüsteemide atraktiivsuse, avatuse ja kõrged kvaliteedinõuded. (Kompleksne suunis nr 23).

*

* *

Oma tegevuses peaksid liikmesriigid erilist tähelepanu pöörama tööhõivepoliitika õigele juhtimisele. Nad peaksid sisse seadma laialdased partnerlussuhted muudatuste läbiviimiseks, kaasates parlamentaarseid organeid ja huvirühmi, sealhulgas ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Keskset osa peaksid mängima Euroopa ja riikide tööturgude osapooled. Liikmesriigid peaksid määratlema oma kohustused ja eesmärgid kooskõlas ELi suuniste ja soovitustega. Hea juhtimine nõuab ka läbipaistvust haldus- ja finantsressursside eraldamisel. Kokkuleppel komisjoniga peaksid liikmesriigid suunama struktuurifondide ressursse, eriti Euroopa Sotsiaalfondi omi, tööhõivestrateegia rakendamisse ja andma aru võetud meetmetest. Erilist tähelepanu tuleks pöörata institutsioonilise ja haldussuutlikkuse suurendamisele liikmesriikides.

Eespool sätestatud poliitikasuuniste rakendamisel peaksid liikmesriigid arvestama, et 2003. aasta tööhõivesuunistes ja 2004. aasta soovitustes riikidele esitatud soovitused, arengunäitajad ja eesmärgid jäävad taustteabena kehtima.

*

* *

[1] 2005. aasta märtsikuu Euroopa Ülemkogu järeldustele lisatud aruanne (http://ue.eu.int/cms3_fo/showPage.asp?lang=en&id=432&mode=g&name)

[2] KOM(2005)24, 2.2.2005, „Töötame koos majanduskasvu ja töökohtade loomise nimel. Uus hoog Lissaboni strateegiale.“

[3] 2005. aasta märtsikuu Euroopa Ülemkogu järeldused (http://ue.eu.int/cms3_fo/showPage.asp?lang=en&id=432&mode=g&name)

[4] Teatises, mille komisjon hiljem esitab riiklike reformikavade kohta, annab ta juhised avatud kooskõlastamise meetodi kontrollaruannete ühendamise kohta ja struktuurifondidega seotud strateegiliste tegevuskavade kohta.

[5] KOM(2005)24, 2.2.2005, „Töötame koos majanduskasvu ja töökohtade loomise nimel. Uus hoog Lissaboni strateegiale.“

[6] Euroopa Ülemkogule esitatud komisjoni teatise juurde lisatud dokument SEK(2005)192, 3.2.2005.

[7] Üksikasjalikumalt käsitletakse neid vajadusi sotsiaalmeetmete kavas (KOM(2005)33).

[8] Eespool kavandatud poliitikasuuniste rakendamisel peaksid liikmesriigid arvestama, et üksikutele riikidele mõeldud soovitused, mis on välja antud koos nõukogu 26. juuni 2003. aasta soovitusega liikmesriikide ja ühenduse majanduspoliitika üldsuuniste kohta (ajavahemikuks 2003–2005) ning mida on täiendatud ja ajakohastatud nõukogu 5. juuli 2004. aasta soovituse raames, mis käsitleb nende suuniste ajakohastamist, on endiselt kehtivad.

[9] ELT C …, …, lk …

[10] ELT C …, …, lk …

[11] ELT C …, …, lk …

[12] ELT C …, …, lk …

[13] ELT L 326, 19.10.2004