27.10.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 267/30

1.1

Kõnealune direktiiv (direktiivi eelnõu) on kolmas rahapesu vältimist käsitlev direktiiv, järgnedes 1991. aastal välja antud esimesele (91/308/EMÜ) ja 2001. aastal välja antud teisele (2001/97/EÜ) direktiivile.

1.2

Nimetatud direktiivi eelnõu koostamise ajendiks oli eelkõige 1) eraldi viite lisamine terrorismi rahastamisele, ehkki liikmesriigid leppisid eelmise direktiivi raames kokku selle arvamise raskete kuritegude mõiste alla ning 2) rahapesuvastase töökonna (FATF) (1) 2003. aasta juunis avaldatud neljakümne täiendatud soovituse arvestamine.

2.1

Direktiivi eelnõuga kehtestatavad kohustused mõjutavad eelkõige järgmisi rühmitusi:

2.2

Direktiivi eelnõu eesmärk on asendada olemasolevaid direktiive, mis tunnistatakse kehtetuks.

2.3

Peamised muudatused võrreldes esimese ja teise direktiiviga on:

2.4

Direktiivi eelnõu võimaldab veelgi läheneda riikidele, kus Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) rahapesuvastase töökonna (FATF) soovitusi juba kohaldatakse või hakatakse kohaldama.

2.5

Esimese ja teise direktiivi nõuete ühendamine uues direktiivis on samuti selguse huvides.

2.6

Samas järgneb kolmas direktiiv väga kiiresti teisele direktiivile, millega laiendati ulatuslikult rahapesuvastaste sätete kohaldamisala ja asjassepuutuvate sektorite ulatust. 2001. aasta direktiivi mõju hindamiseks on olnud vähe aega ja komitee tõdeb, et seni pole veel läbi viidud ühtki ulatuslikku uuringut kehtiva korra tõhususe või proportsionaalsuse kohta, kaasa arvatud selle kohta, kas liikmesriikide valitsuste investeeringud on tasakaalus reguleeritud sektori poolt tehtavatega.

2.7

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kiidab heaks meetmed, mis raskendavad rahapesu ja terrorismi rahastamist. Toetades ennetusmeetmete rakendamist üle terve Euroopa Liidu, tunnistab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et rahapesuga tegelejad püüavad ära kasutada järelevalvesüsteemide nõrkusi ja seda, et raha liigutatakse järelevalvesüsteemi kõige nõrgematesse lülidesse. Sel põhjusel on liikmesriikidel vaja kehtestada ranged standardid üle kogu Euroopa Liidu ja innustada nende kehtestamist teistes riikides.

2.8

Käesolevas arvamuses käsitletakse üksikasjalikult direktiivi eelnõu konkreetseid aspekte.

3.1.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab terrorismi rahastamise lisamist direktiivi eelnõusse.

3.1.2

Raskete kuritegude ja rahapesu mõiste osas aitaks täiendav selgitamine asjaosalistel paremini mõista direktiivi täpseid eesmärke ning seega tagada seaduse järjekindla ja tõhusa rakendamise.

3.1.3

Oluline on selgitada, millisel tasemel tegelikult nõutakse kriminaalõiguse tundmist reguleeritud sektoris töötavatelt inimestelt, kellest suurel enamusel on asjaomases valdkonnas vähe eriteadmisi või need puuduvad üldse. Direktiivi eelnõu artikli 3 lõikes 7 määratletakse “raskete kuritegude” erinevad vormid. Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee soovitab kõnealust määratlust täpsustada selgitamaks, et kui reguleeritud sektoris tegutsev isik otsustab, kas teatada rahapesust või mitte, nõutakse vaid teatavaid kriminaalõiguse alaseid teadmisi ja oskusi, mida sellel ametikohal töötavalt isikult võib eeldada. Vastupidisel juhul kaasneks reguleeritud sektori liiga suur koormamine (nii personali koolituse kui ja personaliliikmete tegevuse kontrollimise mõttes) suurenenud kuludest tulenevate riskide ning klientide ülemäärase häirimisega. Samuti tooks see reguleeritavas sektoris töötavatele inimestele kaasa ebavajalikke riske.

3.1.4

“Raske kuritegu” (mille hulka määratluse kohaselt kuuluvad “vähemalt” artikli 3 lõikes 7 loetletud tegevused) tundub olevat sõnastatud miinimumstandardina. Olemasolevate direktiivide senine rakendamine näitab, et liikmesriikide lähenemised on olnud erinevad, millest tulenevalt on hõlmatud kas kõik kuriteod või ainult rasked kuriteod.

3.1.5

Tuleks kaaluda liikmesriikide valikuvabaduse piiramist ja rahapesu tõkestamist puudutavate õigusaktide ühtlast kohaldamist, et tagada reguleeritud sektorile võrdsed võimalused kogu Euroopa Liidus. Kui liikmesriigid soovivad direktiivi eelnõud kohaldada laiemalt, soovitab Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee kaaluda korda, mille kohaselt oleks teate esitamine kohustuslik ainult raskete kuritegude puhul (miinimumstandard), kuid muude kuritegude korral oleks võimalik esitada vabatahtlikke teateid kohustuslike teadetega võrdse seaduskaitsega.

3.1.6

Kõiki kuritegusid hõlmava kohustusliku korraga, eriti kui see on seotud eksterritoriaalse teatamisnõudega, kaasneb erasektori ja õiguskaitse väärtuslike ressursside ebaotstarbeka kasutamise oht. Ühendkuningriigi “väheväärtuslike andmete teavitamissüsteem” (“Limited Intelligence Value Reports”), mis loodi nii reguleeritud sektori kui õiguskaitseasutuste koormuse vähendamiseks õiguskaitse aspektist väärtusetute või väga väikse väärtusega (ja juba asjaomasele asutusele teatavaks tehtud) küsimustega tegelemisel, illustreerib ilmekalt mõningaid kõiki kuritegusid hõlmava kohustusliku korra puudusi.

3.1.7

Komitee on arvamusel, et rahaline miinimummäär, nagu on sätestatud artikli 6 punktis b (15 000 eurot) on mõistlik, sest nimetatud miinimummäär ei sõltu sellest, kas tehing toimus ühe või mitme operatsiooni käigus, mis näivad olevat omavahel seotud

3.1.8

Järjekindluse ja selguse huvides võiks selgesõnaliselt väljendada, et rahapesu mõiste teise direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis c (mida korratakse direktiivi eelnõu artikli 1 lõike 2 punktis c) hõlmab ka kurjategija enda kuriteost saadud tulu valdamist, ilma et oleks vajalik mingi muu tehingu toimumine.

3.1.9

Artikli 2.1 lõike 3 punktis b on ära toodud sõltumatute juriidilisel ametikohal töötavate isikute poolt teostatavate tehingute viis kategooriat, mille suhtes direktiivi kohaldataks. Komitee soovitab lisada kuuenda kategooria: (vi) maksunõustamine.

3.2.1

Artikli 3 lõikes 9 on määratletud “usaldus- ja äriteenuste pakkujad” ning artikli 2.1 lõike 3 punktis f on määratletud “suure väärtusega tehingute vahendajad”. Teretulnud oleks mõistete selgitamine ja eriti “teenuste” lisamine artikli 2.1 lõike 3) punkti f. Rahapesu võib toimuda manipuleerides suurte sularahatehingutega nii teenuste kui kaupade puhul.

3.3.1

Nimetatud valdkondi käsitlevad artiklid peavad olema arusaadavad ja neid peab saama kohaldada kasutades riskipõhist süsteemi. Rahapesudirektiivi kõnealuste sätete rakendamisega kaasnevad kulud mõjutavad otseselt kliente.

3.3.2.1

Artikli 3 lõikes 8 on tulusaavat omanikku kirjeldatud kui füüsilist isikut, kes lõplikult omab otseselt või kaudselt või kontrollib 10 % või enam juriidilise isiku aktsiatest/osadest või hääleõigusest või fondi, usaldusühingu või sarnase õigusliku üksuse varast või kellel on muul moel võrreldav mõju näiteks juhatuse üle. Komitee leiab, et kooskõlas artikli 7 lõike 1 punktiga b ja viitega riskipõhistele meetmetele artikli 7 lõikes 2 on nimetatud lävi liiga madal.

3.3.2.2

Direktiivi eelnõu peaks loetlema tuvastamisnõuetega seonduvad põhimõtted ja kohustama liikmesriike andma kas ise või vastavate kutseorganisatsioonide kaudu juhtnööre riskipõhise tuvastamissüsteemi kohta, mis võimaldaks vastavalt olukorrale kasutada erinevaid tulusaava omaniku tuvastamise meetodeid.

3.3.2.3

Kuigi ranged nõuded on põhjendatud, võib nende üleüldine kohaldamine, mille puhul riske ei arvestata, tegelikkuses seada seaduskuulekad kliendid ebavõrdsesse olukorda. Klientidel tuleb arvestada lisakulude, -vaeva ja kavandatavate tehingutega seonduva ärisaladuse võimaliku avalikuks tulemisega, samas avaldavad kõnealused nõuded vähe või üldse mitte mingit mõju ebaseaduslikule tegevusele.

3.3.2.4

Komitee tõdeb, et miinimumnõue omandi või valitseva mõju tuvastamiseks peaks olema üksikisiku või ühiselt tegutseva rühma puhul 25 %.

3.3.3.1

Komitee leiab, et poliitiliselt silmapaistvate isikute mõiste, nagu on sätestatud artikli 3 lõikes 10, on liiga laiatähenduslik ja seda tuleks muuta nii, et see sisaldaks pärast fraasi “füüsilised isikud” fraasi “kes ei ole Euroopa Liidu kodanikud”. Poliitiliselt silmapaistvad isikud Euroopa Liidus (kes pole korruptsiooniahvatluste suhtes alati tingimata immuunsed) alluvad kindlale demokraatlikule kontrollile, mis muudab artikli 11.1 sätestatud hoolikusenõuded üleliigseks.

3.3.4.1

“Hoolsuskohustus isikusamasuse tuvastamisel” on direktiivi eelnõus osa, milles tuleb selguse huvides määratleda mõisted täpsemalt. Mõisteid nagu“hoolsuskohustus” ja “tuvastamine/kontroll” võidakse reguleeritud sektori erinevates osades ja erinevates liikmesriikides erinevalt tõlgendada ning seega tuleks need ühese mõistetavuse huvides määratleda täpsemalt.

3.3.4.2

Komitee tõdeb, et samuti nagu isikusamasuse tuvastamise puhul, peaks direktiivi eelnõu siinkohal liikmesriikidelt nõudma oma territooriumil selgete riskipõhiste juhtnööride andmist.

3.3.4.3

Artikli 6 punkt c nõuab, et rahapesu kahtluse korral rakendataks hoolimata mis tahes mööndusest, erandist või osaluskünnisest kliendi isikusamasuse tuvastamise korda. See võib osutuda võimatuks, sest kahtluse korral võib selliste menetluste läbiviimine äratada kahtlustatava või kahtlustatavate tähelepanu. Artikli 6 punktis c sisalduvaid nõudeid tuleks täpsustada nii, et neist nähtuks, et vastavaid menetlusi tuleb teostada sel määral, mis on võimalik kahtlustatava tähelepanu äratamata.

3.3.4.4

Seoses isikusamasuse tuvastamise lihtsustatud menetlusega vastavalt artikli 10 lõike 3 punktile c, soovitab komitee muuta punkti c lõpuosa järgmiselt, lisades kaldkirjas sõnad: “töötajatele väljateenitud aastate pensioni või muid sarnaseid pensionihüvitisi võimaldav skeem, mille puhul kindlustusmaksed arvatakse palgast maha ja/või tehakse tööandjate sissemaksetena.(…)”

3.3.4.4.1

Artiklis 11.2 tehakse ettepanek keeleta krediidiasutustel sõlmida suhteid korrespondentpangaga, mis lubavad fiktiivsetel pankadel oma arveid kasutada. Krediidiasutusel ei pruugi olla lihtne avastada, millal korrespondentpank seda teeb. Peaks olema selgelt öeldud, et krediidiasutustelt eeldatakse vaid mõistlikke ennetusabinõusid seoses korrespondentpankadega, hindamaks viimaste poliitikat fiktiivsete firmade suhtes.

3.3.4.5

Artikli 11.1 punktis a ei pea viide isiku tõendamiseks vajalikele dokumentidele sisaldama täpsustavat sõnaosa “lisa-”, mille võib kustutada.

3.3.4.6

Artikkel 12 lubab kolmandate isikute kasutamist kliendi isikusamasuse tuvastamise menetluste läbiviimisel, kuid osutab sellele, et lõppvastutus kirjeldatud menetluste eest lasub kavandatava direktiiviga hõlmatud asutustel või isikutel. Komitee soovitab kõrvaldada artikli 12 lõpuosa, mis on seotud lõiguga “lõplikult vastutab siiski kolmandat isikut usaldav asutus või isik, kelle suhtes käesolevat direktiivi kohaldatakse”, ja asendada see kavandatava direktiivi 12. leheküljel olevas põhjenduses 21 sisalduva põhimõttega (töö kattumise vältimine, toetudes vastavate kolmandate isikute poolt läbi viidud kliendi isikusamasuse tuvastamise menetlustele). Juhul kui kolmanda isiku kasutamist ei lubata (eeldusel, et tema heausksuse kindlakstegemiseks on võetud vajalikud meetmed), ei väldi kõnealune säte töö kattumist.

3.3.4.7

Artikli 13 lõiget 2, mille eesmärgiks on kahtlustest teatamine, oleks soovitav laiendada täiendava lause lisamisega: “Komisjon peab selliseid esildisi uurima ja liikmesriike tehtud järeldustest teavitama.”

3.3.4.8

Kõrvaldamaks kahtlused artikli 14 sätete ühilduvuse osas teatud liikmesriikide andmekaitse sätetega, tuleb artiklist 14 jätta välja termin “koheselt”, ning kolmandal isikul peab olema lubatud küsida nende isikute nõusolekut, kelle kohta teavet avalikustatakse. Sõna “koheselt” võib asendada sõnaga “viivitamatult”. (2)

3.4.1

Komitee soovitab artikli 25 esimeses osas mõistet “keelamine” täpsemalt sõnastada. Teatud liikmesriigis on nõutav, et reguleeritud sektori töötajad teavitaksid nii justiitsasutusi kui ka rahapesu andmebürood. Tegelikkuses võib rahapesu tõkestamisele kaasa aidata hoolikas teabevahetus rahapesus mitteosalevate poolte vahel. Võimaldamaks positiivses vormis teabe avaldamist, soovitame nimetatud artiklit muuta ja selgesõnaliselt sätestada, et teabe avaldamine on keelatud üksnes siis, kui see võib kahtlustatavat hoiatada või ohustada rahapesualast uurimist.

3.5.1

Leheküljel 11 olevas põhjenduses 23 ja artiklis 27 leitakse, et kolmandates riikides, kus ühenduse krediidi- ja finantseerimisasutustel on filiaalid ja enamusosalusega tütarettevõtted, ning kus rahapesu ja terrorismi rahastamise alased õigusaktid on puudulikud, tuleks kohaldada ühenduse standardeid.

3.5.2

Komitee tunneb muret, et õiguse selline kohaldamine võib ühenduse krediidi- ja finantseerimisasutuste filiaale ning enamusosalusega tütarettevõtteid neis riikides, kus rahapesu tõkestamise seadused ei vasta Euroopa Liiduga võrreldavatele standarditele, takistada tõhusalt ja konkurentsivõimeliselt tegutsemast. Seetõttu tuleb Euroopa Liidu või samaväärsete standardite kohaldamist toetada, kuid absoluutne nõue kohaldada õigust kolmandates riikides võib osutuda enneaegseks. Nendes olukordades oleks krediidiasutustel soovitav teavitada pädevaid asutusi teistes riikides, taotlemaks abi rahapesu ja terroristide rahastamise ennetamiseks mõeldud kontrollsüsteemide parandamiseks.

3.5.3

Euroopa Liidul oleks kasulikum kehtestada head ja asjakohased ülemailmselt tunnustatud standardid, asendades viited EL nõuete rakendamisele viitega FATF 40 soovituste rakendamisele. See kõrvaldaks kõik vihjed sellele, et Euroopa Liit püüab kehtestada oma nõudeid ekstraterritoriaalse mõjuga, kui on ka sama tõhusaid ülemailmseid standardeid.

3.6.1

Komitee kiidab heaks soovitatud kaitsemeetmete lisamise artiklisse 24 ja õhutab komisjoni seda veelgi laiendama viitega kohtumenetlusele ja politseiasutuste rollile kaitse tagamisel. Selgus rahapesuteate allika konfidentsiaalsuse kaitse osas on teatamissüsteemide tõrgeteta ja täielikuks toimimiseks olulise tähtsusega. Artikkel 24 peaks hõlmama mitte ainult töötajaid, vaid ka töötajate organisatsioone, millesse nad kuuluvad, ning sisaldama eraldi viidet liikmesriikide kohustuse kohta tagada teadete esitaja isiku konfidentsiaalsus liikmesriikide kriminaal- ja tsiviilõigusega sätestatud suurimas ulatuses. Direktiiv peaks eraldi sätestama, et teataja isikut tuleks hoida rangelt saladuses, välja arvatud juhul, kui ta on andnud nõusoleku oma nime avaldamiseks või kui see on oluline õiglase kriminaalprotsessi jaoks.

3.6.2

Artiklit 24 tuleks muuta, et tagada kaitsesätete laienemine füüsilisest isikust ettevõtjatele ja väikeettevõtjatele.

3.7.1.1

Kui pole sätestatud teisiti, kohaldatakse kõiki direktiivi eelnõus sisalduvaid süsteeminõudeid kõikide artiklis 2 määratletud asutuste ja isikute suhtes. Kuna reguleeritud sektor on mitmekesine, tuleb kaaluda nende asutuste või kutsealade olukorda, mille tegevust direktiivi eelnõu hõlmab vaid osaliselt. Nemad vajavad selgust küsimuses, kuidas kohaldada sätteid oma äritegevuse asjaomastes valdkondades võrreldes teistega.

3.7.1.2

Jääb ebaselgeks, miks artikkel 2 piirab direktiivi eelnõu kohaldatavust notarite ja teiste sõltumatute juriidilistel ametikohtadel töötajate puhul ainult teatud tegevuste sooritamisele, kui teiste vabade elukutsete esindajate puhul, kelle kutsele esitatavad eetika- ja pädevusstandardid on sama kõrged, on hõlmatud kõik tegevused. Komitee mõistab, et on teatud tegevused, mis on mõningates liikmesriikides võimalikud vaid notaritele ja teistele juristidele (tavaliselt seoses nende advokaadirolliga formaaljuriidilistes protsessides), ja et nende valdkondade piires saab juriste muudest vabadest elukutsetest eristada ning et seega võib vaielda selle üle, kas neid peaks kõnealuse direktiivi kehtivusalast välja arvama. Komitee leiab siiski, et nad tuleb arvata direktiivi kehtivusalasse, kui nende ametid pole määratud ainuüksi juristidele, ja kui need teenused kuuluksid direktiivi kehtivusalasse, kui neid osutaks mõni teine vastavatele regulatsioonidele alluv firma.

3.7.2.1

Artikliga 17 nähakse ette, et direktiivi eelnõuga hõlmatud asutused ja isikud uuriksid erilise tähelepanuga iga tegevust, mis võib olla seotud rahapesuga.

3.7.2.2

Kõnealune nõue võib kaasa tuua märkimisväärse hulga lisamenetlusi direktiivi eelnõuga hõlmatud asutuste ja isikute poolt ning samuti tekitada ohu, et erimenetluste läbiviimine hoiatab isikut.

3.7.2.3

Komitee arvates ei peaks reguleeritud sektori ülesanne olema uurimise läbiviimine, nagu on kirjeldatud artiklis 17, vaid olla teadlik vajadusest märgata tavapärase äritegevuse käigus saadud teabes kahtlast ja edastada selline teave uurimiseks õiguskaitseorganitele.

3.7.3.1

Vastavalt artiklile 4 võimaldatakse liikmesriikidel vastu võtta või kehtima jätta direktiivi eelnõu sätetest rangemad sätted.

3.7.3.2

Olulised erinevused erinevate liikmesriikide õigusnormide ranguses võivad kahjustada ühtse turu põhimõtet ja ausat konkurentsi ning julgustada kurjategijaid oma rahapesualast tegevust üle viima vähem rangete normidega liikmesriikidesse.

3.7.3.3

Komitee soovitab, et kohalikke erinevusi lubav säte piirduks vaid valdkondadega, kus erinevused (kui liikmesriigid kehtestavad need pigem kohustusliku kui vabatahtlikuna) on vajalikud kohalike eriomaste tingimuste arvestamiseks.

3.7.4.1

Komitee tervitab liikmesriikidel lasuvat ülesannet anda tagasisidet (artikli 31 lõige 3) ja soovitab, et see muudetaks konkreetselt rahapesu andmebüroo ülesandeks. Tagasiside on oluline, sest aitab edaspidi tagada paremat ja tõhusamat nõuetele vastavust õigusaktide kohaldamisel.

3.7.4.2

Vastavalt artikli 19 lõike 1 punktile b esitavad kavandatava direktiiviga hõlmatud asutused ja isikud rahapesu andmebüroole kogu vajaliku teabe lähtudes kehtivatest õigusnormidest. Komitee soovib juhtida tähelepanu sellele, et õiguskaitse arusaam “kogu vajalikust teabest” võib olla liiga laiaulatuslik ja reguleeritud sektoril võib kõnealuse nõude täitmine osutuda võimatuks. Soovitame asendada “kogu vajalik” sõnastusega, mis võimaldab liikmesriikidel oma reguleeritavate sektoritega selgitada, millise täiendava teabe esitamist võib nõuda, ilma et see muutuks liiga koormavaks, ja tagab, et rahapesu andmebüroo ei ületa seda.

3.7.4.3

Artikkel 20.2 peaks sätestama, et juriidilise nõustamise käigus tekkinud kahtlused (notaritel, sõltumatutel õigusnõustajatel, audiitoritel, ettevälistel raamatupidajatel või maksunõustajatel) tuleks teatamiskohustusest välja arvata. Kõnealuse lõike praegune sõnastus on piiravam, väljendades seda, et erandiks tohib olla vaid juriidiline nõustamine, mis toimub enne kohtumenetlust kliendi õigusliku positsiooni hindamiseks. See oleks kliendi inimõiguste põhjendamatu piirang, mis takistaks tal konfidentsiaalset juriidilist nõu saada.

3.7.4.4

Artiklisse 23, mille kohaselt ei mõisteta teabe avaldamist vastavalt direktiivi eelnõus sätestatud nõuetele teabe avaldamise piirangu rikkumisena, tuleks lisada, et selline teabe avaldamine peab kaitse tagamiseks toimuma heas usus. Teises direktiivis oli see sätestatud. Nimetatud täpsustus tuleks taastada rõhutamaks, et reguleeritud sektorilt tuleb nõuda vastutustundlikku ja heausklikku tegutsemist, et neile laieneks vajalik laiaulatuslik seadusjärgne kaitse. Teistsugune sõnastuse muutmine võib ohustada isikute võrdõiguslikkust ja võrdset õiguskaitse kättesaadavust.

4.1

Kuigi komitee toetab direktiivi mõlemat eesmärki, milleks on vastavalt FATF 40 soovitusele ülemailmsete standardite kehtestamine EL poolt, ja teiseks terroristide rahastamise vastaste meetmete kaasamine direktiivi, kuid avaldab siiski kahetsust, et 3. rahapesu tõkestamise direktiiv valmistati ette enne, kui on võimalust olnud hinnata 2001. aastal vastu võetud 2. direktiivi positiivseid külgi. Kolmanda rahapesu tõkestamise direktiivi ettevalmistamist kiiresti pärast teist ja ilma märkimisväärse järelemõtlemisajata kaalumaks, mida on teise direktiivi kohaldamisest õppida, võib pidada veidi ennatlikuks.

4.1.1

3. direktiivi ettevalmistamise õigustamiseks sel ajahetkel on oluline, et seda kasutataks ka 2. direktiivi ja selle rakendamise parandamiseks. Eelkõige kiidame me heaks mõned lisatud sätted:

4.2

Käesolevas arvamuses esitatud soovitused on mõeldud direktiivi parandamiseks, et aidata kaasa kõnealuste täiendavate ja üksteisega seonduvate eesmärkide saavutamisele. Kõik täiendavad muudatused, mida tehakse direktiivi arutelu lõppetappides, peaksid lähtuma nendest olulistest põhimõtetest.

4.3

Arvestades 2. direktiivi rakendamisest möödunud lühikest aega paljudes liikmesriikides tuleks 3. direktiivi rakendamiseks kehtestada piisavalt pikk tähtaeg.

4.4

Kui saadakse kogemusi direktiivide haldamisega, takistamaks rahapesu ja terroristide rahastamist, peab Euroopa Liit ilmselt kaaluma seoseid teiste kuritegevuse aspektide ja vastava hoiatustegevusega ning poliitikavaldkondade sünergiat. Komitee soovitab järgmist:

4.5

Komitee kiidab heaks regulatsioonide edasiarendamise seoses rahapesu ja terroristide rahastamise tõkestamisega, sümboliseerimaks Euroopa Liitu, mis tagab kõrged eetikastandardid nii avalikus kui erasfääris. Kõnealune direktiiv on niihästi praktiline samm finantsjuhtimises kui ka Euroopa Liidu tugevdamise vahend.