26.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 138/1

Rahvusvahelise avaliku õiguse kohaselt on õiguslik toime üksnes ÜRO/EMK originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav Internetis:

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 101 – Ühtsed sätted ainult sisepõlemismootoriga või hübriidelektrijõuallikaga käitatavate sõiduautode tüübikinnituse kohta seoses süsinikdioksiidi heitkoguste ning kütusekulu ja/või elektrienergia kulu ning ühe laadimisega läbitava vahemaa mõõtmisega, ja ainult elektrijõuallikaga käitatavate M1- ja N1-kategooria sõidukite tüübikinnituse kohta seoses elektrienergia kulu ning ühe laadimisega läbitava vahemaa mõõtmisega

Hõlmatud on kogu kehtiv tekst kuni:

01-seeria muudatused – jõustumiskuupäev: 9. detsember 2010

SISUKORD

EESKIRI

1.

 Kohaldamisala

2.

 Mõisted

3.

 Tüübikinnituse taotlus

4.

 Tüübikinnitus

5.

 Spetsifikatsioonid ja katsed

6.

 Kinnitatud tüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine

7.

 Sõidukitüübi tüübikinnituse laiendamise tingimused

8.

 Erisätted

9.

 Toodangu nõuetele vastavus

10.

 Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse korral

11.

 Tootmise lõpetamine

12.

 Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldustalituste nimed ja aadressid

LISAD

1. lisa.

 Ainult sisepõlemismootoriga käitatava sõiduki olulised karakteristikud ja teave katsete tegemise kohta

2. lisa.

 Ainult elektrijõuallikaga käitatava sõiduki olulised karakteristikud ja teave katsete tegemise kohta

3. lisa.

 Hübriidelektrijõuallikaga käitatava sõiduki olulised karakteristikud ja teave katsete tegemise kohta

4. lisa.

 Teatis sõiduki tüübile tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse laiendamise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse tühistamise või tootmise lõpetamise kohta vastavalt eeskirjale nr 101

5. lisa.

 Tüübikinnitusmärkide kujundus

6. lisa.

 Süsinikdioksiidi heitkoguste ja kütusekulu mõõtmise meetod ainult sisepõlemismootoriga käitatavate sõidukite puhul

7. lisa.

 Elektrienergia kulu mõõtmise meetod ainult elektrijõuallikaga käitatavate sõidukite puhul

Liide.

 Ainult elektrijõuallikaga käitatava sõiduki summaarse teekoormusvõimsuse määratlemine ja dünamomeetri kalibreerimine

8. lisa.

 Hübriidelektrijõuallikaga käitatavate sõidukite süsinikdioksiidi heitkoguste, kütusekulu ja elektrienergia kulu mõõtmise meetod

1. liide.

 Väliselt laetava hübriidelektrisõiduki elektrisalvesti laadimisoleku profiil

2. liide.

 Välise laadimisega ja välise laadimisvõimaluseta hübriidelektrisõiduki aku elektrienergia bilansi mõõtmise meetod

9. lisa.

 Ainult elektrijõuallikaga või hübriidelektrijõuallikaga käitatavate sõidukite ning sõidukivälise laadimisega hübriidelektrijõuallikaga käitatavate sõidukite ühe laadimisega läbitava vahemaa mõõtmise meetod

10. lisa.

 Perioodiliselt regenereeriva süsteemiga sõiduki heitkoguste kontrollimise katsemenetlus

1.   KOHALDAMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse M1- ja N1-kategooria sõidukite (1) suhtes seoses:

a)

süsinikdioksiidi (CO2) heitkoguste ning kütusekulu mõõtmise ja/või elektrienergia kulu ning ühe laadimisega läbitava vahemaa mõõtmisega ainult sisepõlemismootoriga või hübriidelektrijõuallikaga käitatavate sõidukite puhul;

b)

ainult elektrijõuallikaga käitatavate sõidukite elektrienergia kulu ja ühe laadimisega läbitava vahemaa mõõtmisega.

Seda ei kohaldata N1-kategooria sõidukite suhtes, kui koos esinevad järgmised tegurid:

a)

kõnealust tüüpi sõidukile paigaldatud mootori tüübile on antud tüübikinnitus vastavalt eeskirjale nr 49 ja

b)

N1-kategooria sõidukite tootja aastane ülemaailmne kogutoodang jääb alla 2 000 ühiku.

2.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1.   „sõiduki tüübikinnitus”– sõidukitüübi kinnitus seoses energiakulu (kütus või elektrienergia) mõõtmisega;

2.2.   „sõidukitüüp”– selliste mootorsõidukite kategooria, mis ei erine üksteisest selliste oluliste aspektide poolest nagu kere, jõuallikas, käigukast, veoaku (kui see on olemas), rehvid ja tühimass;

2.3.   „tühimass”– töökorras sõiduki mass ilma juhi, sõitjate ja veoseta, kuid täis kütusepaagi (kui see on olemas) ning jahutusvedeliku, tugi- ja veoakude, õlide, sisseehitatud laadijate, teisaldatavate laadijate, tööriistade ja varurattaga, mida tootja on sõiduki puhul asjakohaseks pidanud ning millega ta on sõiduki varustanud;

2.4.   „tuletatud mass”– sõiduki tühimass, mida on suurendatud ühtse näitaja – 100 kg – võrra;

2.5.   „täismass”– tootja kindlaksmääratud tehniliselt lubatud suurim mass (see mass võib olla suurem kui riikliku autoregistri lubatud registrimass);

2.6.   „katsemass ainult elektriajamiga sõidukite puhul”– M1-kategooria sõidukite puhul tuletatud mass ja N1-kategooria sõidukite puhul tühimass pluss pool täiskoormusest;

2.7.   „veok”– N1-kategooria mootorsõiduk, mis on konstrueeritud ja valmistatud ainult või põhiliselt kaupade veoks;

2.8.   „kaubik”– veok, mille kabiin on kerega kokku ehitatud;

2.9.   „külmkäivitusseade”– seade, mis mootori käivitumise hõlbustamiseks ajutiselt rikastab mootorisse juhitava õhu/kütuse segu;

2.10.   „käivitusseade”– seade, mis hõlbustab mootori käivitumist õhu/kütuse segu rikastamata, näiteks hõõgküünlad, sissepritse ajastuse muudatused jms;

2.11.   „jõuallikas”– energiasalvesti(te), energiamuunduri(te) ja ülekande või ülekannete süsteem, mis muundab salvestatud energia sõidukit käitavaks mehaaniliseks ratastele ülekantavaks energiaks;

2.12.   „sisepõlemismootoriga sõiduk”– sõiduk, mida käitatakse ainult sisepõlemismootoriga;

2.13.   „elektrijõuallikas”– süsteem, mis koosneb ühest või mitmest elektrienergiasalvestist (nt aku, elektromehaaniline hooratas või ülikondensaator), ühest või mitmest võimsuse jaotust reguleerivast seadmest ja ühest või mitmest elektriseadmest, mis muundab salvestatud elektrienergia ratastele ülekantavaks sõiduki käitamiseks vajalikuks mehaaniliseks energiaks;

2.14.   „elektrisõiduk”– sõiduk, mida käitatakse ainult elektrijõuallikaga;

2.15.   „hübriidjõuallikas”– jõuallikas, millel on sõiduki käitamiseks vähemalt kaks (sõidukisse sisseehitatud) erinevat energiamuundurit ja kaks erinevat energiasalvestussüsteemi;

2.15.1.   „hübriidelektrijõuallikas”– jõuallikas, mis mehaaniliseks käitamiseks tarbib energiat mõlemast järgmisest sõidukisse sisseehitatud salvestatud energia/jõu allikast:

tarbitav kütus,

elektrienergia salvesti (nt aku, kondensaator, hooratas/generaator jms);

2.16.   „väliselt laetava sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa”– väliselt laetud akuga (või muu elektrienergiasalvestiga) kuni selle tühjenemiseni kõikide kombineeritud tsüklite jooksul läbitav vahemaa, mida mõõdetakse 9. lisas kirjeldatud viisil;

2.17.   „hübriidsõiduk”– hübriidjõuallikaga käitatav sõiduk;

2.17.1.   „hübriidelektrisõiduk”– hübriidelektrijõuallikaga käitatav sõiduk;

2.18.   „ühe laadimisega läbitav vahemaa”– ainult elektrijõuallikaga sõidukite või väliste seadmetega laetavate hübriidelektrijõuallikaga sõidukite puhul – ühe täielikult laetud akuga (või muu elektrienergiasalvestiga) läbitav vahemaa, mida mõõdetakse 9. lisas kirjeldatud viisil;

2.19.   „perioodiliselt regenereeriv süsteem”– saastetõrjeseade (nt katalüüsmuundur, kübemepüüdur), mis peab sõiduki tavapärase käitamise korral perioodiliselt enne 4 000 km läbimist regenereeruma. Kui saastetõrjeseadet regenereeritakse I tüübi katse jooksul vähemalt ühe korra ning kui seda on sõiduki sissetöötamistsükli jooksul vähemalt ühe korra juba regenereeritud, peetakse seda pidevalt regenereerivaks süsteemiks, mille puhul ei nõuta spetsiaalset katsemenetlust. 10. lisa ei kohaldata pidevalt regenereerivate süsteemide suhtes.

Tootja taotlusel ei kohaldata kokkuleppel tehnilise teenistusega perioodiliselt regenereerivate süsteemide suhtes spetsiifilist katsemenetlust, kui tootja esitab tüübikinnitusasutusele andmed, et regenereerimise ajal ei ületa tsüklite CO2-heide kindlaks määratud väärtust üle 4 %.

3.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLUS

3.1.   Sõiduki tüübikinnituse taotluse seoses süsinikdioksiidi heitkoguste ning kütusekulu ja/või elektrienergia kulu ning ühe laadimisega läbitava vahemaa mõõtmisega esitab sõiduki tootja või tema nõuetekohaselt akrediteeritud esindaja.

3.2.   Sellele lisatakse järgmised dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised andmed.

3.2.1.

Sõiduki oluliste karakteristikute kirjeldus, mis hõlmab kõiki 1.–3. lisas nimetatud üksikasju, sõltuvalt jõuallika tüübist. Katsete eest vastutava tehnilise teenistuse või tootja taotlusel võib teatavate sõidukite puhul, mis on eriti kütusesäästlikud, arvesse võtta täiendavaid tehnilisi andmeid.

3.2.2.

Sõiduki põhiomaduste, sh 4. lisa koostamisel kasutatud põhiomaduste kirjeldus.

3.3.   Kinnitatavat sõidukitüüpi esindav sõiduk esitatakse kinnituskatsete tegemise eest vastutavatele tehnilistele teenistustele. M1- ja N1-kategooria sõidukeid, millele on antud tüübikinnitus seoses heitkogustega vastavalt eeskirjale nr 83, kontrollib tehniline teenistus, et teha kindlaks, kas ainult sisepõlemismootori või hübriidelektrijõuallikaga käitatav sõiduk vastab selle tüübi suhtes kohaldatavatele piirnormidele, mis on esitatud eeskirjas nr 83.

3.4.   Pädev asutus veendub nõuetekohaste sätete olemasolus, et tagada enne sõidukile tüübikinnituse andmist toodangu nõuetele vastavuse tõhus kontroll.

4.   TÜÜBIKINNITUS

4.1.   Kõnealusele sõidukitüübile antakse tüübikinnitus juhul, kui käesoleva eeskirja alusel kinnitamiseks esitatud sõidukitüübi CO2 heitkoguseid ning kütusekulu ja/või elektrienergia kulu ning ühe laadimisega läbitavat vahemaad on mõõdetud punkti 5 tingimuste kohaselt.

4.2.   Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 01) näitavad kinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud peamisi tehnilisi muudatusi hõlmavat muudatuste seeriat. Sama lepinguosaline ei anna sama kinnitusnumbrit teisele sõidukitüübile.

4.3.   Teade käesoleva eeskirja kohase sõiduki tüübikinnituse andmise, laiendamise või selle andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 4. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi.

4.4.   Igale käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud sõidukitüübile vastavale sõidukile kinnitatakse tüübikinnituse vormil kindlaksmääratud nähtavasse ja kergesti juurdepääsetavasse kohta rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, millel on:

4.4.1.

ringiga ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riiki tähistav number (2);

4.4.2.

käesoleva eeskirja number, millele järgneb R-täht, sidekriips ja punktis 4.4.1 ette nähtud ringist paremale jääv tüübikinnitusnumber.

4.5.   Kui sõiduk vastab kokkuleppele lisatud ühe või mitme eeskirja kohaselt kinnitatud sõidukitüübile riigis, mis on andnud tüübikinnituse käesoleva eeskirja alusel, ei pea punktis 4.4.1 ette nähtud sümbolit kordama; sellisel juhul paigutatakse eeskirja ja tüübikinnituse numbrid ning täiendavad sümbolid kõigi eeskirjade kohta, mille alusel on antud tüübikinnitus riigis, mis on andnud tüübikinnituse käesoleva eeskirja alusel, vertikaalsete tulpadena punktis 4.4.1 ettenähtud sümbolist paremale.

4.6.   Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

4.7.   Tüübikinnitusmärk kinnitatakse sõiduki andmesildi lähedale või selle peale.

4.8.   Käesoleva eeskirja 5. lisas on esitatud näiteid tüübikinnitusmärgi kujunduse kohta.

5.   SPETSIFIKATSIOONID JA KATSED

5.1.   Üldosa

CO2 heitkoguseid ja kütuse- või elektrienergia kulu mõjutada võivad osad tuleb kavandada, konstrueerida ja koostada viisil, mis võimaldab sõidukil võimalikust vibratsioonist hoolimata vastata tavapärase kasutamise korral käesoleva eeskirja sätetele.

5.2.   Ainult sisepõlemismootoriga käitatavate sõidukite katsete kirjeldus

5.2.1.   CO2 heitkoguseid ja kütusekulu mõõdetakse vastavalt 6. lisas kirjeldatud katsemenetlusele. Sõidukeid, mis ei saavuta katsetsüklis nõutavaid kiirenduse ja suurima kiiruse väärtusi, tuleb kasutada nii, et gaasipedaal oleks vajutatud täielikult põhja, kuni saavutatakse uuesti nõutav töökõver. Kõrvalekalded katsetsüklist tuleb katseprotokollis registreerida.

5.2.2.   CO2 heitkoguste puhul esitatakse katse tulemused grammides kilomeetri kohta (g/km) ja ümardatakse lähima täisarvuni.

5.2.3.   Kütusekulu väärtused esitatakse liitrites 100 km kohta (bensiin, veeldatud naftagaas ja diislikütus) või kuupmeetrites (m3) 100 km kohta (maagaas) ning need arvutatakse vastavalt 6. lisa punktile 1.4.3 süsiniku tasakaalustusmeetodil, kasutades mõõdetud CO2 heitkoguseid ja muid süsinikku sisaldavaid heitmeid (CO ja HC). Tulemused ümardatakse esimese kümnendkohani.

5.2.4.   Punktis 5.2.3 esitatud arvutustes väljendatakse kütusekulu sobivates ühikutes ning seejuures kasutatakse järgmisi kütusekarakteristikuid:

a)

tihedus: mõõdetakse katsekütuses ISO 3675 või samaväärse meetodi kohaselt. Bensiini, diislikütuse, biodiislikütuse ja etanooli (E85) puhul kasutatakse temperatuuril 15 °C mõõdetud tihedust; veeldatud naftagaasi ja maagaasi/biometaani puhul kasutatakse arvestuslikku tihedust:

 

veeldatud naftagaas: 0,538 kg/l,

 

maagaas: (3) 0,654 kg/m3;

b)

vesiniku ja süsiniku suhe: kasutatakse kindlaksmääratud väärtuseid, milleks on:

 

bensiini puhul C1H1,89O0,016,

 

diislikütuse puhul C1H1,86O0,005,

 

veeldatud naftagaasi (LPG) puhul C1H2,525,

 

maagaasi ja biometaani puhul CH4,

 

etanooli (E85) puhul C1H2,74O0,385.

5.3.   Ainult elektrijõuallikaga käitatavate sõidukite katsete kirjeldus

5.3.1.   Katsete eest vastutav tehniline teenistus korraldab elektrienergia kulu mõõtmise vastavalt käesoleva eeskirja 7. lisas kirjeldatud meetodile ja katsetsüklile.

5.3.2.   Katsete eest vastutav tehniline teenistus korraldab sõiduki ühe laadimisega läbitava vahemaa mõõtmise vastavalt 9. lisas kirjeldatud meetodile.

Reklaammaterjalides on lubatud kasutada ainult kõnealusel meetodil mõõdetud ühe laadimisega läbitud vahemaad.

5.3.3.   Elektrienergia kulu tulemus esitatakse vatt-tundides kilomeetri kohta (Wh/km) ja läbitud vahemaa kilomeetrites, mõlemad ümardatakse lähima täisarvuni.

5.4.   Hübriidelektrijõuallikaga käitatavate sõidukite katsete kirjeldus

5.4.1.   Katsete eest vastutav tehniline teenistus korraldab CO2 heitkoguste ja elektrienergia kulu mõõtmise vastavalt 8. lisas kirjeldatud katsemenetlusele.

5.4.2.   CO2 heitkoguste puhul esitatakse katse tulemused grammides kilomeetri kohta (g/km) ja ümardatakse lähima täisarvuni.

5.4.3.   Kütusekulu väärtused esitatakse liitrites 100 km kohta (bensiin, veeldatud naftagaas ja diislikütus) või kuupmeetrites (m3) 100 km kohta (maagaas) ning need arvutatakse vastavalt 6. lisa punktile 1.4.3 süsiniku tasakaalustusmeetodil, kasutades mõõdetud CO2 heitkoguseid ja muid süsinikku sisaldavaid heitmeid (CO ja HC). Tulemused ümardatakse esimese kümnendkohani.

5.4.4.   Punktis 5.4.3 esitatud arvutustes kohaldatakse punktis 5.2.4 esitatud ettekirjutusi ja väärtusi.

5.4.5.   Vajadusel tuleb elektrienergia kulu väljendada vatt-tundides kilomeetri kohta (Wh/km) ja ümardada see lähima täisarvuni.

5.4.6.   Katsete eest vastutav tehniline teenistus korraldab sõiduki ühe laadimisega läbitava vahemaa mõõtmise vastavalt käesoleva eeskirja 9. lisas kirjeldatud meetodile. Tulemus esitatakse kilomeetrites ja ümardatakse lähima täisarvuni.

Reklaammaterjalides ja 8. lisas esitatud arvutustes on lubatud kasutada ainult kõnealusel meetodil mõõdetud ühe laadimisega läbitud vahemaad.

5.5.   Tulemuste tõlgendamine

5.5.1.   Kui tehnilise teenistuse mõõdetud väärtus ei ületa tootja teatatud väärtust üle 4 %, võetakse tüübikinnituse väärtusena kinnitatud CO2 või elektrienergia kulu väärtuseks tootja kindlaksmääratud väärtus. Mõõdetud väärtus võib ühegi piiranguta väiksem olla.

Punktis 2.19 kirjeldatud perioodiliselt regenereerivate süsteemidega varustatud ainult sisepõlemismootoriga sõidukite puhul korrutatakse tulemused enne tootja teatatud väärtusega võrdlemist 10. lisas esitatud teguriga Ki.

5.5.2.   Kui mõõdetud CO2 või elektrienergia kulu väärtus ületab tootja teatatud CO2 või elektrienergia kulu väärtust üle 4 %, tehakse sama sõidukiga veel üks katse.

Kui kahe katse tulemuste keskmine ei ületa tootja teatatud väärtust üle 4 %, võetakse tüübikinnituse väärtuseks tootja teatatud väärtus.

5.5.3.   Kui keskmine siiski ületab teatatud väärtust üle 4 %, tehakse sama sõidukiga viimane katse. Tüübikinnituse väärtuseks võetakse kolme katse tulemuste keskmine.

6.   KINNITATUD TÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

6.1.   Igast kinnitatud tüübi muutmisest tuleb teavitada tüübi kinnitanud haldusasutust. Seejärel võib asutus kas:

6.1.1.

leida, et tõenäoliselt ei halvenda tehtud muudatused märgatavalt CO2 ja kütusekulu või elektrienergia kulu väärtusi ning et sel juhul kehtib algne tüübikinnitus ka muudetud sõidukitüübi kohta, või

6.1.2.

nõuda käesoleva eeskirja punktis 7 esitatud tingimustele vastavate katsete tegemise eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katseprotokolli.

6.2.   Muudatusi täpsustav kinnitus tüübikinnituse kinnitamise või laiendamise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele punktis 4.3 täpsustatud korras.

6.3.   Tüübikinnitust laiendanud pädev asutus määrab kõnealusele laiendusele seerianumbri ning teavitab sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid 1958. aasta kokkuleppe osalisi, kasutades selleks käesoleva eeskirja 4. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi.

7.   SÕIDUKITÜÜBI TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMISE TINGIMUSED

7.1.   Ainult sisepõlemismootoriga käitatavad sõidukid, välja arvatud sõidukid, mis on varustatud perioodiliselt regenereerivate saasteainete kontrollisüsteemiga

Tüübikinnitust võib laiendada sama tüüpi sõidukitele või ka eri tüüpi sõidukitele, mis erinevad üksteisest 4. lisas kirjeldatud karakteristikute poolest, kui tehnilise teenistuse mõõdetud süsinikdioksiidi heitkogused ei ületa tüübikinnitusväärtust enam kui 4 % M1-kategooria sõidukite ja 6 % N1-kategooria sõidukite puhul:

7.1.1.

tuletatud mass;

7.1.2.

lubatud täismass;

7.1.3.

keretüüp:

a)

M1-kategooria puhul: sedaan, luukpära, universaal, kupee, kabriolett, mitmeotstarbeline sõiduk (4);

b)

N1-kategooria puhul: veok, kaubik;

7.1.4.

ülekandearv;

7.1.5.

mootori seadmed ja abiseadmed.

7.2.   Ainult sisepõlemismootoriga käitatavad sõidukid, mis on varustatud perioodiliselt regenereerivate saasteainete kontrollisüsteemiga

Tüübikinnitust võib laiendada sama tüüpi sõidukitele või ka eri tüüpi sõidukitele, mis erinevad punktides 7.1.1–7.1.5 esitatud ja 4. lisas kirjeldatud karakteristikute poolest, ei ületa aga 10. lisas esitatud sõidukitüüpkonna tüübikarakteristikuid, kui tehnilise teenistuse mõõdetud CO2 heitkogused ei ületa tüübikinnituse väärtust rohkem kui 4 % M1-kategooria sõidukite puhul ja 6 % N1-kategooria sõidukite puhul ja kui kohaldatakse sama tegurit Ki.

Tüübikinnitust võib laiendada sama tüüpi sõidukitele, millel on erinev tegur Ki, kui tehnilise teenistuse mõõdetud CO2 korrigeeritud väärtus ei ületa tüübikinnituse väärtust rohkem kui 4 % M1-kategooria sõidukite puhul ja 6 % N1-kategooria sõidukite puhul.

7.3.   Ainult elektrijõuallikaga käitatavad sõidukid

Laiendusi võib anda kokkuleppel katsete tegemise eest vastutava tehnilise teenistusega.

7.4.   Hübriidelektrijõuallikaga käitatavad sõidukid

Tüübikinnitust võib laiendada sama tüüpi sõidukitele või ka eri tüüpi sõidukitele, mis erinevad üksteisest järgmiste 4. lisas kirjeldatud karakteristikute poolest, kui tehnilise teenistuse mõõdetud süsinikdioksiidi heitkogused ja elektrienergia kulu ei ületa tüübikinnitusväärtust enam kui 4 % M1-kategooria sõidukite puhul ja 6 % N1-kategooria sõidukite puhul:

7.4.1.

tuletatud mass;

7.4.2.

lubatud täismass;

7.4.3.

kere tüüp

a)

M1-kategooria puhul: sedaan, luukpära, universaal, kupee, kabriolett, mitmeotstarbeline sõiduk (5),

b)

N1-kategooria puhul: veok, kaubik;

7.4.4.

mis tahes muude karakteristikute muutmise puhul võib laiendusi anda kokkuleppel katsete tegemise eest vastutava tehnilise teenistusega.

7.5.   Tüübikinnituse laiendamine samasse sõidukitüüpkonda kuuluvatele N1-kategooria sõidukitele, mida käitatakse kas ainult sisepõlemismootoriga või hübriidelektrijõuajamiga

7.5.1.   N1-kategooria sõidukite puhul, millele on antud tüübikinnitus sõidukitüüpkonda kuulumise alusel punktis 7.6.2 kirjeldatud menetluse teel, võib tüübikinnitust samasse sõidukitüüpkonda kuuluvatele sõidukitele laiendada ainult juhul, kui tehniline teenistus leiab, et uue sõiduki kütusekulu ei ületa selle sõiduki kütusekulu, millel sõidukitüüpkonna kütusekulu põhineb.

Tüübikinnitust võib laiendada ka sõidukile, mis:

a)

on kuni 110 kg raskem kui sõidukitüüpkonna liige, mille suhtes katsed läbi viidi, tingimusel, et sõiduk ei ole sõidukitüüpkonna kergeimast liikmest üle 220 kg raskem;

b)

on ainult rehvide suuruse erinevuse tõttu väiksema jõuülekandearvuga kui sõidukitüüpkonda kuuluv sõiduk, mille suhtes katsed läbi viidi, ja

c)

vastab sõidukitüüpkonnale igas muus mõttes.

7.5.2.   N1-kategooria sõidukite puhul, millele on antud tüübikinnitus sõidukitüüpkonda kuulumise alusel punktis 7.6.3 kirjeldatud menetluse teel, võib tüübikinnitust samasse sõidukitüüpkonda kuuluvatele sõidukitele laiendada ainult juhul, kui tehniline teenistus leiab, et uue sõiduki kütusekulu ei ole väiksem sõidukitüüpkonna vähima kütusetarbimisega sõiduki omast ega suurem sõidukitüüpkonna suurima kütusetarbimisega sõiduki omast.

7.6.   Tüübikinnituse andmine samasse sõidukitüüpkonda kuuluvatele sellistele N1-kategooria sõidukitele, mida käitatakse kas ainult sisepõlemismootoriga või hübriidelektrijõuajamiga,

N1-kategooria sõidukitele võib tüübikinnituse anda punktis 7.6.1 määratletud sõidukitüüpkonda kuulumise alusel, kasutades ühte punktides 7.6.2 ja 7.6.3 kirjeldatud meetodit.

7.6.1.   N1-kategooria sõidukeid võib rühmitada sõidukitüüpkondadesse käesoleva eeskirja mõistes juhul, kui järgmised parameetrid on identsed või määratud piirides.

7.6.1.1.

Identsed parameetrid on järgmised:

a)

tootja ja tüüp, nagu on määratletud 4. lisa punktis 2,

b)

mootori töömaht,

c)

saastekontrollisüsteemi tüüp,

d)

toitesüsteemi tüüp, nagu on määratletud 4. lisa punktis 6.7.2.

7.6.1.2.

Järgmised parameetrid peavad jääma nimetatud piiridesse:

a)

jõuülekandearvud (mitte üle 8 % madalaimast kõrgem), nagu on määratletud 4. lisa punktis 6.10.3,

b)

tuletatud mass (mitte üle 220 kg kõige raskemast kergem),

c)

esipind (mitte üle 15 % kõige suuremast väiksem),

d)

mootori võimsus (mitte üle 10 % kõige suuremast väärtusest väiksem).

7.6.2.   Punkti 7.6.1 määratluse kohasele sõidukitüüpkonnale võib anda tüübikinnituse süsinikdioksiidi heitkoguste ja kütusekulu andmete alusel, mis on ühised kõigile sõidukitüüpkonna liikmetele. Tehniline teenistus peab valima katsete läbiviimiseks sellise sõidukitüüpkonna liikme, mille süsinikdioksiidi heitkoguste tase on arvatavalt kõrgeim. Mõõtmised viiakse läbi punktis 5 ja 6. lisas kirjeldatud viisil ja punktis 5.5 kirjeldatud meetodil tõlgendatud tulemusi kasutatakse kõigi sõidukitüüpkonna liikmete ühiste tüübikinnituse väärtustena.

7.6.3.   Punkti 7.6.1 määratluse kohasesse sõidukitüüpkonda rühmitatud sõidukitele võib anda tüübikinnituse iga sõidukitüüpkonna liikme kohta esitatavate süsinikdioksiidi heitkoguste ja kütusekulu andmete alusel. Tehniline teenistus valib katsete läbiviimiseks sellised kaks sõidukitüüpkonna liiget, mille süsinikdioksiidi heitkoguste tase on arvatavalt kõrgeim ja madalaim. Mõõtmised viiakse läbi punktis 5 ja 6. lisas kirjeldatud viisil. Kui tootja esitatud andmed nimetatud kahe sõiduki kohta jäävad punktis 5.5 kirjeldatud lubatud hälbe piiridesse, võib tüübikinnituse väärtustena kasutada tootja poolt kõigi sõidukitüüpkonna liikmete kohta antud süsinikdioksiidi heitkoguste andmeid. Kui tootja esitatud andmed ei jää lubatud hälbe piiridesse, kasutatakse tüübikinnituse väärtustena punktis 5.5 kirjeldatud meetodil saadud andmeid ning tehniline teenistus valib sobiva arvu sõidukitüüpkonna teisi liikmeid lisakatseteks.

8.   ERISÄTTED

Tulevikus võidakse hakata pakkuma energiasäästlikul eritehnoloogial põhinevaid sõidukeid, mida võib katsetada täiendavate katseprogrammide raames. Need määratakse kindlaks hilisemas etapis, kui tootja seda taotleb, selleks et demonstreerida lahenduse eeliseid.

9.   TOODANGU NÕUETELE VASTAVUS

9.1.   Käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõidukid peavad olema toodetud nii, et nad vastaksid tüübikinnituse saanud sõiduki tüübile.

9.2.   Punktis 9.1 sätestatud tingimuste täitmise kontrollimiseks korraldatakse asjakohaseid tootmiskontrolle.

9.3.   Ainult sisepõlemismootoriga käitatavad sõidukid

9.3.1.   Üldjuhul kontrollitakse toodangu nõuetele vastavust tagavaid meetmeid seoses sõidukite CO2 heitega käesoleva eeskirja 4. lisas esitatud näidisele vastava tüübikinnitussertifikaadi kirjelduse alusel.

Toodangu nõuetele vastavuse kontrolli aluseks on pädeva asutuse hinnang tootja kontrollimismenetlusele, et tagada sõiduki vastavus sõidukitüübile CO2 heitkoguste osas.

Kui asutus ei ole tootja kontrollimismenetlusega rahul, võidakse nõuda toodetavate sõidukitega kontrollkatsete tegemist.

9.3.1.1.   Kui CO2 heitkoguseid tuleb mõõta sõidukitüübi puhul, mille tüübikinnitust on üks kord või mitu korda laiendatud, tehakse katsed katsete tegemise ajal kättesaadava(te) sõiduki(te)ga (esimeses dokumendis või järgnevates laiendustes kirjeldatud sõiduk(id)).

9.3.1.1.1.   Sõiduki vastavus CO2 katse puhul.

9.3.1.1.1.1.

Sõidukiseeriast valitakse kolm juhuslikku sõidukit ja neid katsetatakse vastavalt 6. lisas kirjeldatud menetlusele.

9.3.1.1.1.2.

Kui asutus on tootja antud toodangu standardhälbega rahul, tehakse katsed vastavalt punktile 9.3.2.

Kui asutus ei ole tootja antud toodangu standardhälbega rahul, tehakse katsed vastavalt punktile 9.3.3.

9.3.1.1.1.3.

Sõidukiseeria tootmist peetakse nõuetele vastavaks või mittevastavaks kolme näidissõiduki katsete põhjal pärast CO2 kohta positiivse või negatiivse otsuse langetamist vastavalt asjakohases tabelis esitatud katsekriteeriumidele.

Kui CO2 kohta ei langetatud ei positiivset ega negatiivset otsust, tehakse katse veel ühe sõidukiga (vt joonist 1).

9.3.1.1.1.4.

Punktis 2.19 määratletud perioodiliselt regenereerivate süsteemide puhul korrutatakse tulemused teguriga Ki, mis saadakse 10. lisas esitatud menetluse teel tüübikinnituse andmise ajal.

Tootja soovil võidakse katsed teha viivitamatult pärast regenereerimise lõppu.

Joonis 1

Image

9.3.1.1.2.   Olenemata 6. lisa nõuetest tehakse katsed sõidukitega, mida ei ole veel üldse kasutatud.

9.3.1.1.2.1.

Siiski tehakse tootja soovil katseid kuni 15 000 km läbinud sissetöötatud sõidukitega.

Sel juhul töötab sõiduki sisse tootja, kes ei tohi kõnealuseid sõidukeid ühelgi viisil muuta.

9.3.1.1.2.2.

Kui tootja palub sõiduki sisse töötada (x km, kus x ≤ 15 000 km), võib seda teha järgmistel viisidel:

esimese katsetatava sõiduki (mis võib olla tüübikinnitusega sõiduk) CO2 heitkoguseid mõõdetakse nulli ja x km juures;

nulli ja x km vaheline eraldumiskoefitsient (EC) arvutatakse järgmiselt:

Formula

EC väärtus võib olla väiksem kui 1.

Järgmisi sõidukeid sisse ei töötata, kuid nende heitkogused 0 km juures arvutatakse ümber eraldumiskoefitsiendi EC alusel.

Sel juhul kasutatakse järgmisi väärtusi:

 

esimese sõiduki puhul väärtus x km juures;

 

järgmiste sõidukite puhul väärtused 0 km juures, korrutatuna eraldumiskoefitsiendiga.

9.3.1.1.2.3.

Selle menetluse alternatiivina saab tootja kasutada kindlaksmääratud eraldumiskoefitsienti (EC) 0,92 ja korrutada kõik 0 km juures mõõdetud CO2 väärtused selle teguriga.

9.3.1.1.2.4.

Katses kasutatakse eeskirja nr 83 10. ja 10a lisas kirjeldatud etalonkütuseid.

9.3.2.   Toodangu nõuetele vastavus, kui tootja statistilised andmed on kättesaadavad.

9.3.2.1.   Järgmistes punktides kirjeldatakse menetlust, millega tõendatakse toodangu nõuetele vastavust lähtuvalt CO2-st, kui tootja antud toodangu standardhälve on heaks kiidetud.

9.3.2.2.   Proovivõtumenetlus on ette nähtud nii, et vähemalt kolmest näidisest koosneva valimi puhul on seeria katse läbimise tõenäosus 0,95 (tootjarisk 5 %), kui 40 % toodangust on defektne, ning seeria vastuvõtmise tõenäosus on 0,1, kui 65 % toodangust on defektne (tarbijarisk 10 %).

9.3.2.3.   Kasutatakse järgmist menetlust (vt joonis 1):

oletame, et L on CO2 tüübikinnituse väärtuse naturaallogaritm:

xi

=

valimi i-nda sõiduki mõõtmisväärtuse naturaallogaritm;

s

=

toodangu arvestuslik standardhälve (pärast mõõtmisel saadud väärtusest naturaallogaritmi võtmist);

n

=

praeguse valimi suurus.

9.3.2.4.   Arvutatakse valimi suhtes katse statistiline väärtus, mis määrab piirväärtuse standardhälvete summa ning mis määratletakse järgmiselt:

Formula

9.3.2.5.   Seejärel:

9.3.2.5.1.

kui teststatistik on suurem kui valimi suhtes tabelis 1 esitatud positiivse otsuse väärtus, siis tehakse positiivne otsus;

9.3.2.5.2.

kui teststatistik on väiksem kui valimi suhtes tabelis 1 esitatud negatiivse otsuse väärtus, siis tehakse negatiivne otsus;

9.3.2.5.3.

muul juhul katsetatakse lisasõidukit vastavalt 6. lisale ja arvutamise aluseks võetakse ühe ühiku võrra suurendatud valim.

Tabel 1

Valimi suurus

(katsetatud sõidukite kumulatiivne arv)

Positiivse otsuse väärtus

Negatiivse otsuse väärtus

(a)

(b)

(c)

3

3,327

– 4,724

4

3,261

– 4,790

5

3,195

– 4,856

6

3,129

– 4,922

7

3,063

– 4,988

8

2,997

– 5,054

9

2,931

– 5,120

10

2,865

– 5,185

11

2,799

– 5,251

12

2,733

– 5,317

13

2,667

– 5,383

14

2,601

– 5,449

15

2,535

– 5,515

16

2,469

– 5,581

17

2,403

– 5,647

18

2,337

– 5,713

19

2,271

– 5,779

20

2,205

– 5,845

21

2,139

– 5,911

22

2,073

– 5,977

23

2,007

– 6,043

24

1,941

– 6,109

25

1,875

– 6,175

26

1,809

– 6,241

27

1,743

– 6,307

28

1,677

– 6,373

29

1,611

– 6,439

30

1,545

– 6,505

31

1,479

– 6,571

32

– 2,112

– 2,112

9.3.3.   Toodangu nõuetele vastavus, kui tootja statistilised andmed ei ole rahuldavad või kättesaadavad.

9.3.3.1.   Järgmistes jaotistes kirjeldatakse menetlust, millega tõendatakse toodangu nõuetele vastavust lähtuvalt CO2-s, kui tootja tõendid toodangu standardhälbe kohta ei ole rahuldavad või kättesaadavad.

9.3.3.2.   Proovivõtumenetlus on ette nähtud nii, et vähemalt kolmest näidisest koosneva valimi puhul on seeria katse läbimise tõenäosus 0,95 (tootjarisk 5 %), kui 40 % toodangust on defektne, ning seeria vastuvõtmise tõenäosus on 0,1, kui 65 % toodangust on defektne (tarbijarisk 10 %).

9.3.3.3.   CO2 mõõtmise väärtusi käsitletakse normaalselt jaotunutena ning esmalt tuleb need teisendada naturaallogaritmideks. Oletame, et arvud mo ja m tähistavad vastavalt minimaalse ja maksimaalse suurusega valimit (mo = 3 ja m = 32) ning n on konkreetse valimi number.

9.3.3.4.   Kui x1, x2, …, xj on seerias mõõdetud väärtuste naturaallogaritmid ning L on CO2 tüübikinnituse väärtuse naturaallogaritm, siis:

dj = xj – L

Formula

Formula

9.3.3.5.   Tabelis 2 on esitatud konkreetsele valiminumbrile vastavate positiivsete (An) ja negatiivsete (Bn) otsuste väärtused. Teststatistik on Formula suhe ja selle abil tehakse seeria suhtes positiivne või negatiivne otsus järgmisel viisil:

mo ≤ n ≤ m:

9.3.3.5.1.

 positiivne otsus seeria kohta, kui

Formula

;

9.3.3.5.2.

 negatiivne otsus seeria kohta, kui

Formula

;

9.3.3.5.3.

 teha uus mõõtmine, kui

Formula

.

Tabel 2

Valimi suurus

(katsetatud sõidukite kumulatiivne arv)

n

Positiivse otsuse väärtus

An

Negatiivse otsuse väärtus

Bn

(a)

(b)

(c)

3

– 0,80380

16,64743

4

– 0,76339

7,68627

5

– 0,72982

4,67136

6

– 0,69962

3,25573

7

– 0,67129

2,45431

8

– 0,64406

1,94369

9

– 0,61750

1,59105

10

– 0,59135

1,33295

11

– 0,56542

1,13566

12

– 0,53960

0,97970

13

– 0,51379

0,85307

14

– 0,48791

0,74801

15

– 0,46191

0,65928

16

– 0,43573

0,58321

17

– 0,40933

0,51718

18

– 0,38266

0,45922

19

– 0,35570

0,40788

20

– 0,32840

0,36203

21

– 0,30072

0,32078

22

– 0,27263

0,28343

23

– 0,24410

0,24943

24

– 0,21509

0,21831

25

– 0,18557

0,18970

26

0,18970

0,16328

27

– 0,12483

0,13880

28

– 0,09354

0,11603

29

– 0,06159

0,09480

30

– 0,02892

0,0749

31

0,00449

0,05629

32

0,03876

0,03876

9.3.3.6.   Märkused

Teststatistiku järjestikuste väärtuste arvutamisel on kasulikud järgmised rekursiivsed valemid:

Formula

Formula

(n = 2,3,…; Formula; v1 = 0)

9.4.   Ainult elektrijõuallikaga käitatavad sõidukid

Üldjuhul kontrollitakse toodangu nõuetele vastavust tagavaid meetmeid seoses elektrienergia kuluga käesoleva eeskirja 4. lisas esitatud näidisele vastava tüübikinnitussertifikaadi kirjelduse alusel.

9.4.1.   Tüübikinnituse omanik peab eelkõige:

9.4.1.1.

tagama toodangu kvaliteedi tõhusa kontrollimise korra olemasolu;

9.4.1.2.

pääsema ligi kontrollseadmetele, mis on vajalikud iga kinnitatud tüübi nõuetele vastavuse kontrollimiseks;

9.4.1.3.

tagama katsetulemuste registreerimise ning lisatud dokumentide kättesaadavuse ajavahemiku jooksul, mis määratakse kindlaks kooskõlas haldusteenistusega;

9.4.1.4.

analüüsima igat liiki katse tulemusi, et kontrollida toote karakteristikuid ning tagada nende ühtsus, võttes arvesse tööstustoodangu puhul lubatud kõikumisi;

9.4.1.5.

tagama, et iga sõidukitüübi puhul tehakse vähemalt käesoleva eeskirja 7. lisaga ette nähtud katsed; olenemata 7. lisa punkti 2.3.1.6 nõuetest tehakse tootja soovil katsed sõidukitega, mida ei ole veel üldse käitatud;

9.4.1.6.

tagama, et kui teatavat liiki katse puhul ilmneb, et näidis või katseeksemplar ei vasta nõuetele, valitakse uued näidised ja katset korratakse. Tuleb astuda kõik vajalikud sammud toodangu nõuetele vastavuse taastamiseks.

9.4.2.   Tüübikinnituse andnud pädev asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses kohaldatavaid nõuetele vastavuse kontrollimise meetodeid.

9.4.2.1.   Iga kontrolli puhul tuleb väliskontrollijale esitada katsete ja toodangu järelevalve protokollid.

9.4.2.2.   Kontrollija võib pisteliselt valida välja näidised tootja laboris katsetamiseks. Minimaalse näidiste arvu võib kindlaks määrata vastavalt tootja enda tehtud kontrolli tulemustele.

9.4.2.3.   Kui kvaliteedistandard osutub ebarahuldavaks või kui peetakse vajalikuks kontrollida punkti 9.4.2.2 kohaldamisel tehtavate katsete kehtivust, peab kontrollija koguma näidised, mis saadetakse tüübikatsetusi teinud tehnilisele teenistusele.

9.4.2.4.   Pädevad asutused võivad sooritada kõiki kõnealuses eeskirjas ettenähtud katseid.

9.5.   Hübriidelektrijõuallikaga käitatavad sõidukid

Üldjuhul kontrollitakse toodangu nõuetele vastavust tagavaid meetmeid seoses hübriidelektrisõidukite CO2 heitkoguste ja elektrienergia kuluga käesoleva eeskirja 4. lisas esitatud näidisele vastava tüübikinnitussertifikaadi kirjelduse alusel.

Toodangu nõuetele vastavuse kontrolli aluseks on pädeva asutuse hinnang tootja kontrollimismenetlusele, et tagada sõiduki vastavus sõidukitüübile CO2 heitkoguste ja elektrienergia kulu osas.

Kui asutus ei ole tootja kontrollimismenetlusega rahul, võidakse nõuda toodetavate sõidukitega kontrollkatsete tegemist.

CO2-heite nõuetele vastavust kontrollitakse vastavalt punktides 9.3.1–9.3.3 kirjeldatud statistilistele menetlustele. Sõidukeid katsetatakse vastavalt käesoleva eeskirja 8. lisas kirjeldatud menetlusele.

9.6.   Toodangu nõuetele mittevastavuse korral võetavad meetmed

Kui kontrollimiste käigus tuvastatakse nõuetele mittevastavusi, tagab pädev asutus, et astutakse vajalikke samme toodangu nõuetele vastavuse võimalikult kiireks taastamiseks.

10.   KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

10.1.   Kui punktis 9.1 sätestatud nõudeid ei ole täidetud, võidakse käesoleva eeskirja kohaselt sõidukitüübile antud tüübikinnitus kehtetuks tunnistada.

10.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav 1958. aasta kokkuleppe osaline tunnistab kehtetuks tema poolt varem antud tüübikinnituse, teatab ta sellest viivitamatult teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 4. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi.

11.   TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse valdaja lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõiduki tootmise, teavitab ta sellest tüübikinnituse andnud asutust. Vastava teate kättesaamisel teavitab asutus sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid 1958. aasta kokkuleppe osalisi, kasutades selleks käesoleva eeskirja 4. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi.

12.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSTALITUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised teatavad ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusi andvate haldustalituste nimed ja aadressid, kuhu tuleb saata tõendid teistes riikides välja antud tüübikinnituste, nende andmisest keeldumise, nende laiendamise või nende tühistamise kohta.

(1)  Nagu määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 7. lisas (TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2).

(2)  1958. aasta kokkuleppe osalisriikide tunnusnumbrid on esitatud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 3. lisas (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.2).

(3)  Etalonkütuste G20 ja G23 keskmine väärtus 15 °C juures.

(4)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2) 7. lisas.

(5)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) (TRANS/WP.29/78/Rev.1/Amend.2) 7. lisas.

1. LISA

AINULT SISEPÕLEMISMOOTORIGA KÄITATAVA SÕIDUKI OLULISED KARAKTERISTIKUD JA TEAVE KATSETE TEGEMISE KOHTA

Kui järgmine teave on kohaldatav, esitatakse see kolmes eksemplaris ja sellele lisatakse kokkuvõte.

Kui kasutatakse jooniseid, peavad need olema vastavas mõõtkavas ja piisavalt üksikasjalikud. Need tuleb esitada A4-formaadis või sellesse formaati voldituna. Kui on tegemist mikroprotsessori abil juhitavate funktsioonidega, esitatakse ka kasutusjuhised.

1.   ÜLDIST

1.1.   Mark (tootja nimi): …

1.2.   Tüüp ja kaubanduslik kirjeldus (kõik variandid): …

1.3.   Tüübi identimistunnus, kui see on sõidukile märgitud: …

1.3.1.   Märgistuse asukoht: …

1.4.   Sõiduki kategooria: …

1.5.   Tootja nimi ja aadress: …

1.6.   Tootja volitatud esindaja nimi ja aadress vajaduse korral: …

2.   SÕIDUKI EHITUSE ÜLDISED KARAKTERISTIKUD

2.1.   Näidissõiduki fotod ja/või joonised: …

2.2.   Veoteljed (arv, asukoht, ühendusviis): …

3.   MASSID (kilogrammides) (vajaduse korral viidata joonisel)

3.1.   Töökorras sõiduki mass koos kerega või šassii mass koos kabiiniga, kui tootja ei paigalda keret (k.a jahutusvedelik, õlid, kütus, tööriistad, varuratas ja juht): …

3.2.   Tootja määratud suurim tehniliselt lubatud täismass: …

4.   JÕUALLIKA JA JÕUALLIKA KOMPONENTIDE KIRJELDUS

4.1.   Sisepõlemismootor

4.1.1.   Mootori tootja: …

4.1.2.   Tootja mootorikood (nagu see on märgitud mootorile või muud identimisandmed): …

4.1.2.1.   Tööpõhimõte: ottomootor/diiselmootor, neljataktiline/kahetaktiline (1)

4.1.2.2.   Silindrite arv, paigutus ja süütejärjekord:

4.1.2.2.1.

Silindri läbimõõt: (2) …mm

4.1.2.2.2.

Kolvikäigu pikkus: (2) … mm

4.1.2.3.   Mootori töömaht: (3) … cm3

4.1.2.4.   Surveaste: (4) …

4.1.2.5.   Põlemiskambri ja kolvipea joonised: …

4.1.2.6.   Pöörete arv tühikäigul: (4) …

4.1.2.7.   Süsinikmonoksiidi mahuline sisaldus heitgaasis mootori tühikäigul: … % (vastavalt tootja andmetele) (4) …

4.1.2.8.   Suurim kasulik võimsus: … kW/min–1

4.1.3.   Kütus: bensiin / pliivaba bensiin / diisliõli / veeldatud naftagaas / maagaas (1)

4.1.3.1.   Oktaaniarv: …

4.1.4.   Kütuse etteanne

4.1.4.1.   Karburaatori(te)ga: jah/ei (1)

4.1.4.1.1.   Mark/margid: …

4.1.4.1.2.   Tüüp/tüübid: …

4.1.4.1.3.   Paigaldatud karburaatorite arv: …

4.1.4.1.4.   Reguleerimiselemendid: (4)

4.1.4.1.4.1.

Düüsid: …

4.1.4.1.4.2.

Segukoonused: …

4.1.4.1.4.3.

Ujukikambri täitetase: …

4.1.4.1.4.4.

Ujuki mass: …

4.1.4.1.4.5.

Ujuki nõel: …

4.1.4.1.5.   Külmkäivitussüsteem: manuaalne/automaatne (1)

4.1.4.1.5.1.   Tööpõhimõte: …

4.1.4.1.5.2.   Käitamispiirangud/-seaded: (1)  (4)

4.1.4.2.   Sissepritsega (ainult diiselmootorid): jah/ei (1)

4.1.4.2.1.   Süsteemi kirjeldus: …

4.1.4.2.2.   Tööpõhimõte: otsesissepritse/eelkambriga/keeriskambriga (1)

4.1.4.2.3.   Sissepritsepump

4.1.4.2.3.1.   Mark/margid: …

4.1.4.2.3.2.   Tüüp/tüübid: …

4.1.4.2.3.3.   Suurim sissepritsemaht (1)  (4):… mm3 töökäigu või takti kohta pumba töökiirusel (1)  (4):…min–1 või selle epüür: …

4.1.4.2.3.4.   Sissepritse hetk: (4) …

4.1.4.2.3.5.   Eelsissepritse kõver: (4) …

4.1.4.2.3.6.   Kalibreerimismenetlus: katsestend/mootor (1) …

4.1.4.2.4.   Kiirusregulaator

4.1.4.2.4.1.   Tüüp: …

4.1.4.2.4.2.   Mootoritoite katkestuspunkt:

4.1.4.2.4.2.1.

Mootoritoite katkestuspunkt koormusega töötamisel: …min–1

4.1.4.2.4.2.2.

Mootoritoite katkestuspunkt koormuseta töötamisel: …min–1

4.1.4.2.4.3.   Tühikäigu pöörlemiskiirus: … min–1

4.1.4.2.5.   Pihusti(d):

4.1.4.2.5.1.

Mark/margid: …

4.1.4.2.5.2.

Tüüp/tüübid: …

4.1.4.2.5.3.

Avanemisrõhk (4) …kPa või selle epüür: …

4.1.4.2.6.   Külmkäivitussüsteem

4.1.4.2.6.1.   Mark/margid: …

4.1.4.2.6.2.   Tüüp/tüübid: …

4.1.4.2.6.3.   Kirjeldus: …

4.1.4.2.7.   Lisa-käivitusabi

4.1.4.2.7.1.   Mark/margid: …

4.1.4.2.7.2.   Tüüp/tüübid: …

4.1.4.2.7.3.   Kirjeldus: …

4.1.4.3.   Sissepritsega (ainult ottomootorid): jah/ei (1)

4.1.4.3.1.   Süsteemi kirjeldus:

4.1.4.3.2.   Tööpõhimõte: (1) sisselasketorustik (lõõr-/harg-)/otsesissepritse/muu (täpsustada)

Juhtseade – tüüp (või nr): …

see teave esitatakse pideva sissepritse puhul; muude süsteemide puhul esitada samaväärsed üksikasjad

Kütuseregulaator – tüüp: …

Õhuhulga andur – tüüp: …

Kütusejaotur – tüüp: …

Rõhuregulaator – tüüp: …

Mikrolülitus – tüüp: …

Tühikäigu reguleerimiskruvi – tüüp: …

Seguklapi kest – tüüp: …

Veetemperatuuri andur – tüüp: …

Õhutemperatuuri andur – tüüp: …

Õhutemperatuuri lüliti – tüüp: …

Elektromagnetiline häirekaitse …

Kirjeldus ja/või joonised: …

4.1.4.3.3.   Mark/margid: …

4.1.4.3.4.   Tüüp/tüübid: …

4.1.4.3.5.   Pihustid: avanemisrõhk (4): …kPa või selle epüür (4):…

4.1.4.3.6.   Sissepritse hetk: …

4.1.4.3.7.   Külmkäivitussüsteem: …

4.1.4.3.7.1.   Tööpõhimõte/tööpõhimõtted: …

4.1.4.3.7.2.   Käitamispiirangud/-seaded (1)  (4):…

4.1.4.4.   Kütusepump

4.1.4.4.1.   Rõhk: (4) …kPa või selle epüür:…

4.1.4.5.   Veeldatud naftagaasi kütuseseade: jah/ei (1)

4.1.4.5.1.   Eeskirja nr 67 ja dokumentatsiooni kohane tüübikinnitusnumber: …

4.1.4.5.2.   Mootori elektrooniline juhtseade veeldatud naftagaasi kütuseseadme jaoks:

4.1.4.5.2.1.

Mark/margid: …

4.1.4.5.2.2.

Tüüp: …

4.1.4.5.2.3.

Heitgaasiga seotud reguleerimisvõimalused: …

4.1.4.5.3.   Lisadokumentatsioon:

4.1.4.5.3.1.

Katalüsaatori kaitse kirjeldus ümberlülitamisel bensiinilt veeldatud naftagaasile või vastupidi: …

4.1.4.5.3.2.

Seadme skeem (elektriühendused, vaakumühendused, kompensatsioonitorud jne): …

4.1.4.5.3.3.

Tähistuse joonis: …

4.1.4.6.   Maagaasi-kütuseseade: jah/ei (1)

4.1.4.6.1.   Eeskirja nr 67 kohane tüübikinnitusnumber: …

4.1.4.6.2.   Mootori elektrooniline juhtseade maagaasi-kütuseseadme jaoks:

4.1.4.6.2.1.

Mark/margid: …

4.1.4.6.2.2.

Tüüp: …

4.1.4.6.2.3.

Heitgaasiga seotud reguleerimisvõimalused: …

4.1.4.6.3.   Lisadokumentatsioon:

4.1.4.6.3.1.

Katalüsaatori kaitse kirjeldus ümberlülitamisel bensiinilt maagaasile või vastupidi: …

4.1.4.6.3.2.

Seadme skeem (elektriühendused, vaakumühendused, kompensatsioonitorud jne): …

4.1.4.6.3.3.

Tähistuse joonis: …

4.1.5.   Süüde

4.1.5.1.   Mark/margid: …

4.1.5.2.   Tüüp/tüübid: …

4.1.5.3.   Tööpõhimõte: …

4.1.5.4.   Eelsüüte kõver (4): …

4.1.5.5.   Staatiline süüte ajaldamine (4): … kraadi enne ülaseisu

4.1.5.6.   Katkesti kontaktivahe (4): …

4.1.5.7.   Suletusnurk (4):…

4.1.5.8.   Süüteküünlad

4.1.5.8.1.   Mark: …

4.1.5.8.2.   Tüüp: …

4.1.5.8.3.   Sädevahemik: …mm

4.1.5.9.   Süütepool

4.1.5.9.1.   Mark: …

4.1.5.9.2.   Tüüp: …

4.1.5.10.   Süütekondensaator

4.1.5.10.1.   Mark: …

4.1.5.10.2.   Tüüp: …

4.1.6.   Jahutussüsteem: vedelik-/õhkjahutus (1)

4.1.7.   Sisselaskesüsteem:

4.1.7.1.   Ülelaadur: jah/ei (1)

4.1.7.1.1.   Mark/margid: …

4.1.7.1.2.   Tüüp/tüübid: …

4.1.7.1.3.   Süsteemi kirjeldus (nt ülelaadimise suurim rõhk: …kPa, piirdeklapp)

4.1.7.2.   Vahejahuti: jah/ei (1)

4.1.7.3.   Sisselasketorude ja nende manuste (rõhuühtlustuskamber, soojendusseade, täiendavad õhu sisselaskeavad) kirjeldus ja joonised: …

4.1.7.3.1.   Sisselasketorustiku kirjeldus (joonised ja/või fotod): …

4.1.7.3.2.   Õhufilter, joonised: …, või

4.1.7.3.2.1.   Mark/margid: …

4.1.7.3.2.2.   Tüüp/tüübid: …

4.1.7.3.3.   Sisselaskesummuti, joonised: …, või

4.1.7.3.3.1.   Mark/margid: …

4.1.7.3.3.2.   Tüüp/tüübid: …

4.1.8.   Heitgaasisüsteem

4.1.8.1.   Heitgaasisüsteemi kirjeldus ja joonised: …

4.1.9.   Gaasijaotusfaasid või samaväärsed andmed:

4.1.9.1.

suurim klapitõusukõrgus ning avanemis- ja sulgumisfaasid või jaotusajad alternatiivsete gaasijaotusmehhanismide korral liikumatu keskpunkti suhtes: …

4.1.9.2.

Lävilõtk ja/või seadistusulatus: (1) …

4.1.10.   Kasutatud määrdeõli:

4.1.10.1.

Mark: …

4.1.10.2.

Tüüp: …

4.1.11.   Õhusaaste vältimiseks võetud meetmed:

4.1.11.1.   Karterigaaside tagasijuhtimisseade (kirjeldus ja joonised): …

4.1.11.2.   Täiendavad saastetõrjeseadmed (kui need on olemas ja kui neid ei ole kirjeldatud muus punktis):

4.1.11.2.1.   Katalüüsmuundur: jah/ei (1)

4.1.11.2.1.1.   Katalüüsmuundurite ja monoliitide arv: …

4.1.11.2.1.2.   Katalüüsmuunduri(te) mõõtmed ja kuju (maht, …): …

4.1.11.2.1.3.   Katalüüsreaktsiooni tüüp: …

4.1.11.2.1.4.   Väärismetallide koguhulk: …

4.1.11.2.1.5.   Suhteline kontsentratsioon: …

4.1.11.2.1.6.   Substraat (struktuur ja materjal): …

4.1.11.2.1.7.   Elemendi tihedus: …

4.1.11.2.1.8.   Katalüüsmuunduri(te) korpuse tüüp: …

4.1.11.2.1.9.   Katalüüsmuunduri(te) paigutus (asukoht ja suhteline kaugus väljalasketorustikus): …

4.1.11.2.1.10.   Heitgaaside järeltöötlussüsteemide regenereerimissüsteemid/-meetod, kirjeldus: …

4.1.11.2.1.10.1.

I tüübi töötsüklite arv või samaväärsete mootori katsestendi tsüklite arv kahe I tüübi katsega samaväärsetes tingimustes toimuvate regeneratsioonifaasidega tsükli vahel (vahemik D 10. lisa joonisel 10/1): …

4.1.11.2.1.10.2.

Kahe regeneratsioonifaasi esinemistsükli vahele jäävate tsüklite arvu kindlaksmääramiseks kasutatava meetodi kirjeldus: …

4.1.11.2.1.10.3.

Parameetrid, millega määratakse kindlaks koormuse tase enne regeneratsiooni toimumist (nt temperatuur, rõhk jne): …

4.1.11.2.1.10.4.

10. lisa punktis 3.1 kirjeldatud katsemenetluses süsteemi koormamiseks kasutatud meetodi kirjeldus: …

4.1.11.2.1.11.   Hapnikuandur: tüüp

4.1.11.2.1.11.1.   Hapnikuanduri asukoht: …

4.1.11.2.1.11.2.   Hapnikuanduri reguleerimisulatus: …

4.1.11.2.2.   Õhu sissepuhe: jah/ei (1)

4.1.11.2.2.1.   Tüüp (muutuv õhuvool, õhupump, …): …

4.1.11.2.3.   Heitgaasitagastus: jah/ei (1)

4.1.11.2.3.1.   Omadused (läbivooluhulk, …): …

4.1.11.2.4.   Eralduvate kütuseaurude hulga piiramise süsteem.

Seadmete ja nende seisundi üksikasjalik kirjeldus: …

Kütuseaurude hulga piiramise süsteemi joonis: …

Aktiivsöefiltri joonis: …

Kütusepaagi joonis koos andmetega mahu ja materjali kohta: …

4.1.11.2.5.   Kübemepüüdur: jah/ei (1)

4.1.11.2.5.1.   Kübemepüüduri mõõtmed ja kuju (maht): …

4.1.11.2.5.2.   Kübemepüüduri tüüp ja konstruktsioon: …

4.1.11.2.5.3.   Kübemepüüduri asukoht (suhteline kaugus väljalasketorustikus) …

4.1.11.2.5.4.   Regenereerimissüsteem/-meetod. Kirjeldus ja joonis: …

4.1.11.2.5.4.1.   I tüübi töötsüklite arv või samaväärsete mootori katsestendi tsüklite arv kahe I tüübi katsega samaväärsetes tingimustes toimuvate regeneratsioonifaasidega tsükli vahel (vahemik D 10. lisa joonisel 10/1): …

4.1.11.2.5.4.2.   Kahe regeneratsioonifaasi esinemistsükli vahele jäävate tsüklite arvu kindlaksmääramiseks kasutatava meetodi kirjeldus: …

4.1.11.2.5.4.3.   Parameetrid, millega määratakse kindlaks laadimise tase enne regeneratsiooni toimumist (nt temperatuur, rõhk jne): …

4.1.11.2.5.4.4.   10. lisa punktis 3.1 kirjeldatud katsemenetluses süsteemi koormamiseks kasutatud meetodi kirjeldus: …

4.1.11.2.6.   Muud süsteemid (kirjeldus ja tööpõhimõte): …

4.2.   Jõuallika juhtseade

4.2.1.   Mark: …

4.2.2.   Tüüp: …

4.2.3.   Identimisnumber: …

4.3.   Ülekanne

4.3.1.   Sidur (tüüp): …

4.3.1.1.   Maksimaalne pöördemomendi muutus: …

4.3.2.   Käigukast: …

4.3.2.1.   Tüüp: …

4.3.2.2.   Asukoht mootori suhtes: …

4.3.2.3.   Käsitsusviis: …

4.3.3.   Jõuülekandearvud

 

Käigukasti ülekandearvud

Peaülekanded

Ülekandearvud kokku

Suurim astmeteta käigukasti (CVT) korral (5)

 

 

 

1

 

 

 

2

 

 

 

3

 

 

 

4, 5, muud

 

 

 

Väikseim astmeteta käigukasti (CVT) korral (5)

 

 

 

Tagasikäik

 

 

 

5.   VEDRUSTUS

5.1.   Rehvid ja rattad

5.1.1.   Rehvi/velje kombinatsioon(id) (märkida rehvimõõtme tähis, minimaalse kandevõime indeks ja minimaalse kiirusekategooria tähis; velgede kohta märkida veljemõõde (-mõõtmed) ning velje nihk (nihked))

5.1.1.1.   Teljed

5.1.1.1.1.   Telg 1: …

5.1.1.1.2.   Telg 2: …

5.1.1.1.3.   Telg 3: …

5.1.1.1.4.   Telg 4 jne: …

5.1.2.   Veereraadiuste ülemine ja alumine piir

5.1.2.1.   Teljed

5.1.2.1.1.   Telg 1: …

5.1.2.1.2.   Telg 2: …

5.1.2.1.3.   Telg 3: …

5.1.2.1.4.   Telg 4 jne: …

5.1.3.   Tootja soovitatud rehvirõhk/-rõhud: …kPa

6.   KERE

6.1.   Istmed: …

6.1.1.   Istmete arv: …

(1)  Üleliigne maha tõmmata.

(2)  See väärtus tuleb ümardada lähima kümnendikmillimeetrini.

(3)  Selle väärtuse arvutamisel on π = 3,1416 ja see tuleb ümardada lähima kuupsentimeetrini.

(4)  Märkida lubatud hälve.

(5)  CVT – astmeteta käigukast

2. LISA

AINULT ELEKTRIJÕUALLIKAGA KÄITATAVA SÕIDUKI OLULISED KARAKTERISTIKUD JA TEAVE KATSETE TEGEMISE KOHTA  (1)

Kui järgmine teave on kohaldatav, esitatakse see kolmes eksemplaris ja sellele lisatakse kokkuvõte.

Kui kasutatakse jooniseid, peavad need olema mõõtkavas ja piisavalt üksikasjalikud. Need tuleb esitada A4-formaadis või sellesse formaati voldituna. Kui on tegemist mikroprotsessori abil juhitavate funktsioonidega, esitatakse ka kasutusjuhised.

1.   ÜLDIST

1.1.   Mark (tootja nimi): …

1.2.   Tüüp ja kaubanduslik kirjeldus (kõik variandid): …

1.3.   Tüübi identimistunnus, kui see on sõidukile märgitud: …

1.3.1.   Märgistuse asukoht: …

1.4.   Sõiduki kategooria: …

1.5.   Tootja nimi ja aadress: …

1.6.   Tootja volitatud esindaja nimi ja aadress vajaduse korral: …

2.   SÕIDUKI EHITUSE ÜLDISED KARAKTERISTIKUD

2.1.   Näidissõiduki fotod ja/või joonised: …

2.2.   Veoteljed (arv, asukoht, ühendusviis): …

3.   MASSID (kilogrammides) (vajaduse korral viidata joonisel)

3.1.   Töökorras sõiduki mass koos kerega või šassii mass koos kabiiniga, kui tootja ei paigalda keret (k.a jahutusvedelik, õlid, kütus, tööriistad, varuratas ja juht): …

3.2.   Tootja määratud suurim tehniliselt lubatud täismass: …

4.   JÕUALLIKA JA JÕUALLIKA KOMPONENTIDE KIRJELDUS

4.1.   Elektrijõuallika üldkirjeldus

4.1.1.   Mark: …

4.1.2.   Tüüp: …

4.1.3.   Kasutus: (2) üks mootor / mitu mootorit (arv): …

4.1.4.   Käiguosa konfiguratsioon: paralleelne/transaksiaalne/muu, täpsustada: …

4.1.5.   Katsepinge: … V

4.1.6.   Mootori võlli nimipöörlemiskiirus: … min–1

4.1.7.   Mootori võlli suurim kiirus: … min–1

või vaikimisi:

reduktori veetav võll / käigukasti ülekandearv (täpsustada valitud käik): … min–1

4.1.8.   Suurim pöörlemissagedus: (3) … min–1

4.1.9.   Suurim võimsus: … kW

4.1.10.   Suurim võimsus 30 minuti jooksul: …kW

4.1.11.   Paindlik vahemik (kus P ≥ 90 % suurimast võimsusest):

 

kiirus vahemiku alguses: … min–1

 

kiirus vahemiku lõpus: … min–1

4.2.   Veoaku

4.2.1.   Aku kaubanimi ja -märk: …

4.2.2.   Elektrokeemilise paari tüüp: …

4.2.3.   Nimipinge: … V

4.2.4.   Aku suurim võimsus 30 minuti jooksul (konstantse koormusega): …kW

4.2.5.   Aku jõudlus kahetunnise tühjakslaadimise jooksul (konstantse võimsuse või konstantse voolutugevuse juures) (2):

4.2.5.1.

Aku energia: …kWh

4.2.5.2.

Aku mahtuvus: … Ah kahe tunni jooksul

4.2.5.3.

Jääkpinge väärtus: … V

4.2.6.   Näit tühjakslaadimise lõpus, mis põhjustab sõiduki sundpeatumise: (4) …

4.2.7.   Aku kaal: …kg

4.3.   Elektrimootor

4.3.1.   Tööpõhimõte:

4.3.1.1.

alalisvool / vahelduvvool (2) / faaside arv:…

4.3.1.2.

võõrergutus/jadaergutus/kompaundergutus (2)

4.3.1.3.

sünkroonne/asünkroonne (2)

4.3.1.4.

mähisrootor/püsimagnetitega/ümbrisega (2)

4.3.1.5.

mootori pooluste arv: …

4.3.2.   Inertsmass: …

4.4.   Võimsuse regulaator

4.4.1.   Mark: …

4.4.2.   Tüüp: …

4.4.3.   Reguleerimispõhimõte: vektoriaalne / avatud ahel /suletud / muu (täpsustada) (2): …

4.4.4.   Mootori suurim efektiivvool: (3) …Asekundi … jooksul

4.4.5.   Kasutatav pingevahemik: … V kuni … V

4.5.   Jahutussüsteem:

mootor

:

vedelik-/õhkjahutus (2)

regulaator

:

vedelik-/õhkjahutus (2)

4.5.1.   Vedelikjahutusseadme karakteristikud:

4.5.1.1.

Vedeliku … tsirkulatsioonipumpade olemus: jah/ei (2)

4.5.1.2.

Pumba karakteristikud või mark/margid ja tüüp/tüübid: …

4.5.1.3.

Termostaat: seade: …

4.5.1.4.

Radiaator: joonis(ed) või mark/margid ja tüüp/tüübid: …

4.5.1.5.

Kaitseventiil: rõhuseade: …

4.5.1.6.

Ventilaator: karakteristikud või mark/margid ja tüüp/tüübid: …

4.5.1.7.

Ventilatsioonikanal: …

4.5.2.   Õhkjahutusseadme karakteristikud

4.5.2.1.   Ventilaator: karakteristikud või mark/margid ja tüüp/tüübid: …

4.5.2.2.   Standardne õhusuunaja: …

4.5.2.3.   Temperatuuri reguleerimise süsteem: jah/ei (2)

4.5.2.4.   Lühikirjeldus: …

4.5.2.5.   Õhufilter: … mark/margid: … tüüp/tüübid: …

4.5.3.

Tootja poolt lubatud temperatuur

maksimaalne temperatuur

4.5.3.1.

mootori väljalasketorustik:

…°C

4.5.3.2.

regulaatori sisselaskeava:

…°C

4.5.3.3.

mootori võrdluspunkti(de)s:

…°C

4.5.3.4.

regulaatori võrdluspunkti(de)s:

…°C

4.6.   Isolatsioonikategooria: …

4.7.   Rahvusvaheline kaitsekood (IP): …

Õlitussüsteemi põhimõte (2)

:

Laagrid

:

hõõrd-/kuul-

Määrdeaine

:

määre/õli

Tihend

:

jah/ei

Tsirkulatsioon

:

jah/ei

4.9.   Ülekande kirjeldus

4.9.1.   Veorattad: esimesed / tagumised / 4 × 4 (2)

4.9.2.   Käigukasti tüüp: manuaalne/automaatne (2)

4.9.3.   Jõuülekandearvude arv: …

Käik

Ratta kiirus

Jõuülekandearv

Mootori kiirus

1

 

 

 

2

 

 

 

3

 

 

 

4

 

 

 

5

 

 

 

Tagasikäik

 

 

 

minimaalne CVT (astmeteta käigukast): …

maksimaalne CVT: …

4.9.4.   Soovitused käiguvahetuseks

1 → 2: …

2 → 1: …

2 → 3: …

3 → 2: …

3 → 4: …

4 → 3: …

4 → 5: …

5 → 4: …

kiirkäik sisse: …

kiirkäik välja: …

5.   LAADIJA

5.1.   Laadija: pardalaadija/väline (2)

Välise seadme puhul täpsustada (laadija kaubamärk, mudel): …

5.2.   Laadija tavapärase profiili kirjeldus: …

5.3.   Toite spetsifikatsioon:

5.3.1.

Toite tüüp: ühefaasiline/kolmefaasiline (2)

5.3.2.

Pinge: …

5.4.   Soovitatav vaheperiood tühjakslaadimise ja laadimise alustamise vahel: …

5.5.   Täieliku laadimise teoreetiline kestus: …

6.   VEDRUSTUS

6.1.   Rehvid ja rattad

6.1.1.   Rehvi/velje kombinatsioon(id) (märkida rehvimõõtme tähis, minimaalse kandevõime indeks ja minimaalse kiirusekategooria tähis; velgede kohta märkida veljemõõde (-mõõtmed) ning velje nihk (nihked)):

6.1.1.1.

Teljed

6.1.1.1.1.

Telg 1: …

6.1.1.1.2.

Telg 2: …

6.1.1.1.3.

Telg 3: …

6.1.1.1.4.

Telg 4 jne: …

6.1.2.   Veereraadiuste ülemine ja alumine piir:

6.1.2.1.

Teljed

6.1.2.1.1.

Telg 1: …

6.1.2.1.2.

Telg 2: …

6.1.2.1.3.

Telg 3: …

6.1.2.1.4.

Telg 4 jne: …

6.1.3.   Tootja soovitatud rehvirõhk/-rõhud: …kPa

7.   KERE

7.1.   Istmed: …

7.1.1.   Istmete arv: …

8.   INERTSMASS

8.1.   Kogu esitelje ekvivalentne inertsmass: …

8.2.   Kogu tagatelje ekvivalentne inertsmass: …

(1)  Mootorite või süsteemide puhul, mis ei ole tavapärased, esitab tootja järgnevalt nõutud andmetega samaväärsed andmed.

(2)  Üleliigne maha tõmmata.

(3)  Märkida lubatud hälve.

(4)  Vajaduse korral.

3. LISA

HÜBRIIDELEKTRIJÕUALLIKAGA KÄITATAVA SÕIDUKI OLULISED KARAKTERISTIKUD JA TEAVE KATSETE TEGEMISE KOHTA

Kui järgmine teave on kohaldatav, esitatakse see kolmes eksemplaris ja sellele lisatakse kokkuvõte.

Kui kasutatakse jooniseid, peavad need olema vastavas mõõtkavas ja piisavalt üksikasjalikud. Need tuleb esitada A4-formaadis või sellesse formaati voldituna. Kui on tegemist mikroprotsessori abil juhitavate funktsioonidega, esitatakse ka kasutusjuhised.

1.   ÜLDIST

1.1.   Mark (tootja nimi): …

1.2.   Tüüp ja kaubanduslik kirjeldus (kõik variandid): …

1.3.   Tüübi identimistunnus, kui see on sõidukile märgitud: …

1.3.1.   Märgistuse asukoht: …

1.4.   Sõiduki kategooria: …

1.5.   Tootja nimi ja aadress: …

1.6.   Tootja volitatud esindaja nimi ja aadress vajaduse korral: …

2.   SÕIDUKI EHITUSE ÜLDISED KARAKTERISTIKUD

2.1.   Näidissõiduki fotod ja/või joonised: …

2.2.   Veoteljed (arv, asukoht, ühendusviis): …

3.   MASSID (kilogrammides) (vajaduse korral viidata joonisel)

3.1.   Töökorras sõiduki mass koos kerega või šassii mass koos kabiiniga, kui tootja ei paigalda keret (k.a jahutusvedelik, õlid, kütus, tööriistad, varuratas ja juht): …

3.2.   Tootja määratud suurim tehniliselt lubatud täismass: …

4.   JÕUALLIKA JA JÕUALLIKA KOMPONENTIDE KIRJELDUS

4.1.   Hübriidelektrisõiduki kirjeldus

4.1.1.   Hübriidelektrisõiduki kategooria: sõidukivälise laadimisega / sõidukisisese laadimisega (1)

4.1.2.   Töörežiimi lüliti : jah/ei (1)

4.1.2.1.   Valitavad režiimid:

4.1.2.1.1.

:

Ainult elektriline

:

jah/ei (1)

4.1.2.1.2.

:

Ainult kütusega

:

jah/ei (1)

4.1.2.1.3.

:

Hübriidrežiimid

:

jah/ei (1) (kui jah, siis kirjeldada lühidalt)

4.1.3.   Hübriidelektrimootori üldkirjeldus

4.1.3.1.   Hübriidmootori süsteemi skeem (mootori/ülekande kombinatsioon (1)): …

4.1.3.2.   Hübriidmootori üldise tööpõhimõtte kirjeldus: …

4.1.4.   Sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa (vastavalt 9. lisale): … km

4.1.5.   Tootja soovitused ettevalmistamiseks: …

4.2.   Sisepõlemismootor

4.2.1.   Mootori tootja: …

4.2.2.   Tootja mootorikood (nagu see on märgitud mootorile või muud identimisandmed): …

4.2.2.1.   Tööpõhimõte: ottomootor/diiselmootor, neljataktiline/kahetaktiline (1)

4.2.2.2.   Silindrite arv, paigutus ja süütejärjekord: …

4.2.2.2.1.   Silindri läbimõõt: (2) … mm

4.2.2.2.2.   Kolvikäigu pikkus: (2) …mm

4.2.2.3.   Mootori töömaht: (3) … cm3

4.2.2.4.   Surveaste: (4) …

4.2.2.5.   Põlemiskambri ja kolvipea joonised: …

4.2.2.6.   Pöörete arv tühikäigul: (4) …

4.2.2.7.   Süsinikmonoksiidi mahuline sisaldus heitgaasis mootori tühikäigul: … protsent vastavalt tootja andmetele (4)

4.2.2.8.   Suurim kasulik võimsus: … kW/ … min–1

4.2.3.   Kütus: bensiin / pliivaba bensiin / diisliõli / veeldatud naftagaas / maagaas (1)

4.2.3.1.   Oktaaniarv: …

4.2.4.   Kütuse etteanne

4.2.4.1.   Karburaatori(te)ga: jah/ei (1)

4.2.4.1.1.   Mark/margid: …

4.2.4.1.2.   Tüüp/tüübid: …

4.2.4.1.3.   Paigaldatud karburaatorite arv: …

4.2.4.1.4.   Reguleerimiselemendid (4)

4.2.4.1.4.1.   Düüsid: …

4.2.4.1.4.2.   Segukoonused: …

4.2.4.1.4.3.   Ujukikambri täitetase: …

4.2.4.1.4.4.   Ujuki mass: …

4.2.4.1.4.5.   Ujuki nõel: …

4.2.4.1.5.   Külmkäivitussüsteem: manuaalne/automaatne (1)

4.2.4.1.5.1.   Tööpõhimõte: …

4.2.4.1.5.2.   Käitamispiirangud/-seaded (1)  (4): …

4.2.4.2.   Sissepritsega (ainult diiselmootorid): jah/ei (1)

4.2.4.2.1.   Süsteemi kirjeldus: …

4.2.4.2.2.   Tööpõhimõte: otsesissepritse/eelkambriga/keeriskambriga (1)

4.2.4.2.3.   Sissepritsepump

4.2.4.2.3.1.   Mark/margid: …

4.2.4.2.3.2.   Tüüp/tüübid: …

4.2.4.2.3.3.   Suurim sissepritsemaht: (1)  (4) … mm3 / töökäigu või takti kohta pumba töökiirusel: (1)  (4) …. min–1 või selle epüür: …

4.2.4.2.3.4.   Sissepritse hetk: (4) …

4.2.4.2.3.5.   Eelsissepritse kõver: (4) …

4.2.4.2.3.6.   Kalibreerimismenetlus: katsestend/mootor (1)

4.2.4.2.4.   Kiirusregulaator

4.2.4.2.4.1.   Tüüp: …

4.2.4.2.4.2.   Mootoritoite katkestuspunkt: …

4.2.4.2.4.2.1.   Mootoritoite katkestuspunkt koormusega töötamisel: …min–1

4.2.4.2.4.2.2.   Mootoritoite katkestuspunkt koormuseta töötamisel: …min–1

4.2.4.2.4.3.   Tühikäigu pöörlemiskiirus: … min–1

4.2.4.2.5.   Pihusti(d):

4.2.4.2.5.1.   Mark/margid: …

4.2.4.2.5.2.   Tüüp/tüübid: …

4.2.4.2.5.3.   Avanemisrõhk (4): … kPa või selle epüür: …

4.2.4.2.6.   Külmkäivitussüsteem

4.2.4.2.6.1.   Mark/margid: …

4.2.4.2.6.2.   Tüüp/tüübid: …

4.2.4.2.6.3.   Kirjeldus: …

4.2.4.2.7.   Lisa-käivitusabi

4.2.4.2.7.1.   Mark/margid: …

4.2.4.2.7.2.   Tüüp/tüübid: …

4.2.4.2.7.3.   Kirjeldus: …

4.2.4.3.   Sissepritsega (ainult ottomootorid): jah/ei (1)

4.2.4.3.1.   Süsteemi kirjeldus: …

4.2.4.3.2.   Tööpõhimõte: (1) sisselasketorustik (lõõr-/harg-)/otsesissepritse/muu (täpsustada)

Juhtseade – tüüp (või nr):…

see teave esitatakse pideva sissepritse puhul; muude süsteemide puhul esitada samaväärsed üksikasjad

Kütuseregulaator – tüüp: …

Õhuhulga andur – tüüp: …

Kütusejaotur – tüüp: …

Rõhuregulaator – tüüp: …

Mikrolülitus – tüüp: …

Tühikäigu reguleerimiskruvi – tüüp: …

Seguklapi kest – tüüp: …

Veetemperatuuri andur – tüüp: …

Õhutemperatuuri andur – tüüp: …

Õhutemperatuuri lüliti – tüüp: …

Elektromagnetiline häirekaitse …

Kirjeldus ja/või joonised …

4.2.4.3.3.   Mark/margid: …

4.2.4.3.4.   Tüüp/tüübid: …

4.2.4.3.5.   Pihustid: avanemisrõhk: (4) … kPa või selle epüür: (4) …

4.2.4.3.6.   Sissepritse hetk: …

4.2.4.3.7.   Külmkäivitussüsteem: …

4.2.4.3.7.1.   Tööpõhimõte/tööpõhimõtted: …

4.2.4.3.7.2.   Käitamispiirangud/-seaded: (1)  (4) …

4.2.4.4.   Kütusepump

4.2.4.4.1.   Rõhk: (4) … kPa või selle epüür …

4.2.5.   Süüde

4.2.5.1.   Mark/margid:…

4.2.5.2.   Tüüp/tüübid:…

4.2.5.3.   Tööpõhimõte:…

4.2.5.4.   Varase süüte kõver: (4) …

4.2.5.5.   Staatiline süüte ajaldamine: (4) … kraadi enne ülaseisu

4.2.5.6.   Katkesti kontaktivahe: (4) …

4.2.5.7.   Suletusnurk: (4) …

4.2.5.8.   Süüteküünlad

4.2.5.8.1.   Mark: …

4.2.5.8.2.   Tüüp: …

4.2.5.8.3.   Sädevahemik: …mm

4.2.5.9.   Süütepool

4.2.5.9.1.   Mark: …

4.2.5.9.2.   Tüüp: …

4.2.5.10.   Süütekondensaator

4.2.5.10.1.   Mark: …

4.2.5.10.2.   Tüüp: …

4.2.6.   Jahutussüsteem: vedelik-/õhkjahutus (1)

4.2.7.   Sisselaskesüsteem:

4.2.7.1.   Ülelaadur: jah/ei (1)

4.2.7.1.1.   Mark/margid: …

4.2.7.1.2.   Tüüp/tüübid: …

4.2.7.1.3.   Süsteemi kirjeldus (nt ülelaadimise suurim rõhk: … kPa, piirdeklapp)

4.2.7.2.   Vahejahuti: jah/ei (1)

4.2.7.3.   Sisselasketorude ja nende manuste (rõhuühtlustuskamber, soojendusseade, täiendavad õhu sisselaskeavad) kirjeldus ja joonised: …

4.2.7.3.1.   Sisselasketorustiku kirjeldus (joonised ja/või fotod): …

4.2.7.3.2.   Õhufilter, joonised: …või

4.2.7.3.2.1.   Mark/margid: …

4.2.7.3.2.2.   Tüüp/tüübid: …

4.2.7.3.3.   Sisselaskesummuti, joonised: …, või

4.2.7.3.3.1.   Mark/margid: …

4.2.7.3.3.2.   Tüüp/tüübid: …

4.2.8.   Heitgaasisüsteem

4.2.8.1.   Heitgaasisüsteemi kirjeldus ja joonised: …

4.2.9.   Gaasijaotusfaasid või samaväärsed andmed:

4.2.9.1.   suurim klapitõusukõrgus ning avanemis- ja sulgumisfaasid või jaotusajad alternatiivsete gaasijaotusmehhanismide korral liikumatu keskpunkti suhtes: …

4.2.9.2.   Lävilõtk ja/või seadistusulatus: (1) …

4.2.10.   Kasutatud määrdeõli:

4.2.10.1.   Mark: …

4.2.10.2.   Tüüp: …

4.2.11.   Õhusaaste vältimiseks võetud meetmed:

4.2.11.1.   Karterigaaside tagasijuhtimisseade (kirjeldus ja joonised): …

4.2.11.2.   Täiendavad saastetõrjeseadmed (kui need on olemas ja kui neid ei ole kirjeldatud muus punktis): …

4.2.11.2.1.   Katalüüsmuundur: jah/ei (1)

4.2.11.2.1.1.   Katalüüsmuundurite ja monoliitide arv: …

4.2.11.2.1.2.   Katalüüsmuunduri(te) mõõtmed ja kuju (maht, ...): …

4.2.11.2.1.3.   Katalüüsreaktsiooni tüüp: …

4.2.11.2.1.4.   Väärismetallide koguhulk: …

4.2.11.2.1.5.   Suhteline kontsentratsioon: …

4.2.11.2.1.6.   Substraat (struktuur ja materjal): …

4.2.11.2.1.7.   Elemendi tihedus: …

4.2.11.2.1.8.   Katalüüsmuunduri(te) korpuse tüüp: …

4.2.11.2.1.9.   Katalüüsmuunduri(te) paigutus (asukoht ja etalonkaugus väljalasketorustikus): …

4.2.11.2.1.10.   Hapnikuandur: tüüp …

4.2.11.2.1.10.1.   Hapnikuanduri asukoht: …

4.2.11.2.1.10.2.   Hapnikuanduri reguleerimisulatus: …

4.2.11.2.2.   Õhu sissepuhe: jah/ei (1)

4.2.11.2.2.1.   Tüüp (muutuv õhuvool, õhupump, …): …

4.2.11.2.3.   Heitgaasitagastus: jah/ei (1)

4.2.11.2.3.1.   Omadused (läbivooluhulk, …): …

4.2.11.2.4.   Eralduvate kütuseaurude hulga piiramise süsteem.

Seadmete ja nende seisundi üksikasjalik kirjeldus: …

Kütuseaurude hulga piiramise süsteemi joonis: …

Aktiivsöefiltri joonis: …

Kütusepaagi joonis koos andmetega mahu ja materjali kohta: …

4.2.11.2.5.   Kübemepüüdur: jah/ei (1)

4.2.11.2.5.1.   Kübemepüüduri mõõtmed ja kuju (maht): …

4.2.11.2.5.2.   Kübemepüüduri tüüp ja konstruktsioon: …

4.2.11.2.5.3.   Kübemepüüduri asukoht (etalonkaugus väljalasketorustikus): …

4.2.11.2.6.   Muud süsteemid (kirjeldus ja tööpõhimõte): …

4.3.   Veoaku/energiasalvesti

4.3.1.   Energiasalvesti kirjeldus: (aku, kondensaator, hooratas/generaator …)

4.3.1.1.   Mark: …

4.3.1.2.   Tüüp: …

4.3.1.3.   Identimisnumber: …

4.3.1.4.   Elektrokeemilise paari tüüp: …

4.3.1.5.   Energia: … .(aku puhul: pinge ja mahtuvus Ah kahe tunni jooksul, kondensaatori puhul: J, …)

4.3.1.6.   Laadija: pardalaadija/väline/puudub (1)

4.4.   Elektriseadmed (kirjeldada iga elektriseadet eraldi)

4.4.1.   Mark: …

4.4.2.   Tüüp: …

4.4.3.   Esmane kasutus: veomootor/generaator (1)

4.4.3.1.   Veomootorina kasutamise puhul: üks mootor / mitu mootorit (1) (nende arv):…

4.4.4.   Suurim võimsus: …kW

4.4.5.   Tööpõhimõte:

4.4.5.1.

alalisvool / vahelduvvool / faaside arv: (1)…

4.4.5.2.

võõrergutus/seeria/ühend (1)

4.4.5.3.

sünkroonne/asünkroonne (1)

4.5.   Jõuallika juhtseade

4.5.1.   Mark: …

4.5.2.   Tüüp: …

4.5.3.   Identimisnumber: …

4.6.   Võimsuse regulaator

4.6.1.   Mark: …

4.6.2.   Tüüp: …

4.6.3.   Identimisnumber: …

4.7.   Ülekanne

4.7.1.   Sidur (tüüp): …

4.7.1.1.   Maksimaalne pöördemomendi muutus: …

4.7.2.   Käigukast:

4.7.2.1.   Tüüp: …

4.7.2.2.   Asukoht mootori suhtes: …

4.7.2.3.   Käsitsusviis: …

4.7.3.   Jõuülekandearvud

 

Käigukasti ülekandearvud

Peaülekanded

Ülekandearvud kokku

Suurim astmeteta käigukasti (CVT) korral (5)

 

 

 

1

 

 

 

2

 

 

 

3

 

 

 

4, 5, muud

 

 

 

Väikseim astmeteta käigukasti (CVT) korral (5)

 

 

 

Tagasikäik

 

 

 

5.   VEDRUSTUS

5.1.   Rehvid ja rattad

5.1.1.   Rehvi/velje kombinatsioon(id) (märkida rehvimõõtme tähis, minimaalse kandevõime indeks ja minimaalse kiirusekategooria tähis; velgede kohta märkida veljemõõde (-mõõtmed) ning velje nihk (nihked)):

5.1.1.1.   Teljed

5.1.1.1.1.   Telg 1: …

5.1.1.1.2.   Telg 2: …

5.1.1.1.3.   Telg 3: …

5.1.1.1.4.   Telg 4 jne: …

5.1.2.   Veereraadiuste ülemine ja alumine piir:

5.1.2.1.   Teljed

5.1.2.1.1.   Telg 1: …

5.1.2.1.2.   Telg 2: …

5.1.2.1.3.   Telg 3: …

5.1.2.1.4.   Telg 4 jne: …

5.1.3.   Tootja soovitatud rehvirõhk/-rõhud: … kPa

6.   KERE

6.1.   Istmed:

6.1.1.   Istmete arv:

7.   INERTSMASS

7.1.   Kogu esitelje ekvivalentne inertsmass: …

7.2.   Kogu tagatelje ekvivalentne inertsmass: …

(1)  Üleliigne maha tõmmata.

(2)  See väärtus tuleb ümardada lähima kümnendikmillimeetrini.

(3)  Selle väärtuse arvutamisel on π = 3,1416 ja see tuleb ümardada lähima kuupsentimeetrini.

(4)  Märkida lubatud hälve.

(5)  CVT – astmeteta käigukast

4. LISA

TEATIS  (1)

(Suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))

Image

Image

Image

Image

(1)  Sõidukite puhul, millele antakse tüübikinnitus sõidukitüüpkonda kuulumise alusel vastavalt punktile 7.6, peab iga sõidukitüüpkonda kuuluv sõiduk olema varustatud käesoleva teatisega.

5. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRKIDE KUJUNDUS

NÄIDE A

(vt käesoleva eeskirja punkt 4.4)

Image

Sõidukile paigutatud ülalesitatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on tüübikinnituse saanud Madalmaades (E4) eeskirja nr 101 kohaselt ja tüübikinnitusnumbri 012492 all, võttes arvesse CO2 heitkoguseid ja kütusekulu või elektrienergia kulu ja ühe laadimisega läbitava vahemaa mõõtmist. Tüübikinnitusnumbri kaks esimest numbrit näitavad, et kinnitus on antud vastavalt eeskirjale nr 101, mida on muudetud muudatuste seeriaga 01.

NÄIDE B

(vt käesoleva eeskirja punkt 4.5)

Image

Sõidukile paigutatud ülalesitatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on tüübikinnituse saanud Madalmaades (E4) eeskirjade nr 101 ja nr 83 kohaselt (1). Tüübikinnitusnumbrite esimesed kaks numbrit näitavad, et tüübikinnituste andmise ajal hõlmas eeskiri nr 101 muudatuste seeriat 01 ja eeskiri nr 83 juba muudatuste seeriat 05.

(1)  Teine number on esitatud vaid näitena.

6. LISA

SÜSINIKDIOKSIIDI HEITKOGUSTE JA KÜTUSEKULU MÕÕTMISE MEETOD AINULT SISEPÕLEMISMOOTORIGA KÄITATAVATE SÕIDUKITE PUHUL

1.   KATSE KIRJELDUS

1.1.   Ainult sisepõlemismootoriga käitatavate sõidukite CO2 ehk süsinikdioksiidi heitkogused ja kütusekulu määratakse kindlaks I tüübi katse menetluse kohaselt, nagu on määratletud sõidukile tüübikinnituse andmise ajal kehtivas eeskirja nr 83 4. lisas.

1.2.   CO2 ehk süsinikdioksiidi heitkogused ja kütusekulu selgitatakse välja määratud sõidutsükli esimese osa (linnasõit) ja teise osa (linnaväline sõit) kohta eraldi.

1.3.   Lisaks sõidukile tüübikinnituse andmise ajal kehtiva eeskirja nr 83 4. lisas määratud tingimustele kohaldatakse järgmisi tingimusi

1.3.1.

Töötada võivad ainult seadmed, mis on vajalikud sõiduki toimimiseks katse ajal. Kui sõidukil on sisselaskeõhu temperatuuri kontrollimiseks käsitsi juhitav seade, tuleb see seada asendisse, mille tootja on ette näinud sellise õhutemperatuuri jaoks, mille juures katset tehakse. Üldjuhul peavad sõiduki tavapäraseks töötamiseks vajalikud abiseadmed olema sisse lülitatud.

1.3.2.

Temperatuuriga reguleeritav radiaatori ventilaator peab toimima nii, nagu see sõidukil tavapäraselt toimib. Sõitjateruumi küttesüsteem peab olema välja lülitatud, samuti ka kliimaseade, kuigi nende süsteemide kompressor peab töötama tavapärasel viisil.

1.3.3.

Kui varustusse kuulub ülelaadur, peab see katse tegemiseks olema tavapärases töökorras.

1.3.4.

Kasutada võib ainult sõiduki tootja soovitatud määrdeaineid ja need tuleb täpsustada katseprotokollis.

1.3.5.

Valitakse kõige laiem rehv. Kui rehvisuurusi on üle kolme, valitakse laiuselt teine rehv.

1.4.   CO2 ja kütusekulu väärtuse arvutamine

1.4.1.

CO2-sisaldus heitgaasides (väljendatuna g/km) arvutatakse mõõtmistulemuste põhjal sõidukile tüübikinnituse andmise ajal kehtinud eeskirja nr 83 4. lisa 8. liite sätete kohaselt.

1.4.1.1.

Selles arvutuses on CO2 tihedus QCO2 = 1,964 g/liiter.

1.4.2.

Kütusekulu väärtused arvutatakse süsivesinike, süsinikmonoksiidi ja süsinikdioksiidi heitkoguste põhjal, mis määratakse kindlaks mõõtmistulemuste põhjal sõidukile tüübikinnituse andmise ajal kehtinud eeskirja nr 83 4. lisa 8. liite sätete kohaselt.

1.4.3.

Kütusekulu väljendatuna liitrites 100 km kohta (bensiini, veeldatud naftagaasi, etanooli (E85) või diislikütuse puhul) või kuupmeetrites (m3) 100 km kohta (maagaasi/biometaani puhul) arvutatakse järgmiste valemite abil:

a)

bensiinil (E5) töötavad ottomootoriga sõidukid:

FC = (0,118/D) · [(0,848 · HC) + (0,429 · CO) + (0,273 · CO2)];

b)

veeldatud naftagaasiga käitatavad ottomootoriga sõidukid:

FCnorm = (0,1212/0,538) · [(0,825 · HC) + (0,429 · CO) + (0,273 · CO2)]

Kui katses kasutatava kütuse koostis erineb kütuse standardkulu arvutamisel kasutatavast kütusekoostisest, siis võib tootja taotlusel kasutada järgmist paranduskoefitsienti cf:

FCnorm = (0,1212/0,538) · (cf) · [(0,825 · HC) + (0,429 · CO) + (0,273 · CO2)]

Lubatud paranduskoefitsient cf määratakse kindlaks järgmiselt:

cf = 0,825 + 0,0693 · nactual;

kus:

nactual

=

kasutatud kütuse tegelik H/C suhe;

c)

maagaasil/biometaanil töötavad ottomootoriga sõidukid:

FCnorm = (0,1336/0,654) · [(0,749 · HC) + (0,429 · CO) + (0,273 · CO2)];

d)

diislil (B5) töötavad diiselmootoriga sõidukid:

FC = (0,116/D) · [(0,861 · HC) + (0,429 · CO) + (0,273 · CO2)];

e)

etanoolil (E85) töötavad ottomootoriga sõidukid:

FC = (0,1742/D) · [(0,574 · HC) + (0,429 · CO) + (0,273 · CO2)].

Neis valemites tähendavad:

FC

=

kütusekulu liitrites 100 km kohta (bensiini, etanooli, veeldatud naftagaasi, diislikütuse või biodiislikütuse puhul) või kuupmeetrites (m3) 100 km kohta (maagaasi puhul),

HC

=

mõõdetud süsivesinike heitkogus, g/km,

CO

=

mõõdetud süsinikmonoksiidi heitkogus, g/km,

CO2

=

mõõdetud süsinikdioksiidi heitkogus, g/km,

D

=

katses kasutatud kütuse tihedus.

Gaaskütuste puhul on selleks tihedus temperatuuril 15 °C.

7. LISA

ELEKTRIENERGIA KULU MÕÕTMISE MEETOD AINULT ELEKTRIJÕUALLIKAGA KÄITATAVATE SÕIDUKITE PUHUL

1.   KATSESEERIA

1.1.   Koosseis

Katseseeria koosneb kahest osast (vt joonis 1):

a)

linnatsükkel, mis koosneb neljast linnasõidu põhitsüklist;

b)

linnavälise sõidu tsükkel.

Mitmekäigulise käsikäigukasti puhul vahetab käitaja käike tootja spetsifikatsioonide kohaselt.

Kui sõidukil on mitu juhi valitavat sõidurežiimi, valib käitaja sobivaima sihtkõverale vastava režiimi.

Joonis 1

Katsejada – M1- ja N1-kategooria sõidukid

Image

1.2.   Linnatsükkel

Linnatsükkel koosneb neljast põhitsüklist, neist igaüks kestusega 195 sekundit ja kogukestusega 780 sekundit.

Linnasõidu põhitsükli kirjeldus on esitatud joonisel 2 ja tabelis 1.

Joonis 2

Linnasõidu põhitsükkel (195 sekundit)

Image

Tabel 1

Linnasõidu põhitsükkel

Toimingu nr

Toimingu tüüp

LINNASÕIDU PÕHITSÜKKEL

Toimingu kestus

(s)

Režiimi kestus

(s)

Summaarne aeg

(s)

Režiimi nr

Kiirendus

(m/s2)

Kiirus

(km/h)

1

Peatumine

1

0,00

0

11

11

11

2

Kiirendus

2

1,04

0–15

4

4

15

3

Konstantne kiirus

3

0,00

15

8

8

23

4

Aeglustus

4

–0,83

15–0

5

5

28

5

Peatumine

5

0,00

0

21

21

49

6

Kiirendus

6

0,69

0–15

6

12

55

7

Kiirendus

 

0,79

15–32

6

 

61

8

Konstantne kiirus

7

0,00

32

24

24

85

9

Aeglustus

8

–0,81

32–0

11

11

96

10

Peatumine

9

0,00

0

21

21

117

11

Kiirendus

10

0,69

0–15

6

26

123

12

Kiirendus

 

0,51

15–35

11

 

134

13

Kiirendus

 

0,46

35–50

9

 

143

14

Konstantne kiirus

11

0,00

50

12

12

155

15

Aeglustus

12

–0,52

50–35

8

8

163

16

Konstantne kiirus

13

0,00

35

15

15

178

17

Aeglustus

14

–0,97

35–0

10

10

188

18

Peatumine

15

0,00

0

7

7

195


Üldistused

ajaliselt

(s)

protsentuaalselt (%)

Peatumine

60

30,77

Kiirendus

42

21,54

Konstantne kiirus

59

30,26

Aeglustus

34

17,44

Kokku

195

100,00


Keskmine kiirus (km/h)

18,77

Tööaeg (s)

195

Teoreetiline läbisõit linnasõidu põhitsükli puhul (m)

1 017

Teoreetiline läbisõit nelja linnasõidu põhitsükli puhul (m)

4 067

1.3.   Linnavälise sõidu tsükkel

Linnavälise sõidu tsükli kirjeldus on esitatud joonisel 3 ja tabelis 2.

Joonis 3

Linnavälise sõidu tsükkel (400 sekundit)

Image

Märkus:

menetlust, mida tuleb rakendada juhul, kui sõiduk ei täitnud kõveral näidatud kiirusnõudeid, on kirjeldatud punktis 1.4.

Tabel 2

Toimingu nr

Toimingu tüüp

LINNAVÄLISE SÕIDU TSÜKKEL

Toimingu kestus

(s)

Režiimi kestus

(s)

Summaarne aeg

(s)

Režiimi nr

Kiirendus

(m/s2)

Kiirus

(km/h

1

Peatumine

1

0,00

0

20

20

20

2

Kiirendus

2

0,69

0–15

6

41

26

3

Kiirendus

 

0,51

15–35

11

 

37

4

Kiirendus

 

0,42

35–50

10

 

47

5

Kiirendus

 

0,40

50–70

14

 

61

6

Konstantne kiirus

3

0,00

70

50

50

111

7

Aeglustus

4

–0,69

70–50

8

8

119

8

Konstantne kiirus

5

0,00

50

69

69

188

9

Kiirendus

6

0,43

50–70

13

13

201

10

Konstantne kiirus

7

0,00

70

50

50

251

11

Kiirendus

8

0,24

70–100

35

35

286

12

Konstantne kiirus

9

0,00

100

30

30

316

13

Kiirendus

10

0,28

100–120

20

20

336

14

Konstantne kiirus

11

0,00

120

10

10

346

15

Aeglustus

12

–0,69

120–80

16

34

362

16

Aeglustus

 

–1,04

80–50

8

 

370

17

Aeglustus

 

–1,39

50–0

10

 

380

18

Peatumine

13

0,00

0

20

20

400


Üldistused

ajaliselt

(s)

Protsentuaalselt (%)

Peatumine

40

10,00

Kiirendus

109

27,25

Konstantne kiirus

209

52,25

Aeglustus

42

10,50

Kokku

400

100,00


Keskmine kiirus (km/h)

62,60

Tööaeg (s)

400

Teoreetiline läbisõit (m)

6 956

1.4.   Lubatud hälve

Lubatud hälbed on esitatud joonisel 4.

Joonis 4

Kiiruse lubatud hälve

Image

Kiiruse (± 2 km/h) ja aja lubatud hälbed (± 1 s) on igas punktis liidetud geomeetriliselt, nagu on näidatud joonisel 4.

Kiiruste puhul alla 50 km/h võivad sellest lubatud hälbest olla suuremad hälbed järgmistel juhtudel:

a)

käiguvahetustel kestusega alla 5 sekundi,

b)

muudel juhtudel kuni viis korda tunnis, igaüks kestusega kuni 5 sekundit.

Summaarne lubatud hälbest suurem aeg peab olema nimetatud katsearuandes.

Kiirustel üle 50 km/h võivad lubatust hälbest suuremad hälbed olla juhul, kui gaasipedaal on vajutatud põhja.

2.   KATSEMEETOD

2.1.   Põhimõte

Siin kirjeldatud katsemeetod võimaldab mõõta elektrienergia kulu, väljendatuna ühikus Wh/km.

2.2.   Parameetrid, ühikud ja mõõtetäpsus

Parameeter

Ühik

Mõõtetäpsus

Väikseim mõõtühik

Aeg

s

± 0,1 s

0,1 s

Läbitud vahemaa

m

± 0,1 %

1 m

Temperatuur

°C

± 1 °C

1 °C

Kiirus

km/h

± 1 %

0,2 km/h

Mass

kg

± 0,5 %

1 kg

Energia

Wh

± 0,2 %

Klass 0,2 s vastavalt standardile IEC 687

IEC= Rahvusvaheline Elektrotehnikakomisjon (International Electrotechnical Commission)

2.3.   Sõiduk

2.3.1.   Sõiduki seisund

2.3.1.1.   Sõiduki kõigi rehvide rõhk peab vastama väärtustele, mis sõiduki on tootja sellise ümbritseva keskkonna temperatuuri puhul ette näinud.

2.3.1.2.   Mehaaniliste liikuvosade jaoks ettetnähtud õlide viskoossus peab vastama sõiduki tootja tehnilistele tingimustele.

2.3.1.3.   Valgustusseadmed, valgussignaalseadmed ja abiseadmed peavad olema välja lülitatud, v.a seadmed, mis on vajalikud sõiduki katsetamiseks ja kasutamiseks päevasel ajal.

2.3.1.4.   Kõik energiasalvestussüsteemid, mida ei kasutata veojõu rakendamiseks (elektrilised, hüdraulilised, pneumaatilised jm süsteemid), peavad olema laetud tootja määratud maksimaalse tasemeni.

2.3.1.5.   Kui akusid kasutatakse ümbritseva keskkonna temperatuurist kõrgemal temperatuuril, peab operaator järgima sõiduki tootja soovitatud menetlust akude temperatuuri hoidmiseks normaalsel töötemperatuuril.

Tootja esindaja peab olema võimeline kinnitama, et aku temperatuuri kontrollisüsteem ei ole blokeeritud ega piiratud.

2.3.1.6.   Enne sõiduki katsetamist peab see olema läbinud katsesõidukisse paigaldatud akudega seitsme päeva jooksul vähemalt 300 km.

2.4.   Töörežiim

Kõik katsed viiakse läbi temperatuurivahemikus 20–30 °C.

Katsemeetod koosneb neljast etapist:

a)

aku alglaadimine;

b)

kahekordne tsükkel, millest kumbki sisaldab nelja linnasõidu põhitsüklit ja ühte linnavälist tsüklit;

c)

aku laadimine;

d)

tarbitud elektrienergia arvutamine.

Kui sõiduk tuleb etappide vahel teisaldada järgmisele katsealale, tehakse seda lükates (ilma uue laadimiseta).

2.4.1.   Aku alglaadimine

Aku laadimine koosneb järgmistest toimingutest.

2.4.1.1.   Aku tühjendamine

Toiming algab aku tühjendamisega sõiduki liikumisel (katserajal, šassiidünamomeetril jne) ühtlase kiirusega 70 % ± 5 % sõiduki maksimaalsest kiirusest 30 minuti jooksul.

Tühjendamine lõpetatakse:

a)

kui sõiduk pole võimeline liikuma kiirusega 65 % maksimaalsest kiirusest 30 minuti jooksul,

b)

kui sõiduki standardsed pardaseadmed osutavad juhile, et sõiduk tuleb peatada, või

c)

pärast 100 km läbimist.

2.4.1.2.   Tavalise üleöölaadimise rakendamine

Aku tuleb laadida järgmise toimingu kohaselt.

2.4.1.2.1.   Tavaline üleöölaadimine

Laadimist tehakse

a)

pardalaadijaga (kui see on paigaldatud);

b)

tootja soovitatud välise laadijaga, kasutades tavalaadimiseks ettenähtud laadimistoimingut;

c)

ümbritseva keskkonna temperatuuril vahemikus 20–30 °C.

Toimingust jäävad välja kõik eritüüpi laadimised, mida saab käivitada automaatselt või käsitsi (nt tasandus- või hoolduslaadimised).

Auto tootja peab deklareerima, et katse ajal ei toimunud erilaadimist.

2.4.1.2.2.   Laadimise lõpetamine

Laadimine lõpetatakse pärast 12-tunnist laadimisaega, v.a juhul, kui pardaseadmed osutavad juhile selgelt, et aku pole veel täielikult laetud.

Sel juhul on

Formula

2.4.1.2.3.   Täielikult laetud aku

Aku, millele on tehtud üleöölaadimine kuni laadimise lõpetamise tingimuste täitmiseni.

2.4.2.   Tsükli rakendamine ja läbisõidu mõõtmine

Laadimise lõpetamise (lahtiühendamise) aeg t0 protokollitakse.

Šassiidünamomeeter peab olema seadistatud käesoleva lisa 1. liites kirjeldatud meetodil.

Nelja tunni jooksul alates ajast t0 läbitakse šassiidünamomeetril kaks korda tsükkel, mis koosneb neljast linnasõidu põhitsüklist ja ühest linnavälisest tsüklist (katse läbisõit on 22 km, katse kestus on 40 minutit).

Katse lõpetamisel registreeritakse läbisõit Dtest (km).

2.4.3.   Aku laadimine

Aku tuleb ühendada toiteallikaga 30 minuti jooksul pärast kahe tsükli lõpetamist, millest kumbki koosneb neljast linnasõidu põhitsüklist ja ühest linnavälisest tsüklist.

Sõiduk tuleb laadida vastavalt tavalisele üleöölaadimise toimingule (vt käesoleva lisa punkt 2.4.1.2).

Toiteallika ja sõiduki laadija vahele paigaldatud energiamõõteseadmetega mõõdetakse võrgust tarbitud laadimisenergiat E ja laadimise kestust.

Laadimine lõpetatakse pärast 24 tunni möödumist eelmise laadimise lõpuajast (t0).

Märkus:

vooluvõrgu toitekatkestuse korral pikendatakse 24-tunnist perioodi toitekatkestuse kestuse võrra. Laadimise kehtivust arutatakse tüübikinnitusasutuse tehnilise teenistuse ja sõiduki tootja vahel.

2.4.4.   Elektrienergia kulu arvutamine

Katsearuandes protokollitakse energia E, väljendatuna ühikus Wh, ja laadimisaja mõõtetulemused.

Elektrienergia kulu c on määratletud järgmise valemiga:

Formula (väljendatakse ühikutes Wh/km ja ümardatakse lähima täisarvuni),

kus Dtest on katse jooksul läbitud vahemaa (km).

Liide

AINULT ELEKTRIJÕUALLIKAGA KÄITATAVA SÕIDUKI SUMMAARSE TEEKOORMUSVÕIMSUSE MÄÄRATLEMINE JA DÜNAMOMEETRI KALIBREERIMINE

1.   SISSEJUHATUS

Liite eesmärk on määratleda meetod sõiduki summaarse teekoormusvõimsuse mõõtmiseks ühtlasel kiirusel statistilise täpsusega ± 4 % ja simuleerida samasugune mõõdetud teekoormusvõimsus dünamomeetril täpsusega ± 5 %.

2.   RAJA KARAKTERISTIKUD

Katserada peab olema ühetasane, sirge ja vaba takistustest või tuuletõketest, mis võivad negatiivselt mõjutada teekoormuse mõõtmise variaablust.

Katseraja pikikalle ei tohi ületada ± 2 %. Kalle on määratletud katseraja otste kõrguste vahe ja raja kogupikkuse suhtena. Lisaks ei tohi teineteisest 3 m kaugusel asuva mis tahes kahe punkti lokaalne kalle hälbida üle 0,5 % nimetatud pikikaldest.

Katseraja ristpunkti kumerus ei tohi ületada 1,5 %.

3.   ILMASTIKUTINGIMUSED

3.1.   Tuul

Katsetada tuleb tuule keskmisel kiirusel alla 3 m/s, tingimusel et tuule tippkiirus jääb alla 5 m/s. Lisaks peab katserajaga ristsuunaline tuule kiiruse vektorkomponent olema väiksem kui 2 m/s. Tuule kiirust tuleb mõõta katseraja pinnast 0,7 m kõrgusel.

3.2.   Niiskus

Katserada peab olema kuiv.

3.3.   Normaaltingimused

Õhurõhk

H0 = 100 kPa

Temperatuur

T0 = 293 K (20 °C)

Õhutihedus

d0 = 1,189 kg/m3

3.3.1.   Õhutihedus

3.3.1.1.   Õhutihedus, mis arvutatakse punktis 3.3.1.2 esitatud kirjelduse kohaselt, ei tohi katse ajal erineda normaaltingimustel õhutihedusest üle 7,5 %.

3.3.1.2.   Õhutiheduse arvutamiseks kasutatakse valemit

Formula

kus

dT

on õhutihedus katse ajal (kg/m3),

d0

on õhutihedus normaaltingimustel (kg/m3),

HT

on summaarne õhurõhk katse ajal (kPa),

TT

on absoluutne temperatuur katse ajal (K).

3.3.2.   Keskkonnatingimused

3.3.2.1.   Ümbritseva keskkonna temperatuur peab olema vahemikus 5 °C (278 K) – 35 °C (308 K) ja õhurõhk peab olema vahemikus 91–104 kPa. Suhteline õhuniiskus peab olema alla 95 %.

3.3.2.2.   Tootja nõusolekul võib aga katsetada temperatuuril kuni 1 °C. Sel juhul kasutatakse temperatuuri 5 °C jaoks arvutatud parandustegurit.

4.   SÕIDUKI ETTEVALMISTAMINE

4.1.   Sissetöötamine

Sõiduk peab olema tavakasutusele vastavas seisukorras ja seadistuses ning läbinud vähemalt 300 km. Rehvid peavad olema sisse sõidetud koos sõidukiga või mustri sügavus peab olema esialgsest sügavusest 90–50 %.

4.2.   Kontrollimised

Vastavalt tootja kasutusspetsifikatsioonidele tuleb teha järgmised kontrollimised: rattad, veljed, rehvid (mark, tüüp, rõhk), esitelje geomeetria, piduri seadistus (parasiittakistuse kõrvaldamine), esi- ja tagatelje määrimine, vedrustuse seadistus ja sõiduki kliirens jne. Kontrollige, et vabajooksul poleks elektrilist pidurdamist.

4.3.   Katseks ettevalmistumine

4.3.1.   Sõiduki koormus peab vastama tema katsemassile, kaasa arvatud juht ja mõõteseadmed, ning koormus peab olema koormaalal ühtlaselt jaotatud.

4.3.2.   Sõiduki aknad peavad olema suletud. Kõik kliimaseadmete, esilaternate jne katted peavad olema suletud.

4.3.3.   Sõiduk peab olema puhas.

4.3.4.   Kohe pärast katset tuleb sõiduk viia normaalsele töötemperatuurile, tehes seda asjakohasel viisil.

5.   MÄÄRATUD KIIRUS V

Määratud kiirus on vajalik sõidutakistuse kõveral etalonkiiruse sõidutakistuse kindlaksmääramiseks. Sõidutakistuse kindlaksmääramiseks sõidukiiruse funktsioonina etalonkiiruse Vo läheduses tuleb sõidutakistusi mõõta määratud kiirusel V. Soovitav on mõõta vähemalt neli kuni viis punkti, mis näitavad määratud kiirusi koos etalonkiirustega.

Tabelis 1 esitatakse määratud kiirused vastavuses sõiduki kategooriaga. Tabelis on etalonkiirused tähistatud tärniga (*).

Tabel 1

Kategooria

V max

Määratud kiirused (km/h)

> 130

120 (2)

100

80 (1)

60

40

20

130–100

90

80 (1)

60

40

20

—

100–70

60

50 (1)

40

30

20

—

< 70

50 (2)

40 (1)

30

20

—

—

6.   ENERGIA VARIEERUMINE VABAJOOKSUL

6.1.   Summaarse teekoormusvõimsuse määratlemine

6.1.1.   Mõõteseadmed ja -täpsus

Mõõteviga peab aja mõõtmisel olema väiksem kui 0,1 s ja kiiruse mõõtmisel väiksem kui ± 0,5 km/h.

6.1.2.   Katsemenetlus

6.1.2.1.   Kiirendage sõiduk kiiruseni, mis on 5 km/h võrra suurem kui kiirus katsemõõtmise alustamisel.

6.1.2.2.   Lülitage käik neutraalasendisse või katkestage toiteallika ühendus.

6.1.2.3.   Mõõtke aeg t1, mis kulub sõidukil aeglustumiseks kiiruselt

V2 = V + Δ Vkm/h kiiruseni V1 = V – Δ Vkm/h,

kus

 

Δ V ≤ 5 km/h nimikiirusel ≤ 50 km/h

 

Δ V ≤ 10 km/h nimikiirusel > 50 km/h.

6.1.2.4.   Tehke sama katse, sõites vastassuunas, ja mõõtke aeg t2.

6.1.2.5.   Leidke aegade t1 ja t2 keskväärtus T1.

6.1.2.6.   Korrake katseid, kuni keskväärtuse

Formula

statistiline viga (p) on väiksem kui 4 % (p ≤ 4 %).

Statistiline viga (p) võrdub

Formula

kus

T

on järgmises tabelis esitatud tegur,

s

on standardhälve: Formula,

n

on katsete arv.

n

4

5

6

7

8

9

10

t

3,2

2,8

2,6

2,5

2,4

2,3

2,3

Formula

1,6

1,25

1,06

0,94

0,85

0,77

0,73

6.1.2.7.   Sõidutakistusjõu arvutamine

Sõidutakistusjõud F määratud kiirusel V arvutatakse järgmiselt.

Formula

kus

MHP

on katsemass,

Mr

on sõiduki kõigi rataste ja nendega koos pöörlevate osade ekvivalentne inertsmass sõiduki vabajooksul teel. Mr tuleb mõõta või arvutada asjakohasel viisil.

6.1.2.8.   Katserajal määratletud sõidutakistust tuleb korrigeerida keskkonna normaaltingimustele vastavaks järgmiselt.

F korrigeeritud = k · F mõõdetud

Formula

kus

RR

on veeretakistus kiirusel V,

RAERO

on aerodünaamiline takistus kiirusel V,

RT

on summaarne teekoormus RR + RAERO,

KR

on veeretakistuse temperatuuri parandustegur, mille väärtus on 3,6 × 10– 3/°C,

t

on ümbritseva keskkonna temperatuur (°C) teekatsel,

t0

on keskkonna temperatuur normaaltingimustel (20 °C),

dt

on katsekeskkonna õhutihedus,

d0

on õhutihedus normaaltingimustel, (20 °C, 100 kPa) = 1,189 kg/m3.

Suhtarvud RR/RT ja RAERO/RT peavad olema sõiduki tootja määratud tavapäraselt ettevõtte käsutuses olevate andmete alusel.

Kui need väärtused ei ole kättesaadavad, siis võib tootja ja asjaomase tehnilise teenistuse kokkuleppel kasutada veere- ja kogutakistuse suhtarvu

Formula

kus

MHP on katsemass

ning tegurid a ja b on eri kiirustel järgmised:

V (km/h)

a

b

20

7,24 · 10– 5

0,82

40

1,59 · 10– 4

0,54

60

1,96 · 10–4

0,33

80

1,85 · 10– 4

0,23

100

1,63 · 10– 4

0,18

120

1,57 · 10– 4

0,14

6.2.   Dünamomeetri seadistamine

Toimingu eesmärk on simuleerida dünamomeetri abil summaarset teekoormusvõimsust etteantud kiirusel.

6.2.1.   Mõõteseadmed ja -täpsus

Mõõteseadmed peavad olema samasugused kui katserajal kasutatud.

6.2.2.   Katsemenetlus

6.2.2.1.   Paigaldage sõiduk dünamomeetrile.

6.2.2.2.   Reguleerige veorataste rehvirõhk (külmalt) vastavalt šassiidünamomeetri nõuetele.

6.2.2.3.   Reguleerige šassiidünamomeetri ekvivalentne inertsmass vastavalt tabelile 2.

Tabel 2

Katsemass

MHP

(kg)

Ekvivalentne inerts

I

(kg)

MHP ≤ 480

455

480 < MHP ≤ 540

510

540 < MHP ≤ 595

570

595 < MHP ≤ 650

625

650 < MHP ≤ 710

680

710 < MHP ≤ 765

740

765 < MHP ≤ 850

800

850 < MHP ≤ 965

910

965 < MHP ≤ 1 080

1 020

1 080 < MHP ≤ 1 190

1 130

1 190 < MHP ≤ 1 305

1 250

1 305 < MHP ≤ 1 420

1 360

1 420 < MHP ≤ 1 530

1 470

1 530 < MHP ≤ 1 640

1 590

1 640 < MHP ≤ 1 760

1 700

1 760 < MHP ≤ 1 870

1 810

1 870 < MHP ≤ 1 980

1 930

1 980 < MHP ≤ 2 100

2 040

2 100 < MHP ≤ 2 210

2 150

2 210 < MHP ≤ 2 380

2 270

2 380 < MHP ≤ 2 610

2 270

2 610 < MHP

2 270

6.2.2.4.   Teetingimustele lähendamiseks viige šassiidünamomeeter stabiilsele töötemperatuurile.

6.2.2.5.   Viige läbi käesoleva lisa punktis 6.1.2 kirjeldatud toimingud, v.a punktid 6.1.2.4 ja 6.1.2.5, asendades punktis 6.1.2.7 esitatud valemis väärtused MHP ja Mr vastavalt väärtusega I ja Mrm.

6.2.2.6.   Reguleerige pidurit korrigeeritud sõidutakistuse tekitamiseks poolel nimikoormusel (vt punkt 6.1.2.8) ja võtke arvesse katserajal oleva sõiduki massi ja kasutatava ekvivalentse inertsmassi (I) erinevust. Selleks võib arvutada kiiruste V1 ja V2 korrigeeritud aeglustuste keskväärtuse ning saavutada sama aja dünamomeetril, kasutades järgmist valemit:

Formula

kus

I

on šassiidünamomeetri hooratta ekvivalentne inertsmass,

Mrm

on sõiduki veorataste ja nendega koos pöörlevate osade ekvivalentne inertsmass sõiduki aeglustumisel. Mr tuleb mõõta või arvutada asjakohasel viisil.

6.2.2.7.   Selleks, et taastekitada sama summaarset teekoormusvõimsust sama sõidukiga erinevatel päevadel või erinevate sama tüüpi šassiidünamomeetritega, tuleb määrata katsestendis neelduv võimsus Pa.

(1)  Etalonkiirus.

(2)  Kui sõiduk võimaldab sellist kiirust saavutada.

8. LISA

HÜBRIIDELEKTRIJÕUALLIKAGA KÄITATAVATE SÕIDUKITE SÜSINIKDIOKSIIDI HEITKOGUSTE, KÜTUSEKULU JA ELEKTRIENERGIA KULU MÕÕTMISE MEETOD

1.   SISSEJUHATUS

1.1.   Lisas määratletakse erisätted käesoleva eeskirja punktis 2.17.1 määratletud hübriidelektrisõiduki tüübi kinnitamiseks.

1.2.   Katsete üldpõhimõtte kohaselt tuleb hübriidelektrisõidukeid katsetada samadel alustel nagu ainult sisepõlemismootoriga käitatavaid sõidukeid (vt 6. lisa), kui selles lisas pole määratletud teisiti.

1.3.   Välise laadimisega sõidukeid (käesoleva lisa punkti 2 liigituse alusel) tuleb katsetada vastavalt tingimustele A ja B.

Tingimuste A ja B alusel saadud katsetulemused ja nende kaalutud keskmine registreeritakse 4. lisas kirjeldatud teabevormil.

1.4.   Sõidutsüklid ja käiguvahetuspunktid

1.4.1.   Manuaalkäigukastiga sõidukite puhul tuleb kasutada sõidukile tüübikinnituse andmise ajal kehtiva eeskirja nr 83 4. lisa 1. liites kirjeldatud sõidutsüklit, mis hõlmab ettemääratud käiguvahetuspunkte.

1.4.2.   Erilise käiguvahetusstrateegiaga sõidukite puhul ei kehti eeskirja nr 83 4. lisa 1. liites määratletud käiguvahetuspunktid. Nende sõidukite puhul tuleb kasutada sõidukile tüübikinnituse andmise ajal kehtiva eeskirja nr 83 4. lisa punktis 2.3.3 määratletud sõidutsüklit. Nende sõidukitega sõitmisel toimub käiguvahetus vastavalt käiguvahetuspunktidele, mis tootja on esitanud sõiduki kasutusjuhendis ja mis on märgitud käiguvahetusseadisele (juhi teavitamiseks).

1.4.3.   Automaatkäigukastiga sõidukite puhul tuleb kasutada sõidukile tüübikinnituse andmise ajal kehtiva eeskirja nr 83 4. lisa punktis 2.3.3 määratletud sõidutsüklit.

1.4.4.   Sõiduki ettevalmistamiseks tuleb kasutada selles lisas ettenähtud kohaldatava sõidutsükli tsüklite esimese osa ja/või teise osa kombinatsiooni.

2.   HÜBRIIDELEKTRISÕIDUKITE KATEGOORIAD

Sõiduki laadimine

Väliselt laetav (1)

Välise laadimisvõimaluseta (2)

Töörežiimi lüliti

ei ole

on

ei ole

on

3.   VÄLISELT LAETAV ILMA TÖÖREŽIIMI LÜLITITA

3.1.   Järgmistel tingimustel tuleb teha kaks katset.

 

Tingimus A: katsetatakse täielikult laetud elektrisalvestiga.

 

Tingimus B: katsetatakse minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvestiga.

Elektrisalvesti laadimisoleku profiil I tüüpi katse eri etappidel on esitatud 1. liites.

3.2.   Tingimus A

3.2.1.   Toiming peab algama elektrisalvesti tühjendamisega vastavalt punktis 3.2.1.1 kirjeldatule.

3.2.1.1.   Elektrisalvesti tühjendamine

Sõiduki elektrisalvesti tühjendatakse sõidu ajal (katserajal, šassiidünamomeetril jne):

a)

püsikiirusel 50 km/h, kuni elektrilise hübriidsõiduki kütust tarbiv mootor käivitub;

b)

või kui sõiduk ei saavuta püsikiirust 50 km/h ilma kütust tarbiva mootori käivitamiseta, siis väiksemal püsikiirusel, millel kütust tarbiv mootor ei käivitu määratud aja/läbisõidu (määratakse kindlaks tehnilise teenistuse ja tootja kokkuleppel) jooksul;

c)

või tootja soovituse järgi.

Kütust tarbiv mootor tuleb seisata 10 sekundi jooksul pärast selle automaatset käivitumist.

3.2.2.   Sõiduki ettevalmistamine

3.2.2.1.   Diiselmootoriga sõidukite ettevalmistamiseks tuleb kasutada kohaldatava sõidutsükli teise osa tsüklit koos käesoleva lisa punktis 1.4 määratletud kohaldatava käiguvahetusega. Sõita tuleb kolm järjestikust tsüklit.

3.2.2.2.   Ottomootoriga sõidukid tuleb ette valmistada kohaldatava sõidutsükli ühe esimese osa ja kahe teise osa tsükliga koos käesoleva lisa punktis 1.4 määratletud kohaldatava käiguvahetusega.

3.2.2.3.   Ettevalmistuse ja järgneva katsetuse vahelisel ajal tuleb sõidukit hoida ruumis, mille temperatuur on suhteliselt ühtlane vahemikus 293–303 K (20–30 °C). Ettevalmistus peab kestma vähemalt kuus tundi ja jätkuma, kuni mootoriõli ja jahutusvedeliku (kui on olemas) temperatuurid ühtlustuvad ruumitemperatuuriga ± 2 K piires ja elektrisalvesti on punktis 3.2.2.4 kirjeldatud laadimise tulemusel täielikult laetud.

3.2.2.4.   Mootori jahtumise ajal tuleb elektrisalvestit laadida, kasutades tavalist üleöölaadimist, vastavalt kirjeldusele punktis 3.2.2.5.

3.2.2.5.   Tavalise üleöölaadimise rakendamine

Elektrisalvesti tuleb laadida järgmise korra kohaselt.

3.2.2.5.1.   Tavaline üleöölaadimine

Laadimine toimub:

a)

pardalaadijaga (kui on paigaldatud) või

b)

tootja soovitatud välise laadijaga, kasutades tavalaadimiseks ettenähtud laadimistoimingut,

c)

ümbritseva keskkonna temperatuuril, mis on vahemikus 20–30 °C. Toimingust jäävad välja kõik eritüüpi laadimised, mida saab käivitada automaatselt või käsitsi (nt tasandus- või hoolduslaadimised). Tootja peab deklareerima, et katse ajal ei toimunud erilaadimist.

3.2.2.5.2.   Laadimise lõpetamine

Laadimine lõpetatakse pärast 12-tunnist laadimisaega, v.a juhul, kui pardaseadmed osutavad juhile selgelt, et aku pole veel täielikult laetud.

Sel juhul on

Formula

3.2.3.   Katsemenetlus

3.2.3.1.   Sõiduk tuleb käivitada juhile tavakasutuseks ettenähtud meetodil. Esimene tsükkel algab sõiduki käivitamisega.

3.2.3.2.   Kasutada võib punktis 3.2.3.2.1 või punktis 3.2.3.2.2 kirjeldatud katsemenetlust.

3.2.3.2.1.   Valimi võtmine algab enne sõiduki käivitamisega alustamist ja lõppeb linnavälise sõidu tsükli viimase tühikäigu lõppemisel (teine osa, valimivõtu lõpp).

3.2.3.2.2.   Valimi võtmine algab enne sõiduki käivitamisega alustamist või selle ajal ning jätkub mitme korduva katsetsükli jooksul. See lõpeb esimese linnavälise (teine osa) tsükli viimase tühikäiguperioodi lõpus, kui elektrisalvesti on jõudnud allpool kirjeldatud kriteeriumide kohaselt minimaalselt laetud olekusse (valimivõtu lõpp).

Elektrienergia bilanssi Q [Ah] mõõdetakse iga kombineeritud tsükli järel, kasutades käesoleva eeskirja 2. liites kirjeldatud menetlust, ning seda kasutatakse aku minimaalselt laetud olekusse jõudmise määramiseks.

Aku on jõudnud kombineeritud tsükli N vältel minimaalselt laetud olekusse, kui elektrienergia bilanss kombineeritud tsüklis N + 1 ei ületa 3 % laetusest, väljendatuna protsentides aku nimimahust [Ah] selle maksimaalselt laetud olekus, mille tootja on deklareerinud. Tootja taotlusel võib teha täiendavaid katsetsükleid ning lisada nende tulemused punktides 3.2.3.5 ja 3.4.1 osutatud arvutustesse, tingimusel et iga täiendava katsetsükli puhul näitab energiabilanss eelmisest katsetsüklist väiksemat aku tühjenemist.

Iga tsükli vahel on lubatud kuni kümneminutiline periood kütuseaurude eraldumiseks. Selleks ajaks tuleb mootor välja lülitada.

3.2.3.3.   Sõiduki käitamisel kasutatakse käesoleva lisa punktis 1.4 määratletud sõidutsüklit ja käiguvahetust.

3.2.3.4.   Heitgaase analüüsitakse vastavalt sõidukile tüübikinnituse andmise ajal kehtiva eeskirja nr 83 4. lisale.

3.2.3.5.   Kombineeritud tsükliga katse tulemused (CO2 ja kütusekulu) tingimuse A korral tuleb registreerida (vastavalt m1 [g] ja c1 [l]). Kui katse toimub punkti 3.2.3.2.1 kohaselt, on m1 ja c1 lihtsalt ühe kombineeritud tsükli tulemus. Kui katse toimub punkti 3.2.3.2.2 kohaselt, on m1 ja c1 kombineeritud tsüklite N tulemuste summa.

Formula Formula

3.2.4.   30 minuti jooksul pärast viimase tsükli lõppemist tuleb elektrisalvesti laadida vastavalt käesoleva lisa punktile 3.2.2.5. Toiteallika ja sõiduki laadija vahele paigaldatud energiamõõteseadmetega mõõdetakse võrgust tarbitud laadimisenergiat e1 [Wh].

3.2.5.   Elektrienergia kulu tingimuse A puhul on e1 [Wh].

3.3.   Tingimus B

3.3.1.   Sõiduki ettevalmistamine

3.3.1.1.   Sõiduki elektrisalvesti tuleb tühjendada vastavalt käesoleva lisa punktile 3.2.1.1. Tootja taotlusel võib käesoleva lisa punktidele 3.2.2.1 ja 3.2.2.2 vastava ettevalmistuse viia läbi enne elektrisalvesti tühjendamist.

3.3.1.2.   Enne katsetust tuleb sõidukit hoida ruumis, mille temperatuur on suhteliselt ühtlane vahemikus 293–303 K (20–30 °C). Ettevalmistus peab kestma vähemalt kuus tundi ja jätkuma, kuni mootoriõli ja jahutusvedeliku (kui on olemas) temperatuurid ühtlustuvad ruumitemperatuuriga ± 2 K piires.

3.3.2.   Katsemenetlus

3.3.2.1.   Sõiduk tuleb käivitada juhile tavakasutuseks ettenähtud vahenditega. Esimene tsükkel algab sõiduki käivitamisega.

3.3.2.2.   Valimi võtmine peab algama enne sõiduki käivitamisega alustamist ja lõppema linnavälise sõidu tsükli viimase tühikäigu lõppemisel (teine osa, valimivõtu lõpp).

3.3.2.3.   Sõiduki käitamisel kasutatakse käesoleva lisa punktis 1.4 määratletud sõidutsüklit ja käiguvahetust.

3.3.2.4.   Heitgaase analüüsitakse vastavalt sõidukile tüübikinnituse andmise ajal kehtiva eeskirja nr 83 4. lisale.

3.3.2.5.   Kombineeritud tsükliga katse tulemused (CO2 ja kütusekulu) tingimuse B korral tuleb registreerida (vastavalt m2 [g] ja c2 [l]).

3.3.3.   30 minuti jooksul pärast tsükli lõppemist tuleb elektrisalvesti laadida vastavalt käesoleva lisa punktile 3.2.2.5.

Toiteallika ja sõiduki laadija vahele paigaldatud energiamõõteseadmetega mõõdetakse võrgust tarbitud laadimisenergiat e2 [Wh].

3.3.4.   Sõiduki elektrisalvesti tuleb tühjendada vastavalt käesoleva lisa punktile 3.2.1.1.

3.3.5.   30 minuti jooksul pärast tühjendamist tuleb elektrisalvesti laadida vastavalt käesoleva lisa punktile 3.2.2.5.

Toiteallika ja sõiduki laadija vahele paigaldatud energiamõõteseadmetega mõõdetakse võrgust tarbitud laadimisenergiat e3 [Wh].

3.3.6.   Elektrienergia kulu tingimuse B puhul on e4 [Wh]: e4 = e2 – e3

3.4.   Katse tulemused

3.4.1.   CO2 väärtused peavad olema M1 = m1/Dtest1 ja M2 = m2/Dtest2 [g/km], kus Dtest1 ja Dtest2 on tegelikult kogu läbitud vahemaa vastavalt tingimuse A (käesoleva lisa punkt 3.2) ja tingimuse B (käesoleva lisa punkt 3.3) järgi läbi viidud katses ning m1 ja m2 on määratletud vastavalt käesoleva lisa punktides 3.2.3.5 ja 3.3.2.5.

3.4.2.   CO2 kaalutud väärtused arvutatakse järgmiselt.

3.4.2.1.

Punkti 3.2.3.2.1 kohase katsetamise puhul:

M = (De · M1 + Dav · M2)/(De + Dav),

kus

M

=

CO2 heitkogus (g/km),

M1

=

CO2 heitkogus (g/km) täielikult laetud elektrisalvesti korral,

M2

=

CO2 heitkogus (g/km) minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvesti korral,

De

=

sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa, vastavalt 9. lisas kirjeldatud menetlusele, mille puhul tootja peab tagama vahendid mõõtmise läbiviimiseks ainult elektrilises töörežiimis sõiduki puhul,

Dav

=

25 km (aku kahe laadimise vahel eeldatavalt läbitav vahemaa).

3.4.2.2.

Punkti 3.2.3.2.2 kohase katsetamise puhul:

M = (Dovc · M1 + Dav · M2)/(Dovc + Dav),

kus

M

=

CO2 heitkogus (g/km),

M1

=

CO2 heitkogus (g/km) täielikult laetud elektrisalvesti korral,

M2

=

CO2 heitkogus (g/km) minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvesti korral,

Dovc

=

väliselt laetava sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa vastavalt 9. lisale,

Dav

=

25 km (aku kahe laadimise vahel eeldatavalt läbitav vahemaa).

3.4.3.   Kütusekulu väärtused on:

C1 = 100 · c1/Dtest1 ja C2 = 100 · c2/Dtest2 [l/100 km]

kus Dtest1 ja Dtest2 on kogu tegelikult läbitud vahemaa vastavalt tingimuse A (käesoleva lisa punkt 3.2) ja tingimuse B (käesoleva lisa punkt 3.3) järgi läbi viidud katses ning c1 ja c2 on määratletud vastavalt käesoleva lisa punktides 3.2.3.5 ja 3.3.2.5.

3.4.4.   Kütusekulu kaalutud väärtused arvutatakse järgmiselt.

3.4.4.1.

Punkti 3.2.3.2.1 kohase katsetamise puhul:

C = (De · C1 + Dav · C2)/(De + Dav)

kus

C

=

kütusekulu (l/100 km),

C1

=

kütusekulu (l/100 km) täielikult laetud elektrisalvesti korral,

C2

=

kütusekulu (l/100 km) minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvesti korral.

De

=

sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa, vastavalt 9. lisas kirjeldatud menetlusele, mille puhul tootja peab tagama vahendid mõõtmise läbiviimiseks ainult elektrilises töörežiimis sõiduki puhul,

Dav

=

25 km (aku kahe laadimise vahel eeldatavalt läbitav vahemaa).

3.4.4.2.

Punkti 3.2.3.2.2 kohase katsetamise puhul:

C = (Dovc · C1 + Dav · C2)/(Dovc + Dav),

kus

C

=

kütusekulu (l/100 km),

C1

=

kütusekulu (l/100 km) täielikult laetud elektrisalvesti korral,

C2

=

kütusekulu (l/100 km) minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvesti korral,

Dovc

=

väliselt laetava sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa vastavalt 9. lisale,

Dav

=

25 km (aku kahe laadimise vahel eeldatavalt läbitav vahemaa).

3.4.5.   Elektrienergia kulu väärtused on:

E1 = e1/Dtest1 ja E4 = e4/Dtest2 [Wh/km]

kus Dtest1 ja Dtest2 on kogu tegelikult läbitud vahemaa vastavalt tingimuse A (käesoleva lisa punkt 3.2) ja tingimuse B (käesoleva lisa punkt 3.3) järgi läbi viidud katses ning e1 ja e4 on määratletud vastavalt käesoleva lisa punktides 3.2.5 ja 3.3.6.

3.4.6.   Elektrienergia kulu kaalutud väärtused arvutatakse järgmiselt.

3.4.6.1.

Punkti 3.2.3.2.1 kohase katsetamise puhul:

E = (De · E1 + Dav · E4)/(De + Dav),

kus

E

=

elektrikulu Wh/km,

E1

=

arvutatud elektrikulu (Wh/km) täielikult laetud elektrisalvesti korral,

E4

=

elektrikulu (Wh/km) minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvesti korral,

De

=

sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa, vastavalt 9. lisas kirjeldatud menetlusele, mille puhul tootja peab tagama vahendid mõõtmise läbiviimiseks ainult elektrilises töörežiimis sõiduki puhul,

Dav

=

25 km (aku kahe laadimise vahel eeldatavalt läbitav vahemaa).

3.4.6.2.

punkti 3.2.3.2.2 kohase katsetamise puhul:

E = (Dovc · E1 + Dav · E4)/(Dovc + Dav),

kus

E

=

elektrikulu Wh/km,

E1

=

arvutatud elektrikulu (Wh/km) täielikult laetud elektrisalvesti korral,

E4

=

elektrikulu (Wh/km) minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvesti korral,

Dovc

=

väliselt laetava sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa vastavalt 9. lisale,

Dav

=

25 km (aku kahe laadimise vahel eeldatavalt läbitav vahemaa).

4.   VÄLISELT LAETAV TÖÖREŽIIMI LÜLITIGA

4.1.   Järgmistel tingimustel tuleb teha kaks katset.

4.1.1.

Tingimus A: katsetatakse täielikult laetud elektrisalvestiga.

4.1.2.

Tingimus B: katsetatakse minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvestiga.

4.1.3.

Töörežiimi lüliti asend peab vastama järgmisele tabelile:

Hübriidrežiimid

Aku laetuse olek

Ainult elektriline

hübriid

Lüliti asend

Ainult kütusega töötav

hübriid

Lüliti asend

Ainult elektriline

Ainult kütusega töötav

hübriid

Lüliti asend

Hübriidrežiim n (3)

…

Hübriidrežiim m (3)

Lüliti asend

Tingimus A

Täielikult laetud

Hübriid

Hübriid

Hübriid

Enim elektrit tarbiv hübriidrežiim (4)

Tingimus B

Minimaalselt laetud

Hübriid

Kütusega töötav

Kütusega töötav

Enim kütust tarbiv režiim (5)

4.2.   Tingimus A

4.2.1.   Kui sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa, mis on mõõdetud käesoleva eeskirja 9. lisa kohaselt, on suurem kui üks terve tsükkel, siis võib tootja soovil ja kokkuleppel tehnilise teenistusega I tüüpi katse elektrienergia mõõtmiseks läbi viia täielikult elektrilises režiimis. Sel juhul on väärtused M1 ja C1 punktis 4.4 võrdsed nulliga.

4.2.2.   Toiming peab algama sõiduki elektrisalvesti tühjendamisega vastavalt kirjeldusele punktis 4.2.2.1.

4.2.2.1.   Sõiduki elektrisalvesti tühjendamiseks sõidetakse (katserajal, šassiidünamomeetril jne) ühtlase kiirusega, mis on 70 % ± 5 % sõiduki maksimaalsest kiirusest elektrilises režiimis (maksimaalne kiirus määratakse kindlaks eeskirjas nr 68 elektrisõidukite jaoks määratletud katsetoimingu kohaselt); sealjuures on töörežiimi lüliti täieliku elektrilise režiimi asendis.

Tühjendamine lõpetatakse:

a)

kui sõiduk pole võimeline liikuma kiirusega 65 % maksimaalsest kiirusest 30 minuti jooksul või

b)

kui sõiduki standardsed pardaseadmed osutavad juhile, et sõiduk tuleb peatada, või

c)

pärast 100 km läbimist.

Kui sõidukil puudub täielik elektriline režiim, tuleb elektrisalvesti tühjendamiseks sõita sõidukiga (katserajal, šassiidünamomeetril jne):

a)

püsikiirusel 50 km/h, kuni elektrilise hübriidsõiduki kütust tarbiv mootor käivitub;

b)

või kui sõiduk ei saavuta püsikiirust 50 km/h ilma kütust tarbiva mootori käivitamiseta, siis väiksemal püsikiirusel, millel kütust tarbiv mootor ei käivitu määratud aja/läbisõidu (määratakse kindlaks tehnilise teenistuse ja tootja kokkuleppel) jooksul;

c)

või tootja soovituse kohaselt.

Kütust tarbiv mootor tuleb seisata 10 sekundi jooksul pärast selle automaatset käivitumist.

4.2.3.   Sõiduki ettevalmistamine

4.2.3.1.

Diiselmootoriga sõidukite ettevalmistamiseks tuleb kasutada kohaldatava sõidutsükli teise osa tsüklit koos käesoleva lisa punktis 1.4 määratletud kohaldatava käiguvahetusega. Sõita tuleb kolm järjestikust tsüklit.

4.2.3.2.

Ottomootoriga sõidukid tuleb ette valmistada kohaldatava sõidutsükli ühe esimese osa ja kahe teise osa tsükliga koos käesoleva lisa punktis 1.4 määratletud kohaldatava käiguvahetusega.

4.2.3.3.

Ettevalmistuse ja järgneva katsetuse vahelisel ajal tuleb sõidukit hoida ruumis, mille temperatuur püsib suhteliselt ühtlane vahemikus 293–303 K (20–30 °C). Ettevalmistus peab kestma vähemalt kuus tundi ja jätkuma, kuni mootoriõli ja jahutusvedeliku (kui on olemas) temperatuurid ühtlustuvad ruumitemperatuuriga ± 2 K piires ja elektrisalvesti on punktis 4.2.3.4 kirjeldatud laadimise tulemusel täielikult laetud.

4.2.3.4.

Mootori jahtumise ajal tuleb elektrisalvestit laadida, kasutades tavalist üleöölaadimist vastavalt kirjeldusele käesoleva lisa punktis 3.2.2.5.

4.2.4.   Katsemenetlus

4.2.4.1.   Sõiduk tuleb käivitada juhile tavakasutuseks ettenähtud meetodil. Esimene tsükkel algab sõiduki käivitamise alustamisega.

4.2.4.2.   Kasutada võib punktis 4.2.4.2.1 või punktis 4.2.4.2.2 kirjeldatud katsemenetlust.

4.2.4.2.1.   Valimi võtmine peab algama enne sõiduki käivitamisega alustamist ja lõppema linnavälise sõidu tsükli viimase tühikäigu lõppemisel (teine osa, valimivõtu lõpp).

4.2.4.2.2.   Valimi võtmine algab enne sõiduki käivitamisega alustamist või selle ajal ning jätkub mitme korduva katsetsükli jooksul. See lõpeb esimese linnavälise (teine osa) tsükli viimase tühikäiguperioodi lõpus, kui elektrisalvesti on jõudnud allpool kirjeldatud kriteeriumide kohaselt minimaalselt laetud olekusse (valimivõtu lõpp).

Elektrienergia bilanssi Q [Ah] mõõdetakse iga kombineeritud tsükli järel, kasutades käesoleva eeskirja 2. liites kirjeldatud menetlust, ning seda kasutatakse aku minimaalselt laetud olekusse jõudmise määramiseks.

Aku on jõudnud kombineeritud tsükli N vältel minimaalselt laetud olekusse, kui elektrienergia bilanss kombineeritud tsüklis N + 1 ei ületa 3 % laetusest, väljendatuna protsentides aku nimimahust [Ah] selle maksimaalselt laetud olekus, mille tootja on deklareerinud. Tootja taotlusel võib teha täiendavaid katsetsükleid ning lisada nende tulemused punktides 4.2.4.5 ja 4.4.1 osutatud arvutustesse, tingimusel et iga täiendava katsetsükli puhul näitab energiabilanss eelmisest katsetsüklist väiksemat aku tühjenemist.

Iga tsükli vahel on lubatud kuni kümneminutiline periood kütuseaurude eraldumiseks. Selleks ajaks tuleb mootor välja lülitada.

4.2.4.3.   Sõiduki käitamisel kasutatakse käesoleva lisa punktis 1.4 määratletud sõidutsüklit ja käiguvahetust.

4.2.4.4.   Heitgaase analüüsitakse vastavalt sõidukile tüübikinnituse andmise ajal kehtiva eeskirja nr 83 4. lisale.

4.2.4.5.   Kombineeritud tsükliga katse tulemused (CO2 ja kütusekulu) tingimuse A korral tuleb registreerida (vastavalt m1 [g] ja c1 [l]). Kui katse toimub punkti 4.2.4.2.1 kohaselt, on m1 ja c1 lihtsalt ühe kombineeritud tsükli tulemus. Kui katse toimub punkti 4.2.4.2.2 kohaselt, on m1 ja c1 N arvu kombineeritud tsüklite tulemuste summa.

Formula Formula

4.2.5.   30 minuti jooksul pärast viimase tsükli lõppemist tuleb elektrisalvesti laadida vastavalt käesoleva lisa punktile 3.2.2.5.

Toiteallika ja sõiduki laadija vahele paigaldatud energiamõõteseadmetega mõõdetakse võrgust tarbitud laadimisenergiat e1 [Wh].

4.2.6.   Elektrienergia kulu tingimuse A puhul on e1 [Wh].

4.3.   Tingimus B

4.3.1.   Sõiduki ettevalmistamine

4.3.1.1.   Sõiduki elektrisalvesti tuleb tühjendada vastavalt käesoleva lisa punktile 4.2.2.1.

Tootja taotlusel võib käesoleva lisa punktidele 4.2.3.1 ja 4.2.3.2 vastava ettevalmistuse viia läbi enne elektrisalvesti tühjendamist.

4.3.1.2.   Enne katsetust tuleb sõidukit hoida ruumis, mille temperatuur on suhteliselt ühtlane vahemikus 293–303 K (20–30 °C). Ettevalmistus peab kestma vähemalt kuus tundi ja jätkuma, kuni mootoriõli ja jahutusvedeliku (kui on olemas) temperatuurid ühtlustuvad ruumitemperatuuriga ± 2 K piires.

4.3.2.   Katsemenetlus

4.3.2.1.   Sõiduk tuleb käivitada juhile tavakasutuseks ettenähtud meetodil. Esimene tsükkel algab sõiduki käivitamisega.

4.3.2.2.   Valimi võtmine peab algama enne sõiduki käivitamisega alustamist ja lõppema linnavälise sõidu tsükli viimase tühikäigu lõppemisel (teine osa, valimivõtu lõpp).

4.3.2.3.   Sõiduki käitamisel kasutatakse käesoleva lisa punktis 1.4 määratletud sõidutsüklit ja käiguvahetust.

4.3.2.4.   Heitgaase analüüsitakse vastavalt sõidukile tüübikinnituse andmise ajal kehtiva eeskirja nr 83 4. lisale.

4.3.2.5.   Kombineeritud tsükliga katse tulemused (CO2 ja kütusekulu) tingimuse B korral tuleb registreerida (vastavalt m2 [g] ja c2 [l]).

4.3.3.   30 minuti jooksul pärast tsükli lõppemist tuleb elektrisalvesti laadida vastavalt käesoleva lisa punktile 3.2.2.5.

Toiteallika ja sõiduki laadija vahele paigaldatud energiamõõteseadmetega mõõdetakse võrgust tarbitud laadimisenergiat e2 [Wh].

4.3.4.   Sõiduki elektrisalvesti tuleb tühjendada vastavalt käesoleva lisa punktile 4.2.2.1.

4.3.5.   30 minuti jooksul pärast tühjendamist tuleb elektrisalvesti laadida vastavalt käesoleva lisa punktile 3.2.2.5.

Toiteallika ja sõiduki laadija vahele paigaldatud energiamõõteseadmetega mõõdetakse võrgust tarbitud laadimisenergiat e3 [Wh].

4.3.6.   Elektrienergia kulu tingimuse B puhul on e4 [Wh]. e4 = e2 – e3

4.4.   Katse tulemused

4.4.1.   CO2 väärtused peavad olema M1 = m1/Dtest1 ja M2 = m2/Dtest2 [g/km], kus Dtest1 ja Dtest2 on kogu tegelikult läbitud vahemaa vastavalt tingimuse A (käesoleva lisa punkt 4.2) ja tingimuse B (käesoleva lisa punkt 4.3) järgi läbi viidud katses ning m1 ja m2 on määratletud vastavalt käesoleva lisa punktides 4.2.4.5 ja 4.3.2.5.

4.4.2.   CO2 kaalutud väärtused arvutatakse järgmiselt.

4.4.2.1.

Punkti 4.2.4.2.1 kohase katsetamise puhul:

M = (De · M1 + Dav · M2)/(De + Dav),

kus

M

=

CO2 heitkogus (g/km),

M1

=

CO2 heitkogus (g/km) täielikult laetud elektrisalvesti korral,

M2

=

CO2 heitkogus (g/km) minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvesti korral,

De

=

sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa, vastavalt 9. lisas kirjeldatud menetlusele, mille puhul tootja peab tagama vahendid mõõtmise läbiviimiseks ainult elektrilises töörežiimis sõiduki puhul,

Dav

=

25 km (aku kahe laadimise vahel eeldatavalt läbitav vahemaa).

4.4.2.2.

Punkti 4.2.4.2.2 kohase katsetamise puhul:

M = (Dovc · M1 + Dav · M2)/(Dovc + Dav),

kus

M

=

CO2 heitkogus (g/km),

M1

=

CO2 heitkogus (g/km) täielikult laetud elektrisalvesti korral,

M2

=

CO2 heitkogus (g/km) minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvesti korral,

Dovc

=

väliselt laetava sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa vastavalt 9. lisale,

Dav

=

25 km (aku kahe laadimise vahel eeldatavalt läbitav vahemaa).

4.4.3.   Kütusekulu väärtused on:

C1 = 100 · c1/Dtest1 ja C2 = 100 · c2/Dtest2 [l/100 km],

kus Dtest1 ja Dtest2 on kogu tegelikult läbitud vahemaa vastavalt tingimuse A (käesoleva lisa punkt 4.2) ja tingimuse B (käesoleva lisa punkt 4.3) järgi läbi viidud katses ning c1 ja c2 on määratletud vastavalt käesoleva lisa punktides 4.2.4.5 ja 4.3.2.5.

4.4.4.   Kütusekulu kaalutud väärtused arvutatakse järgmiselt:

4.4.4.1.

Punkti 4.2.4.2.1. kohase katsetamise puhul:

C = (De · C1 + Dav · C2)/(De + Dav),

kus

C

=

kütusekulu (l/100 km),

C1

=

kütusekulu (l/100 km) täielikult laetud elektrisalvesti korral,

C2

=

kütusekulu (l/100 km) minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvesti korral,

De

=

sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa, vastavalt 9. lisas kirjeldatud menetlusele, mille puhul tootja peab tagama vahendid mõõtmise läbiviimiseks ainult elektrilises töörežiimis sõiduki puhul,

Dav

=

25 km (aku kahe laadimise vahel eeldatavalt läbitav vahemaa).

4.4.4.2.

Punkti 4.2.4.2.2 kohase katsetamise puhul:

C = (Dovc · C1 + Dav · C2)/(Dovc + Dav),

kus

C

=

kütusekulu (l/100 km),

C1

=

kütusekulu (l/100 km) täielikult laetud elektrisalvesti korral,

C2

=

kütusekulu (l/100 km) minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvesti korral,

Dovc

=

väliselt laetava sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa vastavalt 9. lisale,

Dav

=

25 km (aku kahe laadimise vahel eeldatavalt läbitav vahemaa).

4.4.5.   Elektrienergia kulu väärtused on:

E1 = e1/Dtest1 ja E4 = e4/Dtest2 [Wh/km],

kus Dtest1 ja Dtest2 on kogu tegelikult läbitud vahemaa vastavalt tingimuse A (käesoleva lisa punkt 4.2) ja tingimuse B (käesoleva lisa punkt 4.3) järgi läbi viidud katses ning e1 ja e4 on määratletud vastavalt käesoleva lisa punktides 4.2.6 ja 4.3.6.

4.4.6.   Elektrienergia kulu kaalutud väärtused arvutatakse järgmiselt.

4.4.6.1.

Punkti 4.2.4.2.1 kohase katsetamise puhul:

E = (De · E1 + Dav · E4)/(De + Dav),

kus

E

=

elektrikulu Wh/km,

E1

=

arvutatud elektrikulu (Wh/km) täielikult laetud elektrisalvesti korral,

E4

=

elektrikulu (Wh/km) minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvesti korral,

De

=

sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa, vastavalt 9. lisas kirjeldatud menetlusele, mille puhul tootja peab tagama vahendid mõõtmise läbiviimiseks ainult elektrilises töörežiimis sõiduki puhul,

Dav

=

25 km (aku kahe laadimise vahel eeldatavalt läbitav vahemaa).

4.4.6.2.

Punkti 4.2.4.2.2 kohase katsetamise puhul:

E = (Dovc · E1 + Dav · E4)/(Dovc + Dav),

kus

E

=

elektrikulu Wh/km,

E1

=

arvutatud elektrikulu (Wh/km) täielikult laetud elektrisalvesti korral,

E4

=

elektrikulu (Wh/km) minimaalselt laetud (maksimaalselt tühjendatud) elektrisalvesti korral,

Dovc

=

väliselt laetava sõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa vastavalt 9. lisale,

Dav

=

25 km (aku kahe laadimise vahel eeldatavalt läbitav vahemaa).

5.   VÄLISE LAADIMISVÕIMALUSETA JA ILMA TÖÖREŽIIMI LÜLITITA

5.1.   Sõidukeid tuleb katsetada vastavalt 6. lisale, kasutades käesoleva lisa punktis 1.4 määratletud sõidutsüklit ja käiguvahetust.

5.1.1.   Määratud sõidutsükli süsinikdioksiidi (CO2) heitkogused ja kütusekulu tuleb eraldi kindlaks määrata esimese osa (linnasõit) ja teise osa (linnaväline sõit) puhul.

5.2.   Ettevalmistamiseks viiakse läbi vähemalt kaks järjestikust täielikku sõidutsüklit (üks esimese osa ja üks teise osa tsükkel) ilma vahepealse mootori jahutamiseta, kasutades käesoleva lisa punktis 1.4 määratletud sõidutsüklit ja käiguvahetust.

5.3.   Katsetulemused

5.3.1.   Katsetulemusi (kütusekulu C [l/100 km] ja CO2 heitkogused M [g/km]) korrigeeritakse sõiduki aku energiabilansi ΔΕbatt alusel.

Korrigeeritud väärtused (C0 [l/100 km] ja M0 [g/km]) peavad vastama energiabilansile null (ΔΕbatt = 0) ning need arvutatakse tootja määratud parandusteguri abil, nagu on kirjeldatud allpool.

Kui salvesti ei ole elektriaku, on ΔΕbatt väärtuseks ΔΕstorage, mis on elektrisalvesti energiabilanss.

5.3.1.1.   Elektrienergia bilanssi Q [Ah], mida mõõdetakse käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud viisil, kasutatakse sõiduki akus tsükli lõpus ja alguses sisalduva energia erinevuse mõõduna. Elektrienergia bilanss määratletakse eraldi esimese osa tsükli ja teise osa tsükli puhul.

5.3.2.   Allesitatud tingimustel on lubatud kasutada katsetulemustena korrigeerimata väärtusi C ja M:

1)

kui tootja suudab tõestada, et puudub seos energiabilansi ja kütusekulu vahel,

2)

kui ΔΕbatt vastab alati aku laadimisele,

3)

kui ΔΕbatt vastab alati aku tühjenemisele ja ΔΕbatt on tarbitud kütuse energiasisaldusest kuni 1 % (tarbitud kütus on ühe tsükli jooksul tarbitud kütuse kogukulu).

Aku energiasisalduse ΔΕbatt muutust saab arvutada mõõdetud elektrienergia bilansi Q põhjal:

ΔΕbatt = ΔSOC(%) · ΔΕTEbatt ≅ 0,0036 · |ΔAh| · Vbatt = 0,0036 · Q · Vbatt (MJ),

kus ETEbatt [MJ] on aku summaarne energiamahutavus ja Vbatt [V] on aku nimipinge.

5.3.3.   Tootja määratud kütusekulu parandustegur (Kfuel).

5.3.3.1.   Kütusekulu parandustegur (Kfuel) tuleb määratleda tootja teostatud n mõõtmise kogumi alusel. Kogum peab sisaldama vähemalt üht mõõtmist, mille puhul Qi < 0, ja vähemalt ühte mõõtmist, mille puhul Qj > 0.

Kui viimast tingimust ei saa täita katseks kasutatavas sõidutsüklis (esimene osa või teine osa), siis tehnilise teenistuse pädevuses on otsustada, kas kütusekulu kindlaksmääramiseks tingimusel ΔΕbatt = 0 vajalik ekstrapoleerimine on statistiliselt oluline.

5.3.3.2.   Kütusekulu parandustegur (Kfuel) on määratletud järgmiselt:

Kfuel = (n · ΣQiCi – ΣQi · ΣCi)/(n · ΣQi 2 – (ΣQi)2) (l/100 km/Ah),

kus

Ci

:

tootja i-ndal katsel mõõdetud kütusekulu (l/100 km),

Qi

:

tootja i-ndal katsel mõõdetud elektrienergia bilanss (Ah),

n

:

andmete arv.

Kütusekulu parandustegur tuleb ümardada 4 tüvenumbri täpsuseni (nt 0,xxxx või xx,xx). Kütusekulu parandusteguri statistilise olulisuse üle otsustab tehniline teenistus.

5.3.3.3.   Kütusekulu parandustegurid tuleb eraldi määratleda esimese osa tsükli ja teise osa tsükli korral mõõdetud kütusekulu väärtuste jaoks.

5.3.4.   Kütusekulu aku energiabilansi null korral (C0)

5.3.4.1.   Kütusekulu C0, juhul kui ΔΕbatt = 0, on määratletud järgmise valemiga:

C0 = C – Kfuel · Q (l/100 km),

kus:

C

:

katsel mõõdetud kütusekulu (l/100 km),

Q

:

katsel mõõdetud elektrienergia bilanss (Ah).

5.3.4.2.   Kütusekulu aku energiabilansi null juures tuleb eraldi määratleda esimese osa tsükli ja teise osa tsükli korral mõõdetud kütusekulu jaoks.

5.3.5.   Tootja määratud CO2 heitkoguste parandustegur (KCO2)

5.3.5.1.   CO2 heitkoguste parandustegur (KCO2) tuleb määratleda tootja teostatud n mõõtmise kogumi alusel. Kogum peab sisaldama vähemalt üht mõõtmist, mille puhul Qi < 0, ja vähemalt üht mõõtmist, mille puhul Qj > 0.

Kui viimast tingimust ei saa täita katseks kasutatavas sõidutsüklis (esimene osa või teine osa), siis tehnilise teenistuse pädevuses on otsustada, kas CO2 heitkoguste kindlaksmääramiseks tingimusel ΔΕbatt = 0 vajalik ekstrapoleerimine on statistiliselt oluline.

5.3.5.2.   CO2 heitkoguste parandustegur (KCO2) on määratletud järgmiselt:

KCO2 = (n · ΣQiMi – ΣQi · ΣMi)/(n · ΣQi 2 – (ΣQi)2) (g/km/Ah),

kus

Mi

:

tootja i-ndal katsel mõõdetud CO2 heitkogused (g/km),

Qi

:

tootja i-ndal katsel mõõdetud elektrienergia bilanss (Ah),

n

:

andmete arv.

CO2 heitkoguste parandustegur tuleb ümardada 4 tüvenumbri täpsuseni (nt 0,xxxx või xx,xx). CO2 heitkoguste parandusteguri statistilise olulisuse üle otsustab tehniline teenistus.

5.3.5.3.   CO2 heitkoguste parandustegurid tuleb eraldi määratleda esimese osa tsükli ja teise osa tsükli korral mõõdetud kütusekulu väärtuste jaoks.

5.3.6.   CO2 heitkogused akuenergia nulljäägi korral (M0)

5.3.6.1.   CO2 heitkogused M0, kui ΔΕbatt = 0, on määratletud järgmise valemiga:

M0 = M – KCO2 · Q (g/km),

kus

C

:

katsel mõõdetud kütusekulu (l/100 km),

Q

:

katsel mõõdetud elektrienergia bilanss (Ah).

5.3.6.2.   CO2 heitkoguste parandustegurid tuleb eraldi määratleda esimese osa tsükli ja teise osa tsükli korral mõõdetud CO2 heitkoguste väärtuste jaoks.

6.   VÄLISE LAADIMISVÕIMALUSEGA JA TÖÖREŽIIMI LÜLITIGA

6.1.   Sõidukeid tuleb katsetada hübriidrežiimis vastavalt 6. lisale, kasutades käesoleva lisa punktis 1.4 määratletud sõidutsüklit ja käiguvahetust. Kui on olemas mitu hübriidrežiimi, tuleb katse viia läbi režiimis, mis valitakse automaatselt süüte sisselülitamisel (normaalrežiim).

6.1.1.   Määratud sõidutsükli süsinikdioksiidi (CO2) heitkogused ja kütusekulu tuleb eraldi kindlaks määrata esimese osa (linnasõit) ja teise osa (linnaväline sõit) puhul.

6.2.   Ettevalmistamiseks viiakse läbi vähemalt kaks järjestikust täielikku sõidutsüklit (üks esimese osa ja üks teise osa tsükkel) ilma vahepealse mootori jahtumiseta, kasutades käesoleva lisa punktis 1.4 määratletud sõidutsüklit ja käiguvahetust.

6.3.   Katsetulemused

6.3.1.   Katsetulemusi (kütusekulu C [l/100 km] ja CO2 heitkogused M [g/km]) korrigeeritakse sõiduki aku energiabilansi ΔΕbatt alusel.

Korrigeeritud väärtused (C0 [l/100 km] ja M0 [g/km]) peavad vastama energiabilansile null (ΔΕbatt = 0) ning need arvutatakse tootja määratud parandusteguri abil, nagu on kirjeldatud allpool.

Kui salvesti ei ole elektriaku, on ΔΕbatt väärtuseks ΔΕstorage, mis on elektrisalvesti energiabilanss.

6.3.1.1.   Elektrienergia bilanssi Q [Ah], mida mõõdetakse käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud viisil, kasutatakse sõiduki akus tsükli lõpus ja alguses sisalduva energia erinevuse mõõduna. Elektrienergia bilanss määratletakse eraldi esimese osa tsükli ja teise osa tsükli jaoks.

6.3.2.   Allesitatud tingimustel on lubatud kasutada katsetulemustena korrigeerimata väärtusi C ja M:

1)

kui tootja suudab tõestada, et puudub seos energiabilansi ja kütusekulu vahel,

2)

kui ΔΕbatt vastab alati aku laadimisele,

3)

kui ΔΕbatt vastab alati aku tühjenemisele ja ΔΕbatt on tarbitud kütuse energiasisaldusest kuni 1 % (tarbitud kütus on ühe tsükli jooksul tarbitud kütuse kogukulu).

Aku energiasisalduse muutust ΔΕbatt saab arvutada mõõdetud elektrienergia bilansi Q põhjal:

ΔΕbatt = ΔSOC(%) · ETEbatt ≅ 0,0036 · |ΔAh| · Δbatt = 0,0036 · Q · Vbatt (MJ),

kus ETEbatt [MJ] on aku summaarne energiamahutavus ja Vbatt [V] on aku nimipinge.

6.3.3.   Tootja määratud kütusekulu parandustegur (Kfuel).

6.3.3.1.   Kütusekulu parandustegur (Kfuel) tuleb määratleda tootja teostatud n mõõtmise kogumi alusel. Kogum peab sisaldama vähemalt üht mõõtmist, mille puhul Qi < 0 ja vähemalt ühte mõõtmist, mille puhul Qj > 0.

Kui viimast tingimust ei saa täita katseks kasutatavas sõidutsüklis (esimene osa või teine osa), siis tehnilise teenistuse pädevuses on otsustada, kas kütusekulu kindlaksmääramiseks tingimusel ΔΕbatt = 0 vajalik ekstrapoleerimine on statistiliselt oluline.

6.3.3.2.   Kütusekulu parandustegur (Kfuel) on määratletud järgmiselt:

Kfuel = (n · ΣQiCi – ΣQi · ΣCi)/(n · ΣQi 2 – (ΣQi)2) (l/100 km/Ah),

kus

Ci

:

tootja i-ndal katsel mõõdetud kütusekulu (l/100 km),

Qi

:

tootja i-ndal katsel mõõdetud elektrienergia bilanss (Ah),

n

:

andmete arv.

Kütusekulu parandustegur tuleb ümardada 4 tüvenumbri täpsuseni (nt 0,xxxx või xx,xx). Kütusekulu parandusteguri statistilise olulisuse üle otsustab tehniline teenistus.

6.3.3.3.   Kütusekulu parandustegurid tuleb eraldi määratleda esimese osa tsükli ja teise osa tsükli korral mõõdetud kütusekulu jaoks.

6.3.4.   Kütusekulu aku energiabilansi null korral (C0)

6.3.4.1.   Kütusekulu C0, juhul kui ΔΕbatt = 0, on määratletud järgmise valemiga:

C0 = C – Kfuel · Q (l/100 km),

kus

C

:

katsel mõõdetud kütusekulu (l/100 km),

Q

:

katsel mõõdetud elektrienergia bilanss (Ah).

6.3.4.2.   Kütusekulu parandustegurid tuleb eraldi määratleda esimese osa tsükli ja teise osa tsükli korral mõõdetud kütusekulu jaoks.

6.3.5.   Tootja määratud CO2 heitkoguste parandustegur (KCO2)

6.3.5.1.   CO2 heitkoguste parandustegur (KCO2) tuleb määratleda tootja teostatud n mõõtmise kogumi alusel. Kogum peab sisaldama vähemalt ühte mõõtmist, mille puhul Qi < 0 ja vähemalt üht mõõtmist, mille puhul Qj > 0.

Kui viimast tingimust ei saa täita katseks kasutatavas sõidutsüklis (esimene osa või teine osa), siis tehnilise teenistuse pädevuses on otsustada, kas CO2 heitkoguste kindlaksmääramiseks tingimusel ΔΕbatt = 0 vajalik ekstrapoleerimine on statistiliselt oluline.

6.3.5.2.   CO2 heitkoguste parandustegur (KCO2) on määratletud järgmiselt:

KCO2 = (n · ΣQiMi – ΣQi · ΣMi)/(n · ΣQi 2 – (ΣQi)2) (g/km/Ah),

kus

Mi

:

tootja i-ndal katsel mõõdetud CO2 heitkogused (g/km),

Qi

:

tootja i-ndal katsel mõõdetud elektrienergia bilanss (Ah),

n

:

andmete arv.

CO2 heitkoguste parandustegur tuleb ümardada 4 tüvenumbri täpsuseni (nt 0,xxxx või xx,xx). CO2 heitkoguste parandusteguri statistilise olulisuse üle otsustab tehniline teenistus.

6.3.5.3.   CO2 heitkoguste parandustegurid tuleb eraldi määratleda esimese osa tsükli ja teise osa tsükli korral mõõdetud kütusekulu väärtuste jaoks.

6.3.6.   CO2 heitkogused aku energiabilansi null korral (M0)

6.3.6.1.   CO2 heitkogused M0, kui ΔΕbatt = 0, on määratletud järgmise valemiga:

M0 = M – KCO2 · Q (g/km),

kus

C

:

katsel mõõdetud kütusekulu (l/100 km),

Q

:

katsel mõõdetud elektrienergia bilanss (Ah).

6.3.6.2.   CO2 heitkogused aku energiabilansi null juures tuleb eraldi määrata esimese osa tsükli ja teise osa tsükli korral mõõdetud CO2 heitkoguste väärtuste jaoks.

(1)  Teatud ka kui „väliste seadmete abil laetav”.

(2)  Teatud ka kui „väliste seadmetega mittelaetav”.

(3)  Näiteks: nt sportlik, ökonoomne, linna-, linnaväline režiim.

(4)  Enim elektrit tarbiv režiim:

hübriidrežiim, mille puhul tarbitakse tingimuse A kohaselt katsetatud kõigist hübriidrežiimidest enim elektrit, mida tõestatakse vastavalt tootja teabele ja kokkuleppel tehnilise teenistusega.

(5)  Enim kütust tarbiv režiim:

hübriidrežiim, mille puhul tarbitakse tingimuse B kohaselt katsetatud kõigist hübriidrežiimidest enim kütust, mida tõestatakse vastavalt tootja teabele ja kokkuleppel tehnilise teenistusega.

1. liide

VÄLISELT LAETAVA HÜBRIIDELEKTRISÕIDUKI ELEKTRISALVESTI LAADIMISOLEKU PROFIIL

Tingimuste A ja B kohaselt katsetatud sõidukivälise laadimisega hübriidelektrisõiduki profiilid on järgmised.

Tingimus A:

Image

Tingimus B:

Image

2. liide

VÄLISE LAADIMISEGA JA VÄLISE LAADIMISVÕIMALUSETA HÜBRIIDELEKTRISÕIDUKI AKU ELEKTRIENERGIA BILANSI MÕÕTMISE MEETOD

1.   SISSEJUHATUS

1.1.

Käesoleva liite eesmärk on määratleda välise laadimisega ja välise laadimisvõimaluseta hübriidelektrisõiduki elektrienergia bilansi mõõtmise meetod ja selleks vajalik aparatuur. Elektrienergia bilansi mõõtmine on vajalik,

a)

et teha kindlaks, millal saavutati aku minimaalselt laetud olek käesoleva lisa punktides 3 ja 4 kirjeldatud katsemenetluse käigus, ning

b)

mõõdetud kütusekulu ja CO2 heitkoguste korrigeerimiseks, võttes arvesse aku energiasisalduse muutust punktides 5 ja 6 määratletud meetodil tehtud katse käigus.

1.2.

Käesolevas liites kirjeldatud meetodit peab tootja kasutama mõõtmistel, mida tehakse käesoleva lisa punktides 5.3.3.2, 5.3.5.2, 6.3.3.2 ja 6.3.5.2 määratletud parandustegurite Kfuel ja KCO2 kindlaksmääramiseks.

Tehniline teenistus kontrollib, kas nende mõõtmiste puhul on järgitud käesolevas lisas kirjeldatud menetlust.

1.3.

Käesolevas lisas kirjeldatud meetodit kasutab tehniline teenistus käesoleva lisa punktides 3.2.3.2.2, 4.2.4.2.2, 5.3.4.1, 5.3.6.1, 6.3.4.1, ja 6.3.6.1 määratletud elektrienergia bilansi Q mõõtmiseks.

2.   MÕÕTEVAHENDID JA -SEADMED

2.1.

Käesoleva lisa punktides 3, 4, 5 ja 6 kirjeldatud katsete ajal tuleb mõõta aku voolu külgeühendatava või suletud tüüpi vooluanduriga. Vooluanduri (st andmehõiveseadmeta voolusensori) minimaalne mõõtetäpsus peab olema vähemalt 0,5 % mõõdetavast väärtusest (amprites) või 0,1 % mõõteskaala maksimumväärtusest.

Algseadmete valmistaja diagnostikaseadmeid selles katses ei kasutata.

2.1.1.

Vooluandur paigaldatakse otse akuga ühendatud juhtme külge. Aku voolu hõlpsaks mõõtmiseks välise mõõteseadmega peaksid tootjad eelistatavalt varustama sõiduki asjakohaste, ohutute ja juurdepääsetavate ühenduspunktidega. Kui see pole teostatav, on tootja kohustatud abistama tehnilist teenistust, nähes ette võimalused vooluanduri ühendamiseks akuga ülalkirjeldatud viisil.

2.1.2.

Vooluanduri väljundsignaali diskreeditakse väikseima diskreetsignaaliga 5 Hz. Mõõdetud vool tuleb integreerida ajas, saades tulemuseks mõõdetud väärtuse Q ampertundides (Ah).

2.1.3.

Vooluandur paigaldatakse otse akuga ühendatud juhtme külge. Aku voolu hõlpsaks mõõtmiseks välise mõõteseadmega peaksid tootjad eelistatavalt varustama sõiduki asjakohaste, ohutute ja juurdepääsetavate ühenduspunktidega. Kui see pole teostatav, on tootja kohustatud abistama tehnilist teenistust, nähes ette võimalused vooluanduri ühendamiseks akuga ülalkirjeldatud viisil.

2.2.

Tehnilisele teenistusele tuleb esitada nende mõõteseadmete loend (tootja, mudeli nr, seerianumber), mida tootja kasutas selleks, et määrata kindlaks,

a)

millal saavutati aku minimaalselt laetud olek käesoleva lisa punktides 3 ja 4 kirjeldatud katsemenetluse käigus, ja

b)

parandustegurid Kfuel ja KCO2, nagu need on määratletud käesoleva lisa punktides 5.3.3.2, 5.3.5.2, 6.3.3.2, ja 6.3.5.2,

ning vajaduse korral viimase kalibreerimise kuupäevad.

3.   MÕÕTMINE

3.1.

Aku voolu mõõtmine peab algama samaaegselt katse algusega ja peab lõppema kohe, kui sõiduk on läbinud täieliku sõidutsükli.

3.2.

Q väärtused tuleb eraldi registreerida tsükli esimese osa ja teise osa puhul.

9. LISA

AINULT ELEKTRIJÕUALLIKAGA VÕI HÜBRIIDELEKTRIJÕUALLIKAGA KÄITATAVATE SÕIDUKITE NING SÕIDUKIVÄLISE LAADIMISEGA HÜBRIIDELEKTRIJÕUALLIKAGA KÄITATAVATE SÕIDUKITE ÜHE LAADIMISEGA LÄBITAVA VAHEMAA MÕÕTMISE MEETOD

1.   ÜHE LAADIMISEGA LÄBITAVA VAHEMAA MÕÕTMINE

Kirjeldatav katsemeetod võimaldab mõõta ainult elektrijõuallikaga käitatavate või sõidukivälise laadimisega hübriidelektrijõuallikaga käitatavate sõidukite (vastavalt määratlusele 8. lisa punktis 2) ühe laadimisega läbitavat vahemaad kilomeetrites.

2.   PARAMEETRID, ÜHIKUD JA MÕÕTETÄPSUS

Parameetrid, ühikud ja mõõtetäpsus peavad olema järgmised.

Parameeter

Ühik

Mõõtetäpsus

Väikseim mõõtühik

Aeg

s

± 0,1 s

0,1 s

Läbitud vahemaa

m

± 0,1 %

1 m

Temperatuur

C

± 1 °C

1 °C

Kiirus

km/h

± 1 %

0,2 km/h

Mass

kg

± 0,5 %

1 kg

Energiabilanss

Ah

± 0,5 %

0,3 %

3.   KATSETINGIMUSED

3.1.   Sõiduki seisund

3.1.1.   Sõiduki kõigi rehvide rõhk peab vastama väärtustele, mis sõiduki on tootja sellise ümbritseva keskkonna temperatuuri puhul ette näinud.

3.1.2.   Mehaaniliste liikuvosade jaoks ette nähtud õlide viskoossus peab vastama sõiduki tootja tehnilistele tingimustele.

3.1.3.   Valgustusseadmed, valgussignaalseadmed ja abiseadmed peavad olema välja lülitatud, v.a seadmed, mis on vajalikud sõiduki katsetamiseks ja selle kasutamiseks päevasel ajal.

3.1.4.   Kõik energiasalvestussüsteemid, mida ei kasutata veojõu rakendamiseks (elektrilised, hüdraulilised, pneumaatilised süsteemid jm) peavad olema laetud tootja määratud maksimaalse tasemeni.

3.1.5.   Kui akusid kasutatakse ümbritseva keskkonna temperatuurist kõrgemal temperatuuril, peab operaator järgima sõiduki tootja soovitatud menetlust akude temperatuuri hoidmiseks normaalsel töötemperatuuril.

Tootja esindaja peab olema võimeline kinnitama, et aku temperatuuri kontrollimise süsteem ei ole blokeeritud ega piiratud.

3.1.6.   Enne sõiduki katsetamist peab see olema läbinud katsesõidukisse paigaldatud akudega seitsme päeva jooksul vähemalt 300 km.

3.2.   Ilmastikutingimused

Väljas läbiviidavate katsete puhul peab ümbritseva keskkonna temperatuur olema vahemikus 5–32 °C.

Siseruumis tehtavate katsete puhul peab temperatuur olema vahemikus 20–30 °C.

4.   TÖÖREŽIIMID

Katsemeetod koosneb järgmistest etappidest:

a)

aku alglaadimine,

b)

tsükli rakendamine ja ühe laadimisega läbitava vahemaa mõõtmine.

Kui sõiduk tuleb etappide vahel teisaldada järgmisele katsealale, tehakse seda lükates (ilma uue laadimiseta).

4.1.   Aku alglaadimine

Aku laadimine koosneb järgmistest toimingutest.

Märkus:

aku alglaadimine tähendab aku esmakordset laadimist pärast sõiduki vastuvõtmist. Mitme järjestikku läbi viidud kombineeritud katse või mõõtmise korral on esimene laadimine aku alglaadimine, ülejäänud laadimised võib teha vastavalt tavalise üleöölaadimise toimingule.

4.1.1.   Aku tühjendamine

4.1.1.1.   Elektrisõidukid

4.1.1.1.1.

Toiming algab aku tühjendamisega sõiduki liikumisel (katserajal, šassiidünamomeetril jne) ühtlase kiirusega 70 % ± 5 % sõiduki maksimaalsest kiirusest 30 minuti jooksul.

4.1.1.1.2.

Tühjendamine lõpetatakse:

a)

kui sõiduk pole võimeline liikuma kiirusega 65 % maksimaalsest kiirusest 30 minuti jooksul;

b)

kui sõiduki standardsed pardaseadmed osutavad juhile, et sõiduk tuleb peatada, või

c)

pärast 100 km läbimist.

4.1.1.2.   Välise laadimisega hübriidelektrisõidukid ilma töörežiimi lülitita (vastavalt määratlusele 8. lisas)

4.1.1.2.1.

Tootja peab tagama vahendid mõõtmiste tegemiseks täielikult elektrilises režiimis töötaval sõidukil.

4.1.1.2.2.

Toiming peab algama sõiduki elektrisalvesti tühjendamisega sõidu ajal (katserajal, šassiidünamomeetril jne):

a)

püsikiirusel 50 km/h, kuni hübriidelektrisõiduki kütust tarbiv mootor käivitub;

b)

või kui sõiduk ei saavuta püsikiirust 50 km/h ilma kütust tarbiva mootori käivitamiseta, siis väiksemal püsikiirusel, millel kütust tarbiv mootor ei käivitu määratud aja/läbisõidu (määratakse kindlaks tehnilise teenistuse ja tootja kokkuleppel) jooksul;

c)

või vastavalt tootja soovitusele.

Kütust tarbiv mootor tuleb seisata 10 sekundi jooksul pärast selle automaatset käivitumist.

4.1.1.3.   Välise laadimisega hübriidelektrisõidukid töörežiimi lülitiga (vastavalt määratlusele 8. lisas).

4.1.1.3.1.

Kui lülitil puudub täieliku elektrilise sõidurežiimi asend, peab tootja tagama vahendid mõõtmiste tegemiseks sõiduki täielikult elektrilises režiimis.

4.1.1.3.2.

Toiming algab elektrisalvesti tühjendamisega sõiduki liikumisel (katserajal, šassiidünamomeetril jne) ühtlase kiirusega 70 % ± 5 % sõiduki maksimaalsest kiirusest 30 minuti jooksul, nii et töörežiimi lüliti on täieliku elektrilise sõidurežiimi asendis.

4.1.1.3.3.

Tühjendamine lõpetatakse:

a)

kui sõiduk pole võimeline liikuma kiirusega 65 % maksimaalsest kiirusest 30 minuti jooksul, või

b)

kui sõiduki standardsed pardaseadmed osutavad juhile, et sõiduk tuleb peatada, või

c)

pärast 100 km läbimist.

4.1.1.3.4.

Kui sõidukil puudub täielik elektriline režiim, tuleb elektrisalvesti tühjendamiseks sõita sõidukiga (katserajal, šassii dünamomeetril jne):

a)

püsikiirusel 50 km/h, kuni hübriidelektrisõiduki kütust tarbiv mootor käivitub, või

b)

kui sõiduk ei saavuta püsikiirust 50 km/h ilma kütust tarbiva mootori käivitamiseta, siis väiksemal püsikiirusel, millel kütust tarbiv mootor ei käivitu määratud aja/läbisõidu (määratakse kindlaks tehnilise teenistuse ja tootja kokkuleppel) jooksul, või

c)

vastavalt tootja soovitusele.

Kütust tarbiv mootor tuleb seisata 10 sekundi jooksul pärast selle automaatset käivitumist.

4.1.2.   Tavaline üleöölaadimine

Elektrisõiduki akut tuleb laadida tavalise üleöölaadimise toimingu kohaselt (vastavalt määratlusele 7. lisa punktis 2.4.1.2) mitte rohkem kui 12 tunni jooksul.

Välise laadimisega hübriidelektrisõiduki akut tuleb laadida tavalise üleöölaadimise toimingu kohaselt vastavalt kirjeldusele 8. lisa punktis 3.2.2.5.

4.2.   Tsükli rakendamine ja läbisõidu mõõtmine

4.2.1.   Elektrisõiduk

4.2.1.1.   7. lisa punktis 1.1 kirjeldatud katseseeriat rakendatakse 7. lisa 1. liites esitatud kirjelduse kohaselt reguleeritud šassiidünamomeetril kuni katse lõpuni.

4.2.1.2.   Katse on lõppenud, kui sõidukiga pole võimalik järgida sihtkõverat kuni kiiruseni 50 km/h või kui sõiduki standardsed pardaseadmed osutavad juhile, et sõiduk tuleb peatada.

Sel juhul tuleb sõidukit aeglustada kiiruseni 5 km/h, vabastades gaasipedaali, kuid mitte vajutades piduripedaali, ning seejärel peatuda pidurdades.

4.2.1.3.   Kui kiirusel üle 50 km/h ei saavuta sõiduk katse tsüklis nõutavat kiirendust või kiirust, peab gaasipedaal jääma lõpuni vajutatuks kuni sihtkõvera saavutamiseni.

4.2.1.4.   Inimlike vajadustega arvestamiseks on lubatud pidada kahe katse vahel kuni kolm pausi kogukestusega kuni 15 minutit.

4.2.1.5.   Elektrisõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa on läbitud vahemaa mõõtmise tulemus De (km). Tulemus ümardatakse lähima täisarvuni.

4.2.2.   Hübriidelektrisõiduk

4.2.2.1.   Hübriidelektrisõiduki ühe laadimisega läbitava vahemaa kindlaksmääramine

4.2.2.1.1.

8. lisa punktis 1.4 kirjeldatud katseseeriat ja käiguvahetusi rakendatakse eeskirja nr 83 4. lisa 2., 3. ja 4. liites esitatud kirjelduste kohaselt reguleeritud šassiidünamomeetril kuni katse lõpuni.

4.2.2.1.2.

Ühe laadimisega läbitava vahemaa mõõtmiseks on katse lõppenud, kui sõidukiga pole võimalik järgida sihtkõverat kuni kiiruseni 50 km/h või kui sõiduki standardsed pardaseadmed osutavad juhile, et sõiduk tuleb peatada, või kui käivitub kütust tarbiv mootor või kui aku jõuab minimaalselt laetud olekusse. Sel juhul tuleb sõidukit aeglustada kiiruseni 5 km/h, vabastades gaasipedaali, kuid mitte vajutades piduripedaali, ning seejärel peatuda pidurdades.

4.2.2.1.3.

Kui kiirusel üle 50 km/h ei saavuta sõiduk katse tsüklis nõutavat kiirendust või kiirust, peab gaasipedaal jääma lõpuni vajutatuks kuni sihtkõvera saavutamiseni.

4.2.2.1.4.

Inimlike vajadustega arvestamiseks on lubatud pidada kahe katse vahel kuni kolm pausi kogukestusega kuni 15 minutit.

4.2.2.1.5.

Hübriidelektrisõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa üksnes elektrimootori kasutamisel on läbitud vahemaa mõõtmise tulemus De (km). Tulemus ümardatakse lähima täisarvuni. Kui sõidukit käitatakse katse ajal nii elektrilisel režiimil kui ka hübriidrežiimil, määratakse üksnes elektrilise režiimi kasutamise perioodid kindlaks, mõõtes voolu pihustitesse või süütesse.

4.2.2.2.   Väliselt laetava hübriidelektrisõiduki ühe laadimisega läbitava vahemaa kindlaksmääramine

4.2.2.2.1.

8. lisa punktis 1.4 kirjeldatud katseseeriat ja käiguvahetusi rakendatakse eeskirja nr 83 4. lisa 2., 3. ja 4. liites esitatud kirjelduste kohaselt reguleeritud šassiidünamomeetril kuni katse lõpuni.

4.2.2.2.2.

Väliselt laetava sõiduki ühe laadimisega läbitava vahemaa mõõtmisel on katse lõppenud, kui aku jõuab minimaalselt laetud olekusse vastavalt 8. lisa punktides 3.2.3.2.2 või 4.2.4.2.2 sätestatud kriteeriumidele. Sõitmist jätkatakse kuni viimase tühikäiguperioodini linnavälise sõidu tsüklis.

4.2.2.2.3.

Inimlike vajadustega arvestamiseks on lubatud pidada katsete vahel kuni kolm pausi kogukestusega kuni 15 minutit.

4.2.2.2.4.

Väliselt laetava hübriidsõiduki ühe laadimisega läbitav vahemaa on kogu läbitud vahemaa (km), ümardatuna lähima täisarvuni.

10. LISA

PERIOODILISELT REGENEREERIVA SÜSTEEMIGA SÕIDUKITE HEITKOGUSTE KONTROLLIMISE KATSEMENETLUS

1.   SISSEJUHATUS

1.1.   Lisas määratletakse erisätted käesoleva eeskirja punktis 2.19 määratletud perioodiliselt regenereeriva süsteemiga sõiduki tüübi kinnitamiseks.

2.   TÜÜBIKINNITUSE KOHALDAMISALA JA LAIENDAMINE

2.1.   Perioodiliselt regenereeriva süsteemiga sõidukite tüüpkonnad

Menetlust rakendatakse käesoleva eeskirja punktis 2.19 määratletud perioodiliselt regenereeriva süsteemiga sõidukite suhtes. Käesolevas lisas võidakse sõidukid jagada tüüpkondadesse. Sellele vastavalt tuleb neid regenereerivate süsteemidega sõidukite tüüpe, mille järgnevalt kirjeldatud parameetrid on identsed või jäävad lubatud hälbe piiresse, käsitleda määratletud perioodiliselt regenereerivatele süsteemidele eriomaste mõõtmiste seisukohast samasse tüüpkonda kuuluvatena.

2.1.1.   Identsed parameetrid on järgmised.

 

Mootor:

a)

silindrite arv,

b)

mootori töömaht (± 15 %),

c)

klappide arv,

d)

toitesüsteem,

e)

põlemisprotsess (kahetaktiline, neljataktiline, rotatsioon).

 

Perioodiliselt regenereeriv süsteem (nt katalüsaator, kübemepüüdur):

a)

konstruktsioon (nt korpuse tüüp, väärismetalli tüüp, substraat, elementide tihedus),

b)

tüüp ja tööpõhimõte,

c)

doseerimis- ja lisamissüsteem,

d)

maht (± 10 %),

e)

asukoht (temperatuur ± 50 °C kiirusel 120 km/h või 5 % maksimaalse temperatuuri/rõhu erinevust).

2.2.   Erineva tuletatud massiga sõidukitüübid

Käesoleva eeskirja punktis 2.19 määratletud perioodiliselt regenereeriva süsteemiga sõidukite tüübi kinnitamise jaoks käesoleva lisa menetluste kohaselt määratavat tegurit Ki võib laiendada tüüpkonna muudele sõidukitele, mille tuletatud mass jääb kahte kõrgemasse ekvivalentse inertsi klassi või mis tahes madalamasse ekvivalentse inertsi klassi.

2.3.   Järgmises punktis määratletud katsemenetluste läbiviimise asemel võib kasutada Ki fikseeritud väärtust 1,05, kui tehniline teenistus ei näe põhjust, et seda väärtust võidakse ületada.

3.   KATSEMENETLUS

Sõidukil võib olla regenereerimisprotsessi lubav või keelav lüliti, kui see ei mõjuta mootori esialgset kalibreeringut. Lülitit tohib kasutada vaid regenereerimisprotsessi vältimiseks regenereerimissüsteemi laadimisel ja ettevalmistustsüklite ajal. Seda ei tohi aga kasutada regenereerimisfaasi ajal heitkoguste mõõtmisel, pigem tuleb heitmekatsed viia läbi algseadmete valmistaja juhtseadmega, mida pole muudetud.

3.1.   Süsinikdioksiidi heitkoguste ja kütusekulu mõõtmine kahe regeneratiivse faasiga tsükli vahel

3.1.1.   Keskmised süsinikdioksiidi heitkogused ja kütusekulu regenereerimisfaaside ja regenereerimisseadme laadimise vahel määratakse kindlaks ligikaudu ühesuguse ajavahemiku järel läbi viidud I tüübi töötsükli (kui neid on rohkem kui kaks) või samaväärsete mootori katsestendi tsüklite aritmeetilise keskmise põhjal. Alternatiivina võib tootja esitada andmed, mis näitavad, et süsinikdioksiidi heitkogused ja kütusekulu püsivad regenereerimisfaaside vahel (+ 4 %) konstantsed. Sel juhul võib kasutada tavalisel I tüüpi katsel mõõdetud süsinikdioksiidi heitkoguste ja kütusekulu väärtusi. Kõigil muudel juhtudel tuleb viia läbi vähemalt kahe I tüüpi töötsükli või samaväärse mootori katsestendi tsükli mõõtmised: üks vahetult pärast regenereerimist (enne uut laadimist) ja teine võimalikult vahetult enne regenereerimisfaasi. Kõik heitkoguste mõõtmised ja arvutused tuleb teha vastavalt 6. lisale. Keskmine heitkogus arvutatakse ühe regenereerimissüsteemi puhul käesoleva lisa punkti 3.3 kohaselt ja mitme regenereerimissüsteemi puhul käesoleva lisa punkti 3.4 kohaselt.

3.1.2.   Laadimisprotsess ja Ki kindlaksmääramine peavad toimuma I tüüpi töötsükli käigus šassiidünamomeetril või mootori katsestendil samaväärset katsetsüklit kasutades. Tsükleid võib teha järjest (s.o tsüklite vahel mootorit välja lülitamata). Pärast mis tahes arvu tsüklite täitmist võib sõiduki šassiidünamomeetrilt eemaldada ja katset võib hiljem jätkata.

3.1.3.   Tsüklite arv (D) kahe regenereerimisfaasiga tsüklite vahel, tsüklite arv heitkoguste mõõtmisel (n) ja kõik heitkoguste mõõtmised (M’sij) tuleb registreerida 1. lisa asjakohastes punktides 4.1.11.2.1.10.1–4.1.11.2.1.10.4 või 4.1.11.2.5.4.1–4.1.11.2.5.4.4.

3.2.   Süsinikdioksiidi heitkoguste ja kütusekulu mõõtmine regenereerimisel

3.2.1.   Kui sõiduk tuleb regenereerimisfaasi heitmekatse jaoks ette valmistada, siis võib selleks kasutada eeskirja nr 83 4. lisa punktis 5.3 kirjeldatud ettevalmistustsükleid või samaväärseid mootori katsestendi tsükleid, sõltuvalt punktis 3.1.2 valitud laadimistoimingust.

3.2.2.   Esimese kehtiva heitmekatse saab teha, kui 6. lisas kirjeldatud katse- ja sõidukile esitatavad tingimused on täidetud.

3.2.3.   Sõiduki ettevalmistamise ajal ei tohi regenereerimist toimuda. Seda saab tagada ühega järgmistest meetoditest.

3.2.3.1.

Ettevalmistustsüklite ajaks võib paigaldada regenereerimissüsteemi imitatsiooni või osalise süsteemi.

3.2.3.2.

Mis tahes muu tootja ja tüübikinnitusasutuse vahel kokkulepitud meetod.

3.2.4.   Regenereerimisprotsessi sisaldava külmkäivituse heitmekatse läbiviimisel tuleb kasutada I tüüpi töötsüklit või samaväärset mootori katsestendi tsüklit. Kui kahe regenereerimisfaasiga tsükli vahelised heitmekatsed viiakse läbi mootori katsestendil, siis tuleb ka regenereerimisfaasi hõlmav heitmekatse viia läbi mootori katsestendil.

3.2.5.   Kui regenereerimiseks on vaja mitut töötsüklit, tuleb järgnevad katsetsüklid viia läbi kohe, mootorit välja lülitamata, kuni saavutatakse täielik regeneratsioon (kõik tsüklid peavad olema viidud lõpule). Uue katse ülesseadmise aeg peab olema võimalikult lühike (nt kübemefiltri vahetamine). Sel ajal peab mootor olema välja lülitatud.

3.2.6.   Süsinikdioksiidi heitkoguste ja kütusekulu väärtused regenereerimise ajal (Mri) tuleb arvutada vastavalt 6. lisale. Täieliku regenereerimise saavutamiseks kulunud töötsüklite arv (d) tuleb registreerida.

3.3.   Ühe regenereerimissüsteemi kombineeritud süsinikdioksiidi heitkoguste ja kütusekulu arvutamine

1)

Formula

n ≥ 2

2)

Formula

3)

Formula

kus iga arvutatud süsinikdioksiidi heitkoguse ja kütusekulu puhul:

M’sij

=

CO2 heitkogus (g/km) ja kütusekulu (l/100 km) töötsükli (või mootori katsestendi samaväärse tsükli) ühe osa (i) jooksul ilma regenereerimiseta;

M’rij

=

CO2 heitkogus (g/km) ja kütusekulu (l/100 km) töötsükli (või mootori katsestendi samaväärse tsükli) ühe osa (i) jooksul regenereerimise ajal (kui n > 1, peab esimene I tüüpi katse toimuma pärast külmkäivitust ja järgnevad tsüklid pärast kuumkäivitust);

Msi

=

keskmine CO2 heitkogus (g/km) ja kütusekulu (l/100 km) töötsükli ühe osa (i) jooksul ilma regenereerimiseta;

Mri

=

keskmine CO2 heitkogus (g/km) ja kütusekulu (l/100 km) töötsükli ühe osa (i) jooksul regenereerimise ajal;

Mpi

=

keskmine CO2 heitkogus (g/km) ja kütusekulu (l/100 km);

n

=

kahe regenereerimisfaasiga tsükli vahelisel ajal tehtud heitkoguste mõõtmise (I tüüpi töötsüklite või samaväärsete mootori katsestendi tsüklite) katsepunktide arv, ≥ 2;

d

=

regenereerimiseks vajalik töötsüklite arv;

D

=

kahe regeneratiivse faasiga tsüklite vaheliste töötsüklite arv.

Parameetrite mõõtmise näidet vt jooniselt 10/1.

Joonis 10/1

Parameetrid, mis on saadud süsinikdioksiidi heitkoguste ja kütusekulu mõõtmise katsel regeneratiivsete tsüklite jooksul ja selliste tsüklite vahelisel ajal (skemaatiline näide, heitkogused ajavahemikul D võivad kasvada või kahaneda)

Image

3.3.1.   Regenereerimisteguri K arvutamine iga mõõdetud süsinikdioksiidi heitkoguse ja kütusekulu (i) puhul

Ki = Mpi/Msi

Tulemused Msi, Mpi ja Ki tuleb registreerida tehnilisele teenistusele esitatavas aruandes.

Väärtuse Ki saab kindlaks määrata üksikseeria lõpetamise järel.

3.4.   Mitme perioodiliselt töötava regenereerimissüsteemi kombineeritud CO2 heitkoguste ja kütusekulu arvutamine

1)

Formula

nk ≥ 2

2)

Formula

3)

Formula

4)

Formula

5)

Formula

6)

Formula

7)

Formula

kus

Msi

=

CO2 heitkogus g/km ja kütusekulu l/100 km (i) kõigi protsesside k puhul ilma regenereerimiseta;

Mri

=

CO2 heitkogus g/km ja kütusekulu l/100 km (i) kõigi protsesside k puhul regenereerimise ajal;

Mpi

=

CO2 heitkogus g/km ja kütusekulu l/100 km (i) kõigi protsesside k puhul;

Msik

=

CO2 heitkogus g/km ja kütusekulu l/100 km (i) protsessi k puhul ilma regenereerimiseta;

Mrik

=

CO2 heitkogus g/km ja kütusekulu l/100 km (i) protsessi k puhul regenereerimise ajal;

M’sik,j

=

CO2 heitkogus g/km ja kütusekulu l/100 km (i) protsessi k puhul ühe ilma regenereerimiseta I tüübi töötsükli (või samaväärse mootori katsestendi tsükli) vältel, mis on mõõdetud punktis j; 1 ≤ j ≤ n;

M’rik,j

=

CO2 heitkogus g/km ja kütusekulu l/100 km (i) protsessi k puhul regenereerimise ajal ühe I tüübi töötsükli (või samaväärse mootori katsestendi tsükli) vältel (kui j > 1, viiakse esimene I tüübi katse läbi külma ning järgnevad tsüklid sooja mootoriga), mis on mõõdetud töötsüklis j; 1 ≤ j ≤ d;

nk

=

protsessi k kahe regenereerimisfaasiga tsükli vahelisel ajal tehtud heitkoguse mõõtmise (I tüüpi töötsüklite või samaväärsete mootori katsestendi tsüklite) katsepunktide arv, ≥ 2;

dk

=

regenereerimiseks vajalike protsessi k töötsüklite arv;

Dk

=

kahe regenereerimisfaasiga tsükli vaheliste protsessi k töötsüklite arv;

Parameetrite mõõtmise näidet vt jooniselt 10/2.

Joonised 10/2 ja 10/3

Heitmekatsel mõõdetud parameetrid regenereerivate tsüklite ajal ja nende vahel (skemaatiline näide)

Image

Detailsemat skemaatilist protsessi vt jooniselt 10/3.

Image

Järgnevalt kirjeldatakse joonisel 10/3 olevat skeemi üksikasjalikult lihtsa ja realistliku näitena.

1.   DPF: regeneratiivsed, ühesugustel kaugustel olevad protsessid, sarnased heitkogused (± 15 %) protsessist protsessini

Dk = Dk + 1 = D1

dk = dk + 1 = d1

Mrik – Msik = Mrik + 1 – Msik + 1

nk = n

2.   DeNOx: väävlitustamist (SO2 eemaldamine) alustatakse enne, kui väävli mõju heitkoguses on märgatav (± 15 % mõõdetud heitkogusest), ning käesolevas näites toimub see eksotermilistel põhjustel koos viimati läbiviidud DPF regenereerimisega.

M’sik,j = 1 = pidev à

Image

Msik = Msik + 1 = Msi2

Mrik = Mrik + 1 = Mri2

SO2 eemaldamiseks: Mri2, Msi2, d2, D2, n2 = 1

3.   Kogu süsteem (DPF + DeNOx):

 

Formula

 

Formula

 

Formula

Mitmekordse perioodilise regenereerimissüsteemi teguri (Ki) arvutamine on võimalik alles iga süsteemi teatava arvu regenereerimisfaaside järel. Pärast kogu protsessi läbimist (A-st B-ni, vt joonist 10/2) tuleb uuesti jõuda algsesse stardiasendisse A.

3.4.1.   Mitmekordse perioodilise regenereerimissüsteemi tüübikinnituse pikendamine

3.4.1.1.

Kui selles kombineeritud süsteemis muudetakse mitmekordse perioodilise regenereerimissüsteemi tehnilist näitajat (tehnilisi näitajaid) ja/või regenereerimise strateegiat kõikide protsesside puhul, tuleb mitmekordse Ki-teguri ajakohastamiseks mõõtmiste teel läbi viia kogu protsess kõigi regenereerimisseadmetega.

3.4.1.2.

Kui mitmekordse regenereerimissüsteemi ühe seadme puhul on muudetud ainult strateegilisi näitajaid (nt „D” ja/või „d” DPFi jaoks) ning tootja esitab tehnilisele teenistusele tehniliselt reaalsed andmed ja teabe selle kohta, et:

a)

mõju süsteemi muule seadmele (muudele seadmetele) ei ole märgatav;

b)

olulised näitajad (nt konstruktsioon, tööpõhimõtted, maht, asukoht jne) on samad,

siis võib teguri Ki ajakohastamise menetlust lihtsustada.

Vastavalt tootja ja tehnilise teenistuse vahelisele kokkuleppele viiakse sellisel juhul läbi ainult üks valimivõtmine/salvestamine ja regenereerimine ning katse tulemusi („Msi”, „Mri”) koos muudetud näitajatega kasutatakse vastava(te)s valemi(te)s, et olemasoleva Ki-teguri asendamise teel ajakohastada mitmekordset Ki-tegurit matemaatilisel viisil.