1.   Käesolevas määruses sätestatakse:

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata ESF+ tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni haru suhtes ega EMKVFi, AMIFi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastu nende osade suhtes, mille puhul kohaldatakse otsest või kaudset eelarve täitmist, välja arvatud komisjoni algatusel osutatav tehniline abi.

3.   Artikleid 5, 14, 19, 28–34 ja 108–112 ei kohaldata AMIFi, Sisejulgeolekufondi või piirihalduse ja viisapoliitika rahastu suhtes.

4.   Artikleid 108–112 ei kohaldata EMKVFi suhtes.

5.   Artikleid 14, 15, 18, 19, 21–27, 37–42, artikli 43 lõikeid 1–4, artiklit 44 ja 50, artikli 55 lõiget 1 ja artikleid 73, 77, 80 ning 83–85 ei kohaldata Interregi programmide suhtes.

6.   Allpool loetletud fondispetsiifiliste määrustega võidakse kehtestada käesolevat määrust täiendavaid norme, mis ei ole käesoleva määrusega vastuolus:

Kui tekib kahtlus, kas kohaldada käesolevat määrust või fondispetsiifilisi määrusi, käsitatakse käesolevat määrust ülimuslikuna.

1.   ERFist, ESF+ist, Ühtekuuluvusfondist ja EMKVFist toetatakse järgmisi poliitikaeesmärke:

Õiglase Ülemineku Fond toetab erieesmärki võimaldada piirkondadel ja inimestel tegeleda liidu 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärgi saavutamise ja Pariisi kokkuleppe alusel 2050. aastaks liidu kliimaneutraalsele majandusele ülemineku sotsiaalsete, tööhõivealaste, majanduslike ja keskkonnamõjudega.

Käesoleva artikli lõike 1 esimest lõiku ei kohaldata ERFi ja ESF+ vahendite suhtes, mis paigutatakse ümber Õiglase Ülemineku Fondi vastavalt artiklile 27.

2.   ERFist, ESF+ist, Ühtekuuluvusfondist ja Õiglase Ülemineku Fondist toetatakse liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust tugevdavaid meetmeid vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 174, tegutsedes järgmiste eesmärkide saavutamise nimel:

3.   Liikmesriigid ja komisjon edendavad koordineerimist, vastastikust täiendavust ja sidusust fondide ja muude liidu rahastamisvahendite ja fondide vahel. Nad optimeerivad vastutavate osaliste vahelisi koordineerimismehhanisme, et vältida kavandamise ja rakendamise dubleerimist. Sellest lähtuvalt võtavad liikmesriigid ja komisjon fondide programmitöös ja rakendamisel arvesse ka asjaomaseid riigipõhiseid soovitusi.

1.   Liikmesriigid annavad teavet keskkonna- ja kliimaeesmärkidega seotud toetuse kohta, kasutades metoodikat, mis põhineb iga fondi sekkumise liikidel. See metoodika hõlmab antava toetuse kaalu kindlaksmääramist tasemel, mis kajastab toetusega keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamisse antava panuse ulatust. ERFi, ESF+ ja Ühtekuuluvusfondi puhul seotakse kaal I lisas sätestatud sekkumise liikide valdkondade ja koodidega. ERF ja Ühtekuuluvusfond annavad vastavalt 30 % ja 37 % liidu osalusest nende kulude katmiseks, mida toetatakse liidu eelarve jaoks seatud kliimaeesmärkide saavutamiseks.

2.   Iga liikmesriigi kliimaalase panuse sihtväärtus kehtestatakse protsendina tema ERFi ja Ühtekuuluvusfondi kogueraldisest ning lisatakse programmidesse sekkumisliikide ja vahendite esialgse jaotuse tulemusena vastavalt artikli 22 lõike 3 punkti d alapunktile viii. Vastavalt artikli 11 lõikele 1 kehtestatakse esialgne kliimaalase panuse sihtväärtus partnerluslepingus.

3.   Liikmesriigid ja komisjon jälgivad korrapäraselt kliimaalase panuse sihtväärtuste täitmist, võttes aluseks toetusesaajate poolt korraldusasutusele deklareeritud rahastamiskõlblikud kogukulud, mis on jaotatud sekkumisliikide kaupa vastavalt artiklile 42, ja liikmesriigi esitatud andmed. Kui seire käigus selgub, et kliimaalase panuse sihtväärtuse saavutamisel ei ole tehtud piisavalt edusamme, lepivad liikmesriigid ja komisjon iga-aastasel läbivaatamiskoosolekul kokku parandusmeetmetes.

4.   Kui riigi tasandil ei ole tehtud kliimaalase panuse sihtväärtuse saavutamisel piisavalt edusamme 31. detsembriks 2024, võtab liikmesriik seda arvesse oma vahehindamises kooskõlas artikli 18 lõikega 1.

1.   Liikmesriigid ja komisjon täidavad fondidele eraldatud liidu eelarvet finantsmääruse artikli 63 kohase eelarve jagatud täitmise korras. Liikmesriigid valmistavad programmid ette ja rakendavad neid asjakohasel territoriaalsel tasandil kooskõlas oma institutsionaalse, õigusliku ja finantsraamistikuga.

2.   Komisjon rakendab toetussummat, mis on Ühtekuuluvusfondist ümber paigutatud Euroopa ühendamise rahastusse, Euroopa linnaarengu algatusse, piirkondadevahelistesse uuenduslikesse investeeringutesse, samuti toetussummat, mis on ESF+ist ümber paigutatud riikidevahelisse koostöösse ning programmi „InvestEU“ ja tehnilise abi jaoks eraldatud summasid komisjoni algatusel eelarve otsesel või kaudsel täitmisel vastavalt finantsmääruse artikli 62 lõike 1 esimese lõigu punktidele a ja c.

3.   Komisjon võib rakendada asjaomase liikmesriigi ja asjaomaste piirkondade nõusolekul Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi (Interreg) kohast äärepoolseimate piirkondade koostööd eelarve kaudsel täitmisel.

1.   Iga liikmesriik korraldab ja rakendab partnerluslepingu ja iga programmi tarbeks kooskõlas oma institutsioonilise ja õigusraamistikuga tervikliku partnerluse, võttes arvesse fondide iseärasusi. See partnerlus hõlmab vähemalt järgmisi partnereid:

2.   Käesoleva artikli lõike 1 alusel loodud partnerlus toimib kooskõlas mitmetasandilise valitsemise põhimõttega ja alt üles lähenemisviisiga. Liikmesriik kaasab lõikes 1 osutatud partnerid partnerluslepingu ettevalmistamisse ning programmide ettevalmistamisse, rakendamisse ja hindamisse, sealhulgas seirekomisjonides osalemise kaudu kooskõlas artikliga 39.

Liikmesriigid eraldavad sellega seoses asjakohastel juhtudel piisava protsendi fondide vahenditest sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide haldussuutlikkuse suurendamiseks.

3.   Interregi programmide puhul hõlmab partnerlus partnereid kõigist osalevatest liikmesriikidest.

4.   Partnerluse korraldamine ja rakendamine toimub kooskõlas Euroopa partnerluse käitumisjuhendiga, mis kehtestati delegeeritud määrusega (EL) nr 240/2014.

5.   Komisjon konsulteerib vähemalt kord aastas liidu tasandil partnereid esindavate organisatsioonidega programmide rakendamise teemal ning annab tulemustest aru Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

1.   Liikmesriigid ja komisjon tagavad fondide rakendamisel põhiõiguste austamise ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgimise.

2.   Liikmesriigid ja komisjon tagavad, et kogu programmide ettevalmistamise, rakendamise, seire, aruandluse ja hindamise ajal võetakse arvesse ja edendatakse meeste ja naiste võrdõiguslikkust, soolise aspekti arvestamist ning sooküsimuste lõimimist.

3.   Liikmesriigid ja komisjon võtavad asjakohased meetmed, et välistada programmide ettevalmistamise, rakendamise, seire, aruandluse ja hindamise ajal igasugune diskrimineerimine soo, rassi või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuse, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse põhjal. Eelkõige võetakse kogu programmide ettevalmistamise ja rakendamise ajal arvesse puuetega inimeste juurdepääsu.

4.   Fondide eesmärkide saavutamiseks tegutsetakse kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklis 11 sätestatud kestliku arengu edendamise eesmärgiga, võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, Pariisi kokkulepet ja põhimõtet „ei kahjusta oluliselt“.

Fondide eesmärkide saavutamiseks tegutsetakse täielikus kooskõlas liidu keskkonnaalaste õigusaktidega.

1.   Iga liikmesriik koostab partnerluslepingu, kus sätestatakse programmitöö strateegiline suunitlus ning ERFi, ESF+, Ühtekuuluvusfondi, Õiglase Ülemineku Fondi ja EMKVFi tulemusliku ja tõhusa kasutamise kord ajavahemikuks 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2027.

2.   Partnerlusleping koostatakse vastavalt Euroopa partnerluse käitumisjuhendile. Kui liikmesriik näeb juba oma programmide ettevalmistamise ajal ette tervikliku partnerluse, loetakse see nõue täidetuks.

3.   Liikmesriik esitab partnerluslepingu komisjonile enne esimese programmi esitamist või selle esitamisega samal ajal.

4.   Partnerluslepingu võib esitada koos asjaomase iga-aastase riikliku reformikava ning lõimitud riikliku energia- ja kliimakavaga.

5.   Partnerlusleping on strateegiline ja kokkuvõtlik dokument. Partnerlusleping ei ole pikem kui 35 lehekülge, kui liikmesriik ei otsusta omal algatusel dokumendi teksti pikendada.

6.   Liikmesriik koostab partnerluslepingu vastavalt II lisas sätestatud vormile. Liikmesriik võib partnerluslepingu lisada ühele oma programmidest.

7.   Interregi programmid võib komisjonile esitada enne partnerluslepingu esitamist.

8.   EIP võib asjaomase liikmesriigi taotluse korral osaleda partnerluslepingu ettevalmistamisel ning toimingutes, mis on seotud tegevuste, rahastamisvahendite ning avaliku ja erasektori partnerluste ettevalmistamisega.

1.   Partnerlusleping sisaldab järgmist:

Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgiga (Interreg) seoses esitatakse partnerluslepingus üksnes kavandatud programmide loetelu.

2.   Partnerlusleping võib sisaldada ka kokkuvõtet artiklis 15 ning III ja IV lisas osutatud asjakohaste eeltingimuste täitmise hindamisest.

1.   Komisjon hindab partnerluslepingut ja selle vastavust käesolevale määrusele ning fondispetsiifilistele normidele, järgides proportsionaalsuse põhimõtet ning võttes arvesse dokumendi strateegilist laadi, hõlmatud programmide arvu ja asjaomasele liikmesriigile eraldatud vahendite kogusummat. Hindamisel võtab komisjon eelkõige arvesse seda, kuidas liikmesriik kavatseb käsitleda asjaomaseid riigipõhiseid soovitusi, oma lõimitud riiklikku energia- ja kliimakava ning Euroopa sotsiaalõiguste sammast.

2.   Komisjon võib esitada oma tähelepanekud kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil liikmesriik esitas partnerluslepingu.

3.   Liikmesriik vaatab partnerluslepingu läbi, võttes arvesse komisjoni tähelepanekuid.

4.   Hiljemalt neli kuud pärast seda, kui asjaomane liikmesriik on partnerluslepingu esimest korda esitanud, võtab komisjon rakendusaktiga vastu otsuse, millega kiidetakse partnerlusleping heaks.

5.   Kui partnerlusleping lisatakse programmi vastavalt artikli 10 lõikele 6, võtab komisjon rakendusaktiga vastu üheainsa otsuse, millega kiidetakse nii partnerlusleping kui ka programm heaks, hiljemalt kuus kuud pärast seda, kui asjaomane liikmesriik on programmi esmakordselt esitanud.

1.   Liikmesriik võib esitada komisjonile 31. märtsiks 2025 muudetud partnerluslepingu, võttes arvesse vahehindamise tulemusi.

2.   Komisjon hindab muudatusi ja võib esitada tähelepanekuid kolme kuu jooksul pärast muudetud partnerluslepingu esitamist.

3.   Liikmesriik vaatab muudetud partnerluslepingu läbi, võttes arvesse komisjoni tähelepanekuid.

4.   Komisjon kiidab partnerluslepingu muutmise heaks hiljemalt kuus kuud pärast seda, kui liikmesriik selle esimest korda esitas.

1.   Liikmesriigid võivad partnerluslepingu raames eraldada kuni 2 % vastavalt ERFile, ESF+ile, Ühtekuuluvusfondile ja EMKVFile ette nähtud esialgsest riiklikust eraldisest programmile „InvestEU“, mis antakse ELi tagatisena ja InvestEU nõustamiskeskuse kaudu kooskõlas InvestEU määruse artikliga 10. Liikmesriigid võivad asjaomase korraldusasutuse nõusolekul eraldada ühe või mitme programmi muutmise taotluse kaudu täiendavalt kuni 3 % iga kõnealuse fondi esialgsest riiklikust eraldisest pärast 1. jaanuari 2023.

Selliste summadega aidatakse saavutada partnerluslepingus või programmis seatud poliitikaeesmärke ning toetatakse investeeringuid peamiselt panustavate piirkondade kategoorias.

Selliseid panuseid rakendatakse kooskõlas InvestEU määruses sätestatud normidega ja need ei kujuta endast vahendite ümberpaigutamist artikli 26 alusel.

2.   Liikmesriigid määravad kindlaks igal aastal eraldatava kogusumma fondide ja piirkonnakategooriate kaupa, kui see on asjakohane. Partnerluslepingu puhul võib eraldada jooksva kalendriaasta ja järgmiste kalendriaastate vahendeid. Kui liikmesriik taotleb programmi muutmist, võib eraldada üksnes järgmiste kalendriaastate vahendeid.

3.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud summasid kasutatakse liikmesriigi osa raames antavasse ELi tagatisse eraldiste tegemisel ning InvestEU nõustamiskeskuse jaoks pärast osaluslepingu sõlmimist kooskõlas InvestEU määruse artikli 10 lõikega 3. Liidu eelarvelised kulukohustused iga rahalist toetust käsitleva lepingu puhul võib komisjon täita iga-aastaste osamaksetena ajavahemikul 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2027.

4.   Olenemata finantsmääruse artiklist 12, kui InvestEU määruse artikli 10 lõikes 2 sätestatud osaluslepingut ei ole sõlmitud nelja kuu jooksul alates kuupäevast, mil komisjon võttis vastu otsuse, mis käsitleb partnerluslepingu vastuvõtmist käesoleva artikli lõikes 1 osutatud summa ulatuses, mis on eraldatud partnerluslepingu alusel, eraldatakse vastav summa programmile või programmidele toetava fondi ja piirkonnakategooria raames, kui see on liikmesriigi taotlusel asjakohane.

Osalusleping, mis käsitleb programmi muutmise taotlusega eraldatud summasid, millele on osutatud lõikes 1, sõlmitakse üheaegselt programmi muutmise otsuse vastuvõtmisega.

5.   Kooskõlas InvestEU määruse artikli 10 lõike 4 teise lõiguga lõpetatakse osalusleping või seda pikendatakse vastastikusel kokkuleppel, kui kohast tagatislepingut ei ole sõlmitud üheksa kuu jooksul pärast osaluslepingu sõlmimist.

Kui liikmesriigi osalemine InvestEU fondis lõpetatakse, nõutakse ühisesse eraldisfondi eraldisena makstud asjaomased summad sisse sihtotstarbelise sisetuluna vastavalt finantsmääruse artikli 21 lõikele 5. Asjaomane liikmesriik esitab taotluse ühe või mitme programmimuudatuse tegemiseks, et kasutada tagasinõutud summasid ja järgmisteks kalendriaastateks eraldatud summasid käesoleva artikli lõike 2 kohaselt. Osalusleping lõpetatakse või seda muudetakse üheaegselt asjaomase programmi või asjaomaste programmide muutmise otsuste vastuvõtmisega.

6.   Kooskõlas InvestEU määruse artikli 10 lõike 4 kolmanda lõiguga muudetakse osaluslepingut, kui tagatislepingut ei ole nõuetekohaselt rakendatud nelja aasta jooksul pärast tagatislepingu sõlmimist. Liikmesriik võib taotleda, et summasid, mis on käesoleva artikli lõike 1 kohaselt antud ELi tagatisena ja mis on tagatislepingust tulenevalt kulukohustusega seotud, kuid ei kata tagatise aluseks olevaid laene, omakapitaliinvesteeringuid või muid riski kandvaid vahendeid, menetletaks vastavalt käesoleva artikli lõikele 5.

7.   ELi tagatisse eraldatud summadest tulenevad või nendega seotud vahendid tehakse liikmesriigile kättesaadavaks kooskõlas InvestEU määruse artikli 10 lõike 5 punktiga a ja neid kasutatakse toetuseks rahastamisvahendite või eelarveliste tagatiste vormis sama eesmärgi või samade eesmärkide saavutamiseks.

8.   Käesoleva artikli lõigete 4, 5 ja 6 kohaselt programmis taaskasutatavate summade puhul algab artikli 105 lõikes 1 sätestatud kulukohustustest vabastamise tähtaeg aastal, mil vastavad eelarvelised kulukohustused võetakse.

1.   Käesolevas määruses sätestatakse erieesmärkide saavutamise eeltingimused.

III lisa sisaldab horisontaalseid eeltingimusi, mida kohaldatakse kõikide erieesmärkide suhtes, ning nende tingimuste täitmise hindamiseks vajalikud kriteeriumid.

IV lisa sisaldab ERFi, ESF+ ja Ühtekuuluvusfondi valdkondlikke eeltingimusi ning nende tingimuste täitmise hindamiseks vajalikke kriteeriume.

Riigiabi eeskirjade tõhusa kohaldamise vahendeid ja suutlikkust käsitlevat rakendamistingimust ei kohaldata programmide suhtes, mida toetatakse AMIFist, Sisejulgeolekufondist või piirihalduse ja viisapoliitika rahastust.

2.   Programmi ettevalmistamise ning programmi muudatuse kaudu uue erieesmärgi kehtestamise puhul hindab liikmesriik, kas valitud erieesmärgi saavutamise eeltingimused on täidetud. Rakendamistingimus on täidetud, kui on saavutatud vastavus kõikidele asjaomastele kriteeriumidele. Liikmesriik esitab iga programmi või programmi muudatuse puhul teabe täidetud ja täitmata eeltingimuste kohta ning kui ta loeb eeltingimuse täidetuks, põhjendab seda.

3.   Kui eeltingimus ei ole programmi või programmi muudatuse heakskiitmise ajal täidetud, teavitab liikmesriik komisjoni niipea, kui loeb eeltingimuse täidetuks, ja selle täitmise põhjenduse.

4.   Komisjon koostab niipea kui võimalik ja hiljemalt kolme kuu möödumisel pärast lõikes 3 osutatud teabe saamist hinnangu ja teatab liikmesriigile, kas ta nõustub liikmesriigiga eeltingimuse täidetuks lugemise osas.

Kui komisjon ei nõustu liikmesriigiga eeltingimuste täidetuks lugemise osas, teatab ta sellest liikmesriigile ja esitab oma hinnangu.

Kui liikmesriik ei nõustu komisjoni hinnanguga, esitab ta ühe kuu jooksul oma tähelepanekud ja komisjon toimib vastavalt esimesele lõigule.

Kui liikmesriik nõustub komisjoni hinnanguga, toimib ta vastavalt lõikele 3.

5.   Ilma et see piiraks artikli 105 kohaldamist, võib erieesmärgiga seotud tegevuse kulud küll kanda maksetaotlustesse, kuid komisjon ei hüvita neid enne, kui ta on liikmesriigile teatanud käesoleva artikli lõike 4 esimese lõigu kohaselt eeltingimuse täitmisest.

Esimest lõiku ei kohaldata tegevuse suhtes, millega aidatakse kaasa asjaomase eeltingimuse täitmisele.

6.   Liikmesriik tagab, et eeltingimused on täidetud ja et neid järgitakse kogu programmitöö perioodi vältel. Liikmesriik teavitab komisjoni kõigist eeltingimuste täitmist mõjutavatest muudatustest.

Kui komisjon leiab, et eeltingimus ei ole enam täidetud, teatab ta sellest liikmesriigile, esitades oma hinnangu. Seejärel järgitakse lõike 4 teises ja kolmandas lõigus sätestatud menetlust.

Kui komisjon jõuab järeldusele, et eeltingimus on jätkuvalt täitmata, ja ilma et see piiraks artikli 105 kohaldamist, võib asjaomase erieesmärgiga seotud tegevuse kulud liikmesriigi tähelepanekute põhjal küll maksetaotlustesse kanda, kuid komisjon ei hüvita neid enne, kui ta on liikmesriigile teatanud käesoleva artikli lõike 4 esimese lõigu kohaselt eeltingimuse täitmisest.

7.   IV lisa ei kohaldata Õiglase Ülemineku Fondist toetatavate prioriteetide ega ERFi ja ESF+ vahendite suhtes, mis paigutatakse ümber Õiglase Ülemineku Fondi vastavalt artiklile 27.

1.   Iga liikmesriik kehtestab tulemusraamistiku, et võimaldada programmi rakendamise vältel selle tulemuslikkust seirata ja hinnata ning anda selle kohta aru; samuti aitab tulemusraamistik mõõta fondide üldist tulemuslikkust.

Tulemusraamistik koosneb järgmisest:

2.   Vahe-eesmärgid ja sihtväärtused kehtestatakse programmi iga erieesmärgi puhul, välja arvatud tehniline abi ning ESF+ määruse artikli 4 lõike 1 punktis m sätestatud erieesmärk, mis käsitleb materiaalset puudust.

3.   Vahe-eesmärgid ja sihtväärtused võimaldavad komisjonil ja liikmesriikidel mõõta erieesmärkide saavutamisel tehtavaid edusamme. Vahe-eesmärgid ja sihtväärtused peavad vastama finantsmääruse artikli 33 lõikes 3 sätestatud nõuetele.

1.   Tulemusraamistiku kindlaksmääramise metoodika hõlmab:

2.   Liikmesriik teeb taotluse korral tulemusraamistiku kindlaksmääramise metoodika komisjonile kättesaadavaks.

1.   Liikmesriik vaatab läbi kõik ERFist, ESF+ist, Ühtekuuluvusfondist ja Õiglase Ülemineku Fondist toetatavad programmid, võttes arvesse:

2.   Liikmesriik esitab 31. märtsiks 2025 komisjonile iga programmi puhul hinnangu vahehindamise tulemuste kohta, sealhulgas ettepaneku artikli 86 lõike 1 teises lõigus osutatud kohandatava summa lõpliku jaotuse kohta.

3.   Kui seda peetakse pärast programmi vahehindamist vajalikuks või kui lõike 1 punkti a kohaselt on kindlaks tehtud uusi probleeme, esitab liikmesriik komisjonile lõikes 2 osutatud hinnangu koos muudetud programmiga.

Läbivaatamine hõlmab:

Komisjon kiidab läbivaadatud programmi, sealhulgas kohandatava summa lõpliku jaotuse, kooskõlas artikliga 24 heaks.

4.   Kui liikmesriik leiab vahehindamise tulemusel, et programmi ei ole vaja muuta, siis komisjon

5.   Nimetatud summat saab tegevuste valimise jaoks kasutada alles siis, kui komisjon on vastu võtnud otsuse, milles kinnitatakse kohandatava summa lõplik jaotus.

6.   Komisjon koostab aruande vahehindamise tulemuste kohta ning esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2026. aasta lõpuks.

1.   Komisjon võib esitada liikmesriigile taotluse, et see vaataks läbi asjaomased programmid ja teeks nendega seoses muudatusettepanekuid, kui see on vajalik nõukogu asjaomaste soovituste rakendamise toetamiseks.

Kõnealuse taotluse võib esitada järgmistel eesmärkidel:

2.   Lõike 1 kohaselt komisjoni poolt liikmesriigile esitatud taotlus peab olema põhjendatud ja selles tuleb viidata vajadusele toetada asjaomaste soovituste rakendamist, samuti peavad seal olema ära toodud programmid ja prioriteedid, mis komisjoni hinnangul on asjakohased, ja eeldatavate muudatuste laad. Sellist taotlust ei esitata enne 2023. või pärast 2026. aastat ega samade programmide kohta kahel järjestikusel aastal.

3.   Liikmesriik esitab oma vastuse lõikes 1 osutatud taotlusele kahe kuu jooksul alates selle saamisest, esitades muudatused, mida ta peab asjaomastes programmides vajalikuks, selliste muudatuste põhjendused, tuues ära asjaomased programmid ning näidates, milline on kavandatavate muudatuste laad ja nende eeldatav mõju soovituste täitmisele ning fondide rakendamisele. Kui see on vajalik, esitab komisjon tähelepanekud ühe kuu jooksul alates vastuse saamisest.

4.   Liikmesriik esitab ettepaneku asjaomaste programmide muutmiseks kahe kuu jooksul alates lõikes 3 osutatud vastuse esitamise kuupäevast.

5.   Kui komisjon ei ole tähelepanekuid esitanud või kui komisjon on veendunud, et esitatud tähelepanekuid on igakülgselt arvesse võetud, võtab komisjon vastu otsuse, millega kiidetakse heaks asjaomaste programmide muutmine hiljemalt neli kuud pärast seda, kui liikmesriik selle esitas.

6.   Kui liikmesriik ei võta lõikes 1 osutatud taotlusele reageerimiseks lõigetes 3 ja 4 sätestatud tähtaegade jooksul tulemuslikke meetmeid, võib komisjon kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta on esitanud oma tähelepanekud lõike 3 kohaselt või kui liikmesriik on esitanud lõike 4 kohase ettepaneku, teha nõukogule ettepaneku peatada asjaomastele programmidele või prioriteetidele kõik maksed või osa makseid. Komisjon põhjendab oma ettepanekus, miks ta jõudis järeldusele, et liikmesriik ei ole võtnud tulemuslikke meetmeid. Komisjon võtab ettepaneku esitamisel arvesse kogu asjakohast teavet ja arvestab asjakohaselt kõiki lõike 14 kohasest struktureeritud dialoogist tulenevaid aspekte ja selle kaudu esitatud arvamusi.

Nõukogu teeb otsuse kõnealuse ettepaneku kohta rakendusaktiga. Seda rakendusakti kohaldatakse üksnes maksetaotlustele, mis on esitatud pärast kõnealuse rakendusakti vastuvõtmise kuupäeva.

7.   Komisjon teeb nõukogule ettepaneku peatada liikmesriigi ühele või mitmele programmile kõik kulukohustused või maksed või osa neist, kui nõukogu otsustab kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 126 lõikega 8 või lõikega 11, et liikmesriik ei ole oma ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimiseks tõhusaid meetmeid võtnud, välja arvatud juhul, kui ta on kindlaks teinud tõsise majandussurutise olemasolu euroalal või kogu liidus nõukogu määruse (EÜ) nr 1467/97 (42) artikli 3 lõike 5 ja artikli 5 lõike 2 tähenduses.

8.   Komisjon võib teha nõukogule ettepaneku peatada liikmesriigi ühele või mitmele programmile kõik kulukohustused või maksed või osa neist mis tahes järgmisel juhul:

9.   Esmatähtsaks peetakse kulukohustuste peatamist. Maksed peatatakse ainult juhul, kui taotletakse koheseid meetmeid, ning nõuete olulise eiramise korral. Maksete peatamist kohaldatakse maksetaotlustele, mis on asjaomaste programmide suhtes esitatud pärast peatamisotsuse tegemise kuupäeva.

10.   Komisjoni ettepanek kulukohustuste peatamise otsuseks loetakse nõukogu poolt vastuvõetuks, välja arvatud kui nõukogu lükkab ühe kuu jooksul alates komisjoni ettepaneku esitamisest sellise ettepaneku rakendusakti kaudu kvalifitseeritud häälteenamusega tagasi.

Kulukohustuste peatamist kohaldatakse fondide kulukohustustele asjaomase liikmesriigi suhtes alates peatamise otsuse vastuvõtmisele järgneva aasta 1. jaanuarist.

Nõukogu võtab otsuse lõigetes 7 ja 8 osutatud maksete peatamist käsitleva komisjoni ettepaneku kohta vastu rakendusaktiga.

11.   Kulukohustuste või maksete peatamise ulatus ja määr peab olema proportsionaalne, selle puhul tuleb tagada liikmesriikide võrdne kohtlemine ja võtta arvesse liikmesriigi majanduslikku ja sotsiaalset olukorda, eelkõige tööpuuduse määra ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse taset liikmesriigis võrreldes liidu keskmisega ning peatamise mõju liikmesriigi majandusele. Eriti tuleb arvesse võtta peatamise mõju kriitilise tähtsusega programmidele, millega püütakse leida lahendust negatiivsetele majandus- või sotsiaaltingimustele.

12.   Kulukohustuste peatamise suhtes kohaldatakse järgmistel juhtudel piirangut, mis on kuni 25 % fondide järgmise kalendriaastaga seotud kulukohustustest või kuni 0,25 % nominaalsest SKPst, olenevalt sellest, kumb on madalam:

Jätkuva nõuete täitmata jätmise korral võib kulukohustuste peatamisel ületada esimeses lõigus sätestatud maksimaalseid protsendimäärasid.

13.   Nõukogu tühistab komisjoni ettepanekule tuginedes kulukohustuste peatamise järgmistel juhtudel:

Pärast seda, kui nõukogu on kulukohustuste peatamise tühistanud, kannab komisjon peatatud kulukohustused üle järgmistesse aastatesse vastavalt määruse (EL, Euratom) 2020/2093 artiklile 6.

Peatatud kulukohustusi saab üle kanda hiljemalt 2027. aasta eelarvesse.

Üle kantud summa artikli 105 kohast kulukohustusest vabastamise tähtaega hakatakse arvestama alates aastast, mil peatatud kulukohustus üle kanti.

Otsuse maksete peatamise tühistamise kohta teeb nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal juhul, kui on täidetud esimeses lõigus sätestatud kohaldatavad tingimused. Komisjoni kulukohustuste peatamise otsuse ettepanek loetakse nõukogus vastuvõetuks, välja arvatud kui nõukogu otsustab rakendusaktiga lükata ühe kuu jooksul alates komisjoni ettepaneku esitamisest selle ettepaneku kvalifitseeritud häälteenamusega tagasi.

14.   Komisjon hoiab Euroopa Parlamenti käesoleva artikli rakendamisega kursis. Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti viivitamata eelkõige juhul, kui üks lõigetes 6, 7 ja 8 sätestatud tingimus osutub liikmesriigi puhul täidetuks, ning edastab üksikasjalikud andmed fondide ja programmide kohta, mille puhul võidakse peatamist kohaldada.

Võttes arvesse esimeses lõigus osutatud teabe edastamise kohustust, võib Euroopa Parlament kutsuda komisjoni käesoleva artikli kohaldamist käsitlevale struktureeritud dialoogile.

Komisjon edastab peatamise ettepaneku või peatamise tühistamise ettepaneku Euroopa Parlamendile ja nõukogule viivitamata pärast selle vastu võtmist. Euroopa Parlament võib paluda komisjonil oma ettepanekut põhjendada.

15.   Komisjon vaatab käesoleva artikli kohaldamise läbi 31. detsembriks 2025. Komisjon koostab sel eesmärgil aruande ja edastab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule, lisades vajaduse korral seadusandliku ettepaneku.

16.   Kui liidu sotsiaalne ja majanduslik olukord muutub olulisel määral, võib komisjon teha ettepaneku käesoleva artikli kohaldamine läbi vaadata, või Euroopa Parlament ja nõukogu võivad, toimides kooskõlas vastavalt ELi toimimise lepingu artikliga 225 või 241, nõuda komisjonilt sellise ettepaneku tegemist.

17.   Käesolevat artiklit ei kohaldata ESF+, AMIFi, Sisejulgeolekufondi, piirihalduse ja viisapoliitika rahastu ega Interregi programmidele.

1.   Kui nõukogu on pärast 1. juulit 2021 tunnistanud ebatavalise sündmuse olemasolu, mis on väljaspool ühe või mitme liikmesriigi kontrolli ja millel on suur mõju valitsemissektori finantsseisundile, või tõsise majandusliku surutise olemasolu euroalal või liidus tervikuna, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 1466/97 (45) artikli 5 lõike 1 kümnendas lõigus, artikli 6 lõike 3 neljandas lõigus, artikli 9 lõike 1 kümnendas lõigus ja artikli 10 lõike 3 neljandas lõigus, või ootamatu tõsise majandusliku sündmuse olemasolu, millel on riigi rahandusele suur negatiivne mõju, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 1467/97 artikli 3 lõikes 5 ja artikli 5 lõikes 2, võib komisjon rakendusotsusega ja kõige rohkem 18 kuuks võtta vastu ühe või mitu järgmist meedet, eeldusel et need on rangelt vajalikud sellistele erandlikele või ebatavalistele oludele reageerimiseks:

2.   Komisjon hoiab Euroopa Parlamenti ja nõukogu käesoleva artikli rakendamisega kursis. Kui üks lõikes 1 sätestatud tingimustest on täidetud, teavitab komisjon viivitamata Euroopa Parlamenti ja nõukogu oma hinnangust olukorrale ja järelmeetmetest, mida ta kavatseb võtta.

3.   Euroopa Parlament või nõukogu võivad kutsuda komisjoni käesoleva artikli kohaldamist käsitlevale struktureeritud dialoogile. Olukorra hindamisel ja järelmeetmete kavandamisel võtab komisjon nõuetekohaselt arvesse selle struktureeritud dialoogi käigus võetud seisukohti ja väljendatud arvamusi.

4.   Kui pärast 18 kuu pikkust ajavahemikku, nagu on osutatud lõikes 1, on kõnealuste ajutiste meetmete vastuvõtmise tinginud konkreetsed asjaolud endiselt alles, hindab komisjon olukorda uuesti ja esitab kohasel juhul seadusandliku ettepaneku, millega muudetakse käesolevat määrust, nähes nende asjaoludega tegelemiseks ette vajaliku paindlikkuse.

5.   Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu lõike 1 kohaselt vastu võetud rakendusotsusest viivitamata ja hiljemalt kahe tööpäeva jooksul pärast selle vastu võtmist.

1.   Liikmesriigid valmistavad koostöös artikli 8 lõikes 1 osutatud partneritega ette programmid fondide rakendamiseks ajavahemikul 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2027.

2.   Liikmesriigid esitavad programmid komisjonile hiljemalt kolm kuud pärast partnerluslepingu esitamist. AMIFi, Sisejulgeolekufondi ja piirihalduse ja viisapoliitika rahastu puhul esitavad liikmesriigid programmid komisjonile hiljemalt kolm kuud pärast käesoleva määruse või asjakohase fondispetsiifilise määruse jõustumist, olenevalt sellest, kumb kuupäev on hilisem.

3.   Liikmesriik valmistab programmid ette vastavalt V lisas esitatud programmi vormile.

AMIFi, Sisejulgeolekufondi ja piirihalduse ja viisapoliitika rahastu puhul valmistavad liikmesriigid programmid ette vastavalt VI lisas esitatud programmi vormile.

4.   Kui keskkonnaaruanne koostatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2001/42/EÜ, (46) avaldatakse see käesoleva määruse artikli 49 lõikes 1 osutatud programmi veebisaidil.

1.   Igas programmis sätestatakse strateegia, mis käsitleb programmi kaudu antavat panust poliitikaeesmärkide või Õiglase Ülemineku Fondi erieesmärgi saavutamisse ning programmi tulemuste kohta teabe levitamist.

2.   Programm koosneb ühest või mitmest prioriteedist. Iga prioriteet vastab ühele poliitikaeesmärgile, Õiglase Ülemineku Fondi erieesmärgile või tehnilisele abile, mida rakendatakse vastavalt artikli 36 lõikele 4 või artiklile 37. Ühe prioriteedi puhul võib kasutada toetust ühest või mitmest fondist, välja arvatud juhul, kui sellele antakse toetust Õiglase Ülemineku Fondist või see on seotud artikli 36 lõike 4 või artikli 37 kohaselt rakendatud tehnilise abiga. Poliitikaeesmärgile vastav prioriteet koosneb ühest või mitmest erieesmärgist. Samale poliitikaeesmärgile või Õiglase Ülemineku Fondi erieesmärgile võib vastata mitu prioriteeti.

AMIFist, Sisejulgeolekufondist ja piirihalduse ja viisapoliitika rahastust toetatavate programmide puhul saab programm toetust ühest fondist ning koosneb erieesmärkidest ja tehnilise abi erieesmärkidest.

3.   Iga programm sisaldab järgmist teavet:

Käesoleva lõike punkti a alapunkte i, ii ja viii ei kohaldata programmide suhtes, mille puhul piirdutakse selle erieesmärgi toetamisega, mis on sätestatud ESF+ määruse artikli 4 lõike 1 punktis m. Käesoleva lõike punkti d ei kohaldata erieesmärgi suhtes, mis on sätestatud ESF+ määruse artikli 4 lõike 1 punktis m.

ERFile, Ühtekuuluvusfondile, ESF+ile, Õiglase Ülemineku Fondile ja EMKVFile esitatakse koos programmiga teavitamise eesmärgil ka kavandatud strateegiliselt oluliste tegevuste loetelu koos ajakavaga.

Kui kooskõlas punktiga k määratakse kindlaks mitu asutust, kes komisjonilt makseid saavad, peab liikmesriik esitama ka hüvitatavate summade jaotuse nende asutuste vahel.

4.   Erandina lõike 3 punktidest b–e esitatakse iga sellise programmi erieesmärgi kohta, mida toetatakse AMIFist, Sisejulgeolekufondist ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastust, järgmised andmed:

5.   Sekkumiste liigitamisel lähtutakse I lisas sätestatud nomenklatuurist. EMKVFist, AMIFist, Sisejulgeolekufondist ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastust toetatavate programmide puhul lähtutakse sekkumiste liigitamisel fondispetsiifilistes määrustes sätestatud nomenklatuurist.

6.   ERFi, ESF+, Ühtekuuluvusfondi ja Õiglase Ülemineku Fondi programmide puhul kantakse lõike 3 punkti g alapunktis ii osutatud tabelisse üksnes aastate 2021–2027 summad, sealhulgas kohandatav summa.

7.   Liikmesriik teavitab komisjoni lõike 3 esimese lõigu punktis k osutatud teabe muudatustest, taotlemata seejuures programmi muutmist.

8.   Õiglase Ülemineku Fondist toetatavate programmide puhul esitavad liikmesriigid komisjonile õiglase ülemineku territoriaalsed kavad programmi või programmide osana või muutmise taotluse osana.

1.   Komisjon hindab programmi, selle vastavust käesolevale määrusele ja fondispetsiifilistele määrustele ning ERFi, ESF+, Ühtekuuluvusfondi, Õiglase Ülemineku Fondi ja EMKVFi puhul kooskõla asjaomase partnerluslepinguga. Oma hinnangu koostamisel võtab komisjon eelkõige arvesse asjakohaseid riigipõhiseid soovitusi, lõimitud riiklikus energia- ja kliimakavas kindlaks tehtud asjaomaseid probleeme ja Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtteid ning nende käsitlemise viisi.

2.   Komisjon võib esitada oma tähelepanekud kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil liikmesriik programmi esitas.

3.   Liikmesriik vaatab programmi läbi, võttes komisjoni tähelepanekud arvesse.

4.   Komisjon võtab rakendusaktiga vastu otsuse, mis käsitleb programmi heakskiitmist, hiljemalt viis kuud pärast seda, kui liikmesriik on programmi esimest korda esitanud.

1.   Liikmesriik võib esitada programmi muutmise põhjendatud taotluse koos muudetud programmiga, kus sätestatakse kõnealuse muudatuse eeldatav mõju eesmärkide saavutamisele.

2.   Komisjon hindab muudatust ja selle vastavust käesolevale määrusele ja fondispetsiifilistele määrustele, sealhulgas riigi tasandi nõuetele ning võib esitada tähelepanekuid kahe kuu jooksul alates muudetud programmi esitamise kuupäevast.

3.   Liikmesriik vaatab muudetud programmi läbi, võttes arvesse komisjoni tähelepanekuid.

4.   Komisjon võtab vastu otsuse, millega kiidetakse programmi muutmine heaks, hiljemalt neli kuud pärast seda, kui liikmesriik esitas muudetud programmi.

5.   ERFist, ESF+ist, Ühtekuuluvusfondist ja Õiglase Ülemineku Fondist toetatavate programmide puhul võib liikmesriik programmitöö perioodi vältel sama fondi sama programmi muu prioriteedi alla ümber paigutada summa, mis moodustab kuni 8 % esialgsest eraldisest ja kuni 4 % programmi eelarvest. ERFist, ESF+ist ja Õiglase Ülemineku Fondist toetatavate programmide puhul saab ümber paigutada üksnes sama piirkonnakategooria eraldisi.

EMKVFist toetatavate programmide puhul võib liikmesriik programmitöö perioodi jooksul ümber paigutada kuni 8 % ühe erieesmärgi esialgsest eraldisest mõne teise erieesmärgi alla, hõlmates ka artikli 36 lõike 4 kohaselt rakendatud tehnilist abi.

AMIFist, Sisejulgeolekufondist ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastust toetatavate programmide puhul võib liikmesriik programmitöö perioodi jooksul eri liiki meetmete vahel ümber paigutada eraldisi sama prioriteedi raames ning lisaks kuni 15 % ühe prioriteedi esialgsest eraldisest sama fondi mõne teise prioriteedi alla.

Sellised ümberpaigutused ei mõjuta varasemaid aastaid. Ümberpaigutusi ja muudatusi ei loeta märkimisväärseks ja nende tegemiseks ei ole vaja komisjoni otsust programmi muutmise heakskiitmise kohta. Need peavad siiski vastama kõigile regulatiivsetele nõuetele ja seirekomisjon peab need eelnevalt heaks kiitma vastavalt artikli 40 lõike 2 punktile d. Liikmesriik esitab komisjonile asjakohasel juhul artikli 22 lõike 3 punkti g alapunktis ii, iii või iv osutatud muudetud tabeli koos kõigi programmi muudatustega.

6.   Komisjoni heakskiit ei ole vajalik pelgalt tehniliste või redaktsiooniliste paranduste puhul, mis ei mõjuta programmi rakendamist. Liikmesriik teavitab komisjoni sellistest parandustest.

7.   EMKVFist toetatavate programmide puhul ei ole komisjoni heakskiitu vaja programmide muudatusteks, mis on seotud näitajate kasutuselevõtuga.

1.   ERFist, ESF+ist, Ühtekuuluvusfondist ja Õiglase Ülemineku Fondist võib ühiselt toetada tööhõivesse ja majanduskasvu investeerimise eesmärgi programme.

2.   ERFist ja ESF+ist võib täiendavalt rahastada tegevust või selle osa, mille kulud vastavad teise fondi suhtes kehtivate rahastamiskõlblikkuse normide kohaselt sellest teisest fondist toetuse saamise tingimustele, kui need kulud on vajalikud tegevuse elluviimiseks; seejuures tuleb kinni pidada kõnealustest fondidest rahastamise 15 % ülempiirist, mis kehtib programmi iga prioriteedi puhul. Seda võimalust ei kohaldata ERFi ja ESF+ vahendite suhtes, mis paigutatakse ümber Õiglase Ülemineku Fondi vastavalt artiklile 27.

1.   Liikmesriigid võivad partnerluslepingus või programmi muutmise taotluses, kui programmi seirekomisjon on selle artikli 40 lõike 2 punkti d kohaselt heaks kiitnud, taotleda iga fondi esialgse riikliku eraldise kuni 5 % ulatuses ümberpaigutamist mis tahes muusse eelarve otsese või kaudse täitmise alla kuuluvasse rahastamisvahendisse, kui selline võimalus on sätestatud sellise rahastamisvahendi alusaktis.

Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud ümberpaigutamiste ja artikli 14 lõike 1 esimese lõigu kohaste maksete summa ei tohi ületada 5 % iga fondi esialgsest riiklikust eraldisest.

Liikmesriigid võivad partnerluslepingus või programmi muutmise taotluses taotleda ka iga fondi esialgse riikliku eraldise kuni 5 % ulatuses ümberpaigutamist muusse fondi või muudesse fondidesse, välja arvatud neljandas lõigus sätestatud ümberpaigutamiste puhul.

Liikmesriigid võivad partnerluslepingus või programmi muutmise taotluses taotleda ka fondi esialgse riikliku eraldise kuni 20 % ulatuses täiendavat ümberpaigutamist ERFi, ESF+ või Ühtekuuluvusfondi vahel liikmesriigi koguvahendite ulatuses tööhõivesse ja majanduskasvu investeerimise eesmärgi raames. Liikmesriigid, kelle keskmine töötuse kogumäär oli perioodil 2017–2019 alla 3 %, võivad taotleda sellist täiendavat ümberpaigutamist kuni 25 % ulatuses oma esialgsest riiklikust eraldisest.

2.   Ümberpaigutatud vahendeid rakendatakse vastavalt selle fondi või rahastamisvahendi normidele, kuhu need ümber paigutatakse, ning eelarve otsese või kaudse täitmisega rakendatavatesse rahastamisvahenditesse kantavate vahendite puhul sama liikmesriigi toetuseks.

3.   Programmi muutmise taotlustes nähakse igaks aastaks ette ümberpaigutatav kogusumma fondide ja piirkonnakategooriate kaupa, kui see on asjakohane, need on igakülgselt põhjendatud, pidades silmas vastastikust täiendavust ja saavutatavat mõju, ning koos nendega esitatakse muudetud programm või programmid vastavalt artiklile 24.

4.   Pärast konsulteerimist asjaomase liikmesriigiga esitab komisjon vastuväited ümberpaigutamise taotluse kohta asjaomases programmi muudatuses, kui selline ümberpaigutamine kahjustaks selle programmi eesmärkide saavutamist, kust kõnealused vahendid ümber paigutatakse.

Komisjon esitab taotluse suhtes vastuväite ka juhul, kui ta leiab, et liikmesriik ei ole ümberpaigutamist piisavalt põhjendanud saavutatavate tulemuste või panuse osas, mis tuleb anda toetust saava fondi või vahendi eesmärkidesse eelarve otsesel või kaudsel täitmisel.

5.   Kui ümberpaigutamise taotlus käsitleb programmi muutmist, võib ümber paigutada üksnes tulevaste kalendriaastate vahendeid.

6.   Õiglase Ülemineku Fondi vahendeid, sealhulgas ERFist ja ESF+ist artikli 27 kohaselt ümber paigutatud vahendeid ei saa käesoleva artikli lõigete 1–5 kohaselt teistesse fondidesse või rahastamisvahenditesse ümber paigutada.

Õiglase Ülemineku Fondi ei tehta lõigete 1–5 kohaseid ümberpaigutusi.

7.   Kui komisjon ei ole võtnud juriidilist kohustust eelarve otsesel või kaudsel täitmisel vahendite puhul, mis on ümber paigutatud vastavalt lõikele 1, võib vastavad kulukohustustega sidumata vahendid tagasi paigutada fondi, millest need algselt ümber paigutati ja ühele või mitmele programmile eraldati.

Selleks esitab liikmesriik kooskõlas artikli 24 lõikega 1 taotluse programmi muutmiseks hiljemalt neli kuud enne finantsmääruse artikli 114 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud kulukohustuste tähtaega.

8.   Vahendeid, mis paigutati tagasi fondi, millest need algselt ümber paigutati ja ühele või mitmele programmile eraldati, rakendatakse kooskõlas käesolevas määruses ja fondispetsiifilistes määrustes sätestatud normidega alates programmi muutmise taotluse esitamise kuupäevast.

9.   Nende vahendite puhul, mis käesoleva artikli lõike 7 kohaselt paigutati tagasi fondi, millest need algselt ümber paigutati ja programmile eraldati, algab artikli 105 lõikes 1 määratletud kulukohustustest vabastamise tähtaeg aastal, mil vastavad eelarvelised kulukohustused võetakse.

1.   Liikmesriigid võivad soovi korral taotleda, et Õiglase Ülemineku Fondile tööhõivesse ja majanduskasvu investeerimise eesmärgi raames kooskõlas Õiglase Ülemineku Fondi määruse artikliga 3 kättesaadavate vahendite summat täiendatakse ERFist, ESF+ist või nende kombinatsioonist saadavate vahenditega nende piirkondade kategooriast, kus asjaomane territoorium asub. Õiglase Ülemineku Fondi ümber paigutatavate ERFi ja ESF+ vahendite kogusumma võib olla kõige rohkem kolm korda nii suur kui Õiglase Ülemineku Fondist tehtud eraldis, millele on osutatud artikli 110 lõike 1 punktis g. ERFist või ESF+ist ümber paigutatud vahendid ei tohi ületada 15 % asjaomasele liikmesriigile vastavalt ERFist ja ESF+ist tehtud eraldisest. Liikmesriigid esitavad kõnealustes taotlustes igaks aastaks ümber paigutatud kogusumma piirkonnakategooriate kaupa.

2.   Vastavad ümberpaigutused ERFist ja ESF+ vahenditest Õiglase Ülemineku Fondist toetatava(te)sse prioriteeti(desse) kajastavad sekkumise liike kooskõlas programmis esitatud teabega vastavalt artikli 22 lõike 3 punkti d alapunktile ix. Sellised ümberpaigutused loetakse lõplikeks.

3.   Õiglase Ülemineku Fondi vahendeid, sealhulgas ERFist ja ESF+ist ümber paigutatud vahendeid, rakendatakse kooskõlas käesolevas määruses ja Õiglase Ülemineku Fondi määruses sätestatud normidega. ERFi ja Ühtekuuluvusfondi määruses ning ESF+ määruses sätestatud norme ei kohaldata ERFi ja ESF+ vahendite suhtes, mis on lõike 1 kohaselt ümber paigutatud.

1.   Territoriaalsed strateegiad, mida rakendatakse vastavalt artikli 28 punktile a või c, sisaldavad järgmist teavet:

Strateegiad võivad samuti sisaldada toetatavate tegevuste loetelu.

2.   Territoriaalsete strateegiate eest vastutavad asjaomased territoriaalsed asutused või organid. Territoriaalsete strateegiate tarbeks võib kasutada hõlmatud alasid käsitlevaid olemasolevaid strateegilisi dokumente.

3.   Kui territoriaalsele strateegiale ei ole lisatud toetatavate tegevuste loetelu, valivad tegevused välja või osalevad tegevuste valimises asjaomased territoriaalsed asutused või organid.

4.   Territoriaalsete strateegiate ettevalmistamisel teevad lõikes 2 osutatud asutused või organid koostööd asjaomaste korraldusasutustega, et määrata kindlaks asjaomasest programmist toetatavate tegevuste ulatus.

Valitud tegevused peavad olema kooskõlas territoriaalse strateegiaga.

5.   Kui territoriaalne asutus või organ täidab muid korraldusasutuse vastutusalasse kuuluvaid ülesandeid peale tegevuste valimise, määrab korraldusasutus kõnealuse asutuse vahendusasutuseks.

6.   Territoriaalsete strateegiate ettevalmistamiseks ja kavandamiseks võib anda toetust.

1.   Kui liikmesriik peab seda artikli 28 alusel asjakohaseks, toetatakse ERFist, ESF+ist, Õiglase Ülemineku Fondist ja EMKVFist kogukonna juhitud kohalikku arengut.

2.   Liikmesriik tagab, et kogukonna juhitud kohalik areng vastab järgmistele tingimustele:

3.   Kui lõike 2 punktis c osutatud strateegiaid saab toetada mitmest fondist, korraldavad asjakohased korraldusasutused selliste strateegiate valimiseks ühise valikuvooru ning moodustavad ühiskomitee, et kõik asjaomased fondid saaksid jälgida kõnealuste strateegiate rakendamist. Asjakohased korraldusasutused võivad valida ühe asjaomase fondi, millest toetatakse kõnealuste strateegiatega seotud kõikide selliste ettevalmistamis-, juhtimis- ja elavdamiskulude katmist, millele on osutatud artikli 34 lõike 1 punktides a ja c.

4.   Kui sellise strateegia rakendamine hõlmab mitmest fondist pärinevat toetust, võivad asjakohased korraldusasutused välja valida ühe asjaomase fondi ja määrata selle juhtfondiks.

5.   Järgides strateegia toetamisega seotud iga fondi ulatust ja rahastamiskõlblikkuse norme, kohaldatakse selle strateegia suhtes juhtfondi norme. Muude fondide asutused tuginevad juhtfondi pädeva asutuse tehtud otsustele ja juhtimiskontrollidele.

6.   Juhtfondi haldav asutus edastab muude fondide haldajatele teavet, mis on vajalik seire teostamiseks ja maksete tegemiseks vastavalt fondispetsiifilises määruses sätestatud normidele.

1.   Asjaomased korraldusasutused tagavad, et kõigis artikli 31 lõike 2 punktis c osutatud strateegiates sätestatakse järgmised elemendid:

See võib hõlmata ka igast asjakohasest fondist rahastatavate meetmete ja tegevuste liike.

2.   Asjaomased korraldusasutused määravad kindlaks kõnealuste strateegiate valikukriteeriumid, moodustavad strateegiate valimisega tegeleva komitee ja kiidavad heaks selle komitee poolt valitud strateegiad.

3.   Asjaomased korraldusasutused korraldavad strateegiate esimese valikuvooru ja tagavad, et valitud kohalikud tegevusrühmad suudavad täita neile artikli 33 lõikega 3 ette nähtud ülesanded 12 kuu jooksul alates programmi heakskiitmise otsuse kuupäevast või mitmest fondist toetatavate strateegiate puhul 12 kuu jooksul alates viimase asjaomase programmi heakskiitmise otsuse kuupäevast.

4.   Strateegia heakskiitmise otsuses sätestatakse iga asjaomase fondi ja programmi eraldis ning programmi või programmide raames täidetavate juhtimis- ja kontrolliülesannetega seotud vastutusalad.

1.   Kohalikud tegevusrühmad kavandavad ja rakendavad artikli 31 lõike 2 punktis c osutatud strateegiaid.

2.   Korraldusasutused tagavad, et kohalikud tegevusrühmad on kaasavad ja et nad valivad rühmast ühe partneri haldus- ja finantsjuhiks või moodustavad seadusjärgselt asutatud ühisstruktuuri.

3.   Järgmisi ülesandeid täidavad üksnes kohalikud tegevusrühmad:

4.   Kui kohalikud tegevusrühmad täidavad ülesandeid, mida ei ole käsitletud lõikes 3 ja mis kuuluvad korraldusasutuse või, kui juhtfondiks on valitud EAFRD, makseasutuse vastutusalasse, käsitab korraldusasutus kohalikke tegevusrühmasid vahendusasutustena vastavalt fondispetsiifilistele normidele.

5.   Kohalik tegevusrühm võib olla toetusesaaja ning viia ellu tegevusi kooskõlas strateegiaga, eeldusel et ta tagab ülesannete lahususe põhimõtte austamise.

1.   Liikmesriik tagab, et fondidest saadav toetus kogukonna juhitud kohalikule arengule hõlmab järgmist:

2.   Lõike 1 punktis a osutatud toetus on kättesaadav sõltumata sellest, kas strateegia edaspidi rahastamiseks välja valitakse.

Lõike 1 punktis c osutatud toetus ei või ületada 25 % strateegiale eraldatud avaliku sektori osaluse kogusummast.

1.   Komisjoni algatusel võib fondidest toetada ettevalmistus-, seire-, kontrolli-, auditi-, hindamis- ja teabevahetusmeetmeid, hõlmates ka liidu poliitiliste prioriteetide tutvustamist, ning nähtavust suurendavaid ja kõiki haldus- ja tehnilise abiga seotud meetmeid, mis on vajalikud käesoleva määruse rakendamiseks, tegutsedes kohasel juhul koos kolmandate riikidega.

2.   Lõikes 1 osutatud meetmed võivad hõlmata eelkõige järgmist:

3.   Komisjon eraldab komisjoni algatusel antava tehnilise abi vahenditest vähemalt 15 % selleks, et tagada üldsuse tõhusam teavitamine ja tugevam koostoime komisjoni algatusel tehtava teavitustegevuse vahel, laiendades tulemustealast teadmusbaasi, eeskätt tulemuslikuma andmete kogumise ja levitamise, hindamise ja aruandluse kaudu, ning rõhutades eriti fondide panust kodanike elu parandamisse, suurendades fondide panuse nähtavust ja teadlikkust sellise toetuse tulemustest ja lisaväärtusest. Kohasel juhul jätkatakse pärast programmide lõpetamist niisuguste teabe-, teavitamis- ja nähtavusmeetmete võtmist, mis puudutavad fondidest antava toetuse tulemusi ja lisaväärtust, pöörates erilist tähelepanu tegevustele. Nende meetmetega panustatakse samuti liidu poliitiliste prioriteetide edastamisse institutsioonilistes sõnumites niivõrd, kuivõrd need on seotud käesoleva määruse üldeesmärkidega.

4.   Lõikes 1 osutatud meetmed võivad hõlmata eelnevaid ja järgnevaid programmitöö perioode.

5.   Komisjon määrab oma kavad kindlaks, kui fondide panus on ette nähtud vastavalt finantsmääruse artiklile 110.

6.   Sõltuvalt eesmärgist võidakse käesolevas artiklis osutatud meetmeid rahastada kas tegevus- või halduskuludena.

7.   Kooskõlas finantsmääruse artikli 193 lõike 2 teise lõigu punktiga a võib rahastamisotsuses täpsustatud igakülgselt põhjendatud juhtudel ja piiratud ajavahemiku jooksul käesoleva määruse alusel komisjoni algatusel toetatavaid tehnilise abi meetmeid ja nende aluseks olevaid kulusid käsitada rahastamiskõlblikena alates 1. jaanuarist 2021, isegi kui neid tegevusi rakendati ja kulud tekkisid enne toetustaotluse esitamist.

1.   Liikmesriigi algatusel võib fondidest toetada meetmeid, mis võivad olla seotud eelnevate ja järgnevate programmitöö perioodidega ning mis on vajalikud kõnealuste fondide tulemuslikuks haldamiseks ja kasutamiseks, sealhulgas artikli 8 lõikes 1 osutatud partnerite suutlikkuse suurendamiseks ning teiste seas niisuguste ülesannete täitmise rahastamiseks nagu ettevalmistus, koolitus, juhtimine, seire, hindamine, nähtavus ja teavitamine.

Käesoleva artikli ja artikli 37 kohaseks tehniliseks abiks eraldatud summasid ei võeta valdkondliku keskendamise puhul fondispetsiifiliste normide kohaselt arvesse.

2.   Iga fond võib toetada tehnilise abi meetmeid, mis on rahastamiskõlblikud mõne muu fondi raames.

3.   Liidu osalus tehnilises abis antakse liikmesriigis artikli 51 punkti b või punkti e kohaselt.

Liikmesriik märgib partnerluslepingus kooskõlas II lisaga oma valiku, millisel kujul ta soovib tehnilise abi jaoks liidu osaluse saada. Seda valikut kohaldatakse asjaomases liikmesriigis kõikide programmide puhul kogu programmitöö perioodi jooksul ning seda ei saa hiljem muuta.

AMIFist, Sisejulgeolekufondist ja piirihalduse ja viisapoliitika rahastust toetatavate programmide ning Interregi programmide puhul antakse liidu rahaline osalus tehnilises abis üksnes artikli 51 punkti e kohaselt.

4.   Kui liidu osalust liikmesriigis antavas tehnilises abis hüvitatakse artikli 51 punkti b kohaselt, kohaldatakse järgmist:

5.   Kui liidu osalust tehnilises abis hüvitatakse artikli 51 punkti e kohaselt, kohaldatakse järgmist:

6.   Interregi programmide puhul osutatava tehnilise abi erinormid sätestatakse ETK Interregi määruses.

1.   Iga liikmesriik moodustab pärast korraldusasutusega konsulteerimist programmi rakendamise seire eest vastutava komisjoni (edaspidi „seirekomisjon“) kolme kuu jooksul pärast asjaomasele liikmesriigile programmi heakskiitmise otsusest teatamise kuupäeva.

Liikmesriik võib moodustada ühe seirekomisjoni rohkem kui ühe programmi jaoks.

2.   Iga seirekomisjon võtab vastu oma kodukorra, mis sisaldab sätteid igasuguse huvide konflikti vältimise ja läbipaistvuse põhimõtte kohaldamise kohta.

3.   Seirekomisjon tuleb kokku vähemalt üks kord aastas ning vaatab läbi kõik programmi eesmärkide saavutamist mõjutavad küsimused.

4.   Seirekomisjoni kodukord ning seirekomisjoniga jagatud andmed ja teave avaldatakse artikli 49 lõikes 1 osutatud veebisaidil, ilma et see piiraks artikli 69 lõike 5 kohaldamist.

5.   Käesoleva artikli lõikeid 1–4 ei kohaldata ESF+ määruse artikli 4 lõike 1 punktis m toodud erieesmärgiga piiratud programmide ja nendega seotud tehnilise abi suhtes.

1.   Iga liikmesriik määrab kindlaks seirekomisjoni koosseisu ning tagab asjaomaste liikmesriigi asutuste ja vahendusasutuste ning artikli 8 lõikes 1 osutatud partnerite esindajate tasakaalustatud esindatuse läbipaistva menetluse teel.

Seirekomisjoni igal liikmel on üks hääl. Kodukorraga reguleeritakse seirekomisjonis hääleõiguse kasutamist ja menetluse üksikasju vastavalt asjaomase liikmesriigi institutsioonilisele, õigus- ja finantsraamistikule.

Kodukorraga võib lubada mitteliikmetel, sealhulgas EIP-l, osaleda seirekomisjoni töös.

Seirekomisjoni eesistuja on liikmesriigi või korraldusasutuse esindaja.

Seirekomisjoni liikmete nimekiri avaldatakse artikli 49 lõikes 1 osutatud veebisaidil.

2.   Komisjoni esindajad osalevad seirekomisjoni töös seirava ja nõuandva pädevusega.

3.   AMIFi, Sisejulgeolekufondi ja piirihalduse ja viisapoliitika rahastu puhul võivad seirekomisjoni töös osaleda asjaomased detsentraliseeritud asutused.

1.   Seirekomisjon kontrollib:

Kui EMKVFist toetatavate programmide puhul esitab korraldusasutus programmi muutmise ettepaneku, konsulteeritakse seirekomisjoniga, kes esitab selle kohta arvamuse, kui ta peab seda asjakohaseks.

2.   Seirekomisjon kiidab heaks:

3.   Seirekomisjon võib anda korraldusasutusele soovitusi, sealhulgas toetusesaajate halduskoormuse vähendamise meetmete kohta.

1.   Komisjoni ja iga liikmesriigi vahel korraldatakse kord aastas läbivaatamise koosolek iga programmi tulemuste hindamiseks. Läbivaatamise koosolekul osalevad asjaomased korraldusasutused.

Läbivaatamise koosolek võib hõlmata rohkem kui üht programmi.

Läbivaatamise koosolekut juhatab komisjon või, kui liikmesriik seda taotleb, juhatavad koosolekut asjaomane liikmesriik ja komisjon ühiselt.

2.   Erandina lõike 1 esimesest lõigust, korraldatakse AMIFist, Sisejulgeolekufondist ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastust toetatavate programmide puhul läbivaatamise koosolek vähemalt kaks korda programmitöö perioodi jooksul.

3.   ERFist, ESF+ist, Ühtekuuluvusfondist, Õiglase Ülemineku Fondist ja EMKVFist toetatavate programmide kohta esitab liikmesriik hiljemalt üks kuu enne läbivaatamise koosolekut komisjonile kokkuvõtliku teabe artikli 40 lõikes 1 loetletud elementide kohta. See teave põhineb kõige uuematel andmetel, mis on liikmesriigile kättesaadavad.

ESF+ määruse artikli 4 lõike 1 punktis m sätestatud erieesmärgiga piirduvate programmide puhul piirdub kõige uuemate kättesaadavate andmete alusel esitatav teave käesoleva määruse artikli 40 lõike 1 punktidega a, b, e, f ja h.

4.   Liikmesriik ja komisjon võivad kokku leppida, et nad ei korralda hindamiskoosolekut. Sellisel juhul võib hindamise teostada kirjalikult.

5.   Läbivaatamise koosoleku tulemused kantakse kooskõlastatud protokolli.

6.   Liikmesriik võtab järelmeetmed seoses läbivaatamise koosoleku käigus tõstatatud küsimustega, mis mõjutavad programmi rakendamist, ja teavitab komisjoni võetud meetmetest kolme kuu jooksul.

7.   AMIFist, Sisejulgeolekufondist ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastust toetatavate programmide kohta esitab liikmesriik iga-aastase tulemusaruande kooskõlas fondispetsiifiliste määrustega.

1.   Liikmesriik või korraldusasutus edastab kooskõlas VII lisas esitatud vormiga komisjonile elektrooniliselt koondandmed iga programmi kohta iga aasta 31. jaanuariks, 30. aprilliks, 31. juuliks, 30. septembriks ja 30. novembriks, välja arvatud lõike 2 punktis b ja lõikes 3 nõutud andmed, mis edastatakse elektrooniliselt iga aasta 31. jaanuariks ja 31. juuliks.

Andmed tuleb esimest korda edastada 31. jaanuariks 2022 ja viimast korda 31. jaanuariks 2030.

ESF+ määruse artikli 4 lõike 1 punktis m sätestatud erieesmärki toetavate prioriteetide puhul edastatakse andmed kord aastas 31. jaanuariks.

ESF+ määruses võib kindlaks määrata erinormid pikemaajaliste tulemusnäitajate kogumise ja edastamise sageduse kohta.

2.   Andmed jaotatakse iga prioriteedi puhul erieesmärgi ja, kui see on kohaldatav, piirkonnakategooria alusel ning need kajastavad järgmist:

3.   Rahastamisvahenditega seoses esitatakse ka järgmised andmed:

4.   Käesoleva artikli kohaselt esitatud andmed on usaldusväärsed ja kajastavad artikli 72 lõike 1 punktis e osutatud elektrooniliselt salvestatud andmeid esitamisele eelneva kuu lõpu seisuga.

5.   Liikmesriik või korraldusasutus avaldab artikli 46 punktis b osutatud veebiportaalis või artikli 49 lõikes 1 osutatud veebisaidil kõik komisjonile edastatud andmed või esitab vastava lingi.

1.   ERFist, ESF+ist, Ühtekuuluvusfondist, Õiglase Ülemineku Fondist ja EMKVFist toetatavate programmide kohta esitab iga korraldusasutus komisjonile programmi lõpliku tulemusaruande 15. veebruariks 2031.

2.   Lõplikus tulemusaruandes hinnatakse programmi eesmärkide saavutamist artikli 40 lõikes 1 loetletud elementidest lähtudes, välja arvatud nimetatud lõike punktis d osutatud teave.

3.   Komisjon vaatab lõpliku tulemusaruande läbi ja teavitab korraldusasutust kõigist tähelepanekutest viie kuu jooksul alates lõpliku tulemusaruande kättesaamise kuupäevast. Kui sellised tähelepanekud esitatakse, edastab korraldusasutus kogu vajaliku teabe seoses kõnealuste tähelepanekutega ning vajaduse korral teavitab ta komisjoni kolme kuu jooksul võetud meetmetest. Komisjon teavitab korraldusasutust aruande aktsepteerimisest kahe kuu jooksul pärast kogu vajaliku teabe saamist. Kui komisjon ei teavita korraldusasutust nimetatud tähtaja jooksul, loetakse aruanne vastuvõetuks.

4.   Korraldusasutus avaldab lõplikud tulemusaruanded artikli 49 lõikes 1 osutatud veebisaidil.

5.   Käesoleva artikli rakendamiseks ühetaoliste tingimuste tagamiseks võtab komisjon vastu rakendusakti, millega kehtestatakse lõpliku tulemusaruande vorm. Kõnealune rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 115 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

1.   Liikmesriik või korraldusasutus teostab programmide hindamist lähtuvalt ühest või mitmest järgmisest kriteeriumist: tulemuslikkus, tõhusus, asjakohasus, sidusus ja liidu lisaväärtus, et parandada programmide kavandamise ja rakendamise kvaliteeti. Hindamised võivad hõlmata ka muid asjakohaseid kriteeriume, nagu kaasatus, mittediskrimineerimine ja nähtavus, ning need võivad hõlmata rohkem kui ühte programmi.

2.   Lisaks hinnatakse 30. juuniks 2029 iga programmi mõju.

3.   Hindamine tehakse ülesandeks sise- või välisekspertidele, kes tegutsevad sõltumatult.

4.   Liikmesriik või korraldusasutus tagab vajalikud menetlused, et koostada ja koguda hindamiseks vajalikke andmeid.

5.   Liikmesriik või korraldusasutus koostab hindamiskava, mis võib hõlmata rohkem kui üht programmi. AMIFi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastu puhul sisaldab see kava vahehindamist, mis teostatakse 31. märtsiks 2024.

6.   Liikmesriik või korraldusasutus esitab hindamiskava seirekomisjonile hiljemalt üks aasta pärast programmi heakskiitmise otsust.

7.   Kõik hindamised avaldatakse artikli 49 lõikes 1 osutatud veebisaidil.

1.   Komisjon teostab 2024. aasta lõpuks vahehindamise, et kontrollida iga fondi tulemuslikkust, tõhusust, asjakohasust, sidusust ja liidu lisaväärtust. Komisjon võib kasutada kogu asjakohast teavet, mis on juba kättesaadav vastavalt finantsmääruse artiklile 128.

2.   Komisjon teostab 31. detsembriks 2031 järelhindamise, et kontrollida iga fondi tulemuslikkust, tõhusust, asjakohasust, sidusust ja liidu lisaväärtust. ERFi, ESF+, Ühtekuuluvusfondi ja EMKVFi puhul keskendutakse hindamisel eelkõige nende fondide sotsiaalsele, majanduslikule ja territoriaalsele mõjule seoses artikli 5 lõikes 1 osutatud poliitikaeesmärkidega.

3.   Komisjon avaldab tagasiulatuva hindamise tulemused oma veebisaidil ning edastab need tulemused Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

1.   Iga liikmesriik määrab kindlaks teabevahetuskoordinaatori, kes vastutab fondidest saadava toetuse nähtavus-, läbipaistvus- ja teavitamistegevuste eest, sealhulgas Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi (Interreg) alla kuuluvate programmide puhul, kui asjaomane liikmesriik on korraldusasutuse asukohariik. Teabevahetuskoordinaatori võib ametisse nimetada artikli 71 lõikes 6 määratletud organi tasandil ning ta koordineerib programmide teavitus- ja nähtavusmeetmeid.

Teabevahetuskoordinaator kaasab nähtavus-, läbipaistvus- ja teavitamistegevustesse järgmised asutused:

2.   Korraldusasutused määravad igale programmile teabevahetusametniku. Sama teabevahetusametnik võib vastutada rohkem kui ühe programmi eest.

3.   Komisjon hoiab töös teabevahetuskoordinaatoritest, teabevahetusametnikest ja komisjoni esindajatest koosnevat võrgustikku, mille kaudu vahetatakse teavet nähtavus-, läbipaistvus- ja teavitamistegevuste kohta.

1.   Korraldusasutus tagab, et kuue kuu jooksul pärast programmi heakskiitmise otsuse tegemist on loodud veebisait, kus on esitatud korraldusasutuse vastutusalasse kuuluvaid programme käsitlev teave, mis hõlmab programmi eesmärke, meetmeid, olemasolevaid rahastamisvõimalusi ja saavutusi.

2.   Korraldusasutus avaldab lõikes 1 osutatud veebisaidil või artikli 46 punktis b osutatud ühtses veebiportaalis planeeritud konkursikutsete ajakava, mida ajakohastatakse vähemalt kolm korda aastas järgmiste esialgsete andmetega:

3.   Korraldusasutus avaldab veebisaidil vähemalt ühes liidu institutsioonide ametlikus keeles fondidest toetatavate valitud tegevuste loetelu ja ajakohastab seda loetelu vähemalt iga nelja kuu tagant. Igal tegevusel on kordumatu kood. Loetelu sisaldab järgmisi andmeid:

Esimese lõigu punktides b ja c osutatud andmed kustutatakse kaks aastat pärast nende esmakordset avaldamist veebisaidil.

4.   Käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud andmed avaldatakse lõikes 1 osutatud veebisaidil või käesoleva määruse artikli 46 punktis b osutatud ühtses veebiportaalis masinloetavat avatud vormingut kasutades, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/1024 (48) artikli 5 lõikes 1, et neid saaks sortida, otsida, võrrelda ja uuesti kasutada ning neist taas väljavõtteid teha.

5.   Korraldusasutus teavitab toetusesaajaid andmete avaldamisest enne seda, kui need käesoleva artikli kohaselt avaldatakse.

6.   Korraldusasutus tagab, et teabevahetuse ja nähtavusega seotud materjalid, kaasa arvatud toetusesaajate tasandil, tehakse taotluse korral kättesaadavaks liidu institutsioonidele, organitele, asutustele või ametitele ning et liidule antakse kasutustasuta, mittevälistav ja tagasivõtmatu litsents kõnealuste materjalide kasutamiseks ning kõik materjalidega seotud olemasolevad õigused vastavalt IX lisale. See ei nõua märkimisväärseid lisakulusid ega märkimisväärse halduskoormuse kandmist ei toetusesaajatelt ega korraldusasutuselt.

1.   Toetusesaajad ja rahastamisvahendeid rakendavad asutused juhivad tähelepanu fondidest tegevuse jaoks saadavale toetusele, sealhulgas artikli 62 kohaselt uuesti kasutatud vahenditele, järgmisel viisil:

Kui ESF+ toetusesaaja on füüsiline isik või tegevuste suhtes, mida toetatakse ESF+ määruse artikli 4 lõike 1 punktis m sätestatud erieesmärgi raames, esimese lõigu punktis d sätestatud nõuet ei kohaldata.

Erandina esimese lõigu punktidest c ja d võib AMIFist, Sisejulgeolekufondist ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastust toetatavate tegevuste puhul toetuse tingimusi sätestavas dokumendis kehtestada erinõuded üldsusele teabe esitamiseks fondidest saadava toetuse kohta, kui see on õigustatud julgeoleku ja avaliku korraga seotud põhjustel kooskõlas artikli 69 lõikega 5.

2.   Väikeprojektide fondide puhul täidab toetusesaaja Interregi määruse artikli 36 lõikes 5 sätestatud kohustusi.

Rahastamisvahendite puhul tagab toetusesaaja lepingutingimuste kaudu, et vahendite lõplikud saajad täidavad lõike 1 punktis c sätestatud nõuded.

3.   Kui toetusesaaja ei täida oma kohustusi, mis tulenevad artiklist 47 või käesoleva artikli lõigetest 1 ja 2, ning kui parandusmeetmeid ei ole rakendatud, võtab korraldusasutus proportsionaalsuse põhimõtet arvesse võttes meetmeid, tühistades kuni 3 % fondidest asjaomasele tegevusele antavast toetusest.

1.   Liikmesriikide poolt toetusesaajatele antavad toetused võivad olla järgmises vormis:

2.   Kui tegevuse kogumaksumus ei ületa 200 000 eurot, antakse toetusesaajale ERFi, ESF+i, Õiglase Ülemineku Fondi, AMIFi, Sisejulgeolekufondi ja piirihalduse ja viisapoliitika rahastu panus ühikuhindadena, kindlasummaliste maksetena või ühtse määra alusel toimuva rahastamisena, välja arvatud tegevused, mille puhul toetus kujutab endast riigiabi. Ühtse määra alusel toimuva rahastamise korral võidakse lõike 1 punkti a kohaselt hüvitada üksnes nendesse kategooriatesse kuuluvad kulud, mille suhtes kohaldatakse ühtset määra.

Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust võib korraldusasutus nõustuda teatavate teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna tegevuste väljajätmisega nimetatud lõigus ettenähtud nõudest, tingimusel et seirekomisjon on sellise erandi eelnevalt heaks kiitnud. Lisaks võidakse hüvitada osalejatele makstavad (reisi-, laste- jm) toetused ja töötasud vastavalt lõike 1 punktile a.

3.   Lõike 1 punktides b, c ja d osutatud vormis antavate toetuste summad määratakse kindlaks ühel alljärgneval viisil:

1.   Tegevuse otsesed personalikulud võib arvutada ühtse määra alusel, mis võib olla kuni 20 % otsestest kuludest, mis ei sisalda selle tegevuse otseseid personalikulusid, ilma et liikmesriigilt nõutaks arvutusi kohaldatava määra kindlaksmääramiseks, tingimusel et tegevuse otsesed kulud ei sisalda ehitustööde riigihankelepinguid ega asjade või teenuste riigihankelepinguid, mille maksumus ületab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (49) artiklis 4 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL (50) artiklis 15 kindlaks määratud piirmäärasid.

Kui AMIFi, Sisejulgeolekufondi ja piirihalduse ja viisapoliitika rahastu suhtes kohaldatakse kooskõlas esimese lõiguga ühtset määra, kohaldatakse seda ühtset määra üksnes sellise tegevuse otseste kulude suhtes, mille puhul ei korraldata riigihanget.

2.   Otseste personalikulude kindlaksmääramiseks võib arvutada välja tunnimäära järgmiselt:

3.   Vastavalt lõikele 2 arvutatud tunnimäära kohaldamisel ei või tundide koguarv, mis isiku kohta kõnealusel aastal või kuul deklareeritakse, olla suurem selle tunnimäära arvutamiseks kasutatud töötundide arvust.

4.   Kui aastane tööjõukulude brutosumma ei ole kättesaadav, võidakse see tuletada kättesaadava dokumenteeritud tööjõukulude brutosumma või tööle võtmise dokumendi põhjal, kohandades selle vastavalt 12-kuulisele perioodile.

5.   Personalikulud, mis on seotud tegevuse raames osalise tööajaga töötavate isikutega, võidakse arvutada kindlaks määratud protsendina tööjõukulude brutosummast vastavalt igakuiselt tegevusega seoses töötatud aja kindlaks määratud protsendile, ilma kohustuseta kehtestada eraldi tööaja registreerimise süsteem. Tööandja annab töötajatele dokumendi, milles on see protsent kindlaks määratud.

1.   Tegevuse ülejäänud rahastamiskõlblike kulude katmiseks võib kasutada ühtset määra, mis moodustab kuni 40 % rahastamiskõlblikest otsestest personalikuludest. Liikmesriik ei pea tegema arvutusi kohaldatava määra kindlakstegemiseks.

2.   ERFist, ESF+ist, Õiglase Ülemineku Fondist, AMIFist, Sisejulgeolekufondist ja piirihalduse ja viisapoliitika rahastust toetatavate tegevuste puhul käsitatakse osalejatele makstavaid töötasusid ja toetusi täiendatavate rahastamiskõlblike kuludena, mida ühtne määr ei hõlma.

3.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud ühtset määra ei kohaldata personalikulude suhtes, mis on arvutatud ühtse määra alusel, nagu on osutatud artikli 55 lõikes 1.

1.   Liikmesriigid võivad toetusesaajatele anda tingimuslikke toetusi, mis on täielikult või osaliselt tagasi makstavad, nagu on kindlaks määratud toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis.

2.   Toetusesaaja teeb tagasimaksed korraldusasutuse ja toetusesaaja poolt kokku lepitud tingimustel.

3.   Liikmesriigid kasutavad toetusesaaja poolt tagasi makstud vahendeid taas samal eesmärgil või kooskõlas asjaomase programmi eesmärkidega 31. detsembriks 2030 tingimuslike toetuste vormis või rahastamisvahendina või muus vormis toetusena. Tagasimakstud summad ja teave nende taaskasutamise kohta lisatakse lõplikku tulemusaruandesse.

4.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kõnealused vahendid hoitakse eraldi kontodel või asjaomaste raamatupidamiskoodide all.

5.   Liidu vahendid, mille toetusesaajad on mis tahes ajal tagasi maksnud, kuid mida ei ole 31. detsembriks 2030 uuesti kasutatud, makstakse kooskõlas artikliga 88 liidu eelarvesse tagasi.

1.   Korraldusasutused võivad ühest või mitmest programmist teha programmimakseid erieesmärkide saavutamisele kaasa aitavatesse olemasolevatesse või äsja loodud rahastamisvahenditesse, mis on loodud riiklikul, piirkondlikul, riikide- või piiriülesel tasandil ning mida rakendab otse korraldusasutus või mida rakendatakse korraldusasutuse vastutusel.

2.   Rahastamisvahenditest antakse toetust üksnes investeeringute jaoks materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse ning käibekapitali vahendite lõplikule saajale, keda peetakse rahaliselt elujõuliseks ning kes ei leia turult piisavaid rahastamisallikaid. Selline toetus on kooskõlas kohaldatavate liidu riigiabi reeglitega.

Seda toetust antakse üksnes selliste investeeringute elementide jaoks, mis ei ole investeerimisotsuse kuupäevaks juba lõpule viidud või täielikult rakendatud.

3.   Fondidest rahastamisvahendite kaudu saadav asjakohane toetus põhineb eelhindamisel, mille koostamise eest vastutab korraldusasutus. Eelhindamine tuleb lõpule viia enne seda, kui korraldusasutus teeb rahastamisvahenditesse programmimakseid.

Eelhindamine hõlmab vähemalt järgmisi elemente:

Eelhinnang võidakse läbi vaadata või ajakohastada, see võib hõlmata liikmesriigi osa või kogu territooriumi ning see võib põhineda olemasolevatel või ajakohastatud eelhinnangutel.

4.   Lõppsaajatele antava toetuse võib kombineerida toetusega igast fondist või mõnest muust liidu instrumendist ning see võib hõlmata sama kuluartiklit. Sellisel juhul ei esitata kulusid, mis on kaetud rahastamisvahendi toimingu osana rahastamisvahendist saadud fondi toetusega, komisjonile hüvitamiseks mõnes teises vormis, teisest fondist või mõnest muust liidu instrumendist.

5.   Rahastamisvahendi võib kombineerida programmist toetuse (grant) vormis antava rahastamisega samas rahastamisvahendi toimingus, kusjuures mõlemad põhinevad samal rahastamislepingul ja mõlemat eri vormis toetust annab rahastamisvahendit rakendav asutus. Sellisel juhul kohaldatakse kogu rahastamisvahendi toimingule rahastamisvahendi suhtes kohaldatavaid norme. Programmist toetuse vormis antav rahastamine peab olema otseselt seotud rahastamisvahendiga ja selle jaoks vajalik ning see ei või ületada finantstootega toetatavate investeeringute väärtust.

6.   Lõigete 4 ja 5 kohase kombineeritud toetuse puhul peetakse toetusallikate üle eraldi arvet.

7.   Kõigi kombineeritud vormide kasutamisega antavate toetuste kogusumma ei või olla suurem asjaomase kuluartikli kogusummast. Toetusi (grandid) ei kasutata rahastamisvahenditest saadud abi tagasi maksmiseks. Rahastamisvahendeid ei kasutata toetuste (grandid) eelrahastamiseks.

1.   Korraldusasutuse poolt otse rakendatavatest rahastamisvahenditest võib anda vaid laene ja tagatisi. Korraldusasutus sätestab rahastamisvahendisse tehtavate programmimaksete tingimused strateegiadokumendis, mis sisaldab kõiki X lisas sätestatud osi.

2.   Korraldusasutuse vastutusel rakendatavad rahastamisvahendid võivad olla järgmised:

Rahastamisvahendit rakendava asutuse valib korraldusasutus.

3.   Korraldusasutus võib sõlmida lepingu rahastamisvahendi rakendamiseks otse:

4.   Kui korraldusasutuse valitud asutus kasutab valdusfondi, võib kõnealune asutus valida muid asutusi, kellele tehakse ülesandeks erifondide kasutamine.

5.   Lõike 2 kohaselt rakendatavasse rahastamisvahendisse tehtavate programmimaksete tingimused sätestatakse rahastamislepingus, mille sõlmivad omavahel

Kõnealused rahastamislepingud hõlmavad kõiki X lisas sätestatud osi.

6.   Korraldusasutuse finantsvastutus ei ületa summat, mille korraldusasutus on rahastamisvahendile eraldanud asjakohase rahastamislepingu alusel.

7.   Asjaomaseid rahastamisvahendeid rakendavad asutused või tagatiste puhul nende aluseks olevaid laene andev asutus toetavad vahendite lõplikke saajaid, võttes nõuetekohaselt arvesse programmi eesmärke ja investeeringu potentsiaalset rahalist elujõulisust, mida põhjendatakse äriplaani või samaväärse dokumendiga. Lõppsaajate valimine on läbipaistev ega põhjusta huvide konflikti.

8.   Programmi riikliku kaasrahastamise võib eraldada korraldusasutus või selle võib tagada valdusfondi, erifondide või vahendite lõplikesse saajatesse tehtavate investeeringute kaudu kooskõlas fondispetsiifiliste normidega. Kui riiklik kaasrahastamine toimub vahendite lõplikesse saajatesse investeerimise tasandil, säilitab rahastamisvahendeid rakendav asutus dokumentaalsed tõendid kaasrahastamise aluseks olevate kulude rahastamiskõlblikkuse kohta.

9.   Korraldusasutus, kes rakendab otse rahastamisvahendit käesoleva artikli lõike 1 alusel, või käesoleva artikli lõike 2 alusel rahastamisvahendit rakendav asutus kasutab eraldi kontosid või eristatavaid raamatupidamiskoode iga programmimakse kohta prioriteetide või EMKVFi puhul erieesmärkide kaupa ja, kui see on kohaldatav, piirkonnakategooriate kaupa ning eraldi vastavalt artiklites 60 ja 62 osutatud vahendite kohta.

1.   Fondidest rahastamisvahenditesse makstud toetus kantakse liikmesriikides asuvate finantseerimisasutuste kontodele ja seda hallatakse kooskõlas aktiivse rahavoogude juhtimise ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetega.

2.   Intresse ja muid tulusid, mis on seotud fondidest rahastamisvahendisse makstud toetusega, kasutatakse sama eesmärgi või samade eesmärkide saavutamiseks kui algset fondidest saadud toetust, sealhulgas haldustasude maksmiseks ja halduskulude hüvitamiseks, mis rahastamisvahendit rakendaval asutusel on tekkinud kooskõlas artikli 68 lõike 1 punktiga d, kas siis sama rahastamisvahendi raames või pärast rahastamisvahendi lõpetamist muude rahastamisvahendite või vahendite lõplikesse saajatesse täiendavalt investeerimise toetuse muude vormide kaudu kuni rahastamiskõlblikkuse perioodi lõpuni.

3.   Lõikes 2 osutatud intress ja muud tulud, mida kooskõlas kõnealuse sättega ei kasutata, arvatakse maha viimase aruandeaasta kohta esitatud raamatupidamisarvestusest.

1.   Fondidest saadud toetust rahastamisvahenditele, mis on investeeritud vahendite lõplikesse saajatesse, ning igasugust sellistest investeeringutest, sealhulgas tagasi makstud vahenditest tulenevat tulu, mis on seotud fondidest saadud toetusega, võib kasutada turumajanduse põhimõttel tegutsevate investorite diferentseeritud kohtlemiseks riskide ja kasumi nõuetekohase jagamise kaudu, võttes arvesse usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet.

2.   Diferentseeritud kohtlemine ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik erasektori vahendite kaasamise stiimulite loomiseks, ning põhineb konkurentsil või sõltumatul hindamisel.

1.   Rahastamisvahenditest vahendite lõplikesse saajatesse tehtud investeeringutest või tagatislepingute kohaselt eraldatud vahendite vabanemise tulemusena enne rahastamiskõlblikkuse perioodi lõppu tagasi makstud vahendeid, sealhulgas kapitali tagasimakseid ja igasugust fondide panusega seotud tulu, kasutatakse uuesti sama või muu rahastamisvahendi raames täiendavate investeeringute tegemiseks vahendite lõplikesse saajatesse, et korvata fondidest rahastamisvahendisse tehtavate maksete nimiväärtuse vähenemist, mis on tingitud negatiivsest intressist, kui selline vähenemine leiab aset hoolimata aktiivsest rahavoogude juhtimisest, või selleks, et katta selliste täiendavate investeeringutega seotud halduskulud ja -tasud, võttes arvesse usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet.

2.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et vahendeid, millele osutatakse lõikes 1 ja mis makstakse rahastamisvahenditesse tagasi vähemalt kaheksa aasta jooksul pärast rahastamiskõlblikkuse perioodi lõppu, kasutatakse uuesti vastavalt selle programmi või nende programmide poliitikaeesmärkidele, mille kohaselt asjaomased rahastamisvahendid loodi, kas sama rahastamisvahendi või, kõnealuste ressursside eraldamisel rahastamisvahendi koosseisust, muude rahastamisvahendite raames või muude toetuste vormis.

1.   Kulude rahastamiskõlblikkus määratakse kindlaks riigisiseste õigusnormide põhjal, välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses või fondispetsiifilistes määrustes või käesoleva määruse või fondispetsiifiliste määruste alusel on kehtestatud erinormid.

2.   Kulusid võib fondidest rahastada juhul, kui need on toetusesaajal või avaliku ja erasektori partnerlustegevuse puhul erasektori partneril tekkinud ja tasutud tegevuste elluviimisel ajavahemikus alates programmi komisjonile esitamise kuupäevast või 1. jaanuarist 2021 – olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem – kuni 31. detsembrini 2029.

Artikli 53 lõike 1 punktide b, c ja f kohaselt hüvitatavate kulude puhul peavad hüvitamise aluseks olevad meetmed olema ellu viidud ajavahemikus alates programmi komisjonile esitamise kuupäevast või 1. jaanuarist 2021 – olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem – kuni 31. detsembrini 2029.

3.   ERFi puhul eraldatakse kulud, mis on seotud tegevustega, mis hõlmavad liikmesriigis rohkem kui ühte artikli 108 lõikes 2 sätestatud piirkonnakategooriat, asjaomastele piirkonnakategooriatele proportsionaalselt, tuginedes objektiivsetele kriteeriumidele.

ESF+ puhul võib tegevustega seotud kulusid eraldada programmi mis tahes piirkonnakategooriatele, tingimusel et asjaomane tegevus aitab saavutada programmi erieesmärke.

Õiglase Ülemineku Fondi puhul aitavad tegevustega seotud kulud kaasa asjaomase õiglase ülemineku territoriaalse kava rakendamisele.

4.   Tegevuse võib tervikuna või osaliselt ellu viia väljaspool liikmesriiki, sealhulgas väljaspool liitu, kui tegevus aitab saavutada programmi eesmärke.

5.   Artikli 53 lõike 1 punktides b, c ja d sätestatud kujul antavate toetuste puhul peavad fondide panuse saamiseks kõlblikud kulud olema võrdsed artikli 53 lõike 3 kohaselt arvutatud summadega.

6.   Tegevusi ei valita fondidest toetuse saajaks juhul, kui need on füüsiliselt lõpetatud või täielikult ellu viidud enne, kui on esitatud programmi alusel rahastamistaotlus, olenemata sellest, kas kõik asjaomased maksed on tehtud. Käesolevat lõiget ei kohaldata EMKVFi raames äärepoolseimates piirkondades lisakulude hüvitamise suhtes vastavalt EMKVFi määruse artiklile 24 ega äärepoolseimate piirkondade täiendava rahastamise alusel antava toetuse suhtes vastavalt käesoleva määruse artikli 110 lõike 1 punktile e.

7.   Programmi muutmise tõttu rahastamiskõlblikuks muutuvad kulud on rahastamiskõlblikud alates vastava taotluse komisjonile esitamise kuupäevast.

ERFi, Ühtekuuluvusfondi ja Õiglase Ülemineku Fondi puhul muutuvad kulud rahastamiskõlblikuks programmi muudatuse tagajärjel, kui programmi lisatakse uus sekkumise liik, millele on osutatud I lisa 1. tabelis, ning EMKVFi, AMIFi, Sisejulgeolekufondi ja piirihalduse ja viisapoliitika rahastu puhul, kui programmi lisatakse uus sekkumise liik, millele on osutatud fondispetsiifilistes määrustes.

Kui programmi muudetakse loodusõnnetusele reageerimiseks, võib programmis ette näha, et sellise muudatusega seotud kulud on rahastamiskõlblikud alates loodusõnnetuse toimumise kuupäevast.

8.   Kui uus programm kiidetakse heaks, on kulud rahastamiskõlblikud alates vastava taotluse komisjonile esitamise kuupäevast.

9.   Tegevus võib saada toetust ühest või mitmest fondist või ühest või mitmest programmist ning muudest liidu vahenditest. Sellistel juhtudel ei deklareerita ühele fondidest esitatavas maksetaotluses deklareeritud kulusid toetuse saamiseks

Fondile esitatavas maksetaotluses kajastatavate kulude summa võidakse arvutada iga fondi ning asjaomase programmi või asjaomaste programmide puhul proportsionaalselt kooskõlas toetuse tingimusi käsitleva dokumendiga.

1.   Järgmised kulud ei vasta fondidest rahastamise tingimustele:

Käesoleva lõigu punkti b ei kohaldata keskkonnakaitsega seotud tegevuste suhtes.

2.   Fondispetsiifilistes määrustes võidakse kindlaks määrata täiendavad kulud, mis ei ole konkreetse fondi jaoks rahastamiskõlblikud.

1.   Liikmesriik maksab tagasi fondi panuse tegevuse jaoks, mis hõlmab taristuinvesteeringut või tootlikku investeeringut, kui viie aasta jooksul pärast toetusesaajale lõppmakse tegemist või, kui see on kohaldatav, riigiabi reeglites kehtestatud aja jooksul toimub seoses kõnealuse tegevusega mõni alljärgnev sündmus:

Liikmesriik võib lühendada esimeses lõigus sätestatud tähtaega kolme aastani, kui tegu on VKEde investeeringute või nende loodud töökohtade säilitamisega.

Käesoleva artikli sätete täitmata jätmisest tulenev tagasimaksmine liikmesriigi poolt on proportsionaalne täitmata jätmise ajavahemikuga.

2.   Selliste tegevuste eest, mida toetatakse ESF+ist või Õiglase Ülemineku Fondist kooskõlas Õiglase Ülemineku Fondi määruse artikli 8 lõike 2 punktidega k, l ja m, tuleb toetus tagasi maksta, kui nende suhtes kohaldatakse riigiabi eeskirjadest tulenevalt investeeringu säilitamise kohustust.

3.   Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata rahastamisvahenditesse tehtud programmimaksete või rahastamisvahenditest tehtud programmimaksete suhtes või tegevuse suhtes, mille tootmistegevus on lõpetamisel pankroti tõttu, mis ei ole seotud pettusega.

1.   Üleviimise toetamisega seotud kulud ei ole fondide panuse saamiseks kõlblikud.

2.   Kui fondide panuse puhul on tegemist riigiabiga, veendub korraldusasutus, et ei toetata määruse (EL) nr 651/2014 artikli 14 lõike 16 kohast üleviimist.

1.   Mitterahaline osalus tööde, kaupade, teenuste, maa ja kinnisvara vormis, mille kohta ei ole makseid tõendavaid arveid ega samaväärse tõendusjõuga dokumente, võib olla rahastamiskõlblik, kui on täidetud järgmised tingimused:

Käesoleva lõike esimese lõigu punktis d osutatud maa või kinnisvara väärtust tõendab sõltumatu kvalifitseeritud ekspert või nõuetekohaselt volitatud ametiasutus ning see väärtus ei või ületada artikli 64 lõike 1 punktis b sätestatud piirmäära.

2.   Amortisatsioonikulusid, mille kohta ei ole makseid tõendavaid arveid, võidakse pidada rahastamiskõlblikuks, kui on täidetud järgmised tingimused:

1.   Rahastamisvahendi rahastamiskõlblik kulu on rahastamisvahendile rahastamiskõlblikkuse perioodi jooksul tasutud programmimakse kogusumma või tagatiste puhul tagatislepingute kohaselt eraldatud summa, kui kõnealune summa vastab järgmisele:

2.   Kui rahastamisvahendit rakendatakse järjestikuste programmitöö perioodide jooksul, võib toetust anda vahendite lõplikele saajatele või nende kasuks, sealhulgas halduskulude ja -tasude katmiseks, tuginedes eelmisel programmitöö perioodil tehtud kokkulepetele, kui selline toetus on kooskõlas järgmise programmitöö perioodi rahastamiskõlblikkuse normidega. Sellisel juhul määratakse maksetaotlustes esitatud kulude rahastamiskõlblikkus kindlaks kooskõlas vastava programmitöö perioodi rahastamiskõlblikkuse normidega.

3.   Lõike 1 punkti b puhul, kui tagatistest kasu saav üksus ei ole kavandatud summas välja andnud uusi laene või teinud vahendite lõplikesse saajatesse omakapitali või kvaasiomakapitali investeeringuid lähtuvalt koefitsiendist, vähendatakse rahastamiskõlblikke kulusid proportsionaalselt. Koefitsiendi võib läbi vaadata, kui see on põhjendatud turutingimustes vahepeal toimunud muutustega. Sellisel läbivaatamisel ei ole tagasiulatuvat mõju.

4.   Lõike 1 punkti d puhul peavad haldustasud põhinema tulemuslikkusel.

Kui valdusfondi haldavad asutused valitakse välja otselepingu sõlmimise teel vastavalt artikli 59 lõikele 3, kohaldatakse kõnealustele asutustele makstavate selliste halduskulude ja -tasude suhtes, mida võib rahastamiskõlblike kuludena deklareerida, piirmäära, mis on kuni 5 % vahendite lõplikele saajatele laenudena välja makstud või tagatislepingute jaoks eraldatud programmimaksete kogusummast ning kuni 7 % vahendite lõplikele saajatele omakapitali ja kvaasiomakapitali investeeringutena välja makstud programmimaksete kogusummast.

Kui erifondi haldavad asutused valitakse välja otselepingu sõlmimise teel vastavalt artikli 59 lõikele 3, kohaldatakse kõnealustele asutustele makstavate selliste halduskulude ja -tasude suhtes, mida võib rahastamiskõlblike kuludena deklareerida, piirmäära, mis on kuni 7 % vahendite lõplikele saajatele laenudena välja makstud või tagatislepingute jaoks eraldatud programmimaksete kogusummast ning kuni 15 % vahendite lõplikele saajatele omakapitali või kvaasiomakapitali investeeringutena välja makstud programmimaksete kogusummast.

Kui valdusfondi või erifondi või mõlemaid haldavad asutused on välja valitud võistupakkumise teel kooskõlas kohaldatava õigusega, määratakse halduskulude ja -tasude summa kindlaks rahastamislepingus ning selle puhul võetakse arvesse asjaomase võistupakkumise tulemusi.

5.   Kui korraldustasud või osa neist nõutakse sisse vahendite lõplikelt saajatelt, ei deklareerita neid rahastamiskõlblike kuludena.

6.   Lõike 1 kohaselt deklareeritud rahastamiskõlblikud kulud ei või ületada fondidest kõnealuse lõike kohaldamisel makstud toetuse ja vastava riikliku kaasrahastamise kogusummat.

1.   Liikmesriikidel on oma programmide jaoks käesoleva jaotise kohased juhtimis- ja kontrollisüsteemid ning nad tagavad nende toimimise kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetega ja XI lisas loetletud peamiste nõuetega.

2.   Liikmesriigid tagavad komisjonile esitatud raamatupidamise aastaruannetega hõlmatud kulude seaduslikkuse ja korrektsuse ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et õigusnormide rikkumist (sealhulgas kelmusi ja pettusi) ära hoida, avastada ja korrigeerida ning selle kohta aru anda. Kõnealused meetmed hõlmavad teabe kogumist liidu toetusesaajate tegelike kasusaajate kohta kooskõlas XVII lisaga. Selliste andmete kogumise ja töötlemisega seotud normid peavad vastama kohaldatavatele andmekaitsenormidele. Komisjonil, Euroopa Pettustevastasel Ametil ja Kontrollikojal on sellele teabele vajalik juurdepääs.

AMIFist, Sisejulgeolekufondist ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastust toetatavate programmide puhul kohaldatakse liidu toetusesaajate tegelikke kasusaajaid käsitleva teabe kogumise kohustust vastavalt XVII lisale, nagu on sätestatud esimeses lõigus, alates 1. jaanuarist 2023.

3.   Liikmesriigid võtavad komisjoni taotlusel vajalikud meetmed, et tagada oma juhtimis- ja kontrollisüsteemide tulemuslik toimimine ning komisjonile esitatud kulude seaduslikkus ja korrektsus. Kui kõnealune meede on audit, võivad selles osaleda komisjoni ametnikud või nende volitatud esindajad.

4.   Liikmesriigid tagavad, et seiresüsteem ning näitajaid käsitlevad andmed on kvaliteetsed, täpsed ja usaldusväärsed.

5.   Liikmesriigid tagavad teabe avaldamise kooskõlas käesolevas määruses ja fondispetsiifilistes määrustes sätestatud nõuetega, välja arvatud siis, kui liidu või siseriikliku õiguse kohaselt ei ole selline avaldamine lubatud julgeoleku, avaliku korra, kriminaaluurimiste või isikuandmete kaitsega seotud põhjustel kooskõlas määrusega (EL) 2016/679.

6.   Liikmesriikidel on süsteemid ja menetlused, millega tagatakse kõigi XIII lisa kohaste kontrolljälje jaoks nõutavate dokumentide hoidmine vastavalt artiklis 82 sätestatud nõuetele.

7.   Liikmesriigid näevad ette korra, millega tagatakse fondidega seotud kaebuste tulemuslik läbivaatamine. Sellise korra kohaldamisala, seda käsitlevate normide ja sellega seotud menetluste eest vastutavad liikmesriigid kooskõlas oma institutsioonilise ja õigusraamistikuga. See ei piira kodanike ja sidusrühmade üldist võimalust esitada komisjonile kaebusi. Liikmesriigid vaatavad komisjoni taotlusel läbi komisjonile esitatud kaebused, mis kuuluvad nende programmide kohaldamisalasse, ja teavitavad komisjoni nende läbivaatamiste tulemustest.

Käesoleva artikli kohaldamisel hõlmavad kaebused mis tahes potentsiaalsete ja valitud toetusesaajate vahelisi vaidlusi seoses kavandatud või valitud tegevusega ning mis tahes vaidlusi kolmandate isikutega programmi või selle raames toimuvate tegevuste rakendamise teemal, sõltumata riigisisese õiguse kohaselt kindlaks määratud õiguskaitsevahenditest.

8.   Liikmesriigid tagavad, et kogu teabevahetus toetusesaajate ja programme haldavate asutuste vahel toimub elektrooniliste andmevahetussüsteemide kaudu vastavalt XIV lisale.

Liikmesriigid edendavad elektroonilise andmevahetuse eeliseid ja annavad toetusesaajatele sellega seoses kogu vajaliku toetuse.

Erandina esimesest lõigust võib korraldusasutus toetusesaaja selgesõnalise taotluse korral erandkorras nõustuda teabevahetusega paberkandjal, ilma et see piiraks tema kohustust andmeid registreerida ja säilitada vastavalt artikli 72 lõike 1 punktile e.

EMKVFist, AMIFist, Sisejulgeolekufondist ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastust toetatavate programmide suhtes kohaldatakse esimest lõiku alates 1. jaanuarist 2023.

Esimest lõiku ei kohaldata ESF+ määruse artikli 4 lõike 1 alapunkti m kohaste programmide või prioriteetide suhtes.

9.   Liikmesriigid tagavad, et kogu ametlik teabevahetus komisjoniga toimub elektroonilise andmevahetussüsteemi kaudu vastavalt XV lisale.

10.   Liikmesriigid koostavad või tagavad, et korraldusasutused koostaksid prognoosid jooksval kalendriaastal ja järgneval kalendriaastal esitatavate maksetaotluse summa kohta 31. jaanuariks ja 31. juuliks vastavalt VIII lisale.

11.   Igal liikmesriigil on hiljemalt esimese eelarveaasta lõppmakse taotluse esitamise ajaks ning mitte hiljem kui 30. juuniks 2023 koostatud juhtimis- ja kontrollisüsteemi kirjeldus vastavalt XVI lisas esitatud vormile. Liikmesriik ajakohastab kõnealust kirjeldust, et võtta arvesse kõik hilisemad muudatused.

12.   Liikmesriigid annavad õigusnormide rikkumise kohta aru kooskõlas XII lisas sätestatud kriteeriumidega, mille alusel määratakse kindlaks teatatavad õigusnormide rikkumise juhtumid, esitatavad andmed ja aruandluse vorm.

1.   Komisjon veendub, et liikmesriikidel on käesolevale määrusele vastavad juhtimis- ja kontrollisüsteemid ning et kõnealused süsteemid toimivad programmide rakendamisel tulemuslikult ja tõhusalt. Komisjon koostab enda audititöö jaoks riskihindamisel põhineva auditistrateegia ja auditikava.

Komisjon ja auditeerimisasutused kooskõlastavad oma auditikavad.

2.   Komisjoni teeb auditeid kuni kolme kalendriaasta jooksul pärast asjaomast kulu hõlmava raamatupidamise aastaruande heakskiitmist. Seda tähtaega ei kohaldata tegevuste suhtes, mille puhul kahtlustatakse kelmust või pettust.

3.   Auditite tegemiseks on komisjoni ametnikel või nende volitatud esindajatel juurdepääs kõigile vajalikele fondidest toetust saanud tegevustega või juhtimis- ja kontrollisüsteemidega seotud andmetele, dokumentidele ja metaandmetele, sõltumata nende säilitamiseks kasutatud andmekandjast, ning nad saavad nende koopiad nende poolt taotletud vormingus.

4.   Kohapealsete auditite puhul kohaldatakse ka järgmiseid sätteid:

Käesoleva lõike esimese lõigu punktides c ja d sätestatud tähtaegadest kinnipidamiseks teeb komisjon esialgsed auditileiud ja auditiaruande kättesaadavaks vähemalt ühes liidu institutsioonide ametlikus keeles.

Käesoleva lõike esimese lõigu punktides c ja d osutatud tähtaegu võib pikendada, kui seda peetakse vajalikuks ning kui komisjon ja liikmesriigi pädev asutus selles kokku lepivad.

Kui on kehtestatud tähtaeg, mille jooksul peab liikmesriik käesoleva lõike esimese lõigu punktides c ja d osutatud esialgsetele auditileidudele või auditiaruandele vastama, algab tähtaeg kuupäevast, kui liikmesriigi pädev asutus sai esialgsed auditileiud või auditiaruande kätte vähemalt ühes asjaomase liikmesriigi ametlikus keeles.

1.   Finantsmääruse artikli 63 lõike 3 kohaldamiseks määrab liikmesriik iga programmi jaoks korraldusasutuse ja auditeerimisasutuse. Kui liikmesriik annab raamatupidamisülesannete täitmise üle muule asutusele kui korraldusasutusele kooskõlas käesoleva määruse artikli 72 lõikega 2, määratletakse asjaomane asutus samuti programmi haldava asutusena. Samad asutused võivad vastutada rohkem kui ühe programmi eest.

2.   Auditeerimisasutus on avaliku sektori asutus. Auditeerimist võib oma vastutusel teostada muu avaliku sektori asutus või eraõiguslik asutus kui auditeerimisasutus. Auditeerimisasutus ja auditeerimisasutuse vastutusel auditeerimist teostav muu asutus on auditeeritavatest funktsionaalselt sõltumatu.

3.   Korraldusasutus võib määrata ühe või mitu vahendusasutust, kes täidavad teatavaid korraldusasutuse vastutusalasse kuuluvaid ülesandeid. Korraldusasutuse ja vahendusasutuste vahelised kokkulepped vormistatakse kirjalikult.

4.   Liikmesriigid tagavad, et programmi haldavate asutuste vahel ja nende sees järgitakse ülesannete lahususe põhimõtet.

5.   Kui mõne programmi puhul antakse vastavalt selle eesmärkidele toetust ERFist või ESF+ist programmile, mida kaasrahastatakse programmist „Euroopa horisont“, nagu on osutatud „Euroopa Horisont“ määruse artikli 10 lõike 1 punktis b, määrab asjaomase programmi korraldusasutus programmist „Euroopa horisont“ kaasrahastatavat programmi rakendava asutuse vahendusasutuseks vastavalt käesoleva artikli lõikele 3.

6.   Liikmesriik võib omal algatusel luua koordineeriva organi komisjoniga suhtlemiseks ja komisjonile teabe esitamiseks ning programmi haldavate asutuste tegevuste koordineerimiseks asjaomases liikmesriigis.

1.   Korraldusasutus vastutab programmi juhtimise eest, et saavutada programmi eesmärgid. Eelkõige on korraldusasutusel järgmised ülesanded:

2.   Liikmesriik võib artiklis 76 osutatud raamatupidamisülesannete täitmise anda üle korraldusasutusele või muule asutusele.

3.   AMIFist, Sisejulgeolekufondist ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastust toetatavate programmide puhul täidab raamatupidamisülesandeid korraldusasutus või tehakse seda tema vastutusel.

1.   Tegevuste valimiseks koostab korraldusasutus mittediskrimineerivad ja läbipaistvad kriteeriumid ja menetlused, mis tagavad juurdepääsuvõimalused puuetega inimestele ja soolise võrdõiguslikkuse ning võtavad arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, kestliku arengu põhimõtet ning liidu keskkonnapoliitikat kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 11 ja artikli 191 lõikega 1, ning kohaldab neid.

Nende kriteeriumide ja menetlustega tagatakse valitavate tegevuste prioriseerimine, et maksimeerida liidu rahalist osalust programmi eesmärkide saavutamisse.

2.   Tegevuste valimisel korraldusasutus:

Seoses käesoleva lõigu punktiga b peavad poliitikaeesmärgi nr 1 puhul, nagu on sätestatud ERFi ja Ühtekuuluvusfondi määruse artikli 3 lõike 1 punktis a, ainult käesoleva punkti alapunktides i ja iv osutatud erieesmärkidele vastavad tegevused olema kooskõlas asjaomaste aruka spetsialiseerumise strateegiatega.

3.   Korraldusasutus tagab, et toetusesaajale esitatakse dokument, milles on esitatud kõik tingimused iga tegevuse toetamiseks, sealhulgas erinõuded seoses tarnitavate toodete või osutatavate teenustega, rahastamiskava, elluviimise tähtaeg ning, kui see on kohaldatav, tegevuse kulude kindlaksmääramiseks kohaldatav meetod ja toetuse maksmise tingimused.

4.   Korraldusasutus võib otsustada, et tegevusi, millele on antud kvaliteedimärgis või mis on valitud programmi „Euroopa horisont“ kaasrahastatava programmi raames, toetatakse otse ERFist või ESF+ist, kui sellised tegevused vastavad lõike 2 punktides a, b ja g sätestatud nõuetele.

Lisaks võivad korraldusasutused kohaldada esimeses lõigus osutatud tegevuste suhtes asjaomase liidu rahastamisvahendi alusel kehtestatud rahastamiskõlblike kulude kategooriaid, maksimumsummasid ja arvutamise meetodeid. Need elemendid esitatakse lõikes 3 osutatud dokumendis.

5.   Kui korraldusasutus valib välja strateegiliselt olulise tegevuse, teavitab ta sellest ühe kuu jooksul komisjoni ja esitab komisjonile kogu asjaomase teabe kõnealuse tegevuse kohta.