(1)

Keskkonnaalaste otsuste tegemiseks on paljudel eri isikutel vaja täpset ja korrektset mõõtmist ja teavet toodete ja organisatsioonide keskkonnatoime kohta.

(2)

Toote keskkonnajalajälje määramise ja organisatsiooni keskkonnajalajälje määramise meetodid (edaspidi „keskkonnajalajälje määramise meetodid“) võimaldavad äriühingutel mõõta ja teatavaks teha oma keskkonnatoimet ning seega usaldusväärse keskkonnateabe alusel turul konkureerida. Need meetodid sisaldavad üksikasjalikke juhiseid toodete ja organisatsioonide keskkonnamõjude modelleerimise ja arvutamise kohta. Keskkonnajalajälje määramise meetodid tuginevad olemasolevatele rahvusvaheliselt tunnustatud tavadele, näitajatele ja eeskirjadele.

(3)

2013. aastal võttis komisjon vastu komisjoni soovituse 2013/179/EL, (1) mille eesmärk oli edendada toodete ja organisatsioonide olelusringi keskkonnatoime mõõtmisel ja teatavakstegemisel ühtsete meetodite kasutamist. Selles soovitati liikmesriikidel, äriühingutel, eraorganisatsioonidel ja finantssektoril neid meetodeid kasutada ning see sisaldas kaht lisa, milles on esitatud kavandatud meetodid.

(4)

Komisjon lõi keskkonnajalajälje meetodite edasiarendamise raamistiku katseetapis, millesse olid kaasatud mitmesugused sidusrühmad, sealhulgas tööstus ja eelkõige VKEd.

(5)

Katseetapp kestis 2013–2018 ja selle käigus katsetati sidusrühmade aktiivsel osalusel tootepõhiste eeskirjade (tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjad, PEFCRid) ja sektoripõhiste eeskirjade (organisatsiooni keskkonnajalajälje määramise sektoripõhised eeskirjad, OEFSRid) väljatöötamist ning selle tulemuseks oli 19 PEFCRi ja kahe OEFSRi lõplik vormistamine.

(6)

Keskkonnajalajälje määramise meetodeid ajakohastati ka mitme tehnilise aspekti osas, näiteks: (1) olulisuse põhimõtte järgimine (tegutse seal, kus sellel on mõju); (2) sellise võrdlusaluse kindlaksmääramine, mis vastab turu keskmise tootmise ehk tüüpilise toote / organisatsiooni keskkonnajalajälje profiilile; (3) kokkulepped peamiste kliimamuutusi, elektrienergiat, transporti, taristut ja seadmeid, pakendeid, olelusringi lõppu ja põllumajandust käsitlevate aspektide modelleerimise kohta; (4) normaliseerimise ja kaalumise lisamine; (5) suunised elurikkuse kui täiendava keskkonnateabe lisamise kohta; (6) teatavate mõjuhindamise meetodite täiustamine, pöörates tähelepanu eelkõige toksilisusega seotud meetoditele (inimest mõjutav kantserogeenne toksilisus, inimest mõjutav mittekantserogeenne toksilisus, ökotoksilisus magevees, veekasutus, maakasutus, ressursid ja tahked osakesed); (7) kirjeldustegurite määratlemine REACHi andmete põhjal; (8) ning juhend keskkonnajalajälje meetodile vastavate andmekogumite kohta.

(7)

Katseetapi tulemused esitati komisjoni talituste 2019. aasta töödokumendis „Sustainable Products in a Circular Economy – Towards an EU Product Policy Framework contribution to the Circular Economy“ (Jätkusuutlikud tooted ringmajanduses – ELi tootepoliitika raamistiku panus ringmajandusse) (2). Samas komisjoni talituste töödokumendis osutati ka keskkonnajalajälje määramise meetodite võimalikule kasutamisele poliitika väljatöötamisel ELi tasandil. Alates 2019. aastast ja pärast tööstusele suunatud kutset näidata üles huvi jätkas komisjon uute tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjade väljatöötamist.

(8)

Nõukogu 2019. aasta oktoobri järeldustes (3) väljendati heameelt ELi keskkonnajalajälje määramise meetodite katsetamise ja kõigi selliste algatuste üle, millega toetatakse keskkonnamõjudest teavitamist, võttes aluseks keskkonnajalajälje määramise katseprojekti.

(9)

Euroopa rohelise kokkuleppe (4) eesmärk on kaasata tööstusharud puhtasse ringmajandusesse ning selles rõhutatakse, et võimaldamaks ostjatel teha kestlikumaid otsuseid ja vähendamaks rohepesu ohtu, on vaja usaldusväärset, võrreldavat ja kontrollitavat teavet.

(10)

Oma teatises „Uus ringmajanduse tegevuskava – puhtama ja konkurentsivõimelisema Euroopa nimel“ (5) rõhutas komisjon, et äriühingud peaksid põhjendama oma keskkonnaalaseid väiteid toote ja organisatsiooni keskkonnajalajälje määramise meetoditega ning võtma kohustuse katsetada nende meetodite arvesse võtmist ELi ökomärgise puhul.

(11)

Teatises „Uus tarbijakaitse tegevuskava. Tarbijate toimetulekuvõime parandamine, et edendada majanduse kestlikku taastumist“ (6) märgiti, et „ärisektori vabatahtliku tegevuse ergutamiseks kavatseb komisjon koostöös ettevõtjatega julgustada neid andma vabatahtlikke lubadusi, mille tulemusena nad avaldaksid tarbijatele oma ettevõtte ökoloogilise jalajälje suuruse, parandaksid ettevõtte kestlikkust ja vähendaksid selle keskkonnamõju.“

(12)

Nõukogu 2020. aasta detsembri järeldustes märgiti, et toote keskkonnajalajälje määramise meetodist võib saada üks alusmeetod ELi eri tootepoliitika vahendite ja kestlike toodete raamistiku kontekstis, võttes arvesse ka muid sobivaid meetodeid.

(13)

Keskkonnajalajälje määramise meetodite kasutamine on juba ette nähtud ELi poliitika ja õigusaktidega, näiteks taksonoomiamääruse, (7) säästvate akude algatuse (8) ja rohetarbimise lubadusega (9).

(14)

Seda arengut silmas pidades tuleks ajakohastada komisjoni soovitust 2013/179/EL, et võtta arvesse katseetapis toimunud tehnilist arengut, eelkõige kategooria ja sektori eeskirjade väljatöötamist, ning luua seega kindel alus poliitika edasiseks väljatöötamiseks ja rakendamiseks. Selle eesmärk on aidata äriühingutel arvutada oma keskkonnatoimet usaldusväärse, kontrollitava ja võrreldava teabe alusel ning anda teistele osalejatele (nt haldusasutused, valitsusvälised organisatsioonid, äripartnerid) juurdepääs sellisele teabele. Samuti oleks sellest abi ELi keskkonnajalajälje andmebaasi väljatöötamisel.

(15)

VKEdel võivad puududa oskusteave ja ressursid olelusringipõhist keskkonnatoimet käsitlevatele andmepäringutele vastamiseks. Seetõttu peaks VKEsid toetama mitte ainult komisjon, vaid ka liikmesriigid ja tööstusliidud.

(16)

Eeldatakse, et uute, rahvusvaheliselt kokkulepitud lähenemisviiside kujunedes on keskkonnajalajälje määramise meetodeid vaja ajakohastada, et lisada uusi näitajaid või modelleerimiseeskirju. Neid aspekte arutatakse komisjoni keskkonnajalajälje tehnilise nõuandekogu eksperdirühmas. Praegu on kaalumisel näiteks bioloogilise mitmekesisusega seotud mõju.

(17)

Nagu uues ringmajanduse tegevuskavas märgitud, uurib komisjon võimalust töötada süsiniku sidumise sertifitseerimiseks välja õigusraamistik, mis põhineb kindlal ja läbipaistval süsinikdioksiidi arvestamisel ning mille abil jälgitakse ja kontrollitakse süsiniku sidumise usaldusväärsust. See raamistik töötatakse välja vastastikuses koostoimes ja kooskõlas keskkonnajalajälje määramise meetodiga ning vajaduse korral kajastatakse seda käesoleva soovituse tulevastes ajakohastatud versioonides.

(18)

Kuigi käesolevas soovituses keskendutakse keskkonnamõjule, on ülemaailmses kontekstis üha olulisem roll majanduslikul ja sotsiaalsel mõjul, sealhulgas töötavadega seotud probleemidel. Komisjon jälgib tähelepanelikult seda arengut, samuti meetodeid, mille abil analüüsitakse seda, kuidas mõjutavad keskkonda, ühiskonda ja majandust tooted, mille tarbimine toimub ELis ja mille tarneahela toime avaldub kolmandates riikides.

(19)

Käesoleva soovitusega asendatakse komisjoni soovitus 2013/179/EL.

1.1.

1.2.

1.3.

a)

„toote keskkonnajalajälje määramise meetod“ – I lisas esitatud üldine meetod toote olelusringipõhise võimaliku keskkonnamõju mõõtmiseks ja teatavakstegemiseks;

b)

„organisatsiooni keskkonnajalajälje määramise meetod“ – III lisas esitatud üldine meetod organisatsiooni olelusringipõhise võimaliku keskkonnamõju mõõtmiseks ja teatavakstegemiseks;

c)

„toote keskkonnajalajälg“ – toote keskkonnajalajälje määramise meetodil põhineva toote keskkonnajalajälje uuringu tulemus;

d)

„organisatsiooni keskkonnajalajälg“ – organisatsiooni keskkonnajalajälje määramise meetodil põhineva organisatsiooni keskkonnajalajälje uuringu tulemus;

e)

„tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjad (edaspidi „PEFCRid“)“ – tootekategooriapõhised olelusringil põhinevad eeskirjad, mis täiendavad toote keskkonnajalajälje uuringute üldiseid metoodikasuuniseid ja pakuvad täpsemat teavet konkreetse tootekategooria tasandil. PEFCRi olemasolu korral tuleks seda kasutada sellesse tootekategooriasse kuuluva toote keskkonnajalajälje arvutamiseks;

f)

„organisatsiooni keskkonnajalajälje määramise sektoripõhised eeskirjad (edaspidi „OEFSRid“)“ – sektoripõhised olelusringil põhinevad eeskirjad, mis täiendavad organisatsiooni keskkonnajalajälje uuringute üldiseid metoodikasuuniseid ja pakuvad täpsemat teavet konkreetse sektori tasandil. OEFSRi olemasolu korral tuleks seda kasutada sellesse sektorisse kuuluva organisatsiooni keskkonnajalajälje arvutamiseks;

g)

„olelusringi keskkonnatoime“ – arvudes väljendatud potentsiaalne keskkonnamõju, mille leidmisel on arvesse võetud toote või organisatsiooni olelusringi kõiki asjakohaseid etappe tarneahela perspektiivist;

h)

„olelusringi keskkonnatoime teatavakstegemine“ – olelusringi keskkonnatoime andmete mis tahes avaldamine, sealhulgas äripartneritele, investoritele, avaliku sektori asutustele või tarbijatele;

i)

„organisatsioon“ – äriühing, korporatsioon, ettevõtja, ettevõte, asutus või institutsioon, selle osa või nende kombinatsioon, avalik- või eraõiguslik, millel on oma tegevusvaldkond ja iseseisev juhtimine, olenemata sellest, kas ta on iseseisev juriidiline isik või mitte;

j)

„kava“ – eraõiguslike äriühingute või nende liidu, avaliku ja erasektori partnerluse või valitusasutuste või vabaühenduste kasumit taotlev või mittetulunduslik algatus, milles nõutakse olelusringi keskkonnatoime mõõtmist või teatavakstegemist;

k)

„tööstusliit“ – oma liikmeskonda kuuluvaid eraõiguslikke äriühinguid esindav organisatsioon, mis kuulub mõnda sektorisse kohalikul, piirkondlikul, riiklikul või rahvusvahelisel tasandil;

l)

„finantssektor“ – kõik finantsteenuseid (sealhulgas finantsnõustamist) osutavad isikud, sealhulgas pangad, investorid ja kindlustusseltsid.

3.1.

3.2.

3.3.

3.4.

3.5.

3.6.

3.7.

4.1.

4.2.

4.3.

4.4.

4.5.

4.6.

4.7.

5.1

6.1.

6.2.

6.3.

7.1.

8.1.