(1)

Komisjoni määruse (EL) nr 10/2011 (2) I lisas on kehtestatud liidu loetelu lubatud ainetest, mida võib kasutada toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja -esemete tootmisel. Kõnealuse määruse III lisaga on kindlaks määratud toidu mudelained, mida kasutatakse katsetes, et tõendada toiduga veel mitte kokku puutuvate plastmaterjalide ja -esemete vastavust migratsiooni piirnormidele, millele on osutatud kõnealuse määruse artiklites 11 ja 12.

(2)

Pärast määruse (EL) nr 10/2011 viimast muutmist on Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „toiduohutusamet“) avaldanud täiendavaid teaduslikke arvamusi konkreetsete ainete kohta, mida võib kasutada toiduga kokkupuutuvates materjalides, ning juba varem lubatud ainete lubatud kasutusalade kohta. Lisaks on leitud teatavaid tekstivigu ja mitmeti tõlgendatavust. Selleks et tagada toiduohutusameti uusimate tulemuste kajastumine määruses (EL) nr 10/2011 ja kõrvaldada kõik kahtlused määruse õige kohaldamise suhtes, tuleks määrust muuta ja parandada.

(3)

Komisjoni määrusega (EL) 2018/831 (3) lubatud ning määruse (EL) nr 10/2011 I lisa punkti 1 tabelis 1 loetletud aine 1,2,3,4-tetrahüdronaftaleen-2,6-dikarboksüülhappe dimetüülestri (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1066 ja CASi nr 23985-75–3) nimetuses on dokumendi ingliskeelses versioonis trükiviga. Seepärast on vaja see kanne määruse (EL) nr 10/2011 I lisa punkti 1 tabelis 1 parandada.

(4)

Tuginedes toiduohutusameti heakskiitvale teaduslikule arvamusele, (4) milles käsitletakse aine [3-(2,3-epoksüpropoksü)propüül]trimetoksüsilaani (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1068 ja CASi nr 2530-83–8) kasutamist viimistlusaine komponendina sellise klaaskiu töötlemisel, mis sisaldub väikese läbilaskvusega plastides, nagu polüetüleentereftalaat (PET), polükarbonaat (PC), polübutüleentereftalaat (PBTP), temperatuurikindlad polüestrid ning epoksübisfenoolvinüülester, mis on mõeldud ühekordseks ja korduvkasutamiseks igasuguse toidu pikaajalisel säilitamisel toatemperatuuril ning korduvaks lühiajaliseks kokkupuuteks igasuguse toiduga kõrgemal või kõrgel temperatuuril, anti määrusega (EL) 2018/831 luba kasutada nimetatud ainet lisaainena või polümeeri tootmise abiainena, märkides selle ära määruse (EL) nr 10/2011 I lisa punkti 1 tabeli 1 veerus 5. Kuna kõnealune aine on mõeldud reageerima plastmaterjali polümeerikarkassiga ja võib muutuda selle osaks, tuleks seda lugeda lähteaineks või monomeeriks, mida kasutatakse väikese läbilaskvusega plastides (nagu polüetüleentereftalaat (PET), polükarbonaat (PC), polübutüleentereftalaat (PBTP), temperatuurikindlad polüestrid ning epoksübisfenoolvinüülester) sisalduva klaaskiu töötlemiseks kasutatavate viimistlusainete tootmisel. Seepärast on vaja muuta seda kannet määruse (EL) nr 10/2011 I lisa punkti 1 tabelis 1, et lisada kõnealune aine nimetatud määruse I lisa veergu 6, et täpsustada selle aine kavandatud kasutusviise.

(5)

Toiduohutusamet võttis vastu kaks heakskiitvat teaduslikku arvamust (5) (6) aine (R)-3-hüdroksübutüraadi ja (R)-3-hüdroksüheksanaadi kopolümeeri (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1059 ja CASi number 147398-31–0) kasutamise kohta. Tegemist on mikroobse fermentatsiooni teel saadava biolaguneva (ko)polümeeriga, mida kasutatakse tervete puu- ja köögiviljadega kokkupuuteks ettenähtud pakendite tootmisel. Neis kahes arvamuses tegi toiduohutusamet järelduse, et kõnealune aine ei põhjusta tarbijale ohtu, kui seda kasutatakse kas üksi või segatuna muude polümeeridega kokkupuutes (kuiva/tahke) toiduga, mille kohta on määruse (EL) nr 10/2011 III lisa tabelis 2 ette nähtud toidu mudelaine E, ning kui kokkupuude kestab kuni kuus kuud või rohkem toatemperatuuril või alla selle, sealhulgas kuumtäitmine või lühiajaline kuumutamine. Samuti jõudis toiduohutusamet järeldusele, et lagunemissaaduse krootonhappe migratsiooni konkreetne piirnorm ei tohiks ületada 0,05 mg toidu kilogrammi kohta. Seepärast tuleks kõnealune aine lisada liidu lubatud ainete loetellu tingimusel, et järgitakse nimetatud spetsifikatsioone.

(6)

Krootonhape (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 467 ja CASi nr 3724-65–0) on lubatud lisaainena või monomeerina toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastide tootmisel. Migratsiooni konkreetne piirnorm 0,05 mg toidu kg kohta lisati määruse (EL) nr 10/2011 I lisa punkti 1 tabelis 1 olevasse kõnealust ainet käsitlevasse kandesse komisjoni määrusega (EL) 2017/752, (7) millega asendati varasem võimalus kontrollida nõuetele vastavust jääksisalduse järgi toiduga kokkupuutuva pindala (QMA) kohta. Samuti on krootonhappe nõuetele vastavuse kontrollimine QMA järgi piirmääraga 0,05 mg/6 dm2 lisatud ainet 3-hüdroksübutaanhappe ja 3-hüdroksüpentaanhappe kopolümeer (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 744 ja CASi nr 80181-31–3) käsitlevasse kandesse määruse (EL) nr 10/2011 I lisa tabelis 4 ning ka see tuleks asendada migratsiooni konkreetse piirnormiga, mis on ette nähtud toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 467 puhul. Võttes arvesse asjaolu, et toiduga kokku puutuva materjali ainete nr 467, 744 ja 1059 suhtes tuleb kohaldada ühte ja sama krootonhappe migratsiooni konkreetset piirnormi, on asjakohane määruse (EL) nr 10/2011 I lisa tabelis 2 krootonhappe puhul kehtestada toiduga kokku puutuva materjali ainete nr 467, 744 ja 1059 suhtes rühmapiirang ning muuta vastavaid üksikkandeid nimetatud lisa tabelites 1 ja 4.

(7)

Toiduohutusamet võttis vastu heakskiitva teadusliku arvamuse (8) aine dimetüülkarbonaat (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1067 ja CASi nr 616–38-6) kasutamise kohta monomeerina toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastide tootmisel. Toiduohutusamet jõudis järeldusele, et aine ei põhjusta tarbijale ohtu, kui seda kasutatakse komonomeerina koos 1,6-heksaandiooliga polükarbonaadi eelpolümeeri valmistamisel ning lastakse seejärel reageerida 4,4′-metüleendifenüüldiisotsüanaadiga ja selliste dioolidega nagu polüpropüleenglükool ja 1,4-butaandiool, mis moodustavad termoplastilise polüuretaani. Kõnealuse materjali kasutamist tuleks veelgi piirata, et see sisaldaks kuni 30 % polükarbonaadi eelpolümeeri ja et seda kasutataks üksnes korduvkasutatavates toodetes toatemperatuuril lühiajalises kokkupuutes (≤ 30 minutit) toiduga, mille puhul on määruse (EL) nr 10/2011 III lisa tabelis 2 ette nähtud mudelained A ja B. Seepärast tuleks kõnealune aine lisada liidu lubatud ainete loetellu tingimusel, et järgitakse nimetatud piiranguid.

(8)

Samuti märkis toiduohutusamet, et toiduga kokkupuutuva materjali ainet nr 1067 võib kasutada ka muude polükarbonaatide tootmiseks või muudel tingimustel. Selliste juhtude kohta tegi toiduohutusamet järelduse, et aine kasutamine ei põhjusta tarbijale ohtu, kui dimetüülkarbonaadi migratsioon ei ületa 0,05 mg toidu kg kohta ja polükarbonaadi oligomeeride (molekulmassiga alla 1 000 Da) migratsioon kokku ei ületa 0,05 mg toidu kg kohta. Seepärast peaksid aine sellised kasutusviisid olema lubatud tingimusel, et järgitakse nimetatud piiranguid.

(9)

Käesolevas määruses sätestatud luba kasutada toiduga kokkupuutuva materjali ainet nr 1067 muude polükarbonaatide tootmiseks või muudel tingimustel eeldab, et polükarbonaadi oligomeeride (molekulmassiga alla 1 000 Da) migratsioon kokku ei ületa 0,05 mg toidu kg kohta. Kõnealuste oligomeeride migratsiooni määramiseks kasutatavad analüüsimeetodid on keerulised. Nende meetodite kirjeldus ei pruugi olla pädevatele asutustele kättesaadav. Ilma kirjelduseta ei ole pädeval asutusel võimalik kontrollida, kas materjalist või esemest eralduvate oligomeeride migratsioon vastab nende oligomeeride suhtes kohaldatavale migratsiooni piirnormile. Seepärast tuleb ettevõtjalt, kes laseb turule seda ainet sisaldavaid lõpptooteid või materjale, nõuda, et ta esitaks meetodi kirjelduse ja kaliibrimisproovi, kui asjaomane meetod seda nõuab.

(10)

Toiduohutusamet võttis vastu heakskiitva teadusliku arvamuse (9) aine isobutaan (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1069 ja CASi number 75–28-5) kasutamise kohta vahustusainena plastides, mis on ette nähtud kokkupuutumiseks toiduga. Selles arvamuses tegi toiduohutusamet järelduse, et kõnealune aine ei põhjusta tarbijale ohtu, kui seda kasutatakse vahustusainena plastides, mis on ette nähtud kokkupuutumiseks toiduga. Seetõttu peaks aine selline kasutusviis olema lubatud. Ühendite klass ühise nimetusega „vahustusained“ hõlmab ka pindaktiivseid aineid ja neid käsitatakse sageli ainult pindaktiivsete ainetena. Et vältida võimalikku segadust ja kooskõlas kõnealuse aine funktsiooniga, mida hindas toiduohutusamet, tuleks seda ainet käsitlevas kandes määruse (EL) nr 10/2011 I lisa tabelis 1 kasutada sünonüümi „paisutusaine“.

(11)

Määruse (EL) nr 10/2011 III lisa tabelis 3 on kindlaks määratud toidu mudelained, mida kasutatakse katsetes, et tõendada toiduga veel mitte kokku puutuvate plastmaterjalide ja -esemete vastavust migratsiooni üldpiirnormile, mis on sätestatud kõnealuse määruse artiklis 12. Tabeli 3. ja 4. reas on mitmetimõistetav viide toidu mudelainetele, mida tuleb kasutada loetletud toodete, eelkõige piimatoodete migratsiooni üldpiirnormile vastavuse katsetes. Kolmandas reas on viidatud vee- ja alkoholipõhistele toitudele ning piimatoodetele ja nähakse ette toidu mudelaine D1 (50 % etanool) kasutamine. Neljandas reas on viidatud vee- ja alkoholipõhistele toitudele, happelistele toitudele ja piimatoodetele ning nähakse ette toidu mudelainete D1 ja B (3 % äädikhape) kasutamine. Toidu mudelainet B kasutatakse happeliste toodete puhul, mille pH on alla 4,5, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 10/2011 III lisa punktis 2. Piimatooteid on nimetatud mõlemas reas, sest kuigi piima enda pH on suhteliselt neutraalne (6,5–6,8), on teatavad töödeldud (hapendatud) piimatooted happelised (pH vahemikus 4,0–4,5). Sellist jaotust võidakse ekslikult tõlgendada nii, et kolmas rida hõlmab ka happelisi piimatooteid ja et nende puhul võib seega katseid teha ainult toidu mudelainega D1, mitte toidu mudelainega B, nagu on sätestatud neljandas reas. Seetõttu on asjakohane muuta tabeli 3 kolmas ja neljas rida selgemaks ning täpsustada loetletud piimatoodete pH-d, kasutades piirväärtusena pH väärtust 4,5.

(12)

Seepärast tuleks määruse (EL) nr 10/2011 I ja III lisa vastavalt muuta ja parandada.

(13)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee arvamusega,