(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu („ELi toimimise leping“) artiklid 101 ja 102 on avaliku õiguskorra osa ja neid tuleks kõikjal liidus tulemuslikult kohaldada, et tagada siseturul moonutamata konkurents. ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslik täitmise tagamine on vajalik kindlustamaks, et turud oleksid liidu piires õiglasemad ja enam avatud ning konkurentsivõimelisemad, et ettevõtjad konkureeriksid sellistel turgudel pigem oma saavutustele tuginedes ilma äriühingute seatud turule sisenemise tõketeta, mis võimaldaks neil luua jõukust ja töökohti. See kaitseb tarbijaid ja siseturul tegutsevaid ettevõtjaid selliste äritavade eest, millega hoitakse kaupade ja teenuste hinnad kunstlikult kõrged, ja võimaldab neile laiemat uuenduslike kaupade ja teenuste valikut.

(2)

ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamisega tegelevad avaliku õiguse tasandil vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 1/2003 (3) samal ajal liikmesriikide konkurentsiasutused ja komisjon. Liikmesriikide konkurentsiasutused ja komisjon, kes tihedas koostöös kohaldavad liidu konkurentsinorme, moodustavad koos ametiasutuste võrgustiku („Euroopa konkurentsivõrgustik“).

(3)

Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõikega 1 kohustatakse liikmesriikide konkurentsiasutusi ja liikmesriikide kohtuid kohaldama ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102 kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse või valitseva seisundi kuritarvitamise suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Praktikas kohaldab enamik liikmesriikide konkurentsiasutusi ELi toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102 samal ajal ka liikmesriigi konkurentsiõigust. Käesolev direktiiv, mille eesmärk on tagada, et liikmesriikide konkurentsiasutustel oleks ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikud sõltumatuse tagatised, vahendid ning täitmise tagamise ja trahvimise volitused, mõjutab seetõttu paratamatult ka liikmesriigi konkurentsiõigust, kui liikmesriikide konkurentsiasutused seda paralleelselt kohaldavad. Lisaks sellele ei tohiks liikmesriigi konkurentsiõiguse kohaldamine liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada võivate kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste või kooskõlastatud tegevuste suhtes kaasa tuua tulemust, mis erineks sellest, milleni liikmesriigi konkurentsiasutus jõuaks, kohaldades liidu õigust määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõike 2 kohaselt. Seetõttu on liikmesriigi konkurentsiõiguse ja liidu õiguse paralleelse kohaldamise puhul ülimalt tähtis, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on samad sõltumatuse tagatised, vahendid ning täitmise tagamise ja trahvimise volitused, mis on vajalikud kindlustamaks, et ei jõutaks eri tulemustele.

(4)

Lisaks peaks asjaolu, et liikmesriikide konkurentsiasutustele antakse õigus saada uurimise all oleva ettevõtja kohta kogu teavet, sealhulgas digitaalsel kujul, sõltumata teabe hoidmise kandjast, mõjutama liikmesriikide konkurentsiasutuste volituste ulatust siis, kui nad teevad menetluse algfaasis vajalikke uurimistoiminguid selle liikmesriigi konkurentsiõiguse alusel, mida kohaldatakse koos ELi toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102. Liikmesriikide konkurentsiasutustele erineva ulatusega uurimisvolituste andmine sõltuvalt sellest, kas nad kohaldavad lõpuks üksnes liikmesriigi konkurentsiõigust või sellega paralleelselt ka ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102, võib siseturul vähendada konkurentsiõiguse täitmise tagamise tulemuslikkust. Direktiivi kohaldamisala peaks seetõttu hõlmama sama juhtumi puhul nii ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamist eraldi kui ka nende kohaldamist paralleelselt liikmesriigi konkurentsiõigusega. Leebusavalduste ja kokkuleppe sõlmimise taotluste kaitse osas peaks käesolev direktiiv hõlmama ka liikmesriigi konkurentsiõiguse kohaldamist eraldi.

(5)

Samas ei näe liikmesriigi õigus tihti liikmesriikide konkurentsiasutustele ette sõltumatuse tagatisi, vahendeid ning täitmise tagamise ja trahvimise volitusi, mida nad vajavad liidu konkurentsinormide tulemuslikuks täitmise tagamiseks. See vähendab nende võimet kohaldada tulemuslikult ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102 ning liikmesriigi konkurentsiõigust paralleelselt ELi toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102. Näiteks puuduvad paljudel liikmesriikide konkurentsiasutustel liikmesriigi õiguse kohased tulemuslikud vahendid ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise kohta tõendite kogumiseks või seadust rikkunud ettevõtjate trahvimiseks või neil napib inimesi ja rahalisi vahendeid või jääb puudu tegevuse sõltumatusest, et tulemuslikult kohaldada ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102. See võib takistada liikmesriikide konkurentsiasutustel üldse meetmeid võtmast või siis piirata nende täitemeetmete ulatust. Kuna paljudel liikmesriikide konkurentsiasutustel jääb puudu ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikest sõltumatuse tagatistest, inimestest ja vahenditest ning täitmise tagamise ja trahvimise volitustest, võivad konkurentsivastases tegevuses osalevate ettevõtjate suhtes algatatud menetluste tulemused olla sõltuvalt ettevõtja tegevuse asukoha liikmesriigist väga erinevad. Nende suhtes ei pruugita kohaldada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohast täitmist või ei ole täitmine nende puhul tulemuslik. Näiteks on teatavates liikmesriikides ettevõtjatel võimalik rahatrahvi maksmisest kõrvale hoida pelgalt ettevõtte ümberkujundamise teel.

(6)

ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise ebaühtlase tagamise korral, olenemata sellest, kas neid kohaldatakse eraldiseisvalt või paralleelselt liikmesriigi konkurentsiõigusega, jäävad kasutamata võimalused kõrvaldada turule sisenemise tõkkeid ja luua kogu liidus õiglasemaid konkurentsivõimelisi turge, kus ettevõtjad konkureerivad oma saavutustele tuginedes. See teeb kahju ettevõtjatele ja eeskätt tarbijatele nendes liikmesriikides, kus liikmesriikide konkurentsiasutustel on vähem võimalusi konkurentsinormide tulemuslikuks täitmise tagamiseks. Ettevõtjad ei saa oma saavutustele tuginedes konkureerida, kui liikmesriigis on võimalusi konkurentsivastaste tavade tekkeks, kuna näiteks selliste tavade kohta ei ole võimalik tõendeid koguda või on ettevõtjatel võimalik rahatrahvidest kõrvale hoida. Sellest tulenevalt puudub ettevõtjatel stiimul sellistele turgudele siseneda, kasutada seal oma asutamisõigust ning tarnida seal kaupu või osutada teenuseid. Tarbijad, kes asuvad liikmesriikides, kus konkurentsinormide täitmise tagamine on nõrgem, jäävad ilma kasust, mida toob kaasa tulemuslike konkurentsi tagamise meetmete kohaldamine. ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise ebaühtlane tagamine kogu liidus olenemata sellest, kas neid artikleid kohaldatakse eraldiseisvalt või paralleelselt liikmesriigi konkurentsiõigusega, moonutab seega siseturul konkurentsi ja takistab siseturu nõuetekohast toimimist.

(7)

Puudused ja piirangud liikmesriikide konkurentsiasutuste vahendites ja tagatistes nõrgestavad ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamiseks ettenähtud paralleelsete volituste süsteemi, mis on mõeldud toimima ühtse tervikuna, tuginedes Euroopa konkurentsivõrgustikus tehtavale tihedale koostööle. See süsteem sõltub konkurentsiasutuste võimalusest loota asjaolude väljaselgitamisel üksteise toele, et soodustada liikmesriikidevahelist koostööd ja üksteise vastastikust abistamist. Samas ei toimi süsteem hästi seni, kuni on olemas selliseid liikmesriikide konkurentsiasutusi, kellel ei ole asjaolude väljaselgitamiseks piisavaid vahendeid. Mõnes muus olulise tähtsusega küsimuses ei ole liikmesriikide konkurentsiasutustel võimalik üksteist vastastikku abistada. Näiteks on piiriüleselt tegutsevatel ettevõtjatel võimalik enamikus liikmesriikidest rahatrahvide tasumisest kõrvale hoida pelgalt seetõttu, et neil puudub seadusjärgne asu- või tegevuskoht mõnel liikmesriigi territooriumil, kus nad tegutsevad. See vähendab motivatsiooni tegutseda ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaselt. Sellest tulenev konkurentsinormide ebarahuldav täitmise tagamine moonutab konkurentsi seaduskuulekate ettevõtjate jaoks ja vähendab tarbijate usaldust siseturu vastu, eeskätt digikeskkonnas.

(8)

Selleks et tagada liidus tõeliselt ühtne konkurentsinormide täitmise tagamine, mis annaks siseturul tegutsevatele ettevõtjatele võrdsemad võimalused ja vähendaks tarbijate jaoks ebavõrdseid tingimusi, tuleb ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ning liikmesriigi konkurentsiõiguse paralleelsel kohaldamisel ette näha sõltumatuse põhitagatised, piisavad rahalised vahendid, inimesed ja tehnoloogilised vahendid ning minimaalsed täitmise tagamise ja trahvimise volitused, nii et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused saaksid tõepoolest toimida tulemuslikult.

(9)

On asjakohane, et käesoleval direktiivil on kaks õiguslikku alust – ELi toimimise lepingu artiklid 103 ja 114. Seda seetõttu, et käesolev direktiiv ei käsitle üksnes ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ning nende artiklitega paralleelselt liikmesriigi konkurentsiõiguse kohaldamist, vaid ka liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks vajalike vahendite ja tagatistega seotud puudusi ja piiranguid, sest sellised puudused ja piirangud kahjustavad nii konkurentsi kui ka siseturu nõuetekohast toimimist.

(10)

Põhitagatiste kehtestamine selle kindlustamiseks, et liikmesriikide konkurentsiasutused kohaldaksid ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102 ühetaoliselt ja tulemuslikult, ei tohiks piirata liikmesriikide õigust säilitada või näha konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele ette ulatuslikumaid sõltumatuse tagatisi ja vahendeid ning üksikasjalikumaid norme liikmesriikide konkurentsiasutuste volituste kohta seoses täitmise tagamise ja trahvimisega. Eelkõige peaks liikmesriikidel olema võimalik anda enda liikmesriigi konkurentsiasutustele lisaks käesolevas direktiivis ette nähtud põhivolitustele lisavolitusi, et suurendada nende tegevuse tulemuslikkust, näiteks volitusi määrata rahatrahve füüsilistele isikutele või erandina volitusi korraldada kontrolle, kui kontrollitavad sellega nõus on.

(11)

Seevastu salajastele kartellidele leebema kohtlemise võimaldamise tingimuste valdkonnas on vaja ette näha üksikasjalikud normid. Ettevõtjad annavad salajastest kartellidest, milles nad on osalenud, teada üksnes siis, kui neile on tagatud piisav õiguskindlus, et nad on kaitstud rahatrahvide eest. Liikmesriikide leebusprogrammide vahelised olulised erinevused põhjustavad potentsiaalsete leebema kohtlemise taotlejate jaoks õiguskindlusetust. See võib vähendada nende motivatsiooni leebemat kohtlemist taotleda. Kui liikmesriikidel oleks võimalik käesoleva direktiivi kohaldamisalas rakendada või kohaldada selgemaid ja ühtlustatud leebema kohtlemise norme, aitaks see kaasa eesmärgile säilitada stiimuleid salajastest kartellidest teada anda, et muuta konkurentsinormide täitmise tagamine liidus nii tulemuslikuks kui võimalik, ja samuti tagaks see siseturul tegutsevatele ettevõtjatele võrdsed võimalused. See ei tohiks takistada liikmesriike kohaldamast leebusprogramme, mis ei hõlma mitte üksnes salajasi kartelle, vaid puudutavad ka muid ELi toimimise lepingu artikli 101 ja samaväärsete liikmesriigi konkurentsiõiguse normide rikkumisi, või võtmast vastu enda nimel tegutsevatelt füüsilistelt isikutelt leebema kohtlemise taotlusi. Samuti ei tohiks käesolev direktiiv mõjutada leebusprogramme, millega nähakse ette üksnes kaitse ELi toimimise lepingu artikli 101 täitmise tagamisega seotud kriminaalmenetlustes määratavate karistuste eest.

(12)

Käesolevat direktiivi ei peaks kohaldama liikmesriikide nende õigusaktide suhtes, millega reguleeritakse kriminaalkaristuste määramist füüsilistele isikutele, kuid erandiks on normid, millega reguleeritakse leebusprogrammide ja füüsilistele isikutele määratavate karistuste koostoimet. Samuti ei peaks direktiivi kohaldama liikmesriikide nende õigusaktide suhtes, millega sätestatakse halduskaristused füüsilistele isikutele, kes ei tegutse turul sõltumatu majandustegevuses osalejana.

(13)

Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 35 kohaselt võivad liikmesriigid anda ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamise ülesande üksnes haldusasutusele, nagu seda on tehtud enamikus jurisdiktsioonides, või nad võivad selle ülesande usaldada nii kohtu- kui ka haldusasutusele. Viimasel juhul on haldusasutus vähemalt peamiselt vastutav uurimise läbiviimise eest, samas kui liikmesriigi kohtuasutusele antakse tavajuhul volitus võtta vastu rahatrahvide määramise otsuseid ja neil võib olla volitus teha ka muid otsuseid, näiteks tuvastada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumisi.

(14)

Liikmesriikide konkurentsiasutustele käesoleva direktiiviga antud volituste, sealhulgas uurimisvolituste teostamise suhtes peaksid kehtima sobivad tagatised, mis peaksid vastama vähemalt liidu õiguse üldpõhimõtetele ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartale kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga, eelkõige menetlustes, millega võib kaasneda karistuste määramine. Need menetluslikud tagatised peaksid hõlmama õigust heale haldusele ja ettevõtjate õigust teostada oma kaitseõigusi, mille oluline osa on õigus olla ära kuulatud. Eelkõige peaksid liikmesriikide konkurentsiasutused teavitama uurimisaluseid isikuid nende vastu ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 alusel esitatud esialgsetest etteheidetest protokolli või mõne muu toiminguga ning seda tuleks teha enne, kui liikmesriikide konkurentsiasutused teevad rikkumise tuvastamise otsuse, kusjuures menetlusosalisel peaks olema võimalus täielikult esitada oma seisukohad tehtud etteheidete suhtes enne sellise otsuse tegemist. Menetlusosalisel, kellele on ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 väidetava rikkumisega seoses tehtud teatavaks esialgsed etteheited, peaks olema õigus tutvuda liikmesriigi konkurentsiasutuses konkurentsiasja toimikuga, et tal oleks võimalik oma kaitseõigusi tulemuslikult teostada. Toimikuga tutvumise õiguse puhul tuleks arvesse võtta ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi ning see ei peaks laienema liikmesriigi konkurentsiasutuste ja komisjoni käsutuses olevale konfidentsiaalsele teabele, ettevõtjate sisedokumentidele ja nendevahelisele kirjavahetusele. Lisaks peaks liikmesriikide konkurentsiasutuste otsuste, eelkõige ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise tuvastamist ning parandusmeetmete ja rahatrahvide määramist käsitlevate otsuste puhul olema adressaatidel Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Sellised otsused peaksid olema põhjendatud, et otsuse adressaatidel oleks võimalik saada teada otsuse tegemise põhjused ja teostada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Lisaks peaksid liikmesriigid tagama seoses õigusega heale haldusele, et ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel järgivad liikmesriikide konkurentsiasutused menetluste läbiviimisel mõistlikku ajakava, võttes arvesse iga juhtumi eripära. Need menetluslikud tagatised peaksid looma tasakaalu ettevõtjate põhiõiguste järgimise kohustuse ning ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemusliku täitmise tagamise vahel.

(15)

Teabe vahetamine liikmesriikide konkurentsiasutuste vahel ning sellise teabe kasutamine ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamise tõendamiseks peaks toimuma kooskõlas määruse (EÜ) nr 1/2003 artikliga 12.

(16)

Konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele volituste andmine ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 erapooletuks kohaldamiseks liidu konkurentsinormide tulemusliku täitmise tagamise ühistes huvides on oluline osa nende normide tulemuslikust ja ühetaolisest kohaldamisest.

(17)

Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste tegevuslikku sõltumatust tuleks tugevdada, et tagada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslik ja ühetaoline kohaldamine. Seetõttu tuleks liikmesriigi õiguses näha ette selgesõnalised õigusnormid, millega tagatakse, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused on ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel kaitstud välise sekkumise ja poliitilise surve eest, mis võiks kahjustada nende menetletavate küsimuste sõltumatut hindamist. Sel eesmärgil tuleks liikmesriigi õiguses eelnevalt sätestada alus nende isikute ametist vabastamiseks, kes täidavad käesoleva direktiivi artiklites 10, 11, 12, 13 ja 16 osutatud volitusi konkurentsiküsimustes pädevates riiklikes haldusasutuses, et kõrvaldada kõik põhjendatud kahtlused nende erapooletuse ning välistest teguritest sõltumatuse suhtes. Samuti tuleks liikmesriigi õiguses eelnevalt sätestada selged ja läbipaistvad reeglid ja menetlused nende isikute valimiseks, palkamiseks ja ametisse nimetamiseks. Lisaks ei tohiks selleks, et tagada konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste erapooletus, rahastada neid otseselt rahatrahvidest, mida nad määravad ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise eest.

(18)

Selleks et tagada konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste tegevuslik sõltumatus, peaksid nende juhid, töötajad ning isikud, kes teevad otsuseid, tegutsema ausalt ning hoiduma igasugusest tegevusest, mis ei ole nende ametikohustustega kokkusobiv. Selleks et mitte ohtu seada juhtide, töötajate ning isikute, kes teevad otsuseid, läbi viidavat sõltumatut hindamist, peaksid nad hoiduma nii oma teenistus- või ametiajal kui ka mõistliku aja jooksul pärast seda igasugusest sellisest nende ametiülesannetega kokkusobimatust tegevusest, olgu see tasustatud või mitte.

(19)

See tähendab, et oma teenistus- või ametiajal peaks töötajatel ja isikutel, kes teevad otsuseid, puuduma võimalus tegeleda ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamise menetlustega, millega nad on seotud või mis puudutavad otseselt ettevõtjaid või ettevõtjate ühendusi, kes on olnud nende tööandjad või kellega nad on olnud muul tööalasel moel seotud, kui see võib ohtu seada nende sõltumatuse konkreetses asjas. Samuti ei tohiks töötajatel ja isikutel, kes teevad otsuseid, ning nende lähisugulastel olla huvisid ettevõtetes või organisatsioonides, mille suhtes kohaldatakse ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaseid menetlusi, milles nad ise osalevad, kui see võib ohtu seada nende sõltumatuse konkreetses asjas. Selliste isikute erapooletuse võimaliku kahjustamise hindamisel tuleks igas konkreetses asjas arvesse võtta isiku huvide laadi ja ulatust ning seotuse või kaasatuse taset. Kui see on vajalik uurimise ja otsustusprotsessi erapooletuse tagamiseks, on nõutav, et asjaomane isik taandab end konkreetse asja menetlemisest.

(20)

See tähendab samuti, et kui töötaja või isik, kes teeb otsuseid, lahkub konkurentsiküsimustes pädevast riiklikust haldusasutusest ja asub uuele töökohale, mis on seotud selliste ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamise menetlustega, millega ta oma teenistus- või ametiajal on juba tegelenud, ei tohiks ta mõistliku aja jooksul pärast lahkumist oma uuel töökohal samade juhtumitega tegeleda.

Selle perioodi kestuse kindlaksmääramisel võidakse arvesse võtta asjaomaste isikute uue töökoha laadi ning seotuse taset ja vastutust samas menetluses oma teenistus- või ametiajal konkurentsiküsimustes pädevas riiklikus haldusasutuses.

(21)

Iga konkurentsiküsimustes pädev riiklik haldusasutus peaks avaldama käitumisjuhendi, mis hõlmaks huvide konflikte käsitlevaid reegleid, ilma et see mõjutaks liikmesriigi rangemate õigusnormide kohaldamist.

(22)

Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste tegevuslik sõltumatus ei peaks välistama liikmesriigigi õiguses sätestatud kohtulikku läbivaatamist või parlamentaarset järelevalvet. Ka aruandekohustus aitab kaasa konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste tegevuse usaldusväärsuse ja legitiimsuse tagamisele. Proportsionaalsete aruandlusnõuete sekka kuulub nõue, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused esitavad valitsus- või parlamendiorganile oma tegevuse kohta korrapäraselt aruandeid. Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste kulutuste suhtes võidakse samuti teostada kontrolli või järelevalvet, tingimusel et see ei kahjusta nende sõltumatust.

(23)

Konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel peaks olema võimalik seada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamiseks vajalikud menetlused tähtsuse järjekorda, et kasutada tulemuslikult oma vahendeid ning keskenduda siseturul konkurentsi moonutava konkurentsivastase käitumise ärahoidmisele ja lõpetamisele. Sel eesmärgil peaks neil olema õigus kaebusi tagasi lükata põhjendusel, et need ei ole esmatähtsad, välja arvatud nende avaliku sektori asutuste esitatud kaebuste puhul, kes jagavad asjakohastel juhtudel konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutustega ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ning liikmesriigi konkurentsiõiguse täitmise tagamise pädevust. See ei tohiks mõjutada konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste õigust lükata kaebusi tagasi muudel põhjustel, nagu pädevuse puudumine, või otsustada, et neil ei ole põhjust meetmeid võtta. Ametlikult esitatud kaebuste puhul peab tagasilükkamise suhtes olema võimalik kohaldada liikmesriigi õiguse kohaseid tõhusaid õiguskaitsevahendeid. Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste õigus viia konkurentsinormide täitmise tagamiseks menetlusi läbi tähtsuse järjekorras ei mõjuta liikmesriigi valitsusasutuste õigust anda konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele suunavaid üldjuhiseid või prioriteetsussuuniseid, mis ei ole seotud majandusharus toimuva uurimise või konkreetses asjas toimuva menetlusega ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamiseks.

(24)

Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema piisavalt kvalifitseeritud töötajad, kes on võimelised juriidilisi ja majanduslikke hindamisi asjatundlikult läbi viima, ning vahendeid, nagu rahalised vahendid, tehnilised ja tehnoloogilised oskusteadmised ja seadmed, sealhulgas asjakohased infotehnoloogiavahendid, et tagada nende võime oma ülesandeid ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel tulemuslikult täita. Kui liikmesriikide konkurentsiasutuste kohustusi ja volitusi liikmesriigi õigusnormide alusel laiendatakse, peaksid liikmesriigid tagama, et liikmesriikide konkurentsiasutustel oleks nende ülesannete tulemuslikuks täitmiseks piisavalt inimesi ja vahendeid.

(25)

Ilma et see piiraks liikmesriigi eelarvereeglite ja -menetluste kohaldamist, tuleks liikmesriikide konkurentsiasutuste sõltumatuse suurendamiseks võimaldada neil oma ülesannete täitmiseks eraldatud eelarvevahendite kasutamise üle iseseisvalt otsustada.

(26)

Konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele nende ülesannete täitmiseks vajalike vahendite tagamiseks võidakse kaaluda erinevaid rahastamisviise, näiteks rahastamist muudest allikatest kui riigi eelarve.

(27)

Selleks et tagada käesoleva direktiivi rakendamise tulemuslik seire, peaksid liikmesriigid tagama, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused esitavad oma tegevuse ja vahendite kohta valitsus- või parlamendiorganile perioodiliselt aruandeid. Nendes aruannetes tuleks esitada teave otsuseid tegeva organi liikmete ametisse nimetamise ja ametist vabastamise kohta, asjaomasel aastal eraldatud inimeste arvu ja vahendite suuruse kohta ning selle kohta, kuidas inimeste arv või vahendite suurus on eelnevate aastatega võrreldes muutunud. Sellised aruanded tuleks teha üldsusele kättesaadavaks.

(28)

Liikmesriikide konkurentsiasutustel peavad olema vähemalt minimaalsed uurimis- ja otsustusvolitused selleks, et neil oleks võimalik ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmist tulemuslikult tagada.

(29)

Konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel peaksid olema tulemuslikud uurimisvolitused, et tuvastada mis tahes menetlusetapis kõik kokkulepped, otsused ja igasugune kooskõlastatud tegevus, mis on keelatud ELi toimimise lepingu artikliga 101, või turgu valitseva seisundi kuritarvitused, mis on keelatud ELi toimimise lepingu artikliga 102. Konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel peaks olema võimalik rakendada neid volitusi ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisega seoses uurimisaluste ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste ning teiste turuosaliste suhtes, kellel võib olla uurimise jaoks asjakohast teavet. Selliste tõhusate uurimisvolituste andmine kõigile konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele peaks tagama, et neil on võimalik üksteist tõhusalt abistada, kui neil palutakse mõne teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel või huvides viia oma territooriumil läbi kontrolle või teha asjaolude väljaselgitamiseks muid toiminguid, tuginedes määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 22.

(30)

Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste uurimisvolitused peaksid olema piisavad, et neil oleks võimalik tulla konkurentsinormide täitmise tagamisel toime digikeskkonnaga seotud probleemidega ning et liikmesriigi konkurentsisustustel oleks võimalik saada kogu teave ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kohta, kelle suhtes uurimistoimingut kohaldatakse, sealhulgas kohtuekspertiisialane teave, digitaalsel kujul, olenemata sellest, millisele andmekandjale teave on salvestatud, milleks võib olla näiteks sülearvuti, mobiiltelefon, muu mobiilseade või pilv.

(31)

Konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel peaks olema võimalik läbi viia kõiki vajalikke kontrolle ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste ruumides, kui nad kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga suudavad tõendada, et neil on põhjendatud kahtlusi, et rikutud on ELi toimimise lepingu artiklit 101 või 102. Käesoleva direktiiviga ei tohiks takistada liikmesriike nõudmast, et selliste kontrollide läbiviimiseks tuleb eelnevalt saada luba liikmesriigi kohtuasutuselt.

(32)

Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste tegevuse tulemuslikkuse tagamiseks peaks nende õigus teha kontrolle võimaldama neil pääseda ligi teabele, mis on kättesaadav ettevõtjale, ettevõtjate ühendusele või kontrollitavale isikule ning mis on seotud uurimisaluse ettevõtja või ettevõtjate ühendusega. See peaks hõlmama tingimata ka õigust otsida dokumente, toimikuid ja seadmetele salvestatud andmeid, mida ei ole eelnevalt täpselt kindlaks määratud. Sellise õiguseta oleks võimatu omandada uurimise jaoks vajalikku teavet, kui ettevõtjad või ettevõtjate ühendused võtavad takistava hoiaku või keelduvad koostööst. Õigus vaadata läbi raamatupidamis- ja muid dokumente peaks hõlmama igasuguseid teabevahetuse vorme, sealhulgas elektroonilisi sõnumeid, olenemata sellest, kas need näivad olevat lugemata või kas need on kustutatud.

(33)

Kontrollide tarbetu pikenemise minimeerimiseks peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema õigus teha ka edaspidi uurimisaluse ettevõtja või ettevõtjate ühenduse puhul läbiotsimisi ning teha valik nende tegevust puudutavate raamatupidamis- ja muude dokumentide koopiatest ja väljavõtetest konkurentsiasutuse ruumides või muudes selleks ettenähtud ruumides. Selliste läbiotsimiste käigus tuleks järjepidevalt tagada ettevõtjate kaitseõiguste austamine.

(34)

Kogemused näitavad, et ettevõtja äridokumente võidakse hoida juhtorgani liikmete, juhatajate või muude ettevõtja või ettevõtjate ühenduse heaks töötavate isikute kodudes, eelkõige järjest paindlikuma töökorralduse tõttu. Kontrollide tulemuslikkuse tagamiseks peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema õigus siseneda mis tahes ruumidesse, sealhulgas kodudesse, kui nad suudavad tõendada põhjendatud kahtlust, et nendes ruumides hoitakse äridokumente, mis võivad olla asjakohased ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise tõendamiseks. Selle õiguse teostamiseks peaks konkurentsiküsimustes pädeval riiklikul haldusasutusel olema eelnevalt vastav luba liikmesriigi kohtuasutuselt, mis võib teatavate liikmesriikide õigussüsteemis hõlmata ka prokuröri. See ei tohiks takistada liikmesriikidel anda äärmiselt pakilistel juhtudel liikmesriigi kohtuasutuse ülesandeid konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele või lubada viia kontrollitavate nõusolekul selliseid kontrolle läbi erandkorras. Konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused võivad usaldada selliste kontrollide läbiviimise politseile või samaväärsele õiguskaitseasutusele, eeldusel et kontrolli läbiviimise juures on esindatud ka konkurentsiküsimustes pädev riiklik haldusasutus. See ei tohiks mõjutada konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse õigust kontrolli ise läbi viia ning saada politseilt või samaväärselt õiguskaitseasutuselt vajalikku abi, sealhulgas ettevaatusabinõuna, et ületada kontrollitava ettevõtja võimalikku vastuseisu.

(35)

Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaksid olema tõhusad volitused, et nõuda ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt teavet, mida on vaja ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumiste tuvastamiseks. Seda eesmärki silmas pidades peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik nõuda sellise teabe avaldamist, mis võiks neil lasta uurida ka võimalikke rikkumisi. See peaks hõlmama õigust nõuda mis tahes digitaalsel kujul salvestatud teavet, sealhulgas e-kirju ja kiirsõnumeid, olenemata salvestatud teabe kandjast, milleks võib muu hulgas olla pilv või server, tingimusel et teave on teabenõude adressaadiks olevale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kättesaadav. Selle õiguse kasutamisega ei tohiks tekitada ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele uurimise vajadustega ebaproportsionaalseid kohustusi. Näiteks ei tohiks ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele põhjustada ülemääraseid kulusid ega nõuda neilt liigsete jõupingutuste tegemist. Kuigi teabe nõudmise õigus on rikkumiste avastamise seisukohast ülioluline, peaksid sellised nõuded olema proportsionaalsed. Nõuete eesmärk ei tohiks olla kohustada ettevõtjat või ettevõtjate ühendust tunnistama, et nad on rikkumise toime pannud, sest selle tõendamise ülesanne lasub liikmesriigi konkurentsiasutusel. See ei tohiks mõjutada ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste kohustust vastata faktiküsimustele ja esitada dokumente. Samuti peaksid liikmesriigi konkurentsiasutusel olema tõhusad vahendid nõuda igalt muult füüsiliselt või juriidiliselt isikult sellise teabe esitamist, mis võib olla oluline ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise jaoks. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada selliste teabenõuete kohta menetlusnormid, milles võib muu hulgas käsitleda nende õiguslikku vormi, eeldusel et need normid võimaldavad selle vahendi tõhusat kasutamist. Samuti näitavad kogemused, et teave, mis on esitatud vabatahtlikult vastusena mittekohustuslikele teabenõuetele, võib olla väärtuslik teabeallikas konkurentsinormide täitmise teabepõhist ja tulemuslikku tagamist silmas pidades. Ka võib teabe omaalgatuslik esitamine kolmandate isikute, näiteks samal turul tegutsevate konkurentide, klientide ja tarbijate poolt aidata kaasa konkurentsinormide täitmise tulemuslikule tagamisele ning liikmesriikide konkurentsiasutused peaksid sellist teavitamist soodustama.

(36)

Kogemused näitavad, et õigus menetlusosalisi küsitleda on kasulik vahend selleks, et koguda tõendeid ja aidata konkurentsiasutustel hinnata juba kogutud tõendite väärtust. Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaksid olema tulemuslikud vahendid, et kutsuda küsitlusele ettevõtja või ettevõtjate ühenduse või muu juriidilise isiku mis tahes esindaja või mis tahes füüsiline isik, kel võib olla ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise seisukohalt olulist teavet. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada küsitlusi käsitlevad normid, eeldusel et need normid võimaldavad selle vahendi tulemuslikku kasutamist.

(37)

On hädavajalik, et liikmesriikide konkurentsiasutused saavad nõuda, et ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused lõpetaksid ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise ja seda ka siis, kui rikkumine jätkub pärast seda, kui liikmesriigi konkurentsiasutus on ametlikult alustanud menetlust. Lisaks peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema turul konkurentsi taastamiseks tõhusad vahendid, mis võimaldavad neil ette näha struktuurilisi või tegevusega seotud parandusmeetmeid, mis on toimepandud õigusrikkumisega proportsionaalsed ja vajalikud rikkumise lõpetamiseks. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peaksid liikmesriikide konkurentsiasutused kahe võrdselt tulemusliku parandusmeetme vahel valimisel eelistama vahendit, mis on ettevõtja jaoks vähem koormav. Struktuurilised parandusmeetmed, näiteks kohustus likvideerida osalus konkureerivas ühingus või loovutada äriüksus, mõjutavad ettevõtja vara ning seega võib eeldada, et need on ettevõtja jaoks koormavamad kui tegevusega seotud parandusmeetmed. See ei tohiks siiski takistada liikmesriikide konkurentsiasutustel leida, et konkreetse õigusrikkumise asjaolud õigustavad struktuurilise parandusmeetme määramist, kuna see oleks rikkumise lõpetamiseks tulemuslikum kui tegevusega seotud parandusmeede.

(38)

Ajutised meetmed võivad olla oluline vahend tagamaks, et uurimise ajal ei kahjustaks uuritav õigusrikkumine tõsiselt ega pöördumatult konkurentsi. Kõnealune vahend on tähtis selliste turusuundumuste ärahoidmiseks, mida võib olla menetluse lõpus liikmesriigi konkurentsiasutuse otsusega väga raske tagasi pöörata. Seepärast peaks liikmesriigi konkurentsiasutusel olema õigus määrata otsusega ajutisi meetmeid. Seda õigust peaks saama kasutada vähemalt siis, kui liikmesriigi konkurentsiasutus on prima facie tuvastanud ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise ja kui konkurentsi võidakse tõsiselt ja pöördumatult kahjustada. Liikmesriikidel on õigus anda liikmesriikide konkurentsiasutustele ulatuslikumaid volitusi ajutiste meetmete määramiseks. Ajutiste meetmete määramise otsus peaks kehtima ainult kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul: kuni liikmesriigi konkurentsiasutuse menetluse lõpetamiseni või kindlaksmääratud tähtajani, mida võib vajalikul ja asjakohasel juhul pikendada. Liikmesriigid peaksid tagama, et selliste meetmete õiguspärasust ja sealhulgas ka proportsionaalsust saab läbi vaadata kiirendatud vaidemenetluses või mõnes muus menetluses, mis hõlmab ka kiirendatud kohtulikku kontrolli. Lisaks peaksid liikmesriigid looma vajalikud tingimused selleks, et liikmesriikide konkurentsiasutused saaksid ajutisi meetmeid ka tegelikult kasutada. Eriti on vaja võimaldada kõikidel konkurentsiasutustel tegeleda suundumustega kiiresti muutuvatel turgudel ning seetõttu arutada ajutiste meetmete kasutamist Euroopa konkurentsivõrgustiku raames ja võtta seda kogemust arvesse mis tahes asjakohase mittesiduva meetme puhul või käesoleva direktiivi edaspidisel läbivaatamisel.

(39)

Kui ettevõtjad või ettevõtjate ühendused teevad liikmesriigi konkurentsiasutusele sellise menetluse käigus, mille tulemusel võidakse teatav kokkulepe või tegevus keelustada, ettepaneku võtta endale kohustusi, mis konkurentsiasutuse tuvastatud probleemid lahendaks, peaks liikmesriigi konkurentsiasutusel olema võimalik teha otsuseid, millega muudetakse sellised kohustused asjaomaste ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste suhtes siduvaks ja täitmisele pööratavaks. Kohustuse heakskiitmise otsus ei ole põhimõtteliselt asjakohane salajaste kartellide korral, sest nende puhul peaks liikmesriigi konkurentsiasutus määrama rahatrahvi. Kohustuse heakskiitmise otsuses tuleks sedastada, et liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt meetmete võtmiseks on alus ära langenud ning kinnitamist ei ole leidnud, kas tegemist on ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumisega või mitte. Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema kaalutlusõigus selliste kohustuste võtmisega nõustuda või mitte. Kohustuse heakskiitmise otsus ei piira konkurentsiasutuste ja liikmesriikide kohtute õigust leida, et tegemist on õigusrikkumisega ja teha otsus konkreetses asjas. Konkurentsiasutuste jaoks on osutunud kasulikuks ka omada tõhusaid vahendeid, et jälgida, kuidas ettevõtjad või ettevõtjate ühendused oma kohustusi täidavad, ning et määrata kohustuste täitmata jätmise eest tõhusal viisil karistusi. Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaksid olema tõhusad vahendid menetluse uuesti alustamiseks, kui on toimunud oluline muutus kohustuste heakskiitmise otsuse aluseks olnud mis tahes asjaoludes või kui ettevõtja või ettevõtjate ühenduse tegevus on vastuolus tema kohustustega või kui kohustuste heakskiitmise otsus põhines menetlusosaliste esitatud mittetäielikul, ebaõigel või eksitaval teabel.

(40)

Selleks et tagada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslik ja ühetaoline täitmise tagamine, peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema õigus määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise eest tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve kas oma menetluses, eeskätt haldusmenetluses, eeldusel, et selline menetlus võimaldab liikmesriigi tasandil tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve määrata vahetult, või taotleda selliste rahatrahvide määramist muus kohtumenetluses kui kriminaalmenetlus. See ei mõjuta liikmesriikide õigusakte, milles sätestatakse ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele ELi lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise eest kriminaalmenetluses kohtulike karistuste määramine, kui rikkumine kujutab endast liikmesriigi õiguse kohaselt kuritegu ning eeldusel, et see ei mõjuta ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikku ja ühetaolist täitmise tagamist.

(41)

Tagamaks, et ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendustel oleks stiimul alluda liikmesriikide konkurentsiasutuste uurimistoimingutele ja täita uurimise käigus tehtavaid otsuseid, peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema võimalik määrata artiklites 6, 8, 9, 10, 11 ja 12 osutatud toimingutele allumatuse ja otsuste täitmata jätmise eest tõhusaid rahatrahve ise oma menetluste raames või taotleda rahatrahvide määramist muus kohtumenetluses kui kriminaalmenetlus. See ei mõjuta liikmesriikide õigusakte, millega nähakse ette selliste rahatrahvide määramine ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele kohtute poolt kriminaalmenetluses.

(42)

Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaselt tuleks konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse menetluses rahatrahvid määrata või taotleda rahatrahvide määramist muus kohtumenetluses kui kriminaalmenetlus, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Tahtluse ja ettevaatamatuse mõisteid tuleks tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise küsimuses, mitte lähtudes tahtluse ja ettevaatamatuse mõistetest kriminaaluurimisasutuste toimetatavas kriminaalmenetluses. See ei mõjuta liikmesriikide õigusakte, mille kohaselt tugineb rikkumise tuvastamine mittesüülise vastutuse kriteeriumile, eeldusel et see on kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga. Käesolev direktiiv ei mõjuta tõendamisstandardit käsitlevaid liikmesriigi õigusnorme ega liikmesriikide konkurentsiasutuste kohustusi teha kindlaks juhtumi asjaolud, tingimusel et need normid ja kohustused on kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega.

(43)

Rahatrahvide suurus tuleks kindlaks määrata proportsionaalse osana asjaomaste ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste üleilmsest kogukäibest.

(44)

Tagamaks, et liikmesriikide konkurentsiasutuste käsutuses oleks tõhus vahend, et reageerida artiklites 6, 8, 9, 10, 11 ja 12 osutatud toimingutele allumatusele ja otsuste jätkuvale täitmata jätmisele ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste poolt, on oluliseks vahendiks sunniraha. Sunniraha ei tohiks kohaldada siis, kui tuvastatakse minevikus toimepandud rikkumisi. Sunniraha rakendamise õigus ei mõjuta liikmesriikide konkurentsiasutuste õigust karistada artikli 13 lõikes 2 osutatud toimingutele allumatuse eest. Sunniraha suurus tuleks kindlaks määrata proportsionaalse osana asjaomaste ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste keskmisest päevasest üleilmsest kogukäibest.

(45)

Rahatrahvi määramise ja sunniraha rakendamise puhul peaks mõiste „otsus“ hõlmama igasuguseid meetmeid, mis toovad kaasa siduva õigusliku tagajärje ning mis suudavad mõjutada adressaadi huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras.

(46)

Selleks et tagada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslik ja ühetaoline kohaldamine, tuleks ELi toimimise lepingu artiklites 101 ja 102 kasutatud mõistet „ettevõtja“ kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga, mille kohaselt on ettevõtja majandusüksus, isegi kui see koosneb mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. Sellele vastavalt peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik kohaldada ettevõtja mõistet, et teha kindlaks vastutav emaettevõtja ja määrata talle rahatrahv tütarettevõtja tegevuse eest, kui emaettevõtja ja tütarettevõtja moodustavad ühe majandusüksuse. Selleks et hoida ära olukordi, kus ettevõtjad hoiavad kõrvale ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise eest määratavast rahatrahvist, tehes õiguslikke või organisatsioonilisi muudatusi, peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik tuvastada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise eest vastutava ettevõtja õigusjärglane või tema majandustegevuse jätkaja ning määrata talle sellise rikkumise eest rahatrahv, lähtudes Euroopa Liidu Kohtu praktikast.

(47)

Tagamaks, et ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise eest määratud rahatrahvid kajastavad rikkumise majanduslikku olulisust, peaks liikmesriikide konkurentsiasutused võtma arvesse rikkumise raskusastet. Samuti peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik määrata rahatrahve, mis on proportsionaalsed rikkumise kestusega. Neid tegureid tuleks hinnata kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu asjakohase praktikaga ning viisil, mis tagab rahatrahvide hoiatava mõju. Mis tahes laadi rikkumise raskusastet tuleks hinnata iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse juhtumi kõiki asjaolusid. Teguriteks, mida võidakse arvesse võtta, on muu hulgas rikkumise laad, kõikide asjassepuutuvate ettevõtjate kogu turuosa, rikkumise geograafiline ulatus, asjaolu, kas rikkumine on lõpule viidud või mitte, ettevõtja nende kaupade ja teenuste müügiväärtus, millega rikkumine on otse või kaudselt seotud, ning asjassepuutuva ettevõtja suurus ja turujõud. Kui sama rikkuja on rikkumisi toime pannud korduvalt, näitab see tema kalduvust selliseid rikkumisi toime panna ja on sellest tulenevalt väga kindlaks märgiks, et karistust on vaja hoiatava mõju saavutamiseks suurendada. Vastavalt sellele peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalus suurendada rahatrahvi, mis määratakse ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele, kui komisjon või liikmesriigi konkurentsiasutus on eelnevalt teinud otsuse, mille kohaselt on see ettevõtja või ettevõtjate ühendus rikkunud ELi toimimise lepingu artiklit 101 või 102 ning et nimetatud ettevõtja või ettevõtjate ühendus jätkab sama rikkumist või paneb toime sarnase rikkumise. Direktiivi 2014/104/EL (4) kohaselt peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalus võtta arvesse mis tahes hüvitist, mis on makstud konsensusliku kokkuleppe tulemusel. Lisaks sellele peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema erandjuhtudel võimalus võtta arvesse asjassepuutuva ettevõtja majanduslikku elujõulisust.

(48)

Kogemused näitavad, et ettevõtjate ühendused osalevad järjepidevalt konkurentsinormide rikkumises, ning liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks seega olema võimalik selliseid ühendusi tõhusalt trahvida. Kui ettevõtjate ühenduse vastu seoses ühenduse liikmete tegevusega algatatud menetluse käigus hinnatakse rahatrahvi suuruse määramisel rikkumise raskusastet, peaks olema võimalik võtta arvesse ühenduse liikmeks olevate ettevõtjate selliste kaupade ja teenuste müügi summat, millega rikkumine on otseselt või kaudselt seotud. Kui rahatrahvi ei määrata üksnes ühendusele, vaid ka selle liikmetele, ei tohiks ühendusele määratava rahatrahvi suuruse arvutamisel arvesse võtta nende liikmete käivet, kellele rahatrahv määratakse. Ettevõtjate ühendustele nende toimepandud rikkumiste eest määratud rahatrahvide tulemusliku sissenõudmise tagamiseks on vaja sätestada tingimused, mille puhul on liikmesriikide konkurentsiasutustel õigus nõuda rahatrahvi tasumist ühenduse liikmetelt, kui ühendus on maksejõuetu. Sel puhul peaks liikmesriigi konkurentsiasutus arvesse võtma ühendusse kuuluvate ettevõtjate suhtelist suurust ning eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate olukorda. Rahatrahvi tasumine ühe või mitme ühendusse kuuluva liikme poolt ei piira selliste liikmesriigi õigusnormide kohaldamist, milles nähakse ette makstud summa sissenõudmine teistelt ühenduse liikmetelt.

(49)

Rahatrahvide hoiatav mõju on liidu piires väga erinev ja mõnes liikmesriigis on määratavate rahatrahvide maksimumsumma väga väike. Selleks et liikmesriikide konkurentsiasutused saaksid määrata hoiatavaid rahatrahve, peaks iga ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise eest võimaliku määratava rahatrahvi määr olema vähemalt 10 % asjaomase ettevõtja üleilmsest kogukäibest. See ei tohiks takistada liikmesriike säilitamast või kehtestamast määratava rahatrahvi kõrgemat ülemmäära.

(50)

Leebusprogrammid on põhiline vahend salajaste kartellide avastamiseks ja need aitavad tõhusalt kaasa kõige raskemate konkurentsiõiguse rikkumiste eest vastutusele võtmisele ja karistuste määramisele. Siiski on liikmesriikide kohaldatavates leebusprogrammides praegu suuri erinevusi. Need erinevused põhjustavad rikkumise toime pannud ettevõtjatele õiguskindlusetust seoses tingimustega, mille alusel neil on võimalik taotleda leebemat kohtlemist ning samuti kindlusetust neile asjaomas(t)e leebusprogrammi(de) alusel antava kaitse seisundi osas. Niisugune õiguskindlusetus võib vähendada ettevõtjate soovi taotleda leebemat kohtlemist. See võib omakorda muuta konkurentsinormide täitmise tagamise liidus vähem tulemuslikuks, kuna avastatakse vähem salajasi kartelle.

(51)

Erinevused liikmesriikide tasandil kohaldatavates leebusprogrammides ohustavad ka võrdsete võimaluste tagamist siseturul tegutsevatele ettevõtjatele. Seetõttu on asjakohane suurendada õiguskindlust siseturul tegutsevate ettevõtjate jaoks ning suurendada leebusprogrammide atraktiivsust kogu liidus, andes kõnealuste erinevuste vähendamiseks liikmesriikide konkurentsiasutustele võimaluse pakkuda kaitset rahatrahvide vastu, vähendada rahatrahve ning võtta vastu lihtsustatud taotlusi samadel tingimustel. Tulevikus võib vajalikuks osutuda, et Euroopa konkurentsivõrgustik teeks leebusprogrammide ühtlustamiseks täiendavaid jõupingutusi.

(52)

Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema võimalik pakkuda ettevõtjatele kaitset rahatrahvide vastu või rahatrahve vähendada, kui täidetud on teatavad tingimused. Nendel ettevõtjate ühendustel, kes tegelevad majandustegevusega iseenda nimel, peaks olema võimalus saada kaitset rahatrahvide vastu ja rahatrahvide vähendamist, juhul kui nad osalevad väidetavas kartellis iseenda ja mitte oma liikmete nimel.

(53)

Selleks et kartelli käsitada salajase kartellina, ei pea kõik selle tegevuse asjaolud olema salajased. Kartelli võib käsitada salajase kartellina eeskätt siis, kui üldsusele, klientidele või tarnijatele ei ole teada kartelli asjaolud, mis raskendab selle tegevuse kogu ulatuse tuvastamist.

(54)

Leebema kohtlemise saamiseks peaks taotleja lõpetama oma osalemise väidetavas salajases kartellis, välja arvatud juhtudel, kui liikmesriigi konkurentsiasutus leiab, et taotleja jätkuv osalemine on mõistlikult vajalik kõnealuse konkurentsiasutuse uurimise terviklikkuse säilitamiseks, näiteks tagamaks, et kartelli teised väidetavad osalised ei avasta, et liikmesriigi konkurentsiasutus sai väidetavast kartellist teadlikuks, enne kui ta on teinud uurimistoiminguid, nagu etteteatamata kontrollid.

(55)

Leebema kohtlemise saamiseks peaks taotleja tegema liikmesriigi konkurentsiasutusega tõelist, täielikku, pidevat ja viivituseta koostööd. See tähendab muu hulgas seda, et liikmesriigi konkurentsiasutusele taotluse esitamist kaaludes ei tohiks taotleja hävitada, võltsida ega varjata tõendeid väidetava salajase kartelli kohta. Kui ettevõtja kaalub taotluse esitamist, esineb oht, et selle juhtorgani liikmed, juhatajad või muud töötajad võivad hävitada tõendeid, et varjata oma osalemist kartellis, kuid tõendeid võidakse hävitada ka teistel põhjustel. Liikmesriikide konkurentsiasutused peaksid seetõttu arvesse võtma konkreetseid asjaolusid, mis põhjustasid tõendite hävitamist, ning sellise hävitamise tähtsust, kui nad kaaluvad, kas tõendite hävitamine seab kahtluse alla taotleja soovi teha tõelist koostööd.

(56)

Selleks et täita tõelise, täieliku, pideva ja viivituseta koostöö tingimust liikmesriigi konkurentsiasutusele taotluse esitamise kaalumisel, ei tohiks taotleja olla avaldanud oma kavandatava taotluse esitamise asjaolu ega mis tahes sisu, välja arvatud teistele liikmesriikide konkurentsiasutustele, komisjonile või kolmandate riikide konkurentsiasutustele. See ei takista taotlejal teavitada teisi riigiasutusi oma tegevusest kooskõlas asjaomaste õigusaktidega, kuid ei luba tal avaldada nendele asutustele asjaolu, et ta kavatseb taotleda leebemat kohtlemist, ega esitada nendele asutustele leebusavaldusi. Nende asjaomaste õigusaktide kohaste kohustuste täitmisel peaks taotleja siiski ka kaaluma, kui tähtis on mitte mõjutada negatiivselt liikmesriigi konkurentsiasutuse potentsiaalset uurimist.

(57)

Taotlejal peaks olema võimalus esitada leebusavaldusi, nii täielikke kui lihtsustatud taotlusi, kirjalikult ning liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema ka süsteem, mis võimaldab neil võtta selliseid avaldusi vastu suulises vormis või muul kujul esitatuna, mis võimaldab taotlejatel selliseid esitatud avaldusi oma omandis, valduses või kontrolli all mitte hoida. Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema võimalik valida, mis kujul nad leebusavaldusi vastu võtavad.

(58)

Ettevõtjatel, kes soovivad esitada taotluse saada kaitset rahatrahvide vastu, peaks olema esialgu võimalik tellida liikmesriikide konkurentsiasutustelt järjekoha märkimine enne, kui nad esitavad ametliku rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluse, et anda taotlejale aega koguda vajalikku teavet ja tõendeid eesmärgiga täita kaitse saamiseks vajalikud tõendamisnõuded. See ei mõjuta liikmesriikide võimalust lubada ettevõtjatel rahatrahvide vähendamise taotlustes taotleda järjekoha märkimist.

(59)

Lisaks sellele peaks haldus- ja muu märkimisväärse, ajaga seotud koormuse vähendamiseks andma taotlejale võimaluse esitada leebusavaldusi täielike või lihtsustatud taotluste korral ning seoses järjekoha taotlustega kas asjaomase liikmesriigi konkurentsiasutuse ametlikus keeles või mõnes muus liidu ametlikus keeles, milles liikmesriigi konkurentsiasutus ja taotleja on kahepoolselt kokku leppinud. Selline kokkulepe tuleks lugeda olemasolevaks siis, kui liikmesriikide konkurentsiasutused võtaksid selliseid taotlusi üldjuhul selles keeles vastu.

(60)

Võttes arvesse komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste jagatud pädevusi ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamise valdkonnas, on ülioluline tõrgeteta toimiva lihtsustatud taotluste süsteemi olemasolu. Taotlejatel, kes on palunud väidetava salajase kartelliga seoses leebemat kohtlemist komisjonilt, peaks olema võimalik esitada liikmesriikide konkurentsiasutustele sama kartelli käsitlev lihtsustatud taotlus, eeldusel et komisjonile esitatud taotlus hõlmab mõjutatud territooriumina rohkem kui kolme liikmesriiki. See ei takista komisjoni võimalust tegeleda juhtumitega, kui need on tihedalt seotud muude liidu õigusnormidega, mille kohaldamine kuulub üksnes komisjoni pädevusse või mida komisjon kohaldab tulemuslikumalt, kui liidu huvide tõttu on vaja võtta vastu komisjoni otsus, et arendada liidu konkurentsipoliitikat vastusena uuele konkurentsiprobleemile või tagada õigusnormide täitmine.

(61)

Lihtsustatud taotluste süsteem peaks võimaldama ettevõtjatel esitada liikmesriikide konkurentsiasutustele piiratud andmeid sisaldav leebema kohtlemise taotlus, kui komisjonile on asjaomase väidetava kartelliga seoses esitatud täielik taotlus. Sellest tulenevalt peaksid liikmesriikide konkurentsiasutused vastu võtma lihtsustatud taotlusi, mis sisaldavad väidetava kartelli kohta minimaalseid andmeid kõikide artikli 22 lõikes 2 märgitud punktide osas. See ei mõjuta taotleja võimalust esitada hiljem üksikasjalikumat teavet. Leebema kohtlemise taotleja palvel peaks liikmesriikide konkurentsiasutused esitama talle taotluse vastuvõtmise kohta tõendi, millel on märgitud vastuvõtmise kuupäev ja kellaaeg. Kui liikmesriigi konkurentsiasutus ei ole mõnelt teiselt leebema kohtlemise taotlejalt sama väidetava salajase kartelli kohta sellist eelnevat leebema kohtlemise taotlust saanud ning leiab, et lihtsustatud taotlus vastab artikli 22 lõikes 2 sätestatud nõuetele, peaks ta sellest teavitama taotluse esitajat.

(62)

Lihtsustatud taotluste süsteemi eesmärk on vähendada nende taotlejate halduskoormust, kes esitavad komisjonile leebema kohtlemise taotluse seoses väidetava salajase kartelliga, mis hõlmab territooriumina rohkem kui kolme liikmesriiki. Kuna sellistel juhtudel saab täieliku taotluse komisjon, peaks just tema olema leebema kohtlemise taotleja jaoks peamine kontaktpunkt enne, kui on selgunud, kas komisjon hakkab juhtumit menetlema täies ulatuses või osaliselt, eelkõige seoses taotlejale juhiste andmisega mis tahes järgneva siseuurimise korraldamiseks. Komisjon püüab asjakohase juhtumi puhul teha otsuse mõistliku aja jooksul ning teavitada vastavalt ka liikmesriikide konkurentsiasutusi, ilma et see mõjutaks määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 kohaldamist. Erandlikel asjaoludel, kui see on rangelt vajalik juhtumi piiritlemiseks või menetleja määramiseks, peaks liikmesriigi konkurentsiasutusel olema võimalik nõuda taotlejalt täieliku taotluse esitamist enne, kui on selgunud, kuidas komisjon juhtumit menetleb. Seda võimalust tuleks kasutada väga harva. Muudel juhtudel peaks lihtsustatud taotluse saanud liikmesriigi konkurentsiasutus nõudma taotlejalt täieliku taotluse esitamist vaid siis, kui on selge, et komisjon ei kavatse juhtumit täies ulatuses või osaliselt menetlema hakata.

(63)

Taotlejale tuleks anda võimalus esitada täielik leebema kohtlemise taotlus sellele liikmesriigi konkurentsiasutustele, millele nad on esitanud lihtsustatud taotluse. Kui taotleja esitab liikmesriigi konkurentsiasutuse määratud ajavahemiku jooksul täieliku taotluse, loetakse selles taotluses sisalduv teave esitatuks lihtsustatud taotluse esitamise ajal, eeldusel et lihtsustatud taotlus puudutab samu mõjutatud tooteid ja territooriume ning väidetava kartelli sama kestust kui komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlus, mida on võidud ajakohastada. Taotlejal peaks olema kohustus teavitada liikmesriikide konkurentsiasutusi, kellele ta on esitanud lihtsustatud taotluse, kui komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotluse ulatus on muutunud ning ajakohastada seeläbi lihtsustatud taotlust. Liikmesriigi konkurentsiasutustel peaks olema võimalus kontrollida lihtsustatud taotluse ulatuse vastavust komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotluse ulatusele Euroopa konkurentsivõrgustiku kaudu.

(64)

Õiguskindlusetus selles osas, kas kaitse taotlejate praegused ja endised juhtorganite liikmed, juhatajad ja muud töötajad on kaitstud individuaalsete karistuste, näiteks rahatrahvide, õiguste äravõtmise või vangistuse eest, võib pärssida potentsiaalsete leebema kohtlemise taotlejate soovi taotlust esitada. Pidades silmas nende isikute panust salajaste kartellide tuvastamisse ja uurimisse, peaksid nad seetõttu olema põhimõtteliselt kaitstud karistuste eest, mida riigivõimu asutus määraks neile seoses nende osalusega taotluses käsitletud kartellis kriminaalmenetluses, haldusmenetluses ja muus kohtumenetluses kui kriminaalmenetlus kooskõlas liikmesriigi õigusaktidega, mille eesmärgid on valdavalt samad mis ELi toimimise lepingu artiklil 101, näiteks pakkumismahhinatsioone käsitlevad liikmesriigi õigusaktid, kui käesolevas direktiivis sätestatud tingimused on täidetud. Üheks tingimuseks on see, et kaitse taotlus tuleb esitada enne, kui kõnealused isikud said pädevatelt riigiasutustelt teada menetlusest, mille tulemusel võidakse karistusi määrata. Sellise menetluse hulka arvatakse ka ajahetk, kui neid isikuid hakatakse kahtlustama liikmesriigi kõnealuste õigusaktide rikkumises.

Liikmesriikidel on võimalik kehtestada oma riigi õiguse kohaselt kord, kuidas kõnealused isikud peaksid asjaomaste asutustega koostööd tegema, et tagada nimetatud kaitse tulemuslik toimimine. Kaitse kriminaalkaristuste eest hõlmab juhtumeid, mille puhul pädevad riigiasutused hoiduvad süüdistuse esitamisest teatavatel tingimustel või annavad juhiseid isiku edaspidise käitumise kohta.

(65)

Tagamaks, et isikute kaitse neile kriminaalmenetluses määratavate karistuste eest on vastavuses liikmesriikide õigussüsteemi kehtivate põhimõtetega, võivad liikmesriigid sätestada, et pädevatel asutustel on võimalik valida isiku karistuste eest kaitsmise või üksnes nende karistuste leevendamise vahel, olenevalt sellest, millisele järeldusele jõuti, kui kaaluti isikute süüdistamise ja/või karistamise eeliseid võrreldes isikute poolt kartelli tuvastamisse ja uurimisse antava panusega. Isikute süüdistamise või karistamise eeliseid hinnates võib muu hulgas arvesse võtta nende isiklikku vastutust või panust seoses rikkumisega.

(66)

Liikmesriikidel ei ole keelatud kaitsta ka rahatrahvide vähendamise taotlejate praeguseid ja endisi juhtorganite liikmeid, juhatajaid ja muid töötajaid karistuste eest, ega selliseid karistusi leevendada.

(67)

Selleks et kaitse saaks toimida mitut jurisdiktsiooni hõlmavates olukordades, peaksid liikmesriigid sätestama, et selliste juhtumite puhul, kus karistust määrav või süüdistuse ettevalmistamise eest vastutav pädev asutus ei kuulu sama jurisdiktsiooni alla kui juhtumit menetlev konkurentsiasutus, peaks nende asutuste vahelised vajalikud kontaktid tagama karistust määrava või süüdistuse ettevalmistamise eest vastutava pädeva asutuse jurisdiktsiooni alla kuuluv liikmesriigi konkurentsiasutus.

(68)

Süsteemis, kus komisjonil ja liikmesriikide konkurentsiasutustel on paralleelsed volitused kohaldada ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102, tuleb liikmesriikide konkurentsiasutustel omavahel ja komisjoniga tihedat koostööd teha. Eelkõige juhul, kui ühe liikmesriigi konkurentsiasutus teeb kontrolli või küsitleb oma riigi õiguse kohaselt vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 22 lõikele 1 teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel, peaks taotluse esitanud asutuse töötajatel olema lubatud viibida nende kontrollide ja küsitluste juures ning neile kaasa aidata, pakkudes nende tulemuslikkuse suurendamiseks lisavahendeid, oskusteavet ja tehnilist tuge. Liikmesriikide konkurentsiasutused peaksid olema volitatud küsima teiste liikmesriikide konkurentsiasutustelt abi selle asjaolu kindlakstegemisel, kas ettevõtjad või ettevõtjate ühendused ei ole allunud uurimistoimingutele või täitnud otsuseid, mille on teinud taotluse esitanud liikmesriigi konkurentsiasutused.

(69)

Ette tuleks näha kord, et võimaldada liikmesriikide konkurentsiasutustel taotleda vastastikust abi piiriüleselt ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamisega seotud dokumentidest teatamiseks menetlusosalistele või muudele ettevõtjatele, ettevõtjate ühendustele või füüsilistele isikutele, kes võivad olla selliste teavituste adressaadid. Samamoodi peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik pöörata täitmisele teiste liikmesriikide asutuste kehtestatud rahatrahvide määramise või sunniraha rakendamise otsuseid, kui taotlev asutus on teinud mõistlikke jõupingutusi selle kindlakstegemiseks, et ettevõtjal, kelle käest võib rahatrahvi või sunniraha sisse nõuda, ei ole taotleva asutuse liikmesriigis piisavalt vara. Samuti peaksid liikmesriigid sätestama, et eelkõige siis, kui selle ettevõtja, kelle käest rahatrahvi või sunniraha sisse nõutakse, asukoht ei ole taotleva asutuse liikmesriigis, võib taotluse saanud asutus pöörata sellised taotleva asutuse tehtud otsused täitmisele taotleva asutuse nõudmisel. See tagaks ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemusliku täitmise tagamise ja edendaks siseturu nõuetekohast toimimist. Tagamaks, et liikmesriikide konkurentsiasutused eraldavad vastastikuse abi taotluste täitmiseks piisavalt vahendeid, ning et soodustada sellise abi osutamist, peaks taotluse saanud asutustel olema võimalik nõuda abitaotluse täitmisel tekkinud kulude hüvitamist. Selline vastastikune abi ei mõjuta nõukogu raamotsuse 2005/214/JSK kohaldamist (5).

(70)

Tagamaks, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on võimalik ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmist tulemuslikult tagada, on vaja kehtestada toimivad normid aegumistähtaegade kohta. Eelkõige tuleks paralleelsete volituste süsteemis riigisisesed aegumistähtajad peatada või katkestada ajaks, mil kestab menetlus teise liikmesriigi konkurentsiasutuses või komisjonis. Selline peatamine või katkestamine ei tohiks takistada liikmesriikidel säilitamast või kehtestamast lõplikke aegumistähtaegu, tingimusel et lõplike aegumistähtaegade pikkus ei muuda ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikku täitmise tagamist sisuliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks.

(71)

Selleks et tagada juhtumite tõhus ja tulemuslik menetlemine Euroopa konkurentsivõrgustikus, peaks nendes liikmesriikides, kus on vastavalt käesoleva direktiivi artiklites 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13 ja 16 osutatule liikmesriigi konkurentsiasutuseks määratud ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamiseks nii konkurentsiküsimustes pädev riiklik haldusasutus kui ka konkurentsiküsimustes pädev liikmesriigi kohtuasutus, olema konkurentsiküsimustes pädeval riiklikul haldusasutusel võimalik esitada kaebus otse konkurentsiküsimustes pädevale liikmesriigi kohtuasutusele. Lisaks peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema liikmesriigi kohtus toimuvas menetluses, mis on algatatud ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 täitmise tagamise kohta liikmesriigi konkurentsiasutuste poolt tehtud otsuste suhtes, täielik õigus osaleda menetluses süüdistaja, kostja või vastustajana ja neil peaks olema samad õigused nagu nimetatud avaliku võimu esindajatel selles menetluses.

(72)

Oht, et ennastsüüstavaid tõendeid avaldatakse väljaspool uurimismenetlust, mille tarbeks need esitati, võiks vähendada potentsiaalsete leebema kohtlemise taotlejate soovi teha konkurentsiasutustega koostööd. Sellest tulenevalt tuleks mis tahes kujul esitatud leebusavalduses sisalduvat teavet, mis saadi toimikuga tutvumise käigus, kasutada üksnes siis, kui see on vajalik liikmesriigi kohtus toimuvas menetluses kaitseõiguste teostamiseks teatavate väga piiratud arvu juhtumite puhul, mis on vahetult seotud selle juhtumiga, millega seoses toimikuga tutvuda lubati. See ei tohiks takistada konkurentsiasutustel avaldamast oma otsuseid vastavalt kohaldamisele kuuluvale liidu või liikmesriigi õigusele.

(73)

Tõenditel on ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamisel oluline osa. Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema võimalus võtta arvesse asjassepuutuvaid tõendeid, olenemata sellest, kas need on kirjalikud, suulised või elektroonilised või esitatud salvestisena. See peaks hõlmama selliste füüsiliste ja juriidiliste isikute poolt tehtud salajasi salvestisi, kes ei esinda avalikku võimu, tingimusel et nende salvestiste näol ei ole tegemist ainsa tõendiga. See ei tohiks piirata isiku õigust ärakuulamisele ega avaliku võimu esindaja tehtud või omandatud salvestiste vastuvõetavust. Samamoodi peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik võtta asjakohaste tõenditena arvesse elektroonilisi sõnumeid, olenemata sellest, kas need sõnumid näivad olevat lugemata või on kustutatud.

(74)

Liikmesriikide konkurentsiasutustele konkurentsinormide tulemusliku täitmise tagamiseks vajalike volituste andmine suurendab vajadust tiheda koostöö ning tulemusliku mitme- ja kahepoolse suhtluse järele Euroopa konkurentsivõrgustikus. See peaks hõlmama mittesiduvate meetmete väljatöötamist direktiivi rakendamise hõlbustamiseks ja toetamiseks.

(75)

Selleks et toetada tihedat koostööd Euroopa konkurentsivõrgustikus, peaks komisjon käigus hoidma, arendama, majutama, käitama ja toetama keskset infosüsteemi (Euroopa konkurentsivõrgustiku süsteem) kooskõlas asjakohaste konfidentsiaalsuse, andmekaitse ja andmeturbe normidega. Euroopa konkurentsivõrgustik toetub oma toimimise tulemuslikkuse ja tõhususe tagamisel koostalitlusvõimele. Liidu üldeelarves tuleks katta Euroopa konkurentsivõrgustiku hooldus-, arendus-, majutus-, kasutajatoe- ja käitamiskulud ning muud Euroopa konkurentsivõrgustiku tegevusega seotud halduskulud, eeskätt nõupidamiste korraldamise kulud. Kuni 2020. aastani kaetakse Euroopa konkurentsivõrgustiku süsteemi kulud kavandatu kohaselt Euroopa haldusasutuste, ettevõtete ja kodanike jaoks loodud koostalitlusvõimealaste lahenduste ja ühiste raamistike programmist (ISA2 programm), mis on loodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega (EL) 2015/2240, (6) vastavalt selle programmi alusel kasutada olevatele vahenditele, kõlblikkuskriteeriumidele ja prioriseerimisega seotud kriteeriumidele.

(76)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt tagada liikmesriikide konkurentsiasutustele ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ning nendega koos kohaldatava liikmesriikide konkurentsiõiguse tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikud sõltumatuse tagatised, vahendid ning täitmis- ja trahvimisvolitused ning tagada siseturu ja Euroopa konkurentsivõrgustiku nõuetekohane toimimine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid eesmärke ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemusliku ja ühetaolise kohaldamise vajaduse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võttes eelkõige arvesse direktiivi territoriaalset kohaldamisala, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(77)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (7) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja liikmesriigi ülevõtvate õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul peetakse nimetatud dokumentide esitamist põhjendatuks,