EUROOPA KESKPANGA OTSUS (EL) 2019/1376,

23. juuli 2019,

krediidiasutuste üleeuroopaliste tegevuslubade, oluliste osaluste omandamise ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise osas otsuste tegemise pädevuse delegeerimise kohta (EKP/2019/23)

EUROOPA KESKPANGA NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrust (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga, (1) eelkõige selle artikli 4 lõike 1 punkte a, b, c ja d, artikli 4 lõiget 3, artikli 6 lõiget 4, artikli 14 lõikeid 3 ja 5, artikli 15 lõiget 3 ja artikli 17 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga 16. novembri 2016. aasta otsust (EL) 2017/933 otsustamispädevuse delegeerimise üldraamistiku kohta seoses järelevalveülesannetega seotud õigusaktidega (EKP/2016/40), (2) eelkõige selle artiklit 4,

ning arvestades järgmist:

(1)	Määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 6 raames täidab ainult Euroopa Keskpank (EKP) krediidiasutuste järelevalve ülesannet, mille eesmärgiks on järelevalvestandardite ühetaoline kohaldamine, et edendada finantsstabiilsust ja tagada võrdsed tingimused.

(2)	Määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt on EKP-l ainupädevus tunnistada kehtetuks osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutuste tegevuslube.

(3)	Määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti c kohaselt on EKP-l ainupädevus hinnata krediidiasutustes olulise osaluse omandamise ja võõrandamise teatisi, v.a pankade kriisilahenduse juhtudel.

(4)

Määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti b kohaselt on EKP-l ainupädevus täita usaldatavusnõuete järelevalve eesmärgil ülesandeid, mis on asukohaliikmesriigi pädeval asutusel asjakohase liidu õiguse alusel, osalevas liikmesriigis asutatud krediidiasutuste puhul, kes soovivad asutada filiaali või osutada piiriüleseid teenuseid mitteosalevas liikmesriigis. Lisaks sellele peab iga järelevalve alla kuuluv oluline üksus, kes soovib asutada muu osaleva liikmesriigi territooriumil filiaali, teavitama oma kavatsusest selle osaleva liikmesriigi pädevat asutust, kus asub järelevalve alla kuuluva olulise üksuse peakontor, kooskõlas määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 17 lõikega 1 ja Euroopa Keskpanga määruse (EL) nr 468/2014 (EKP/2014/17) (3) artikli 11 lõigetega 1 ja 3. Määruse (EL) nr 468/2014 (EKP/2014/17) artikli 11 lõike 3 kohaselt võib filiaali asutada ja tegevusega alustada, kui EKP ei võta kahe kuu jooksul pärast teate saamist vastu teistsugust otsust.

(5)

Vastavalt määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktidele b ja d koosmõjus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (4) artikli 34 lõike 1 punktiga d on EKP-l ainupädevus täita asukohaliikmesriigi pädevale asutusele asjakohaste liidu õigusnormidega antud ülesannet anda nõusolek, [olulisele] krediidiasutusele, kes on esitanud avalduse oma kavatsuse kohta solidaarselt garanteerida kohustused, mille on võtnud tema finantseerimisasutusest tütarettevõtja, kes kavatseb tegutseda osalevas liikmesriigis või muus liikmesriigis direktiivi 2013/36/EL I lisas toodud valdkondades filiaali asutamise või teenuste osutamise kaudu.

(6)

EKP peab pädeva asutusena igal aastal vastu võtma arvukalt otsuseid krediidiasutuste üleeuroopaliste tegevuslubade, oluliste osaluste omandamise ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta. Otsuste tegemise menetluse lihtsustamiseks tuleb vastu võtta delegeerimisotsused otsuste osas, mida EKP peab vastu võtma regulaarselt ja mille puhul on kaalutlusõiguse ulatus väike. Euroopa Liidu Kohus on tunnustanud volituste delegeerimise vajadust, mis võimaldaks oma kohustusi täita institutsioonil, kes peab vastu võtma märkimisväärse arvu otsuseid. Samuti on ta tunnustanud, et tagada tuleb otsuseid tegevate organite toimimise võime; see põhimõte on omane kõikidele institutsionaalsetele süsteemidele (5).

(7)	Otsuste tegemise volituste delegeerimine peab olema piiratud ja proportsionaalne ning delegeerimise ulatus tuleb selgelt määratleda.

(8)

Otsus (EL) 2017/933 (EKP/2016/40) määratleb korra delegeeritud otsuste vastuvõtmiseks järelevalve valdkonnas ja isikud, kellele võib otsuste tegemise volitusi delegeerida. See otsus ei piira EKP järelevalve ülesannete täitmist ega piira EKP järelevalvenõukogu pädevust teha ettepanekuid koostatud otsuste eelnõude kohta EKP nõukogule.

(9)

Juhul kui käesolevas otsuses sätestatud kriteeriumid delegeeritud otsuse vastuvõtmiseks ei ole täidetud, tuleb otsused vastu võtta vastuväidete mitteesitamise menetluses, mis on sätestatud määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 26 lõikes 8 ja täpsustatud otsuse EKP/2004/2 (6) artiklis 13g. Vastuväidete mitteesitamise menetlust tuleks kasutada ka siis, kui tööüksuste juhtidel on kahtlusi otsuste hindamiskriteeriumide täitmise osas hindamise komplekssuse tõttu.

(10)

EKP järelevalveotsuste suhtes kohaldatakse halduskorras läbivaatamist määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 24 alusel, mida on täpsustatud otsuses EKP/2014/16 (7). Halduskorras läbivaatamise korral peab järelevalvenõukogu arvesse võtma vaidlustusnõukogu arvamust ja esitama EKP nõukogule uue otsuse eelnõu vastuvõtmiseks vastuväidete mitteesitamise menetluses,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Mõisted

Käesolevas otsuses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:

1) „üleeuroopalise tegevusloa andmise otsus“ (passporting decision)– EKP otsus järelevalve alla kuuluva olulise üksuse poolt filiaali asutamise kohta osalevas liikmesriigis või muus liikmesriigis riigi õigusakti alusel, millega võetakse üle direktiivi 2013/36/EL artikli 35 lõige 3, koosmõjus määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 17 lõikega 1 ja määruse (EL) nr 468/2014 (EKP/2014/17) artiklitega 11 ja 17.

Käesoleva otsuse tähenduses hõlmab üleeuroopalise tegevusloa andmise otsus ka EKP otsuse, mis võetakse vastu direktiivi 2013/36/EL artikli 34 lõike 1 punkti d ülevõtva riigi õigusakti alusel, millega antakse nõusolek emaettevõtja või emaettevõtjate avaldusele tagada solidaarselt kohustuste täitmine, mille on võtnud tütarettevõtjast finantseerimisasutus, kes kavatseb tegutseda direktiivi 2013/36/EL I lisas loetletud tegevusaladel osalevas liikmesriigis või muus liikmesriigis filiaali asutamise või teenuste osutamise teel;

2) „filiaal“(branch)– filiaal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (8) artikli 4 lõike 1 punktis 17 määratletud tähenduses;

3) „olulise osaluse otsus“ (qualifying holding decision)– EKP otsus olulise osaluse omandamise kohta järelevalve alla kuuluvas üksuses direktiivi 2013/36/EL artiklit 22 ülevõtva riigi õigusakti alusel koosmõjus määruse (EL) nr 1024/2013 artikliga 15;

4) „krediidiasutus“ (credit institution)– krediidiasutus määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud tähenduses;

5) „tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus“ (withdrawal decision)– EKP otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta direktiivi 2013/36/EL artiklit 18 ülevõtva riigi õigusakti alusel koosmõjus määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 14 lõikega 5;

6) „delegeerimisotsus“ ja „delegeeritud otsus“ (delegation decision, delegated decision)– tähendus otsuse (EL) 2017/933 (EKP/2016/40) artikli 3 punktides 2 ja 4;

7) „tööüksuse juhid“ (heads of work units)– EKP tööüksuste juhid, kellele delegeeritakse üleeuroopaliste tegevuslubade, oluliste osaluste ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuste vastuvõtmise pädevus;

8) „vastuväidete mitteesitamise menetlus“ (non-objection procedure)– menetlus, mis on sätestatud määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 26 lõikes 8 ja täpsustatud otsuse EKP/2004/2 artiklis 13g;

9) „negatiivne otsus“ (negative decision)– otsus, mis ei anna taotleja poolt taotletud luba täielikult või osaliselt, k.a negatiivsed otsused direktiivi 2013/36/EL artikli 34 lõike 1 punkti d ja artikli 35 lõike 3 alusel. Täiendavate sätetega otsus, mis sätestab tingimusi või kohustusi, loetakse negatiivseks otsuseks, v.a juhul, kui need lisasätted a) tagavad, et taotleja täidab artikli 4 lõike 2, artikli 5 lõike 2 ning artikli 6 lõigete 3 ja 4 asjaomaseid nõudeid, ja on seda kirjalikult kinnitanud, või b) kordavad ühte või enamat kehtivat nõuet, mida taotleja peab järgima artikli 4 lõike 2, artikli 5 lõike 2 ning artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohaselt, või taotlevad teavet ühe või enama sellise nõude järgimise kohta;

10) „järelevalve alla kuuluv oluline üksus“ (significant supervised entity)– järelevalve alla kuuluv oluline üksus määruse (EL) nr 468/2014 (EKP/2014/17) artikli 2 punktis 16 määratletud tähenduses;

11) „järelevalve alla kuuluv üksus“ (supervised entity)– järelevalve alla kuuluv oluline üksus määruse (EL) nr 468/2014 (EKP/2014/17) artikli 2 punktis 20 määratletud tähenduses;

12) „grupp“ (group)– ettevõtjate grupp, mis koosneb emaettevõtjast ja tütarettevõtjatest või ettevõtjatest, mis on üksteisega ühendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL (9) artiklis 22 määratletud suhte kaudu, sealhulgas mis tahes allgrupid;

13) „riiklik pädev asutus“ (national competent authority)– riiklik pädev asutus määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 2 punktis 2 määratletud tähenduses;

14) „EKP juhend“ (ECB guide)– EKP nõukogu poolt EKP järelevalvenõukogu ettepanekul vastu võetud dokument, mis on avaldatud EKP veebilehel ja annab juhiseid EKP õigusnõuete tõlgendamise kohta.

Artikkel 2

Reguleerimisese ja kohaldamisala

1. Käesolev otsus sätestab kriteeriumid otsuste tegemise volituste delegeerimiseks EKP tööüksuste juhtidele üleeuroopaliste tegevuslubade, oluliste osaluste ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuste vastuvõtmiseks.

2. Otsuste tegemise volituste delegeerimine ei piira järelevalveasutuse hinnangu teostamist seoses üleeuroopaliste tegevuslubade, oluliste osaluste ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustega.

Artikkel 3

Üleeuroopaliste tegevuslubade, oluliste osaluste ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuste delegeerimine

1. Kooskõlas otsuse (EL) 2017/933 (EKP/2016/40) artikliga 4 delegeerib EKP nõukogu EKP juhatuse poolt selle otsuse artikli 5 alusel ametisse nimetatud tööüksuste juhtidele üleeuroopaliste tegevuslubade, oluliste osaluste ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuste tegemise pädevuse.

2. Üleeuroopaliste tegevuslubade, oluliste osaluste ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsused võetakse vastu delegeeritud otsusena, kui on täidetud artiklites 4 kuni 6 sätestatud delegeeritud otsuse vastuvõtmise tingimused.

3. Üleeuroopaliste tegevuslubade, oluliste osaluste ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuseid ei võeta vastu delegeeritud otsusena, kui hindamise komplekssusest tulenevalt peab need vastu võtma vastuväidete mitteesitamise menetluses.

4. Otsuste tegemise pädevuse delegeerimine kehtib nii järelevalveotsuste kui ka EKP positiivsete hindamiste heakskiitmise kohta, kui järelevalveotsus ei ole nõutav.

5. Negatiivseid üleeuroopaliste tegevuslubade, oluliste osaluste ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuseid ei võeta vastu delegeeritud otsusena.

6. Kui üleeuroopaliste tegevuslubade, oluliste osaluste või tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsust ei saa teha delegeeritud otsusena, võetakse see vastu vastuväidete mitteesitamise menetluses.

Artikkel 4

Delegeeritud otsuste vastuvõtmise kriteeriumid oluliste osaluste osas

1. Oluliste osaluste omandamist käsitlev otsus võetakse vastu delegeeritud otsusena, kui täidetud on üks järgmistest kriteeriumidest:

a)	olulise osaluse omandamine tuleneb omandaja grupi struktuuri vahetasandi lisamisest või eemaldamisest;

b)	olulise osaluse omandamine tuleneb omandatava üksuse omandi liikumisest ühelt emaettevõtjalt teisele grupi piires;

c)	olulise osaluse omandamine tuleneb senise olulise osaluse suurendamisest, v.a juhul, kui pärast viimast hindamist on toimunud olulised muutused, mis mõjutasid vähemalt ühte hindamiskriteeriumi, või omandaja saab omandatava üksuse üle kontrolli.

2. Oluliste osaluste omandamist hinnatakse direktiivi 2013/36/EL artiklit 23 ülevõtva riigi õigusakti sätete alusel, võttes ühtlasi arvesse kohaldatavaid EKP juhendeid või EKP võimalikke samalaadseid dokumente ja Euroopa järelevalveasutuste (10) suuniseid.

Artikkel 5

Delegeeritud otsuste vastuvõtmise kriteeriumid tegevusloa kehtetuks tunnistamise osas

1. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus võetakse vastu delegeeritud otsusena, kui täidetud on kõik järgmised kriteeriumid:

a)	otsus tehakse järelevalve alla kuuluva üksuse taotlusel või ühinemise tõttu, mille järel järelevalve alla kuuluv üksus lõpeb;

b)	pärast kehtetuks tunnistamise jõustumist ei ole järelevalve alla kuuluvas üksuses elanikkonna hoiuseid;

c)	kehtetuks tunnistamine on seotud grupisisese reorganiseerimisega.

2. Tegevusloa kehtetuks tunnistamist hinnatakse direktiivi 2013/36/EL artiklit 18 ülevõtva riigi õigusakti sätete alusel, võttes ühtlasi arvesse kohaldatavaid EKP juhendeid või EKP võimalikke samalaadseid dokumente.

Artikkel 6

Delegeeritud otsuste vastuvõtmise kriteeriumid üleeuroopaliste tegevuslubade osas

1. Määruse (EL) nr 468/2014 (EKP/2014/17) artikli 11 ja artikli 17 lõike 1 kohase üleeuroopalise tegevusloa otsuse, mis käsitleb olulise järelevalve alla kuuluva üksuse filiaali asutamist, võib võtta vastu delegeeritud otsusena, kui filiaali tegevuskavas hinnatud filiaali koguvarad ei ületa 10 % järelevalve alla kuuluva olulise üksuse koguvarast.

2. Direktiivi 2013/36/EL artikli 34 lõike 1 punkti d ülevõtva riigi õigusakti sätete alusel tehtava otsuse, millega antakse nõusolek emaettevõtja või emaettevõtjate avaldusele tagada solidaarselt kohustuste täitmine, mille on võtnud tütarettevõtjast finantseerimisasutus, võib võtta vastu delegeeritud otsusena, kui emaettevõtja garantiist tuleneva kohustuse prognoos üleeuroopalise tegevusloa alusel teostatava tegevuse osas äriplaani alusel ei ületa 10 % emaettevõtja koguvarast individuaalselt tasandil.

3. Üleeuroopaliste tegevuslubade taotlusi määruse (EL) nr 468/2014 (EKP/2014/17) artikli 11 ja artikli 17 lõike 1 alusel hinnatakse kooskõlas direktiivi 2013/36/EL artikli 35 lõiget 3 ülevõtva riigi õigusakti sätetega, võttes ühtlasi arvesse kohaldatavaid EKP juhendeid või EKP võimalikke samalaadseid dokumente.

4. Üleeuroopaliste tegevuslubade taotlusi direktiivi 2013/36/EL artikli 34 lõike 1 punkti d ülevõtva riigi õigusakti sätete alusel hinnatakse kooskõlas direktiivi 2013/36/EL artikleid 34, 35 ja 39 ülevõtva riigi õigusakti sätetega, võttes ühtlasi arvesse kohaldavaid EKP juhendeid või EKP võimalikke samalaadseid õigusakte.

Artikkel 7

Üleminekusäte

Käesolevat otsust ei kohaldata, kui riiklik pädev asutus on esitanud EKP-le ettepaneku olulise osaluse või tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse kohta või teate järelevalve alla kuuluva üksuse kavatsuse kohta asutada filiaal või garanteerida finantseerimisasutusest tütarettevõtja kohustused enne käesoleva otsuse jõustumist.

Artikkel 8

Jõustumine

Käesolev otsus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Frankfurt Maini ääres, 23. juuli 2019

EKP president

Mario DRAGHI

(1) ELT L 287, 29.10.2013, lk 63.

(2) ELT L 141, 1.6.2017, lk 14.

(3) Euroopa Keskpanga 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus) (EKP/2014/17) (ELT L 141, 14.5.2014, lk 1).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338).

(5) Euroopa Kohtu 23. septembri 1986. aasta otsus AKZO Chemie vs. Commission, 5/85, ECLI:EU:C:1986:328, punkt 37, ja Euroopa Kohtu 26. mai 2005. aasta otsus Carmine Salvatore Tralli vs. EKP, C-301/02 P, ECLI:EU:C:2005:306, punkt 59.

(6) 19. veebruari 2004. aasta otsus EKP/2004/2, millega võetakse vastu Euroopa Keskpanga kodukord (ELT L 80, 18.3.2004, lk 33).

(7) 14. aprilli 2014. aasta otsus EKP/2014/16 vaidlustusnõukogu asutamise ja selle kodukorra kohta (ELT L 175, 14.6.2014, lk 47).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT L 182, 29.6.2013, lk 19).

(10) Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus. Ühissuunised finantssektoriga seotud olulise osaluse omandamise ja suurendamise usaldatavushindamiseks, JC/GL/2016/01.