30.10.2018 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 271/10 |
KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) 2018/1620,
13. juuli 2018,
millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2015/61, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega
(EMPs kohaldatav tekst)
EUROOPA KOMISJON,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta, (1) eriti selle artiklit 460,
ning arvestades järgmist:
(1) |
Komisjoni delegeeritud määrust (EL) 2015/61 (2) tuleks muuta, et viia see paremini kooskõlla rahvusvaheliste standarditega ja soodustada tõhusamat likviidsusjuhtimist krediidiasutustes. |
(2) |
Eelkõige selleks et võtta piisavalt arvesse krediidiasutuste tegevust kolmandates riikides, tuleks loobuda kolmandas riigis asuva tütarettevõtja hoitavate varade suhtes minimaalse emissioonimahu nõude kohaldamisest, et selliseid varasid saaks kajastada konsolideerimise eesmärgil. Vastasel juhul võib emaettevõtjal tekkida konsolideeritud tasandil likviidsete varade puudujääk, kuna kolmandas riigis asuvast tütarettevõtjast tulenev likviidsusnõue sisalduks konsolideeritud likviidsusnõudes, kuid varade suhtes, mida see tütarettevõtja hoiab oma likviidsusnõude täitmiseks selles kolmandas riigis, konsolideeritud likviidsusnõuet ei kohaldataks. Siiski tuleks kolmandas riigis asuva tütarettevõtja varasid aktsepteerida ainult sellises ulatuses, mis vastab sellest tütarettevõtjast tuleneva likviidsete vahendite netoväljavoolule stressiperioodil samas valuutas, milles varad on nomineeritud. Nagu kõigi muude kolmanda riigi varade puhul, peaksid ka need varad olema arvessevõetavad ainult siis, kui need kvalifitseeruvad likviidseteks varadeks selle kolmanda riigi õigusnormide kohaselt. |
(3) |
Tõdetakse, et keskpangad saavad pakkuda likviidsust oma riigi valuutas ja et keskpankade krediidireiting on likviidsuse eesmärgil vähem oluline kui maksejõulisuse eesmärgil. Seetõttu ja selleks et viia delegeeritud määruse (EL) 2015/61 eeskirjad paremini kooskõlla rahvusvahelise standardiga ja tagada rahvusvaheliselt tegutsevatele krediidiasutustele võrdsed tingimused, peaksid reservid, mida liidu krediidiasutuse kolmandas riigis asuv tütarettevõtja või filiaal hoiab sellise kolmanda riigi keskpangas, millele krediidikvaliteeti hindav määratud asutus ei ole andnud krediidikvaliteedi astmele 1 vastavat krediidikvaliteedi hinnangut, peaksid teatavate tingimuste täitmise korral kvalifitseeruma 1. tasandi likviidseteks varadeks. Konkreetselt tuleks neid reserve pidada kvalifitseeruvaks, kui krediidiasutus võib need mis tahes ajal stressiperioodi jooksul välja võtta ja lisaks on sellise väljavõtmise tingimused kindlaks määratud asjaomase kolmanda riigi järelevalveasutuse ja selle keskpanga, kus reserve hoitakse, vahelises lepingus või kolmanda riigi asjaomastes eeskirjades. Siiski peaks neid reserve olema võimalik kajastada 1. tasandi varana üksnes eesmärgiga katta likviidsete vahendite netoväljavoolu stressiperioodil samas valuutas, milles reservid on nomineeritud. |
(4) |
Asjakohane on arvesse võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2017/2402 (3). Kõnealune määrus sisaldab kriteeriume, mille alusel määratakse kindlaks, kas väärtpaberistamist saab pidada lihtsaks, läbipaistvaks ja standarditud väärtpaberistamiseks. Kuna need kriteeriumid tagavad lihtsate, läbipaistvate ja standarditud väärtpaberistamiste hea kvaliteedi, tuleks neid kasutada ka selleks, et määrata kindlaks, millised väärtpaberistamised on kõrge krediidikvaliteediga likviidsed varad likviidsuskatte nõude arvutamise eesmärgil. Kui väärtpaberistamised vastavad lisaks delegeeritud määruses (EL) 2015/61 juba sätestatud ja nende likviidsusomadustest sõltuvatele kriteeriumide ka kõikidele määruse (EL) 2017/2402 nõuetele, peaksid need seega olema delegeeritud määruse (EL) 2015/61 kohaldamisel aktsepteeritavad 2B tasandi varadena. |
(5) |
Delegeeritud määruse (EL) 2015/61 rakendamine ei peaks takistama rahapoliitika tulemuslikku ülekandumist majandusse. Tehinguid EKPga või liikmesriigi keskpangaga suurte pingete korral eeldatavasti pikendatakse. Seega peaks pädevatel asutustel olema võimalik loobuda likviidsuspuhvri arvutamiseks kasutatava tagasipööramismehhanismi rakendamisest EKP või liikmesriigi keskpangaga sõlmitud tagatud tehingute puhul, kui tehingu vähemalt ühel poolel on tegemist kõrge krediidikvaliteediga likviidsete varadega ja tehingud tähtaeguvad järgmise 30 kalendripäeva jooksul. Siiski tuleks nõuda, et pädevad asutused konsulteeriksid enne loobumiseks nõusoleku andmist tehingu vastaspooleks oleva keskpangaga, ja kui see keskpank on eurosüsteemi keskpank, ka EKPga. Lisaks tuleks loobumiseks nõusoleku andmise suhtes kohaldada asjakohaseid kaitsemeetmeid, et vältida võimalikku õiguslikku arbitraaži ja negatiivseid stiimuleid krediidiasutuste jaoks. Samuti tuleks tuletistehingute kaudu saadud tagatised tagasipööramismehhanismi kohaldamisalast välja jätta, et ühtlustada liidu eeskirjad veelgi rohkem Baseli pangajärelevalve komitee kehtestatud rahvusvahelise standardiga. |
(6) |
Lisaks tuleks repotehingutest, pöördrepotehingutest ja tagatise vahetustehingutest tulenevate vahendite välja- ja sissevoolude käsitlemine viia täielikult kooskõlla Baseli pangajärelevalve komitee kehtestatud rahvusvahelise standardi kohase likviidsuskattekordaja käsitlusega. Konkreetselt peaks väljaminevate rahavoogude arvutus olema otseselt seotud tehingu pikendamismääraga (mis on vastavuses antud tagatise väärtuskärpega, mida kohaldatakse sularahakohustuse suhtes, nagu on ette nähtud Baseli pangajärelevalve komitee standardis), mitte aluseks oleva tagatise likviidsuse väärtusega. |
(7) |
Kuna praktikas on ette tulnud lahknevaid tõlgendusi, on oluline täpsustada mitut delegeeritud määruse (EL) 2015/61 sätet, eriti neid, mis käsitlevad likviidsuskatte nõude täitmist; puhvrisse kvalifitseerumist kokkuleppimata krediidiliinide alusel rahastamise saamiseks kättesaadavasse keskpanga hallatavasse kogumisse kuuluvate varade puhul, ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate puhul ning koostöövõrgustike, krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemide hoiuste ja muude rahaliste vahendite puhul; muudest toodetest ja teenustest tulenevate täiendavate likviidsete vahendite väljavoolude arvutamist; grupisiseste krediidi- ja likviidsuslimiitide eeliskohtlemise võimaldamist; lühikese positsiooni kohtlemist ning järgmise 30 kalendripäeva jooksul tähtaeguvatest väärtpaberitest tulenevate rahaliste vahendite arvessevõtmist. |
(8) |
Seepärast tuleks delegeeritud määrust (EL) 2015/61 vastavalt muuta, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
Artikkel 1
Delegeeritud määrust (EL) 2015/61 muudetakse järgmiselt.
(1) |
Artikli 2 lõikes 3 asendatakse punkt a järgmisega:
|
(2) |
Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:
|
(3) |
Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:
|
(4) |
Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:
|
(5) |
Artiklit 8 muudetakse järgmiselt:
|
(6) |
Artiklit 10 muudetakse järgmiselt:
|
(7) |
Artiklit 11 muudetakse järgmiselt:
|
(8) |
Artiklit 13 muudetakse järgmiselt:
|
(9) |
Artiklit 15 muudetakse järgmiselt:
|
(10) |
Artikkel 16 asendatakse järgmisega: „Artikkel 16 Hoiused ja muu rahastamine koostöövõrgustikes ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemides 1. Kui krediidiasutus kuulub liikmesriigis kas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõikes 7 osutatud liiki krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi, võrgustikku, mille suhtes saaks kohaldada kõnealuse määruse artiklis 10 sätestatud erandit, või koostöövõrgustikku, võib krediidiasutuse poolt keskasutuses hoitavaid nõudmiseni hoiuseid käsitada likviidsete varadena, välja arvatud juhul, kui hoiuseid saav keskasutus käsitab neid tegevushoiustena. Kui hoiuseid käsitatakse likviidsete varadena, käsitatakse neid kooskõlas ühega järgmistest sätetest:
2. Kui liikmesriigi õiguse või õiguslikult siduvate dokumentide kohaselt, mida kohaldatakse ühe lõikes 1 kirjeldatud skeemi või võrgustiku suhtes, on krediidiasutusel 30 kalendripäeva jooksul juurdepääs keskasutusest või mõnest teisest samasse võrgustikku või skeemi kuuluvast krediidiasutusest või investeerimisühingust saadavatele kasutamata likviidsetele vahenditele, siis käsitatakse selliseid vahendeid 2B tasandi varadena, tingimusel et need ei ole tagatud likviidsete varadega ja neid ei käsitleta vastavalt artiklile 34. Likviidsete vahendite kasutamata siduva põhisumma suhtes kohaldatakse vähemalt 25 % suurust väärtuskärbet.“ |
(11) |
Artiklit 17 muudetakse järgmiselt:
|
(12) |
Artikkel 21 asendatakse järgmisega: „Artikkel 21 Tuletistehingute tasaarvestamine 1. Krediidiasutused arvutavad määruse (EL) nr 575/2013 II lisas loetletud lepingute ja krediidituletisinstrumentide puhul 30 kalendripäeva pikkuse perioodi jooksul oodatavad likviidsete vahendite sisse- ja väljavoolud vastaspoolte kaupa netopõhiselt, tingimusel et on sõlmitud kõnealuse määruse artiklis 295 sätestatud tingimustele vastavad kahepoolsed tasaarvestuskokkulepped. 2. Erandina lõikest 1 arvutavad krediidiasutused sellistest valuutatuletistehingutest, mille puhul põhisummade täies ulatuses vahetamine toimub samal ajal (või sama päeva jooksul), tulenevad raha välja- ja sissevoolud netopõhiselt, isegi kui need tehingud ei ole kaetud kahepoolse tasaarvestuskokkuleppega. 3. Käesoleva artikli kohaldamisel tähendab „netopõhiselt“ seda, et järgmise 30 kalendripäeva jooksul antavat või saadavat tagatist ei võeta arvesse. Järgmise 30 kalendripäeva jooksul saadava tagatise puhul seevastu tähendab „netopõhiselt“ seda, et seda tagatist ei võeta arvesse üksnes juhul, kui täidetud on mõlemad järgmised tingimused:
|
(13) |
Artiklit 22 muudetakse järgmiselt:
|
(14) |
Artikli 23 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Krediidiasutused hindavad regulaarselt likviidsete vahendite väljavoolu tõenäosust ja võimalikku mahtu 30 kalendripäeva jooksul toodete ja teenuste puhul, millele ei ole osutatud artiklites 27–31a ning mida need krediidiasutused pakuvad või sponsoreerivad või mida võimalikud ostjad peaksid nendega seotuks. Kõnealused tooted ja teenused hõlmavad muu hulgas järgmist:
|
(15) |
Artikli 25 lõike 2 punkt b asendatakse järgmisega:
|
(16) |
Artikli 26 lõppu lisatakse järgmine lõige: „Pädevad asutused teatavad EBA-le, millised krediidiasutused võivad käesoleva määruse kohaselt väljavoolusid tasaarvestada vastastikuses sõltuvuses olevate sissevooludega. EBA võib nõuda täiendavaid dokumente.“ |
(17) |
Artiklit 28 muudetakse järgmiselt:
|
(18) |
Artikli 29 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:
|
(19) |
Artiklit 30 muudetakse järgmiselt:
|
(20) |
Artiklit 31 muudetakse järgmiselt:
|
(21) |
Lisatakse artikkel 31a: „Artikkel 31a Kohustustest tulenevad vahendite väljavoolud, mida ei käsitleta käesoleva peatüki muudes sätetes 1. Krediidiasutused korrutavad 100 % suuruse vahendite väljavoolu määraga mis tahes kohustused, mis kuuluvad tasumisele 30 kalendripäeva jooksul, välja arvatud artiklites 24–31 osutatud kohustused. 2. Kui kõikide finantssektorisse mittekuuluvate klientide rahastamisega seotud lepinguliste kohustuste (v.a artiklites 24–31 osutatud kohustused) kogusumma ületab 30 kalendripäeva jooksul nendest klientidest tulenevate sissevoolude summat, mis on arvutatud kooskõlas artikli 32 lõike 3 punktiga a, kohaldatakse selle ületava osa suhtes 100 % suurust vahendite väljavoolu määra. Käesoleva lõike kohaldamisel hõlmavad finantssektorisse mittekuuluvad kliendid muu hulgas füüsilisi isikuid, VKEsid, äriühinguid, riike, mitmepoolseid arengupankasid ja avaliku sektori asutusi ning ei hõlma finantssektorisse kuuluvaid kliente ja keskpanku.“ |
(22) |
Artiklit 32 muudetakse järgmiselt:
|
(23) |
Artikli 34 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:
|
(24) |
I lisa muudetakse järgmiselt:
|
Artikkel 2
Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Määrust hakatakse kohaldama 30. aprillist 2020.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Brüssel, 13. juuli 2018
Komisjoni nimel
president
Jean-Claude JUNCKER
(1) ELT L 176, 27.6.2013, lk 1.
(2) Komisjoni 10. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/61, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega (ELT L 11, 17.1.2015, lk 1).
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2402, millega kehtestatakse väärtpaberistamise üldnormid ning luuakse lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise erinormid ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ, 2009/138/EÜ ja 2011/61/EL ning määrusi (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 347, 28.12.2017, lk 35).