19.6.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 156/43

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/849 (4) on peamine õigusakt, millega tõkestatakse liidu finantssüsteemi kasutamist rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil. Nimetatud direktiivis, mis tuli üle võtta 26. juuniks 2017, on sätestatud terroristlikel eesmärkidel raha või vara kogumise vastase tegevuse tõhus ja terviklik õigusraamistik, milles nõutakse, et liikmesriigid tuvastaksid, mõistaksid ja maandaksid rahapesust ja terrorismi rahastamisest tulenevaid riske.

(2)

Hiljutised terrorirünnakud on toonud esile uusi suundumusi, seda eelkõige viisides, kuidas terroristlike rühmituste operatsioone rahastatakse ja ellu viiakse. Teatavad tänapäeva tehnoloogia teenused leiavad järjest laialdasemat kasutust alternatiivse finantssüsteemina, jäädes samas liidu õiguse kohaldamisalast välja ja kasutades ära selliseid erandeid õigusnormidest, mis ei pruugi olla enam põhjendatud. Muutuvate suundumustega kaasas käimiseks tuleks võtta lisameetmeid, et tagada finantstehingute, äriühingute ja muude juriidiliste isikute, samuti usaldusfondide ja selliste õiguslike üksuste suurem läbipaistvus, millel on usaldusfondidega sarnane struktuur või ülesanded („sarnane õiguslik üksus“), et parandada olemasolevat tõkestavat raamistikku ja võidelda tulemuslikumalt terrorismi rahastamise vastu. On oluline märkida, et võetavad meetmed peaksid olema riskidega proportsionaalsed.

(3)

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Interpol ja Europol on teatanud organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastastikusest lähenemisest. Organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi seotus ning kriminaalsete ja terroristlike rühmituste vahelised sidemed on liidu jaoks üha suurem julgeolekuoht. Selle ohuga toimetulemise strateegiasse kuulub lahutamatult finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamine.

(4)

Kuigi viimastel aastatel on tehtud märgatavaid edusamme rahapesuvastase töökonna standardite vastuvõtmisel ja rakendamisel ning liikmesriigid on toetanud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni tööd läbipaistvuse valdkonnas, on selge, et liidu majandus- ja finantskeskkonna üldist läbipaistvust tuleb suurendada. Rahapesu ja terrorismi rahastamist saab tulemuslikult tõkestada siis, kui keskkond on ebasoodne kurjategijate suhtes, kes otsivad võimalusi kaitsta oma raha läbipaistmatute struktuuride abil. Liidu finantssüsteemi usaldusväärsus sõltub äriühingute ja muude juriidiliste isikute, usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste läbipaistvusest. Käesoleva direktiivi eesmärk ei ole mitte ainult rahapesu tuvastada ja uurida, vaid seda ka tõkestada. Läbipaistvuse suurendamisel võib olla jõuline ennetav mõju.

(5)

Kuigi tuleks järgida direktiivi (EL) 2015/849 eesmärke ning kõnealuse direktiivi kõik muudatused peaksid olema kooskõlas liidu käimasoleva võitlusega terrorismi ja terrorismi rahastamise vastu, tuleks muudatusi tehes nõuetekohaselt arvesse võtta põhiõigust isikuandmete kaitsele ning järgida ja kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet. Komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Euroopa julgeoleku tegevuskava“ märgiti vajadust võtta meetmeid tõhusamaks ja terviklikumaks terrorismi rahastamise vastu võitlemiseks ja toodi välja, et finantsturgudele imbumine võimaldab rahastada terrorismi. Euroopa Ülemkogu rõhutas 17.–18. detsembri 2015. aasta järeldustes samuti vajadust võtta kiiresti kõikides valdkondades terrorismi rahastamise tõkestamiseks lisameetmeid.

(6)

Komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule pealkirjaga „Terrorismi rahastamise vastase võitluse tõhustamise tegevuskava“ rõhutatakse vajadust kohaneda uute ohtudega ja muuta vastavalt direktiivi (EL) 2015/849.

(7)

Samuti peaksid liidu meetmed olema vastavuses rahvusvahelisel tasandil toimuvate muutuste ja võetud kohustustega. Seetõttu tuleks arvesse võtta ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2195 (2014) rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohtude kohta ning resolutsioone 2199 (2015) ja 2253 (2015) terrorismist tingitud ohu kohta rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule. Need ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonid käsitlevad vastavalt terrorismi ja rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vahelisi sidemeid ning terroristlike rühmituste juurdepääsu tõkestamist rahvusvahelistele finantseerimisasutustele ning nendega laiendatakse sanktsioonide raamistikku Iraagi ja Levandi Islamiriigile.

(8)

Virtuaalvääringute ja ametlike vääringute (st riigi seaduslikuks maksevahendiks määratud müntide ja pangatähtede ning e-raha, mida tunnistatakse käibele lasknud riigis vahetusvahendina) vahetamise teenuse pakkujad, samuti rahakotiteenuse pakkujad ei ole liidus kohustatud kahtlast tegevust tuvastama. See võib anda terroristlikele rühmitustele võimaluse teha rahaülekandeid neid peites või kõnealuste platvormide võimaldatavat teatavat anonüümsust ära kasutades liidu finantssüsteemi või virtuaalvääringu võrkudes. Seetõttu on ülimalt oluline laiendada direktiivi (EL) 2015/849 kohaldamisala selliselt, et see hõlmaks virtuaalvääringute ja ametlike vääringute vahetamise teenuse pakkujaid ja rahakotiteenuse pakkujaid. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil peaksid pädevad asutused olema suutelised virtuaalvääringute kasutamist kohustatud isikute kaudu jälgima. Selline jälgimine võimaldaks tasakaalustatud ja proportsionaalset lähenemist, kahjustamata alternatiivse rahastamise ja sotsiaalse ettevõtluse valdkonnas saavutatud tehnilisi edusamme ja heal tasemel läbipaistvust.

(9)

Virtuaalvääringute anonüümsus võimaldab neid kuritegelikel eesmärkidel väärkasutada. Virtuaalvääringute ja ametlike vääringute vahetamise teenuse pakkujate ning rahakotiteenuse pakkujate hõlmamine ei lahenda virtuaalvääringu tehingutega seotud anonüümsuse probleemi lõplikult, kuna suur osa virtuaalvääringu keskkonnast jääb endiselt anonüümseks, sest kasutajad saavad tehinguid teha ka ilma selliste pakkujateta. Anonüümsusega seotud riskidega võitlemiseks peaksid riiklikud rahapesu andmebürood olema suutelised hankima teavet, mis võimaldab seostada virtuaalvääringu aadresse virtuaalvääringu omaniku isikuga. Lisaks tuleks põhjalikumalt hinnata võimalust lubada kasutajatel määratud asutustele vabatahtlikult enda kohta kinnitus esitada.

(10)

Virtuaalvääringuid ei tohiks ajada segamini e-rahaga, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/110/EÜ (5) artikli 2 punktis 2, ega rahaliste vahendite laiema mõistega, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 (6) artikli 4 punktis 25, ega ka rahaliste väärtustega, mis on salvestatud direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 3 punktide k ja l kohaselt välja jäetud instrumentidel, ega mänguvääringuga, mida saab kasutada ainult konkreetses mängukeskkonnas. Kuigi virtuaalvääringut võidakse sageli kasutada maksevahendina, võib neid laialdaselt kasutada ka muudel eesmärkidel, näiteks vahetusvahendina, investeerimiseks, väärtuse säilitamise toodetena või veebikasiinodes. Käesoleva direktiivi eesmärk on hõlmata virtuaalvääringute kõikvõimalikke kasutusviise.

(11)

Kohalikke ehk täiendavaid vääringuid, mida kasutatakse väga piiratud võrgustikus, nagu ühes linnas või regioonis, ja mille kasutajaskond on väike, ei peaks käsitama virtuaalvääringuna.

(12)

Tuleks piirata ärisuhteid või tehinguid suure riskiga kolmandate riikidega, kui asjaomaste suure riskiga kolmandate riikide rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras tuvastatakse märkimisväärseid puudusi, v.a juhul, kui võetakse piisavaid täiendavaid maandavaid või vastumeetmeid. Selliste suure riskiga juhtumite ning selliste ärisuhete või tehingute puhul peaksid liikmesriigid nõudma kohustatud isikutelt, et nad kohaldaksid kõnealuste riskide juhtimiseks ja maandamiseks kliendi suhtes rakendatavaid tugevdatud hoolsusmeetmeid. Seega kehtestab iga liikmesriik suure riskiga kolmandate riikide suhtes võetavate tugevdatud hoolsusmeetmete liigi riiklikul tasemel. Sellised liikmesriigiti erinevad lähenemised on nõrgaks kohaks komisjoni poolt tuvastatud suure riskiga kolmandate riikidega ärisuhete hoidmisel. Oluline on parandada komisjoni koostatud suure riskiga kolmandate riikide nimekirja tulemuslikkust, tagades liidu tasandil kõnealuste riikide ühtse kohtlemise. Sellise ühtlustatud lähenemisega tuleks eelkõige keskenduda kliendi suhtes rakendatavatele tugevdatud hoolsusmeetmetele, kui selliseid meetmeid ei nõuta juba siseriikliku õiguse alusel. Kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega peaks liikmesriikidel olema võimalik nõuda, et kohustatud isikud kohaldaksid asjakohasel juhul lisaks kliendi suhtes rakendatavatele tugevdatud hoolsusmeetmetele täiendavaid maandamismeetmeid, kooskõlas riskipõhise käsitluse põhimõttega ja võttes arvesse ärisuhete või tehingute konkreetseid asjaolusid. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas pädevad rahvusvahelised organisatsioonid ja standardite kehtestajad võivad kutsuda üles kohaldama sobivaid vastumeetmeid, et kaitsta rahvusvahelist finantssüsteemi teatud riikidest lähtuva pidevate ja märkimisväärsete rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud riskide eest. Peale selle peaksid liikmesriigid nõudma kohustatud isikutelt komisjoni poolt kindlaks tehtud suure riskiga kolmandate riikide suhtes täiendavate maandamismeetmete võtmist, arvestades seejuures üleskutseid rakendada selliseid vastumeetmeid ja soovitusi, mida on kirjeldanud näiteks rahapesuvastane töökond, ning rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid kohustusi.

(13)

Kuna rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud ohtude ja haavatavuse olemus on muutlik, peaks liit kehtestama integreeritud lähenemise, millega tagada riiklike rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kordade vastavus liidu tasandi nõuetele, võttes arvesse nimetatud riiklike kordade tulemuslikkuse hindamisi. Selleks et jälgida liidu nõuete riiklikesse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kordadesse nõuetekohast ülevõtmist, nende nõuete tulemuslikku rakendamist ja nende kordade suutlikkust luua tulemuslik tõkestav raamistik, peaks komisjon hindamisel tuginema riiklikele rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kordadele, piiramata hindamisi, mida korraldavad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas pädevad rahvusvahelised organisatsioonid ja standardite kehtestajad, nagu rahapesuvastane töökond või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmeid hindav eksperdikomitee.

(14)

Üldotstarbelistel ettemaksekaartidel on õiguspärane otstarve ning need soodustavad sotsiaalset ja finantsalast kaasamist. Siiski on anonüümseid ettemaksekaarte lihtne kasutada terrorirünnakute ja seonduva logistika rahastamiseks. Seetõttu on oluline välistada terroristide võimalus nende abil oma operatsioone rahastada, milleks vähendatakse veelgi ülemmäärasid ja maksimaalseid summasid, mille puhul kohustatud isikud võivad teatavad direktiivi (EL) 2015/849 kohased kliendi suhtes rakendatavad hoolsusmeetmed kohaldamata jätta. Seepärast on oluline – võttes vajalikul määral arvesse tarbijate vajadusi üldotstarbeliste ettemaksekaartide kasutamisel ning takistamata selliste vahendite kasutamist sotsiaalse ja majandusliku kaasatuse edendamiseks – langetada anonüümsete üldotstarbeliste ettemaksekaartide praeguseid künniseid ja tuvastada kaugmaksetehingu korral klient, kui tehingu summa ületab 50 eurot.

(15)

Kuigi liidus välja antud anonüümsete üldotstarbeliste ettemaksekaartide kasutamine on põhimõtteliselt piiratud liidu territooriumiga, ei saa alati sama eeldada kolmandates riikides välja antud sarnaste kaartide puhul. Seetõttu on oluline tagada, et väljaspool liitu välja antud anonüümseid üldotstarbelisi ettemaksekaarte saab kasutada liidus üksnes siis, kui neid saab pidada vastavaks nõuetele, mis on liidu õiguses sätestatud nõuetega samaväärsed. See reegel tuleks sätestada, järgides igati rahvusvahelisest kaubandusest tulenevaid liidu kohustusi, eriti teenustekaubanduse üldlepingu raames.

(16)

Rahapesu andmebüroodel on oluline roll terrorivõrgustike, eriti piiriüleste võrgustike finantstehingute ja nende rahastajate tuvastamisel. Finantsandmete analüüsil võib olla terrorismikuritegudele kaasaaitamise ning terroriorganisatsioonide võrgustike ja kavatsuste avastamisel otsustav tähtsus. Normatiivsete rahvusvaheliste standardite puudumise tõttu on rahapesu andmebüroode funktsioonid, pädevused ja volitused väga erinevad. Liikmesriigid peaksid püüdma tagada tõhusama ja koordineerituma viisi, kuidas korraldada terrorismiga seotud finantsuurimisi, sh virtuaalvääringute väärkasutamise uurimisi. Siiski ei tohiks praegused erinevused mõjutada rahapesu andmebüroode tegevust, eriti suutlikkust koostada ennetavaid analüüse, millega toetada kõiki andmete kogumise ja analüüsi, uurimise ja kohtumenetluse eest vastutavaid ametivõime ning rahvusvahelist koostööd. Rahapesu andmebüroodel peaks oma ülesannete täitmisel olema juurdepääs teabele ning nad peaks saama seda takistusteta vahetada, sh õiguskaitseasutusega tehtava asjakohase koostöö kaudu. Kuriteokahtluse korral, ja eriti kui kahtlustatakse terrorismi rahastamist, peaks teave alati liikuma ilma liigse viivituseta otse ja kiiresti. Seega on ülimalt oluline parandada veelgi rahapesu andmebüroode tulemuslikkust ja tõhusust, sätestades täpsemalt rahapesu andmebüroode volitused ja nendevahelise koostöö.

(17)

Rahapesu andmebürood peaksid olema suutelised hankima igalt kohustatud isikult kogu vajaliku teabe oma ülesannete täitmiseks. See, et nad saavad takistusteta teavet, on oluline selleks, et tagada rahavoogude nõuetekohane jälgitavus ning ebaseaduslike võrgustike ja voogude avastamine varases etapis. Rahapesu andmebüroo võib vajada rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse tõttu kohustatud isikutelt lisateavet, kas ajendatuna rahapesu andmebüroole eelnevalt teatatud kahtlasest tehingust, või ka muust, nagu rahapesu andmebüroo enda koostatud analüüs, pädevate asutuste esitatud andmete analüüs või mõnes muus rahapesu andmebüroos hoitav teave. Rahapesu andmebürood peaksid seega oma ülesannetega seoses olema suutelised hankima teavet kõikidelt kohustatud isikutelt, isegi kui kahtlasest tehingust ei ole varem teatatud. See ei tähenda rahapesu andmebüroo analüüsi raames valimatuid teabenõudeid kohustatud isikutele, vaid ainult piisavalt kindlaks määratud tingimustel põhinevaid teabenõudeid. Rahapesu andmebüroo peaks olema suuteline ka liidu mõne teise rahapesu andmebüroo taotlusel sellist teavet hankima ning seda teavet taotlenud rahapesu andmebürooga jagama.

(18)

Rahapesu andmebüroo eesmärk on koguda ja analüüsida saadud teavet, tuvastamaks sidemeid kahtlaste tehingute ja nende aluseks oleva kriminaalse tegevuse vahel, et rahapesu ja terrorismi rahastamist tõkestada ja sellega võidelda, samuti levitada analüüsi tulemusi ja lisateavet pädevatele asutustele, kui on alust kahtlustada rahapesu, seotud eelkuritegusid või terrorismi rahastamist. Rahapesu andmebüroo ei tohiks hoiduda või keelduda teabe vahetamisest (omal algatusel või taotluse korral) teise rahapesu andmebürooga seetõttu, et seotud eelkuritegu ei ole tuvastatud, liikmesriikide õigusnormid ja seotud eelkuritegude määratlused on erinevad või puudub viide konkreetsele seotud eelkuriteole. Samuti peaks rahapesu andmebüroo andma oma eelneva nõusoleku teisele rahapesu andmebüroole teabe edastamiseks pädevatele asutustele, sõltumata võimaliku seotud eelkuriteo liigist, et teabe levitamise ülesannet saaks tõhusalt täita. Rahapesu andmebürood on teatanud raskustest teabe vahetamisel, sest teatud eelkuritegude (näiteks maksukuriteod) määratlused, mis ei ole liidu õigusega ühtlustatud, on liikmesriigiti erinevad. Sellised erinevused ei tohiks takistada käesolevas direktiivis määratletud teabe vastastikust vahetamist, levitamist pädevatele asutustele ja kasutamist. Rahapesu andmebürood peaksid tagama kolmandate riikide rahapesu andmebüroodega rahapesu, seotud eelkuritegude ja terrorismi rahastamise küsimustes kiire, konstruktiivse ja tõhusa koostöö kooskõlas rahapesuvastase töökonna soovitustega ja Egmonti põhimõtetega teabe vahetamiseks rahapesu andmebüroode vahel.

(19)

Krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste usaldusväärsusega seonduv teave, näiteks teave juhtorgani liikmete ja aktsionäride sobivuse, sisekontrollimehhanismide, juhtimise või nõuetele vastavuse ja riskijuhtimise kohta, on nende asutuste rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud järelevalve jaoks sageli hädavajalik. Samamoodi on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud teave oluline ka nende asutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve jaoks. Seetõttu ei tohiks konfidentsiaalse teabe vahetamist ning koostööd krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega tegelevate pädevate asutuste ning usaldatavusnõuete täitmise üle järelevalvet tegevate asutuste vahel takistada õigusliku ebakindlusega, mis võib tekkida, kui selles valdkonnas puuduvad sõnaselged sätted. Õigusraamistiku selgemaks muutmine on eriti oluline ka seetõttu, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalve on mitmel juhul tehtud ülesandeks järelevalveasutustele, kes ei tegele rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega, nagu Euroopa Keskpank (EKP).

(20)

Kui rahapesu andmebürood ja muud pädevad asutused pääsevad panga- ja maksekontode ning hoiulaegaste omanike, eeskätt kui need on anonüümsed, isikut käsitlevale teabele juurde viivitusega, pidurdab see terrorismiga seotud rahaülekannete tuvastamist. Ühele isikule kuuluvate panga- ja maksekontode ning hoiulaegaste tuvastamist võimaldavad andmed on killustatud ega ole seepärast rahapesu andmebüroodele ja muudele pädevatele asutustele õigeaegselt juurdepääsetavad. Seetõttu on oluline luua kõikides liikmesriikides automatiseeritud keskmehhanismid, nagu registreerimis- või andmeotsingu süsteemid kui tõhusad vahendid, millega saada õigeaegselt juurdepääs panga- ja maksekontode ning hoiulaegaste omanike, nende esindajate ja tegelikult kasu saavate omanike isikut käsitlevale teabele. Juurdepääsu käsitlevate sätete kohaldamisel on asjakohane kasutada olemasolevaid mehhanisme, tingimusel et riiklikud rahapesu andmebürood pääsevad viivitamata juurde päringuga taotletud andmetele filtreerimata kujul. Liikmesriigid peaksid kaaluma võimalust lisada sellistesse mehhanismidesse muud teavet, mida peetakse vajalikuks ja proportsionaalseks, et rahapesu ja terrorismi rahastamise riske tõhusamalt maandada. Tuleks tagada, et rahapesu andmebüroode ja pädevate asutuste, välja arvatud süüdistuse esitamise eest vastutavate asutuste uurimised ja teabenõuded oleksid täiesti konfidentsiaalsed.

(21)

Eraelu puutumatuse austamise ja isikuandmete kaitsmise huvides tuleks panga- ja maksekontode sellistes automatiseeritud keskmehhanismides nagu registreerimis- või andmeotsingu süsteemid hoida üksnes andmeid, mis on rahapesu ja terrorismi tõkestamise uurimiste jaoks minimaalselt vajalikud. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kindlaks määrata, milliste andmete kogumine on tegelikult kasu saavate omanike sisuliseks kindlakstegemiseks kasulik ja mis on seejuures proportsionaalne, võttes arvesse kehtivaid süsteeme ja õigustraditsioone. Kõnealuseid mehhanisme käsitlevate sätete ülevõtmisel peaksid liikmesriigid kehtestama samaväärsed andmete säilitamisperioodid, nagu kehtivad dokumentidele ja teabele, mis on saadud kliendi suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete kohaldamisega. Liikmesriikidel peaks olema võimalik pikendada andmete säilitamisperioodi üldkohaldatavate õigusnormidega, ilma et tuleks otsustada üksikjuhtumipõhiselt. Täiendav säilitamisperiood ei tohiks ületada viit lisa-aastat. See tähtaeg ei tohiks piirata siseriiklikku õigust, millega kehtestatakse teistsugused andmete säilitamise nõuded, mis võimaldavad kriminaal- või haldusmenetluste hõlbustamiseks teha otsuseid üksikjuhtumipõhiselt. Juurdepääs nimetatud mehhanismidele tuleks anda üksnes põhjendatud teadmisvajaduse korral.

(22)

Füüsiliste ja juriidiliste isikute andmete täpne identifitseerimine ja kontrollimine on rahapesu või terrorismi rahastamisega võitlemisel ülimalt oluline. Tehingute ja maksete digiteerimise viimased suundumused võimaldavad turvalist kaug- või e-identimist. Neid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 910/2014 (7) sätestatud identifitseerimisvahendeid tuleks arvesse võtta, eriti selliseid teavitatud e-identimise süsteeme ja viise, mis tagavad piiriülese õigusliku tunnustamise, võimaldavad väga turvaliste lahenduste kasutamist ja tagavad võrdlusnäitajad, mille järgi kontrollida liikmesriigi tasandil kehtestatud identimismeetodeid. Lisaks võib arvesse võtta muid turvalise kaug- või e-identimise protsesse, mis on liikmesriigi pädeva asutuse poolt liikmesriigi tasandil reguleeritud, tunnustatud, heaks kiidetud või aktsepteeritud. Asjakohasel juhul tuleks identimisprotsessis arvesse võtta ka e-dokumente ja usaldusteenuseid, mis on sätestatud määruses (EL) nr 910/2014. Käesoleva direktiivi kohaldamisel tuleks arvesse võtta tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet.

(23)

Et määrata liidus kindlaks riikliku taustaga isikud, peaksid liikmesriigid koostama loetelud, milles on näidatud konkreetsed ülesanded, mis kvalifitseeruvad siseriiklike õigus- ja haldusnormide kohaselt avaliku võimu olulisteks ülesanneteks. Liikmesriigid peaksid nõudma igalt nende territooriumil paiknevalt akrediteeritud rahvusvaheliselt organisatsioonilt sellise loetelu koostamist ja ajakohastamist, mis sisaldab avaliku võimu ülesandeid kõnealuses rahvusvahelises organisatsioonis.

(24)

Praeguses raamistikus sätestatud lähenemisviis olemasolevate klientide ülevaatamiseks on riskipõhine. Arvestades teatavate vahendajate struktuuriga seostatavat suuremat rahapesu, terrorismi rahastamise ja seonduvate eelkuritegude riski, ei pruugi selline lähenemisviis aga võimaldada riskide õigeaegset tuvastamist ja hindamist. Seepärast on oluline tagada, et ka olemasolevaid teatavate selgelt määratletud kategooriate kliente jälgitaks korrapäraselt.

(25)

Liikmesriigid on praegu kohustatud tagama, et nende territooriumil asutatud äriühingud ja muud juriidilised isikud koguksid ja hoiaksid asjakohast, täpset ja ajakohastatud teavet oma tegelikult kasu saava omaniku kohta. Tegelikult kasu saava omaniku kohta täpse ja ajakohastatud teabe vajadus on võtmetegur selliste kurjategijate jälgimisel, kes võiksid vastasel juhul kasutada äriühingu struktuuri taha varjumise võimalust. Finantssüsteemi üleilmne seotus teeb kapitali üle kogu maailma peitmise ja liigutamise võimalikuks ning rahapesijad ja terrorismi rahastajad, samuti muud kurjategijad on seda võimalust järjest enam kasutanud.

(26)

Täpsustada tuleks konkreetne tegur, mille alusel määratakse kindaks usaldusfondi ja sarnase õigusliku üksuse tegelikult kasu saavat omanikku käsitleva teabe jälgimise ja registreerimise eest vastutav liikmesriik. Liikmesriikide õigussüsteemide erinevuste tõttu ei jälgita ega registreerita teatavaid usaldusfonde ja sarnaseid õiguslikke üksusi mitte kusagil liidus. Usaldusfondi ja sarnase õigusliku üksuse tegelikult kasu saavat omanikku käsitlev teave tuleks registreerida seal, kus usaldusfondi usaldusisik ning sarnases õiguslikus üksuses samaväärseid positsioone omav isik on asutatud või kus ta elab. Selleks, et tagada usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavat omanikku käsitleva teabe tulemuslik jälgimine ja registreerimine, on vajalik ka liikmesriikidevaheline koostöö. Kui usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike registrid liikmesriikides oleksid omavahel sidestatud, oleks nimetatud teave juurdepääsetav ning see tagaks sellise olukorra ärahoidmise, et sama usaldusfond või sarnane õiguslik üksus registreeritakse liidus mitu korda.

(27)

Normid, mida kohaldatakse usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste suhtes seoses juurdepääsuga teabele nende tegelikult kasu saavate omanike kohta, peaksid olema võrreldavad normidega, mida kohaldatakse äriühingute ja muude juriidiliste isikute suhtes. Kuna liidus on praegu suurel hulgal eri liiki usaldusfonde ja sarnaste õiguslike üksuste osas on pilt veelgi kirjum, peaks jääma liikmesriikide otsustada, kas usaldusfond või sarnane õiguslik üksus on äriühingu või mõne muu juriidilise isikuga võrreldavalt sarnane. Nimetatud sätteid ülevõtvate siseriiklike õigusnormide eesmärk peaks olema vältida usaldusfondide või sarnaste õiguslike üksuste kasutamist rahapesuks, terrorismi rahastamiseks või seotud eelkuritegudeks.

(28)

Võttes arvesse usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste eri tunnuseid, peaksid liikmesriigid saama määrata kindlaks nende usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste läbipaistvuse taseme, mis ei ole äriühingute ja muude juriidiliste isikutega võrreldavad, toimides siseriikliku õiguse kohaselt ja kooskõlas andmekaitse normidega. Rahapesu ja terrorismi rahastamisega kaasnevad riskid võivad varieeruda, sõltuvalt usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse tunnustest, ning nende riskide mõistmine võib ajaga muutuda, näiteks riiklike või riigiüleste riskihindamiste tulemusena. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema võimalik sätestada oma õiguses ulatuslikum juurdepääs teabele usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike kohta, kui selline juurdepääs on vajalik ja proportsionaalne meede õiguspärase eesmärgi jaoks tõkestada finantssüsteemi kasutamist rahapesuks või terrorismi rahastamiseks. Määrates kindlaks nende usaldusfondide või sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavaid omanikke käsitleva teabe läbipaistvuse määra, peaksid liikmesriigid võtma nõuetekohaselt arvesse üksikisikute põhiõiguste kaitset, eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele. Juurdepääs teabele usaldusfondide või sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike kohta tuleks anda igale õigustatud huvi tõendada suutvale isikule. Juurdepääs tuleks anda ka isikule, kes esitab kirjaliku taotluse, mis puudutab usaldusfondi või sarnast õiguslikku üksust, kes omab otseselt või kaudselt väljaspool liitu asutatud äriühingut või muud juriidilist isikut või kellele kuulub selles kontrolliv osalus, kaasa arvatud esitajaaktsiate või -osade või muul viisil kontrollimise kaudu. Usaldusfondide või sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele juurdepääsu kriteeriumid ja tingimused peaksid olema piisavalt täpsed ja käesoleva direktiivi eesmärkidega kooskõlas. Liikmesriikidel peaks olema võimalik keelduda kirjaliku taotluse rahuldamisest, kui on põhjendatult alust arvata, et kirjalik taotlus ei ole käesoleva direktiivi eesmärkidega kooskõlas.

(29)

Et tagada õiguskindlus ja võrdsed võimalused, on väga oluline sätestada selgelt, missuguseid liidus asutatud õiguslikke üksusi tuleks lugeda nende ülesannete või struktuuri alusel usaldusfondide sarnaseks. Seepärast peaks igal liikmesriigil olema kohustus määrata kindlaks usaldusfondid, kui siseriiklik õigus neid tunnustab, ning sarnased õiguslikud üksused, mida võib liikmesriigi õiguskorras või tavale tuginedes asutada ning mis sarnanevad struktuuri või ülesannete poolest usaldusfondile, näiteks võimaldades hoida lahus vara juriidilise omaniku ning tegelikult kasu saava omaniku. Seejärel peaksid liikmesriigid teatama komisjonile nende usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste kategooriad, tunnused, nimetused ja kui see on kohaldatav, õigusliku aluse, et need avaldataks Euroopa Liidu Teatajas, võimaldamaks teistel liikmesriikidel neid tuvastada. Arvesse tuleks võtta asjaolu, et usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste õiguslikud tunnused võivad olla liidu lõikes erinevad. Kui usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse tunnused on struktuurilt või ülesannetelt võrreldavad äriühingute ja muude juriidiliste isikute tunnustega, aitaks üldsuse juurdepääs tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele võidelda usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste väärkasutamise vastu, samamoodi nagu üldsuse juurdepääs võib aidata tõkestada äriühingute ja muude juriidiliste isikute väärkasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks.

(30)

Üldsuse juurdepääs tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele võimaldab kodanikuühiskonnal teavet tõhusamalt kontrollida, sh ajakirjanduse või kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt, ning aitab säilitada usaldust äritehingute ja finantssüsteemi suhtes. See võib aidata võidelda äriühingute ja muude juriidiliste isikute ja õiguslike üksuste rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks väärkasutamise vastu, nii uurimiste toetamisega kui ka mainele avalduva mõju kaudu, sest kõik potentsiaalsed tehingupartnerid teavad, kes on tegelikult kasu saavad omanikud. See hõlbustab ka teabe kättesaadavust õigeaegselt ja tõhusalt nii finantseerimisasutuste kui ka kõnealuste õigusrikkumiste vastu võitlevate muude asutuste, sh kolmandate riikide asutuste jaoks. Nimetatud teabele juurdepääs aitaks ka uurida rahapesu, seotud eelkuritegusid ja terrorismi rahastamist.

(31)

Investorite ja üldsuse usaldus finantsturgude vastu oleneb suurel määral sellest, kas on olemas täpne avalikustamise kord, mis tagab tegelikult kasu saava omaniku ja äriühingute kontrollistruktuuride suhtes läbipaistvuse. See kehtib eriti selliste äriühingu üldjuhtimise süsteemide puhul, mida iseloomustab omandi koondumine; selliste hulka kuulub ka liidu süsteem. Ühelt poolt võivad olulise hääleõiguse ja rahavoo õigustega suurinvestorid pikaajalist majanduskasvu ja ettevõtete tulemuslikkust soodustada. Teisalt võib suure häältearvuga tegelikult kasu saavate omanike kontrollimine soodustada olukorda, et isikliku kasu saamiseks ja vähemusinvestoreid kahjustades juhitakse kõrvale äriühingu vara ja võimalusi. Võimalikku usalduse kasvu finantsturgude vastu tuleks pidada läbipaistvuse suurendamise positiivseks kõrvalmõjuks, ent mitte eesmärgiks, sest eesmärk on luua keskkond, mille kasutamine rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks oleks vähem tõenäoline.

(32)

Investorite ja üldsuse usaldus finantsturgude vastu oleneb suurel määral sellest, kas on olemas täpne avalikustamise kord, mis tagab läbipaistvuse äriühingute ja muude juriidiliste isikute, samuti teatud liiki usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike ja kontrollistruktuuride suhtes. Seepärast peaksid liikmesriigid võimaldama juurdepääsu tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele piisavalt sidusalt ja kooskõlastatult, kehtestades üldsuse juurdepääsu kohta selged reeglid, nii et kolmandad isikud saaksid kogu liidus välja selgitada, kes on äriühingute ja muude juriidiliste isikute, samuti teatud liiki usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavad omanikud.

(33)

Liikmesriigid peaksid seepärast võimaldama juurdepääsu äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele piisavalt sidusalt ja kooskõlastatult, kasutades tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevat teavet sisaldavaid keskregistreid ja kehtestades üldsuse juurdepääsu kohta selged reeglid, nii et kolmandad isikud saaksid kogu liidus välja selgitada, kes on äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikult kasu saavad omanikud. Samuti on oluline kehtestada sidus õigusraamistik, mis tagaks, et teave usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavat omanike kohta oleks kogu liidus pärast nende registreerimist paremini juurdepääsetav. Normid, mida kohaldatakse usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste suhtes seoses juurdepääsuga teabele nende tegelikult kasu saavate omanike kohta, peaksid olema võrreldavad normidega, mis kehtivad äriühingutele ja muudele juriidilistele isikutele.

(34)

Kõigil juhtudel, nii äriühingute ja muude juriidiliste isikute kui ka usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste puhul, tuleks eelkõige leida õiglane tasakaal rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise küsimuses eksisteeriva üldise avaliku huvi ning andmesubjekti põhiõiguste vahel. Üldsusele kättesaadavaks tehtav andmekogum peaks olema piiratud, selgelt ja ammendavalt määratletud ning üldist laadi, et vähendada tegelikult kasu saavate omanike kahjustamise võimalust. Samas ei tohiks üldsusele kättesaadavaks tehtav teave olulisel määral erineda praegu kogutavatest andmetest. Selleks et eraelu puutumatuse üldine riive ja konkreetselt isikuandmete kaitstuse riive oleks võimalikult minimaalne, peaks see teave sisuliselt käsitlema äriühingute ja muude juriidiliste isikute ning usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike staatust ning piirduma üksnes tegelikult kasu saavate omanike majandustegevuse valdkonnaga. Juhud, kui tegelikult kasu saava omanikuna on märgitud kõrgema astme juht üksnes seepärast, et ta on kõrgema astme juhi ametikohal, mitte et tal oleks osalus või et ta kontrolliks isikut või üksust muul viisil, tuleks registrites selgelt ära näidata. Mis puudutab teavet tegelikult kasu saavate omanike kohta, võivad liikmesriigid näha ette keskregistrisse teabe lisamise kodakondsuse kohta, eelkõige välismaalastest tegelikult kasu saavate omanike puhul. Registripidamise hõlbustamiseks ja arvestades, et valdav enamik tegelikult kasu saavaid omanikke on keskregistrit pidava riigi kodanikud, võivad liikmesriigid eeldada, et tegelikult kasu saav omanik on sama riigi kodanik, kui registris ei ole märgitud teisiti.

(35)

Suurem avalik kontroll aitab kaasa juriidiliste isikute ja õiguslike üksuste väärkasutuse, sh maksude vältimise ärahoidmisele. Seetõttu on oluline, et tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlev teave jääks riiklike registrite ja registrite sidestamise süsteemi kaudu kättesaadavaks veel vähemalt viieks aastaks pärast seda, kui usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse tegelikult kasu saavat omanikku käsitleva teabe registrisse kandmise aluseid enam ei esine. Siiski peaksid liikmesriigid saama õigusaktidega sätestada, kuidas tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevat teavet töödeldakse, sh isikuandmete töötlemise muudel otstarvetel, kui selline töötlemine vastab avaliku huvi eesmärgile ning on taotletava õiguspärase eesmärgi jaoks vajalik ja proportsionaalne.

(36)

Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalik näha proportsionaalse ja tasakaalustatud lähenemise huvides ning eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse õiguste tagamiseks ette tegelikult kasu saavaid omanikke käsitleva teabe registri kaudu avalikustamise ja sellele teabele juurdepääsu erandid erandlikel asjaoludel, kui kõnealuse teabe tulemusel ähvardaks tegelikult kasu saavat omanikku kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise ebaproportsionaalne oht. Liikmesriikidel peaks olema ka võimalik nõuda veebipõhist registreerimist, et teha kindlaks isikud, kes registrist teavet taotlevad, samuti küsida registris sisalduvale teabele juurdepääsu eest tasu.

(37)

Kuna liikmesriikide keskregistrid, mis sisaldavad teavet tegelikult kasu saavate omanike kohta, on omavahel sidestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2017/1132 (8) loodud Euroopa keskse platvormi kaudu, tuleb liikmesriikide erinevate tehniliste näitajatega süsteemide toimimine kooskõlastada. Sellest tulenevalt tuleb võtta vastu tehnilised meetmed ja kirjeldused, mis arvestavad registritevahelisi erinevusi. Selleks et tagada käesoleva direktiivi ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused asjaomaste tehniliste ja operatiivsete küsimuste lahendamiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 (9) artiklis 5 osutatud kontrollimenetlusega. Igal juhul tuleks liikmesriikide kaasatus kogu süsteemi toimimisse tagada komisjoni ja liikmesriikide esindajate korrapärase dialoogiga, mis käsitleks süsteemi käitamist ja edasist arengut.

(38)

Käesoleva direktiivi raames toimuvale isikuandmete töötlemisele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/679 (10). Sellest tulenevalt tuleks füüsilisi isikuid, kelle isikuandmeid hoitakse tegelikult kasu saavate omanikena riiklikes registrites, asjakohaselt teavitada. Lisaks tuleks kättesaadavaks teha üksnes isikuandmed, mis on ajakohased ja käsitlevad tegelikult kasu saavaid omanikke, ning puudutatud isikuid tuleks teavitada nende õigustest liidu praeguse andmekaitsealase õigusraamistiku kohaselt, nagu on sätestatud määruses (EL) 2016/679 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/680, (11) ning kõnealuste õiguste kasutamise menetlusest. Lisaks, et hoida ära registrites sisalduva teabe väärkasutamist ja selleks et tegelikult kasu saavate omanike õigustega piisavalt arvestada, võiksid liikmesriigid pidada asjakohaseks kaaluda, kas teha tegelikult kasu saavale omanikule kättesaadavaks teave päringu esitanud isiku ja päringu õigusliku aluse kohta.

(39)

Kui lahknevustest teatamine rahapesu andmebüroode ja pädevate asutuste poolt ohustaks käimasolevat uurimist, peaksid rahapesu andmebürood ja pädevad asutused lahknevusest teatamise edasi lükkama ajani, mil põhjust mitte teatada enam ei ole. Lisaks ei tohiks rahapesu andmebürood ja pädevad asutused lahknevustest teatada, kui see oleks vastuolus siseriiklikus õiguses sätestatud konfidentsiaalsusnõudega või kujutaks endast õigusvastast hoiatamist.

(40)

Käesolev direktiiv ei piira pädevate asutuste poolt direktiivi (EL) 2016/680 kohaselt töödeldavate isikuandmete kaitset.

(41)

Teabe kättesaadavust ja õigustatud huvi määratlust tuleks reguleerida selle liikmesriigi õigusega, kus usaldusfondi usaldusisik või sarnases õiguslikus üksuses samaväärset positsiooni omav isik on asutatud või elab. Kui usaldusfondi usaldusisik või sarnase õiguslikus üksuses samaväärset positsiooni omav isik ei ole asutatud ega ela üheski liikmesriigis, tuleks teabe kättesaadavust ja õigustatud huvi määratlust reguleerida selle liikmesriigi õigusega, kus on käesoleva direktiivi kohaselt registreeritud teave usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse tegelikult kasu saava omaniku kohta.

(42)

Liikmesriigid peaksid siseriiklikus õiguses määratlema õigustatud huvi nii üldmõistena kui ka tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele juurdepääsu kriteeriumina. Eelkõige ei tohiks need määratlused piirata õigustatud huvi mõistet üksnes poolelioleva haldus- või kohtumenetlusega, ning need peaksid võimaldama asjakohasel juhul arvesse võtta vabaühenduste ja uurivate ajakirjanike tegevust rahapesu, terrorismi rahastamise ja seotud eelkuritegude tõkestamisel. Kui liikmesriikide tegelikult kasu saavate omanike registrid saavad omavahel sidestatud, tuleks asjaomase liikmesriigi pädeva asutuse otsusega võimaldada nii riigisisest kui ka piiriülest juurdepääsu iga liikmesriigi registrile tulenevalt selle liikmesriigi õigustatud huvi määratlusest, kus usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlev teave on käesoleva direktiivi kohaselt registreeritud. Liikmesriikidel peaks olema ka võimalik kehtestada edasikaebamise kord liikmesriigi tegelikult kasu saavate omanike registris olevale teabele juurdepääsu andmise või sellest keeldumise otsuste vaidlustamiseks. Registreerimise ja teabevahetuse sidususe ja tõhususe tagamiseks peaksid liikmesriigid tagama, et liikmesriigis usaldusfondi või sarnase õigusliku üksuse tegelikult kasu saavaid omanikke käsitleva teabe jaoks loodud registri eest vastutav asutus teeks koostööd teistes liikmesriikides sama ülesannet täitvate asutustega, jagades teavet ühe liikmesriigi õiguse alusel reguleeritud ja teises liikmesriigis hallatavate usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste kohta.

(43)

Kolmandate riikide respondentasutustega toimivaid korrespondentsuhteid iseloomustab nende suhete jätkuvus ja korduvus. Seepärast peaksid liikmesriigid selles kontekstis tugevdatud hoolsusmeetmete rakendamist nõudes arvestama, et korrespondentsuhted ei hõlma ühekordseid tehinguid ega pelka teadete vahetamist. Kuna eri piiriüleste korrespondentpangateenustega kaasneb erineval tasemel rahapesu ja terrorismi rahastamise risk, saab käesoleva direktiiviga kehtestatud meetmete intensiivsuse määrata lähtuvalt riskipõhise käsitluse põhimõtetest ning ei tohi eelarvamuslikult otsustada, kui suur on mingi respondentfinantseerimisasutuse puhul rahapesu ja terrorismi rahastamise risk.

(44)

Oluline on tagada, et kohustatud isikud rakendaksid rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid norme nõuetekohaselt. Sellega seoses peaksid liikmesriigid tugevdama rolli, mida täidavad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise ülesandeid täitma määratud pädeva asutusena tegutsevad avaliku sektori asutused, sh rahapesu andmebürood, rahapesu, seotud eelkuritegude ja terrorismi rahastamise uurimisasutused ning prokuratuur, kuritegelike varade jälitamise ja arestimise või külmutamise ja konfiskeerimise eest vastutavad asutused, samuti sularaha ja vabalt kaubeldavate esitaja maksevahendite piiriülese liikumise kohta aruandeid saavad asutused ning kohustatud isikute poolse õigusnormide täitmisega seotud järelevalve või kontrollimise ülesandeid täitvad asutused. Liikmesriigid peaksid tugevdama muude asjaomaste asutuste, sealhulgas maksuhaldurite ja korruptsiooni tõkestavate asutuste osatähtsust.

(45)

Liikmesriigid peaksid tagama kõigi kohustatud isikute tõhusa ja erapooletu järelevalve, mida peaksid soovitavalt teostama avaliku sektori asutused eraldi sõltumatu riikliku reguleeriva asutuse või järelevalveasutuse kaudu.

(46)

Kurjategijad liigutavad ebaseaduslikku tulu selle avastamise vältimiseks paljude finantsvahendajate kaudu. Seetõttu tuleb krediidiasutustel ja finantseerimisasutustel lubada vahetada teavet mitte üksnes kontserni liikmete vahel, vaid ka teiste krediidiasutuste ja finantseerimisasutustega, järgides siseriiklikus õiguses sätestatud andmekaitsenorme.

(47)

Pädevad asutused, kes teostavad järelevalvet selle üle, kuidas kohustatud isikud täidavad käesoleva direktiivi nõudeid, peaksid oma laadist või staatusest sõltumata saama teha koostööd ja vahetada konfidentsiaalset teavet. Selleks peaks pädevatel asutustel olema konfidentsiaalse teabe vahetamiseks piisav õiguslik alus, ning rahapesu ja terrorismi rahastamist tõkestavate pädevate järelevalveasutuste ja usaldatavusnõuete täitmise üle järelevalvet teostavate asutuste koostööd ei tohiks tahtmatult takistada õiguslik ebakindlus, mida võib põhjustada sellealaste sõnaselgete õigusnormide puudumine. Järelevalve rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise tõhusa rakendamise üle kontsernide suhtes peaks toimuma kooskõlas ühtse järelevalve tingimuste ja põhimõtetega, mis on kehtestatud Euroopa vastavates valdkondlikes õigusaktides.

(48)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel on oluline liikmesriikide pädevate asutuste vaheline koostöö ja teabevahetus. Seetõttu ei tohiks liikmesriigid keelata pädevatel asutustel üksteist abistada ja teavet vahetada ega seada sellele põhjendamatuid või ülemäära piiravaid tingimusi.

(49)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (12) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(50)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, milleks on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise, avastamise ja uurimise abil finantssüsteemi kaitsmine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, sest liikmesriikide poolt oma finantssüsteemi kaitseks võetavad meetmed ei pruugi olla kooskõlas siseturu toimimisega ning õigusriigi ja liidu avaliku korra nõuetega, küll aga saab seda meetme ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(51)

Käesolevas direktiivis järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid, eelkõige õigust era- ja perekonnaelu austamisele (harta artikkel 7), õigust isikuandmete kaitsele (harta artikkel 8) ning õigust ettevõtlusvabadusele (harta artikkel 16).

(52)

Käesoleva direktiivi rakendamise hindamisaruande koostamisel peaks komisjon pöörama nõuetekohaselt tähelepanu hartas tunnustatud põhiõiguste ja põhimõtete järgimisele.

(53)

Kuna on vaja kiiresti rakendada meetmeid, mida on võetud, et tugevdada rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks liidus kehtestatud korda, ja võttes arvesse, et liikmesriigid on kohustunud direktiivi (EL) 2015/849 kiiresti üle võtma, tuleks direktiivi (EL) 2015/849 muudatused üle võtta hiljemalt 10. jaanuariks 2020. Liikmesriigid peaksid looma äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikult kasu saavate omanike registrid hiljemalt 10. jaanuariks 2020 ning usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike registrid hiljemalt 10. märtsiks 2020. Keskregistrid tuleks Euroopa keskse platvormi kaudu omavahel sidestada hiljemalt 10. märtsiks 2021. Liikmesriigid peaksid looma hiljemalt 10. septembriks 2020 automatiseeritud keskmehhanismid, et võimaldada panga- ja maksekontode ning hoiulaegaste omanike tuvastamist.

(54)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 45/2001 (13) artikli 28 lõikega 2 ning ta esitas oma arvamuse (14)2. veebruaril 2017.

(55)

Seepärast tuleks direktiivi (EL) 2015/849 vastavalt muuta,

1)

Artikli 2 lõike 1 punkti 3 muudetakse järgmiselt:

2)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

3)

Artiklit 6 muudetakse järgmiselt:

4)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

5)

Artiklit 9 muudetakse järgmiselt:

6)

Artikli 10 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriigid keelavad oma krediidiasutustel ja finantseerimisasutustel hoida anonüümseid kontosid, anonüümseid hoiuraamatuid või anonüümseid hoiulaekaid. Liikmesriigid näevad igal juhul ette, et olemasolevate anonüümsete pangakontode, anonüümsete hoiuraamatute või anonüümsete hoiulaegaste omanikele ja kasusaajatele kohaldatakse kliendi suhtes rakendatavaid hoolsusmeetmeid hiljemalt 10. jaanuarist 2019 ja igal juhul enne seda, kui neid kontosid, hoiuraamatuid või hoiulaekaid mis tahes viisil kasutatakse.“

7)

Artiklit 12 muudetakse järgmiselt:

8)

Artikli 13 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

9)

Artiklit 14 muudetakse järgmiselt:

10)

Artiklit 18 muudetakse järgmiselt:

11)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 18a

1.   Ärisuhete või tehingute korral artikli 9 lõike 2 kohaselt suure riskiga kolmanda riigina tuvastatud riigiga nõuavad liikmesriigid, et kohustatud isikud kohaldaksid järgmisi kliendi suhtes rakendatavaid tugevdatud hoolsusmeetmeid:

Liikmesriigid võivad nõuda, et kohustatud isikud tagaksid kohasel juhul, et esimene makse tehakse konto kaudu, mis on avatud kliendi nimel krediidiasutuses, mis rakendab klientide suhtes hoolsusmeetmete standardeid, mis ei ole vähem kindlad kui käesolevas direktiivis sätestatud.

2.   Lisaks lõikes 1 sätestatud meetmetele ja pidades kinni liidu rahvusvahelistest kohustustest, peavad liikmesriigid nõudma kohustatud isikutelt, et nad võtaksid kohasel juhul artikli 9 lõike 2 kohaselt suure riskiga kolmanda riigina tuvastatud riike hõlmavaid tehinguid tegevate füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes ühe või mitu täiendavat riskimaandusmeedet. Nimetatud meetmed peavad hõlmama üht või mitut järgmist meedet:

3.   Lisaks lõikes 1 sätestatud meetmetele peavad liikmesriigid lähtuvalt liidu rahvusvahelistest kohustustest võtma kohaldatavuse korral artikli 9 lõike 2 kohaselt suure riskiga kolmanda riigina tuvastatud riigi suhtes ühe või mitu järgmist meedet:

4.   Lõigetes 2 ja 3 sätestatud meetmete sätestamisel või rakendamisel võtavad liikmesriigid konkreetsetest kolmandatest riikidest lähtuvate riskidega seoses asjakohasel juhul arvesse vastavaid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja standardikehtestajate koostatud hindamisi, hinnanguid või aruandeid.

5.   Liikmesriigid annavad enne lõigetes 2 ja 3 sätestatud meetmete sätestamist või võtmist sellest komisjonile teada.“

12)

Artikli 19 sissejuhatav osa asendatakse järgmisega:

„Seoses piiriüleste korrespondentsuhetega, mis hõlmavad maksete teostamist kolmandate riikide respondentasutustega, tuleb liikmesriikidel lisaks artikli 13 kohaselt kliendi suhtes rakendatavatele hoolsusmeetmetele nõuda, et nende krediidiasutused ja finantseerimisasutused teeksid ärisuhtesse astudes järgmist:“

13)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 20a

1.   Liikmesriigid koostavad ja ajakohastavad loetelu, mis näitab, millised konkreetsed ülesanded kvalifitseeruvad siseriiklike õigus- ja haldusnormide kohaselt avaliku võimu olulisteks ülesanneteks artikli 3 punkti 9 tähenduses. Liikmesriigid nõuavad, et iga nende territooriumil paiknev akrediteeritud rahvusvaheline organisatsioon koostaks ja ajakohastaks loetelu avaliku võimu olulistest ülesannetest kõnealuses rahvusvahelises organisatsioonis artikli 3 punkti 9 tähenduses. Nimetatud loetelud saadetakse komisjonile ja võidakse avalikustada.

2.   Komisjon koostab ja ajakohastab loetelu, mis näitab, millised konkreetsed ülesanded kvalifitseeruvad avaliku võimu olulisteks ülesanneteks liidu institutsioonide ja asutuste tasandil. Kõnealune loetelu hõlmab ka kõiki ülesandeid, mida võib usaldada kolmandate riikide ja rahvusvaheliste asutuste liidu tasandil akrediteeritud esindajatele.

3.   Komisjon koostab käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud loetelude põhjal ühtse loetelu kõigist avaliku võimu olulistest ülesannetest artikli 3 punkti 9 tähenduses. Kõnealune ühtne loetelu avalikustatakse.

4.   Käesoleva artikli lõikes 3 osutatud loetelus sisalduvaid ülesandeid käsitletakse kooskõlas artikli 41 lõikes 2 sätestatud tingimustega.“

14)

Artikli 27 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Liikmesriigid tagavad, et kohustatud isikud, kelle juurde klient suunatakse, võtavad asjakohaseid meetmeid tagamaks, et taotluse korral edastab kolmas isik viivitamata kliendi või tegelikult kasu saava omaniku isikusamasuse tuvastamise ja kontrollimise andmete koopiad, sh nende olemasolu korral määruses (EL) nr 910/2014 sätestatud e-identimise vahendi või asjakohaste usaldusteenuste või mõne muu, asjaomaste riigiasutuste poolt reguleeritud, tunnustatud, heakskiidetud või aktsepteeritud turvalise, kaug- või elektroonilise identifitseerimismenetluse kaudu hangitud andmete koopiad.“

15)

Artiklit 30 muudetakse järgmiselt:

16)

Artiklit 31 muudetakse järgmiselt:

17)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 31a

Rakendusaktid

Vajaduse korral võtab komisjon, lisaks direktiivi (EL) 2017/1132 artikli 24 kohaselt vastu võetud rakendusaktidele ning kooskõlas käesoleva direktiivi artiklite 30 ja 31 kohaldamisalaga, rakendusaktidega vastu artikli 30 lõikes 10 ja artikli 31 lõikes 9 osutatud liikmesriikide keskregistrite omavaheliseks sidestamiseks vajalikud tehnilised nõuded ja menetlused, mis hõlmavad järgmist:

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 64a lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Komisjon püüab oma rakendusaktides kasutada juba ennast õigustanud tehnoloogiat ja levinud praktikat. Komisjon tagab, et uute süsteemide väljatöötamine ei too kaasa suuremaid kulusid kui käesoleva direktiivi rakendamiseks vältimatult vajalik. Komisjoni rakendusaktid peavad olema läbipaistvad ning lähtuma komisjoni ja liikmesriikide kogemuste ja teabe vahetamisest.“

18)

Artiklisse 32 lisatakse järgmine lõige:

„9.   Ilma et see piiraks artikli 34 lõike 2 kohaldamist, peavad kõik rahapesu andmebürood oma ülesannete täitmisel olema käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud eesmärgil suutelised kõigilt kohustatud isikutelt teavet nõudma, saama ja seda kasutama, seda isegi juhul, kui varem ei ole esitatud artikli 33 lõike 1 punkti a või artikli 34 lõike 1 kohast teadet.“

19)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 32a

1.   Liikmesriigid loovad automatiseeritud keskmehhanismid, nagu keskregistrid või kesksed elektroonilised andmeotsingu süsteemid, mis võimaldavad õigeaegselt tuvastada kõiki füüsilisi või juriidilisi isikuid, kellel või kelle kontrolli all on nende territooriumil asuvas krediidiasutuses maksekontosid ja IBAN-numbriga pangakontosid, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 260/2012 (*7), ja hoiulaekaid. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõnealuste riiklike mehhanismide kirjelduse.

2.   Liikmesriigid tagavad riiklikele rahapesu andmebüroodele vahetu, kiire ja filtreerimata juurdepääsu käesoleva artikli lõikes 1 osutatud keskmehhanismides hoitavale teabele. See teave peab olema kättesaadav ka liikmesriikide pädevatele asutustele käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmiseks. Liikmesriigid tagavad, et rahapesu andmebürood suudavad õigeaegselt esitada käesoleva artikli lõikes 1 osutatud keskmehhanismides hoitavat teavet teistele rahapesu andmebüroodele kooskõlas artikliga 53.

3.   Lõikes 1 osutatud keskmehhanismide kaudu peab olema juurdepääsetav ja otsitav järgmine teave:

—   kliendikonto omaniku ja kõigi arvatavalt kliendi nimel tegutsevate isikute kohta: nimi, millele lisanduvad muud artikli 13 lõike 1 punkti a ülevõtvates liikmesriigi sätetes nõutud andmed isikusamasuse tuvastamiseks või kordumatu tunnuskood;

—   kliendikonto omaniku asemel tegelikult kasu saava omaniku kohta: nimi, millele lisanduvad muud artikli 13 lõike 1 punkti b ülevõtvates liikmesriigi sätetes nõutud andmed isikusamasuse tuvastamiseks või kordumatu tunnuskood;

—   panga- või maksekonto kohta: IBAN-number ning konto avamise ja sulgemise kuupäev;

—   hoiulaeka kohta: üürilevõtja nimi ning muud artikli 13 lõiget 1 ülevõtvates liikmesriigi sätetes nõutud andmed isikusamasuse tuvastamiseks või kordumatu tunnuskood ja üüri kestus.

4.   Liikmesriigid võivad kaaluda nõuet, mille kohaselt muu teave, mida rahapesu andmebürood ja pädevad asutused peavad oma käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikuks, oleks keskmehhanismide kaudu kättesaadav ja võimaldaks teha päringuid.

5.   Komisjon esitab hiljemalt 26. juuniks 2020 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse tingimusi, tehnilisi nõudeid ja korda, millega tagatakse automatiseeritud keskmehhanismide turvaline ja tõhus sidestamine. Kohasel juhul lisatakse aruandele seadusandlik ettepanek.

(*7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (ELT L 94, 30.3.2012, lk 22).“"

20)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 32b

1.   Liikmesriigid tagavad rahapesu andmebüroodele ja pädevatele asutustele juurdepääsu teabele, mis võimaldab teha õigeaegselt kindlaks kõik kinnisvara omavad füüsilised või juriidilised isikud, sh registrite või elektrooniliste andmeotsingusüsteemide abil, kui sellised registrid või süsteemid on olemas.

2.   Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2020 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse registritesse kantud teabe ühtlustamise vajalikkust ja proportsionaalsust ning registrite omavahelise sidestamise vajadust. Kohasel juhul lisatakse aruandele seadusandlik ettepanek.“

21)

Artikli 33 lõike 1 punkt b asendatakse järgmisega:

22)

Artiklisse 34 lisatakse järgmine lõige:

„3.   Liikmesriikide poolt määratud iseregulatsiooni organid peavad oma aastaaruandes avaldama järgmise teabe:

23)

Artikkel 38 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 38

1.   Liikmesriigid tagavad, et üksikisikud, sh kohustatud isiku töötajad ja esindajad, kes teatavad rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusest kas asutusesiseselt või rahapesu andmebüroole, on õiguslikult kaitstud ähvarduste, vastumeetmete või vaenuliku tegevuse eest ning eelkõige ebasoodsa või diskrimineeriva tööalase kohtlemise eest.

2.   Liikmesriigid tagavad, et isikutel, kes puutuvad kokku ähvarduste, vastumeetmete või vaenuliku tegevuse või ebasoodsa või diskrimineeriva tööalase kohtlemisega juhul, kui nad on teatanud rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlustustest asutusesiseselt või rahapesu andmebüroole, on õigus esitada ohutul viisil kaebus asjaomastele pädevatele asutustele. Samuti tagavad liikmesriigid, et sellistel isikutel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, et kaitsta oma käesolevast lõikest tulenevaid õigusi, ilma et see piiraks rahapesu andmebüroode kogutud andmete konfidentsiaalsust.“

24)

Artikli 39 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud keeld ei takista teabe edastamist samasse kontserni kuuluvate liikmesriigi krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste vahel või kõnealuste asutuste ja nende poolt kolmandates riikides asutatud filiaalide ja enamusosalusega tütarettevõtjate vahel, tingimusel et kõnealused üksused ja enamusosalusega tütarettevõtjad järgivad täielikult kontserniüleseid põhimõtteid ja protseduure, sealhulgas artikli 45 kohaseid menetlusi teabe jagamiseks kontsernis, ning et kontserniülesed põhimõtted ja protseduurid vastavad käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele.“

25)

Artikli 40 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

26)

Artikkel 43 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 43

Käesoleva direktiivi alusel toimuvat isikuandmete töötlemist rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil, nagu on osutatud artiklis 1, tuleb käsitada avaliku huvi küsimusena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (*8) mõistes.

(*8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).“"

27)

Artikkel 44 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 44

1.   Selleks et aidata kaasa riskihinnangu koostamisele artikli 7 kohaselt, tagavad liikmesriigid, et nad on võimelised hindama oma rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemide tulemuslikkust, säilitades igakülgse statistika asjaomaste süsteemide tulemuslikkuse kohta.

2.   Lõikes 1 osutatud statistika hõlmab:

3.   Liikmesriigid tagavad, et igal aastal avaldatakse nende statistika koondülevaade.

4.   Liikmesriigid edastavad lõikes 2 osutatud statistika igal aastal komisjonile. Komisjon avaldab aastaaruande, milles võetakse kokku ja selgitatakse lõikes 2 osutatud statistilisi andmeid, ning teeb selle oma veebisaidil kättesaadavaks.“

28)

Artikli 45 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Liikmesriigid ja Euroopa järelevalveasutused teatavad üksteisele juhtudest, mil kolmanda riigi õigus ei võimalda rakendada lõike 1 kohaseid põhimõtteid ja protseduure. Sellistel juhtudel võib võtta lahenduse leidmiseks koordineeritud meetmeid. Hinnates, millised kolmandad riigid ei võimalda lõike 1 kohaste põhimõtete ja protseduuride rakendamist, võtavad liikmesriigid ja Euroopa järelevalveasutused arvesse kõiki õiguslikke piiranguid, mis võivad nende põhimõtete ja protseduuride nõuetekohast rakendamist takistada, sealhulgas saladuse hoidmine, andmekaitse ja muud kitsendused, mis piiravad sel eesmärgil sellise teabe vahetamist, mis võib puutuda asjasse.“

29)

Artikli 47 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et virtuaalvääringute ja ametlike vääringute vahetamise teenuse ja rahakotiteenuse pakkujad on registreeritud, et valuutavahetusasutustel ja tšekkide sularahaks vahetamise asutustel ning usaldusfondi- või äriühinguteenuste pakkujatel on tegevusluba või nad on registrisse kantud ning et hasartmänguteenuste pakkujad on reguleeritud.“

30)

Artiklit 48 muudetakse järgmiselt:

31)

Artikkel 49 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 49

Liikmesriigid tagavad, et poliitikakujundajad, rahapesu andmebürood, järelevalveasutused ning muud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud asutused ning maksuhaldurid ja käesoleva direktiivi kohaldamisala piires tegutsevad õiguskaitseasutused kehtestavad tõhusad mehhanismid, mis võimaldavad neil riigisiseselt teha koostööd ja koordineerida meetmeid seoses rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise põhimõtete ning meetmete väljatöötamise ja rakendamisega, sealhulgas selleks, et täita artiklist 7 tulenevat kohustust.“

32)

VI peatüki 3. jakku lisatakse järgmine alajagu:

„IIa alajagu

Liikmesriikide pädevate asutuste vaheline koostöö

Artikkel 50a

Käesoleva direktiivi kohaldamisel ei keela liikmesriigid pädevate asutuste vahelist teabevahetust ega abistamist ning ei sea selleks põhjendamatuid ega ülemääraselt piiravaid tingimusi. Eelkõige tagavad liikmesriigid, et pädevad asutused ei keeldu abitaotlusest järgmistel põhjustel:

33)

Artiklit 53 muudetakse järgmiselt:

34)

Artiklisse 54 lisatakse järgmine lõik:

„Liikmesriigid tagavad, et rahapesu andmebürood määravad vähemalt ühe kontaktisiku või -punkti, kes vastutab teistes liikmesriikides asuvate rahapesu andmebüroode teabenõuete vastuvõtmise eest.“

35)

Artikli 55 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Liikmesriigid tagavad, et taotluse saanud rahapesu andmebüroo eelnev luba levitada teavet pädevatele asutustele antakse olenemata seotud eelkuritegude liigist viivitamata ja võimalikult suures ulatuses. Taotluse saanud rahapesu andmebüroo ei saa keelduda selliseks levitamiseks loa andmisest, välja arvatud juhul, kui see jääb väljapoole rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise sätete kohaldamisala või võib kahjustada uurimist või on muul viisil vastuolus asjaomase liikmesriigi siseriikliku õiguse üldpõhimõtetega. Nõusoleku andmisest keeldumisele tuleb alati lisada nõuetekohane põhjendus. Kõnealused erandid tuleb täpsustada nii, et hoitaks ära pädevatele asutustele teabe levitamise kuritarvitamine ja põhjendamatu piiramine.“

36)

Artikkel 57 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 57

Artikli 3 punktis 4 osutatud eelkuritegude määratluste erinevused liikmesriikide õiguses ei takista rahapesu andmebüroode suutlikkust abistada mõnda teist rahapesu andmebürood ega piira teabe vahetamist, levitamist ja kasutamist kooskõlas artiklitega 53, 54 ja 55.“

37)

VI peatüki 3. jakku lisatakse järgmine alajagu:

„IIIa alajagu

Koostöö pädevate asutuste vahel, kes teostavad järelevalvet krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste ning muude ametisaladust hoidma kohustatud asutuste üle

Artikkel 57a

1.   Liikmesriigid nõuavad, et kõik isikud, kes töötavad või on töötanud käesolevale direktiivile vastavuse tagamiseks krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste üle järelevalvet teostavate pädevate asutuste heaks, ning selliste pädevate asutuste nimel tegutsevad audiitorid ja eksperdid on kohustatud hoidma ametisaladust.

Ilma et see mõjutaks kriminaalõiguse valdkonda kuuluvaid juhtumeid, võivad esimeses lõigus osutatud isikud neile käesoleva direktiivi alusel ametikohustuste täitmisel teatavaks saanud konfidentsiaalset teavet avaldada üksnes kokkuvõttena või sellisel koondkujul, et üksikuid krediidiasutusi ja finantseerimisasutusi ei ole võimalik tuvastada.

2.   Lõige 1 ei takista teabevahetust järgmiste asutuste vahel:

Hiljemalt 10. jaanuariks 2019 sõlmivad pädevad asutused, kes teostavad vastavalt käesolevale direktiivile krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste üle järelevalvet, ning EKP, kes tegutseb vastavalt määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 27 lõikele 2 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (*10) artikli 56 esimese lõigu punktile g, Euroopa järelevalveasutuste toetusel kokkuleppe teabevahetuse praktilise korra kohta.

3.   Pädevad asutused, kes teostavad järelevalvet krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste üle ning kellele saab teatavaks lõikes 1 osutatud konfidentsiaalne teave, kasutavad seda teavet üksnes:

4.   Liikmesriigid tagavad, et krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste üle järelevalvet teostavad pädevad asutused teevad käesoleva direktiivi kohaldamisel võimalikult tihedat koostööd, olenemata nende laadist või staatusest. Selline koostöö hõlmab ka võimet teha taotluse saanud pädeva asutuse volituste piires päringuid taotluse esitanud pädeva asutuse nimel ja selliste päringute tulemusel saadud teabe vahetamist.

5.   Liikmesriigid võivad anda oma riiklikele krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste üle järelevalvet teostavatele pädevatele asutustele loa sõlmida koostööd ja konfidentsiaalse teabe vahetamist käsitlevaid koostöölepinguid kolmandate riikide pädevate asutustega, kes on kõnealuste riiklike pädevate asutuste partnerasutused. Koostöölepinguid sõlmitakse vastastikkuse põhimõtte alusel ja üksnes juhul, kui avaldatava teabe kohta kehtib vähemalt lõikes 1 osutatud nõudega samaväärne ametisaladuse hoidmise nõue. Kõnealuste koostöölepingute alusel vahetatud konfidentsiaalset teavet kasutatakse kõnealuste asutuste järelevalveülesande täitmiseks.

Kui vahetatud teave pärineb mõnest teisest liikmesriigist, avaldatakse see üksnes teabe avaldanud pädeva asutuse sõnaselgel nõusolekul ja asjakohasel juhul üksnes eesmärkidel, millega kõnealune asutus on nõustunud.

Artikkel 57b

1.   Olenemata artikli 57a lõigetest 1 ja 3 ning ilma et see piiraks artikli 34 lõike 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid lubada teabevahetust pädevate asutuste vahel samas liikmesriigis või erinevates liikmesriikides, pädevate asutuste ja asutuste vahel, kes vastutavad finantssektori üksuste ning artikli 2 lõike 1 punktis 3 osutatud, oma kutsealal tegutsevate füüsiliste või juriidiliste isikute teostatava järelevalve eest, ning asutuste vahel, kes õigusaktide kohaselt vastutavad finantsturgude järelevalve eest oma järelevalveülesannete täitmisel.

Saadud teabe suhtes kehtivad igal juhul ametisaladuse hoidmise nõuded, mis on vähemalt samaväärsed artikli 57a lõikes 1 osutatud nõuetega.

2.   Olenemata artikli 57a lõigetest 1 ja 3 võivad liikmesriigid vastavalt siseriikliku õiguse sätetele lubada teatava teabe avaldamist ka muudele riigiasutustele, kes õigusaktide kohaselt vastutavad finantsturgude järelevalve eest või on määratud täitma ülesandeid rahapesu, sellega seotud eelkuritegude või terrorismi rahastamise vastase võitluse või uurimise valdkonnas.

Käesoleva lõike kohaselt vahetatud konfidentsiaalset teavet võib kasutada üksnes asjaomaste asutuste õiguslike kohustuste täitmiseks. Isikute suhtes, kellel on juurdepääs sellisele teabele, kohaldatakse ametisaladuse hoidmise nõudeid, mis on vähemalt samaväärsed artikli 57a lõikes 1 osutatud nõuetega.

3.   Liikmesriigid võivad lubada avaldada teatavat teavet, mis on seotud järelevalvega selle üle, kuidas krediidiasutused täidavad käesoleva direktiivi nõudeid, oma parlamentaarsetele uurimiskomisjonidele, oma kontrollikodadele ja oma teistele uurimise eest vastutavatele üksustele järgmistel tingimustel:

(*9)  Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT L 287, 29.10.2013, lk 63)."

(*10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338).“"

38)

Artikli 58 lõikesse 2 lisatakse järgmine lõik:

„Lisaks tagavad liikmesriigid, et kui nende pädevad asutused tuvastavad rikkumisi, mille suhtes kohaldatakse kriminaalkaristusi, teavitavad nad sellest õigeaegselt õiguskaitseasutusi.“

39)

Artiklit 61 muudetakse järgmiselt:

40)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 64a

1.   Komisjoni abistab rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise komitee (edaspidi „komitee“), millele on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/847 (*11) artiklis 23. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 (*12) tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

(*11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrus (EL) 2015/847, mis käsitleb rahaülekannetes edastatavat teavet ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1781/2006 (ELT L 141, 5.6.2015, lk 1)."

(*12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).“"

41)

Artikkel 65 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 65

1.   Hiljemalt 11. jaanuaril 2022 ja seejärel iga kolme aasta järel koostab komisjon aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta ning esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Aruanne sisaldab eelkõige järgmist:

Vajaduse korral esitatakse koos esimese aruandega, mis avaldatakse 11. jaanuariks 2022, asjakohased seadusandlikud ettepanekud, mis käsitlevad asjakohasel juhul virtuaalvääringuid, volitusi rahapesu andmebüroo jaoks juurdepääsetava kasutajate isiku ja rahakottide aadressi registreerimise keskandmebaasi loomiseks ning haldamiseks, samuti virtuaalvääringute kasutajate täidetavate kinnituste vorme ja liikmesriikide kriminaaltulu jälitamise talituste koostöö parandamist ning artikli 20 punktis b osutatud meetmete riskipõhist kohaldamist.

2.   1. juuniks 2019 hindab komisjon rahapesu andmebüroode ja kolmandate riikide koostöö raamistikku ning takistusi ja võimalusi koostöö tõhustamiseks rahapesu andmebüroode vahel liidus, sh võimalust luua koordineerimis- ja toetusmehhanism.

3.   Komisjon esitab kohasel juhul Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, kui vajalik ja proportsionaalne on vähendada juriidiliste isikute tegelikult kasu saava omaniku kindlakstegemise protsendimäära, võttes arvesse soovitust, mille on uue hindamise tulemusel andnud rahvusvahelised organisatsioonid ja standardite kehtestajad, kellel on pädevus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas, ning esitab asjakohasel juhul seadusandliku ettepaneku.“

42)

Artikli 67 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 26. juuniks 2017.

Liikmesriigid kohaldavad artikli 12 lõiget 3 alates 10. juulist 2020.

Liikmesriigid loovad artiklis 30 osutatud registrid hiljemalt 10. jaanuariks 2020, artiklis 31 osutatud registrid hiljemalt 10. märtsiks 2020 ning artiklis 32a osutatud automatiseeritud keskmehhanismid hiljemalt 10. septembriks 2020.

Komisjon tagab artiklites 30 ja 31 osutatud registrite omavahelise sidestamise koostöös liikmesriikidega hiljemalt 10. märtsiks 2021.

Liikmesriigid edastavad käesolevas lõikes osutatud normide teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.“

43)

II lisa punkti 3 sissejuhatav osa asendatakse järgmisega:

44)

III lisa muudetakse järgmiselt:

„iv)

asutused, kes vastutavad järelevalve eest selle üle, kuidas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 (*13) artikli 2 lõike 1 punktides 1 ja 2 osutatud kohustatud isikud täidavad kõnealuse direktiivi nõudeid;

„g)

asutused, kes vastutavad järelevalve eest selle üle, kuidas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 (*14) artikli 2 lõike 1 punktides 1 ja 2 osutatud kohustatud isikud täidavad kõnealuse direktiivi nõudeid.