EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2016/801,

11. mai 2016,

kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair'ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta

(uuesti sõnastatud)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 79 lõike 2 punkte a ja b,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesolevas direktiivis sätestatakse:

Artikkel 2

Kohaldamisala

1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes taotlevad liikmesriigi territooriumile lubamist või on liikmesriigi territooriumile lubatud teadustegevuse, õpingute, praktika või Euroopa vabatahtlikus teenistuses vabatahtliku teenistuse eesmärgil. Liikmesriigid võivad samuti otsustada kohaldada käesoleva direktiivi sätteid kolmandate riikide kodanike suhtes, kes taotlevad riiki lubamist õpilasvahetusprogrammis või haridusprojektis osalemise, muu vabatahtliku teenistuse kui Euroopa vabatahtlik teenistus või au pair'ina töötamise eesmärgil.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata kolmandate riikide kodanike suhtes,

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)   „kolmanda riigi kodanik“– isik, kes ei ole liidu kodanik ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 1 tähenduses;

2)   „teadlane“– kolmanda riigi kodanik, kellel on doktorikraad või asjakohane kõrghariduskvalifikatsioon, mis võimaldab kõnealusel kolmanda riigi kodanikul astuda doktoriõppesse, ning kelle valib teadusasutus ja kes lubatakse liikmesriigi territooriumile teadustegevuse eesmärgil, mille jaoks sellist kvalifikatsiooni tavaliselt nõutakse;

3)   „üliõpilane“– kolmanda riigi kodanik, kes on vastu võetud kõrgkooli ja lubatud liikmesriigi territooriumile, kus ta põhitegevuseks on täiskoormusega õpe kõnealuses liikmesriigis tunnustatud kõrgharidusele vastava kvalifikatsiooni, sealhulgas diplomi, tunnistuse või doktorikraadi omandamiseks, mis võib hõlmata sellisele haridusele eelnevat ettevalmistuskursust kooskõlas liikmesriigi õigusega või kohustuslikku praktikat;

4)   „kooliõpilane“– kolmanda riigi kodanik, kes on liikmesriigi territooriumile lubatud osalemiseks tunnustatud riiklikus või piirkondlikus üldharidusprogrammis, mis vastab rahvusvahelise ühtse hariduse liigituse 2. või 3. tasemele, õpilasvahetuse programmi või haridusprojekti raames, mida korraldab haridusasutus vastavalt liikmesriigi õigusele või haldustavadele;

5)   „praktikant“– kolmanda riigi kodanik, kellel on kõrgharidus või kes omandab kolmandas riigis kõrgharidust ning kes on lubatud liikmesriigi territooriumile osalemiseks praktikaprogrammis teadmiste, praktika ja kogemuste omandamiseks erialases keskkonnas;

6)   „vabatahtlik“– kolmanda riigi kodanik, kes on lubatud liikmesriigi territooriumile vabatahtliku teenistuse programmis osalemiseks;

7)   „vabatahtliku teenistuse programm“– asjaomase liikmesriigi või liidu tunnustatud süsteemil põhinev solidaarsuse tegevusprogramm, millega järgitakse üldisi huvisid, mis ei ole seotud rahalise kasu saamisega, mille puhul tegevusi ei tasustata, v.a kulude hüvitamine ja/või taskuraha andmine;

8)   „au pair“– kolmanda riigi kodanik, kellel lubatakse siseneda liikmesriigi territooriumile perekonnas ajutiselt elamiseks vastutasuna kergete majapidamistööde ja lastehoidmise eest, et ta saaks parandada keeleoskust ja teadmisi asjaomasest liikmesriigist;

9)   „teadustegevus“– süstemaatiline loominguline tegevus selleks, et suurendada teadmiste, sealhulgas inimest, kultuuri ja ühiskonda käsitlevate teadmiste hulka ning kasutada neid teadmisi uute rakenduste leidmiseks;

10)   „teadusasutus“– avalik-õiguslik või eraasutus, mis tegeleb teadustegevusega;

11)   „haridusasutus“– keskharidust andev avalik- või eraõiguslik haridusasutus, mida asjaomane liikmesriik tunnustab või mille õppekavad on tunnustatud läbipaistvate kriteeriumide alusel vastavalt liikmesriigi õigusele või haldustavadele ning mis osaleb õpilasvahetusprogrammis või haridusprojektis käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkidel;

12)   „haridusprojekt“– hariduslike tegevuste kogum, mille on välja töötanud liikmesriigi haridusasutus koostöös kolmanda riigi sarnaste asutustega eesmärgiga õppida tundma üksteise kultuuri ja omandada teadmisi;

13)   „kõrgkool“– liikmesriigi õiguse kohaselt tunnustatud või sellisena käsitatav kõrgkool, mis annab liikmesriigi õiguse ja tavade kohaselt tunnustatud kõrghariduskraadi või muu tunnustatud kolmanda taseme kvalifikatsiooni, ükskõik kuidas selliseid asutusi nimetatakse, või asutus, mis pakub liikmesriigi õiguse ja tavade kohaselt kutseharidust või -koolitust kolmandal tasemel;

14)   „vastuvõttev üksus“– teadusasutus, kõrgkool, haridusasutus, vabatahtliku teenistuse programmi eest vastutav organisatsioon või praktikante vastu võttev üksus, mille juurde kolmanda riigi kodanik määratakse käesoleva direktiivi kohaldamisel ning mis asub asjaomase liikmesriigi territooriumil vastavalt liikmesriigi õigusele ja olenemata selle õiguslikust vormist;

15)   „vastuvõttev perekond“– perekond, kes võtab au pair'i ajutiselt vastu ja laseb tal liikmesriigi territooriumil saada osa pere igapäevaelust kõnealuse perekonna ja au pair'i vahel sõlmitud lepingu alusel;

16)   „töötamine“– liikmesriigi õigusega või kohaldatavate kollektiivlepingutega reguleeritud või kehtiva tava kohane mis tahes vormis tööd hõlmav tegevus tööandja tarbeks või tema juhtimisel või järelevalve all;

17)   „tööandja“– füüsiline või juriidiline isik, kelle tarbeks või kelle juhtimisel või järelevalve all tööd tehakse;

18)   „esimene liikmesriik“– liikmesriik, kes väljastab käesoleva direktiivi alusel kolmanda riigi kodanikule loa esimesena;

19)   „teine liikmesriik“– muu kui esimene liikmesriik;

20)   „liikuvusmeetmeid sisaldavad liidu või mitmepoolsed programmid“– liidu või liikmesriikide rahastatavad programmid, millega edendatakse kolmandate riikide kodanike liidu või vastavates programmides osalevate liikmesriikide suunalist liikuvust;

21)   „luba“– elamisluba, või kui see on liikmesriigi õiguses ette nähtud, pikaajaline viisa, mis on väljastatud käesoleva direktiivi kohaldamise eesmärgil;

22)   „elamisluba“– luba, mis on väljastatud vastavalt määruses (EÜ) nr 1030/2002 sätestatud vormile ning mis annab selle omanikule seadusliku õiguse liikmesriigi territooriumil viibimiseks;

23)   „pikaajaline viisa“– luba, mille liikmesriik on väljastanud Schengeni konventsiooni (21) artikli 18 kohaselt või mis on väljastatud kooskõlas nende liikmesriikide õigusega, kes ei kohalda Schengeni acquis'd täielikult;

24)   „pereliikmed“– kolmandate riikide kodanikud direktiivi 2003/86/EÜ artikli 4 lõike 1 tähenduses.

Artikkel 4

Soodsamad sätted

1.   Käesolev direktiiv ei piira järgmiste õigusaktide soodsamate sätete kohaldamist:

2.   Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust seoses artikli 10 lõike 2 punktiga a ja artiklitega 18, 22, 23, 24, 25, 26, 34 ja 35 võtta vastu või jätta kehtima sätted, mis on soodsamad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate kolmandate riikide kodanike suhtes.

II PEATÜKK

RIIKI LUBAMINE

Artikkel 5

Põhimõtted

1.   Käesoleva direktiivi alusel kolmanda riigi kodaniku riiki lubamisel tuleb kontrollida dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad, et kolmanda riigi kodanik vastab

2.   Liikmesriigid võivad nõuda, et taotleja esitaks lõikes 1 osutatud dokumentaalsed tõendid asjaomase liikmesriigi ametlikus keeles või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud mõnes muus liidu ametlikus keeles.

3.   Kui kõik riiki lubamise üldtingimused ja asjakohased eritingimused on täidetud, on kolmanda riigi kodanikul õigus saada luba.

Kui liikmesriik väljastab elamislubasid üksnes oma territooriumil ning kui kõik käesolevas direktiivis sätestatud riiki lubamise tingimused on täidetud, väljastab asjaomane liikmesriik kolmanda riigi kodanikule nõutava viisa.

Artikkel 6

Riiki lubatavate kodanike arv

Käesolev direktiiv ei mõjuta ELi toimimise lepingu artikli 79 lõikest 5 tulenevat liikmesriigi õigust määrata kindlaks käesoleva direktiivi artikli 2 lõikes 1 osutatud riiki lubatavate kolmandate riikide kodanike (v.a üliõpilased) arv, kui asjaomane liikmesriik leiab, et nad teevad või hakkavad tegema tasustatud tööd. Selle põhjal võib liikmesriik jätta loa taotluse läbi vaatamata või selle tagasi lükata.

Artikkel 7

Üldtingimused

1.   Käesoleva direktiivi alusel kolmanda riigi kodaniku riiki lubamisega seoses esitab taotleja

2.   Liikmesriik võib nõuda, et taotleja esitaks kolmanda riigi kodaniku aadressi tema territooriumil.

Kui liikmesriigi õigus näeb ette, et taotluse esitamise ajal tuleb märkida aadress, aga kolmanda riigi kodanik veel ei tea tulevast aadressi, peab liikmesriik piisavaks ajutist aadressi. Sellisel juhul esitab kolmanda riigi kodanik oma alalise aadressi hiljemalt artikli 17 kohase loa väljastamise ajal.

3.   Liikmesriigid võivad määrata lähtesumma, mida nad peavad piisavateks vahenditeks lõike 1 punkti e tähenduses. Vahendite piisavust hinnatakse igal üksikjuhul eraldi.

4.   Taotlus esitatakse ja seda hinnatakse nii juhul, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik elab väljaspool selle liikmesriigi territooriumi, kuhu kolmanda riigi kodanik soovib siseneda, kui ka juhul, kui kolmanda riigi kodanik juba elab kehtiva elamisloa või pikaajalise viisa omanikuna kõnealuse liikmesriigi territooriumil.

Kui asjaomasel kolmanda riigi kodanikul ei ole kehtivat elamisluba ega pikaajalist viisat, kuid ta viibib seaduslikult liikmesriigi territooriumil, võib liikmesriik erandina rahuldada esitatud taotluse kooskõlas liikmesriigi õigusega.

5.   Liikmesriigid määravad kindlaks, kas taotluse esitab kolmanda riigi kodanik, vastuvõttev üksus või kumbki nimetatutest.

6.   Kolmanda riigi kodanikku, keda peetakse ohuks avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele, riiki ei lubata.

Artikkel 8

Teadlaste eritingimused

1.   Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele esitab taotleja seoses teadustegevuse eesmärgil kolmanda riigi kodaniku riiki lubamisega artikli 10 kohase võõrustamislepingu, või kui see on ette nähtud liikmesriigi õiguses, muu lepingu.

2.   Liikmesriik võib kooskõlas siseriikliku õigusega nõuda, et teadusasutus võtaks kirjalikult kohustuse hüvitada teadlase riigis viibimise ja tagasipöördumisega seotud kulutused, mis on kaetud riiklikest vahenditest juhul, kui teadlane jääb seadusevastaselt asjaomase liikmesriigi territooriumile. Teadusasutuse rahaline vastutus lõppeb hiljemalt kuus kuud pärast võõrustamislepingu lõppemist.

Kui teadlase elamisõigust pikendatakse vastavalt artiklile 25, lõppeb käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud teadusasutuse vastutus hiljemalt tööotsinguks või ettevõtlusega tegelemiseks saadud elamisloa alguskuupäeval.

3.   Liikmesriik, kes on kehtestanud teadusasutuste heakskiitmismenetluse vastavalt artiklile 9, vabastab taotlejad ühe või mitme käesoleva artikli lõikes 2 või artikli 7 lõike 1 punktides c, d või e ja artikli 7 lõikes 2 osutatud dokumendi või tõendi esitamisest, kui kolmanda riigi kodanikke võtavad vastu heakskiidetud teadusasutused.

Artikkel 9

Teadusasutuste heakskiitmine

1.   Liikmesriigid võivad otsustada kehtestada heakskiitmismenetluse avalik-õiguslikele ja/või eraõiguslikele teadusasutustele, kes soovivad võtta vastu teadlasi käesolevas direktiivis sätestatud vastuvõtumenetluse kohaselt.

2.   Teadusasutused kiidetakse heaks vastavalt asjaomase liikmesriigi õiguses või haldustavades sätestatud menetlustele. Teadusasutuste heakskiitmise taotlused esitatakse vastavalt nimetatud menetlustele ja need peavad põhinema kas nende põhikirjajärgsetel ülesannetel või eesmärkidel ning nendes tuleb tõendada, et kõnealused asutused tegelevad teadustegevusega.

Teadusasutusele antakse heakskiit vähemalt viieks aastaks. Erandjuhtudel võivad liikmesriigid anda heakskiidu lühemaks ajavahemikuks.

3.   Lisaks teistele meetmetele võib liikmesriik heakskiidu pikendamisest keelduda või otsustada heakskiit lõpetada, kui

Kui heakskiidu pikendamise taotlust ei rahuldatud või kui heakskiit on lõpetatud, võib asjaomasel asutusel keelata uuesti heakskiitmise taotlemise kuni viieks aastaks alates heakskiidu pikendamata jätmise või heakskiidu lõpetamise otsuse avaldamise kuupäevast.

Artikkel 10

Võõrustamisleping

1.   Teadusasutus, kes soovib kolmanda riigi kodanikku vastu võtta teadustegevuse eesmärgil, allkirjastab temaga võõrustamislepingu. Liikmesriigid võivad näha ette, et lõikes 2 ja kui see on kohaldatav, lõikes 3 osutatud elemente sisaldavat muud lepingut käsitatakse käesoleva direktiivi kohaldamisel võõrustamislepinguga samaväärsena.

2.   Võõrustamisleping sisaldab järgmist:

3.   Liikmesriigid võivad samuti nõuda, et võõrustamisleping sisaldaks järgmist:

4.   Teadusasutused võivad võõrustamislepingud allkirjastada üksnes juhul, kui nende asjakohased organid on teadustegevuse heaks kiitnud pärast järgmiste punktide läbivaatamist:

5.   Võõrustamisleping muutub automaatselt kehtetuks, kui kolmanda riigi kodanikku ei lubata riiki või kui õigussuhe teadlase ja teadusasutuse vahel lõpetatakse.

6.   Teadusasutused teavitavad viivitamata asjaomase liikmesriigi pädevaid asutusi kõikidest asjaoludest, mis võivad võõrustamislepingu täitmist takistada.

7.   Liikmesriigid võivad sätestada, et kaks kuud enne asjaomase võõrustamislepingu kehtivuse lõppu esitab teadusasutus selleks määratud pädevatele asutustele kinnituse teadustegevuse toimumise kohta.

8.   Liikmesriigid võivad oma siseriiklikus õiguses sätestada heakskiidu lõpetamise või heakskiidu pikendamisest keeldumise tagajärjed kehtivatele võõrustamislepingutele, mis on sõlmitud kooskõlas käesoleva artikliga, ning samuti tagajärjed asjaomaste teadlaste lubadele.

Artikkel 11

Üliõpilaste eritingimused

1.   Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja seoses kolmanda riigi kodaniku õpingute eesmärgil riiki lubamisega esitab taotleja

2.   Kolmandate riikide kodanikud, kellel on seoses nende kõrgkooli üliõpilaste nimekirja kandmisega automaatselt õigus ravikindlustusele, mis katab kõiki riske, mis asjaomase liikmesriigi kodanike puhul tavaliselt on kaetud, loetakse artikli 7 lõike 1 punkti c tingimustele vastavaks.

3.   Liikmesriik, kes on kehtestanud kõrgkoolide heakskiitmise menetluse vastavalt artiklile 15 vabastab taotlejad ühe või mitme käesoleva artikli lõike 1 punktides b, c või d, artikli 7 lõike 1 punktis d või artikli 7 lõikes 2 osutatud dokumendi või tõendi esitamisest, kui kolmanda riigi kodanikke võtavad vastu heakskiidetud kõrgkoolid.

Artikkel 12

Kooliõpilaste eritingimused

1.   Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja seoses kolmanda riigi kodaniku õpilasvahetusprogrammis või haridusprojektis osalemise eesmärgil riiki lubamisega esitab taotleja

2.   Liikmesriigid võivad otsustada õpilasvahetusprogrammis või haridusprojektis osalemiseks riiki lubada ainult selliste kolmandate riikide kodanikke, kes pakuvad sama võimalust nende kodanikele.

Artikkel 13

Praktikantide eritingimused

1.   Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja seoses kolmanda riigi kodaniku praktika eesmärgil riiki lubamisega esitab taotleja

2.   Liikmesriigid võivad nõuda, et praktika toimuks samas valdkonnas ja samal kvalifikatsioonitasemel lõike 1 punktis b osutatud kõrghariduse või õpingutega.

3.   Liikmesriigid võivad nõuda vastuvõtva üksuse kinnitust selle kohta, et praktikaga ei asendata töökohta.

4.   Liikmesriigid võivad vastavalt siseriiklikule õigusele nõuda vastuvõtvalt üksuselt kirjalikku kohustust, et juhul, kui praktikant jääb seadusevastaselt asjaomase liikmesriigi territooriumile, on vastuvõttev üksus kohustatud tagasi maksma riigis viibimise ja tagasipöördumisega seotud kulutused, mis kaeti riiklikest vahenditest. Vastuvõtva üksuse rahaline vastutus lõppeb hiljemalt kuus kuud pärast praktikalepingu lõppemist.

Artikkel 14

Vabatahtlike eritingimused

1.   Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja seoses kolmanda riigi kodaniku vabatahtlikus teenistuses osalemise eesmärgil riiki lubamisega esitab taotleja

2.   Liikmesriigid võivad kindlaks määrata vanuse alam- ja ülempiiri kolmandate riikide kodanikele, kes esitavad taotluse vabatahtliku teenistuse programmi raames vastuvõtmiseks, ilma et see piiraks Euroopa vabatahtliku teenistuse eeskirjade kohaldamist.

3.   Euroopa vabatahtlikus teenistuses osalevad vabatahtlikud ei pea esitama lõike 1 punktis c, ja kui see on kohaldatav, punktis d sätestatud tõendit.

Artikkel 15

Kõrgkoolide, haridusasutuste, vabatahtliku teenistuse programmi eest vastutavate organisatsioonide või praktikante vastuvõtvate üksuste heakskiitmine

1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel võivad liikmesriigid otsustada kehtestada kõrgkoolide, haridusasutuste, vabatahtliku teenistuse programmi eest vastutavate organisatsioonide või praktikante vastuvõtvate üksuste heakskiitmismenetluse.

2.   Heakskiit antakse vastavalt asjaomase liikmesriigi õiguses või haldustavades sätestatud menetlustele.

3.   Kui liikmesriik otsustab kehtestada vastavalt lõigetele 1 ja 2 heakskiitmismenetluse, peab ta andma asjaomastele vastuvõtvatele üksustele selget ja läbipaistvat teavet, muuhulgas heakskiidu andmise tingimuste ja kriteeriumite, kehtivusaja, mittevastavuse tagajärgede, sh võimaliku heakskiidu lõpetamise ja selle pikendamisest keeldumise ning samuti kõigi rakendatavate karistuste kohta.

Artikkel 16

Au pair'ide eritingimused

1.   Lisaks artiklis 7 sätestatud üldtingimustele ja seoses kolmanda riigi kodaniku au pair'ina töötamise eesmärgil riiki lubamisega kolmanda riigi kodanik

2.   Liikmesriigid võivad nõuda, et kolmanda riigi kodanik, kes taotleb au pair'ina vastuvõtmist, esitaks tõendi, mille kohaselt

3.   Liikmesriigid võivad kindlaks määrata, et tööle asumine au pair'ina toimub üksnes au pair'ide vahendusorganisatsiooni kaudu liikmesriigi õiguses sätestatud tingimustel.

4.   Liikmesriigid võivad nõuda, et vastuvõtva perekonna liikmed oleksid teisest rahvusest kui kolmanda riigi kodanik, kes taotleb au pair'ina töötamise eesmärgil riiki lubamist, ja et neil ei oleks asjaomase kolmanda riigi kodanikuga perekondlikke sidemeid.

5.   Au pair täidab oma töökohustusi maksimaalselt 25 tundi nädalas. Au pair'il peab olema nädalas vähemalt üks oma töökohustustest vaba päev.

6.   Liikmesriigid võivad sätestada minimaalse taskurahasumma, mis au pair'ile makstakse.

III PEATÜKK

LOAD JA RIIGIS ELAMISE KESTUS

Artikkel 17

Load

1.   Kui luba antakse elamisloa vormis, kasutavad liikmesriigid määruses (EÜ) nr 1030/2002 sätestatud loavormi ning lisavad elamisloale märke „teadlane“, „üliõpilane“, „kooliõpilane“, „praktikant“, „vabatahtlik“ või „au pair“.

2.   Kui luba antakse pikaajalise viisa vormis, märgivad liikmesriigid viisakleebise märkuste andmeväljale, et viisa omanik on vastavalt kas „teadlane“, „üliõpilane“, „kooliõpilane“, „praktikant“, „vabatahtlik“ või „au pair“.

3.   Kui teadlased ja üliõpilased sisenevad liitu konkreetse liidu või mitmepoolse programmi raames, mis sisaldab liikuvuse meetmeid, või kahe või enama heakskiidetud kõrgkooli vahelise lepingu raames, märgitakse loale viide konkreetsele programmile või lepingule.

4.   Kui teadlasele antakse pikaajalise liikuvuse luba elamisloa vormis, kasutavad liikmesriigid määruses (EÜ) nr 1030/2002 sätestatud loavormi ning lisavad elamisloale märke „teadlaste liikuvus“. Kui teadlasele antakse pikaajalise liikuvuse luba pikaajalise viisa vormis, märgivad liikmesriigid viisakleebise märkuste andmeväljale „teadlaste liikuvus“.

Artikkel 18

Loa kehtivusaeg

1.   Teadlase loa kehtivusaeg on vähemalt üks aasta või võrdne võõrustamislepingu kestusega, kui see on lühem. Luba pikendatakse, kui artikkel 21 ei kohaldu.

Liikuvuse meetmeid sisaldavates liidu või mitmepoolsetes programmides osaleva teadlase loa kehtivusaeg on vähemalt kaks aastat või võrdne võõrustamislepingu kestusega, kui see on lühem. Kui artiklis 7 sätestatud üldtingimused ei ole kahe aasta või võõrustamislepingu kogu kestuse ajal täidetud, kohaldatakse käesoleva lõike esimest lõiku. Liikmesriikidele jääb õigus kontrollida, et artiklis 21 sätestatud loa kehtetuks tunnistamise alused ei kohaldu.

2.   Üliõpilase loa kehtivusaeg on vähemalt üks aasta või võrdne õpingute ajaga, kui see on lühem. Luba pikendatakse, kui artikkel 21 ei kohaldu.

Loa kehtivusaeg üliõpilastele, kelle suhtes kehtivad liikuvuse meetmeid sisaldavad liidu või mitmepoolsed programmid või kahe või enama kõrgkooli vaheline leping, on vähemalt kaks aastat või võrdne õpingute ajaga, kui see on lühem. Kui artiklis 7 sätestatud üldtingimused ei ole kahe aasta või õpingute ajal täidetud, kohaldatakse käesoleva lõike esimest lõiku. Liikmesriikidele jääb õigus kontrollida, et artiklis 21 sätestatud loa kehtetuks tunnistamise alused ei kohaldu.

3.   Liikmesriigid võivad kindlaks määrata, et õpingute tõttu riigis elamise aeg kokku ei tohi olla pikem kui liikmesriigi õiguses sätestatud õpingute maksimaalne pikkus.

4.   Kooliõpilase loa kehtivusaeg on maksimaalselt üks aasta või võrdne õpilasvahetusprogrammi või haridusprojekti kestusega, kui see on lühem. Liikmesriigid võivad otsustada luba ühekordselt pikendada ajavahemikuks, mis on vajalik õpilasvahetusprogrammi või haridusprojekti lõpuleviimiseks juhul, kui artikkel 21 ei kohaldu.

5.   Au pair'i loa kehtivusaeg on maksimaalselt üks aasta või võrdne au pair'i ja vastuvõtva perekonna vahelise lepingu kestusega, kui see on lühem. Liikmesriigid võivad otsustada vastuvõtva perekonna taotluse korral luba ühekordselt pikendada maksimaalselt kuueks kuuks, kui artikkel 21 ei kohaldu.

6.   Praktikandi loa kehtivusaeg on maksimaalselt kuus kuud või võrdne praktikalepingu kestusega, kui see on lühem. Kui lepingu kestus on pikem kui kuus kuud, võib luba kooskõlas liikmesriigi õigusega kehtida lepingu lõpuni.

Liikmesriigid võivad otsustada luba ühekordselt pikendada ajavahemikuks, mis on vajalik praktika lõpuleviimiseks juhul, kui artikkel 21 ei kohaldu.

7.   Vabatahtlikuna tegutseva isiku loa kehtivusaeg on maksimaalselt üks aasta või võrdne artikli 14 lõike 1 punktis a osutatud lepingu kestusega, kui see on lühem. Kui lepingu kestus on pikem kui üks aasta, võib luba kooskõlas liikmesriigi õigusega kehtida lepingu lõpuni.

8.   Liikmesriigid võivad kindlaks määrata, et kui asjaomase kolmanda riigi kodaniku reisidokumendi kehtivus on lühem kui üks aasta või kaks aastat vastavalt lõigetes 1 ja 2 osutatud juhtudel, ei kehti luba kauem kui reisidokument.

9.   Kui liikmesriigid lubavad riiki siseneda ja seal elada esimesel aastal pikaajalise viisa alusel, tuleb esitada elamisloa taotlus enne pikaajalise viisa kehtivuse lõppu. Elamisluba väljastatakse, kui artikkel 21 ei kohaldu.

Artikkel 19

Lisateave

1.   Liikmesriigid võivad esitada lisateavet paberkandjal või säilitada sellist teavet elektroonilisel kujul, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 1030/2002 artiklis 4 ja selle lisa punkti a alapunktis 16. Nimetatud teave võib hõlmata residentsust ja käesoleva direktiivi artiklis 24 sätestatud juhtudel üliõpilase majandustegevust ning sisaldada eelkõige nende liikmesriikide täielikku nimekirja, kuhu teadlane või üliõpilane kavatseb liikuvuse raames minna, või asjakohast teavet konkreetse liidu või mitmepoolse programmi kohta, mis sisaldab liikuvusmeetmeid, või kahe või enama kõrgkooli vahelist lepingut.

2.   Liikmesriigid võivad samuti sätestada, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teave tuleb märkida pikaajalisele viisale, nagu on osutatud nõukogu määruse (EÜ) nr 1683/95 (22) lisa punktis 12.

IV PEATÜKK

TAOTLUSTE TAGASILÜKKAMISE, LUBADE KEHTETUKS TUNNISTAMISE VÕI PIKENDAMATA JÄTMISE ALUSED

Artikkel 20

Taotluse tagasilükkamise alused

1.   Liikmesriigid lükkavad taotluse tagasi, kui

2.   Liikmesriigid võivad lükata taotluse tagasi, kui

3.   Kui kolmanda riigi kodanik taotleb luba riiki sisenemiseks, et astuda asjaomases liikmesriigis töösuhtesse, võib kõnealune liikmesriik kontrollida, kas kõnealust töökohta ei saa täita asjaomase liikmesriigi kodanike või teiste liidu kodanikega või kõnealuses liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikega, ning sellisel juhul võib ta taotluse tagasi lükata. Käesoleva lõike kohaldamine ei piira liidu kodanike eelistamise põhimõtet, mida on kirjeldatud asjaomaste ühinemisaktide vastavates sätetes.

4.   Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, võetakse igas taotluse tagasilükkamise otsuses arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid ning austatakse proportsionaalsuse põhimõtet.

Artikkel 21

Loa kehtetuks tunnistamise või pikendamata jätmise alused

1.   Liikmesriigid tunnistavad loa kehtetuks, või kui see on kohaldatav, keelduvad loa pikendamisest, kui

2.   Liikmesriigid võivad tunnistada loa kehtetuks või loa pikendamisest keelduda, kui

3.   Kui luba tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et õpingutes ei ole tehtud piisavalt edusamme, nagu on osutatud lõike 2 punktis f, võib liikmesriik konsulteerida vastuvõtva üksusega.

4.   Liikmesriigid võivad tunnistada loa kehtetuks või selle pikendamisest keelduda avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise kaalutlusel.

5.   Kui kolmanda riigi kodanik taotleb liikmesriigis töösuhte alustamiseks või jätkamiseks loa pikendamist, välja arvatud teadlane, kes jätkab töösuhet samas vastuvõtvas üksuses, võib kõnealune liikmesriik kontrollida, kas kõnealust töökohta ei saa täita kõnealuse liikmesriigi kodanike või teiste liidu kodanikega või kõnealuses liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikega, ning sellisel juhul võivad nad loa pikendamisest keelduda. Käesoleva lõike kohaldamine ei piira liidu kodanike eelistamise põhimõtet, mida on kirjeldatud asjaomaste ühinemisaktide vastavates sätetes.

6.   Kui liikmesriigil on kavas üliõpilase luba kooskõlas lõike 2 punktidega a, c, d või e tunnistada kehtetuks või seda mitte pikendada, lubatakse üliõpilasel esitada taotlus vastuvõtuks mõnda muusse kõrgkooli samaväärse õppekava alusel, et võimaldada õpingud lõpetada. Üliõpilasel lubatakse viibida asjaomase liikmesriigi territooriumil, kuni pädevad asutused on taotluse suhtes otsuse teinud.

7.   Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, võetakse igas loa kehtetuks tunnistamise või selle pikendamisest keeldumise otsuses arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid ning austatakse proportsionaalsuse põhimõtet.

V PEATÜKK

ÕIGUSED

Artikkel 22

Võrdne kohtlemine

1.   Teadlastel on õigus asjaomase liikmesriigi kodanikega võrdsele kohtlemisele, nagu on sätestatud direktiivi 2011/98/EL artikli 12 lõigetes 1 ja 4.

2.   Liikmesriigid võivad piirata teadlaste võrdset kohtlemist

3.   Praktikantidel, vabatahtlikel ja au pair'idel, keda käsitatakse asjaomases liikmesriigis töösuhtes olevana, ning üliõpilastel on õigus asjaomase liikmesriigi kodanikega võrdsele kohtlemisele, nagu on sätestatud direktiivi 2011/98/EL artikli 12 lõigetes 1 ja 4, võttes arvesse kõnealuse artikli lõikes 2 sätestatud piiranguid.

4.   Praktikantidel, vabatahtlikel ja au pair'idel, keda ei käsitata asjaomases liikmesriigis töösuhtes olevana, ning kooliõpilastel on õigus võrdsele kohtlemisele seoses juurdepääsuga kaupadele ja teenustele ning üldsusele kättesaadavate kaupade ja teenuste pakkumisele vastavalt liikmesriigi õigusele, ning kui see on kohaldatav, ka seoses diplomite, tunnistuste ja muude kutsekvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamisega asjaomaste riiklike menetluste kohaselt.

Liikmesriigid võivad otsustada mitte võimaldada neile võrdset kohtlemist seoses liikmesriigi õiguse kohaselt elamispinna ja/või riiklike tööhõiveametite pakutavate teenuste saamise menetlustega.

Artikkel 23

Teadlaste õpetamistegevus

Lisaks teadustegevusele võivad teadlased õpetada kooskõlas liikmesriigi õigusega. Liikmesriigid võivad kehtestada õpetamisele ettenähtud tundide või päevade maksimaalse arvu.

Artikkel 24

Üliõpilaste majandustegevus

1.   Üliõpilastel on õigus töötada ja nad võivad tegeleda majandustegevusega füüsilisest isikust ettevõtjana väljaspool õppeaega ja vastavalt asjaomases liikmesriigis vastava tegevuse suhtes kohaldatavatele normidele ja tingimustele, võttes arvesse lõikes 3 ettenähtud piiranguid.

2.   Vajaduse korral annavad liikmesriigid üliõpilastele ja/või tööandjatele kooskõlas liikmesriigi õigusega eelneva loa.

3.   Iga liikmesriik määrab selliseks tegevuseks lubatud tundide arvu nädalas või päevade või kuude arvu aastas, mis ei tohi olla vähem kui 15 tundi nädalas või vastav arv päevi või kuid aastas. Arvesse võidakse võtta olukorda asjaomase liikmesriigi tööturul.

Artikkel 25

Teadlaste ja üliõpilaste riigis viibimine tööotsingute või ettevõtluse eesmärgil

1.   Pärast teadustegevuse või õpingute lõppu on teadlastel ja üliõpilastel võimalus viibida artikli 17 kohaselt loa väljastanud liikmesriigi territooriumil käesoleva artikli lõikes 3 osutatud elamisloa alusel töö otsimise või ettevõtte asutamise eesmärgil vähemalt üheksa kuud.

2.   Liikmesriigid võivad otsustada määrata kindlaks kvalifikatsiooni miinimumtaseme, mille üliõpilane peab olema omandanud, et tema suhtes kohaldataks käesolevat artiklit. See tase ei tohi olla kõrgem kui Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (23) 7. tase.

3.   Lõikes 1 osutatud riigis viibimise eesmärgil väljastavad liikmesriigid teadlase või üliõpilase taotluse korral kõnealusele kolmanda riigi kodanikule elamisloa kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1030/2002, kui käesoleva direktiivi artikli 7 lõike 1 punktides a, c, d ja e ning artikli 7 lõikes 6 sätestatud tingimused, ja kui see on kohaldatav, käesoleva direktiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud tingimused on endiselt täidetud. Teadlaste puhul nõuavad liikmesriigid teadusasutuselt kinnitust teadustegevuse lõpuleviimise kohta, või üliõpilaste puhul tõendit kõrgharidust tõendava diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi saamise kohta. Kui see on kohaldatav ning kui artikli 26 sätted on endiselt täidetud, pikendatakse vastavalt kõnealuses artiklis ettenähtud elamisluba.

4.   Liikmesriigid võivad käesoleva artikli kohase taotluse tagasi lükata, kui

5.   Liikmesriigid võivad nõuda, et teadlase või üliõpilase, ja kui see on kohaldatav, teadlase pereliikmete käesoleva artikli kohased taotlused esitataks vähemalt 30 päeva enne artikli 17 või 26 alusel välja antud loa kehtivuse lõppu.

6.   Kui tõendit kõrgharidust tõendava diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi saamise kohta või teadusasutuse kinnitust teadustegevuse lõpuleviimise kohta ei esitata enne artikli 17 alusel välja antud loa kehtivuse lõppu ja kõik muud tingimused on täidetud, lubavad liikmesriigid kolmanda riigi kodanikul viibida oma territooriumil kõnealuste tõendite esitamiseks mõistliku aja jooksul kooskõlas liikmesriigi õigusega.

7.   Vähemalt kolm kuud pärast käesoleva artikli kohase elamisloa väljastamist asjaomase liikmesriigi poolt võib viimane nõuda, et kolmandate riikide kodanikud tõestaksid, et neil on reaalne võimalus saada tööd või alustada ettevõtlust.

Liikmesriigid võivad nõuda, et töö, mida kolmanda riigi kodanik otsib, või ettevõtlus, mille alustamist ta kavandab, vastaksid lõpuleviidud teadustegevuse või lõpetatud õpingute tasemele.

8.   Kui lõigetes 3 või 7 sätestatud tingimused ei ole enam täidetud, võivad liikmesriigid kolmanda riigi kodaniku, ning kui see on kohaldatav, tema pereliikmete elamisloa kooskõlas liikmesriigi õigusega kehtetuks tunnistada.

9.   Teised liikmesriigid võivad kohaldada käesolevat artiklit teadlaste (ning kui see on kohaldatav, nende pereliikmete) ja üliõpilaste suhtes, kes elavad või on elanud asjaomases teises liikmesriigis kooskõlas artikliga 28, 29, 30 või 31.

Artikkel 26

Teadlaste pereliikmed

1.   Selleks et teadlase pereliikmed saaksid teadlasega esimeses liikmesriigis või pikaajalise liikuvuse korral teises liikmesriigis ühineda, kohaldavad liikmesriigid direktiivi 2003/86/EÜ sätteid käesolevas artiklis sätestatud eranditega.

2.   Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 3 lõikest 1 ja artiklist 8 ei seata pereliikmetele elamisloa andmise eeltingimuseks nõuet, mille kohaselt teadlasel peab olema põhjust eeldada, et ta saab alalise elamise õiguse, ega nõuet, et ta peab olema riigis elanud teatava minimaalse aja.

3.   Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 4 lõike 1 viimasest lõigust ja artikli 7 lõikest 2, võib seal osutatud integratsioonitingimusi ja -meetmeid hakata kohaldama alles pärast seda, kui asjaomastele isikutele on antud elamisluba.

4.   Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 5 lõike 4 esimesest lõigust väljastab liikmesriik perekonna taasühinemise tingimuste täitmisel pereliikmetele elamisload 90 päeva jooksul alates täieliku taotluse esitamise kuupäevast. Asjaomase liikmesriigi pädev asutus menetleb pereliikmete taotlust samal ajal teadlase riiki lubamise või pikaajalise liikuvuse loa taotlusega, juhul kui pereliikmete elamislubade taotlus esitatakse samal ajal. Pereliikmetele väljastatakse elamisluba üksnes juhul, kui teadlasele on väljastatud luba kooskõlas artikliga 17.

5.   Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 13 lõigetest 2 ja 3 lõpeb pereliikmete elamisloa kehtivus üldjuhul teadlase loa kehtivuse lõppemise kuupäeval. See hõlmab, kui see on kohaldatav, lube, mis on väljastatud teadlasele vastavalt artiklile 25 tööotsingute või ettevõtluse eesmärgil. Liikmesriigid võivad nõuda, et pereliikme reisidokument peab olema kehtiv vähemalt kavandatud riigis viibimise aja jooksul.

6.   Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 14 lõike 2 teisest lausest ei kohalda esimene liikmesriik, või pikaajalise liikuvuse korral teine liikmesriik, pereliikmete tööturule juurdepääsu suhtes ajalisi piiranguid, välja arvatud erandjuhtudel, näiteks väga kõrge tööpuuduse korral.

VI PEATÜKK

LIIKMESRIIKIDEVAHELINE LIIKUVUS

Artikkel 27

ELi-sisene liikuvus

1.   Kolmanda riigi kodanik, kellele esimene liikmesriik on väljastatud kehtiva loa õpinguteks liidu või mitmepoolse programmi raames, mis hõlmab liikuvusmeetmeid, või kahe või enama kõrgkooli vahelise lepingu raames või teadustegevuse eesmärgil, võib kõnealuse loa ja kehtiva reisidokumendi alusel siseneda ühte või mitmesse teise liikmesriiki ja seal viibida, et sooritada seal osa õpingutest või teadustegevusest artiklites 28, 29 ja 31 sätestatud tingimustel, võttes arvesse artiklit 32.

2.   Lõikes 1 osutatud liikuvuse ajal võivad teadlased lisaks teadustegevusele õpetada ja üliõpilased lisaks õpingutele töötada ühes või mitmes teises liikmesriigis kooskõlas vastavalt artiklites 23 ja 24 sätestatud tingimustega.

3.   Kui teadlane kolib kooskõlas artikliga 28 või 29 teise liikmesriiki, on pereliikmetel, kellel on artikli 26 kohaselt väljastatud elamisluba, lubatud teadlasega teadlase liikuvuse raames kaasa minna artiklis 30 sätestatud tingimustel.

Artikkel 28

Teadlaste lühiajaline liikuvus

1.   Teadlastel, kellel on esimese liikmesriigi väljastatud kehtiv luba, lubatakse viibida ühes või mitmes teises liikmesriigis, et sooritada seal osa oma teadustegevusest mis tahes teadusasutuses, kuni 180 päeva iga 360-päevase ajavahemiku jooksul liikmesriigi kohta, tingimusel et käesolevas artiklis sätestatud tingimused on täidetud.

2.   Teine liikmesriik võib nõuda, et teadlane või esimese liikmesriigi või teise liikmesriigi teadusasutus teavitaksid esimese ja teise liikmesriigi pädevaid asutusi teadlase kavatsusest sooritada osa teadustegevusest teise liikmesriigi teadusasutuses.

Sellistel juhtudel näeb teine liikmesriik ette, et teavitamine võib toimuda

3.   Kui teavitamine on toimunud kooskõlas lõike 2 punktiga a ja teine liikmesriik ei ole esitanud esimesele liikmesriigile vastuväiteid kooskõlas lõikega 7, võib teadlase liikumine teise liikmesriiki toimuda mis tahes hetkel loa kehtivusaja jooksul.

4.   Kui teavitamine on toimunud kooskõlas lõike 2 punktiga b, võib liikuvuse algatada kohe pärast teise liikmesriigi teavitamist või hiljem mis tahes hetkel loa kehtivusaja jooksul.

5.   Teavitus hõlmab kehtivat reisidokumenti, nagu on sätestatud artikli 7 lõike 1 punktis a, ja esimese liikmesriigi väljastatud kehtivat luba, mis katab liikuvuse perioodi.

6.   Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitus hõlmaks järgmiste dokumentide ja teabe edastamist:

Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitaja esitaks enne liikuvuse algust asjaomase teadlase aadressi teise liikmesriigi territooriumil.

Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitaja esitaks dokumendid kõnealuse liikmesriigi ametlikus keeles või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud mõnes muus liidu ametlikus keeles.

7.   Lõikes 2 osutatud teavituse alusel võib teine liikmesriik 30 päeva jooksul pärast täieliku teavituse kättesaamist esitada vastuväiteid teadlase liikumise suhtes tema territooriumile, kui

8.   Teadlastel, keda peetakse ohtlikuks avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele, ei lubata teise liikmesriigi territooriumile siseneda ega seal viibida.

9.   Teise liikmesriigi pädevad asutused teavitavad viivitamata esimese liikmesriigi pädevaid asutusi ja teavitajat kirjalikult oma vastuväidetest liikuvusele. Kui teine liikmesriik on liikuvusele vastu kooskõlas lõikega 7 ja liikuvus ei ole veel toimunud, ei lubata teadlasel sooritada osa teadustegevusest teise liikmesriigi teadusasutuses. Kui liikuvus on juba aset leidnud, kohaldatakse artikli 32 lõiget 4.

10.   Kui vastuväidete esitamise aeg on lõppenud, võib teine liikmesriik väljastada teadlasele dokumendi, mis kinnitab, et tal on õigus viibida kõnealuse riigi territooriumil ja kasutada käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi.

Artikkel 29

Teadlaste pikaajaline liikuvus

1.   Seoses teadlastega, kellel on esimese liikmesriigi väljastatud kehtiv luba ja kes kavatsevad viibida ühes või mitmes teises liikmesriigis, et sooritada seal osa oma teadustegevusest mis tahes teadusasutuses pikemalt kui 180 päeva liikmesriigi kohta, tegutseb teine liikmesriik järgmiselt:

Teine liikmesriik võib määrata kindlaks teadlase pikaajalise liikuvuse maksimaalse ajavahemiku, mis ei ole lühem kui 360 päeva.

2.   Pikaajalise liikuvuse taotluse esitamise korral

3.   Teine liikmesriik võib pikaajalise liikuvuse taotluse tagasi lükata, kui

4.   Teadlastel, keda peetakse ohtlikuks avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele, ei lubata teise liikmesriigi territooriumile siseneda ega seal viibida.

5.   Kui teine liikmesriik teeb käesoleva artikli lõikes 2 osutatud pikaajalise liikuvuse taotluse kohta positiivse otsuse, väljastatakse teadlasele luba kooskõlas artikli 17 lõikega 4. Pikaajalise liikuvuse loa väljastamise korral teavitab teine liikmesriik esimese liikmesriigi pädevaid asutusi.

6.   Teine liikmesriik võib pikaajalise liikuvuse loa kehtetuks tunnistada, kui

7.   Kui liikmesriik võtab vastu otsuse pikaajalise liikuvuse kohta, kohaldatakse vastavalt artikli 34 lõikeid 2–5.

Artikkel 30

Teadlaste pereliikmete liikuvus

1.   Esimese liikmesriigi väljastatud kehtivat elamisluba omava teadlase pereliikmetel lubatakse teadlasega kaasaminemiseks siseneda ühte või mitmesse teise liikmesriiki ja seal viibida.

2.   Kui teine liikmesriik kohaldab artikli 28 lõikes 2 osutatud teavitamismenetlust, nõuab ta järgmiste dokumentide ja teabe edastamist:

Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitaja esitaks dokumendid kõnealuse liikmesriigi ametlikus keeles või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud mõnes muus liidu ametlikus keeles.

Teine liikmesriik võib esitada vastuväiteid pereliikme liikumise suhtes tema territooriumile, kui esimeses lõigus sätestatud tingimused ei ole täidetud. Kõnealuste pereliikmete suhtes kohaldatakse vastavalt artikli 28 lõike 7 punkte b ja c ning lõiget 9.

3.   Kui teine liikmesriik kohaldab artikli 29lõike 1 punktis b osutatud menetlust, esitavad teadlane või teadlase pereliikmed taotluse teise liikmesriigi pädevatele asutustele. Teine liikmesriik nõuab, et taotleja edastaks seoses pereliikmetega järgmised dokumendid ja teabe:

Teine liikmesriik võib nõuda, et taotleja esitaks dokumendid kõnealuse liikmesriigi ametlikus keeles või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud mõnes muus liidu ametlikus keeles.

Teine liikmesriik võib pereliikme taotluse seoses liikuvusega tema territooriumile tagasi lükata, kui esimeses lõigus sätestatud tingimused ei ole täidetud. Kõnealuste pereliikmete suhtes kohaldatakse vastavalt artikli 29 lõike 2 punkte b ja c, lõike 3 punkte b, c ja d, lõiget 5, lõike 6 punkti b ning lõiget 7.

Pereliikmete pikaajalise liikuvuse loa kehtivus lõpeb üldjuhul teise liikmesriigi väljastatud teadlase loa kehtivuse lõppemise kuupäeval.

Teadlasega koos riiki lubatud pereliikmete pikaajalise liikuvuse load võidakse tunnistada kehtetuks või nende pikendamisest keelduda juhul, kui asjaomase teadlase pikaajalise liikuvuse luba tunnistatakse kehtetuks või selle pikendamisest keeldutakse ning kui pereliikmetel ei ole iseseisvat elamisluba.

4.   Pereliikmetel, keda peetakse ohtlikuks avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele, ei lubata teise liikmesriigi territooriumile siseneda ega seal viibida.

Artikkel 31

Üliõpilaste liikuvus

1.   Üliõpilastel, kellel on esimese liikmesriigi väljastatud kehtiv luba ja kelle suhtes kehtivad liikuvuse meetmeid sisaldavad liidu või mitmepoolsed programmid või kahe või enama kõrgkooli vaheline leping, lubatakse siseneda ühte või mitmesse liikmesriiki ja seal viibida, et sooritada sealses kõrgkoolis osa oma õpingutest kuni 360 päeva jooksul liikmesriigi kohta, võttes arvesse lõigetes 2–10 sätestatud tingimusi.

Üliõpilane, kelle suhtes ei kehti liikuvuse meetmeid sisaldavad liidu või mitmepoolsed programmid või kahe või enama kõrgkooli vaheline leping, esitab taotluse teise liikmesriiki sisenemiseks ja seal viibimiseks, et sooritada sealses kõrgkoolis osa õpingutest kooskõlas artiklitega 7 ja 11.

2.   Teine liikmesriik võib nõuda, et esimese või teise liikmesriigi kõrgkool või üliõpilane teavitaksid esimese ja teise liikmesriigi pädevaid asutusi üliõpilase kavatsusest sooritada osa õpingutest teise liikmesriigi kõrgkoolis.

Sellistel juhtudel näeb teine liikmesriik ette, et teavitamine võib toimuda

3.   Kui teavitamine on toimunud kooskõlas lõike 2 punktiga a ja teine liikmesriik ei ole esitanud esimesele liikmesriigile vastuväiteid kooskõlas lõikega 7, võib üliõpilase liikumine teise liikmesriiki toimuda mis tahes hetkel loa kehtivusaja jooksul.

4.   Kui teavitamine on toimunud kooskõlas lõike 2 punktiga b ja teine liikmesriik ei ole esitanud esimesele liikmesriigile kirjalikke vastuväiteid üliõpilase liikuvusele kooskõlas lõigetega 7 ja 9, loetakse liikuvus heakskiidetuks ning liikumine teise liikmesriiki võib toimuda.

5.   Teavitus hõlmab kehtivat reisidokumenti, nagu on sätestatud artikli 7 lõike 1 punktis a, ja esimese liikmesriigi väljastatud kehtivat luba, mis katab kogu liikuvuse perioodi.

6.   Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitamine hõlmaks järgmiste dokumentide ja teabe edastamist:

Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitaja esitaks enne liikuvuse algust asjaomase üliõpilase aadressi teise liikmesriigi territooriumil.

Teine liikmesriik võib nõuda, et teavitaja esitaks dokumendid kõnealuse liikmesriigi ametlikus keeles või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud mõnes muus liidu ametlikus keeles.

7.   Lõikes 2 osutatud teavituse alusel võib teine liikmesriik 30 päeva jooksul pärast täieliku teavituse kättesaamist esitada vastuväiteid üliõpilase liikumise suhtes tema territooriumile, kui

8.   Üliõpilastel, keda peetakse ohtlikuks avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahvatervisele, ei lubata teise liikmesriigi territooriumile siseneda ega seal viibida.

9.   Teise liikmesriigi pädevad asutused teavitavad viivitamata esimese liikmesriigi pädevaid asutusi ja teavitajat kirjalikult oma vastuväidetest liikuvusele. Kui teine liikmesriik on liikuvusele vastu kooskõlas lõikega 7, ei lubata üliõpilasel sooritada osa õpingutest teise liikmesriigi kõrgkoolis.

10.   Kui vastuväidete esitamise aeg on lõppenud, võib teine liikmesriik väljastada üliõpilasele dokumendi, mis kinnitab, et tal on õigus viibida kõnealuse riigi territooriumil ja kasutada käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi.

Artikkel 32

Tagatised ja karistused liikuvuse puhul

1.   Kui loa teadustegevuse või õpingute eesmärgil on väljastanud sellise liikmesriigi pädevad asutused, kes ei kohalda Schengeni acquis'd täielikult, ning teadlane või üliõpilane ületab liikuvuse raames teise liikmesriiki sisenemiseks välispiiri, võivad teise liikmesriigi pädevad asutused nõuda liikuvuse tõendina esimese liikmesriigi väljastatud kehtivat luba ning

Teadlase pereliikmete puhul võivad teise liikmesriigi pädevad asutused nõuda liikuvuse tõendina esimese liikmesriigi väljastatud kehtivat luba ja teavituse koopiat kooskõlas artikli 30 lõikega 2 või tõendit selle kohta, et nad on teadlasega koos.

2.   Kui esimese liikmesriigi pädevad asutused tunnistavad loa kehtetuks, teavitavad nad, kui see on kohaldatav, viivitamata teise liikmesriigi asutusi.

3.   Teine liikmesriik võib nõuda, et teise liikmesriigi vastuvõttev üksus või teadlane või üliõpilane teavitaks teda igast muudatusest, mis mõjutab tingimusi, mille alusel liikuvust lubati.

4.   Kui teadlane (ja kui see on kohaldatav, tema pereliikmed) või üliõpilane ei vasta enam liikuvuse tingimustele,

5.   Kui teadlane või tema pereliikmed või üliõpilane ületab Schengeni acquis'd täielikult kohaldava liikmesriigi välispiiri, teeb see liikmesriik Schengeni infosüsteemis tema kohta päringu. Kõnealune liikmesriik keeldub riiki lubamast isikuid, kelle kohta on Schengeni infosüsteemi sisestatud hoiatusteade riiki sisenemise või riigis viibimise keelamise eesmärgil, või esitab vastuväiteid selliste isikute liikuvusele.

VII PEATÜKK

MENETLUS JA LÄBIPAISTVUS

Artikkel 33

Vastuvõtvate üksuste karistused

Liikmesriigid võivad näha ette karistused vastuvõtvatele üksustele või artikliga 24 hõlmatud juhtudel tööandjatele, kes ei ole täitnud oma käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi. Kõnealused karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 34

Menetlustagatised ja läbipaistvus

1.   Asjaomase liikmesriigi pädevad asutused võtavad vastu otsuse loa väljastamist või selle pikendamist käsitleva taotluse kohta ning teavitavad taotlejat otsusest kirjalikult kooskõlas liikmesriigi õiguses sätestatud teavitamismenetlusega niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 90 päeva jooksul alates täieliku taotluse esitamise kuupäevast.

2.   Erandina käesoleva artikli lõikest 1, kui riiki lubamise menetlus on seotud heakskiidetud vastuvõtva üksusega, nagu on osutatud artiklites 9 ja 15, võetakse täielikku taotlust käsitlev otsus vastu nii kiiresti kui võimalik, kuid hiljemalt 60 päeva jooksul.

3.   Kui taotlusega seoses esitatud teave või dokumendid on puudulikud, teatavad pädevad asutused taotlejale mõistliku aja jooksul, millist täiendavat teavet on vaja esitada ning määravad selle esitamiseks mõistliku tähtaja. Lõigetes 1 ja 2 osutatud tähtaja kulgemine peatatakse seniks, kuni pädevad asutused on nõutava täiendava teabe saanud. Kui täiendavat teavet või dokumente ei esitata määratud tähtajaks, võib taotluse tagasi lükata.

4.   Taotluse läbivaatamata jätmise, tagasilükkamise või loa pikendamisest keeldumise otsuse põhjused esitatakse taotlejale kirjalikult. Loa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjused esitatakse kolmanda riigi kodanikule kirjalikult. Loa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjused võidakse esitada kirjalikult ka vastuvõtvale üksusele.

5.   Otsust, millega jäetakse loa taotlus läbi vaatamata, lükatakse see tagasi, keeldutakse luba pikendamast või tunnistatakse luba kehtetuks, on võimalik vaidlustada asjaomase liikmesriigi kohtus kooskõlas siseriikliku õigusega. Kirjalikus teates täpsustatakse kohus või haldusasutus, kuhu otsuse saab edasi kaevata, ja edasikaebuse esitamise tähtaeg.

Artikkel 35

Läbipaistvus ja teabele juurdepääs

Liikmesriigid teevad taotlejatele hõlpsasti kättesaadavaks teabe kõikide taotluse esitamiseks vajalike tõendavate dokumentide kohta ning riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste, sealhulgas käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate kolmandate riikide kodanike ja, kui see on asjakohane, nende pereliikmete õiguste, kohustuste ning menetlustagatiste kohta. See hõlmab, kui see on kohaldatav, igakuiste piisavate vahendite suurust, sealhulgas piisavaid vahendeid õppe- või praktikakulude katmiseks, ilma et see piiraks iga juhtumi eraldi läbivaatamist, ning kohaldatavaid tasusid.

Kõigi liikmesriikide pädevad asutused avaldavad käesoleva direktiivi kohaldamiseks heakskiidetud vastuvõtvate üksuste nimekirjad. Kui neid nimekirju on muudetud, avaldatakse selliste nimekirjade ajakohastatud versioonid nii kiiresti kui võimalik.

Artikkel 36

Tasud

Liikmesriigid võivad nõuda, et kolmandate riikide kodanikud, sealhulgas, kui see on kohaldatav, nende pereliikmed, või vastuvõtvad üksused maksaksid tasu teavituste ja taotluste käesoleva direktiivi kohase läbivaatamise eest. Sellise tasu suurus ei tohi olla ebaproportsionaalne ega ülemäärane.

VIII PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 37

Kontaktpunktide vaheline koostöö

1.   Liikmesriigid nimetavad kontaktpunktid, kes teevad tõhusat koostööd ja vastutavad artiklite 28–32 rakendamiseks vajaliku teabe vastuvõtmise ja edastamise eest. Liikmesriigid eelistavad elektroonilist teabe vahetamist.

2.   Iga liikmesriik teavitab teisi liikmesriike lõikes 1 osutatud riiklike kontaktpunktide kaudu järgmisest:

Artikkel 38

Statistilised andmed

1.   Liikmesriigid edastavad komisjonile statistilised andmed käesoleva direktiivi kohaldamiseks väljastatud lubade arvu ja artikli 28 lõike 2 või artikli 31 lõike 2 kohaselt saadud teavituste kohta, ning niivõrd kui see on võimalik, kolmandate riikide kodanike arvu kohta, kelle load on pikendatud või kehtetuks tunnistatud. Samal viisil esitatakse statistilised andmed riiki lubatud teadlaste pereliikmete kohta. Kõnealused statistilised andmed esitatakse kodakondsuse, ning kui see on võimalik, lubade kehtivusaja kaupa.

2.   Lõikes 1 osutatud statistiliste andmete vaatlusperiood on üks kalendriaasta ning need edastatakse komisjonile kuue kuu jooksul pärast vaatlusaasta lõppu. Esimene vaatlusaasta on 2019.

3.   Lõikes 1 osutatud statistilised andmed esitatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 862/2007 (24).

Artikkel 39

Aruandlus

Komisjon esitab korrapäraselt ja esimest korda 23. maiks 2023 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta liikmesriikides ning teeb vajaduse korral muudatusettepanekuid.

Artikkel 40

Direktiivi ülevõtmine

1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 23. maiks 2018. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 41

Kehtetuks tunnistamine

Direktiivid 2004/114/EÜ ja 2005/71/EÜ tunnistatakse liikmesriikide suhtes, kelle jaoks käesolev direktiiv on siduv, kehtetuks alates 24. maist 2018, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi seoses kõnealuste direktiivide liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega, mis on esitatud käesoleva direktiivi I lisa B osas.

Liikmesriikide puhul, kelle jaoks käesolev direktiiv on siduv, käsitatakse viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelitele.

Artikkel 42

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 43

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

(1)  ELT C 341, 21.11.2013, lk 50.

(2)  ELT C 114, 15.4.2014, lk 42.

(3)  Euroopa Parlamendi 25. veebruari 2014. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 10. märtsi 2016. aasta esimese lugemise seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(4)  Nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/114/EÜ kolmandate riikide kodanike riiki lubamise kohta õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil (ELT L 375, 23.12.2004, lk 12).

(5)  Nõukogu 12. oktoobri 2005. aasta direktiiv 2005/71/EÜ kolmandate riikide kodanike teadusuuringute eesmärgil riiki lubamise erimenetluse kohta (ELT L 289, 3.11.2005, lk 15).

(6)  Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT L 251, 3.10.2003, lk 12).

(7)  ELT C 372, 20.12.2011, lk 36.

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/66/EL kolmandate riikide kodanike liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta ettevõtjasisese üleviimise korral (ELT L 157, 27.5.2014, lk 1).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märts 2016. astaa määrus (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 77, 23.3.2016, lk 1).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1987/2006, mis käsitleb teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist (ELT L 381, 28.12.2006, lk 4).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, 24.12.2008, lk 98).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/98/EL kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta (ELT L 343, 23.12.2011, lk 1).

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT L 166, 30.4.2004, lk 1).

(14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1231/2010, millega laiendatakse määrust (EÜ) nr 883/2004 ja määrust (EÜ) nr 987/2009 kolmandate riikide kodanikele, keda nimetatud määrused veel ei hõlma üksnes nende kodakondsuse tõttu (ELT L 344, 29.12.2010, lk 1).

(15)  Nõukogu 13. juuni 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1030/2002, millega kehtestatakse ühtne elamisloavorm kolmandate riikide kodanike jaoks (EÜT L 157, 15.6.2002, lk 1).

(16)  ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT L 337, 20.12.2011, lk 9).

(18)  Nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel (EÜT L 212, 7.8.2001, lk 12).

(19)  Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT L 16, 23.1.2004, lk 44).

(20)  Nõukogu 25. mai 2009. aasta direktiiv 2009/50/EÜ kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (ELT L 155, 18.6.2009, lk 17).

(21)  Konventsioon, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel sõlmitud Schengeni lepingut kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta nende ühispiiridel (EÜT L 239, 22.9.2000, lk 19).

(22)  Nõukogu 29. mai 1995. aasta määrus (EÜ) nr 1683/95 ühtse viisavormi kohta (EÜT L 164, 14.7.1995, lk 1).

(23)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta soovitus Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas (ELT C 111, 6.5.2008, lk 1).

(24)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 862/2007, mis käsitleb ühenduse rände- ja rahvusvahelise kaitse statistikat ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 311/76 võõrtöötajaid käsitleva statistika koostamise kohta (ELT L 199, 31.7.2007, lk 23).