23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 336/36

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on tagasiheite järkjärguline kaotamine, kehtestades selliste püütavate liikide lossimiskohustuse, mille suhtes kehtivad püügi piirnormid.

(2)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 on komisjonile antud õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekava, mis põhineb ühisel soovitusel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Belgial, Hispaanial, Prantsusmaal, Madalmaadel ja Portugalil on otsene huvi kalavarude majandamiseks edelapiirkonna vetes. Nimetatud liikmesriigid on esitanud komisjonile ühise soovituse pärast edelapiirkonna vete nõuandekomisjoniga konsulteerimist. Teadusliku panuse andsid asjaomased teadusasutused ning selle on läbi vaadanud kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF). Ühises soovituses käsitletud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 ja seepärast tuleks need lisada määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõike 3 kohaselt käesolevasse määrusesse.

(4)

Seoses edelapiirkonna vetega tuleks vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 punktile c kohaldada lossimiskohustust püüki määratlevate liikide suhtes hiljemalt 1. jaanuarist 2016. Vastavalt ühisele soovitusele peaks tagasiheitekava hõlmama hariliku merikeele, euroopa merluusi ja norra salehomaari püüki (ainult kalavarude levikualadel, mida nimetatakse „funktsionaalseteks üksusteks”) ICESi VIIIa, b, d ja e rajoonis, norra salehomaari püüki ICESi VIIIc ja IXa rajoonis (ainult funktsionaalse üksuse sees), hariliku merikeele ja atlandi merilesta püüki ICESi IXa rajoonis ning euroopa merluusi püüki ICESi VIIIc ja IXa rajoonis.

(5)

Ühises soovituses pakuti välja, et erandit lossimiskohustusest kohaldataks norra salehomaari traalipüügi suhtes ICESi VIII ja IX alapiirkonnas, kuna olemasolevad teaduslikud tõendid näitavad, et liigi ellujäämismäär võib olla kõrge, võttes arvesse selle püüdmiseks kasutavate vahendite, meetodite ja ökosüsteemi omadusi. STECF jõudis oma hindamises järeldusele, et olemasolevate andmete kinnitamiseks on vaja teha täiendavaid uuringuid, ja märgib, et sellised uuringud on käimas ja kavandamisel. Seepärast tuleks lisada määrusesse kõnealune erand 2016. aasta kohta koos sättega, milles palutakse asjaomastel liikmesriikidel esitada komisjonile täiendavad andmed, mis võimaldaks STECFil täielikult hinnata erandi põhjendusi.

(6)

Ühine soovitus sisaldab lossimiskohustusest tehtavat kolme vähese tähtsusega erandit teatavate kalavarude puhul ja kuni teatava tasemeni. STECF vaatas liikmesriikide esitatud tõendid läbi. STECF jõudis järeldusele, et ühine soovitus sisaldab põhjendatud argumente seoses selektiivsuse suurendamise raskustega ja juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kuludega. Eespool öeldut arvesse võttes on asjakohane kehtestada vähese tähtsusega erand vastavalt ühises soovituses kavandatud protsendimäärale, järgides tasemeid, mis ei ületa määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 kohaselt lubatud tasemeid.

(7)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIIIa ja VIIIb rajoonis piimtraale ja põhjatraale kasutavate kalalaevadega püütud hariliku merikeele aastase kogusaagi suhtes (kuni 5 %), põhineb asjaolul, et mõistlikku selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et taotletava erandi põhjendamiseks piisab täiendavast teabest. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(8)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIIIa ja VIIIb rajoonis abaraid ja nakkevõrkusid kasutavate kalalaevadega püütud hariliku merikeele aastase kogusaagi suhtes (kuni 3 %), põhineb asjaolul, et mõistlikku selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et taotletava erandi põhjendamiseks piisab täiendavast teabest. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(9)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIII ja IX alapiirkonnas traale kasutavate kalalaevadega püütud euroopa merluusi aastase kogusaagi suhtes (kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018), põhineb asjaolul, et mõistlikku selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. Esitatud täiendavast teabest selgub, et püügi selektiivsuse suurendamine tooks kaasa turustamiskõlblike kalade arvu vähenemise, mis võib muuta kalapüügi kahjumlikuks. Lisaks juhtis STECF tähelepanu sellele, et seda teavet tuleks täiendada asjaomaste kalavarude selektiivsuse uuringutega. Seepärast tuleks kõnealune erand lisada määrusesse koos sättega, mille kohaselt peavad asjaomased liikmesriigid esitama komisjonile täiendavad andmed, mis võimaldaks STECFil erandi põhjendusi täielikult hinnata.

(10)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooaja ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2016, et järgida määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 sätestatud ajaraamistikku. Kõnealuse määruse artikli 15 lõike 6 kohaselt tuleks käesolevat määrust kohaldada mitte kauem kui kolm aastat,

a)

hariliku merikeele (Solea solea) puhul kuni 5 % selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud piimtraali (püügivahendi kood: TBB) ja põhjatraale (püügivahendite koodid: OTB, OTT, PTB, TBN, TBS, TB, OT, PT ja TX) kasutavate kalalaevadega ICESi VIIIa ja VIIIb rajoonis;

b)

hariliku merikeele (Solea solea) puhul kuni 3 % selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud abaraid ja nakkevõrke (püügivahendite koodid: GNS, GN, GND, GNC, GTN, GTR ja GEN) kasutavate kalalaevadega ICESi VIIIa ja VIIIb rajoonis;

c)

euroopa merluusi (Merluccius merluccius) puhul kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud traale (püügivahendite koodid: OTT, OTB, PTB, OT, PT, TBN, TBS, TX, SSC, SPR, TB, SDN, SX ja SV) kasutavate kalalaevadega ICESi VIII ja IX alapiirkonnas.