28.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 190/45

(1)

Aluslepingu artikli 107 lõike 1 tingimustele vastav riiklik rahastamine on riigiabi, millest tuleb aluslepingu artikli 108 lõike 3 kohaselt komisjonile teatada. Aluslepingu artikli 109 kohaselt võib nõukogu siiski määrata abi liigid, mille puhul teavitamist ei nõuta. Vastavalt aluslepingu artikli 108 lõikele 4 võib komisjon võtta vastu määrusi, milles käsitletakse kõnealuseid riigiabi liike. Määrusega (EÜ) nr 994/98 otsustas nõukogu, et kooskõlas aluslepingu artikliga 109 võiks vähese tähtsusega abi olla üks sellise abi liikidest. Seega ei käsitata vähese tähtsusega abi, mida antakse ühele ettevõtjale teataval ajavahemikul ja mis ei ületa teatavat kindlat summat, kõigile aluslepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastava abina ja sellise abi suhtes ei kohaldata seetõttu teavitamiskohustust.

(2)

Komisjon on mitmes otsuses selgitanud aluslepingu artikli 107 lõikes 1 määratletud abi mõistet. Komisjon on samuti esitanud oma tegevuspõhimõtted seoses vähese tähtsusega abi ülemmääraga, millest väiksema abi puhul aluslepingu artikli 107 lõiget 1 ei kohaldata. Need põhimõtted esitati esialgu vähese tähtsusega riigiabi käsitlevas teatises, (3) seejärel komisjoni määrustes (EÜ) nr 69/2001 (4) ja (EÜ) nr 1998/2006 (5). Võttes arvesse kalandus- ja vesiviljelussektoris kohaldatavaid erieeskirju ja ohtu, et isegi väikesed abisummad võivad vastata aluslepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimustele, jäeti kalandus- ja vesiviljelussektor kõnealuste määruste reguleerimisalast välja. Komisjon on nüüdseks vastu võtnud mitu määrust, milles on sätestatud kalandus- ja vesiviljelussektoris antava vähese tähtsusega abi andmise eeskirjad. Viimane neist määrustest on määrus (EÜ) nr 875/2007 (6). Kõnealuse määruse kohaselt ei käsitatud kalandussektoris tegutsevale ühele ettevõtjale antava vähese tähtsusega abi kogusummat EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kõigile tingimustele vastavana, kui abi kogusumma kolme eelarveaastat hõlmava mis tahes ajavahemiku jooksul ei ületanud 30 000 eurot abisaaja kohta ning iga liikmesriigi jaoks kehtestatud kumulatiivne summa ei ületanud 2,5 % selle riigi kalandussektori aastasest kogutoodangust. Määruse (EÜ) nr 875/2007 kohaldamisel saadud kogemuste põhjal on asjakohane vaadata läbi teatavad kõnealuses määruses sätestatud tingimused ja määrus asendada.

(3)

On asjakohane säilitada liikmesriigilt ühele ettevõtjale kolme aasta jooksul antava vähese tähtsusega abi ülemmäärana 30 000 eurot. Kõnealune ülemmäär tuleb säilitada selleks, et tagada, et mis tahes käesoleva määruse kohaselt võetavat meedet ei saa pidada liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutavaks ega konkurentsi moonutavaks või moonutada ähvardavaks, kui kõikidele kalandus- ja vesiviljelussektori ettevõtjatele kolme aasta jooksul antud sellise abi kogusumma ei ületa igale liikmesriigile ette nähtud kumulatiivset summat, mis vastab 2,5 %-le aastasest kalandussektori käibest, st püügi, töötlemise ja vesiviljeluse käibest (riiklik ülemmäär).

(4)

Aluslepingu konkurentsieeskirjade kohaldamisel on ettevõtja igasugune majandustegevusega tegelev üksus, olenemata tema õiguslikust seisundist ja rahastamisviisist (7). Euroopa Liidu Kohus on otsustanud, et kõiki sama üksuse (õiguslikult või faktiliselt) kontrollitavaid üksusi tuleks käsitada ühe ettevõtjana (8). Õiguskindluse huvides ja halduskoormuse vähendamiseks tuleks käesolevas määruses esitada põhjalik loetelu selgetest kriteeriumidest, mille alusel määrata kindlaks, millal käsitatakse kahte või enamat ühe liikmesriigi ettevõtet ühe ettevõtjana. Komisjon on valinud komisjoni soovituse 2003/361/EÜ (9) ja komisjoni määruse (EÜ) nr 800/2008 (10) I lisa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) määratluses sisalduvate „seotud ettevõtete” määratluse hästi toimivate kriteeriumide hulgast need, mis on asjakohased käesoleva määruse kohaldamisel. Kõnealused kriteeriumid on ametiasutustele juba tuttavad ja neid tuleks käesoleva määruse reguleerimisala arvestades kohaldada nii VKEde kui ka suurettevõtjate suhtes. Nende kriteeriumidega tuleks tagada, et seotud ettevõtete rühma käsitatakse ühe ettevõtjana vähese tähtsusega abi eeskirja kohaldamisel, kuid ettevõtjaid, millel ei ole üksteisega muud seost kui see, et igaüks neist on vahetult seotud sama avalik-õigusliku asutuse või asutustega, ei käsitata üksteisega seotud olevana. Seega võetakse arvesse selliste ettevõtjate eriolukorda, mida kontrollib/kontrollivad sama avalik-õiguslik asutus või asutused ja mis võivad olla sõltumatu otsustusõigusega.

(5)

Võttes arvesse ühise kalanduspoliitika reguleerimisala ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1379/2013 (11) artikli 5 punktis d sätestatud kalapüügi- ja vesiviljelussektori mõistet, tuleks käesolevat määrust kohaldada ettevõtjate puhul, kes toodavad, töötlevad ja turustavad kalapüügi- või vesiviljelustooteid.

(6)

Üldine põhimõte on see, et abi ei tohiks anda olukorras, kus ELi õigusaktidest, eelkõige ühise kalanduspoliitika eeskirjadest, ei peeta kinni. Seda põhimõtet kohaldatakse ka vähese tähtsusega abi puhul.

(7)

Võttes arvesse vajadust tagada kooskõla ühise kalanduspoliitika ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi eesmärkidega, tuleks käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta eelkõige kalalaevade ostmiseks antav abi; abi, mida antakse kalapüügilaevade pea- või abimasinate ajakohastamiseks või asendamiseks, ning abi, mis on antud mis tahes tegevusele, mis ei ole abikõlblik vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 508/2014 (12).

(8)

Euroopa Liidu Kohus on otsustanud, et kui EL on vastu võtnud õigusakti, millega kehtestatakse teatavas põllumajandussektoris ühine turukorraldus, on liikmesriigid kohustatud mitte võtma mis tahes meetmeid, mis seda korraldust kahjustavad või millega luuakse sellest erandeid (13). Kõnealust põhimõtet kohaldatakse ka kalandus- ja vesiviljelussektoris. Seetõttu ei tohiks käesolevat määrust kohaldada sellise abi suhtes, mille suurus on kindlaks määratud turult ostetud või sinna viidud toodete koguse või hinna alusel. Samuti ei tohiks käesolevat määrust kohaldada sellise abi suhtes, mis on seotud kohustusega jagada abi esmatootjatega.

(9)

Käesolevat määrust ei tuleks kohaldata ekspordiabi või abi suhtes, mille tingimuseks on kodumaiste toodete kasutamine importtoodete asemel. Eelkõige ei tohiks seda kohaldada abi suhtes, millega rahastatakse turustusvõrgu loomist ja toimimist muudes liikmesriikides või kolmandates riikides. Üldjuhul ei käsitata ekspordiabina abi, millest kaetakse kaubandusmessidel osalemise kulud või selliste uuringute või nõustamisteenuste kulud, mis on vajalikud uue või olemasoleva tootega teise liikmesriigi või kolmanda riigi uuele turule sisenemiseks.

(10)

Kui ettevõtja tegutseb kalandus- ja vesiviljelussektoris ning ka muudes sektorites või tegevusvaldkondades, mis kuuluvad määruse (EL) nr 1407/2013 (14) reguleerimisalasse, kohaldatakse kõnealuse määruse sätteid sellistele muudele sektoritele ja tegevusvaldkondadele antava abi suhtes tingimusel, et asjaomased liikmesriigid tagavad asjakohaste meetmetega, nagu näiteks tegevuse või kulude eristamine, et kalandus- ja vesiviljelussektori tegevusele ei anta kõnealuse määruse kohast vähese tähtsusega abi.

(11)

Kui ettevõtja tegutseb kalandus- ja vesiviljelussektoris ja on tegev ka põllumajandusliku esmatootmise sektoris, kohaldatakse käesoleva määruse sätteid kalandus- ja vesiviljelussektoris toimuvatele tegevustele antava abi suhtes tingimusel, et asjaomane liikmesriik tagab asjakohaste meetmetega, nagu näiteks tegevuse või kulude eristamine, et põllumajanduslikule esmatootmisele ei anta käesoleva määruse kohast vähese tähtsusega abi.

(12)

Käesoleva määrusega tuleks ette näha eeskirjad, millega välditakse teatavates määrustes või komisjoni otsustes sätestatud abi ülemmääradest möödahiilimist. Ühtlasi tuleks määruses sätestada selged ja hõlpsasti kohaldatavad kumuleerimiseeskirjad.

(13)

Käesoleva määruse kohaldamisel arvesse võetav kolmeaastane ajavahemik peaks olema liikuv, mis tähendab, et iga kord, kui antakse vähese tähtsusega abi, tuleb arvesse võtta asjaomase eelarveaasta ja kahe eelneva eelarveaasta jooksul antud vähese tähtsusega abi kogusummat.

(14)

Käesoleva määrusega ei välistata võimalust, et meedet ei käsitata riigiabina aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses muudel kui käesolevas määruses sätestatud põhjustel, näiteks seetõttu, et meede vastab turumajanduse tingimustes tegutseva isiku põhimõttele või kuna meede ei hõlma riigi vahendite ülekandmist. Komisjoni poolt keskselt hallatav liidu rahastamine, mis ei ole liikmesriigi otsese ega kaudse kontrolli all, ei kujuta endast riigiabi ning seda ei tohiks arvesse võtta selle kindlaksmääramisel, kas jäädakse asjaomase vähese tähtsusega abi ülemmäära või riikliku ülemmäära piiresse.

(15)

Läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja tõhusa järelevalve huvides tuleks käesolevat määrust kohaldada ainult sellise vähese tähtsusega abi suhtes, mille brutotoetusekvivalenti on võimalik eelnevalt täpselt välja arvutada riskihindamist tegemata (edaspidi „läbipaistev abi”). Niisuguse täpse arvutuse võib teha näiteks toetuste, intressitoetuste, ülemmääraga maksusoodustuste või muude sellise ülemmääraga vahendite suhtes, millega tagatakse asjaomase ülemmäära piiresse jäämine. Ülemmäära sätestamine tähendab, et nii kaua kui täpne abisumma ei ole veel teada, peab liikmesriik eeldama, et summa võrdub ülemmääraga, tagamaks, et erinevad abimeetmed kokku ei ületaks käesolevas määruses sätestatud ülemmäära, ja selleks, et kohaldada kumuleerimiseeskirju.

(16)

Läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja vähese tähtsusega abi ülemmäära õigeks kohaldamiseks peaksid liikmesriigid kasutama ühte ja sama arvutusmeetodit. Kõnealuse arvutamise hõlbustamiseks on asjakohane, et abisummad, mida ei anta rahas, arvestatakse ümber nende brutotoetusekvivalendiks. Kui läbipaistvat abi ei maksta toetusena või abi makstakse mitmes osas, tuleb brutotoetusekvivalendi arvutamisel kasutada abi andmise ajal kehtivaid turuintressimäärasid. Riigiabi eeskirjade ühtseks, läbipaistvaks ja hõlpsaks kohaldamiseks tuleks käesoleva määruse tähenduses käsitada turumääradena viitemäärasid, mis on kehtestatud komisjoni teatises viite- ja diskontomäärade kindlaksmääramise meetodi läbivaatamise kohta (15).

(17)

Laenudena, sealhulgas laenude vormis riskifinantseerimismeetmena antavat vähese tähtsusega abi tuleks käsitada läbipaistva vähese tähtsusega abina, kui brutotoetusekvivalent on arvutatud vastavalt toetuse andmise ajal kehtinud turuintressimääradele. Lühiajaliste väikelaenude käsitlemise lihtsustamiseks tuleks käesoleva määrusega ette näha selge eeskiri, mida on lihtne kohaldada ja milles võetakse arvesse nii laenu suurust kui ka kestust. Komisjoni kogemuste põhjal saab laene, mille tagatis katab vähemalt 50 % laenust ja mille summa ei ületa 150 000 eurot ja kestus viit aastat või mille summa ei ületa 75 000 eurot ja kestus kümmet aastat, käsitada laenuna, mille brutotoetusekvivalent ei ületa vähese tähtsusega abi ülemmäära. Kuivõrd ettevõtjate puhul, kes võivad olla võimetud laenu tagasi maksma, on brutotoetusekvivalenti keeruline kindlaks määrata, ei peaks seda reeglit kohaldatama selliste ettevõtjate suhtes.

(18)

Kapitalisüstina antavat abi käsitatakse läbipaistva vähese tähtsusega abina vaid juhul, kui riigi panuse kogusumma ei ole suurem vähese tähtsusega abi ülemmäärast. Abi, mida antakse riskifinantseerimismeetmetena omakapitali- või kvaasiomakapitali investeeringute vormis vastavalt riskifinantseerimissuunistele, (16) tohib pidada läbipaistvaks vähese tähtsusega abiks vaid juhul, kui asjaomase meetme raames ei anta kapitali üle vähese tähtsusega abi ülemmäära.

(19)

Tagatistena, sealhulgas tagatiste vormis riskifinantseerimismeetmena antavat vähese tähtsusega abi tuleks käsitada läbipaistvana juhul, kui brutotoetusekvivalendi arvutamisel on aluseks võetud nn safe-harbour-preemiad, mis on sätestatud vastavat tüüpi ettevõtjaid käsitlevas komisjoni teatises (17). Selliste lühiajaliste tagatiste käsitlemise lihtsustamiseks, millega tagatakse kuni 80 % suhteliselt väikesest laenust, tuleks käesoleva määrusega ette näha selge eeskiri, mida on lihtne kohaldada ja milles võetakse arvesse nii tagatise aluseks oleva laenu suurust kui ka tagatise kestust. Nimetatud eeskirja ei tuleks kohaldada juhul, kui tegemist on tagatiste andmisega abimeetme aluseks olevale tehingutele, mis ei ole laen, näiteks aktsiatehingute tagamine. Selliseid tagatisi, mis ei ületa 80 % tagatise aluseks olevast laenust, millega tagatud summa ei ole suurem kui 225 000 eurot ja mille kestus ei ületa viit aastat, saab käsitada tagatisena, mille brutotoetusekvivalent ei ületa vähese tähtsusega abi ülemmäära. Sama kehtib juhul, kui tagatis ei ületa 80 % tagatise aluseks olevast laenust, tagatud summa ei ole suurem kui 112 500 eurot ja tagatise kestus ei ületa kümmet aastat. Lisaks saavad liikmesriigid kasutada tagatiste brutotoetusekvivalendi arvutamise meetodit, millest on teatatud komisjonile mõne muu sel ajal kohaldatava riigiabi käsitleva määruse alusel ja mille komisjon on heaks kiitnud kooskõlas komisjoni teatisega garantiidena antava riigiabi kohta või mõne sellele järgneva teatisega, tingimusel et heaks kiidetud meetodiga käsitletakse sõnaselgelt sellist liiki tagatisi ja nendega seotud tehinguid, mille suhtes kohaldatakse käesolevat määrust. Kuivõrd ettevõtjate puhul, kes võivad olla võimetud laenu tagasi maksma, on brutotoetusekvivalenti keeruline kindlaks määrata, ei peaks seda reeglit kohaldatama selliste ettevõtjate suhtes.

(20)

Kui vähese tähtsusega abi kava kohaldatakse finantsvahendajate kaudu, tuleks tagada, et kõnealused vahendajad ei saa riigiabi. Selleks tuleks näiteks nõuda riigitagatist saavatelt finantsvahendajatelt, et nad maksaksid turutingimustele vastavat preemiat või annaksid eelised täielikult üle abi lõppsaajatele või peaksid kinni vähese tähtsusega abi ülemmäärast ning muudest käesoleva määruse tingimustest ka vahendajate tasandil.

(21)

Liikmesriigi esitatud teate alusel võib komisjon uurida, kas brutotoetusekvivalent ei ületa vähese tähtsusega abi ülemmäära, kui meede ei ole toetus, laen, tagatis, kapitalisüst ega riskifinantseerimismeede omakapitali- või kvaasiomakapitali investeeringu vormis. Kui ülemmäära ei ületata, võib abimeetme suhtes kohaldada käesolevat määrust.

(22)

Komisjoni ülesanne on tagada riigiabi eeskirjade järgimine ja Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud koostööpõhimõtte kohaselt peaksid liikmesriigid selle ülesande täitmisele kaasa aitama. Selleks tuleks luua mehhanism, millega tagatakse, et vähese tähtsusega abi eeskirjade alusel ühele ettevõtjale antava vähese tähtsusega abi kogusumma ei ületaks üldist lubatud ülemmäära. Liikmesriigid peaksid seega vähese tähtsusega abi andmisel teatama asjaomasele ettevõtjale antud vähese tähtsusega abi summa ja tõiga, et abi on vähese tähtsusega, ning viitama selgelt käesolevale määrusele. Liikmesriikidelt tuleks nõuda, et nad kontrolliksid abi andmist ja tagaksid, et peetakse kinni ülemmääradest ja järgitakse kumuleerimiseeskirju. Kõnealuse kohustuse täitmiseks peaks liikmesriik saama enne sellise abi andmist ettevõtjalt kinnituse käesoleva määruse või muude vähese tähtsusega abi määruste reguleerimisalasse kuuluva muu vähese tähtsusega abi kohta, mis on saadud asjaomasel eelarveaastal ja sellele eelnenud kahel eelarveaastal. Teise võimalusena peaks liikmesriikidel olema võimalik luua keskregister, mis sisaldab täielikku teavet antud vähese tähtsusega abi kohta, ning kontrollida, et uus abi jääb ülemmäära piiresse.

(23)

Enne uue vähese tähtsusega abi andmist peaks iga liikmesriik kindlaks tegema, et uue abiga ei ületata ei vähese tähtsusega abi ülemmäära ega riiklikku ülemmäära ja et käesolevas määruses sätestatud muud tingimused on täidetud.

(24)

Pidades silmas komisjoni kogemusi ja eelkõige seda, kui tihti on tavaliselt vaja riigiabi käsitlevad põhimõtted läbi vaadata, tuleks piirata käesoleva määruse kohaldamisaega. Kui käesoleva määruse kohaldamisaeg lõpeb ja seda ei pikendata, tuleks liikmesriikidele anda kuus kuud kohanemisaega seoses käesoleva määrusega hõlmatud vähese tähtsusega abiga,

a)

abi, mille summa on kindlaks määratud ostetud või turule viidud toodangu hinna või koguse alusel;

b)

abi, mida antakse tegevuseks, mis on seotud ekspordiga kolmandatesse riikidesse või liikmesriikidesse, täpsemalt selline abi, mis on vahetult seotud eksporditavate koguste, turustusvõrgu loomise ja toimimise või muude eksportimisest tulenevate jooksvate kuludega;

c)

abi, mille tingimuseks on kodumaiste toodete kasutamine importtoodete asemel;

d)

abi, mida antakse kalalaevade ostmiseks;

e)

abi, mida antakse kalapüügilaevade pea- või abimasinate ajakohastamiseks või asendamiseks;

f)

abi, mida antakse laevade püügivõimsuse suurendamiseks või sellise varustuse soetamiseks, millega saab kalade asukohta paremini kindlaks teha,

g)

abi, mida antakse uute kalalaevade ehitamiseks või kalalaevade impordiks;

h)

abi, mida antakse püügitegevuse ajutiseks katkestamiseks või lõpetamiseks, kui määrusega (EL) nr 508/2014 ei ole konkreetselt sätestatud teisiti;

i)

abi, mida antakse uurimusliku kalapüügi jaoks;

j)

abi, mida antakse ettevõtte omandi ülemineku korral;

k)

abi, mida antakse otseseks taasasustamiseks, välja arvatud juhul, kui see on ELi õigusaktis selgesõnaliselt ette nähtud looduskaitsemeetmena või kui tegemist on eksperimentaalse taasasustamisega.

a)

ettevõte omab teises ettevõttes aktsionäride või osanike häälteenamust;

b)

ettevõttel on õigus ametisse määrata või ametist vabastada enamikku teise ettevõtte haldus-, juht- või järelevalveorgani liikmetest;

c)

ettevõttel on õigus rakendada teise ettevõtte suhtes valitsevat mõju vastavalt teise ettevõttega sõlmitud lepingule või selle asutamislepingule või põhikirjale;

d)

ettevõte, kes on teise ettevõtte aktsionär või osanik, kontrollib vastavalt kokkuleppele kõnealuse ettevõtte teiste aktsionäride või osanikega üksi enamikku selle ettevõtte aktsionäride või osanike hääleõigustest.

a)

abisaaja suhtes ei ole algatatud kõiki võlakohustusi hõlmavat maksejõuetusmenetlust ja ettevõtja ei vasta kriteeriumidele, mis on siseriikliku õigusega kehtestatud kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamiseks võlausaldajate soovil. Suurte ettevõtjate puhul on abisaaja seisund võrreldav vähemalt krediidireitinguga B– ja

b)

laen on tagatud tagatisega, mis katab vähemalt 50 % laenust, ning laenu summa on 150 000 eurot viieks aastaks või 75 000 eurot kümneks aastaks. Kui laen on nimetatud summast väiksem ja/või kui laenu antakse vähem kui vastavalt viie või kümne aasta pikkuseks ajavahemikuks, arvutatakse nimetatud laenu brutotoetusekvivalent vastava protsendina artikli 3 lõikes 2 sätestatud kohaldatavast ülemmäärast, või

c)

brutotoetusekvivalent on arvutatud vastavalt toetuse andmise ajal kehtinud viitemäärale.

a)

abisaaja suhtes ei ole algatatud kõiki võlakohustusi hõlmavat maksejõuetusmenetlust ja ettevõtja ei vasta kriteeriumidele, mis on siseriikliku õigusega kehtestatud kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamiseks võlausaldajate soovil. Suurte ettevõtjate puhul on abisaaja seisund võrreldav vähemalt krediidireitinguga B– ja

b)

tagatis ei ole suurem kui 80 % laenust ja tagatud summa ei ületa 225 000 eurot ja tagatise kestus ei ületa viit aastat, või tagatud summa ei ületa 112 500 eurot ja tagatise kestus ei ole pikem kui kümme aastat. Kui tagatud summa on nimetatud summadest väiksem ja/või tagatis antakse lühemaks ajavahemikuks kui viis või kümme aastat, arvutatakse tagatise brutotoetusekvivalent protsendina artikli 3 lõikes 2 sätestatud ülemmäärast või

c)

brutotoetusekvivalendi arvutamisel on aluseks võetud nn safe-harbour-preemiad, mis on sätestatud komisjoni teatises, või

d)

enne kohaldamist