LISA

NATURA 2000

STANDARDNE ANDMEVORM

Nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta ning nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta

STANDARDNE ANDMEVORM

linnukaitsealadele (SPA), ühenduse tähtsusega kandidaataladele (pSCI), ühenduse tähtsusega aladele (SCI) ja erikaitsealadele (SAC)

1.   ALA IDENTIFITSEERIMINE

2.   ALA ASUKOHT

3.   ÖKOLOOGILINE TEAVE

4.   ALA KIRJELDUS

5.   ALA KAITSESTAATUS (VALIKULINE)

6.   ALA KAITSEKORRALDUS

7.   ALA KAART

STANDARDNE ANDMEVORM

SELGITAVAD MÄRKUSED

SISUKORD

SISSEJUHATUS

1.	ALA IDENTIFITSEERIMINE

1.1.

Ala tüüp

1.2.

Ala kood

1.3.

Ala nimi

1.4.	Vormi esmase koostamise kuupäev

1.5.	Ajakohastamise kuupäev

1.6.	Andmeesitaja

1.7.	Ala esitamise ja määramise/klassifitseerimise kuupäevad

2.	ALA ASUKOHT

2.1.	Ala keskpunkti asukoht

2.2.	Ala pindala

2.3.	Ala piiresse jääva mereala osakaal

2.4.	Ala pikkus (valikuline)

2.5.	Halduspiirkonna kood ja nimi

2.6.	Biogeograafiline piirkond/Biogeograafilised piirkonnad

3.	ÖKOLOOGILINE TEAVE

3.1.	Ala elupaigatüübid ja ala hinnang nende kaitsest lähtuvalt

3.2.	Direktiivi 2009/147/EÜ artiklis 4 nimetatud liigid ja direktiivi 92/43/EMÜ II lisas loetletud liigid ning ala hinnang nende kaitsest lähtuvalt

3.3.	Muud olulised taime- ja loomaliigid (valikuline)

4.	ALA KIRJELDUS

4.1.	Ala üldkirjeldus

4.2.	Kvaliteet ja tähtsus

4.3.	Ala mõjutavad ohud, koormused ja tegevused

4.4.	Omandiline kuuluvus (valikuline)

4.5.	Dokumendid (valikuline)

5.	ALA KAITSESTAATUS (VALIKULINE)

5.1.	Kaitsestaatus siseriiklikul ja piirkondlikul tasandil

5.2.	Kirjeldatud ala seos muude aladega (naaberalad ja alad, mis kuuluvad erinevatesse määratud tüüpidesse)

5.3.	Ala määramine

6.	ALA KAITSEKORRALDUS

6.1.	Ala kaitsekorralduse eest vastutav asutus

6.2.	Kaitsekorralduskava

6.3.	Kaitsemeetmed (valikuline)

7.

ALA KAART

Liide

Lühendite loetelu:

EÜ	Euroopa ühendused
EMÜ	Euroopa Majandusühendus
GIS	geograafilise informatsiooni süsteem
INSPIRE	Euroopa ruumiandmete infrastruktuur
pSCI	ühenduse tähtsusega kandidaatala (proposed Site of Community Importance)
SCI	ühenduse tähtsusega alad (Sites of Community Importance)
SAC	erikaitseala (Special Area of Conservation)
SDF	standardne andmevorm (Standard Data Form)
SPA	klassifitseeritud linnukaitseala (Special Protection Area)

SISSEJUHATUS

Natura 2000 on ökoloogiline võrgustik looduslike looma- ja taimeliikide ning ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade kaitseks Euroopa Liidus. Selle moodustavad algselt 1979. aastal vastu võetud linnudirektiivis (direktiiv 2009/147/EÜ) ja 1992. aastal vastu võetud elupaikade direktiivis (direktiiv 92/43/EMÜ) klassifitseeritud alad.

Natura 2000 eduka täitmise aluseks on ühenduse tähtsusega elupaikade ja liikide kohta kogutava teabe tase. Seega peavad vajalikud andmed ja teave olema struktureeritud ja võrreldavas vormis.

Natura 2000 selle etapi rakendamiseks vajalike andmete esitamise õiguslik alus on toodud elupaikade direktiivi artikli 4 lõikes 1, milles on märgitud: „Teave peab sisaldama ala kaarti, nime, asukohta, suurust ja III lisas (1. etapp) ettenähtud kriteeriumide kohaldamisest tulenevaid andmeid, mis esitatakse komisjoni kehtestatud vormis artiklis 21 sätestatud korras”. Linnudirektiivi artikli 4 lõike 3 kohaselt on liikmesriigid juba kohustatud edastama „komisjonile kogu asjakohase teabe, et komisjon saaks algatada vajaliku kooskõlastuse, et tagada (artikli 4) lõigetes 1 ja 2 sätestatud aladest ühtse terviku loomist, mis vastab nende liikide kaitsenõuetele geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse”.

Standardse andmevormi eesmärk ja kasutamine

Natura 2000 standardse andmevormi ja sellel põhineva andmebaasi peamised eesmärgid on järgmised:

1)

anda vajalikku teavet, mis võimaldab komisjonil koostöös liikmesriikidega koordineerida meetmeid, et luua ühtne Natura 2000 võrgustik ja seda toimivana hoida ning hinnata selle tõhusust direktiivi 92/43/EMÜ I lisa elupaikade ja II lisa liikide kaitsmisel ning direktiivi 2009/147/EÜ I lisas loetletud linnuliikide ja muude rändlinnuliikide elupaikade kaitsmisel;

2)	ajakohastada ühenduse tähtsusega alade (SCI)/erikaitsealade (SAC) ELi nimekirju kooskõlas elupaikade direktiiviga;

3)	anda teavet, mis aitab komisjonil teha muid otsuseid, et tagada Natura 2000 võrgustiku täielik arvessevõtmine muudes komisjoni tegevusvaldkondades ja -sektorites, eelkõige regionaal-, põllumajandus-, energia-, transpordi- ja turismipoliitikas;

4)	abistada komisjoni ja asjakohaseid komiteesid LIFE + ning muude finantsinstrumentide raames rahastatavate meetmete valikul, kui alade kaitsmisega seotud andmed võivad otsustamist tõenäoliselt hõlbustada;

5)	tagada ühtne ja kasulik vorm Natura 2000 alade kohta teabe vahetamiseks ja edastamiseks kooskõlas INSPIRE direktiivi ning muude komisjoni õigusaktide ja lepingutega, mis käsitlevad teabe kättesaadavust (nt Århusi konventsioon);

6)	kasutamiseks uurimistegevuses, kavandamises ja muudel eesmärkidel, et toetada looduskaitsepoliitikat;

7)	tagada usaldusväärne viite- ja teabeallikas konkreetsete probleemide hindamiseks seoses Euroopa Liidu õiguse võimalike rikkumistega.

Standardseid andmevorme, mis kujutavad endast Natura 2000 võrgustiku dokumente Euroopa Liidu tasandil, peetakse kõikide nende eesmärkide saavutamisel tähtsaiks teabeallikaiks. Selleks et dokumendid oma erinevaid eesmärke korralikult täidaks, peaksid need olema võimalikult ajakohased. Liikmesriikidel soovitatakse seega tungivalt dokumente parima kättesaadava teabe alusel korrapäraselt ajakohastada. Näiteks võivad artikli 11 kohase järelevalve tulemused, kaitsekorralduse kavandamine, mõju hindamine jms olla sellise uue teabe allikaiks, mida tuleks ajakohastatud standardsetel andmevormidel kajastada. Elupaikade direktiiviga ei ole aga sõnaselgelt nõutud iga ala põhjalikku järelevalvet lisaks kõnealuse direktiivi artikli 11 kohasele järelevalvele.

Ehkki mõnel liikmesriikide poolt standardsetesse andmevormidesse tehtud muudatusel võivad olla õiguslikud tagajärjed (nt komisjoni otsusega Euroopa Liidu nimekirjadesse tehtud muudatused), ei ole standardsete andmevormide muudetud kannetel iseenesest automaatset õigusjõudu: näiteks kui alalt kaob mõni liik, ei tõlgendata seda tingimata puuduliku kaitsekorralduse tagajärjena, mistõttu ei kaasne sellega automaatselt õiguslikke meetmeid. Samamoodi ei tähenda standardsel andmevormil esitatud teave ohtude ja alale kahjuliku mõjuga koormuste kohta tingimata seda, et liikmesriik ei täida oma kohustusi, kuna kogu vastavat teavet tuleb vaadelda konkreetses kontekstis.

Läbivaadatud standardne andmevorm

Esimene standardne andmevorm võeti vastu 1997. aastal (otsus 97/266/EÜ). 2008. aastal väljendasid liikmesriigid ja komisjon vajadust parandada, kiirendada ja ajakohastada mõlema direktiivi kohast andmevoogu ja sellega seoses alustati standardse andmevormi läbivaatamist. Seda tehti tihedas koostöös liikmesriikidega tehnilises töörühmas („Aruandluse eksperdirühm”).

Standardne andmevorm vaadati läbi eesmärgiga parandada Natura 2000 võrgustiku jaoks kindlasti vajalike andmete kättesaadavust ja kvaliteeti. Selle käigus jäeti välja vana vormi teatavad liigseks muutunud osad; siinkohal on arvesse võetud eelkõige digitaalsete ruumiandmete paranenud kättesaadavust ruumiteabe infrastruktuuri raames. Peale selle täideti mõned olulised lüngad (nt teave alade piiresse jäävate merealade osakaalu kohta) ja tehti vajalikud parandused ökoloogilise teabe andmete struktuuri.

Teine läbivaatamise põhjus oli andmete halduseks kasutatava infotehnoloogia kiire areng (nt automaatsed kvaliteedikontrollid või edastatud andmete erinevuste täpne tuvastamine) ning digitaalse geograafilise teabe ja andmetöötlusvahendite suurem kättesaadavus. Seetõttu ei nõuta enam paberil kaarte või vorme ning andmed tuleb esitada üksnes elektrooniliselt.

Käesolevas dokumendis antakse teavet standardse andmevormi erinevate andmeväljade ja tarviliku geograafilise teabe kohta ning selles kirjeldatakse, kuidas tuleks vormi välju täita.

Natura 2000 teabeportaal

Tehnika arengust tulenevalt on mõningaid elemente siiski tarvis aja jooksul muuta. Need leiab Natura 2000 teabeportaalist, kus neid ajakohastatakse ja kus saab nendega tutvuda. Elemendid on seotud järgmiste aspektidega: viitedokumendid (nt liikide koodid), tehniline abimaterjal (nt andmemudel, rakendused) ning juhtnöörid, mille abil tagatakse standardse andmevormi kooskõlastatud kasutamine kõikides liikmesriikides ning kirjeldatakse tehnilist ja halduskorda komisjonile andmete esitamisel. Kuna teabeportaal on standardse andmevormiga seotud dokumentatsiooni oluline osa, peavad keskkonna peadirektoraadi ja elupaikade komitee hallatavas portaalis esitatud dokumentide kõik kohandused ja muudatused saama elupaikade komitee eelneva heakskiidu (1). Teabeportaali pääseb komisjoni keskkonna peadirektoraadi veebilehelt. Kõnealuses portaalis olevad viitedokumendid on loetletud lisas.

Natura 2000 standardne andmevorm ja selle andmebaas

Kõikide kandidaatalade, määratud või klassifitseeritud alade kohta peab olema täidetud standardne andmevorm. Võib esineda juhtumeid, kus omavahel on seotud kaks või enam Natura 2000 ala. Joonisel 1 on näidatud kolm asjakohast seost, mis võivad esineda kahe Natura 2000 ala vahel. Kui kaks ala kattuvad (kuid need alad ei ole identsed) või kui üks ala asub teise ala sees, tuleb täita kaks eraldi vormi.

Kõik standardse andmevormi väljad on kohustuslikud, kui ei ole märgitud teisiti.

1.   ALA IDENTIFITSEERIMINE

1.1.   Ala tüüp

Selle ühetähelise koodiga näidatakse, kas tegemist on elupaikade direktiiviga hõlmatud alaga (ühenduse tähtsusega kandidaatala (pSCI), ühenduse tähtsusega ala (SCI) või erikaitseala (SAC)), klassifitseeritud linnukaitsealaga (SPA) või mõlemaga. Kui SCI ja SPA kattuvad, kuid ei ole identsed, käsitletakse alasid eraldi.

Joonis 1

Võimalikud seosed alade vahel

	A	Määratud SPA Täidetakse üks vorm SPA kohta
	B	pSCI, SCI või SAC Täidetakse üks vorm pSCI/SCI/SAC kohta
	C	pSCI/SCI/SAC on sama kui määratud SPA Täidetakse vorm nii pSCI/SCI/SAC kui ka SPA kohta
		Kui SCI ja SPA kattuvad, kuid ei ole identsed, käsitletakse alasid eraldi. Täidetakse eraldi vorm kummagi ala kohta

1.2.   Ala kood

Iga ala on tähistatud kordumatu koodiga, mis koosneb üheksast tähemärgist ja hõlmab kaht koostisosa:

1.	Kaks esimest tähemärki on riigi kood. ELi eeskirjade kohaselt kasutatakse 2tähelist ISO 3166 riigikoodi (vt teabeportaal) (2).

2.	Ülejäänud seitse tähemärki, mis moodustavad iga ala kordumatu tähtnumbrilise koodi, tuleb esitada loogilise ja ühtse süsteemi alusel, mille määratleb vastutav siseriiklik asutus. Kuna koodid on alade tunnuselement, peavad need jääma aja jooksul samaks.

1.3.   Ala nimi

Alade nimed sisestatakse kohalikus keeles. Sel viisil välditakse keerulist tõlketööd ning olemasolevat teavet on lihtne siseriiklikul või kohalikul tasandil integreerida. Erineva tähestiku puhul (nt kreeka tähestik või kirillitsa) translitereeritakse nimed ladina kirja. Ala nime ei tohi märkida suurtähtkirjas (nt „Gave de Pau”, MITTE „GAVE DE PAU”).

1.4.   Vormi esmase koostamise kuupäev

Sisestatakse kuupäev, mis soovitakse märkida standardsel andmevormil registreeritud teabe esmase koostamise kuupäevaks. Andmeväli koosneb aastast (neli numbrit) ja sellele järgnevast kuust (kaks numbrit).

Näide: 199305: andmed on esimest korda kogutud 1993. aasta mais.

Ala laiendamise puhul jäetakse esmase koostamise kuupäev muutmata, kuna see märgitakse üksnes ala kohta esimest korda vormi esitades. Selle asemel sisestatakse väljale „ajakohastamise kuupäev” (vt punkt 1.5) ala laiendamise kuupäev.

1.5.   Ajakohastamise kuupäev

Siia kantakse punktis 1.4 esitatud näitega samas vormis kuupäev, millal ala kohta esitatud teavet viimati muudeti. Uue ala registreerimisel jäetakse ajakohastamist hõlmav väli tühjaks. Kui teavet on mitu korda ajakohastatud, kantakse sellele väljale teabe viimase muutmise kuupäev.

1.6.   Andmeesitaja

Siia kantakse registris sisalduva teabe esitanud organisatsiooni (nt pädev haldusasutus) ametlik kontaktaadress. Tehniliste küsimuste korral peaks andmeesitaja olema kontaktpunkt; tal võib olla organisatsioonis oma roll (nt töökoht mõnes üksuses).

1.7.   Ala esitamise ja määramise/klassifitseerimise kuupäevad

Siin võib olla tegemist kolme kohustusliku kuupäevaga: ala linnukaitsealaks (SPA) klassifitseerimise kuupäev, ala ühenduse tähtsusega alaks (SCI) esitamise kuupäev ja ala siseriiklikult erikaitsealaks (SAC) määramise kuupäev. Allväljadele märgitakse nende kuupäevade aastaarv ja kuu. Kui ala on määratud ja seejärel laiendatud, näidatakse ala esmakordse nimekirja kandmise aasta ja viimane üldpindala.

Liikmesriikidele on valikuline ala ühenduse tähtsusega alaks (SCI) kinnitamise kuupäeva esitamine; keskkonna peadirektoraat dokumenteerib kinnitamise / vastava ELi nimekirja vastuvõtmise kuupäeva.

Asjaomasele vabateksti väljale sisestatakse erikaitsealaks (SAC) / linnukaitsealaks (SPA) määramise siseriiklik õiguslik alus. Lisaselgitusi võib anda valikulisel vabateksti väljal „Selgitused”, nt seoses selliste alade klassifitseerimise või määramise kuupäevadega, mis koosnevad algselt eraldi olnud linnukaitsealadest (SPA) ja/või ühenduse tähtsusega aladest (SCI).

2.   ALA ASUKOHT

2.1.   Ala keskpunkti asukoht

Ala keskpunkti geograafilised koordinaadid (pikkuskraad ja laiuskraad) tuleb sisestada kümnendkraadides. Tavaliselt märgitakse Greenwichi meridiaanist läände jäävad väärtused miinusmärgiga ja itta jäävad plussmärgiga (seda võib kinnitada plussmärgiga (+) või selleks lugeda, kui ühtegi märki ei ole esitatud).

Alade puhul, mis koosnevad mitmest eraldi alast, sisestatakse kõige tähtsama alamala koordinaadid (praktilistel põhjustel soovitame võtta aluseks suurima ala). Ala kohta esitatud koordinaadid peavad jääma ala piiresse. Tuleb olla ettevaatlik, kui ala keskpunkti koordinaadid määratakse automaatselt. Allpool toodud näites koosneb ala mitmest polügoonist: esimesel joonisel (a) on näidatud automaatselt määratud koordinaadid, kuid palume tähele panna, suurima polügooni koordinaat asub polügoonist väljaspool; teisel joonisel (b) on määratud suurima ala üks koordinaat, ehkki see asub väljaspool ala ennast; kolmandal joonisel (c) on määratud suurima ala koordinaat ja see asub polügooni sees. Õige on vaid viimane näide joonisel c (3).

Kraadide, minutite ja sekundite teisendamine on lihtne. Kraadide (D), minutite (M) ja sekundite (S) väärtus teisendatakse kümnendkraadideks, kasutades valemit (D + M/60 + S/3600), nt pikkuskraadist 9° 15' 30" W, laiuskraadist 54° 36' 30" saavad pikkuskraad -9,2583, laiuskraad 54,6083.

2.2.   Ala pindala

Sisestatakse kõige täpsem teadaolev üldpindala hektarites, kasutada võib kümnendkohti. Kui pindala ei ole võimalik määrata, sisestatakse ala pikkus väljale 2.4 (ala pikkus) ja jäetakse ala pindala väli tühjaks.

Koopad: liikmesriike julgustatakse sisestama võimaluse korral koobaste hinnangulise pindala, vastasel juhul täidetakse väli 2.4.

Kui pindala on aja jooksul muutunud, sisestatakse viimane üldpindala.

2.3.   Ala piiresse jääva mereala osakaal

Esitatakse ala piiresse jääva mereala osakaal (%). Merepiiri määramisel kasutatava rannikuala määratluses tuleks järgida rahvusvahelisi (nt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguste konventsioon) või siseriiklikke õigusakte. Kõik liikmesriigid esitavad komisjonile määramisel kasutatud piiri kirjelduse, mis avaldatakse seejärel teabeportaalis (nt „ala, mis on süsüügiliste loodetega seotud mõõna aja veetasemest allpool”).

Kui täpne teave ei ole kättesaadav, kasutatakse hinnangulisi andmeid. Kui mereala osakaal alal on aja jooksul muutunud, sisestatakse viimane osakaal (%).

2.4.   Ala pikkus (valikuline)

See väli täidetakse, kui pikkus on asjakohane (nt kaljud). Ala pikkus sisestatakse kilomeetrites.

Kui väljale 2.2 ei ole sisestatud pindala, tuleb siia märkida hinnanguline ala pikkus.

Kui ala pikkus on aja jooksul muutunud, sisestatakse viimane kogupikkus.

2.5.   Halduspiirkonna kood ja nimi

Eurostat on välja töötanud Euroopa Liidu piirkondi käsitlevate statistiliste võrdlusandmete standardse hierarhilise kodeerimissüsteemi. Seda kodeerimissüsteemi tuleb kohaldada kõikidel juhtudel, kui komisjonis kasutatakse piirkondlikku kodeerimist (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1059/2003) (4). Selle täieliku kirjelduse leiab ka Eurostati koduleheküljelt.

NUTSi 2. tasandi koodid sisestatakse iga ala kohta, kohustuslik on üks kood. Kui ala jaguneb kahe või enama piirkonna vahel, sisestatakse andmebaasi kõikide asjaomaste piirkondade koodid. Piirkonna nime on vaja ristkontrolliks. Kui ala jaoks ei ole NUTSi koodi, märgitakse Extra-Regio NUTSi kood (nt Belgia Extra-Regio NUTSi 2. tasandi õige kood on „BEZZ” ja vale „BE0”). Koodid leiab teabeportaalist.

2.6.   Biogeograafiline piirkond/Biogeograafilised piirkonnad

Biogeograafiliste piirkondade kaardi (vt teabeportaal) alusel märgitakse, millises piirkonnas (millistes piirkondades) ala paikneb, ja täidetakse asjakohased lahtrid; seda kohaldatakse ka merealade suhtes.

Juhul kui ala paikneb rohkem kui ühes piirkonnas, tuleks iga piirkonna kohta sisestada pindala osakaal protsentides (valikuline).

Lisateave merepiirkondade kohta: merepiirkondade märkimine standardsel andmevormil tuleneb praktilistest/tehnilistest põhjustest ja on seotud liikmesriikidega, kus üks biogeograafiline maismaapiirkond piirneb kahe merepiirkonnaga; muul juhul ei ole see asjakohane. Biogeograafiliste piirkondade ja merepiirkondade uusimad piirid ning koodid saab alla laadida teabeportaalist.

3.   ÖKOLOOGILINE TEAVE

Alade puhul, mis linnudirektiivi kohaselt on klassifitseeritud linnukaitsealadena, esitavad liikmesriigid järgmise teabe:

—	kogu asjakohane teave linnudirektiivi artikliga 4 hõlmatud liikide kohta, nt I lisas loetletud liigid ning I lisas nimetamata reeglipäraselt esinevad rändliigid (punkt 3.2) (kohustuslik);

—

teave elupaikade direktiivi I lisas nimetatud elupaikade (punkt 3.1) kohta ning II lisas nimetatud taime- ja loomaliikide (punkt 3.2) kohta, kui ala on direktiivi 92/43EMÜ alusel tervikuna või osaliselt tunnistatud ka ühenduse tähtsusega alaks või samal ajal määratud ühenduse tähtsusega kandidaatalaks (pSCI)/ühenduse tähtsusega alaks (SCI)/erikaitsealaks (SAC) (valikuline);

—	soovitavalt kogu muu asjakohane olulisi looma- ja taimeliike käsitlev teave (punkt 3.3) (valikuline);

—

kui ala on klassifitseeritud linnukaitsealaks (SPA) ja see ei ole direktiivi 92/43/EMÜ alusel tervikuna või osaliselt tunnistatud ühenduse tähtsusega alaks, kuid teatav teave looduslike elupaikade või looma- ja linnuliikide kohta on oluline linnuliikide kaitse seisukohast, mille tõttu ala linnukaitsealaks (SPA) klassifitseeriti, on soovitav teave esitada (valikuline).

Elupaikade direktiivis nimetatud alade (ühenduse tähtsusega kandidaatalad (pSCI), ühenduse tähtsusega alad (SCI), erikaitsealad (SAC)) kohta esitavad liikmesriigid järgmise teabe:

—	kogu asjakohane teave I lisas nimetatud elupaigatüüpide (punkt 3.1) kohta ja II lisas nimetatud taime- ja loomaliikide (punkt 3.2) kohta (kohustuslik);

—	kogu asjakohane teave I lisas nimetatud linnuliikide kohta ning direktiivis 2009/147/EÜ nimetatud rändliikide kohta (punkt 3.2) kogu ala või ala osa kohta, mis on samal ajal klassifitseeritud linnukaitsealaks (SPA) (valikuline);

—	soovitavalt kogu muu asjakohane looma- ja taimeliike käsitlev teave (punkt 3.3) (valikuline).

3.1.   Ala elupaigatüübid ja ala hinnang nende kaitsest lähtuvalt

i)   I lisas nimetatud elupaigatüüpide koodid ja katvus alas

Kood. Siia kantakse alal esinevate direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaikade neljakohaline kood. Kasutada võib vaid koode, mis esinevad praegu kehtivas elupaikade direktiivi I lisas; alatüüpide koode, mis esitati tõlgendamise käsiraamatu varasemates versioonides, ei või kasutada.

Esmatähtsad vormid (PF). Tähelepanu: kui elupaikade 6210, 7130 ja 9430 esmatähtsad vormid esinevad alal (olenevalt nende omadustest võivad need elupaigad olla nii esmatähtsad vormid kui ka mitteesmatähtsad), tuleb esmatähtis vorm vastavalt märkida, sisestades tähise „x” tulpa „PF” (vt näidet allpool). Tehnilistest põhjustest tulenevalt on „*”, mida kasutati I lisas koodiosana, asendatud nimetatud lisatulbas tähisega „x”. (Juhul kui alal esinevad nii esmatähtsad kui ka mitteesmatähtsad vormid, tuleb sisestada andmed eraldi mõlema vormi kohta.)

Mitteesinemine (NP) (valikuline). Juhul kui I lisas nimetatud elupaigatüüp, milleks ala oli algselt määratud (s.o mis eelnevalt esines), ei eksisteeri enam alal, on tungivalt soovitav see vastavalt märkida, sisestades tähise „x” tulpa „NP” (alternatiivina vastava elupaigatüübi teabe kustutamisele standardsest andmevormist).

Katvus. Kõik konkreetsel alal esinevad I lisa elupaigad tuleb sisestada koos nende katvusega hektarites (vt joonis 2). Sisestada võib kümnendväärtusi.

Teatud olukordades võivad I lisas nimetatud elupaigad kattuda (nt liivapangad, mis esinevad suudmelahes). Sellisel juhul sisestatakse iga elupaiga piirkond (s.o suudmelahe piirkond ning liivapankade suurus), mistõttu I lisas nimetatud elupaikade kogupiirkond võib olla suurem kui ala piirkond. Kui seda ei peeta võimalikuks, lahutatakse väiksem elupaigapiirkond suuremast elupaigapiirkonnast.

Märkus: juhul kui tuleb märkida, et elupaik on kandidaat alale kandmiseks, sisestatakse väljale „Suurus” väärtus „–1”.

Koopad. Koobaste (8310, 8330) puhul võib sisestada koobaste arvu, kui hinnanguline pindala ei ole teada.

Andmete kvaliteet. Andmete kvaliteedi väljale tuleb märkida mõõtmise kvaliteet. Märkida tuleb andmete kvaliteet nii suures ulatuses kui võimalik: G = „hea” (nt põhineb uuringutel); M = „keskmine” (nt põhineb mittetäielikel andmetel koos osalise ekstrapoleerimisega); P = „kehv” (nt umbkaudne hinnang).

ii)   Ala hindamise kriteeriumid I lisas nimetatud loodusliku elupaigatüübi seisukohast (III lisa punkti A kohaselt)

—   ESINDAVUS: = III lisa punkti A alapunkt a: elupaigatüübi esindavuse aste käsitletaval alal.

III lisa punkti A alapunkti a kriteerium tuleks siduda I lisa elupaigatüüpide tõlgendamise käsiraamatuga, kuna see käsiraamat annab tüübi määratluse, iseloomulike liikide loetelu ja muud asjakohased elemendid. Esindavuse aste annab ettekujutuse, kui tüüpiline elupaigatüüp on. Vajaduse korral tuleks selles hinnangus samuti arvesse võtta asjaomase elupaigatüübi esindavust kõnealusel alal elupaigatüüpide rühmas või eri elupaigatüüpide kindlas kombinatsioonis.

Kui võrdlemiseks puuduvad väliandmed, eelkõige kvantitatiivsed andmed, või kui kriteeriumi ei ole võimalik mõõta, võib elupaigatüübi liigitada parima võimaliku eksperdiarvamuse põhjal.

Kasutada tuleks järgmist liigitussüsteemi:

A:

eeskujulik esindavus,

B:

hea esindavus,

C:

oluline esindavus.

Lisaks sellele tuleb kõik juhud, kus elupaigatüüp esineb kõnealusel alal ebaolulisel määral, märkida neljandasse kategooriasse.

D:

ebaoluline esinemine.

Kui esineb vaid I lisas nimetatud elupaikade vorme, millel on väike kaitseväärtus, tuleb märkida „D” (ebaoluline esinemine). Näiteks kui on tegemist väga kahjustunud metsamaaga koos mitmete tavapäraste liikide puudumisega, tuleb see märkida tähisega „D”.

Kui asjaomase elupaigatüübi esindavus alal on klassifitseeritud klassi „D: ebaoluline”, ei ole vaja selle elupaigatüübi kohta kõnealusel alal märkida muid hindamiskriteeriume. Nendel juhtudel ei ole vaja märkida kriteeriume „Suhteline pindala”, „Kaitsestaatus” ja „Üldhinnang”.

—   SUHTELINE PINDALA: = III lisa punkti A alapunkt b: loodusliku elupaigatüübi pindala konkreetsel alal võrreldes kõnealuse loodusliku elupaigatüübi üldpindalaga riigi territooriumil.

Teoreetiliselt on punkti A alapunkti b kriteeriumi hindamiseks vaja mõõta elupaigatüübiga kaetud pindala konkreetsel alal ja sama elupaigatüübi üldpindala kogu riigi territooriumil. Kuigi vajadus selle järele on ilmne, on neid mõõtmisi erakordselt raske teha, eriti elupaigatüübi üldpindala mõõtmist kogu riigi territooriumil.

Seda kriteeriumi tuleb väljendada protsendina „p”. Olenemata sellest, kas need kaks mõõtmistulemust on olemas või neid saab hankida (ja seetõttu protsenti arvutada) või tulemus saadakse parima võimaliku eksperdiarvamuse alusel (mis on tõenäolisem), tuleb „p” väärtus esitada klasside kaupa, kasutades järgmist progresseeruvat mudelit.

A	:	100 ≥ p > 15 %
B	:	15 ≥ p > 2 %
C	:	2 ≥ p > 0 %

—   KAITSESTAATUS: = III lisa punkti A alapunkt c: kõnealuse loodusliku elupaigatüübi struktuuri ja funktsioonide säilimise aste ning taastamisvõimalused.

See kriteerium koosneb kolmest allkriteeriumist:

i)	struktuuri kaitsestaatuse aste;

ii)	funktsioonide kaitsestaatuse aste;

iii)	taastamisvõimalused.

Kuigi eespool esitatud allkriteeriume võib hinnata eraldi, tuleks need siiski ühendada siseriiklikku loetelusse esitatavate alade valiku nõuetega, sest nad mõjutavad protsessi kompleksselt ja vastastikku.

i)   Struktuuri kaitsestaatuse aste

See allkriteerium tuleks siduda I lisa elupaigatüüpide tõlgendamise käsiraamatuga, kuna see käsiraamat annab tüübi määratluse, iseloomulike liikide loetelu ja muud asjakohased elemendid.

Võrreldes alal esineva käsitletava elupaigatüübi struktuuri tõlgendamise käsiraamatu andmetega (ja muude asjakohaste teadusandmetega) ja ka sama elupaigatüübiga muudel aladel, peaks olema võimalik kasutada järgnevalt esitatud liigitussüsteemi, kasutades „parimat võimalikku eksperdiarvamust”:

I	:	eeskujulik struktuur,
II	:	hea struktuur,
III	:	keskmine või osaliselt kahjustunud struktuur.

Kui elupaigale antakse hinnang „eeskujulik struktuur”, tuleb punkti A alapunkti c kriteerium tervikuna kanda klassi „A: eeskujulik kaitsestaatus”, sõltumata ülejäänud kahe allkriteeriumi liigitamisest.

Kui asjaomase elupaigatüübi struktuur ei ole alal eeskujulik, tuleb hinnata ka kaht muud allkriteeriumi.

ii)   Funktsioonide kaitsestaatuse aste

Teatava elupaigatüübi funktsioonide ja nende kaitse määratlemine ja mõõtmine konkreetsel alal muudest elupaigatüüpidest sõltumatult võib osutuda raskeks. Selleks on kasulik „funktsioonide kaitse” ümber sõnastada kõnealuse ala asjaomase elupaigatüübi väljavaadeteks (suutlikkus ja tõenäosus), et säilitada selle struktuur tulevikus, arvestades ühest küljest võimalikke ebasoodsaid mõjusid ja teisest küljest kõiki võimalikke põhjendatud kaitsega seotud tegevusi.

I	:	eeskujulikud võimalused,
II	:	head võimalused,
III	:	keskmised või ebasoodsad võimalused

Kui alamklass „I: eeskujulikud võimalused” või „II: head võimalused” on ühendatud esimese allkriteeriumi liigitusega „II: hea struktuur”, tuleb punkti A alapunkti c kriteerium tervikuna klassifitseerida vastavalt klassi „A: eeskujulik kaitsestaatus” või „B: hea kaitsestaatus”, sõltumata kolmanda allkriteeriumi liigitamisest, mida ei pea arvesse võtma.

Kui alamklass „III: keskmised või ebasoodsad väljavaated” on ühendatud esimese allkriteeriumi liigitusega „III: keskmine või osaliselt kahjustunud struktuur”, tuleb punkti A alapunkti c kriteerium tervikuna klassifitseerida alamklassi „C: keskmine või vähenenud kaitsestaatus”, sõltumata kolmanda allkriteeriumi liigitamisest, mida ei pea arvesse võtma.

iii)   Taastamisvõimalused

Seda allkriteeriumi kasutatakse juhul, kui hinnatakse, millises ulatuses on asjaomase elupaigatüübi taastamine teataval ala võimalik.

Kõigepealt tuleb hinnata taastamise teostatavust teaduslikust seisukohast: kas olemasolevad teadmised annavad vastuse küsimustele „mida teha?” ja „kuidas seda teha?”. See eeldab põhjalikke teadmisi elupaigatüübi struktuuri ja funktsioonide kohta ning konkreetseid kaitsekorralduskavade ja ettekirjutuste olemasolu, mis on vajalikud selle taastamiseks ehk teisisõnu selle elupaigatüübiga kaetud ala protsendi stabiliseerimiseks või suurendamiseks, et taastada konkreetset struktuuri ja funktsioone, mis on vajalikud selle pikaajaliseks säilimiseks ja selle tüüpiliste liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks ja taastamiseks.

Teiseks võib küsida, kas taastamise kulud on looduskaitse seisukohast otstarbekad. Selles hinnangus tuleb arvesse võtta ohtu elupaigatüübile ja elupaigatüübi haruldust.

Tuleks kasutada järgmist liigitussüsteemi, kasutades parimat võimalikku eksperdiarvamust:

I	:	taastamine lihtne,
II	:	taastamine võimalik keskmise jõupingutusega,
III	:	taastamine raske või võimatu.

Süntees: kohaldatakse kõigi kolme allkriteeriumi üldhinnangut.

A: eeskujulik kaitsestaatus

B: hea kaitsestaatus

C: keskmine või vähenenud kaitsestaatus

—   ÜLDHINNANG = III lisa punkti A alapunkt d: ala väärtuslikkuse üldhinnang loodusliku elupaigatüübi kaitsest lähtuvalt.

Selle kriteeriumi alusel antakse ala väärtuslikkuse üldhinnang asjaomaste liikide kaitsest lähtuvalt. Seda kriteeriumi tuleks kasutada eelmiste kriteeriumide integreeritud hindamiseks, võttes arvesse erinevat kaalu, mis neil võib kõnealuse elupaigatüübi jaoks olla. Ka muid kõige tähtsamate asjakohaste elementide hinnanguga seotud aspekte võib arvesse võtta, kui hinnatakse üldiselt nende positiivset või negatiivset mõju elupaigatüübi kaitsele. Kõige tähtsamad elemendid võivad elupaigatüübiti erineda; nende hulka võib kuuluda inimtegevus nii alal kui ka selle naaberaladel, mis tõenäoliselt mõjutab elupaigatüübi kaitsestaatust, maa omandiline kuuluvus, ala praegune õiguslik seisund, elupaigatüüpide ja liikide vahelised ökoloogilised seosed jne.

Nimetatud üldhinnangu andmisel võib kasutada parimat võimalikku eksperdihinnangut ning seda väljendav liigitussüsteem peaks olema järgmine:

A:

üliväärtuslik,

B:

väärtuslik,

C:

küllaltki väärtuslik.

Märkus: standardne andmevorm on mõeldud kindla ala elupaikade või liikide kaitse hindamiseks, samas kui artikli 17 alusel tehtav hindamine käsitleb staatust liikmesriigi kogu biogeograafilises piirkonnas. Mõiste „kaitsestaatus” on määratletud elupaikade direktiivi artikli 1 punktides e ja i mõistena, mis kirjeldab üldist elupaigatüüpide või liikide staatust biogeograafilises piirkonnas. Nimetatud kaitsestaatust hinnatakse nüüd regulaarselt iga kuue aasta tagant tehtavate eduaruannete raames kooskõlas elupaikade direktiivi artikliga 17. Alade hindamine kooskõlas elupaikade direktiivi III lisas toodud kriteeriumidega sisaldab kindla ala elupaigatüüpide või liikide „kaitsestaatuse astme” hinnangut.

Joonis 2

Näide alal esinevate elupaigatüüpide andmete kohta ning ala hinnang nende kaitsest lähtuvalt (3.1)

I lisas nimetatud elupaigatüübid						Ala hinnang
Kood	PF	NP	Katvus [ha]	Koopad	Andmekvaliteet	A|B|C|D	A|B|C
						Esindavus	Suhteline pindala	Kaitse	Üldhinnang
7130	x		2 212,70		G	B	B	B	B
8310			0	3	P	C	C	C	C
3150			921		G	A	C	B	C
1110			1 700		P	C	A	A	B

Joonis 3

Näide linnudirektiivi artiklis 4 viidatud või elupaikade direktiivi II lisas loetletud liikide andmete kohta ning ala hinnang nende kaitsest lähtuvalt (3.2)

Liik

Ala populatsioon

Ala hinnang

Klass

Kood

Nimetus

S

NP

Tüüp

Suurus

Ühik

Kategooria

Andme-kvaliteet

A|B|C|D

A|B|C

min

maks

C|R|V|P

G|M|P|DD

Populatsioon

Kaitse

Eraldatus

Üldhinnang

B

A038

Cygnus cygnus

w

800

1 000

I

M

B

B

C

B

B

A038

Cygnus cygnus

c

1 500

1 500

I

P

A

B

A

B

P

1903

Liparis loeselii

p

20

30

I

G

C

A

C

A

I

1014

Vertigo angustior

p

R

DD

C

B

B

B

3.2.   Direktiivi 2009/147/EÜ artiklis 4 nimetatud liigid ja direktiivi 92/43/EMÜ II lisas loetletud liigid ning ala hinnang nende kaitsest lähtuvalt

i)   Liigi kood, nimi ja andmed populatsiooni kohta

Vastavalt vajadusele kantakse siia kõikide direktiivi 2009/147/EÜ artikli 4 lõigetes 1 ja 2 esinevate linnuliikide teaduslikud nimed ning kõik alal esinevad direktiivi 92/43/EMÜ II lisas loetletud looma- ja taimeliigid, märkides andmed nende populatsioonide kohta kõnealusel alal (vt allpool).

Klass: A = kahepaiksed, B = linnud, F = kalad, I = selgrootud, M = imetajad, P = taimed, R = roomajad.

Kood: iga liigi neljakohalise jadakoodi võib leida teabeportaalist.

Tundlikkus (S): sellele väljale märgitakse, kas kindla liigiga seotud teabe kättesaadavus avalikkusele võib olla kahjulik selle kaitsele, näiteks kuna seda liiki kollektsioneeritakse ebaseaduslikult ning standardses andmevormis sisalduva teabe kättesaadavus avalikkusele suurendaks ohtu oluliselt. Sellisel juhul tuleb vastavale väljale märkida „jah”. Kui liik on märgitud tundliku liigina, ei teavita nõukogu omal algatusel avalikkust liigi olemasolust alal (nt avaldades teabe avalikkusele kättesaadavas andmebaasis või veebilehel). Juhul kui teave vastava liigi olemasolust kindlas piirkonnas on juba avalikkusele kättesaadav, nt veebipõhine teave, ei ole liigi märkimine tundlikuks liigiks põhjendatud.

Mitteesinemine (NP) (valikuline): juhul kui liigid, mille tarbeks ala oli algselt määratud (s.o mis eelnevalt esinesid), ei eksisteeri enam alal, on tungivalt soovitav see vastavalt märkida, sisestades tähise „x” tulpa „NP” (alternatiivina vastava liigi teabe kustutamisele standardsest andmevormist). Liike, mis ei ole alal esinenud alates direktiivi jõustumisest, ning samuti esinemisi minevikus ei tuleks märkida.

Märkus: liiki loetakse alas mitteesinevaks näiteks juhul, kui seda ei ole pikka aega alal märgatud. Ajavahemik erineb liigiti – mõneaastane puudumine lihtsalt jälgitavatel liikidel tähendab tõenäoliselt liigi kadumist alalt, samas kui raskesti jälgitavate liikide puhul nagu brüofüüdid või mõned putukad ei tähenda mitmeaastane vaatlusandmete puudumine tingimata liigi kadumist alalt, kui elupaik ei ole muutunud.

Tüüp: kasutada tuleb järgmisi kategooriaid:

paikne (p)	:	leidub alal aasta ringi (paiksed liigid või taimed, paikkondlikud rändliigid)
pesitsev/paljunev (r)	:	kasutab ala poegade kasvatamiseks (nt paaritumine, pesitsemine)
peatuv (c)	:	ala kasutatakse peatumiseks või ajutiseks puhkuseks, rände peatamiseks/lõpetamiseks või sulgimiseks väljaspool paljunemisala ning mitte talvitumisel
talvituv (w)	:	kasutab ala talvel.

Kui mittepaikne populatsioon esineb alal rohkem kui ühel aastaajal, tuleb andmed nende populatsioonitüüpide kohta eraldi märkida (vt näide joonisel 3). Näiteks kuna suur hulk loomaliike, eelkõige paljud linnuliigid, on rändliigid, võib ala olla tähtis liikidele nende elu eri etappidel.

Juhul kui ei ole võimalik sisestada andmeid erinevate aastaaegade kohta, tuleb andmed sisestada kõige olulisema tüübi kohta (kas talvitumine või peatumine).

Suurus: arvukuse osas tuleb sisestada teadaolevad andmed populatsiooni kohta, kui need on kättesaadavad. Kui populatsiooni suurus on teada, tuleb täita mõlemad väljad (min ja maks) sama väärtusega. Kui asjakohasem on esitada populatsiooni vahemik, tuleb sisestada vahemiku hinnangulised alumised (minimaalne) ja ülemised (maksimaalne) väärtused. Kui populatsiooni vahemik ei ole teada, kuid on olemas teave kas minimaalse või maksimaalse populatsiooni suuruse kohta, tuleb vahemiku puuduv väärtus esitada hinnanguliselt. Märkus: minimaalsed ja maksimaalsed väärtused peaksid olema pigem mitme aasta keskmised kui piirväärtused.

Juhul kui populatsiooni suurust ei saa ka umbkaudu hinnata, tuleb sisestada populatsiooni tüüp (nt paikne) ning andmete kvaliteedi väljale tuleb sisestada väärtus „DD” (andmed puuduvad). Sellisel juhul võib jätta populatsiooni suuruse väärtuste väljad tühjaks ning kasutada selle asemel arvukuse kategooria lahtreid (tavaline (C), haruldane (R), väga haruldane (V) või esineb (P)). Alal esineva populatsiooni omadusi saab edaspidi kirjeldada tekstiväljal „Kvaliteet ja tähtsus” (4.2), esitades populatsiooni lühiiseloomustuse (nt tihedus, hajutatus või eraldatus). Lisaks populatsiooni suurusele võib kasutada arvukuse kategooriaid.

Märkus: juhul kui tuleb märkida, et liik on kandidaat alale kandmiseks, sisestatakse väljale „Suurus” väärtus „-1”.

Ühik: populatsiooni väärtuse ühik tuleb märkida vastavale väljale. Võimaluse korral on soovituslikud ühikud populatsiooni suurus üksikisendites (= i) või paarides (= p), muudel juhtudel tuleb kasutada kõige täpsemaid olemasolevaid ühikuid, lähtudes populatsiooni ühikute ja koodide standarditud loetelust, mis on välja töötatud artiklite 12 ja 17 aruandluse raames (vt teabeportaal).

Arvukuse kategooria (Kategooria): vt selgitust eespool „suuruse” all – C = tavaline, R = haruldane, V = väga haruldane, P = esineb – vastav väli peaks olema täidetud, kui andmed puuduvad (DD) ning populatsiooni suuruse hinnangut ei ole võimalik anda või lisaks populatsiooni suuruse kvantitatiivsele hinnangule.

Andmete kvaliteet: märkida tuleb andmete kvaliteet, kasutades järgmisi koode: G = „hea” (nt tugineb uuringutele); M = „keskmine” (nt tugineb mittetäielikele andmetele koos osalise ekstrapoleerimisega); P = „kehv” (nt umbkaudne hinnang); DD = andmed puuduvad (soovitav on seda kasutada juhul, kui populatsiooni suurust ei ole võimalik isegi hinnanguliselt määrata).

ii)   direktiivi 2009/147/EÜ artiklis 4 nimetatud liikide ning direktiivi 92/43/EMÜ II lisas loetletud liikide ala hindamise kriteeriumid (III lisa punkti B kohaselt)

—   POPULATSIOON: = III lisa punkti B alapunkt a: alal esinevate liikide populatsiooni suurus ja tihedus võrreldes kogu riigi territooriumil esinevate populatsioonidega.

Selle kriteeriumi eesmärk on hinnata ala populatsiooni suhtelist suurust ja tihedust võrreldes kogu riigi populatsiooniga.

Viimati nimetatud aspekti on üldiselt üsna raske hinnata. Sobivaim oleks protsentides väljendatud mõõtühik, mis tuleneb ala populatsiooni ja riigi territooriumil esineva populatsiooni suhtest. Nagu punkti A alapunkti b kriteeriumi puhul, soovitatakse ka siin kasutada hinnangulist väärtust või klassivahemikke järgmise progresseeruva mudeli kohaselt:

A	:	100 % ≥ p > 15 %,
B	:	15 % ≥ p > 2 %,
C	:	2 % ≥ p > 0 %.

Lisaks sellele tuleb kõik juhud, kus liigi populatsioon esineb kõnealusel alal ebaolulisel määral, märkida neljandasse kategooriasse.

D:

ebaoluline populatsioon.

Juhul kui liiki on alal harva nähtud, näiteks väljapoole oma leviala sattunud liik, ei loeta vastavat liiki oluliseks populatsiooniks ning see tuleks registreerida klassi „D”.

Kui asjaomase populatsiooni esindavus alal on klassifitseeritud klassi „D: ebaoluline”, ei ole vaja selle elupaigatüübi kohta kõnealusel alal märkida muid hindamiskriteeriume. Nendel juhtudel ei ole vaja märkida kriteeriume „Kaitse”, „Eraldatus” ja „Üldhinnang”.

—   KAITSESTAATUS: = III lisa punkti B alapunkt b: kõnealuse liigi seisukohast tähtsate elupaigatunnuste kaitsestaatuse aste ja taastamisvõimalused.

See kriteerium koosneb kahest allkriteeriumist:

i)	liigile tähtsate elupaigatunnuste kaitsestaatuse aste;

ii)	taastamisvõimalused.

i)   Liigile tähtsate elupaigatunnuste kaitsestaatuse aste

Kriteerium i eeldab elupaigatunnuste üldhinnangut, mis on seotud käsitletava liigi bioloogiliste nõuetega. Nii looma- kui ka taimeliikide puhul on kõige asjakohasemad populatsiooni dünaamikat mõjutavad tegurid. Tuleks hinnata elupaiga struktuuri ja mõningaid abiootilisi tegureid.

Selle kriteeriumi järgneval liigitamisel tuleks kasutada parimat võimalikku eksperdiarvamust:

I.	tunnuste kaitsestaatus eeskujulik,
II.	tunnuste kaitsestaatus hea,
III.	tunnuste kaitsestaatus keskmine või osaliselt kahjustunud.

Kui ala liigitatakse alamklassi „I: tunnuste kaitsestaatus eeskujulik” või „II: tunnuste kaitsestaatus hea”, tuleb punkti B alapunkti b kriteerium tervikuna klassifitseerida vastavalt klassi „A: eeskujulik kaitsestaatus” või „B: hea kaitsestaatus”, sõltumata muude allkriteeriumide liigitusest.

ii)   Taastamisvõimalused

Selle allkriteeriumi osas, mida tuleb arvesse võtta ainult siis, kui tunnuste kaitsestaatus on keskmine või osaliselt kahjustunud, tuleb kasutada sama lähenemisviisi kui punkti A alapunkti c iii kriteeriumi puhul, lisades sellele kõnealuse populatsiooni elujõulisuse hinnangu. Selle tulemusena peaks liigitussüsteem olema järgmine:

I	:	taastamine lihtne,
II	:	taastamine võimalik keskmise jõupingutusega,
III	:	taastamine raske või võimatu.

Süntees: kohaldatakse kõigi kolme allkriteeriumi klassifikatsiooni

A: kaitsestaatus eeskujulik

B: hea kaitsestaatus

C: keskmine või vähenenud kaitsestaatus

—   ERALDATUS: = III lisa punkti B alapunkt c: alal esinevate liikide populatsiooni isolatsiooniaste võrreldes liigi loodusliku levikualaga.

Seda kriteeriumi võib tõlgendada ligikaudse näitajana, millega mõõdetakse käsitletava populatsiooni osa ühest küljest liigi geneetilise mitmekesisuse ja teisest küljest selle konkreetse populatsiooni tundlikkuse seisukohast. Lihtsustatult võib väita, et mida rohkem on populatsioon isoleeritud (võrreldes selle loodusliku levikualaga), seda suurem on selle osatähtsus liigi geneetilises mitmekesisuses. Järelikult võib terminit „eraldatus” vaadelda laiemas kontekstis, kasutades seda võrdselt täielike endeemsete liikide, alamliikide/sortide/tõugude ning metapopulatsiooni allpopulatsioonide puhul. Seoses sellega tuleks kasutada järgmist liigitust:

A:

populatsioon (peaaegu) eraldatud,

B:

populatsioon ei ole eraldatud, kuid asub oma levikuala äärel,

C:

populatsioon ei ole eraldatud kogu liigi loodusliku leviku alal.

—   ÜLDHINNANG = III lisa punkti B alapunkt d: ala väärtuslikkuse üldhinnang asjaomaste liikide kaitsest lähtuvalt.

Selle kriteeriumi alusel antakse ala väärtuslikkuse üldhinnang asjaomaste liikide kaitsest lähtuvalt. Seda võib kasutada eelmiste kriteeriumide liitmiseks ja samuti käsitletava liigi seisukohast tähtsaks peetavate ala tunnuste hindamiseks. Need tunnused võivad liigiti erineda ja nende hulka võib kuuluda ka inimtegevus alal või naaberaladel, mis mõjutab liikide kaitsestaatust, maakasutust, ala seadusjärgset kaitset, eri elupaikade ja liikide vahelisi ökoloogilisi seoseid jne.

Selle üldhinnangu andmiseks võib kasutada parimat võimalikku eksperdiarvamust, kasutades järgmist liigitussüsteemi:

A:

üliväärtuslik,

B:

väärtuslik,

C:

küllaltki väärtuslik.

Märkus: standardne andmevorm on mõeldud kindla ala elupaikade või liikide kaitse hindamiseks, samas kui artikli 17 alusel tehtav hindamine käsitleb staatust liikmesriigi kogu biogeograafilises piirkonnas. Mõiste „kaitsestaatus” on määratletud elupaikade direktiivi artikli 1 punktides e ja i mõistena, mis kirjeldab üldist elupaigatüüpide või liikide staatust biogeograafilises piirkonnas. Nimetatud kaitsestaatust hinnatakse nüüd regulaarselt iga kuue aasta tagant tehtavate eduaruannete raames kooskõlas elupaikade direktiivi artikliga 17. Alade hindamine kooskõlas elupaikade direktiivi III lisas toodud kriteeriumidega sisaldab kindla ala elupaigatüüpide või liikide „kaitsestaatuse astme” hinnangut.

3.3.   Muud olulised taime- ja loomaliigid (valikuline)

Järgnevalt võib märkida kõik muud tähtsad taime- ja loomaliigid, kui need on ala kaitse ja majandamise seisukohast olulised, kasutades järgmist menetlust.

—	Klass: sisestage kood asjakohase liigi klassi väljale (A = kahepaiksed, B = linnud, F = kalad, Fu = seened, I = selgrootud, L = samblikud, M = imetajad, P = taimed, R = roomajad).

—	Nimi ja kood: esitage liigi teaduslik nimi; IV ja V lisas loetletud lindude puhul tuleb lisaks teaduslikule nimele kasutada teabeportaalis esitatud koodi.

—

Tundlikkus (S): sellele väljale märgitakse, kas kindla liigiga seotud teabe kättesaadavus avalikkusele võib olla kahjulik selle kaitsele, näiteks kuna seda omastatakse ebaseaduslikult ning standardses andmevormis sisalduva teabe kättesaadavus avalikkusele suurendaks ohtu oluliselt. Sellisel juhul tuleb vastavale väljale märkida „jah”. Kui liik on märgitud tundliku liigina, ei teavita nõukogu omal algatusel avalikkust liigi olemasolust alal (nt avaldades teabe avalikkusele kättesaadavas andmebaasis või veebilehel). Juhul kui teave vastava liigi olemasolust kindlas piirkonnas on juba avalikkusele kättesaadav, nt väljaannete kaudu või veebipõhine teave, ei ole liigi märkimine tundlikuks liigiks põhjendatud.

—

Mitteesinemine (NP) (valikuline): juhul kui liigid, mis eelnevalt alal esinesid, ei ole enam alal, võib selle vastavalt märkida, sisestades tähise „x” tulpa „NP” (alternatiivina vastava elupaigatüübi teabe kustutamisele standardsest andmevormist). Märkus: liiki loetakse alas mitteesinevaks näiteks juhul, kui seda ei ole pikka aega alal märgatud. Ajavahemik erineb liigiti – mõneaastane puudumine lihtsalt jälgitavatel liikidel tähendab tõenäoliselt liigi kadumist alalt, samas kui raskesti jälgitavate liikide puhul nagu brüofüüdid või mõned putukad ei tähenda mitmeaastane vaatlusandmete puudumine tingimata liigi kadumist alalt, kui elupaik ei ole muutunud.

—

Suurus: tuleb esitada teave populatsiooni suuruse kohta. Kui täpne arv ei ole teada, peab võimaluse korral esitama populatsiooni vahemiku ning sisestama vahemiku alumised (minimaalne) ja ülemised (maksimaalne) väärtused. Kui populatsiooni vahemik ei ole teada, kuid on olemas teave kas minimaalse või maksimaalse populatsiooni suuruse kohta, tuleb vahemiku puuduv väärtus esitada hinnanguliselt. Populatsiooni väärtuse ühik tuleb märkida vastavale väljale. Võimaluse korral peaksid ühikud olema paarides (= p) või üksikisendites (= i), vastasel korral tuleb lähtuda populatsiooni ühikute ja koodide standarditud loetelust, mis on välja töötatud artikli 17 aruandluse raames (vt teabeportaal). Vajaduse korral võib sisestada muid kui artikli 17 aruandluses kasutatud ühikuid.

—	Kategooria: kui kvantitatiivseid andmeid ei ole, märgitakse, kas liik on tavaline (C), haruldane (R) või väga haruldane (V). Mis tahes populatsiooni teabe puudumise korral märgitakse, et liik esineb alal (P) (vt näide joonisel 4).

Märkige iga liigi kohta, miks see on loetelusse kantud, kasutades järgmisi kategooriaid:

—	IV: IV lisa liigid (elupaikade direktiiv)

—	V: V lisa liigid (elupaikade direktiiv)

—	A: siseriikliku punase raamatu nimekiri

—	B: endeemsed liigid

—	C: rahvusvahelised konventsioonid (sh Berni, Bonni ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioonid)

—	D: muud põhjused

Võimalik on kategooriate mitu sissekannet. Konkreetsete liikide loetelusse kandmise põhjusi käsitlevaid täiendavaid üksikasju, eriti punkti D osas, võib esitada punktis 4.2, mis on vaba teksti väli, kus kirjeldatakse ala kvaliteeti ja tähtsust.

Kasutama peaks IV ja V lisas loetletud linnuliikide nimetuste koode (vt teabeportaal). Liikide kohta ala hinnangud puuduvad.

Joonis 4

Näide muude liikide andmete kohta (3.3)

Liik

Ala populatsioon

Motivatsioon

Klass

Kood

Nimetus

S

NP

Suurus

Ühik

Kategooria

Liik vastavalt lisale

Muud kategooriad

minimaalne

maksimaalne

C|R|V|P

IV

V

A

B

C

D

P

Acer heldreichii

51

100

I

x

P

Accipter nisus

2

4

I

x

M

Eptesicus serotinus

150

200

I

x

x

I

Ectemnius massiliensis

R

x

R

Elaphe longissima

C

x

x

P

Campanula morettiana

C

x

x

4.   ALA KIRJELDUS

4.1.   Ala üldkirjeldus

See väli peaks andma alast üldpildi. Tehke ala üldistest omadustest kokkuvõte, alustades ala jaotamisest suurteks elupaigatüüpideks, kasutades nende protsentuaalse katvuse hindamiseks parimat võimalikku eksperdiarvamust (need elupaigatüübid on teabeportaalis koos koodidega määratletud). Elupaigatüüpide üldkatvus peaks olema 100 % ja vastama ala üldpindalale. Eeldatakse, et käesolevas punktis kirjeldatud teave ei ole alati kooskõlas punktis 3.1 avaldatud teabega (I lisa elupaigatüübid) seoses erinevate andmeallikate kasutamisega.

Muud alale iseloomulikud omadused: peamisi geoloogiliselt, geomorfoloogiliselt ja maastikuliselt tähtsaid tunnuseid tuleb kirjeldada punkti 4.1 vabateksti väljal. Kui on asjakohane, märkige valitsevad taimkattetüübid. Nimetage ka muud I lisasse mittekuuluvad elupaigad või lisasse mittekuuluvad sihtliigid, mis on ala kaitse seisukohalt olulised. Kui ala kaitsmiseks on vaja elupaigatüüpe käsitlevat teavet üksikasjalikumalt liigendada (nt kas ala on deesa või viinamarjaistandus), tuleb see teave esitada kõnealusel vabateksti väljal. Teave väikeste pikisuunaliste või mosaiiksete metsamaade (nt hekid, hekkide ja puudega ümbritsetud põllutükid, puuderead) kohta tuleb samuti esitada nimetatud vabateksti väljal.

4.2.   Kvaliteet ja tähtsus

Märkige ala üldised kvaliteedi- ja tähtsuse näitajad seoses direktiivide looduskaitse eesmärkidega.

Kui on olemas rahvusvaheliselt tähtsad märgalad, kus korrapäraselt viibib üle 20 000 veelinnu, tuleb see fakt siia märkida.

Kui liik on kantud punkti 3.3 põhjusel D, esitatakse lühidalt loetelusse kandmise põhjused.

4.3.   Ala mõjutavad ohud, koormused ja tegevused

Mõjud on seotud inimtegevuse ja looduslike protsessidega, millel võib olla positiivne või negatiivne mõju ala kaitsele ja kaitsekorraldusele. On märgatud, et mõju võib ühele ala elupaigale või liigile olla negatiivne ja samal ajal teisele positiivne. Siiski on vastava välja eesmärk koguda pigem üldist teavet kõige olulisemate ala mõjutavate ohtude, koormuste ja tegevuste kohta kui üksikasjalikult aru anda. Arvestada tuleb ka ohtusid, koormusi ja tegevusi ala ümbruskonnas, kui need mõjutavad ala terviklikkust. See oleneb muu hulgas kohalikust topograafiast, ala suurusest ja omadustest ning inimtegevuse laadist. Teave peaks kajastama viimaseid sündmusi. On arusaadav, et negatiivse mõjuga ohtusid, koormusi ja tegevusi võidakse neutraliseerida kaitsekorraldusmeetmetega. Seetõttu tuleks neid käsitlevat teavet lugeda ning mõista paralleelselt näiteks ala halduskavadega.

Kehtiv viiteloetelu ohtude, koormuste ja tegevuste kohta on saadaval teabeportaalis. Võttes arvesse kõige asjakohasemad ohud, koormused ja tegevused, mis mõjutavad ala kui sellist, sisestatakse 3. taseme kategooriate vastav kood; juhul kui 3. taseme kategooriad ei ole kohaldatavad, võidakse kasutada 2. taset. Koodiloetelu on sama, mida kasutati mõjude ja tegevuste aruandluseks elupaikade direktiivi artikli 17 kohaselt.

Ohtude, koormuste või tegevuste suhteline tähtsus tuleb liigitada kolme kategooriasse:

H:	Suur tähtsus/mõju	suur otsene või kohene mõju ja/või mõjutab ala suures ulatuses
M:	Keskmine tähtsus/mõju	keskmine otsene või kohene mõju, põhiliselt kaudne mõju ja/või mõjutab ala keskmises ulatuses / ainult piirkondlikult
L:	Väike tähtsus/mõju	väike otsene või kohene mõju, kaudne mõju ja/või mõjutab ala väikeses ulatuses/ainult kohalikult

Andmesisestused kõrgeimasse liigitusse on piiratud maksimaalselt 5 negatiivse ja 5 positiivse mõjuga. Andmesisestuste väikseim kohustuslik arv igas tabelis on üks mõju. Kui mõjud puuduvad ning on vajalik sellest teavitada, sisestatakse „x”. Kategooria piires (H või M või L) rohkem ei liigitata. Keskmise või madala tähtsusega mõjude ja tegevuste andmesisestusi võib loetleda kuni 20. Siiski soovitatakse keskenduda alaga seotud kõige asjakohasematele mõjudele ja tegevustele.

Saastuse määratleja (valikuline)

Kuna saastus võib tekitada erinevaid mõjusid olenevalt kasutatud ainetest ning sellel võivad olla üsna erinevad allikad, näiteks lämmastiku ja fosfaadi sisaldus veeökosüsteemis või atmosfäärilise lämmastiku sisaldus maapealsetes oligotroofsetes elupaikades, võib teatud tüüpi saasteainete korral kohaldada lisamääratlejat.

Kasutada võib järgmisi määratlejaid:

N : lämmastiku sisaldus P : fosfori/fosfaadi sisaldus A : happe sisaldus/hapestumine

T : mürgised anorgaanilised kemikaalid O : mürgised orgaanilised kemikaalid X : erinevad saastused

Sisene/väline määratleja

Tuleb näidata, kas oht, koormus või tegevus ilmneb/mõjub ala sees või sellest väljaspool või mõlemal juhul.

4.4.   Omandiline kuuluvus (valikuline)

Kirjeldage üldiselt ala omandilist kuuluvust, kasutades antud omandivormi liike. Võimaluse korral lisage hinnang selle kohta, milline osa ala pindalast millisesse omandivormi liiki kuulub. Kasutage omandivormi liike, mis on analoogsed nendega, mida on kasutatud maailma kaitsealade andmebaasis.

Riiklik:

—	riiklik/föderaalne: maa kuulub kõikidele kodanikele, haldab riigi-/föderaalvalitsus

—	maakondlik: maa kuulub kõikidele kodanikele, haldab maakonnavalitsus

—	kohaliku omavalitsuse omand: maa kuulub kõikidele kodanikele, haldab kohalik omavalitsus

Ühisomand: kahe või enama asutuse ühisomand (nt avalik sektor ja erasektor)

Eraomand: maa ei ole riiklik omand, nt valitsusväline organisatsioon, üksikisikud, liidud

4.5.   Dokumendid (valikuline)

Iga ala puhul viidake ala käsitlevatele väljaannetele ja/või teaduslikele andmetele, kui need on olemas. Teave tuleb sisestada teadusliku viitamise kokkuleppelise standardi kohaselt. Avaldamata või suulise teabe allikad, millele sisestusvormis viidatakse, tuleb lisada, kui see on oluline. Internetiallikate viidete korral tuleb arvesse võtta, et üldiselt URLid muutuvad tihti ning seetõttu tuleks vältida ebastabiilsete URLide sisestamist. Välja võib kasutada ka muu teabe jaoks, mis on ala dokumenteerimise seisukohast oluline.

5.   ALA KAITSESTAATUS (VALIKULINE)

5.1.   Kaitsestaatus siseriiklikul ja piirkondlikul tasandil

Euroopa Keskkonnaagentuur haldab iga liikmesriigi asjakohast looduskaitsealade määramise tüüpide järjestikloetelu, millel on nende siseriikliku/piirkondliku tasandi määratluse kohaselt seaduslik kaitse. Loetelu leiab teabeportaalist. Kolm kaitsealuste tüüpide loetelu on jaotatud järgmisse kolme kategooriasse:

A.	määramise tüübid, mida kasutatakse loomastiku, taimestiku, elupaikade ja maastike kaitsmise eesmärgil (viimase kaitseks niivõrd, kui see on oluline loomastiku, taimestiku ja elupaikade kaitse seisukohast);

B.	eri sektorite, eelkõige metsanduse õigus- ja haldusaktide sätted, millega nähakse ette loomastiku, taimestiku ja elupaikade kaitse seisukohast nõuetekohane kaitse;

C.	eraõigus, millega nähakse ette loomastiku, taimestiku või elupaikade püsiv kaitsmine.

Kaitsetüübid on järjestatud kaitse ranguse järgi, alustades kõige rangematest sätetest.

Kui ala ei ole kaitse all, on tähtis see ära märkida, kasutades siseriiklikku koodi „Ei ole kaitse all”.

Iga ala kohta tuleb märkida asjakohaste kaitse määramise tüüpide koodid koos iga määramistüübi katvusprotsendiga selle ala pindalast. Sellele väljale salvestatud teave käsitleb eri määramistüüpide tasandeid. Näiteks kui registreeritud ala hõlmab mitut ühte tüüpi looduskaitseala, tuleb sisestada protsent, mille nende looduskaitsealade üldpindala moodustab ala üldpindalast.

Kõikide määratud üksikalade seosed kõnealuse alaga esitatakse eraldi (vt 5.2).

5.2.   Kirjeldatud ala seos muude aladega (naaberalad ja alad, mis kuuluvad erinevatesse määratud tüüpidesse)

See sisestusvormi osa võimaldab märkida naaberalad või alad, mis kuuluvad eri määramistüüpidesse ja mis kattuvad või piirnevad üksteisega. Eri tüüpide vastastikused seosed tehakse kindlaks ka ristviitamisega. Kõik võimalikud seosed kodeeritakse ühe järgmise koodi abil:

—	tüübid kattuvad täielikult (kasutage koodi =),

—	kirjeldatud ala hõlmab teist ala täielikult (kasutage koodi +),

—	teine ala hõlmab kirjeldatud ala täielikult (kasutage koodi –),

—	kaks ala kattuvad osaliselt (kasutage koodi *).

Lisaks nende koodide sisestamisele tuleb siia kanda ka protsent, mille kirjeldatud ala hõlmab teisest alast.

—	Naaberalad märgitakse koodiga „/”.

Lisaks on vormis esitatud ka järgmised võimalikud rahvusvahelised määramise tüübid: Ramsari ala, biogeneetiline kaitseala, Euroopa diplomi ala, Barcelona konventsiooni ala, biosfäärikaitsealad, maailmapärandiala, OSPARi ala, HELCOMi ala, Bukaresti konventsiooni ala, merekaitseala või muud.

Sisestage siseriiklikud määratlused koos ala nime ja sarnasustüübiga (vt eespool) ning kattuvuse protsent viitega kirjeldatud alale.

5.3.   Ala määramine

Kandke siia vabatekstina kõik ala määratlemise aspektid, mida ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud koodides, mida on kasutatud ala määramise koodide väljadel (vt punkt 5.1 või 5.2).

6.   ALA KAITSEKORRALDUS

6.1.   Ala kaitsekorralduse eest vastutav asutus

Esitatakse teave ala kaitsekorralduse eest vastutava(te) asutus(t)e kohta.

Märgitakse ala kaitsekorralduse eest vastutava asutuse ja/või isiku täielikud andmed, sealhulgas nimi, aadress ja telefon/faks.

Võimalik on sisestada täielikud andmed rohkem kui ühe asutuse kohta.

6.2.   Kaitsekorralduskava

Märgitakse, kas ala kohta on olemas konkreetne ja tegelik kaitsekorralduskava või kas see on tegemisel. Kuigi tunnistatakse, et kaitsekorralduskavasid direktiiviga ei nõuta, on nimetatud teave eriti tähtis, et mõista meetmeid, mida liikmesriigid kasutavad võrgustiku haldamiseks, ning et vajaduse korral saada spetsiifilisemat teavet.

Kui on olemas tegelik kaitsekorralduskava, märgitakse selle nimi ning viide asjakohasele veebiallikale (nt riikliku teabesüsteemi veebilehe link). Tuleb arvesse võtta, et üldiselt URLid muutuvad tihti ning seetõttu tuleks vältida ebastabiilsete URLide sisestamist.

6.3.   Kaitsemeetmed (valikuline)

Teabe kasutusele võetud või vajalike kaitsemeetmete kohta alal saab esitada vabateksti väljal.

7.   ALA KAART

Käesoleva standardse andmevormi parandatud versiooni eeltingimuseks on alade geograafiliselt võrreldavate digitaalsete piiride kättesaadavus. Asjakohane teave, nt statistilisel eesmärgil, saadakse muude digitaalsete ruumiandmetega (GIS andmed) kombineerimisel. Sellest tulenevalt on alade geograafiliselt võrreldavate digitaalsete piiride esitamine äärmiselt oluline.

Alade piirid tuleks võtta avaldatud topograafilistelt kaartidelt või andmekogumitest, mille mõõtkava on 1:50 000 või täpsem. Ruumi kartograafiline täpsus ei tohi olla vähem kui 1,0 mm 1:50 000 mõõtkavas, mis on originaaliga võrreldes 50 m maapinnal. GISi andmed peavad sisaldama metaandmeid, mis on ette nähtud INSPIRE metaandmete direktiivi viimases heakskiidetud versioonis.

INSPIRE identifikatsioon (ID): nimetatud ID on kaitstud ala väline kordumatu objekti identifikaator, mille avaldab vastutav asutus. Seda identifikaatorit kasutakse välistes rakendustes ruumiobjektile viitamiseks. INSPIRE ID on kohustuslik niipea kui asjakohane INSPIRE rakendusdirektiiv jõustub.

PDF: liikmesriik võib esitada lisaks elektroonilistele piiridele elektroonilise kaardi, mis järgib standardit ISO 19005-1: Dokumendihaldus – Digidokumendi pikaajalise säilitamise vorming. Pdf-dokument peab sisaldama alade identifikatsiooni (ala kood) ja kaardi koostamise kuupäeva selliselt, et dokumenti on võimalik otsida elektrooniliselt, kasutades ala koodi ja koostamise kuupäeva (valikuline).

Viide/viited (valikuline): siia sisestatakse riiklikud viited originaalkaardile, mida kasutati elektrooniliste piiride digitaliseerimiseks. Viited võivad olla näiteks topograafilis(t)e kaardi/kaartide ametlik(ud) identifitseerimisnumber/-numbrid ja nimetus(ed).

---

(1)  V.a väiksemad veebisaidi parandused, nagu näiteks ortograafiavead ja kohandused kooskõlas viimaste tehniliste standarditega.

(2)  Erand: GB asemel kasutatakse UK, et säilitada praegused alade tunnuskoodid.

(3)  Enamik geograafilise informatsiooni süsteemi (GIS) tarkvarast sisaldab funktsiooni arvutada ala suurima osa keskpunkti koordinaat automaatselt.

(4)  ELT L 154, 21.6.2003, lk 1.